- et reisifirma on meie ja veel 9 inimese broneeringule märkinud bussi väljumispaiga valesti;
- et äraminek on ajastatud nõnda, et buss läbib õhtul poolt kilomeetrit parkimiskohast väravani 51 minutit;
- ja et Vene sõjaaegse lennuki lennutamise ajal rõkatatakse mögafonidest N. Liidu hümni – just-just, seda, kus vabade riikide murdmatu liidu loond rahvaste tahtel suur Venemaa hõim, mitte selle praegust versiooni, kus Venemaa on püha deržaava. Vene hümnist olin väga tõsiselt rabatud ja seda ma nõnda ei jäta. Tunne-Väldo peab Euroopa Parlamendis algatatud asja igal juhul jätkama, et edaspidi muutuks kunagise N. Liidu lennuki lennu ajal – isegi kui see enam ei lenda Klimovi mootori mürinal, sest töökorras Klimovi mootoreid enam ei ole – N. Liidu hümni esitamine sama mõeldamatuks kui sõnadega Deutschland, Deutschland, über alles Saksa hümni mängimine mõne sõjaaegse Saksa lennuki lennutamise ajal.
Kuigi tehtud piltide arv 855 pilti (kolmel mälukaardil) on praeguse fotokaga suurim päevane pildiarv, ei murra see mu 7. maist 2005 püsivat rekordit 872 pilti päevas (tollal valmis algupärane dokumentaalseeria „Tartu maantee”). Nagu teada, on mu fotoka sensoril nn kella 4 asendis tolmulätakas, mida ma käsitsi eemaldada ei riski (et mitte tekitada sensorile rohkem sodi) ja mis heledal taustal nagu pilved välja paistab – seepärast ei saa lennukipilte näidata, enne kui see on eemaldatud, mis on kestnud poolteist nädalat. 120–400 mm objektiivi ja fotoka vihmakatted kulusid marjaks ära, sest hoovihma ajal olin üks väheseid, kes pildistamist jätkas.
* * *
Teisipäevaste kuulduse järgi käinud näitusel (kokku) 350 000–380 000 inimest ja laupäeval ka hr Sarkozy isiklikult. (Kui teil on brauseris Google'i otsinguriba, klõbistage otsingukasti nimi Sarkozy ja vaadake, mis enimotsitud vasteid Google pakub: Sarkozy drunk, Sarkozy jokes, Sarkozy salary, Sarkozy rolex, Sarkozy wife, Sarkozy height. Poliitika inimesi ei huvita, eks ju.)
Teistel andmetel käis näitusel 140 000 ärikülalist ja pühapäeval ilusa ilmaga 100 000 eraisikut, kokku 360 000 külalist, mis teeb reede ja laupäeva osaks kokku 220 000 eraisikut. Kolmandatel andmetel käis laupäeval näitusel 110 000 inimest.
Nagu näha, arvud ei klapi ja üleüldse on huvitav, kuidas on külastajate arv teada ainult kümne tuhande täpsusega, kui igal piletil oli ise vöötkood ja põhimõtteliselt oli seega teada, mitu inimest oli korraga platsil. Aga see on ju Prantsusmaa, eks ju.
* * *
Elamusrohke päev algab taksoga (millest ma ei mäleta midagi) ja siis bussi ootamisega kesklinna servas parklas. Kahtlasel kombel on platsil tühjus, bussi ei paista, paar-kolm inimest ootab veel ja käib igaüks põõsas kusel. Inimesi tuleb ajapikku juurde, aga bussi ikka ei paista. Kella viiest sõidavad linnaliini bussid depoost välja. Siis saab ühel kohalikul kannatus otsa, ta helistab kuhugi üpris kurja häälega. Meie suureks õnneks on seltskonnas üks ingliskeelne vanaonu, kellele jutt inglise keeles üle räägitakse. Kell 5.26 buss lõpuks tuleb ja ennäe, meie kohad on seal olemas. Bussimeeskond koosneb umbprantsuskeelsest juhist ja reisisaatjast, keda nimetame kelneriks, sest ta saalib pidevalt kohtade ja kohvimasina vahet.
Pileti paremas servas on musta markeriga mõlemalt poolt ülesoditud ja esiküljelt korrektuuriteibiga hoolikalt kinniplätserdatud hind. Sellest ei ole aidanud, sest esiteks paistab teibi alt reljeefsena arv 10.00 ning pealegi on hind trükitud veel suuremana ka vasakusse osasse. Nimelt hind, mida pileti eest eraldi juurde nõuti, oli 12.00. Aga no kust reisifirma ikka oma kopika saab.
Pileti peal on kirjad, et kui keegi on piletit paljundanud, siis sisse lastakse ainult esimene sama vöötkoodiga pileti omanik.
