N, 1469. päev: Winterreise II, I osa

Kallis lugeja! Loo algusosa on kirjutatud 24. XII hommikul tugevasti optimistlikus meeleolus, et pääsen ikka jõuluööks kodumaile.

Sittagi. Suurprojekt „Jõuluks koju” kestis kavandatud 17 tunni asemel üle kolme korra kauem ehk hoopis 52 h ja jõuluöö veetsin riigis, kuhu sattumist ei osanud ma üldse ette aimata.

Lennuk läheb alles õhtul ja hommik kulub ettevalmistustele, nt akadeemilisele tegevusele ja väikesele kraamimisele. Leian, et eile olin oma söögiisu tugevasti üle hinnanud (ma reisipäevade hommikuti tavaliselt üldse ei söö).

Olen taas hinnanud ebarealistlikult, kui kaua lennujaama sõidab, nõnda et olen seal kohal raamatut lugemas ligi kaks tundi enne lendu. Rõõmustan kohatult sula ja vihma üle.

Raamatust saab läbi päris palju, sest Kopenhaagenist lennukit ei tule. Infoletist kehitatakse õlgu, et nemad ka ei tea, kuidas te Kopenhaagenist edasi saate. Tablood peab pidevalt ise vaatamas käima, sest pärast esimest (1 h 5 min) edasilükkamist lükatakse väljumist edasi veel sedavõrd, et aiman, et lennuk alles tõusis Kopenhaagenist õhku siis, kui graafiku järgi pidanuks mu lend olema juba õhus. Kui siis kord lennukisse saab, seisame platsi peal vihma käes veel hulk aega.

Lennukis tekib imeõrn lootus, et kui mingil põhjusel peaks Eesti Õhu väljalend hilinema kasvõi kolmveerand tundi, siis väga kiiresti joostes peaksin jõudma.

Kopenhaageni lennuväli on lumine, mida on maas mu hinnangul tervelt mitu sentimeetrit. Väravas tervitab tabloo, et Tallinna reisijad, kõndige ümberistumiskassasse. Kõnnin sinna väga pikkade sammudega, et siis vahest on šansid paremad. Sealt kirjutatakse mind ringi „kell kolm null viis” väljuvale Riia lennule; enne kui jõuan imestada, kui vara Riiga lennatakse, onu siiski täpsustab, et pärastlõunal, ja suunab mind edasi SASi letti kuskil alumisel korrusel. Ma ei tea, kuhu minna; lennujaama töötaja, kellelt küsin, ka ei tea; lett selgub olevat saabuvate kohvrite saali kaugmises nurgas. Saalis on kohvreid mägede viisi, olukord pooleldi mustlaslaagri taoline. Võtan sabanumbri, mis on pahaendeliselt 44 võrra suurem kui see, mis parajasti ees on, ja ootan tunnikese.

Vähemasti on onu kaasatundlik, kleebib mu piletile hotelli priipääsme ja annab kaks taksotalongi; küsib, kas ma hambaharja ka tahan, tahan küll.

Ka taksojuht on kaasatundlik. Saan teada, et Kopenhaagenis olla lund „pool meetrit” (vahest tema kodumaal on kasutusel mingi tilluke meeter) ja et igal pool on kiilasjää (kiidan takka, et seda ma tunnen jah). Taksosõidu keskmine kiirus, nagu ütleb X10, kui signaali kätte saab, on 16 km/h.

...........

Niisiis, olen pesnud sokke lõhnaseebiga ja kuivatanud neid jõululaupäeval fööniga.

Tundub ka, et ma tean, kellele anda tänavune Kuldse Lumelabida auhind.

* * *

Siin lõpevad meeldivas Taani hotellitoas kirja pandud ülestähendused. Võtan võrgukaabli arvutist ja üritan käia jalutamas Kopenhaageni linna peal (kui ma juba olen täitsa kesklinnas). On kole külm, lumi ja kõle tuul, mul aga müts ja sall kohvris, mistõttu paari kilomeetri asemel käin umbes 600 meetrit, teen mõne pildi ja kobin tagasi hotelli sooja. Kaheteist paiku sõidan taksoga lennujaama; ka see taksojuht on lõunamaalane (ei teagi, kas sobib talle häid jõule soovida), imestab lume paksust ja on vaiksel viisil kaasatundlik.

Või huvitav oleks lülituda täpsemale arvestusele tundides, algushetkeks korteriuksest väljumine 23. XII kell 14.30 CET.

• 1:09 h (15.39): olen F. lennujaamas turvast läbi. Loen.
• 2:37 h (17.07): rõõmustan, sest kolme minuti pärast (17.10 ehk 2:40 h) peaks algama pealeminek CPH 17.45 lennule.
• 2:41 h (17.11): kurvastan, sest uueks pealeminekuajaks öeldakse 18.30 (ehk 4:00 h).
• 3:15 h (17.45): CPH lennuki plaanikohane väljalend. Ei tea, kas lennuk on CPH-st juba tulema hakanudki.
• 3:45 h (18.15): lubatakse, et CPH lennuk läheb tegelikult 19.30 (ehk 5:00 h).
• 4:33 h (19.03): CPH lennuk keerab platsi peale.
• 4:46 h (19.16): pealeminek.
• 4:50 h (19.20): sõiduplaani järgi peaks lennuk saabuma CPH-sse.
• 5:00 h (19.30): lennukisse
• 6:05 h (20.35): sellal, kui me alles pilvede kohal seilame, väljub lumes karastunud Eesti Õhu lennuk sõiduplaani järgi.
• CPH ümberistumislett: saan pileti homme 3.05 RIX lennukile. Enne kui jõuan imestada, kui vara Lätti lennatakse, selgitatakse, et ikka 15.05 (24:35 h). Arvutage ise, mitu tundi pean kuivama Kopenhaagenis.
• 7:15 h (21.45): juba CPH-s ümberistumisleti (SASi kotiotsingu) sabas. Kellelgi on mobiilitilinaks Rammsteini loo „Feuer frei!” esimese 10 sekundi vaikne lembe mulin.
• 7:40 h (23.10 EET): Tallinnas maandub Eesti Õhu minuta lennuk. Õnnitlen.
• Saabub lõpuks ka minu kord, kõik käib kähku, kõik taanlased on kaasatundlikud, SAS annab ka ööbimispaki, kus on puhas alussärk, hambahari, hambapasta jne.
• 8:16 h (22.46): taksosse. Sõit läheb küll läbi nn mikrorajooni, aga hotell on kohe kesklinna bastionipärja vallikraavi kõrval.
• 8:35 h (23.05): saabun hotelli

Hotelli registreerimise sabas on minusuguseid palju. Ainus, mida küsitakse, on krediitkaart; nagu Taanis ikka, esitan efekti mõttes teatud põhjamaise panga kuldkaardi. Hotell on mugav ja meeldiv, mingeid pabereid täitma ei pea. Kui restoranid ei oleks kinni, läheksin neisse oma raha eest sööma, mitte piirdudes tasuta võileiva ja joogiga fuajeebaaris. Taani telekas on ühel kanalil mingi Barbara Streisandi õudusfilm ja teisel Apocalypse Now Redux (lõpp, peategelane hakkab just Kurtzi tapma, nõnda et päev lõpeb teleka öeldud sõnadega „The horror... The horror...”)

Ja tuli öö ja sai järgmiseks päevaks, jõululaupäevaks.

(Jätkub...)