T, 155. päev: tööuputus

Täna meenub minu olemasolu ilmselt tööandjale ja saan õhtuks kontrollida "150" pisipudinat (millest on 48 tk kummalisel moel juba kontrollitud ja kontrollimata on 99). Et alustan tavaliselt pikimast, kulub esimese peale mitu tundi (20 lk mõnesõnalisi juppe ja oh kui palju parandamist – nalja eriti ei saa (peale Eisschränke = jääkarbid (külmikud)), aga on muidu nürivõitu) ning taas tekib tavaline mure, kas jõuab poole kaheksaks valmis. Aga jõuan juba veerand kaheksaks ja siis kähku poodi, sest suurem osa korteris olnud söögist puhkuseaja kaht nädalat üle ei elanud.

Kirikmäe Prismas kohtun (kaks korda) eesti kolleegi M-ga ja tema mehega. Sealt korterisse. Õnnestub mõlemad otsad sõita sama piletiga ja veel nii, et tund aega kukub täis alles pärast eelviimasest peatusest väljumist. (Ma ei ole aru saanud, kas lähipileti tunnine kehtivusaeg tähendab, et sellega tohib tund aega sõita, või et sellega tohib tund aega ümber istuda (nagu näiteks Soomes).)

Bussipeatuses (kaval koht muidugi) on reklaam, et osta auto, saad mobiiltelefoni pealekauba! Kevadepoole oli Land Roveril (samal tänaval, kus elan, on Land Roveri pood, sõidan mööda) kampaania, et osta Rover, saad GPS-i pealekauba! Mõlemad on hinnasuhet arvestades sama hea, et osta mobiil, saad saata tasuta neli-viis SMS-i!

Õhtul kirjutan – nagu eile ja üleeilegi – üles Kreeka-seiklusi. Pärast sirvin Wikipediat ja avastan enda jaoks Rahvusvahelise Humanismi- ja Eetikaliidu. Põhimõtted on kõik väga meelepärased. Paraku näen, et ega Eestis, kus riigikirikut ei ole ja kus 2000. a rahvaloenduse andmeil on 1 121 582 vähemalt 15-aastasest elanikust usklikke 327 832 ehk 29% (kogu elanikkonnast – 1 356 931 inimest – teeb see 24% ehk veerandi), aga teles ülekantaval jõulujumalateenistusel on miskipärast alati kohal vabariigi president, humanismiühingut ei ole.