25.7.09

L, 1060. päev: puhkusele ehk jalg maha Itaalias

Bussiga lennujaama. Lend sujub suurepärasena kuni vahemaandumiseni. All on kaunid mäed ja pilvede vahel tuttavad kohad.

Däniken (CH), küllap tuntud uhvokirjaniku Erich von D esiisade kodukoht; taga paistab AarauItaalias paistab päike ja sooja on 28 kraadi. Toredad muljed lahtuvad aga siis, kui asun otsima ümberistumise pardakaardi letti. Letid on (ja palju), aga tühjad. Käin küsimas. Infoletis (infoletis, mõtelge!) istub tädi, kelle inglise keel on tasemel, et ta ei suuda eristada märksõnu arrival ja departure, nõnda soovitab ta mul minna otsima kohta, kus on arrival flights, et sealt saab kohe pardakaardi, või siis minge enne lendu väravasse, sealt saate. No kõnnin juhatatud suunas, kuni mõistan, et ta on soovitanud mul läbi pagasisaamise kohta minna õue kuuma kätte, registreerida lennule ja siis läbida uuesti turvakontroll. No ei.

Malpensa transiiditsoonis on järgmised toitlustusvõimalused:
  • kohvi ja muffin/sarvesai/salat (ilma kohvita variante ei ole); teenindaja inglise keel on selline, kui soome tibi küsib, kas saaks as take-away, siis on pikk vaikus ja arglik küsimus: ...steak?)
  • Coca-Cola, võileib ja padi
  • kärarohke lehkav teine söökla ülalnimetatud menüüga
  • külmad salatitaldrikud
  • arbuus
Teisiti kui Amsterdami transiiditsoonis, kus ümberistuvaile reisijaile pakutakse mitmetunnise molutamise asemel võimalust sõita kähku vaatama Amsterdami kanaleid ja Anne Franki maja, ei ole Malpensas ühtki märki sellest, et mõelge ringi, äkki soovite käia vaatamas suurlinna Milanot, või tulge tehke meil äri, õigemini vähemgi veel – peale sildi saabuvate busside ukse kohal ei ole ühtki märki, et olete just Milano lähedal.

Itaalia hügieen: prügikastid, hallvaresed, peldikus valamud kasimata, kabiin lukustusega, mis tegelikult ei lukustu, ja õnnelik inimene, et minu mõlemad käed on parasjagu pükste tõstmisega ametis (nagu umbes 2002. a tooreste nektariinide järel päästis ukse haagist lahti kiskunud krišnanoormeeste paari sinisest silmast ainult see, et Haapsalu kuursaali tsaariaegses peldikus oli ukseni väga palju ruumi).

Pardakaardi saan kokkuvõttes tervelt 24 minutit enne kavandatud väljalendu. Väljalend ise muidugi hilineb 21 minutit; vahepealsest ajast suur osa (20 minutit) seisab rahvas bussis, mis viib lennukini. Eesti Õhu Linda ehk õigemini Lendav Lasteaed seisab kaugel eemal nn põllu peal.

Tundub, et uuele lennule Tallinn–Milano on antud tasuta pileteid talulastele, sest kõik see 2¾ tundi jooksevad lennukis edasi-tagasi paljasjalgsed lapsukesed. No mis lõbu või tervis on olla paljajalu lennukis! Miks mitte siis juba linnaasfaldil! Ainult pokudele!Lennuk on tüüpiliselt kasimata, istudes turvavöö kinnitamise silt on pokudele ja peldikus on olukord, kus kuiva maad on ainult ühe talla jagu. Nõnda et kui minu taga istunud itaalia sumomaadleja peldikust kusehaisuga naaseb, siis ei ole midagi, et tal on juhtunud õnnetus, lihtsalt tal võib-olla ei olnud vajalikku akrobaatilist suutlikkust.

Istun vahekäigu kõrval ja minu selja taga akna all kohal 12A istub lapsevanem oma paariaastase võsuga. Kuigi ei saa aru, mis keeles laps räägib (küllap räägib üldse nn keeltes nagu ekstaasis lahkusuline), peab see kindlasti olema eesti ema lapsega, sest ega ju kuskil mujal maailmas ei ole suhtumist, et minu laps ja minu lennuk. Nimelt kõik see 2¾ tundi suhtleb too nooruk iga viie sekundi takka röögatades. Kui see hiina piinamine on mind mitu korda unest üles ajanud ja ma mitu korda kurjalt ja pikalt üle õla vaadanud (oskan teha nägu, mis tavaliselt sellised kisakõrid vaigistab), ei jää muud üle kui tõusta, võtta ülalt kapist kott ja urgitseda sellest välja kõrvatropid. Paraku nende pakutud 30 dB summutus aitab ainult veidi, kuni kõrvad uue helivaljusega harjuvad. Kui, kurat, kasvatada ei oska (no kuidas pagan mujal maailmas saavad väikelapsed lennukis olla vagusi?!), ära mine reisile või võta lennutakso.

Kusjuures, rõhutan, see ei olnud mingi lõunamaa-tellimuslend, vaid tavaline liinilend.

Milanost tuleb peale ka rohkesti eesti päritolu modelle; vaesed lapsed, kool jääb glamuuri nimel pooleli ja kui kümnekonna aasta pärast nad läbitrööbatuna ja mitmekesiste sõltuvusprobleemidega tänavale heidetakse, siis ei oska nad midagi mõistlikku ette võtta ja hakkavad pakkuma nt SMS-laene või kahtlast stiilinõu (Eesti oludes tähendab stilistiteenus ju seda, et teeme kenast tütarlapsest koleda vanamoori; kes ei usu, vaadaku naisteajakirjade kaasi). Õudne.

Minu ees siseneb lennukisse eesti noormees, kellel on jalas sääreta sokid ja mustad kuldsete kirjadega D&G kingad. Saan aru, koolivaheaeg, muidu lintšitaks too noormees selliste kingade pärast koolis ära. Nagu koolivend Tauno, kelle juuksed moodustasid loomuliku afrosoengu, aga kes sai meie kloostrikoolidistsipliini pärast seda kasvatada ainult suvel vaheajal, isegi kui sellega oli siis palav.

Lennuk Linda on päris vana ja iga kord, kui minust möödub vanem lennusaatja, tunnen, kuidas vahekäigu põrand tema kohalt paindub. Aga ei midagi, Euroopa lennuohutus on tasemel, et isegi kui aastas sõita umbes 40 korda lennukiga, on tõenäosus lennukisõidul hukkuda tervelt kaheksa korda väiksem kui tõenäosus saada aasta jooksul Eestis mõrvatud.

Tallinna Lennu jaama maandumise järel tänavad lennusaatjad kooris, et aitäh, et meiega lendasite; ma ei vasta, sest kohasem olnuks lause „maksame teile piletiraha tagasi” – Eesti Õhk on teadaolevalt normaalhinnaga firmaks õudne firma, nii õudne aga ei ole sõit varem veel olnud.

Taksojärjekorras kasutan taksosõitja õigust valida see takso, mida tahab; nõnda kõnnin mööda kahest Linnatakso taksost ja ei pane tähelegi, kui vana on Tulika takso juht, umbes 90. Lootes taas ideaalõigustusele „ega ju minuga midagi juhtu”, tirin turvavöö hästi tihedasti kinni ja loodan, et paugu korral avaneb turvapadi hinnakleepsust hoolimata. Vanamehe käed värisevad, taksomeetri õige nupp on tema jaoks liiga väike. Raadiost tuleb algul raskem rokk, rõõmustan, et ei olegi Elmar, aga no kussa! Elmar keeratakse peale veel enne Tartu maanteele jõudmist.

Kilulinlik tervitus(Pühapäeval virtuaalse interneti­ühendusega (võrk on, võrk väljaspool Tallinna internetti ühendatud ei ole) on bussis minust üle vahekäigu kaks progressiivset pensionäri (ühel neist on lapselapsel pruut Grisli – äkki ongi karu), kes kommenteerivad kõike – kahju, et mul ei ole aega neid konspekteerida – nagu sõidu eel kostva rahustava muusika kohta: „Mis urin see on?” – „See on muusika!” – „See? See pole ju mingi muusika!”)

24.7.09

R, 1059. päev: puhkuse eel

Kopin vanast arvutist loetelu järgi sugupuuprogrammi toimimiseks vajalikud iidsed (Win 3.1, 1992–1995) dll- ja vbx-failid mälupulgale ja istutan need uues arvutis sama programmi kausta (kausta c:\windows\system surkida ei julge). Läheb tööle, paremini kui enne.

Kopin Pariisi pildid, õigemini kõik juulis võetud pildid (ohoh, koos venna võetud asjakohatute paparazzipiltidega, meenub praegu) väliselt kõvakettalt arvutisse, neid on kavas reisu pääl edasi töödelda (praegu on järg pühapäeva hommikus; ennist mainitud luminofoorlampide rõve värvus on ikka piin parandada). Peaasi, et Pariisi pildid homme õhtuks valmis saaks. [Hilisem lisandus: ei saa.] Mõne pildi prindin ka välja.

Selgub ka, miks arvuti kõvakettal oli kahtlaselt vähe ruumi: olin sinna eelmisest Eestis-käigust saati unustanud veebruari kuni mai pildid, kokku ligi 30 GB!

Postkontorist The Office ja South Park'i XI hooaeg.

Kui tööle jõuan, näeb hispaania kolleeg R, kuidas ma vastasmaja lammutamist pildistan, tahab kunagi pilte näha. Mainin ükspäev vaadatud filmi, kus on Demi Moore, Michael Caine ja vastasmaja. R olla vastasmaja sööklas näinud, kuidas seal restorani filmiti.

Eile ja üleeile oli suur fotokas tööl kaasas, lootsin tabada ussid nokas mööda aknalauda jooksvaid musträstaid, aga nad siis just ei käinud.

Auto+Technik Museum SinsheimTänasel Sinsheimi pildil: the hand, the hand...

23.7.09

N, 1058. päev: hirmus äiksevihm

Kui Teie firma veab vanapaberit, siis mis te arvate, mis nimi on edukam: kas Vabapaberi Vedu OÜ või hoopis mõni muu?


