31.8.14

P, 2672. päev: toas

Eilsete metsapiltide kiire töötlemine: võtsin mitmeid pildikolmikuid, mille sobivad seaded salvestan uue eelseadena (nende võtmiseks on eelseade ka fotokal – ISO 200, pilves, 6 kdr/s, kahvelvõte 0, –2 ja +2 EV – keera programminupp ainult asendisse C3, hoia fotokas paigal ja vajuta päästikule). Suurema liitsäripanoraami üksikpildid valmistan automaatse partiitöötlusena (selgub, et selles saab nimelt kasutada eelseadeid). Liitsäripanoraamide säri ühtlustan täna uutmoodi: kuigi AutoStich suudab tasandada heledust mingil määral ise, on hea, kui heledus on paigas kohe, juba enne tiff-eksporti. Lr-s on spetsiaalne säri ühtlustamise funktsioon (otsetee Ctrl-Shift-Alt-m); see on ainult menüü ilmutusseadetes, paremklõpsuga ilmuvas ilmutusseadetes ei ole (mis seletab, kuidas see üksvahe nagu oli, aga pärast kadus, sest kesse tavalisest menüüst midagi otsib!). Et valin aga pildikolmikute vastavad pildid (nt kõik normaalse säriga või kõik ülevalgustatud või kõik alavalgustatud võtted), vajutan mitme käega hoolikalt klahve valides Ctrl-Shift-Alt-m ja Lr ühtlustab säri, kus vaja. Lihtsam kui seada säritus võtte ajal käsitsi (sest seda peab siis enne mõõtma).

Ja, muide, piltidel on narratiiviga seotud programm ja teemade kaupa ilme olemas: algul nurga tagant ootamatu avarus, taga piiramas metsane mäenõlv, ühel pool punane kalju ja teisel pool punasest kivist linnusevaremed; need on särava liitsäriga. Edasi hämar metsaoja ja sellel tillukeste jugade kaskaad (seal oli ikka nii hämar, et mine või statiiviga uuesti), nendel piltidel on tugev vinjett ehk servad peituvad hämarusse. Lõpuks kalju otsast vaated, mis on uuesti liitsäri. Paljud pildid on laiformaadis ehk kuvasuhtega 16 : 9.

30.8.14

L, 2671. päev: metsas

Väikematk naaberlinna kaljumetsa.

Vahetud muljed on vastakad: algul on huvitav, aga märg; edasi on kuiv ja sõida või rattaga, aga need teed on lausa igavad. Kohati on metsas kisa nagu vene ajal Aegviidu metsas*.

* Päris täpselt teadmata, kaudsetel andmetel; isiklikult kuulsin sellist üle järve kaikuvat hääletugevust umbes 1993 Aegviidu mägedes Jussi järvede ääres, mil piirkond enam vene sõjaväepolügoon ei olnud, aga mil n.ö loodusturism seda ka veel vallutanud ei olnud.

Miinuspool on logistika, sest kilomeetrise jõeoruni tuleb kõndida kolm kilomeetrit mööda jalgrattateed (ja pärast ära), kus samuti on peamised sõitjad tüsedad pensionärid, kes arvavad, et 2 m laiusel teel nad must muud moodi mööda ei saa, kui peavad kella tilistama juba poole kilomeetri kauguselt (nagu ma nende tulekut ähkimisest, rattaraginast ja kõvast lobast ei kuuleks). Ja kui ma eest ei astu, läheb tilin lähenedes järjest sagedamaks nagu nahkhiirel ööliblikaga. Meenub, kuidas neli aastat tagasi peaaegu täpselt samas kohas rattamatkal möödusin samalaadsetest pensionäridest rattatee välimisel sentimeetril, sest – nagu õpetas kogenud autojuht T. – „möödu jalgratturist vähemalt kahe meetri kauguselt, sa ei tea, kuhu poole ta äkki minema hakkab!”


Esimene sihtkoht orust
Niisiis, teen aga kauneid loodusvaateid ja satun metsateele, kus algul kõnnib just täpselt minu ees eakate saksa naispensionäride paar, ühel käes kõnnikepid, teisel on selline hääl, et kaigub mäenõlvadelt. Üritan talitseda teeääre pildistamist ja saada neist ette. Pärast läheb tee väga vesiseks ja libedaks, nad keeravad tagasi.

Kui looduskaunitesse kohtadesse rajatud matkaradade ääres on koopaid, võib mürki võtta, et nende sisemus ja lähiümbrus on kaetud vettinud vetsupaberiga. Seekord näen sellist imeasja, et koopa kõrval põndakul on roigasaed, mille keskel – pange nüüd hästi tähele – troonib üksik tavaline valge WC-pott. Kas see on ka maa küljes kinni või koguni toruga, ma vaatama ei lähe.

Algab siinkandi üks suurimaid joastikke, kus poole kilomeetri peal on umbes seitse või kaheksa juga, suurim neist koguni neli meetrit. Esimesel kahel möllab vesipapp:


Vesipapp
Järgmistel on sälkorgu sadanud roikaid, hämar on ja jalgealune on üsna libe. Tore, et mul ei ole fotokal ees PL-CIR-filtrit, sest see tuleks eest võtta ja oleks oht pillata see porisse.
 
Ühes eriti kitsas kohas on järjest kaks lõdvavõitu rippsilda, millel kohe esimese sammuga selgub, et põikjäikus puudub sillal täiesti (Viljandi sillal on põikjäikus selline, et sõida või rongiga), ja esimese neljaga, et tuleb jääda seisma, oodata, kuni kõikumine lõpeb, ja edasi astuda võimalikult keskele nagu modell poodiumil, jalg jala ette. Mul oli algul fotokas käes, see on hea panna selja peale ja hoida käed vabad.
 
Ühekorra enne koski nägin eestpoolt läbi puude fotokavälku; küllap keeras tulija tagasi, sest kedagi vastu tulemas ei näinud. Varsti pärast rippsildu kuulen, et tagantpoolt järele rühkivad kolm pensionäri kisavad midagi (nende tempo on veidi suurem kui mul, sest ma teen pilte, eks ju). Tädi lehvitab midagi käes ja kuulen küsimust, kas olen midagi kaotanud. Mul on väike fotokott seljas lahti küll, vaatan sisse, aga kõik on selle taskutes, midagi ei puudu. Kõnnin tagasi ja näen, et tädil on käes paberkott.
 
Edasi on täpselt nagu Bläck Rokiti laulus „Engelbert” („proua, kas see on teie porgand?”) – nimelt: „Härra, kas see on teie sai?”
 
Teen suured silmad ja ütlen, et ei ole (mul ei ole esiteks fotokotis saia jaoks ruumi ja teiseks loodan matka läbida ühe söömavahega, vähem tassimist; mul ei ole isegi kaasas vett, et te teaksite, palju kergem).
 
Edasi läheb dialoog veel huvitavamaks: „Aga äkki tahate endale, täitsa värske ja söömata?”
 
