31.1.17

T, 3579. päev: ainus

On tunne, nagu oleks täna või homme hambaarst, aga kalender seletab, et alles ülehomme.

Olen kirjandustunnis ainus õppur, õps mängib video, kuidas kriitik Marcel Reich-Ranitzky räägib Brechtist.

30.1.17

E, 3578. päev: retsept

Nagu sarja Far Side (e k „Ääremail”) karikatuuril, kuidas langevarjukool oli kohe krokodillikasvanduse kõrval, on imelihtne ka üks teine ebaõnnestumise retsept: kuidas tagada, et sisekaemuslikust aruandest teatav meil jääb tähele panemata – pange seda saatma masin, aga saatja nimeks pange mitte „Sisekaemuslik aruanne”, vaid mitte midagi ütlev nimi, mida kandis üks lugematutest kreeka mütoloogilistest olevustest ja mis sedasi peitub teiste automaatteadete vahele ära („Teile on tulnud uus tööülesanne”, „Teie tööülesande tähtaeg hakkab lõppema” jne, mida keegi terve mõistusega inime ju ei ava ega loe). Ja kindlasti eirake soovitusi, et pange selgem nimi.

Täna on taas elule ärganud tänavaremontijad. Bussipeatuse linnapoolsele suunale maalitakse hommikul maha uusi tähiseid, õhtuks on pool maanteed suletud (selgub, et maanteel oli nelja sõiduraja jagu ruumi: linna poole bussirada ja autode sõidurada, üks sõidurada maa poole, parkimiskohad), kohal on suur ekskavaator ja tagasi on stereoroolimisega laadur.

29.1.17

P, 3577. päev: joonestan

Joonestan terve päeva. Hiljutine lõigete raamat jättis sügava mulje, aga seal joonestas lõiked perspektiivis masin. Ma perspektiivi joonistada ei oska ja isomeetria ei sobi, sest kavandatava lõike hoone on ruudutaoline, mis isomeetria jaoks hästi ei sobi; ning hiljaaegu tutvusin saksa projektsiooniga Ingeniurprojektion, mille ilme on suht tõetruu ja vähemoonutav. Enne seda otsisin hommikul tund aega malli, ei leia (hiljem ostsin uue ja siis veel hiljem leidsin vana, oli kukkunud öökapilt voodi alla); malliga mõõtmise asemel arvutan telgede vajalikud nurgad tangensi kaudu ja edaspidi kasutan nurgikut rööpjoonlauana (muidugi tekib väikesi vigu, aga peidan need joonise peale ära). Ingenieurprojektion on dimeetriline projektsioon (mõlemad projektsioonitandi teljed on moonutusteta (x = 1, z = 1), läbi projektsioonitasandi minev telg on moonutusega y = 0,5). Mis tähendab ümberjoonestatava plaani mõõtkava (1 : 444) kahtmoodi ümberarvutamist, mida kergendab, et nuputan välja, kuidas töötavad mu n-ö keerulise taskuarvuti nupud OP1 ja OP2, kuhu saab salvestada tehte. Et mõõdan plaanilt pikkuse, vajutan x- ja z-telje jaoks (1 : 250) nuppu OP1 või y-telje jaoks (1 : 500) OP2 ning kannan tulemuse joonisele.

Selgub ka lihtne tõde, mida ma ei olnud märganud omal ajal mudeleid ehitades: mõõtke jooniselt ja mudelil sama joonlauaga (mis tähendab, et järjest olevad mõõteväärtused tuleb vahepeal kirjutada üles, peab joonlauda liigutama vähem). Nimelt selgub, et minu 50 cm Staedleri metalljoonlaud näitab E 16 cm Leitzi plastjoonlaua skaala pikkuseks 159 mm! Kadunud mallil on küljes 7+7 cm joonlaud, mis üldiselt klappis muude joonlaudadega. Ümberjoonestatav plaan on suurusega, et Leitzi joonlauaga mõõtes oleks tekkinud erinevus teise joonlauaga kuni 0,6 mm, mis on rohkem, kui mis täpsusega suudan joonestada.

Põhiplaani joonistamisel dimeetrilise projektsiooniga (ja mitte perspektiivis) on veel see eelis, et vastassuunast vaate või lõike konstrueerimisel ei ole vaja joonestada põhiplaani uuesti, vaid ainult keerata plaan pea peale.

Materjal on kalka, joonestusvahendid on pliiats ja 0,1 mm joonestusvildikas. Pliiatsijooni saab pärast kustutada, valesti läinud vildikavead saab ära kraapida.

Ja teadmiseks lugejale: muistise keldris on nii palju soppe (mida on vaja plaanilt kõik üle mõõta), et plaan ühe päevaga valmis ei saa. (Muude korrustega on liidetavasti lihtsam ja kiirem.) Vahepeal tekib kahtlus, mis mõtet on mõõta pikkusi 0,1 mm täpsusega plaanilt, mis on joonistatud vaba käega, – aga teisalt ei ole teada, kui suurelt on raamatus peopesasuurusena trükitud plaanid joonistatud, autor oli arhitekt, kes joonistas kõike vaba käega, ja on tõenäoline, et ta lähtus 80 a vanematest Seuberlichi plaanidest, mille see oli joonistanud saksa täpsusega. (Pisut hilisemad täpsustused: ta lähtus mitte 80 a vanadest Seuberlichi plaanidest, vaid 20 a vanadest plaanidest, mis olid tehtud mõni aasta varem avaldatud Vaga plaanide järgi, mida omakorda Vaga oli ümber joonistanud Seuberichi plaanidest. Seuberlichi enda plaane ma näinud ei ole, aga Vaga ümberjoonistuse järgi arvates (ukse- ja aknaorvade kuju) need saksa täpsusega siiski tehtud ei ole.)

28.1.17

L, 3576. päev: laululind

Päeval poodi minnes kuulen, kuidas maja taga laulab keegi tundmatu lind. Uurin, kuni näen – pasknäär! Raamatu järgi laulab harva.

27.1.17

R, 3574. päev: seltsielu

Õhtul vähese seltskonnaga india restoranis. Toit on mitmesuguse teravusega, menüüst valib igaüks midagi, siis söövad kõik kõike. Meenutan bengali tuleristseid tudengipõlves, pärast mida ei karda ma enam midagi.

26.1.17

N, 3573. päev: lill ja õunarõngad

Kõrgmetsa maksimarket on jälle lahti. E käis ja igale kundele kingiti lill, mis andnud poele nime. Tal on kaasas ka kaks pakki õunakrõpse, mis on huvitaval kombel teistsuguse konsistentsiga kui olid isa ristiema kuivatatud õunad (nätsked ja venivad), küllap teistsuguse kuivatustehnoloogia tõttu (vbl külmkuivatus; isa ristiema kuivatas õunu paberiga kaetud vineeril ahju otsas või nöörile lükituna pliidi kohal, talvel hoidis riidest kotis). Pakk on kõvasti kinni; et lahtirebimisel kõik laiali ei paiskuks, võtan ilusti käärid, hoian pakki ilusti kinni ja lõikan otsa maha; aga selgub, et olen kinni hoidnud mitte pakist, vaid otsast, ja pakk õunakrõpse on ikka põrandal.

