L, 4163. päev: uus kohalik restoran

Ere päikesepaiste, mulle suurt ei meeldi, jõuan jaamani, lähen koju tagasi. Õhtul jalutamas ehk näitamas, kustkaudu saab jala tööle. Jääme bussist napilt maha (nii 3 minutit, näeme) ja mõistan, et laupäeva õhtul ei saa sellelt Uus-Lasnamäelt ära muud moodi kui järgmist oodates, sest ükski muu buss 700 m kaugusele poeni ei sõida, vahepeal puudub maantee äärest pikalt kõnnitee, tagasi ka nagu ei taha minna ja ma ei saa naaberbussipeatust bussiliinide otsingurobotist kätte (sest ma ei tule selle peale, et neil on mõlema suuna kohta ainult üks ikoon, mitte nagu Google Mapsis, kus kummagi jaoks on oma, ja eri suundades võib peatus olla eri paigus).

Sõidame sellega pikalt postikontori juurde ja käime otsimas uut restorani, mida E olla valla teatajas näinud. Selgub, et see on uues polikliinik-kultuurimajas. Täitsa ontlik on, mul tuleb söögiisu tagasi.

Hommikul bussi peale minnes vaatasime, kui kaunis on paksult marju täis pihlakasarnane põõsas maja ees; õhtul on kogu põõsas kadunud!! Hea, et nädala sees jõudsin pildistada. (Enne oli seal kuivanud, jämeda tüvega kadakas, mis visati parkla nurka ja oli seal risu all mitu aastat, mil ma muudkui soojendasin mõtet, et ööpimeduse varjus sealt paar notti ära saagida ja hakata tegema rahvusliku mustrita puulusikaid, lõikelaudu ja kuumaaluseid, aga siis algas tee-ehitus ja see koht on olnud paksult tee-ehitajate sodi all. Ma ei usu karvavõrdki, et teetööd saaksid valmis kolme aastaga nagu lubatud, kevadeks 2019, sest esiteks on meist allpool tänav veel üles kaevatud ja tänava rekonstrueerimisega võrreldes isegi sedavõrd väikese asja nagu alla orgu sitalossi (reoveepuhasti) ehitamine kestis kahe aasta asemel viis. Eesti tänavarekonstrueerijad, kes seda siin juhtuvad lugema, ei ole avaliku sektori raha kulutamisel tulnud selle peale, et selmet kaevata üks kord ja vahetada maa sees kõik kaablid-torud korraga, nagu nad kipuvad tegema, võib need asendada ükshaaval ja kaevata mitu korda, pannes vahepeal peale ka [jämeda] asfaldi ning pidades juuli lõpust septembri alguseni kollektiivpuhkust. Teisalt hukkub siinkandis ehitustel inimesi mitu korda sagedamini kui Eestis ning sellepärast, et ehitajad saavad siin 10 a varem pensionile, ei ole kadestada mitte kriipsugi.)

R, 4162. päev:

Läbi saab „Tallinna raekoda” (Hugo Peets, 1935).

Sel nädalal oleme käinud lõuna ajal söömas iga päev.

N, 4161. päev: kirjad

Postis viis (5) kirja maksuametilt, milles ühes standardarve, aga summaga 0.00 (seda ei saa pangast üle kanda), ja ülejäänud neljas standardteated, et 2017. (2016., 2015., 2014.) aasta kohta maksuvõlga ei ole.

K, 4160. päev: leiud

Tuvastan hoolika võrdlusega, et isa fotode seast kolmes eksemplaris leitud, fotograafi tehtud portreefotol ei ole mitte tema sõber RV, vaid hoopis isa ise. Vahest nii 10-aastane (sest järgmine kindlalt dateeritud portree on temast 14-aastasena ja eelmine vist 5-aastasena).

Leian Halberstadti toomkooli õppekava (1806). Nimi oli eksitav, teoloogiat ja usuõpetust oli ülemises klassis (kestis 3 a) nädalas ainult 2 tundi 39st, sama palju kui füüsikat või matemaatikat või klassikalist kirjandust või filosoofiat või teaduste entsüklopeediat või arheoloogiat. Kogu koolikursuse jooksul (nominaalõppeaeg 8 a) olid ained summaarse nädalamahu järgi sellises vähenevas järjekorras: ladina keel; prantsuse keel; kreeka keel; matemaatika; teoloogia ja usuõpetus; saksa keel; geograafia; ajalugu; heebrea keel; filosoofia; teaduste entsüklopeedia / arheoloogia / klassikaline kirjandus / vana ja uus kirjandus; Rooma ja Kreeka muistised / ilukiri; joonistamine.

T, 4159. päev: teisipäev

Eile ja täna lõunal söömas.

E, 4158. päev: kirjutamata ajalugu

Vend räägib laheda loo, mis mõnevõrra selgitab müsteeriumi, kuidas juhtus nii, et vene ajal jäi maal 1938 ostetud liiga suur krunt tükeldamata ja asustamata. (Ametlikult oli vanaisa/vanaema/isa oma alates 1960. aastast ainult õueaiamaa, 0,23 ha, ülejäänud oli ametlikult riigimaa, ka õunapuuaed. Ma ei tea, kust täpselt meie ja riigimaa piir jooksis. Võimalik, et suht tihedalt koos olnud maja (õigemini ehitamata jäänud maja abihoone: tuba, köök, sahver, kuur), peenrad ja marjapõõsad olid õueaiamaal. Mõningane ime oli ka see, et riigil võttis kakskümmend aastat aega, enne kui liigne osa riigistati, mis isa pabereist leitud ametikirja järgi toimus alles 1960; sealsamas räägitakse krundi liigse osa tükeldamisest asula arendamise nimel jne. Kusjuures isa 1956. a fotodel on näha, et veel siis algas täiesti lage maa, 1930. aastatel välja ehitamata jäänud asula osa juba meie naabrite tagant; 1970. aastate keskpaigaks olid seal juba tänavad ja majad.)

No et juhtunud, et naabrid kutsunud vanaema metsa vaarikale. Vanaema saabunud tennistes, vaadanud, et naabritel on kummikud, ja läinud tagasi, et paneb endale ka kummikud. Läheb uuesti läbi õunapuuaia naabermaja poole ja näeb, et aias seisab kolm inimest, külanõukogu naine ning vene mees ja naine, vahivad ringi ja räägivad vene keeles. Vene naine küsima, miks vanaema on soojal suvepäeval kummikutes. „Usside pärast,” vastanud vanaema, mispeale küsinu jooksnud minema. Mõni päev hiljem nähtud poes külanõukogu naist, see rääkinud, et vene paar olid lendur lähedalt lennuväljalt ja tema naine, otsinud suvilakrunti. Sellest ajast peale olla külanõukogu vastanud kõigile meie platsile krundisoovijatele ausalt, et ühed juba käisid otsimas, aga loobusid usside pärast.

Kõige selle 20 seal veedetud suve jooksul kuulsin räägitavat rästikutest ümbruskonnas ainult hirmutusena, et lapsed, ärge minge kolama vanadesse kivimurdudesse, seal elavad rästikud. Keegi meist rästikut muidugi näinud ei olnud.

P, 4157. päev: pühapäev

Kogu päeva toas.

L, 4156. päev: loen

Läbi saab Crusading and Chronicle Writing on the Mediaeval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia (2016). Esimene kolmandik on kroonika ajast, teine kroonikas kirjeldatust (sh kuidas ammumehed tegutsesid snaipritena!) ja kolmas kroonika vastuvõtust, näiteks kuidas samast materjalist kasvas ühel maal müüt Henrikust peaaegu kui Muinas-Läti laulutaadist ja teises treiti kümnete ajalooliste jutustuste najal müüti muistsest õnnepõlvest, nii et tänapäevalgi veel selgelt öeldes vihastatakse, kui tagasihoidlikult märkida, et khm, mingit püsivat ülemaalist malevat olemas ei olnud: ainus ajalooline allikas tollase ühiskonnakorralduse kohta on Henrik, kes mainib maleva ülemaalist kokku kutsumist ainult paar korda ning seegi kokkutulemine kestis (1215) kaks nädalat (mu ettekujutuses kestaks kiirmarss ühest Eesti otsast teise, isegi teedeta maastikul, tunduvalt vähem). Ning iga-aastasest üritusest Raikkülas, millest omal ajal tegi õigusteadlane Jüri Uluots peaaegu et muinaseesti parlamendi ja millest hiljem tekkis muidugi ka sekundaarpärimust, on Henrikul teatavasti ainult pool lauset ja see on ka kõik, mida on sellest üldse teada.

Lisatagu, et sarnaseid põhjalikke oopusi Henriku kroonikast on veel kaks (sama koostaja, Alan V. Murray): Crusade and Conversion on the Baltic Frontier 1150–1500 (2001) ja The Clash of Cultures on the Medieval Baltic Frontier (2009).

R, 4155. päev: reede

Eile õhtul selgus, et elukad parklas on mitte kärbid ega nirgid, vaid rotud, ehk nagu oli loomapood öeldnud Basil Fawlty alluvale Manuelile, Siberian pedigree hamsters. Sama liik, rändrott, pruun, that long with the tail.

Perearsti juures, saan mitu retsepti: veel 10 päeva antibiootikumi jaoks – nagu selgub, toimeaine on küll sama, aga tootja muu –, antiemeetikum, gripivaktsiin.

N, 4154. päev: neljapäev

Päeval iiveldab, aga täna ei saa seda enam ajada automaadikoogi kaela. Äkki on antibiootikumi kõrvalnäht.

* * *

Kuidas leidsin Halberstadti toomkooli immatrikuleeritute loetelu 1756–1816, võtsin end mormoonide familyresearch.org-i kasutajaks, et seda lugeda, ja siis selgus, et 1756–1782 on ainult kirjas õpilaste arv aastati, immatrikuleerimiskanded algavad 1783. Kannetes oli sünniaeg, isa amet jne. Saaremaine rahvavalgustaja õppis seal u 1769–1772. Nagu teada, hävisid Hasselfelde temaaegsed kirikuraamatud tulekahjus 1834 ja see, kas ta sündis 1750 või 1756, on teada ainult kaudselt (eriti ilusti põhjendas, miks peab olema õige 1756, kadund arhivaar Indrek Jürjo 2011 postuumselt ilmunud pikas artiklis). Aga noh, ka seda ei ole.

8. IV 1945-eelse Halberstadti fotosid otsides jõuan ka Die Zeiti aastapäevaartiklini, mis 8. IV 1945 Halberstadtis siis toimus – sel päeval pommitasid ameeriklased Halberstadti maatasa (hävis 80% hoonetest), varusihtmärgina, teoreetilise sihtimispunktina linna lõunaserval asunud koolimaja, sest peamine sihtmärk olnud pilvede all. Pilvitus oli 8. IV 1945 siiski 30% ehk vähene. Kolm üsna madalal lennanud lennukirühma olid linnaservas kõrvuti, lennuteed lõikusid kesklinna kohal (sedasi tekib maksimaalne kahju, see oli alles uus taktika, ma sellest varem ei teadnudki, nii hiliste pommirünnakute üksikasju ma ei teadnud). Kolm (3) päeva hiljem jõudsid ameeriklased ka maad mööda kohale.

K, 4153. päev: kolmapäev

Eile läksin magama nii vara kui 22.10 (et siis tuleb kiiremini hommik, mil lähen maksuametisse); kui olen maganud laraka aja ja ärkan, et äkki on juba hommik, näitab kell alles 23.51. Ja järgmine kord on veidi üle 1 ja siis 3 ja siis 5 ja siis alles tuleb hommik päriselt.

Hommikul varavalges (jaama sillalt paistab, et all-linna kohal on veel udu; päike ei ole veel üle majade tõusnud; tõuseb kl 7.48) maksuametisse. Jaamas kl 7.40, maksuametis kohal nii, et välisuksest saan sisse, siseuksest veel mitte. (Välisukse peal on silt, et maksuamet avatakse kl 8.00, eile nende koduleht ütles, et 7.45. Aga ega neid ole ka Google Mapsis.) Olen kolmas inimene. Turvamees avab umbes minuti pärast ukse. Üks on oma töötaja, see läheb otse lifti, teine on üks proua, kes inglise keeli seletab vastuvõtulauas midagi, et tema mees töötab Prantsusmaal; talle antakse külastaja silt ja suunatakse ta kuhugi kabinetti. Siis tuleb minu järg; seletan, et sain voh sellise kirja, mispeale antakse ka mulle külastaja silt, kästakse minna kabinetti nr 318, võetakse allkiri ja turvamees laseb lifti, kus on 3. korruse nuppu juba vajutanud.

Kuigi kell ei ole veel kaheksagi, on kabinetis nr 318 juba inimene sees, nagu näen uksepilust (uks ei ole päris lahti, aga ka mitte päris kinni). Koputan ja kutsutakse sisse ja räägin mure ära. Isand Gil vaatab kirja pealt toimiku numbri, läheb kapi juurde ja naaseb sealt minu deklaratsiooniga! Küsib, kas on minu oma; ütlen, et on; vastab, et jätke siis kiri tähelepanuta.

Kui jaamast bussi peale lähen, hakkab päike just tõusma üle jaamahoone; päikese kohal on nõrk valgussammas, proovin seda pildistada, aga tavalisel fotol see ei paista, ja kui hakkan pildistama siinse mobiiliga, kus on HDR-foto rakendus, viskab see pildi eest, ja kui olen sama rakenduse laadinud Eesti mobiili, on päikse serv tõusnud juba üle jaamahoone ja sammast enam ei näe. Siinne mobiil on visanud pildi eest nii põhjalikult, et poole tunni pärast tööl ütleb olevat aku täiesti tühja, kuigi 1 h 20 min varem kodus oli aku veel 99% ja ma sellega muud ei teinud kui saatsin sõnumi, vaatasin kaks korda Google Mapsi ja üritasin teha ühe foto. Tuleb osta uus, käinud see juba ligi kolm aastat vist (ostetud 29.12.2015, olen ise öelnud siin). Õhtul kodus panen juhtme taha ja näitab aku languks 97%.

Pärastlõunal kõhuvalu ja iiveldus ning äratundmine: „Kuradi kook!!” – olin lõuna aegu üritanud võileivamasinast mitte võtta kooki, millest eelmisel korral sain juba kõhuvalu (võileibu seal enam ei olnud), aga nagu selgus, saab kõhuvalu ka automaadi muust koogist. (Sama masin, mille kohta küsis saksa keele õpetaja: „Ist die Maschine krank?”)

Õhtuks saan ka vastuse postist, et märtsis saadetud tähtkiri on liiga vana, nad ei oska selle kohta öelda midagi. Ei viitsi vastata, et oma silmaga nägin, et saadetis oli läinud kohale.

