30.4.14

K, 2556. päev: kes otsib...

Hehee, ärge arvake, et väide „ma teie mainitud viga ei leidnud, näidake, kus see oli” jääks vastuse ja tulemuseta. Toimetaja nimelt võibki pika dokumendi sadadest parandustest just selle koha üles leida.

Saksa keele õpetaja ja ungarlane on kumbki veetnud lihavõtted Ungaris ja arutavad, kas õpsi kodulinna numbriga auto, mida ungarlane Ungaris nägi, oli tema oma. Õps lõpetab arutelu erakordselt sügavamõttelise tõdemusega: „Teie suhtumine Franz Liszti muutub igaveseks, kui te teate, et liszt tähendab ungari keeles jahu!”

28.4.14

E, 2554. päev: sulepea ja kontserdid

Mulle on vahepeal piss pähe löönud, et tore oleks kirjutada vahelduseks sulepea ja tindiga. (Eelmine kord oli 1998, aga tollane sulepea oli mingi koolilaste oma, jäme, libe ning ebamugav ning laia sulega. Enne seda oli sulepea algkoolis, kui pidi kirjutama tindiga – kui mitte kord umbes 5. klassis, kui keegi õpetaja arvas, et peaksin tindiga kirjutama käekirja parandamiseks – millest mul üksikasjalikud mälestused puuduvad, vahest ainult selle õpetaja jaoks koduseid töid, aga koolis mitte.)

Sedasi uurin internetist sulepeafirmasid ja jõuan peagi ülesleiduseni, et Parker mulle ei meeldi (liiga palju kulda ja karda), Pilot sulepäid ei tee ja asjalikest sobiks Faber-Castell, millel on küll ka 4-kohalise hinnaga kirjutusvahendeid (alates €€€-hinnaskaala keskelt turustatakse neid tootemargi Graf von Faber-Castell all), aga ka €€-skaala alumises otsas on huvitavaid sulepäid ning sulelaiusi on neli. Ka leian, et kui Parkeri sulepeale läheb ainult Parkeri padrun (või pudelitindi jaoks konverter), minevat Faber-Castellile ka palju muid, sh tavaline Pelikan-tüüpi padrun, mistõttu Faber-Castell ise paneb padrunitesse ainult kaht tinti: musta ja sinist.

Vahepeal huviliste ringis tähistatud AS16 lennu ja värskelt loetud AS13 raamatu ajel tellin AS13 ja AS16 fotoplaadid.

Kontserdisaal on tähele pannud, kuidas oleme ostnud ühele tõsisele kontserdile pileti 1. ja teisele 2. ritta, ning on saatnud paksu järgmise aasta mängukava. Töötan selle hoolikalt läbi ja kirjutan märkmikku umbes kakskümmend võib-olla huvitavat kontserti. Aprillis näiteks mängivad neli orkestrit neljal järjestikusel päeval ette kõik üheksa Beethoveni sümfooniat. Saab teada, et kontserdisaali abonement tähendabki, et ostad ja tuled mitu korda, mitte et ostad ja saad tugeva hinnasoodustuse, aga pileti pead ostma iga kord siiski ise.

27.4.14

P, 2553. päev: kunst ja elu

Padjaraamat – Apollo 13 Haynesi „hoolduskäsiraamat” – jõuab õnneliku maandumiseni ja kahtlane on, kas kunagi enam suudan vaadata samanimelist filmi (1995), mille idee oli küll hea, aga siis sekkusid asjasse Hollywoodi filmitöölised. Tavaliselt olen ma seda vaadanud nii, et kerin sulepeast väljaimetud riidude kohal plaati edasi. Nüüd siis ei saa vaadata vist üldse enam mitte. Varem olin täheldanud, et kui plaat seisma panna ja võtta näidikupaneelide (CM + LM) joonised ette, ühtki viga ei leia, ja arvanud, et oh kui hea, aga sedasi olid tõepära poole pingutanud ainult stuudiokujundajad. Tegevuse suhtes – peale ennist mainitud riidude – hakkasid tugevaid kahtlusi tekitama John Youngi mälestused, kuidas filmist oli täielikult unustatud kaabel kahe mooduli vahel, mille kaudu laaditi ühe mooduli akusid teise omadest, ja kuidas kui filmi näidati kosmosekeskuses, kus ta tollal ikka veel töötas, olnud vaatajate seas itsitust rohkem kui arvata. Teisalt ega päris leplik olukord ka ei olnud, komandör (kes oli kosmoses neljandat korda) öelnud paar korda päris teravasti, näiteks kui esimest korda kosmoses olnud kaks muud meeskonnaliiget tahtnud Kuu tagant läbilennul pigem Kuud pildistada kui hakata ette valmistama eelolevat kursi korrigeerimist (TEI). Autor ise töötas kirjeldatu ajal juhtimiskeskuses ja mäletab, ka seda, et Apollo 13 teenindusmooduli 2. hapnikupaak mitte ei lõhkenud – nagu väidetavat lugematutes raamatutes, filmides ja ka Wikipedias –, vaid rebenes.