25.1.17

K, 3572. päev: röntgen

Teist korda uue hambaarsti juures. Kõigepealt tehakse panoraam (tunnen põsel masinast lähtuvat soojust; panoraami teeb assistent, keda eelmine kord olin pidanud niisama vastuvõtjaks, särituse ajaks peitub nurga taha). Siis puhastatakse hambaid, mis tuleb välja n-ö i-meetodil: „Halten Sie durch?” küsib hambaarst, kui on puhastanud kaks hammast, millel hambakivi eriti ei ole ja mis puhastamisel kunagi valu ei ole teinud. „Jaa-jaa,” vastan optimistlikult, ning järgmised kümme minutit hoian kõiki kerelihaseid pinges, sest edasi jõuab puhastamisjärg hammasteni, mille jaoks on tavaliselt alati pandud valuvaigistit. (i-meetod: I käinud hambaarsti juures, hambaarst küsis, kas paneme valuvaigistit, I mõtles, et on vapper, ei lasknud panna, kannatas.)

Aga kõik läheb kenasti, kapi peal verepritsmeid ei ole (on olnud).

Pärast uurin järele, et panoraamvõtte kiirgusdoos on u 25…40 µSv (link) ehk 18…25 sigaretti (kui ma suitsetaks) või 83…133 h elutoa kivipõrandal lamamist või 250…400 h betoonmaja toas istumist või 150….250 h õues viibimist.

24.1.17

T, 3571. päev: loeme

Pilves, sajab lund.
 
Tänane Št vägitegu on ribastada diivanil olnud ajaleht (mis on lahti kohast, mida E tahtis õhtul edasi lugeda, ja paar lk eespool oli artikkel, mida tahtsin lugeda mina).

Kirjandustunnis räägib õps, et tähistas nädalavahetusel 50 a sünnipäeva.

23.1.17

E, 3570. päev: eksam

Õhtul kirjalik eksam, mille kirjand on igivanal teemal „Puhkus”. Mul jääb paberist peaaegu puudu (sest teema arendamine mulle muret ei tee, ega).

Uudis, et kogu Horisont on Digaris (alates 1. numbrist). Lahe.

22.1.17

P, 3569. päev: pühapäev

Kogu päeva õpime.

Töötan läbi eelmise ja selle semestri kursusematerjalid, sedastan, et eelmises oli 126 lk, praeguses 70. Praegustest mingeid grammatikaasju ei leia, mistõttu uurin eelmise semestri omi. Praegused lõikan kaustast välja ning A4-paberid kitsamaks, liimin poognatesse (sedapuhku õhematesse 16-leheküljestesse, poognaid saab 5 (4×4 + 1×3 lehepaari), eelmises liimisin poognasse kogemata 16 lehepaari). Aja säästmiseks veel ei õmble (ja tegelikult toimus mitu tundi veel, nii et 5 poogna asemel tuleb 6).

Mitu tundi uuendan sõnastikku: mitte et jõuaks valmis, aga et ma ei ole sõnastikku mitu kuud teinud, vaja meelde tuletada.

Siis koertega metsas; panen koerajalutuspusa alla toapusa ja õhukese imesooja pusa ning mul ei hakkagi õues külm!

Jõgi on kallastest jääs (ka suurel Maaselja jõel oli eile taldrikust suuremaid jäälarakaid), vett on vähe, veskisaarele saaks kuiva jalaga, silla postide külge on kogunenud palju risu (järgmise suurveega läheb see kork lahti).

Veljo T ära surnud. Just ükspäe meenutasin tema sümfoonilist orkestriteost, mille kirjutas noorespõlves, enne rahvamuusika juurde sattumist, umbes 1960. aastate keskel, ja mille juhtmotiiv pärines revolutsioonilaulust „Julgesti, vennad, nüüd tööle”.

21.1.17

L, 3568. päev: tavaline laupäev

Postkastil on joodiknaabri nimi edasi.

Naaberlinnas; sisenesime jaama elektroonikaaubamajja sihiga osta sealt CD-de kriimueemaldusvahendit, aga väljusime hoopis sületäie plaatidega.

Siis raamatupoes, kust viimased kaks väga tolmunud eksemplari kohaliku veiniseltsi plaadist, kuidas tippsommeljee ja veinikuninganna räägivad veinist ja üritavad jätta teineteisele head muljet.

Kaubamaja karnevaliosakonnas selgub, et loomakostüümid ikka argipäevaseks kodus kandmiseks ei sobi (pealegi minu suurust ei ole).

E käib „korraks” riidepoes, ootan väljas. Ootamine on oma 20 minutit pikk, mul hakkab külm, pärast Kella kõrtsis tellin esimeseks groki, mis on tehtud leigest teest.

Pärast kodus ei lähe „Tatortreinigeri” plaat üldse mitte kohe käima: selgub, et pakis on kaks plaati: Bluray ja lisade DVD, aga menüü on mõlemal samasugune; lisade plaadi jagude menüü ei tee midagi.

Tavaliselt ma lühidal koerajalutusel kindaid ei kanna; täna kannan ja kohe hea soe on. (Aga kes edasi loeb, saab teada, et mugavus tasus kurjaste kätte, kaks korda.)

20.1.17

R, 3567. päev: uus telesari

Ütlen kuninga uute rõivaste kohta häbenemata, mida nendest arvan, sest juhtus olema see harv moment, kui kõndisin koridoris (mitte söögitoas, mitte sööklas, mitte kohvikus) oleva kohviautomaadi juurde ja silmasin alasti kuningat just hetkel, kui kohvi rüüpasin, ning pidin teadlikult pingutama, et hoida kohv suus ja mitte lasta tal lennata üle kogu suure kuvari mu ees. (1,1 sr. Kunagisest kuvarikatsetusest jäänud asendis kuvar on umbes sama suur kui „Maatriksi” filmis, ainult mitte läbipaistev, mis on tore, sest muidu vaataks mulle läbi kuvari vastu praegune toanaaber, kes on eelmisest kahest pikem ja kes ulatub vaatama üle enda kuvari, mis on teises asendis kui mul.)

Kodus on ka täna hirmus laga. Koerakaamera ütleb, et täna suvatses Št ronida diivanile hüppama ja püherdama tervelt 1 minut 27 sekundit kaamera ülespanekust, mis koos minu väljumisega tähendas, et praktiliselt kohe, kui olin selja keeranud ega olnud veel õue jõudnudki.

Tutvume Saksa lustiku telesarjaga „Der Tatortreiniger”, mille peategelane Schotty koristab Hamburgi kandis kuriteopaiku ja kohtub seda rasket tööd tehes omakstega, jõudes varem või hiljem välja keerukate või ürgkoomiliste olukordadeni, peamiselt sõnalisteni. Hästi kirjutatud, suurepäraselt mängitud.

Nädalavahetuseks lubab paukuvat pakast, –12 °C.