Muidugi mõtlen, et metsas maast leitud saia ma ei söö, ja muidugi seda ma ei ütle, nii et keeldun viisakalt ja kõnnin edasi. Vahest söövad nad selle ise ära.
 
Org lõpeb, tee kerkib mäkke, õiget teeotsa kaardilt otsides pääseb see trio must ette, nii et pean ühes kitsas kohas neist mööduma, et saaks olla rahus (sest tasasel metsateel on mu kõnnikiirus tunduvalt suurem ja loodan neist kaugeneda, enne kui hakkavad saia uuesti pakkuma). Kaardile on märgitud Rooma-aegne vasekaevandus, mis on lukus (raamatus oli seletatud, kus naaberkülas on kellel võti), aga mille ees ja peal tõmbab hinge ei rohkem ega vähem kui oma viisteist pensionäri ja üks kahekümnene noorpaar. Mistõttu jääb see vaatamisväärsus mul üldse pildistamata, peale sildi, mida ei viitsi kohapeal läbi lugeda.
 
Need saiapensionärid puhkavad väga vähe ja tungivad mulle järele, nii et kaheldavasti nad näevad, kui pildistan maas metsasitikat, keda on matkateel üldse palju. Mis võib muidugi viidata selle matkatee sanitaaroludele, või siis mitte. Kauguse tõttu nad küll ilmselt ei näe, et pildistan põrnikat, aga nad satuvad teisele teeotsale ja nende hõiked kaiguvad üha kaugemalt. Nimelt keerab üks teeots alla vasakule linnuserestorani (üks pensionär enne lagedal küsis mu käest teed ja ma oskasin isegi üksikasjalikult juhatada).
 
Paremale läheb lai metsatee, kus peal on veel palju elusaid ja laiaksastutud põrnikaid ning üks sõrmesuurune tõuk, kelle tõstan teelt kõrvale, et keegi peale ei astuks. Pärast raamatust näen, et temast kasvab umbes 5 cm laiune roosa ööliblikas suur-punasuru.
 
Kui nool näitab 1,7 km, on see edasi-tagasi 3,4 km. See jõuab mul kohale juba umbes siis, kui sellest 1,7 km-st on läbitud alla poole ja hakkab tibutama. Eks ma ole uskunud [mitte eriti värsket] ilmateadet ja olen üldse mitte mingisuguse vihmavarjuta. Seega jätan matka tagumisest otsast ära kaks koobast ja muinaslinnuse ning kõnnin läbi kuusiku esimesel fotol olnud kaljunukani (ka seal on koopasarnaseid kaljueendeid ja nende all kohustuslikud vettinud vetsupaberid). Olen seal üksi, vaade on lahe, pildistan, vaatan ja salvestan metsavaikust ligi pool tundi.
 
Neile, kes arvavad, et Saksamaal metsa ei ole. Mets kohe esiplaani mäe tagant orust alates tahapoole kuulub lähedasele suurlinnale.


Tagasiteel – olen jätnud tagasiteeks aega tunni, sest jaam ju kohe panoraamil vasakul paistva mäe taga – tuleb korraks mõte, et läheks vaataks lähimat koobast, mis teest ainult 150 m kaugusel. Aga ka oma 50 m sügavamal ja pärast tuleks ronida taas mäkke, mispärast jääb see ära. Filmin hoopis reibast sitikat:

[siia tuleb video]

Selgub ka, et veidi alla tunni 4,7 km läbimiseks koos pildistamisega on üpris tihe astumine (tagasi kõnnin mitte jalgrattateel, vaid väikesel maanteel teisel pool raudteed metsapuude all, kus liiklust on palju vähem kui jalgrattateel – minust möödub ainult kaks autot; veel on seal mingi kunstiväärtuseta puuslikuga pühamu – seda ei ole valla kultuurimälestiste ametlikus loetelus). Jaama jõuan 3 minutit enne rongi.

Tagasi inimtsivilisatsiooni, mis saabub rongina. Mida selle pildiga täpselt tegin, ei mäleta, aga olin just alla laadinud hunniku Lr-i ilmutusseadeid ja mängisin nendega; võimalik, et siin on üksteise otsas kaks seadet, algul mingi sooja uduse suvepildi ilme ja siis teine, mis matkib mingi mul nägemata filmi ilmet.
 
 Kella kõrts, turult 2 kg mirabille.

29.8.14

R, 2670. päev: ei me mehed ole memmed

Täna on tööl tulekahi.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, koma – ja pange hästi tähele, mis sõna tuli Lutsul pärast koma, see ei olnud mitte primitiivne „siis” nagu mida hiljuti parandasin umbes viis miljonit korda („siis” ei ole seal päris võimatu, aga mitte ka väga tavaline, sest vastandab liiga kõvasti) – oli kogu majaesine rahvast täis. Parastasin, et no on aga morlokid jälle sõiduhoos, nüüd teevad juba kaks evakueerimisõppust kuus ja see on liig mis liig. Üks töökaaslane alles paar päeva tagasi märkis, et tema ei ole uues majas veel kordagi õppust läbi teinud. „Nüüd siis teed,” märgin talle. Võtan aga kotist raamatu ja loen. Päike paistab ja on mõnus soe.

Kuskil kümne lehekülje pärast saan teada, et seekord ei olegi õppus, päris tulekahi olnud, kellegi uus auto läinud keldriparklas põlema, et keegi näinud, kuidas auto algul vaikselt suitsenud ja siis löönud sellest välja lausa tuleleeki. Poolest lõunast hakatakse sisse tagasi laskma, ülemistele korrustele ja garaažist eemale enne, välisukse peal kontrollitakse.

* * *

Kirjutasin 9. septembri jaoks valmis sellise loo, aga et edasi olukord taltus, kopin juba siia:


50 shades of brown

T, 26.8.: E sõidab varahommikul kaheks nädalaks Eestisse. Õhtul – õhtuse ja hilisõhtuse koerajalutuse vahel – istun elutoas diivanil, teen ristsõnu, Št tuleb situb keset tuba.
K, 27.8.: hommikul magan sisse, ärkan alles kell 8.10. Kui magamistoast väljun, avaneb ulatusliku sita-, kuse- ja oksevälja vaatepilt; kempsu minek sarnaneb peene balletiga (et sisse ei astuks). Koristan kiirusega 5 min/m² kolmveerand tundi. Õhtu rahulik.
N, 28.8.: hommikul magamistoast normaalsel ajal enne seitset väljudes näen, et elutoa põrandal on suurem laar sitta ja suur kuseloik, mille sisse on kas öösel lohistanud oma padja Šp või on Št kusnud loigu vastu padjaserva; igatahes on kõik padjaalune märg. Koristan, eile alustatud WC-paberi rull lõpeb, viskan jalutuskäigul padja ära. Kui tööle hakkan minema ja vannitoast väljun, on Št uuesti sittunud toa täis. WC-paberiga hakkab minema kriitiliseks.

