31.10.11

E, 1748. päev: Toompea linnus tagasi Saksa Ordule!!

Vaatame „Vabariigi kodanikke” (video link), kus vähemalt ühel – aga võib-olla ka kahel – enim kõnelenud saatekülalisel on koomikuanne, mida ta/nad ise ei tea, ja pärast arutame teemal, mis Tallinna vanalinna ehitisi võiks veel endistele omanikele „tagastada”. Pärast Mustpeade maja (mis vist juba ongi mustpeadele tagastatud) ning raekoja (mis on alati olnud Tallinna linna oma) leian, et aga Toompea linnus, selle ehitas praegusse suurusesse Saksa Ordu, mis ju on praegugi täiesti olemas (veebileht) ja olnud olemas järjepidevalt alates 1190. aastatest, mitte nagu praegune Niguliste kogudus, mis moodustati hiljem tühjalt kohalt, sest algne Niguliste kogudus oli lõpetanud liikmete Saksamaale lahkumise tõttu tegevuse 1939. aasta oktoobris ja hoone anti Jaani koguduse ühele pihtkonnale, nagu sellest kirjutas tollane Päevaleht (olen seda lugenud paberlehest, aga praegu peaks see olema paremini kättesaadav mikrofilmil ja/või internetis, kuskil oli mingi vanade ajalehtede koht). Kui Riigikogu ja teised asutused, mis Toompea lossis leida on, hakkavad vastu puiklema, et Riigikogu hoone ehitati 1930. aastatel suhteliselt nullist ja spetsiaalselt Riigikogule ning seega ei saa seda Saksa Ordule tagastada, siis – öhöm-köhöm – miskipärast täpselt sama argument ei loe Niguliste-arutelus, sest Niguliste praegusel kujul on 1953–1984 üles ehitatud sõjategevuse tagajärjel ametlikult hävinud hoonest* spetsiaalselt muuseum-kontserdisaaliks.

* „3. Kirchen. Zerstört: 1. Nikolaikirche, Niguliste 15. 2. Immanuel-Kirche, Jõestr. 12” – Tallinna eesti politseiülema salajane raport Tallinna kaitsepolitsei ülemale ja Eesti politseidirektorile, 17.3.1944. Kogumikus: Tallinn tules. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944. Koostanud Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv 1997. (Tallinna Linaarhiivi toimetised nr 2.) Lk 54–91, osundatud read lk 57. Samas dokumendis on muude hoonete kui elamute purustusastmed zerstört (hävinud), stark beschädigt (tugevate kahjustustega), mittelschwer beschädigt (keskmiste kahjustustega) ja leicht beschädigt (kergete kahjustustega). Kergete kahjustustega elamuid dokument aadressi kaupa ei loetle.

Ja kes ütleb, et ega Saksa Ordu ole linnust tahtnud, siis kas Nigulistet on tahtnud ikka just see algne kogudus, mis läks 1939 Saksamaale?

Vähemalt võiks Saksa Ordule tagastada Pika Hermanni, sest selle kõik hilisemad muudatused on olnud kosmeetilised ja kogu kandva ehitussubstantsi on rajanud just Saksa Ordu. See tähendab ühtlasi, et tornil heisatakse edaspidi Saksa Ordu tuttav ristilipp ja kui sellele on vastuseis liiga suur, siis pakun, et tornitippu võidaks paigaldada seal kunagi kindlasti olnud urdaaž ja Saksa Ordu praegust, rahulikku meelt kuvav rahuaegne katus:

Pikk Hermann ulgehitisega
Ulgehitisega Pikk Hermann (AV 2007)

Valestilugemised: märts-oktoober

Mitte et ma ei oleks vahepeal midagi valesti lugenudki, aga ma ei viitsinud/saanud neid kõiki üles kirjutada. Meenutage nüüd ligi aasta vanuseid uudiseid terviseks!

Ole inimene, vastuta Oklahoma eest!
[Ole inimene, vastuta oma lemmiklooma eest! (PM)]

Oleks 89aastane Harold Camping tavaline jutlustaja, siis teaksid tema prohvetlikust diagnoosist väga vähesed.
[Oleks 89aastane Harold Camping tavaline jutlustaja, siis teaksid tema prohvetlikust prognoosist väga vähesed. (ÕL)]

«Stiilipäevik» süstis Edgarisse uut energiat
[«Stiilipäevik» süstis Editisse uut energiat (PM)]

Savisaar loobus tööst
[Savisaar loobus tööst riigikogus (PM)]

Miks on ratturid putiini kinni jäänud?
[Miks on ratturid rutiini kinni jäänud? (PM; see oli enne tuntud ekstreemset rattamatka ja rääkis Eesti rattasportlastest)]

Maanteedel tõuseb tänavu piirkiirus 801 kilomeetrini tunnis
[Maanteedel tõuseb tänavu piirkiirus 801 kilomeetril (PM)]

Veekogud kantakse paari päevaga kanistriga tagasi
[Veekogud kantakse paari päevaga registrisse tagasi (PM)]

Soome hokilegend: soomlased olid paelavisetel nagu vanaeided
[Soome hokilegend: soomlased olid pealevisetel nagu vanaeided (PM)]

aprillis kasvas Tallinna lennujaamas mahajääjate arv ainuüksi 68,6 protsenti ja ulatus juba 149 000 inimeseni.
[aprillis kasvas Tallinna lennujaamas reisijate arv ainuüksi 68,6 protsenti ja ulatus juba 149 000 inimeseni. (PM)]

Maailma parimaks reisijaks valiti Kilpkonn
[Maailma parimaks reisisihiks valiti Kaplinn (PM)]

Piltuudis: kolleegid üllatasid kaastöötajat korrapärasel viisil
[Piltuudis: kolleegid üllatasid kaastöötajat omapärasel viisil (PM)]

Haneparv leiutas...
[Haneparv laiutas seitsmekümnel hektaril (PM)]

Saaremaa sadam võõrustas aegade suurimat ristisõdijate laeva
[Saaremaa sadam võõrustas aegade suurimat ristluslaeva (MM)]

Tehke persede ümber piirded
[Tehke peenarde ümber piirded (PM)]

NATO: Gaddafi on kaotanud kaheksajala
[NATO: Gaddafi on kaotanud kaheksa sõjalaeva (PM)]

Kadumisohus Tartu Ülikool tõrjub kirillitsanooli
[Kadumisohus Tartu Ülikooli maaliosakond tõrjub kriitikanooli (PM)]

Kuidas kasvatada kiimas melonit?
[Kuidas kasvatada meie kliimas melonit? (PM)]

Artiste vähendada lubanud Eesti firma valmistas Jyväskyläs pettumuse
[Arste vahendada lubanud Eesti firma valmistas Jyväskyläs pettumuse (PM)]

Poola astus hiinlastega embusse
[Poola astus hiinlastega äri tehes ämbrisse (PM)]

Hitleri nääriöö
[„Hitleri komandörid” (raamatupealkiri)]

... tutvustab Bravos uut suguelu
[... tutvustab Bravos uut suvelugu (PM)]

Politsei: hakkame karistama
[Politsei: hakkame karistama korduvaid rikkujaid (PM)]

Indoneesia vulkaan on ka täna ennast juba kaks korda täis pursanud
[Indoneesia vulkaan on ka täna juba kaks korda pursanud (PM)]

Muinaspaas lirtsub varba vahel
[Muinasspaas lirtsub savi varba vahel (PM)]

EMi peahaarem...
[EMi peaareen – hea rada, kehvad olmeruumid (PM)]

Parima haakristi tiitli napsas lätlane
[Parima haakriku tiitli napsas lätlane (MM)]

Kodukuri nõue tekitab segadust
Teine katse:
Kodu-ahelkuri nõue tekitab segadust
[Kodarahelkuri nõue tekitab segadust (MM)]

Pirita jõgi hirmutas paadimatkajat lapsega
[Pirita jõgi hirmutas lapsega paadimatkajat (PM)]

Doktoritöö joonistamine annab lapse nutikusest aimu enam kui 2 + 2
[Doktoritöö: joonistamine annab lapse nutikusest aimu enam kui 2 + 2 (EPL)]

