Maakonnamuuseumis avastasn lendlehe, kus vähemalt 17-aastasi noormehi kutsutakse üles ühinema isetegevusliku väesalgaga, mida juhtis endine kanakasvataja; seal oli lause „väeteenistus on auasi” – vrd aastakümneid uuem Eesti kaitseväe loosung „ajateenistus on auasi”. Ai-ai-ai, ärme mõtle, mis juhtub, kui selle sarnasuse avastab vaenuliku naaberriigi propaganda (nagu ärme mõtle ka, mis juhtub, kui lõunamaised keevaverelised habemikud avastavad, et paljud nende hädad algasid sellest, et nende kandis tõmmati riigipiire suht suvaliselt ja üks tõmbaja oli Laidoner).
Veetsin neljast päevast kaks õhtut, vasak käsi sirutatud skanneriklaasile, skannides enda tarbeks oma raamatukogu haruldusi. Skanner on krdi aeglane ja kaas ei tule palju lahti. Algul oli ka kasutusliides veider (aga siis pääsesin vaikesätete kallale, läks lihtsamaks). Aeglane on skanner sellepärast, et sellega ei saa määrata skannitavat ala, nagu saab siin teise skanneriga, et siis ainult vajuta iga lehepöörde ajal skannimisnuppu ja valmis. Tuli iga kord skannilt sättida, mis jääb pildile.
Esimesena jäädvustasin kaks kohalikku turismiteost aastast 1931. Sama ladu, samad pildid. Eri kaaned, eri pealkiri. Pikemas on ametiasutuste loetelu, sõiduplaanid, kuulutused, linnaplaan.
Teiseks jäädvustasin Voldemari vanema venna Alfred Waga teose „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg” 1932 (esimene Eesti kunsti üldteos, järge ei ilmunud). Lõpuks veel siit-sealt üht-teist (kui selgus, et rariteete või nende lehekülgi on rohkem kui aega).
Pisut selgus müstika n-ö „Kuuskemaa kuusega”. Pika otsimise peale leidsin „Hõbevalgema”, kust kunagi sellest kuusest esimest korda lugesin (oli mitte ajaloo, vaid muistendite riiulis). Meri viitab mustpeade ajaloo 1930. a väljaandele, aga see ilmus algselt 1885 ja seal on jõulupuu väljakandmise riitus tõesti sees, viitega aastale 1441. Aga mis see 1441. a ürik oli, ei öelda. Pakun (ei ole veel lugenud ja pealegi olen unustanud pealkirja), et äkki oli skraa, sest aastaga 1441 on veel mitu muud asja. See, kes jutustas puu ehtimisest ja selle ümber tantsimisest, oli Balthasar Russow, ja see, kes arvas selle kuuseks, oli Lennart Meri. (Kultuuriliselt Tallinnast mitte väga kaugel Kölnis – lähedal on Westfalen, millega oli keskaegsel Tallinnal väga soe suhe – hakati 1440. aastatel kodifitseerima ehk üles kirjutama asju, mis seni olid olnud ainult suulised, näiteks ühingute põhikirju; see Mustpeade ürik on äkki midagi samalaadset.)
[Hilisem lisandus: Amelung ei maini seoses 1441. aastaga, mis puud mustpead põletasid – äkki oli kadakas, põleb hästi ja hea väike kanda. Kuusest räägib alles Balthasar Russow, aga tema ajaks oli see komme olemas olnud üle sajandi; kombe üksikasjad võisid sajandiga muutuda.]
Waga raamatu toel selgus müstika Oleviste võlvidega: juhtus see, mida keegi ei oodanud, Wilhelm Neumann eksis! Leidsin Waga viidatud v. Howeni ettekande Oleviste remonditöödest 1903 ja selles mainitud 1820. tulekahju järgsed vaated – sisevaadetel on näha kesklöövi neljast võlvikust kaks ja neil on tähtvõlv. Ehk siis kogu lugu algusest saati: v. Nottbeck ja Neumann märgivad „Revali ajaloos ja kunstimälestistes” sõna ja põhiplaaniga aastast 1896, et Oleviste kesklöövis on neljast võlvikust tähtvõlv ainult ühes. Nagu teame, on Oleviste kesklöövi võlvide kohta öeldud ikka ja ainult seda, et seal on tähtvõlvid. Alfred Waga raamatus „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg” (1932) mainitakse Oleviste seinte sondeerimist 1903 remondi ajal (Axel v. Howen) ja mul oli kahtlus, et kui 1896 oli, aga 1932 enam ei olnud kesklöövis lihtsaid võlve, pandi tähtvõlvid sinna kohe pärast v. Nottbecki ja Neumanni oopuse valmimist, et võlvide vahetamise furoor jõudis Waga (1932) ja Karlingi (1936) ajaks vaibuda, seega võib-olla v. Howeni remonditööde ajal. Waga kirjeldab v. Howeni leide (et algne pikihoone oli 5-löövine ja sama lai kui praegune pikihoone), viidates v. Howeni 1904. a üllitisele. See on internetis üleval, aga selles pilte ei ole (vt allpool) ja XX saj alguse remonti ei kirjeldata. Aga ühel Ungern-Sternbergi joonistusel Oleviste varemestest pärast 1820. a tulekahju on näha kesklöövi kaks võlvikut ja seal on tähtvõlvid.