Aga päeva ülesleidus on hoopis aastaid mõistatuseks jäänud Loriot’ nalja lahendamine. Et saaremaine rahvavalgustaja käis keskkoolis Halberstadti toomkoolis, eks ole. Uurin, mida seal sel ajal toimus, ja saksa Wikipedia mainib sealset luuletajat, kirjandusmetseeni ja kollektsionääri Johann Wilhelm Ludwig Gleimi (1719–1803), kelle sõpradest tekkis luuletajate rühmitus Halberstädter Dichterkreis ning kes oli tihedas kontaktis mitme selleaegse tuntud Saksa luuletajaga. Ent suhe Goethe ja Schilleriga oli ambivalentne; sellest siis Loriot’ teises filmis „Pappa ante portas” (1991) mainitav kirjaniku Lothar Frohweini tragöödia „Goethe in Halberstadt. Ein Trauerspiel in drei Akten“ (Goethe elas mitmel pool – Frankfurdis, Leipzigis, Strassburgis, Wetzlaris, Weimaris –, aga mitte Halberstadtis, millest ka mõistatus). — J. W. L. Gleimi kollektsioon on suuresti alles ja muutunud kirjandusmuuseumiks Gleimhaus. Peale selle oli Gleim alates 1747 Halberstadti toomsekretär ning on üpris usutav, et temaga puutus kokku kolm aastat sealsamas toomkoolis käiv noormees, kelle tõi toomkooli piiskopkonna tähtis ametnik ja Gleimi hea sõber Ernst Ludwig Christoph von Spiegel (1711–1785) ning kellel juhtusid olema täpselt samad eesnimed ja kes hiljem väheviisi ka luuletas, aga õnneks pühendus peagi siiski muudele teemadele. (Mul hakkab vaikselt tekkima kahtlus, et just Halberstadis kogetu andis mitmeti suuna kogu rahvavalgustaja hilisemale elukäigule.)

T, 4152. päev: teisipäev

Hommikul tervis korras. Pildistan maja ees marju täis pihlakat. Päeval võileibu ostmas, otseselt sööma ei lähe (aega vähe, rahvast palju).

Õhtul aga on postkastis ümbrik maksuametilt, sees kiri, et kus on teie tuludeklaratsioon, me ei ole seda saanud. Saatke või tõendage, et olete saatnud, kuu aja jooksul kirja kuupäevast (28. IX), muidu võite saada trahvi kuni 25 000 €. — Inime võib saada sellise kirja peale kreepsu!

Aga ma saatsin deklaratsiooni 29. III ära ja mul on tähtkirja kviitung alles! Teen kirjast ja kviitungist koopiad ja prindin välja ka deklaratsiooni täidetud lehekülgede koopiad (haa, elektroonilisest dokumendiarhiivist jälle kasu!) ning uurin järele, millal maksuamet avatakse. Kl 7.45, nii et kavatsen minna kohe, kui uksed avanevad. Uurin ka posti veebilehelt, kas tähtkiri on kohale läinud, mispeale ütleb veebileht, et see number on liiga vana, küsige meiliga. Küsin, aga ega muidugi õhtul vastust saa.

E, 4151. päev: esmaspäev

Ei saanud öösel magada, hommikul on isu poolik ja kergelt iiveldab. Palavikku nagu ei ole, aga külm on. Võib-olla on jälle järg väikese palaviku käes, polegi teisi – vahepeal olnud nohu arvestamata – olnud juba 3½ nädalat. Vahepeal oli jah nohu, aga see ei arenenud palavikuks, sest olin üsna püsivalt paratsetamooli peal ja seda võis märgata sellest, et peavalu struktuur muutus.

Õhtuks oletame, et põhjus on eileõhtune rasvane jäätis ja pannkoogid. Leban vaikselt, läheb paremaks, vara magama.

P, 4150. päev: pühapäev

Avastan, et vanema ristitütar TT on ta sõbranna SA tütar, vähemalt Perlis elasid nad 1997. a paiku samal aadressil. (Jälle teadmata, kas nimi T on neiupõlve- või abielunimi, otsisin eesnime ja sünnikuupäeva järgi, siis vaatasin, kes veel samal aadressil elab.)

Läbi saab As Time Goes By laenatud karp (1.–4. hooaeg), Hyacinth Bouquet’st on järel veel 2½ jõuluosa.

L, 4149. päev: laupäev

Naaberlinnas poodides: uued särgid-püksid, ma viimasest kaasasolevast sularahast antikvariaadist Saksamaa ajaloolise naba raudtee-eelseid kaarte.

Kella kõrtsi endist lemmiksööki, Viini šnitslit vältides (see on mu jaoks nüüd liiga rasvane) üritan süüa muud, aga portsust pool tuleb järele jätta.

Tagasiteel pakun, et ärme õhtul sõnateatrisse lähe.

R, 4148. päev: ooper

Päeval söömas.

* * *

Õhtul ooper, mida eelmine kord – plaadilt või ilmsi – nägin mõni nädal rohkem kui 31 aastat tagasi ja läti keeles. Vahepeal on läinud aeg edasi ja oopereid esitatakse algkeeles, seda siis itaalia keeles, kuigi tõlge on oreli all tagaseinal ja selle vaatamiseks peab liigutama pead, sest kiri jääks just täpselt prillist välja. Õige itaalia ooperina teksti korratakse, tõlge on seinal ainult esimese korra, aga mõistatada palju ei ole vaja, sest kogu tükk keerleb termini vendetta ümber.

On kontsertettekanne, kohaliku sümfooniaorkestri, Viini filharmoonia koori ja noorte, meile tundmata solistidega, v.a maailmastaarist nimitegelane, keda 4½ aastat tagasi nägime lähedalt kammersaalis, esitamas soololaule (seesama kord, kui piletirobot andis kohtadeks rida 1, kohad 1 ja 2, mis osutusid nii heaks, et pärast ostsime sinna pileteid mitu korda). Suures ja täis saalis on kohad väga kavalad: veidi dirigendist saali pool, vasakul küljel, parteri ja rõdude vahel üksikus reas. Kontsertettekanne on lavaliikumisega ja mõningaste kostüümidega; enamik tükki toimub 1½-meetrisel ribal orkesti ja publiku vahel, kogu saali laiuses, ka külgedel ja orkestri taga, koori ees. Kui hästi mõelda, on kahest varem nähtud ooperi kontsertettekandest ainult üks olnud selline, kus solistid seisavad reas orkestri taga, koori ees; teine (õigemini esimene) oli kostüümide ja mõningase lavaliikumisega. Kui aga lavaliikumise tõttu on tegelased dirigendi poole seljaga, on tavaliselt solistidele kuskil monitorid, millest nad näevad dirigenti; siin täna ei ole, näen nimitegelast kaks korda vaatavat üle õla dirigendi poole, mis muu liikumisega hästi ei sobi.

Meie koht on tore ka ses mõttes, et esimesed kaks vaatust on nimitegelane näoga enamasti vasakule ehk meie poole. E-l õnnestub maestro pilk tabada kaks korda; mulle seda õnne ei ole, aga see-eest vaatab naispeategelane suremisstseenis algul pool minutit mulle otsa, siis minust meetri paremal taga olevasse telekaamerasse. Enne algust puhastasin prillid ja näen seega tegelaste nägusid ning kõike, mis toimub tüki ajal orkestris (üks tšellist piilub vahepeal tegelaste poole, kui tegevus on kandunud lava paremasse serva). Peatenor embab lavale tulles ja naistest lauldes esimest ettejuhtuvat naisorkestranti, kes särab pärast mõne aja. II poole alguses tuleb dirigent lavale, pea värskelt üle võitud juuksegeeliga (mina: „purgitäiega”); tüki lõpus on geeli mõju lakanud ja kaootilisi kiharaid pääsenud vangistusest.

Aga põhimulje on siiski nimitegelase hääl ja näitlemine. Ooperilauljatel on üldiselt kõva hääl, et nad suudaksid täis laulda suure saali (nt Metropolitanis 3800 kohta, Opéra bastille 2700, Müncheni ooper 2100, La Scala 2070, Bayreuth 1925, Opéra Garnier 1900; siin tagasihoidlik 1700), aga mitte kõik ei valda ka väga vaikselt laulmise kunsti. Ka kaasneb suure häälega sageli suur kere (nimitegelasel mitte) ning tingimata ei kaasne kauni häälega näitlemisoskust, mis on õigupoolest ooperilauljail kaunis haruldane. Tal on tegelase kõnnak ja palju detaile. Pärast lõppu hingeldab, etenduse ajal mitte. Kavalehel on seekord vähe uuem foto, mitte vähemalt kümme aastat vana paraadfoto.

Kuluaaridest paistab korraks kontserdisaali ihufotograafi EF 70–200 mm f/2,8 ning kui järgmiseks päevaks pildid valmis saavad, jagab mõnda ka maestro FB-leht ja üks varajane kommentaar kiidab maestro detailset näitlemist ja hetkeks on olukord, mil seda on laikinud kaks inimest: maestro ise ja mina. Olen sellest nii elevil, et unustan teha kuvahõive.

N, 4147. päev: koolitus

Koolitusele minek kestab arvatust tunni rohkem (arvasin 20 min, kestis 1 h 20 min; juhatatud uksest ma sisse ei pääse, tuleb minna kolmveerandtingi ümber hiigelhoone, ligi kilomeeter). See-eest olen enne II poole algust kohal ligi tunni varem, loen (The Zanerian Manual of Alphabets and Engrossing, 1924).

Esineja on üks neist, keda pean oma ametiteel tähtsaimaiks õpetajaiks, aga enamik publikumi on vanast sõnatõlkijate ja -kummardajate hõimust. Tore on kuulda mõistuse häält tavalise mis-sõna-ma-siia-pean-panema-suhtumise sekka.

* * *

Krt, ega ma aru saa, kas tänaval on ees päikse- või tavalised prillid; tervitan pärast koolitust bussipeatuses endist sõbralikku kolleegi ja mõtlen, et on aga uues töökohas ülbeks läinud.

* * *

Algab antibiootikumi võtmine. Ei saa aru, kuidas peab võtma: 200 mg/d küll, aga kas 1 × 2 tbl või 2 × 1 tbl? Võtma peab pärast sööki, mis üldiselt pärsib õhtuse tableti ajastamist (sest ega me kella järgi söö).

K, 4146. päev: kolmapäev

Eestis reklaamivat mingi enda sõnul imeline elektriskuuter, mis lubavat umbes angu heitmeteta liikumist. Arvutan, et elektriskuutri CO₂-heide sõitja ja kilomeetri kohta on isegi Eesti väga musta elektriga (1320 g CO₂/kWh) tankides 16 g. Saksamaal, kus elekter on seitse korda puhtam, oleks 2,2 g (alumiiniumraami tootmisel – Hiinas – tekkis 288 kg CO₂). Võrdlus: lihasejõul liikumise ligikaudne CO₂-heide: jalutamine 12 g/km ja jalgratas 5 g/km. Samas selles, kuidas inimene igal pool kaasas tassib 15 kg jurakat, kahtlen kõvasti.

* * *

Päeval söömas, õhtul poes.

* * *

Õhtul helistab infektsionist, dr Kivi-Sepp (ausõna, ma ei mõtle seda välja, ainult tõlgin; kui kaksiknimed olid moodi läinud, oli mul näiteks tudeng, kelle nimi kõlas nagu muinasjuturaamatust) ja küsib üle, kas olen analüüsitulemused saanud (jäi kokkulepe, et helistan talle, kui saan; olin vahepeal mitu nädalat ära). Ütlen, et sain, ja räägin, kuidas käisin vahepeal teiste arstide juures, kes kinnitasid sama liikvoriprooviga ja määrasid ravi. Selgub, et praegune arst soovib määrata täpselt sama ravi. Ta küsib kaks korda üle, kelle teise arsti juures, ja rahuneb alles siis, kui ütlen, et mujal riigis.

Muidu on homme esimene rohupäev – alanud on mind sel aastal vaevanud väikeste palavike ravi; rehkendan, et põhjuse otsimiseks ja diagnoosi kinnitamiseks käisin läbi 15 arsti (kellest mitu leidis muid asju (mao erosioon, sapikivid) või kinnitas muude asjade puudumist; peale selle selgus vereanalüüsidel, et mul on ka läkaköha, mononukleoosi ja toksoplasmoosi markerid, st olen need kas enda teadmata läbi põdenud või puutunud kokku haigega):

1. perearst nr 1, dr Väike-Viirus (teine ja viimane kord tema juures üldse)
2. oma perearst (kes andis suunamisi, kui neid oli vaja, ning retsepte ja haiguslehti, aga üldiselt lõppes tema mõistus mais, kuigi moraalne toetus ja sõbralik suhtumine jätkus, ning ka huvi, kui lõpuks hakkas joonistuma selgem pilt)
3. perearsti suunamisel kopsuarst nr 1 (kes ei teadnud allergiast suurt midagi ja pealegi oli selleks ajaks õietolmuallergia läbi)
4. enda algatusel kopsuarst nr 2 (kes oli ühtlasi allergoloog ja kes kinnitas, et tuberkuloosi kindlasti ei ole; see käik oli nagu etendus, kestis mitte 20 minutit, vaid 4 tundi, ja arve oli kergelt 4-kohaline)
5. seedevaevuse tõttu valvepolikliinikus perearst nr 3
6. perearst nr 4 seepärast, et ta teeks kõhukoopa ultraheli (ja kes küsimise peale tegi patsiendiks võtmise vereanalüüside seas ka borrelioosimarkeri uuringu, mis osutus positiivseks, aga ta ei teinud selle siinkandis eksootilise haigusega rohkem midagi)
7. eelmise vend, perearst nr 5 seepärast, et ultraheliuuring tehakse uuele patsiendile ainult koos üldise läbivaatusega
8. perearsti soovitusel gastroenteroloog nr 1, kes tegi gastroskoopia (mis mu üllatuseks tehti üldnarkoositaolise seisundi tekitanud rahustiga)
9. silmaarst (et äkki on kõik hädad hoopis seepärast, et kaugele ei näe enam hästi: saingi prillid)
10. ninaarst (et äkki on kõik hädad hoopis põskkoobastest: ei ole)
11. neuroloog nr 1, kes tundis juhtumi vastu suurt huvi ja suunas infektsionisti juurde
12. enda algatusel ja tuttava soovitatud gastroenteroloog nr 2, kes põhjaliku anamneesi ja läbivaatuse peale arvas, et põhihäda on mingi infektsioon
13. infektsionist, kes arvas läbivaatusel, et [aktiivset] borrelioosi ei ole, aga tellis vereanalüüsi, kust selgus, et on, ja pärast selle saabumist arvas, et vaja on ravi (see juhtus küll pärast 15. arsti külastamist, mil sama ravi oli juba määratud)
14. kardioloog, kes tutvus kogu eelnenud materjaliga ja uuringuvastustega (v.a infektsionisti tellitutega, mis ei olnud veel valmis) ning pika anamneesi peale arvas, et on borrelioos, ning määras pärast selle kinnitamist lõpuks ravi
15. neuroloog nr 2, kes tutvus materjalidega, kuulas ära ja võttis liikvoriproovi, mille tagajärjel olin viis päeva maas siruli, aga mis vähemalt kinnitas borrelioosi lõplikult.

* * *

E saab läbi modernromaani; mu arvamus ei ole ilmselt päris objektiivne, sest tean autorit vanast ajast.

Õhtusele koerajalutusele minnes kuulen kohe maja taga kaht öökulli, kes huikavad vastastikku (isane kodukakk ja emane).

T, 4145. päev: teisipäev

Tööl, päeval söömas.

