31.12.14

2014

Kõigepealt eelmise aasta 31. detsembri viktoriiniküsimuse vastus: ürikute järgi oli päritolukohaks Estland ja Estriche. Pakun kuuselaudu.

Aasta kokkuvõte
  • Käisime kontsertidel 7 korda kontserdisaalis ja 2 korda mujal
  • Ooperis kokku 4 teatris 7 korda
  • Oma kõrvaga kuuldud maailmatähed: Roberto Alagna, Jonas Kaufmann, Simon Keenlyside, London Symphony Orchestra, Wiener Sängerknaben
  • Ja muidu toredad kuulata: Kirstin Blaise, Christiane Karg, Artem Krutko, Georg Nigl, Michael Schade, Michaela Selinger ning muidugi ka sugulase koor ja tudengiaegne vana sõber
  • Saksakeelses sõnateatris käidud 2 korda, elusuuruses nähtud Burghart Klaußner ja (ka meetri kauguselt) Rudolf Kowalski

Aasta vägitegu: Pariisis Ste-Chapelle’i turvakontrollis leitakse mu kotist dosimeeter ja kolmveerand tundi hiljem käin (veidra kavatise tõttu, kogemata) Prantsusmaa ülemkohtu naiste kemmergus

Raamatujõudlust kahandas, et seoses töökoha kolimisega sõidan varasema ühe 5,9 km bussisõidu asemel nüüd kas kaks (2,6 + 3,6 km) või kõnnin 1,3 km jala ja sõidan ühe korra 3,1 km, mis tähendab, et 2 × 20 min rahuliku raamatulugemise asemel on aega vähem, sest bussipeatuses teist bussi oodates naljalt raamatut ei loe. Ajakirja lugeda saab. Kokku lugesin 2014 läbi 52 raamatut (2013: 58), kokku 10 076 lk (2013: 12 957 lk ehk viiendiku rohkem), saksa keeli 3264 lk, inglise keeli 3968 lk, eesti keeli 2342 lk, soome keeli 430 lk jne (2013: 5791, 3931, 3032 ja 203 lk). Siis nüüd pühade ajal veel umbes 300–400 lk vanu restaureerimisaruandeid. Peale selle üsna kaanest kaaneni ajakirja Aviation Week (umbes 40 numbrit aastas, à 52 lk) ja pisteliselt muid ajakirju, pluss muidugi raamatud, mis veel läbi ei ole.

Edetabel:
1.–2. dtv-Atlas: Deutsche Sprache – sellest sai väga paljude asjade hulgas teada näiteks selle, et saksa tanzen on laensõna prantsuse keelest, danser, laenatud ajal, kui seltskonnatants hakkas erinema niisama eraldi hüplemisest (mille kohta saksa tegusõna teada ei ole, see võinuks olla nt hopsen).
Ja
Hislop: How to Build a Cathedral – autor on näinud vaeva ja joonistanud kogu raamatu pildid ise.

3.–4. Eduard Vilde – kirjanduslooline elulugu. Viimaste aastate „elulooraamatud”, mis peamiselt koosnevad volitatud klatšist, on pannud eesti lugeja unustama, mis elulood tegelikult on.
Ja
Hislop: How to Read Castles – sama autor kui katedraaliraamatul ja sama detailne. Keskendub Briti linnustele. Ja teate, „linnusehoov” ei ole teps mitte „castle yard”!

5.–6. Praschl-Bichler: Affenhaube, Schellentracht und Wendeschuh: Kleidung und Mode im Mittelalter – nagu mitmel korral siingi mainitud, pälvis autori eritähelepanu aluspesu areng. Raamatu kõik illustratsioonid on keskaegsetelt piltidelt.
Ja
Saaremaa 2. Ajalugu, majandus, kultuur – mind lõbustas, et kuigi koguteoses on väga professionaalne ajaloo osa, pidasid iga muu teema autorid vajalikuks alustada ka enda peatükki ülevaatega ajaloost, mis ajaloopeatükiga võrreldes näis paraku üpris amatöörlik.

