Täna on viimase mõne nädala jaoks erakordne ilm: ei sajagi! Käin õhtul maja vastas jalgrattateel uisutamas, 11,4 km, umbes kolmveerand tundi. 19 minutiga olen maha sõitnud 6,8 km ja 27 minutiga 8,7 km. Mõnus, viis versta veerand tunniga. Pärast ronin uiskudega üles majani (vahepeal on kole kõnnitee, alla sõita ei saaks).
Päeval muudkui kibe töö. Nagu ikka, antakse enne puhkuse algust viimast. Mul on tunne, nagu ma sel nädalal midagi muud ei olekski teinud kui pisipudinate toimetusi. Kuussada peaks juba ammu täis olema, kaks- ja poolsada on veel.
Õhtul üritan jõuda kohalikku Saksa raamatupoodi, kus esiteks kumbki müüja ei oska inglise keelt, aga üks oskab saksa keelt (ja, natürlich!) ning siis saan teada, et ega nende kodukal ole raamatud väljas seepärast, et inimesed teaksid, mida neil müügil on, vaid sellepärast, et saaksid neid raamatuid tellida. No see on sama hea, kui teeviidal ei oleks kirjas, mis on järgmine asula, vaid see, kuhu selle teega üldse saab (Rooma näiteks). Soovitud Far Side'i lauakalender jääb niiviisi hankimata.
31.8.06
30.8.06
K, 177. päev: pildid
Täna kostab päev läbi ukse tagat kopsimist ja jutukõma. Õhtul näen, et umbes reedest seina najal seisnud pildid on üles riputatud. Märgitagu, et koridor on umbes poolteist meetrit lai. Kohe minu toa ukse taga on pilt, millel peaks olema ooperikummitus; see on ligi neli ruutmeetrit suur. Nurga taga, trepi pool on abstraktne pilt, veel suurem; väga raske on aru saada, mida see kujutab või miks see on maalitud. Vahest kujutab kunstniku sisemist lõhestatust.
Õhtul on äike ja püüan jälle pilti teha, et äkki saan pildile püüda välgunoole. Kui veerand tundi hiljem lähen minuti takka klõpsivat fotokat vaatama, on äikesepilv kadunud ja tähed siravad. Teen öösel uue pildiseeria, mille teen hiljem mõnesekundiliseks, 2700× kiirendatud videoklipiks: tähistaevas pöörleb ja äkki läheb valgeks.
Õhtul on äike ja püüan jälle pilti teha, et äkki saan pildile püüda välgunoole. Kui veerand tundi hiljem lähen minuti takka klõpsivat fotokat vaatama, on äikesepilv kadunud ja tähed siravad. Teen öösel uue pildiseeria, mille teen hiljem mõnesekundiliseks, 2700× kiirendatud videoklipiks: tähistaevas pöörleb ja äkki läheb valgeks.
29.8.06
T, 176. päev: im Westen nichts neues
Kibe töö, kell 19.10 jookseb teatud tõlkesüsteem kinni ja saan ootamatult vara õhtule. Mis tähendab seda, et homme peab tulema kohale enne kukke ja koitu.
28.8.06
E, 175. päev: suve nukker lõpp on käes
...tavatses mu kadund isa, kes ei pidanud viisi, augusti lõpu vihmaste ilmade puhul laulda, kui ma ei tahtnud kooli minna.
Täna kallab terve päeva. Bussipeatuste lähedal näen mitut soliidses riides inimest mappe pea kohal hoidmas või äkitselt jooksu pistmas. Alles õhtul poole kaheksast keerab äkki (poeskäigu aja jooksul) selgeks. Kella kümnest hakkab müristama ja on pisut äikest ja veel kord värsket äikesevihma. Sätin fotoka pildistama, et äkki õnnestub saada pildile äikesenool, aga kui lähen veerand tunni pärast vaatama, on sadu lõppenud ja tähed siravad.
Päeval oli tööl rohkesti rabamist ja jooksmist.
Unustatud tähtpäevadest: täna saab 65 aastat nn Juminda miinilahingust, ühest ohvriterohkeimast merelahingust ajaloos üldse (Mati Õuna hinnangul vähemalt 12 000 hukkunut), kui Tallinna 1941. aasta evakueerumisel jõudsid Tallinnast lahkunud laevadest tervena Leningradi vähesed.
Täna kallab terve päeva. Bussipeatuste lähedal näen mitut soliidses riides inimest mappe pea kohal hoidmas või äkitselt jooksu pistmas. Alles õhtul poole kaheksast keerab äkki (poeskäigu aja jooksul) selgeks. Kella kümnest hakkab müristama ja on pisut äikest ja veel kord värsket äikesevihma. Sätin fotoka pildistama, et äkki õnnestub saada pildile äikesenool, aga kui lähen veerand tunni pärast vaatama, on sadu lõppenud ja tähed siravad.
Päeval oli tööl rohkesti rabamist ja jooksmist.
Unustatud tähtpäevadest: täna saab 65 aastat nn Juminda miinilahingust, ühest ohvriterohkeimast merelahingust ajaloos üldse (Mati Õuna hinnangul vähemalt 12 000 hukkunut), kui Tallinna 1941. aasta evakueerumisel jõudsid Tallinnast lahkunud laevadest tervena Leningradi vähesed.
27.8.06
P, 174. päev: jälle matk
Ärkan hommikul vara ja näen, et on udu. Korraks kaalun, kas ei peaks matkamõtet peast heitma, sest niikuinii hakkab päeval sadama. Samas näitab kraadiklaas järjekindlalt, et tuleb päikseline ilm, mida ma eriti ei usu.
Seega taas kiirmatk raudteejaama ja rongile; ilm hakkab selginema, udu laskub maha. Ehkki magan suurema osa teest, ei sõida ma õigest peatusest mööda. Teisalt istuvad veidi eespool kaks alla kümnest last oma lapsehoidja või vanaemaga, kes räägib ja laulab nendega portugali keeles. Puhkepäeva varajasel tunnil on vaguni ülemisel korrusel peale nende ja minu veel ainult üks inimene.
Kui hakkan väljuma ja teadustatakse, et Eeslilinna sõitjad istugu ringi, hüppab see vanatädi püsti ja hüüab mulle: "Musjöö, musjöö!" Niipalju, kui ma teda mõistan, küsib ta, kas Dr-isse sõitmiseks peab ka ümber istuma. Vastan, et ei pea (ma olen seal jaamas isegi käinud, sealt läks lahti ja seal lõppes töökoha perepäev).
E-st 500. bussi peale ja sellega mööda Savijõe kallast alla. Jälgin aknast nädal tagasi sõidetud teed ja kaarti ei ole vaja. Et ilm on siiski kahtlane, oleks hea matk valmis saada niipea kui võimalik, see tähendab, et jätan aja kokkuhoiuks katki esialgse plaani tulla maha D-enis ja sõita sealt umbes 7 km mööda nauditavat head uisuteed B-sillakülani, kus eelmine kord matk lõppes. Nõnda et väljun B-sillakülas, kõnnin trepist alla tänavani, mida mööda küla läbib jalgrattatee, ja panen trepikäsipuu najal varustuse jalga-kätte-pähe ning võtan seljakoti selga.
Ja kannatuste rada algab.
B-sillakülas on jalgrattateel kare asfalt, kus peal raputab, aga siiski veereb. Silla juures tuleb umbes sajaks meetriks tore sile asfalt, aga pärast seda algab umbes samasugune lehmarada nagu nädal tagasi Eeslilinna kahes pargis. Ja seda jätkub kilomeetrite kaupa... Täpsem kirjeldus:
Leian, et karedal teel peab liikuma mõõduka kiirusega, sest aeglasemalt rattad ei veere konarustest üle. Hoo andmine on libedamatel kohtadel (u 2/3 teest) raske (tõukejalg tahab alt minna), sestap liigun üsna aeglaselt. Ainult kahes kohas on tee kuiv (lagedal, kus hommikupäike peale paistab) ja juhtumisi ka sile (st siledam kui muidu). Seal saab siis korralikult hoogu anda. Tee on üsna kitsas, umbes poolteist meetrit, ja sageli tuleb vastu jalgrattamatkajaid, rattad kompsude all lookas, neist mahub mööda ainult nii, et hoogu ei anna (mis tähendab hooandmist vahetult enne ratturirühmaga kohakuti jõudmist).
Teine sile lõik (mille keskel oli, muide, jõe pool maja, mille esine kaetud graniidisõelmetega, ja need "kandilised kuullaagrikuulid" on parajas koguses kandunud ka jalgrattateele) lõpeb leiutisega, mille peale annab tulla: tee laskub u 3–4% kaldega, keerab; igaks juhuks pidurdan, ja õigesti teen, sest kõigepealt on diagonaalis üle tee äärekivi ja selle järel algab uus konarrada. See kestab E-chi bussijaamani ja arvake ära, mis sealt hakkab?
PINNATUD jalgrattatee. Jah, tõesti – algul on olnud sile jalgrattatee, siis on see ära pinnatud. Uisud (ja nendega koos ka mina) värisevad nii, et silmad hästi ei fikseeru; mõtlen, mis võiks olla uiskude taluvuse varutegur: kirjade järgi taluvad need 100 kg keharaskust, aga vibreerimine võib tekitada suuremat jõudu kui lihtsalt staatiline koormus.
Sajatuste saatel ja jonnist aetuna jätkan edasirühkimist ning kui siis pinnatud osa lõpeb ja algab sile, pindamata asfalt, mõistan äkki, miks paavst maad suudleb.
E-chis on ilus vana sild, teen sellest (sõidu pealt) pilti, telefoniga (fotokas ununes maha).
Lõbu jätkub umbes kolmesajaks meetriks. Õnneks ei tule järgmine koledus mitte kohe, vaid mõnekümne meetri hoiatava kareda asfaldi järel. Tee läheb silla alt läbi ja rattatee sillaalune osa on sillutatud korrapäratute looduskiviplaatidega, igaüks isepidi viltu ja vahelt mört välja punnitamas. (Jah, ma ei olegi nii ropusti vandunud pärast seda, kui riiul öösel alla kukkus.)
Seejärel on nagu vanas naljas: Confucius says, Drive carefully – the road may fork. Et kaardi järgi läheb rattatee jõe äärest, suundun sinna minagi. No ja arvake, millega see tee lõpeb?
KOOLMEGA!!
Keeran ringi ja naasen linnapoolsele harule, mis on märg ja kaetud puudelt allapudenenud lehtede ja muu sodiga. Umbes kolmesaja meetri pärast (kell 10.43) käin enne järgmist silda kõhuli.
Kui järele mõelda, on seda kohta võimalik läbida püstijalal ainult üle muru jalutades, sest asfaltteel on selles kohas järgmised puudused:
Aga neid mõtteid mõlgutan muidugi hiljem, mitte nagu kirjamark maas lebades. Et teel püsti saada on võimatu (nii libe on), liigun muru suunas ja kõnnin sillani, kus asun end puhastama ja olukorda analüüsima.
Sodikihti jäänud jälgede järgi käis mats nõnda, et parem uisk tuli otse, pidur maas; vasakut uisku hoidsin kerges sahas (pööramiseks), aga see hakkas külitsi libisema, kuni selleni, et libises täiesti alt ära, ja kui keharaskus jäi äkki ainult paremale, läks alt ka see. Raamat käsib kukkuda põlvedele (põlvekaitsmetele), siis peopesadele (randmekaitsmetele) ja alles siis küünarnukkidele (küünarnukikaitsmetele), mida ma ei oska, eks mul läksid esimeseks maha ikka peod, siis küünarnukid, siis põlved ning siis lõpuks (ilmselt hoo raugedes) ka veel parem reis ja kõht. Liigesekaitsmete otstarve on peale löögi pehmendamise ka vastu asfalti hõõrdumisega hoog maha võtta. Kulumisjälgede järgi said sellega hakkama (kiirus oli vast 8–10 km/h) mõlemad randmekaitsmed ja eriti parem küünarnukikaitse, viimane kündis asfaldil olevat sodi sedavõrd, et nihkus paigast ja kriimustasin küünarnukki ennast (1 cm2 verine, u 10 cm2 marraskil). Põlvekaitsmed olid saarelögaga niisama koos, kriime ei olnud. Randmekaitsmed olid saanud sellise paugu, et peopesa ja rannet kaitsva kõvera plastkattega metallplaadi ots oli mõlemal seestpoolt peaaegu läbi katte lõikunud.
Mul oli eile kaarti uurides korraks seletamatu eelaimdus, et E-s juhtub mingi mats (tõesti oli, ma ei kirjuta seda tagantjärele tarkusest), aga mõistuseinimesena ei pannud ma seda miskikski. Ja muide isegi koha suhtes oli see eelaimdus üsna täpne.
Ligi 20 minutit puhastan end, riideid ja varustust (ei lähe jõkke pesema, sest nii jõel kui ojal on kaldamüürid), siis otsustan edasise matka katki jätta. E-chist on hea bussiühendus tagasi, matka tagumine osa on igati kahtlane. Et kardetavasti sooje põuailmu sel aastal enam ei tule, et asfalt kõikjal ära kuivaks (ega see pole sooja mägituule fööniga Šveits, kus oktoobri lõpus on +26 °C), jääb Savijõe alamjooksu ja küllap ka muude lähijõgede kaldateede uurimine järgmisse aastasse.
Jah, aga kuidas saada bussijaama kiviplaatidest ja pinnatud jalgrattateed veel kord ületamata? Sõidan noole suunas, 1,9 m kõrgusepiiranguga silla alt läbi (see peab olema kõrgem, sest saan sealt uiskude ja kiivri tõttu tavalisest palju pikemana püsti läbi) ja siis mööda kõnniteid linnamüürini, sealt tagasi ja teisel katsel teises suunas mööda vaikse tänava siledat asfalti ja ning kõnniteid aeglaselt kesklinna, kust oskan minna bussijaama.
Tõsi, oskan minna bussijaama jala, aga vanalinna peatänavad on paraku sillutatud täiesti uisuvaenulike munakividega! See tähendab veidi ekslemist. Panen bussijaamas asjad kotti (seekord on mul uiskude jaoks kaasas kilekotid, et seljakotti ära ei määriks) ja jope peale, mis mu osaliselt rohekat kõhtu pisut varjab. Buss viib läbi toreda maastiku, lõpuosa magan. Linnas õnnestub sattuda ühele harvadest pühapäevastest bussidest. Korteris panen särgi-püksid pessu ja magan tunnikese.
Seejärel sõidan uuesti linna, Põhiseaduse platsile, kust ostan ringsõidu pileti ja veedan järgneva tuulise kolmveerandtunni ringsõidul, mis põhiosas (kilomeetrite järgi) koosneb ekskursioonist Kirikmäe taha otsa ja tagasi. Piletiga koos anti kõrvaklapid, et kuulata seletust (mis on asjalik, ehkki kohati sünkroonist natuke väljas).
Kui enne ringsõitu ootasin piletiputka juures müüja naasmist (aknal oli klassikaline ja tegelikult määramatu silt Tulen 10 minuti pärast), sättisid kõrval parkinud saksa mootorrattamatkajad end minekule ning nende juht ootas teisi järele, näoga minu poole, umbes viie meetri kaugusel. Kiivrist paistva näoosa poolest (nina, põsed, silmad ja prillid) oli ta täiesti sama nägu kui Edgar Savisaar. Ja ta istus seal oma motika seljas, näoga minu poole, umbes viis minutit. Itsitasin mõttes ja mõlgutasin, kuidas saaks temast kõige silmatorkamatumal viisil pilti teha. Järeldasin, et ei saa, ja nõnda jäi ka see pilt tegemata.
Tagasi korteris mõõdan kaardilt eelmise pühapäeva ja tänase uisumatka pikkuse. Eelmine matk oli veidi lühem kui ennist kirjutasin, 27 km asemel 25,9 km. Tänane oli kukkumiseni 7,9 km (sõiduaeg 1 h 4 min; head teed oli ainult 1,5 km – koos mitu korda sõidetud teeosadega, nagu pargis koolmekohast tagasi). Pärast bussijaama veel 2,3 km ekslemist (20 min). Kokku on mul uisukogemust seega kogunenud ligikaudu 107,5 km ja mahapudenemised on juhtunud 1., 62. ja 105. kilomeetril. Aga on tulnud sõidulust ja püsin uiskudel kindlamini kui varem.