22.7.09

K, 1057. päev: need on kanged lendama

Sirvin hommikul bussis, mida uudist Postimees ka on toonud, ja kohe esimene RSS-i lugu jutustab, et tudengiaegse tuttava pähe on asunud elama rott ja ämblik. Kuigi Kohila on kahtlemata võrratu paik ja selle inimesed imelised, ei ole ma kokku juhtunud neist muudega kui kunagi jalgrattamatkal kahe vanaprouaga, kes peatasid mind teel Saha kabelist Lagedi jaama ja küsisid, kuidas saab sealt Kohilasse (NB! kui ette ei kujuta, vaata kaardilt, kus on Saha ja kus on Kohila!), ning siis hiljem tõlkijaga, kes suutis kukutada kuvaris pildi külili. Nagu mitu korda öeldud, on psühhopatoloogia õpik üks kolmest-neljast raamatust, mis on mu maailmapilti enim muutnud, ning nagu ei naera ma füüsilise puude üle, ei lõbusta mind ka vaimuhäiretega inimeste tegemised.

Pangas avamas ülekandevõimalust Prantsusmaale (olen tellinud ajakirja, maksmine käib McGraw-Hilli esinduse kaudu, mis on Prantsusmaal).

Õhtul on köögis tohutu roheline ritsikas (7 cm pikkune pluss vuntsid). Mõistlikul viisil ei hakka ma teda näpuga torkima; pärast raamatust loen, et suurel putukal on suured lõuad ja mingit sarnast liiki kasutatud Rootsis soolatüügaste ära hammustamiseks. Köögi laevalgusti pealt õnnestub ta (lõikelaua ja pannilabida abil) maandada prügikasti servale, sealt püüda klaasi sisse ja heita aknast välja.

Auto+Technik Museum SinsheimLõpetuseks Sinsheimi pilt, nagu ikka. Sedapuhku on pildid inglased, keda on praadinud ergav kõrbepäike.

21.7.09

T, 1056. päev: one giant leap for mankind 40

Auto+Technik Museum SinsheimAga seda tohutut hüpet tähistab siin hoopis järjekordne Sinsheimi foto.

20.7.09

E, 1055. päev: esmaspäev

Koolituse tagasiside (2 tk). Arvan esimese prantsuse keele tagasisideks, teist avades selgub, et hoopis see on. Ega muu kui keelekursuse tagasiside peal ju kuskil kirjas ei ole, mis koolituse jaoks see on.

Toanaabergi satub 13. bussiga lõunale sõites rappa ja sohu.

Loen bussis Eesti lehest, et 15. juulil oli maamaksu tasumise tähtaeg; ehmatan ja korteris login sisse e-maksuametisse, kust saan rahustava teate, et mul on ettemaks.

Auto+Technik Museum SinsheimSinsheimi pildid jätkuvad.

19.7.09

P, Pariisi 2. päev

Varajane kana nokib tera, aga see ei kehti hotelli kohta, mille kõrvalmajas on masai restoran. Küsisin eile, mis kellast saab hommikusööki, öeldi midagi, mis kõlas nagu veerand kaheksa. No täna käin suurepärase üheksatunnise une järel veerand kaheksast uurimas, hommikusöögiruumis on täielik vaikus. Valvelauatädi ütleb midagi, millest ma aru ei saa, mispeale leian, et kui ma tahan jõuda Notre-Dame'i enne turistihorde, siis ma hommikusööki süüa ei jõua. Nõnda siis käin võtan koti, laotan voodi peale jootraha (mida ma 10 minutit hiljem peaaegu kahetsen) ja lahkun hotellist.

(Hotellitubade ustel on tavaliselt hinnakiri, kus kirjas astronoomiline hind, kui palju tuba nn letist ostes maksab. Tavaliselt on vahe broneerimisel kokkulepitud hinnaga ikka tugevasti, aga siin on see ainult 5% võrra kallim.)

Raamat kirjutab ja silm näitab, et Pariisi kõnniteedel saab hästi rulluisutada. Nii sile asfalt, et tore kohe. Selle sileda asfaldi peale on poolele teele hotellist metroojaamani tekkinud öösel oranž okselaik, mida nokib vares. Metroojaama ees istub uinuv kerjus, kes suudab uneski hoida kätt õieli.

Pilet ei taha hästi sisse lasta; alles pärastlõunal, kui järgmine kord metroosse laskun, näen samas hädas oleva välismaalase õpetamist, et tuleb väravast hooga läbi minna. Kahtlustan, kas äkki peaksin ostma uue pileti, aga samas tahab masin ainult peenraha, mida mul on pärast jootraha jätmist liiga vähe; piletikassa on kinni; kesklinna on midagi 4 km. Proovin kõik kolm väravat läbi ja kolmas laseb mind sisse. Kord sees, saab sõita kui palju tahes.

Pariisi alune on täis kivimurde, katakombe, vanu šampinjonikasvandusi ja muid käike, mida põhjalikult kirjeldab raamat Paris secret. Metroo on enamasti kaevatud kümnekonna meetri sügavusele tänava alla, teed on käänulised (paisates reisijaid, kes torust kinni ei hoia, sinna-tänna), rongidel sageli raudrataste asemel õhkrehvid all ja tee peal hoidvad-suunavad külgrattad. Nähtud rongidel olid vedurijuhid täiesti olemas, ilmselt ma automaatliini peale ei sattunud.

Metroojaamade välimus on ühetaoline (mitte nagu Moskvas, aga Pariisi metrood ei ole ehitanud ka tuhanded sunnitöölised). Metroo on suhteliselt puhas. „Suhteliselt” kirjutan ma mõnele Tallinna bussiliinile mõeldes – mõnes rongis on nii ühe kui ka teise ekskremendi haisu, kuid neid ise ei paista; St-Denis'st tulles jäin eile taldupidi päris tugevasti rongipõranda külge kinni nagu kõik teisedki, väljudes uhkel kärinal, nagu oleks põrand riidest ja talla all takjaribad nagu astronautidel Apollo Kuu-moodulis.

Liinid on plaanidel eri värvi ja siltidel peale numbri kirjas ka lõppjaam. Kõikjal on metrooliinide, bussiliinide ja väljumistreppide asukohta tänavail näitavad plaanid.

Tühi! (Vööt paremal tähistab keskaegse Pariisi kõige laiemat tänavat – kogunisti 6 meetrit!)Kell veerand üheksa on Notre-Dame'i esine plats tühi, kirikus endas on ainult vahest 10 uudistajat.

Mõistlik korraldus, et teenistuse ajaks suletakse ainult kesklööv, külglöövid ja koguni kooriümbriskäik jäetakse lahti.

StiffSaan aru, et Jeesus Kristus kirstus erutab, aga ikkagi – kas tõesti tekitab see erektsiooni?

Kuulen, et ka Prantsuse rahvuspühamusse võetakse võrdsete võimaluste põhimõtte alusel – üks liturgias osalevaist rohekuuelisist preestreist ei pea üldse viisi.

Kabelipärja ühes kabelis on makett keskaegse katedraaliehituse teemal ja katedraali 1:100 vineermakett (sh sisemus!), mille on ehitanud gastroenteroloog. Kujutan ette, kuidas ta seda tegi, vineerisaag ühes ja gastroskoop teises käes. Ehitustehnika poolest suudaksin teha paremini.

Pühapäeva­hommikust linnu­turgu nõrga­närvilisile ega looma­sõpradele ei soovita! Pilk puuri­põrandale näitab, et ei ole midagi, et linnud elavad kuskil suuremas lindlas ja tuuakse pisikeses puuris ainult müügile – puuripõhja sodi näitab, et nendes tillukestes puurides need linnud elavadki! Kõik müügiks!!

Kaks sõpraTiirul ümber Notre-Dame'i näen, kuidas vasakult lähenevad kaks munka, ja sööstan edasi, et tabada neid kiriku taustal.

HoogneAja parajaks tegemiseks jalutuskäik, millal on lahti Consiergerie ja Sainte-Chapelle, mis mõlemad asuvad Palais de Justice'is, kus muude kohtuasutuste hulgas on ka Prantsuse ülemkohus.

Prantsusmaa keskpunktNäen lõpuks ära ka Prantsusmaa ametliku keskpunkti.

Põnev küljendus ehk "recommended for pregnant women"Notre-Dame'i torni pääsemise ukse juures on rabava küljendusega silt; no oleks võidud panna vähemalt not uue rea algusse, aga ei! Ja seda riigi tähtsaima turistilõksu juures!

Seisan tornisabas pool tundi, kuni loen ootamise möödaveeretamiseks antud sildilt, et üles lastakse iga 10 min tagant 20 inimest, seega on seista veel vähemalt pool tundi, kuigi olen uksest ainult paarikümne meetri kaugusel. Tulen tulema. Selleks ajaks on kell kümme läbi ja Palais de Justice'is asuvad Consiergerie ja Sainte-Chapelle avatud. Ostan mõlema pileti (11 €), vastates kurvale piletimüüjale, et ei, mul ei ole 20 € juurde anda 1 eurot (nagu öeldud, on mul peenraha mingi 70 senti). Saan taskutäie münte.

Consiergerie's on hurmav näitus imelisest Balkani poolsaarest. Piilari peal on kriips, kuhuni 1910. aastal Seine tõusis. Võlvsaali peal oli muiste kuninga troonisaal, kuuldavasti suurim keskaegne saal Euroopas, hiljem samas Prantsuse revolutsiooni ajal kohtusaal, mis pidi töötama üpris konveiermeetodil. Prantsuse revolutsioonist on mul senini hägune ettekujutus, sest just selle õppimise ajal omastas üleannetu klassivend Martti mu õpiku ja hoidis seda kolm nädalat enda käes. Consiergerie's on ühes ruumikas võlvkambris revolutsiooni ajal hukatute täielik loetelu, mis täidab tihedas kirjas kolm seina.

Robespierre'i redelEile panin siia pildi Napoleoni väli­voodist. Täna imetlege Robespierre'i redelit!

Muuseumipoest paar raamatut; vene turist ei mõista vaadata hinnasilti ja kõnetab müüjat saksa keeles.

Seejärel Sainte-Chapelle, mille eel on röntgeniga ja magnetväravaga turvakontroll; kuulen, kuidas vene turist (sama, kes ennist raamatu ostis) teisele kurdab, et mõtle, keegi ei saa siin aru vene keelest ja saksa keelest ka ei saa.

Sainte-Chapelle

Ste-Chapelle'i ülemisel korrusel on (nagu ka täna külastatud kahes eelmises kohas) väga rasked pildistamistingimused: elektri kokkuhoiu mõttes on pandud küünalde asemele luminofoorlambid, mille varjund teatavasti on roheline. Aknast tuleb loomulik pilvine valgus. Kui valgustada lampide järgi, tuleb aknast punane valgus, kui välisvalguse järgi, on tuled rohelised. Mädand; aga milleks on siis olemas järeltöötlus!

