30.4.12

E, 1904. päev: linnud ja loomad

Ka täna haarab mind bussipeatusest kaasa töökaaslane A ning ka täna teeb ta enne raudteejaama lõunamaiseid manöövreid. Seega ei tule uue bussiraamatu lugemisest välja midagi ka täna.

Tööle jõudes kuulen piiritajaid. Niisiis on suvi tulnud paari päevaga. Alles reedel oli jahe varakevad, laupäeva hommikul oli äkki soe ja pühapäeval hakkas suvi juba rohkem ilmet võtma (ka ringilendavate putukate osas: eile õhtul prõmmisid vastu akent isegi maipõrnikad).

Piiritajatest arutasime alles laupäeva hommikul. E olla neid linnas näinud, aga mina ei olnud ja arvasin, et äkki olid pääsukesed, sest piiritajad teevad iseloomulikku kisa. E arvas, et olid suuremad kui pääsukesed.

Täna tuleb uus Naturfoto number, kust peale imeilusate metsapiltide ja nunnude linnupiltide saan teada, et Canonil on jälle kampaania, et ostad meie kaupa, maksame sulle osa raha tagasi (nagu oli 2008, kui ostsin praeguse kaamerakere). Kontrollin, kas meeles mõlkunud objektiiv loetelus on (põnev oleks hankida see enne tänavust loomaaiahooaega ning eriti enne novembrikuist sisalikupildistamise kursust). On, ja tagasimakse on just nii suur, et langetab objektiivi hinna alla maagilise piiri, kuhu see jeeni püsiva ja üha süveneva ebasoodsa kursi tõttu muidu langeda enam ei taha.

Saan teada, mis häda on olnud linnukaameral – selle alaldi on öelnud üles –, mistõttu ühendan selle teise alaldi külge ja töötab jälle. Õhtul on äike ja selgub, et linnukaamera reageerib liikuvale pildile vat nii kiiresti:

29.4.12

P, 1903. päev: und malt sich täglich bunter

Paari päevaga on tulnud äkki suvi ja kõik puud peale meie rõdu viinapuu ning rippoa on läinud lehte.

Metsas on punane põrnikas, maikellukesed ja mingid sinakad laiad väga pikkade vuntsidega kiletiivalised liblikad, keda ma varem näinud ei ole.

28.4.12

L, 1902. päev: eri mõtlemisviisidest

T-s on mõtlemisvõimetute inimete kokkutulek; paha aimamata kõnnime otse epitsentrisse. Naerukrampide ja keretäie vältimiseks tuleb teha suur haak ja mitte üritada läbi tungida Tähe tänavast, kuhu ulatub mausoleumisaba, kuigi erinevalt kunagisest Punase platsi sabast on see vähemalt kaheksa inimest lai. Ühel tänavanurgal seisab taoline musta rüütatud ja turbaniga habemik, kes filmides esimese kahe sekundi jooksul sikutab pintvaati ja õhib ümber ihu teibitud „vorstid”; E väidab küll, et tal olevat kaelas suur rist, aga jään kindlaks, et see on mulla ja parem hoiame eemale.

Mõistlikud inimesed hoiavad kokkutulekuaegsest T-st üldse eemale: kaubamajades valitseb selline tühjus, et müüjad jooksevad mitmekesi väheseid kliente ümmardama ja tassivad nende ostud ise kassasse ning kassatädid hüüavad „Auf Wiedersehen!” pärast suisa kooris. T. tuntud söögikohad (nagu Nõela tänava kartulirestoran) on puupüsti täis, tundmatumad (nagu meie viimase aja lemmikkoht, Kella kõrts) õnneks mitte. Tänavusuvisest õudusest oli hoiatanud sügisel saksa keele õpetaja, et kardetakse kohale saabuvat u 2 mln inimest, kelle tõttu ei saa kohalikud mitu kuud normaalselt toidupoes käia, aga olin arvanud, et eks see suvel ole; no näed nüüd, hoopis juba kevadel, nagu inimestel midagi targemat teha ei oleks. Kahe nädala pärast on see hullus läbi ja pärast taastumist hakkab elu T-s jälle naasma normaalsetele radadele.

Kella kõrtsis tuleb muu muusika seas Genesise 1991. aasta iidlugu Jesus He Knows Me, mille video kohta ütles omal ajal MTV, et Phil Collins peaks saama selles etendatu eest Oscari. Nähtavasti ei tea laulu pilkavat sisu ja sõnumit ka kõrtsmik. Hihii.

Eile õhtul, kui uksest välja murdsin, väänasin enda võtit (ja sinna tekkis uus pragu), mispeale lasen Mister Minitis teha igaks juhuks varuvõtme. Mister Minit loeb küll moraali, et mul juba on Mr Miniti võti, peaks ikka tegema originaalist – see lukk on aastakümneid vana, kes teab, kus originaal on. Lasen teha varuks ka majavõtme, mille kohta pannakse kirja nimi ja dokumendi number. Seda, et dokument on Eesti ID-kaart, ei panda.

Saan läbi Stephen Fry mälestused ja otsustan võtta järgmiseks bussilugemisraamatuks vabamõtleja Richard Dawkinsi raamatu The God Delusion. Olemas ka eesti keeles, aga professionaalsest kretinismist eelistan originaali.

Fry mälestustes (aastani 1987) on palju meeleolukaid kilde; raamatu lõpus pälvivad tähelepanu eriti kaks. 1980. aastate alguses või keskel remontisid Fry ja Hugh Laurie Londoni maja (täpsustagem, et nad ei elanud koos, vaid Laurie elas seal koos naisega ja Fry elas tollal üldse tsölibaadis; maja hangiti mitme peale seepärast, et ükshaaval neil nii palju raha pold) kolm ehitusmeest, kellest üks oli kunstkrohvija, aga teised kaks tegid ka kõikvõimalikke muid ehitustöid. Peale hea ehitustöö viskasid need ka (professionaalsete meelelahutajate meelest) väga kvaliteetset nalja. Ühe nimi oli Paul ja teise nimi Charlie. Paul Whitehouse ja Charlie Higson. Vat ei teagi, kas nende ülekandumine ehitusest meelelahutusse oli just Fry ja Laurie maja remontimise tulemus (kuigi Wikipedia Paul Whitehouse’i leht nii väidab), aga mõelgem koleda võimaluse peale, et nad oleksidki jäänud üksnes lõbusateks ehitusmeesteks ja The Fast Show jäänuks olemata.