Seega taas kiirmatk raudteejaama ja rongile; ilm hakkab selginema, udu laskub maha. Ehkki magan suurema osa teest, ei sõida ma õigest peatusest mööda. Teisalt istuvad veidi eespool kaks alla kümnest last oma lapsehoidja või vanaemaga, kes räägib ja laulab nendega portugali keeles. Puhkepäeva varajasel tunnil on vaguni ülemisel korrusel peale nende ja minu veel ainult üks inimene.
Kui hakkan väljuma ja teadustatakse, et Eeslilinna sõitjad istugu ringi, hüppab see vanatädi püsti ja hüüab mulle: "Musjöö, musjöö!" Niipalju, kui ma teda mõistan, küsib ta, kas Dr-isse sõitmiseks peab ka ümber istuma. Vastan, et ei pea (ma olen seal jaamas isegi käinud, sealt läks lahti ja seal lõppes töökoha perepäev).
E-st 500. bussi peale ja sellega mööda Savijõe kallast alla. Jälgin aknast nädal tagasi sõidetud teed ja kaarti ei ole vaja. Et ilm on siiski kahtlane, oleks hea matk valmis saada niipea kui võimalik, see tähendab, et jätan aja kokkuhoiuks katki esialgse plaani tulla maha D-enis ja sõita sealt umbes 7 km mööda nauditavat head uisuteed B-sillakülani, kus eelmine kord matk lõppes. Nõnda et väljun B-sillakülas, kõnnin trepist alla tänavani, mida mööda küla läbib jalgrattatee, ja panen trepikäsipuu najal varustuse jalga-kätte-pähe ning võtan seljakoti selga.
Ja kannatuste rada algab.
B-sillakülas on jalgrattateel kare asfalt, kus peal raputab, aga siiski veereb. Silla juures tuleb umbes sajaks meetriks tore sile asfalt, aga pärast seda algab umbes samasugune lehmarada nagu nädal tagasi Eeslilinna kahes pargis. Ja seda jätkub kilomeetrite kaupa... Täpsem kirjeldus:
- murenenud;
- pikuti kahes kitsas ribas üles kaevatud ja uuesti asfalteeritud, muidugi teistsuguse asfaldiga ja võimatult sakilise servaga;
- kastemärg (päike ei ole veel jõudnud peale paista);
- ja mis kõige koledam, kohati täis ligedaid puulehti.
Leian, et karedal teel peab liikuma mõõduka kiirusega, sest aeglasemalt rattad ei veere konarustest üle. Hoo andmine on libedamatel kohtadel (u 2/3 teest) raske (tõukejalg tahab alt minna), sestap liigun üsna aeglaselt. Ainult kahes kohas on tee kuiv (lagedal, kus hommikupäike peale paistab) ja juhtumisi ka sile (st siledam kui muidu). Seal saab siis korralikult hoogu anda. Tee on üsna kitsas, umbes poolteist meetrit, ja sageli tuleb vastu jalgrattamatkajaid, rattad kompsude all lookas, neist mahub mööda ainult nii, et hoogu ei anna (mis tähendab hooandmist vahetult enne ratturirühmaga kohakuti jõudmist).
Teine sile lõik (mille keskel oli, muide, jõe pool maja, mille esine kaetud graniidisõelmetega, ja need "kandilised kuullaagrikuulid" on parajas koguses kandunud ka jalgrattateele) lõpeb leiutisega, mille peale annab tulla: tee laskub u 3–4% kaldega, keerab; igaks juhuks pidurdan, ja õigesti teen, sest kõigepealt on diagonaalis üle tee äärekivi ja selle järel algab uus konarrada. See kestab E-chi bussijaamani ja arvake ära, mis sealt hakkab?
PINNATUD jalgrattatee. Jah, tõesti – algul on olnud sile jalgrattatee, siis on see ära pinnatud. Uisud (ja nendega koos ka mina) värisevad nii, et silmad hästi ei fikseeru; mõtlen, mis võiks olla uiskude taluvuse varutegur: kirjade järgi taluvad need 100 kg keharaskust, aga vibreerimine võib tekitada suuremat jõudu kui lihtsalt staatiline koormus.
Sajatuste saatel ja jonnist aetuna jätkan edasirühkimist ning kui siis pinnatud osa lõpeb ja algab sile, pindamata asfalt, mõistan äkki, miks paavst maad suudleb.E-chis on ilus vana sild, teen sellest (sõidu pealt) pilti, telefoniga (fotokas ununes maha).
Lõbu jätkub umbes kolmesajaks meetriks. Õnneks ei tule järgmine koledus mitte kohe, vaid mõnekümne meetri hoiatava kareda asfaldi järel. Tee läheb silla alt läbi ja rattatee sillaalune osa on sillutatud korrapäratute looduskiviplaatidega, igaüks isepidi viltu ja vahelt mört välja punnitamas. (Jah, ma ei olegi nii ropusti vandunud pärast seda, kui riiul öösel alla kukkus.)
Seejärel on nagu vanas naljas: Confucius says, Drive carefully – the road may fork. Et kaardi järgi läheb rattatee jõe äärest, suundun sinna minagi. No ja arvake, millega see tee lõpeb?
KOOLMEGA!!Keeran ringi ja naasen linnapoolsele harule, mis on märg ja kaetud puudelt allapudenenud lehtede ja muu sodiga. Umbes kolmesaja meetri pärast (kell 10.43) käin enne järgmist silda kõhuli.
Kui järele mõelda, on seda kohta võimalik läbida püstijalal ainult üle muru jalutades, sest asfaltteel on selles kohas järgmised puudused:
- kerge langus;
- kurv;
- ja nagu pidurdamisel keeramisest veel vähe oleks, kõrgub siin saar, mis üliohtras koguses oma pudisid alla poetab, nii et võraalune asfalt on kaetud kuni poole sentimeetri paksuse ligeda kõntsakihiga.
Aga neid mõtteid mõlgutan muidugi hiljem, mitte nagu kirjamark maas lebades. Et teel püsti saada on võimatu (nii libe on), liigun muru suunas ja kõnnin sillani, kus asun end puhastama ja olukorda analüüsima.
Sodikihti jäänud jälgede järgi käis mats nõnda, et parem uisk tuli otse, pidur maas; vasakut uisku hoidsin kerges sahas (pööramiseks), aga see hakkas külitsi libisema, kuni selleni, et libises täiesti alt ära, ja kui keharaskus jäi äkki ainult paremale, läks alt ka see. Raamat käsib kukkuda põlvedele (põlvekaitsmetele), siis peopesadele (randmekaitsmetele) ja alles siis küünarnukkidele (küünarnukikaitsmetele), mida ma ei oska, eks mul läksid esimeseks maha ikka peod, siis küünarnukid, siis põlved ning siis lõpuks (ilmselt hoo raugedes) ka veel parem reis ja kõht. Liigesekaitsmete otstarve on peale löögi pehmendamise ka vastu asfalti hõõrdumisega hoog maha võtta. Kulumisjälgede järgi said sellega hakkama (kiirus oli vast 8–10 km/h) mõlemad randmekaitsmed ja eriti parem küünarnukikaitse, viimane kündis asfaldil olevat sodi sedavõrd, et nihkus paigast ja kriimustasin küünarnukki ennast (1 cm2 verine, u 10 cm2 marraskil). Põlvekaitsmed olid saarelögaga niisama koos, kriime ei olnud. Randmekaitsmed olid saanud sellise paugu, et peopesa ja rannet kaitsva kõvera plastkattega metallplaadi ots oli mõlemal seestpoolt peaaegu läbi katte lõikunud.Mul oli eile kaarti uurides korraks seletamatu eelaimdus, et E-s juhtub mingi mats (tõesti oli, ma ei kirjuta seda tagantjärele tarkusest), aga mõistuseinimesena ei pannud ma seda miskikski. Ja muide isegi koha suhtes oli see eelaimdus üsna täpne.
Ligi 20 minutit puhastan end, riideid ja varustust (ei lähe jõkke pesema, sest nii jõel kui ojal on kaldamüürid), siis otsustan edasise matka katki jätta. E-chist on hea bussiühendus tagasi, matka tagumine osa on igati kahtlane. Et kardetavasti sooje põuailmu sel aastal enam ei tule, et asfalt kõikjal ära kuivaks (ega see pole sooja mägituule fööniga Šveits, kus oktoobri lõpus on +26 °C), jääb Savijõe alamjooksu ja küllap ka muude lähijõgede kaldateede uurimine järgmisse aastasse.
Jah, aga kuidas saada bussijaama kiviplaatidest ja pinnatud jalgrattateed veel kord ületamata? Sõidan noole suunas, 1,9 m kõrgusepiiranguga silla alt läbi (see peab olema kõrgem, sest saan sealt uiskude ja kiivri tõttu tavalisest palju pikemana püsti läbi) ja siis mööda kõnniteid linnamüürini, sealt tagasi ja teisel katsel teises suunas mööda vaikse tänava siledat asfalti ja ning kõnniteid aeglaselt kesklinna, kust oskan minna bussijaama.
Tõsi, oskan minna bussijaama jala, aga vanalinna peatänavad on paraku sillutatud täiesti uisuvaenulike munakividega! See tähendab veidi ekslemist. Panen bussijaamas asjad kotti (seekord on mul uiskude jaoks kaasas kilekotid, et seljakotti ära ei määriks) ja jope peale, mis mu osaliselt rohekat kõhtu pisut varjab. Buss viib läbi toreda maastiku, lõpuosa magan. Linnas õnnestub sattuda ühele harvadest pühapäevastest bussidest. Korteris panen särgi-püksid pessu ja magan tunnikese.
Seejärel sõidan uuesti linna, Põhiseaduse platsile, kust ostan ringsõidu pileti ja veedan järgneva tuulise kolmveerandtunni ringsõidul, mis põhiosas (kilomeetrite järgi) koosneb ekskursioonist Kirikmäe taha otsa ja tagasi. Piletiga koos anti kõrvaklapid, et kuulata seletust (mis on asjalik, ehkki kohati sünkroonist natuke väljas).
Kui enne ringsõitu ootasin piletiputka juures müüja naasmist (aknal oli klassikaline ja tegelikult määramatu silt Tulen 10 minuti pärast), sättisid kõrval parkinud saksa mootorrattamatkajad end minekule ning nende juht ootas teisi järele, näoga minu poole, umbes viie meetri kaugusel. Kiivrist paistva näoosa poolest (nina, põsed, silmad ja prillid) oli ta täiesti sama nägu kui Edgar Savisaar. Ja ta istus seal oma motika seljas, näoga minu poole, umbes viis minutit. Itsitasin mõttes ja mõlgutasin, kuidas saaks temast kõige silmatorkamatumal viisil pilti teha. Järeldasin, et ei saa, ja nõnda jäi ka see pilt tegemata.
Tagasi korteris mõõdan kaardilt eelmise pühapäeva ja tänase uisumatka pikkuse. Eelmine matk oli veidi lühem kui ennist kirjutasin, 27 km asemel 25,9 km. Tänane oli kukkumiseni 7,9 km (sõiduaeg 1 h 4 min; head teed oli ainult 1,5 km – koos mitu korda sõidetud teeosadega, nagu pargis koolmekohast tagasi). Pärast bussijaama veel 2,3 km ekslemist (20 min). Kokku on mul uisukogemust seega kogunenud ligikaudu 107,5 km ja mahapudenemised on juhtunud 1., 62. ja 105. kilomeetril. Aga on tulnud sõidulust ja püsin uiskudel kindlamini kui varem.
26.8.06
L, 173. päev: vihmapühad
Näen unes, kuidas sõidan rulluiskudega.
Hommikul ilus ilm. Puhastan uisud eelmise pühapäeva sodist ära. See kestab poolteist tundi, mille vältel läheb ilm pilve. Kui sellest hoolimata plaanin välja minema hakata, hakkab kõvasti sadama. Et mul ka poest midagi pakiliselt vaja ei ole, olen kogu päeva toas.
Hakkab tulema uus õppeaasta, teen esimesi ettevalmistusi sügisel õpetatava kursuse jaoks.
Vaatan Youtube'ist isa Tedi vägitegusid ning toimetan mitu tundi eelmise laupäeva veiniretkel "huvilise filmikaamerana" ülevõetud materjali vaadatavamale kujule. Pilt saab valmis, heli veel mitte (mootorimürinat on liiga palju).
Hommikul ilus ilm. Puhastan uisud eelmise pühapäeva sodist ära. See kestab poolteist tundi, mille vältel läheb ilm pilve. Kui sellest hoolimata plaanin välja minema hakata, hakkab kõvasti sadama. Et mul ka poest midagi pakiliselt vaja ei ole, olen kogu päeva toas.
Hakkab tulema uus õppeaasta, teen esimesi ettevalmistusi sügisel õpetatava kursuse jaoks.
Vaatan Youtube'ist isa Tedi vägitegusid ning toimetan mitu tundi eelmise laupäeva veiniretkel "huvilise filmikaamerana" ülevõetud materjali vaadatavamale kujule. Pilt saab valmis, heli veel mitte (mootorimürinat on liiga palju).
25.8.06
R, 172. päev: reedene rõõm
Usin töö, hunnik pabereid läbi kontrollida, neli neist on peaaegu korralikud ja üks on selline, et ma ei jaksa tagasisides vigu eritleda, tuleks pikem kui töö ise, ning märgin, et hankigu valmis fail ja võrrelgu seda enda versiooniga. Isegi loogikavaeseid sõnastusvigu nagu tiined emised ja imetavad sead on liiga palju, kahe lehekülje kohta viis.
Unustan töötuhinas lõuna peaaegu ära, olen sööklas viimane külastaja, toole tõstetakse juba laudadele.
Poes.
Õhtul Youtube'i vahendusel kuulsaim kasahhi teletäht Borat, kes tuletab näo poolest kangesti meelde klassivend Peetrit ning saksa keele õpetajat Peterit, kui vuntsid oleksid veidi teistsuguse kujuga.
hotifon.ee-lt ehk Elionilt tleb spämmreklaami. Olen halastamatu ja edastan selle aadressil abuse@hotifon.ee, nagu spämmiga ikka tehakse.
Ja nädala paremik? Selle koostamine on keerukas, sest õpetlikke väljendeid on 27. Pärast põhjalikku vaagimist on esikolmik äraspidises järjestuses selline: 3) anti-glare visors = "pimestusvastased nokad" (pimestusvastased näokaitseekraanid, näiteks keevitamisel), 2) Lichtspots = "valguslaigud" (kohtvalgustid) ja 1) – põnevaim – Wassergewinnung = "vee kaevandamine" (vee võtmine).
Mind tõlkimise saladustesse pühendanud hr K ütles selliste asjade peale ikka, et sõnaraamat on tore asi küll, aga keegi ei keela mõelda oma peaga. Või tänapäeval guuglist pilti vaadata.
Unustan töötuhinas lõuna peaaegu ära, olen sööklas viimane külastaja, toole tõstetakse juba laudadele.
Poes.
Õhtul Youtube'i vahendusel kuulsaim kasahhi teletäht Borat, kes tuletab näo poolest kangesti meelde klassivend Peetrit ning saksa keele õpetajat Peterit, kui vuntsid oleksid veidi teistsuguse kujuga.
hotifon.ee-lt ehk Elionilt tleb spämmreklaami. Olen halastamatu ja edastan selle aadressil abuse@hotifon.ee, nagu spämmiga ikka tehakse.
Ja nädala paremik? Selle koostamine on keerukas, sest õpetlikke väljendeid on 27. Pärast põhjalikku vaagimist on esikolmik äraspidises järjestuses selline: 3) anti-glare visors = "
Mind tõlkimise saladustesse pühendanud hr K ütles selliste asjade peale ikka, et sõnaraamat on tore asi küll, aga keegi ei keela mõelda oma peaga. Või tänapäeval guuglist pilti vaadata.