v. Howen mainib asja, mis on jäänud kahe silma vahele kõigil, kes midagi Oleviste ajaloost on kirjutanud või arvanud: 1625. a tulekahju järel taastatud tornikiivri kõrgus ei olnud kõrgus alates torni kiviosa lõpust, vaid tornikiivri kõrgus koos ankurdusega torni kiviosa sees!! (Sama võib oletada ka keskaegse kiivri ja selle kõrguse kohta, mis on teada samast ajast.) v. Howen ütleb, et see utoopia läks lahti Hansenist (Gotthard von Hansen, Die Kirchen u. ehemalige Klöster Revals, Reval 1885; kuigi juba isand Rickers arutleb 1820 pikalt tornikõrguse üle); v. Hansen olla ka kiviosa kõrguse kogemata ajanud segi kõrgusega merepinnast. Maapind on Oleviste kohal umbes 13 m ümp; tornikiiver algab kaks korrust enne torni kiviosa lõppu, nii see mitukümmend meetrit juurde tuli; ilma nendeta ei olnud Oleviste torn vanasti palju kõrgem kui praegu.
Kultuurimälestiste registris on restaureerimisprojektide hulgas kaks aruannet õhkkeskkütte paigaldamisest Oleviste pikihoonesse 1958 (ERA T-76.1.131 (P-141) ja ERA T-76.1.180 (P-202); kooriruumi pandi 1957, aga selle aruannet ei ole), mil võeti lahti enamik pikihoone põrandat (seinaääri mitte). Ühe neist on kirjutanud Villem Raam ja selles mainib ta, et otsis põhjalöövi keskelt vanu alusmüüre, aga hilisemate hauakambrite ehitamisega oli kogu sealne aines hävinud. Mõlemas mainitakse kesklöövist leitud vanade piilarite alusmüüre: algne kesklööv oli kitsam, sama lai kui praeguse koori kesklööv (ja algne koor oli kastkoor, mille idasein leiti 1980 – ERA T-76.1.11027 (A-798)). v. Howen mainib ka kaht 1820. a tulekahju järgset sisevaadet: üks kujutab sisevaadet altari kohalt lääne poole (TÜ digiarhiivis on mitu varianti, parim on selline: link), teine põhjalöövist poolviltu koori poole (link). Mõlemal on näha koori ja pikihoone vahelised kaks piilarit, millel on mõlemal pool keskel kogu kõrguses püstvuuk. Põhjalöövist joonistatud vaatel on näha ka kaht müüriosa koos hoidvaid klambreid. Vuuki seletaks selline ehitusjärjekord: alguses oli kitsam kesklööv, selle idaseina vastu ehitati sama lai kastkoor ja viimase asemele 1425 kolmelööviline koor, mille kesklööv oli sama lai kui vana kesklööv. Uued kõrgseinad aga ehitati mitte vanade asemele, vaid kõrvale (ning S-kõrgsein pealegi viltu, nii et kesklööv on mitte ristkülik, vaid trapets). Selle kõigega jäi side kooriga väheseks. (Veidi varem Niguliste ümberehitamisel basiilikaks ehitati kesklöövi piilarid samale joonele kui vanad, aga pisut pikema sammuga. Veidi hiljem ehitati Nigulistesse samuti ümbriskäiguga koor, kus visuaalne ehituslik piirjoon pikihoone ja koori vahel puudub üldse – eraldi võidukaare asemel on tavaline vööndkaar (kuni 1944 oli sümboolne võidukaar küll olemas, aga puidust), löövid on sama kõrged, koori läänepoolsed piilarid samasugused; Tartu toomkirikus, kus on kolmas Eesti keskaegne kolmelööviline koor, oli koori kesklööv küll sama kõrge kui pikihoones, aga pikihoone idaserva joonel oli alles selle idamüür ja seetõttu kaunis toekas võidukaar; kooriümbriskäik oli pikihoone külglöövidest ligi kaks korda kõrgem.)