Teine mainimisväärt lugu on Fry kokkuvõte Rowan Atkinsoni pulmas peetud kõnest: et jumal vaatas taevast Inglismaa peale, et kellele anda selline tohutu koomikuanne, ja nägi, et kuskil tegutseb üks tagasihoidlik elektriinsener... (Raamatust saab teada, et Fry õppis Cambridge’is inglise keelt ja kirjandust ning Laurie antropoloogiat ja arheoloogiat. Fry käis kolme aasta jooksul kolmes loengus ja kõik esseed kirjutas detaile varieerides sama malli järgi (et Shakespeare’i tragöödiad on tegelikult komöödiad ja vastupidi). Laurie käinud ühes loengus, milles räägitud bantu onnidest. Fry nimetab ülikoolis toimuvat hariduseks (education), eristades seda tavalisest õppimisest (learning).)

27.4.12

R, 1901. päev: müürid, kassid ja maavälise mõjuga India tempel

Meie rõdu on avastanud harakad. Jälgime olukorda suure huviga.

* * *

Lõuna ajal loodusmuuseumis, kus tahan näha viimaseid päevi avatud olevat Westwalli looduse näitust. Algul käin läbi ajutise näituse III korrusel (kogemata tagurpidi), mis on juba järgmine, siis II korruse püsiväljapaneku (jälle kogemata tagurpidi), siis leian ühe püsiväljapaneku saali keskelt otsitud näituse, mis koosneb umbes 10 plakatist ja Euroopa metskassi (Felis silvestris silvestris) topisest.

Konverentsi viimane päev. Olen end kirja pannud tooteesitlustele. Turuliidri tähtis nina kannab Harry Potteri / Dmitri Šoštakovitši / Ernst Heinkeli / vaartädi mehe Roberti prille ja suurt ei karda. Viimane ettekanne on kohalikult tarkvarafimalt, kellest on täitsa kahju, sest ta ei saa oma platvormisõltumatut veebiliidest käima, sest konverentsisaali wifi heidab kasutajad aeg-ajalt välja.

* * *


Sony Mobile’i FB-lehel on olnud kasutajate fotovõistlus, mille on võitnud pilt, kuidas mingi India templi kohal ripub taevas suur täiskuu. Täiskuul on, nagu tähelepanelik lugeja võib-olla teab (ja kui ei tea, siis vaadaku oma silmaga, kohe varsti on täiskuu!), alati sama muster, mis tuleb sellest, et Kuu on Maa poole pööratud alati sama küljega. Kuu orbiit ümber Maa on pisut elliptiline, mille tõttu Kuu ei ole täpselt samas asendis, vaid laperdab veidi, mistõttu on Maalt Kuu pinnast näha üle poole. Seda laperdust nimetatakse libratsiooniks ja selle suurus on nii laiuse (põhja-lõuna) kui ka pikkuse (ida-lääne) suhtes umbes 5°.

Aga sellel pildil iseloomulikku täiskuumustrit ei ole! Vaatepilt sarnaneb sellele fotole (NASA foto AS11-44-6667, aga ei ole täpselt see). Kommenteerin minagi, paludes nendel, kelle arvates ei olevat foto saadud Photoshopi kaasabil, selgitada, kuidas on selline vaade ilma Maa pinnalt lahkumata võimalik. Muidugi saabub vastuseks laviin pahaseid kommentaare, et täitsa on, see koht on Indias ja seega on ka Kuu täiesti ehtne. Aga ma ei jäta ja pikemas kommentaaris selgitan: keset foto kuuketast paistab terav ümmargune laik, mis on Kriiside meri, mis tavaliselt paistab hoopis kuuketta idaservas (põhjapoolkeralt vaadates paremal). Täiskuu alumise poole keskel (jälle põhjapoolkeralt vaadates) paistab ereda kiirtesüsteemiga Tycho kraater, mis fotol on hoopis kuuketta vasakus servas. Seega on pildil Kuud pööratud umbes 70° lääne poole, mis on kõvasti rohkem kui seda tekitab loomulik libratsioon, järelikult on Kuu foto võetud kosmosest (valgustatuse järgi sobiks võttekohaks hästi Kuult lahkuv Apollo-kosmoselaev) ja järelikult ei pärine kogu pilt Indiast, nagu seda väidab foto tegija. Niipea, kui foto väljastpoolt FB-i leian, panen lingi ja/või edastan asja photoshopdisasterisse. Selgitust enam maha tehtud ei ole ja üks on seda isegi laikinud. Mõistus võidutseb!

* * *

Mõistus ja Victorinox Swisschamp võidutsevad ka hilja õhtul ning ukselukk hakkab pärast puhastamist jälle tööle.

26.4.12

N, 1900. päev: Tartu vaim, jõuluvanad ja muud tondid

Üleeile olin läinud magama kolmveerand kaks ja eile tõusnud kell kuus ning olin päev läbi kole unine (veidi turgutust sain alles pärastlõunal tassist mustast kohvist, mida ma tavaliselt ei joo ja mis mulle seetõttu mõjus ka pisut teistmoodi kui tavaliselt (päris virgeks ei saanud, aga enam ei uinunud), ka jäi olemata kofeiini diureetiline toime – mis muidugi paneb mõtlema, et äkki oli see kofeiinivaba). Nii et eile läksin magama vara ja olin maganud oma arust ilmatu aja, kui vaatasin kella: laes särasid imelikud numbrid 22.59, mille tähendust pidin tükk aega mõistatama (taolise mõistatamise vältimiseks eelistangi viimasel ajal analoognäiduga käekella; kas keegi teab elektroonilist isetäpsuvat äratuskella, mis kuvaks lakke analoognäidu?).

Hommikul kohtun Tartu vaimuga selle sõna koledaimas tähenduses. (Mu arust kuulub Tartu vaim kollimaailma, nii et võib-olla vajaks Tartu Ülikool maailmakaardile jõudmiseks hoopis eksortsisti. Alguses – enne trihholoogilis-antropoloogilist tähelepanekut – pidi postituse pealkiri seepärast olema „Üks tont käib ringi mööda Eestimaad”, aga on kahtlane, kui paljud nalja mõistnuks.) Eemaldan ajupotentsiaali osalise kasutamise pooldaja minu lähemate sõprade seast (nii et FB enam ei teata, kui ta jälle mõne samalaadse „tarkusega” hakkama saab); hetkeks kaalun ka üldse blokeerimist või FB-sõprade seast kustutamist, aga sellega kaasneks tehnilisi raskusi, nii et jääb siiski alles. Asutage oma aedik, tagurlased, ja tagurdage seal nii palju, kui lustite, aga minu kui vabamõtleja seinal palun mitte!