E, 4144. päev: puhkus läbi

Lõuna ajal hambaarst, õhtul poes.

P, 4143. päev: loen

Loen, käin leivapoes, vahepeal proovin eilseid sulgi. Teine katse kirjutada Copperplate’i; nähtavasti raamatust õppimise peale seda omandada ei saa. Vaja on tähekujude, käe liikumise, sulerõhu, sule ja paberi õiget kombinatsiooni. Aga itaalia kaldkirjaga (cancelleresca corsiva) läheb paremini. Harjutusmärkmikku tuleb palju tušiplekke. Pärast saan teada, et uusi sulgi peab enne kasutamist loputama atsetoonis ja süljega sisse määrima ning Copperplate vajab siledat paberit (märkmikus on akvarellipaber, millele on lahe kirjutada täitesulepea ja tindiga, krabiseb vahvalt).

Saan läbi Hella Wuolijoe mälestusraamatu „Koolitüdrukuna Tartus” (LR 1986 49/50) ja selle järelsõnast kahjuks ka selle, et tõlge on Loomingu Raamatukogu numbrisse mahtumiseks üle kahe korra lühendatud, jättes välja intiimsed ja olmeajaloolised seigad. Jah, kolmkümmend aastat tagasi ei huvitanud olmeajalugu Eestis mitte kedagi. Kuigi raamatust saab teada, et a) Hella Wuolijoe, st Ella Murriku ristiisa oli Ado Grenzstein ja b) üksvahe elasid õed Murrikud Tartus õppides Postimehe abitoimetaja Jaaksoni majas, kus üks kahest muust üürilisest oli Juhan Liiv, kes kirjutas õdedele (17 ja 15 a) pikki kirju (keskmiselt kaks tk päevas), mille toppis ukse alt sisse, ja üksvahe jalutas nende akna all päevas mitu tundi. Liivi kirjad ja luuletused, millest Tuglas ei teadnud Liivi elulugu koostades midagi, jäänud noorema õe kätte, kes kolis elama Inglismaale, läksid hiljem kaduma.

„Reise in die Goethezeit” jõuab jookideni. Üldiselt jõi peenem rahvas veini ja vett ning lihtsam rahvas õlut ja vett. Saab teada, et Schilleri 1802. aasta majandusplaanis õlut üldse ei olnud, veini oli kavas osta 6 ämbrit (Eimer) à 24 riigitaalrit; Eimer oli veini mahuühik, 64 kvarti, 1 kvart veini oli Berliinis 1,15 liitrit. Seega kavatses Schiller 1802 jooksul tarvitada veini 442 liitrit ehk 1,2 liitrit päevas; see on ligikaudu sama kui Goethe patograafia täheldus, et Goethe jõi veini keskmiselt 2 pudelit päevas (kui veinipudel on u ¾ l), mis tollal oli täiesti normaalne. Olemas on ka Schilleri majanduskulude kokkuvõtted, millest ühe järgi läks tal 1802 „veini ja õlle” peale 125 taalrit ning teise järgi 135 taalrit. (Siit annab muide arvutada liitri hinna – 0,326 taalrit – ja arvutada sellel veinipariteedil hinnad ümber tänapäevasteks. Saksamaa keskmine lauaveini hind on teada – 2018. aastal 4 € / ¾ l pudel – ja saab ligikaudu, et 1 taaler oli u 16,4 €. Nõnda on näiteks 1780. aastate tudengi õppe- ja elamiskulud Göttingenis (400 Rthl./a) praeguses rahas 6500 €, aga hindade liigendus on vahepeal tugevalt muutunud, nt see oli sel ajal Hasselfelde kooli rektori neli aastapalka.)

Schubert ei joonud veini üldse, ainult õlut.

Ja veel saab teada, et Goethe-aegne kohv oli praegusest kangem ja kohvile oli kodumaiseid alternatiive (kohvi imporditi peamiselt Haiitilt ja sõdade tõttu oli seda vahepeal keerukas saada). Neid oli üle kahekümne, kuigi nt kartulikohvi maitse olnud nii õudne, et tehases segati sellesse salaja kolmandik päris kohvi juurde.

Aga just sellist kodumaist aseainet otsides leiti suhkrupeet: varem imporditi roosuhkrut, mis omakorda toetas orjakaubandust; avastati, et suhkrupeedist saab samasugust suhkrut (alles hiljem leiti, et keemiliselt vahet ei ole), suhkrupeedi suhkrusisaldus oli algul 3%, hiljem aretuse tulemusel 8% (praegu 20%).

L, 4142. päev: poes

Jaama postkontori kaudu Ilusas Tähekeses matkatarvete poelt sünnipäevaks saadud kinkekaarti laiaks löömas. Teen aega parajaks kirjatarvete poes, kuhu on ilmunud kalligraafia riiul, kus on isegi sulgi. Peale sulgede ka kirjanäidiste mapp.

Õhtul krevette söömas.

R, 4141. päev: ooper

Vanadekodu bussipeatuses möödun n-ö kurdist vanamehest, aga teda ooperis ei näe (me ei ole teda ooperis näinud kunagi), vahest läks trammi peale ja sõitis kaks peatust filharmooniasse (aga mängukava ütleb, et 28. IX ei olnud ühtki kontserti).

Tükk peaks muusika poolest olema barokk, aga kui esinejad ja orkester tulevad lavale n-ö teatrikaltsaka riides (teatrikaltsakas on omaette mõiste, esineb ainult teatris; nende riided on alati puhtad ja nad ilmselt ei haise nagu narkokeskuse asukad, kes sageli sõidavad bussis jaama ja keskuse vahet), on esimene mõte, et aaahhh! jälle üks tänapäevaks mugandatud tükk (nagu see õudne „Trubaduur”, kust tulime poole pealt ära). Ka lavakujundus koosneb pappkastidest ja tükk on 1 h 50 min vaheajata, millest oletan, et meil tuleb vist lahkuda poole pealt. Aga siis lõpetavad laval akrobaatiliselt moderntantsinud „kaltsakad” tantsu ja selgub, et nad ei olegi tantsijad, vaid kõik on ooperi tegelased, ooperilauljad!!

Sellises lavaliikumises ei ole midagi imestada, see on Inglise lavastus. Näitlejast klassivend rääkis õpingute ajal, kuidas neil olnud väga nõudlik lavaliikumise õppejõud ja nad kõik vihanud teda, mispärast Eesti näitlejad ennast suurt ei lavaliigutagi. Aga näiteks Inglise sarjadest on näha, et Inglise teatrikoolides õpetatakse nii detailset lavaliikumist, et isegi sarjades on igal tegelasel oma kõnnak ja silmamäng ja muud väikeliigutused, mida märkab alles teisel-kolmandal vaatamisel. (Ja muidugi ei ole ka ime, et neil see on, kui nt „Midsomeri mõrvu” filmitakse iga filmi 5 nädalat ehk kokkuvõttes ainult 2½…3 minutit päevas (aastas tehti vanasti 8…9 filmi, nüüd nii 4), aga nt saksa krimikomöödiasarja „Mord mit Aussicht” tehti üle kahe korra kiiremini, 5…6 minutit päevas, aasta 13 jagu vorbiti valmis 3 kuuga).)

Piltide vahel sätivad tegelased kaste ringi, et moodustuks nagu eri ruume. Üks ruum on magamistuba, mis on nagu sahtel kastidest moodustuvas seinas. Paraku ei ole pappkast (või õigemini pappkasti ilmega kast) eriti akustiline materjal, laul kostab ainult siis, kui lauldakse otse saali.

Kas ma seda mainisin, et kaltsakarõivastes, narkarikapuutsides, kirjutes särkides, päikeseprillidega ja pööraste soengutega orkester on üks Prantsuse juhtivaid barokkorkestreid, keda juhatab ilmakuulus dirigent (kes ise mängib klavessiinil) ja kes mängivad ajaloolistel pillidel?

Peategelase hääl kannab, aga kohati on tal parditämber. See muidu suurt ei häirikski, sest osa muusikast on niikuinii tolleaegsed inglise rahvalaulud, aga teisalt tuleb meelde sarja The Fast Show sketši Country Matters Tourette’i sündroomist vaevatud rahvalaulik Jed Thomas, nii et kujutan ette, kuidas peategelasel on tokerjas lühike habe ja kaabulodu ning kuidas ta rütmi ja teksti poolest sobivates kohtades käratab laulu vahele „Arse!!!”. On väga lõbus.

Tagasilend

Ei võtnud kaasa suurt kaamerat, aga 4 päevaga pildistasin poole selle aasta fotodest (sh sadakond HDR-linnavaadet, sest meenus, et taskufotokaga saab objektiivi lainurkasendis täitsa kompu pildi ja sensoril ei ole tolmuplekke, mis HDR-töötluses rõhutuvad).

Kolmes arhiivis käimist asendas detektiivitöö fotodel olevate isikutega: näiteks leidus fotode ja märkmike vahelt vanaema sõbranna Veera visiitkaart, millelt sai teada perekonnanime. Tädi Veera saabus vanaema sünnipäevale mõnikord tennisereket kaenlas või rääkis, et käis hommikul meres ujumas – vanaema sünnipäev oli jaanuaris – ja nüüd selgus, et temast on artikkel koguni Eesti spordi biograafilises leksikonis.

Kavatsesin käia vähemalt viies muuseumis, mitmel kontserdil, kolmes arhiivis, vaatamas sadamas laevu, metsas – aga selle asemel käisin neljas muuseumis (neist kolmes algul ei plaaninud), kammerooperis (algul ei plaaninud) ning mereõhku sain nuusutada 20 minutit laevalael seistes ja vorsti süües.

Unustasin tuua skannimiseks juurde slaide (järg on sealmaal, et 200-slaidises karbis on kümmekond tühja kohta; ma pigem toon siia juurde paar filmitäit slaide kui viin pooliku karbi tagasi).

Puhkuse Eestis-oleku osa tagumise poole plaanid lõi segi, et olin 5 päeva maas siruli nagu kirjamark, sest mult võeti liikvoriproov. Selles protseduuris surutakse selgroolülide vahele süstlanõel, õige koha leidmiseks mitu korda; võtsin aega: 12½ min. Pärast võib liikvori vähenemisest tekkida punktsioonijärgne peavalu, mis tekib minuti jooksul istuli või seisma tõusmisest, ei allu valuvaigistitele ja kaob mõne minuti jooksul uuesti pikali heitmisest; esimestel päevadel lisandub sellele ka kaelakangus; patsiendi infolehe järgi kestab „kuni nädala”, E-l kestnud 3 päeva, mul kestab 5. Peale lamamise pidi taastumiseks ka rohkesti jooma, lolli peaga jõin esimesel lamamispäeval (päeval pärast protseduuri) liitri õunamahla, arvestamata, et see ei ole magusatest ohututest õuntest poeõunamahl, vaid koduõunamahl, mida traditsiooniliselt tehakse õuntest, mis on söömiseks liiga hapud, ja mida mu seedimine ei kannata; niisiis oli mul korraga pea-, kõhu- ja seljavalu ning sedastasin, et midagi ei aita, tuleb lihtsalt oodata, kuni kõhuvalu läheb üle. Seljavalu läks üle sellega, et edasi lamasin mitte diivanil, vaid põrandal. — Punktsiooni enda valu intensiivsust kirjeldab seik patsiendi infolehel, et käige enne protseduuri kusel, sest muidu võite teha kogemata püksi. Aga vähemalt läks see asja ette, sest tööhüpotees kinnitus ja lõpuks määrati ravi, mis loodetavasti kõrvaldab need mu va väikesed palavikud, mis on mind vaevanud ligi aasta, keskmiselt 9 päeval kuus, kolm-neli päeva, paari nädala tagant.

* * *

Ühe arhiiviga selgus, et arhivaalid peab tellima lugemissaali „vähemalt kaks tööpäeva” ette (minu minek sinnakanti selgus alles laupäeva hommikul, ärasõit teisipäeva lõunal, materjali läbimiseks on vaja vähemalt üht tööpäeva); teisest selgus, et enamik mind huvitavatest arhivaalidest „on uurija käes”; ja kolmandast, et üks eriskummalise tähisega ürik „ilmselt ei tulnud 1990 Saksamaalt tagasi”.

Seega neljandal maaslebamise päeval, kui hakkasin juba saama külitada, jätkasin rahvavalgustaja 1817. aasta käekirja dešifreerimist. Kopisin tema tähekujusid kalkale – selle peaks skannima ja panema siia üles. Väikest t-tähte kirjutas ta ligi kümmet moodi, täppe pani, kuhu juhtus, kiiruga jättis vahelt tähti, lisaks kaks sajandit vana saksa keel, gooti kiri – kus näiteks s-tähte võidi kirjutada viit moodi (silbi alguses ſ, silbi lõpus s, ß, suur S kujul, mis meenutab kreeka gammat, ja sõna sees kahe tavalise s-i asemel ligatuur, mis meenutab lisakrõnksuga suurt S-i; kus w, v, e, r ja o tuleb mõistatada konteksti järgi, sest nende ilme on peaaegu sama; kus mitu suurtähte on väga sarnased) – ja kõigele lisaks vana arsti käekiri! (Gooti kirjast oli mul kaasas Paul Ariste rotaprindivihk „Foneetilise transkriptsiooni ja gooti kirja harjutusi” (1980), aga sellest oli kasu vähe, sest gooti käekirja näidis on tegelikult selgema Sütterlini näidis ja kõik dešifreerimismispalad peale viimase on sama käekirjaga ümber kirjutatud, mitte autentne segapudru. Üldiselt aitab sama kirjutaja tähekujude tuvastamine ja tema käekirjaga harjumine.)

* * *

2013 pildistasin ümber seljatäie vanaema ja isa fotosid ja pabereid, aga ei jõudnud põhjani (ja kuigi kõik tollased reprod on märksõnastatud, ei ole pooled veel valmis töödeldud); seekord põhjani jõudsin, aga see ei olnud sama karp!! Huvitavaimaid leide:

• Isa kalendermärkmik ajast tehnikumi lõpetamise ja sõjaväkke mineku vahel, millest on tal negatiividel palju pilte. Kuu- ja nädalapäevi kõrvutades suvest 1958 suveni 1959, sh kõik töö- ja lõbusõidud Eestis, kus käis kinos kellega (naesterahvaste nimedega oli isa kitsi, peamiselt on nime esitäht), Krimmi-reisi asjade loetelu, kuupäevastatud ja allkirjastatud eneseparandamise otsus (palju punkte).
• Sõjaväe ajast on loetelu, mis naesterahvastega ta kirjutas, kui palju ja millal (mingitel arvudel on ümber rõngas, mõnel kast; mõni nimi on maha kriipsutatud, mõni kustutatud). Või on see siis mingi muu loetelu, sest paberi esiküljel on mitukümmend nime ja taga veel kümmekond (vbl mõni kordub).
• Tipi ajast on loetelu, mis rühmakaaslane millal abiellus (mõni oli abielus juba enne õpinguid), see lõpeb kolm aastat enne isa ja ema pulmi (mitte vähetähtis ei ole asjaolu, et isa ühe rühmavenna ema oli teisalt ka ema ristiema). 