Ste-Chapelle koosneb seest vaadatuna peaaegu ainult põrandast, vitraažidest ja võlvidest; võlvide vahel lae peal on tegelikult keskaegne raudtõmbide süsteem, mis ehitist koos hoiab. Sees kakerdab, kaelad õieli, massiliselt turiste, kellel nii mõnelgi hakkab kahtlemata ilmnema Pariisi sündroom. [Pärast Pariisi esimese päeva blogiloo valmimist nägin unes, et Pariisi sündroomi tõrjeks oli otsustatud hakata turiste vaktsineerima, milles kaasa lõin.] Kabeli alumisel korrusel on suur nännipood ja ees taaskohtun täna juba mitut puhku kohatud vene turistirühmaga, kes parajasti konisid kanalisatsioonikaevu tilgutab. Väljapääs on Palais de Justice'i väravate kaudu, millel on sandarmivalve ja kaunistusena rida haakriste.

Siis küsin kahest putkast, kas neil on postkartide jaoks marke. Ühest vastatakse ülbelt, et neil the staaamps puuduvad, teisest aga juhatatakse, et tubakapoes on. Küllap on Prantsusmaal tubaka ja markide müügil samasugune litsents.

Kalapood, lihapood, linnulihapood, sealihapood, juustupood, veinipood, saiapood, pirukapood, kohvipoodSeejärel tuvisel kivist pargipingil kaartide kirjutamine ja jalutuskäik läbi Ladina kvartali loodusmuuseumi poole. Ühtäkki hotellid kaovad ja algab tavaline linn.

Pariisi peamošeeLoodusmuuseumi vastas on Pariisi peamošee, mille esine vöötrada on filmi Paris, je t'aime kultuuride­vahelist üksmeelt ülistavas ja V linnajagu näitavas osas Quais de Seine. (Mainigem, et sama filmi XIX linnajagu tutvustavas osas saab tumeda nahavärviga inimene pussitada ja sureb.)

Loomade rongkäikÜmber botaanikaaia Jardin de Plantes'i asuva loodus­muuseumi esimene hoone on evolutsiooni­galerii ehk endine topise­osakond uues kuues. Seal toimub siis ka esimene kokku­puude maailma kokandus­pealinna [ahh, prantsuse köök ja selles serveeritavad Amphibia, Mollusca ja Gastropoda!] hõrgutistega (aja kokkuhoiuks toitusin eile kaasavõetud müsliküpsistest). Selleks on plastkarbis salade Louisiane (mille põhja all on saladuslik kleeps Samedi, rohkem kirju karbil ei ole). Nuga ja kahvel on puust (kaval ja loodussäästlik, aga katsu sa nii süüa, et kumbki vastu keelt ega hambaid ei läheks, see on jälk tunne).

Jardin de Plantes'is on pisiloomaaed (Ménagerie), mis avati 1794. a ja on seega vanim mittekuninglik loomaaed (vanim tegutsev loomaaed on 1752. a avatud Schönbrunni loomaaed Viinis), kus on Aafrika lindude sissekõnnitav lindla: sildi järgi olen samas ruumis hallpapagoidega, keda ei paista (uurin puuvõrasid binokliga), mitme minuti takka kostab aga puist lõbusaid vilesid, nii et nad kuskil ikka on. Aarade puuririvis näeb flegmaatilist hüatsintaarat muidu kui läbi paksu klaasi, ainult läbi võre. Ka siin tuleb ararauna lähedale objektiivi vaatama. Märgid näitavad, et selle loomaaia papagoidel on igav. Prantslased kõnetavad iga papagoid nimega Coco.

Mäletate Tallinna loomaaeda Mäekalda tänaval? Kuigi maastikukujundus pürgib looduslähedasema loomaaia poole, on puuride kujunduse domineeriv element siiski tumepruunid raudvardad, mis on inimestest nii kaugel ja aaradele nii lähedal, et isegi objektiivi sügavusteravusega mängimisest ei aita, millega soodsates oludes saab pildistada läbi võrkaia (nt see 21.6. pilt). Ahvimaja orangutanipuur on umbes samas suurusjärgus kui Mäekalda tänava oma (jah, Tallinna loomaaias olid kunagi väga-väga ammu orangutanid!) ja jääb mulje, nagu oleksid selle orangutanid rasvunud. Ühesõnaga, see loomaaed saab vaadatud umbes kolmveerand tunniga ning selle loomadest on kahju.

Luukerede rongkäikPargi teises servas on loodus­muuseumi teine osa, paleontoloogia­muuseum, mille alumise korruse täidab võrdleva anatoomia saal ehk sadu luustikke ja prepareeritud elundeid. Selle kohal on teine saal, milles paleonto­loogia väljapanek ehk väljasurnud loomade luustikud ja selgrootute kivistised. Ehitiski on põnev vaadata, sest kandetarindid on needitud malmist. — Kollihuvilistele mõtlemiseks: mis juhtuks, kui ühel pimedal ööl saaksid kõik selle maja luukered äkki liikumisvõime... ☺

Üle tänava Austerlitzi jaamast tagasi metroosse. Siis jalutuskäik kesklinna vasakul kaldal, turistide hordid asuvad just lõunatama. Rongini on lõuna jaoks aega liiga vähe. Loodan süüa raudteejaamas.

Jalutamas on väga palju ameeriklasi, sh noorpaare, aga ka on maas kaotatud sõrmus. Ameeriklased on, nagu teada, eurooplastest ümmargusemad, reeglina lühikestes pükstes, kõhu pealt vabalt allarippuva T-särgiga ja sageli ka sandaalides palja jala otsas. Õnneks ei jaksa nad palju kõndida ja kontsentreeruvad seega paarisaja meetri raadiusesse epitsentriga Jumalaema kiriku kõrval oleva Pont-Petit' silla kohal.

Siis uuesti südalinnasaare alla Cité metroojaama, kus on rong väga täis. Järgmistes jaamades tuleb inimesi järjest juurde ja näen vaatepilti, kuidas toru ja ukse vahel on pool meetrit ruumi, sinna tulevad seisma 40 cm laiuse lapsekäruga tursked vanemad ning kui nad paigas, siis astuvad uksest kõrvuti sisse veel neli inimest – ja ka nemad mahuvad. Meenub varajase tudengiaja Kopli tramm, aga ilma küüslauguhaisuta, ja nr 10 buss.

Metroos võis kahe päevaga taidlemas näha mitut muusikut, kelle pilliks kitarr, akordion ja karaoke.

Klassika 30 a pärast vendi Lumière'e: rong saabub jaamaRaudteejaamas võileib ja jook, siis uhke pannoo ees ootamine (mind rabab pildi keskmes oleva daami püss), ringi­kondamine. Jaam on täiesti jäätisevaba. Ka siin patrullivad lapilises mundris automaaturid, koguni kolm kõrvuti, keskmine kõige ees, kõigil näpp päästikul. Kõhe.

Tablood on stiilis, et näidatakse korraga ainult 6 kaugrongi ehk siis oma rongi kohta saab teada, et läheb, ainult kuni pool tundi ette. Perrooni saab teada veerand tundi ette, mistõttu kogu rongirahvas läheb rongi peale ühise summana. Pariisi raudteejaamad on kõik umbjaamad (vrd Balti jaam), sest ega inimesed ju Pariisist läbi sõida, nad sõidavad kas sinna või sealt välja, aga mitte kunagi läbi. See tähendab ka seda, et igalt teelt saab väljuda ainult üks rong (läbisõiduga jaamades – vrd Tartu jaam – saab samalt teelt väljuda korraga kaks teekonda alustavat rongi, üks kumbagi suunda).

TGV II klassi istmed on suhteliselt kõvad ja eiravad anatoomiat. Kui mu kõrval istunud ja reisi alguses lekkivatest kõrvaklappidest Michael Jacksonit kuulanud (kui ma seda märkasin, hakkasin ma ilmselt naerma, mispeale ta vaiksemaks keeras) varateismeline eelviimases peatuses tahab maha minna, on mul ristluud surnud ja ma ei saa hästi püsti.

Jaamast jala korterisse, kopin pildid mälukaartidelt ära. Vaatan läbi hommikul ostetud DVD Pariisist keskajal (keegi on suure vaeva näinud ja programmeerinud valmis arvutimaketi (Cité saar koos majade ja sildade, keskmiselt 2,4 m laiuste tänavate, kuningalossi, katedraali ja 20 kihelkonnakirikuga ning mõlemad sillapeakindlused ja paar muud ehitist); kuskil ei ole kirjas, mis tarkvaraga (hiljem leian, et tarkvaraga LightWave 3D), ehitistel on detailid pigem kujutisena kui ruumiliste vormidena). Plaadi jaapanlasest helilooja peaksid eestlased kindlasti kohtusse kaebama, sest esimene lugu on ilmselgelt maha viksitud eesti meeskooride kuldvaramu laulult „Kuldrannake”.

18.7.09

L, 1054. päev: Pariis

Üles kell 4. Asjade pakkimine, särgi triikimine, binoklikoti rihma tagasiõmblemine. Bussi peale. Selgub, et kella kuuest ikka ei käi bussid iga 10 minuti tagant, vaid iga 20 min tagant. Kirjade järgi 6.20 saabuvat bussi ootama jääda on riskantne, lähen jala. Riietus on just paras. Viimase peatusevahe saan sõita 16. bussiga.

TGV I klass on mõnus. Pehme iste on, kuigi seljaga sõidusuunda ja kahe akna vahel. Algul kolistab rong niisama kaks peatusevahet ja võtab sõitjaid peale, siis aga paneb hääle sisse ja huugab sealt Pariisi täpselt tunniga (samast kohast, kuhu kuu aega tagasi Pariisi lennundusnäituselt tulles näitas silt pärast kolmandat teemaksupunkti, et sõita on veel 210 km). Nõnda et kui silmad lahti teen, ongi juba Pariisi ulatuslikud kaubajaamad.

Jaamas kõnnin esimese asjana turismiinfo punkti ja ostan sealt ühistranspordi kahepäevapileti. Seejärel metroosse, kus loen pileti kaanelt, et see tuleb kuskil nagu tembeldada (nagu tuleb Prantsusmaal tembeldada kaugsõidu rongipiletid juba perroonil, sest muidu ju inimesed sõidaksid sama piletiga mitu korda; mujal raudteeriikides tembeldab vagunisaatja). Seiklen pisut katakombides ringi, kuni saan tagasi välja (Pariisi metroos on kiiduväärt viisil lahutatud erisuunalised inimvood!), seisan turismiinfo saba uuesti ära ja saan seletuse, et ei ole vaja tembeldada, niisama tuleb kuupäev peale kirjutada.

