Käime siinmaa ühes peamises turismikeskuses, mille eesti nimi oleks Edgar V. Saksa ainetel kindlasti Veoküla.Linnas parandatakse raudteed, esimese jaamani (kuhu sõidab rong 3 minutit) sõidab asendusbuss (15 minutit), mida seekord näitab koguni ühissõidukiportaali ümberistumisrobot – ehkki mitte seda strateegilist teavet, kuskohast täpselt buss väljub. Viimane tuleb vaadata raudtee kodulehelt, kus küll ei ole öeldud, kas jussijaama 6. perroon on linna- või maaliinide bussijaama oma, mis tuleb selgitada vahetu vaatluse abil. Maaliinide oma on, nagu selgub teisel katsel. Seega on kohalesõit süsteemis buss–buss–rong–buss. Raudtee kodulehelt sai teada ka tarkuse, et ei ole nii, et iga rongi jaoks läheb üks buss, vaid buss läheb iga 6 minuti tagant. Selle tõttu oleme D-ange raudteejaamas pool tundi varem ning läheme varasema rongiga ning Veoküla bussini on üle veerand tunni aega. Kohal 10.06.
Mäkketõus Veoküla linnusesse (u 110 m) mõjub seltskonnast mulle kõige vähem. Pakun, et võiksime jalavaeva vähendamiseks sõita ripptooliga üles veel kõrgema mäe otsa ja sealt linnuse juurde alla jalutada; aga see on pigem nali, sest E keeldub ripptooliga sõitmast (see on pealegi sellist tüüpi, mis tõuseb kohati maast päris kõrgele ja siis saab sellel ka jõe kohal jalgu kõlgutada).
Kui ülejäänud seltskond käib eeslinnuse kempsus, uudistan ma eeslinnuse ehitusplatsil ringi ja näen, et ehitustöödel leitud kaheksanurkse torni sokkel on eksponeeritud. Kui ehitus valmis saab, võib eeslinnuse varemeid uudistada katuse all sisetingimustes. Pool tornisoklit on sees, pool on õues. Torni alusmüür on muide nelinurkne, mis toob pähe Toompea linnuse Stür den Kerli, mis ise oli samuti kaheksanurkne ja nelinurkse sokliga. Toompea Pikal Hermannil on muide ka nelinurkne sokkel, järsaku poolt on näha. Kaheksanurksed tornid olid üpris haruldased (Saksa keeleala linnustes midagi 1,5%, samas Saksa Ordu linnustes umbes 5%). Huvitav, miks on kaheksanurksel tornil nelinurkne sokkel – äkki oli kaheksanurka ruudust kergem konstrueerida? Kaheksanurksel tornil on ruudukujulise ees mõningaid eeliseid (nt nurka on raskem purustada ja eri suundadest on siluett ühelaiusem kui ruudukujulisel tornil, mis teeb sama välja). Eesti teisel päris kaheksanurksel tornil (Porkuni torni alaosa on nelinurkne), Paide linnuse valdustornil vist on ka vundament kaheksanurkne.
Linnusest (või lossist) pikalt midagi kirjutada enam ei ole, olen seda teinud siin varem: vt 26.5.2006, 4.2.2007 ja 1.7.2007.
Lossi ülakorruse otsmises ruumis on sellesse lossi sattunud kuninglike kõrguste galerii, mis kahjuks on ajalises järjekorras. Seekord vaatame seda õigetpidi, mistõttu võib jälgida meditsiiniliste seisundite arenemist.
Tagasiteel kohtame jäätiseputka maja koera ja ma teen tema soengust pilte, et neid saaks tarvitada C pügamisel.Siis söömas restoranis, kuhu me poolteist aastat tagasi sisse ei mahtunud, aga täna oleme esimesed (töötajad teevad veel ukse taga suitsu, kui me mõni minut kaksteist läbi sisse astume). Näib, et restorani sisekujundajal on olnud tugev kukefetiš. Söögiks on hiidkrevetid riisiga; minu jaoks on portsus üks hiidkrevett liiga palju. Magustoitude menüüs on Apfelstrudel jutumärkides; kui kohale tuuakse, selgub, et täitsa asja eest, sest isegi selles Tõnismäe kõrtsis, mis oli bussipeatuses veneaegse söökla ruumides, oli struudel parem. Mu taldrikus olev tume käkk meenutab struudlit ainult kuju poolest; maitse ja isegi värvi poolest pigem mitte. Veiniklaas on väga väike.
Varajasest kellaajast on kasu, sest saksa mootorratturid vallutavad restorani alles siis, kui me hakkame lahkuma (just nimelt vallutavad, sest kaks või kolm neist jookseb just siis kiiruga kempsu poole, kui ma sealt väljun).
Restorani ees vaatan telefoni kaudu Internetist bussiaegu, millele järgneb suhteline kiirmarss bussipeatusesse, kus ootame umbes kaks minutit.
Rongis on palju rahvast, enamik püüab end pressida esimese bussi peale, vähesed ootavad järgmist. Markantsed reisijad, milles mu arust peitubki ühistranspordi võlu, kus muidu selliseid näeks: meie vastas, teispool lõõtsa, istub noor daam, kes on endale teinud Kleopatra-jumestuse; tema kõrval on enda meelest samuti ülikauni, aga tegelikult samuti ähvardava jumestusega isik, kellest on raske aru saada, kas ta on naine või mees (vist naine), kes räägib kogu tee tundmatus keeles ja välimusega kontrastsel malbel häälel mobiiltelefoni; lõõtsakoha ainsal kohal istub tumedajumeline vanadaam, kes on näo poolest nagu Nelson Mandela, kui see oleks naine, ning kellel on ebanormaalselt suured põlveliigesed ja üllatavalt vaikne hääl. Aga mu foto-seljakotis on läpakasahtli ümber tugev polster, mille peale on ülimalt sobilik panna pea, kui kott on süles, nii et enamiku tagasiteest ma magan.
Linnas läheme E-ga toidupoe kaudu korterisse, külaline läheb ostutänava poodidesse. Alles jalutuskäigul poest korterisse hakkab mul parem ja söögiisu hakkab tagasi tulema. Kõrgmetsa koolimaja ette on muide kaevatud uhke kaitsekraav, kõrge tara ümber, aga jalakäijafoor ikka näitab, millal võiks ületada.
Õhtul vaatame vanu pilte (kus E avastab rahvuspühal riigipea perekonna pildist võetud pildilt, et riigipea koeral on kõrvad liiga laiali, seega vast me temaga koera kaudu ikka sugulased ei ole, kui kahju). Proovin uut välklampi ja plastpurgi taolist välguhajutit (Lightsphere II Cloud). Äge. (Välguhajuti saabus kohale Saksa Nikoni-sõprade poest mitu nädalat tagasi ühes rohkete tootereklaamide ja isegi kahe poe-reklaamkleepsuga. Aga nendega ei ole suurt midagi teha, sest teatavasti on fotovärk jagatud kahe hiiu, Canoni ja Nikoni vahel – et kui ei ole Canon, siis on Nikon, ja vastupidi, umbes nagu umbes 65-aastate meesterahvastega Eestis, et kui ei ole Jüri või Lembit, siis on kindlasti Rein –; nende enda tehnika üksteisega mitte kuidagi ei ühildu ja ma olen vastasleeris.)
Ning meenutagem, et on 23. august!
Päev möödub väga meeldivana kuni hilisõhtuni, mil äi helistab ja teatab, et ämm olla õla paigast kukkunud ja ta peab M ja C karjast enne kokkulepitud aega ära minema ja kohe hommikul koju sõitma.
No comments:
Post a Comment