24.8.06
N, 171. päev: uni
Arvake ära, kes magab täna hommikul sisse? Arvake ära, kas modem hommikul arvuti sisselülitamisel töötab? (Meenutuseks: olin lubanud ettekande hommikul vara ära saata.)
Õues kallab vihma, viimane buss, millega õigeks ajaks tööle jõuaks, on täna tulnud sõiduplaani järgi ja pean ootama järgmist. See uhab mööda, aga õnneks märkab mind putkast välja kargamas (siinmaal peatatakse lähenevaid busse peatuses kehakeelega, mitte käeviipega nagu mõnel pool kombeks). Tuleb natuke järele kiirustada, kui pidama saab.
Hoovihm jätkub. Kerin aknakatted üles ja mõistagi hakkab mõne tunni pärast aknast sisse lõõskama nii soe päike, et kerin need alla tagasi. Eile oli toas nii palav, et üle hulga aja tuli kasutada ventilaatorit.
Vihmast hoolimata pesevad kaks usinat töömeest terve see nädal NHE-maja katteplaate. Muidugi kui sajab, siis ei saa asfalt märjemaks, kui juba on.
Korterisse saabudes juhtun majauksest sisenema ja ühte lifti sama naabriga kui eile. Saan teada, et ta nimi on Johannes ja ta on pärit Austriast. Jutt läheb jälle wifiühenduse peale, pajatan selle tehnilisi üksikasju ja märkan, et ta on kuidagi mures, et keegi võib jänesena seda kasutada. Otsustan, et igaks juhuks hakkan jõudeajal modemit välja lülitama.
Õues kallab vihma, viimane buss, millega õigeks ajaks tööle jõuaks, on täna tulnud sõiduplaani järgi ja pean ootama järgmist. See uhab mööda, aga õnneks märkab mind putkast välja kargamas (siinmaal peatatakse lähenevaid busse peatuses kehakeelega, mitte käeviipega nagu mõnel pool kombeks). Tuleb natuke järele kiirustada, kui pidama saab.
Hoovihm jätkub. Kerin aknakatted üles ja mõistagi hakkab mõne tunni pärast aknast sisse lõõskama nii soe päike, et kerin need alla tagasi. Eile oli toas nii palav, et üle hulga aja tuli kasutada ventilaatorit.
Vihmast hoolimata pesevad kaks usinat töömeest terve see nädal NHE-maja katteplaate. Muidugi kui sajab, siis ei saa asfalt märjemaks, kui juba on.
Korterisse saabudes juhtun majauksest sisenema ja ühte lifti sama naabriga kui eile. Saan teada, et ta nimi on Johannes ja ta on pärit Austriast. Jutt läheb jälle wifiühenduse peale, pajatan selle tehnilisi üksikasju ja märkan, et ta on kuidagi mures, et keegi võib jänesena seda kasutada. Otsustan, et igaks juhuks hakkan jõudeajal modemit välja lülitama.
23.8.06
K, 170. päev: omamoodi tähtis päev
Juhtun hommikul lifti juures kokku naabriga, kel üll must kitsaste valgete triipudega ülikond (mispeale ma kontrollin, kas mu pääsekaart on ikka kaasas) ja näpus kilekott prügiga. Allasõidul alustab juttu ja kui on välja uurinud, et ma prantsuse keelt ei oska, aga saksa keelt küll, küsib ta, kas mul on traadita internet. Ütlen, et on. Naaber pakub, et me võiks seda jagama hakata, teeme kulud pooleks. See tundub kahtlase mõttena, venitan vastuseks: Ich weiß es nicht... – vaen mõttes seda, kuidas see tehniliselt võimalik oleks. Tuleb välja, et naaber on kõrvaltkorterist; no kui ta oma arvuti paneks enda akna juurde ja ma paneks enda akna juurde ruuteri, siis äkki õuest puu pealt peegeldaks midagi ka talle. Ehk ühesõnaga, mulle see mõte ei meeldi.
Tööl helistab hommikul tõlkeosakonna juhataja ja pakub, et võiksin tulla kolmest tema juurde koosolekule, kuhu tuleb veel rootsi kolleeg, asutustevahelise välistõlgete kvaliteedi hindamise komisjoni president. Jutuks mu ettekanne (olin nädal tagasi hakanud uurima, mis andmed on avalikud, mis ei ole, ja üleeile olin leidnud ühe avaliku PowerPoint-esitluse, mis paljudele mu küsimustele vastas ja mille teavet ma tohtisin kasutada).
Tugi mu ettevõtmisele on üllatavalt suur, saan palju abi (välistõlgete hindamise teema, mis kuulajaid kahtlemata huvitab, oli senini hõre). Nõnda siis kui ma ükskord õhtul korterisse jõudan (pärast järjekordset võidujooksu kellaga teatud toimetamistöö lõpetamisel, seekord võitsin mina, ajaga 19.27), saan ettekande kokku ja kella kolmest on see olekus, et kõlbab juba saata. Looadn hommikul veel üle vaadata.
Õhtul oli muide linnas paras ummik, punase raudsilla teises otsas platsil on lõbustuspark, selle ümbrus oli rahvast tulvil, kuigi tasuta bussid voorisid Kirikmäe suurparkla ja platsi vahet, oli autosid pargitud lähemal isegi muru peale.
Ja on tulnud ka esimene elektriarve. Niipalju kui ma prantsuse keelest aru saan, seisab seal, et esimesed paar kuud vaadati niisama, kui palju ma elektrit tarbin. Huvitav.
Tööl helistab hommikul tõlkeosakonna juhataja ja pakub, et võiksin tulla kolmest tema juurde koosolekule, kuhu tuleb veel rootsi kolleeg, asutustevahelise välistõlgete kvaliteedi hindamise komisjoni president. Jutuks mu ettekanne (olin nädal tagasi hakanud uurima, mis andmed on avalikud, mis ei ole, ja üleeile olin leidnud ühe avaliku PowerPoint-esitluse, mis paljudele mu küsimustele vastas ja mille teavet ma tohtisin kasutada).
Tugi mu ettevõtmisele on üllatavalt suur, saan palju abi (välistõlgete hindamise teema, mis kuulajaid kahtlemata huvitab, oli senini hõre). Nõnda siis kui ma ükskord õhtul korterisse jõudan (pärast järjekordset võidujooksu kellaga teatud toimetamistöö lõpetamisel, seekord võitsin mina, ajaga 19.27), saan ettekande kokku ja kella kolmest on see olekus, et kõlbab juba saata. Looadn hommikul veel üle vaadata.
Õhtul oli muide linnas paras ummik, punase raudsilla teises otsas platsil on lõbustuspark, selle ümbrus oli rahvast tulvil, kuigi tasuta bussid voorisid Kirikmäe suurparkla ja platsi vahet, oli autosid pargitud lähemal isegi muru peale.
Ja on tulnud ka esimene elektriarve. Niipalju kui ma prantsuse keelest aru saan, seisab seal, et esimesed paar kuud vaadati niisama, kui palju ma elektrit tarbin. Huvitav.
22.8.06
T, 169. päev: tigu
Hommikul on uni väga magus ja ärkan kella 6 asemel kell 8.
Bussipeatuses suur tigu. Näen ta liikumiskiirusest (ootan bussi 10 minutit, mil tigu umbes 10 cm edasi tormab) ja limajäljest, et teo ekskursioon põõsast bussipeatuse kividele on kestnud vähemalt poolteist tundi ja et viimased pool tundi on ta rutanud tagasi põõsa poole.
Huvitav on see, et eile lihased üleeilse uisumatka pärast valusad ei olnud, aga täna on.
Õhtul alustan mässamist PowerPointiga: Eesti erialaühing on palunud mul teha ettekande oma tööst. Olen PowerPointiga kokku puutunud vähe ja mõnd vigurit ei saagi valmis. Õhtul käisin spetsiaalselt ettekande jaoks tegemas töömajast oru poolt pilti. Kella üheks olen jõudnud 9. slaidini, kella kolmveerand kolmeks, kui silmad vägisi kinni kukuvad, 21.-ni. Vaja oleks 30.
Bussipeatuses suur tigu. Näen ta liikumiskiirusest (ootan bussi 10 minutit, mil tigu umbes 10 cm edasi tormab) ja limajäljest, et teo ekskursioon põõsast bussipeatuse kividele on kestnud vähemalt poolteist tundi ja et viimased pool tundi on ta rutanud tagasi põõsa poole.Huvitav on see, et eile lihased üleeilse uisumatka pärast valusad ei olnud, aga täna on.
Õhtul alustan mässamist PowerPointiga: Eesti erialaühing on palunud mul teha ettekande oma tööst. Olen PowerPointiga kokku puutunud vähe ja mõnd vigurit ei saagi valmis. Õhtul käisin spetsiaalselt ettekande jaoks tegemas töömajast oru poolt pilti. Kella üheks olen jõudnud 9. slaidini, kella kolmveerand kolmeks, kui silmad vägisi kinni kukuvad, 21.-ni. Vaja oleks 30.
21.8.06
E, 168. päev: vanad asjad
Hommikupoolikul kohustuslik Eur-Lexi koolitus, mis on peaaegu igav, sest tunnen seda ammu ja olen mitu aastat kasutanud. Kirjutan "peaaegu igav", sest paar asja ma sealt siiski teada saan, millele enne ei olnud tähelepanu juhtunud.
Muidu rahulikult töine päev, midagi erilist ei juhtu. Ilm on vahelduv, on vihma ja on päikest.
Muidu rahulikult töine päev, midagi erilist ei juhtu. Ilm on vahelduv, on vihma ja on päikest.
20.8.06
P, 167. päev: uisumatk
Hommikul sajab. Päeval läheb aga selgeks, asfalt maja ees on kuivapoolne ja piilub päikenegi. Kella kahe paiku asutan siiski end tänaseks plaanitud uisumatkale. Teel jaama näen läänest tugeva tuulega lähemale sõudmas ähvardavaid pilvi (korteri kolmest aknast kaks on ida poole, teisele poole vaatavast köögiaknast pilvi ei paista) ja vaen, kas pöörata ringi juba enne jaama või sõita rongiga edasi-tagasi. Üks tume sajukardinaga pilv triivib otse siiapoole.
Jõuan rongile väga täpselt. Pooletunnisel sõidul E-sillani sajab kaks ägedat sahmakat vihma. Kaalun, et päevapiletiga saan ju sõita rongiga niisama lusti või siis uurida, mida teeb asfalt E-sillas.
Aga paistab, et E-silla on jäänud vihmast puutumata, mispeale tulen maha ja kõnnin jalgrattateele ning paarsada meetrit mööda seda edasi, sest algus on väga märg. Sillakäsipuu najal ajan varustuse selga-pähe-jalga, topin kingad seljakotti ja veeretan end edasi.
Kuigi ma ei ole uisutanud üle kuu aja, tuleb uisutunnetus kätte sajakonna meetriga. Tee on tasane (eks seetõttu olen jõeäärt mööda kulgeva tee valinudki), aga märja asfaldi peal on vihmast alla pekstud puuoksi.
Lagedale jõudes läheb paremaks, sest seal on asfalt ära kuivanud ja saab hoogu anda julgemalt. Asfaldi kvaliteet on vahelduv, tõelist lehmarada saab kogeda ainult Eeslilinnas, kus seda on koguni kahes kohas. Ja peale selle teeb seal üks lehmarajaline lõik terava S-kujulise lühikese, aga minu oskuste piiri lähedase järsakusega languse, millest tulen alla umbes samade sõnadega kui Homer Simpson musta auku kukkudes (see lõppes T-kujulise jalgteeristmikuga, otse oli muru, nii et mahalangemine oleks olnud pehme), ning kõigele lisaks satun ma jalgrattateelt ära, sest kaart on kotis ja mul on mälestus, et jalgrattatee läheb mööda endist raudteetammi. Aga tegelikult ei lähe. Mõningase otsimise peale leian jõeäärse jalgrattatee paari kilomeetri pärast üles, kui muud jalgrattateed ja ohutumad tänavad otsa lõpevad.
Jõe ääres lennutab üks vanapaar suurt tuulelohet, võib-olla enesehävituslikel eesmärkidel, sest teevad seda 10 kV kõrgepingeliinist mõnekümne meetri kaugusel.
Edasi tuleb väheütlev jõemaastik, varjulisemates kohtades (tee läheb jõe lõunakaldal, paiguti ilmselt ei paista päike kunagi) on asfalt märg ja libe, tuleb olla ettevaatlik, st sõita aeglaselt. Mõistan, et on vahe, kas asfalt on ajuti märg (ei ole libe) või pidevalt märg (on; libedust tekitab ilmselt bioloogiline lima).
Tuleb küla, loodan, et vahest on see matka sihtpunkt (aega oli läinud kavandatust kauem), aga ei ole, 14 km asemel olin läbinud vaid 9. Üritan tempot tõsta (ja asfalt läheb paremaks ka), et jõuda kella 16.57 bussi peale. Pühapäeviti käivad nimelt bussid sealkandis iga kahe tunni tagant.
Vahepeal on aga varjulist ja väga märga teed, kus ei saa peaaegu üldse hoogu anda (ja mõistan, et maha ma sellest bussist jään). Maastik läheb ilusamaks, org muutub kitsamaks ja nõlv kõrgemaks. Külades on jalgrattatee ääres vanu endisi jaamahooneid.
Siis hakkab suisa sadama, õnneks olen sel ajal metsas, puud varjavad ja tee ei ole kuigi libe. Vihm kestab umbes 10 minutit. Jõuan R-külla, matka kavandatud lõpp-punkti. Ilm hakkab selginema. Ilus korras küla, vana jaamahoone, aga maantee alt läheb läbi jalgrattatunnel, mille ees silt, et ka rulluiskudel tohib selle läbida. No tänan, ei! Oleks veel, et sirge, saab ühelt poolt hoo sisse, teisest otsast hooga välja, aga sissesõit on kitsas ja käänuline. Teen väikese kaare ja ületan tee bussipeatusse vöötrajalt. Järgmise bussini on aega 1 tund 40 minutit. Muidugi võiksin selle aja veeta bussipeatuses raamatut lugedes või mõnes kõrtsis einestades, aga sama hästi võiksin edasi, järgmisele bussile vastu sõita, kuni jaksu on või bussini jõuan.
Ja edasi jätkubki matk veel teised sama palju kilomeetreid. Tee on sõidetav (peale kohe järgmise küla, kus viib jalgrattatee läbi kämpingu ja seal on asfalti vist pinnatud, praktiliselt komberdan sealt läbi), enam väga libedaid kohti ei ole, leian, et märgadel kohtadel hoogu anda ei maksa. Maha ei kuku, kuigi korra komistan madalal äärekivil, korra sõidan vasaku uisuga teelt välja (ja et see mulla peal kohe peatub, tuleb kasutada raamatutarkust ehk joosta mulla peal edasi, kuni hoog raugeb), korra komistan puuoksal (vihma ja tuulega allatulnud prügi tee peal jätkub). Ilm on ilus, õhtupäike paistab, uisud lippavad hästi, tee läheb väga kergelt allamäge. Aeg-ajalt uurin kaarti ja bussipeatuste sõiduplaane, et jõuaksin kuhugi külla sedavõrd enne bussi, et jõuaksin uisud alt võtta.
Kuna lõpupoole jääb E-chi, kus käisin korra mais ja korra juunis, alla kümne kilomeetri, kaalun, kas ei peaks sinna välja sõitma; samas ma ei tea selt tagasi tulevaid busse, kuuldavasti pidavat pühapäeviti viimane tulema kell kaheksa, aga ma ei ole kindel, kas ma kaheksaks sinna jõuan.
Veidi enne poolt seitset olen B-külas (mille vastaskaldal asuv Saksa B-küla reklaamib end kui õhukuurorti), kus otsin üles bussipeatuse ja võtan varustuse ült. Et alustasin sõitu kell 15.40, teeb see umbes 2 tundi 45 minutit järjest uiskudel, maha istumata ja õieti puhkamata. Pärast mõõdan kaardilt, et uisutasin maha 27 km. Buss sõidab ligikaudu sama teekonda tagasi E-silla jaama kolmveerand tundi (mille vältel muutub ilm päikeselisest augustiõhtust halliks vihmaootel augustiõhtuks).