Seega tagasi metrohu ja sellega ooperini, sealt taas lageda taeva alla, kus teen siis esimesed sammud Pariisi tänavail, sihiga lahtiste kahekordsete ekskursioonibusside kontor. Mu ettemaksu silt kõlbab ja ronin bussi katusele, vasakule poole. Enne mind on samal kohal istunud minust täpselt kaks korda paksem inimene. Eks ma ole teinud ettevalmistusi ja uurinud järele bussi teekonna ning tean, et vasakult poolt on vaade uhkem (õhtul näen näiteks, kuidas üritab inime pildistada bussi paremalt poolt vööst saadik üle ääre naaldudes vaatamisväärsust, mis jääb bussist vasakule, valus vaadatagi). Valin istekoha kohe trepi taha, nii on mu ees kaks meetrit vaba ruumi ja mitte eessõitja soeng. Trepi seinale on pandud just vaatesuunda kabaree Crazy Horse pilkupüüdev reklaam. Buss on esialgu (kell on kolmveerand kümme) tühi peale umbes kuue jaapanlase.

Sõit, mille vältel taaskohtun paljude kohtadega, millest räägiti linnaplaani toel kooli fakultatiivses prantsuse keele tunnis (Leesi raamatu tagakaanelgi oli vist Pariisi plaan), läheb lahti ooperist mööda ja siis Louvre'i napist kangialusest läbi hoovi peale, kus seisab umbes 20 minutit. Juba kell 10 on klaaspüramiidi ees kohta sisse võtmas turistide hordid. Kruvin fotoka ette polaroidfiltri, pilved tulevad paremini esile. Siis mööda Seine'i (mis hääldub [senn] – nagu laulis juba Georg Ots laulus „Vana muusik” – ja mitte [sään]!) paremat kallast ja üle Pont-Neufi Jumalaema kiriku juurde. Hiljemalt siin on inimesed bussi eesotsas tagurpidi. Nagu ikka, olin arvanud, et kirikuesine plats on suurem kui tegelikult (ega noh see tegelikult väike just ei ole, aga hiiglaslik kah mitte). Jumalaema kiriku praegune seisund on olemas tänu XIX saj restaureerija Viollet-le-Ducile, kelle stiil oli anda keskaja ehitistele ideaalne kuju, mida neil keskajal tihtilugu ei olnudki (nt koletiste galerii Galerie des Chimères torni serval on puhtalt tema looming).

Siis sõidab buss mööda vasakut kallast Place de Concorde'ini (mainimata, et 1940 oli see korraks kasutusel lennuväljana), siis mööda Champs-Élysées'd triumfikaareni. Champs-Élysées' ääres on teisipäevase paraadi tribüünid. Kaugemal elavdavad kuulutusetulpi (nagu ka metroojaamu) filmi „Brüno” tibukollased plakatid (nagu see).

Siis peagi mööda rauast tornist, kus all on juba mustmiljon inimest (kavas on tulla siia õhtul, mil raamatu järgi peaks tung vähenema), siis invaliidide maja, siis tagasi Place de Concorde, siis Madeleine'i kirik (millest saan teada, et algul ehitati maja valmis, teadmata, mis sinna sisse tuleb, kas börs, kirik või koguni raudteejaam), siis saab tuur läbi. Mõtlen pisut, kas minna teiselegi sama firma bussituurile Montmatre'isse, aga kõnnin hoopis pisut ringi (tool oli väga ebamugav ja pealegi oli mõistlik olla turvavööga tihedasti kinni) ja siis sukeldun metroosse, et väljuda sealt alles mitmeteist kilomeetri pärast eeslinnas nimega Saint-Denis, kuhu viib pahaendelise numbriga metrooliin nr 13.

Saint-Denis, mis on tänapäeval tuntud kui Prantsusmaa suurima kuritegevusega koht (Wikipedia 2005. a andmeil 151 kuritegu 1000 elaniku kohta (riigi keskmine 83‰ — vrd Eesti keskmine 2009 a I poolel 17‰ ja Tallinnas 24‰ [viimane on täpselt sama palju kui New Yorgis, allik vt USA linnade link; teistel andmetel oli 2008 Tallinnas kuritegevus 52‰]; 2001 Inglismaal ja Walesis 99‰, Saksamaal 77‰, Prantsusmaal 69‰ ja USAs 42‰); isegi Detroidis on ainult 91‰ — 80% jääb lahendamata) ja ühtlasi kuuldavasti suurima sisserändajate osakaaluga eeslinn, oli muiste tuntud kui koht, kus asub esimene (NB! esimene, mitte lihtsalt vanim!) gooti stiilis kirik. Metroost võimalikult keset teed hoidudes ja iga põõsaalust kahtlusega silmitsedes kõnnin kirikuni ja koguni selle aeda, kaugemale ei saa. Esikülje tahmunud portaalidest sisse. Päike tuleb välja.



SugerKirikus huvitab mind enim kooriümbriskäik (1140–1144), mis on üldse esimene ehitis, kus said kokku suured aknad, teravkaared, võlviribid, kabelipärg, ümarturpadega piilarid ja tugikaared. [Hilisem lisandus: Norbert Ohler väidab raamatus Sterben und Tod im Mittelalter, et St-Denis' kooriümbriskäigu leiutamise põhjus oli see, et usupühadel trampisid varasemas kitsas romaani kirikus reliikviaid näha tahtvad inimesed üksteist surnuks, aga ergonoomilise kooriümbriskäiguga sai suunata inimvoo liikuma ümber koori, ühes suunas. Kooriümbriskäik sai edaspidi katedraalides reegliks.] Tänu abt Sugeri hoolsusele mitte mainida tema geniaalse arhitekti nime, me tema nime ei tea, aga just siin ta tegutses ja tema loodu on senini alles ning näha. Ka Prantsuse katedraalide läänefassaadi roosaken on pärit just siit (1140), võib-olla ka kolm kõrvutist portaali.

Peale selle on kirikusse maetud umbes 70 Prantsuse kuningat alates Clovis I-st (V saj) kuni Louis XVIII-ni (XIX saj), kellest ma midagi ei tea, ning väljas on nende marmorist hauamonumendid. [Hilisem lisandus, veel kord Norbert Ohleri samast raamatust: ta oletab, et põhjus, miks Pariis sai Prantsusmaa pealinnaks ja London Inglismaa omaks, oli just see, et tulevase pealinna lähedal oli kirik, kuhu maetud enamik riigi kuningaid. Saksamaal sellist üldist pühakohta ei olnud ja ega ka tsentraliseeritud riiki keskajal tekkinud.]

Suur osa vitraažidest on originaalsed XII sajandi omad ning, ohhoo, neilt võib kujutisi täitsa ära tunda. Kiriku kõrval on St-Denis' makett.

Kui koori sisenesin, oli kassa rikkis ja sai ilma rahata. Välja minnes kassa töötab. Seejärel Pariisi kesklinna eluga tagasi. Kahe koti tõttu on väikesed logistikaraskused (kaasas on seljakotilaadne keskmine fotokott ja seljakott, mistõttu esimene on teise sees, põrutuskindlalt pakitud fotokat on vaev kätte saada, seepärast elu-olu pilte põle). Metroosõit pakub huvi ka antropoloogilisest vaatenurgast, tagasisõidul olen oma vagunipooles raudselt ainus sinisilmne reisija.

Sõidan peatusesse nimega Varenne, mille kõrval on, nagu selgub, Rodini muuseum. Lähen aga üle tänava sõjamuuseumi, uurin pisut väljasolevaid suurtükke, siis keskaja relvastuse muuseumisse. Seal on esil väga palju raudrüid, kus „väga palju” tähendab sadu (eriti arsenalitaolises laos tagumises tiivas, kuhu inimesi ei lasta, aga kuhu on suured aknad). Meenutuseks: Eestis on alles umbes neli ja pool keskaegset raudrüüd. Tundub, et mitut eriskummalist kiivrit olen varem pildil näinud. Põhiliselt on esil XVI ja XVII saj turvised (ja käsirelvad ja kahurid), sh õige mitme kuninga rauast filigraanmustriga ja kuldkaunistustega mundrid ja relvad (peale Prantsusmaa kuningate varustuse on väljas ka Henry VIII sõjahaamer) ning hobuseturvised. Kogu suure sisehoovi ümber on seinte ääres (ja galeriirõdudel) vanad suurtükid, neistki mitmed keskaegsed.

Teine osakond, mida näha tahan, on maailmasõdade oma (I maailmasõja eellugu algab Preisi-Prantsuse sõjast 1871), mille sissekäik on II korrusel, kuhu viib lauge, ilmselgelt hobusekõlblik trepp (ärge arvake, et sõjainvaliidid, kellele maja ehitati, ise trepist üles läksid). See, nagu kogu muuseum, jutustab kangelaste erilisest valust, millest räägib raamat, mida näitab meile film. On väga palav. Masinaist on esil Sinsheimis nähtud Renault' soomustraktor, paar väikest suurtükki, kaugjuhitav lõhkeseade Goliath ja trepikojas ripub V1, mis sildi järgi oleks nagu päris, aga teisalt seda ei ole siin loetelus. Selle all ripub ka V2, aga näib kahtlaselt väike ning kui kaks korrust allapoole sildini jõuan, siis näen, et see on makett (umbes 2/3 mõõtkavas, aga seda silt ei ütle). [Hilisem lisandus: mõlema raketi sildi allservas on siiski väike märkus „Mõõtkava 1:2”, st ka V1 on makett.] Juba eemalt näen lae all rippumas pommi, mis kuju poolest on SC 250, aga vale värvi triipudega; no on sildi järgi tegelikult SB 500 (natuke mõlkis ja juppe puudu). Näeb ka Hitleri joonlauda. Õuenurgas on üks väike I maailmasõja Prantsuse tank (see, millel oli taga tugikelk) ja I ms saalis oli muu hulgas paar ümber nurga laskmise püssi ja ballista-tüüpi granaadiheitekatapult.

Maailmasõdade osakonnast väljudes lähen kogemata valesti ja kempsu asemel satun tagasi õue. Sellise massilise turismi korral nagu seda Pariisis toimub, on inimvoolude suunamine väga tähtis ja ühesuunaliste uste abil ka hästi teostatud; tagasiteed enam ei ole. Kotihoiu asemel on sissekäikudel kotikontroll, kus tuleb kott lahti teha (muide, ega keegi mul kotis olevat teist kotti lahti teha ei käsi).

Sean sammud kuppelkirikus oleva Napoleoni haua poole, kus pealegi on kiriku servas Napoleoni-aegse Egiptuse kirjelduse teemaline erinäitus, mida näha tahan. Kirikusse saabub kohe minu järel suur vene ekskursioon, mis on mu sealoleku ajal ainus koherentne turismigrupp, nii et arvake ise, mis keel kirikus enim kaigub.

