7.6.18

N, 4041. päev: mäletamatu konn

Uues perearstikeskuses läbivaatusel. Takso saabub 5 minutit enne kokkulepitud aega (see on niigi ¾-tunnise varuga), aga täpselt samal hetkel situb Šp kööki ja kuigi mõtlen korra, kas jätta see põrandale või jõuda õigeks ajaks taksole, koristan siiski ära. Mulle vastu kõndiv taksojuht leidub kiiremini kui takso, mis on pargitud teetöödest eemale majade vahele. Väga lahe, et taipan sisse panna GPX-jälje, sest ka täna üritab sama firma taksojuht sõita ummikutest mööda. Ta on vanem ja kogenum, liiklusohtlikke olukordi ei tekita, tuututab ainult kaks korda (Saksamaa liiklusseadus pidavat muide keelama mis-sa-mökutad-hakka-juba-sõitma-tuututamise) ja tema trajektoor on palju loomingulisem kui ta nooremal kolleegil eelmisel kolmapäeval (trajektoori kõverus 98%, faktiline keskmine kiirus 19,4 km/h, otsejoones keskmine kiirus 9,8 km/h).

Leitakse sapikivid ja meel on kurb, sest noh olen nende leidmisel ligi kaks korda noorem kui oli vanaema.

Olen võtnud hommikupooliku vabaks, seega tööle tagasi eriti kiiret ei ole. Kohvik, võileib.

Päeval loen sapikivide kohta ja saan teada, et need on tavalised.

* * *

Mul on siia märkmetesse kirjutatud „konn”, aga enam ei mäleta, mis konn.

* * *

Vapsik toas. E olla aknast näinud, kuidas metsa poolt tuli vapsik ja kadus veidi enne akent ära, tuli siis rõduuksest sisse ja elutoa aknale. Täheldan, et vapsik on huvitav ainult läbi aknaklaasi (kunagi tegin kauni makrofoto, makrovälkudega ja puha, aga läbi klaasi). Ei julge väljaheitmispurgile peale panna paberit, E käib toomas pappi. Pärast saab teada, et Saksamaal on vapsik range kaitse all, mahalöömise eest võib saada 50.000 € trahvi.

FBs pannakse tuvastada tundmatu kiriku sisevaade. Tuvastan, et see on kolmelöövine võlvitud kodakirik, neid oli A. Waga järgi mitu Põhja-Eestis, aga raamatuta ei tule meelde, mis täpselt (ma vist üheski käinud ei ole), ainult üht mäletan: Ambla. Pihtas-põhjas.

Siis tuttav füüsik paneb üles foto võrgendikoidest ja ka ussivõrkude juures olnud liblikast. Võrgendikoi valmiku pilt leidub kiiremini (Insects of Britain and Western Europe, kus on kõige harilikumad ja kõige silmatorkavamad, mida võrgendikoi kahtlemata on), aga see ei ole see. Mul on väikestest liblikatest põhjalikum raamat (Moths of Great Britain and Ireland), sealt tuleb lihtsalt järjest sirvida, ja liblik leidub juba lk 56: pargi-tähnikvaksik!

5.6.18

T, 4039. päev: Pope Ted

Tööl, jaama kaudu koju.

„Isa Tedi” fännirühma on löönud peaaegu sama kihama kui aasta tagasi Lego uudis raketirühma üks teine sama kaalukas uudis: sarja autoritel on valmimas muusikal, kuidas Ted on paavst. Et see olevat nagu sarja pidulik lõpp – muidu lõpp oli üsna kurb, sest peategelase näitleja suri päev pärast viimast võttepäeva (kodus tähistamisel) ja viimase jao lõpp tehti tema mälestuseks ümber.

4.6.18

E, 4038. päev: riiul, kraaninupp, foorum, soolapuhumine

Eile arutasime, mis kell on sünnis hakata müristama lööktrelliga, et kl 7 on liiga vara. Ma pakkusin kl 9. E pakkus, et ½ 9. (Sellest on just järgmises vallaajakirjas: argipäeviti tohib kl 7.30–22, laupäeviti kl 8–18, pühapäeviti ja riigipühiti ei tohi.) Alustan siis kl 8.40 ja augud on valmis kl 8.50. Üldiselt on tellis pehmem materjal kui betoon ja teiseks ei tea ma täpselt, kui paks on tubadevaheline sein. Laupäeval tuli vanade tüüblite väljakiskumisel august tellisetolmu, mispärast ma seda suure hurraaga puurima hakkasingi, aga kõige sügavamale läks puur 3 cm, peamiselt seinast olevast kipskrohvist läbi, aga telliseni eriti ei jõudnud. Ühes kohas algas kõvadus kohe värvi alt.