v. Howen pakub, et taastamistöödel pärast 1820. a tulekahju neid vahepiilareid paksendati veel (põhjapoolsema külge paigutati kantsel ja kantslitrepp läheb piilarist läbi), nii et tekkisid need kaks hirmsat jurakat, mis varjutavad vaadet koori ja pikihoone vahel. 1820. aasta järgsetest taastamistöödest on 1981 ilmunud artikkel (kogumikus „Eesti arhitektuuri ajaloo küsimusi”), seda internetis ei ole. v. Howen mainib selgesti, et 1820 hävinud suur orel oli kesklöövi idaseina suures nišis võidukaare kohal (põhjalöövist joonistatud vaatel on näha orelirõdu kandnud metallkonsoolid), tuli jõudis selleni läbi sinna viinud ukse N-kõrgseina O-võlvikus, mis XIX saj müüriti kinni ja krohviti üle, aga mis 1904 olla läbi krohvi veel kumanud. (Ja veel mainib ta pinkide asendit ja vääride asukohta, mis oli hoopis teine kui pärast XIX saj taastamist. Digiarhiivis on ka varemete vaade lõunast (link), millest v. Howen räägib omajagu, ja põhjast (link); viimasel paistab ka see orelirõdu uks. v. Howeni põhiplaan (link) ja lõunavaade (link) on joonistatud 1799. a põhiplaani ja vaate järgi, need on selgena olemas raamatus „Tallinn aastal 1825”. „Eesti arhitektuuri” I köites olev piki- ja ristlõige on tehtud O. Grohnmanni 1939. a jooniste järgi, need on siin ja siin; põhiplaan on siin.)
(Haa, kui guugeldada „Oleviste võlvid”, leiab pildiotsing õige mitu muude võlvipilti siit blogist! Digiarhiivi kunstiajalooliste fotode kogus on repro Wilhelm Neumanni joonistatud Pirita kloostri rekonstruktsioonvaatest – see on „Revali kunstimälestistes” ja nurgas on Neumanni monogramm – allkirjaga, et pilt on joonistatud keskajal!)
Puhkuse ajal pildistasin üles pidu, vanu pilte ja lehmi. Ning alles sõidul lehmade juurest tagasi, jalasirutusel D. kreisilinnas avastasin, et olin unustanud optilise pildistabilisaatori, mis muidu on tavaliselt sees, sisse lülitamata, sest võtsin ühe viimaseid peopilte nii, et kaamera oli ajaloolisel laual ja stabilisaator väljas. Seejuures just nende vanade piltide kopimise pärast olin hankinud ja tolmuvabas keskkonnas paigaldanud spetsiaalse sihtimisjoontega mattklaasi – millega seoses selgines vana tähelepanek: fookuse märgutuled ei ole pildiotsikus täpselt rõhtsad, vaid umbes kraad viltu. Mul oli vahepeal isegi kartus, et äkki on viltu hoopis fotoka sensor – aga alati kulus pildistamisest silmapiiri sirgestamiseni ja vastupidi nii kaua aega, et ei mäletanud kunagi, mis pidi viltu. Nüüd on pildiotsikus keset kaadrit sirge joon ja hoplaa! silmapiir täitsa sirge.
Vanade piltide kopimisel selgus ka, et isegi kui fotode kohal asendit otsides igatpidi võimlesin, ei olnud mitu fotot ristkülikud (mul endalgi oli selline suurendusraam, mille üks tiib oli veidi viltu). Õnneks võtsin igat pilti üles kaks võtet, hallskaala kõrval. Veel selgus, et värviskaala halltoonide rida ei ole täpselt neutraalhall.
Võõrustamine stiilis „vesi, vein, tee, õlu, vein, kohv, vein, tee”, kõik mõne tunni jooksul.
Esimest korda vaatan hilisõhtuses bussis seljatoe seest filmi, aga keegi reisija olla kogemata serveri juhtme välja tõmmanud ja selle taaskäivitumine kestab 15 min. Muidugi on sõit just seesama 15 min lühem kui film (The Martian – täitsa kobe on, ja Marsi-jaama kilega parandamise kohta selgitab kõiketeadev Internet, et ei, tegelikult just see koht on realistlik, aga alguse liivatorm ei olnud).
* * *
Selle kõigega võrreldes on tegelik tagasisõit siiakanti täiesti sündmusetu ja kui ma puhkuse ajal juhtunust ei kirjutanuks, jäänuks ümbrik täitsa tühjaks.
No comments:
Post a Comment