L, 4447. päev: kuidas pannkookla tahtis petta

Turul, asjad koju, teepood, raamatupood.

Rongisõit, saan jälle targemaks: viimase vaguni taga on rappumine nii kole, et kui pistate raske fotoka aknast välja, ärge jätke sõrmi fotoka ja aknaklaasi serva vahele! Ja nagu oli tähele pannud kuulus lendur Hartmann, vaatab lendur pigem üle vasaku kui üle parema õla, sest lennuki gaasikang on vasakul, ning kuivõrd fotokal on käepide paremal, on ka fotokat mugavam selja taha keerata vasakult kui paremalt.

Huvi pärast kuulan hispaania teksti ja saan teada, et üks asi on „muchos movidas” ja tervitus on reibas „buenos dias, señoras y señores!”

Pannkookla Madrus. Algul on enam-vähem tore (v.a et kelneri „inglise” keel, kuhu ta ise üle läheb, on veel arusaamatum kui sarjas The IT Crowd prantsuse tehnilisel toel), aga lõpetuseks väänatakse meile arvel 73% juurdehindlus. Nii ahne ei tohi ka olla; vbl on tõesti poest 2 pdl vahuveini jalutama läinud (või kavatsetakse neid jalutama viia nüüd laupäeva õhtuks) ja vbl võib tõesti arvata, et turist ei mäleta, mis seisis algul menüüs ja pärast laual, aga 2 klaasi moondamine arvel 2 pudeliks on palju. Eks oleksime jootrahana sama raha kokku kandnud aegamisi kindlasti, aga nüüd, kui pannkookla kavatses sama saada ühekorraga, ei saa ta seda enam mitte.

P, 4387. päev: kunst kodus

Otsin süstemaatiliselt läbi fotoarhiivi miljööväärtuslikust linnakeskkonnast ja tuvastan, et mul on linoollõikekõlblikke vaateid ainult nii 20 (puud lehes, midagi ka esiplaanil, pilved).

Värviline linoollõige. Vāga õpetlik.

L, 4351. päev: naaberlinn ja kontserdisaal

Teises naaberlinnas, kus ei ole käinud mitu aastat. Üritan süstemaatiliselt pildistada üles toomkiriku kõik vitraažid. Kõike ei jõua, aga kui varem oli 107 aknast selge foto olemas 22st, siis nüüd on 48st.

Kumbagi ringsõidubussi ei sõida, nii et tuleme tagasi, oleme jaamas 3 minutit enne rongi väljumist (see on Prantsusmaa, kus rongide sõiduplaan peab olema inimesel kodus naela otsas, sest seda ei ole isegi jaamas seina peal ja tabloo näitab ainult 20 minutit ette). Minut pärast jaamast väljumist algab kõva vihmasadu, nagu juhtus ka siis, kui käisime seal ameeriklastega. Ei suuda meenutada, mis aastal nad käisid, kas 2013 või 2014 (see oli nagu äsja). Fotodelt selgub hiljem, et hoopis 2012.

Õhtul kontserdisaalis jazz ja selle bussipeatusest üle lendav öökull.

T, 4347. päev: kolmas kleepimine, kruvid ja akud

Hambaarst: ajutine kroon, mis vahepeal on olnud gastroenteroloogi põrandal (2. skp) ja lillepeenras (täna), kleebitakse suhu kolmandat korda.

Mingi implantaatide kruvimise võti kukub neelu. Et tunnen, et midagi kukub ja jääb neelu kinni (neel on selleks ajaks täitsa kuiv, neelata ei saa). Vallandub tugev okserefleks, hambaarst tõmbub targu eemale, orgid, mille ta oli ladunud ritta mulle kõhu peale, on järgmine hetk laiali mööda kabinetti ning teise katsega on põrandal ka võti ise (u 1 cm pikk, jämedamast otsast u 5 mm jäme). Väga tore, et ei neelanud alla. Väga tore, et ei tõmmanud hingetorru. Hambaarst on ise ehmatanud ka ja seletab, et seda juhtub väga harva, aga mõnikord juhtub.

Külalise saabumise eel viimaseid asju koristades leian lõpuks üles ka juulist kadunud olnud fotokaakud – need olid mitte kummutisahtlis ega fotokottides ega vöökotis ega kapiriiulil, vaid kapi põhjas, taga nurgas. Ainus juulist saati kadunud fotoasi on PL-CIR-filter, mille leian reedel täpselt sealt, kuhu ta kummuti sisustamisel panin: elektroonikasahtli tagaservast.

Tagasilend

Esimese üleskirjutamisväärt asjana juhtus, et Eestis pidi olema turvasüsteemi hooldus. Kui tehnikule helistasin ja hakkasin kuupäevi pakkuma, jõudsin just öelda, et mulle sobiks näiteks alates 10. aprillist edasi kuni lihavõteteni, aga ta ei lasknud öelda, millal sobiks eriti hästi, vaid vastas, et teeme siis 10. aprillil, mis tähendas siis kohalesõitu 9. aprillil ja haruldast 10-päevast oleskelu. Skannisin ühe raamatu, mis osutus võimatult aeglaseks, otsin joonistamise raamatu ning valmis sai isa ja vanaema fotode töötlemine, mille olin kopinud septembris.

Oleskelu algus oli väga külm ja vihmane, selgus, et aprillis kaubamajas kindaid kui talvekaupa enam ei müüda. Aga pärast läks päikselisemaks, sõitsin isegi jalgrattaga. Otsin linast riiet (katsin sellega tooli, mille kate oli päikses lagunenud) ja pika karvaga kunstkarusnahka ning sõrmkübara (unustades, kuidas see on eesti keeles, ai-ai). Kunstkarusnahast tegin mikrofonile n-ö surnud kassi ehk efektse tuulekatte. Käisin 1+3 kontserdil ja kahes arhiivis. Teises oli materjali vähem, aga see-eest sain esimest korda [kinnastatud] käes hoida rahvavalgustaja autograafi, pusisin selle lehekülje koopiat dešifreerida terve päeva.

* * *

Alustuseks Talinast, mis on linn, kus võimlast on tehtud kirik ja tenniseväljakuist autoparklad.

Käisime Harjumäe tunneleis, millest jõudsime läbida ainult algusveerandi, aga ka need olid räige kõrgusvahega. No mõelge: ronib inime Toompea otsa, et pääseda torni Kikk ja Kökk, aga sealt viib trepp muudkui allapoole, kuni ta on endiste tenniseväljakute kõrgusel vallikraavi põhjas, kusjuures Toompea tänav kulgeb üle Wismari raveliini ja läheb edasi Toompea vallini üha kõrgemal pandusel. Lifti ei ole.

Kiek in de Kökis on vahetunud ekspositsioon (muidu oli alati olnud selline, mida mäletan alates 4 a vanusest), Wilhelm Neumanni fantaasiaküllase joonise järgi 1930. aastail valmistet Viru värava maketile ja palju realistlikuma joonise järgi 1960. aastail valmistet Nunnavärava maketile on lisandunud kadund R. Zobeli jooniste järgi ja samas mõõtkavas Harju värava makett. II korrusel on palju tilulilu, mis kahjuks varjab kolm ümmargust laskeava, mis vanasti (kui seal oli ainult klaver ja kaks raudrüüd) olid seestpoolt näha. 1683. a kindlustuste projektimaketi koopia on pandud pöörlema. Pildistamine on nüüd muuseumis õnneks lubatud. Glandorfi epitaafile on pandud ette klaas, kohe vaataja juurde, epitaafist kaugele, aga olen käinud läbi klaasi pildistamise töötoas, tean nippi.

Elus teist ja sel sajandil esimest korda fotokaga Nigulistes. Et üldiselt saan reisile kaasa võtta ainult ühe objektiivi, olin ennenägelikult võtnud kaasa EF-S 17–55 mm f/2,8, millel on tugev optiline stabilisaator, usaldusväärne autofookus ja toekalt jäme ilme. Seal on rahvast palju, tulemas on orelipooltund käärkambri küljes oleva positiiviga ja kooligiidid valetavad algkoolilastele. Astun piilari taha ja konspekteerin reaalajas:

• nig ehit ajal ei olnud tln linnamüüri, kasut kindlusena
• tln vanalinn keskajal väga rikas
• unesco maailmap nimekirjas sellep, et teist nii hästi säilinud vanalinna maailmas ei ole
• kui vana, kui kõrge on see maja (enampakkumine)

Enne Nigulistet üldse esimest korda fotokaga Pühavaimus.