19.1.17

N, 3566. päev: veider silt, külm

Eile oli postkastis kolm veidrat silti. Esimene, et meile (V.) on tulnud tähitud pakk. Saadetud tagasi ja saajaks on keegi Weis (mis välistab võimaluse, et see on Hamburgi saadetud pakk, millel oli liiga vähe marke, sest selle saaja ei olnud Weis). Sildi ülaservas rõnga sees „2 ×”, et kaks pakki. Teine on muidu täpselt samasugune (samuti tähitud pakk, sama tähtimiskood, samuti nimega Weis), aga sildi saajaks on märgitud tundmatu nimi. Kolmas on trükitud standardsilt (mida näen esimest korda), et teie postkasti on kogemata pandud võõras saadetis, viige see postkontori.

Nõnda et panen hommikul kõik kolm silti haardeulatusse, et lähen jalutan postkontori (postkontori poole sel kellaajal busse ei lähe oma 40 minutit, maad on 1½ km ehk 15 minutit käia; on lõikav külm, –7 °C, aga selge ja päikseline ning varahommikul paistis kraad-poolteist Kuu all kuusulasena Jupiter). Kui hommikul teist korda koertega jalutamas käin, märkan, et postiauto on naabermaja ees ja kirjakandja istub sees. Nõnda et võtan sildid ja küsin kirjakandjalt, mida nendega teha. (Mõtlen nii: esimese sildi peale kirjutas ta postkasti pealt vale nime ja pani meie kasti. Teise peale kirjutas õige nime, aga pani ikka meie kasti. Kui eksitusest aru sai, oli hilja, silte enam kätte ei saanud, pani siis sildi, et tooge postkontori. Edasi: kui viin sildi postkontori, jõuab silt õigesse postkasti kõige varem homme, aga kui annan kohe, jõuab veel täna.) Aga kirjakandja on lihtne inimene: õige nimega sildi topib ta kohe õigesse postkasti (mis on meie omast kaks kasti kõrgemal ja laeni täis), vale nimega (V.) sildi kohta ütleb, et aga siin on ju teie nimi, ja üritab panna selle meie kasti. Mina: aga mõlema peal oli sama tähtimiskood, see käib eelmise sildi juurde. Kirjakandja vaatab umbusklikult, ütleb, et aga siin on ju teie nimi, ja panebki mulle kasti. Lähen minema. Lõuna ajal õngitsen sildi kastist välja ja viin üles, kus kavatsen jahvatada selle tibutoiduks: kui see tõesti on mingi paki jaoks, mis ootab kedagi postkontoris, saadetakse selle jaoks nädala pärast kordusteade, mis eeldatavasti jõuab õige adressaadi postkasti, kuigi arvestades seda, et naabri mahukas postkast oli laeni täis, ei ole ta kohal olnud umbes aasta.

Lõuna ajal käin kodus seepärast, et alles jaamas meenus, et mul on vaja tingimata teha homseks ülekanne Eesti pangakontole, et maksta homseid arveid, aga unustasin koodipulga maha, ja kui teen ülekande päeval, jõuab see homseks veel kohale. Kodus on keegi elukas sittunud ja kusnud keset tuba; diivanikaamera on jäädvustanud vaatepildi, kuidas Št püherdab diivanil (fotograafiliselt väga kaunis). Pärastlõunal jäädvustab diivanikaamera hoopis põrandat. Kaamera vaatenurk on kole kitsas; üksõhtu proovisin, kas selle objektiivi ette saab paigaldada telefonikaamera lainurk-lisaläätse. Ei saa, lääts on väiksem. Tuleb kolasahtlist välja otsida üle-eelmise taskufotoka lainurkadapter. Käin päeval koertega jalutamas, aga see ei aita, situtud ja kustud on tuppa ka õhtul. Videovalve näitab, et vähe enne on Št käinud söömas õunu, mille linnud on maha visanud.

18.1.17

K, 3565. päev: saladused II

Koerakaamera teatab hommikul, et öösel Št diivanil olnud ei ole.

17.1.17

T, 3564. päev: hambaarsti juures, saladused paljastuvad

Panen hommikul kaamera vaatama paremini diivani poole; E paneb diivani keskele Št-t hirmutava kõrvarohu (püsti vastu seljatuge).

Jätkan eelmise aasta kontserdikavade köitmist: täna saavad kavad pressi vahele. Juba klammerdatud brošüüride köitmisel saab sinna pärastpoole liimida ka seljapaela, ei pea pakki võtma pressi vahelt, sest selle sinna sirgelt saamine on alati jube jamps, sest vaja on vähemalt kolme kätt: üht hoidma kumbagi lõikelauda, kolmandat keerama esimest pitskruvi; pärast teiste keeramiseks ei ole vaja lõikelaudu enam hoida. Aga täna tuleb mõte, et kui pitskruvid oleksid maas püsti ja köidetav paberipakk joonduks kenasti alles pitskruvide peal, siis saaks läbi kahe käega. Selleks on vaja sälkudega pappalust, pitskruvide sabad lähevad sälkudesse ja papp hoiab pitskruvid püsti.

Lõuna ajal Kõrgmetsa pangaautomaadist sularaha, kodust naaberlinna kaart, siis hambaarsti juures, siis postkontoris, siis tagasi korterisse, kast ära, siis tööle tagasi.

Hambaarsti sekretär on seesama vaikse häälega noorik, kellega rääkisime reedel telefonis ja ma rohkem aimasin, sest teisel pool seina möllas lööktrell (ja mitte ainult teisel pool seina, vaid ka korrus kõrgemal – hea betoon, kui sedasi kõlab). Küsib, mis keeles räägime; pakun, et saksa, ja lähen sujuvalt üle inglise keelele, ning siis (kui näen, kuidas arusaamise helk silmest kaob) poolelt lauselt edasi üle saksa keelele. Aga saksakeelse hambaarsti juures ma varem olnud ei ole, nii et toimub hetkeline mõistmatus, kui ta torgib mind siit ja sealt ja küsib tegusõnaga spüren, mille kohta mul ei ole aimugi, mida see tähendab. (Ainus, kus olen seda kuulnud, on sõnas Spürhund ehk koer, kes ajab verejälge, seega rohkem nagu haistmine, aga mismoodi hammas haistab? Sellest segadus.) Oletan, et kas on valus. Saan teada, kas üldse näonärv tunneb. Nüüd olen siis targem. Surgib kaks korda hambad läbi ja rohkem ei tee täna midagi.

Pakki koju tuues märkan, et kõrvarohu pudel on pikali; panen selle püsti seisma lausa diivani keskele. Jaama bussipeatuse kohvikust kaasa võileib; üks müüja püüab välja ajada kohvikusse sooja tulnud tuvi, aga tuvi ei ole loll. (Emery raamat kirjutas, et tuvi on üks põhjalikemalt uuritud linde, kuigi tuvide vaimuanded ega lennuomadused eriti säravad ei ole. Suht hiljuti on leitud tuvi noka kandist magnetiidikristallidega rakke, mis ilmselt reageerivad magnetväljale ja aitavad navigeerimisel, aga kuidas magnetvälja suuna signaal tekib, seda veel ei teata.)

Õhtul kirjanduse tund, esimene kohtumine pärast jõule.