Kokkuvõte: ... päeva, tuppa situtud ... korda, sellest
– koos kusega ... korda
– koos oksega ... korda
– koos kuse ja oksega ... korda
– teiste silme all keset tuba ... korda
– teisele koerale praktiliselt pähe ... korda

28.8.14

N, 2669. päev: loen ja näen

Saan läbi Werner Meyeri linnuste, losside ja kindluste kolmeköitelise raamatu, mille kohta (kui seda siia kõrvale märgin) ütleb Amazon lahkesti, et ma tellinuvat selle 8. oktoobril 2008, aga mitte, millal see kirjutati. Mäletamisi ei olnud uusväljaandes (uued kaaned, ühe paksu köite asemel kolm õhemat) vähimatki vihjet, et see on päris vana. Uusimad kirjandusallikad olid 1960. aastate algult (Tuulse Burgen des Abendlandes (1958) oli veel sees) ja eessõnas oli autor öelnud, et alustas kirjutamist 1930. aastatel. No ja kes korraks raamatusse sisse vaatab, sellele nii pikk kirjutamisaeg ka selgub: I ja II köide loetleb linnuse-, lossi- ja kindlusetüüpe ja igaühe juurde on autor joonistanud leheküljesuuruse vesivärvidega pildi! Nagu ütles aastaid tagasi üht peamiselt ühest inimesest koosnevat ühingut majutava asutuse töötaja ühingu eestvedaja kohta: „Palju see noor inimene ikka jõuab!”

Aga jõuab palju rohkem joodiknaaber, kelle tervis on pärast hiljutist haiglas turgutamist palju parem. Mitu aastat ei ole näha olnud ta varasemat lemmiktegevust, kummiharjaga rentsli kaapimist. Mingi asja käib ta viskamas spetsiaalselt keset maanteed. Maanteel, öeldagu, on peale pühapäeva hommiku ööd ja päevad üsna tihe liiklus.

27.8.14

K, 2668. päev: Bismarck ja tihane

Sa, kallis lugeja, kindlasti arvad, et jutt tuleb algul Bismarckist ja siis tuleb jutt tihasest, aga Sa eksid: jutt tulebki Bismarckist ja tihasest.

Bismarcki mälestustes on nimelt episood, kuidas ta [juba kantslerina?] metsas jalutades (Austria kuurortis Bad Gasteinis, selgitab pikk otsing) nägi tihasepesa ja, uur käes, mõõtis, mitu korda minutis tihane poegadele toitu toob. Siis märkas, et teisel pool kuristikku Schillerhöhel istub pingil [Baieri?] kuningas [sõber Ludwig II?], üksi, istub ja istub. Siis läks Bismarck tagasi korterisse ja nägi seal sedelit, et kuningas palub tulla Schillerhöhele temaga kohtuma, et arutada, mida kuningas räägib peatsel kohtumisel keisrile. Seepeale kiirustas Bismarck jõe äärde tagasi, aga kuningas oli juba läinud (ja olnud keisriga kaunis kidakeelne). Bismark nendib, et kõik see jäänuks olemata, kui ta poleks tegelenud metsas tihasega!

* * *

Joodiknaaber on haigemajast välja lastud, kakerdab jaamas, istub, suits hambus, bussis rinnalapse kõrvale, suitsetab. Rinnalaps läheb hüsteeriasse, ema sõimab, joodiknaaber suitsetab stoilises rahus edasi.

26.8.14

T, 2667. päev: vikerkaar

Olin lolli peaga poole ööni üleval ja paar tundi hiljem läks E lennuki peale, und jäi nõnda üsna väheks.

Täna on jaama juures pistnud rinda VW Polo ja Land Rover. Viimasel on üks tagatuli katki.

Õhtul on taevas vat selline vikerkaar (võte on tubli alavalgustusega):




24.8.14

P, 2665. päev: Tootsi peenar

Pargis on mitu muruplatsi liikide mitmekesisuse nimel jäetud niitmata ja nendel vohab erakordselt liigirikkalik lillestik. E oletab, et sinna on külvatud seemnesegu „Metsalilled”.

Ükspäev alles kuulasime eelmisel nädalal ostetud „Võluflöödi” plaati (Salzburgi festival, Georg Zeppenfeld ja Julia Kleiter) ning sellega võrdluseks vaatame ei tea mitmendat korda Covent Gardeni plaati, kus on Simon Keenlyside ja Diana Damrau. (Muidugi mitte samades rollides kui uuel plaadil mulje jätnud lauljad: Zeppenfeld oli Sarastro ja Kleiter Pamina; Keenlyside oli Papageno ja Damrau Öökuninganna.) Mul ei õnnestu saksakeelseid subtiitreid sisse keerata ja nii jääb mulje, nagu algaks Öökuninganna esimene, lüüriline aaria (O zittre nicht, mein lieber Sohn) sõnadega „O Citroën!” ja lõpeks tõdemusega „#### ist Schwein” (#### = Eesti tuntud poliitiku nimi).

23.8.14

L, 2664. päev: kolm imelist asja

Kolme asja imelist näevad täna minu silmad:

1. Kui E-l on läinud eraldi poeskäigul poes kauem aega kui vaja, saadab ta mu tund varasema rongiga tagasi koju. Näen, kuidas endisel A. Hitleri tänaval esimese maksunõustaja maja ees peatab liiklust kuulivestis politseinik. Igaks juhuks vahtima ei lähe, lähen teisest tänavast kaarega mööda.

2. D. maanteel, kohe narkotugikeskuse Arigatō vastas (sarnasus ühe teise kohaga on ettekavatsemata: D. maantee alguses on narkotugikeskus, millel on nimi, millest olevat jaapani sõna ありがとう tulnudki) on motikas pistnud rinda liinibussiga. Motika esiosa on suures kaares laiali, minu buss möödub hetkel, kui saabub teine kiirabi. Esimene kiirabi on juba kohal, parajasti tõstetakse kanderaamile rihmutatud motikajuhti sisse.

3. Kiirabi saabub ka maja ette. Kui bussilt kohale jõuan, otsivad kiirabimehed kedagi maja fonoluku loetelust. Pakun, et lasen nad sisse; nad ei taha. Kui mõni minut hiljem koertega jalutama lähen, näen, et kiirabisse ronib omal jalal sisse joodiknaaber. Seda on juhtnud ennegi, et ta on endale tellinud kiirabi.

Valmivad 10. skp vihmase jõereisi album ja kaldalvahtijate galerii nr 2. Kui nende esimene galerii (20. VII) kandis pealkirja Riparian vistas ja teine (10. VIII) Return of the Riparians, siis, pakkus E, võiks kolmas olla ... – ja vat ei mäleta (kirjutan 7. IX).

22.8.14

R, 2663. päev: teemapark

Eelmisel nädalavahetusel arutlesime teemaparkide teemal ja mul tuli mõte, et igas linnas võiks olla – ja mõnes vbl juba ongi – teemapark Viinamaa. Siis selle järel arutlesime, et üks ülikooliga linn, millel sidet välismaailmaga on vähe ja mille nime me praegast ei maini, on ka rohkem nagu teemapark.