* * *

Kui kasulik on mob tlf: vähem kui kolmveerandtunni ja ainult kolme kõnega saavad ronginaabrid teada, et 1) sugulane elab Paides ja saab 95, milline ilus iga; et 2) sõidab N. rajoonikeskusse, kirikusse kohvilauda tööle (on pühap., rong saabub N-i täpselt kellaajal, mil traditsiooniliselt algab maakirikutes teenistus, ja rdtj-st on kirikuni 3 km); ning et 3) on sünnipäev, sai 37 ja Lembitu kink oli nii suures kastis, et mine või ise sisse. Nagu öeldakse, on selles lauses rohkem infot kui keskmises Hollywoodi filmis ning kahju kohe, et ühine sõit ei ole pikem. Üle vahekäigu arutavad kaks noorikut läbi Bauhausi kataloogi ja akna taga kasvavad minu A. D. 1986 istutet männid kenaste.

* * *

Vanaraamatupoes käin 2×, alguses on sulgemiseni 7 minutit, paanitsen, ei jõua ümber vaadata, kus on mis, ja väljun ainult kahe Vilde ja ainsa Jaigiga (kusjuures üks neist Vildedest mul juba on, aga köitmisel on algsed pildiga kaaned kadunud; Jaik lõpeb lk 164, pean estrist.ee järele vaatama, mitu on puudu (kusjuures keski raamatusõber on sealt kohalt raamatut parandanud, nagu ei oleks katki midagi). Vilde on aastast 1911 ja loodan, et ikka a-mitmusega. – Teine kestab 6 minutit, aga nüüd juba tean, kus on mis, väljun kolme Richard Rohu ja kahe J. Rannapiga. Rohte on riiulis kokku 5, nii et 2 jääb järele. Rannapid on vana klassika „Agu Sihvka annab aru” (2. tr 1976) ja veel vanem „Salu Juhan ja ta sõbrad” (1964), mida ma lugenud ei ole. Välja arvatud ühe loo sõlmitus, mille tänapäevasel kordamisel juhtuks sada imet, tõenäoliselt päästeamet, kindlasti politsei, võib-olla ka kriminaalasi ja küllap eluaegne nõustamine, on lood esimese raamatuga võrreldes lahjavõitu, pikaldased ja kirjutatud kindla peale.

* * *

Arhiivis käisin ka, septembris ärajäänu asemel. Mitme säiliku laenutuslehe andmeil olin esimene, kes selle vastu huvi tundnud. Mitu küsimust said vastuse, nt mis oli see „Gewalttat”, mille igati tasakaalukas ja armastatud rahvavalgustaja sooritanud naabermõisa talupoegadega, mida kohus menetles kaks aastat ja mille materjale on Tartus mitukümmend gooti käekirjas poognat (äsja mõisa ostnu nägi, et tema meres kalastavad võõrad talupojad, ta lasi neilt mõrrad ära võtta; naabermõis (mis kuulus linnale) andis asja linnakohtusse; talupojad väitsid, et nad on seal kalastanud ammust ajast; rahvavalgustaja väitis, et mõisa merepiirid näitasid kätte eelmise omaniku pärijad; asi lahendus nii, et talupojad tohtisid seal kalastada, aga makstes rahvavalgustajale kümnist). Näis, et hoolikas biograaf oli A5-paberile pastakaga ümber kirjutanud kõik, mis Eesti arhiives rahvavalgustaja kohta on – sh kõik tema ameti- ja teaduskirjad –, refereerinud kõiki tema kirjutisi jne jne, ning et teadlane oli elukutselt arhivaar, ka täpsete allikaviidetega. Sügisel arhiivikäiguks valmistudes pusisin läbi rahvavalgustaja kirja Morgensternile (1817, 4 lk), mille täielikuks mõistmiseks kulus 4 päeva. Aga nüüd on kirja olulisimad lõigud kenasti ümber kirjutatud.

* * *

Teine kontsert pärast orelipooltundi oli suurvormi kammervariant, aga saali jaoks kohati siiski liiga suur. Brahms, „Saksa reekviem”, koori saateks klaver 4 käel. Paiguti tuli ka kananahk, ja mitte ainult külma pärast. Teisalt oli ka suurepärane võimalus istuda ja vaadata tund 20 minutit pidurefektooriumi võlve, märkasin viit asja, mida varem ei olnud märganud. Vrd ka mister Bean esimeses filmis: ameeriklased pidasid teda kunstiteadlaseks, ta seletas, et ta töö on istuda ja vaadata pilte. Nagu teada, ei olnud „eesti meesarhitekt” (Vikipeedia) Kalvi Aluve, kes juhtis 20 a linnuse restaureerimist, selle ajaga märganud, et lossihoov on vallikraavist 4 m kõrgemal – võib-olla ei olnud tal pakilise töö tõttu aega istuda ja vaadata.

* * *

Kolmandal kontserdil oli alguses 15 min täitsa OK, v.a et pink oli rohkem piinapink ja jalatoed kulunud. Selgub, et jalad tulebki panna sinna, on hoopis mugavam. Leidsin eespingi seljatoelt sajandivanuses käekirjas kraapeid, ainus kindlalt dateeritud oli veidi moodsamate suurtähtedega pealdis LUIDA 1927.

Aga siis hakkas tagant kostma kolinat ja hääli, nagu laps mängiks. Ja kostis ja kostis, pool tundi, mulle ajuti valjemini kui solist + orkester, igatahes kõvasti segas. Ja kui siis õige vihaselt ümber keerasin, et vanemale otsa vaadata, jõudsin silmata, et seal tõeste oligi mängunurk!! Ega ma varem ole olnudki tasulisel täiskasvanute ega üldse kontserdil, kus saali nurgas on mängunurk, mida agaralt ka kasutatakse.

Mõtlesin, et kontserdil pidanuks mängunurgal olema ohutsoon ja selles pinkidel hoiatusildid, sest öelge, kas oskab kontserdile tulnu vaba kohta otsides vaadata ka taha nurka, et äkki on seal kiikhobuseid ja klotse?!

Ja vahepeal, kui kuulata ei saanud, loendasin esineja tutvustuses õigekirjavigu (10 veeru-cm kohta 15).

Aga siis heljus üks suur tädi sinises mööda vahekäiku tahapoole ja peagi tagasi ning edasi oli nurgas vaikne. (Hiljem kuuldud: tal ei olnud lapse vaigistamisega midagi tegu. Laps olnud korraldaja sugulane.)
Kujutan ette lapsevanema ja maimukese kahekõnet:
„Emake, vaata, seal on mängunurk!”
„Jah, eluõieke, mine lippa mängi ja kolista, mis see tädi seal laval ikka teeb!”
„Oh seda rõõmu, vanemake! Lippan ja laulan ka ise.”

Kava kaanel oli solisti portree; ta oli vahepeal jõudnud käia juuksuris ning soeng ja juuksevärv oli muu. Aga teisalt ei olnud foto ka nii vana nagu tuntud muusikute fotod siinmaal kontserdikavades, kus on kombeks kasutada nii 10…15 a vanu fotosid (ainus viimase aja erand oli septembris Simon Keenlyside, kelle foto oli ehk ainult paar aastat vana ja kujutas objektiivset reaalsust).

* * *

Kohalike joodikute rühmapilt. Sama etnograafiline ja samal meetodil kui 1993 baaripidaja Lea P. portree (ah teil on fotokas, kas te olete lehe juurest? tehke palun pilti!). Unustasin kogu asja pärast ära, nägin üle kuu aja hiljem märkmetest juhuslikult. Ei ole isegi guugeldanud, kui vana on, mida muud teeb või mis elukutset mulle meiliaadressi andnu peab peale huvitava harrastuse süüvida pärimuslikku joomakultuuri juba üsna varajases eas. Noh, lõpuks siiski, ja kahetsen, sest Googel selgitab, et eesnimi + nimi + linnanimi = „jõhker röövel” (2013) ja „narkokuningas” (2014). Et esimene uudis lubas 3 a tingimisi ja teises oli ta uuesti kohtu all, võib juhtuda, et oli nüüd just välja saanud. Nii et ma talle seda pilti ei saada.

* * *

15. skp: kõik on äkki ehitus-, eriti keskaegse katedraaliehituse spetsialistid, kuigi ei tea, misasi on sarikas ja võlv, ning räägin FB kommentaarides nagu seinale, et hävinud torn oli puidust nelitistorn, mitte kumbki suur kivist kellatorn, ja 19. sajandist, mitte keskajast.

16. skp: kõik on äkki tuletõrje-, -ohutus- ja kindlustusspetsialistid. Kõik teavad äkki, misasi on haritorn ja võlv, paar isegi, mis on nelitis. Ainult mõni üksik ütleb veel „kivist lagi”.

17. skp: kõik on äkki muinsuskaitse rahastuse spetsialistid.