Sõit Le Bourget'sse (mis on Pariisi eeslinn, Pariis ise mitte) läheb seiklusteta. Kiirtee on nagu kiirtee ikka. Vahepeal on jalasirutuspaus ehk kollektiivne kuselkäik kiirteeäärses söögikohas. Juht ja kelner korjavad bussi peale ka ühe prantsuse tibi, kes jääb pärast Le Bourget's bussi ja on õhtuks kadunud.Pariisi ring-kiirtee on ainus mu nähtud kiirtee, kus puuokste kasvu piiravad möödasõitvad sõidukid. Meenutagem Tallinn-Tartu maantee ääres Ardu ja Anna vahel tehtud lageraiet – ja siin kasvavad puud kohe põrkepiirde taga.
Ummik algab umbes kaks kilomeetrit enne sissepääsu ja seal me siis liigume teokiirusega väga hulk aega, paremal lennuvälja tara ja vasakul kiirteeäärne võsa. Kui Nõlvak peaks ka järgmiseks aastaks talgukampaaniat korraldama, siis pakun välja mõtte „Pariis puhtaks!”.Lõpuks pääseb buss parklaväravast sisse ja sõidab kohta otsides ringi. Koht on täitsa tagumises nurgas ja tuleb meelde jätta. Ütlen hiiglaslikku platsi ümbritsevate põõsaste kohta, et need põõsad saavad õhtul alles vatti näha. Siis loetakse sõnad peale, et tagasisõit algab kell 18.45, mida üle küsime. Jalutuskäik parkimiskohast välisväravani on pool kilomeetrit, sealt jalakäijate sissepääsuni teist samapalju. Rahvast on kui murdu. Värava eel on mitu türklast, kes pakuvad eelmüügist ostetud pileteid natuke kallimalt kui eelmüügist ja natuke odavamalt kui kassast. Politsei ei tee välja: no mis parata, kui inimesed ei saanud tulla ja oma piletid naabrimehel maha lasevad müüa.
Käime vaatame esimeses hallis natuke ringi, veendume, et nännivalik on väga mage (ei osta midagi, isegi mitte A330 mudelit, millega saaks mängida vannis või mõnes muus veekogus, nagu koolieelikuea lõpus oli üks parimaid mänge see, kuidas metsavaht Müller jäi rongi alla), siis suundume lennuvälja perrooni poole, kus seisavad väljapandud lennukid. Selleks tuleb läbida suur näitusehall, mille läbikäik on sellise inimmassi jaoks liiga kitsas. Mul läheb jalatsipael lahti ja igal teisel sammul tuleb seda järel- ja kõrvalkõndijate jalge alt välja kiskuda. Mõtlen, mis juhtub, kui peaks puhkema tulekahi. Kole mõte, parem ei mõtle. E – kes on üle elanud suurlinna metroos puhkenud paanika ja seega teab – mõtleb, mis juhtuks, kui peaks lahti pääsema paanika, ja parem ka seda koledat mõtet edasi ei mõtle.
Platsil on halliga võrreldes suhteline inimhõredus. Vaatame siin, vaatame seal ja siis jõuame kohta, kus peaks eriti hästi näha olema. Panen fotoka ette teleobjektiivi. Vilistavate politseinike hulk teeb inimeste sekka viiekümnemeetrise koridori, kust veetakse läbi lennukeid, mis hiljem lendama hakkavad. Kogemustest on õpitud, et lennundusnäitustel ei ole hea, kui lennukid lendavad inimeste kohal, nõnda et nad lendavad eemal (sh hiljem parkla kohal). Kuigi lennuväli on maandumisraja poole kaldu ja tagumine osa üle eesseisjate peade seetõttu näha, jääb üks hoone just selle koha ette, kus enamik lennukeid rattad maha paneb.
Lendamine kestab ligi kolm tundi. Suhtun väljajagatud lendlehtedel olevasse loetellu skepsisega (ja nii lähebki, kõik lubatud lennukid ei lenda: näiteks originaalmootoritega Šveitsi lennukit Junkers Ju 52/3m g4e ei paista ega kosta ning kuigi üks Airbus A380 on väljas ja teine ruleerib, ei näe seda lendamas muidu kui kümnekonna kilomeetri kaugusel Charles de Gaulle'ist õhku tõusmas), kuid siiski on tore ja saab huvitavaid pilte ning 25 minutit videot, sh E esimesed videoülesvõtted.
Vahepeal sajab päris tugevat hoovihma, mis ajab suure osa inimesi ära. Võtan aga fotoka ja objektiivi vihmakatted ja jätkan pildistamist.
Eurocopter Tigre
Mööda sõidab E-3F AWACS
E-3F AWACS
Venelaste seekordne suur tõmbenumber Suhhoi S100, mille Vene panus on mu arusaama järgi odav tööjõud kokkupanekul (muidugi oleks tore, kui ma eksiksin). Panus tehti isegi nii suur, et kohal ei olnud ühtki Vene sõjalennukitki, kuigi näituse ametliku meestesärgi pildil on. Erinevalt 1973. ja 1989. a Le Bourget' sündmustest maandus lennuk ühes tükis, õiges asendis ja maandumisrajale.