Siis eile olid päris hüsteerilised minutid, mis lähtusid kirjakohast „Tambet elas paksu metsa sees”, mis sõnadega, nagu te ilmselt ei mäleta, kallid lugejad, alustas Eduard Bornhöhe jutustust „Tasuja”. Erilist hoogu andis arutelu, kustkohast nimi Tambet tuli, et päris eesti nimi see nagu ei ole – ajalooteemalises ilukirjanduses on autentseid ristisõja aegseid nimesid (nagu liivi Uldenago või Viezo) ju õige vähe – mispeale leidsin, et selle tagumine osa tuleb kindlasti samakõlalisest saksa sõnast ja kokku tähendaks nimi eesti keeli Tammevoodi. Ja et siis taolise meelitusega algas nii mõnigi esimene öö mõisniku juures, et tule vaata, mul on siin tagakambris üks Tammbett. Ja mis maimukesele nimeks sai, arvake ära. Või siis, et äkki on sõna hoopis vene päritolu, esimene osa on там, teine osa ei ole, vaid on üks teine ja päriselt natuke teise kõlaga ja ropp sõna. Jne.

Ja kui ma poleks täna hommikul pidanud lõpuks tööle minema, oleks paberile hakanud saama kollektiivne filmikäsikiri „Noor Kreutzwald”, mille algusstseen oleks nimitegelasel kibe äratundmine, et saksa keel ja hõberaha käib läbi kogu ilmamaa ainult vanasõnas, aga esimene ei aita palju noort häbelikku koduõpetajat Peterburis.

21.8.14

N, 2662. päev: Realpolitik

Nagu mainitud, on praegu bussiraamatuks Bismarcki mälestused, 800 lk tihedat peent fraktuurkirja, ise pensile jäädes kõik kirjutanud, esimene trükk ilmunud veel eluajal, see (1943) on ei tea mitmes kordustrükk. Suur osa on igavavõitu poliitika, aga siin-seal on pärle:
  • Bismarck nendib, et 1860. aastatel puudus veel üldine Saksamaa identiteet, sakslased samastasid end Saksamaa moodustanud väikeriikidega, aga need olid tugevalt sõltuvuses igaühes parajasti valitsevast dünastiast, nii et kuigi mõni teine monarhia (nt Inglismaa) suudaks Bismarcki arust püsida ka vabariigina, ei pidanud ta seda võimalust saksa mentaliteedi jaoks sobivaks, sest Preisi parlamendis ja Bundestagis (mis oli olemas juba enne Saksamaa ühinemist) oli ta näinud, et nendes juhivad riiki „professorid, ringkonnakohtunikud ja väikelinnade lobasuud”.
  • Revolutsioonidest kirjutades sedastab Bismarck, et revolutsionäärid värbavad endi ridadesse noori kõrgelt haritud inimesi, kellel ei ole maad ega vara ja kes töötavad napi palgaga riigiametis või ajalehes või mõlemas.
  • Ning enda kohta arvab ta, et ta ei nimeta end ei konservatiiviks ega revolutsionääriks ega üldse mitte mingi sellise sildiga.

19.8.14

T, 2660. päev: Midsomer

Saabub uus karbitäis „Midsomeri mõrvu” (5 filmi), kus on Jonesi asemel uus seersant Charlie Nelson, kes tuleb Midsomeri „rahulikku” külaidülli Londonist ja kes peagi patoloogist töökaaslase juurde korterisse asudes Barnabyle kurdab, et patoloogi elamine on nagu seapesa.

Võiks arvata, et 100 jao peale (igas vähemalt kaks-kolm mõrva) on kõikvõimalikud mõrvamisviisid juba ammendatud, aga kes nõnda arvab, see eksib.

18.8.14

E, 2659. päev: kostüümiajaloost kah

Üks laupäev ostsin raamatu keskaja rõivastest (Affenhaube, Schellentracht und Wendeschuh: Kleidung und Mode im Mittelalter, 2011), kus peale muude tarkuste – nt et keskajal ei tuntud kaabut, jakki, nagi ega riidepuud – on dominiiklase Jean de Baumi umbes 1300 öeldud mõte, et need, kes korrapäraselt pihil ei käi, on nagu pahad lapsed, kes talvel üldse särki ei vaheta, aga need, kes käivad, on nagu head lapsed, kes vahetavad särki iga kahe nädala tagant. Jakk leiutati alles umbes 1500, kaabu keskaja lõpus. Enne oli kantud igasugu fantaasiaküllaseid peakatteid, näiteks pealkirjas mainitud mütsi Affenhaube, mis andnud kandjale üllatava sarnasuse ahviga, eelkõige suurte ahvikõrvade tõttu, ja kogu keskaja eriti populaarne olnud peakate gugel, mistõttu tahtnud autor esialgu raamatu pealkirjaks Gugeln, Fucken und Kotzen, aga kirjastaja arvanud, et ostjad ei mõistaks esmapilgul, et need on ajaloolised rõivad, vaid arvaks, et raamat on guugeldamisest, seksist ja oksendamisest.

Säärejooksu näitamine (ja jalaehted) oli üldine meeste komme rõivaste lühenemisest XIV sajandil kuni kaugele uusaega, kuni pika püksi moodiminekuni. Väljend „end võõrate sulgedega ehtima” viitab rõivastuseeskirjadele, kus üksvahe tohtisid sulgedega peakatteid kanda ainult aadlikud ja sõjamehed. Sõjaväemundrid tekkisidki keskaja lõpus koos palgasõduritega ja uhked, seisusele muidu keelatud rõivad oli oluline tegur, mispärast hakati sõjameheks.

Rõivakihte kanti korraga pealistikku tunduvalt rohkem kui tänapäeval, tavaliselt vähemalt nelja. Push-up-rinnahoidjad olid juba olemas (ja peale selle ka pull-apart). Pulmakleidid olid punased, rohelised või sinised, valged leiutati alles XIX saj viktoriaanliku puritaanluse ajal. Must riidevärv oli keskajal väga kallis, üleni musta rõivastusid vagaduse märgina alles Habsburgid uusajal.

Peale pikkade meesterõivaste moestmineku arenesid väga kiiresti ka meeste aluspüksid, mis paarisaja aastaga said niudevöö- või mähkmetaolisest palakast tänapäevaste taoliseks (nagu paistab käsikirja Très Riches Heures du Duc de Berry juuni ja juuli miniatuuridel talumeeste jalas); autor mainib hiliskeskajast ka „nööridega tangasid”, kahjuks pildiga illustreerimata – aga kes näha tahab, mingu Niguliste kirikusse ja vaadaku peaaltari (1481) sisetiibade parema serva mõlemat maali, kus ülemisel püha Viktorit piinatakse ja alumisel visatakse tema elutu keha Travesse.

17.8.14

P, 2658. päev: rattamatk

Jalgrattamatk piiritagusesse ametlikult kaunisse külla.