Kohalik Peetrijõgi ajab üle kallaste ja lehvitab oma märatsevaid vooge tavapärasest kõrgemasse hümni algusrea jõkke. Eile oli Peetrijõgi veel peen nire kanali põhjas rennis, täna laiub kivikaldast kivikaldani. Eile veel oli suurema jõe silla all leetseljak, kus pardid puhkasid jalgu, täna peavad pardid muudkui ujuma.

Konverentsil heidab peagi minu ees istuja pea selga ja norskab. Pärast mu kõrval istuja sööb, hiljem joonistab. Siis tuleb norskaja kõrvale vahetu ülemus ning siis läheb norskaja ära, vabastades ülemuse jaoks vaate minu poole, mis on pisut problemaatiline, sest see ettekanne on suhteliselt igav. Teen näo, et kuulan huviga.

Konverentsil on märgatavalt palju habemikke, mis esiteks meenutab töökaaslase P tähepanekut, et kui midagi on märgatavalt palju, siis on seda eeldatust rohkem (st võiks järeldada, et üle keskmise), ja teiseks tekitab teadusliku huvi, nii et teen isikliku rahvaloenduse (täiskasvanud meessoost isikute habemed ja/või vuntsid):
  • Hommikuse istungi esinejad: 50% (3 : 6)
  • Publiku silmanähtav osa: 37% (7 : 19; ega selja tagant ja piki ridu külje peale palju paista)
  • Linnas (1,1 km bussipeatuseni), vastutulijad (mitte loendades seisjaid ega inimesi, kelle nägu, vanust ega sugu ei saa täpselt tuvastada – päeval sajab vihma, inimesed kannavad vihmavarje ja kapuutse)
    – veerand kaks: 26% (15 : 58; ei arvestanud Hiina ekskursiooni, kes enamjaolt seisis paigal)
    – pool kolm: 33% (16 : 48; Hiina ekskursioon seisis teises kohas, arvatavasti oli sama, palju neid ikka on; see-eest on sisse loetud mitu habemega jaapanlast)
    – veerand viis: 22% (14 : 61)
    – kõik kolm kokku: 28% (45 : 167)
Järeldused:
  • Konverentsil esinejad on keskmisest habetunumad (kas sellest saab järeldada, et habemikele meeldib esineda konverentsidel, ma ei tea, aga võimatu see ei ole).
  • Gillette’i, Wilkinsoni jt žiletifirmasid ootab siinkandis ees suur küllastamata turg ning peaaegu sõna otseses mõttes tööpõld.
Facebookis saavad täna sõpradeks (näopiltide järgi) hr Nilsson, ahv, ja Mr Bean, naaber.

25.4.12

K, 1899. päev: mussoonihooaega alga

Saksa keeles on täna mu ettekanne. Eile sain PowerPointi valmis, printisin värvilisena välja 12 eksemplaris (sest oli teada, et klassis projektorit ei ole) ja täna eksprompt esitan. Ühtlasi näen ka, et PP speller töötab sootuks teistmoodi kui Wordi speller, sest koledad grammatikavead on slaididel spellerist hoolimata.

Täpselt 15 minutit räägin ja pärast on suu väsinud.

Kodus oli teha kaubamärkide mõistatamise ülesanne, kus sain rekordi, 10st 6 (üks oli küll vales kohas, aga muidu õige). Saksa kütusefirma Aral kohta on öeldud, et selle nimi koosneb kahe vesinikurühma nimetuse esitähtedest. Keegi muidugi ei tea, millest. Sloveen pakub itsitades, et vahest mõni keemiline element. Mina naeran ka, sest ega hõbe ja alumiinium kuidagi bensiini kokku ei anna. Arutatakse, mis võiks olla „vesinikurühm”. Õpetaja maalib tahvlile H2O ja seletab, et H on vesinik ja O hapnik. Keegi tarkpea seletab, et vees on 2 vesinikku ja vesinikurühmas on rohkem, näiteks 4. (Neid molekule, kus ühe süsiniku küljes on 4 vesinikku ja muid aatomeid ei ole, peaks olema ainult üks, nagu on selge orgaanilise keemia algmetest, mida õpitakse juba koolis ja mida võiks ka mäletada veel tööinimesepõlves.) Üritan vahele teatada, et „ar” peaks viitama aromaatsetele ja „al” alifaatsetele või alküülühenditele, aga keegi ei kuula. Vahepeal klõbistab õpetaja arvuti juures ja siis kuulutab: hõbe ja alumiinium! ning möönab, et ka tema ei tea, kuidas saab nendest kokku bensiini. Kordan aromaatsete ja alifaatsete-alküülühendite juttu, aga mõistan, et ei jaksaks seletada, kuidas on needki seotud bensiiniga. Jätan parem ütlemata, mis tähtsast asutusest praegu enamik kursuslasi on.

Kümnest teen vehkat ja jõuan kolmveerand üheteistkümneks loodusmuuseumi taha konverentsikeskusse (sama koht, kus kunagi käisin kinofestivalil animafilme vaatamas ja kus II korruse meeste kempsus on kloostrist jäänud vitraažid, aga teises majatiivas).

Tunnelis on jälle hiinlased.

Lõunalt naastes mõtlen, kas minna 2½ km bussiga + 1,1 km jala või kohe sama 1,1 km jala, ilma bussita. No tulemus on, et selle 1,1 km läbimiseks on vaja läbi jalutada – kõiki võimalikke otseteid ja -treppe pidi – 2,7 km ning aega kulub veerand tunni asemel ligi pool. Nii et nüüd on kohaliku geograafia eripära – lühim tee kahe punkti vahel ei ole sirgjoon – peedistanud korralikult ka mind.

