26.5.18

L, 4029. päev: Beano

Alan Bean, Apollo 12 LMP, neljas teisele taevakehale astunu, ära surnud. Umbes neljapäeval käis see kõlakas raketirühmast läbi, aga adminnid manitsesid, et see on aluseta kuulujutt; täna siis on tõsi taga.

Nii et klubi 12st on elus ainult 4: Buzz Aldrin (Apollo 11 LMP; 86), Dave Scott (Apollo 15 CMD; 85), Charlie Duke (Apollo 16 LMP; 82) ja Jack Schmitt (Apollo 17 LMP; 82). Mittekuundunutega (12) on olukord parem (elus 9), elus on näiteks kogu Apollo 8 meeskond (ning isegi Gemini VII ja XII).

Bean oli see astronaut, kes pärast Skylabi otsustas, et NASAs on teisi sama häid astronaute veel, aga maalivaid astronaute teisi ei ole, ja hakkas maalikunstnikuks. Peamise teema määras muidugi see, et ükski teine kunstnik teisel taevakehal viibinud ei ole. Ja siis ei kurtnud ta pärast kunagi ilma pärast: maakera olgu õnnelik, et siin üldse ilm on.

* * *

Päeval naaberlinnas, mul on seedehäired, jätame pooled asjad katki, tuleme tagasi. Õhtul käime valvepolikliinikus, täpsemini valve-perearsti juures, mille kanti iseloomustas talvel nähtud kabareetükk sõnadega bien animée. Tohter kuulab ära, määrab parema rohu kui enda perearst.

Polikliinikusse kostavad tänavalt karjed, algul mõtlen, et kedagi tapetakse, ja pikalt; aga kui apteegi poole läheme (arst: see on siinsamas, kaks korda ümber nurga), näen kõigepealt paksu poissi rahus kihutavat kõnniteel tõukerattaga (kell on ½11 ja täitsa pime) ja siis selgub, et karjed kostavad baari eest tänavalt, kus on laudade juures telekas ja selles jalgpall. Jaamast teine takso; ka teekond jaamani on värvikas ja kärarohke.

25.5.18

R, 4028. päev: zumm-zumm

Zeitmagazinis on pikk artikkel mesilaste väljasuremisest, millest sedastatakse, et see on umbes samasugune jutt nagu sugupõlv tagasi metsade väljasuremine: metsad on alles, kodumesilastel läheb hästi ja Einsteinile omistatav tsitaat, et inimene pidavat välja surema neli aastat pärast mesilasi, ei ole temalt. Autor uuris Einsteini arhiivist järele ja sai teada, et Einstein on mesilasi maininud korra: kui võrdles nendega USA tuumateadlasi.

24.5.18

N, 4027. päev: Digar

Midagi hoopis muud otsides satun Digari artikliteni, sellest omakorda seljatäie sõjaeelseid lehenuppe aleviku kohta, kus veetsin kõik lapsepõlvesuved. Vanad inimesed mäletasid õigesti, elu oligi vanasti pulbitsev.

Leian näiteks följetonliku seltskonna-olukirjelduse, kus täpselt (nimedega) kirjas, kes on vallaline ja kui lõbus ja kes aleviku „suurim casanova”, kus talus elab karskusühingu ametnik, kes nädalas ühe päeva on eeskujulikult ametis, aga ülejäänud kuus hävitab õlut ja viina isikliku kõri abil, kuidas kõik kadunukesed alati ei püsi kohaliku tislermeistri tehtud puusärkides ja mis juhtus halduspiirides oleva küla hobustega, kui lennuväes teeniv külaposs käis koduküla tervitamas. Muidu ületab alevik uudiskünnise, nagu ikka, politseiteadetega – õnnetused ja kuritööd. Üksvahe oli ajalehti rohkem, nad avaldasid üksteise uudiseid, mõni justnagu isegu sama trükilaoga, nõndap et mõnest „raudteekatastroofist” (sedasi nimetati vahejuhtumit, kuidas segarongi tagant jäid metsa vahele maha reisivagunid, reisijatel häda ei midagist) on üle viie uudise, kuigi kahekümne aasta jooksul enne sõda hukkus jaamas ainult 1 inimene (hüppas liikuvale rongile, haaras kaabu järele, komistas – vat mõni aasta hiljem jooksis mu isiklik vanaisa täpselt samas kohas rongile järele ja sai rongi kätte, kahtlemata ta teadis seda õnnetust, nii et kahtlane, kas ta oma vägiteost kodus kohe rääkis), 2 joodikut magasid raudteel. Isegi karikatuur on, üleriigilises lehes. Isegi lennuõnnetus on, sama lennukiga, millega kolm kuud varem tegi esimese veerandtunnise õhusõidu Konstantin Päts, kuigi ainus seos alevikuga on, et uurimiskomisjon sõitis sündmuskohale jaama kaudu.

23.5.18

K, 4026. päev: modernarhitektuur

Ei jõua ära imestada, kuidas töökoha ümbruskonna (r = 2 km) karprajooni ainsad kolm arhitektuuriväärtusega ehitist on – ehitamise järjekorras – katlamaja, betoonitehase bussipeatus ja veetorn.

22.5.18

T, 4025. päev: pilv ja marker

Silmapiiril kerkib pulbitsev äiksepilv.