26.4.14

L, 2552. päev: Vembu-Vellu ja ta sõbrad

T-s on koorikilomeeter, mis tähendab, et mitmel pool kesklinnas esinevad mitmesugused muusikakollektiivid. Kui jaamast tuleme, koguneb toomkiriku ees nurgas koor, kes kannab rohelisi lipse/salle nagu siinkandis ühe bussifirma bussijuhid. Koor võtab hääle üles ..., aga laulu asemel kuuleme, kuidas nad häält lahti laulavad! No tule taevas appi! Hääl lauldakse lahti ikka enne püünele tulemist! Peale selle kuulen, et ega selle koori dirigent ole kunagi kuulnud nähtusest nimetusega vajumine, mis tekib – koorijuhi, muusikateoreetiku ja helilooja TL sõnul – heliredeli paari intervalli ebaloomulikkusest ja selle vastu saab, kui koorijuht laseb kooril neidsamu kahtlasi noote laulda pisut kõrgemalt.

Pärast, kui ära lähme, on samas kohas sama koor ja kui parasjagu jõuame toomkiriku surnuaia serva, alustavad nad lõbusat laulu, mille taustaüminast arvan ära tundvat sõnu „Vembu-Vellu, Vembu-Vellu, Vembu-Vellu, Vembu-Vellu”, viis on tuttav, aga keel tundmatu. Oletan, et eks see mingi kumbajaa ole. Alles pärast rongis meenub, et laulu pealkiri on tegelt The Lion Sleeps Tonight. Surnuaiast jõuame üle juba esimese salmi jooksul ning ülejäänud laulu ei kuule, aga kuuldud vajumisest järeldan kindlalt, et koor lõpetab laulu infrahelis.

Elektroonikakaubamajast kaks karpi Poirot’sid (ma täpselt ei mäleta, mitu ja mis numbrid meil on; nr 4 puudub ja pärastistest puudub veel vähemalt üks); nr 11-t meil kindlasti ei ole ja nr 10 osapealkirjad ka ei ütle midagi, kuigi need on saksa keeles ja need ei ütle suurt midagi ka niisama. „Klassikaliste telesarjade” riiulivahest ära tulles satun Aasia filmide riiulivahesse, kust satub kätte Jaapani film 聯合艦隊司令長官 山本五十六 -太平洋戦争70年目の真実- (2011).

* * *

Feispukkis on koolivend pannud endast üles pildi, kus tal on peas turban, istub klaveri taga ja vahib lakke. Seda kommenteerib tema sõber, tuntud näitleja: „Oled saladuslik ja mõistatuslik!” — Koolivend vastab: „Kas sa olid siis haige, kui teile saladuslikkust ja mõistatuslikkust õpetati?” — Näitleja: „Ei, meile õpetati ainult siirust ja ausust!”

24.4.14

N, 2550. päev: 36

Toimetan tõlget, kus Euroopa Liidus on liikmesriike kolmandiku võrra tegelikust rohkem ja liikmesriigiks on koguni väidetud üks teisel pool maakera olev riik, kus kirjutatakse hieroglüüfidega. Oleks aega rohkem, teeks aga puust ja punast.

Päeval mitu raksu jamps nelja sõna pärast, mis ühest kaherealisest tõlkest puudusid. Keegi ei saa aru, kelle tõttu need tõlkesse panemata jäid. Et algul tahtis klient tõlkida üht rida, siis (kui see oli juba töösse antud) kahte, siis tuli teade, et tõlkehaldussüsteemis on dokument vahetatud, aga mul, kes ma hakkasin seda tegema alles pärast seda teadet, jäi täpsemalt vaatamata, mis dokument ja kus, eeldasin, et kui juba vahetatud, siis mis ma enam muretsen; ka on tekkinud tõlke juurde teine fail, mille nimi väidab, et selles on parandused, aga tegelikult ei ole, ja ma olen kaljukindel, et mina seda sinna pannud ei ole. Ei selgugi, kelle näputöö see on.

