11.8.17

R, 3750. päev: suled

Päeval postkontoris, kus ootab karp korralike joonestussulgedega (rOtring Isograph 0,1, 0,3 ja 0,5 mm*, 0,5 mm harilik pliiats, sirkel koos sulehoidikuga, tušš, karbi kaaneks šablooniavadega joonlaud) ja sulgede spetsiaalne puhastusvedelik. Ei ole käinud nii kaua, et teenindaja enam ei mäleta, kes ma olen. Otsebussiga saab trepist treppi 9 minutiga (!) – vanasti linna kaudu 40, otsebussi eelmise marsruudiga 30 (Kõrgmetsa maksimarketini 5 ja sealt 2½ km jala 25).

* rOtring ise ütleb, et Isograph tuli tooteloetellu 1976.

10.8.17

N, 3749. päev: motorcycle starts again

Ongi hommik targem. Veendun taas, et suur ketas on muidu korras, aga lihtsalt ei paista. Guugliõnn on täna parem kui eile, leian õpetuse, kuidas saab kettale (füüsilisele või loogilisele) panna ise tähe (Start > Run, sinna võlusõna diskmgmt.msc, enter), avaneb kettahaldur, see näitab, et suure kettaga on kõik korras, ainult tähte ei ole, panen sealt siis tähe, kohe (veel enne kettahalduri sulgemist, selle akna all) ilmub teade, et ühendatud on uus ketas, mis teeme. Kopin VIII 2017 pildid normaalsesse fotoarhiivi ja pärast sünkroonin kogu 2017. aasta – sünkroonimisprogramm ütleb olevat üle 3200 uue faili. Tegin palju (vähemalt viiskümmend, kui mitte sada) HDR-/liitsärifotosid, à 3 võtet, iga võtte juures on metaandmete fail, HDR-/liitsärifoto ise eraldi TIFF-failina, seega iga HDR-/liitsärifoto kohta on 7 faili. Esimese puhkusenädala ekspeditsiooni ajal tegin seitsmes põhipaigas à 100 fotot, nii et tuhatkond pilti tuleb kindlasti ära, peab uurima failinumbritest.

9.8.17

K, 3748. päev: motorcycle won’t start again

Päeval uus ventilaatoralus, mida on elektroonikakaubamajas kahes kohas; ühes on mänguritele (seega võimas), aga Trust; teises on harilik ja odav, aga mitte-Trust. Kodus märkan, et E-le paar nädalit tagasi ostetu on sama marki.

Õhtul väikene kepp läpaka käivitamisel. Nimelt osa ventilaatoraluseid on sellised, mis ei saa olla arvuti küljes arvuti käivitamisel, sest käivitamisel ei saa arvuti aru, et USB-pistik on pesas ainult voolu pärast, ja arvab selle korraks kettaks, aga Windowsit ei saa buutida väliskettalt (mispärast ka praegune suur välisketas on jõudeolekus välja lülitatud ja lülitan selle sisse ainult pärast arvuti käivitumist; vanaga seda probleemi ei olnud). A. kreisilinnas on mul just selline alus (veidi ebamugavalt kõrge, aga muidu tore ja võimas). Niisiis lülitan läpaka sisse ning ühendan sellega kaks ketast (reisiketta ja suure välisketta) ja ventilaatoraluse, aga siis juhtub, et suurest väliskettast ilmub failihaldurisse ainult selle üks ja väiksem loogiline ketas, mitte teine ja suurem, kus on kogu mu kraam. Algul arvan olevat USB-juhtmete ühendamise viga (elu on õpetanud, et teinekord on nende ühendamise järjekord tähtis; see muidugi ka, mis pesas midagi on, sest kolmest USB-pesast on mu läpakal üks kiirem kui ülejäänud kaks). Nimelt suur ketas tahtis kasutuselevõtuks vormindamisel tingimata, et sellele tehtaks kaks loogilist ketast, üks jagatud ketas ja teine jagamata, ilma kuidagi ei saanud, ma siis panin jagatud ketta suuruseks minimaalse 32 GB (ja ketas pani sellele nimeks LaCie Shared) ja ülejäänud ligi 5 TB on jagamata ketas (millele ma panin nimeks Lif; p.o Líf, aga peent täpitähte í ma kettanimme panna ei julge). Ja siis nüüd see ketas nimega Lif ei paista; LaCie enda haldur ütleb, et ketta maht on 5 TB ja nimi on Lif, aga kasutusel on 32 GB. Failihaldurist see suurem loogiline ketas ei paista.

Guugeldan ja Guugel õpetab, et vaadake seadmehaldurist, seal on loetletud kõik kettad. Ongi, kõik arvutiga ühendatud füüsilised kettad kenasti reas, sisene kõvaketas (c:), CD/DVD-pesa (e:), LaCie ketas (f:) ja WD reisiketas (g:). LaCie ketta omadustest näeb, et sellel on kaks loogilist ketast, LaCie Shared ja Lif, esimesel on tähtnimi f:, teisel ei ole midagi (ega tule). Ühendan juhtmeid lahti ja kinni ja vahetan pesi, ei midagi.