Rongiga tagasi. Jaamast jala korteri poole (bussini on aega 26 minutit), paar peatust enne jõuab buss järele ja lähen viimased kaks peatust sellega.
Õhtul kerge meelelahutus, plaadilt film Johnny English.
Jõuan rongile väga täpselt. Pooletunnisel sõidul E-sillani sajab kaks ägedat sahmakat vihma. Kaalun, et päevapiletiga saan ju sõita rongiga niisama lusti või siis uurida, mida teeb asfalt E-sillas.
Aga paistab, et E-silla on jäänud vihmast puutumata, mispeale tulen maha ja kõnnin jalgrattateele ning paarsada meetrit mööda seda edasi, sest algus on väga märg. Sillakäsipuu najal ajan varustuse selga-pähe-jalga, topin kingad seljakotti ja veeretan end edasi.
Kuigi ma ei ole uisutanud üle kuu aja, tuleb uisutunnetus kätte sajakonna meetriga. Tee on tasane (eks seetõttu olen jõeäärt mööda kulgeva tee valinudki), aga märja asfaldi peal on vihmast alla pekstud puuoksi.
Lagedale jõudes läheb paremaks, sest seal on asfalt ära kuivanud ja saab hoogu anda julgemalt. Asfaldi kvaliteet on vahelduv, tõelist lehmarada saab kogeda ainult Eeslilinnas, kus seda on koguni kahes kohas. Ja peale selle teeb seal üks lehmarajaline lõik terava S-kujulise lühikese, aga minu oskuste piiri lähedase järsakusega languse, millest tulen alla umbes samade sõnadega kui Homer Simpson musta auku kukkudes (see lõppes T-kujulise jalgteeristmikuga, otse oli muru, nii et mahalangemine oleks olnud pehme), ning kõigele lisaks satun ma jalgrattateelt ära, sest kaart on kotis ja mul on mälestus, et jalgrattatee läheb mööda endist raudteetammi. Aga tegelikult ei lähe. Mõningase otsimise peale leian jõeäärse jalgrattatee paari kilomeetri pärast üles, kui muud jalgrattateed ja ohutumad tänavad otsa lõpevad.
Jõe ääres lennutab üks vanapaar suurt tuulelohet, võib-olla enesehävituslikel eesmärkidel, sest teevad seda 10 kV kõrgepingeliinist mõnekümne meetri kaugusel.Edasi tuleb väheütlev jõemaastik, varjulisemates kohtades (tee läheb jõe lõunakaldal, paiguti ilmselt ei paista päike kunagi) on asfalt märg ja libe, tuleb olla ettevaatlik, st sõita aeglaselt. Mõistan, et on vahe, kas asfalt on ajuti märg (ei ole libe) või pidevalt märg (on; libedust tekitab ilmselt bioloogiline lima).
Tuleb küla, loodan, et vahest on see matka sihtpunkt (aega oli läinud kavandatust kauem), aga ei ole, 14 km asemel olin läbinud vaid 9. Üritan tempot tõsta (ja asfalt läheb paremaks ka), et jõuda kella 16.57 bussi peale. Pühapäeviti käivad nimelt bussid sealkandis iga kahe tunni tagant.
Vahepeal on aga varjulist ja väga märga teed, kus ei saa peaaegu üldse hoogu anda (ja mõistan, et maha ma sellest bussist jään). Maastik läheb ilusamaks, org muutub kitsamaks ja nõlv kõrgemaks. Külades on jalgrattatee ääres vanu endisi jaamahooneid.
Siis hakkab suisa sadama, õnneks olen sel ajal metsas, puud varjavad ja tee ei ole kuigi libe. Vihm kestab umbes 10 minutit. Jõuan R-külla, matka kavandatud lõpp-punkti. Ilm hakkab selginema. Ilus korras küla, vana jaamahoone, aga maantee alt läheb läbi jalgrattatunnel, mille ees silt, et ka rulluiskudel tohib selle läbida. No tänan, ei! Oleks veel, et sirge, saab ühelt poolt hoo sisse, teisest otsast hooga välja, aga sissesõit on kitsas ja käänuline. Teen väikese kaare ja ületan tee bussipeatusse vöötrajalt. Järgmise bussini on aega 1 tund 40 minutit. Muidugi võiksin selle aja veeta bussipeatuses raamatut lugedes või mõnes kõrtsis einestades, aga sama hästi võiksin edasi, järgmisele bussile vastu sõita, kuni jaksu on või bussini jõuan.
Ja edasi jätkubki matk veel teised sama palju kilomeetreid. Tee on sõidetav (peale kohe järgmise küla, kus viib jalgrattatee läbi kämpingu ja seal on asfalti vist pinnatud, praktiliselt komberdan sealt läbi), enam väga libedaid kohti ei ole, leian, et märgadel kohtadel hoogu anda ei maksa. Maha ei kuku, kuigi korra komistan madalal äärekivil, korra sõidan vasaku uisuga teelt välja (ja et see mulla peal kohe peatub, tuleb kasutada raamatutarkust ehk joosta mulla peal edasi, kuni hoog raugeb), korra komistan puuoksal (vihma ja tuulega allatulnud prügi tee peal jätkub). Ilm on ilus, õhtupäike paistab, uisud lippavad hästi, tee läheb väga kergelt allamäge. Aeg-ajalt uurin kaarti ja bussipeatuste sõiduplaane, et jõuaksin kuhugi külla sedavõrd enne bussi, et jõuaksin uisud alt võtta.
Kuna lõpupoole jääb E-chi, kus käisin korra mais ja korra juunis, alla kümne kilomeetri, kaalun, kas ei peaks sinna välja sõitma; samas ma ei tea selt tagasi tulevaid busse, kuuldavasti pidavat pühapäeviti viimane tulema kell kaheksa, aga ma ei ole kindel, kas ma kaheksaks sinna jõuan.
Veidi enne poolt seitset olen B-külas (mille vastaskaldal asuv Saksa B-küla reklaamib end kui õhukuurorti), kus otsin üles bussipeatuse ja võtan varustuse ült. Et alustasin sõitu kell 15.40, teeb see umbes 2 tundi 45 minutit järjest uiskudel, maha istumata ja õieti puhkamata. Pärast mõõdan kaardilt, et uisutasin maha 27 km. Buss sõidab ligikaudu sama teekonda tagasi E-silla jaama kolmveerand tundi (mille vältel muutub ilm päikeselisest augustiõhtust halliks vihmaootel augustiõhtuks).
Rongiga tagasi. Jaamast jala korteri poole (bussini on aega 26 minutit), paar peatust enne jõuab buss järele ja lähen viimased kaks peatust sellega.
Õhtul kerge meelelahutus, plaadilt film Johnny English.
19.8.06
L, 166. päev: veiniretk
Täna on siis siinse eesti seltsi suur veinireis ja minu jaoks üldse esimene kord sattuda kohaliku eesti seltsielu rüppe (sest muidu on kogunemised teisipäevaõhtuti, kui mul on just teatud töömahuka toimetusliigi tähtaeg, mis saab valmis tavaliselt kell pool kaheksa ja pärast seda ei ole ma enam seltsielukõlbulik).
Ärkan kell neli selle peale, et silm sügeleb. Pilveräbalate vahelt paistab kuu ja mingi hele planeet. (Läinud nädalal käis Eesti lehtedest läbi uudis, et Pluuto võib oma planeediseisuse kaotada, aga kahjuks ei teatatud, mis sai teemast edasi: planeete tuleb võib-olla juurde, st planeedi määratlus – kui see hääletusel läbi läheb – haarab ka muid taevakehi kui senised üheksa. [Hilisem lisandus: ei läinud ja alates 22. augustist ei ole Pluuto enam päris-, vaid on kääbusplaneet.]) Aga siis tagasi unele.
Tagasi maiste teemade juurde. Peaaegu viimaste veeringute eest (alles jäävad ainult 1- ja 2-sendised) saan bussipileti (umbusklik bussijuht loeb raha münthaaval üle). Ilm on ilus, soe ja päikseline. Postkontori platsil on nii sularahaautomaat kui kuukaartide putka. Edasi Kirikmäe tahasoppi, kust sõit lahti läheb.
Alguses plaanisin seda kirjatükki kirjutada tunduvalt süngemates toonides, umbes nagu eesti koloonia (kolonisaatorite) kokkutulekust, mis võrdlus tuli mõistagi pähe Johanseni raamatu ajel (üks ta uurimisteemasid oli saksa kaupmeeste tähtsus Liivimaa koloniseerimisel). Aga ma ei tee seda.
Kokkusaamine pidi olema parklas, inimeste äratundmine on lihtne: kes muud kui eestlased räägiksid eesti keeles või koguneksid eraldi puntides. Algul on kohal kaks omavahel segunematut seltskonda, jään seisma nende vahele. Rahvast tuleb juurde, aga ei segune ikkagi, busside tulles loendan seitse või kaheksa seltskonda, kelle paigutus on huvitav, nii võrdsel kaugusel lähimast naabrist kui võimalik (vrd vanni- või õllevaht, mille mullid võtavad vähima seinapinnaga korrapärase kuju). Meenub vana nali inglasest, kes pärast laevahukku istus üksikul saarel muudest pääsenutest eraldi, sest teda poldud kellelegi tutvustatud.
Rahvast on kaks bussitäit (laeva tuleb kolmas bussitäis veel, kokku on sada inimest), aga ma ei tunne neist mitte kedagi. Ja et ma teatavasti ei kipu eriti esimesena juttu tegema, siis läheb nii, et hoian seltskonnas teistest eraldi kuni söögini.
Reis läheb lahti Saksa linnakesest T-st ja kulgeb Punase Lõvi nimelise laevaga mööda Maaselja jõge ülesvoolu. (Uutele lugejatele: nime Maaselja on kõnealuse jõe algseks, soomeugri nimeks arvanud Edgar V. Saks traktaadis Esto-Europa, milles selgitab Lääne-Euroopa iidsete koha- ja veekogunimede päritolu. Saksa tuntuim raamat on Eesti viikingid. Tema hoolsusest ja loogilistest põhjendustest hoolimata – Saksa raamatutes on teadust rohkem kui Lennart Mere hõbevalge-esseedes – ei võta ajaloolased teda eriti tõsiselt, millest on veidi kahju.)
T. tänavad pakuvad üllatuse ja bussid teevad kahe vasakpöörde jaoks mitmekilomeetrise ringi, aga lõpuks peab rahvas ikkagi sadakond meetrit jala kõndima.
Ma ei tunne laevas mitte kedagi. Ainus tuttav nägu on üks omaaegne tuntud poliitik – kuulen, kuidas keegi kiidab, et väärt seltskond, kaks endist ministrit! – kelle kirjutasin 1992. aastal tegelaseks "Viimse reliikvia" ainetel jutukesse, mille puändiks oli hüüatus Meie reliikvia on vanadus!; ta oli seal see, kes andis noortemajale kaitseks mässavate vanurite eest sõjasalga (aga ärge otsige, seda lugu pole Internetis kunagi olnudki). Lühikestes pükstes ja binokliga, keda huvitab.
Algul olen laevalael ja vaatlen möödalibisevat kallast. T kesklinnast paistab jõele väga vähe, aga siis lõpeb linn ja algavad kaunid vaated. Lüüs on elamus (kokku on teekonnal lüüse kolm). Ka laevalaele tuuakse veini (sees jagab veiniekspert kommentaare) ning laudadel on paberid, kus kirjas, mis vein on mis. Tuuakse ka nõud, millesse maitsemisest ülejäänud vein kallata. Päikene paistab, taevas on põnevaid pilvi, kaldal saalib rattureid, õngitseb õngitsejaid ja supleb suplejaid, jõe kohal teeb madallennu koguni vesilennuk. Peagi muutub laevalael rahvarohkeks. Raudteesilla alt läbimiseks võetakse lipp maha ja kruvitakse kaptenisilla lagi pool meetrit madalamale ning hoiatatakse pikemaid inimesi, et need pead vastu silda ära ei lööks – aga ruumi laevalae ja silla vahel on õnneks umbes 2,2 meetrit. Efektne siiski.
Kell saab üks pärast kaheksandat veini (mille ma väga hea meelega ära kallan, sest selle maitse toob meelde Monty Pythoni 1972. a plaadil olnud sketši Austraalia veinidest, millest ühel oli järelmaitse (aftertaste) asemel lingering afterburn). Nimelt kella ühe paiku peaks olema lubatud lõuna. Ongi, uhke külmlaud, peamiselt kala, aga ka maitsev toorsink, mis eriti kedagi peale minu ei huvita.
Maandun taldrikuga lauda nr 38. Lauavestlust kuuldes panen tähele, et ilmselt on lauaseltskond mu kolleegid, sest mainivad kolleegi, kelle ütluse panin käesoleva blogi pealkirjaks, nagu kirjas preambulis. Sestap tutvustan ennast ja saan jutu peale. Veidi aja pärast küsib üks lauakaaslasist, kas ma pean blogi. Vastan jaatavalt. Seega on regulaarseid lugejaid teada juba viis.
Lüüsides läheb laeva sisemus diisliheitgaase täis, aga väljas sajab ajuti vihma, nõnda et rändan mitu korda üles-alla. Muide, "Punase Lõvi" meeste WC on täiesti esimene meeste WC, kus näen sisekujunduses küünlaid ja lilleseadeid.
Söögi juurde serveeritakse veine nr 9 (Riesling) ja 10 (Frühburgunder, mis on kogu ürituse ainus punane vein, mida ma näen; võimalik, et mul jäävad veinid 11 ja 14–17 vahele, sest pärastpoole laevalael veine enam ei serveerita). Leiab kinnitust mu varasem meeldumus, et siinkandi valgetest veinidest on mu lemmik Auxerrois ja tugeval teisel kohal on Riesling, mis on veidi rahulikum ja kargem. Huvitav üllatus oli vein nr 5, Weisser Burgunder, tuleb meelde jätta. Auxerrois' ülejääki ma ära visata ei kavatse ning tõmbun seda laevalaele nautima. Reisi lõpus aga satun sisse tagasi ja kuulen asjatundja kommentaari lõppu ning siis pakutakse viimast veini, nr 18, Gewürztraminer, ja selle manustamine on viga. Ehkki ma ei joo mäletamisi klaasi tühjaks ja ehkki olen selle veiniga varasemast tuttav, jääb sellest järelmaitse kaheks tunniks.
Siis R-ch-st busside peale ja peaaegu reisi algsest sihtkohast Sch-st läbi (kus käisin mõlemas uisutamas 2. VII) kiirteele, seda kaudu vallamajani, kust keerab aga paremale (õnneks ei lähe korteri eest läbi, oleks aga nöök, sest reisi lõppsiht on linna teises servas) ja sõidab mitte eriti otse mööda väiksemaid maanteid Kirikmäele. Seega on reis läbi.
Kui parklast nurga taha Kirikmäe Prisma poole jalutan, kõnnib teisel pool üks reisil olnud eesti pere ja mul jääb mulje, nagu nad sõimaks üksteist või vähemalt avaldaks valju pahameelt, et nii mage üritus oli. Ilmselt veini ja maastiku nautimine ning seltskonnas aja veetmine on eestlastele veel üpris tundmatu mõõde. Eestil on Euroopasse veel pikk tee...
Prismast veiniuimase peaga Apocalyptica ja The Cure'i kogumikplaat ning limonaadi – vein on hakanud mu organismis lagunema, mida tõendab äge janu; ja ka Gewürztramineri maiku tahaks suust ära saada. Pärast korteris läheb viimaseks vaja päris palju limonaadi ja mahla. Söön ja südameläikimine leevendub natuke. Loodetavasti homme ei ole tunnet, et see eilane vein...
Hilisõhtul plaadilt Koyaanisqatsi, mida mäletan kunagi näinud olevat umbes 1985. a paiku Soome telekast: meeldejääv pilt ja meeldejääv muusika. Vägev film.
