6.12.18

N, 4210. päev: puhkuse-neljapäev

Läbi saab kaheköiteline muusikaentsüklopeedia dtv-Atlas: Musik, mille esimese köite (Bd. 1, 5. Auflage 1980, DM 14.80) ostsin kunagi Tähe tänava antikvariaadist (3 €) ja teise köite Amazonist (Bd. 2, 14. Auflage 2005, 12.50 €). Vahepealse 9 trükiga on 2. köidet uuendatud ja paar lehekülge materjali juures, nii et leheküljenumbrid enam hästi ei klapi (köidetes on läbiv nummerdus) ja uuem register viitab kohati asjadele, mida varem veel ei olnud.

Saan läbi ka rahvakirjaniku „Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel”. See on novellikogumik, milles üks novell on täitsa loetav (maailmakultuuri huvilise elulugu Loomingu Raamatukogu valguses).

* * *

Kätte jõuab perearsti suunatud arsti aeg. Vastuvõtt ei tea minust midagi, aga annab uue aja 11. skp.

Töölt korraks läbi, jala koju. Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast õhupuhastile uus süsifilter, tihasepalle. Jõulutulesid ei ole ja peast ei mäleta, millised* on laevalgusti lambid; teel poest koju hakkab selguma, millega elavdada hämaravõitu elutuba.

* Siin on see sõna õigesti! Küll ja küll on ka tõlkijaid, kes arvavad, nagu muutuks asesõna mis mitmuses omadussõnaks milline, sest saksa ja vene keeles on ju nii ja kuidas siis eesti keeles saaks teistmoodi. Nad suravad tarbetõlgetesse ka muid ajast ja arust unarsõnu, mida sinna teps mitte vaja ei ole, aga ei ole järejepidevad, olles unustanud nt sõnad sihuke, mihuke, misjaoks, säherdune, säh, mäh, seesinane.

4.12.18

T, 4208. päev: külaline, vana foto 5 a noorem

Saan metsaraamatu Das geheime Leben der Bäume läbi. Jaama kohvikust kook. Külas on endine ja tulevane töökaaslane I.

* * *

Kavatsen fotode võtteaja mõistatamiseks täiendada teadaoleva võtteajaga portreede galeriid vanaema fotodega isa negatiividelt. Märksõnadega „[vanaema nimi]” + „isa foto” otsingu kohe esimene tulemus on matusefoto, mille olin ajastanud 1954. aastasse. Nüüd, näinud ja kopinud septembris sadu isa ja vanaema fotosid, on selge, et 1954 on vale. Olin selle pannud muidugi ainult selle järgi, kes meessugulane võidi 1950. aastate teises pooles sinna surnuaiale matta, ja 1954 oli mõneti üllatav, sest kuigi isa fotode vanem kihistu tõesti algab 1954. aastast (inimeste välimuse järgi), on need hilisemaga võrreldes parajad udukogud. (Ühtki selle aja negatiivi ma näinud ei ole – tõenäoliselt on need hävinud, isa jutu järgi saanud nitropõhimikul filmiga teha pauku ja kas siis põhikooliealine koolipoiss jätab paugutegemise võimaluse kasutamata!) See film on terav. Ja sama filmi alguses on sõit Pobedaga Sakust maale, kaasas härra, kes on täpselt sama nägu kui seatapmise pildil hilistalvel 1958, ning isa märkmiku järgi käis ta sel ajal Saku instituudi juures ehitamas. Ning vanaema on pildil vanem kui 1954. aastal. Ning sugulane ei tundnud ära, et kaks last, kellest oletasin tema ema ja onu, olnuksid need. Nii et siis suguvõsa andmebaas uuesti lahti ja hakkan otsima, kas on kedagi veel. On, mai 1959, muus külas, ja ka seekord sobib kodust ärasaatmise taust loodusega. (Ning tuleb mainida, et fotograafiliselt on need fotod väga hea kompositsiooniga ja tabatud hetkega, kui nii sobib öelda matusepiltide kohta.)

3.12.18

E, 4207. päev: kraabin, värvin, aurutan

Kraapimine lõpeb, värvimine algab. Kaovad ka ebaühtlased triibud radika tagant (vana värv oli läikega, uus on matt, eelmine kord värvides ei tulnud päris ühtlane). Löön käe vastu radikat, on algul sinine, pärast kollane.

Puhastan põrandaid auruga ja saan sõrmele kuumast aurust põletusvilli.

Õhtul hilja poodi.

2.12.18

P, 4206. päev: jope lõpp, kraabin

Iseoma targal juhtimisel rikume mu jope (mis oli stiilis Kenny McCormick meets Michelin), millega käisin muidu koertega jalutamas ja mujal õues kui tööl ja teatris ja mida sügisel Eestis kandsin tervelt kümme minutit, kui pärast viiepäevast maas lebamist käisin rõdul värsket õhku hingamas. Ei mina mõista neid hooldusjuhiste nõiamärke! E arvas, et käsipesu 30° ja mingi tundmatu märk; mina, et sünteetika masinpesu 30° [ok] ja kuivati külm programm. Pärast masinat nägi jope veel välja OK, aga pärast kuivatit enam mitte (voodri suled puntras). Nõndap et saladuslik märk tähendas võib-olla keemilist puhastust [see on siiski kuivati, usu nüüd].