7. Apollo 13 Manual: An engineering insight into how NASA saved the crew of the crippled Moon mission (Haynes Owners’ Workshop Manual) – siit saab teada, kui hale oli samanimeline film

8. Hardering: Jenseits der Gewölbe: Ein Führer über die Dächer des Kölner Domes – Kölni toomkiriku pööning, katus ja tornid. Kas teadsite, et Kölni toomkiriku sarikad olid enne Eifeli torni suurim XIX sajandi terasehitis? („Ja kas teadsite, et… Kölni toomkirik on tegelikult seest õõnes?” — Loriot)

9. Patient Goethe – Goethe patograafia

10.–12. A-4 / V-2 Rocket Instruction Manual – esimese ballistilise raketi stardiks ettevalmistamise käsiraamatu tõlge. A4 saadi stardivalmis küll tunniga, aga see tund oli täis kibedat askeldamist.
Ja
F-35 Lightning II: An air warfare revolution (Air International) – kaunite fotodega ja võrdlemisi üksikasjalik jutustus uuest lennukist F-35, avaldatud ajakirja Air International mahuka erinumbrina tänavuse Farnborough’ lennundusnäituse jaoks, kus lennukit pidi esimest korda eurooplastele näidatama, aga vähe enne juhtus raske mootoririke, kõik F-35-d said selle uurimise ajaks lennukeelu, Euroopas näitamine jäi ära, piinlik.
Ja
Most Secret War: Britisch Scientific Intelligence 1939–1945 – Briti tehnilise luure vaimse isa mälestusted (peamiselt radaritest).

Välispoliitikas näitas lõppev aasta ilmekalt, miks on vaja kliiniliste sümptomite ilmnemisel kohest haiglaravi või ühiskonnast isoleerimist, sest vastasel korral kulutatakse mitukümmend gigadollarit rahva raha enda imetlemiseks ja tungitakse mitmesuguste riigisiseste muinasjuttude toel teise riiki ning pealegi mõrvatakse hulgakaupa asjasse täiesti mitte segatud lennureisijaid. (Sest IFF-seadmeta õhutõrjesüsteemi kasutamine tegutsevate tsiviillennumaanteede all on selge ettekavatsetud mõrv.)

K, 2782. päev: aasta läbi

Siga valmib; õige roosa toon – mida tegin omal ajal valmis suure varuga, et hea võtta – kuivas mõni kuu tagasi ära ja tuleb segada uus, käigu pealt tooni kohandades. Selgub, et akrüülvärv kuivades ei helene nagu email- jpt värvid.

Fotoarhiivi varundamine lõpeb; tegin mitmeid prognoose, kui kaua see kestab ja kui kaua kestaks see siis, kui arvestada ka aeglustumist alates eelmisest arvutusest. Kokku umbes 28 tundi; kunagi varem kestis kogu fotoarhiivi varundamine 36 tundi, aga siis oli seda ka kaks korda vähem. Tulevikus saab nüüd läbi kiiremini, sest sünkroonimistarkvara jätab olemasolevad muutmata failid vahele.

Kogu vormindamise ja varundamise ajal ma arvutit igaks juhuks suuremalt ei käppinud, sest sünkroonimisprogrammil on halb omadus liigse käppimise peale (nt faililoetelu kerimine, akna suurendamine-vähendamine) midagi hoiatamata äkki sulguda. Mistõttu olin arvutist üldse eemal. Paremaks ventileerimiseks panin ventilaatoraluse ja arvuti vahele peale tavalise jämeda kustuka ka kaks markerit.

Siis pisut poes, siis pidulik õhtusöök ühes ahjus soojendatud hõrgutistega. Märkan, et ETV kell on 1 min 32 s taga, nii et presidendi kõne alles kestab, kui Eestis uus aasta juba tuleb, ja presidendi murelik nägu on alles ekraanil, kui saate pealkiri muutub presidendi uusaastakõnest tagasi aastavahetuse labrakaks. Oleks mina president, oleks mul sellise asja pärast samuti piinlik ja nägu samuti murelik.

30.12.14

T, 2781. päev: varundan

Formaatimine valmis, algab kogu fotoarhiivi kopimine. Sellest on esialgu analoogfotosid umbes 10 giga ning digifotosid ligi 900 giga; aastas tuleb juurde üle 100 giga.