18. skp: vaikus

19. skp: ärganud on kohalikud vandenõulemblased, mõnepäevase viibega (kuni uudiseid maakeelde tõlgiti, sest ega nad ise võõrkeeli oska). Ainult Postimees räägib veel „kivist laest” ja kõrgseinte asemel „kõrgel olevatest müüridest”.

* * *

Neljas kontsert, istun targu tahapoole, et esinejad ei näeks, kui ma valestikohtades silmad sulen. Teine vaatepunkt kui nädal tagasi, umbkaudne arvutus, et piilari koormus on u 20 t ja 2 löövi on sellep., et võlvik oleks väiksem ja külgkoormus ka. Üks lõpunumbreist on selline, et soomlane ütleks selle kohta rällätys, ja koreograafia on nagu muusikali „Viiuldaja katusel” kõrtsistseenist. Õige veider on, et päeva muusikaelamuse saan hoopis pärast kodus, ja selle valmistab Rammsteini järgmisel kuul ilmuva uue plaadi singli „Deutschland” video (rabavaid lahendusi, sh hümni keelatud salmi esirea parafraas, kus sellest, et Saksamaa on üle kõige (über alles), on saanud, et Saksamaa on üle kõigi (über allen), ning siis muidugi ka see, kuidas näeb välja video tekstita rollis Saksamaa inimkehastus Germania).

* * *

Peaaegu kõiki asju läks vaja, isegi D=5 päikesefiltrit (D on optiline tihedus, D=5 tähendab, et laseb läbi 1:100000, seega p. o säriaeg olema 10⁵× pikem). Aga valgust oli palju, nièpcelike säriaegade asemel tuli 30” (ei viitsinud kasut. Gorillapodi ega taimerit). Meri nagu kuuvalgel. Filminduses nimetati seda muiste „otsekui öövõte päeval”.

* * *

Üks ülesleidusi on leheteade aastast 1929, mis omistab rahvavalgustajale mitte praegu arvatava maja nr 56, vaid kõrvalmaja (nr 54), aga isegi kui nr 56 välimus on arhailisem, sobib nr 54 paremini, sest praegune nr 56 ilmub linnaplaanile alles 1878 ning veel 1834 plaanil on maja kohal selgesti tühi koht, kuigi praeguse nr 54-ga sarnase kavatisega kivimaja on juba olemas. Rahvavalgustaja nimelt ostis 1807 sinna kanti krundi, 1830. aastate keskel läks elama sugulaste juurde maale ja aastaks 1878 oli ta ammu surnud.

* * *

Üks loetud raamat on küüditaja mälestused (aga tänu millele tekkis huvi linoollõike vastu). Teine on kohutava tõlkega joonistamisõpik; algul mõtlesin, et teen südame kõvaks ja loen seda nagu normaalne inimene, aga ei saanud, võtsin aga markeri ja hakkasin märkima jubedaimaid vigu. Olen sellest või sarnasest näinud täitsa kõbusat saksa tõlget; äkki peaksin ostma ka inglise originaali, et saaks näiteks teada, mis oli algselt see toeka tüvega puu, mille allkirjaks seisab tõlkes müstiline sõna „sarapuu”. Ma’p tea, kas tõlkija ja kirjastuses mitte keegi ei ole kunagi sarapuud näinud – sarapuu on põõsas!!

* * *

Tagasilend: äriklassis, õige mitu tundi äriklassi lebalas. (Loen telefonis Google Booksist leitud Göttingeni ülikooli ajalugu, mis ilmus u 1820 ja jutustas, mis on juhtunud pärast eelmist sarnast väljaannet 1790. Väga üksikasjalik, näiteks raamatukogust, selle hoonest, kogudest, pidajatest, laenutuskorrast jne on mitukümmend lk. Üles loetud kõik õppejõud, ka eradotsendid, sünni-, tuleku-, dotsendiks ja professoriks saamise, mineku-, surma-aastatega, väitekirjad ja suuremad kursusetööd aastate kaupa jne jne jne. Pärastpoole nina kinni.

T, 4279. päev: ligi 50 a vanad fotod

Meemi „Käis Kuul, tegi 5 fotot. Käis kempsus, tegi 105” kontrollides leian, et Neil Armstrong tegi Kuu pinnal, kuumoodulist väljas, vähemalt 120 fotot. Mul olevas Apollo 11 kaubanduslikus fotokogus (koos paari mu kokkukleebitud panoraamiga 2178 faili) on väljaspool kuumoodulit Kuu pinnal tehtud fotod kõik samas kaustas (129, koos testtabeli ja paari kuumooduli akendest võetud fotoga alguses), nende päritoluks on märgitud „Magazine S” ja nende kaadrinumbrid lähevad järjest, mis lubab arvata, et need on kõik tehtud sama kaameraga ja järjest. Astronaute on 24 kaadril ja kaudselt on kõik need tuvastatavad Buzz Aldrinina (nt sari, kuidas ta tassib mingit seadet, mõnel fotol on ta kõhuga fotoka poole ja rinnal paistab nimesilt „E. Aldrin” – Armstrongi nimesildil on nimi lühem – CMD ja LMP visuaalseks eristamiseks fotodel pandi hilisematel lendudel CMD skafandri kätele ja jalgadele punased triibud). Kuigi nende fotode seas on kuulus foto „Moonman” (millel on Buzz, mitte Neil, nagu väidab üks eestikeelne teatmeteos) ja kuulsad saapajälje fotod, mida vajutanud jalg oli samuti Buzzi oma, puudub foto, kuidas Neil Armstrong on kuumooduli varjus täispikkuses. Nii et oletan, et kogu magasini võttis Neil (v.a jalajälje fotod). (Seda mainib ka ülal lingitud leht, et kõik Apollo 11 Kuu pinnal õues võetud fotod (peale jalajälje) tegi Armstrong, 70 mm normaalobjektiiviga.)

Selgus ka, et kolmas kuulus foto, kus on näha üks maailma kuulsaimaid käekelli (praegune asukoht teadmata) on tehtud enne Kuu-orbiidile jõudmist ehk vähemalt päev enne maandumist.

(„Moonmani” foto ülaserva on tegelikult lisatud must ala; filmil ulatus elutagamissüsteemi seljakott kaadri ülaserva ja seal olnud sideantenn jäi fotolt välja. Must ala nihutab Buzzi kaadri keskele.)

* * *

Muidu on käes varakevad ning õitseb lepp ja sarapuu ning mul on nina umbes.

P, 4249. päev: mikrofonid ja naabrid

Elektroonikapoest (kus eile enne teatrit käisin ainult luurel) uued kõrvaklapid ja uus CD-pleier.

Huvitav, et elektroonikakaubamajas üldiselt puudub helisalvestustehnika (nt ühtki stereomikrofonipoegagi ei näe). Taasesitamise viimast lüli (kõrvaklapid, kõlarid) nii et seda nägu, üks pannim kui teine, aga eelviimast lüli jällegi vähevõitu. Teisalt eks see ole rohkem laiatarbekaup ja kes siis kodus midagi salvestab. Uusi klappe proovides (helisalvesti, uus CD-pleier) selgus, et helisalvestiga jääb peale mingi vaikne urin, muidugi käsitsus- ja tuulemüra ka. Ilmselt ka enda hingamine, kui käest võtta ja pilt on muidu vaikne. Mul oli kunagi lindistav kassetipleier, suvest 1995 koos stereomikrofoniga, mille 1½-meetrine juhe vabastas pleierimootori urinast, mis muidu jäi pardamikrofoniga võttes paratamatult peale (muidugi kui mikrofon oli pleierist piisavalt kaugel ja ei hõõrdunud kuhugi vastu). Aga mul on mulje, et vana mikrofon enam ei tööta. Vana mikrofon oli selle teravmeelse ehitusega, et koosnes mitte kahest ühesugusest eri suundadesse vaatavast mõneti suunatud (kardioid-suunadiagrammiga) elemendist (XY-süsteem), vaid kahest erisugusest elemendist, millest üks oli suunata (ring-suunadiagrammiga) ja vaatas otse ette ning teine 8-kujulise suunadiagrammiga ja vaatas külgedele (MS-süsteem, mid-side); stereosignaali L- ja R-kanal tekkis elementide väljundite lihtsal miksimisel (nagu seletas muistne mikrofonide raamat ja mida ma ei oska järele korrata, nii et vaadake asjatundlikku linki). Mul on kavas kevadeks osta asjalik stereomikrofon, kauged kodumaised loodushääled ootavad kaasavõtmist.