Hästi hautatud munast koorub terve tibu
[Hästi hautud munast koorub terve tibu (Google < Novaator)]

Putin tulistas mootorratturite suurüritusel isamaad
[Putin ülistas mootorratturite suurüritusel isamaad (PM)]

Kaunispe elanikud kiirgavad soojuse piirangut
[Kaunispe elanikud soovivad kiiruse piirangut (MM)]

Norra muutis mind kindlasti pervertsemaks
[Norra muutis mind kindlasti ekstravertsemaks (PM)]

Kuidas abielluda viie mehega?
[Kuidas mitte abielluda vale mehega? (PM)]

August oli märg ja soe
[August oli märg ja soe (SH; noh, alguses mõtlesin, et August nagu mehenimi)]

Kui suvi ja haigused pärssisid küüslaugu kasvu
[Kuiv suvi ja haigused pärssisid küüslaugu kasvu (SH; noh, et nagu mingi ajaloopajatus)]

Läänemaa haiglale kuuluvas de la Gardie lossis käivad hävitustööd
[Läänemaa haiglale kuuluvas de la Gardie lossis käivad ehitustööd (http://aerling.blogspot.com)]

Mart Viisitamm on endiselt rongivaenulike nimekirjas
[Mart Viisitamm on endiselt rongavanemate nimekirjas (D)]

The CEO noted that they will recruit five more monkeys.
[The CEO noted that they will recruit five more workers. (AW&ST)]


Loe valesti ka ise!!

30.10.11

P, 1747. päev: krdi kellakeeramine

Täna on see haruldane päev aastas, kui saab magada tunni kauem. Oh, ma mäletan veel suveaja-tramburai esimesi kordi 1980. aastatel, kui kella keerati ikka kuu alguses, st nädala sees. Küllap olen maininud ka harrastusühingu paarteist aastat tagasi olnud aastanäitust, mis oli alati oktoobri viimasel nädalavahetusel ja alati oli pühapäeva hommikul tegelasi, kes ei olnud kella keeranud ja hiilisid ümber muuseumi tund aega varem.

Olen rahulik, et ainsad kellad, mis talveajale läinud ei ole, on fotokate ja lauatelefoni omad. Seebikas on olemas eraldi suve-talveaja suvand, suures fotokas ei ole. Täheldan, et suur fotokas on viimasest kellasättimisest 23. augustil läinud ainult 8 sekundit ette. Kasutan praegu käekella, mida toidab valgus ja mis läheb õigeks Saksamaalt lähtuva pikklainesaatja järgi, hea mureta.

Ja nii ma arvan kuni õhtuni, et käekell näitabki talveaega.

Nimelt läheme õhtul sõprade itaallaste juurde, kes avavad restorani kell kuus. E pärast ütles, et ta imestas, miks mina juba nõnda vara uksest välja asutan (25 minutit enne seda, mida mina arvasin seitsmeks, aga mis tegelikult oli 17.35). Itaallaste juurde jõuame kell 17.45 ja uks on veel kinni.

Jalutame aega parajaks tehes jõe poole Kloostri tänavale (kus ma kunagi käinud ei ole), kuni jõuame tänava lõppu, kus on suure parklaga suur hoone, mis meenutab kontserdimaja. Alles lähemal selgub, et vale puha – hoopis pensionäride päevakeskus!!

Itaallaste juures oleme mõni minut pärast kuut ja esimesed, pälvides kõigi umbes kuue kelneri tähelepanu. Panen samal ajal õigeks kella ja katsun jätta muljet, et ma ei vaata kella, et kus kelner jäänud.

29.10.11

L, 1746. päev: toas

Läbistan eile alustatud raamatu Saksamaa lääneosa 1944–1945 kaitseliinidest ja saan teada, et Trier langes hopsti! ameeriklaste kätte selle tõttu, et linna kaitsmisel panustati rahvaväelastele (Volkssturm), kes pärast esimest pauku kiiresti laiali jooksid. Rohkem taolist viga suurlinnade kaitsel ei tehtud.

Muidu olen võtnud kohustuse kirjutada akadeemiline kirjutis, mis venib nagu kumm. Sinna läheb kogu nädalavahetus, aga ei saa veel valmis pooltki.

28.10.11

R, 1745. päev: keeled ja meeled

Õlletehas otsib kakskeelseid biolooge, mis tekitab arutluse, et miks just ja kas pärm on mees- või naissoost. Aga teatvasti kui prantuse keeles publiku sugu ei teata, alustatakse juttu ikka ju sõnadega „mesdames, messieurs...”

Muidu ka: lugege läbi ja jätke meelde (täna juhtusin meenutama – asjaolusid ja nimesid meenutamata –, kuidas Lõuna-Eestis toimunud kursuse pidaja ütles murdelise grammatikavormi stiilis „ei teha” ja üks tallinlasest osaleja parandas. Kõigil – parandataval, parandajal, publikul – oli väga piinlik.)

Mis päevauudistesse puutub, siis ka mulle ei meeldi, et Lang tahab anda Niguliste kiriku ühes selle kunstivaradega kirikule. Mu arust ongi kogu selle urgitsemise põhjuseks Niguliste kunstivarad, mille kohta võiks kirik lugeda oma kohustuslikust kirjandusest, mis juhtus templis rahavahetajatega. Või kui muinasjutud ei huvita, siis otsigu 2005. aasta uudiseid märksõnadega „altar”, „Vigala” ja „Sadolin”. Eesti luterliku kiriku erakordsest suutlikkusest korras hoida oma kultushooneid me üldse ei räägigi.

* * *

Päeval postkontoris raamatupaki järel.

Õhtul külaskäik ja ennatlikuks osutub minu mõte jõuda 75 minutiga käia korteris kotti ära panemas. Linnas on tihe ummik. Kui bussisõit on kestnud pool tundi, väljun jaama juures (3,3 km) ja jään ootama. Poole tunni pärast saabub E buss (2,7 km) ning kuigi ega ka selle sõit edene eriti lepse reega, jõuame kohale punktuaalselt. Pärast läheb õnneks naasta viimase bussiga.



Pooletunnise jaama juures ootamise sisustavad mitu hiiglasliku parve täit kuldnokki, kes üritavad maanduda kahele kraanale, ridu järjest koondades. Kuldnokkade meelehärmiks istub kraananokal ka künnivares ja võib näha, kuidas kuldnokad temast aupaklikult kõrvale hoiavad, aga nii, et varese pool on istumistihedus märgatavalt suurem kui mujal – nagu inimestel, kui ühissõidukis on sisenemisukse juures hirmus tropp, aga edasi päris lahe, sest ega need, kellel otseselt vaja ei ole, koomale ju ei võta. Võib-olla mäletavad vanemad lugejad veel trammides juhikabiini seljal olnud kummalist silti „Palun astuge edasi!”, mis ei tähendanud aga sugugi, et tulge, trammijuht pakub teile kooki.

27.10.11

N, 1744. päev: proff II

Hommik köögis: üks paneb kannu vett täis. Teine võtab kannu, kallab tühjaks ja paneb uuesti vett täis. Mõne aja pärast täidab sellest teetassi ja kohvikannu. Siis leiab, et teekruus ja kohvikann jumala külm. Elu nagu film.

Õhtul on aga filmielamus missugune (seekord mitte heas mõttes). Film on Cloverfield (2008), millest ma teadsin ainult seda, et sihuke on olemas, ja läksin liimile karbi välimuse järgi, et enneolematu katastroofifilm, kus New Yorki laastatakse enneolematul kombel. Nujaah...

Film kestab 81 minutit. Alguses tuli mitu korda kontrollida, et see on ikka sama film, mis karbil lubatud, ja mitte mingi teise filmi treiler, mida mõnikord pannakse plaatide algusesse. Rahunesin nähes, et tillukesel karbifotol on samad naispeategelased kui filmis.

