N, 1633. päev: wõidupüha Pariisis

Täna, 23. juunil (pr rev k j 5. messidoril CCXIX), käime Pariisis.
Mõtlen, et võiks panna vahelduse mõttes seieritega käekella, aga see oli mitu päeva näoli. Sellel päikesepatareiga kellal on imeline omadus, et pimedas käivad seierid veel kolm päeva ja jäävad siis aku säästmiseks seisma. Üllatus on see, et kuigi ma seda asjaolu eile taipasin ja kella akna külge laadima riputasin, on see kolm ööpäeva nähtavasti täitunud täna öösel ja hommikul näitavad osutid viit sekundit 12 läbi. Nii et võiksin öelda ka, et M juubeli auks oli keskööl nii tugev ilutulestik, et mul jäi kell seisma.
Mõneti üllatav – aga teisalt miks ka mitte – on massilises koguses noorsoo nägemine raudteejaamas kell kolmveerand kuus hommikul, unistena ja mitmesugustes lahtuvates joobeastmetes, ootamas esimesi ronge tagasi magalatesse.
Pariisis on aega rongist rongini täpselt kaheksa tundi, selle sisse tuleb mahutada kiirprogramm.
Kõigepealt turismiteabest (mis avatakse juba kell 8.00) ühistranspordi päevapilet, siis jaamas hommikueine. Siis Cité metroojaama ja Notre-Dame (mis samuti avatakse juba kohe hommikul).

ND põhjapoolne roosaken

Notre-Dame'ist on kadunud katedraaliehituse makett ja Prantsuse endoskopisti terve aasta ehitatud vineermakett – kunagise mudeliehitajana tean, et töö kõrvalt on võimalik aastasse pressida umbes 250 mudeliehitustundi, aga selles maketis oli tööd rohkem, kui ta just ei kasutanud korduvate vigurite väljasaagimiseks robotit või saaginud neid välja suure pakina korraga, või siis võttis ta end aastaks töölt lahti.

Sel varasel hommikutunnil on rahvast veel vähe. Eile lahtiolekuaegu kontrollides avastasin ND ametlikult kodulehelt, et neilt saab tellida missasid. Hinna kohta oli öeldud, et selle kohta hinda panna ei saa, aga mingi piiskoppide nõukogu olla otsustanud, et missa hinnaks sobib 16 €/kord. Mitme korra pealt saab muidugi allahindlust, nt kui seda tsirkust korraldada terve kuu aega (30 missat), siis maksab see alla 300 €.

Edasi Sainte-Chapelle. Turvakontrolli saba on juba päris pikk (kabel on Prantsuse ülemkohtut jt kohtuasutusi majutava justiitspalee hoovi peal ja väljapääs on palee eesväravast). Läbi klaasseina paistab, kuidas naiskohtunik räägib suitsupausil mobiiliga. Meie ees minev jaapanlane arvab, et Prantsuse turvamagnet tema selja peale peidetud rahakotti üles ei leia. Näha on, et tema ise ega ka ümberkaudsed inimesed ei taha näha, mis värvi aluspükse ta täna kannab. Muidugi mõista räägib relvastatud turvaahv ainult prantsuse keelt. Loodame, et see Jaapani noormees ei ole üks neist 20st, kes saab tänavu Pariisi sündroomi.

Kohustusliku kirjanduse igavate kirjelduste vahelejätmisel võib hiljem olla puudusi.

Järgmine atraktsioon on elamusrohke avalik kemmerg ND esise platsi all. Seal on meetri laiuses koridoris kaks kõrvutist saba (mehed ja naised) ning väljujate läbipääs nende vahel. Meeste ja naiste poole vahel juhatab vägesid Whoopi Goldbergi taoline ülevaataja. Naiste pool (6 kambrit) töötab laitmatus rütmis, aga meeste poolel pissuaarid ei tööta ning kambreid, kuhu maadami noorem naissugulane sisse juhatab, on ainult 3. Kemmerg on tasuta, aga kui teen vabatahtliku annetuse, tänab maadam ülevoolavalt ja soovib head päeva nii kaua, kuni nurga taha kaon.

Seejärel ringsõidubuss. ND ees peatuses on buss kole täis; pakun, et sõidame kontori juurde ja läheme sealt peale. Istume kogemata vale bussi peale, teeme suure kahetunnise ringi asemel Montmatre'i „ühetunnise” (see on rohkem nagu ligi poolteist tundi). Samas hea, et ainult tund, sest on kole külm, mantlihõlmade ja särginööpide vahelt puhub sisse külm tuul, mida rohkem kannatada oleks liig. Moulin Rouge'i ees on mu arust kuskilt Ida-Euroopast pärit keskealiste daamide trio, keda proovin pildistada, aga mis tehnilistel põhjustel ei õnnestu (teleobjektiiv, puud ees); nad näevad seda, ja ma märgin nende kohta Springfieldi linnapea Quimby sõnadega Mrs. Quimbyle (kui see oli just teada saanud, et abikaasa on Springfieldist avastatud varietee püsiklient: „Why, Joseph, I had no idea!”): „Come on now, you were working here!”). Ilm on pilves ja nii fotogeenseid inimesi kui aasta tagasi tänaval ei ole. Pilte saan päevas kokku suhteliselt vähe, ainult mingi 200 toorpilti, millest läheb suur osa niikuinii rookimisele.