Õhtul lisan sugupuu andmebaasi naabrite sugupuu, hea pärast fotode märksõnastamisel vaadata, sest ma ei suuda seda kõike mäletada ja muidu iga kord otsi mitmelt poolt uuesti (mul on märksõnadena fotode juurde märgitud kõigi nimed, keda tean, kadunuil koos eluaastatega; nt naabrimees J on Genis, aga tema naine T on varjatud, ja Genis on tal muu sünniaasta kui Haudis). Ja kes siis asjaomastelt ise järele küsib! Nagu mitmed suured asjad, algas kõik väiksest asjast: mismoodi on ülejäänud naabriperega suguluses R, kes suviti käis kohal korra-paar ja kellel on pojad P ja M? Tihedamast läbikäimisest naabriperega on möödas aastakümneid, ei mäleta ning Google’i otsing R + P + M + asulanimi ei anna midagi peale asulaga vähimatki sidumata Saksa sõjaväelaste, kelle nimes olid osised P ja M. P elab samas asulas, aga ma ei tea, mis on ta perekonnanimi ega ka, kus täpselt. Mul oli ettekujutus, et R oli naabri minia S õde, aga mida tegi R lapsena fotol naabritädi H kõrval, paarkümmend aastat enne S pulmi ja miniaks saamist? Vend meenutab, et tema teada olla R kuidagi naabri-vanaema või tema mehe sugulane. Vaja uurida; Genis on nad enamjaolt sees, mõni ka Haudis. Sealpoolsete naabrite lastepere koosnes kolmest umbes minu- ja vennaealisest nõbust (K, L, S), kes suvitasid seal vanaema hoole all; nädalaks-paariks lisandusid neile ka mainitud R-i lapsed P ja M, nii et koos meiega ja venaaealise teiselt poolt naabripoisiga pool tähestikku koos. (L sünnipäev on suvel ja see oli ikka suur pidu, naabripered kutsutud täies koosseisus, laual täiskasvanutele ka šampus ja viin.)

Selgus, et naabriperes oli kaks samanimelist isandat, O vanem ja tema poeg O noorem, keda olen aegade vältel ajanud rohkem või vähem segi, sest O noorem hukkus noorelt ja nõnda jäi mõistmatuks, kes täpselt oli see O, kes maja ehitanud, või millal maja üldse ehitati. Selgus, et R on O vanema vennatütar. Asi selge.

Isa ja vanaema fotode digimine on valmimas. Soengute ja põõsaokste järgi olen tuvastanud, et eriti palju oli isal fotode hulgas laiali sellesama rühmavenna pulmapilte, kelle ema oli ema ristiema.

K, 4230. päev: teine jõulupüha

Loen: „Peenemündest Baikonurini”. Kohati on inglise-eesti tõlkevigadega tekst nii palju eesti sõnadega vene keel, et ei saa aru. Impressumis keeletoimetajat ei ole, on olnud korrektor, kes nähtavasti on parandanud komavead ja läinud siis koju.

135-formaadis filmile mahub 36 kaadrit, eks ole. Isiklik rekord on 39, aga vist filmi tagaotsa poolilt lahtipääsemise hinnaga. 37 oli automaatikaga reegel (EOS 1000, lühema stardiotsaga, keris filmi poolile õiget pidi, jättis alguses kaks kaadrit tühjaks, õigemini keris kogu filmi korraga poolile ja säritatud filmi kaaderhaaval kassetti tagasi – lollikindlam kaamera avamise ja patarei lõppemise juhuks; vana mehaaniline FED-3 keris filmi poolile pahempidi, emulsioon väljapoole). No vat. Täna skannin isa negatiividest viimase, millel on tuvastatavaid kaadreid … 59. 43. järel on asi hakanud tunduma imelik ja pärast mõningast kruttimist on ta 48. kaadri järel avanud kaamera (2½ kaadrit hävinud – ilmutamata film on optiliselt tihe, valgus läbi kahe kihi ei lähe, kui just päike otse peale ei paista). Pärast on film liikunud edasi normaalselt. Kuid kuni selleni on u 4. kaadrist alates kõik vähemalt topelt, enamasti kolme säritusega, igaüks veidi nihkes. Kahjuks ei ole tuvastatavaid nägusid, mille järgi oletada võtteaega. Olemas on küll Tln telemast, seega kõige varem 1955, aga vanim säilinud negatiiv on niikuinii 1956. Kõik pildid on linnast, sh mitu võtet isa kodutänavalt, mida ma varem näinud ei ole ja mis vaateid enam olemas ka ei ole. Saab näiteks teada, kui kaugel oli raudtee isa maja seinast; ta jutu järgi oli jäänud mulje, et meeter; no nii 3 oli, aga see-eest oli kohe majanurga juures signaali märk.

T, 4229. päev: jõulupüha

Härm, päike.

E-ga koos lennujaama. Pileti automaatset registreerimist ei ole tulnud; kohapeal selgub, et kuigi neid pileteid on juba kaks korda edukalt muudetud, muutis lennufirma neid ka kolmanda korra, sest üks teise poole lend jääb ära. Kõik oli muidu korras, aga kellelgi jäi kuskil üks klõps vajutamata. Hea, et oleme kohal suure varuga ja saba ei ole ning teenindajal on aega tegelda meiega ja helistada Lufthansa sügavustesse 20 minutit.

Jätkan isa negatiiviga, mida algul arvan olevat 1957. a suve piltide loomuliku jätku, aga siis märkan, et samadel inimestel on ligikaudu samas kohas seljas eri asjad, M soeng on küll täpselt sama, aga ta on pikem, R on küll sama pikk, aga isa on veidi vähem poisike, ning vanaema sõbranna S on asendunud sõbrannaga L. Nõndap oletan ajaks 1958. Mitu kaadrit on vaateid kuuseladvast, oskan kohta arvata ainult umbmääraselt, isegi maa-ameti kaardi reljeef ei aita, vbl saab selgust siis, kui näeb selle aja topograafilisi kaarte. Esimesel kuuseladvafotol on nimelt keset võsa u 60×80 m aiaga koppel, mille jälgi ma aerofotolt ei leia. Metsakontuur on ka ebamäärane, praeguseks on metsa kindlasti vähem. On usutavam, et külalistega jalutati pigem 4 km kui 15 km kaugusele. Kaht vaadet olen ka ise pildistanud, mitu korda.

N, 4224. päev: neljapäev

Päeval sööklas ja õhtul on paha: nii väsind, et ei jaksa õhtust süüa. Magan tunni, ärkan reipamana ja pakun, et söökla võiks olla aasta ringi „Restoran Halloween”.

Skannin isa negatiivi. Ei tea täpselt, mis seal on, iga kaadriga on üllatusi. Isegi aastat ei tea (1956 või 1957).

P, 4220. päev: lumi sadas maha

Mähkume kubujussideks ja lähme valla jõululaadale. Seal selgub, et kl 11.15 laat ei tööta. Bensukas WC-paberit ei ole.

* * *

Skannin kaht isa negatiivi. Üht alustasin nädal tagasi; paari autoportree järgi arvates on see 1956. aastast, maalt, puulehtede järgi suvest, filmil oletatavasti oleva vaarema järgi (suri VIII 1956) juunist, hiljemalt juulist. Sellest on mitu suurendust isa ja vanaema fotode seas, mida nüüd septembris kopisin, ja nüüd vähemalt tean nende võtteaega ja ‑kohta. Nendel on kaunis detailselt ja selgelt isa selle aja lähimad sõbrad ja sõbrannad. Tema sõbral – kelle nime ma ei mäleta – oli täpselt sama nägu umbes minuvanune poeg, nii et võib-olla küsin kohalikult külaseltsilt maju ja inimesi järele. Sõbra ja sõbranna majade tagune ei too mulle kahjuks küll ühtki kohta meelde, isegi päikese järgi ilmakaari arvates. See-eest trikitatakse jalgrattaga suveaias.

Teise negatiivi esialgseis märkmeis seisab, et selle lõpus on sama kursuseprojekt kui XII 1956 – I 1957 negatiivi alguses. Kõik läheb ilusti, kuni üsna negatiivi alguses on pimedas mingid värisenud valgustäpid. Arvan neid uusaasta ilutulestikuks, mistõttu nihkub järgmise negatiivi alguses olev pidu vana-aastaõhtust mingiks muuks peoks jne ja isegi leian mitu talvisel koolivaheajal võetud fotot (maal, sõber külas, pool negatiivitäit autoportreid), kuni tagant 3. kaadril on tõesti kursuseprojekt, aga koos sildiga „30. dets.”. Nii et jälle kõik endiseks tagasi. Võib-olla on täpid pimedas jõulukuusk, aga see tähendaks, et maal käik, sõbra külaskäik ja autoportreed pidid valmima kõik paari päevaga (24. XII oli esmaspäev, 30. XII pühapäev), selle asemel et istuda kenasti laua taga ja joonistada projekti. Võib-olla algas Tallinna Ehitustehnikumi talvevaheaeg 1956 juba jõulude ja uue aasta vahel nagu minu kooliajal (kuuldavasti alanud koolide talvevaheaeg 1940. aastatel uuest aastast).