Poes täheldan, et sinised markerid (re: koridoriseinad ja korteriuks nädal tagasi) on sooduspakkumises.

21.5.18

E, 4024. päev: tuledega kapp kokku

Usupüha. E räägib, et maja ees kohisenud hommikul lõbus ojake, torutöödest lähima kanalisatsioonikaevu poole, ja vett on kraanis tõesti ainult meist kõrgemate korruste jagu. Kohvi jaoks vett on, kempsu jaoks eriti mitte, kuigi paar liitrit saaks kuivati kondensaadipaagist ja 5 l seisab plastpaagis strateegilise varuna, joogiks kumbki ei kõlba. Paarkümmend aastat tagasi mälestas linnaosaleht, kuidas tollase elukoha lähedale ehitati 1930. aastatel „pilvelõhkujad” ehk 6-kordsed moodsad korterelamud ja kuidas 1938 neisse vesi hästi ei jõudnud ja fotol ajas peen härra habet mineraalveega.

Teine kapp kokku. Optimistlik hinnang, et läheb nii 2 tundi, on vale, sest esiteks tuleb eest maha võtta seina kruvitud riiul. Kõigepealt otsin igalt poolt Torx-võtmeid, et no mingitpidi pidin ju riiuli seina saama, leian lõpuks puuri otsa kinnitatava, aga et puur on, nagu ikka, laadimata (selle akud on jäänud vanaks ja enam eriti ei lae), keeran seda käsitsi, torutangidega. Kruvid on pikad, vähemalt 20 keeruga, ühe tiiru keeramiseks on vaja 3…6 liigutust, iga liigutuse jaoks tuleb võti tangidest lahti lasta ja haarata uues asendis uuesti, ainult täiesti lõpus saab keerata sõrmedega. Kruve on 6, läheb esimene tund.

Kapp muidugi on keerukam kui arvata (saabus kuues (6) kastis-karbis, suurim 40,5 kg ja 2,15 m pikk, vähim 0,2 kg). Kõigepealt tuleb avada kõik kastid, otsida kasutusjuhendit ja siis sildistada kõik osad. See kapp on toodetud „ühes Balkani riigis” (täpselt ei mäleta), jutustan juurde padjaraamatust, ajakirjaniku autobiograafiast loetut, kuidas ta oli Esimese maailmasõja idarindel rindekorrespondent, aga peale rindesündmuste vaatles ümbruskonda etnograafilise huviga. Tegelikult läheb kõik ilusti, midagi ära ei lõhu, isegi klaasid jäävad terveks. Puurimise (kasutaja peab puurima käepidemete avad ise, need võivad olla mitmes kohas) ajastan selleks, kui E käib koertega jalutamas, sest kokkupanekujuhendis soovitatud puitklotsi mul võtta ei ole ning seega tuleb ühe käega hoida kapiust püsti ja teisega trelli (mul on kaks trelli, üks on akuga ja sellega saab keerata kruve, teine on lööktrell, millega saab ka tavaliselt puurida ja millel on tavaline juhe taga). Osa kruve tuleb keerata seestpoolt, nii et alguses läksin kappi sisse, tulen sealt välja ka (alguses, kui kapp veel maas selili, tuli keerata seestpoolt kaks esimest kruvi, seega olin sisuliselt kastis). Paljude väikeste kruvide keeramine on füüsiliselt raske.

„Balkani riiki” kahtlustan ka kapi, vähemalt selle kokkupaneku väljamõtlemises, sest öelge, kellel on toas nii palju ruumi, et üle kahemeetrise kapi seljale lükata otsast kogu ulatuses terviklik tagaplaat? Seda tuli muidugi painutada, mida pärssis asjaolu, et plaadi osal esiküljel on dekoratiivne spoon, mis ei olnud plaadi küljes eriti kinni ega tahtnud hästi istuda soonde.

Midagi puudu ei tule, eriti midagi üle ei jää, ainult ühe riiulikandetihvti peab kohale haamerdama ning tööriistu tagasi pannes leian haamri tavalise koha alt Torx-võtmete komplekti. (Ja mõne päeva pärast, kui riiuli veidi teise kohta tagasi panen, läheb veel paremini, sest leian käristivõtmekomplekti, mille õige suurusega Torx-ots läheb suure käristivõtme külge.)

Uues kapis on sees valgustus, mis kenasti kompenseerib kapi heidetava varju, sest kapp varjab muidu osa seinaäärsest valgustusest.

20.5.18

P, 4023. päev: pühapäev

Aeg on tulnud pühkida ukselt ära pühapäevaõhtused sirgeldused. Nagu mäletan tudengiajast, pühib atsetoon tõesti markeri ära (samuti raamatukogu kasutajakaardi teksti, nagu kogemata täheldas I), aga peale selle muutub kogu käsn nätskeks, väga külmaks ja eraldub karedast poolest!

Väiksem kapp kokku. See on tehtud Rootsis ja läheb kokku kiiresti.

Kursuse kodutöö, mille iva oli „Vaadake pilti!”, on täitnud eesmärgi, sest neil, kes pilti ei viitsinud vaadata, läkski halvasti. Ja läheks tulevases elus ka, aga nüüd vähemalt on olemas õpetlik kogemus, nii et õppejõud võib loota, et ikka ei lähe.