Muidu ka: lugege läbi ja jätke meelde (täna juhtusin meenutama – asjaolusid ja nimesid meenutamata –, kuidas Lõuna-Eestis toimunud kursuse pidaja ütles murdelise grammatikavormi stiilis „ei teha” ja üks tallinlasest osaleja parandas. Kõigil – parandataval, parandajal, publikul – oli väga piinlik.)
Mis päevauudistesse puutub, siis ka mulle ei meeldi, et Lang tahab anda Niguliste kiriku ühes selle kunstivaradega kirikule. Mu arust ongi kogu selle urgitsemise põhjuseks Niguliste kunstivarad, mille kohta võiks kirik lugeda oma kohustuslikust kirjandusest, mis juhtus templis rahavahetajatega. Või kui muinasjutud ei huvita, siis otsigu 2005. aasta uudiseid märksõnadega „altar”, „Vigala” ja „Sadolin”. Eesti luterliku kiriku erakordsest suutlikkusest korras hoida oma kultushooneid me üldse ei räägigi.
* * *
Päeval postkontoris raamatupaki järel.
Õhtul külaskäik ja ennatlikuks osutub minu mõte jõuda 75 minutiga käia korteris kotti ära panemas. Linnas on tihe ummik. Kui bussisõit on kestnud pool tundi, väljun jaama juures (3,3 km) ja jään ootama. Poole tunni pärast saabub E buss (2,7 km) ning kuigi ega ka selle sõit edene eriti lepse reega, jõuame kohale punktuaalselt. Pärast läheb õnneks naasta viimase bussiga.
Pooletunnise jaama juures ootamise sisustavad mitu hiiglasliku parve täit kuldnokki, kes üritavad maanduda kahele kraanale, ridu järjest koondades. Kuldnokkade meelehärmiks istub kraananokal ka künnivares ja võib näha, kuidas kuldnokad temast aupaklikult kõrvale hoiavad, aga nii, et varese pool on istumistihedus märgatavalt suurem kui mujal – nagu inimestel, kui ühissõidukis on sisenemisukse juures hirmus tropp, aga edasi päris lahe, sest ega need, kellel otseselt vaja ei ole, koomale ju ei võta. Võib-olla mäletavad vanemad lugejad veel trammides juhikabiini seljal olnud kummalist silti „Palun astuge edasi!”, mis ei tähendanud aga sugugi, et tulge, trammijuht pakub teile kooki.
No comments:
Post a Comment