R, 680. päev: Flugausstellung

Käin Saksamaal Hermeskeili lennundusmuuseumis, mis olevat Euroopa suurim era-lennundusmuuseum – koos eramuuseumide tavaliste majandushädadega ning sellest johtuvate puudustega ekspositsioonis (loe: näide, miks ei tohi õhusõidukeid eksponeerida lageda taeva all).

Rongiga T. linnakesse, mille jaamaesiselt bussijaama moodi asjast peaks vajalik buss läbi sõitma. Ilm on päikseline, aga pilvedega ja suhteliselt jahe. Sõiduplaani uurides leian, et olen midagi ajanud segamini, sest Hermeskeili sõidab buss ka nädalavahetusel, nii et otsest vajadust minna täna, mil on haruldane tööpäevale langev vaba päev, ei ole. Nimelt on T. linnakese lähedal V-3 torude ase, kuhu olen plaaninud minna, aga mis on nädalavahetuseti ühissõidukite ulatusest kaugel väljas. Samas ei ole võimalik ilma Interneti abita leida tagasisõidu aega, nii et ära see jääb. V-3 laskepositsiooni külastamise plaani praegune seis on sooritada matk sinna üürijalgrattal. (Hilisem lisandus: käisin seal lõpuks 3.5.2009 rulluiskudel. Teisalt on sealkandis H. mägedes rohkesti samast ajast ka V-2 stardikohti (mida ma raamatust järgi uurinud veel ei ole), nii et huviväärsustest puudu ei ole.

Buss veereb Maaselja äärest umbes pool kilomeetrit kõrgemale H. mägedesse. Jälgin kaarti ja tuvastan, et bussipeatuste näidik on peatuse võrra maas ning õiges kohas mahatulek on tunde asi. No kohal siiski olen ning tänavasiltide ja mobiiltelefonis oleva Google Mapsi abil (mis mul on miskipärast rootsi keeles) tuvastan ka täpse asukoha. Kõnnin linnaserva, siis sealt tagasi keha kinnitama. Söögikoht on mingi kebabisöökla ja nähtavasti olen päeva esimene külastaja. Pärast mind tuleb sellesse spartalikku söögisaali trobikond mootorrattamatkajaid ja türklase äri õitseb.

Hermeskeili lennundusmuuseumi külastamisel on pisike logistikamure: nimelt on muuseum 4,7 km linnast väljas, mis muidugi ei ole minusugusele paadunud jalakäijale mingi vahemaa, korraks nuusata, aga selle kolmveerand tunni jooksul on võimalus jääda vihma kätte ning kogemus on näidanud, et muuseumis võib paari tunniga maha kõmpida tohutuid vahemaid, sestap lisandub tagasiteel ka väsimus.

Leian jalgrattatee, mis näib kulgevat muuseumini „otse”. No tegelikult muidugi pisikese kaarega, aga vähemalt ei pea kõndima teepeenratu maantee servas.

Taevas on kaunid rünkpilved, mille pildistamisel ilma PL-CIR-filtrita näen palju vaeva. Nagu öeldud, on taevas ja pilved palju heledamad kui maa. Inimsilma dünaamika­vahemik on nii suur, et seda vahet ei taju, aga filmi või sensori oma on väiksem ning kui kas maa või pilv on säritatud õigesti, jääb teise jaoks valgust üle või napiks.

Ühes kohas peetakse teeäärses talus hirvi.

Lõpuks hakkab metsa tagant paistma Il-18, Constellation ja midagi, mille saba peal on suur kiri Concorde. Ohhoo, mõtlen, sest ma ei teadnudki, et üks Concorde on sattunud mingisse lennunduse külamuuseumisse. Kui hiljem ringkäiguga Concorde'i alla jõuan ja lähemalt takseerin, tundub selle ehitus õige imelik, ning veel hiljem kataloogist leian, et see ei olegi päris lennuk, vaid 1:1 mõõtkavas makett!! Mainitagu, et Concorde on päris suur.