Seega siis nikerdasin hommikul vetsupaberirulli torust puurimistolmu kogumise trehtri (et tolm kukuks kilekotti ja mitte teleka taha), õigel ajal siis suuline selgitus ja ette vabanduse palumine loomadelt, kurdistavad kõrvaklapid pähe ja puur kätte. Esimesesse auku kukkus puur lõpuks padrunini sisse, vaatasin, ega valgust ei paista, ja käisin teiselt poolt vaatamas, ega puur ole läbi tulnud nagu vanematekodus naabri köögiseinal olnud maali kandnud kruvi. (Ah, see kruvi oli iga kord jutuks, kui naabrid liiga palju lärmasid. Et üksainus tugev hoop haamriga vastu seda kruviotsa ja naabrite maal on seinalt maas ning kisal kohe lõpp.) Ei olnud läbi tulnud ja meenus, et seina tellised on õõnestellised. Seega kahtlustan, et telliste peal on mingi paar cm jube kõva kiht (betoon?!), siis tuleb mõni cm tellist ja siis tuleb telliseõõs (aga ma ei tea, kas tellis on kitsaste õõntega nagu veneaegne õõnestellis või ühe suure õõnega nagu inglise tellis), nii et kui veel paari auku oli puur jälle jubakaga sisse kukkunud ja ühes kõmises vastu õõne vastaskülg, puurisin pehmemat osa (tellis) ettevaatlikumalt.

Siis vahetasin köögikraani soojaveekraani nupu: olin laupäeval ostnud mängimiseks ½” kraaniventiili koos nupuga (ma ei mäletanud, kuidas käib ventiil lahti ja nupp ära; parem on mängida sellega kuivalt – sõna otseses mõttes) ja eile õhtul selgus, et nupu saab ära ventiili ennast välja keeramata, st korteri vett ei pea kraaninupu vahetamiseks sulgema. Suured tellitavad tangid on olemas, ma ei mäleta, milleks need ostsin, hiljem oleme neid kasutanud pähklitangidena.

Seepeale kolasin kolakambris laua all hästi ärapandud asjade seas, otsides seal võib-olla olevat uut dušisegistit ja leidsin peale selle juhuslikult ka käristivõtmekomplekti, kus oli ka Torx-võtme ots. Seega kruvisin ka riiulikanduri seina. Nali muidugi selles, et uus ülemine riiul on ilusti loodis ja alumise riiuli all suur kuvar ka, aga vahepeal vana alumine riiul, mis pandud silma järgi, ei ole. Kolmandaks selgub, et kuigi uute veearvestitega pandi korterisse ka uued vee sulgemise ventiilid, on need tavalise käsirattaga, mitte kuulkraanid, mis tähendab, et nende keeramiseks peab pugema sügavale köögivalamu alla. Aga ma tahan kindlasti proovida, kui hästi saab nendega sulgeda korterist vee. Köögisegisti on ka na vanaaegne, kraaninupu vahetamisel nägin, kuidas sinna sisse oli sadestunud ligi poole sajandi jagu metallipuru.

Seda kirjutades tuleb mõte, et äkki õnnestub kergem variant, vahetada lihtsalt dušisegisti kuumaveeventiil, ei pea segistit seinast võtmagi. Aga selleks on vaja ventiilipesa freesi, mida mul ei ole. (Vana ventiil on katlakivi nii täis, et ei käi enam lahti.)

* * *

Õhtul siseneb minu ees sama peen vanadaam, kes paar nädalat tagasi oli hullnaabril külas just ajal, mil meil uks soditi. Jälgin hoolega, ega tal markerit käes ole.

* * *

Täna saab 30 aastat Esimesest Sõltumatust Noortefoorumist. Fotol on meie kooli esindus äratuntavasti kõik peal ja (istusime üsna ees, fotolt selgub, et suisa 3. reas).