Üksikuid fotosid [u 150] on samadest negatiividest, mis on praegu minu käes; üldiselt* on võimas kvaliteedivahe, kas foto on repro või negatiivi skann (siia tuleb näide: seatapp Lihus, u 1959). Mõnel on aastaarv (ja mitte minu käekirjaga). Isa kolmest noorukiaegsest reisist on paberfotosid ainult suusatamisest Karpaatides 1967 (selle negatiivi mul ei ole); Krimmi-reisist (juuni 1959) paberfotosid ei ole (aga mul on selle mõlemad negatiivid); parvereisist mööda Koivat (kõige varem 1963) ei ole ma näinud ühtki fotot.

* Erand: kui negatiiv ei mahu filmi läbivalgustuslambi alla, vrd laifilmi negatiivi skannid (ilma negatiivilambita) ja negatiivi reprod.

Karbis oli vanaema kaks kalendermärkmikku, üks u 1970, teine u 1982, mida kõrvutades saab rohkem ainu vanaema suurest tutvusringkonnast. Enamikus on ta sõbrad-tuttavad praeguseks surnud, eks ole, seega on suur tõenäosus leida neid andmebaasist haudi.ee (selle kaudu omakorda see, kes veel on maetud samale platsile).

Kuigi Haudi andmeil suri vanaema üks parimaid sõbrannasid Salme 2001, neli aastat pärast vanaema, aga vanaema fotode hulgas oli kolm Salme matusepilti, ühel olid Salme tütred ja väimees, ühel mu vanaema ise, täiesti kõbusas ihulises seisundis. (Paar nädalat tagasi mõistatasin, kas vanaema nimetas Salme perekonnanimeks abielu- või neiupõlvenime. Kõigepealt guugeldus „Salme Miss Nõmme 1934”. Guugel ei tea Nõmme missiajaloost midagi. Mäletasin, et ükskord 1970. aastate lõpus olime vennaga nädalavahetusel vanaema juures, käisime pühapäeval Nõmme metsas kelgutamas ja metsast läksime otse tädi Salme juurde, ta andis sooja moosivett ja telekast tuli „Neli tankisti ja koer”, see maja oli Kännu Kuke taga. Uurin Perlist selle maja 1997. a elanikud läbi: ei ühtki Salmet. Ega ka selle tütre perekonnanimega inimesi, kelle juures ta seal elas. Niisiis otsin Perlist järgmiseks läbi kõik Salme tütre perekonnanimega inimesed; ühe aadress tuleb tuttav ette ja selle järgi otsides selgub, et tädi Salme perekonnanimi oli tõesti ta abielunimi.)

See-eest lahenes saladus „isa sõbrannaga” maal: mäletasin eesnime valesti, küsisin maalt raamatukogust – sest ta töötas 1980. aastate algul paar aastat seal – aga vastus viibis; siis leidsin ühe foto tagant õige eesnime, Guugel leidis otsinguga „eesnimi + asula” plaksti! kaks kandidaati; nägu sobis ühega, ta on Haudis ja Genis sees. Vanusevahe tõttu oletan, et ta võis olla isa lapsehoidja, kui isa elas sõja ajal maal.

(Pärast fotosid töödeldes leidus 9 samasuguse ilmega ja inimestel samasuguste rõivastega peopilti, mis selgusid olevat vanaema 45. sünnipäevalt, sest kuigi toanurgas oli väike kuusk, oli seinal kalendris 31-päevane kuu, 1. kuupäev riigipüha ja nädalapäevade asend klappis 1957. aastaga (ning üks külaline oli olnud 1956. aastani Siberis). Isa negatiividest on osa veel skannimata; olen neist koostanud esialgse tabeli, mis ja millal, ja voh – jaanuarisse 1957 dateeritud filmil on vanaema 45. sünnipäev kogu hiilguses, rohkem kui need 9 võtet – isegi kui samal peol 9 fotot oli sel ajal palju. Arvata võib, et kvaliteedivahe on võimas – selgus ka, et võimas on ka filmile ja digitaalselt pildistatud repro kvaliteedivahe. [Nüüdseks on see negatiiv skannitud ja kvaliteedivahe on tõesti võimas, et teisalt on isa teinud fotode suurendamisel head tööd, sest negatiiv on alavalgustatud. Tegelikult on need 9 võtet 3 peolt, üks on hiljemalt 1956.])

Peale selle kutsuti mind vaatama, mis fotosid vanadest ja mitte kellelegi vajalikest fotoalbumeist endale soovin (vanaisa õpetatud kutsekoolikursuste lõpupildid, aastate kaupa, segamini); lugu lõppes muidugi sellega, et tulin ära, kõik see kuus kilo albumeid kaenlas. Järgmine kord annetan need kohaliku muuseumi fotokogule.

* * *

Üks Talina ülikool võttis omale uue lühinime, mille kohta väitis, et selline lühendamine olla maailmas väga levinud. Väga loodame, et suur ja palju kuulsam teine ülikool, kelle lühinime see matkib, ei anna maine ärakasutamise pärast asja kohtusse, sest nagu naksti! võidaks see teine (ei tohi võtta kaubamärki, mis kasutab ära tuntuma märgi mainet) ning eeldatav tulemus oleks, et uus lühend tuleb asendada. Samamoodi nagu üks räppar võtnud endale autorilt luba küsimata Jaan Rannapi lasteraamatu tegelase nime ja kui Jaan Rannap annaks asja kohtusse, võidaks ta iga kell (vanemus: ta saab tõendada, et tema raamat ilmus 1972, mis on usutavasti palju aastaid enne räppari sündi).

* * *

Talina lennujaama kõrtsis on OH-ALL Kalevaga reklaam alles nagu viis kopikat. Kõrts Legend ise väidab, et nendel on Eesti lennundusajaloo teemaline väljanäitus, aga see paneb kahtlema, kas a) nad teavad, mida nad näitavad, ja kui ei, siis nad ei tea Eesti lennundusajalugu piisavalt hästi; ning b) OH-ALL Kaleva on legend küll, isegi kahekordne (mootori ärakukkumine lennu ajal 1934 + allalaskmine 1940), aga Talina lennujaam on seega endiselt ilmselt maailma ainus lennujaam, mis reklaamib ennast allalastud reisilennuki fotoga.

Selle kõrval on võimla reklaam, kus lubatakse inimesi nende oma raha eest kurnata pool tundi võimsusel 800 W ehk 1,1 hj (vrd vikatiga heinaniitja 360 W). Kuidas see võimalik on, ma ei tea; kuuldavasti suutvat sprindirattutid arendada hetkevõimsust 2 kW ja profiratturid spurdis 1,6…1,7 kW. Aga kauaaegne võimsus on väiksem: vormis tavaline rattur suutvat arendada tund aega 3 W/kg, tippvormis amatöörid 5 ja profid 6, mis teeb vajalikuks kehamassiks vastavalt 267, 160 ja 133 kg. M.o.t.t.

(Võimalik seletus: trennitööstuses arvutatakse inimese väljundenergiat teisiti, nt pidavat inimene teatud kauguse läbimisel kulutama alati kindla hulga energiat kehamassi kohta, nii et mida kiiremini raskem inime liigub, seda suurem on tema võimsus. Kahtlen, kas valem (olen selle unustanud) on ikka väga tõsi, sest teada on, et takistus on võrdeline kiiruse ruuduga ja käimise-jooksmise füüsika on keeruline. Kui valem oleks tõsi, oleks minu käimisvõimsus 500 W, mida see – no kuulge – kuidagi ei ole. Kui vahest, siis ainult kulmudel käies.)

* * *

Frankfurdis on 5 h kuivamist. Kaks korda söön, vahepeal vahin aknast lennukeid. Flightradar24 näitab, mis parasjagu läheneb ja kuhu poole vaadata. Vahepeal on selliseid vaatepilte nagu üks Lufthansa A380 maandub ja teine samal ajal stardib ning kahel ruleerimisteel ruleerivad sama kiiresti kaks B747-t.

Teisel lennuotsal on selge, istun, pea paremale pööratud nagu Kenny McCormickul metsa telkima sõites, ja vaatan uute kaugele vaatamise päikeseprillidega välja. Jube selge pilt on, isegi nagu jalgpallistaadioni jooned paistaks. Siinkandis matkamisest (eriti 2007) hakkab mööda saama juba nii palju aega, et ma enam kaardita eriti ei mäleta, kus on mis.

Ülimalt fantaasiaküllane taksojuht. Väidab, et üritab sõita ummikutest mööda; see on vale, sest tegelikult üritab ta sõita pikimat võimalikku marsruuti naaberlinnas, isegi TV-keskuse juurest ja vanalinnast sõidab läbi (mitte niisama vanalinna servast, vaid ikka lausa üle platsi all-linna lifti ees). Kaugus punktist A punkti B on muidu 7,74 km, teekond on 15,57 km ehk kõverus rekordiline 101% (teisest firmast tellides on teekond tavaliselt 9,77 km ehk kõverus 26%; läbi metsa on 12,2 km, see-eest liiklust vähe). Keskmine kiirus on 33 km/h ja efektiivne 17 km/h.

Saabumise järel olen tunni paanikas, et olen passi jätnud Eestisse lauale või kaotanud. Muidu kannan passi, kõvaketast, võtmepundart, väikest fotokat jne lennukis turvakontrollist läbi minnes ja mõnikord ka lennukis vöökotis (enda ligi ja mõnikord läheb seljakoti raskus maksimumi 8 kg lähedale), aga eile õhtul asju pakkides ma passi vöökotist ei leidnud. Et lahtine vöökott oli viimase nädala lahtise seljakoti peal, arvasin, et ju on pass kukkunud seljakoti põhja, aga ei hakanud seljakotti lahti võtma, et kus ta mujal ikka on. No täna selgub, et ega ikka ei ole. Paanitsen tunni, üritan välja mõelda, kuidas saaksin vähima vaevaga kontrollida, kas on ikka Eestis laua peal (seda mäletan, et võtsin passi vöökotist välja ja vöökott oli sel hetkel laual), või kas on lihtsam kohe tellida uus pass (juhuks, kui kontroll tuvastab, et ei ole). Passi vahel on veel vaktsineerimispass (mille saab uue) ja elamisluba (mille saaks ka võib-olla uue, kui ilusti paluda). Aga siis jõuan lahtipakkimisega kohvrini ning leian passi üleõlakotist. Miks ma ta sinna panin – ei mäleta. Seega sõitis pass koos minuga hoopis lennuki kõhus ja viibis viis tundi Frankfurdi lennujaama pagasikatakombides, mida korrata enam ei soovi.

R, 4140. päev: lennuk

Takso on tellitud kl 3.40-ks; saan valmis veidi varem, väljun majast kl 3.30 ja suur takso on juba ees. Juht küsib, kas olen üksi (olen) ja kas kolme last ei ole (ei ole). Istun sisse ja selle firmaga ei ole vaja seletada, kuhu sõit läheb, sest see kirjutatakse juba tellimisel. Aga juht kahtleb midagi ja küsib üle, et kas raudteejaama. Mina, et ei, lennujaama. Juht helistab kuhugi ja selgub muidugi, et olen läinud valesse taksosse; siis (esimese bensujaama juures) saan ka sõnumi, et minu takso on lähenemas. Vale takso keerab tagasi maja ette, mõlemad puistame vabandusi, taksojuht imestab, et on aga värk, kaks taksot tellitakse samaks ajaks samale aadressile. Istun seega teise taksosse ringi, kohver tõstetakse ka ümber ja gott sei dank, kolme lapsega naaber on unimüts, teda veel ei paista, kui kl 3.40 õige taksoga lõpuks lennujaama poole lahkun. Hakka nüüd seletama, et hõivasin oma väikse takso asemel nende suure. (Vrd ka Niko Tinbergeni katse (The Herring Gull World), kuidas pani hõbekajaka äraolekul pessa tehismuna ja kajakas hakkas alati hauduma suuremat muna, ka endast suuremat.)

Lendasin viimati lennukiga kümme kuud tagasi, detsembris 2017. Tore on, üle hulga aja. Frankfurdis oodates tunnen, nagu oleks jälle see va väike palavik (aga hiljem saan aru, et see tuleb vähesest unest – magasin öösel ainult kaks tundi ja kummaski lennukis mitte). Loen ja kuulan muusikat ja vaatan uute kaugele vaatamise päikeseprillidega aknast välja; Saksamaal algab pilvitus kohe Frankfurdi järel, kuskil iks kohas Erfurti kandis, igal juhul enne Harzi on korraks selge (teen mõne pildi, et pärast metsamustri järgi leida, kus; paistab ka üks kõrge kiirteesild). Pilvitus kaob Läänemere rannikul nagu ikka, meri on täiesti selge, Rootsi ei paista, kolmveerand tunni pärast paistab all mingi saar, mille algul arvan Gotlandiks, aga selgub olevat Sõrve. Abrukani on selge, Kuressaarest algab uus pilv, mis lõpeb uuesti kuskil rannikul, mida algul arvan olevat kuskil Padise kandis põhjarannikul, aga siis kohe tuleb väga suur roostik (Matsalu!) ja siis varsti tunnen ära Kohila ja varsti olemegi kohal.

FRA-TLL lennukis on kaks bussitäit prantsuse pensionäre, kes sõidavad bussireisile läbi Balti riikide, nagu saab teada paberist, mida loeb minu kõrval istunu, ning ka prantsuskeelsest Baltikumi raamatust tema käes. Üks saksa noormees tõstab Tallinnas lindilt maha ühe vanatädi kohvri, see ütleb merci!, noormees vastu de rien!, tädi on sillas.

Väike palavik muutunud nohuks (mul on nohutilgad lennukis kaasas). Võtan kokku 1+1 g paratsetamooli. Õhtul köha.

Et olen öösel maganud ainult 2 tundi ja lennukis ka eriti mitte, magan pärastlõunal 2 tundi ja sedasi jääb mul käimata Sittowi näitusel, sest magamise asemel pidanuksin kohe jooksma piletisabasse.

N, 4139. päev: vanad negatiivid

E läheb hommikul jala postkontorisse, näeb jõe ääres jäälindu.