Kuulan ühe Islandi lauljatari plaati aastast 2013 ja sellel on selgesti viisikäik, mis on Eesti harrastusbändide kogumikul „Kohalik ja kohatu 3” – ainult et viimane ilmus umbes aastal 2010. Võib-olla on mõlemad võtnud selle kolmandast kohast. Sama 2013. a plaadi ühes laulus on taustal ka viis, mille saatel toimub Takeshi Kitano filmi 座頭市 (2003) lõpus suur tantsunumber, mis samuti on kuskilt mujalt võetud.

Judy Foster naise võtnud.

Kes soovib uut kirjanikunime, aga soome nime robot on läinud moest, konstrueerigu omale germaani nimi: http://en.wikipedia.org/wiki/Germanic_name

Lugupidamisega
Winihraban

23.4.14

K, 2549. päev: „Kui jüripäeval on pilved käharad, tuleb hea lillkapsa-aasta.” (Karutaguse)

Nagu mitu korda vaatamas käin, täna saksa keelt ei ole. Seda kinnitab lõpuks ka kalender.

Õhtul uhkelt pulbitsevad pilved (video on 60× kiirem):

video

22.4.14

T, 2548. päev: ehitan

Kaunis puhkus läbi. Tagasi tööle. Võileivaautomaat on täiesti tühi.

Saabub kolm kasti mööblipoest. Ühes on jupid, millest pärast mõningast mõistatamist (juhendis on kolme põhiplaati nimetatud kenasti küll A, B ja C, aga eritlemata, mis täpselt on mis) ja peente tööriistade (nt momentvõtme) väljakraamimist saab monumentaalne telekaalus; kõigi märkide järgi on selle tootnud mingi Saksa firma, aga kaheksa tüüblit ja kaks pakki väikesi naelu jääb üle. Teises kahes on neli kerget tooli, ühes jalad ja poldid-mutrid, teises istmed-seljatoed. Toodetud on need sildil selgesti öelduna Vietnamis, aga mitte midagi ei jää üle ega puudu, kuigi 36 vedruseibist viimase leian lõpuks pakendijäätmete koti põhjast. Insener leiab muidugi optimaalsema kokkupanekujärjekorra kui juhendis.

21.4.14

E, 2547. päev: printsess rohelises

Täna, kui möödub 42 aastat selle foto tegemisest, on hommikul ukse küljes kilekott – nagu oli ka kunagi varem. Kahelda võib, et tuttavatest naabritest – joodiknaaber, lillenaaber, supinaaber, Roberto ja hull naaber – on selle paigaldanud supinaaber, sest tema ukse küljes samasugust ei ole. (Teretuttavaid naabreid on tegelikult veel, aga nad kõik ilmselt ei tea, kus korteris me elame.)

Linnas on savitibude rahvapidu. Soe on ja päike särab nagu tõllaratas ja mul on fotoka küljes Tokina 11–16 mm objektiiv.

Jala linna. Linnas näeme paleevärava juures paljuütlevat ootel rahvasumma ning peagi ilmuvad ka mitu tähtsat tegelast ning kaovad sinnapoole, kust just tulime.

Väga peene kohviku ees viibib inime, kellest tunnen ära kohvikuomaniku enda, staarkoka ses mõttes, et tal on Michelini tärn ja ta olevat ainus naine, kes on kunagi ära võitnud mingi hirmkõrge kokandusvõistluse. Hariduse poolest hoopis jurist, muide.

Kohati on trügimine kaunis tihe ning ühe korra peitume lapsevankri sõiduvette.

Linnas on inimestel kaasas palju koeri, aga koerasitta tänaval ei ole. Tavaliselt on vastupidi.

Kalaturu servas ühe leti ees, kust me naabrile savist linnu ka ostame, märkan tagasisaadud raha taskusse toppides, et rahvasumma, kuhu peaksime sisenema ja tunglema raekoja platsi poole, on tekkinud hästi kõhnad politseinikud (sihilik sarnasus karu ja hiire multika hiirpolitseinikega ei ole välistatud), seljaga leti, näoga rahva poole. Nad laiutavad õrnalt käsi ning suruvad rahvast letist eemale. Meie aga oleme leti ja nende vahel, mistõttu keerame ringi ja tagurdame vastu rahvamüüri. Ilmub mustas ürbis toekamaid politseinikke, erariides kappe, kellest üks mul kaks korda käega kõhu peale vajutab, ning palee krussispäine turvaülem. Nende järel – nagu võiski arvata – printsess ja prints ja minister, kes teevad müüjatega juttu, kummarduvad kaupa uurima (eriti prints ja minister) ning teisel pool letti tormab mitmelt poolt kohale (ilmselt käisid nad kõrge seltskonnaga kaasas) kolm tõsist piltnikku, kes pilte teha välgutavad. (Õhtuks olid ühed pildid kohalikus lehes üleval, aga õnneks ilma meieta.)