Ärkan kell neli selle peale, et silm sügeleb. Pilveräbalate vahelt paistab kuu ja mingi hele planeet. (Läinud nädalal käis Eesti lehtedest läbi uudis, et Pluuto võib oma planeediseisuse kaotada, aga kahjuks ei teatatud, mis sai teemast edasi: planeete tuleb võib-olla juurde, st planeedi määratlus – kui see hääletusel läbi läheb – haarab ka muid taevakehi kui senised üheksa. [Hilisem lisandus: ei läinud ja alates 22. augustist ei ole Pluuto enam päris-, vaid on kääbusplaneet.]) Aga siis tagasi unele.
Tagasi maiste teemade juurde. Peaaegu viimaste veeringute eest (alles jäävad ainult 1- ja 2-sendised) saan bussipileti (umbusklik bussijuht loeb raha münthaaval üle). Ilm on ilus, soe ja päikseline. Postkontori platsil on nii sularahaautomaat kui kuukaartide putka. Edasi Kirikmäe tahasoppi, kust sõit lahti läheb.
Alguses plaanisin seda kirjatükki kirjutada tunduvalt süngemates toonides, umbes nagu eesti koloonia (kolonisaatorite) kokkutulekust, mis võrdlus tuli mõistagi pähe Johanseni raamatu ajel (üks ta uurimisteemasid oli saksa kaupmeeste tähtsus Liivimaa koloniseerimisel). Aga ma ei tee seda.
Kokkusaamine pidi olema parklas, inimeste äratundmine on lihtne: kes muud kui eestlased räägiksid eesti keeles või koguneksid eraldi puntides. Algul on kohal kaks omavahel segunematut seltskonda, jään seisma nende vahele. Rahvast tuleb juurde, aga ei segune ikkagi, busside tulles loendan seitse või kaheksa seltskonda, kelle paigutus on huvitav, nii võrdsel kaugusel lähimast naabrist kui võimalik (vrd vanni- või õllevaht, mille mullid võtavad vähima seinapinnaga korrapärase kuju). Meenub vana nali inglasest, kes pärast laevahukku istus üksikul saarel muudest pääsenutest eraldi, sest teda poldud kellelegi tutvustatud.
Rahvast on kaks bussitäit (laeva tuleb kolmas bussitäis veel, kokku on sada inimest), aga ma ei tunne neist mitte kedagi. Ja et ma teatavasti ei kipu eriti esimesena juttu tegema, siis läheb nii, et hoian seltskonnas teistest eraldi kuni söögini.
Reis läheb lahti Saksa linnakesest T-st ja kulgeb Punase Lõvi nimelise laevaga mööda Maaselja jõge ülesvoolu. (Uutele lugejatele: nime Maaselja on kõnealuse jõe algseks, soomeugri nimeks arvanud Edgar V. Saks traktaadis Esto-Europa, milles selgitab Lääne-Euroopa iidsete koha- ja veekogunimede päritolu. Saksa tuntuim raamat on Eesti viikingid. Tema hoolsusest ja loogilistest põhjendustest hoolimata – Saksa raamatutes on teadust rohkem kui Lennart Mere hõbevalge-esseedes – ei võta ajaloolased teda eriti tõsiselt, millest on veidi kahju.)
T. tänavad pakuvad üllatuse ja bussid teevad kahe vasakpöörde jaoks mitmekilomeetrise ringi, aga lõpuks peab rahvas ikkagi sadakond meetrit jala kõndima.
Ma ei tunne laevas mitte kedagi. Ainus tuttav nägu on üks omaaegne tuntud poliitik – kuulen, kuidas keegi kiidab, et väärt seltskond, kaks endist ministrit! – kelle kirjutasin 1992. aastal tegelaseks "Viimse reliikvia" ainetel jutukesse, mille puändiks oli hüüatus Meie reliikvia on vanadus!; ta oli seal see, kes andis noortemajale kaitseks mässavate vanurite eest sõjasalga (aga ärge otsige, seda lugu pole Internetis kunagi olnudki). Lühikestes pükstes ja binokliga, keda huvitab.
Algul olen laevalael ja vaatlen möödalibisevat kallast. T kesklinnast paistab jõele väga vähe, aga siis lõpeb linn ja algavad kaunid vaated. Lüüs on elamus (kokku on teekonnal lüüse kolm). Ka laevalaele tuuakse veini (sees jagab veiniekspert kommentaare) ning laudadel on paberid, kus kirjas, mis vein on mis. Tuuakse ka nõud, millesse maitsemisest ülejäänud vein kallata. Päikene paistab, taevas on põnevaid pilvi, kaldal saalib rattureid, õngitseb õngitsejaid ja supleb suplejaid, jõe kohal teeb madallennu koguni vesilennuk. Peagi muutub laevalael rahvarohkeks. Raudteesilla alt läbimiseks võetakse lipp maha ja kruvitakse kaptenisilla lagi pool meetrit madalamale ning hoiatatakse pikemaid inimesi, et need pead vastu silda ära ei lööks – aga ruumi laevalae ja silla vahel on õnneks umbes 2,2 meetrit. Efektne siiski.Kell saab üks pärast kaheksandat veini (mille ma väga hea meelega ära kallan, sest selle maitse toob meelde Monty Pythoni 1972. a plaadil olnud sketši Austraalia veinidest, millest ühel oli järelmaitse (aftertaste) asemel lingering afterburn). Nimelt kella ühe paiku peaks olema lubatud lõuna. Ongi, uhke külmlaud, peamiselt kala, aga ka maitsev toorsink, mis eriti kedagi peale minu ei huvita.
Maandun taldrikuga lauda nr 38. Lauavestlust kuuldes panen tähele, et ilmselt on lauaseltskond mu kolleegid, sest mainivad kolleegi, kelle ütluse panin käesoleva blogi pealkirjaks, nagu kirjas preambulis. Sestap tutvustan ennast ja saan jutu peale. Veidi aja pärast küsib üks lauakaaslasist, kas ma pean blogi. Vastan jaatavalt. Seega on regulaarseid lugejaid teada juba viis.
Lüüsides läheb laeva sisemus diisliheitgaase täis, aga väljas sajab ajuti vihma, nõnda et rändan mitu korda üles-alla. Muide, "Punase Lõvi" meeste WC on täiesti esimene meeste WC, kus näen sisekujunduses küünlaid ja lilleseadeid.
Söögi juurde serveeritakse veine nr 9 (Riesling) ja 10 (Frühburgunder, mis on kogu ürituse ainus punane vein, mida ma näen; võimalik, et mul jäävad veinid 11 ja 14–17 vahele, sest pärastpoole laevalael veine enam ei serveerita). Leiab kinnitust mu varasem meeldumus, et siinkandi valgetest veinidest on mu lemmik Auxerrois ja tugeval teisel kohal on Riesling, mis on veidi rahulikum ja kargem. Huvitav üllatus oli vein nr 5, Weisser Burgunder, tuleb meelde jätta. Auxerrois' ülejääki ma ära visata ei kavatse ning tõmbun seda laevalaele nautima. Reisi lõpus aga satun sisse tagasi ja kuulen asjatundja kommentaari lõppu ning siis pakutakse viimast veini, nr 18, Gewürztraminer, ja selle manustamine on viga. Ehkki ma ei joo mäletamisi klaasi tühjaks ja ehkki olen selle veiniga varasemast tuttav, jääb sellest järelmaitse kaheks tunniks.
Siis R-ch-st busside peale ja peaaegu reisi algsest sihtkohast Sch-st läbi (kus käisin mõlemas uisutamas 2. VII) kiirteele, seda kaudu vallamajani, kust keerab aga paremale (õnneks ei lähe korteri eest läbi, oleks aga nöök, sest reisi lõppsiht on linna teises servas) ja sõidab mitte eriti otse mööda väiksemaid maanteid Kirikmäele. Seega on reis läbi.
Kui parklast nurga taha Kirikmäe Prisma poole jalutan, kõnnib teisel pool üks reisil olnud eesti pere ja mul jääb mulje, nagu nad sõimaks üksteist või vähemalt avaldaks valju pahameelt, et nii mage üritus oli. Ilmselt veini ja maastiku nautimine ning seltskonnas aja veetmine on eestlastele veel üpris tundmatu mõõde. Eestil on Euroopasse veel pikk tee...
Prismast veiniuimase peaga Apocalyptica ja The Cure'i kogumikplaat ning limonaadi – vein on hakanud mu organismis lagunema, mida tõendab äge janu; ja ka Gewürztramineri maiku tahaks suust ära saada. Pärast korteris läheb viimaseks vaja päris palju limonaadi ja mahla. Söön ja südameläikimine leevendub natuke. Loodetavasti homme ei ole tunnet, et see eilane vein...
Hilisõhtul plaadilt Koyaanisqatsi, mida mäletan kunagi näinud olevat umbes 1985. a paiku Soome telekast: meeldejääv pilt ja meeldejääv muusika. Vägev film.
18.8.06
R, 165. päev: valestilugemised
Kõigepealt loen printeri juures oma pabereid otsides ühest muu-, vist ungarikeelsest paberist (ravimikirjeldus) alapealkirja – see paikneb kohas, kus eesti tekstis peaks olema Mis on X?, kus X on ravimi nimetus (ja ka seal on alguses M-tähega sõna ja järgmiseks on pikk sõna, mis algab P-ga ja lõpeb K-ga) – aga mina loen seda kui Mis põrguvärk on X? — Väga tabav, mõtlen.
Teiseks kirjutab minu jaoks tundmatu tõlkija must valgel lausealguse riskianalüüs ei ole oluline (järgmised sõnad on mitte seetõttu, et jne, aga esmamulje on ikkagi vastupidine). Pärast parandamist on see riskianalüüsi tähtsus ei seisne selles, et jne.
Ja kolmandaks loen autorid, töötajad asemel autorid, tööorjad.
Ning lõpuks aiatööde asemel äiatööd.
On reede õhtu.
PS
Sööklas oli paneeritud lest, hästi ärapeidetud pisiluudega.
* * *
Aga täna juhtub muud ka. Näiteks vaidleme veidi kolleegiga argitermini akupatarei üle, millest ma ei saa aru (ma arvan esti, et see on mitmest akuelemendist koosnev aku või vedelelektrolüüdiga aku, aga selgub, et nii nimetatavat sõrmpatareide (õigemini elementide) kujulisi akusid. Esimest korda kuulen. Ma ei näe põhjust, miks see liik akusid peaks olema nimetatud muudest teistmoodi, ega anna alla. (Aku ja patarei vahe on, kes veel ei tea, selles, et akut saab laadida, aga patarei (kitsamas mõttes ehk primaarpatarei; laiemas mõttes on aku ka patarei, sekundaarpatarei) laadimisel käib kõva pauk. (Olen olnud samas toas, kus laadimisel lõhkes üks nööbisuurune ja pool sentimeetrit paks patarei. Esimene mulje oli, et keegi lasi püssi. Aku jäänused vihisesid läbi lahtise ukse plaksti! kõrvaltuppa vastu kappi.)
Õhtul lahkun kell pool viis (harjumatult vara!) ja tänu augustikuisele hõredale liiklusele jõuan 17.08 postkontorisse (suletakse 17.15), kus mind ootab paar plaati. Üllatuseks taritakse tagaruumist kohale ka suurem jõupaberisse ja kleeplinti mähitud pamp, mis antakse samuti mulle; mu nägu läheb naerule, sest see saab olla ainult ühest Saksa antikvariaadist ostetud neljaköiteline lennukipiibel Die deutsche Luftrüstung 1933-1945, mida enne eelmist nädalat olin üritanud hankida umbes kümme aastat ja mille kohta alles paar päeva tagasi kirjutas antikvariaat, et saan paki kätte umbes 15. oktoobril.
Saan sama bussipiletiga tagasi korterisse, kus muidugi mõista avan paki ja silitan-sirvin raamatut natuke. See on sellel teemal kõige põhjalikum raamat üldse ja selle teavet (ja pilte!) on korratud lugematutes vähemates raamatutes (kui DDL on piibel, siis need on nagu apokriiva raamatud, mis ep ole ni pühhad kui jummala sönna, aga ometi head ja öppetlikud luggeda on) ja viimase tosina aasta vältel ka Internetis.
Seejärel poes, kus seekord saan jalutada rahus ja kartmata, et pood kohe-kohe kinni pannakse. Tõsi, ma ei jõudnud sularahaautomaadini ja pärast täpse raha maksmist on kahtlane, kas ma homme hommikul bussipileti osta ikka saan.
Ilm on läinud väga ilusaks, aga kuigi uisud ootavad juba nädal aega, ilusti ärapuhastatuna ja korrastatuna, olen liiga väsinud (ja uisuteel tähendaks see väga tõenäoliselt haigetsaamist). Loen, saan Johanseni särava raamatu läbi.
Teiseks kirjutab minu jaoks tundmatu tõlkija must valgel lausealguse riskianalüüs ei ole oluline (järgmised sõnad on mitte seetõttu, et jne, aga esmamulje on ikkagi vastupidine). Pärast parandamist on see riskianalüüsi tähtsus ei seisne selles, et jne.
Ja kolmandaks loen autorid, töötajad asemel autorid, tööorjad.
Ning lõpuks aiatööde asemel äiatööd.
On reede õhtu.
PS
Sööklas oli paneeritud lest, hästi ärapeidetud pisiluudega.
* * *
Aga täna juhtub muud ka. Näiteks vaidleme veidi kolleegiga argitermini akupatarei üle, millest ma ei saa aru (ma arvan esti, et see on mitmest akuelemendist koosnev aku või vedelelektrolüüdiga aku, aga selgub, et nii nimetatavat sõrmpatareide (õigemini elementide) kujulisi akusid. Esimest korda kuulen. Ma ei näe põhjust, miks see liik akusid peaks olema nimetatud muudest teistmoodi, ega anna alla. (Aku ja patarei vahe on, kes veel ei tea, selles, et akut saab laadida, aga patarei (kitsamas mõttes ehk primaarpatarei; laiemas mõttes on aku ka patarei, sekundaarpatarei) laadimisel käib kõva pauk. (Olen olnud samas toas, kus laadimisel lõhkes üks nööbisuurune ja pool sentimeetrit paks patarei. Esimene mulje oli, et keegi lasi püssi. Aku jäänused vihisesid läbi lahtise ukse plaksti! kõrvaltuppa vastu kappi.)
Õhtul lahkun kell pool viis (harjumatult vara!) ja tänu augustikuisele hõredale liiklusele jõuan 17.08 postkontorisse (suletakse 17.15), kus mind ootab paar plaati. Üllatuseks taritakse tagaruumist kohale ka suurem jõupaberisse ja kleeplinti mähitud pamp, mis antakse samuti mulle; mu nägu läheb naerule, sest see saab olla ainult ühest Saksa antikvariaadist ostetud neljaköiteline lennukipiibel Die deutsche Luftrüstung 1933-1945, mida enne eelmist nädalat olin üritanud hankida umbes kümme aastat ja mille kohta alles paar päeva tagasi kirjutas antikvariaat, et saan paki kätte umbes 15. oktoobril.
Saan sama bussipiletiga tagasi korterisse, kus muidugi mõista avan paki ja silitan-sirvin raamatut natuke. See on sellel teemal kõige põhjalikum raamat üldse ja selle teavet (ja pilte!) on korratud lugematutes vähemates raamatutes (kui DDL on piibel, siis need on nagu apokriiva raamatud, mis ep ole ni pühhad kui jummala sönna, aga ometi head ja öppetlikud luggeda on) ja viimase tosina aasta vältel ka Internetis.Seejärel poes, kus seekord saan jalutada rahus ja kartmata, et pood kohe-kohe kinni pannakse. Tõsi, ma ei jõudnud sularahaautomaadini ja pärast täpse raha maksmist on kahtlane, kas ma homme hommikul bussipileti osta ikka saan.
Ilm on läinud väga ilusaks, aga kuigi uisud ootavad juba nädal aega, ilusti ärapuhastatuna ja korrastatuna, olen liiga väsinud (ja uisuteel tähendaks see väga tõenäoliselt haigetsaamist). Loen, saan Johanseni särava raamatu läbi.