Skannin isa negatiivi, mida üldiselt olin arvanud vanimaks mul olevaks isa negatiiviks. Olin sellest paar kaadrit skanninud juba varem ja arvanud need 1956. aastaks. Nüüd arvan (isa välimuse järgi), et võib olla ka nt 1954. [Oktoobri algul hakkan koostama kindlalt dateeritud/dateeritavate fotode järgi nägude aegrida, et saaks ajastada soengu ja väljanägemise järgi; see negatiiv on kaunis kindlalt 1956. aastast.] Üks varem skannitud pilt on Maaviljeluse Instituudi bussist Kohilas, sest buss seisab maja ees, millel on silt, et Kohila tarbijate kooperatiivi kauplus. Varem olin arvanud maja selleks, mis paistab jaama juurest raudteelt maantee ääres lääne poolt (Vabaduse 17), aga nüüd varjude järgi näen, et ei ole. Varjud viitavad hommikule või õhtule, bussijuhi värske näoilme hommikule, aga varjud on majaga risti, seega on tänav põhja-lõuna sihis ja maja tõenäoliselt lääne pool tänavat. Raudteelt paistev maantee läheb läände. Negatiivilt paistab majanumber: see on 8, koos saladuslike tähtedega TVM (vms). Seega avan Google’i tänavavaate ja hakkan uurima Kohila maju nr 8, mis oleks sama nägu ja olnuks 1950. aastatel olemas. Leian, et see on praegune Viljandi maantee 8; TVM tähendas seega Tallinna-Viljandi maanteed. Muidugi 1950. aastatel ei olnud veel ümbersõitu, kogu liiklus läks läbi asula. Taustal, praegusel Vabaduse t ristmikul pargi servas paistavad kipsist pioneerid.
Vahepeal on kaks fotot mingist näidismajast kuskil. Siis on hulk fotosid mingist uuest tööstuslinnast kuskil, hoolikal vaatlusel on need kõik võetud samast kohast kuskil kõrgemal korrusel (elumajadest kõrgemal). Ühel on eriskummaline kitsarööpmeline vedur ühe vaguniga ja taga lage silmapiir – seega on see Lavassaare või Tootsi – ja ühel on taustal viis ühetaolist maja, keskmine teistest suurem ja sammastega – need on praegugi Tootsis ja see keskmine on Tootsi lasteaed-algkool.
Järgmistel piltidel on koobas ja hobused – seega Tori.

Pärast seda on mingi puitsild ja silla ees kivil istub isa. Varem olin selle pealkirjastanud kui „vist Tori”, aga nüüd näen Google’i kaardilt ja tänavavaadetest, et Tori see ei ole. Jõgi on kitsam ja silla taga on jõekaldal mingi vana taluhoone, mis võib olla praegu alles, aga ei pruugi. Algul kerin mõne kilomeetri mööda jõge ülesvoolu, mõtlen ilmakaarte peale, ei leia. Siis mõtlen kaarti vaadates, kuhu võinuks ekskursioon minna järgmiseks pärast Tootsit ja Torit – Kurgjale! Puitsilla asemel (mõni meeter allavoolu) on praegu rippsild, aga sama kivi on jões alles. Seega selgub ka kahe järgmise kaadri võttekoht: vaade sillalt üles- ja allavoolu (allavoolu vaatel on eemal C. R. Jakobsoni vesiveski).

Siis on kaader, millel mingi võsane nõlv, mis võib olla Lõhavere linnamägi (seal on mets ümber, midagi mäelt ei näe), siis paar vaadet bussiaknast ja siis äkki tohutu vennaskalmistu, mida nii suurt ja viisnurkadeta ma Eestist ei tea. Mõtlen ekskursiooni üldise suuna peale ja guugeldan märksõnu „latvia war memorial”. Guugel leiab kaks, Salaspilsi (mis see ei ole, olen seal kooliajal käinud) ja Riia vennaskalmistu (mis see ongi). (Millalgi mõni nädal tagasi, kui skannisin isa negatiive turismirongireisist Krimmi (1959), leidsin kolm võttekohta otsingutega palace in Crimea (Vorontsovi loss), old lighthouse in Crimea (Jalta) ja church on top of hill Ukraine (Kiievi Petšerski klooster). Loogika: kui asi on nii erakordne, et seda pildistas turist 60 aastat tagasi negatiivile (vanasti oli pildistamine kallis, pilte tehti jaopärast), peab sellest olema tänapäeval palju rohkem pilte ja Google seega leidma. Negatiivi eelis on, et kaadrid on ranges järjestuses ja on teada, mis on mille järel.)

* * *

Kuidas vaatasin Google Mapsist, mis kellani on Pariisi platsi pank lahti (17.00), ja läksin selle järgi. Tõsi, märgitud kellaajani on võimalik uksest sisse saada, aga mitte valvelauast kaugemale, sest ukse enda peal seisab silt, et letid (13 letist keskmiselt 2) töötavad kl 15.30-ni ja kas ma siis ei tea, et kell on juba 16.33. Mina, et mul on vaja võtta sularaha. Tädi: kas te automaadist ei saa. Mina: ma just ükspäe võtsin, nädala limiit läheks üle, automaat ei annaks. Tädi: aga oodake, ma suurendan siitsamast teie nädalalimiiti. (!!)

Pärast poes.

K, 4138. päev: torumees

Kell 10–12 peab tulema torumees vahetama vannikraani. Umbkeelne habemik on kohal kl 10.30; juba kl 10.40 on köögivalamu all korteri sooja vee sulgekraan lõhutud ja vesi jookseb algul põrandale, siis pesukaussi (20 minutiga nii 10 liitrit), majahoidjat kätte ei saa ja kust mina tean, mis firma maja hooldab.

Kell 11 on majahoidja leitud, maja vesi kinni keeratud, läbi jooksnud sulgekraan kl 11.05 enam ei jookse, algab kruvimine ja vandumine vannitoas. Kl 11.17 on uus kraan kohal ja torumees läheb otsima majahoidjat. Vesi keeratakse lahti ja torumees näitab mulle, kuidas kasutada kuulkraani. Kahjuks ei oska talle vastata, et täitsa asjata, olen varem elanud riikides, kus keeratava nupuga kraanid on peamiselt muuseumis.

* * *

Uued lambid seina.

Kõik algas muidugi igavlemisest torumeest oodates. Konkusse vaja valgus kuidagi tekitada ja lambid vaja kunagi ikka vahetada. Uued lambid on seisnud nurgas ligi kaks aastat.

Kontrollin pingeanduriga, kas lambipesa klemmidel on pinge; on, saades ühtlasi teada, kummas asendis on lüliti sees. Järgmiseks hakkan läbi proovima teadaoleva piirkonna kaitsmeid; selgub, et konku lambid (ja pistikupesad) on sama kaitsme taga kui laevalgustid. See tähendab juhtmete käppimist taskulampide valgel, aga leiutan, et kui panen rõveereda taskulambi laadalt ostetud rõvevalge ajupikenduse alla, saab meeldiva ühtlase valguse.

Nõnda et uurin alguses, mis on vana seinalambi all; seal on näha koguni juhtmekanali ots, seega on teada, kustpoolt juhtmed tulevad ja võib eeldada, et neid kohe kõrval ei ole. See sein selgub olevat umbes narvaploki taolisest pudedast ollusest, seda puurib kivipuur ilma löögita. Kui esimene uus lamp seinas, läheb teine kergemini.

Aga rahmeldamise peale ei ole enesetunne pärast eriti hea.

* * *

Vanas Taos, jala koju.

T, 4137. päev: infektsionist

Täna jõuab lõpuks kätte käik infektsionisti juurde. Siinkandi parimas (kuigi mitte suurimas) haigemajas on reisimeditsiini osakond, seal töötavad ka siinkandi umbes kaks infektsionisti. Mul on ühe juurde suunamine.

Algul ehmatan, sest ootetoas on 18 inimest, aga selgub, et teisel pool on neuroloogia registratuur, enamik on sinna. Ühe vana patsiendi tütar räägib kellegagi üle toa (vähemalt enda ettekujutuses), pool tundi, pidanuksin salvestama ja kasutama õppematerjalina. Hea, et mul on puhkus ega pea kiirustama tagasi tööle.

Selgub, et see ei ole päris sama infektsionist, kelle juurde mind suunati ja kelle jaoks aeg kokku lepiti; ta sedastab, et mul kahtlustatava haiguse nähte ei ole, aga tellib põhjalikuma vereanalüüsi, mida kohe ka võetakse. Ma muidugi ei tea, kus täpselt, mõlemad küsitud eeldavad, et ma pean teadma seda ise. Aga nagu igas haiglas, on seinal üksikasjalikud seletused ja nooled.

Siis koos sööma, siis korraks töölt läbi: nädala lõpuni saab registeerida end prantsuse keele kursusele. Selgub muidugi, et ohoh, registreeruda saab ainult see, kes eelregistreerus juunis; ma olin siis kas haige või jäi eelregistreerimine muidu märkamata, seega ma nüüd registreeruda ei saa ja prantsuse keel jääb mul sügisel olemata. Teisalt peaks eelmise aasta tasemeeksam nüüd varsti aeguma, mis tähendab, et ma pean tegema kevadel uue ja võib juhtuda, et satun veel alamale tasemele kui seni, võib-olla isegi subjunktiivieelsele tasemele – tore.

E, 4136. päev: puhkus!

Pidin minema hommikupoolikul töölt läbi (unustasin reedel registreeruda prantsuse keele kursusele), aga ajasin habet, tänavapüksid jalas, ja siis kuivatasin tund aega pükse, aga kuivaks ei saanud. Lõpuks kuivatasin fööniga, siis oli minekuks juba liiga hilja.

P, 4135. päev: ei ole, nagu paistab

Süddeutsches on artikkel Mythos Umweltsünde, kus vaetakse keskkonnakahjulikeks ja keskkonnahoidlikeks peetavate asjade tegelikku keskkonnamõju, mis tihti on ootamatu:

• 1 kg avokaado kasvatamiseks läheb 1000…2000 liitrit vett, ja seda kuiva kliimaga maades (Tšiili, Mehhiko). 1 kg kanaliha kasvatamiseks läheb ligi 3000 liitrit vett (aga lähemal ja transpordikulud on väiksemad).
• Alumiiniumist kohvikapsleid peetakse keskkonnavaenulikeks, aga samas tootja väitel raisatakse nendega kohvi vähem ja kapsli alumiiniumi saab võtta ringlusse.
• Töölesõit ühistranspordiga: sõiduautos tekib inimese ja kilomeetri kohta 142 g CO₂, bussis 76, trammis ja rongis 71. Eriti hea on elektri-abimootoriga jalgratas [kuigi vähem ilmselt riiges, kus elektrit toodetakse naftast või põlevkivist ning pilt electricitymap.org-i kaardil on must].
• Paberkott vajab tootmisel rohkem energiat ja vett kui plastkott (1 t paberi tootmiseks läheb ligikaudu sama palju elektrienergiat kui 1 t terase tootmiseks*), kasutatakse ohtlikke kemikaale, märjaks saades kaotab tugevuse. Riikides, kus jäätmekäitlus toimib (st jäätmeid ladustatakse maismaale, käideldakse, põletatakse jne, mitte ei loobita niisama veekogudesse), on plasti merre sattumise risk väike.
• Kraanivesi on sama hea kui pudelivesi, aga transpordikuluta (klaaspudel on raskem ja selle transport kallim).
• Eriti öko lemmikloom on raagritsikas, mänguloom on väga palju ökom kui päris.
• Puuvillasärgi suurim keskkonnakoormus tekib mitte kasvatamisel, tootmisel ega transpordil, vaid alles pesemisel.
• Säästlikem transpordivahend on laev.
• Papptopsi, mida ei pesta, on säästlikum kui kruus. (Samas ei ole seda piisavalt uuritud, sest papptopsi eelist tõendanud uuringu tellinud papptopside tootja.)
• E-raamat muutub ökomaks kui päris raamat (materjalid, transport) alates 30. raamatust (kui just iga raamatu järele ei sõida eraldi).
• Puuviljad: mõelge selle peale, mille hooaeg parasjagu on, ja siis selle peale, kuidas neid tuuakse poodi ja kuidas ladustatakse.
• Mitmekorramähkmed on ühekorramähkmeist säästlikumad ainult siis, kui neid pesta kuni 60° ja mitte kuivatada kuivatis.
• Kivimaterjalist (tellis, lubja-liivakivi, mull- või kergbetoon) maja on säästlikum kui puitmaja.
• Värskel ja külmutatud pitsal ei ole vahet. [Nagu ei ole ka värskel ja külmutatud juurviljadel: värske rikneb kergemini, teised on külmutatud värskena.]

Paberist, terasest ja kilest. Mõningase kaevamise peale leidsin, et maailmas keskmiselt kulub terasetonni tootmiseks 21 GJ (elekter on sellest väike osa). See teeb 5,83 kWh/kg. Paberit toodetakse maailmas 4·10⁸ tonni aastas ja selleks kulub energiat 6,5·10¹⁸ J. See teeb 4,51 kWh/kg. A4-paberilehe mass on 5 g; selle tootmisel eeldusel, et kogu energia tuleb Eesti mustast, st väga CO₂-intensiivsest elektrist (electricitymap.org-i kaardil on Eesti traditsiooniliselt viimasel kohal ja värv vivahtab mustast heledamaks ainult siis, kui suure koormuse ajal ostetakse Soomest või Lätist elektrit juurde), tekib CO₂-intensiivsuse 1320 g/kWh korral 29,9 g CO₂ ehk paberi enda massist 6 korda rohkem!

HDPE-kile tootmiseks kulub energiat 3005,5 kJ/kg, see teeb 0,83 kWh/kg. 2000 paberist ostukotti (sihuke ameerikapärane, sangadeta – ei ma mõista, kuidas maailma võimsaim riik ikka veel ei tunne kotisangu, meetermõõdustikku ega ukselinki) kaaluvat 280 naela, 2000 kilest ostukotti 30 naela; see teeb paberkoti massiks 64 g ja kilekoti massiks 7 g. Eespool leitud energiaintensiivsusega (paber 4,51 kWh/kg; HDPE 0,83 kWh/kg) korrutades saame ühe koti tootmise energiatarbeks 0,29 kWh/paberkott ja 0,006 kWh/kilekott; kui neid toodetaks Eestis (1320 g CO₂/kWh), tekitaks see CO₂-te 380 g/paberkott ja 7,5 g/kilekott. Kui neid toodetaks Hiinas, kus energiatootmise CO₂-intensiivsus on veidi väiksem (1229), on CO₂-heide 350 g/paberkott ja 7 g/kilekott. Ehk siis tootmisel on energiatarbe erinevus u 50×, paberkoti kahjuks. Teisalt läheb maailmas pool toodetud paberist taaskasutusse (WC-paber ja paberätid, mis ilmselgelt ei lähe, on paberitoodangust u 5%). Peale selle kulub 1 t jõupaberi tootmiseks u 2 t puitu, seega on seda ühe 64 g paberkoti jaoks läinud u 125 g ja 3 m pikast, 30 cm jämedast paberipalgist saaks 17 000 lehte ehk 34 pakki ehk ligi 7 kasti A4-paberit, aga ainult 680 paberkotti.

L, 4134. päev: laupäev

Eile soovis minuga FB-s sõbraks hakata hiljutise romaani prototüüp, täna turul teretab E-d peaminister.

Apteegis, meenepoes, taldrikupoes, turul, kirjatarvete poes. Pärast krevette söömas.

* * *

Alustan saaremaise rahvavalgustaja 11.3.1817 kirja dešifreerimist. Adressaat on Morgenstern (TÜR kogus digiteeritud; kaks sajandit vanas, ootamatute vigursõnadega saksa keeles, gooti kirjas ja peale selle elatanud (60) arsti käekirjas) ja selles kirjutab rahvavalgustaja must valgel, et asutas Kuressaare Eesti Seltsi milleks? – Eesti keele edendamiseks! (So habe ich in vorigen Jahre eine ehstniſche Gesellſchaft geſtiftet, zur weitere Ausbildung dieser Sprache, …) Tervituse imelised konksud jäävad esialgu arusaamatuks. [Üks neist on näiteks kõnetus Hochwohlgebohrener.] Kirja on 4 lk, lauseid on 14 (3+4+5+2), sulg jooksis hästi, aastat arvestades veel linnusulg, terassulg tuli hiljem. (Aga ka L raamatutes on lehekülje pikkune lause tavaline. No formaat oli väike ja trükk suur.)