Napoleoni välivoodi!Seejärel reljeefimakettide osakonna poole, kus on – ilmselt muistsete makettide säilitamise huvides – peaaegu pime. Oskuslikud maketiehitajad on kunagi olnud, kusjuures ega tol ajal siis olnud veel aerofotosid. Siis lähen Louis XIII aegsete püstolite ja kübarate ning Napoleoni välivoodi vastu huvi teeseldes nende uude osakonda, mille läbin mõõduka sammuga, sest olen ukse taga olevalt skeemilt tuvastanud, et seal taga nurgas on olemas kemps. Jah, ongi.

Seejärel on kell peaaegu kuus. Kinnitan keha ning Eiffeli torni poole suundumiseks võtan välja kompassi (sest muuseumis on ettekujutus ilmakaartest läinud sassi ja ilm on läinud pilve). Hea, sest torn ongi vastassuunas, kui arvasin.

Rahvamurd rauast torni all on pisut hõredam kui päeval, aga sildi „Siit seisate veel pool tundi”, kassa ja saba lõpu vahekaugusi hinnates näen, et saba seisab oma tubli kaks tundi veel. Rahvasummas astuvad üles kõiksugu veiderdajad ning kõnnib kõhedust tekitav automaadiga korravalvur, mistõttu lahkun. Silla pealgi on veel veiderdajaid, nagu soomlasele selja tagant plasthaamriga pähe lajatav kloun (ahhaahhahhahahhhhaaaaaa, kas pole naljakas, onju) ning peaaegu sama palju Eiffeli torni kujuliste võtmehoidjate müütajaid, kui on rahvast torni all sabas. Nad lähenevad kimpe ähvardavalt kõlistades ja nende vahel laveerides on teekond mitu korda pikem. Viimast kohtan kaugel teisel pool jõge metroojaama juures. (Kaugeimat Eiffeli tornide kujuliste võtmehoidjatega klõbistajat kohtan aga pühapäeval Jumalaema kiriku ees, linnulennul täpselt 4 km kaugusel. Vat oleks võinud talt hinda küsida, sest samas üle jõe müüdi neid poes hinnaga 5 €/tosin.)

Vastaskalda serva pealt kuulsa vaate pilt; ka seal tegutsevad usinad korravalvurid, näiteks manitsedes inimesi, kes istuvad serva peal jalad väljapoole. Kõikvõimalikud seltskonnad teevad endist torni taustal pilti.

Sealt metroosse ja pika kaarega südalinna saarele (otseliini ei leia). Montparnasse'i metroojaamas on kahe liini vahel vähemalt pool kilomeetrit maa-alust tunnelit. Südalinna saare metroojaam on jõest allpool, uhke needitud kessooni sees. Kondan vaikselt hämarduvas südalinnas pisut ringi, näen, et Prantsusmaa keskpaiga tähise otsas seisab inimene väga järjekindlalt ega lahku sealt kuidagi. Homme ka päev.

Seejärel hotelli, mis – nagu selgus suureks ehmatuseks alles eile õhtul – on linnajaos, mille elanikud olla kõik tumeda nahavärviga (XIXe Arrondissement). Olgu, ma olen küll keskmisest eestlasest palju tolerantsem, aga olen kuulnud selle linnaosa kohta õudusjutte, mis jätavad varju koguni Lasnamäe. Ei ma teadnud hotelli broneerides, mida linnajagude numbrid tähendavad või et need on näha sihtnumbrilt, ma vaatasin ainult, et oleks metroopeatuse lähedal. Nõndap et siis kavatsen sinna saabuda enne pimedat. Vaatepilt on umbes selline nagu kooliaegse Moskva-ekskursiooni ajal selle koolimaja naabruses, kus me ööbisime, seega parem kui Koplis ja isegi natuke vähem kõhe kui Mustamäel, Lasnamäest rääkimata.

Tuba on plaanil trepist paremalTuba on kohati lagunenud keerdtrepi ülemises otsas prantsuse mõistes 4. korrusel, õue poole. Duširuum on peaaegu sama suur kui tuba ise, käimla akrobaatiline. Telekas on BBC Prime'i peal see „Blackadderi” osa, kus sõnastikukoostaja on ära unustanud sõna sausage. Uks ja seinad kostavad läbi, aga hotell on kas peaaegu tühi või on ülejäänud külalised läinud magama kaheksast. Kuskil üheteist paiku saabub perekond koos ust prõmmiva valjuhäälse noorsandiga, aga kui teen silma lahti ja näen, et mitte siiski minu tuppa, ei lase ma end häirida.

Pausi selgituseks

Teatan, et olen täitsa olemas, aga 18.–19.7. juhtusin tegema massiliselt pilte, mille järeltöötlemine ei ole seni (29.7.) veel valmis. Kes kannatab, see kaua elab.

17.7.09

R, 1053. päev: kogemata vales poes

Välistõlkija on hakkama saanud andestamatu tembuga, et on jätnud määrusest järele vaatamata dokumendi pealkirja sõnastuse ning luuletanud valmis uue (ja mõistagi asjakohatu). Oleks veel, et Google teemat ei tunneks või dokumendis määruse numbrit ei oleks, – aga on ja isegi on link otse määruseni. Vaheta ainult aadressis EN asemele ET, otsi ja kopi, aga ei, liiga palju tahetud! Palju lihtsam on ju tuulutada omi ajurakke, eksju. Kaaludes dokumendi pikkust ja seda, et tagasilükkamise korral järgneks selle mõne lehekülje kohta mitu tundi tagasisidetamist, nimetan tõlke napilt kõlbulikuks, aga märgin juurde, et seda tõlkijat selle teema peale enam kasutada ei tohiks.

Käin kogemata Kirikmäe prismas (tavaliselt käin reedeti Kõrgmetsa maksimarketis) ja üldse ei ole reede õhtu tunnet!

Bussis tuleb ettekandele iidsete slaavi hällilaulude antoloogia.

Auto+Technik Museum SinsheimTänasel Sinsheimi pildil: Puulane (või Tohtlane) Saksa sõjaväes.

16.7.09

N, 1052. päev: kiire ja korralik

Ammendamatu lõbuallikas: masintõlge! Otsige Google'ist sõna välistõlgete!

Õhtul kiirkäik T-s, uus väike fotokott: nädalavahetuse pisireisiks on senine väike fotokott liiga väike ja suur liiga suur. Plaanis on kaasa võtta kere, põhiobjektiiv ja lainurk. Uus kott on samast sarjast kui senised kaks, elu on vahepeal edasi näinud, näen. Näen, et sarnases sama tootja sarjas on praegu koguni foto-seljakott, kuhu saab kinnitada ka statiivi, mida mu suurel kotil ei ole.

Auto+Technik Museum SinsheimSinsheimi mannekeenigalerii 27. pildi jätame maiuspalana sarja lõppu. Siinsel 28. pildil on näha kepi'sid (millest on tulnud vene sõna кепкаnota bene!) kandvad prantslased (või pandla järgi äkki šveitslased, kes teab; Šveitsi raudteelgi oli vasakpoolne liiklus nagu kunagi Prantsusmaalgi). Pandlakandja vasakul võiks kehastada lastenäidendis kivikakku.

15.7.09

K, 1051. päev: kolmapäev

Kirjutan hommikul blogi ja lõpuks pühin käeservaga läpakaesiselt tolmu ära. Ekraanile tekib pildil kujutatu.

Auto+Technik Museum SinsheimAmeerika sõdur oli sõjas alati moekas, näeme.

14.7.09

T, 1050. päev: paduvihm jäi ära

Ka täna võib bussipeatuses näha joodiknaabrit. Bussi ei tule ega tule, siis kohtab ta seal tuttavat ja ennäe! ta oskab täitsa inimkeeli rääkida.

Töid tuleb uksest ja aknast, ei julge tööloetellu vaadatagi, sinna on tekkinud mitu ekraanitäit asju, mille tähtajad ole eks ikka üllatavad.

Avastan, et eesti keeles ei tehta vahet tselluliidil kui raskel sidekoeinfektsioonil (ingl cellulitis, RHK-10: L03.) ja tselluliidil kui kosmeetikaseisundil (ingl cellulite, RHK-kood puudub).

Akna peal käib kuus korda emane musträstas, nokk täis usse, kellest mõni veel vingerdab, ja lendab piki välist aknalauda vasakule ära. Tore oleks, kui mõne naabertoa akna all oleks pesa. Huvitav, millal musträstas pesitseb, äkki on teine pesakond?

Pärastlõuna sisustab nii raske ja pikk tekst, et tahaksin nutta; samas on selle tegemiseks parim ja ainus aeg ainult täna ning nagu ikka, taganeda ei ole kuhugi, sest kui seda ei toimeta mina, siis oleks ju töökaaslasist, kellele see kohustus langeks, täitsa kahju.

Paduvihm jäi ära, foreca.com näitab, et viiesaja kilomeetri pikkune valingupiirkond läheb napilt mööda; jaama juurest sillalt paistab, kuidas lõunakaare silmapiiril on väga koledad pilved. Loodetavasti ei juhtu nagu 2006. aastal, kui sealkandis kallas väga äkilise paduvihma ja Maaselja tõstis äkki oma vooge mitu meetrit, nõnda et eesti seltsi tollase presidendi maja ukse ees olnud 1,4 m vett ja oli kahtlane, kas samasse linna planeeritud veinimaitsmine ikka toimub (toimus).

Auto+Technik Museum SinsheimSinsheimi mannekeenigalerii 24. pilt on juba nähtud, käsi- ja õlavarretu, kuid käelabadega ebamäärasest soost HJ-nooruk Sinsheimi-käigu enda postituses. Tänane peaks sakslaste ja venelaste järel kujutama ameerika sõjaväkke sattunud vanahärrat, kellele on morsevõtme paremaks käsitsemiseks siiratud uued labakäed.

13.7.09

E, 1049. päev: Juulit ja Maalit meenutades

Kirju kleidiga Juulist pilti ei ole. Pildil on teine hernehirmutis Maali ja ta sõbrad AD 1975.Joodiknaaber lõugab koridoris ja seejärel kakerdab bussipeatuse suunas. Tema tänane kostüüm meenutab maal olnud hernehirmutise Juuli oma.

Eilsest fotokakandmisest on täna vasak õlg valus.

Eilsete loomaaiapiltide esmane sortimine ja mälukaartidelt kõvakettale laadimine. Umbes 660 pildist jääb järele 390 (aga rookimine jätkub). [Lõpuks jääb järele 198.]