17.8.06
N, 164. päev: äike
Tööle varavalges, kaheksaks, lootuses, et äkki ma veel pääsen pooleli asjadele ligi ja saan need ilusti ära lõpetada. Saangi. Keskpäevaks on suviselt vaikne tööesi tublisti kahanenud ja hakkan kella vaatama, millal saaks lõunale minna. — Kolleegi M-ga tulevad jutuks tõlkeleiud ja mul tuleb pähe, et tõlkeviis, kus sisusse ei süüvita, on ju masintõlge selle halvas tähenduses. Paraku ei sattunud minule nädala kild nagu talle – metallist inimeste varikatused.
Ka pärastlõunal on vaikne ja piidlen muudkui kella, millal saab 16.30 ja tohib lahkuda. Ent siis umbes veerand viis saan M-lt paranduste faili üle vaadata ja kommenteerida. See on 110 lk pikk ja mul kulub selle peale kaks tundi (ei taha hommikuks jätta, sest mine tea, mis kiire asi homme võib teha tulla).
Nii jääb käimata raamatupoes (pannakse kinni kuuest) prantsuse keele töövihikut ostmas või õhtul uisutamas, nagu ma päeval olin mõlgutanud, sest päeval oli ilus ja soe ilm. Lahkun täna "juba" 18.30 ja mõneti pahasena, sest see on kaks tundi plaanitust hiljem.
On natuke äikest ja sajab, nii kaks tilka kolmes reas. Õhtul äike ja vihm tugevnevad, üritan äikesest pilti teha, et äkki saan välgunoole pildile (see ei ole mul senini õnnestunud). Kuidas välgunoolt filmifotodele saadi, ma ei tea, fotograafidel pidi ikka filmi väga laialt käes olema. Umbes 50 fotost (säriaeg 15 s) on kahel välgust heledaks löödud pilved, neist ühel koguni on esiplaani puud välgu valgel näha. Võtete vaheajal (kui aparaat tehtud pilti salvestab), jah, on välgunooli näha mitu korda, koguni täpselt pildistatavas vaateväljas uhke pikk ja rõhtne <-kujuline välk. Aga ega inimese reageerimiskiirus välgukiirusel käi. Pooled pildid teen automaatse sarivõttena, iga 2 minuti tagant 15 s võte – seega on geomeetriline tõenäosus, et vaateväljas sähviv välk pildile jääb, 12,5%. Ja ega jäägi. Õnneks ei pea ise juures passima.
Ka pärastlõunal on vaikne ja piidlen muudkui kella, millal saab 16.30 ja tohib lahkuda. Ent siis umbes veerand viis saan M-lt paranduste faili üle vaadata ja kommenteerida. See on 110 lk pikk ja mul kulub selle peale kaks tundi (ei taha hommikuks jätta, sest mine tea, mis kiire asi homme võib teha tulla).
Nii jääb käimata raamatupoes (pannakse kinni kuuest) prantsuse keele töövihikut ostmas või õhtul uisutamas, nagu ma päeval olin mõlgutanud, sest päeval oli ilus ja soe ilm. Lahkun täna "juba" 18.30 ja mõneti pahasena, sest see on kaks tundi plaanitust hiljem.
On natuke äikest ja sajab, nii kaks tilka kolmes reas. Õhtul äike ja vihm tugevnevad, üritan äikesest pilti teha, et äkki saan välgunoole pildile (see ei ole mul senini õnnestunud). Kuidas välgunoolt filmifotodele saadi, ma ei tea, fotograafidel pidi ikka filmi väga laialt käes olema. Umbes 50 fotost (säriaeg 15 s) on kahel välgust heledaks löödud pilved, neist ühel koguni on esiplaani puud välgu valgel näha. Võtete vaheajal (kui aparaat tehtud pilti salvestab), jah, on välgunooli näha mitu korda, koguni täpselt pildistatavas vaateväljas uhke pikk ja rõhtne <-kujuline välk. Aga ega inimese reageerimiskiirus välgukiirusel käi. Pooled pildid teen automaatse sarivõttena, iga 2 minuti tagant 15 s võte – seega on geomeetriline tõenäosus, et vaateväljas sähviv välk pildile jääb, 12,5%. Ja ega jäägi. Õnneks ei pea ise juures passima.
16.8.06
K, 163. päev: naiste ülekaal
Ilm on täna nagu habemega naljas kuidas nimetakse päikselist päeva pärast kaht sajupäeva? — Esmaspäevaks! Ainult et eile oli usupüha ja täna on kolmapäev.
Saan ühest ülevaadatavast tõlkest teada, et teenindus ja haridus on valdkonnad, kus valitseb naiste ülekaal. Pärast muutmist on see lause mõistagi kus enamik töötajaid on naised. Ja jätkub samas vaimus. Viie lehekülje toimetamiseks ja tagasiside andmiseks kulub neli tundi.
Kui valmis saan, on sadade lühemate pudinate läbivaatamiseks aega viis ja pool tundi. Peaaegu jõuan, viimane ots on metsik võidujooks kellaga, ent siiski jääb umbes veerand tundi puudu. Kell 19.25 panen pillid kotti ja tulen tulema, et olla enne kella 19.30 majast lahkunud.
Kirikmäe Prismast tulles ootan pool tundi bussi. Algul lasen 16. bussi (millega saaks linna) mööda, sest tahan otse korterini sõita (ja kõik need kolm bussi, mis äripäeval korteri ees peatuvad, sõidavad ka Kirikmäe Prisma eest läbi, nii et linnas ümberistumisel pole mõtet). Kui teinegi 16. buss läheb (see käib 4 korda tunnis), tekib hasart, et kui kaua veel. Ja siis üks sobilik buss lõpuks tulebki, aga ega sõiduplaanist aru saa, milline buss just vägevasti hiljaks jäi.
Õhtul juhtun kogemata hävitama oma mahuka arvutimaketi viimase kahe õhtu loomingu, kirjutades uue faili vanaga üle (selmet teha vastupidi). Aga seda annab õnneks taastada ja kahju ei ole eriti suur.
Saan ühest ülevaadatavast tõlkest teada, et teenindus ja haridus on valdkonnad, kus valitseb naiste ülekaal. Pärast muutmist on see lause mõistagi kus enamik töötajaid on naised. Ja jätkub samas vaimus. Viie lehekülje toimetamiseks ja tagasiside andmiseks kulub neli tundi.
Kui valmis saan, on sadade lühemate pudinate läbivaatamiseks aega viis ja pool tundi. Peaaegu jõuan, viimane ots on metsik võidujooks kellaga, ent siiski jääb umbes veerand tundi puudu. Kell 19.25 panen pillid kotti ja tulen tulema, et olla enne kella 19.30 majast lahkunud.
Kirikmäe Prismast tulles ootan pool tundi bussi. Algul lasen 16. bussi (millega saaks linna) mööda, sest tahan otse korterini sõita (ja kõik need kolm bussi, mis äripäeval korteri ees peatuvad, sõidavad ka Kirikmäe Prisma eest läbi, nii et linnas ümberistumisel pole mõtet). Kui teinegi 16. buss läheb (see käib 4 korda tunnis), tekib hasart, et kui kaua veel. Ja siis üks sobilik buss lõpuks tulebki, aga ega sõiduplaanist aru saa, milline buss just vägevasti hiljaks jäi.
Õhtul juhtun kogemata hävitama oma mahuka arvutimaketi viimase kahe õhtu loomingu, kirjutades uue faili vanaga üle (selmet teha vastupidi). Aga seda annab õnneks taastada ja kahju ei ole eriti suur.
15.8.06
T, 162. päev: usupüha
Kõle, jahe ja nukker päev. Ei saja, aga asfalt maja ees on halvaendeliselt märg. Ilm on täpselt seda nägu, et mis tahes hetkel võivad taevaluugid avaneda. Üksteist aastat tagasi oli kogemus samasuguse ilmaga matkal (mägedes), kus jäin niimoodi äikese kätte, et kogu ihul ega varustuses ei olnud muud kuiva kohta kui seljakotis olevas fotokotis ja binokli klaasivahe kuivas pool aastat.
Ja kuigi ei saja, ei kuiva asfalt ka ära. Olen plaaninud minna uisutama, aga see mõte tuleb katki jätta, sest märg asfalt on libe. Magan kaua ja tegelen tubaste tegevustega. Vaikus tänaval tähendab, et tõesti on riigipüha. Mu arusaama järgi on usupüha ka kõigis ümberkaudsetes riikides.
Umbes kaheteist paiku tunnen siiski huvi, mida teeb rukkimaarjapäev Saksamaal, ja saan teada, et ainult Saksa Saaremaal [see, muide, tugineb Edgar V. Saksa enda pakutud nimeseletusele] ja paljudes Baieri valdades on riigipüha, aga mujal mitte. Leian T. linnakese (kus on ganz normaler Werktag) kodulehelt koguni õpetuse erakorraliste parkimisolude kohta, kui ümberkaudsete katoliku riikide elanike hordid tulevad ostlema.
Et mul on tingimata vaja käia enne laupäeva T-s ja uisuretkest niikuinii midagi välja ei tule ning ma ei soovi mujal töötavaid inimesi elektroonilisel teel segada, vaatan järele, kuidas käivad rongid-bussid. Tuleb jalutada jaama (3 km).
T-s piirdub käik ainult jaama kõrval oleva elektroonikakaubamajaga (aku, mälukaart, "Fawlty Towersi" DVD), poole tunni pärast järgmise rongiga tagasi, kusjuures piirijaamas tuleb peale sama kontroll, kes kontrollis piletit minnes vähe rohkem kui tund aega tagasi.
Aga arvake ära, mida teeb ilmataat? Ilm paistab minevat selgeks, kohati piilub päikenegi. Kaalun võimalust minna riigi keskossa laugele jõeoru teele uisutama. Äri- või laupäeval oleks see lihtne, aga pühapäeviti liigub busse väga vähe. Jaamast tuleb korterini uuesti jalutada (vastasel korral tuleks bussi oodata 50 minutit).
Tagasi korteris. Vaatan järele, mis kell lähevad sõidukid matka soovitud alguspunkti ja mis kell (ja üldse, kas) lõpp-punktist pühapäeval tagasi saab. Ega ei lähe ega saa. Söön ja vaatan parem "Fawlty Towersit", eelkõige plaadil olevaid osaliste usutlusi.
Ja kuigi ei saja, ei kuiva asfalt ka ära. Olen plaaninud minna uisutama, aga see mõte tuleb katki jätta, sest märg asfalt on libe. Magan kaua ja tegelen tubaste tegevustega. Vaikus tänaval tähendab, et tõesti on riigipüha. Mu arusaama järgi on usupüha ka kõigis ümberkaudsetes riikides.
Umbes kaheteist paiku tunnen siiski huvi, mida teeb rukkimaarjapäev Saksamaal, ja saan teada, et ainult Saksa Saaremaal [see, muide, tugineb Edgar V. Saksa enda pakutud nimeseletusele] ja paljudes Baieri valdades on riigipüha, aga mujal mitte. Leian T. linnakese (kus on ganz normaler Werktag) kodulehelt koguni õpetuse erakorraliste parkimisolude kohta, kui ümberkaudsete katoliku riikide elanike hordid tulevad ostlema.
Et mul on tingimata vaja käia enne laupäeva T-s ja uisuretkest niikuinii midagi välja ei tule ning ma ei soovi mujal töötavaid inimesi elektroonilisel teel segada, vaatan järele, kuidas käivad rongid-bussid. Tuleb jalutada jaama (3 km).
T-s piirdub käik ainult jaama kõrval oleva elektroonikakaubamajaga (aku, mälukaart, "Fawlty Towersi" DVD), poole tunni pärast järgmise rongiga tagasi, kusjuures piirijaamas tuleb peale sama kontroll, kes kontrollis piletit minnes vähe rohkem kui tund aega tagasi.
Aga arvake ära, mida teeb ilmataat? Ilm paistab minevat selgeks, kohati piilub päikenegi. Kaalun võimalust minna riigi keskossa laugele jõeoru teele uisutama. Äri- või laupäeval oleks see lihtne, aga pühapäeviti liigub busse väga vähe. Jaamast tuleb korterini uuesti jalutada (vastasel korral tuleks bussi oodata 50 minutit).
Tagasi korteris. Vaatan järele, mis kell lähevad sõidukid matka soovitud alguspunkti ja mis kell (ja üldse, kas) lõpp-punktist pühapäeval tagasi saab. Ega ei lähe ega saa. Söön ja vaatan parem "Fawlty Towersit", eelkõige plaadil olevaid osaliste usutlusi.
14.8.06
E, 161. päev: kvaliteet
Kahtlemata senini jaburdusrohkeim päev siinsel ametipostil. Eesti tõlkebürood, kes meile mahukamaid välistõlkeid teevad, on vist võtnud ajaks, kui paremad tõlkijad on suvepuhkusel, tööle inimesi tänavalt. Vahetevahel on tahtmine pead vastu lauda taguda, sest ei mina saa aru, mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob nagu metsamasinate seas "puuraiumismasinad" (langetamisseadmed), teepindamismasinate (ingl screed) asemel "krohvimajakad", kaevamisvahendite (ingl ground engaging tools) asemel "pinnasehaaramisseadmed" ja eelkõige ajavõtuseadmete (sks Geräte zur Zeiterfassung) asemel "ajafikseerimisseadmed"? Viimatinimetatu kuluks endalegi marjaks ära, kui tähtaeg liiga ligi hakkab kippuma.
Õhtul Kirikmäe Prismas, see on rahvast tulvil ja leivariiul on tühjaks ostetud!
Õhtul Kirikmäe Prismas, see on rahvast tulvil ja leivariiul on tühjaks ostetud!
13.8.06
P, 160. päev: park
Täna sajab kogu päeva ja veedan terve päeva toas. Puhastan ära rulluisud – võtan iga ratta järgemööda alt ja pühin ära laagrite peale jäänud liiva. Ehk on teisipäeval ilma.
Põhiosa ajast kulub aga meelelahutusele. Nimelt leidsin ükspäev videolõikude varamu, kus otsing "south park" leiab 3856 klippi, sh paljud "South Parki" jaod tervikuna. Terve nädalavahetusega jõuan ainult umbes 400. klipini.
Pärast uurin järgmise kojusõidu lennukipileteid, mis on, nagu ikka, paras matemaatika (kaalun variante "rong + lennuk", "buss + lennuk + buss" ja "rong + hotell + lennuk + lennuk"), sest lennupiletite hindade tekkemehhanism käib üle inimmõistuse. Paistab, et seekord panen jala maha ka puukingade ja tulpide maale.
Põhiosa ajast kulub aga meelelahutusele. Nimelt leidsin ükspäev videolõikude varamu, kus otsing "south park" leiab 3856 klippi, sh paljud "South Parki" jaod tervikuna. Terve nädalavahetusega jõuan ainult umbes 400. klipini.
Pärast uurin järgmise kojusõidu lennukipileteid, mis on, nagu ikka, paras matemaatika (kaalun variante "rong + lennuk", "buss + lennuk + buss" ja "rong + hotell + lennuk + lennuk"), sest lennupiletite hindade tekkemehhanism käib üle inimmõistuse. Paistab, et seekord panen jala maha ka puukingade ja tulpide maale.
12.8.06
L, 159. päev: viinamäel
Hommik väga hall ja vihmane. Nii vihmane, et ma ei lähe isegi poodi süüa ostma, sest vaja oleks jalutada linna (või, noh, vähemalt linna suunas esimese sularahaautomaadini) sularaha võtma ja võib-olla osta linnast bussikuukaart. Mul nimelt ei ole ikka veel vihmavarju. Keeran radiaatorid sisse.
Lõuna paiku võtan ette kaardi ja hakkan uurima, mida teha ootamatult jahenenud ilma ja võimaliku sajuga. Plaanitud rulluisuretk mööda tasast jõeorgu jääb ootama kuivemaid olusid.
Siis aga paistab, et vihm hakkab üle jääma. Matkaks on laupäev palju sobivam kui pühapäev, sest laupäeval bussid käivad, aga pühapäeval peaaegu mitte.