Elukas, kes on ajuti endast suurem, astub kaadrisse alles 18. minutil (miskohal mainisin, et väärt elukafilmides tuleb ikka varem: nagu toredas B-filmis Kraken: Tentacles of the Deep (2006), kus vehkivad kombitsad kerkivad esimeste ohvrite järele juba filmi 3. minutil).

Filmis on ulatuslikke nämmutamiskohti, millest tuli üle rutata esitamiskiirust suurendades. Lõputiitreid tuli kerida pärast koguni 16× kiiremini, sest ma ei tahtnud hästi uskuda, et filmi lõpuni veel 10 minutit, aga juba tiitrid, et isegi „Malevas”, kus professionaalse filmikriitiku sõnutsi on pikad ja põhjalikud lõputiitrid filmi ainus tore asi, kestavad need ainult 6 minutit.

Aga kahjuks eksisin. Seega on 81-minutisest filmist elukafilmi ennast alla 2/3. Filmi tegemise DVD-lisa vaatamine midagi juurde ei andnud peale selle, et ega tegelikult tegijad midagi püüdnudki, niisama lasid näitlejail roheliste seinte vahel stuudios viselda ning ülbitsesid, et teeme esimese Ameerika elukafilmi pärast King Kongi ja küll me oleme seega geniaalsed. Paah.

26.10.11

K, 1743. päev: filmid

Kolmas õhtu Kariibi mereröövlite seltsis. Näeme pärast internetist rahuldusega, et neljandas filmis senise romantilise kõrvalliini tüütuid näitlejaid enam ei ole. Tore. Otsustame hakata harjutama Jack Sparrow' kõnnakut.

25.10.11

T, 1742. päev: proff

Björki soolokarjäär on kestnud 18 aastat ja ikka jaksab ta positiivselt üllatada!

24.10.11

E, 1741. päev: Biophilia

Imeline oktoobripäev.

Esiteks on oktoober ja vald loeb maksustamiseks elanikke ja koeri.

Arvake ära, kas vanamees, kes lubas tulla ukse taha korjama täidetud pabereid 20. ja 21. oktoobril, andis end üldse näole?

Arvake ära, kas vallamaja, kuhu „hiljemalt 24. oktoobriks” tuli täidetud paberid viia, on 24. oktoobril üldse avatud?

Esimese küsimuse kohta mõtleme, et küllap on ära surnud. Iga aasta on olnud sama üsna vana vanamees ning äkki ei olnud vallal asendajat võtta.

Teise asjaolu põhjus on, et vallamajast 50 m kaugusel tulevat täna laat. Selle viie minuti vältel, kui suletud ukse ees töllerdan, käib kohal, paberid näpus, 7 inimest, kellest 5 topib paberid vallamaja postkasti. Teen nii ka minagi, mõeldes, et kuigi kast on kell pool üheksa juba täitsa täis, jäävad minu paberid alumisse ladestusse ja no kas see on vallaelaniku asi, kui palju mahub vallamaja miniatuursesse postkasti (näiteks minu omas on ruumi umbes 4 korda rohkem), kui vald on selge sõnaga käskinud tuua 24. oktoobriks kohale 8 lehte paberit ja siis ise hoiab ukse lukus?!

Lõuna ajal kiiresti linnas raamatupoes, et äkki on seal dtv saksa keele sõnastikku – eile meenus, et mul oli saksa keele eelmise kursuse ajal (veel enne õigekirjareformi!) tore praktiline sõnastik. (Mu väikeses Collinsi sõnastikus ega PONSi saksa-eesti sõnastikus ei ole eriti kasutusnäiteid ega rektsioone.) Üks eksemplar on. Sõnastik on vahepealse pooleteistkümnendiga tublisti kosunud, peamiselt suurema kirja tõttu.

Ühtlasi postkontori juurest uus kuukaart.

Tunnis selgub, et mis ma oma õigekirjareformi-eelsete sõnastike pärast põen, sest ungari daamil on sõnastik hoopis nii vana, et seal ei ole päris ammust sõna schicken, vaid lähim sõna olevat Schildkröte.

Selgub ka, et olen saanud kodutööst valesti aru ja ei ole teinud 8 lünga täitmise ülesannet (ma ei tea isegi seda, millest jutt käib ehk kus paberil on ülesanne, mis tähendab pikka sobramist mu lahtiste paberite mapis – mis, nagu lugeja teab, on kaunistatud Simoni kassi piltidega). Ei tea isegi seda, et me ei pea punnitama välja mõtelda lünkadesse sobivaid sõnu iseoma tarkusest, vaid need on (mõningase varuga) antud ülesande alguses. See-eest olen hoolikalt läbi lugenud õpikust teksti, millest ülesanne rääkis ja mis pidi meile olema alles tunnis avastada.

Teises pooles peame kirjutama ametliku kirja, mille sisu kohta imestab üks ungari härradest, et ühes lauses ütleme, et lugesime teie kuulutust, ja teises, et saatke mulle kataloog. Olen igati nõus, et tekst üle kahe lause ei ole. Aega on pool tundi, mille vältel ma siis imiteerin usinat kirjutamist. Märkan, et Vahemeremaade õppurid on hoolikalt täis maalinud kogu paberi (nagu ei oleks vastuvõtjal teha midagi targemat kui üritada sealt teada saada, mida temast tahetakse). Noh, isegi kui saksa kirjalõpp on kolm korda pikem kui eesti oma, on seal ometi ainult kolm sõna – ei suuda sakslased endast välja pigistada poolt lehekülge tühje viisakusavaldusi. Kui mu II puhkusepoole ajal oli teises majatiivas tulekahi ja kapitaolised tuletõrjujad käisid elanikke suitsu eest hoiatamas, olevat kogu nende välimuse asjalikkus hävinud hetkel, kui nad suu avasid ja hakkasid lausuma: „Madaam, lubage mul Teile teatada, et...”

Lõunale minnes ei leia ma kindaid, mis olid hommikul käes; heietan bussipeatuse poole minnes muremõtteid, et jälle kindad kadunud, head kindad olid ja kohe esimesel kindapäeval! Suur on rõõm, kui kindad osutuvad olevat kotis.

Kirikmäe prismast plaate, sh Kariibi mereröövlite kolm esimest filmi, mis leiduvad kaunis juhuslikult seiklusfilmide riiulist, mitte eripakkumise kastist, kus samu filme sisaldav karp on hea mitu raha kallim. Äri on äri. Seega siis õhtune meelelahutus on teada. On juhtunud, et me kumbki neid filme näinud ei ole. Guy Sineri episoodis hüüatame üheskoos: „See on ju... Gruber!” ja kerin tagasi, et vaadata seda kohta uuesti. Puusilmaga mereröövli ja „Kontori” Gareth Keenani näitlejasamasust kahtlustan kah, aga ei viitsi kohe järele kontrollida (on). Kui võtta filmist ära Johnny Depp, oleks tulemus täiesti masendav (nii meresõiduabsurdsuste kui ka teise, „kandva” meespeategelase tõttu).

23.10.11

P, 1740. päev: avastan

Tegin küsitluse masintõlkesse suhtumise teemal ja avastan, et küsitletud valim peab oma suhtumist tunduvalt skeptilisemaks kui see on tegelikult.

22.10.11

L, 1739. päev: ei olnud telekinees

Poes näeme, kuidas riiulist libiseb välja pakk õllepudeleid ja maas lõhkeb. Me oleme küll ainsad, kes seda pealt näevad, aga täiesti asjasse puutumatul kombel 2½ m eemal. Ei joosta järele.

21.10.11

R, 1738. päev: halastust, palun

Ega ma tegelikult nii tõlgi. Tegelikult ei tõlgi ma selliseid tekste üldse. Tegelikult ei loe ka.

Külm ja karge hommik, siin-seal härmas ämblikuvõrke. Vahepeal on posti otsas suur vares ja vaatab aknast sisse; mõtlen, kas see on äkki ronk, aga nokk nii suur nagu rongal ei ole ja sabaots on sirge (rongal peaks olema rombjas).

Teadlased on lõpuks uurinud, mida vaatavad koerad: link. (Ja ärge arvake midagi, nagu oleks katses kasutatud tehnika olnud midagi äärmiselt uut. Juba 19 a tagasi, 1992 tuli müügile fotokas, kus sai silma liigutades valida teravustamispunkti.)