Tiir söögikoha otsinguil üle raekoja platsi ja keskväljaku, tagasi laadale, Maali platsile kiriku kõrval, sealt senikäimata radadele linnamuuseumi lähedal (näeme XI saj linnamüüri katket, millest on kenasti ristlõige ja selles näha keskaegne müüriladumisviis, et kummastki küljest laoti kaks kivipaksust ilusat müüri ja sisemus mätserdati täis lubja-kivisegu). Pühavaimu tänavas kaunis vaatega aias tegutseva ameerika söökla leiame, aga selle pealkiri, et nad pakkuvat ka küpsetamata toitu, ajab meid minema (ja just hetkel, kui väravast väljume, kostab selja tagant ühe külalise suust teisele hoiatav fraas let me tell you...).

Pühavaimu tänav

Sealt vanalinna vanasse südamesse mööda tänavat, millest olen seni näinud ainult alumist ja ülemist otsa ning mis väidetavasti olevat Rooma-aegne maantee – kuigi ma tugevasti kahtlen, miks pidi Rooma-aegne maantee minema asja eest, teist taga äkki mäe otsa turuplatsile, millest hiljem sai Kalaturg – Kalaturg on mitte jõe ääres, vaid ammust ajast juba mäe otsas, eks ju – võib-olla oli keegi sihukese totaka kombe välja mõelnud ja siis sundis teisi ka, leiutades ähvarduse, et kes minemata jätab, selle Jupiter maha lööb. Hümnireaga ärkliga pisiplatsi puu okste külge on seotud mitukümmend kulinat, mispeale saab see puu mult Fast Show’ ainelise nime Ringing-a-Binging-a-Plinging-a-Plonking-a-Tree (Fast Show’ geneerilise Vahemere-maa telekanali Chanel 9 lastesaatest, kes ei mäleta, kus Simon Day oli kuri nõidkuninganna ja Charlie Higson õnnetu prints).

Restoran Torn on justnagu kinni. Lahti on aga samas sopilises iidmajas asuv Klimbikuningas. Maja sees on osi eelajaloolisest ajast ja sellele, kui sügavale ulatuvad keldrid – ajast, mil need olid veel maa peal – parem ei mõtlegi.

Pärast rohelise rongiga tiir, mis kulgeb pisut mujal kui tavaliselt – giidi jutt ei klapi kohtadega. Läbi aknaklaasi saab paar täitsa head pilti.

Jala tagasi.

20.4.14

P, 2546. päev: vihm ja pildid

Täna on terve päev ilmaga mäng „hakkab vist tulema vihmakest”, mis pelutab minemast jalgrattaga sõitma ja tekitab päeva jooksul mitmeid kommentaare „vat kui hea, et me [2 tundi tagasi] ei läinud, vaata, millised pilved praegu on!”, aga ilm vaheldub vihmapilvede ja päikesepaiste vahel mitu korda ning alles õhtul hilja on õu märg, kuigi vihm ise jääbki nägemata.

Panen venna lapsepõlves tehtud fotodele umbkaudseid võtteaegu, märksõnu ja võttekohti ning kõbin neid paremuse poole, nagu annab. Fotosid, mis ei ole tehniline praak ja mille võttekoht on mulle täiesti tundmatu, on ainult kaks. Fotokas pildistas poolkaadrile, seega mahtus filmile vähemalt 72 kaadrit (pigem umbes 75) ja neid filme oli viie aasta jooksul vähemalt kümme. Omal ajal – me bad – ei jõudnud asjad neist kunagi ühegi paberpildi suurendamiseni, kuigi täis film sai kenasti kohe ilmutatud ja negatiivid kenasti alles hoitud paremat aega ootama – mis negatiivi skannimisteenusena ükskord lõpuks saabuski.

19.4.14

L, 2545. päev: poes ja metsas

Maksimarketi lilleosakonnas, siis koeratoit. Toiduosakonnas pannakse mind pingi peale ootama.

Metsas uus kaval J-kujuline kõver tiir, mille tagasipööramiskohas J-tähe tipus Šp kõnnib, sest ei hakata ju minema otseselt kodu poole. Jões on pardid ja pardipojad.

18.4.14

R, tagasilend

Puhkusel nägin selliseid asju.