Prantsusmaal on külade kauniduse küsimus lahendatud lausa saalomonlikult: riigis on olemas kauni küla ametlik nimetus; see antakse kaunile külale ja edasi on see küla ametlikult kaunis. Selliseid küli on kogu suure Prantsusmaa peale 156; palju Prantsusmaal küli kokku on, ma ei tea, aga keskajal olnud Prantsusmaal umbes 50 000 kirikut, millest enamik olid külades, seega umbes samapalju; valdu on praegu (22.5.2013 seisuga) 36 552, mida on rohkem kui üheski muus Euroopa riigis ja tuleb sellest, et vald koosneb tavaliselt ühest külast või kihelkonnast ja olukord XVIII saj lõpust muutnud ei ole; teisalt mõisted „küla” ja „kihelkond” Prantsusmaal suuresti kattuvad, sest kirik on enam-vähem igas külas. Nii et kauni küla aunimetuse valik on tihe!

Kaalu kokkuhoiu mõttes mul suurt fotokat üldse kaasas ei ole. Taskufotoka kott on lenksu küljes, mitu pilti võtan sõidu pealt.

Trajektoor on võimalikult allamäge, vaadete jahil mitte päris otse, suuresti Google’i tänavavaatega läbi proovitud, nii et kaarti pidevalt vaja ei ole (ja pealegi, selgub, olen põhjalikult läbi töötatud ja kiletaskusse pakitud aerofotod üldse maha jätnud).

Ilm on uhkes pilves, vt allpool.

Esiteks sõidame maja eest 175. bussiga piiri äärde (oleme peatuses pool tundi varem). Piirist on tee ääres väike silt ja liiklusmärgid muudavad värvi (asulasilt on valge põhjaga).

Kõigepealt sõidame läbi sama mõisa juurest, kus 2011 toimus suvepidu. Ühes moonakamajas on „kerjuste koerakasvandus”, mida peab „joodiknaabri õde”. Mõisaväravast sisse ei lähe, olevat pilet ja mis kõik veel.

Esimene vaade on pärast teist küla:

Need pilved on kõik täiesti ehtsad. Kohe pildi serva taga paremal on maailma suuruselt seitsmes või kaheksas pilvetootmise tehas.
 

Vahepeal läheb põiki Rooma-aegne maantee, mis seni maastikul näha; tahan pilti, aga vaade eriti hea ei ole.

Veidi enne huvitavat küla on mirabillipõõsas, vilju täis. Võib-olla neid maanteede äärest korjataksegi, kes teab, pääseks juurde korvtõstukiga, väga mugav. (Aga kas teie olete korvtõstuki korvis olnud? Mina olen, mitmeid tunde järjest, pärast maapind jalge all kõikus nagu vanal merekarul.)

N-ö linnavärava juures on mitmesugused seletavad sildid (millest üks oli pildina internetis), siltidel järjest suurem ala, külast departemanguni. Klaasisümbolid, millest algul arvame veinikeldrit, selguvad olevat hoopis vaatamisväärt kristallitöökojad, millest kuulen selles kandis esimest korda.

Miks kabel ehitati, ei ole teada. Võib-olla rõugete vastu või kukkus seal rüütel sadulast.
Siis rattad käekõrvale ja vanalinna sisse. Kahe maja vahel on murtud müüriots, mis on nähtavasti olnud linnamüür. See on ainult umbes 3 jalga (90 cm) paks. Mõnes teises kohas oli sama paks kruntide eraldusmüür.

Kanad näeme ära.

Õige vana Sepikoja tänav. Teisalt, ehitamise ajal see veel Prantsusmaa ei olnud.
Linnusesse ja kindlusesse sissepääsu juures on aia taga väljakaevamised ja seletav silt ning ümmargune bastion, mida ma aerofotolt välja ei lugenud, kuhu Google’i tänavavaade ei ulatunud ja mida internetis olnud plaanil ka ei olnud. Olen elevil ja keeran fotokanupu kogemata valesse asendisse, pildid tulevad mingi 5...6 EV ülevalgustusega, mis on napilt üle selle, millest saab RAW-pildi veel taastada.

Kirikust mööda ja linnamüüri äärde, kuhu saab ka peale. Usutavasti keskajal (või millal müür oligi, see ehitati vist alles uusajal – millal kolmekümneaastases sõjas kindlust koguni piirati) puudusid trepikäsipuud ja kaitsekäigu tõkked, oleks võtnud asjata ruumi ja ulgtalade auke ei paista ka. Mis laskeriistale olid ehitatud laskeavad, jääb selguseta.

Külaelanike iseoma mõistusega ehitatud linnamüür kogu kõrguses. Mõni pikem inimene astub sellest lihtsalt üle (vrd ka filmidest tuttav võte, kuidas mitme mehe lükatud teibast kinni hoides sai mööda müüri üles joosta).

Rahvakunst ja tööstusdisain
Vanalinnas on plaani järgi kaks ehitusjärku: vana kaks tänavat on kohe linnusejalamil, sellega kontsentrilised ja maju tihedalt täis, kaugemal on ruumi rohkem ja tänavad laiemad (paistab, et liiklus suunati külast mööda alles pärast sõda, sest 1944 tuli teise, säilinud linnavärava kaar lammutada, sest Ameerika tankid ei mahutunud muidu läbi). Astun sisse turismipunkti ja saan sealt kaks voldikut. Üks on saksa ja inglise keeles ning sinna juurde antakse väljaprinditud paber prantsuse tõlkega, mille numeratsioon muidugi ei klapi voldiku plaani numbritega.

Rahvakunst II

Vrd ka „Maleva” filmist väljajäänud kohas Caupo, kes elu eelviimase mõttena arvas, et vibu on mingi pill.
Läheme kabeli juurde tagasi, sealt mööda vanalinna lõunakülge ojakaldal mööda jalgrada, mille ametlik nimi on sildi järgi Linnamüüri promenaad. Rada on umbes meeter lai, möödub linnamüüri ja oja vahel olevatest aedadest.

Koerakäimla (mis meenutab, kuidas äiapapa nägi Y. kreisilinnas, kuidas jalutas daam koerakesega, daam pühkis salvrätiga koerakese tagumiku puhtaks – äiapapa arvas, et näe, suure ilma kombed jõudnud ka Y. kreisilinna – ja siis viskas daam salvräti niisama maha)


Meil tekkis mõningane vaidlus, kas selles majas elatakse ja kas see kuulub samuti kauni küla hulka. Müür paremal on linnamüür, mis selles kohas on katkenud, et anda valgust kõigile neljale aknale. Rohi on just nii kõrgel kui pildil, ei ole pildistatud maast ega midagi.
Linnamüüri pealkõnnitava osa ja oja vahel on n-ö „keskaegne aed”, mille kohta otsekohe märgin, et ei ole, keskajal oli aed teistmoodi, näiteks veetsid seal peened prouad toredasti aega, söödi, joodi ja tantsiti, esinesid trubaduurid jne. Siin aga on tegu mingi jubedikuga, kus suvaliselt kokkuheidetud taimed on kõrgetes puitpeenardes ja maas on mingi ebamäärane sodi, kas jäme kruus või puitlaastud. Sildilt selgub ka, miks – selle projekteerisid koolilapsed ja ehitasid naaberlinna kutsekooli õpilased. Vat nii juhtub, kui ajalugu ei õpi või arvatakse, et ajalugu olevat ainult lugude jutustamine.

