R, 3909. päev: käekiri, kole teater

Eestis kurvastatavat, et koolides kaduvat ära kohustuslik barokiaegne käekiri, et selles kirjutatud nii mitu sajandit ja mis nüüd saab. Aga mul on veel parem mõte: hakake harjutama peale antiikva seoskäekirja (lateinische Schrift) ikka ka gooti käekirja (Kurrentschrift), selles kirjutati saksakeelseis mais (kuhu ka Eesti kuulus) rohkem! Ja peale antiikva trükikirja ikka faktuurkirja kah! Ja kindlasti mõlema uuemaid sorte ka, nt Sütterlini. Osav õppija saab nii selgeks salakirja, mida keegi teine ei mõista. Aga kes hakkama ei saa ja jääb pärast tunde, see maaligu karistuseks fraktuuri suurtähti. Ja kes ikka hakkama ei saa, see dešifreerigu vanema gooti käekirja suurtähti ja ligatuure. Aga kes viimastega siiski hakkama saab, võib tänutäheks maalida varauusaegseid ülidekoratiivseid suurtähti (cadeaux), millest mahtus raamatusse ainult L-täht ja täitis terve lehekülje.

Gooti kirja näide, kirjutatud mobiilirakendusega Gotisk håndskrift (mis kasutab Norra kirikuraamatute XIX saj II poole kirja, mõni täht veidi erineb Eestis kasutatuist; ligatuure selles ka ei ole). 

Sama klassikaline eesti kirjanäide Sütterlinis.

* * *

Naljakas teatrielamus.

Teada on, et etendus on äärmiselt pikk, ja tuleb leida tegevus, mis seda täidaks. Vaevan pead mahuka visuaalse ülesandega, üritades mõttes rekonstrueerida Oleviste kiriku välimust enne pikihoone ümberehitamist XV saj keskel. Alghoone kavatise kohta on kaks arvamust: von Howen arvas 20. saj alguses (ja tema järgi A. Waga 1932 „Eesti kunsti ajaloos”), et praegused külgseinad on algsed (võimalik) ja alghoone oli 5-löövine (mitte eriti usutav), aga Villem Raam leidis 1950. aastate lõpus pikihoonesse õhkkütte paigaldamisel tehtud kaevamistel kesklöövist alghoone piilarivundamente ja – NB! – algselt väiksema torni vundamendi, järeldades, et algkiriku kesklööv oli kitsam ja pikihoone oli ainult 3 võlvikut pikk (praeguses pikihoones on koos XIX saj eeskojaks ümber ehitatud läänevõlvikuga, sh tornialusega 5), mis välistab 5 löövi, sest siis olnuks kirik palju laiem kui pikk, mis kavatis olnuks väga erandlik. Villem Raami leitud piilarivundamendid olid koori piilaritega samal joonel, millest järeldub, et koor (1425) ehitati vana pikihoone kavatise järgi ja alles pikihoone ümberehitusega XV sajandi keskel tekkis vaevaline üleminek pikihoone ja koori vahel, mille piilareid ülesehitamisel pärast 1820. a tulekahju veelgi jämendati (tulemusena on seal seina rohkem kui ava). Sellest võib järeldada, et uued piilarid (ja kõrgseinad nende otsas) ehitati olemasolevatest väljapoole, ja asi, mida soovin järele kontrollida, on, kas koori proportsioonidest lähtuv oletatav alghoone kesklööv mahuks – koos kõrgseintega – uude kesklöövi, ehk kas on võimalik, et uus kesklööv ehitati mitte vana asemele, vaid vana ümber ja pärast lammutati vana kesklööv uue seest ära. Üks vihje sellele on põhiplaani märgatav korrapäratus (mis tüüpiliselt tekkis sellest, et ehitamisel oli midagi ees), näiteks ei ole uued kõrgseinad paralleelsed. — Aga tulemustest hiljem.

Tükis on näitlejad teksti lihtsalt pähe õppinud. Enne algust tuleb püünele vabandama teatridirektor, kes räägib, et näitleja haigestumise tõttu õppis üks muudest näitlejatest ära puuduja rolli, aga kogu päeva kestnud intensiivsetest proovidest hoolimata ei jäänud talle tekst pähe ja ta loeb selle tekstiraamatust maha (!). Ja loebki; ta on teises rollis esimese kahe tunni jooksul laval küll ainult korra, tal ongi käes tekstiraamat, mida ta üritab mänguliselt sirvida, aga pärastpoole ei aita midagi, ta loeb sealt sirgelt maha.

Berliini Saubühne ei ole midagi kuulnud Broadway põiest (vaatus ei tohi olla üle 65 minuti), tükk olla 2 h 45 min ilma vaheajata. Esimesest tunnist magan umbes poole, teise ajal läheb silmanägemine väga teravaks, vahin näitlejaid (neid on laval alati väga palju).

Ja Bühnendeutschi nad ka ei tunne, tublist kolmveerandist tekstist aru ei saa. Ega ilmaasjata olnud fuajees raamatupoe lett, mis müüs tekstiraamatut, st romaani, mis Schnitzleril pidavatki koosnema peamiselt dialoogist (dramaturg lühendamisega palju vaeva näinud ei ole).

Kuskil poole peal sosistab E, et kui järgmine kord hakkab muusika mängima, lähme ära; seda peab ootama õige kaua, aga lõpuks tulebki. Saaliuksest käiakse sisse-välja muidu päris aktiivselt, istume üsna taga (ja ettenägelikult vahekäigu ääres) ja näen, et mitte kõik ei tulnud saali tagasi, nii et me ei ole esimesed, kes lahkuvad.

Nõndap: kui mängukavas seisab, et tükk on vähemalt 2 h ja vaheajata, on ette teada, et see on väga halb. Lohutan, et E ei näinud röökimisega Ibsenit, mis oli palju hullem.