Ning peale selle, et ka täna ei tulnud maailma lõppu, sai selle väljakuulutaja ka tänavuse matemaatika Ig-Nobeli.

20.10.11

N, 1737. päev: leiutan

Sõnaleiutamine jätkub: pakun, et „naiskirurg” võiks olla „kirurgitar” või „kirurgista”.

19.10.11

K, 1736. päev: ära usu, vaid kontrolli

Eilsele Eesti ajakirjanduse avastusele, et CIA maailmakäsiraamatus on Eesti rahvaarv kõvasti väiksem kui mida ütleb Eesti statistikaamet, lisame täna juurde selle, et samas raamatus kuulub Venemaa Kesk-Aasiasse.

Ja kui me juba seda väga usaldusväärset allikat lugema juhtusime, siis kontrolligem üle ka nädalavahetusel saksakeelsetelt Facebooki-kasutajatelt levima hakanud mõistusevastane spämm, mis muu hulgas pasundas, et maailmas on 70% kirjaoskamatuid. CIA maailmakäsiraamatu järgi on kirjaoskajaid maailma vähemalt 15-aastastest elanikest 83,7% ja kirjaoskamatute täiskasvanute arv on 793 mln. Hinnanguliselt on 0–14-aastaseid poisslapsi 944 987 919 ja tütarlapsi 884 268 378 ning maailmas elanikke kokku 6 928 198 253. Lihtne matemaatika ütleb, et kahe allika andmed ei klapi, ja lihtne loogika, et nähtavasti eksib Facebooki-spämm. Aga mine ütle taolist spämmi postitanutele, et nad valetavad... Kunagi proovitud ja saadud pahane vastus, et „ega ma meelega vale teavet levita” (aga kaht minutit järgikontrollimisele ka ei viitsi kulutada, eks ju) ning „ega see pole arvude pärast” (aga miks krt on seal siis üldse konkreetsed arvud, ei saa aru).

18.10.11

T, 1735. päev: alguses ei olnud sõna

Kiirustan koolitusele ja kohapeal selgub, et olen ajanud päevad segi ja olen seega sattunud ülihuvitavale loengule, kus sõnatõlkimise kantsi on tunginud julge tõlketeoreetik, kes räägib valdavalt sõnatõlkijatest koosnevale publikule, et ega sõnad ise tähendust ei kanna. Sõnatõlkijad muidugi pahandavad taolise ketserluse peale üliväga ning segavad päheõpitud tarkustega igati vahele. Usun, et see, kes kõige rohkem vahele segab ja vaidleb, kindlasti nutab õhtul peatäie, et mõelda, tähendus ei olegi sõnades.

Lisanks mainitagu, et väide, et keel tekkis inimahvide häälitsustest, ei ole päris täpne. Praegusaja etoloogia on seisukohal (vt ülevaade Bernd Heinrichi raamatu Mind of the Crow sissejuhatuses, kus on loetletud, kuidas on viimase 30–40 aasta jooksul uuritud muude loomade kui inimese mõtlemist ja suhtlemist), et keerukas suhtlemine, sh see, mida võiks nimetada ka keeleks, on selgroogsete seas tekkinud sõltumatult neljas sugukonnas: inimlased (inimene ja teised inimahvid), delfiinlased, vareslased ja papagoilased. On tähelepanu väärt, et kõik need loomad elavad paljukesi koos (samuti elavad hulgakaupa ka arukad selgrootud peajalgsed, keda on elukeskkonna iseärasuse tõttu uuritud vähem, ja selgroogsetest veel elevandid, kes laborisse lihtsalt ei mahu).

17.10.11

E, 1734. päev: keeled ja rahvad

Saksa keeles oli üles antud kodukirjand „Mein Heimatland” (peamiste statistikanäitudega pikitud jutustus) ning selle on teinud ainult kaks inimest, aga mina olen ainus, kellel on see lahtisel lehel ja kes saab selle anda õpetajale parandada. Muidu on rahvast tulnud juurde, nii et kui ma kohale jõuan, on tavaline kohtki hõivatud. Saame teada, mis keeli mis järjekorras ja vanuses keegi õppinud on, ning õpetaja teatab, et tema õppivat praegu prantsuse keelt ja „küll on alles keel! Kõik teistpidi kui saksa keeles: saksa keeles on 90% reegleid ja 10% erandeid, prantsuse keeles aga 10% reegleid ja 90% erandeid.” Rühma ainus prantslane on siin kursusel nähtavasti juba nii vana kala, et selle peale ta ainult muheleb.

16.10.11

P, 1733. päev: piknik

Kergeusklik inimene usub silti „Ettevaatust, värske värv!” nagu iga muudki kirjutatud sõna ega hakka järele proovima. Teised proovivad ja omad vitsad peksavad! Kui ikka professionaalne fotograaf ütleb maastikupildistamise raamatus, et maastikupildistamine on omaette tegevus, tuleb seda uskuda ega mitte hakata sellest arendama koertega piknikku. Kuigi pildimatk on nii lühike kui võimalik (kavandatud eriti kauni vaatega punkti üldse jõudmata, sest kohale jõuame ajal, mil sealse vaate põhisuund oleks täpselt vastu päikest), tekib ikkagi katastroof, sest koerad ei taha mäkke ronida (suhteline kõrgus 72 m) ja sellest algab mitu häda, mida ma täpsemalt ei kirjelda. Ütleme ainult, et fotokola (peale fotoka, mis on mul tugevasti käes) on pakitud nii hästi, et peab asfaldile kukkumise vastu purustusteta (peale statiivi, mille kinnitushooba tuleb vast veidi siledamaks viilida). Üldisele hädale lisab kamaluga juurde 450. liini täna ainsa edasi-tagasi sõitva bussi GH 7863 kaabakas juht, kes minnes varastab mult 1.50 € (väites, et mu kuukaart ei kehti, kuigi tegelikult oli tal aparaat rikkis) ja sõidab nii ohtlikult, et panen kinni turvavöö (mida siinmaal bussis mujal kui kiirteel vaja ei ole), ning, kui tagasi tuleme, jätab üldse tulemata!! Võib-olla suitseb bussi vrakk kuskil kuristikus, üldse ei imesta, või on vahepeal juhi ära viinud psühhiaatriline kiirabi. Koos pühapäevase harva bussigraafikuga lööb see meie naasmise päris segi ning veel lisab vürtsi see, et kuigi siinmaine ühissõidukite portaal on vägagi olemas mobiilses internetis, puudub sealt peatuste kaart! Nõnda et kui ühes ümberistumise kohas selgub, et edasi saaks ligi kahe tunni pärast, ja portaalist leian, et kuskilt lähedalt peatusest läheks buss poole tunni pärast, ei ole kuskil peatuste kaarti! Krrrt, ma ütlen. Ainult see on, et peatus on 965 m kaugusel vat sealpool (ka see teade kaob varsti). Lähme ehku peale ühte teadaolevasse peatusesse (kust käib vähemalt kord tunnis lennujaama buss) ja rõõm on suur, sest – nagu siinkandi loogikavabas maailmas ikka – see on just otsitud peatus: mis siis, et peatuse nimi viitab hoopis kõrvalasulale. Veerand tundi ootamist ja otse maja ette viiv buss tulebki. Lõpp hea, kõik hea, isegi kui see on kaks tundi hiljem kui plaanitud.

Õhtul läheb panoraami kokkulappimise programm lolliks ja saab hakkama matka üldist meeleolu ilmekalt kujutava kollaažiga:


Muidu ilm oli ilus ja vaateulatuses lendas kolm hiireviud ja kaks ronka (nähtavasti oli mäenukk ronkade oma, nad olid kogu aeg lähedal). Kui siin- ja naabermaa piir ei oleks just piiriületuse kohas segasevõitu, siis oleksin kindlasti teinud pildi „Šp esimene samm esiisade maal”, aga see tuleb meelde alles umbes sada meetrit hiljem (no vot nii riigipiirid meelest kaovadki).