Dešifreerin ka Frey 1825 Püha kirikuraamatu algusse kirjutatud L elulugu. Frey harrastas matemaatikat, käekiri on peaaegu nagu kirjalehel, isegi vana mehena (68).

R, 4133. päev: reede

Tööl, päeval söömas, õhtul maapoes.

N, 4132. päev: neljapäev

Hommikul bussiga postkontorisse, kohvikust läbi, tööle.

K, 4131. päev: 223-aastased majandussoovitused

Läbi saab Öconomiſche Abhandlungen für den nordiſchen Landmann (J. W. L. v. Luce, 1795).

Kohe esimene peatükk räägib ökonoomsest viinapõletamisest (L saksamaises kodukandis Harzis oli üraskite ja tormiga hävinud palju metsa ning viinapõletajad* hakkasid kasutama kivisütt, leiutades kõrvalsaadusena muide ka uuelaadse portselaniahju, mis hakkas tootma Meissneri portselani).

* Siia juurde mainitagu, et juba sel ajal oli teatud toodete tootmine koondunud tootmiskeskustesse. Harzi lõunaküljel asuv Nordhausen varustas viinaga kogu Saksamaa keskosa.

Teises loos (töökoolid) saab teada, kuidas leerilapsed olid harimata.

Veel saab teada, et L teises mõisas, Pilgusel, oli kuuelapisüsteem.

Aga L elulukku senistest biograafidest sügavamalt süvenenuna arvan teadvat, kellelt ta need mõtted oli saanud, kusjuures väga tõenäoliselt tundis ta seda rahvavalgustajat isiklikult (ning ei ole ka välistatud, et tema kaudu pakuti L-le pärast esimest kõrgharidust koduõpetajaks olemise ajal professorikohta Dessau Philantropinumis – millest L loobus ja tuli 1781 seiklushimust koduõpetajaks Kihelkonna külje alla Rootsikülla; võimalik, et sellest kahju ei olnud, sest kuigi Saaremaa-eluga kaasnes suuri läbielamisi (naise surm arstiabi puudumise tõttu 1788), sulges Philantropium varsti (1793) uksed ning mis edasi saanuks, ei ole teada: arvan, et L ei saanuks arstiks ning kogu tema rahvavalgustus Saaremaal ja trükisõna kaudu mujal Eestis jäänuks olemata jne).

Autor vihjab raamatus, et soovib kirjutada ka järje, ning ta kogunud selleks tellimusi (Saaremaa Muuseumis on [II osa] käsikirjaline tellimiskuulutus, vahest Campenhauseni käsikirjalisest Saaremaa nädalalehest), aga mu teada seda kunagi ei ilmunud.

T, 4130. päev: teisipäev

Lõuna ajal perearsti juures (mida viimati kuulsin gastroenteroloogilt). Siis koos sööma, tööle tagasi.

E, 4129. päev: esmaspäev

Tööl.

P, 4128. päev: loen

Läbi saab hiljutise nobelisti A Pale View of Hills.

L, 4127. päev: haige

Kaugel saab vanim sugulane 100. Seesama, kellelt 2000 küsisin, kas ta teab, kes on vanaemast jäänud paberite seast leitud fotodel, ja ta ühe kohta vastas: „Ja see noor neiu [kellel vanaisa lõbusalt ümber piha hoiab ja vanaema pahaselt vaatab] olen mina!” Ning seesama, kes aasta tagasi korraldas suurejoonelise 99. sünnipäeva, sest ei olnud kindel, kas veab 100ni välja, ning suguselts oleks siis pettunud, et jäävad peost ilma.

Valmib AS-506 1 : 96 mudel. Lahtivõetavuse tõttu peab seda eksponeerima püstasendis, aga tahatuppa riiulile see tervikuna seisma ei mahu (LM voolundi ots on praaegu vastu lage), nii et viimane 20 cm (CSM + päästesüsteem) seisab hoopis toas kirjutuslaual.

R, 4126. päev: õudus

Täna juhtub õuduste õudus: jalutamast tulles kuseb Št lifti.

N, 4125. päev: asine tohter

Täna siis kauaoodatud kohtumine asisema gastroenteroloogiga. Vastuvõtt küsib, et kas teate, et olete tund aega varem kohal. Tean ja ootan. Räägime tohtriga 40 minutit, ta vaatab ka korralikult läbi ning sedastab siis, et tõenäoliselt on mu n-ö väikesed palavikud mingist bakter- või viirusinfektsioonist, mitte sapikividest. Et muidu võib juhtuda, et võtate need ära, aga siis selgub, et palavikud jätkuvad. Ütlen, et mul on infektsionisti juurde juba aeg kinni pandud.

Ka täna on mul jälle see va väike palavik, et nagu kraadiklaas palju ei näita, aga haige tunne on.

Tohtril on seina peal mitte siseelundite plakatid (need on tal laua peal), vaid hoopis Rooma arhitektuurist. Ühtki arvutit kogu kabinetis ei ole, ta kirjutab haigusloo käsitsi, sekretär kirjutab arve blanketile ka käsitsi.

K, 4124. päev: Victor!

Teetööd jätkuvad, maja ees on hommikul juba kaks auku ja kaevatakse muudkui edasi. See on hullem kui Talina linn, oktoobris saab algusest kaks aastat. Vahepeal juba arvasin, et sai valmis, sest kõnniteedel on uued äärekivid ja must asfalt peal, aga ei.

* * *

Helistab peidetud eranumber ja küsitakse Victorit. Ütlen, et ma ei ole Victor ja kahju küll, aga teisest otsast jäädakse kindlaks, et just sellel numbril on vaja helistada, et ta on selle arsti sektretär, kes võtab 3. IX vastu Victor … …-i [kaks prantsuse nime], ja arst käskis helistada ja küsida, kas sobib uus aeg homme. Taipan, et öeldud kolm prantsuse nime on tegelikult see, kuidas on kirja saanud minu perekonnanimi, mida üritasin aega kinni pannes deklameerida prantsuse foneetilise tähestiku abil (mille olen maalinud kalendermärkmiku taha, teate küll, Anatole, Berthe, Céléstin jne). Prantsuse foneetiline tähestik koosneb ainult eesnimedest ja juhtumisi on mu perekonnanime kolm esimest tähte selles mehenimed. Ruumilise hambapanoraami aja kinnipanemisel küsiti sünniaega, kui nime deklameerimine läks liiga keerukaks, ja nad said selle järgi rahvastikuregistrist nime kätte.

T, 4123. päev: teisipäev

Ei mäleta.

E, 4122. päev: esmaspäev

Arst vaatab sapikive teist korda. Kohal ¾ h varem, saan ½ h varem ette ja kui äratulekul oleks takso tulnud tõesti 3 minutiga, nagu lubati, jõudnuksin tööle hilinemata (kuigi olin ametlikult ära küsinud). Saan teada, et kivid kasvanud ei ole; antakse saatekiri magnetuuringule.

Hommikuse kahe taksosõidu parameetrid (kodust arsti juurde; arsti juurest tööle) – nagu kogetud, sealt tööle head tangentsiaalset bussiühendust ei ole:

• Linnulennul keskmine kiirus 15,57 ja 16,64 km/h
• Teekonna keskmine kiirus 18,24 ja 21,45 km/h
• Teekonna keskmine kiirus koos ootamisega 18,24 ja 8,35 km/h
• Teekonna kõverus 17% ja 29%*
• Ärasõidu takso tellimisel ütleb rakendus, et takso on 3 min kaugusel. Tuleb 18 min pärast ja ta ei tea, et ma tean, et ta käis vahepeal 2,55 km kaugusel tanklas.

* Ükspäev avastasin, et minu koolitee oli peaaegu sirge, aga vennal väga kõver. Vahepeal oli suur tehas, ta pidi minema sellest ümber; teiselt poolt ei olnud siis tänavat ja ka praegu oleks pikem. Üldiselt oli tema koolitee ohtlikum, sest see suur tööstuskäitis oli ühes kohas mõlemal pool tänavat ja nad vedasid tsehhide** vahel asju üle tänava, tolleaegsete algeliste kahveltõstukitega, millel oli küll äge kiirendus, aga tagasihoidlik rool ja pidur. Sealsamas tuli minna ka üle tänava, kus oli ka muud liiklust, mis suundus teise suurde tehasesse, peamiselt veoautod ja bussid. Mõnikord veokid kihutasid, näiteks nägin kooli minnes kord eemalt, kuidas sealse tehastevahelise tänava lõpu nürinurgas keeras autokraana nii, et seesmised rattad tulid maast meetri (!) lahti. Muidugi oli seda kaadumiseks vähe, juht vahest ainult ehmatas, rattad maandusid ilusti ja sõit jätkus. Peale selle olen ka näinud, kuidas hooga libedale tänavale keeranud KamAZ (ilmselt KamAZ-5511, tühimass 8,9 t, pikkus 7,13 m, esi- ja tagatelje vahe 4,16 m) libises ümber püsttelje 360° ja jätkas sõitu soovitud suunas. Google Mapsi satelliidifoto järgi on sõidutee selles kohas 9,4 m lai ning siis kasvasid tänava ääres ka puud.

** Mingi uue keeleraamatu uskumatul väitel vene päritolu sõna. (Tgl keskülemsaksa keelest.)

Maja ees jätkub tee-ehitus, kärpide v rottide mängumaaks olnud kuhilast on võred paigaldatud tagasi tänava äärde.

P, 4121. päev: tore pühapäev

Üle mäe linnupargis. Esimene esineja on rüütelviu Mo (temasuguseid on pargis olnud mitu; võimalik, et sama liiki lind tegutseb ka ühes „Midsomeri mõrvade” jaos (S6E5 Birds of Prey), kus üritatakse jätta mulje, nagu liik Inglismaal elakski). Teine on tuttkarakaara Calli, kes üritab rekvireerida ühe väikelapse veepudelit, jättes tema riidest ahvi puutumata. Siis lendavad järgemööda kalkunkondor Loki [loːki], savanni-kaeluskotkas Jimmy ja valgepea-merikotkas Phoenix, kinda pealt näidatakse alati pahurat kivikakku Einsteini ning ka pärdikunäolist pagukakku Nerot ja alati ülifotogeenset kassikakku Lottet (kui õigesti mäletan, on mu FB-taustapildi öökullisilm just Lotte oma ning vist 2015 näidati fotoseminaril Lottet eraldi 20 minutit ja tegin u 200 fotot ning mõtlesin, et neist jääb järele vahest nii 20, aga jäi ligi 60, üks parem kui teine). Lõpuks lendab pargi osavaim lendaja, kaelusronk Brax.

Mul õnnestub saada mitu korda ristilapse hoosulgedega mööda pead ja mööda objektiivi, üks kord ka laialt mööda päikseprille. Etendus kestab 45 minutit.

Siis matk torni otsa, kuhu ükskord põikimatkal sealt mööda ei viitsinud minna. Linnas söök joa ääres; seal on herilased ja toredad koerad. Siis jäätisekohvik ja üle mäe tagasi.

L, 4120. päev: tore laupäev

Naaberlinnas.

Kunagise Kangruoja säng on tähistatud tunglemistõketega. Nimest hoolimata elasid Kangruoja ülemjooksul parkalid, kes solkisid sedasi kogu kesklinna tarbevee (kuigi Colmaris oli veel hullem, seal solkisid linna läbiva oja mitte parkalid niisama haisvate jäätmetega, vaid haiglad haisvate ja nakkuslike jäätmetega). Ei saa aru, mis toimub ja miks me ei saa üle oja, et jõuda kohvikusse. Passime mõne aja, tulevad mingid suurte motikatega vennad. Mõtlen, et mingi ümbermaailmareis vms, aga nad põristavad minema ja siis tuleb hulk aega vaikust, aga tõkkeid ära ei võeta, rahvas seisab edasi. Vahepeal tuleb mitu satsi politseinikke jne, siis jälle ei juhtu midagi.

Kõnnime piki tõkkeid edasi, kaubamajade juures Siimu tänaval olen kätte saanud interneti ja sealt teada, et kohe-kohe algab mingi üle riigi kuulsa velotuuri etapp. Kohe hakkabki tulema kaameraautosid igasuguses asendis küljesrippuvate kaamerameestega, mõni vahib kaameraga ettepoole, mõni tahapoole, tohutult autosid, mille katusel vähemalt viis jalgratast, siis tropp jalgrattureid ise, siis veel tohutult autosid jalgratastega katusel – ma ei liialda, igal ratturil näis olevat isiklik tugiauto ja kokku vähemalt kuus jalgratast –, siis veel kaameramehi, politseiautosid ja kaks kiirabi. Ainult kraanat ja tuletõrjet ei ole. Etapp suunduvat kuhugi lõuna poole; ilmselt on maanteed kinni, hea, et tulime rongiga. Inimesed teevad endist pilti aia taustal, millest ratturid möödusid.

Pärast poes ja mul on vaba aega. Tahan osta antikvariaadist Harzi raudtee-eelseid kaarte, aga need on kastis antikvariaadis laua all ja ma sinna kotiga ei mahu. Veedan ligi tunni elektroonikakaubamajas skannitud pilte välja printides; masinast lõpeb paber, seda käiakse vahetamas, muudkui ootan.

Kella kõrts.

R, 4119. päev: reede

Juba!

N, 4118. päev: tööle

Vaatan hommikul meili ja näen, et maksuamet on mu tõendiga rahul.

Tööle; haiguspuhkuse ajal süvenesin peale kauge küla topograafia ka kanderaketi Saturn V II ja III astme asendi peensustesse.

Brauser ütleb Riigi Teataja veebilehe peale, et see kasutab vanaaegset tehnikat. Teates on sõnad some vintage web tech ja older technology. Heheh.

K, 4117. päev: kiri

Saadan maksuametile viisaka 4-realise kirja ning töökoha tõendi skanni, mis ütleb, et töötasult lähevad maksud maha küll, aga mitte riiklikud.

T, 4116. päev: ajaloolisi pildikesi

Kodus haige. Skannin E isa negatiive. Leian uunikumi 1960. aastatest [1963], kus olustiku järgi on üles võetud külaskäik E ema sünnikülla, kohtumine sugulastega ja pärast kõik sugulased koos ja perekonniti üles võetud maja ees. Tuleb lasta välja printida ja saata E emale, E ei ole neid pilte kunagi näinud. Selgub, et selle nimega küli on maailmas ainult üks, Google Mapsi satelliidifoto laseb paigaldada külavaated ja mõningase mõtisklemise peale (majaesise fotodel on aed, värav ja kolme järgmise hoone nurk) arvan leidvat koguni E vanemate maja. See on peatänava ääres.