Mõnest negatiivi autoportreest oli isa ja vanaema fotode hulgas suurendusi, ühel kas taga märge „1956” või olin selle oletanud isa suure sarnasuse tõttu kümnekonnas eksemplaris olnud passipilditaolisel fotol oleva ilmega, millele ühele oli taha kirjutatud „56”.

Seega on mul olevaist isa negatiividest skannimata ainult neli negatiivi, mille võtteajad tuleb paigutada teadaolevate vahele. Needki näivad olevat aastaist 1956–1959. Peale selle sadakond slaidi aastaist 1973–1978, millest mõnest on olemas ümberpildistus 1990. aastatest (pärast praktilist teadasaamist, mis maksab slaidi paljundamine slaidiks, ostsin objektiivi asemele käiva kobaka, millega sai slaidi ümber pildistada, milles aja jooksul omandasin kogemusi). Millalgi kevadel ema 1973. a aasta slaide skanninuna (samuti Ida-Saksa Orwochrome) olen üsna optimistlik, et slaidid on veel mõneti värvilised (Jaapani odavslaid Konicachrome R-100 minetas kõik värvid peale sinise 20 aastaga). Aga slaidide jaoks pean ostma raame ja karpe juurde; mul on neid varutud ainult enda slaidide jagu.

P, 4213. päev: skannin negatiive

Vahelduseks skannin kaks (ligi ½ + 1 + ½) isa filmi (aastavahetused 1973/74 ja 1956/57, juuni 1956). Esimesest olin kunagi skanninud ⅔ ja siis unustanud, et negatiiv jätkub (ning hakanud arvama, et isa võttis aastavahetuse kahele negatiivile ja teine on kadunud või skannimata). Kahe viimasega saab paika mitme septembris ümber pildistatud vana foto võtteaeg: olin inimeste välimuse ja rõivaste järgi mõistatanud, mis peopildid kuuluvad ühte, ja järeldanud, et kui seinal on I 1957 kalender, on pidu kindlasti vanaema sünnipäev, aga ei ole: negatiiv algab kursuseprojektiga, mis mu märkmete järgi olevat ka ühe teise, veel skannimata negatiivi lõpus, aga koos kuupäevaga 30.12.1956 ja kell on pigem hilja õhtul kui vara hommikul (30.12.1956 oli pühapäev ega seega saanud olla kursusetöö esitamise tähtpäev). Edasi tuleb pidu vanaema sõbrannadega kuskil, kus isa on võtnud pilte, aga mis ei ole vanaema ja isa kodus. Siis tuleb pidu nende kodus, seinal juba I 1957 kalender, mida olin varem arvanud muidugi vanaema sünnipäevaks, aga nüüd näen, et selle järel tuleb isa muid pilte (reprod esperanto keele ja televisiooni õpikust, üks autoportree, männioksad toas) ja alles siis pidu, kus vanaemal on seljas palju pidulikum kleit ja peas pidulik soeng. Alguses on niisama lõbusaid peokülalisi, aga siis ühel on meeskülalised äkki püsti ja annavad vanaemale üle lillekorvi (alpikannidega, vanasti talvel muid lilli ei olnud, sest nelke keegi ometi ju ei kinkinud). Peeglist paistab seinakell ja see on täpselt 12. Seega võib oletada, et pidu algas sünnipäeva laupäeval ja jätkus üle kesköö õige päevani, mis võib tänapäeval näida pisut veider, sest see oli kolmapäev vastu neljapäeva.

Kolmandal negatiivil on isa kooliaegseid fotosid maalt, algselt olin hinnanud võtteajaks 1958, aga sellel leidub mitu võtet, mis on kindlasti võetud 1956 – haa, teadaoleva aja portreedest on kasu, sest isa näeb välja palju rohkem samamoodi nagu fotosarjal, mis on võetud 1956 suve lõpus, kui dokumendifotol, mille nurgale on ta kirjutanud 54. Samuti on selle kolmest tundmatu vanatädiga fotost võib-olla kahel vaarema, isa vanaema, kes suri augustis 1956 (üks on värisenud, teisel on olnud sõrm ees, nägu ei paista), ja esialgu (ma ei ole jõudnud veel majaesise selge fotoni) ei paista majal elektritraate, mis pandi samuti suve lõpus 1956. Selgub, et septembris kopitud foto, kus isa istub suurepärase heakorraga pargis pingil, ei ole mitte Tallinna lauluväljakul, vaid maal suveaias (tugeva valguse-varju kontrasti tõttu on negatiiv üle valgustatud ja positiivil taust varjus, nii et sealt ei paista naabrimaja nurk). Samuti selgub, et tundmatu poisike (selgunud: naaber R.K.), kellega hägust positiivi olin arvanud olevat 1954. aastast, mil isal oli terava pildiga veel raskusi, on samal negatiivil ja kahel järgmisel teeb ta jalgrattaga trikke.

T, 4208. päev: külaline, vana foto 5 a noorem

Saan metsaraamatu Das geheime Leben der Bäume läbi. Jaama kohvikust kook. Külas on endine ja tulevane töökaaslane I.

* * *

Kavatsen fotode võtteaja mõistatamiseks täiendada teadaoleva võtteajaga portreede galeriid vanaema fotodega isa negatiividelt. Märksõnadega „[vanaema nimi]” + „isa foto” otsingu kohe esimene tulemus on matusefoto, mille olin ajastanud 1954. aastasse. Nüüd, näinud ja kopinud septembris sadu isa ja vanaema fotosid, on selge, et 1954 on vale. Olin selle pannud muidugi ainult selle järgi, kes meessugulane võidi 1950. aastate teises pooles sinna surnuaiale matta, ja 1954 oli mõneti üllatav, sest kuigi isa fotode vanem kihistu tõesti algab 1954. aastast (inimeste välimuse järgi), on need hilisemaga võrreldes parajad udukogud. (Ühtki selle aja negatiivi ma näinud ei ole – tõenäoliselt on need hävinud, isa jutu järgi saanud nitropõhimikul filmiga teha pauku ja kas siis põhikooliealine koolipoiss jätab paugutegemise võimaluse kasutamata!) See film on terav. Ja sama filmi alguses on sõit Pobedaga Sakust maale, kaasas härra, kes on täpselt sama nägu kui seatapmise pildil hilistalvel 1958, ning isa märkmiku järgi käis ta sel ajal Saku instituudi juures ehitamas. Ning vanaema on pildil vanem kui 1954. aastal. Ning sugulane ei tundnud ära, et kaks last, kellest oletasin tema ema ja onu, olnuksid need. Nii et siis suguvõsa andmebaas uuesti lahti ja hakkan otsima, kas on kedagi veel. On, mai 1959, muus külas, ja ka seekord sobib kodust ärasaatmise taust loodusega. (Ning tuleb mainida, et fotograafiliselt on need fotod väga hea kompositsiooniga ja tabatud hetkega, kui nii sobib öelda matusepiltide kohta.)

R, 4204. päev: pildid ja plaadid

Linnamuuseumis. Tahan näha ajutisi näitusi (tänavafotod; malmist kaminaplaadid), muidugi ka sõita muuseumi toasuuruse liftiga ja vaadata linna makette. Ühes toas on linna 1 : 1000 makett üsna hiljutises seisus (hiljemalt 2016), tehtud – nagu selgub – kiirmeetodil: maastik freesitud lidariandmete järgi (mida enne nagu ei olnud), majad 3D-modelleeritud ja -prinditud. Traditsioonilise linnamaketi ehitamiseks (maastik ja majad puidust) läheb ruutmeetri kohta kuni inimaasta. Võib-olla saab ka kiiremini, aga siis võib tulemus olla koomilisevõitu (nagu maketil Talina raekoja pööningul, mis valminud kooli tööõpetuse tundides ja kus näiteks vallikraavi ojanire asemel on kohutav kanjon).

Tänavafotode näitus on magedavõitu (naaberlinnas oli üksvahe kolm fotograafi, kes käisid linnas ringi ja pildistasid inimesi, nii et inimesed olid rõõmsad, stiilis „ikkagi televiisoris!” või noh siis fotol; usutavasti tänapäeval siinkandis enam nii ei tohi. Pildistamisõigus oleneb vägagi riigist: mõnel pool tohib avalikus ruumis pildistada keda tahes (nt Soomes: enda eravalduses pildista mida tahad; eravaldusesse ilma omaniku loata ei tohi; eravaldusest avalikku ruumi pildista palju tahad; avalikus ruumis pildista palju tahad), mõnes pildilolija loata ei tohi (nt miks puudub Saksamaast Google’i tänavavaade). Mõnel pool on vaja avaldamiseks iga fotololija kirjalikku nõusolekut jne.

