30.9.17

L, 3800. päev: Seuberlich!

Päeval pood, õhtul Ookean (25. kord).

Leian täna (midagi muud otsides) kuulsa artikli aastast 1907, kuidas kuulsa Riia kunstiajaloolase ja iseõppinud arhitekti Wilhelm Neumanni abiline Seuberlich kirjeldab Kuressaare linnuse restaureerimistöid ja kus on trükitud plaanid, millest põlvnevad kõik hilisemad linnuse plaanid. Otseselt olid siit kopeeritud plaan Alfred Waga raamatus „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg” („Seuberlichi järgi”, 1932) ja Armin Tuulse doktoritöös „Die Burgen in Estland und Lettland” („nach Seuberlich”, 1942) ning õigemitu plaani Alfredi venna Voldemar Vaga raamatus „Kuressaare linnus. Kuressaareski zamok. Kuressaare Castle” („Seuberlichi järgi”, 1957), kaudselt ka kõikjal mujal, sest ma ei usu, et pärast Seuberlichi oleks ruume uuesti plaanistatud. (Kõige üksikasjalikumad plaanid on restaureerimise eskiisprojektis 1971, need on joonistanud Kalvi Aluve, – kellest eesti Vikipeedia täpsustab kohe esimesel real, et ta oli mees (vastuseks eesti Vikipeedia isa, filosoofi A. L. sellekohasele küsimusele) – , 1970 vaba käega (nagu ta joonistas kõike), aga need on akende väljast mõõdetud asukohtadega paiguti kuni pool meetrit nihkes.)

Aastaraamatu samas numbris on veel ka artikkel Tallinna saksa teatri arhitektuurikonkursist, mille võitjat teame praeguse draamateatrina. Vaadake ja imestage, mis ettepanekud ei võitnud, ja hingake kergendunult.

29.9.17

R, 3799. päev: kahel keelekursusel

Vara hommikul tööle (kas saab eile õhtul tõrkunud faili itiabi ootamata ära saata – tõrge tekkis eile siis, kui itiabi oli juba ära läinud ja kui ta tagasi tuleb, olen mina keelekursusel, ja kui mina tagasi tulen, on faili tähtaeg möödas; saab).

Siis prantsuse keeles (sama maja, teine uks). Ja teate, täitsa tore on. (Kuigi kahtlustan, et see mulje on petlik.) Umbes pooled on teinud viimase minuti tasemeeksami, suulise osata. Õpetaja küsib, kas ma varem õppinud olen; räägin, kuidas olen tegelikult õppinud 8. tasemeni, aga pärast unustanud. Õpetaja arvab joviaalselt, et prantuse keelt ei saa unustada! Aga ta eksib, paraku.

Vaheajal näen koridoris saksa k õpetajat (õigemini näen silmanurgast omapärast kõnnakut, ta tunneb ära ja tuleb teretama) ja tellin takso.

Siis edasi kohe (taksoga, kiirem kui buss) teisele keelekursusele, sealt tagasi bussiga. Elektrooniline õpetuskeskkond on (Edmodo), õpetaja on sinna isegi asju üles pannud ja käsib hääletada, mis teemasid me kursusel tahame. Bussipeatuseks on mul konto tehtud, esimeseks peatuseks alla laaditud Edmodo rakendus ja ülejärgmiseks peatuseks hääletus valmis, olen teine vastaja.

Tööl on vahepeal kaks meili saabunud itiabilt, et helistagu ma talle, kui tagasi jõuan; aga vahepeal on probleem lahenenud, nii et kirjutan ja tänan.

Soe (23 °C) ja särab päike.

28.9.17

N, 3798. päev: jälle kooli

Saan prantsuse keele kursuse kutse ja seejärel teada, et kursus algas eelmisel reedel.