Enne külalise saabumist teisipäeval vaja üle värvida elutoa välisseina aknaalune, mis kipub minema hallitama. See koosneb alumiiniumraamist ja puitkiudplaadist selle sees. Märkasin, et see läheb hallitama mitte plaadi, vaid ainult raami kohalt, mis on elutoas miskipärast üle värvitud. Sama probleem oli vanasti magamistoas, aga sealt kraapisin alumiselt liistult värvi maha ja probleem kadus – külmasild jäi alles ja kondensatsioon sellele küllap ka, aga hallitus tahab kasvada ainult värvil, mitte metallil.

Mahakraapimisvahend on klassikaline pahtlilabidas, mul on käes isegi töökindad (et kraapimisega läheb tera teravamaks ja kui labidas värvikihi nurga tagant välja kargab, on oht lüüa kätt kuhugi terava nurga vastu). Mugavam hoida ka. Värv on raami küljes kinni tunduvalt paremini kui oli magamistoas.

1.12.18

L, 4205. päev: ATM, filter

Oleme minemas naaberlinna poodi, aga pangaautomaat läheb poole tehingu pealt rikki (pärast seda, kui tal on kästud anda raha, aga enne kui avab rahalaeka luugi). Hakkab näitama imelikke saksakeelseid teateid, et oodake, kohe tuleb uus eluvaim sisse, aga on selgusetu, kas võttis raha kontolt maha või mitte. Abitelefon kuulab asja ära ja soovitab küsida pangast järele.

Seega väntame otsejoones koju ja kirjutame veebipangast turvatud kirja. (Nädala algul tuleb vastus, et ei võetud.)

Majandustarvete poest õhupuhastile uus filter (oli hakanud näitama imelikke krõnkse). Õhtul seda paigaldades selgub, et puhastil on tegelikult kolm filtrit, ostetu on tagumine ja täis on esimene, paksema tolmu võre. See on umbes sama tihedalt täis nagu pesukuivati ebemefilter, aga ühtlaselt helehall. Võre on traadist, tolm tuleb pühkides ja pestes maha.

30.11.18

R, 4204. päev: pildid ja plaadid

Linnamuuseumis. Tahan näha ajutisi näitusi (tänavafotod; malmist kaminaplaadid), muidugi ka sõita muuseumi toasuuruse liftiga ja vaadata linna makette. Ühes toas on linna 1 : 1000 makett üsna hiljutises seisus (hiljemalt 2016), tehtud – nagu selgub – kiirmeetodil: maastik freesitud lidariandmete järgi (mida enne nagu ei olnud), majad 3D-modelleeritud ja -prinditud. Traditsioonilise linnamaketi ehitamiseks (maastik ja majad puidust) läheb ruutmeetri kohta kuni inimaasta. Võib-olla saab ka kiiremini, aga siis võib tulemus olla koomilisevõitu (nagu maketil Talina raekoja pööningul, mis valminud kooli tööõpetuse tundides ja kus näiteks vallikraavi ojanire asemel on kohutav kanjon).

Tänavafotode näitus on magedavõitu (naaberlinnas oli üksvahe kolm fotograafi, kes käisid linnas ringi ja pildistasid inimesi, nii et inimesed olid rõõmsad, stiilis „ikkagi televiisoris!” või noh siis fotol; usutavasti tänapäeval siinkandis enam nii ei tohi. Pildistamisõigus oleneb vägagi riigist: mõnel pool tohib avalikus ruumis pildistada keda tahes (nt Soomes: enda eravalduses pildista mida tahad; eravaldusesse ilma omaniku loata ei tohi; eravaldusest avalikku ruumi pildista palju tahad; avalikus ruumis pildista palju tahad), mõnes pildilolija loata ei tohi (nt miks puudub Saksamaast Google’i tänavavaade). Mõnel pool on vaja avaldamiseks iga fotololija kirjalikku nõusolekut jne.

Kaminaplaatide näitus on seevastu huvitavam, saab teada ahju ajaloost. Lääne-Euroopas oli traditsiooniline kütteseade kamin, mis muutus Saksamaal ahjuks varem kui Prantsusmaal; vahepiirkondades leiutati kompromissina kaminaplaadid, mis hoidsid mingi osa soojusest toas ega lasknud kõigel lennata korstnasse. Eks ole, nagu mäletame põhikooliaegsest füüsikast, töötab soojusülekanne kolme moodi: soojuskiirgusega, soojusjuhtivusega, konvektsiooniga. Kaminast väljub ainult soojuskiirgus, keik on kena, kuni tuli kaminas põleb. Edasi on tuba külm ja rõske edasi. Ahi töötab peamiselt konvektsiooniga: mida paksem on ahju sein, seda rohkem salvestab see soojust, mis levib tuppa ka pärast kütmist, nii et hea õnne peale püsib tuba soe ka öösel.

Muuseumis on enne lukustatavaid kappe riidehoid, pärast on müts isegi alles, aga millalgi nädala sees kaob helkur.