Bussiraamat on jõudnud Bismarcki isiklikumat laadi ülestähendusteni: saab näiteks teada, mida ta arvas prantsuse suhtumisest aumärkidesse ning aukandjate aumärgiihalusest üldse ning et tema aumärkidest ainult üks oli saadud asja eest (ning allmärkuses viidatakse leheküljele 212, kus ta on juba Peterburis saadik, kus jutustab, kuidas suhtusid aumärkidesse venelased ja kuidas Vene ohvitserid sõitsid tõllaga, mitte ratsa, nii et kui Peterburis sõitis keegi ratsa, oli ta kindlasti inglise või saksa kaupmees, ning Vene sõjaväe kaks parimat ratsanikku olid sakslastest admiralid).
Ja et Prantsusmaa suhtumine aumärkidesse olnud 1852 taoline, et Pariisis toimunud ühtevalu sõjaväeparaade ning vahel juhtunud, et kaks paraadi liikunud üksteisele vastu ja inimesed jäid nende vahele lõksu ning politsei hakanud rahvast rusika- ja jalahoopidega laiali ajama, kuni ette jäi keegi homme decoré, siis olla politsei muutunud äkki väga alandlikuks, palunud ette ja taha vabandust ning ka muu rahvas pääsenud kergemini.
Ja et Preisimaa parlamendi alamkoja liikmena 1850 leidnud ta, et päev läbi istungeid on taluda raske, liikumisvajaduse rahuldamiseks on hea hakata jälle tantsima, mille oli 27-aastasena maha jätnud arvates, et tants on ainult noortele. Kuigi kuninga arust olnud tantsiv riigimees hirmus halb asi. 1850 oli Bismarck 35.
Ning et 1851 Viini Preisi saadikuks minnes kestis sõit Berliinist Viini ligi kolm päeva.
* * *
Päeval äike ja suure plõginaga rahe, pärast teine rahe. Aknatagused ämblikud ei hakka vahepealt peidust välja tulemagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment