12.2.17

P, 3591. päev: pühapäev

Hommik on õhtust targem: nohu on kadunud. Pesen põrandat, käin koertega väljas 2×, sest 1. korralt tagasiteel meenus, et Št ainult sittus, aga ei kusnud, muidu ootaks pärast korteris suur üleujutus. Esimene kord kohtume lilletädiga, teine kord lilletädi mehega.

Lennujaama E-le vastu, jõuan kohale pool tundi enne kavatsetut!

Söögi juurde AbFab-i film (muidu pidanuks vaatama sarja Der Tatortreiniger, aga unustasin kolmapäeval plaadid tööle, kui käisin postkontoris lõuna ajal, kotita, ja õhtul läksin poodi).

Filmist saab pärast IMDb-st teada väga palju (seal on kohas Trivia 183 kannet): nagu et jõkke hüppas Kate Moss ise, mitu duublit, ning Jennifer Saunders olla filmifirmadele filmi pakkudes kuulutanud, et selles mängib ka Kate Moss, ammu enne seda, kui Kate Moss filmi üldse paluti (aga ta tuli rõõmuga, nagu tulid ka kõik teised sarja osalised ja muud kutsutud eksikülalised; mõni olla palunud end filmi panna 1995. aastast saadik, kui filmi mõte esimest korda tekkis). Ja et teletupsumaja, mille basseini auto kukub, on päriselt olemas ja selle eelmine omanik (kuni 2016, seega ka võtete ajal, mis toimusid sügisel 2015) oli Pierre Cardin; filmis on selle omanik Bubble, kes aastaid tagasi, kui ta oli Edwina sekretär, omastas talt väga palju raha.

Saan kingiks autori pühendusega raamatu! Meie suguseltsi kuulub nüüd graafik, kes neli aastat joonistas Tallinna vanalinna piltkaarti. Nagu viimasel ajal olen hakanud märkama kirjastiile, märkan ka nüüd, mis projektsioonis ta on selle joonistanud – kas n-ö militaarprojektsioonis, kus ühelgi teljel lühenemist ei ole (isomeetriline), rõhttasandi teljed on projektsioonis täisnurga all ja püstteljest 135° allapoole, või õigemini linnulennuprojektsioonis, kus säilib põhiplaan moonutuseta ja mis tahes asendis. Mõlema eelis on, et põhiplaan säilib algsel kujul, moonutus on ainult perspektiivis; mõõtmetes ja põhiplaanis moonutusi ei ole.

Umbes nädal tagasi ühinesin suletud FB-rühmaga, mis jutustab Mercuryst, Geminist, Saturnist ja Apollost; rühm on väga aktiivne (täidab suure osa mu FB-uudisvoost), tänu raketiajaloo-, Apollo- ja lennundusteemalisele lugemusele alates 1990. aastatest oskan kaasa rääkida, ja nagu selgus täna hommikul, on veel inimesi, kellel, kui nad nädal aega filmi In the Shadow of the Moon näinud ei ole, tekivad ärajäämanähud. Filmi stiilinäitena stardistseen: link. Kogu film: link.

11.2.17

L, 3590. päev: nohu

Olen hommikul suht tatine.

Hamburgist saabuvad ülevoolavad tänusõnad, järelikult on pakk läinud lõpuks kohale.

Bussiga majandustarvete poodi, tagasi jala. Pärast leian, et toidupood on nüüd L lahti kuni kl 20.00, lähen sinna jala (algul kaalun ka, et kui ei lähe, jõuab homme hommikul ka, aga noh kas viitsin), tagasi jala, nohu suhtes on olek kõbusam. Kaanin muudkui sooja teed.