Postkontori teabeekraani järgi on praegu ekstreemne ilm (–2 °C), paljudel ehitusplatsidel töö seisab, inimesed käivad karusnahast kasukates, läkiläkides ning vahivad mind kui segast, kes sajal meetril majast bussini käib hõlmad valla ning ei kanna mütsi. Kõnniteedel on kohati (nt raudteejaama juures) sama paksult soola nagu filmi „Kolberg” (1945) võtetel ning sõiduteed on kaetud valge kirmega. Naelrehvitute naabermaade mõjul on pooled autojuhid segaduses ning bussijuhid pidurdavad täna äkilisemalt kui muidu. Kirjandustundi minnes pidurdab buss sedasi, et meie seltskonnast 2/3 lendab vastu seisukohtade põrkepatja (mis algselt on vist midagi nagu ratastooli toeks, aga see on õnneks kõrgem, kasulik ka seisjaile). Tagasi tulles on meid samas bussis neli; vähe enne jaama pidurdab buss nõnda, et mina, kes ma poolenisti toetun ratastoolikoha külgtoele ja poolenisti hoian vasaku käega kinni samast, lendan algul vahekäiku u 45° nurga alla ning siis suisa horisontaali, aga mitte päris põrandale. Nii 10–15 cm jääb puudu. Vasak käsi hoiab kogu aeg torust kõvasti kinni, nii et kogu keharaskust pidurdas vasak delta- ja rinnalihas. Siis tõmban sama vasaku käega end sellest asendist ka üles, mis on teine vägitükk, mida ma korrata enam ei suuda. Vähe aja pärast röögib bussijuht, ega musjöö ole end vigastanud; ei ole.

Diivanil seisab kõrvarohu pudel samas, kuhu ta lõunal panin, aga kaamera võetud piltidelt selgub hirmus tõde – kuidas Št, kes kunagi ei tüki diivanile, päeval seal peal pikutab. Pärastpoole on ta osavalt kõndinud mööda diivani nii, et kõrvarohu pudel on jäänud ilusti püsti. Siis panen kaamera tegema ka öövõtteid ning valan kontserdikavade paki seljale kavade vahele vagudesse esimese liimi(vbl saab üldse ilma seljapaela külge õmblemata; vaatame).

16.1.17

E, 3563. päev: pakiautomaat on mugav, aga lugege tariife ikka hoolikalt

Panen hommikul linnukaamera jälgima diivani. See reageerib liikumise peale, töötab ka öösel, püsib ärkvel palju päevi (vana – algeline action-kaamera – püsis ärkvel kolm tundi ja selle pildikvaliteet oli hirmus); teeb vaate liikumise peale sekundi tagant kolm fotot (kuigi reageerib üsna aeglaselt, nii sekundi – vana reageeris kiiremini, näiteks välgule niimoodi, et välgunool jäi pildile); pildisuuruseks panen 2 MPix ja 16 GB mälukaardile mahub ligi 5000 võtet.

Jaama postkontori iseteenindusest pakid posti. HH pakile panen kogemata liiga vähe marke, meenus õhtul (suurus õige, paksus vale). Pakk tuleb veebruaris tagasi, lasen peale kleepida puuduva margi, saadan uuesti.

Keeletunnis loeme kolepikka (normaalsest raamatust 3 lk) lugu, kuidas kirjanik oli lapsena sõja ajal maal puhkusel ning mis seal kõik oli. Uusi sõnu nii mis tapab. Osa on murdes, nii et õpetaja ka ei saa aru ega riiklik sõnastik aidata (näiteks saladuslik sõna Leider, mida oli jutus kaks väga suurt eksemplari seotud kirsipuu külge – sõnastik ütlevat, ütleb õps, et parknahk nagu saksa Leder, ma pingutan ettekujutust, et mida need teevad püsivalt kirsipuu küljes, kuni välgatab, et võib-olla redel nagu saksa Leiter).

Midagi ei ütle ka diivanipildid, sest kaamera on vaadanud pisut vales suunas ja piltidel on ainult diivaniesine, mitte -pealne. Teine elukas, Šp, saab täna 13.

15.1.17

P, 3562. päev: hulgaks ajaks viimast korda hiinakas

Hakkan köitma eelmise aasta kontserdikavu. Prindin välja isegi eeposelaulikute kontserdi teate; printer on üllatavalt kõbus (kõik värvid on olemas, valgeid jooni ei ole). Nüüd olen targem, lahtisi lehti tohib köite vahele liimida, aga mitte teipida (silikaatliimi taolise liimiga teip reageerib, PVA-liim teibi külge ei jää).

Õhtuooteks muudkui sööme: sai, puuvili, teine puuvili, väike kohv. Siis lähme Vanasse Taosse, kus eelroog „Koka tervitus” (selle järel on kõht juba täis) ja siis pearoog ise. Ägisedes tagasi. Homme olen 2½ kg raskem kui täna.

* * *

Õhtul istun diivanil ja pakin Hamburgi saadetavat kommipakki. Tunnen ägedat kusehaisu; oletan, et need on diivani all lebava Št karupüksid. Pärast istub samas E, kes tunneb, et diivan on ka märg. Selgub siis hirmus asi, et diivani peale on kustud. Et Šp ise diivani peale ei saa, langeb kõigi süüdistav pilk Št peale ja siis langeb diivani peale mitmesuguseid kodukeemia vahendeid eemaldama kusehaisu.

Kapist võetakse viimatine linnukaamera, puhutakse tolm ära, visatakse lekkinud patareid ära, kraabitakse klemmidele lekkinud patareisisu minema, pannakse kuupäev ja kell õigeks ning meenutatakse, kuidas see üldse töötas.

Konsiilium oletab, et küllap ajasid Št ja Šp üksteist taga, Št hüppas eest diivani peale, väänas haiget jalga, kusi valust (nagu mõni aeg tagasi kuses ta ootamatult ja palju iga hüppamise peale).

14.1.17

L, 3561. päev: linnas

Linnas. Tühi inglise raamatupood, siis kirjatarbed ja tavaline raamatupood. Siis taldrikupood. Siis kohvikus lõuna, kus on uus kelner, kes pillab kõike. E näeb oma kohalt kööki, kuidas mu veini valatakse teise klaasi ümber ja kuidas seesama kelner sööb enne serveerimist kellelgi taldrikust friikartuli ära.

13.1.17

R, 3560. päev: jalg ukse vahele!

Hommikul saame kõik peaaegu kreepsu, kui E väljub just siis, kui saabun koertega jalutamast. Garaažiuksest tuleb lilletädi, mängib koertega, E väljub liftist, Šp lõpetab mängu esimesena, jookseb lifti, lifti uksed hakkavad sulguma, ma saan jala vahele. Muidu on liftiga alati nõnda, et ma seisan serviti uste vahel, kuni koerad on sees/väljas. Üldiselt lift saab aru, kui midagi on ukse vahel, ja teeb uksed uuesti lahti, aga väikese mõtlemise peale.

Helistab hambaarsti sekretär ja ütleb, et õhtul tahab hambaarst minna varem koju (ähvardatakse hirmsat tuisku), kas mulle sobiks lõunal mingi aeg. Ei sobi. Pakun, et mulle sobib järgmine nädal mingi aeg ka. Lepime kokku, et T kell 13.15 – või midagi sinnapoole aiman umbes kuulvat, sest naaber vahetab aknaid ja töömehed möllavad lööktrelliga, meil on kõige vaiksem vannitoas. Nüüd võiksid nad saata uue aja jaoks kinnituse ka, muidu senise aja kohta saatsid umbes kuus meeldetuletust.