Kaminaplaatide näitus on seevastu huvitavam, saab teada ahju ajaloost. Lääne-Euroopas oli traditsiooniline kütteseade kamin, mis muutus Saksamaal ahjuks varem kui Prantsusmaal; vahepiirkondades leiutati kompromissina kaminaplaadid, mis hoidsid mingi osa soojusest toas ega lasknud kõigel lennata korstnasse. Eks ole, nagu mäletame põhikooliaegsest füüsikast, töötab soojusülekanne kolme moodi: soojuskiirgusega, soojusjuhtivusega, konvektsiooniga. Kaminast väljub ainult soojuskiirgus, keik on kena, kuni tuli kaminas põleb. Edasi on tuba külm ja rõske edasi. Ahi töötab peamiselt konvektsiooniga: mida paksem on ahju sein, seda rohkem salvestab see soojust, mis levib tuppa ka pärast kütmist, nii et hea õnne peale püsib tuba soe ka öösel.

Muuseumis on enne lukustatavaid kappe riidehoid, pärast on müts isegi alles, aga millalgi nädala sees kaob helkur.

E, 4200. päev: puhkus

Puhkus. Hommikul ½9 koerad loomaarsti juurde. Šp on 9,4 ja Št 9,5 kg (viimati ligi 2 kg rohkem, arst käskis alla võtta). Päeval enda arsti juures (uus nohurohi, suunamine), apteek (sh mitu pakki ravimtaimeteesid), õhtul koertele järele.

Avastan vanaema fotodelt, et ta käis u 1965 Kihnus, mis reisist ma ei teadnud midagi.

L, 4184. päev: vihm ja suhkrust helikopter, video ja juuksur

Sajab, kogu päeva, nii kõvasti või õigemini järjekindlalt, et Esimese maailmasõja lõpu aastapäevale saabunud Trump ei pista hotellist ninagi välja.

Vereproovi andmas (selle AB pikema kuuri järel tuleb kontrollida neeru- ja maksanäitajaid – need on korras).

Vennale isa ja vanaema fotode digimisest kaks videot (mida iga fotoga teen; failipuu ehitus ehk kus midagi on). Et ise jääksin ekraanile ette, läheb arvuti pilt juhet mööda telekasse ja statiivil mobiil filmib selle pilti. Probleem muidugi see, et arvuti ekraan on 16 : 9, aga VGA-kaablist läheb läbi ainult 4 : 3 pilt, nii et videol olev vaade ei ole päris sama, mida näen Lr-s ise, kui pilte töötlen. Tänu kokku poolele tunnile videole paisub piltide kaust nii suureks, et migit lootust ei ole seda üles toppida ftp-sse ja tuleb saata postiga pulgal.

Vahepeal juuksur (teeb seitli valele poole; pärast õigeks kammimist on soeng väga imelik).

T, 4180. päev: 7. ja punane

Kuidas ühel isa noorepõlvefotol on seinal kalender, selles näha aastaarv 196… ja 7. kuupäev on punane ja kuus on 31 päeva. Oletan selle oktoobriks 1962 – 7. X oli millagi konstitutsioonipäev, mis millalgi muul ajal oli 5. XII. (No nüüd üle kontrollides näen, et ega ikka ei ole. 1960. aastatel oli konstitutsioonipäev just seesama 5. XII, 7. oktoobriks muutus see alles 1977. Aga mis päev see siis oli, ma öelda ei oska. Riiete ja seinavaiba järgi sama peo ühel teisel fotol on kalendris aasta 1962 selgelt näha, nii et aasta 1962 on kindel, aga kuu? Ei tule nagu pähe ühtki kuud peale novembri, milles olnuks 7. päev punane, aga novembris on 30 päeva. Isa oli kuni juulini 1962 sõjaväes; pikemal puhkusel kodus käis ta sõjaväeaegse märkmiku järgi vist veebruaris 1961. Segane värk.)

P, 4164. päev: pühapäev

Vana kohvimasina (vt kuidas seda ostsin) elule äratamine. Oli andnud otsad siis, kui olin Eestis, ja edasi oli kasutusel väike masin, mis vanasti oli E-l töö juures. Pärast katlakivi eemaldamist hakkas uuesti tööle. (Seekord mingi saksakeelse juhenduse järgi, kus solistati katlakivieemaldi lahus läbi masina põhjalikumalt kui varem, ingliskeelse juhendi järgi.)

Metsas jalutamas, mul on kõik matkasaapad jalas ja (uuemad). Järgmise sillani ja vastaskaldal tagasi (kus ma varem käinud ei ole). Puud on raagus, maastik veidi trööstitu. Kahtlustan, et raja lõpus oleva tänava mõne maja aknasse ei paista päike kunagi ja ainus, mida nad aknast näevad, on möödujate põlved (või ka kalad, kui uputab).

Eile käidud uut restorani eile Google Mapsis veel ei olnud, täna juba on.

Septembris Eestis kopitud fotode järeltöötluse seis on selline, et valmis on midagi 582 fotot (märksõnad, perspektiiv – pildistasin läikega fotosid viltu, et ise peale ei jääks* –, heledus, kontrast), veel on teha midagi 1065, neist 775 on isa ja vanaema vanad fotod + paberid, ülejäänud on E kooliaegne album ja vanaisa õpilaste lõpupildid ning mõningad ülejäänud, onu noorena pildistatud fotod vanaisa-vanaema albumist.

* Paarisaja foto kopimisel oli mul seljas kollane pusa – läikega fotodelt läikis see vastu, aga et Lr-is saab eraldi korrigeerida 8 värvust, kollast ka, vähendasin neil kollase küllastust, nii et mustvalgel fotol paistab lihtsalt ebamäärane kahvatu laik, mitte reetlik kollane käisepeegeldus. Aga ma alles proovisin igasugu vigureid, kuni tulin viltu pildistamise nipi peale!

Küsisin isa vanadel fotodel olijaid üle väga vanalt sugupuu-uurijalt. Kui temaga tihedalt suhtlesin aastal 2000 (enamik mu sugupuu-andmebaasi sisust pärineb tema materjalist – ma olen selle ikka mõttega läbi töötanud, mitte niisama ümber tippinud), oli ta juba vana, nii et vahepeal ei olnud ma eriti kindel, kas ta on elus või enam mitte, aga siis ühines ta Geniga ja Geni hakkas kord nädalas saatma teateid, et ta on lisanud sugupuusse uusi sugulasi. Kõik laekunud raskemad sugupuu-küsimused, millele ise ei oska vastata, olen edastanud talle.

Ta ei saa algul fotosid lahti. Kogemusest oletan, et põhjus on märgistikuprobleem, mul on failinimedes erimärke – tühikuid, sulge, täpitähti –, mis võivad teises operatsioonisüsteemis (Linux, Mac vms) faili avamist takistada. Teen siis uue versiooni, kust failinimest need kõik puhastan; ta saab siis fotod lahti, aga ei tunne neilt kedagi.

Millalgi nüüd pühapäeva õhtul lendavad õhtul hilja üle maja kured, kuulen neid köögiaknast, kui nõusid pesen. Järgmine õhtu ka, kuuleb ka E, pimedas ei näe.

K, 4160. päev: leiud

Tuvastan hoolika võrdlusega, et isa fotode seast kolmes eksemplaris leitud, fotograafi tehtud portreefotol ei ole mitte tema sõber RV, vaid hoopis isa ise. Vahest nii 10-aastane (sest järgmine kindlalt dateeritud portree on temast 14-aastasena ja eelmine vist 5-aastasena).

Leian Halberstadti toomkooli õppekava (1806). Nimi oli eksitav, teoloogiat ja usuõpetust oli ülemises klassis (kestis 3 a) nädalas ainult 2 tundi 39st, sama palju kui füüsikat või matemaatikat või klassikalist kirjandust või filosoofiat või teaduste entsüklopeediat või arheoloogiat. Kogu koolikursuse jooksul (nominaalõppeaeg 8 a) olid ained summaarse nädalamahu järgi sellises vähenevas järjekorras: ladina keel; prantsuse keel; kreeka keel; matemaatika; teoloogia ja usuõpetus; saksa keel; geograafia; ajalugu; heebrea keel; filosoofia; teaduste entsüklopeedia / arheoloogia / klassikaline kirjandus / vana ja uus kirjandus; Rooma ja Kreeka muistised / ilukiri; joonistamine.