27.9.17

K, 3797. päev: uus voodi

Mööblipood lubas laupäeval, et toob voodi täna ja helistab tund aega ette. Mis kell, ei tea. Kl 11.05 heliseb telefon ja kuulen, et koorem ootab maja ees. Otsebuss läheb sõiduplaani järgi 11.22, sõidab ~10 min. Ütlen, et jõuan ehk poole tunniga. Onklid mõtlevad ja ütlevad, et nad vaatavad ringi, äkki käivad vahepeal kuskil veel. Kiirustan peatusesse (olin tööl hoiatanud, et tundmatul kellaajal pean lahkuma umbes tunniks, ja ülemus oli lubanud), buss on kohal varem, maja ees 11.30. Suur mööblipoe veok on maja ees, juht naaldub vastu ust, loeb telefoni, furgooniukse lävel istub teine onkel, jalad rippu, ja peesitab sooja sügispäikse käes. Seletan, et mina olen mina, lasen sisse, onklid küsivad imestades, kas majas kaubalifti ei ole (ei ole). Teen korteriukse lahti, hoian koeri kinni, nad panevad väiksemad pulgad maha, lähevad uute järele. Selgub, et nad keerasid madratsi lifti (ma ei tea, kas sinna mahtus ka transamees, olek pidi olema väga tihe), aga voodipõhi ja külgkaikad ei mahu, need tassivad nad käsitsi. Mis parata.

Õhtul siis kokkupanek. Selgub, et momentvõti on läinud rikki, momendiosa enam ei tööta (pidanuksin pärast kasutamist kerima momendi pealt maha), töötab ainult käristi (ei pea kogu tiiru keerama, käänuta ainult pikka käepidet edasi-tagasi, mugav).

Taipan liiga hilja, et vana voodi lammutamisest ja uue ehitamisest saanuks teha laheda video. Fotosidki teen vähe.

Vana voodi tuli kaasa koos korteriga; vana madratsi ostsin sisse kolides ise, see oli algul kile sees ja võttis õige kuju alles avamisel. Viimane aasta on vana madrats põhjustanud palju seljavalu ja põiki üle selle läks kõvast vahtkummist matka-magamisalus.

26.9.17

T, 3796. päev: pangas

Kuidas läksin täpse ajavaruga panka sularaha järele ja alles kontoris, kui pangaametnik tuli ust avama, meenus, et see kontor ei tegele üldse sularahaga ja mul tuleb minna kesklinna suurde kontorisse. Kus mind üritati veenda, et ma võin sama summa võtta ka pangaautomaadist ja kui see korraga nii palju ei anna (miks ma muidu panka läksin!), võivad nad limiiti tõsta.

(Homme tuuakse uus voodi, millest on tasutud kolmandik poes ettemaksuna, ülejäänut tahetakse kohapeal sularahas.)

25.9.17

E, 3795. päev: bussis

Sõidan hommikul tööle läbi jaama. Õhtul on bussipeatuses kõva korvakuulmisega poisslaps, kelle telefon kaigutab lärmi, mis on täpselt tuhat korda valjem kui mul kontoris. Tänavamürast käib igatahes üle.

Paigaldan lennukist võetud fotosid kaardile, leian, kuidas võtteaja ja tuntud koha koordinaatide järgi saab asukohti interpoleerida (koordinaate arvutab MS Excel).

24.9.17

P, 3794. päev: kõik ei ole sirge

Hommikul poes.

Pärast joonestuslauaga muistise külgvaade ainult mõne tunniga, sh kõik XVIII saj seina taastamisel jäänud 21 auku – sealt õhiti pärast Põhjasõda kaitsekäik ära; juulis oli sugulastega kahe kohtumise vahel pool tundi aega, mil veetsin muistist hoolikalt vaadeldes ja täheldasin, et sein on sellest kohast pundunud 10–15 cm väljapoole. Ka muidu on muistis üksikasjalikul vaatlemisel kõveram ja rohkem kiivas kui arvata, aga kardetavasti keegi seda täpselt mõõtnud ei ole.