Õhtul lähen konverentsilt lähima bussipeatuse poole üle viadukti ja täheldan, et selle teises ääres kõnnib hiinlaste jalgsiekskursioon: umbes pooled kuni 2/3 tumedates riietes ja mustade vihmavarjudega, aga ülejäänud värvilistega nii, et iga värvust on kuni kahel inimesel. Hämmastav koordineerimine, kas pole. Samuti kõnnivad nad tihedas troppis (viimased küll mitte tagurpidi) ja suuna on võtnud sellele jaamahotellile, mille ümbruses kõnnib selliseid troppe sageli. Teisalt mis muu maa rahvas ikka teeb Euroopa ühe riigi pealinnaga tutvumiseks mitmetunnise jalgsirännaku kui hiinlased?

24.4.12

T, 1898. päev: Plattmuffin

Unustasin postkastist vaadata, kas seal GLSi pakinumbriga silt oli. Lõuna ajal, tihedas sajus, sõidan GLSi lattu.

Üks kahest, kas selle kogu kraami sõidutatakse päeva ajal ringi või on majanduskriis tabanud väga raskelt, sest suur hall on praktiliselt tühi. Muretsen, et mul ei ole pakinumbrit (on Inglismaa Kuningliku Posti pakinumber, aga see ei aita, sest see ei ole GLSi number). Onkel paar korda küsib, siis ohkab, siis uurib nime ja läheb kuhugi puuritaolisse aedikusse (mis on ka üsna tühi, nagu vilksatab ukse vahelt, aga mis miskipärast meenutab Tartu vana bussijaama pakihoidu), kust hetke pärast naaseb, minu pakk käes.

Tehnikaimede tõttu saan anda terminiabi keset metsa ja vihma. Damn the electric fence, kui ma tipin telefoni 8 × 2 cm suurusel sõrmistul, võib teine pool arvata, et ma ei tunnegi õigekirja.

Pakis on väike pikksilm, mille on tootnud tuntud fotofirma, aadressi järgi Vestmann Vestmanni uulitsast (kusjuures see uulits peaks olema rohkem nagu Nõmmel). Pikksilma on sisse ehitatud kompass ja nurgaskaala, mis on gradueeritud ühikus MIL, mis Euroopa tsiviilpikksilmade kontekstis on tõenäoliselt milliradiaan. Kasutusjuhend aga väidab, et MIL tähendavat hoopis millitolli, which does not make sense. Seega ei usalda ma suurt ka kauguse/kõrguse arvutamise valemeid (kui üks on teada, saab arvutada teise), aga need on kasutusjuhendis siiski õigesti: kaugus (km) = kõrgus (m) : MIL; kõrgus (m) = kaugus (km) · MIL. Lihtne.

Tehnikast veel niipalju, et Outlooki ja mobiili kalendri sünkroonimisel on üks neist pähe võtnud, et kõik ilma sünnipäevadeta kontaktid on sündinud 25. aprillil – näiteks taksofirmad ja telefonipank. Kokku on homseid sünnipäevalapsi umbes 28. Telefon kuulutab lähenevat sünnipäeva läbilõikava kõlinaga kell kolmveerand kaksteist öösel, mõnikord mitu korda järjest. Täna siis kaks korda: 2 × 28 = 56.

23.4.12

E, 1897. päev: uus töönädal

Ka täna hommikul peatub bussipeatuses auto, sees töökaaslane A. Enne jaama teeb ta äkilisi lõunamaiseid manöövreid.

Ootamatult on valmis saanud kõrvalmaja, kus on mingi tähtis kohtumine, sest majal on ümber aed, aia sees satelliitantenniga kaubikuid (on ikka tehnika edasi läinud, minu lapsepõlves oli samasuguse tehnika jaoks vaja suurt bussi!) ning ümbruskonnas hiilib ringi turvamehi ja põõsastes luusib ajakirjanikke.

Vaja on käsimüügiravimit, aga teadmata, kas just sellist raviminimetust siinkandis müüakse, otsin üles toimeaine ja kirjutan märkmikku. Apteegis aga raviminimetust teatakse ja saan rohu. Hea, et toimeainet märkmikust näitama ei pea, sest see on kohe laupäevase joonistuse all – laupäeval nimelt tekkis külalistega arutelu peajalgsete taksonoomia üle ja selgitamaks, kes või mis on laevuke (Nautilus), üritasin seda joonistada.

Saan telefonikõne GLS-ilt, et mu nimele olevat saabunud Inglismaalt pakk, aga mu nime ei ole kellanuppude loetelus. Teatan, et kõige lihtsam on, kui ise järele tulen. Või noh, ega ma täiesti kindel ole, et helistati just GLS-ist, aga kontrollin numbri üle ja on jah GLS, koguni samas, kus olen nii mõnigi kord juba käinudki paki järel. Loodetavasti on nad ikka postkasti jätnud pakinumbriga sildi.

22.4.12

P, 1896. päev: tühine hind

Vaatame keeleteemalist dokumentaalsarja Fry’s Planet Word, kus üks osa on keele kasutamisest võimu eesmärgil ja väljasurevatest keeltest, mille näitena tuuakse oksitaan. Prantsusmaal kehtib teatavasti loosung „üks riik, üks rahvas, üks keel” ja Fry käib Académie française’i ühe vana peeru käest küsimas, miks Prantsusmaal midagi kaduvate vähemuskeelte jaoks ei tehta. Vana peer ei saa küsimusest üldse aru ja teatab naerdes (inglise keeles, muide), et paah, mis nendest kaduvatest keeltest, aga mõelge, mis hüvangu on Académie française prantsuse rahva heaks teinud: prantsuse keeles saab nüüd vestelda!!

21.4.12

L, 1895. päev: näitame näitamisväärsusi

Näitame külalistele tihedas peenes vihmasajus kesklinna. Fotokal on küll peal vihmakate, millest vesi läbi ei tule (teisiti kui pikapeale minu igapäevajopest – oleksin pidanud panema kileka), aga olen unustanud lahti fotokoti, kuhu sajab vihm sisse.

Linnusevaremete juures asjatab rohu peal vares, peidab midagi, tõstab peale peene oksarao.

All-linnast üles liftiga, mille eesruumis olevate kempsude uste taga vonkleb pikk saba hiinlasi. Hiinlased täidavad ka lifti (nii et vaatan neist üle nagu mastimänd) ja mul jääb tunne, et giid loendab neid mitu korda (kui sageli korduvad sõnad san ja shi (qi) tähendavad arve 3 ja 7 nagu jaapani keeles – viimati kodulinnast tulles kuulasin läbi une jaapani vestmikku, mida ma aga ärkvel ei mäleta).