Õhtul pärast poodi selgub, et hambaarst on mulle helistanud kl 18.03 (tuisk jäi ära).

Vana hea Heido Ots on leiutanud, et miljondiku ja miljardiku lühendid ppm ja ppb ikka eesti teksti ei kõlba, tema pakub miljondiku lühendiks mlnk ja miljardiku lühendiks mrdk. Tule taevas appi, tõeste. Tõlkimise põhitõde: lühendit ei tõlgita uueks lühendiks. ppm ja ppb ei pruugi tingimata olla inglise keeles, mida ta tahab vältida (parts per million/billion), vaid näiteks ladina (partes per millionem/billionem). Kui teada-tuntud lühendid ppm ega ppb ei kõlba, kõlbab ometi kirjutada SI-pärase ühikuga: ppm = mg/kg jt, ppb = µg/kg jt (peale selle kasutatakse ppm-i ja ppb-d sageli valesti, nt õhusaasteaine kontsentratsioon 50 mg/m3 ei saa olla 50 ppm, vaid on edasi 50 mg/m3), nii et ei ole vaja leiutada uusi lühendeid. (Keeleökonoomika – uut ei tehta, kui seda tingimata vaja ei ole!)

Täna möödub 220 aastat merelahingust, kus kaks Briti fregatti ründasid kaks korda suuremat Prantsuse liinilaeva, mida peeti järgmine pool sajandit enneolematuks julgustükiks. Nimelt leidis fregattide komandör, et tormise mere tõttu ei saa liinilaev avada alumisi suurtükiluuke ega seega kasutada raskemaid kahureid. (Algelise arvutimängu Age of Sail demos oli sama olukord, kaks Briti fregatti vs. Prantsuse liinilaev, aga selle lahendamiseks oli vaja risti teistsugust taktikat kui päriselt – päriselt vältis liinilaev sattumist Briti laevade vahele ja püüdis saada need samale poole, mängus võitsid britid just siis, kui mõlemad laevad olidki samal pool, nii et nad said tulistada sagedamini kui liinilaev, ning prantslased võitsid siis, kui laev oli Briti laevade vahel ja sai tulistada kumbagi ükshaaval külje kõigi kahuritega. Viis aastat hiljem oli allveelaevamängus Silent Hunter II nt U-47 Scapa Flow lahingu võitmiseks vaja kasutada aga just tingimata ajalooliselt õiget taktikat – lähenemist ootamatu nurga alt läbi kitsa saartevahelise väina jne.)

12.1.17

N, 3559. päev: ohtlik elukutse

Lehes kirjutanekse, et Venemaal tahetavat ärakeelda suitsetamine* kodanikele, kes sündinud alates 2015. aastast, sest president ise ei suitseta. Tore keik, aga – hm – aastaks 2031, mil need kodanikud on 16, on ta ise 79 ja ei ole teada, kas ka elus ja terve. Arvestades Venemaa valitsejate eluiga viimase poole tuhande aasta jooksul (Moskva suurvürstid, Venemaa tsaarid ja keisrid, NLKP peakirjutajad, 76-aastaselt surnud Jeltsin) ei ole hõisata midagi (keskmine ± standardhälve):
  • NLKP peakirjutajad (ilma Gorbatšovita, kes on 85-aastane ja paljude surmauudiste kiuste elus): 73 ± 9 a
  • NLKP peakirjutajad (ilma Gorbatšovi ja ka Malenkovita, kes valitses paar aastat Stalini ja Hruštšovi vahel ning suri 1988 kõrges 86 a vanuses): 70 ± 8 a
  • Venemaa keisrid (Peeter I – Nikolai II): 46 ± 14 a
  • Venemaa keisrid XIX–XX saj (Paul I – Nikolai II): 52 ± 6 a
  • Venemaa keisrid XVIII saj (Peeter I – Katariina II): 42 ± 16 a
  • Venemaa tsaarid ja keisrid (Ivan IV – Nikolai II): 44 ± 14 a
  • Moskva suurvürstid alates 1500, Venemaa tsaarid ja keisrid (Ivan III – Nikolai II): 45 ± 15 a
  • Venemaa tsaarid XVII saj (Boriss Godunov – Feodor III): 40 ± 16 a
  • Moskva suurvürstid ja Venemaa tsaarid XVI saj (Ivan III – Feodor I): 53 ± 9 a
Mis ühtlasi tähendab, et tsaar on eluohtlik amet. (E loeb raamatut kirurgia ajaloost, mille autor on analüüsinud, kui kaua on paavstid elanud pärast paavstiks valimist, ja järeldanud, et paavstiks valimine on halvema prognoosiga kui või südamehaiguse või vähi diagnoosi saamine!)

* WHO statistika järgi (link) suitsetab Venemaal praegu vähemalt 15-aastastest meestest 59% (Eestis 41,2%, Soomes 23,2%, Indoneesias 76,2%, Etioopias 8,9%) ja sama vanadest naistest 22,8% (Eestis 24,9%, Soomes 18,5%, Naurul 52%, Nigeris 0,2%), maailmas inimestest 22% (link).

11.1.17

K, 3558. päev: nüüdisooper lava tagant

Hommikul saan läbi Nathan Emery lindude käitumise raamatu Bird Brain: An exploration of avian intelligence. See jutustab, mis seisus on lindude käitumise uurimine maailmas; mida teatakse ja mida mitte. Lugemiselamus on umbes samasugune kui 8-aastasena Niko Tinbergeni „Loomade käitumist” lugedes.

* * *

Õhtul on ooper, teatri lava taga, täpsemini tagalaval, kuhu on tassitud muidu väikeses saalis olevad istmed. Lava on samas kohas kui tavaliselt, aga publik on vastassuunas (ja saabub kohale keerukat teed mööda, esinejate ja lavatööliste puhketoast mööda, mööda ka suurtest klaasväravatest, mille taga seisab ooperi dekoratsioone tassinud veok).

Tükk on nüüdisaegne iiri ooper (neil on ka veebileht, aga ma linki ei pane, seal on tänane etendus sees), Operabase’i järgi sel hooajal maailmas ainus lavastus. Neli osalist, väga keerukas muusika, keerukas sisu.

Näib, et olen saalis üks väheseid, kes on kavast sisukokkuvõtte läbi lugenud ja saab seetõttu aru, mis laval toimub. Enamik ei ole ja mõistatab: „Kes need inimesed on? Kus nad on? Miks nad olid autos? Kas see on hotell? Miks nad on hotellis? Mis balloon ühel käes on? Miks üks ronib mööda seina? Miks nüüd tuled vilguvad? Miks nad nüüd laulavad? Miks nad laulavad pika juhtmega mikrofoni?” jne jne.