Teen kähku plaanid ja uurin järele bussiajad (tänu hiljuti leitud ühissõidukiportaalile saan võtta lähtepunktiks juba maja ees oleva bussipeatuse). Sõidan bussiga (kus õnneks on päevapileti tembeldamise masin) linna ja sealt teise bussiga riigi idaossa, väiksesse veinilinna W-ange-sse Maaselja kaldal. Kohale jõuan kell viis, aega on kaks tundi, buss läheb 8 km kauguselt G-angest tagasi 19.09. Linnake on täiesti välja surnud. Kilomeetri jooksul näen kaht jalakäijat, kaht mootorratast ja kolme autot. Sellel matkal teen kaardile pidevalt märkusi, hea pärast vaadata (eriti kui ühes kohas on ringristmik, mida kaardil ei ole), ka jalgrattateede olemasolu (õigemini puudumise) kohta. Istusin bussis aga valel pool ja sedasi jääb pildistamata Ö-anges hetkeks avanev hunnitu vaade. Aga märgin vaatekohad kaardile, et üritada neid pildistada tagasiteel.
W-anges tõusen üles orunõlvale ja avaneb tore vaade majakatustele, jõele, Saksamaa küngastele, uhketele pilvedele ja muidugi viinamägedele mõlemal jõekaldal. Ka teerada kulgeb viinamäel, nii et viinamarju näeb üsna lähedalt. Saagikoristusaeg hakkab kätte jõudma, viinamägedel askeldab pritsivaid ja pügavaid traktoreid ning üks onkel suure hundikoeraga. Õnneks ei ole tee lausa suletud, nagu seda päris saagikoristuse ajal pidavat juhtuma.
Vahepeal laskub tee A. külla, kus on huviväärne tilluke vanalinn (alla hektari), milles mitu maja paistavad olevat XVI sajandist. Jõepoolsetele majadele on märgitud kriipse ja kirjutatud aastaarve ja kuupäevi – mis muud see olla saab kui see, kui kõrgele on Maaselja vesi tõusnud. Koledaim üleujutus on esimese korruse pea tervena vee alla jätnud – hea, et majad omatahtsi ümber ei paiknenud. Aga see juhtus enne jõe süvendamist laevaliikluse tarbeks ja hüdroelektrijaamade ehitamist, nii et vast Maaselja enam eriti üle kallaste ei aja (või no kes teab).
Jõe kaldal on veinimuuseum, paraku juba kinni.
Edasi tõuseb tee uuesti üles orupervele, kus avanevad toredad vaated käänulisele jõele üles- ja allavoolu. Seal läheb päris kaua aega.
Edasi hakkan jõudma G-angesse, kus tahan enne bussi jõuda käia veel külast kilomeetrijagu lõunas kaardile märgitud vaate imetlemise kohas, sealt peaks kaardi järgi paistma uhke suur jõekäär. Ehkki tee sinnani on nauditav, sh linnulaululine ja tihaserohke metsatee, on vaade ise napp, sest maapind on laugem kui arvata ja esiplaanil olev viinamarjaistandus varjab jõe.
G-ange on väike, aga korras küla, keskplatsil ilus purskkaev hoiatussildiga Eau non potable / Kein Trinkwasser, kirikukellad hakkavad just lööma, tornikatuse servas istub metstuvi (vahest talle meeldib, et jalge all torn kelladest väriseb), tornitipus lame tornikukk. G-anges elavad viisakad lapsed, ütlevad möödujatele tere. Leian üles bussipeatuse ja peagi tuleb ka buss. Pikk, reisijaid on kõige rohkem neli. Lülitan fotoka sarivõttele ja teen aknast palju pilte, millest hiljem õnnestunumad välja nopin (aga mäkkesõidul on buss silmapiiri suhtes viltu, seda ma kahjuks ei osanud arvestada). Ühes külas on väga kitsaste tänavatega T-kujuline ristmik, kus buss mahub vasakpööret tegema väga-väga napilt.
S-w alevis käsib matkaplaan ühes pika ja veidra nimega peatuses ümber istuda. Kuigi jälgisin minnes hoolega peatusesilte, ei pannud ma seda S-w-s tähele ja nii märkan peatust alles möödasõidul. Vajutan kohe peatusenuppu ja buss peatub järgmises peatuses, mis õnneks on vaid paarisaja meetri kaugusel. Kõnnin tagasi ja jõuan 194. bussile, kuigi plaani järgi oli vahetuseks aega 7 minutit, eelmine buss jäi 3 minutit hiljaks ja vajalikku peatusse kõndimiseks läks aega 2–3 minutit. 194. buss toob üle Kirikmäe (mille kino juurest tuleb peale neli varamurdeealist, kellest üks laulab, aga ei pea üldse viisi) otse maja ette.
Kogu õhtupooliku on olnud vihmata, kohati on piilunud ja pilvi valgustanud päikegi. Kogu matka on paistnud raja tagant T tuumajaama gradiiridest kõrgele tõusvad aurusambad. Sinna on mitukümmend kilomeetrit, ja aurusammaste taga kõrgub tohutu äiksepilv, mis aga õnneks siiapoole ei tüüri.
Lõuna paiku võtan ette kaardi ja hakkan uurima, mida teha ootamatult jahenenud ilma ja võimaliku sajuga. Plaanitud rulluisuretk mööda tasast jõeorgu jääb ootama kuivemaid olusid.
Siis aga paistab, et vihm hakkab üle jääma. Matkaks on laupäev palju sobivam kui pühapäev, sest laupäeval bussid käivad, aga pühapäeval peaaegu mitte.
Teen kähku plaanid ja uurin järele bussiajad (tänu hiljuti leitud ühissõidukiportaalile saan võtta lähtepunktiks juba maja ees oleva bussipeatuse). Sõidan bussiga (kus õnneks on päevapileti tembeldamise masin) linna ja sealt teise bussiga riigi idaossa, väiksesse veinilinna W-ange-sse Maaselja kaldal. Kohale jõuan kell viis, aega on kaks tundi, buss läheb 8 km kauguselt G-angest tagasi 19.09. Linnake on täiesti välja surnud. Kilomeetri jooksul näen kaht jalakäijat, kaht mootorratast ja kolme autot. Sellel matkal teen kaardile pidevalt märkusi, hea pärast vaadata (eriti kui ühes kohas on ringristmik, mida kaardil ei ole), ka jalgrattateede olemasolu (õigemini puudumise) kohta. Istusin bussis aga valel pool ja sedasi jääb pildistamata Ö-anges hetkeks avanev hunnitu vaade. Aga märgin vaatekohad kaardile, et üritada neid pildistada tagasiteel.
W-anges tõusen üles orunõlvale ja avaneb tore vaade majakatustele, jõele, Saksamaa küngastele, uhketele pilvedele ja muidugi viinamägedele mõlemal jõekaldal. Ka teerada kulgeb viinamäel, nii et viinamarju näeb üsna lähedalt. Saagikoristusaeg hakkab kätte jõudma, viinamägedel askeldab pritsivaid ja pügavaid traktoreid ning üks onkel suure hundikoeraga. Õnneks ei ole tee lausa suletud, nagu seda päris saagikoristuse ajal pidavat juhtuma.
Vahepeal laskub tee A. külla, kus on huviväärne tilluke vanalinn (alla hektari), milles mitu maja paistavad olevat XVI sajandist. Jõepoolsetele majadele on märgitud kriipse ja kirjutatud aastaarve ja kuupäevi – mis muud see olla saab kui see, kui kõrgele on Maaselja vesi tõusnud. Koledaim üleujutus on esimese korruse pea tervena vee alla jätnud – hea, et majad omatahtsi ümber ei paiknenud. Aga see juhtus enne jõe süvendamist laevaliikluse tarbeks ja hüdroelektrijaamade ehitamist, nii et vast Maaselja enam eriti üle kallaste ei aja (või no kes teab).
Jõe kaldal on veinimuuseum, paraku juba kinni.
Edasi tõuseb tee uuesti üles orupervele, kus avanevad toredad vaated käänulisele jõele üles- ja allavoolu. Seal läheb päris kaua aega.
Edasi hakkan jõudma G-angesse, kus tahan enne bussi jõuda käia veel külast kilomeetrijagu lõunas kaardile märgitud vaate imetlemise kohas, sealt peaks kaardi järgi paistma uhke suur jõekäär. Ehkki tee sinnani on nauditav, sh linnulaululine ja tihaserohke metsatee, on vaade ise napp, sest maapind on laugem kui arvata ja esiplaanil olev viinamarjaistandus varjab jõe.
G-ange on väike, aga korras küla, keskplatsil ilus purskkaev hoiatussildiga Eau non potable / Kein Trinkwasser, kirikukellad hakkavad just lööma, tornikatuse servas istub metstuvi (vahest talle meeldib, et jalge all torn kelladest väriseb), tornitipus lame tornikukk. G-anges elavad viisakad lapsed, ütlevad möödujatele tere. Leian üles bussipeatuse ja peagi tuleb ka buss. Pikk, reisijaid on kõige rohkem neli. Lülitan fotoka sarivõttele ja teen aknast palju pilte, millest hiljem õnnestunumad välja nopin (aga mäkkesõidul on buss silmapiiri suhtes viltu, seda ma kahjuks ei osanud arvestada). Ühes külas on väga kitsaste tänavatega T-kujuline ristmik, kus buss mahub vasakpööret tegema väga-väga napilt.
S-w alevis käsib matkaplaan ühes pika ja veidra nimega peatuses ümber istuda. Kuigi jälgisin minnes hoolega peatusesilte, ei pannud ma seda S-w-s tähele ja nii märkan peatust alles möödasõidul. Vajutan kohe peatusenuppu ja buss peatub järgmises peatuses, mis õnneks on vaid paarisaja meetri kaugusel. Kõnnin tagasi ja jõuan 194. bussile, kuigi plaani järgi oli vahetuseks aega 7 minutit, eelmine buss jäi 3 minutit hiljaks ja vajalikku peatusse kõndimiseks läks aega 2–3 minutit. 194. buss toob üle Kirikmäe (mille kino juurest tuleb peale neli varamurdeealist, kellest üks laulab, aga ei pea üldse viisi) otse maja ette.
Kogu õhtupooliku on olnud vihmata, kohati on piilunud ja pilvi valgustanud päikegi. Kogu matka on paistnud raja tagant T tuumajaama gradiiridest kõrgele tõusvad aurusambad. Sinna on mitukümmend kilomeetrit, ja aurusammaste taga kõrgub tohutu äiksepilv, mis aga õnneks siiapoole ei tüüri.
11.8.06
R, 158. päev: Zeppelin flieg
Otsin ühest peenest otsisüsteemist, mis kammib läbi mitu ülisuurt andmebaasi ja tõlkekorpust, paremat eesti vastet terminile Goldschlägerhaut (goldbeater's skin) kui kullavaltsimisnahk (sest lehtkulda taoti selle naha abil ka enne valtsimise leiutamist) – ja arvake ära, mida ma ühest korpusest leian? – Mu enda lobeda ümberjutustuse lehtkulla valmistamisel kasutatav nahk, mille ma paar aastat tagasi leiutasin mingi kaubandusloetelu tõlkesse. Umbes sama nagu kunagi mingite raudteeterminitega, kus kiiruga leiutasin midagi, ning kui aasta hiljem juhtus sama asi ette tulema, leidsin ainsa vaste EÕKK tõlgetest ja see oli mu enda näputöö.
Kõnealust nahka saadakse veisepimesoolest (ühest veisest saab kuni 100 × 25 cm suuruse tüki), sellest olid tehtud, muide, tsepeliinide vesinikumahutid (mitu kihti ülestikku), nii et arvake ise, mitut veisepimesoolt oli vaja ajaloo suurima õhusõiduki, 245 m pikkuse ja 41,2 m jämeduse tsepeliini LZ-129 Hindenburg 16 mahuti jaoks!
Aga no siis leian kaubandusloetelust, et kullavaltsimisnahk ongi eesti ametlik vaste ja jätan selle sisse. Vististi Silveti sõnastik seletab seda kui 'õhuke nahk kullakangide vahel' (minu rõhutus), mis on peaaegu sama hea kui sama sõnastiku vasted, et basset on taks või et swift on vesilik... Veel üks argument selle toetuseks, miks mul isiklikku Silvetit ei ole ☺
(Zeppelin flieg! oli I maailmasõja aegne propagandamugandus saksa lastelaulust Maikäfer flieg!, kus maipõrnika asemel soovitati lennata tsepeliinil, ja mitte vaatama, kas kodu on maha põlenud, vaid hoopis Inglismaad maha põletama. Tsepeliinilendurid, muide, võtsid Inglismaale langevarjude asemel kaasa veidi rohkem kütust – müts maha nende vapruse ees. Mu teada on tsepeliinidega pommitatud ka Eestit, vähemalt kaks korda (1915 Paldiskit ja 1916 Valgat, viimases sai 4 inimest surma). Kui ma ei eksi, siis Riia turuhoone – Euroopa suurim turuhoone – peaks koosnema I maailmasõja aegsetest tsepeliiniangaaridest, mis mingi ime läbi on ajahambast puutumata jäänud.)
Lugejate harimiseks nädala leiukokkuvõte ka. Lugege ja mõelge, mis on läinud valesti: Lavasteine für Barbecue-Grills = "laavakivid barbecue-drilli jaoks" (barbecue-grilli laavakivid, näpukas või kuri speller), Leuchtröhren für Beleuchtungszwecke = "valgustustorud valgustamise jaoks" (gaaslahendustorud (valgustus)), Frontspoilerlippen = "esispoilerihuuled" (U-kujulise profiiliga esispoilerid), geflochtene Holzblenden = "tikanditega puitsirmid" (punutud puitsirmid, minu paljunäinud silmad nägid "tikitud puitu" esimest korda), Kites für Surfbretter (Sportartikel) = "tööriistad purjelaudadele (spordiartiklid)" (surfilaualohed (sporditarbed) – teate küll, tuulelohe lainelauaga lendamiseks ja ennast vastu laineid valusasti ära löömiseks), Tiefschutz-Suspensorien = "sügava kaitsega aluspüksid" (kubemekaitsmed), foam hands (cheering items) = "vahtkummist käed (tujutõstvad esemed)" (vahtkummist käelabad (kaasaelamisvahendid)), hotel resort = "hotelli suvituskoht" (puhkehotell), ja – last, but not least – hospital services = "hospitali teenused" (haiglateenused).
Päeval äike, õhtupoolikul vägevad äiksepilved rebenevad, natuke päikest valgustab neid efektselt.
Viimasel hetkel (kolmveerand kaheksa) Kõrgmäe maksimarketisse oma napiks jäänud toiduvarusid täiendama. Et unustasin sularaha võtta (kaardiga enne maksta ei taha, kui järgmise kojusõidu lennukipiletid ostetud), on ostud suhteliselt tagasihoidlikud, küll homme jõuab. Ilmaennustus lubab nädalavahetuseks jahedat pilves ilma ja pidevat sadu, ööl vastu pühapäeva lausa paduvihma (milles ma küll pisut kahtlen, äkki on selles portaalis läinud lihtsalt millimeetrid ja sentimeetrid segamini).
Kõnealust nahka saadakse veisepimesoolest (ühest veisest saab kuni 100 × 25 cm suuruse tüki), sellest olid tehtud, muide, tsepeliinide vesinikumahutid (mitu kihti ülestikku), nii et arvake ise, mitut veisepimesoolt oli vaja ajaloo suurima õhusõiduki, 245 m pikkuse ja 41,2 m jämeduse tsepeliini LZ-129 Hindenburg 16 mahuti jaoks!