Filmi Die Gustloff jaksan vaadata kaks minutit, seejärel lülitun ümber hoopis sarjale „Matusekontor”. Maailma suurima laevahuku poliitiliselt peaaegu korrektne kujutamine („peaaegu” seepärast, et ajakiri Stern heitnud ette, et filmi kolme tunni jooksul ei mainita kordagi holokausti) on juba algusminutitel kujuteldamatult masohhistlik ja vaatajalt eeldatakse pisarate valamist pangede kaupa. Olen lugenud ja tean soovitada teema asjalikku kirjeldust pealkirjaga Unternehmen Rettung.

Auto+Technik Museum SinsheimKui eelmisel Sinsheimi pildil oli mingi – [sündsusetu väljendi koht] (vt puhvaika ja tank T-34) –, siis tänasel kõrgub T-34 tornis seltsimees Putin ise.

12.7.09

P, 1048. päev: loomaaed

Ärkan hommikul kell pool seitse ja mõtlen, et pühapäev möödus nii, et ei märganudki. Siis näen kellalt, et nädalapäev on siiski SUN, nõnda et magan rõõmsasti edasi.

Eilne rõõmustamine oli pisut ennatlik, sest sugupuu andmebaas tegelikult ikka päris ei tööta. Selgub, et Vistast puudub mitte kaks, vaid mitukümmend dll-faili, mida uus Windows enam ei vaja.

Leian koha teraapia.com ja saan peaaegu naerukrambid. Eriti rabatud olen ma seadmest, mis väidetavasti eemaldab organismist raskmetallid võngete abil. Kirjeldus on aga liiga üksikasjalik, sellest saab aru, et tegelikult mõõdab see efektselt paljude nuppude ja osutitega seade lihtsalt inimkeha näivtakistust (võib-olla meetodil, mille leiutas Frank Wenner 1915. aastal pinnase eritakistuse mõõtmiseks). Sellega tegelevate ettevõtjate nimistut ja äriregistrit kõrvutades leian, et äriregistrist esimese ja kuuenda tegevusala puudub; teine, kolmas, neljas ja seitsmes ettevõtja puuduvad äriregistrist ise (või ei ole nende kodulehel äriühingu nime või üldse kodulehte); ainult viienda B-kaardil on tegevusvaldkondade hulgas midagi, mida võiks lugeda loodusraviks – see ainus on puuetega inimeste taastusravi. Masendav, masendav!

Üldiselt arvan, et suur osa seal kirjutanutest vajab ise ravi, kui mitte kogu veebileht ei ole sellise ravi osa.

Ilmaennustus lubas reedel tänaseks päikesepaistet, aga hommikul sajab. Plaanis oli käia Teraskodu loomaaias (kus käisin 7.6. ja 21.6.2008), mida siis edasi lükkan. (Ilmaennustus lubanud reedel ka teisipäevaks 32°, aga tänane ennustus ütleb hoopis, et esmaspäeva õhtul hakkab kallama ja teisipäeval on paduvihm.)

Keskpäeva paiku aga selgineb pisut, nii et sean sammud siiski jaama poole; on äkki läinud ka väga soojaks. Rong sõidab pool tundi, ilm muudkui pilvineb, on sihtjaamas kohal kell üks. Sealt ligikaudu 3 km kõndimist. Vahepeal on ristmik, mille juures täpselt ei mäleta, mis tänavast tuleb minna, aga just siis hakkab eestpoolt kaikuma jutukõma, mis peab olema mingi loomaetenduse selgitav tekst ja on suurepärane orientiir. Tiigri tänavaks nimetatud võsavahelisel rajal mõistan, et rõkkav möla kaunistab merilõvide etendust. Kassas pool kaks, mil peaks sees algama jääkarude söötmine. Pilet on ikka pagana kallis (25 €), aga tean, et see on hinda väärt. Kassas on ametis nüüd ka piletikontroll, kes pileti otsa katki käristab nagu veneaegne piletikontroll ühissõidukis.

Jääkarude aediku juures (vt ülalt 21.6.2008 link) on selline rahvasumm, et ainult näen, et jah, kuskil kaugel on jääkarud, aga pildistamispositsioonile jõuda on võimatu. Proovin teiselt poolt ja näen etendust juhtivat tädi selja tagant, kes ronib redeliga aediku nurga peale ja loobib sealt vette kalu. Jääkarusid sealt ei näe. Tulen tulema.

Veedan aega lemmiku­mate loomade (nagu papagoide ja orangu­tanide) seltsis. Fotokal on hakanud tekkima elektriline probleem, et päästikut vajutades pilti ei tee (päästikut pooleldi vajutades teravustab ja mis kõik veel, nagu vaja), aitab see, kui välja lülitada ja aku korraks välja võtta. Seda toimub täna kolm korda (töökoha suvegrillil toimus esimene tähelepandud kord). Tüütu. Katiku ressurssi peaks olema veel küll.

Vahepeal sajab, vean selga vihmamantli ja kinnitan fotokale peale vihmakatted, aga nagu ikka, lõpeb vihm just selsamal momendil, kui ma vihmamantli järel olen uuesti kinni saanud seljakotirihmad ja objektiivikoti uuesti õlale. Orangutane on nüüd kolme asemel neli, üks nooruk varjab end vihma eest koti alla varjudes. Orangutanide lõbustamiseks on üles pandud kapp, kust seest nad saavad tööriistu kasutades maiuspalu õngitseda: kapiseinad on pleksiklaasist, ees on 5 × 1 cm suurused pilud, kust sõrmed sisse ei mahu; keel mahub, aga ei ulata; oksarao külge midagi ei jää. Tuleb vana isane, nätsutades juba kaugelt puukooretükki, ja näitab õige võtte noorukile ette.

Saarmad lippavad aedikus edasi, orangutanilaps satub nendega konflikti (reaktsioonist võiks arvata, et saarmas hammustab), aga olen parajasti ebasoodsa akna juures, hästi ei paista.

Ehitus­tööd käivad, aastaga on tekkinud juurde kotkaste lennutamise plats, kuhu jõuan etenduse lõpuks. Plats on pseudo­keskaja­hõnguline (no kuulge, keskajal olid osavad puus­sepad, mitte sellised kirvest esimest korda käes hoidvad soss-sepad, kes selle amfiteatri kokku klopsinud). [Küsimus laiale ringile: kui keskaja inimene sattunuks äsjastele Eesti keskaja- või hansa­päevadele, kas ta saanuks aru, et need kujutasid keskaega? Ja mida ta neist oma aega naasnuna rääkinuks?] Kotkaid lendab rohkesti, on kapiukse suurusi raisakotkaid ja muid suuri röövlinde. Esinejad kappavad areenil hobustel ja kannavad erandita rihmarohkeid nahkrõivaid ning mõni meesterahvas ka peenelt pöetud habet. Areeni kohal võiksid veel olla peened trossid, mille kandel saaks nad eirata füüsikaseadusi nagu sõjaprintsess Xena.

Kotkatsirkuse taga on uus röövlindude osakond.

Söökla on avatud täpselt kella kaheni, ega hiljem ju prantslane enam lõunat söö. Samas on tekkinud võileiva­automaat (kuigi samasugune võileib nagu tööl võileivaautomaadis on siin ligi kaks korda kallim).

Kokku ligi kolm kilo kaaluvat objektiivi-fotokakere kooslust kandes (käes või lihtsalt rippu) jääb selg kolme tunniga kangeks ja tekib soov heita maha pikali.

Mustal leopardil ja tiigritel on kutsikad. Leopardi­poeg mängib rippuva köiega nagu kass ikka, tiigri­kutsikad ründavad üksteist ja suuri. Tiigrite vastas on Uue Maailma papagoid koos esivõrel rippuva sinilaup-amatsoonpapagoiga, kes vaikselt jutustab pika loo ilmselt milleski, mis tema arvates sarnaneb kõla poolest prantsuse keelega. Sõber ararauna on aarade aedikust üle kantud soldat-aara seltsi.

Papagoi­etendus kulgeb mööda sama rada kui aasta tagasi, ainult et papagoi­juht on jäänud pisut krimpsu. Seekord sätin end kohta, kust peaks rohetiib-aara lõpus madalalt üle lendama, aga ta ei suvatse täna seda­kaudu lennata.





Pingviinijuht on uus.

Nagu öeldakse, saab mingi maa rahva tõelisest olemusest aimu, kui külastada kolme asutust: loomaaedu, surnuaedu ja avalikke käimlaid. Loomaaedu on Prantsusmaal vähe, aga see siin on parim, kus üldse käinud. Surnuaiad on kohutavalt suurte monumentidega ja lagedad, aga igal maal omad kombed. Kes aga arvab, et prantslased on väga peen rahvas, see vaadaku nende avalikke käimlaid. Prill-lauda sealmaal ei tunta, muud eriefektid jätavad varju isegi lauluväljaku terve-vald-võiks-virtsa-lasta-stiilis suurehitised. Vaatepilt meenutab, ütleme, Balti jaama lähirongide hoone või Võidu väljaku meeste käimlat 1980. aastatel.

Jaamas tagasi kümme minutit enne rongi, isegi sõiduplaan jälgib prantsuse stiili, et kirjalik tekst tuleb esitada võimalikult segaselt. Õige perrooni aitab leida see, et perroonide kohal on järgmist rongi näitavad kuvarid.

Lõpuks juba täitsa väsitav neljas kolmekilomeetrine matk tagasi korterisse, läbi bensiinijaama poe.

11.7.09

L, 1047. päev: ehitan

Loen innustavat raamatut vendadest Hortenitest ja üritan pildistada lillekastide kohal hõljuvaid mesilasi. Mõlema ajel asun ehitama rakist, mis näitaks 1:1 makro kaadrit ja teravustasandit. Materjal on keerutatud traat (selline, millega Riia šampusel kork peal püsis), mida on trelli, tangide ja kaitseprillide abil 1 mm terastraadist väga lihtne ise teha. Teen rakise jaoks teise rakise (metarakise?), mille peal saaks juppe vajalikus asendis kokku kinnitada, ja tuvastan, et ega mul tegelikult epoksiidliimi ei ole. Momentliim juppe koos ei hoia, mistõttu kõnnin Kõrgmetsa maksimarketisse ja otsin seal vähemalt kolmveerand tundi jootetõlvikut. Leian, kus riiulis on leeklambid (koos nende gaaskütusega!), suruõhuseadmed ja keevitustarvikud, aga jootetõlvikut netu. Kolmandal läbikammimisel leian, et see on ühe riiuli otsa küljel. Muid elektritarvikuid kah, nagu uus pikendusjuhe selle asemele, mille lüliti enam ei tööta.

Kuigi paljud teadmised ja oskused tulevad elutarkuse kogunedes, ei juhtu seda jootmisoskusega, mis on ikka sama mannetu kui eelmine kord, mil joota üritasin (1994). Jootmisoskus on pärilik küll, aga läks isalt vennale.