Siis läbi kaubandustänava jaama ja sealt kauni maastiku kaudu rongi ning bussiga Veokülla, millest ja mille lossist olen pajatanud palju kordi (26.5.2006; 4.2.2007; 1.7.2007; 23.8.2008; 21.6.2010). Nagu ülestähendused näitavad, käisin lossis viimati 2008, st juba ligi 4 a tagasi; vahepeal on valmis saanud mõningaid restaureerimistöid, nagu uhiuus kemps eeslinnuses maa all, kaheksanurkne valdustorn ühel maketil ja rõdutaoline plats välisvärava kohal.

Tänane peamine avastus on, et lossi küljes lehviv Austria lipp ei olegi Austria lipp, vaid hoopis lossist pärit dünastia lipp. Inimkonna tarkuse varasalv Wikipedia teatab, et linnuse vapp pärineb hoopis flaami linna Leuveni vapist, kuid Austria lipp näib olevat üpris sealset kohalikku päritolu.

Seejärel sööma. E on küll kahelnud, kas peale prantslaste lõunakellaaega 12–14 midagi süüa saabki, aga mina kinnitan muudkui, et Veokülas söövad peamiselt sakslased ja eelmised korrad oleme saanud süüa ka 14 ja 18 vahel.

Jõuame kukepiltidega restorani kell 14.03. Kelner ei katkesta telefonikõne ega midagi, vehib ainult tõrjuvalt käega. Kui kõne lõpetab, ütleb, et neil on mingi asi terminé. Taolise suhtumise peale võiks arvata, et kohal on Terminaator, kohe saab ta köögiga valmis ja käes on ka kelneri tunnike.

Järgmine söömakoht on kahtlaselt tühi ja ka sealt ajab ettekandja meid välja, et mis te siia tulete.

Kolmas on eemalt vaadates kahtlaselt vaikne, neljandast läheme mööda (seal on ainult pannkoogid). Viiendas on suitsuhais, mida paneme väga imeks, sest umbes viimase Euroopa riigina on praegu suitsetamine söögikohtades keelatud ka siinmaal (mu arust vahest seepärast, et äkki on ametis uus tervishoiuminister – rahvasuu räägib, et vana tahtnud ise baaris suitsetada).

Kuues on hotellirestoran partide ja luikedega jõe ääres, kus õnneks on inimesi juba ees, eine suhteliselt algusjärgus. Pisut labaselt joviaalne ja paljukeelne itaalia kelner kinnitab, et nemad töötavad kogu aeg. Ja töötavadki.

Minu eine koosneb määratust lihalõigete liuast, kuhu jaksan (muu seltskonna toel) sisse süüa kaks lagedat sihti. Kelner etendab labase etenduse, näidates, mida selle peale teeks tema itaalia ema. Aga no, õnneks ei ole me itaallased.

20.4.12

R, 1894. päev: me ooperit, me ooperit

Leian deduktiivse meetodi abil siinmail ainsa poe, kus müüakse Saksa veine. Need on küll riiulinurgas ja kohati üsna eksklusiivsed, aga nende hankimiseks ei ole vaja sõita rongiga.

Samuti kinnitan, et täna enamikus kuulatud ooper „Die Walküre” on puhas juhus. Mul on muidu lustikummutis paar muud ooperit, aga „Lembitut” olen viimasel ajal kuulanud juba nii sageli, et hakkab jääma pähe, ja siis on „Võluflöödi” mitte eriti hea ettekanne (palju kehvem kui DVD peal Covent Gardeni oma, mille nimiosas on pardimütsiga Simon Keenlyside) ja „Don Giovanni” katkendeid ja mingi ooperikooride kogumik ja tervikoopereist veel „Parsifal” ning „Rheingold”. Ning mis on sõrmuste tsüklis järgmine pärast viimast? – Muidugi „Die Walküre”. Lihtne!

Õhtul vastu külalistele. Rong hilineb, sajab vihma, kokkulepitud ukse ees puudub katus ja ukse kohal on kesklinna Aadu sillale nime andnud valitseja kivipea, peas moekas tuvitõrje-okassoeng.

19.4.12

N, 1893. päev: vaga vesi, sügav põhi kõrge lend

Näib, et tänavu on mu kursusel inimene, kellele põhimõtteliselt kas meeldib vaielda või kes põhimõtteliselt ei saa aru, et ei tõlgita sõnu. (à la „Kui te olete märkinud selle sõna valeks, siis mis sõna ma siia panen?”)

Fry raamatus oli liigutav lugu, kuidas ülikooli näiteklubisse astumisel tuli katsena rääkida, kuidas kandidaat kavatseb näiteklubi au sees hoida; Fry rääkinuvat, kuidas ta kavatseb igasugu viisakates kohtades kanda klubi lipsu jne, aga üks teine kandidaat teatanud, et tema kavatseb esimesena jõuda taevasse. Ehk siis kosmosesse, mille peale kõik naersid, Fry kohe eriti (sest ega inglased siis kosmoses käi, ainult venelased ja ameeriklased) ja veel palju aastaid, sest ei teadnud, et see temavanune (23) noormees on Briti-USA kaksikkodakondsusega, lendur ja astrofüüsika doktorant. 7 aastat hiljem oligi klubivend NASA astronaut ja veel 5 a hiljem kosmoses. Kõige kauem kosmoses olnud briti rekord on tema nimel seniajani.

18.4.12

K, 1892. päev: saksa-vene suhtest ilma sõjata ja helesinise toruta

Eile õhtul arvutit sulgedes meenus, et hommikul on saksa keel, ja enne lahkumist kempsus, et mul on kella 12-ks tõlkida lugu, mille olin jätnud hommikuks ja mis tuleb nüüd saada valmis enne saksa keelt, mis algab muidu kellaajal, mil mul on tavaliselt habe alles ajamata. Nii et ärkame pool kuus, lahkun jube vara. Olen jaamas umbes kaks tundi tavalisest varem, ostan aja parajaks tegemiseks uue kuukaardi (veeretades sedasi mööda tervelt neli minutit), aga olen ikka töö bussipeatuses veerand tundi enne uste avamist.