Kauges kodulinnas nägin esimest ja teist korda teise nahavärviga inimesi. Mitte et see A. kreisilinnas üleüldse võimatu oleks, aga varem ei olnud juhtunud nägema. Teine kõndis kesklinna peatänaval peene restorani ees, aga esimene orienteerus mööda Pikka tänavat kesklinnast eemale, nina suures nutitelefonis.

Samas tuli kunagises agulis (1920. aastate koguteoses „Eesti” oli sama tänava jube vaade) vastu Porsche. Mitte mingi maastur, vaid ikka madal päris-Porsche, nii umbes Porsche 911 laadi. Numbrit ei näinud (kas kohalik või mitte), vaatasin hoolega, kas kapotil on ikka Porsche märk. Oli.

Metsas oli inimesi pisut rohkem kui võinuks (kaks-kolm olnuks okei, aga neid oli kaheksa, kusjuures kolme marsruut ühtis mõningase viibega minu omaga, aga et topograafia tõttu tuli läbida mitu teeotsa edasi-tagasi, kohtasin üht mingid neli korda). Botaanikaprojekti Nacht und Nebel jaoks oli vaja peotäit sammalt, mille korjasin laialitallatud metsakarjamaa servast, aga kudamoodi ma metsast sammalt korjan, inimesed ju vaatavad, et imelik? Tegin siis näo, et käisin peateelt ära metsas muu asja pärast (muidugi alles hiljem tuli mõte, et võinuksin teele naastes demonstratiivselt kergitada pükse, siis ei oleks huvi tundnud mitte keegi).

Seejärel (kui need inimeste hordid olid jäänud selja taha või läinud muidu koju) tõusis suurelt metsateelt sadakond meetrit eestpoolt lendu tohutu suur pruunjas lind, kes ei olnud kurg ega kassikakk. Pärast sinna kohta jõudnuna mõõtsin tiivalaiuseks vähemalt 1,80 m – tee laius 3 m, üks tiivaots teeservas, teine tugevasti üle keskjoone! Veerand tundi hiljem nägin kilomeetri kaugusel binoklis, kuidas paar kilomeetrit eemal lendab mõnesaja meetri kõrgusel suur kapiuks ja mitu väiksemat lindu kiusab teda korraga.

Kõige fantaasiaküllasema nimega wifi-võrk kodumail oli tundmatute autorite Powergirls asukohaga A. kreisilinna sissesõidutee äärses kõdulas. Inimesi võrgu kohta on hinnanguliselt 2.

Nägin kodumaist ooperit; küll tuli meelde kallis kooliaeg. Binoklist oli kasu, kuigi lava hämarus pani väikese 8×20 päevabinokli kõvasti proovile. Ooperikoori meesosa laulis ikka nii, et laval laulab korraga kümme meest ja midagi ei kuule.

Igakevadine suhtekorraldusüritus (kus näitan, et olen elus inimene, igatpidi tore ja meeldiv) läks tänavu rohkem eksprompt kui tavaliselt, sest esiteks kui tänavuaastased erakordsed mõtted lahti kirjutasin, sai neid ainult 1½ lk ja sellest oleks juttu jätkunud 20 minutiks. Seega lootsin need sulandada eelmise aasta ettekandesse, mis alguses kestis pool tundi ja möödunud aastal 50 minutit, näppides ettekannet sõidul kreisilinnast pealinna. Aga vat! kui olin end kohale rihmutanud (väljakukkumise vastu) ja sinikate vältimiseks toppinud jope pehmenduseks igale poole kontide ja seinte vahele, jäi ruumi üle 10 sentimeetrit, kuhu arvuti ei mahu. Nii tikkisin ettekannet pärast ooperit poole kaheni öösel. Tulemus oli seda väärt, ligi poolteist tundi, millega olin rahul. (Vanasti oli üks ettekanne + muid pudinaid, viimasest ongi välja kasvanud praegune ettekanne.) Huviga kuulajaid oli magajatest rohkem. Aga vastused kuulajate täpsustavatele küsimustele võiksin küll salvestada ja mängida ette, küsimused on aastast aastasse täpselt samad. Pärast ostsin kaks meetrit paela ja vormistasin näitvahendid kinkideks.

Pärast saan teada, et tagasihoidlikkuse musternäide John Houbolt 95-aastasena ära surnud.

Tagasilend: kuivõrd pool kohvrit on täis raamatuid ja tulles osutas lennujaama kaal +3 kg valesti, kaalun kohvrit nii kohvri- kui ka inimkaaluga, aga näidud klapivad ja loodan kõige parema peale.