Kohati väga moodne, neljast tegelasest kuseb laval (pantomiimina) kaks (üks kaks korda, teine peseb pärast ka käsi), kaks oksendavad (mitte päris, ega); taldrikud ja klaasid lendavad kokku mitusada meetrit. Näen inimeste vahelt pisut ka orkestrisse: otsevaates on klarnetimängija (kellel on kaelas ehe, mis ühe ajutise prožektori valgel helgib nii, nagu oleks seal sees patareiga lamp, ja vahepeal on ta nii kurb, nagu oleks tal läinud pill katki) ja kontrabassimängija (kes profiilis nähtuna meenutab, ütleme, Chuck Norrist – kontrabassiga, kujutage ette ise); löökriistamängijast näen poolt, mitte nähes, mida ta teeb kahe viiulipoognaga. Suuri trumme on kaks, üht mängib elektrikitarrist ja teist löökriistamängija (jalaga).

See, et ma saan aru, mis toimub, ja lavalolekut elavalt jälgin, tagab muidugi ka kõigi osaliste pilgu.

Ooperiosaliste loetelu ütleb, et inglise naise kehastajat kuulsime oktoobris 2015 samal laval (aga õigelt poolt) mereröövlite tükis kindrali esitütrena.

10.1.17

T, 3557. päev: rongid

Šp on täna öösel vait.

* * *

Jagab kooliõde arvamuslugu, kus mainitakse reisirongidega seoses sõnu „Eesti raudteevõrk”. Eesti ja raudtee küll, aga võrk?! Kui vaatame, kuidas liinid paiknevad kaardil, võiks sedasi ka õnge nimetada kalavõrguks jne (Dougal, this is a record, not a record collection). Mu arust on raudtee parem kui mitteraudtee, aga reisiraudtee olemusest ei ole Eestis hästi aru saadud:

  • vanades raudteeriikides sõidavad liinirongid kindla sagedusega, nt iga 30 minuti, 1 või 2 tunni tagant, mitte ei ole sõiduplaan vaadatud kohvipaksu pealt, nii et inimesel peab sõiduplaan olema kodus naela otsas
  • kõik reisijad ei taha sõita ainult punktist A punkti B, mõni tahab sõita ka edasi punktidesse C ja D
  • uusim praegu kasutatav reisiraudteetrass ehitati 1930. aastatel
  • 5 maakonnakeskusse 15st reisiraudtee ei ulatu (Haapsalu reisirongiliiklus likvideeriti 1995, Kuressaares 1955, Paides 1972, Võrus 2001; Kärdlas ei ole raudteed kunagi olnudki)
  • samal liinil peaks sõiduaeg olema kogu aeg sama, mitte olenema suunast ja kellaajast
Huvi pärast mängin Elroni sõiduplaanirobotiga kõik kombinatsioonid läbi (11. jaanuari 2017 kohta) ja saan teada:

  • Kõige sagedam raudteeühendus maakonnalinnade vahel on Raplast Tallinna (16 korda päevas); Tallinnast Raplasse saab päevas 15 korda, Jõgevalt Tartu 10 korda, Jõgevalt Tallinna, Tartust Jõgevale, Tallinnast Jõgevale ja Tallinnast Tartu 9 korda. Peale selle võib olla ka ühendusi, kus rongi on vaja oodata mitu tundi või istuda ümber kaks korda, mida Elroni robot arvutada ei oska.
  • Kahe ümberistumise või mitmetunnise ootamisega ühenduste teadasaamiseks tuleb sõiduplaanitabelitega mängida ise. Eesti raudteeühendusega maakonnakeskuste vahel sõitmiseks üle kahe korra ümber istuda vaja ei ole, ehkki ooteajad võivad olla mitu tundi.
  • Pikim päeva ühe ümberistumisega minimaalne sõiduaeg (koos teise rongi ootamisega) maakonnalinnade vahel on Viljandist Tartu (5 h 5 min; kusjuures tagasi saab pool tundi kiiremini), lühim (ümberistumiseta) on Jõgevalt Tartu (27 minutit; tagasi 28 min).
  • Kahe ümberistumisega ühenduste päeva kiireima sõidu kestused on stiilis „tunne oma kodumaad”: Põlvast Pärnu (13 h 47 min, tagasi 10 h 37 min), Pärnust Jõhvi (10 h 11 min, tagasi 6 h 46 min), Põlvast Viljandi (10 h 7 min, tagasi 9 h 13 min) ja Pärnust Valka (9 h 6 min, tagasi üllatav 3 h 57 min – mis tähendab, et sõit Valgast Pärnu on 2½× kiiremini kui Pärnust Valka).
  • Linnulennul on suurim kaugus raudteejaamaga maakonnalinnade vahel kaugus Tallinnast Põlva (204 km) ja lühim Tartust Põlva (41 km). Mööda umbkaudset trassi (sirgjooned lähimate raudteega maakonnakeskuste vahel, Tapa asemel arvestasin Rakveret) on pikim Valgast Viljandi (415 km) ja üle 400 km on veel Valgast Pärnu (403 km).
  • Eriti lõbusaks läheb aga, kui linnade linnulennulised vahekaugused jagada sõiduajaga, mis on tugev argument selle poolt, et Eesti raudteesüsteem ei ole võrk (keskmine efektiivne sõidukiirus on 46 km/h). Kõige aeglasem päeva kiireim ühendus on Viljandist Valka ja Põlvast Viljandi (efektiivne kiirus 9 km/h). Aeglasemalt kui hobusega (viis versta veerand tunniga = 21 km/h) saab veel Viljandist Põlvasse (10 km/h), Põlvast Pärnu (11 km/h), Pärnust Valka (12 km/h), Valgast Viljandi (13 km/h), Viljandist Jõgevale (14 km/h) ja tagasi (16 km/h) ning Pärnust Jõhvi (19 km/h). Pärnu-Viljandi liin on kumbagi pidi pisut kiirem (22 km/h). Kõige kiirem naaberlinnade vaheline sõit on Jõgevalt Tartu ja tagasi (100 km/h). Trassi mööda arvutatuna on kõige kiirem sõit Jõgevalt Tallinna ja tagasi (108 km/h) ning üldse keskmine on 65 km/h.
Lapsepõlvest mäletan, et maal Kesk-Eestis keegi vanamees meenutas, kuidas oli Eesti ajal Tartus sõjaväes ja sai ööpäeva puhkust, ent rongiga ei olnud võimalik sõita ööpäeva jooksul koju ja tagasi Tartu (kuigi siis oli olemas Tamsalu-Türi raudtee). Mida me siis mõtlesime, et voh nüüd on rongid kiiremad. Aga ei ole! Nagu ka läinud enne sõda kiri kogu Eestis kohale järgmisel päeval (mu lapsepõlves läks kaks päeva, esimene päev sorditi), kusjuures siis sorditi kirjad läbi algul koguvas postkontoris ja siis uuesti jaotavas postkontoris, mitte üks kord nagu praegu, mil Omniva ei suutvat tagada, et kiri läheb Eesti piires kohale nelja päevaga. Nagu ka tudengiajal, kui kord sain ühes naaberriigis teisipäeval vastuse kirjale, mille olin postitanud neljapäeval, kusjuures adressaat elas mitte Tallinnas, vaid maal metsas.