Saksa keel (kuhu jõuan varem kui tavaliselt) on kohutavalt igav. Käsitleme selliseid teemasid:
  • majanduskriis
  • koolitus töökohas
  • mingi kolmas samasugune teema oli veel, aga mälu on selle tarbetuna juba kustutanud — pika mõtlemise peale meenus siiski: Saksamaa tööhõive muutumine
...millest ükski ei huvita mind sedavõrd, et suudaks summutada pealetikkuvaid haigutusi. Kahju, et meil ei ole kodulugemist, võtaksin ettekandmisele mõne toreda lennuki-, raketi-, allveelaeva-, linnuse- või raudrüüraamatu või kas või kõik loetud kolm toredat saksakeelset olmeajaloo raamatut korraga (Alltagsleben im Mittelalter; Mensch und Umwelt im Mittelalter; Sterben und Tod im Mittelalter).

Vaheajal tuleb aga tegelda tööasjadega, nimelt märkida vahetult enne puhkust kõlbmatuks kuulutatud ja tabeliks joondatud tõlkest eriti jubedaid kohti, mida kirjutada kõlbmatuks kuulutamise bullasse. Kirjutan sellise saatesõna, et hoia alt ja bulla lugeja ei arvaks veidraid otsetõlkeid nähes enam, et tegijal juhtub (sadu kordi järjest, hmm...), vaid et tõlkijal oli lihtsalt sügavalt p....i.

Viimase dešifreerimiseks vana vene anekdoot. Kõnnivad kolm p....isti, näevad: tee peal on maas sada rubla. Üks ütleb: „A mne p....i,” ja kõnnib edasi. Teine vaatab ja ütleb (kõheldes): „Mne tože p....i,” ja kõnnib edasi, kuigi vargsi üle õla tagasi piiludes. Aga kolmas kummardab, nopib raha üles ja paneb tasku. Kaks esimest p....isti õiendama, et mis, me pidime ju olema p....istid. Kolmas:  „A mne p....i!!”

17.4.12

T, 1891. päev: kes arvab, et on valmis väljaõppega, ei ole väljaõppega, kuid valmis

Hommikul vaatlen bussipeatuses pasknääri ja tuuletallajaid, aga siis peatub tänaval auto, sees töökaaslane A, ja võtab peale. Saan kuulda kiitust, kuidas tellija olla mu täpsustavate küsimuste peale arvanud vastu, et väga asjatundlikud küsimused.

Muidu on linnas kellaja kohta kohatu ummik ning A pargib parklas nõnda, et parem tagaratas on kõvasti vastu mingit posti. Eks ma jälgisin, et parem peegel vastu posti ei läheks, ning kui posti ja ukse kaugus hakkas minema alla 3 cm, võtsin käe igaks juhuks ära. Esimene uks sai siis igatahes postist mööda ja tagantpoolt kostis vaikset kummikriginat, mille peale A nõkerdas paar korda edasi-tagasi. Lõunamaa inimesena heidab ta auto taha jõudes käed mõne korra parklalae poole ja lausub sõnu, mida ma ei korda. Ega ma väga kurvasta, kui ta edaspidi mind enam ei sõiduta, saan raamatut lugeda ja puha. Praegu on käsil Stehpen Fry lustakas The Fry Chronicles ning lugemisjärge ootab paljude skeemidega tehniline käsiraamat. Pühapäeval jätkasin vahepeal unaruses olnud raamatut A Man on the Moon, kus parasjagu oli lugu, kuidas Apollo 8 meeskond püüdis kaaluta olekus kabiinis nagu liblikaid, nagu võrdles üks meeskonnaliige, aga tegelikult oli kaalutus tekitatud oksendamist ja kõhulahtisust ning kõik kehaeritised ei juhtunud ettenähtud kottidesse.
* * *

Täna arvan tõlke kaudu taaskohtuvat tõlkijaga, kes minu on jaoks anonüümne ja peab selleks ka kindlasti jääma, aga keda võiks – puhkuse ajal loetud kunstiajalooraamatute mõjul – nimetada „Norra kergkruusakataloogi meistriks”. Nimetet suurteos on jätnud mulle aastateks kustumatu mulje, kuivõrd norra (ja rootsi ja taani) keel on selline, et kui sellest tõlkida sõna-sõnalt eesti keelde, saab jubeda totruse, mida nimetet suurteoses ei olnud 30 lk kohta kolmes lauses. Otsustage ise:
Trepp on tähtis väike ehitis, mis endale tähelepanu tõmbab, nii et mõtle hästi järele enne kui otsustad, kuidas seda ehitada. Et trepp oma eesmärki täidaks, peab sel olema hea käia ja see peab olema mõistlikes mõõtudes. See sõltub muuhulgas ka sellest, kui kesksel kohal on trepp aias, kui palju seda kasutatakse ja kui hästi see nähtav on. Sama kehtib materjalivaliku ja teostuse kohta. Tagumine trepp võib olla kitsas ja lihtne, kuid peatrepp peaks olema laiem ja uhkem.
Aamen.

16.4.12

E, 1890. päev: tooge mulle nailontiivad, mis mind lahingusse viivad

See ei ole üldse aus, et inimene tuleb puhkuselt ja peab kohe hakkama täie auruga tööd tegema, kohates kirjasõna kaudu inimestega, kes näiteks on pähe võtnud panna eesti tõlkes komad täpselt sinna, kus need olid võõrkeelses originaalis. Täitsa tumbad.

Ka kutsub kõrvalttoa kolleeg mind kaks korda appi arvutiprobleeme lahendama, mis lõpevad mõlemal korral soovitusega, et helistagu arvutitukke. Rekord on, muide, päevas kuus korda.

Õhtul tavaline „Midsomeri mõrvade” osa (suht uus: mäletan, kes on mõrvar) ja siis Johnny English Reborn (2011). Uskumatu, kui pööraselt naljakas on näiteks selline lihtne asi nagu koosolekul tooliga vaikselt üles-alla sõitmine.

15.4.12

Puhkuselt tagasi

Alustame ilmast. Kui saabusin, oli kevad, 2. aprilli hommikul oli talv, siis lihavõttepühapäeval tuli üleöö kevad ja siis ootamatult sügis. Inimesed kahetsesid, et küll oli kahju, et lumi sadas ööl vastu 2. aprilli, sest kujutage nalja, kui oleks olnud 1. aprillil, siis oleks saanud öelda, et vaata aknast välja, lumi on maas – teine oleks mõelnud, et see on kindlasti aprill, ja poleks uskunud – ja siis saanuks öelda, et aprill, ongi!