Talina lennujaama lapsturundajatele on mul üks väikene soovitus: mõni ruutmeeter põrandapinda on veel reklaamita, autopoodide reklaamautod seisavad reisijate vahel ainult kahes väravas ning reklaam on kleebitud ainult paarile aknale. Teil on pool tööd seega tegemata! Mis mulje selline poolik töö Eestist lahkujatele sedasi jätab, no mõelge ometi!

Lennukis paks uni. CPH-s maandumine toimub nii, et (mu koht on akna all) öeldakse, et 20 min pärast maandume, aknast paistab lähenev Skåne rannik, mõtlen veel, et vaatan hoolega, CPH-sse maandumisel on alati huvitav, aga järgmiseks kostab mürts! ja kui silmad lahti teen, paistab aknast juba hoogsalt mööduv lennujaamamuru.

Järgmisel lennul olen vahekäigu pool, akna all magab üks härrasmees ja laiutab kangesti, nii et kui ükskord silmad lahti teen, märkan, et mu pea on kaugel vahekäigus (nagu füüsika üldkursusel, kui seda luges margikorjaja ning lüümikupesija EL, kes võinuks vabalt kaaluda ka edukat unejutuvestja karjääri) ja otse minu ees on kiiresti lähenev kohvikäru.

Uskmatus Eestis on täna selline püha, et rohi ka ei kasva, aga siinmaal on ainult pangad ja postkontorid kinni, muidu elu kihab nagu argipäeval, isegi bussid sõidavad äripäeva plaani järgi ja lahti on ka restoran Torn, mis on üks viiest samas 600-aastases sopilises ja igatpidi kõveras majas asuvast restoranist. Nämm-nämm.

7.4.14

E, 2544. päev: What is your problem?!

Käin hommikul vallamajas ja saan elukohatõendi. Sellega Kõrgmetsa pangakontoris, mis selgub olevat suurem ja sügavam kui tänavalt paistab. Satun vanahärra kätte, kes sildi väitel oskavat inglise keelt. Üritan selgitada, kuidas vahetasin veebipangas ametlikku aadressi, aga pank helistas ja käskis tuua mis tahes kontorisse vallamaja elukohatõendi. Ta kuulab mind ära, klõbistab midagi panga 1980. aastate stiilis arvutisüsteemis ning teatab, et aga mu aadress on ju muudetud. Seletan uuesti. Nähes, et ma paberit ikka topin (sest vanamees ei ole seda tahtnud), käratab ta: What is your problem?! – ehk siis nii palju inglise keele oskamisest. Aga kolmanda korra seletamise peale võtab ta paberi siiski vastu.

Kohver kaalub kodus 13 kg, lennujaamas aga 16 kg, mispärast ma pisut muretsen, sest kavas on tagasi tuua pool kohvritäit raamatuid. Teisalt kodus kaalusin usaldusväärse kaalufirma Soehnle kohvrikaaluga, mis ühikutes aga näitab lennujaamakaal, seda teada ei me või. Kohver 16 kg kaaluda ka ei või, sest tõstes 16 kg tunnet ei ole – mäletan seda hästi, kunagi pidin upitama lennujaamarongis 16 kg kohvri üles riiulile ja ka võtma selle sealt alla nii, et all istunud hiinlased jääksid terveks.

Sooja on 19 kraadi. Mul on seljas jope (voodrita, mis on kohvris, mille kättesaamine Talinas on elulise tähtsusega). Samas lähevad kuuma lõunamaa lennukid (scorchio!), kontrast on olemas.

Ma ei ole nii hulk aega lennukiga lennanud, et unustan ära vaadata lennukinumbrid, mida ikka olen vaadanud ja kirja pannud.

Kopenhaagenis uus pardakaart, sööklas võileib. Võileivakohti on CPH-s nüüd uduumbe, varem ei olnud.


CPH


Rahvast on äripäeval kenasti vähe. Hilja öösel Talinas kohal. Elektri kokkuhoidu enam ei mäletata.

* * *

Silmaringi laiendamiseks: kuidas umbluuteooriad käivad käsikäes (kes üht usub, usub teist ka – isegi kui need üksteisele vastu räägivad).

6.4.14

P, 2543. päev: muuseumrongiga lihavõttelaadal

Hommikul muuseumrongiga naaberlinna. Selgub, et lubatud tiiru ümber naaberlinna – piki ainult kaubaraudteeks alandatud lääneharu linnast mööda ja siis tagasi – ei toimu, rong läheb otse. Kohalolekuks aega mitu tundi, käib lihavõttelaat.