* * *

Juhtun FB-s vihjama, et inimene, kelle reklaamüritust vana tuttav reklaamib, on inimese enda jutu järgi šarlatan. Sest ma ei tea, kustkohast on võetud romantiline käsitlus eesti rahvameditsiini imelisusest, kui seda kaks sajandit tagasi, mil see oli veel täiesti autentne, dokumenteerinud õpetlased tõdesid asja väga halba seisu (nt „Terwisse katekismuse ramat” aastast 1816 nendib sissejuhatuses, et ainus asi, mida ajakohane meditsiin saarlaste tervishoius ei parandaks, oli nakkushaigete kohtlemine, sest neid lihtsalt kardeti ja välditi kontakti). Aga noh, võib-olla on jutuks hoopis mingi uus ja hilisem rahvameditsiin, nagu ka paljud iidsete pähe pakutavad rahvakombed ja -pärimused ja -luule ja -toidud on ärkamis- või veel hilisemast ajast, rääkimata „traditsioonilisest Hiina meditsiinist”, mille mõtles välja Mao Tse Tung 1950. aastatel, joogast kui võimlemisest („aga see on ju tavaline võimlemine!” – joogatreenerist klassiõde kokkutulekul), mille mõtles välja üks Indias elanud ameerika proua 1940. aastate lõpus, ja tervendamisest käsi lehvitades, mille mõtles välja üks jaapanlane 1920. aastatel.

Ilmselt mõistad, kallis lugeja, ilma ettekujutust liigselt pingutamata, mis edasi juhtus.

3.6.18

P, 4037. päev: loomaaias

Kuidas käisime loomaaias, mõistes mõni minuti pärast sihtjaama jõudmist, et sealmaal on raudteelaste streik, ja viis minutit pärast pooletunnise matka algust, et eile õhtul ei oleksin pidanud harjunud liigutusega jooma kausipõhjast ära ananassitükkidest välja valgunud mahla, sest need tükid olid kergelt käärinud ja täna annab see kõhus vägagi tunda. Peale selle on päev väga palav ja meil ei ole mütse. Geniaalse avastusena käime seekord loomaaia ja pärast jaama poole kõndides tänava varjupoolel, kus majad ja hekid pakuvad küll vähe varju inimesele, aga vähemalt ei õhka sealpool kõnnitee mitmetunnises lõõsas kogunenud kuumust.

E teeb oma uue fotokaga* esimesi ülesvõtteid ja mul on vana truu Sigma 150 mm f/2,8, mille kotis, statiiviklambri küljes (mida ma kaasa ei võtnud) on nüüd kumminööri küljes sügavusteravuste tabel (kiletatud), millelt õppisin pähe, et kaugus alla 5 m – ava f/4,0; kaugus üle 5 m – ava f/2,8. Selle objektiivi fookus on usaldusväärne ja pildikvaliteet suurepärane, nii järeltöötlusega üldiselt muret ei ole.

* Ostetud Amazonist, sest naaberlinna elektroonikakaubamajas õiget ei olnud. Kaks nädalat hiljem muidugi oli, aga õnneks mitte drastiliselt teistsuguse hinnaga (Amazonil on maine, et see on universumi kalliduselt teine fotopood – esimene on suure Kodaki reklaamiga (mille logo kasutas Kodak 1987–2006) fotopood linnas postkontori kõrval, kust kunagi ostsin ühe 77 mm Hoya filtri ja müüja mulle viisakalt kummardas – 77 mm on profifiltrid ja Hoya filtreid elektroonikakaubamajad ei müü).

Et ma ei taha eriti kaugeneda loomaaia kemmergutest ja mõlemad tahame viibida võimalikult varjus, ei lähe me ühelegi etendusele (mis on alati, alati päikese käes), isegi kui E pakub, et papagoietenduse papagoid võivad meid mäletada. Vähe peale üht olen küllalt stabiilses seisundis, et varsti saab hakata jalutama kl 14.45 rongile. Õnneks olengi ja jõuame ilusti jaama, leides a) et tegelikult on matka kõige hirmsam osa, liikumatu õhuga ja lõõskava päikse suhtes põiki 11. novembri uulits, jaheda võsa vahel olevast Tiigri tänavast tuuleõhuga linnapargini, ainult 1 km pikk ja b) tervenisti veerand tundi enne rongi väljumist, et istume valel perroonil. Mul on mälestus, et millalgi „eelmine kord” avastasime sellesama alles siis, kui rong juba paistis ja paistis nii, et saabub kuhugi mujale kui meie ette, mispeale tuli joosta läbi jaamatunneli. Aga ma ei mäleta, kellega koos ma siis olin, vbl koos sugulastega 2014.