Et inimesed ei peaks sussitama salaja ega ehitama aparaate näiteks ukse sisse. (Maja tegelikult kõver ei ole, ma ei viitsinud perspektiivi parandada, sest siis oleks korsten kadunud kaadrist veel rohkem.)

Linnamüüri ristlõige. Ärge mult küsige, ma ei tea, kuidas see püsti seisab.

Püha Rohhus, kelle atribuut oli leivaga koer ja kes pidi kaitsma „katku”, st igasugu epideemiate, eriti „rõugete”, st süüfilise eest. Aitas koolera, epideemiate, põlvehaiguste, katku, nahahaiguste vastu; kaitses poissmehi, haigeid veiseid, koeri, asjata süüdistatavaid, puudega inimesi, Istanbuli kirurge, tellisetegijaid, hauakaevajaid, vanakraamikaupmehi, palverändureid, apteekreid.

Võileib Jäätis ja teise tiiru lõpetuseks tõus piki vanalinna põhjakülge. Oru poolt on kindlusemüür kuni 20 m kõrge; Google Earthi reljeef ja laskeavade kõrgus näitab, et mägi ise on sellest umbes pool. See on aga oru poolt, eks ju. Mäe poolt on linnusemüür kohati umbes kaks meetrit kõrge ja ühest kohast näen üle. Vallikraav on kaevatud müürist sissepoole, nii et päris nii ei olnud, et hopsti! ja linnuses sees.

Oleme seega mäe otsas ja lahkume pikalt lauget allamäge läbi kerges lagunemisastmes küla, kuhu peaks kindlasti minema üks siinkandis töötav endine tudeng, külal on nimelt sama nimi, siis mööda kivimurdmisjälgedega ojakallast kuni järgmise külani. Seal keerab tee vasakule kergelt mäkke, kuhu Google’i tänavavaade ei ulatunud. On ajahambast räsitud vesilinnus. Mäenõlval, eks ju, ja vallikraav on kahes servas täitsa alles. Kust vesi tuleb, ma ei tea.

Sõjaplaan, kas minna tagasi ja kaarega mööda maanteed või otse üle maalilise maastiku; lähme otse, sest kuigi tee on rohkem selline külavahetee, mida isegi Eestis enam ei näe, see jalgratast kannab, kui hoolikalt valida, kus kõndida, kus ratast lükata; sõitmine on välistatud, sest jalgrattad on ette nähtud ainult asfaldile, nagu seisab kasutusjuhendis.


Google Earthis on see maantee!!
Loogika vastaselt on mäe otsas tee nii märg, et ära peale astu. Ega seda sageli juhtu, et pidurdada tuleb sellepärast, et suuremat pori maha koorida (kui et me pärast jõe äärde rattaid pesema ei lähe, tuleb hunnik muda koju kaasa).

Kuidas Prantsusmaa meiega koju kaasa tuli
Edasi matk mõneks ajaks takerdub, sest kuigi algul tuleb lahe allamägi läbi piirilinna võõramaise osa, tuleb siinmaisel poolel tõusta jälle mäkke tagasi. See on küll nii lauge, et ma saan aeglasima käiguga sõita. Läheme all orus kulgeva peatänavaga rööpset teist tänavat mööda, kus on kuurortlinna suure poja – eelmise sajandivahetuse jõumehe ausammas. Suri noorelt, jõumehe saatus.

Läheb palavaks ja panen päikse tõttu ette päikseprillid.

Edasi taas ligi kilomeeter allamäge maanteed, siis jõuame kunagisse raudteejaama, mille peen restoran on just kinni pandud (uksel on hoiatav silt, et sees on ainult restoran ja ärge ainult õlle, kohvi või veini järele tulge). Sealt edasi ja allapoole raudteetamm, kus viimati olin rulluiskudel, mille pidur oli lõpus 4 mm madalam kui alguses.


Vahepeal kaunid ülesvõtted maastikest ja meist nende taustal.

Sihtkohta R-chi on raudteetammi äärde ehitatud uusi elumaju. Oleme nädala jooksul R-chis juba neljas kord. Jõe ääres on mitmeid söömakohti tänu sakslastele veel lahti ja eine saab kellaajast hoolimata. Jalgrattad saab pakkida ka laudade vahele, algul niisama kokku teistele imetleda, siis pakin kotti.

Õhtul kannan teekonna Google Earthi. Pikkus selgub olevat 29,1 km. Rõõmustav on tõdemus, et kuigi langusi oli ligi 400 m, oli tõuse – vähemalt Google Earthi väitel – ligi 300 m, mida sai võtta suhteliselt kerge vaevaga (eriti mina, kellel on käiguvahetus rohkem selge).

Õhtul teen midagi sellist, mida ma varem teinud ei ole: pesen rattaid vannis (jalgratas on vannitoa jaoks ikka kole suur! enda oma võtan lahti, E oma ei võta, aga mõlemat pidi võtab võimlemine võhmale) ja siis föönitan suurema vee ära.

16.8.14

L, 2657. päev: laupäev

Valmib esimeste külalistega linnupargis käimise album.

R-chis lõunatamas; nädalavahetusel on teised ettekandjad kui nädala sees.

Pärast selles väikelinnas pikk jalutuskäik (vähemalt 3 km); otsime leheputkat, mille tavapärases kohas on praegu hoopis ehitusplats.

E küsib, kas olen kunagi käinud R-chi iidses kirikus sees; vastan, et ei ole, ja luban mitte naerma hakata. No tõsine värk ikkagi.

Muiste oli enamik inimesi kirjaoskamatuid ja sedasi kujunes välja tava, et pühakud hoidsid piltidel midagi käes, mille järgi neid ära tunti. Neid asju nimetati atribuutideks ja need olid kuidagi seotud nende elulooga, st enamasti jubedal viisil hukkamisega. Naine mõõgaga – Katariina, naine torniga – Barbara, mees võtmega – Peetrus, mees grilliga – Laurentsius. Lihtne!
 
 R-chis kui jõeäärses linnas on palju fotodega silte, kuidas jõgi on muudkui üle kallaste ajanud, eriti enne jõe süvendamist 1950. aastatel, sest siis oli vesi paar meetrit kõrgemal. Ega keskajal maanteed kulgenud piki jõeorge, ikka kõrgemal nõlval.

Üks kangialune on nii madal, et mul lähevad juuksed vastu lage. Stendil on foto, kuidas kunagi oli üleujutusel vesi nii kõrgel, et peaaegu kogu kangialune oli vett täis.

Kodanikud, teid jälgitakse!