1. aprillil küsiti telekast Viru keskuses hängijatelt nende parimaid aprillinalju ja üks vene neiu pajatas, et parim talle tehtud nali oli, et hommikul vara helistab ema ja paaniliselt kisab: „Mine ruttu rõdule vaatama!!” Tema vastu, et misasja, aga ema muudkui kisab, et mine rõdule! ja mine aga mine!! Ja siis saab riidesse ja lõpuks unise peaga rõdule ja vastab siis emale, et ei ole siin midagi, ja ema teises toru otsas naerab, et aprill!!

* * *

Kavatsesin nädalast viibimist kodulinnas kasutada panoraamide tegemiseks ja kaasa vedada nii statiivi kui ka „suure Novoflexi”, aga õnneks ei mahtunud statiiv kohvrisse. (Ei ole teada, mida teinuks kohvri loopimine lennujaamades panoraampeaga, mis on peenmehaanika.) Käepärasema lahendusena võtsin kaasa kaamerale kinnitatava kahesuunalise vesiloodi ja üritasin kaamerat pöörata ümber sama püsttelje (kõrguse vaheldumisest ei ole palju häda, sest rõhtpanoraami parallaksiviga häirib ainult rõhtsuunas – siis ei saa lappimisprogramm pilti kokku). Vesilood aitab hoida kaamera tõusu ja kalde mõttes otse, nii et pärast jääb panoraamil silmapiir otse ega laineta. Aga vot: pärast pilte töödeldes selgus, et peale kaamera asendi hoiab panoraampea ühtlasena ka pöördenurga võtete vahel. Ühelt efektsena kavandatud 360° panoraamilt jäi kätt ja seisuasendit vahetades tekkinud keeramisvea tõttu efektsust pakkuv rajatis üldse välja ning esitamiskõlblik oli panoraamist ainult esialgu kavandatud seljatagune osa. Pärast olin ettevaatlikum ja tegin võtteid liiga tihedasti, mis HDR-piltide töötlemisel võttis aega nii 1 õhtu/panoraam, aga see-eest tuli väga sujuv.

* * *

Muid puhkuse ajal tehtud elulisi tähelepanekuid:
  • Aktiivse mürasummutusega kõrvaklapid võtavad peale sõidumüra ära ka bussijuhi Raadio Elmari. I. täiendus: loodetavasti on väljatöötamisel ka mudel, mis võtab Raadio Elmari ära kogu bussist.
  • Teisiti kui ravimitele, ei ole veinipudelile märgitud toimeainet. See on etanool.
  • Vastuseks teoreetilisele küsimusele, kas tavalise pesumasinaga saab pesta nõusid, vastasid Google ja elementaarne füüsika, et tavalises pesumasinas on tsentrifuugimise ajal kiirendus 332 g. Kahtlane, kas nõud seda taluvad. Praktilised katsetused jäävad seega ära.
  • Kui teid rabatakse otse sünnipäevalauast kelgumäele, võtke kaasa ka uus mälukaart.
  • Võtke reisile kaasa selle aku laadur, mis tühjeneb kõige tõenäolisemalt.
  • Kui teil jääb pool läpakaklahvi sõrme külge, võtke ära ka teine pool, liimige pooled kokku ja paigaldage tagasi.
  • Kui näete lagendikule jalutades äkki saja meetri kaugusel kõndimas sookurge ja objektiiv läheb ainult 55 mm pikkuseks, ei ole otsemaid mahaheitmisest muud tolku, kui määrite riided ära. 55 mm jääb 55 mm-ks. Sestap ärge maha heitke, vaid lootke hoopis sellele, et mõnda võtet saab ehk suurendada. Kasulik on peale pildiotsikus kure ja teravustamispunktide jälgimise vaadata ka arve ja märke vaatevälja alaservas.
  • Päikeseloojangu ajal teeb valgetasakaal koledaid hüppeid, aga veerand tundi saab läbi värvitabeli ainult ühe pildistamisega.
  • Lumesaju pildil paistab mõni lumehelves taeva taustal täpselt nagu tolmukübe sensoril. Eemaldage see. Jätke sadav lumi alles tumedale taustale.
  • Valmistuge selleks, et üle karjaaia karjamaad pildistades üritavad ka teised näha, mida te pildistate. Eesti inimene on tagasihoidlik, ei küsi ja pigem lahkub hämmingus, miks tema ei näinud midagi.
  • Metsas pilve möödumist oodates võite fotokaga lehvitada. See jätab vähem muljet, et te soovite teid eemalt kahtlusega jälgivat memme röövida.
  • Kui kaardile on märgitud tee, ei tähenda see, et see oleks kevadel jalgrattaga või kuiva jalaga läbitav.
  • Kui käes on kindad, millega teatavasti puuteekraan puudet ei tuvasta, ja keegi ei näe, puutuge ekraani ninaga.
  • Mäletage seda, kui vastik on kukkuda jääle, ja sõitke üle jäälaikude ettevaatlikult. Jääs võib olla külmunud roopaid, mis üldiselt on sõidusuunas, aga see ei pruugi tingimata olla just see suund, kuhu te roopas kinni olles tahate tegelikult liikuda.
  • Rattakinnaste asemel on sügiskevadisel hooajal väga praktiline kasutada tavalisi aiakindaid: peavad tuult, hingavad, väga mugavad kanda, katavad peale peopesa ka sõrmed, annavad kindla haarde, ei pea peenema näputöö tegemiseks käest võtma. Ent kui süütate surnuaias küünlaid, kasutage kas pikemaid tikke või võtke kindad ära – koos küünlaga süttis hetkeks ka kindasõrm.
* * *

Juhtusin sirvima üle 20 a vana raamatut Space Technology (link); ei no, vana kraam (kuni 1980) kõik enam-vähem korras, aga tuleviku osa oli juba täitsa lõbus lugeda. Nii et mu lapsepõlve tüüpiline toasisustus on väljas muuseumi püsiekspositsioonis (ja, muide, mitte kõige viimases toas) ja nüüd on saanud ka omaaegsetest täiesti tõsistest teadusunistustest juba midagi sellist, mis võtab itsitama.