Farbenpracht

Lihavõttelaadal on igasugu vigureid, nagu puukoorest elusuurusi parte, tasakaaluks kobakad puukingad jalas.

Õhtul kopin Eesti-reisile kaasavõetavale väiksele kõvakettale suurelt HDD-lt faile, mis läheb päris edukalt, kogemata kustutan ainult ühe kaustatäie muiste laenatud raamatust enda tarbeks võetud skanne, millest kuskil mujal varukoopiat mõistagi ei ole (ilmselt samasuguse varasema, aga märkamata jäänud sünkroonimisõnnetuse tagajärjel). On siiski nendes sisaldunud tekst tekstifailina ja põhimõtteliselt saaks raamatu laenata uuesti – või isversusver, koguni otsida endale isiklik.

5.4.14

L, 2542. päev: mummid



Pildil on kujutatud nõrkenud mummi toibutamist suhkruveega. Mumm sai hämmastavalt kiiresti aru, mis see on – mispeale tekkis huvi, kas ka mummid tunnevad maitset jalgadega nagu kärbsed –, laskis pika londi välja ja imes mõnuga, nii et kõht käis üles-alla nagu lõõts, siis kobis minema, toibus lille peal veel natuke ja lendas minema.

Õhtul aasta esimene jalgrattatiir mööda jõeäärt linna ja tagasi.

4.4.14

R, 2541. päev: kes on kes

Ükspäev panin laval viimase aasta jooksul kuuldud ooperitähti ülevaatlikult kirja, sest vaikselt hakkab juba segi minema, kus kedagi oleme kuulnud – ükspäev seisis kellegi meie lemmiktähe 2014./2015. aasta mängukavas, et samas tükis mängib ka Sophie Koch, kelle nimi oli kuidagi tuttav, aga ei suutnud kuidagi meenutada; vaatasin läbi kõik plaadiriiuli ooperiplaadid ja selgus, et ta oli Gunoud’ „Faustis” noorhärra Siebel. Ühtlasi selgus, et kunagi ühes tükis laval ühes kõrvalosas ainsana kogu laval peale laulmise ka rolli mänginud metsosopran Viktoria Vizin, keda olin kavatutvustuse järgi arvanud algajaks Ungari ooperitäheks, keda naaberriigi pooleldi külaooper on kuskilt leidnud, on hoopis juba kogenud ooperilaulja ja mõni aasta tagasi laulis ta Carmenit Metropolitanis.

3.4.14

N, 2540. päev: vana uus raamat

Teisipäeval võtsin uueks bussiraamatuks astaid riiulis seisnud kolmeköitelise W. Meyeri linnuste, losside ja kindluste raamatu, mille kirjutamisaega ma ei tea. Eessõnas mainib autor, et alustas kirjutamist 1938, ja uusim kirjandusviide on aastast 1963, nii et uuematest ja asjalikematest raamatutest saadud pildi mitterikkumiseks tuleb seda lugeda diagonaalis. Autor ise märgib, et pikk kirjutamisaeg tuli sõjast, aga mu arust hoopis sellest, et süstemaatilise lähenemise juurde joonistas igast linnuse-, lossi- ja kindlusetüübist lehekülje suuruse värvilise pildi. Palju see noor inime jõuab jne.

Nii et esimene asjalik iva oli alles umbes lk 50: Bayeaux’ vaibal on kujutatud linnuse ründamist ratsa ja odadega. Piiramismasinaid – mida Rooma ajal tunti ja XII sajandist alates jälle – netu. Tõstesild ja langevõre ilmusid kah alles XII saj.

2.4.14

K, 2539. päev: vallamajas ja vallamajata

Tilbendus vallamaja vahel.

Nimelt on vallavalitsus saatnud mulle mitu korda teateid, et ma olla maksnud koeramaksu liiga palju, ja tahtnud saada mult pangakonto numbrit, kuhu ülejääk tagastada. Eelmine aasta saatis kaks korda (unustasin esimese kirja ära, teisele vastasin), tänavu saatis uuesti, kah kaks korda (teise enne seda, kui jõudsin vastata). Mul on kergem kõmpida koos vajalike paberitega vallamajja kui hakata kirjutama prantsuskeelet vastust, heheh. Nii et võtan kaasa paberid, milles vallavalitsus kinnitab, et mulle on registreeritud kaks koera, viimatise kirja ning sedeli kaunisti maalitud pangakonto numbriga (meenus, et pangast antud sedelil on number võib-olla vale).