Aga rakise pulgad kinnitab täiesti rahuldavalt kokku kahekomponentne metalliliim.

Näen poest naastes kaht harakat, kellest üks on alles noor (väiksem ja saba ei läigi), tema kõrval on harakavanem, kes õpetab, kus lillepeenras on magusaimad palad.

Suguvõsa andmebaasi ümbertõstmine ühest arvutist teise (täiesti töötab, kui installida programm teises arvutis uuesti ja andmefailid vanadega üle kirjutada, heheh). Leian üles salasõnaga originaalplaadi, mida viimati nägin kaks aastat tagasi; ongi täpselt samas kohas (ega tegelikult mu korteris neid kohti eriti palju ei olegi, kus võiksid asjad olla). Vista kohe kindlasti ei ole ette nähtud Win 3.1 programmide käitamiseks. Rõõmustan pärast mõne iidse dll-faili lisamist, sest programm hakkab üpris rahuldaval viisil tööle.

Auto+Technik Museum SinsheimTänasel Sinsheimi pildil on jalaväelane viljarikkast Venest. Ärge sellel pildil suurendamiseks klõpsake, pärast ei saa enam rahus magada.

10.7.09

R, 1046. päev: ja kuri põdur, ei märgand, mil tuli saatuslik kuul

Fotoka kasutusjuhendi abil saan selgeks, mismoodi valgetasakaalu õigesti paika pannakse; ongi nii, et „kui miski ei aita, vaadake instruktsiooni”! Samas avastan, et piltidel on uus tolmukübe kohas, kus enne ei olnud. Nüüd aga on mul suur „tormituule tekitamise” kummipuhur, millega – taas kasutusjuhendist järge ajades – sensori puhastan. Tulemuseks on see, et uus tolmukübe on läinud, aga vana kella-nelja-asendi kübe on tagasi ning samuti on keskele üles tekkinud uus kübe! Järgmine kord peaksin proovima hoida fotokat asendis, et puhastamisel satuksid võimalikud uued tolmukübemed pildi vasakusse alumisse ossa, kus need nii põik- kui ka püstpildil kõige vähem välja paistavad.

Lähen täna tavalisest varem tööle: enne lõunat on vaja kaks rasket dokumenti tõlkida ja kell 10 peaks olema koosolek. Tõsi, ühtki märki, et koosolek tõesti toimuks, ma ei tuvasta.

Lõunal koos praeguse ja endise toakaaslasega. Viimane läheb homme Pariisi U2 kontserdile, rongiga, ja esimene tegeleb aruandega, mis lahkab 2006. a toimunud haruldast liiki raudteeõnnetust, kus kaks rongi sõitsid ninapidi kokku. Küsin, ega juhuslikult olnud asjasse segatud Edelaraudtee. Jutuks tuleb ka National Geographicu saade prantsuse rongist, mis ei saanud pidama (vt kirjeldus 20.1. sissekandes).

Joondan mälu jaoks pikka aruannet, mille toimetaja on ilmselt vaadanud, et ahh, mõnus vohav kantseliit, jätamegi selliseks, ei ole isegi valesid termineid parandanud. No mällu sellisena see minna ei saa, muidu on järgmine aasta tulemus sama kehv.

Kõrvaltoa lätlane on puhkuselt tagasi ja laulab. Laul on I am sailing, I am sailing, mis toob mõistagi meelde koha sarjast Men Behaving Badly. (Vaatan selle leitud lingi mõjul YouTube'ist õhtul pikalt sarja juppe. 1990. aastad tulevad meelde.)

Kõrgmetsa maksimarketis ringikõndimine, filmid Die Gustloff ja paiguti kõrvalmajas filmitud film. Esimesel läbivaatamisel tunnen ära mitmeid kõrvalmaja vaateid, nagu mu töömajani viinud toru otsas olnud trepp, koridor vaatega raudpostide vahel seisvale ja suisa töömaja kõrval olevale tiivale, Demi Moore'i kabinett tiivas, mida enam ei ole, ja koguni restoran on nn sinises salongis, kus umbes aasta tagasi tegutses töömaja kohvik ja mille asemel seisab praegu suur ekskavaator. Filmi peamise tegevuskoha fuajee (mida näeb filmis palju kordi) on filmitud punase silla kõrval linnateatris. Filmi peamine võlu ongi visuaalne pool (1960. aastad enne seda, kui algasid kuumad kuuekümnendad). Filmis suitsetavad kõik nagu korstnad, mis seegi lisab autentsuse atmosfääri. Michael Caine on osav vana koristaja (otsige üles Panso reisiraamat „Maailm arlekiini kuues” ja lugege sealt, mida ta tollal veel noore Michael Caine'i kohta kirjutab!) ja Demi Moore on naispeategelane. Kuigi omaette mängivad mõlemad toredasti, ei laabu kokkumäng suurt eriti, ning eriti õõvastav on see, kuidas filmi alguses ja lõpus kannab Demi Moore grimmi, mis peaks tegema teda 85-aastaseks. Pigem on ta rohkem nagu vähemalt 185-aastane; filmitegijad võinuks mõelda, kas selline vaade jääb filmivaatajat kummitama või mitte. Miks ei võinuks vanaproua rollis üles astuda mõni kena päris vanainimene? No ei mõista. Kui ma peaksin järgmine kord mõnes teises filmis Demi Moore'i nägema, siis tuleb see kole pilt jälle silme ette.

Auto+Technik Museum SinsheimTänasel Sinsheimi pildil on nukker sõdur.

9.7.09

N, 1045. päev: elektriliste seadmetega putukad

Liftis korrus altpoolt peale tädi laastupuru täis akvaariumiga. Bussis tädi hiiglasliku saksa lambakoeraga. Ei, suukorvi ei ole [ühelgi neist].

(Saksamaa linnas Rottweilis on muide rottweileri kuju, mida aga ei ole tarvilikuks pidanud mainida ei saksa ega inglise Wikipedia artikkel, rääkimata viimati Frankfurdi lennujaamast ostetud Saksamaa linnade teejuhist, kus iga vaatamisväärt linna kohta kahel leheküljel paaritunnise jalutuskäigu kirjeldus.)

Naabermaja kahe torni vaheline osa on lõunaks laskunud täitsa maapinna lähedale. Lammutussodi on ühes I korruse jäänuse nurgas toetatud vastu akent, kust see on oma raskuse mõjul mõistagi läbi tulnud. Tudengiajal käisime vaatamas eeskujulikku ehitusplatsi, mida vaatepilt ei meenuta. Võib-olla meenutab vaatepilt kirjeldust, kuidas võeti maha metsatukk, mille kohale ehitati mu alma mater'i konverentsikeskus: metsatukka tormas mituteist mootorsaega meest ja saagisid puid täiesti suvaliselt, kuni kõik puud olid maas. Keegi surma ega isegi viga ei saanud, üllatus-üllatus. Vähemalt kord päevas teen möödumisel pilti; küll ma need ka siia panen.

Keegi helilooja võiks kirjutada meeldejääva viisi sellele mõneleheküljesele litaaniale, mille pudinaid ma nädalast nädalasse õigeks parandan, siis ehk jääks ka välistõlkijaile meelde.

Õhtul käin postkontoris saatmas fotopoodi tagasi liigset filtrit. Pisim postipakk on liiga suur, saadetis selle sees loksub ja koliseb. Proovin voltida saatekirja koopiast tasku, aga filter selles ei püsi. Käepärastest materjalidest (voldik „Kas teate, et saate tellida oma pildiga postmargi?”, 3 tk) voldin lõõtsad, mis filtrit karbi põhajs hoiavad.

Jaamapoes. Hapupiimal on peal araabiakeelsed sildid.

Auto+Technik Museum SinsheimSinsheimi loomad jätkuvad.

8.7.09

K, 1044. päev: kolmapäev, aga mitte Kesknädal

Hommikul järgmise lühireisi rongipiletid ja hotellibroneering. Google Maps kuvab hotelliesist tänavavaates ja noh... loodame, et tegelikkus on parem.

Küljendus on töödelnud faili uuesti, seekord õiget faili, ja tulemus on ilus.

Saan bussis läbi Kreutzwaldi „Lembitu”, mis on see kummaline teos eesti kirjanduses, mida 42 aastat (alatest postuumsest avaldamisest 1885) ülistati teiseks „Kalevipojaks”, kuni noor tudeng Ado Säärits avastas 1927 ülistajate suureks piinlikkuseks, et 8/9 Kreutzwaldi „Lembitust” langeb kokku šveitslase Josef Viktor Widmanni eepilise luuleteosega „Buddha” (1869), mida Kreutzwald on Eesti oludesse mugandanud ja tõekspidamisi pisut ringi teinud; sellest ilmus 2003 põhjalik uurimus. Jõuline, aga segasevõitu ning Lembitu eksirännakutest puudub oluline jupp, vähemalt esmatrükis.

Täna saabub fotopoe pakk (mille tellisin mai keskel): no ühe tellitud filtri asemel on kaks ja kahe adapterrõnga asemel üks.

Ühendust võtab sugulane, kellest ma täpselt ei tea, kas see on see sugulane, keda Google tunneb võtmes „grupiviisiline relvastatud röövimine” ja „president ei andnud armu”, või tema vend, mistõttu vastan väga ettevaatlikult. Järelekontrollimine seletab, et siiski vend.

Ükspäev, kui ei olnudki vihma sadanud, mõtlesin, et peaks äkki lilli kastma, aga igaks juhuks vaatasin alla – korrus allpool oli täpselt vasakpoolse kasti all rõduserval röötsakil napis riietuses portugali vanahärra, kes rääkis telefoniga. Ta oli seal ja rääkis kolm tundi, mistõttu kastmine jäi ära, sest ujukist parem veemahuti täitumise tunnus on see, kui ülevoolust hakkab vett välja sorisema.

Veehuvilistele veega seotud uhhuu loetelu. Nagu näete, on seal ka magnetiga katlakivieemaldid ja vee „ioniseerimine”, mida esimest saab Eestis osta ehitustarvete kauplusest ja teise seadmed olid olemas vähemalt Mustika Prismas.

Auto+Technik Museum SinsheimTänaselt Sinsheimi pildilt on näha, et õuduste galeriis on ka loomi, mitte ainult inimesed.