See tunne (et ma ei ole lugenud, et see või teine haruldus oleks ka Hermeskeilis) on mul muuseumis kolm korda veel, sõjaeelsete Saksa lennukite korral – sest hiljemalt 1946. aastal lahendati Saksamaal nende olemasolu probleem lihtsalt: pulk dünamiiti juhiruumi ja igasse mootorisse, ning alles jäid ainult need lennukid, mis juhtusid olema teistes riikides, näiteks võitjariikides katsetamisel (aga ega sealgi pärast katsetamise lõppu vana kola tahetud eriti alles hoida) või neutraalsetes riikides kasutusel. Või siis rusud veekogude ja soode põhjas ja Venemaa laantes, millest nii mõnigi lennuk valmis ennistatud, paar koguni lennukõlblikuks. Statistika on umbes selline (et mõiste alles on suhteline – alles tervena, alles rusudena; alles ennistatuna, alles ennistamata; alles tervikuna, alles tükkidena; alles originaalina, alles koopiana, alles originaali(de) ja koopia(te) hübriidina – vaadaku huviline siit täpsed arvud ise järele), et 30 000 Messerschmitt Bf 109-st on alles 42 terviklikku originaali ja mõnikümmend Hispaania või Tšehhi litsentskoopiat; 6000 Stukast on tervikuna alles 2; Dornieri üle tuhandest „lendavast pliiatsist” on alles 1 (ja seegi mitte enim ehitatud variant Do 17, vaid hilisem Do 217); terviklikke Messerschmitt Bf 110 raskehävitajaid on alles 2; originaalseid neljakohalisi turismilennukeid Messerschmitt Bf 108 Taifun on alles 11; keskmist pommitajat Junkers Ju 88 on tervikuna alles umbes 2 ja Heinkel He 111 originaale 3 (Hispaania litsentskoopiaid CASA 2.111 on 13) jne. Panta rhei.

Nõnda siis imestan pisut (aga mitte eriti), et muuseumis on väljas iidlennuk Junkers Ju 52/3m. Muuseumikataloogis täpsemaid andmeid (nagu versiooni) ei ole, mis on kahtlane, ja kabiinini viivalt trepilt paistab paremal seinal oleval punasel karbil kahtlane pealdis PELIGRO! Selge, Hispaania litsentskoopia CASA L.352 hoopis. Selle all on Bf 108 Taifuniks nimetatav lennuk, mis paneb mind kulme kergitama juba päris palju, aga sellele ei pääse ligi, mistõttu kipun arvama, et see on hoopis Prantsuse litsentskoopia Nord 1002. Hoovi peal on Heinkel He 111, mille üle imestan juba päris kõvasti, eriti et selline haruldus (tervikuna alles 3 tk) on hoovi peal loodusjõudude meelevallas. No ja radiaatorikatete kuju reedab, et ka see on tegelikult Hispaania litsentskoopia CASA 2.111 (CASA 2.111D), mida pärast selle lennukitüübi Hispaania lennuväest mahakandmist sattus muuseumidesse rohkesti.

Muuseumis kohtun paljude vanalennukitega ja -helikopteritega, millest mitu on tuttavad mudelitena ja õige paljusid Vene õhusõidukeid olen omal ajal näinud lähemalt või kaugemalt õhus (näiteks lapsepõlves autoaknast nähtud pilt, kuidas ühe väiksema sõjaväeosa ees helikopteriplatsil külitasid Mi-1 kõrval sõdurid ja tegid lõket; ilmselt olid nende ülemused sel hetkel väga kaugel). Neid kõiki on tore lähedalt elusuuruses näha. Ja kust muidu kui järeleproovimisega saan teada, et minu pikkusega inimene mahub DC-3 transportversioonis C-47 Dakota täiesti vabalt püsti kõndima, mis ei ole teps mitte samamoodi praegusaegsetes pisut suuremates reisilennukites.