Õhtul film Catch 22 (1970), mida ma varem näinud ei ole. Plaat on välja antud Saksamaal, Süddeutsche Zeitungi lugejate 50 lemmikuima filmi sarjas. Piinlik ütelda, et koos tänase filmiga olen näinud nendest kokku nelja. Hea film (ka peale selle, et filmis näeb lendamas 18 ehtsat lennukit B-25 Mitchell ja väidetavasti päästis just selle filmi tegemine selle lennukitüübi järelpõlvedele).

15.10.11

L, 1732. päev: poodleme

T-s poes. Algul raamatupoes, kus uurin saksa keele sõnaraamatud: käib pinda, et üks sõnastik on kole vana ja teine on uuem, aga selles ei ole verbide tabeleid üldse ega ka rektsioone ega kasutusnäiteid. Aga poes on kõik sõnastikud kole kobakad või inglise keelt õppivatele sakslastele (saksa verbitabeliteta) või liiga algelised. Keerutan pisut käes ka mõnd elektroonilist sõnastikku, aga ostan hoopis paar papist abivahendit, millest on kohe ette teada, et eks need lauapealsesse kultuurkihti jää.

Enne sööki käime veel elektroonikapoes (kus kohtan fotokotte käppimas endist toanaabrit), sealt uus kaal: vanal kaalul olenes kehakaal seismisasendist. Kuigi ilma mingisuse suurema pingutuseta kaalu kaotada on ju lahe, samuti oli päris naljakas, kuidas Eesti-lennuga suurenes/vähenes kehakaal hoobilt umbes 3 kg, tundus pühapäevast reedeni kaalulangus 4 kg üpris ja eilsest tänaseni kaalutõus 4 kg täiesti ebareaalne. Kurb on see, et uus kaal näitab midagi mitte vana kaalu näiduvahemiku alumisest otsast, vaid keskelt.

E ostab uue kellarihma ja mina tõlgin. Meie ees on vanadaam, kellelt müüja küsib, kas vahetame tihendi kah, aga vanadaam on ihne, ei lase, ja küsib vana katkise tihendi ka tagasi, nii et müüja peab seda otsima prügikastist pintsettidega.

Kolm veini, millest üks on alla hinnatud ja (nagu saame teada mitu päeva hiljem) hallitusmaitsega.

* * *

Sõnaleiutamise uudiseid kah: lõppematu kempluse „võõrsõnad või ilusad eesti sõnad” teemadel hakkame maakeelseks kohandama ametinimetusi, kasutades unarlõppu -sepp – milleks öelda „neurokirurg”, kui võiks olla ju „ergusepp”?

Ja mina olen siis tõlgissepp.

14.10.11

R, 1731. päev: Du riechst so gut

Õhtu filmieeskavas on Saksa film Das Parfüm (2006). Kuigi lugu (romaanikohandus) on etteaimatav, on film ometi väga hästi tehtud (millega ei taha ma öelda, et film tervenisti oleks maru hea vms).

13.10.11

N, 1730. päev: kirjad

Millalgi eelmisel nädalal sain kaks riigivapiga kirja. Mõistagi teevad sellised ümbrikud ärevaks ja suur oli rahuldus, kui sees oli poolteist rida teksti, et maksuamet teatab, et teie 2009. ja 2010. sissetulek ei ületanud seaduses sätestatud piiri ja tulumaksu juurde maksta ei ole vaja.

Sel nädalal loetles kinnisvarahooldaja kirjadega postkastis ja välisukse juures seinal, mida kõike ei tohi panna maja prügikastidesse, mis praegu on aheldatud maja ette kõnniteele ja mis empiirilise vaatluse järgi täituvad tunduvalt kiiremini kui vanasti, mil olid luku taga. Eriti intrigeeriv on keeld panna prügikasti klaaspudeleid, samas vihjamata vähimatki, mida nendega siis teha tuleb või kus võiks olla klaastaara tünn. Pakun lahendusi:
  • viia vallamajja
  • saata kinnisvarahaldajale postiga, märkides pakile, et tasub vastuvõtja
  • reastada maja ette prügikastide kõrvale
  • teha perekond Yamadat* ja viia ükshaaval tööle või raudteejaama, kus on väikesed prügisortimiskastid
  • loopida jõkke
  • ladustada keldrisse
* Ise tegin kah perekond Yamadat, kui Eestis meil alguses ei olnud prügivedu. Kõik selle, mis ei läinud alla kemmergust, pakkisin väikestesse kilekottidesse ning jaotasin kilomeetri raadiuses mööda bussipeatuste ja parkide prügikaste.

12.10.11

K, 1729. päev: seletused

Bussiraamat arutleb mitmeid põnevaid seiku: kuidas nahkhiired võivad leida saagi asukoha ka passiivse ultraheli järgi (kuulates ja ise vait olles, mida olin kahtlustanud ammu), kuidas näevad (ega nad pimedad ole) ja kuidas mäletavad.

Vaatan õhtusöögi juurde ETV arhiivist vanu muusikafilme, imestades, mihukesi filme vanasti ikka tehti: läks võtterühm komandeeringusse looduskaunisse kohta, kunstnik pani taustale kaks vineerist lehma, Artur Rinne toetas heinakuhja vastu, laulis laulu ära, pakiti asjad kokku ja sõideti järgmisesse kohta, kus kõik kordus, aga seekord oli taustaks kas suur puu, kunstaia veesilm, aiakamin või vineerist matkajad. Uhh. Kuigi Artur Rinne oli äärmiselt tore inimene ja hea laulja, saan mitut taolist filmi järjest näinuna väikese ajutise Artur Rinne üledoosi ja hakkan mõistma, miks ta ühele mu vanaemale üldse kohe ei meeldinud.

11.10.11

T, 1728. päev: m.o.t.t.

Praegune bussiraamat on tekitanud huvi sellise nahkhiireanduri vastu, mis jäädvustaks ka häälitsuste kõrguse, st millest saaks näha spektrit. Nahkhiireandureid on kolme tüüpi (peenemates seadmetes võib olla mitu eri tüüpi andurit korraga):
  • Heterodüünandur – muundab kuuldavasse vahemikku seatava kitsa riba ultrahelispektrist, nt keerad ette sageduseks 45 kHz ja kuuled vahemikus 0...8 kHz sagedusi, mis algselt olid vahemikus 45...37 kHz ja 45...53 kHz. Eelised: olevat väga tundlik, suur reguleerimisulatus, suhteliselt odav. Puudused: teada saab ainult häälitsuste rütmi ja üldise kõla, õiget ostsillogrammi ega spektrit ei saa kohe üldse.
  • Sagedusjaguriga andur – tüüpiliselt jagab ultraheli sageduse 10ga ja muundab kuuldavasse vahemikku kogu ultrahelivahemiku korraga, nt 0...95 kHz saab kuuldavaks vahemikus 0...9,5 kHz. Eelised: kõik sagedused on korraga kuulda, ostsillogramm olevat midagi õiges suunas, spekter taastatav. Puudused: suurematel sagedustel moonutab, säilitab häälitsuste tempo.
  • Esitusaega venitav andur – salvestab otse ultraheli ja esitab seda siis aeglustatuna. Eelised: ostsillogramm ja spekter on OK, neid saab analüüsida. Puudused: väga lühike salvestuskestus (aga see võib oleneda salvestuskandjast), hind.
Uurin raamatus viidatud firmasid ja nende hinnakirju ning, khm, huvi on nüüd palju nõrgem kui enne. Tippseadmed on nii umbes poole auto hinnaga ja teevad kilohinna järgi kõvasti ära profifototehnikale. Kuigi jah, Inglise veebipood Alana Ecology (kust vist on pärit mu senine andur) kuulutab mingist uuetüübilisest seadmest, mis esimest korda näitavat otse spektrit ja lubavat oma taskukohase hinna tõttu nahkhiirte jälgimises suisa revolutsiooni. Eks ma siis seedi mõni aeg, kui väga see teema mind ikka huvitab.