Unustasin eile maksta eilse tähtajaga arve. Avan õhtul E arvutist veebimeili, et kopida sellest arve number pangaülekande selgitusse (mu oma arvutist IE ega Chrome enam ei tööta; peab uurima, kas äkki Firefox või Opera töötab), ja märkan, et olen täna saanud meili maksuametilt. (Vaatan n-ö põhimeili harva, peamiselt arvete tuleku paiku kuu alguses.) See veider maksuline olukord, kus inime saab ühes riigis väikest maksustatavat tulu ja enamiku tulust saab teises riigis ning see enamik ei ole kummaski riigis maksustatav, on esimeses riigis ne položeno ja iga jumala kui aasta käitub maksuamet sellega isemoodi. 2007, kui pidin selle esimest korda märkima tuludeklaratsiooni, helistasin maksuametisse ja küsisin, mida pean tegema. Sealt selgitati, et maksuametit huvitab ainult maksustatav tulu ja ma märkigu deklaratsiooni ainult riigis A saadu. Mida olen ka teinud. Mõni aasta on helistatud ja veider asi üle kontrollitud, mõni aasta olen pidanud maksma juurde, mõni aasta on makstud tagasi, iga kord ise summas, kunagi ei tea, mis sealt tuleb, ehk nagu ütleb vanarahvas, nagu väikse lapse tagumikust. Vahepeal olen riigis B sattunud mingisse erivalimisse, kes peab maksuvabast tulust hoolimata täitma tuludeklaratsiooni, kus riigis A saadud maksustatav tulu on alla künnise, mida peab märkima, ja riigi B kohta tuleb märkida, et see ei ole maksustatav, st saatma 30 lk pabereid asja ees, teist taga. — Nüüd siis meil. Nõutakse riigi B maksuhalduri tõendit, nädala jooksul. E soovitab, et saatku ma neile paber, mille andis töökoht riigi B tuludeklaratsiooni juurde. Selle skann on mu pildiarhiivis, homme saadan.

E, 4115. päev: ummik

Koduloouuringud jõuavad ummikusse. Olin avastanud seni läbikaevamata teabeallika, armulaualiste nimekirjad, kust aimdub, kellel oli millal kes teenija. Kui teenija oli olnud ametis veel pärisorjuse ajast, oli ta tõenäoliselt olnud härra pärisori ja teda nimetati isanda perekonnanime ja oma eesnimega, endal tal perekonnanime ei olnud. Samamoodi meetrikas endas (sünnid, vaderid, surmad, harva ka abiellumised). Pärast pärisorjuse kaotamist hakkasid ilmuma lihtrahvale perekonnanimed (ning eesti pihtkonnas hakati lastele panema samasuguseid eesnimesid kui saksa omas); teenijatega läks mitu aastat inertsist edasi vanamoodi.

Aga siis 1834 tuli kirikuraamatute pidamise kohustus, raamatus kirjas olema pidanud asjade veerud olid ette trükitud, armulaualiste loetelud kas kaovad või on ees- ja perekonnanimedega, aga ametita, nii et see kahjuks ei ütle midagi, kes oli kelle teenija. Nii et ametlikult põhjalikumas raamatus võib olla vähem teavet kui suvaliselt peetus.

P, 4114. päev: haige

Külmetus jätkub, aga hakkab taanduma, manustan kuuma külmetusjoogi (500 mg parac.), õhtul olen täitsa kõbus. Aga kodus haige olla kavatsen kõik need päevad, mil arst käskis kodus puhata.

L, 4113. päev: laupäev

Hommikul prillipoodi (mulle korrigerivad päikeseprillid) ja mul on võrdlemisi sitt enesetunne. Päikese käes on paha ja kõht kergelt lahti ja janu on ja sooja käest tahaks ära ja ärevus on, et äkki hakkab veel halvem. On ka palavik, nii et pärast lõunauinakut võtan arsti määratud 1 g parac., mispeale läheb palavik peagi üle, enesetunne paraneb ja tekib köha ja muud tavalise külmetuse ilmingud.

R, 4112. päev: haige

Hommikul perearsti juures, määrab haiguspuhkusele kuni 22. VIII. Töölt läbi, lõpetan tänased asjad, teatan tulevasest puudumisest ja loetlen pooleli olevate tööde oleku; kui selle ära saadan, näen, et kirjutamise ajal on mulle pandud esmaspäevaks üks toimetus, nii et ka see tuleb ära teha, sest olin mitmele inimesele ju teatanud, et esmaspäevaks ei ole mul midagi. Kahtlustan, et eileõhtusele halvale enesetundele aitas kõvasti kaasa see, et olin eile kuidagi märkamatult toimetanud kokku 170 lk.

Kavatsen tulla maha apteegi peatuses ja osta välja rohu, mille arst kirjutas (et nüüd võiks hakata väikesi palavikke ravima; märkis retsepti peale, et 3 × 1 g paratsetamooli 3 nädalat, et võtku ma siis, kui vaja, sellest tagavarast jätkub mõneks ajaks ja retsepti alusel saab kindlustusest raha tagasi). Bussiraisk sõidab mööda; lähen apteeki hiljem ning pakend on nii suur, et sellest jätkuks mitmele inimesele.

N, 4111. päev: jooned

Tööl, aga enesetunne ei ole hea ja on närv, et äkki läheb veel halvemaks, mis üldiselt nii teebki. Selle vastu aitab klaas veini. Leian, et perearst ei ole puhkusel, homme on tal ainus vaba aeg õhtul, lähen hommikul ta vastuvõtu vabasse järjekorda. Ühtlasi panen 27. VIII teise ultraheliuuringu aja arsti juurde, kes juuni algul leidis sapikivid ja käskis tulla 3 kuu pärast uuesti (mul on 3. IX aeg teise gastroenteroloogi juurde kui selle, kes tegi gastroskoopia).

Raketirühmast saan mõne tunniga vastuse küsimusele, kas punktiirjoon Saturn V II astmel oli ka lennanud rakettidel (ma Apollo 11 fotodelt ei näinud). Selgub, et oli, üks joon (mudeli plaanidel on 2), asendis II ehk torni poole ehk põhja, seepärast seda fotodel ka ei näe (torni mitmesugused „käed” jäävad ette; pealegi on fotodel näha tornipoolsest küljest kas S-IC aste (sest see oli alumine) või S-IV (ülemine), aga mitte S-II nende vahel. Isegi kuulus fotosari Apollo 11 stardist, kuidas kanderakett kerkib tornist mööda, jätab II astme vahele. Saturn V plaatidelt (The Mighty Saturns) otsida ei viitsi.

K, 4110. päev: usupüha

Päevaplaanid (naaberlinnad, loomaaiad, matkad) muutuvad kokku 9 korda, eriti radikaalselt siis, kui käin koertega jalutamas ja sedastan, et päike on täna minu jaoks liiga ere. Nõndap et tulen kaasa ainult matka algusosa, pühapäeval leitud loomaradadeni. Täna on rajal rattureid vähem, aga linnulaulu ka. Näen oravat (siin on neid vähe).

Kodus ei ole enesetunne eriti hea (vbl sellest, et tingimused on ligikaudu samasugused kui 25. III, mil mul oli üsna paha), aga õhtuks läheb paremaks.

Kohe, kui toas maha istun, keerab üle maja ebatavalise häälega lennuk; vaatan flightradar24-st järgi, mis ja kuhu (kohaliku reisilennufirma B737*). Näen, et järgmiseks hakkab startima kohaliku kaubalennufirma piltidega B747, nii et võtan 150 mm objektiiviga fotoka ja astun rõdule.

(* Kohalik lennufirma on B737 ostmisega teinud targemini kui hingusele läinud Eesti Õhk, kes suurest ahnusest ostis peaaegu nagu suurimad B737d, mis siis olid olemas (B737-500), neid käis ta käest läbi ligi 10, ta lendas nendega tavalisi liinilende ja kannatas, sest ei tasunud ära: siinmaine firma on ostnud kaks lühikest B737-200d ja lendab nendega ainult harvu soojamaaliine, vedades suvitajaid randa ja koju. Täituvus on hea.)

T, 4109. päev: laevad

Saan läbi Soome laevaehitusest suurt osa kirjeldanud raamatu „Aurajoen veistämöt ja telakat” (1995). Sai teada, et Turus oli 1920. aastatel ettevõte, kes ehitas merekõlblikke mootorpaate, ja Soome kuiv seadus oli neile kui taevane õnnistus, nad laiendasid tehast ega jõudnud nii palju toota, kui nõuti. Aga siis keelas Soome riik eraisikutel omada kiireid mootorpaate ja äri kuivas kokku. Raamatu on kirjutanud soome keeles rootsi nimega isand ja seal on lause, et Soomes ei ole kunagi nii palju joodud kui kuiva seaduse ajal (väga palju smugeldati piiritust ka Rootsist). Kuulsat Turu puksiiri M/T Fart sõnas ega pildil kahjuks ei ole.

Valmib Saturn V mudeli I aste S-IC. Mõõtkavas 1 : 96 on see 10 cm jäme (+ stabilisaatorid) ja ligi pool meetrit kõrge.

E, 4108. päev: pime

Pime hommik, äike. Nina umbes (leian kotist merevee, läheb paremaks).

Hambaarst; uus assistent peab mind esti hispaanlaseks, ja kui on selgunud, et ma hispaania keelt ei räägi, kuuleb valesti ja küsib üle, kas Austraaliast.

Kl 10–12 ja 18–21 on väike palavik, õhtul on isu poolik (päris isutu ei ole, aga päris isu ka mitte). Nina on kergelt umbes, leian päeval kotist nina-merevee ja õhtul proovin E Eestist toodud kangemat eukalüptiga 2,6% merevett; see teeb nagu hullemaks, mispärast lahjendan seda vana Saksa mereveega. (Eukalüpti toimeaine on eukalüptool ehk 1,3,3-trimetüül-2-oksabitsüklo[2.2.2]oktaan, insektsitsiid, akuutne LD₅₀ (rott, suukaudne) eri andmetel 2480…3812 mg/kg ehk umbes kaks korda kangem kui isopropanool; naistele teadaolevalt ja meestele oletatavalt reproduktiivtoksiline.)

P, 4107. päev: metsas, Saturn V mudel

Jalutamas, aga mulle on jalutamine pärast sööki üldiselt vastunäidustatud, pööran 3 km pärast tagasi ja vahepeal mitte eriti kiirustades olen 50 min pärast kodus tagasi, üsna täpselt. Vahepeal on nimelt endine raiesmik, mille servast leian mitu loomarada jõe äärde, ja jäälindude puu vastas leian mitu kohta, kus saab vaikselt istuda ja vaadelda. Täheldan, et päeval on ratturite vahel 5-minutisi pause. Võtan üles paar helipilti, ühel kisab puu otsas haigur ja ühel poetab mööduv jalgrattur just salvesti kohal c’est bon, non? (mis on ka täiesti loogiline, sest ta on just möödunud haisvast puhastusjaamast; huvitav, et metskits käis joomas jaamast ülesvoolu, aga jäälinnud elavad jaamast allavoolu).

Teen täna võetud pilte ja saab teada, et Lightroomi kaardimoodul ei kuva ainult kaarti, aga suudab siiski noppida gpx-jäljest fotodele koordinaate.

Raamat ütleb, et kohutavad karvased elukad, kes õgisid nõgeselehti, olid tavalise liblika päevapaabusilma röövikud.

Üks pilt on väga kaunis, herilasest ja huvitavatest kärbestest. Kärbseid on palju sorte, ükskord olin vana supersuumiga, mis suutis teha 1:4 makrot, venna juures maal ja pildistasin mingil kollasel lillel kärbseid ligi tunni, varem ei olnud nagu tähele pannud, kui mitmekesine on kärbeste maailm.

Kõhuvalu.

Põrnitsen pool tundi Saturn V pabermudeli osi/jooniseid ja üha enam süveneb kahtlus, et II astet kandnud rõngas I astme peal (Interstage I) lihtsalt puudub (kui see just ei ole kuskil muus failis vale sildi all – hiljem selgus: ongi eraldi failis). Mis seletab ka segadust mudeli kokkupanekujuhistes, mis ei näita poole kriipsugagi, kuhu käivad II astme mootorid (J-2) – see mudel on astmeteks lahtivõetav, v.a Kuu-mooduli pesa, mis lahti ei käi ja seal sees Kuu-moodulit ka ei ole, aga, nagu öeldud, on umbes samas mõõtkavas Kuu-moodul olemas metallmudelina.

Seevastu selgub, et I astme küljel olnud pikad kanalid on joonistel siiski olemas, kahes eksemplaris, kuigi Apollo 11 jaoks on kanali alumiste poolte ülaosa värvus 65 mm ulatuses vale (Apollo 11 kütuse- ja oksüdandipaagi vaheline rõngas oli valge, muudel lendudel üldiselt must). Selgub ka, et II astme välistorude paigutus juhendis on õige, v.a see, et koos II astet kandva vaherõngaga puuduvad ka selle küljes olnud setitusraketid (ullage rockets – pärast I astme äraheitmist oli kogu muu rakett hetkeks kaaluta olekus, kütus kargas paakides põhjast (kuhu selle surus kiirendus) laiali ja segunes paagi tühja ruumiga (aurud, õhk); enne II astme mootorite käivitamist tekitati setitusrakettidega väike kiirendus, mis setitas vedelikud ilusti paagi põhja, nii et II astme mootorid võisid käivituda normaalselt; üldiselt kaasnes S-IC ja S-II astme vahetusega muljetavaldav loksumine (mõne sekundiga muutus kiirendus 4 g-st (mis surus lavatsisse) … 0 g-ks (lavatsist lahti) … ja siis asendus see maheda 0,75 g-ga (vrd Cadillac)) ja J-2-te käivitumisega kaasnenud tulekera lõi üles SM akendeni; kuigi Apollo stardi 4 g oli lapsemäng võrreldes sellega, et Mercury stardil oli kiirendus 10 g).

Pabermudeli ehitamise praktilisi näpunäiteid: paberist pilutikandit saab kõige paremini lõigata siis, kui avadega osa on veel paberist välja lõikamata, saab sama teha ka soonimisega, sest kui te musta värvi osa välja lõikate, lähevad osa kõrval olnud joondamiskriipsud kaduma. Soonimine üldiselt aitab kõvasti kaasa voltimistäpsusele (see tuli meelde alles täna!) ja ei ole vahet, kas soonida esi- või tagaküljelt (esiküljelt on lihtsam, näeb joont).

L, 4106. päev: jalgrattaga linnas ja pilt seina

Ratastega piki jõge linnani (ükskord jõudsime püssirohuveskini, aga sealt läks tänav püstloodis üles; nüüd läheb ka, aga varsti hargneb sealt rõhtne jalgrattatee)

E näitab kohta, kus nägi eelmine P metskitse, parandan foto järgi arvatud teekonnapunkti kaardirakenduses ja pildistades unustan, et jalgratas ei seisa mitte enda, vaid minu jala toel, mispeale kukub tee kõrvale maha, sadulal olnud mobiil kargab ka maha, alumine serv leiab sodi seest ainsa killustikukivi, mõra läheb pikuti üle ekraani kaitseklaasi.