7.7.09

T, 1043. päev: teisipäev

Pean üle kontrollima, kas küljendus on sisse viinud pikka dokumenti vajalikud neli vormistusmuudatust. Näen, et on, aga veel näen, et agara kopipeistiga on tõmmatud vesi peale kõigi linkide käändeile, ja siis leian, nagu oleks saladuslikult, aga süstemaatiliselt parandatud tagasi termin, mis minu käest läks välja kindlalt teistsugusena. Mujalgi on märke sellest, nagu oleks kopitud juppe dokumendi mu toimetamise eelsest versioonist. Et mu käest väljunud versioon on õnnelikul kombel alles, võrdlen kaht faili ja ossa pirakas: muudatused on tehtud vanasse versiooni... mu toimetusetöö on seega läinud kõik korstnasse... Saadan meili, et palun tehke uuesti ja seekord õigesse faili (mis mul on juhuslikult veel alles), koos selgitusega, et käänetega keelest käänete ärajätmine on sama jäle kui eessõnadega keelest eessõnade ärajätmine, palun ärge nii enam tehke.

Bussis jätkan Kreutzwaldi poeemi „Lembitu” lugemist (nagu ikka PDF-raamatutega, ei mäleta, kuhu jäi järg, nii et enamik aega kulub järje otsimisele). Vahepeal Vabadussõja võidusamba avamisel ja laulupeo I päeval kuuldud Sisaski oratoorium „Pro patria”, mille sarnasust ma 22.6. juba kurtsin, on täpselt sama rütmiga! Küll aga häirib, kui vaimukõrvas esitavad poeemi teksti valikkoorid!!

Tänagi sajab mitu tugevat hoovihmasabinat, lilli ei pea kastma.

Eesti selts võib rahuneda ka jürikuisel geopeitusel mu tehtud piltide pärast. Praakpildid – kuidas inimesed söövad, põsed punnis, ilme keskendunud; üldsegi mitte nagu kõikuva Medvedevi pildid – olid varundamiseni välja rookimata, aga kestvale säilitamisele kuulub üldiselt ainult sama nagis ja smugmugis avaldatud paremik + mõni inimesteta loodusvõte.

Auto+Technik Museum SinsheimLõpuks jälle Sinsheimi pilt. Nüüd oleme poole peal.

6.7.09

E, 1042. päev: käime katuseid mööda

Reedeõhtune kirsside ajamine rõivastele ja nädalavahetuse kuuma ilma suverõivad on tekitanud olukorra, et mul on hommikul kaasas siinmaal kehtivat sularaha täpselt 0,10 € (sest kõik ülejäänu jäi teistesse taskutesse/riiuli peale) ja pean enne lõunat minema pangaautomaadi juurde. Muidugi ei viitsi ja loodan vastu pidada õhtuni, ent ootamine on pikk, sest ega abi ole ka näiteks võileiva- ega mahlaautomaadist.

Päeval väga tugev sabin vihma. Kõrvalmaja lammutamisel on kadunud üks nurk ja kuigi lammutamist on ikka huvitav vaadata, tuntub, et väga hästi võivad kõikuvad betoon- ja raudpostid kukkuda all kartmatult askeldavate töömeeste, näiteks nende peale, kes kohe lammutuskoha all seisavad ja tolmu voolikust kastavad.

Toanaaber loeb uudist, et Ryanair hakkab müüa seisukohti, ja mul tekib mõte, et miks üldse taburetid, pandagu inimesed püstsetesse kastidesse, saab automaatselt käidelda ja mihuke kokkuhoid. Kastid võiksid olla pealtvaates kuusnurga kujulised, hoiab ruumi veel enam kokku. Kastides võiks olla ka langevari, siis ei peaks lennuk sihtkohas maandumagi, veel mihuke kokkuhoid. Arutleme teemadel, kes võtab vähem ruumi, kas istuv, seisev või lamav reisija; kuidas saaks reisijaid kõige paremini virnastada; kuidas kahjustab istuva reisija reieluu pikkus reisilennuki majandamist; ja mis seisus on Eesti Õhu progressiivsed ponnistused teha istmevahe reieluu pikkusest kitsam. Kui avan sama uudise eesti versiooni, siis mida näen, kommentaarides ongi mu kastimõttele tulnud ka muid inimesi.

Bussipeatuses on portugaallane, kes räägib telefoni vabakäeseadmega. Usutavasti ei ole see sisse lülitatud. Seejärel istub bussis mu kõrvale (ja läheb narkokeskuse juures maha) teine, kes vehib ja räägib nähtamatu sõbra Pedruga (Pedru pidavat olema portugali kultuuris tähtis isik, teavad asjatundjad).

Kõrgmetsa maksimarketist 2-kihiseid DVD-toorikuid juurde, läbi toidupoest ja kuigi ähvardavad pilved on pööranud palju lähemale, kui lootsin, saan korterisse kuiva nahaga.

Et kohalikus lehes midagi kirjutada ei ole, on palju ruumi pühendatud nädalavahetuse krimiuudistele: kes sõitis kus ja täpselt kuidas end surnuks, kes põgenes kus väikelinnas üle katuste ning kuidas saadi tagaajamisega kätte tänavu juba 14 bensiinijaama röövinud 43-aastane prantslane, kes sõitis lilla mootorrattaga.

Auto+Technik Museum SinsheimSinsheimi pildil on täna sõdurimeigi näide.

5.7.09

P, 1041. päev: laulupidu jätkub

...ja samuti kohaliku internetiteenuse pakkuja viis katkestada side voogedastuse algamisel.

Kirjutan oma kevadise kursuse viimaseid tagasisidesid, mis on senini saatmata (me bad!), aga nüüd on need valmis ja üleval (parem hilja kui mitte kunagi).

Täna on natuke vähem kuum kui sel nädalal, toas tuleb higi ihule ainult mõneks tunniks päeval.

Õhtuks on ühendus püsinud viis tundi järjest üleval, meeleolu on ülev. Kes mind publikus nägi, see teadku, et ka ma ise imestasin mitu korda, et näe, olen publikus!

Rahulolevana kuulen, et ka täna, teisel päeval, teadustab Anu Lamp, kelle diktsioon on nõnda selge, et ta ju suisa õpetab seda näitlejatele. Ilm on ilus ja ometi kord saan laulupidu vaadata ilma mõtlemata, kuidas ma seda kõige paremini pildi peale püüan (võttenurk ja filtrid ja valgus jne). Kõlab koorilauluklassika ning nii mõnelgi korral hakkan kaasa laulma, kuigi ma ei suuda tuvastada, mis häält. Ainus hääl, mida ma kooris ametlikult laulnud ei ole, on sopran. („Ametlikult” seepärast, et kui laulupeol pandi segakoorid seisma nii, et samal real mehed taga ja naised ees (laululava igale astmereale mahub seisma kaks rida inimesi), siis eks me laulsime naiskoorilaule väga kõrge falsetiga kaasa: ema viis hälli HEI... [kole kõrge noot] ...namaale, alle-aa, alle-aa, kandis KII- [teine!] ...gu kesa peale, alle-aa-aa-all-LEE... [nii kõrge noot, et pooleldi juba ultraheli] ...aa. Aga lõbus oli.)

Mu laulupeokogemuse hulka kuulub ka juhtum, kuidas koor, kes traditsiooniliselt üldjuhte pärjatab ja õhku loobib, magas finaali alguse maha, et oli põõsa vilus rahulik õllejoomine, äkki keegi hüüatab: „Juba laulavad!!” ja siis kiirustati kohale ja jäädi Ellerheina ette, sest oma kohale ei mahtunud.



Avastan, et olen umbes 20 aastat arvanud laulu „Ta lendab mesipuu poole” heliloojaks Peep Sarapiku asemel Mart Siimerit. Kunagi 1991. aastal pidin korjama koorirepertuaaris olnud lugude autorite elu- ja surma-aastaid (kõikvõimalikest teatmeteostest rahvusraamatukogu teatmesaalis!) ning siis sattusin selle küsimusega Siimeri koori teise dirigendi juurde, kes imestas mu küsimuse peale, et „kolmapäeval oli ta veel täiesti elus”. Eks küsimus oligi kohatu, sest siis oli veel elus ka varalahkunud Peep Sarapik ise. Mart Siimer on praegugi ilusti elu ja tervise juures, nagu teleülekandest näha. [Ja selle olen hoopis unustanud, et kohtasin teda 2007. a meditsiiniseminaril, kus ma pidasin ettekannet ja ta juhatas ümarlauavestlust.]

Laine Jänese kileda kõne ajal lähen kööki ja leian, et eile on jäänud külmikuuks irvakile ning jahutada üritav külmik on kasvatanud sügavkülmikusahtli peale nii paksu jääkorra, et uks ei lähegi enam kinni! Mis teha, tuleb üles sulatada. Jääd saab vähemalt kilo.

Ja siis paar tõrvatilka kah, sest kui ainult ülevoolavalt kiita, siis kesse usub. Peo lõpus, enne veel kui lauljail laulu „Mu isamaa on minu arm” järel silmast pisar pühitud, kerkib pukki Eri Klas ja hakkab juhatama reibast, lummust purustavat marssi „Kas tunned maad”, nagu mäletamisi tehti Vene ajal, 1987. aastal noorte peo lõpus, et laulupeolised ei saaks laulda Ernesaksa laulu mitu korda (nagu 1985. aastal ja varem). Ja inimestele meeldib!! Ei no ma ei tea. Massihüsteeria on ikka kole, nagu 1994. a laulupeol, mil hümni järel kõlas miski kirikulaul ja kogu plats peale minu tõusis püsti ja ma pidin ümberkaudseile kinnitama, et koraali ajal ei seista. — Ja ülekande kaadripikkus: lauljaid näidati suurplaanis kõige rohkem kolm-neli sekundit – näeb, et jah laulavad, aga kui tahta imetella laulust kaunistet nägusid kauem, siis käib pilt volks! juba mujale. See on laulupidu, mitte muusikavideo! — Ja siis see laulupeo pealkiri, „ÜhesHingamine” – selline suhtumine siis õigekirja! Miks mitte lahku või kokku ilma äkilise suurtäheta sõna keskel, mis ju jätab mulje, et kui laulupeo nimes võis, siis miks mujal ei või! (Rääkimata nimetusest üldse: kui kuulsin esimest korda sõna „ÜhesHingamine”, siis ei osanud ma üldse arvata, et räägitakse laulupeost, ja algul mõtlesin, et jutuks on kas Jaan Tätte uus luulekogu või on leiutatud eesti vaste mõistele grupiseks. – No offence! sest noh inimestest, kes midagi rohkem teha ei suuda kui sellist kirjapilti leiutada, tuleb ju ka aru saada. Võrdsed võimalused.) Sellega haletamine lõpeb.

Õhtul jõeorus ööbik.

Piltide varundamine jätkub, jõuan õhtuks 2008. a lõpuni. Eesti selts võib nüüd rahulikult hingata, sest jõulupeo praakpildid on lõplikult hävitatud.