Filmid: 2001, Dr. Strangelove.

Tartu toomkiriku võlvid


Alljärgnev pajatus on lühike eestikeelne kokkuvõte, põhilugu on inglise keeli ja siinse blogi lehekülgede seas (link). Miks eesti lugu on lühem: tausta on vähem, sest eesti inime teab, mis või kes on Tartu.
 
Taust
Toomkirikus töötab piiskop. Keskajal oli Eestis kolm piiskoppi: Tallinna (kelle ilmalik võim oli väike), Saare-Lääne (kes valitsesid sealt, kus kellelegi neist parasjagu meeldis: Haapsalust, Kuressaarest, Lihulast, võib-olla isegi Saare-Lääne neljandast keskusest Pärnust) ja Tartu (kellel oli korraga mõlemad: piiskopiriik ja selle pealinn).
 
Kolm piiskoppi tähendab ka kolme toomkirikut.
 
Tallinna toomkirik on tagasihoidlik (väiksem kui all-linna kihelkonnakirikud Niguliste ja Oleviste – kes ei tea või ei mäleta: Toompea ja all-linn olid juriidiselt eri kohad, linn oli all-linn ja Toompea oli juriidiliselt hoopis maa). Oli ehituse algusjärgus dominiiklaste kloostri kirik (aga 1230 kolisid need all-linna ja plats jäi vabaks). Keskajal ei olnud Tallinna toomkirikul läänetorni. Kolm löövi lai, neli võlvikut pikk, kitsas ühelöövine koor.
 
Kuigi Saare-Lääne piiskopkonnal ei olnud otseselt pealinna, on seal ometi toomkirik – Haapsalu piiskopilinnuse kirik, mis on seniajani nimetuse poolest toomkirik. Üks lööv ja koos kooriga kolm võlvikut nagu Saare- ja Läänemaal ikka. Mis kirik toimis toomkirikuna siis, kui piiskopid elasid Lihulas ja Kuressaares (ning võib-olla Pärnus)? – Vana-Pärnus olla 13. saj I p alustatud tüüpilise ühelöövilise kiriku ehitamist, aga mis jäi linna hävimisel pooleli; Uus-Pärnu oli ordumaadel ja seal midagi väga esinduslikku ei olnud (oli 1954 õhitud Pärnu Niguliste, aga see oli linnakirik). Lihulas oli parimal juhul linnusekabel või alevis mõni kabel (või siis Lihula nunnakloostris). Kuressaare linnuses on küll võrdlemisi uhke kabel, aga see on väike; Kuressaare keskaegne kirik oli üsna linnuse lähedal, aga selle kavatis ei ole teada.
 
Seevastu Tartu toomkirik on eelmistega võrreldes hiiglaslik, eriti arvestades, et Tartus oli keskajal ainult 5000 elanikku. Selles on kõik teistmoodi kui mujal Eestis: sisepikkus 85 m! (Tallinna pikim kirik: dominiiklaste Katariina kirik, 67 m). Koos kabelilöövidega viis löövi! Pikihoones 8 võlvikut ja kooris veel 3 + kooriümbriskäik! Kolmelöövine katedraalikoor! (Mitmelööviseid koore oli Eestis ainult kolm: Tartu toomkirik, Tallinna Niguliste, Oleviste.) Kooriosasse (koos pööninguga) mahtunuks kogu tolleaegne Tallinna toomkirik (koos katusega)! Ainus Vana-Liivimaa kahe massiivse läänetorniga kirik! (Järgmised kaksiktornid kerkisid Eestis alles 19. sajandil.) Pindala järgi sama suur (aga mitte suurem, nagu on vahel väidetud) kui Riia toomkirik! Eesti säilinud* keskaegsete linnakirikute pindala välismüüri välisäärt pidi, keskaegsete kabelitega, kuid ilma käärkambrita:
  • Tartu toomkirik: 2700 m²
  • Riia toomkirik (ristikäigu ja toomkapiitli ruumideta): 2700 m²
  • Oleviste: 2100 m²
  • Tallinna Niguliste: 2000 m²
  • Pirita kloostri kirik: 1500 m²
  • Dominiiklaste kloostri kirik (Katariina): 1400 m²
  • Tallinna toomkirik: 1300 m²
  • Tartu Jaani: 1100 m² (Tartu Maarja oli pisut suurem)
  • Rootsi-Mihkli: 1000 m²
  • Pühavaimu: 700 m²
  • Haapsalu toomkirik: 700 m²
  • Tallinna tsistertslaste kloostri kirik: 600 m²
* Mõõdetud Google Mapsiga, mistõttu Pärnu, Narva, Tartu ja Viljandi kadunud keskaegsed kirikud jäid kõrvale.
 