Pärast õhtul käime jalutamas vallamaja taga pargis ja näeme kolme ennenägematut asja: kirikutornist on rist kogu täiega alla kukkunud (äkki on löönud äike, kes teab, juures turritab mingi plekiriba), teiseks kihab ojasilla all ja juures vilgas rotielu ning kolmandaks ujuvad luhapoolse jõesilla all vees üle poolemeetrised kobakad karpkalad (keda ma algul hulk aega ei näe, väites, et mulle läigib vesi vastu ja mis E-l viga, ta prillidel on ilmselt mõnetine polariseeriv toime).

15.8.14

R, 2656. päev: usupüha

Naaberlinnas, kus püha on pisut vaiksem, poes ja söömas.

14.8.14

13.8.14

K, 2654. päev: postis on kaart

Täna saabub Amazonist E käidud kauni külaga topograafiline kaart.

Või juba eile, kirjutan seda siin 7. IX ja nagu mäletaks, et me pidime kuhugi minema ja ma ootasin õhtul kodus ning uurisin seda kaarti. Kaardi peal on ka kõikvõimalikud Esimese ja Teise maailmasõja aegsed betoonkindlustused.

12.8.14

T, 2653. päev: kolmandad külalised

Täna saabuvad selle suve kolmandad külalised, kes päeval käivad linnas ja õhtul saabub kogu seltskond meilt läbi, et võtta mind peale ning minna looduskaunisse kohta sööma. Mul on isegi laud kinni pandud!! Veinikeldris D., ja neil saab kinni panna kodulehelt, väga mugav.

Kui kokkulepitud ajal töölt koju jõuan, näen parklas kaht Eesti numbriga autot ja peagi saabuvad bussiga külalised ja E. Mind võetaksegi peale, näen ka noorimat sugulast, kes olla äsja väitnud, et ta polevat mind kunagi kohanud, mille peale vastasin, et ei ole tõsi, mina teda küll olen, sest ta on ühel mu võetud pildil, kuigi – tõsi küll – üheaastasena. Samamoodi oli tema õest, keda viimati nägin algkooliõpilasena, sirgunud tudeng.

Esimese asjana sõidame praegusesse lemmikpoodi, kust külalised ostavad koju viimiseks mitmesugust külakosti. Väites, et ma oskan juhatada ka tagant istmelt, las ees istugu keegi külaline ja nautigu vaadet, istun ma seega taga; see läheb enamasti kenasti, peale selle, et ma ei näe otse ette ja seega tulevad ärakeeramise juhendused tavaliselt liiga vara (ikka stiilis „keera sealt paremale, kust praegu see hall auto välja keerab”).

Piirivalvuri elu (XX saj)
Vahepeatusena käime vaatamas üle naaberriigi piiri, kus on ajalooline, aga praegu täiesti tühi piiriputka ning kõrvalmajal väike pannoo, mis kujutab siinpoolsete piirivalvurite argipäeva. Salakaubavedajal on ees samasugused kohutavad vuntsid nagu tänavu ESC-l kaks punkti saanud loos, seljas suur kott kirjaga Tabac, kust paistab ka mitu veinipudelit. Teisel seinal on üllaimast üllam tolliametnik, kelle ees mängivad naeratavad lapsed ja rohus kivil istub põderpõrnikas. See kõik on ojakaldal, kus kaldataimedes müttavad rotid. Veel näeme, kuidas vanemas keskeas prantsuse daami ebaõnnestunud sissesõidumanööver äestab ära kõrvale pargitud auto ukse; ta on, mõistagi, ähmis ja küsib isegi meilt, ega me tea, kus on selle auto omanik. Me ei tea, aga ta läheb üle tänava baari ja kohe väljub sealt koos ühe mureliku härraga.


Prantsusmaale ulakaid lapsi ei lasta
Veinikeldris palju ei puudu, et keegi võtaks toore hakkliha nagu mr Bean sünnipäeval. Arusaamatusi on, eelkõige et ettekandja on umbkeelne prantslane, kes esimeseks otsustab kõnetada külalist, kes võõrkeeltest oskab inglist ja saksat. Mida ta ka ettekandjale pakub, nii et see kaob taharuumi. „Nutma,” arvan, aga hiljem selgub, et hoopis läks otsima, kas neil on ingliskeelset menüüd.

Pärast toovad külalised meid ka tagasi ning tagaistmelt juhendamine võtab uue mõõtme, sest seekord sõidame otsemat teed läbi kohtadest, kust viimati sõitsin 2006 ekskursioonibussiga (tulekul just samast veinikeldrist, kus aga veel praegust restoranisaali ei olnud).

11.8.14

E, 2652. päev: vaatepilt

Ilustee linnajaos kõnnib D. maantee ääres kenades pikkades metalse helgiga kitlites kolmik: üks on kuldne, teine sügavsinine, kolmas hõbedane. Fotokas on muidugi mujal kui käepärast.

10.8.14

P, 2651. päev: Return of the Riparians

Hommikul valmib eelmiste külaliste esimese päeva album.

Päeval külalistega jõe peal laevaga sõitmas. Kõike ilmestab see, et kallab ägedasti vihma. Vahepeal käime aega parajaks tegemas isegi vihmavarjus, itaalia jäätisekohvikus, kus on vihmavarjude kast (usun, et selle põhjas loksub õhtuks paras lomp), üks töötaja käib meie sealoleku ajal kaks korda ära raputamas riidest varikatuse peale kogunenud vett. Külalisi kogu kohvikus on kuus või seitse, teenindajaid neli meest.

Laevaga on täna olnud mingi kamm ja see ei järgi sõiduplaani. Vein on ja (vihmast hoolimata) on ka lustakad inimesed kaldal, kes, suu ammuli ja õllekõht üle värvli, mööduvat laeva vahivad. Austraalia sõber saadab ikka meilimaailmas levivaid jubevaateid Walmartsi ostjatest, kellele on üksmeelselt nimeks pandud the Walmartians. Mul on tunne nagu loodusuurijal, et olen minagi avastanud täitsa uue inimhõimu. Paraku ei ole suvilaõu päris avalik koht, nii et neid pilte levitada kahjuks ei saa.

Külalisele täpsustuseks: ei värvi, kala püüavad
Äramineku eel, kui bussi ootame, veel tugevam vihm kui enne.

9.8.14

L, 2650. päev: tegus laupäev

Mitu korda poes, linnas Peetrijõe orus ja söömas.

Tulevase rattamatka planeerimine: matkapoes olnud 1:100 000 kaart ja topograafia Google Earthist (alles mitu päeva hiljem selgub, et Prantsusmaast on olemas ka Google’i tänavavaade). Märgin väljaprintidele kõigi ümbruskonna teeristide kõrgused (eks jalgrattamatk pea minema ikka allamäge).

Meie kõrvale, ülejärgmisse korterisse kolib uus naaber, eelmine, kuskil ontlikus asutuses töötanud härra on ilmselt märkamatult ära kolinud.

Valmivad kodumaise taskupuhkuse pildid.