* * *
Veel saan teada, et ETV kullafondis on väljas ammune (1992) näärisaade „Aisakoll”, mida ma ei olnud hiljem enam näinud, aga mille parimaid nalju tean peast – nagu Mehhiko seebi paroodias paljastust „Alfred ei olegi su mees! ... Ta on su õde!!” –, sest 1992 juhtusin selle helitausta lindistama. ETV tutvustus väidab autoriks Juhan Kiviräha, mis on üllatav, sest Juhan Kivirähk on teatavasti tõsine statistik. Asjaolu, et „Aisakollis” astus esimest korda rahva ette Ivan Orav („...kes seni on meiega rääkinud ainult leheveergudel.” – „Noh, televisioonis laiutasid ju tiblad!”), oli pannud ammu kahtlema, et saate kirjutas hoopis Andrus Kivirähk, kes tollal oli veel väga noor ja suhteliselt tundmatu, ja seda kinnitas ülalnimetet Mehhiko seebi paroodia „Leegitsev jõgi”, mis on üsna äratuntavas Kiviräha jandi stiilis. Vahele vähe nõrgemat materjali kah, mis võis olla naljakas aastal 1992, aga enam mitte, ja siis lõputiitreis seisabki, et autor on Andrus Kivirähk.

10.10.11

E, 1727. päev: saksa keeles

Mul ja itaallasel on ainsana saksa keele kodutöö tehtud ja õpetaja laseb meid senikaua vaheajale, kui seda teevad teised. Saame teada, et tundi pidevalt segaja hüperaktiivsus on meditsiiniseisund („R, miks sa jood vett, mitte kohvi või teed?” – „Ma ei tohi kofeiini juua, mõtle, mis siis veel saaks!” — aga mis siis ikka saaks, küllap ta lippaks ringiratast nagu kohvi joonud Cartman ja kisendaks You guys!... You guys!... Seriously!... Check me out you guys!!... I'm a saucer! I'm a saucer!*) ja et õpetajale teeb siinkandi keel/murre nalja, et mõtle, nad ei pane tassi kappi, vaid saksa keeli lambasse.

* Ükspäev just vaatasime seda jagu ja imestasin, et tervelt juba 13 aastat on maailmal olnud seal pakutud geniaalne äriskeem. Ja et see oli 2. hooajas, pidi seda näidatama omal ajal ka Eestis, kuigi nii peenest kunstist said aru väga vähesed.

9.10.11

P, 1726. päev: ajaloolastele

Epistel teemal, kuidas aitab teksti käsitlemisele kaasa sisu tundmine, mis algab sellega, et viimati maal käies (taas)leidsin pööningult 1935. aasta raadiotutvustuse ning andsin kodutööks selle kohendamise tänapäevasesse keelde.

1980. aastatel, kui poes veel müüdi raadiolampe, taastas isa töökorda maal olnud 1950. aastate lampraadio (v.a selle grammofoni), mille hiljem niiskus ja hiired lõplikult hävitasid; samuti üritas isa töökorda ennistada enda veel vanemat detektorvastuvõtjat, tõmmates kuuskede vahele isegi vajaliku pika antenni (ja innustades venda vedama meie 14 m² tuppa 100 m antenni; kuuskedevaheline antenn kukkus alla kohe esimeses sügistormis, sest kuused juhtusid kõikuma vastasfaasis ja tõmbasid antenni pooleks, aga see tohutu traadipusa keset tuba võttis korraga vastu kõikvõimalikke raadiosagedusi ja -häireid, näidates ilmekalt, miks peab saama lainepikkust reguleerida).

Nõndap et tean täiesti isiklikust kogemusest, kuidas näeb välja lampraadio ja kui kaua see käivitub või mismoodi toimib pika traatantenni maanduslüliti. Maal oli meil raadio ja pistikupesa vahel isegi pingestabilisaator!

Aga kui ei tea, siis tuleb tutvustus selline, et põhjalikult tuleks ümber ehitada ka raadio ise. Mitmes töös asendusid šellakplaadid vinüülplaatidega (leiutati 1948), kesk- ja pikklaineala FM-lainealaga (maailma esimene FM-ringhäälingujaam alustas 1939 ja Euroopa esimene 1949) ning häälestusskaala jaamade menüüga! Ja kui alles jätta võrgupinge kohta 1935 öeldud liitsõna „voolupinge”, siis selle peale tänapäevane elektri- või elektroonikaspetsialist lihtsalt minestab.

8.10.11

L, 1725. päev: õllematk

Achtung!
Siin on kirjutaja isiklikud seisukohad ja vaated. Kui ei meeldi, tee omale blogi ja kõigepealt kirjuta seal viis aastat.

Tunnen sotsiaalset survet kirjutada matkast midagi ilusat.















































































Siin käis buldooser.

Aga mul ei ole kirjutada millestki:
  • kuidas ekslikult arvasin, et buss on õllekloostri teelt eksinud ja keerab külaserva saraga songermaale lihtsalt seepärast, et seal on ruumi ringi keerata
  • kuidas nüüd tean, et enne hõiskamist loe teade tähelepanelikult läbi: alguses haarasid mu silmad kutsest vaid sõnad „traditsioonirohke õlleklooster, kus mungad teevad seniajani õlut” ning vaimusilmas kangastus, kuidas koredas hõlstis ja tonsuuriga tegelane seletab vasksete õllekääritite keskel
  • kuidas nüüd tean, et silt „käsitöönduslik õlletehas” tähendab tegelikult „meile terviseameti nõuded ei kehti”
  • kuidas nüüd tean, et külaliste võõrustamise euronõuded kehtivad ainult Euroopa Liidu uutes liikmesriikides (sh ventilatsiooni, seinaviimistluse, valgustite, kütte ja libisematu põrandakatte olemasolu 60 inimese võõrustamise ruumides)
  • kuidas 60 inimese peale oli üks (1) koht peldikut*, mis läks varsti rikki ja selge sõnaga kästi meestel käia porise ehitusplatsi servas põõsas ja naistel kannatada koduni [* väga ähmase mälestuse järgi kehtis vene ajal GOST-standard, mis nõudis töökohtades 50 töötaja kohta ja kinos-teatris 50 külastaja kohta 1 WC-kohta meestele ja teist naistele; NB! töökohas ja kinos-teatris, mitte õllekeldris]
  • kuidas pärast pikka igavlemist arvasin, et lugu läbi ja sõidame nüüd lõpuks lubatud õllekloostrisse, aga saksakeelse märulifilmiga end lõbustav bussijuht ajas meid mugavast bussist välja tagasi umbsesse uude, aga juba niiskuskahjustustega sarasse, väites, et seal saate süüa
  • kuidas söögilauas kahetsesin, et ei pannud jalga karupükse, sest puuduva ventilatsiooni korvamiseks oli laua kõrval ristseliti avatud suur uks (ja muide alles umbes selles kohas, kui olin end vastu kriidist seina põhjalikult määrinud, sain kurjaks ja panin fotoka vihaga ära, et selle sara peale ma rohkem fotokat ei kuluta)
  • kuidas osalustasu 37 € (kolmkümmend seitse eurot) täiskasvanu kohta sisaldas bussisõitu 180 km, 5 klaasi õlut (mulle piisas nägemisest, kuidas seda tehakse) ja kaks tundi väldanud järgmist „gurmeelõunat”: salatilehed, viil odavat keedusinki, viil odavat suitsusinki, veidi salatikastet (mitte igas taldrikus), tops majoneesi (3–4 in kohta), friikartuleid 10 inimese kohta koguses, mis tavaliselt antakse seal riigis, kus friikartul on rahvustoit, 2 inimese kohta, odav kook ja tass kohvi. Söögi ajal teatas korraldaja, et meie olevat nagu katsejänesed, mispeale tekkis mul küsimus, et mis hea pärast siis pidime maksma meie (ja mitte vähe!), katsealustele ikka nagu makstakse muidu peale
  • kuidas pärast muidugi tänati võõrustajat (kuradi orjarahvas, ma ütlen)
  • kuidas bussisõitu tagasi ilmestas vali õllene (või kaine, aga eelmisest üle rääkida püüdev) loba uute majandusteooriate, olmeseikade ja kulinaariakatsete teemal
  • kuidas iidse kloostri maapealne osa oli ehitatud tegelikult aastal 1926 ja mille monumentaalsete pühakujude „stiil” meenutas asjaolu, et mõni aasta varem oli avatud Kanakht Tutmesut Neferhepusegerehtawy Werahamun Nebrdjer Wetjeskhausehetepnetjeru Heqamaatsehetepnetjeru Wetjeskhauitefre Wetjeskhautjestawyim Nebkheperure Tutankhamun Hekaiunushema suhteliselt puutumatuna säilinud hauakamber (kui nende kavandeid just ei olnud joonistanud Eduard Wiiralt)
  • kuidas kloostri maa-alune osa oli tugevasti kopitanud; ainus soe koht oli muuseum, mis oli samuti kopitanud, sest ka seal puudus ventilatsioon
  • kuidas kogu õllematka ainus helge hetk oli klaas portveini kohvikus tund enne tagasisõitu
Sellest ka ei ole, et „õlletehases” pähe tulnud märksõnad olid maakeelne „solk” ning võõrkeelsed dump ja ripoff. Ma sugugi ei vihja, vaid üksnes mainin, et ruumides puudus valvesüsteem.