Vallaelanike vastuvõtust kuulatakse ära, öeldakse, et nad ei tea, ja juhatatakse kabinetti nr 9, kus juhtun kokku sama inimesega, kes kirjad saatis. Ta mäletab lugu, seletab, et kahe koera eest kahekordne maks on nüüd OK, aga ülejääk olla mingist eelmisest aastast. Maksab välja sularahas ja kirjutan kirja koopiale, et olen raha kätte saanud. Kena keik.

Päeval lugu jätkub. Nimelt olin pangakonto numbrit veebikontorist vaadates muutnud ka koduse aadressi, mis E märkamisel on seniajani see Eesti aadress, kust kolisime ära 2007 (olin seni naiivselt arvanud, et panga jaoks on ainult üks aadress, aga siinne aadress selgub olevat nende meelest ainult postiaadress). Pank kinnitab, et vaja on ka tõendit, nt hiljutist telefoniarvet. No ja skannin seepeale märtsi arve ja saadan. No pank päeval helistab, et väljamaalt kolimise korral on vaja vallavalitsuse tõendit, mis tuleb füüsiliselt viia panka. No paganas, oleks seda teadnud hommikul, kui ma just sama inimesega rääkisin, kelle käest neid saab! Homme tuleb seega vändata uuesti vallamajja ja võib-olla koguni Kirikmäe pangakontorisse.

Positiivse noodina aga saan teada, et eile on vastanud sõnastikuprogrammi firma, et on mu makse kätte saanud ja annavad mulle nüüd registreerimisnumbri (olin just kavatsenud täna õhtul küsida, hommikul tegin isegi pangaülekandest kuvahõive). Väga tore, nüüd saab hakata väänama sõnastiku esitusviisi ja eeloleval puhkusel kanda sinna vahepeal kogunenut.

* * *

Tervisehuvilistel (eriti just kergeusklikel) tasub tähele panna, et USA toidu- ja ravimiamet FDA liigitab tervisepettused kategooriasse Bioterrorism ja on juba viis aastat tagasi kirjutanud juhendi, kuidas tervisepettusi ära tunda: link. Lugege, see on puhas kuld! ☺

Ja kes vaielda tahab, vaielgu otse FDA-ga.

1.4.14

T, 2538. päev: ära unusta viiulit

Toimetan tõlget, mille oleks kirjutanud nagu ärkamisaegne lehemees või Paunvere-aegne koolmeister, keel on nii arhailine ja tänapäevaseks tarbetekstiks sobimatu. Eks ole, kogun akadeemilisest huvist ühendverbe, mida olen tõlgetest sobimatutena välja rookinud, ja hulk aega mõtlesin, et loetelu on täielik, sest sinna ei olnud ammu midagi lisandunud. Aga ei! Nüüd siis tuleb nagu uksest ja aknast. Teate, isegi primitiivse keelekasutusega eesti ajalehekeel ei ole nii „lopsakas”; näis, kui palju tõlge toimetamisel kokku kuivab. Olen vastu arvamusele, nagu näitaks inime eesti keeles ühendverbide kasutamisega enda sõnavara, sest millest koosneb ühendverb? – Tavaliselt üldisest tegusõnast (nt korda tegema, käima panema, magama jääma) ja seda mõtestavast teisest sõnast (korda tegema, käima panema, magama jääma). Seevastu tuletisverb on sõnavaras omaette olemas (parandama, käivitama, uinuma) ja pakub võimaluse näidata enda ulatuslikku sõnavara.

Ja sõnavahu tootjatele on mul teine küsimus ka – misjaoks?? Tänapäeval peaks makstama mitte tõlke, vaid lähteteksti pikkuse pealt ja ise teate, kas viidate mõttetu patramisega aega („siinkohal tuleb silmas pidada asjaolu, et” ja „tuleb tunnistada, et” – ärge arvake, et selline tarbetu paberimäärimine alles jääb) või kirjutate sama raha eest täpselt ja lühidalt.

* * *

Kui see nüüd ei ole IFLS-i peen aprillinali – millele vaidleb pisut vastu see, et seda on teatanud ka Fox News, Guardian, BBC, Independent jpt, ja juba mõni päev varem –, olla Londoni lähedal 1348. a katkusurnuaeda uurides tehtud põrutav järeldus, et must surm oli mitte muhk-, vaid kopsukatk, mille poolt kõneleb nakkuse kiire levik (kirpude kaudu olnuks aeglasem kui piisknakkuse kaudu) ja selle konkreetse katku mitu avaldumisvormi.