24.5.19

R, 4364. päev: juuksur

Hommikul enne väljumist on kümmekond minutit aega ja veedan selle sellega, et saen puulõikeklotse sirgeks. Need neli leivaalust on ebamäärase muna kujulised ja nt lageda taeva struktureerimiseks tuleb uuristada rõhtsuunas, mida saab teha siis, kui pildi külg on sirge ja toetub kindlalt kuhugi, ei kiigu. Selgub, et trompetipuu on ikka krdi kõva – saepuru on peen ja nühkimine pikk (5 cm2 saeteed ~ 3…4 minutit). Servast mahasaetud klotsidega saab uurida, kas klotse on vaja enne trükkimist lakkida ehk kuidas need käituvad vesipõhise värvi eemaldamisel. Teine traditsiooniline tehnika olla puidulõiget enne trükkimist õlitada, aga see käib ilmselt ainult traditsiooniliste raamatutrükivärvide kohta (mis olid õlivärvid), kardetavasti ei võta õlitatud puidupind vesipõhist värvi ühtlaselt külge.

Palav, päeval söömas, õhtul juuksur. Hinnates sõiduraskusi ja teades ummikut majaesisel maanteel sel kellaajal, teen juuksurisse jõudmiseks vana nipi, et tulen Kõrgmetsa maksimarketi toidukaupade osakonna juures maha ja läheb 2½ km mäest alla vallamaja juurde jala. Teeparandus: nagu Peterburis mõeldi, et mis see Neeva ujutab kaldad üle, kaevame kanalid, kustkaudu on jõeveel rohkem ruumi voolata, aga Neeva ei olnud loll ja ujutas üle ka Fontanka kaldad, mis varem olid olnud kenasti kuival. Nii on ummik tekkinud ka tänavaile, mis vanasti olid kenasti ummikuta.

Bussiga Porsche juurde ja sealt mäest alla jala (kohaliku natsiliku partei kandidaadeile, kellel veel vuntsi ei ole, on see lisatud sinise vildikaga), läbi pargi, kohal veerand tundi varem.

Juuksur küsib, kas mu juustega on midagi, mis mind häirib (vrd apteegi silt „Kas te kannatate tedretähnide all?” ja Pipi). Ei, mulle täitsa meeldib, et mul on juuksed. Juuksur väidab, et teeb mulle moeka soengu, mis alati tähendab, et tuleb järgmine kord minna mujale juuksuri ja õige pea. Ma’p tea, mis needus see on, et kõik juuksurid arvavad, nagu mulle meeldiksid pigem pikad kui lühikesed juuksed. Järgmine kord tuleb kaasa võtta Neil Armstrongi foto; ükskord tehti mulle kogemata tema soeng, täitsa tore oli; ja peatse 50. aastapäeva puhul võib oletada, et ka tema soeng jõuab mõnele pildile.

Kodust läbi, Vana Tao.

„Fawlty Towersi” retrospektiiv saab läbi, järgneb „Dibley vikaar”, mille tegemisest on samuti möödunud kohutavalt kaua.

23.5.19

N, 4363. päev: prantsuse keel, vestan

Prantsuse keel. Saab teada, kuidas Bulgaaria keskelt käiakse puhkamas mitte enam Musta mere ääres, vaid Kreekas: sinna saab mööda kiirteed 2–3 tunniga, Musta mere äärde saab mööda maanteid 4–5 tunniga. Bulgaarlane räägib, et käis eelmine aasta autoga ühel Kreeka saarel puhkamas, aga nime ei mäleta. Pakutakse välja u 30 Kreeka saare nime, ükski ei ole õige. Pakutakse kaarti. Äratatakse unest ka teine kreeklane, mõlemad kreeklased hakkavad lähenema asjale inseneripilguga: aga mis Kreeka saarele pääseb autoga? Selgub, et saar oli Korfu, mispeale üks kreeklastest hüüatab, et aga see on ju tegelikult rohkem Itaalia kui Kreeka.

Vihikusse sirgeldades leian, kuidas eduliselt paigaldada vana soome sõbra eksliibrisele vajalik tekst, nii et see efektset pilti ei riku ja samas oleks veel tehniliselt teostatav. Sellega loksuvad paika eksliibrise üldkujundus, suurus ja ligikaudsed mõõtmed. Järgmiseks on vaja joonistada täpne kavand, see siis kopeerida puidule.

Õhtul vestan eilsete nikerduspeitlitega maha esimese puulõike vaba osa. Peitlid on nii kohutavalt vahedad, et lõika nagu kuuske, mitte trompetipuud. (Tudengiajal üritasin nikerdada kasest puulusikat, traditsiooniliselt pussnoaga, mida ma nähtavasti ei viitsinud nii sageli teritada kui vaja. Mingil ajal läksin üle vaibanoale, õhukestele mudelisaagidele ja odavate nikerduspeitlite komplektile (mida ma ka ei teritanud nii, nagu vaja), aga lõpuks jäi projekt ikka pooleli. Ühel suht edukal laevamudelil kasutasin peale plastmudeliehituses tavalise plasti ja metalli ka vahtrat – sest mõõtkavas 1:125 oli 533 mm torpeedo jaoks vaja 4,2 mm varrast, messingtoru oli 4,0 mm, aga vahervarras just täpselt 4,2 mm. See tuli enne värvimist vist lakkida ja lihvida, et jääks sile.) Kaitsevahenditest hoolimata (vestan põlve otsas, all on paks vinüülist lõikealus) puutub kord kitsa õõnespeitli ots vastu vasaku pöidla nukki, nii et ise ei märka. Kord puutub tera ka vastu lõikealust (tugevamini kui ennist vastu pöidlanukki), lõikamiskindlasse alusesse jääb sügav lõikejälg.