* * *

Kui kaasa võetud lugemine lõppes, läksin raamatupoodi ja ostsin kotitäie uusi raamatuid. Eestis on raamatud üle mõistuse kallid; ostude seas oli Kaur Alttoa monograafia „Tartu Jaani kirik” (2011), mis peaks olema kõige kallim raamat, mille ma kunagi ostnud. Nagu ajaleht paar päeva hiljem kirjutas, maksab Lady Gaga Tallinna kontserdi pilet vaid mõne euro rohkem; et Tartu Jaani kirik kahtlemata on süvakultuur, on seega Lady Gaga seda veel rohkem. (Tuli pähe ka võrdlus Eesti jazzmuusikutega – vrd siit lõpust –, aga seda teemat rohkem ei arenda. Lisan aga, et India kosmoseprogrammis tekkis küsimus, kuidas nimetada India kosmoserändureid, kui venelased on kosmonaudid, ameeriklased astronaudid ja hiinlased taikonaudid, ning paljude pakutud uudissõnade hulgas oli ka gaganaut, kuigi lõplikuks ametlikuks nimetuseks sai siiski vyomanaut.)

Raamatus oli hea mõte, et praegu (2011) on kiriku kõik välised terrakotafiguurid koopiad (XIX–XXI saj), kuigi neid muudkui pildistatakse ja siis kirjutatakse pildiallkirjaks, nagu oleksid need originaalid. Koopiad on samuti savist ja põletatud, aga et põletamisel savi kahaneb, on need originaalide järgi voolitud (lõigatud), mitte valatud.

„Tartu Jaani kirik” oli sarja „Eesti kirikud” III raamat; I raamat oli autorite kollektiivi „Kaarma kirik”, mis oli ilmunud 2003 ja müügil ka tollase hinnaga. Selle ostsin rohkem eneseharimise eesmärgil (Kaarma kiriku ehituslugu on väga segane, aga viimasel ajal on kirikut kõvasti korrastatud), aga kuigi „Tartu Jaani kirik” oli suurepärane, oli „Kaarma kirik” mõneti pingutav, ka professionaalsest kretinismist, sest keeletoimetus polnud suurem asi. Hoopis vastukarva oli aga suur subjektiivsus, nagu 1989–1991 restaureerimise materdamine kõikjal, kus vähegi sai. Saan aru, emotsionaalsed kunstiajaloolased, aga noh. — Mind kui arhitektuurihuvilist, inseneri ja tuntud arhitektuuriajaloolase tütrepoja klassivenda pani imestama agarus, kuidas Kaarma kiriku torni lääneseina eestikeelne silt tunnistatakse autentseks ja 1407. aastaks pärinevaks (ning sellele konstrueeritakse suur tükk kiriku ehituslugu) – põhjendusena viidatakse ekspertidele, kelle arvates on keskaegne küll keel ja tähekuju, aga kahe silma vahele jääb selline silmanähtav asjaolu nagu numbrikuju. Sildil on nimelt araabia numbrid [on jah väiketähega, ma just ÕSist kontrollisin – ÕSi järgi on õige araabia numbrid ja Rooma numbrid] nende üpris tänapäevasel kujul. Araabia numbrid tulid Euroopas kasutusele tõesti XV saj, aga esialgu oli nr 4 rohkem nagu õiget- või tagurpidi kreeka väikse gamma taoline krõnks (vrd link) ning Otto Piperi klassikalise uurimuse „Burgenkunde” (1912) andmetel oli esialgu ettepoole kaldu ka nr 7. (Seal on araabia numbrite kujust pooltest lehekülge. Araabia numbrid XV saj alguses Piperi järgi võimatud ei ole, numbrikuju ka päris mitte, aga tõenäosus on siiski kaunis väike.)

„Kaarma kirikus” peetakse pikihoone 1991 lammutatud sarikaid keskaegseks üksnes tappimisviisi ja kavatise järgi [keskajal ei tuntud fermi, st jäigastavat kolmnurka, ja puittarindid töötasid üksnes paindele ja survele, mis tingis iseloomulikud sarikamustrid], dendrokronoloogilist ega isegi mitte radiosüsiniku proovi võetud ei ole. Täpselt sama argumendiga väidan, et mu vanemate suvekodus on vanima osa (1938) sarikad samuti keskaegsed: need on keskajal väga levinud A-kujulised, peenest ümarpalgist ja tapitud puitpunnidega!

* * *

Väga positiivse elamuse jättis plaadil vanaooper, Villem Kapi „Lembitu” (1961, salvestatud 1966) – Teo Maiste! Tiit Kuusik!! Georg Ots!!! –, mida olen lahanud pikemalt Eesti-blogis ja mille ajaloolisus on mu arust – nagu ooperis ikka – tinglik allegooria. 1960. aastate publik oskas suurepäraselt lugeda ridade vahelt (nt muistne vabadus vs. rahva hüvanguks võõrale ideoloogiale alistumine), aga 2008 kontsertettekandel taaselustamise ajal enam mitte.

* * *

Tagasisõit on enne kukke ja koitu. Lennujaamast Titanicu põhjamineku 100. aastapäeva teemaline NG, kus on uusim asjatundjate teooria, kuidas täpselt laev põhjaminekul purunes. Hiljuti pildistati täpselt üles kogu ümbruskonna merepõhi ja erinevalt suhteliselt äratuntaval kujul põhja ramminud vöörist pildistatakse ahtripoole jäänusteks olevat raualasu palju harvem. Keegi asjatundja märkinud selle ilme kohta, et nüüd hindab ta Picasso kunsti rohkem kui enne.

Sõit ise läheb ludinal, kohal juba ennelõunal. Ainus tähelepanuväärne episood on, et Dibley vikaari nooremat õde meenutav SASi lennusaatja käsib maandumise eel, et ma topiks jope täiesti tooli alla, muidu ei saavat ma häda korral tooli alt kätte päästevesti. PÄÄSTEVESTI!! Taevas halasta, meri on väga ja suured jõed ikka päris kaugel.

5.4.12

Statistika

5.4.2012 seisuga:
  • blogi olnud kasutusel 6 aastat ja 2 kuud
  • 1978 lugu
  • 755 332 sõnet
  •   92 627 sõnavormi
  • kasutatud eestikeelne sõnavara (ilma pärisnimedeta ja valestilugemistes olnud sõnavärdadeta; koos õigekirjaliste variantidega (näpuvead on parandatud); omadussõnana kasutatud kesksõnad on taandatud tegusõnadeks, aga nimisõnalised tegusõnavormid on arvestatud eri sõnadeks; uue tähenduseta lt-määrsõnad on taandatud asjaomasteks käändsõnadeks): 34 267