Mõistan, et juhtus nõnda, et arvuti leidis enda küljest korraga kaks ketast, millel mõlemal oli eelmine kord sama tähtnimi, ja selmet reastada kõik tähtnimed uuesti, unustas ühe ära. (Sellel, mis on konkreetselt ketta tähtnimi, on tähtsust näiteks Lr-is, kus on tore, kui suurel väliskettal ja reisikettal on sama tähtnimi, siis arvab Lr, et failid on samal kettal ja jääb ära pusserdamine, et otsi kadunud faile, mis üldiselt tähendab ainult, et ütle Lr-le, kus on vajaliku aasta kataloog, ja ta leiab sealt failid ise; failid ja kaustad hoian muidu täpselt samad.) Guugel jutustas, et aeg-ajalt seda juhtub, ja tavaliselt kipub ununema just tähestikus tagapool olev loogiline ketas. Ma välja ei mõtle, kuidas olukorda parandada, aga tean nüüd, mida teha: teist suurt kõvaketast vormindades panen jagatud osale nimeks nt zztop või yello, et see oleks ilusti tähestiku lõpus, ja midagi kadunud ei ole, sest kõik uus kraam peale 2001.–2012. a digifotode on reisikettal ja need vanemad on teisel reisikettal.

Teen reisikettale eksporditud tiff-failidest valmis mõne HDR-pildi ja lähen magama, et hommik on õhtust targem.

7.8.17

E, 3746. päev: Hiroshima 72

Inetu lugu, kuidas võhivõõras inime ei suuda hoida lahus fakti ja kommentaari: paneb üles Hiroshima mälestusartikli ja lisab juurde, et sama saatanast kui tuumarelvad on ka tuumaenergia. Ma muidugi ei saa mitte vaiki olla, aga paraku käsin FB-l selle lõnga jälgimise lõpetada pärast mu vastuskommentaari füüsika teemal, kuidas kogu päikese-, tuule- ja maapõueenergia on samuti tuumaenergia*, nii et ma ei saagi teada, mis edasi saab. Küllap arvatanuks, et päike on ju tore ja hea (ei ole, otsene päikesekiirgus on IARCi I kl kantserogeen), või veeretatanuks jutt tavalistele kütustele, mille omakorda saanuks pareerida sellega, et tulepomme oskasid heita juba hiljemalt vanad roomlased ja tulenooli osati lasta ka varem. Või et võin mütsi ära süüa, et mainit vaidleja ei ole olnud samal pool ookeani kui VIII järgu tuumaõnnetus, mida kõik üle 31-aastased eurooplased on.

* Suur osa hüdrot ka, aga loodete energia mitte.

Veel arvatakse FB-s, kuidas USA mandriosa tabav täielik päikesevarjutus avab kosmilisi täheväravaid või mida iganes; nende hinged on vast vägagi kulunud, sest päikesevarjutusi on sajandis keskmiselt 240 tk.

6.8.17

P, 3745. päev: Cochem

Cochem, kus käisin viimati 10. VII 2010 ja põhjalikumalt 1. IX 2007 ning veidi vähem põhjalikult 6. VII 2007. Mäe otsas linnuses satub olema keskaja päev (oleks teadnud, ei oleks läinudki), mis on pööraselt koomiline, aga tegelased ise ei tea ning peale väga kiire tiiru ekskursiooni algust otsides me asjatult keskaegse võitluskunsti etenduseks nimetatavat kaklusballetti rohkem ei näe ega vaata.

Ekskursioon kestab tubli pool tundi, sisse kisa eriti ei kosta, kuigi näidatavaid siseruume on tegelikult ainult umbes 6, aga see-eest lahe. (Kirjutan seda oktoobri lõpus, mul on pildid veel ilmutamata, sest Lr-i kaardimoodul lõpetas Google’i kaardi kuvamise ja ma ei olnud eriti kindel, kas see gpx-jäljest koordinaadid üles võtab või pean rehkendama koordinaate gpx-failist käsitsi, sest gpx-failis on koordinaadid vormingus D.DDDDDD° ja Lr tahab vormingut DD° MM’ SS”. Aga vahepeal on selgunud, et võtab, ja häda korral saab koordinaate kontrollida telefonis Maverickist. Hilisem täiendus: selgus, et Lr suudab siiski kuvada Google’i satelliidifotot ning Lr suudab teisendada vormingu DD° MM’ SS” jaoks koordinaadid ka vormingust DD° MM.MMM’, mida näitab Mavericki kursor, nii et ei pea märkima ajutist teekonnapunkti ja vaatama selle koordinaate vormingus DD° MM’ SS”.)

Linnusest alla tulles ostame toakaunistuseks peaaegu-elusuuruses (eriti profiilis) mustvarese või ronga värvitud puunikerdise, mis osutub küll olevat umbes kolm korda kallim kui hinnasildil, aga riiulis on väga imposantne, eriti kaugemalt ja profiilis. Mis selle kuju algne otstarve oli, ma ei tea. Kus mandril sellised vareslased elavad, ka ei tea. Papagoid igatahes seda päris linnuks ei pea (nemad näevad kuju otsevaates, kus vaade sama realistlik ei ole kui profiilis), varesed ilmselt ka mitte (küllap nad on aru saanud, et rongapoja traatkuju teises toas riiulil ei ole päris).

Turiste saalib vanalinna kitsail tänavail paksult; lõunatame peatänava ühes mitte eriti tüüpilises pitsakohas (mul on vaade tänavale ja vahepeal loendan möödujaid, et mitu korda on liiklus tihedam kui meil aknaalusel maanteel – aga vat enam ei mäleta). Veinipoest ostame kohalikku veini kaasa.

Ja siis sõidame turismirongiga linnakesele tiiru peale, keskendun aknast pildistamisele. Pilte veel ilmutanud ei ole ega teagi, kas neist mõni välja ka tuli.

* * *

Õhtul on kõik rahulik, äkki aga täidab korteri hirmus mürtsutamine: vannitoas hüppab pesumasin, ikka mitu cm õhku ja põrandal edasi. Keerame tsentrifuugi vaiksemaks ja kui pesumasin kipub mõne nädala pärast tihti seiskuma, puhastan uutest eluvormidest ära ka tühjendusvooliku.