22.5.19

K, 4362. päev: kolmapäev

Hommikul postkontor (nikerdustarbed), jaamast läbi, söömas, õhtul ka jaamast läbi.

19.5.19

P, 4359. päev: pühapäev

Pikk hommiku-uni.

Nikerduse tekstiosa valmib. Tausta madaldamiseks on vaja osta päris peitel ja hoideservaga lõikealus ning saagida nikerdise ümarad servad sirgeks, et see püsiks lõikealusel peitli all paigal. Servadest saab veidi vesta ka noaga, aga vajaliku suure jõu tõttu võib kogemata kahjustada valmis nikerdust.

Vana tao, teel sinna rohked äikesepilved, vanim Kõrgmetsa maja, kivimurd.

18.5.19

L, 4358. päev: ma kui laulukägu

Hommikul metsas. Puuharude vahelt vahib orav (You talkin’ to me?) 20 sekundit järjest, valgustingimused on keerukad (hämaravõitu ja tagantvalgus, optilise stabilisaatorita teleobjektiiv, mis tahab saada kiiremaid säriaegu kui 1/200 s), aga jõuan teha palju võtteid eri ala- ja ülevalgustusega, pärast valin välja teravaimad, millest üks üllatavalt selge on säriajaga 1/30 s ja ülevalgustusega +2/3 EV. Paistavad isegi orava vurrud.

Päeval vallamaja juures aialaat, ungari sõbrad ja nende transilvaania ungari ema/ämm/vanaema. Kutsub Transilvaaniasse külla, et juuni algul tuleb sinna paavst. Meenutan, aga ei pea paslikuks mainida, kuidas septembris olin just samal ajal Talinas, kui sealgi käis paavst, aga mina mitte külmetamas vihmasel Vabaduse platsil, vaid lebamas protseduurijärgses seisundis Mustamäel põrandal, jälgimas etendust telekast ja Vabaduse väljaku ilmakaamerast.

Sealt otse lõunale. Mina lillejuurikatega koju, paberipood. Paberit, trükkimisvahendeid ei ole üldse, mm majap.t. osak-st harrastusnugade komplekt ehk kaheldava väärtusega skalpelliterad + kaks käepidet. Mind huvitab peitlitaoline tera, mis kergendab puulõiget, sest seda saab suruda otse (või nurgiti), mitte vedada nagu noatera. Kodus selgub, et väiksemaid teri ei saa kinnitada suuremasse käepidemesse. Kannan nüüd peenema näputöö juurde lugemisprille, mis on hea, sest hiljemalt poole tunni pärast murdub suurem peitlitaoline tera (nr 17) ja saan selle nurgaga vastu nina. Nähtavasti tagumise, murdunud otsaga, verd ei ole. Aga see tera kiirendab nikerdamist oluliselt, 1 rea textura’s täielik väljanikerdamine (ilma tausta madaldamata) kestab kokku ainult nii 5 tundi. Teritada tuleb tera iga tähe järel.

Väike koristamine, E leiab üles enne külalist tulnud ja kohe varsti kadunud postkontorisildi (linoollõike tarbed + kergete nikerduspeitlite komplekt).

* * *

Hilisõhtul on 200 mln televaatajat köitev piinlik üritus, mille vaatamiseks ostsin aasta tagasi jublaka nimega Chromecast, mis üle WiFi näitab YouTube’ist ametlikku ülekannet.

Vaheklippide koreograafia on Indiast, arvan.

Eriti põnevaks läheb hetkel, kui kõlab esimene muukeelne laul (Sloveenia) ja YouTube peab vajalikuks hakata panema kuulmise järgi subtiitreid. Inglise keeles. Nalja kui palju. Sloveenia nähtavasti väga südamlikus laulus (ikka ei tea – laulu igakeelsed vikipeediartiklid räägivad ainult bändist ja Eurovisoonist, sisust ei midagi) on müstilised read The that jail ja it’s just didn’t have the money, ootamatult võitnud ja lähiaastail eeldatavasti kümneid koittoomelikke klaveriklimberdusi poegival etteastel I’m aftraid of us ja give me this room, Kreeka üliväga koomilise kujunduse ja koreograafiaga ning tundmatu, võib-olla mütoloogilise sisuga laulul no pain no gain teach me girls / and I’m about to be. Nendest viiest näitest on mul fotod, siia panna ei ole ilus, aga kui külla tulete, näitan.

Järgmisel hommikul, selge peaga, taipavad teravkõrvsed televaatajad, et hääletamise ajal laulnud vanaproua esitas tegelikult Onu Bella autobiograafilise hiti „Sa vaid kuulatu”, üliväga täpselt matkides maestro kraaksuvat tämbrit ja laulustiili, mis eiras enamikku õigeid noote. Arvasin, et Auto-Tune oli läinud katki, ja koolivend pakkus, et äkki palestiinlased tegid. Ka lavatants oli äratuntavalt sarnane. Meenutagem, et maestro algupärase teksti refrään algas kuldaväärt mõttega „kui keegi kuuleb mu nime / pole üldsegi see ime / mõnel hakkab paha / mõni sülgab maha”.