10.2.17

R, 3589. päev: vorst

Kuigi nüüd sõidab Hamburgi poole pakk keelekursuseaegse peavarju pakkuja poole, ei sõida aga pakk põdravorstiga keelekooli poole, sest kuigi me E-ga kumbki leidsime ja tõime Eestist põdravorsti, on selle tootmisel koonerdatud suitsuga, vorst ei kannata sooja ega ole seda nägu, et elaks üle paari päeva postis. Maitse poolest ka eriti paeluv ei ole ning põdrapilt on pisike.

9.2.17

N, 3588. päev: viimane keeletund

Täna on ka semestri viimane keeletund. Ebatavaliselt ei toimu pidu ega vaadata filmi nagu semestri viimastel tundidel tavaliselt, vaid teeme grammatikaharjutusi vms nii kaua, kuni kell kukub. Küll on hea, et ma enne eksamit materjale köita ei jõudnud, sinna tuleb eriti koos tänasega poognajagu paberit juurde.

8.2.17

K, 3587. päev: post ja niidid

Hommikul näen, kuidas maja ees peatub pakiveo auto ja nõutu kuller hakkab fonoluku nimekirja kerima. Küsin igaks juhuks, kas pakk on äkki mulle (näitan tunniskaardilt nime). Ei ole.

Lõuna ajal hambaarsti juures, niidid välja (krõps, naps-naps, „31.70 €, palun”). Käin sealt edasi postkontoris: pakk on Amazonist, seal on sarja Der Tatortreiniger kaks ülejäänud plaati. Postkontoritädi ütleb, et aga teile on siin veel pakk: HH pakk tulnud tagasi. Lasen panna peale puuduva margi, saadan uuesti (see jõuab kohale laupäevaks).

Üldiselt te ei kujuta ette, kui hästi pärsivad söögiisu niidid suus.

7.2.17

T, 3586. päev: Trauerspiel in drei Akten

Saan läbi bussiraamatuna A Sting in the Tale: My Adventures with Bumblebees. Autor olevat Briti parim kimalaseekspert, aga samas olla ta hiljuti mõningaid laborikatseid kergelt nagu võltsinud, kirjutab Nature.

* * *

Täna on semestri viimane kirjandustund, mis toimub sedasi, et lähme kl 18.30 üritusele, kus kohalik kirjanik loeb oma teost. (Tudengiaegse tuttava literaadi mõttetera: ainus kirjanik, keda ta on kohanud ja kes ka oskab omi asju ette lugeda, on Juhan Viiding, näitleja.)

Kell 17.17 selgub, et toimub ka kogunemine, kell 17.30. Mul minna linnaservast kesklinna, tipptunnil. Jõuan mõni minut enne kuut.

Ettelugemine on linnavalitsuse pööningu konverentsisaalis, väga ontlik tuba, u 50 kohta, inimesi u 30. Tädi loeb algul ühe lühida peatüki, siis teise samasuguse, aga siis kolmanda, mis kestab ja kestab. Sisu enam ei mäleta (ah, on alles kirjaniku elu kerge). Ah, meelde tuli; oli etteaimatav ja üldiselt seisnes üllatusmoment ainult selles, kas lugu lõpeb või jätkub lõpmatuseni. Pärast arutelu, mis kavas, mis teoksil, kes tuleb kevadel kursusele tagasi, kes enam ei tule

Pealkiri viitab muidugi kohtumisele kirjanik Lothar Frohweiniga (link). Frohweini sissejuhatus:
Zu Beginn werde ich 22 Gedichte aus dem Zyklus „Abschied” lesen. Dann acht Balladen aus meiner frühen Schaffensperiode, gefolgt von der Sonetten-Sammlung „Die 12 Monate”. Hierauf drei Kapitel aus dem Roman „Pedokles” und zum Schluss ein Trauerspiel in drei Akten mit dem Titel „Goethe in Halberstadt”. Dann haben wir Gelegenheit, miteinander zu sprechen.
(Sellel filmistseenil olnud saksa kirjanikele selline mõju, et nad pidid hakkama kohtumisi lugejatega korraldama uut moodi.)