Kunagi näidati mudeliehitus­klubis Ungari mudelivõistluse slaide ja üks slaid oli kogemata külili, nii et võistlusmudelid olid laua asemel justkui seina peal. Kõik leidsid, et see oleks suurepärane ruumi kokkuhoiu viis. – Ja nagu näha, on sama võte leidnud kasutamist ka elusuuruse Starfighteri ruumisäästlikul eksponeerimisel!

Hoovinurgas kõrgub on Kuu-rakett Saturn V. „Kas see on päris?” kuulen üht saksa daami oma abikaasalt küsimas. See osutab andmesildile ja ütleb, et kuule nüüd, raketi kõrgus oli 110 meetrit. Raketimaketist vasakul on samas mõõtkavas (ilmselt 1:10) astronaut, põhjapoolne külg sammaldunud.



Väärtuslikemad eksponaadid on kohalike värvuliste meelehärmiks siiski siseruumides (kus ei ole loodusjõude õhusõidukeid tagasi algosakesteks lagundamas). [Platsi aiaäärtes tõkete taga näib olevat külluses väiksemat kola nagu lennukikeresid, mingi suure radari tükid, lennuväljatrepp, kütusepaake jne; vaatepilt meenutab paiguti lennuprügimäe-pildialbumit Red Ladies in Waiting.] Seal kuulen katuselt kahtlast klobinat ja kui väljapääsuni jõuan, sajabki mehist hoovihma. Kolmveerand tundi sellise vihma käes tähendab väga märjaks saamist, seega ootan, kuni vihm jääb üle, õigemini asun teele viimase tibutamise ajal. Seekord kõnnin maantee ja jalgrattatee vahel põlluteel, mis läheb otse. Metsatukas aia sees on kellelgi isiklik tiik ja sauna moodi majake, aga tiiki toitev oja läbib lehmakarjamaa, mistõttu selles tiigis suplemine mõjub nahale kahtlemata vägagi tervistavalt. (Meenub lapsepõlvest lugu, kuidas isa käis saunast end peenrakastmisvee vanni kastmas ja laval tagasi olles imestas, et miski haiseb. No sel ajal lisati kastmisveele virtsa ja mu koolieelikust vend otsustas protseduuri lihtsustada, kallates virtsa kohe kastmisvanni, mitte lisades kastekannu sortshaaval. Umbes samal ajal kastmisvee vanni venna uputatud vanade raadiojuppidega võrreldes olid selle loo järelmid olematud.)

Leian linnast üles bussipeatuse ja veendun, et sealt läheb vajalik buss tõesti varem leitud kellaajal tagasi. Teen aega parajaks bussipeatuse kõrval jäätisekohvikus, kus mu suureks rahulduseks on teenindamine vilgas (mul on aega ainult 25 minutit).

Bussi tagasisõidul on toredad vaated, aga siis murrab mind maha uni, näen igasugu põnevaid unenägusid.

Buss jõuab T. linnakese jaama 17.55 ja igaks juhuks torman kohe perroonile, et äkki jääb 17.52 rong hiljaks või läheb see tunnirong hoopis 17.58, ei mäleta. Aga selgub, et on läinud siiski täpselt 17.52, nii et mul on tund aega aega. Kõnnin linnas pisut ringi ja uurin järele, kus on need kolm selle linna suurimat fotopoodi. No kaks võib pärast kaardilt täies rahus ära kustutada.

Õhtul hakkab suure kontrastiga vaadete suurdünaamiliste piltide vaevaline kokkumonteerimine (ühe pildi jaoks läheb arvutil aega vähemalt kümme minutit). Aga meeldiv on see, et neid on võimalik võtta käelt (paar võtsin siiski üksjalalt, mis on marki Hama, ostetud Kirikmäe prismast ja mille kasutamisel on alati oht, et selle teleskooposa langeb fotoka all lihtsalt kokku).