Tagasilend

Ei võtnud kaasa suurt kaamerat, aga 4 päevaga pildistasin poole selle aasta fotodest (sh sadakond HDR-linnavaadet, sest meenus, et taskufotokaga saab objektiivi lainurkasendis täitsa kompu pildi ja sensoril ei ole tolmuplekke, mis HDR-töötluses rõhutuvad).

Kolmes arhiivis käimist asendas detektiivitöö fotodel olevate isikutega: näiteks leidus fotode ja märkmike vahelt vanaema sõbranna Veera visiitkaart, millelt sai teada perekonnanime. Tädi Veera saabus vanaema sünnipäevale mõnikord tennisereket kaenlas või rääkis, et käis hommikul meres ujumas – vanaema sünnipäev oli jaanuaris – ja nüüd selgus, et temast on artikkel koguni Eesti spordi biograafilises leksikonis.

Kavatsesin käia vähemalt viies muuseumis, mitmel kontserdil, kolmes arhiivis, vaatamas sadamas laevu, metsas – aga selle asemel käisin neljas muuseumis (neist kolmes algul ei plaaninud), kammerooperis (algul ei plaaninud) ning mereõhku sain nuusutada 20 minutit laevalael seistes ja vorsti süües.

Unustasin tuua skannimiseks juurde slaide (järg on sealmaal, et 200-slaidises karbis on kümmekond tühja kohta; ma pigem toon siia juurde paar filmitäit slaide kui viin pooliku karbi tagasi).

Puhkuse Eestis-oleku osa tagumise poole plaanid lõi segi, et olin 5 päeva maas siruli nagu kirjamark, sest mult võeti liikvoriproov. Selles protseduuris surutakse selgroolülide vahele süstlanõel, õige koha leidmiseks mitu korda; võtsin aega: 12½ min. Pärast võib liikvori vähenemisest tekkida punktsioonijärgne peavalu, mis tekib minuti jooksul istuli või seisma tõusmisest, ei allu valuvaigistitele ja kaob mõne minuti jooksul uuesti pikali heitmisest; esimestel päevadel lisandub sellele ka kaelakangus; patsiendi infolehe järgi kestab „kuni nädala”, E-l kestnud 3 päeva, mul kestab 5. Peale lamamise pidi taastumiseks ka rohkesti jooma, lolli peaga jõin esimesel lamamispäeval (päeval pärast protseduuri) liitri õunamahla, arvestamata, et see ei ole magusatest ohututest õuntest poeõunamahl, vaid koduõunamahl, mida traditsiooniliselt tehakse õuntest, mis on söömiseks liiga hapud, ja mida mu seedimine ei kannata; niisiis oli mul korraga pea-, kõhu- ja seljavalu ning sedastasin, et midagi ei aita, tuleb lihtsalt oodata, kuni kõhuvalu läheb üle. Seljavalu läks üle sellega, et edasi lamasin mitte diivanil, vaid põrandal. — Punktsiooni enda valu intensiivsust kirjeldab seik patsiendi infolehel, et käige enne protseduuri kusel, sest muidu võite teha kogemata püksi. Aga vähemalt läks see asja ette, sest tööhüpotees kinnitus ja lõpuks määrati ravi, mis loodetavasti kõrvaldab need mu va väikesed palavikud, mis on mind vaevanud ligi aasta, keskmiselt 9 päeval kuus, kolm-neli päeva, paari nädala tagant.

* * *

Ühe arhiiviga selgus, et arhivaalid peab tellima lugemissaali „vähemalt kaks tööpäeva” ette (minu minek sinnakanti selgus alles laupäeva hommikul, ärasõit teisipäeva lõunal, materjali läbimiseks on vaja vähemalt üht tööpäeva); teisest selgus, et enamik mind huvitavatest arhivaalidest „on uurija käes”; ja kolmandast, et üks eriskummalise tähisega ürik „ilmselt ei tulnud 1990 Saksamaalt tagasi”.

Seega neljandal maaslebamise päeval, kui hakkasin juba saama külitada, jätkasin rahvavalgustaja 1817. aasta käekirja dešifreerimist. Kopisin tema tähekujusid kalkale – selle peaks skannima ja panema siia üles. Väikest t-tähte kirjutas ta ligi kümmet moodi, täppe pani, kuhu juhtus, kiiruga jättis vahelt tähti, lisaks kaks sajandit vana saksa keel, gooti kiri – kus näiteks s-tähte võidi kirjutada viit moodi (silbi alguses ſ, silbi lõpus s, ß, suur S kujul, mis meenutab kreeka gammat, ja sõna sees kahe tavalise s-i asemel ligatuur, mis meenutab lisakrõnksuga suurt S-i; kus w, v, e, r ja o tuleb mõistatada konteksti järgi, sest nende ilme on peaaegu sama; kus mitu suurtähte on väga sarnased) – ja kõigele lisaks vana arsti käekiri! (Gooti kirjast oli mul kaasas Paul Ariste rotaprindivihk „Foneetilise transkriptsiooni ja gooti kirja harjutusi” (1980), aga sellest oli kasu vähe, sest gooti käekirja näidis on tegelikult selgema Sütterlini näidis ja kõik dešifreerimismispalad peale viimase on sama käekirjaga ümber kirjutatud, mitte autentne segapudru. Üldiselt aitab sama kirjutaja tähekujude tuvastamine ja tema käekirjaga harjumine.)

* * *

2013 pildistasin ümber seljatäie vanaema ja isa fotosid ja pabereid, aga ei jõudnud põhjani (ja kuigi kõik tollased reprod on märksõnastatud, ei ole pooled veel valmis töödeldud); seekord põhjani jõudsin, aga see ei olnud sama karp!! Huvitavaimaid leide:

• Isa kalendermärkmik ajast tehnikumi lõpetamise ja sõjaväkke mineku vahel, millest on tal negatiividel palju pilte. Kuu- ja nädalapäevi kõrvutades suvest 1958 suveni 1959, sh kõik töö- ja lõbusõidud Eestis, kus käis kinos kellega (naesterahvaste nimedega oli isa kitsi, peamiselt on nime esitäht), Krimmi-reisi asjade loetelu, kuupäevastatud ja allkirjastatud eneseparandamise otsus (palju punkte).
• Sõjaväe ajast on loetelu, mis naesterahvastega ta kirjutas, kui palju ja millal (mingitel arvudel on ümber rõngas, mõnel kast; mõni nimi on maha kriipsutatud, mõni kustutatud). Või on see siis mingi muu loetelu, sest paberi esiküljel on mitukümmend nime ja taga veel kümmekond (vbl mõni kordub).
• Tipi ajast on loetelu, mis rühmakaaslane millal abiellus (mõni oli abielus juba enne õpinguid), see lõpeb kolm aastat enne isa ja ema pulmi (mitte vähetähtis ei ole asjaolu, et isa ühe rühmavenna ema oli teisalt ka ema ristiema). 

Üksikuid fotosid [u 150] on samadest negatiividest, mis on praegu minu käes; üldiselt* on võimas kvaliteedivahe, kas foto on repro või negatiivi skann (siia tuleb näide: seatapp Lihus, u 1959). Mõnel on aastaarv (ja mitte minu käekirjaga). Isa kolmest noorukiaegsest reisist on paberfotosid ainult suusatamisest Karpaatides 1967 (selle negatiivi mul ei ole); Krimmi-reisist (juuni 1959) paberfotosid ei ole (aga mul on selle mõlemad negatiivid); parvereisist mööda Koivat (kõige varem 1963) ei ole ma näinud ühtki fotot.

* Erand: kui negatiiv ei mahu filmi läbivalgustuslambi alla, vrd laifilmi negatiivi skannid (ilma negatiivilambita) ja negatiivi reprod.

Karbis oli vanaema kaks kalendermärkmikku, üks u 1970, teine u 1982, mida kõrvutades saab rohkem ainu vanaema suurest tutvusringkonnast. Enamikus on ta sõbrad-tuttavad praeguseks surnud, eks ole, seega on suur tõenäosus leida neid andmebaasist haudi.ee (selle kaudu omakorda see, kes veel on maetud samale platsile).

Kuigi Haudi andmeil suri vanaema üks parimaid sõbrannasid Salme 2001, neli aastat pärast vanaema, aga vanaema fotode hulgas oli kolm Salme matusepilti, ühel olid Salme tütred ja väimees, ühel mu vanaema ise, täiesti kõbusas ihulises seisundis. (Paar nädalat tagasi mõistatasin, kas vanaema nimetas Salme perekonnanimeks abielu- või neiupõlvenime. Kõigepealt guugeldus „Salme Miss Nõmme 1934”. Guugel ei tea Nõmme missiajaloost midagi. Mäletasin, et ükskord 1970. aastate lõpus olime vennaga nädalavahetusel vanaema juures, käisime pühapäeval Nõmme metsas kelgutamas ja metsast läksime otse tädi Salme juurde, ta andis sooja moosivett ja telekast tuli „Neli tankisti ja koer”, see maja oli Kännu Kuke taga. Uurin Perlist selle maja 1997. a elanikud läbi: ei ühtki Salmet. Ega ka selle tütre perekonnanimega inimesi, kelle juures ta seal elas. Niisiis otsin Perlist järgmiseks läbi kõik Salme tütre perekonnanimega inimesed; ühe aadress tuleb tuttav ette ja selle järgi otsides selgub, et tädi Salme perekonnanimi oli tõesti ta abielunimi.)