Tee ääres on maja sildiga ελληνική πνευμονικη εστια – Hellenic Cultural Centre, aga ikkagi – mida teeb selles „pneumoniki”? Pärast (Google Translate!) selgub, et see tähendab spirituaalset. Googel tõlgib seda spirituaalseks restoraniks ja kopsurestoraniks, aga kaks muud silti majal ütlesid, et seal on kreeka ökumeeniline keskus (This is an ecumenical matter!) ja mingi Serbia kirik, ni et küllap nagu mingi vaimutoidu keskus.

Lõuna portugallaste juures, ma targu ube ei võta, liha pakutakse mis hirmus. Postkontori juures jääme otsebussist 4 minutit maha, pooljala poodi. Pildi seinalepaneku jublakaid (jublakavalik on tõsiselt täienenud, seal võiks veeta päevi), muu pood on jälle ümber korraldatud.

Pilt seina.

Pildiga on raami külge klammerdatuna kaasa tulnud ka riputuskonksud, sedalaadi, et kaks konksu kahe eraldi kruvi jaoks seinas, mis üldiselt tähendab, et pilti loodi saada on võimatu. Ka sein on ligikaudu sama kõvast betoonist kui lagi. Olen parajalt närvis, sest juhtmetunnisti patarei on tühi [tgl on see üldse katki, viskan hiljem ära] ja ma ei tea, kas seinas lähevad juhtmed põranda juurest nagu tänapäeval või lae alt nagu vanasti, puuraugud on laest 27 cm, diivanil seistes üle pea, ja seina kõvaduse tõttu pean puuri hoidma kahe käega, ja et lööktrelli pakendist oli poes omal ajal esikäepide varastatud ja ostes keegi pakendi terviklikkust ei kontrollinud, tuleb puuri toetada ka tagant. See tähendab, et sodilehter tuleb teipida seinale ja kobada augu sügavust (nihikuga!) käsikaudu. Aga arvestades betooni kõvadust, ei saa selles kohas olla juhtmeid, sest juhtmekanal suletakse ikka mingi pehmema olluse kui betooniga. Mürin lõpeb siivsalt kl 17.20, lubatud on laupäeval kuni 18.00.

Saturn V 1 : 96 pabermudeli päästerakett (valge toru sõrestiku otsas kõige tipus); selle pilutikanditaoline sõrestik on kahtlemata peenim asi, mille olen sel sajandil paberist välja lõiganud: Victorinox Swisschampiga, kaks korda teritan väikest tera; pärast paari aasta tagust piinlikku vahejuhtumit, kui tegin autosageduse arvutamise lükatit (kestusest ja arvust saab sageduse tunnis) ja pappalusest läbi lõikasin ja üritasin kriimu E kirjutuslauas varjata valge värviga, mis varsti läks kollakaks, kasutan nüüd spetsiaalset lõikamisalust ja lõigata saab traditsioonilisel kingsepameetodil, põlve otsas, lugemisprillid ees.

R, 4105. päev: reede

Päeval söömas.

Paar päeva enne implantaatide istutamist küsis hambaarst, kas mäletan, miks algul pidime panema ühe ja siis teise poole, mitte kõik 2 + 2 kruvi korraga. Ei mäleta. Nüüd hiljem tuli muidugi meelde: et saaksin teise poolega normaalselt süüa! Nüüd olen olnud ligi kaks nädalat vedeltoidu dieedil (+ see, et vahepeal ilmnenud seedehädadega ei saa süüa hernest või ube või soja sisaldavaid asju) ja küll on tore, kui saan hakata sööma näiteks saia!

Mul on kavas koduloohuvist käia mitmes arhiivis lugemas dokumente, et laiendada pilti rahvavalgustajast kaugemale kui see ainus elulugu, millel põhinevad kõik seni nähtud jutustused temast. Kuivõrd selle eluloo jaoks saatis ta andmed ilmselt ise (see ilmus tema eluajal, kui ta oli 75), on ta kardetavasti mõnda asja seal ilustanud. Äkki on neis ka eraelulisi pudemeid; kõik jutustused temast on sekundaarsed ka ses mõttes, et need on kirjutatud pärast tema surma ja seega ei räägi isiklikest muljetest. Elukäigust aimdub pahupooli ja suuri läbielamisi, aga mis need olid, sellest jutustused ei räägi:

• Mispärast ikkagi loobus tulusast ja kindlast kirikuõpetaja ametist? [Leitud: kirjaoskamatud leerilapsed.]
• Arsti, apteekri ja kolide ülewaatja’na oli ta rahvamees, aga raehärrana, kohtufoogtina, politseiülemana? [Aprillis 2019 leian vihje, et on olemas ta väimehe mälestused, mis on üks väheseid allikaid, mis kirjeldavad rahvavalgustajat inimesena isikliku kogemuse järgi.]
• Tema esimese mõisaga on seotud kohtuasi, mille pealkirjas on sõna Gewalttat, mida menetleti kaks aastat, aga millest osa oli ta ära Saksamaal. [Septembris, kui olen Eestis, kavatsen lõpuks arhiivi külastada, aga kui ürikuid lugemissaali tellin, on see ürik „uurija käes”. Aprillis 2019 näen teises arhiivis rahvavalgustajat uurinud ajaloolase ümberkirjutusi ürikutest ja sealt saab teada, et kalastustüli.]
• Ajast, mil ta oli koguduse vöörmünder, on alles kirju; kas nendes on juttu orelist, mille ta pärast kogudusele kinkis? [Ei, selle oreli saamisloost ei ole teada midagi. Ainus orel Eestis, kus on peal annetaja nimega silt.]
• Maja täpne asukoht; ostuleping pidavat olema muuseumis ekspositsioonis (pildistamine on seal usutavasti mugavam kui muuseumi arhiivis). Tänavad olid siis pisut teisiti. [Esil on allkirjade leht, paberiservade vahelt ei paista, et lepingus oleks plaani. Aprillis 2019 tuvastan vanade linnaplaanide raamatust, et tõenäoliselt oli see tema majaks peetava maja kõrvalmaja.]
• Teenijaskond: osa teenijaid olid pärisorjad (1811. a hingeloenduse järgi 3 ja tütrel 1).
• Pärast kolimist mõisast linna kaovad maarahvast ristilapsed.

N, 4104. päev: herilane

Päeval söömas.

Õhtul toas herilane. Laseme tal maiustada jäätise servast ja viime siis toast välja, aga ta tuleb tagasi (E arvates kindlasti sama herilane), maandudes seekord kuhu iganes, sh meie peale, põrandale, riiuliservale jne. Nii et jälle aknad kinni kuni hilja õhtuni. Ka köögiakent ei taha avada, et äkki haistab ja lendab üle maja sealtkaudu kohale. Herilaste ja vapsikutega on probleem, et äkki söövad koerad need sisse või keerame ise pimedas neile peale.

K, 4103. päev: kolmapäev

Ärkan kl 4.30 äikse peale. Št käib magamistoa ukse taga krõbinal edasi-tagasi ja kardab. Toas on kohutav umbsus ja niiskus: eile oli toas ja pärast vaevarohket väljaheitmist üritas pikalt sisse tungida vapsik. Nii et aknad olid kinni. Kl 4.45 avan akna ja juba kl 5.10 on muutunud piisavalt lahedaks, heidan teki peale. Hommikupoole üritan lõpuks minna ka teki alla, aga minuti pärast heliseb kell.

Päeval söömas, õhtul poes.

T, 4102. päev: öine külaline

Päeval söömas.

Õhtul hõljub akna taga ja siis ka toas vapsik.

Öösel ei julge akent avada, keegi elukas prõmmib vastu akent, aga praegu maipõrnikaid ei ole.

E, 4101. päev: esmaspäev

Tööl, poes.

Fotoarhiivist selgub, et mul on Ju 52/3m-dest sellised muuseumivälised fotod:

• 3 korda 1 tundmatu lennuk õhus Šveitsi kohal
• 2 tundmatut lennukit Dübendorfi lennuväljal
• HB-HOS paistmas Dübendorfi angaari aknast
• HB-HOY (CASA 352L) Mainzi kohal
• D-AQUI väga kaugel Tallinna kohal (kuni leidsin tööl fotoka üles)
• D-AQUI öösel siin lennuväljal

P, 4100. päev: kuum pühapäev

Higistan kodus vaikselt.

Šveitsis vanalennuk HB-HOT ex-A-702 eile alla kukkunud, 20 inimest surnuks. aviation-safety.net ütleb, et see oli 4845. ehitatud Ju 52/3m, Ju 52/3m 315. kere hävimisega õnnetus, 144. hukkunutega õnnetus ja hukkunute arvu poolest 3. õnnetus (kahes suuremas hukkus 23 inimest, 1946 Prantsusmaal ja 1949 Vietnamis, täpsemini oli nendes Prantsuse litsentskoopia Amiot AAC.1). Ma nagu ähmaselt mäletaks, et 1995–1996 oli Ju-Airi tingimustes* pisikeses kirjas öeldud, et reisija lendab omal vastutusel, nemad tema elu ei kindlusta. Nüüd siis pauk käes. Kui et Ju-Airi angaar on Dübendorfi lennuväljal Zürichist kohe mäe taga, nägi nende** tollal kolme Ju 52/3m g4e-d Zürichi ümbruskonnas lendamas ühtelugu (pärast hankisid nad ka neljanda Ju 52/3m-i, Hispaania litsentskoopia CASA 352L, aga vahetasid mootorid algsete BMW 132-de vastu). Nagu fotoarhiivist senini näha võib, juhtus üsna mitu korda, et nii kui kuulsin matkal mitme suure kolbmootori plödinat, viskasin seljakoti seljast, koukisin sealt fotoka, panin ette teleobjektiivi (sel ajal vist kandsin fotokotis fotoka kere ja kaht objektiivi (24 mm, 75–300 mm) eraldi, muidu ei mahtunud) ja ootasin, kuni ilmub lennuk nähtavale. Kahjuks olid lennukid enamasti nii kõrgel või kaugel või sellises asendis või kohas, et numbreid fotolt ei näe, aga tõenäoline on, et ka HB-HOTi olen oma silmaga näinud (nagu olen näinud lendamas mingit vanalennukit, vist Spitfire’t või P-51-te, mis põrutas paar aastat hiljem pilbasteks). Näiteks kõige esimesel päeval Zürichis, kui olin pärastlõunal saabunud rongiga, läksime majarahvaga õhtul linna peale jalutama (majarahvas uutele elanikele näitama linna) ja nii kui järve juurde jõudsime, nägin, kuidas piki järve läheneb ja siis lendab üle pea vanalennuk, kolm mootorit, tiiva taga kogu tiiva pikkuses eraldi tagatiib ja tüürid, mis mõlemad kinnitasid, et see on ainult Ju 52/3m – ma ei mäleta, kas siis üldse teadsin juba, et Ju-Airil on neid 3 tk lennukorras.

* Muidugi üritasin ka ise saada piletit, aga ükskord olid kõik hooaja lõpuni välja müüdud ja teinekord ei olnud nii palju raha.
** Šveitsi lennuõnnetuste uurimiskomisjoni eelaruande järgi (15.8.2018) kuulus HB-HOT Šveitsi lennuväele.

L, 4099. päev: keerukas valik, aga tõlkija märkustest ükskord lahti!

Päeval prillipoes päikeseprille tellimas; raamide valikul juhtub minuga seniolematu lugu, kuidas viimaseks jääb kaks raami, nii et ma siis keerutan neid käes ja võrdlen: Gucci või Prada, Prada või Gucci… (Muidugi sellest ei ole kasu mingisugust, sest raamil on märk märkamatu ja toosil seespool.)

Õhtul krevetirestoran.

* * *

Läbi saab „Purjetamine vabadusse”. Tõlkija märkusi üldse ei ole! Komavigu ka ei ole, õigekirjavigu märkan ainult üht (nime Marconi mugandus ja sõna „purjed” on valesti kokku pandud suurtäheliseks liitsõnaks, õige olnuks „markoonipurjed”: pärisnimest ei saa moodustada suurtähelisi tuletisi), aga see-eest on suur pusserdus merendusterminitega ja muude tõlkeraskustega:

• Eespurje kohta öeldakse pidevalt kliiver. Kliiver on jah teatud eespuri, aga mitte kahepurjesel jahil. Saanuks öelda lihtsalt eespuri. Kardetavasti inglise sõna jib otsetõlge.
• Jahi teise purje (suurpurje) kohta öeldakse grootpuri. Kah õige, aga kui üht purje nimetada grootpurjeks, saaks paralleelsuse nimel teine olla fokkpuri.
• Ühes tormis lähevad katki salapärased „purjejuhikud”, mida on kolm tükki ja mida saab parandada tekilt, masti ronimata. Kahtlustan, et jutt on purjeliistudest (liistud bermuudapurje tagaservas (ahterliigil), suurendavad purjepinda, toetades purje osa, mis ulatub tagumise alanurga (soodinurga) ja ülanurga (topinurga) vahelisest sirgjoonest tahapoole). 
• Inglise beam tähendab vähemalt kolme asja: laeva suurim laius; piim (tekki kandev tala); tala. Alguses ei ole seda teatud ja on räägitud „suure piimiga jahist”. Õige on „suure laiusega” ehk „laiast”.
• Spray water ei ole mingi müstiline „piserdusvesi”, vaid veepihu: tormiga paiskub laintelt ja vastu laevakeret pekstes õhku rohkem vett kui mingi piserdus.
• Alguses räägitakse kiiruse asemel kiirendusest („sõlme tunnis”), lõpupoole õigesti kiirusest („sõlme”).
• Jahil on kuumpea-diiselmootor, mis mitte ei popsu, vaid teeb tšag-tšag. Selge, et inglise keeli oli see chug-chug, aga kas ingliskeelne kass teeks siis mjuu-mjuu ja koer bark-bark? Vrd Kreisiraadio sketš „Eurovärk” (1998 või 1999), kuidas Alev Ström teatab, et Euroopa Liidus ühtlustati loomahäälitsused ja nüüd teevad kassid enam mitte nurr-nurr, vaid myrra-myrra nagu Rootsis.

Ja üldse on häda otsetõlgetega kohtades, kus jäi hätta silvet (või inglise-eesti veebisõnastikud, mis kõik lõppkokkuvõttes põhinevad iidsel silvetil), nt ühes kohas sõimab üks teisi kuutõbisteks. Usutavasti on algupärandis seisnud lunatic, aga see ep tähenda mitte kuutõbist – siis oleks lunatic asylum „kuutõbiste varjupaik”, aga see seda teps mitte ei ole.

R, 4098. päev: reede

Juureravi saab valmis; hambaarst saab kogu mäda kätte ja täheldab rõõmsasti, et mädakolle ei ulatanud implantaadikruvini, luu on vahel, nii et loodetavasti jääb kruvi püsima.

Küsin, kas on mingit hambaloputusvedelikku, millega saaksin õmmeldud igemeid loputada, viimati välja kirjutatud kirurgiline vedelik on lõppemas. Hambaarst vastab, et see on tõesti kirurgiline, aga liiga tugev, sellest on olemas ka lahjem igapäevakasutuse oma. Kirjutab retsepti ja joonib sellel alla, et suur lahjema vedeliku pudel.

N, 4097. päev: neljapäev

Tööl.

K, 4096. päev: kolmapäev

Tööl, õhtul koertega silla juures.