9.1.17

E, 3556. päev: natuke vähem õudne öö

Šp ravikuur lõpeb ja ühes sellega lõpeb ka koertega ühismagamine elutoa diivanil. Muidugi ei meeldi asjade selline korraldus Šp-le ja ta nõuab diivanit öö läbi. (Ise ta diivanile ei saa, õigemini ei oska sinna hüpata – ta ei ole taibanud, et diivanile saamiseks on vaja võtta hoogu ja hüpata jooksu pealt, ta hüppab koha pealt ja sedasi ulatub diivanile ainult poolenisti.) Õnneks enam mitte valu pärast valjusti ulgudes nagu öösel vastu reedet, vaid vaikselt kiunudes. Enamasti sedasi, et istub magamistoa ukse taga, ükskord koos kiire sabaliputusega ja aeg-ajalt vaadates üle õla diivani poole. Seekord loendan, mitu korda – 32 (kolmkümmend kaks; kuni 10-ni peast, see oli suhteliselt järjest, edasi loenduriga). Aga asjade käik on rahulikum kui õuduste ööl vastu reedet, sest Šp häälitseb tihedamalt kui enne, ma ei jõua vahepeal uinuda (paaril korral lihtsalt ootan magamistoa uksel) ning pikim aeg, mil ta on vait, on ligi kolm tundi (ööl vastu reedet 40 minutit). Hommikul loen pakendi infolehelt, et tavaline ravikuur on 4 päeva (Šp-le määras arst 5); mõju oli pikaldane, näiteks esimese poole päevaga kadus loidus ja koeral oli äkki jõudu ulguda; Šp hakkas minema lõbusamaks umbes kolmandal päeval. Kõrvalnähud olevat käitumismuutused: kui Šp on diivanil, kraabib ta diivanikatet, nii et karvatordid taga.

Panen kirja aja hambaarsti juurde – vallakeskuses, kirja saab panna nüüd internetis, ajad ka õhtul, väga mugav.

8.1.17

P, 3555. päev: sünge Nikita filmis

Õhtul söömas Vanas Taos.

* * *

Igavfilm Season of the Witch (2011), karbil pealkirjaks Der letzte Tempelritter – hoolimata asjaolust, et filmi kumbki rüütel ei ole templirüütel (ja nad ei ole ka viimased jne). Filmi rüütlid on hoopis Saksa ordust, nagu näitab kotkas nende atribuutikal (mul isiklikult on tunne, et see on sama kaljukotkas kui Saksamaa vapil – kuivõrd 1870. aastatel moodustunud Saksamaa põhines Preisimaal, mis omakorda põhines Saksa ordu Preisimaa maavaldustel). Ja, noh, et Saksa ordu tegutseb seniajani, ei saa pealkirjaks panna „Viimne Saksa ordu rüütel”; see viimase templirüütli väide on ka prantsuse pealkirjas. Google väidab, et maakeelne pealkiri olla „Musta nõia aasta” ja kuigi filmis näidatakse nõida oluliselt rohkem kui templirüütleid (keda ei näidata üldse), ei ole see nõid kuigi must (ega ausalt öeldes ka eriti õudne). Must nagu määrdunud on kogu filmi kunstiline kujundus, mis on porine ja katkulaipu täis.

Filmi peamiseks väärtuseks on, et peategelast (rüütlit, mitte nõida) kehastab Nicholas Cage. Cage selgub olevat näitlejanimi, kodanikunimi on tal Coppola, Francis Ford Coppola oli ta onu. Mis seletab paljutki, hehee. Teist rüütlit kehastab Ron Perlman – mitte see plastikakirurg, vaid see, kes oli „Roosi nimes” (1986) Salvatore (mis roll olnud tal umbes kolmas filmiroll ja mille järel plaaninud ta filminäitlemisest loobuda, aga läks teisiti). Kõigil on säravvalged ameerika hambad ja sile nahk ning rüütleil ei ole ühtki mõõgaarmi. Internet väidab, et Perlman mängivat paremini kui Cage, aga see võib tulla sellest, et kogu filmi näitlejatöö on nii põhjas kui olla saab ning Cage esitati selle rolli eest 2012. aasta halvima filminäitleja auhinnale, aga Perlman mitte. (Ei saanud, auhinna sai hoopis Adam Sandler.) Kõrvalosaliste seas on kaks tuttavat nägu – preestrit kehastab näitleja, kes ühes teises, hoopis paremas 2011. a filmis etendas Briti peaministrit (Johnny English Reborn), ning teejuhti näitleja, kes alles eile üritas kolmandas 2011. a filmis musitada näkineiut (Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides).

Inglise Wikipedia ütleb, et Rotten Tomatoes andis filmile hindeks 9%, saksa oma, et 8%. Et isegi halenaljakas ei ole, aga saavat vaadata joomingu taustaks. Ühe arvustuse järgi olla kaameratöö, kostüümid ja kujundus hea, aga montaaž, muusika ja eriefektid jubedad. Teise arvustuse järgi olevat film „õudusfilm, mis ei ole õudne, fantaasiafilm, mis näeb välja nagu vanaaegne videomäng, ja ajaloofilm, mis ajalugu väldib”.

Filmi sisu on, et musta katku – XIV sajandi keskel – tekitas end nõidades ilmutanud koletis. Filmi peategelastest rüütlid on ristisõjast tüdinud väejooksikud – XIV saj võitles Saksa ordu ainult leedukatega, aga filmi algul näidatakse lahinguid miskipärast kõrbes ja vaenlased kannavad turbaneid. Kusjuures CGI-lahingustseenid kleebiti filmi juurde aasta pärast muud filmimist, kui proovivaatajad kõngesid igavuse kätte ära. Mitmekesisuse mõttes on sama koreograafiaga lahingutele pandud taha erinev ilm ja valgus ning sildid ütlevad, et lahingud toimuvat eri kohtades.

Filmis näeb ka Steiermarki mererannikut (kuigi XIV saj nimetet piirkond mereni ei ulatunud), raudrüü on XIV sajandi kohta pisut ebausutav, mungad kirjutavad usutekste ümber ilmaliku käekirjaga, kohati on gooti hoonete seas barokki, ühes kohas desinfitseeritakse haavu brändiga (brändi ilmus samal XIV sajandil, aga desinfitseerimine alles väga palju hiljem) – ilmselt on palju pirakaid veel, ma eriti tähelepanelikult ei vaadanud. Arvustused panevat peale halva näitlemise pahaks ka seda, et ükski tegelane ei ürita ühtki naljakübetki. Ning eriti kurb on, et kahe osalise (preestri ja nõia) filmograafias on just see film mainitud kui üks nende karjääri märkimisväärsemaid – kuigi vahest (lõpetagem siiski positiivse noodiga) hoopis seepärast, et nad just seal võtetel tutvusid ja mõne aasta pärast abiellusid.