See-eest lahenes saladus „isa sõbrannaga” maal: mäletasin eesnime valesti, küsisin maalt raamatukogust – sest ta töötas 1980. aastate algul paar aastat seal – aga vastus viibis; siis leidsin ühe foto tagant õige eesnime, Guugel leidis otsinguga „eesnimi + asula” plaksti! kaks kandidaati; nägu sobis ühega, ta on Haudis ja Genis sees. Vanusevahe tõttu oletan, et ta võis olla isa lapsehoidja, kui isa elas sõja ajal maal.

(Pärast fotosid töödeldes leidus 9 samasuguse ilmega ja inimestel samasuguste rõivastega peopilti, mis selgusid olevat vanaema 45. sünnipäevalt, sest kuigi toanurgas oli väike kuusk, oli seinal kalendris 31-päevane kuu, 1. kuupäev riigipüha ja nädalapäevade asend klappis 1957. aastaga (ning üks külaline oli olnud 1956. aastani Siberis). Isa negatiividest on osa veel skannimata; olen neist koostanud esialgse tabeli, mis ja millal, ja voh – jaanuarisse 1957 dateeritud filmil on vanaema 45. sünnipäev kogu hiilguses, rohkem kui need 9 võtet – isegi kui samal peol 9 fotot oli sel ajal palju. Arvata võib, et kvaliteedivahe on võimas – selgus ka, et võimas on ka filmile ja digitaalselt pildistatud repro kvaliteedivahe. [Nüüdseks on see negatiiv skannitud ja kvaliteedivahe on tõesti võimas, et teisalt on isa teinud fotode suurendamisel head tööd, sest negatiiv on alavalgustatud. Tegelikult on need 9 võtet 3 peolt, üks on hiljemalt 1956.])

Peale selle kutsuti mind vaatama, mis fotosid vanadest ja mitte kellelegi vajalikest fotoalbumeist endale soovin (vanaisa õpetatud kutsekoolikursuste lõpupildid, aastate kaupa, segamini); lugu lõppes muidugi sellega, et tulin ära, kõik see kuus kilo albumeid kaenlas. Järgmine kord annetan need kohaliku muuseumi fotokogule.

* * *

Üks Talina ülikool võttis omale uue lühinime, mille kohta väitis, et selline lühendamine olla maailmas väga levinud. Väga loodame, et suur ja palju kuulsam teine ülikool, kelle lühinime see matkib, ei anna maine ärakasutamise pärast asja kohtusse, sest nagu naksti! võidaks see teine (ei tohi võtta kaubamärki, mis kasutab ära tuntuma märgi mainet) ning eeldatav tulemus oleks, et uus lühend tuleb asendada. Samamoodi nagu üks räppar võtnud endale autorilt luba küsimata Jaan Rannapi lasteraamatu tegelase nime ja kui Jaan Rannap annaks asja kohtusse, võidaks ta iga kell (vanemus: ta saab tõendada, et tema raamat ilmus 1972, mis on usutavasti palju aastaid enne räppari sündi).

* * *

Talina lennujaama kõrtsis on OH-ALL Kalevaga reklaam alles nagu viis kopikat. Kõrts Legend ise väidab, et nendel on Eesti lennundusajaloo teemaline väljanäitus, aga see paneb kahtlema, kas a) nad teavad, mida nad näitavad, ja kui ei, siis nad ei tea Eesti lennundusajalugu piisavalt hästi; ning b) OH-ALL Kaleva on legend küll, isegi kahekordne (mootori ärakukkumine lennu ajal 1934 + allalaskmine 1940), aga Talina lennujaam on seega endiselt ilmselt maailma ainus lennujaam, mis reklaamib ennast allalastud reisilennuki fotoga.

Selle kõrval on võimla reklaam, kus lubatakse inimesi nende oma raha eest kurnata pool tundi võimsusel 800 W ehk 1,1 hj (vrd vikatiga heinaniitja 360 W). Kuidas see võimalik on, ma ei tea; kuuldavasti suutvat sprindirattutid arendada hetkevõimsust 2 kW ja profiratturid spurdis 1,6…1,7 kW. Aga kauaaegne võimsus on väiksem: vormis tavaline rattur suutvat arendada tund aega 3 W/kg, tippvormis amatöörid 5 ja profid 6, mis teeb vajalikuks kehamassiks vastavalt 267, 160 ja 133 kg. M.o.t.t.

(Võimalik seletus: trennitööstuses arvutatakse inimese väljundenergiat teisiti, nt pidavat inimene teatud kauguse läbimisel kulutama alati kindla hulga energiat kehamassi kohta, nii et mida kiiremini raskem inime liigub, seda suurem on tema võimsus. Kahtlen, kas valem (olen selle unustanud) on ikka väga tõsi, sest teada on, et takistus on võrdeline kiiruse ruuduga ja käimise-jooksmise füüsika on keeruline. Kui valem oleks tõsi, oleks minu käimisvõimsus 500 W, mida see – no kuulge – kuidagi ei ole. Kui vahest, siis ainult kulmudel käies.)

* * *

Frankfurdis on 5 h kuivamist. Kaks korda söön, vahepeal vahin aknast lennukeid. Flightradar24 näitab, mis parasjagu läheneb ja kuhu poole vaadata. Vahepeal on selliseid vaatepilte nagu üks Lufthansa A380 maandub ja teine samal ajal stardib ning kahel ruleerimisteel ruleerivad sama kiiresti kaks B747-t.

Teisel lennuotsal on selge, istun, pea paremale pööratud nagu Kenny McCormickul metsa telkima sõites, ja vaatan uute kaugele vaatamise päikeseprillidega välja. Jube selge pilt on, isegi nagu jalgpallistaadioni jooned paistaks. Siinkandis matkamisest (eriti 2007) hakkab mööda saama juba nii palju aega, et ma enam kaardita eriti ei mäleta, kus on mis.

Ülimalt fantaasiaküllane taksojuht. Väidab, et üritab sõita ummikutest mööda; see on vale, sest tegelikult üritab ta sõita pikimat võimalikku marsruuti naaberlinnas, isegi TV-keskuse juurest ja vanalinnast sõidab läbi (mitte niisama vanalinna servast, vaid ikka lausa üle platsi all-linna lifti ees). Kaugus punktist A punkti B on muidu 7,74 km, teekond on 15,57 km ehk kõverus rekordiline 101% (teisest firmast tellides on teekond tavaliselt 9,77 km ehk kõverus 26%; läbi metsa on 12,2 km, see-eest liiklust vähe). Keskmine kiirus on 33 km/h ja efektiivne 17 km/h.

Saabumise järel olen tunni paanikas, et olen passi jätnud Eestisse lauale või kaotanud. Muidu kannan passi, kõvaketast, võtmepundart, väikest fotokat jne lennukis turvakontrollist läbi minnes ja mõnikord ka lennukis vöökotis (enda ligi ja mõnikord läheb seljakoti raskus maksimumi 8 kg lähedale), aga eile õhtul asju pakkides ma passi vöökotist ei leidnud. Et lahtine vöökott oli viimase nädala lahtise seljakoti peal, arvasin, et ju on pass kukkunud seljakoti põhja, aga ei hakanud seljakotti lahti võtma, et kus ta mujal ikka on. No täna selgub, et ega ikka ei ole. Paanitsen tunni, üritan välja mõelda, kuidas saaksin vähima vaevaga kontrollida, kas on ikka Eestis laua peal (seda mäletan, et võtsin passi vöökotist välja ja vöökott oli sel hetkel laual), või kas on lihtsam kohe tellida uus pass (juhuks, kui kontroll tuvastab, et ei ole). Passi vahel on veel vaktsineerimispass (mille saab uue) ja elamisluba (mille saaks ka võib-olla uue, kui ilusti paluda). Aga siis jõuan lahtipakkimisega kohvrini ning leian passi üleõlakotist. Miks ma ta sinna panin – ei mäleta. Seega sõitis pass koos minuga hoopis lennuki kõhus ja viibis viis tundi Frankfurdi lennujaama pagasikatakombides, mida korrata enam ei soovi.