Suhhoi S100
Eurofighter Typhoon
Eurofighter Typhoon
F-18F Super Hornet. Austraallased võivad nüüd rahulikult magada, sest ei ole karta enam allajäämist Indoneesia lennukitele (tõsiselt).
C-130J Super Hercules
OV-10 Bronco
Siis selgub, et Le Bourget' muuseum on rahvast tulvil, ja sinna me ei lähe. Kõnnime vaikselt tagasi hallide poole, otsides kohta, kus antaks süüa midagi muud kui surnukspiinatud partide maksast võileibu või päev läbi soojas olnud sushit. Kemmergute osas valitseb hallides suur sooline ebavõrdsus; kõige ontlikum on muide Jaapani boksi taga. Hallide vahel kõndides selgub, et lennuetenduse viimane osa on hilinenud ja veel toimub:
Patrouille de France
Kui võileib peaaegu söödud, kuulen mitme suure kolbmootori plödinat ja mul hakkab korraga õue väga kiire:
B-17G-85-VE Fortress #44-8846 "Pink Lady" ehk sama lennuk kui möödunud aastal näitusel Wings and Wheels
Siis on mõningasi eriarvamusi selle üle, mis kell on tagasisõit. Üldiselt kella viiest hakatakse poode kinni panema; Aviation Weeki boks on, nagu kogu sama hallgi, täiesti inimtühi (täiesti tühi on ka USA sõjaväe boks). Leti peal lebavad tellimise sooduspakkumise lehed, mida ma näituselt lootsin leida. Teisest putkast kaasa võileivad (saan harjutada prantsuse keelt: Deux... DEUX sandwiches!).
Pool tunnikest kulub parklasse tagasi matkamisele (lennukeid veel lendab, parkla kohal), kus oleme kella kuuest. Sel kellaajal on inimeste ja autode vool pidev ja väga selgelt platsilt välja suunatud, aga ummikut veel ei ole. Me muide ei ole bussis esimesed inimesed.
Kella seitsme paiku paneb buss hääled sisse ja järgmised 51 minutit veedame värava poole nihkudes (kuhu on 500 meetrit, meenutagem), sest vahepeal on tekkinud ummik. Ei mõista, miks ei võinuks väljasõit olla kell viis, saanuks siis ära ummikuta.
Aknast paistab, kuidas üht autot suisa lükatakse kätejõul. Leiutan vaatepildile juurde loo, et autot lükkav noormees on ees kõrvalistmel istuva nooriku peigmehekandidaat, roolis on tulevane ämm ja tagaistmel pikutab tulevane äi ning kandidaadile on antud ülesanne lükata ja näidata, kas on ikka vääriline peigmees.Bussi kelner küsib, mis film peale panna, kas nt Chti-film. Tagantpoolt kostab rõõmsat pominat, et Chti, Chti jah, ning peale pannaksegi Die Hard 4, prantsuse keelde dubleeritud. Bruce Willis räägib nii peenelt prantsuse keelt, et kole kohe. Teise rea vanamehed aga naudivad filmi ja kõõksuvad naerda, osaliselt ilmselt seetõttu, et bussi kelner on käima lükanud õlleäri.
Tagasisõit möödub peamiselt une hõlmas. Peatugi on mu kaela kohal ja varsti tekib tunne, et natuke veel, ja mu pea murdub otsast. Prantsuse kiirteedel on iga mõnekümne kilomeetri järel teemaksu kogumise kohad, kus buss pidurdab ja vajalikud mündid annab. Iga kord ärkan üles. Kolmanda korra järel, kui on juba üsna hämar, on ees silt, et kohani, kus kiirtee ära lõpeb ja kust edasi on veel tund aega sõita, on veel 210 km! Ent uni tuleb jälle.
Päris pimedas peatub buss – pärast kaardilt näen, et kunagise väga suure lahingutandri ja veel muistsema üle-euroopalise orjaturu lähedal – arrêt de pipi jaoks. Mulle jätab Prantsuse kiirtee äärne tüüpiline peldik tohutu mulje: sellel on kaks poolt, meeste ja naiste, on esisein, on külg- ja vaheseinad, aga tagaseina asemel on otse vaba käik põõsastesse!! Ja kõige pärjaks rõkkab kõlaritest muusika, mis on... – ei midagi muud kui... – Spice Girlsi Wannabe!!! Kokku milline positiivne elamus, kergendus ihule ja hingele! ☺
Reisi lõpus käib kelner ringi kilekotiga, kuhu kogub annetusi bussijuhi jaoks. No ei, tänan, kui algul jäetakse pooleks tunniks kuivama ja külmetama ning siis ajastatakse ärasõit suurimasse ummikusse.
Buss jõuab siinmaal tagasi tugevasti pärast keskööd. Läheme maha bussi tegelikus lähtekohas ja üritan tellida taksot. Arvake ära, kas taksofirma, mille juhid ei tea, kus on lennujaam, teab, kus on see suurparkla? Lõpuks saab mu prantsuse keel otsa ja lähen üle inglise keelele. Võlusõna on „toll”, mille hoone on kohe parkla taga.
No comments:
Post a Comment