Uut karuaedikut üles ei leia. Kui kavatsen võtta üles helipildi hallpapagoidega, otsustab kraaksuma hakata nähtamatu vares eemal puu otsas ja papagoid on vait. Neli tukub aediku puuharudel, kaks istub maas ja kaks majas; mäletust mööda oli varem neid seitse. Mu esimese toibumise järel istusime pikalt keapuuri juures, mida just puhastati; kead [„näe, L. naise järgi papagoile nimi pandud!” — I., 2010] karglesid väga energiliselt ringi, üritasid napsata hooldajat jalast ja käest ning viisid tuppa siia-sinna pandud kuivikud otsekohe värskesse vette likku. Pingi kohal oli linnupesa, mille sees vapsikupesa; nägime, kuidas sinna läks vapsik sisse, aga kuigi ootasin hulga aega, fotokas valmis, ta sealt välja ei tulnud.

2.6.18

L, 4036. päev: linnas ja toas riiul

E juuksuris aega kinni panemas, ootan väljas, prillipoe akna taga. Näen, et eriti moekatena on väljas just sellised, mihukesi kandis mu vanaisa!! Olen kindel, et vanaisa ei osanuks kohe üldse arvata, et a) 40 a pärast on tema prillid üliväga moodsad ja b) neid kannavad inimesed, kes söövad maltsaseemneid, mida nad lasevad tuua teiselt poolt maakera vaestelt, kellel muud toitu ei ole kui maltsaseemned, ja c) Tallinnas elavad need peened maltsaseemneid söövad vanaisaprillikandjad Kalamajas!

Linnas turul, nännipoes, kiirkäik raamatupoodi. Nõudepoest värvilised veeklaasid, söömas.

Mul hakkab tekkima tunne, et tahan korrata 2010 võetud fotosarja Les parisiens ja 2014 etnograafilisi hõimujäädvustusi Riparian Vistas ja Return of the Riparians ülesvõtetega pealinna tänavailt, sõitsin selle suure ringsõidubussiga ainsa korra millalgi 2006 (ma ei suuda leida siit blogist isegi aastat; tuleb otsida videofaili kuupäeva järgi, sest tegin sealt võetud videost kunstilise filmikese). [Leitud: august 2006.]

* * *

Kuidas hakkasin toas panema vana riiulit samale kõrgusele, aga veidi paremale. Vanu puuriauke kasutada ei saa, need tuli tugevuse huvides kinni epokittida (uued augud on mõni cm eemal), üks kapi ja riiuli vahelt paistev auk ka üle värvida.

Just hetkel, kui tõstan riiulikanduri seina vastu, et märkida seinale augukohad, küsib E, kuidas sellega riiul püsib. Hakkan näitama ja pillan riiulikanduri maha. Nähes, et see langeb, ots ees, ja kibekiiresti taibates, et vaba langemisega tabab see kas lille ribastades lillepotti või raadiot või telekaaluse nähtavat osa (telekaaluse taga on juba suur täke, kui sinna kargas seinalt konnapilt), ja et mul on ühes käes vesilood ja teises pliiats, üritan peatada kandurit sedasi, et surun selle kõhuga vastu kappi. Kanduri langemissuund tõesti muutub, selle terav ots lõikub nüüd mulle pikka varvastesirutajasse ja tõesti, kukub sealt kohe põrandale nii, et põrandasse ei jäänud märki, / krammikesta kusagille.

Siis selgub, et mälestus, nagu olnuks sein pehmest tellisest, on vale (E: kuidas ma polevat saanud teiselt poolt kruvi seina). Lisan mälestuse, nagu puurinuks ma elutoa ühe riiuli 6 auku tavalise akutrelliga, kokku läks tund, aga teise augud lööktrelliga, kokku läks mõni minut. Kahju küll, tuleb riiul jätta ootama esmaspäeva, mil tohib puurida lööktrelliga, st lükata trelli peal olev nupp haamripildi poole.

* * *

P õhtul selgus degusteerides, et nännipoe käsitöö-meeliköör (24°) on toodetud lihtsalt: võta viin, pane juurde vett (?), pane sisse mett, loksuta natuke segamini  ja kork peale. Mis tekitab mõtte, et peaks hankima vahendi, millega saab kraadi kodus mõõta; areomeeter (tiheduse järgi) on keerukas (sõltub temperatuurist ja lisaainetest), refraktomeeter peaks olema lihtsam.