8.8.14

R, 2649. päev: vana raamat

Millalgi augusti keskel või isegi algul saabub muistse Lähis-Ida lühiantoloogia (J. B. Pritchard). Leian, et ooperisse Akhnaten võeti sealt ainult Ehnatoni päikesehümn (kõvasti lühendatuna ja toimetatuna). Veel on seal näiteks (kuigi viideteta sarnastele kirjakohtadele piiblis, nagu muude lugude kõrval, sest see olnud aastasadu ainus Lähis-Ida ajaloo kirjalik allikas) Egiptuses sajandeid väga populaarsed olnud Sinuhe lugu (nii et ega Mika Waltari romaanile ilmaasjata sihukest pealkirja pannud) ja muinasjutt „Kaks venda”, mis ühelt poolt illustreerib sõna-sõna-vastu-õigusasjade tõendamisraskust juba antiikajal, aga teiselt poolt ei ole seda sobilik ette lugeda tänapäeva lastele, just antiikaegse radikaalse tõendamisviisi tõttu.

7.8.14

N, 2648. päev: Wagner × 2

Saan teada, et mõni aeg tagasi ostetud uute ketside (Lowa Serano GTX) firmanimi Lowa on lühend, pandud asutaja järgi ja tähendab Lorenz Wagner.

E näinud, kuidas külaline seisnud voodi otsal, hoidnud sirgete käte vahel Wagneri kuju ja küsinud teiselt külaliselt, miks neil on ainult Wagner ja Viivit ei ole. „Sest see on ise tehtud,” selgitanud E ja siis uue küsimuse peale seletanud üle, et ei, mitte pulkadest, vaid algusest saati ise, kipsist jne. E kartnud, mis saab, kui külaline Wagneri kogemata maha pillab nagu kingiks toodud vaasi. Lohutan, et Wagneris otseselt purunevaid osi ei ole, mõlki läheks küll, aga mitte otseselt tükkideks.

Õhtul on vasakusse lifti kustud. Liftide ja välistrepi vahelisele alale on nädala jooksul nüüd kustud neli korda. Kõigi süüdistavad sõrmed osutavad ühe konkreetse naabri poole.

6.8.14

K, 2647. päev: külalised

Saabub teine seltskond külalisi, kellel aga on geniaalne idee, et nad sõidavad siinkandis ringi ja ööbivad neljast ööst kaks mujal, hotellis.

5.8.14

T, 2646. päev: kirjandushuvilistele

Kindlasti ei ole ma siin seda maininud, aga Šveitsi hevibändi Triptykoni tänavusel plaadil Melana Chasmata (mille kaanekujundus on küllap üks viimaseid H. R. Gigeri taieseid) on terve lugu (In The Sleep Of Death) pühendatud Emily Brontële.

4.8.14

E, 2645. päev: ammu ja täna

Bussiraamat on jõudnud Bismarcki isiklikumat laadi ülestähendusteni: saab näiteks teada, mida ta arvas prantsuse suhtumisest aumärkidesse ning aukandjate aumärgiihalusest üldse ning et tema aumärkidest ainult üks oli saadud asja eest (ning allmärkuses viidatakse leheküljele 212, kus ta on juba Peterburis saadik, kus jutustab, kuidas suhtusid aumärkidesse venelased ja kuidas Vene ohvitserid sõitsid tõllaga, mitte ratsa, nii et kui Peterburis sõitis keegi ratsa, oli ta kindlasti inglise või saksa kaupmees, ning Vene sõjaväe kaks parimat ratsanikku olid sakslastest admiralid).

Ja et Prantsusmaa suhtumine aumärkidesse olnud 1852 taoline, et Pariisis toimunud ühtevalu sõjaväeparaade ning vahel juhtunud, et kaks paraadi liikunud üksteisele vastu ja inimesed jäid nende vahele lõksu ning politsei hakanud rahvast rusika- ja jalahoopidega laiali ajama, kuni ette jäi keegi homme decoré, siis olla politsei muutunud äkki väga alandlikuks, palunud ette ja taha vabandust ning ka muu rahvas pääsenud kergemini.

Ja et Preisimaa parlamendi alamkoja liikmena 1850 leidnud ta, et päev läbi istungeid on taluda raske, liikumisvajaduse rahuldamiseks on hea hakata jälle tantsima, mille oli 27-aastasena maha jätnud arvates, et tants on ainult noortele. Kuigi kuninga arust olnud tantsiv riigimees hirmus halb asi. 1850 oli Bismarck 35.

Ning et 1851 Viini Preisi saadikuks minnes kestis sõit Berliinist Viini ligi kolm päeva.

* * *

Päeval äike ja suure plõginaga rahe, pärast teine rahe. Aknatagused ämblikud ei hakka vahepealt peidust välja tulemagi.

3.8.14

P, 2644. päev: kuidas me matkal ei käinud

Rattamatkale jääb minemata: päevaks lubab vihma. Muidugi paistab päev läbi päike ja kallama hakkab alles õhtul. Kiidame siiski üksteisele, et matkal oleksime siis just olnud keset mingit lagedat põldu ja küll on hea, et ikka ei läinud.

See-eest valmis täna koguni neli albumit. Järg on sugulase juubeli juures.

2.8.14

L, 2643. päev: ei mäleta IV

Ei mäleta: tõenäoliselt käisime naaberlinna Kella kõrtsis söömas ja pärast tegin Eesti-puhkuse ja/või juulikuiste külaliste pilte.

1.8.14

R, 2642. päev: uus elu

Morlokid on korraldanud jälle normaalsete inimeste mõnitamise ürituse, kus kõige kibedamal tööajal pannakse üürgama väga valjud sireenid, aetakse inimesed õue ja kuigi „ainult” veerand tunni pärast lastakse tagasi, üürgavad sireenid edasi. Algul arvan, et mul on läinud klaviatuur katki, aga ei, niisama ei tule salasõna vihaga välja. Kogu jamps muidugi selles, et õppusi nii tihedasti korraldada ei ole ilus (eelmine oli 30. VI) ja õppustel pole päris tulekahjuga midagi pistmist (nt eeldatakse, et kõik hädaväljapääsud on läbitavad ja paanikat ei teki) ning kuigi aetakse majast kaugele, et nagu ohutusse kaugusse, kui maja kokku kukub, ei ole korraldajad nagu kunagi näinud ühtki sõjafilmi ega nain-ileveni videot – kokkukukkuvast majast lendab sodi suure hooga vägagi kaugele ning selles lendavas sodis on teravaid pilpaid, kivitükke ja klaasikilde rohkem kui arvata.

Mu silmad saavad tööjuures näha asju, mida ma mitte öelda ei või, aga mida veel x aastat tagasi (kus x < 10) arvati ilmvõimatuks. Pärast leian selgituse ja luban kirjutada ka üksikasjaliku analüüsi, mis vahepeal kaela sadanud laviini tõttu, kole öeldagi, praegu (kirjutan seda siin 7. IX) ikka veel valmis ei ole.

Uus vene nali:
– Mida sa ajalehest otsid?
– Nekroloogi.
– Aga nekroloogid on ju tavaliselt tagapool!
– See nekroloog, mida mina otsin, tuleb esiküljele.