Siis eine „tänavakohvikus”, mis selgub olevat kirjas reisijuhis Pariisi 10 parima kohviku hulgas ja mille kohta teine reisijuht kasutab epiteeti „monumentaalne”. Selline arusaam hakkab tekkima õnneks ka juba kohapeal (menüüd nähes) ning muu hulgas tellime päris ehtsa crème brûlée, mis on nii isuäratav, et ununeb pildistamata. See, märkigem, ei ole külmikust võetud pisikeses topsis olev munapudru, nagu seda serveerib mitu muidu päris ontlikku Eesti peent restorani ja kohvikut.

Kohvik on Pariisi vana ooperi platsil. Vana ooperi fassaadil on XIX sajandi keskel nii maailmakuulsateks heliloojateks peetute rida, et nad väärisid põlistamist kuldsete büstide ja nimedena ooperimaja külge. Rossini, Auber, Beethoven, Mozart, Spontini, Meyenbeer, Halevy. Minu kohalt paistavad posti tagant viimased kaks; üritan meenutada, kas ma Meyenbeeri ja Halevyt kuskilt mujalt kui siit ooperimaja küljest mäletan, aga ei meenu. Muidugi seda siin kirjutades saan teada, et mõlemad kirjutasid palju oopereid, esimese peale oli Wagner kõvasti kade ning teine osales helihargi sageduse paikapanemises ja oli Bizet' äi.

Siis metrohu ja võrdleva anatoomia muuseumi, kus teeme ajapuudusel kaunis kiire tuuri. Märkan (aga taas ununeb pildistamata), et ühe klaaskapi pisut sööbinud luukered pärinevad Egiptuse muumiatest: kass, iibis, härg. Muuseumis on sildid väga vanad, ajakohastamata (nt koljuõõne valandite vahel kõrvuti „inimene” ja „tasmaanlane”) ning ainult prantsuse keeles.

Austerlitzi jaama kaudu tagasi meie jaama, jaamas seebipood.

Järgmiseks korraks paneme kõrva taha, et Pariisi suure bussiringsõidu õige tähisvärvus on hoopis roheline, samuti kaks-kolm muuseumi (nädalavahetusega kasvab vajalike muuseumide arv neljani: arhitektuuri-, erootika-, lennundus- ja meditsiiniajaloo muuseum).

TGV II klassi istmed on ebamugavad. Jalgade sirutamiseks tuleb leida kokkulepe vastasistujaga. Selgub, et üle tunni ma jalad nn h-tähe asendis istuda ei saa, oleks vaja sirutada, millega meenub muidugi kolm lugu:

1. Esiteks see, kuidas kosmosesüstikus lebasid* astronaudid enne starti ja stardi ajal samas asendis, aga selili, komandöril ja piloodil pealegi jalad otse üleval, umbes kuus tundi, mis tekitanud kõva kusehäda (mida põhjalikult kirjeldab oma mälestustes kolmekordne STS-astronaut Mike Mullane).
2. Teiseks see, et Gemini-programmis istusid kaks astronauti umbes sama suures ruumis kui sõiduauto esiistmetel, kus aga sai jalgu ja keret sirutada, nagu kirjeldab oma mälestustes Mike Collins, ja millega katsetati edukalt ka, kas inimene suudab olla kosmoses järjest kaks nädalat (Gemini 7; üks selle astronautidest oli hiljem Apollo 13 komandörina suurt kuulsust kogunud Jim Lovell, kes astub ekraanile samanimelise filmi lõpus lennukikandja admiralina tüürimehena kohas, kus Tom Hanks ütleb sõnad „And as for me...”).
3. Ning kolmandaks see, kuidas mu isa hääletas 1960. aastatel Tallinnast Tartusse ja sattus vana sakapa tagaistmele, kus pidi sellises asendis kössitama kolm tundi järjest, ning kui Tartu Raekoja platsi juures maha tuli, olid mõlemad jalad surnud ja kukkus käpuli.

* Haynesi aprillis 2011 ilmunud hoolduskäsiraamatus kirjutatakse STS-ist ainult minevikus, kuigi selleks ajaks oli kaks viimast lendu veel toimumata ja võinuks kirjutada seega vabalt ka olevikus. Praegu on viimane süstikulend veel toimumata ja seega oleks juriidiliselt korrektne kirjutada ka olevikus.

Kui rong jõuab tagasi siiamaale ja pääsen internetti, kontrollin bussiaegu ja saadan jaaniõhtutervitusi.

Muide, sedapuhku sain kõik jutud räägitud Pariisis prantsuse keeles (kuigi kohvikukelner soovis üle minna inglise keelele – ikkagi haritud inimene, valdab võõrkeeli).