6.1.17

R, 3553. päev: õudne öö

Šp on haige, eks ole, mis peamiselt väljendub südantlõhestava nutmisena (kiunumise ja ulgumisega). Vaikse ina kannatab veel ära, kiunumisest võib loota, et see läbi seinte ei lähe, aga ulgumine – eriti Šp võimsa häälega – läheb. Vähe leevendab olukorda selts ehk koera juures olemine, aga seda ei saa teha öösel muud moodi kui võttes koera diivanile. Eelmised kolm ööd veetis E koos koertega seega diivanil, öö oli väga rahutu, sest Šp tallas, kaapis ja ähkis ringi ning lakkus kõike ja kõiki. Eile päeval ärandas Šp maast E sussid (mis on üldiselt sama värvi kui Šp ise) ja tassis need endale pesasse. Vastu tänast E enam ei jaksa, koerad on elutoas üksi ning algul, esimesed kaks tundi, mil istun ja pilte nokin, on kõik üsna rahulik (Šp isegi magab vahepeal mitu raksu), aga siis, kui ise magama lähen, läheb see hiina piinamine lahti. Kõige kiiremini vallandub ulg kolm sekundit pärast elutoa ukse sulgemist (ma ei jõua isegi voodini); kõige vähem saan korraga magada 7 ja kõige rohkem 40 minutit. Ütlen Šp-le hirmsaid ähvardusi, kui ta vait ei jää. Seitsmest lasku mida iganes, aga 22–7 on majas öörahu. Vahepeal käib E ka. Vahepeal on mul jumala savi. Ravi on tekitanud esialgu olukorra, kus valu on kadunud, aga kurbus mitte – jõudu ulguda on seda rohkem. (Mõlemad koerad, Šp ja Št, on õpetatud olema toas vait.)

5.1.17

N, 3552. päev: vanad pildid

Hommikul on teises bussis (jaamast tööle) itaallaste kelner, kes elab meist vähe edasi ja teeb alati näo, et ta meid ei tunne. Ta tuleb kesklinna poolt ja väljub mäe otsas esimese suure poe juures.

Tööl õhtul peopiltide ilmumine rahvale.

Kodus on piltide ilmutamise järg lõpuks möödunud aasta märtsis (5. ja 12. III) kullide juures. Möödunud on nii palju aega, et ära visata kahju ei ole – alles jäävad ainult heaks märgitud üksikud ja ülejäänud >90% viskan ära. Ühes sellega väheneb ka 2016. aastal tehtud fotode arv – ma failinumbrite järgi lugeda ei viitsi, loendada saab seega ainult arhiivi alles jäänuid. Erakordne asi: kõvakettale tekib paar giga ruumi juurde. Järg on 5. märtsi poole peal, sel päeval võetud 1700 fotost (failinumbrite järgi – kusjuures üritus ise jäi ära, kohaletulnuid lasti niisama sisse, jalgupidi paksu pori sisse) on läbi 800, alles sadakond.
 
LSO kontserdi magasin maha, välja müüdud. Kontserdisaalis näidatava kino teine seanss on tänaseks ka välja müüdud (üleeile oli veel mitmeid vabu kohti). Kahe kontserdi ja kahe ooperi piletid.

4.1.17

K, 3551. päev: igasugust

Esimene tööpäev oli nõnda karm, et kohe teise tööpäeva hommiku võtan vabaks – Šp on haige ja peab minema arsti juurde. Arst paneb võrdlemisi ootamatu diagnoosi; Šp näitab end parimast küljest, käib nagu nööri mööda, ei tiri, ei vingu, ei kuse pärast tänavale.

Õhtuks on päeval antud (ja tohtri süstitud) rohi mõjunud sedavõrd, et Šp käib ja jookseb, mitte ei istu ainult pesas nagu seni (aga haigus üle läinud ei ole, nagu räägin reedel).

Ükspäe jäi meie poe parklas („Kõrgmetsa ühe supermarketi parklas,” kirjutab leht – Kõrgmetsas ongi ainult üks supermarket) inimene auto alla, eluohtlikult vigastatud, kontaktivõimetu (ja, nagu kirjutas leht mõni päev hiljem, suri vigastustesse). Leht meenutab liiklusohutusasutuse soovitust, et jalakäijad kandku helkurvesti või „muud peegeldavat aksessuaari” (portez une veste ou autre accessoire réfléchissant).

Ja pätid, kes 2013 röövisid Cartieri poodi Suurel tänaval ja mööda Suurt tänavat jooksu pistsid ja keegi neid kätte ei saanud, on nüüd kohtu ees ja prokurör nõuab neile 12 aastat vangimaja.

2.1.17

E, 3549. päev: varsti tööle

Viimane puhkusepäev. Postkontor, pood.

Valmivad viimased töökoha jõulupeo pildid. Viimasel hetkel leian, et valitud piltide lõpptöötlemisel pandud valgus (2950…3150 K) on liiga sinine, ja pean kõigi piltide valgust timmima kollasemaks (3200…3400 K).

* * *

Puhkus möödus üldiselt midagi eriliselt tegemata, sest tervelt nelja asja, mida muidu teinuks, takistasid kolikambrisse ajutiselt ladustatud asjad, rohkem või vähem, vähemalt hea ettekäändena:
  • Uued seinavalgustid kolikambrisse – ei pääse ligi, vaja on seina puurida, selleks on vaja tõsta valgusti alt asjad ära, et puurimissodi ei kukuks asjadele peale, aga asju kuhugi ruumi tõsta ei ole, ladustatud asjad on ees.
  • Vannitoa lae värvimine – ei saa, ladustatud asjad on värvi, rullide ja maalriteibi peal.
  • Seaehitus – ei saa, seaehitusmaterjalid on alumises kastis, ülemist kasti ruumi ümber tõsta ei ole, põrandal seaehituseks vajalikku vaba ruumi ei ole.
  • Köitmine – ei saa, köitmismaterjalide kastidele ei pääse ligi, osa köidetavaid ajakirju on ladustatud asjade all, nende sortimiseks, järjestamiseks, pressimiseks ja pakki liimimiseks ruumi ei ole, kaanepapp on ladustatud asjade taga (plaan oli liimida ümberispaber + selg pooleli köidetele ning kõik seni lahtised aastakäigud järjest pakkidesse, sest edasised toimingud (poognate paela külge õmblemine, kaaned, selg, ümbrispaber) korraga vaba ruumi nii palju ei vaja, pakki liimimine kestnuks nii pakk/köide (pool aastakäiku) päevas; teine plaan oli köita 2016. aasta kontserdikavad, nüüd õige kaanematerjaliga – 2014.–2015. a köites taaskasutasin mingit triiksärgi vms ühelt poolt kaetud pappi – õige kaanepapp on kummaltki poolt katmata, liim imbub mõlemale poole ühtlaselt, kaas ei hakka mängima – ja mõlemal pool peab olema sama liim, tean nüüd ka).
Aitäh, asjad!

1.1.17

P, 3548. päev: uusaasta

Uusaastahommikul on elutoa diivanil uusaastaööd meenutamas sellised esemed: karvane krokodill (padi-kaelatugi, 1 tk); kiivi (Uus-Meremaa lind – tlk. märkus; pehme mänguasi; 1 tk); öökulliga padi; taksidega padi (kõrbpiirdega mustad lühikarvalised; 1 tk); DVD-seadme pult; CRC keemia ja füüsika käsiraamat, 97. väljaanne, 2016–2017.

„ Kariibi mereröövlid”, I osa ja ½ II osa.