Tempel mällu: loe teated hoolikalt läbi ning kanna alati kaasas hädalugemist ja helisummutavaid kõrvaklappe!!

7.10.11

R, 1724. päev: kuidas me kinos ei käinud

Algul oli meil mõte käia vaatamas uut Poola[-Rootsi] suurfilmi, aga E oli päeval vaadanud YouTube'ist selle treileri ja enam ei tahtnud. Vaatasin minagi, treiler 1:56 pikk. Esimene minut mõtlesin, et pole viga, visuaalselt täitsa kobe, aga siis teine minut, et uhh, jõle, küll oli hea mõte enne kinnominekut asi internetist järele uurida...

Täna avaldab feisspukisõber K prohvetliku mugandluuletuse, milles sagedaimad sõnad on „kuradi” (41%), „külm” (30%) ja „on” (19%). Ei teadnud seda laikinuist keegi, kuidas see saab tõeks kohe järgmisel päeval, kui tundus täiesti uskumatu, et vaid nädal varem oli 27 °C, päike siras pilvitus taevas ja poola kolleeg T määris elus esimest korda parasvöötme oktoobris enda peale päikesekaitsekreemi.

6.10.11

N, 1723. päev: Landeskunde

Töine koosolek, mille tuba otsides teen tiiru peale kogu teisele majale. Poole tiiru peal mõtlen, et ei tea, kas peaks minema tagasi, aga noh kui edasi minna, jõuab ju ka kohale.

Muidu on ka siin lõpuks alanud sügis.

Eile käis endine toanaaber juttu ajamas ja küsis, kas me Kesk- ja Ida-Euroopa filmide festivalile ka läheme ning miks seal ei ole Eesti filme. Vastasin, et aga Eesti ei ole ju Kesk- ega Ida-Euroopas! Kui ei usu, vaadaku Euroopa kaarti.

5.10.11

K, 1722. päev: kõik ei ole kuld, mis ei hiilga

Keemia Nobeli andmine avastuse eest, mille peale keemik alguses pikalt saadeti, on otsemaid vallandanud elevuse lihtsameelseis inimesis. Mis parata, see on üks tüüpilisi loogikavigu: kui ühe teadlase peale teised teadlased naersid, aga tal oli õigus, siis ei tähenda see, et õigus oleks ka kõigil teistel, kelle üle teadlased naeravad (tähetargad, libatoitumisspetsialistid, dr Mengele jüngrid, kes teevad omaenese lastega võikaid meditsiinikatseid, nt keelates neile parima võimaliku hoolduse, pendlimehed, Avogadro arvu eitajad, muud posijad ja ravitsejad, vee ülesmäge voolamisse ja füsioloogiliste keemiareaktsioonide tahtele allutamisse uskujad jpm).

(Retoorikahuvilised võib-olla teavad siia lisada ka loogikavea ladinakeelse nimetuse; Monty Pythoni huvilised teavad püha Graali filmi heliplaadilt loogikaprofessori väidet all of Alma Kogan is dead, but only some of the class of dead people are Alma Kogan.)

Vat ei ole maailm nii lihtne. Ei piisa üksnes sellest, et olla naerualune. Naerualusel peab olema ka õigus – kontrollitaval ja võltsitaval viisil õigus!

4.10.11

T, 1721. päev: suitsetaja haiseb!

Tööjuures pestakse akna taga maja, voolikuga ja, nagu ikka, suitsetades.

3.10.11

E, 1720. päev: Gutenberg

Asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu on mul aega ette valmistada saksa keele ettekannet Joh. Gutenbergist 20 minutit. Loen läbi (alguses põhjalikumalt ja pärast diagonaalis) saksa Wikipedia artikli ning pisut ka muid asjakohaseid artikleid, nt sama inglise keeli ja natuke Gutenbergi trükitud 42-realisest piiblist. Kokkuvõtteks paberile umbes 10 punkti tähtsaimate faktidega – nagu eelmine kord kästi. Siis prindin selle 12 eksemplaris ja tundi.

Hmm jah, ülejäänud on pühendanud ettekandele tublisti rohkem kui 20 minutit ja on nähtavasti oma etteaste ka läbi rääkinud. Enamasti on nad oma jutu välja printinud ja loevad maha (kui nad ei oleks sama paberit andnud kõigile, ega siis aru ei saaks). Seega minu jutt on siis ainus, mis eteldud teksti kohapeal välja mõeldes. Küll on tore, et ega Gutenbergi elukäigust suurt midagi täpselt teada ei ole ja seega saab jupp aega veeretada mööda sellega, et arutella tema oletatava sünniaasta üle. Õpetaja mainib jälle, et perenime Gutenberg võtnud ta seepärast, et kuidas ta siis raamatuid trükkinuks, kui algne liignimi Gensfleisch von Sorgenloch olnud liiga juudipärane. Ei hakanud täpsustama, et ei saksa ega inglise Wikipedia sellist legendi ei maini ning pealegi hakkas Gutenberg trükkima umbes 1450, aga kogu ta perekond võttis nime juba 1420. aastatel ning ma hästi ei usu, et keskaegne kaupmees mõtles stiilis, et „uhh, sellest pojast võib-olla midagi tuleb, äkki veerand sajandi pärast leiutab veel midagi ja tahab saada kuulsaks, võtame selle heaks siis kogu perega uue nime”. Aga hämmastab see, et seniseid trükkimislaadseid võtteid (puuklotsid, metalltahvlid, templid) koondanud ja uusi võtteid lisanud (trükitüüpide käsivalamisseade, parem trükivärv, uus trükipress) üleüldise trükisüsteemi leiutamisest kulus ainult kaks aastat, kui Gutenbergile anti hulk raha, et trüki oma imemasinaga valmis piibel (1452–1454). Ilmselt see rahastaja hästi ei aimanud, mis sellega valla pääseb. Või, vastupidi, just aimaski.

Pärast ettekandeid tuleb küsida küsimusi ja et suulisest etlemisest alati aru ei saanud ja igaüks oma kokkuvõtet ei jaganud, on see enamasti stiilis, et „millal X sündis?”. Soomlane küsib ainsa küsimusena mult, kus riigis Gutenberg tegutses. Ei tea, kas see oli kavalus või mis iganes, aga et ma täpset vastust ei tea (Saksamaa koosnes kuni XIX sajandini väga paljudest pisiriikidest), siis vastan, et täpset riiki ei tea, aga kogu see kant kuulus Saksa-Rooma keisririiki (mis tegelikult tähendas seda, et aeg-ajalt tuli elanikele meelde, et ah jah, kuskil on keiser, eriti enne seda, kui lähenema hakkas alati ringi rändava keisri tohutu killavoor).