Aga no siis leian kaubandusloetelust, et kullavaltsimisnahk ongi eesti ametlik vaste ja jätan selle sisse. Vististi Silveti sõnastik seletab seda kui 'õhuke nahk kullakangide vahel' (minu rõhutus), mis on peaaegu sama hea kui sama sõnastiku vasted, et basset on taks või et swift on vesilik... Veel üks argument selle toetuseks, miks mul isiklikku Silvetit ei ole ☺
(Zeppelin flieg! oli I maailmasõja aegne propagandamugandus saksa lastelaulust Maikäfer flieg!, kus maipõrnika asemel soovitati lennata tsepeliinil, ja mitte vaatama, kas kodu on maha põlenud, vaid hoopis Inglismaad maha põletama. Tsepeliinilendurid, muide, võtsid Inglismaale langevarjude asemel kaasa veidi rohkem kütust – müts maha nende vapruse ees. Mu teada on tsepeliinidega pommitatud ka Eestit, vähemalt kaks korda (1915 Paldiskit ja 1916 Valgat, viimases sai 4 inimest surma). Kui ma ei eksi, siis Riia turuhoone – Euroopa suurim turuhoone – peaks koosnema I maailmasõja aegsetest tsepeliiniangaaridest, mis mingi ime läbi on ajahambast puutumata jäänud.)
Lugejate harimiseks nädala leiukokkuvõte ka. Lugege ja mõelge, mis on läinud valesti: Lavasteine für Barbecue-Grills = "
Päeval äike, õhtupoolikul vägevad äiksepilved rebenevad, natuke päikest valgustab neid efektselt.
Viimasel hetkel (kolmveerand kaheksa) Kõrgmäe maksimarketisse oma napiks jäänud toiduvarusid täiendama. Et unustasin sularaha võtta (kaardiga enne maksta ei taha, kui järgmise kojusõidu lennukipiletid ostetud), on ostud suhteliselt tagasihoidlikud, küll homme jõuab. Ilmaennustus lubab nädalavahetuseks jahedat pilves ilma ja pidevat sadu, ööl vastu pühapäeva lausa paduvihma (milles ma küll pisut kahtlen, äkki on selles portaalis läinud lihtsalt millimeetrid ja sentimeetrid segamini).
10.8.06
N, 157. päev: mürin
Ööpäeva esimene sündmus on kohutav mürin ja kolin kell 2.04. See tundub tulevat köögist või vannitoast. Jooksen vandudes kohale ja muidugi on üks roostevabast terasest vannitoariiul seinalt alla kukkunud. Ilmselt on kondensatsioon ühe iminapa alla pugenud ja see kärises seinalt lahti. Riiuli poldid on lahti põrunud, aga midagi katki ei ole, isegi mitte WC-pott ega loputuskast, mis riiuli alla jäid. Hea, et riiulil midagi peal ei olnud peale plastist vannivahupudeli.
Ülejäänud päev on sellega võrreldes rahulik ja töine.
Deinstallin läpakas oleva Office XP ja installin Office 2003. Töötab ja võtab vähem ruumi, kui arvasin. Kunagi tuleb meilide jaoks taas kasutusele võtta nn suur Outlook, ei tea, kuidas õnnestub üle 700 nimega aadressiraamatu muundamine.
Ülejäänud päev on sellega võrreldes rahulik ja töine.
Deinstallin läpakas oleva Office XP ja installin Office 2003. Töötab ja võtab vähem ruumi, kui arvasin. Kunagi tuleb meilide jaoks taas kasutusele võtta nn suur Outlook, ei tea, kuidas õnnestub üle 700 nimega aadressiraamatu muundamine.
9.8.06
K, 156. päev: tibid ja kingad
Teen peaaegu näpuka (parandan kohe): "tehnilised tibid" (p.o "tehnilised teibid") – teip, kes veel ei tea, tähendab ÕS-i järgi eesti keeles ainult kleeplinti.
Minu äraolekul on keegi välistõlkija saanud hakkama saavutusega, et on pannud Pferdeschuhen aus Kunststoff vasteksplastist hobusekingad (plastist hoburauad).
Minu äraolekul on keegi välistõlkija saanud hakkama saavutusega, et on pannud Pferdeschuhen aus Kunststoff vasteks
8.8.06
T, 155. päev: tööuputus
Täna meenub minu olemasolu ilmselt tööandjale ja saan õhtuks kontrollida "150" pisipudinat (millest on 48 tk kummalisel moel juba kontrollitud ja kontrollimata on 99). Et alustan tavaliselt pikimast, kulub esimese peale mitu tundi (20 lk mõnesõnalisi juppe ja oh kui palju parandamist – nalja eriti ei saa (peale Eisschränke = jääkarbid (külmikud)), aga on muidu nürivõitu) ning taas tekib tavaline mure, kas jõuab poole kaheksaks valmis. Aga jõuan juba veerand kaheksaks ja siis kähku poodi, sest suurem osa korteris olnud söögist puhkuseaja kaht nädalat üle ei elanud.
Kirikmäe Prismas kohtun (kaks korda) eesti kolleegi M-ga ja tema mehega. Sealt korterisse. Õnnestub mõlemad otsad sõita sama piletiga ja veel nii, et tund aega kukub täis alles pärast eelviimasest peatusest väljumist. (Ma ei ole aru saanud, kas lähipileti tunnine kehtivusaeg tähendab, et sellega tohib tund aega sõita, või et sellega tohib tund aega ümber istuda (nagu näiteks Soomes).)
Bussipeatuses (kaval koht muidugi) on reklaam, et osta auto, saad mobiiltelefoni pealekauba! Kevadepoole oli Land Roveril (samal tänaval, kus elan, on Land Roveri pood, sõidan mööda) kampaania, et osta Rover, saad GPS-i pealekauba! Mõlemad on hinnasuhet arvestades sama hea, et osta mobiil, saad saata tasuta neli-viis SMS-i!
Õhtul kirjutan – nagu eile ja üleeilegi – üles Kreeka-seiklusi. Pärast sirvin Wikipediat ja avastan enda jaoks Rahvusvahelise Humanismi- ja Eetikaliidu. Põhimõtted on kõik väga meelepärased. Paraku näen, et ega Eestis, kus riigikirikut ei ole ja kus 2000. a rahvaloenduse andmeil on 1 121 582 vähemalt 15-aastasest elanikust usklikke 327 832 ehk 29% (kogu elanikkonnast – 1 356 931 inimest – teeb see 24% ehk veerandi), aga teles ülekantaval jõulujumalateenistusel on miskipärast alati kohal vabariigi president, humanismiühingut ei ole.
Kirikmäe Prismas kohtun (kaks korda) eesti kolleegi M-ga ja tema mehega. Sealt korterisse. Õnnestub mõlemad otsad sõita sama piletiga ja veel nii, et tund aega kukub täis alles pärast eelviimasest peatusest väljumist. (Ma ei ole aru saanud, kas lähipileti tunnine kehtivusaeg tähendab, et sellega tohib tund aega sõita, või et sellega tohib tund aega ümber istuda (nagu näiteks Soomes).)
Bussipeatuses (kaval koht muidugi) on reklaam, et osta auto, saad mobiiltelefoni pealekauba! Kevadepoole oli Land Roveril (samal tänaval, kus elan, on Land Roveri pood, sõidan mööda) kampaania, et osta Rover, saad GPS-i pealekauba! Mõlemad on hinnasuhet arvestades sama hea, et osta mobiil, saad saata tasuta neli-viis SMS-i!
Õhtul kirjutan – nagu eile ja üleeilegi – üles Kreeka-seiklusi. Pärast sirvin Wikipediat ja avastan enda jaoks Rahvusvahelise Humanismi- ja Eetikaliidu. Põhimõtted on kõik väga meelepärased. Paraku näen, et ega Eestis, kus riigikirikut ei ole ja kus 2000. a rahvaloenduse andmeil on 1 121 582 vähemalt 15-aastasest elanikust usklikke 327 832 ehk 29% (kogu elanikkonnast – 1 356 931 inimest – teeb see 24% ehk veerandi), aga teles ülekantaval jõulujumalateenistusel on miskipärast alati kohal vabariigi president, humanismiühingut ei ole.
7.8.06
E, 154. päev: tagasi töhe
Puhkus sai läbi, kaks nädalat läks kiiresti ja sisaldas käiku kreeka pulmas, millest pikem kirjutis mu teises blogis. Tegelikult on üks nädal ametlikku puhkust veel ees, septembris.
Eilne kohalelend Frankfurti ja rongisõit siia läks seiklusteta.
Nagu lihavõtete aegu siiamaale saabudes oli ilm muutunud, nii ka seekord. Võrreldes vahepealse leitsakuga on nüüd lausa sügis käes: õhusooja on üle 20° ainult lõuna ajal. Ja pilves on ka sagedamini. Samas tööl ei leia ma kümnete puhkuse ajal saabunud meilide seast teadet, et leitsaku puhul lühendatud tööpäev oleks tühistatud.
Tööl on kõrvaltoast rootslane ja hispaanlane alla miinus neljandale korrusele kolinud ja ukse tagant nagi kaasa võtnud. Et mu tuba on trepi poolt esimene ja et mu toanaaber on aprillist saati haige, võib juhtuda, et ma ei näe terve päeva jooksul kedagi, kui just printeri või postkasti juurde ei pea minema.
Tööd on napilt. Meilis on üks kiidukiri ja üks laidukiri, samalt agentuurilt. Ühes kiidetakse, kuidas ma olen nigela tõlke suurepäraseks toimetanud, ja teisest, mille ma ise tõlkisin, on keegi agar toimetaja üle rullinud. Ilmselt oli mul seda tõlkides paha päev või sulg ei jooksnud, sest kaaskirjas küsitakse, kas kriitika, et tehti palju parandusi, vastab tõele; vastan ausalt, et toimetatud tekst on jah parem kui minu oma. See paraku on nii, et toimetamine teeb tõlke enamasti paremaks [välja arvatud siis, kui toimetab üks Eesti mootorsaefirma või üks teatud ministeerium, kellel on eesti keele grammatikast oma arusaam ja neil jätkub ka jultumust tõlkijale neid "vigu" nina alla hõõruda], sest tõlkija on tekstis nii kinni, et ta ei näe enam parendamisvõimalusi (eriti kui tähtaeg on kohe-kohe ega saa jätta tõlget laagerduma). Aga ma olen sellest hoolimata veidi loppis.
Töönappus väljendub selles, et kui muidu on teisipäeva õhtuks üle vaadata laadung tõlkepudinaid, siis mind on täna ilmselt ära unustatud, sest neid ei ole ühtegi! Mis tähendab, et lahkun esimesel võimalusel kell 16.31 (tööpäeval on varaseim lubatud lahkumisaeg E–N 16.30 ja R 15.15). Kavatsus on sõita Saksamaa vanimasse linnakesse, kiirrong läheb veerand kuus. Et liiklus on augustile omaselt hõre (on ju august siinkandi tavaline puhkusekuu), jõuan jaama veerand tunniga. Et rong on ees, istun rongis ja loen kodust kaasa võetud põnevat raamatut, "Eesti Mõtteloo" sarjast ajaloolase Paul Johanseni kirjutistekogu "Kaugete aegade sära".
T-st nimelt soovin hankida omale tarkvara ehk MS Office'i, millest mul on hetkel läpakas registreerimata variant, mida (Word + Excel + Outlook + PowerPoint kokku) saab veel kasutada 10 korda, vaja on hankida uus ja ametlik. (Senine on ka ametlik, ostetud 2002. aastal, Tallinna kastarvuti jaoks, aga paraku saab seda installida vaid ühte arvutisse, sama eksemplari kaht korda registreerida ei saa.)
Teen kiire hinnavaatluse jaama juures elektroonikakaubamajas, kus on riiulil ainult Office Professional ja tudengiversioon, viimane ei lähe mitte; siis võtan jalad selga ja käin vaatamas kesklinnas teisest kaubamajast. Seal on ainult tudengiversioon, nii et tulen tagasi jaama juurde. Mõtlen, et Professionali ja Standardi (mida tegelikult soovin) hinnavahe on suhteliselt väike, kusjuures Professional maksab poes umbes sama palju kui Standard Amazonis. Nii et otsustan siis selle investeeringu kasuks ja tulen tagasi jaama, kus ootan rongi ligi tund aega, sest ma ei viitsi teist korda linna jalutada, et aega veeta mõnes raamatupoes (ja kell on vist ka juba sealmaal, et need pannakse kinni).
Eilne kohalelend Frankfurti ja rongisõit siia läks seiklusteta.
Nagu lihavõtete aegu siiamaale saabudes oli ilm muutunud, nii ka seekord. Võrreldes vahepealse leitsakuga on nüüd lausa sügis käes: õhusooja on üle 20° ainult lõuna ajal. Ja pilves on ka sagedamini. Samas tööl ei leia ma kümnete puhkuse ajal saabunud meilide seast teadet, et leitsaku puhul lühendatud tööpäev oleks tühistatud.
Tööl on kõrvaltoast rootslane ja hispaanlane alla miinus neljandale korrusele kolinud ja ukse tagant nagi kaasa võtnud. Et mu tuba on trepi poolt esimene ja et mu toanaaber on aprillist saati haige, võib juhtuda, et ma ei näe terve päeva jooksul kedagi, kui just printeri või postkasti juurde ei pea minema.
Tööd on napilt. Meilis on üks kiidukiri ja üks laidukiri, samalt agentuurilt. Ühes kiidetakse, kuidas ma olen nigela tõlke suurepäraseks toimetanud, ja teisest, mille ma ise tõlkisin, on keegi agar toimetaja üle rullinud. Ilmselt oli mul seda tõlkides paha päev või sulg ei jooksnud, sest kaaskirjas küsitakse, kas kriitika, et tehti palju parandusi, vastab tõele; vastan ausalt, et toimetatud tekst on jah parem kui minu oma. See paraku on nii, et toimetamine teeb tõlke enamasti paremaks [välja arvatud siis, kui toimetab üks Eesti mootorsaefirma või üks teatud ministeerium, kellel on eesti keele grammatikast oma arusaam ja neil jätkub ka jultumust tõlkijale neid "vigu" nina alla hõõruda], sest tõlkija on tekstis nii kinni, et ta ei näe enam parendamisvõimalusi (eriti kui tähtaeg on kohe-kohe ega saa jätta tõlget laagerduma). Aga ma olen sellest hoolimata veidi loppis.
Töönappus väljendub selles, et kui muidu on teisipäeva õhtuks üle vaadata laadung tõlkepudinaid, siis mind on täna ilmselt ära unustatud, sest neid ei ole ühtegi! Mis tähendab, et lahkun esimesel võimalusel kell 16.31 (tööpäeval on varaseim lubatud lahkumisaeg E–N 16.30 ja R 15.15). Kavatsus on sõita Saksamaa vanimasse linnakesse, kiirrong läheb veerand kuus. Et liiklus on augustile omaselt hõre (on ju august siinkandi tavaline puhkusekuu), jõuan jaama veerand tunniga. Et rong on ees, istun rongis ja loen kodust kaasa võetud põnevat raamatut, "Eesti Mõtteloo" sarjast ajaloolase Paul Johanseni kirjutistekogu "Kaugete aegade sära".
T-st nimelt soovin hankida omale tarkvara ehk MS Office'i, millest mul on hetkel läpakas registreerimata variant, mida (Word + Excel + Outlook + PowerPoint kokku) saab veel kasutada 10 korda, vaja on hankida uus ja ametlik. (Senine on ka ametlik, ostetud 2002. aastal, Tallinna kastarvuti jaoks, aga paraku saab seda installida vaid ühte arvutisse, sama eksemplari kaht korda registreerida ei saa.)
Teen kiire hinnavaatluse jaama juures elektroonikakaubamajas, kus on riiulil ainult Office Professional ja tudengiversioon, viimane ei lähe mitte; siis võtan jalad selga ja käin vaatamas kesklinnas teisest kaubamajast. Seal on ainult tudengiversioon, nii et tulen tagasi jaama juurde. Mõtlen, et Professionali ja Standardi (mida tegelikult soovin) hinnavahe on suhteliselt väike, kusjuures Professional maksab poes umbes sama palju kui Standard Amazonis. Nii et otsustan siis selle investeeringu kasuks ja tulen tagasi jaama, kus ootan rongi ligi tund aega, sest ma ei viitsi teist korda linna jalutada, et aega veeta mõnes raamatupoes (ja kell on vist ka juba sealmaal, et need pannakse kinni).
Subscribe to:
Posts (Atom)