Vahetunnis jutustab õpetaja (inglise keeles) saksa keele õpetamise kogemustest Lõuna-Koreas, kus välismaalasi käib harva, kus korea keelt perfektselt hääldamata argielus hakkama ei saa, kus korealastest suurematele inimestele kaupu müügil ei ole (lahendus: ostlemisreis Taisse, kus on ka väikesed inimesed, aga kes teavad, et mujal maailmas on suuremaid), kus korealane on määratletud kui korea päritolu inimene, kes elab kogu elu pidevalt Koreas, ning kus tänaval korea lapsed näitavad näpuga ja kisavad, et välismaalane, välismaalane. Rumeenlase, ungarlase ja soomlase omavahelise prantsuskeelse vestluse kohta teatab keegi: „Uh, they speak in French.”

Selles mõttes on ilm veel soe, et kuigi hommikul on jahe ja panen jope, läheb päeval soojaks ja jopega on palav. Eile näitas matkal ühes kohas kraadiklaas 27 °C.

Praeguses bussiraamatus arutletakse elulise küsimuse üle: kui te leiate nahkhiirepoja, keda ema tagasi ei võta, kuidas te siis teda kasvatate (nahkhiirt loodusest võtta ei tohi, aga probleem tekib, kui see loodus ei taha nahkhiirt tagasi). On muide isegi olemas spetsiaalne raamat.

Õhtul, kui koertega jalutan, lõugab meie suunas joodiknaaber, kes suitsetab postkastide juures öösärgis ja lõhub neid. Tema väheartikuleeritud kõnest saan aru üksnes sõnad „chiens” ja „caca”, mis on räige vale, sest meil on alati kilekotid kaasas ja me korjame platsilt ära peale meie omade ka muude koerte oma, et meie suunas ei tekiks hirmsaid kahtlustusi. Õige oleks vastata taolistele sajatustele „comme vous, Madame!” ja küsida, ei tea, kes see majaelanik on, kes ikka ja jälle lifti kuseb. (Äraandlik märk on, et alati on koos värske kusega liftis ka paks suitsuhais, aga kuigi liftis suitsetajaid on majas umbes kolm, on neid, kes võiksid lifti kusta, ainult kaks, kellest teine – haige vanamees – ei suitseta.) Mul on ka kuri kahtlus, kes süütas hiljuti prügikastid.

2.10.11

P, 1719. päev: seitsme linnuse orus III

Jalgrattamatk viimati 23. VIII sõidetud marsruudil.

Esimene lõbu on selles, kui ukse alt kohe rongini mineva bussi aja leian kaks minutit enne minekut. Seega on aega järgmiseni ligi tund. Jõuame eelmise bussiga, seega on jaamas aega näha, et ega tegelikult neid ronge täna käi ja minge küsige kassast, kus on S-perroon, kust läheb asendusbuss (ega keegi raudteeametnik ju joonistada oska). Küsin. S-perroon selgub olevat jaama ees. No tore, meil on vähemalt vedanud, et me ei sõida naaberriigi pealinna, sest ka nendele on asendusbuss lähimasse jaama, kust rong juba käib.

Buss tuleb ette kogu universumi vürstide ehk siinmaiste bussijuhtide kombe järgi mitu minutit pärast väljumisaega ja on tavaline maaliinide buss, lapsevankrikohata. See, kuidas sinna mahutatakse neli jalgratast, vallandab minus tagasihoidliku sõimu kohaliku raudteekorralduse aadressil, et kohe näha, et seda ei juhi insenerid, vaid näiteks kirjanikud. (Meenutagem näiteks ENSV esimest valitsust.) Kirjandust õppinud võivad selle ameti asendada ka nt filosoofidega, mis meenutab, kuidas kunagi tahtis tudengiühingu juhatusse pürgida üks filosoofiatudeng ja kui talt küsiti, mida eluks kasulikku ta ka oskab, vastas ta, et ta võib kirjutada ingliskeelseid kirju! — Tegelikult juhivad siinmaist raudteed ilmselt mingi kõrge ja ilmatähtsa halduskooli kasvandikud, nii et ärme imesta miskit.

Kabelikülas paneme bussipeatuses rattad kokku – bussipeatus on toredasti kõrgemal kui raudteejaam, nii et jääb ära üks matka väheseid tõuse – ja paigaldan E rattale vahepeal hangitud jublakaid (vahepeal on mul korraga käes umbes kümme asja).

23. VIII märkamata jäänud teeotsa leian ja kohe näeme ka kulli, kes binoklist nähtuna on kanakulli tume vorm.

Vaikne sõit K. linnuseni ja selle aia tagant uudistamine, siis alla orgu. Kellaaeg on oluliselt hilisem kui eelmine kord. Mets hakkab juba tõmbuma kollaseks, kuigi pilvitus taevas sirab päike ja sooja on ühe lauda küljes oleva kraadiklaasi järgi 27 °C. Eelmine kord nähtud vaatest, kus rohelises metsamüüris on üksainus puu kollane, ei ole järel midagi, sest see puu on peaaegu raagus ja kollaseid puid on ilmunud muidki. Nõndap et pilte on üldse vähem kui eelmine kord.

Pärast teist linnust on õunasöömise paus vaatega raiesmikule, mille kändude stiili järgi võiks arvata, et siin on harjutanud kilplased. E meenutab noorest pensionärist hõimlase tegevuspuhanguid suvekodus, nagu võsa langetamine käsisaega ja kaevu kaevamine.

Kilpla mets
Siis äkki käib hopp-hopp-hopp-hopp-HOPP ning üle maantee meie poole ja viimase hüppega viltu põõsasse hüppab väike loom. Orav see ei ole (oravaid on siinkandis üldse vähe), pea on väiksem, saba õhem ja sabaots umbes 4 cm ulatuses must. Seega kärp!! E seletab, et on samasuguseid näinud meie metsas mitu korda (ja ma ei ole uskunud, eks ole).

Möödub vana auto, mis tuleb kohe varsti tagasi. Olen seda teed käinud/sõitnud nüüd kokku 3 korda ja iga kord näinud mingeid vanasõidukeid.

M-st rongi peale, aega on 20 min, oktoobri kohta on väga palav.

1.10.11

L, 1718. päev: päike

Ilus ja soe laupäev. Käime linnas jalutamas, mul on kaasas statiiv ja panoraampea, teen panoraami (mis küll päikesevalguse ja varju terava kontrasti tõttu eriti ei õnnestu) vanalinna servast. No nüüd tean, et sarnaste valgustusolude korral (päikesepaiste + vari) tuleks üksikpildid võtta automaatse särituse järgi; ma võtsin päikesepaiste järgi, seega on vari alavalgustatud. Üksikpilte läheb vaja 360° × 180° panoraami jaoks 38 tk. Panoraamile jäävad ka müürinurgas kusev härrasmees ja tema auto number.

Suveniiripoe aknal. Pikad mõtisklused ja konsulteerimine spetsialistidega on pannud arvama, et see siiski on kohutavate vigadega Fw 190, mitte nt Zero või mõni Itaalia lennuk, mida ma ei tunne. Mu arust on suuri vigu vähemalt 15; eriti lahe on, et nokapealsed kuulipildujad on suunatud lenduri poole...
Pärast iiri pubis söömas (alguses tahtsime süüa selle kõrval restoranis, aga seal ei olnud vabu laudu), mõeldes, mis hirmus haigus võib olla kelneril, ja siis loodusmuuseumis, kuhu on ilmunud uusi topiseid. Sain uue feisspukiportree. Muuseumis ikka kogu fotokraam (sh statiiv) seljas, sest need ei mahu kappi.

Siis (ikka kogu kolaga) Kõrgmetsa maksimarketisse. Teel bussipeatusse ummistab tee võõramaine noorpaar ja, arvestades õlal rippuva statiivi üldist ilmet, arutame, kas sobiv röögatus statiiviotste selga vajutamise saateks oleks „Schnell, schnell!!” või „Hände hoch!!” – ETV2-st tulevat jälle kapten Kloss.

Õhtul avaneb aknast oru vastasperve metsast selline vaade:

Teist korda näen ja esimest korda pildistan. Päris elus võib lind olla ka mujal kui kirjutatakse raamatus.