Samuti oli Tartu toomkirikus Eesti kirikutest (ilmselt praeguseni) enim piilareid – tervelt 23 (kaks pikka 11 piilariga rida + 1 piilar koorilõpmiku keskel). Tallinnas oli enim piilareid Pirital ja dominiiklaste Katariina kirikus (14); Nigulistes ja Olevistes on kummaski koos koori ja kabelitega 12 piilarit (kui arvestada piilariteks ka Oleviste kohmakad moodustised pikihoone ja koori vahel), Tallinna toomkirikus on piilareid ainult 6.
 
 
Wilhelm Neumanni rekonstruktsioon, XIX saj, Lübecki Maarja kiriku ainetel, raamatus „Eesti kunsti ajalugu I: Keskaeg” (A. Waga, 1926 – kunstiteadlane A. Waga (1895–1980) oli kunstiteadlase V. Vaga (1899–1999) vend). Wilhelm Neumann (1849–1919) oli arhitekt ja elava mõttelennuga usin kunstiajaloolane ning ta rajas Riia kunstimuuseumi.
 
„Täispuhutava vanalinna” stiilis pabermakett (1:500, 1989), väga nappide allikate põhjal (peamiselt KRPI 1988. a seinakalendris põhiplaan ja külgvaade ning mõni enda foto). Tornide kadunud osast olin näinud mitu aastat varem mõneks minutiks Neumanni rekonstruktsiooni ja hoolikas vaatleja võib märgata ka teatud sarnasust Rapla kirikuga (1901).
Varemete raamatukogueelse seisundi (1804) kipsmakett. Usutavasti üks Eesti vanimaid üksikhoone makette. Kooriviil on pisut liiga kõrge ja torniavad teistsugused kui looduses, aga muidu väga hea.
Krause plaan (1804). Koori tugipiilarite paigutus ei ole täpne, aga kooriviilu kõrgus on tõepärasem kui kipsmaketil. Külgvaatel paistab suur pragu läänepoolseima võlviku kõrgseinas, mida 1959. a seisundiaruanne peab keskaegseks. Külgvaatelt on näha ka tolleaegse muldkindlustise profiil (mille jäljed olid torniseintel praeguse restaureerimiseni).
Pikilõige (1959)
Lõige läbi läänepoolseima võlviku (1959)

Põhiplaan (1959)

Varemed põhjalöövist 1996, enne praegusi korrastustöid. Näha on piilarid S-2, S-1, N-3, N-2 ja N-1. Piilarid on kaheksanurksed, igas nurgas on turp, mis jätkub ülespoole kesk- ja külglöövi vööndkaarteks ja võlviroieteks ning kõrgseina alusteks arkaadkaarteks.


Kesklööv (1996). Lääneseinal (torninurkadel) on näha kaare jäänused; see kaar pidi olema sama kujuga kui vööndkaar võlvikute vahel.

Võidukaare S-nurk (2004)

Kesklööv, vaade läände (2004). Pärast raamatukogu ehitamist jäi vaba kesklöövi alles 8 võlvikust ainult 6, seega foto on seega tehtud umbes 6. võlvikust ehk piilari N-6 juurest.

Piilar N-1 (2004). Siin on näha mitu allpool arutletud asja: piilariservade turbad, piilarite eendumine kõrgseinast, [pseudo]trifoorium (millel on 2. võlviku põhjaseinas erandina ainult 3 nišši), võlvikannad vööndkaare- ja roidejäänustega, roiete ja vööndkaarte raadius ning võlvijäljed kõrgseinal. 1. võlvikut läbistav suur pragu on ka põhjapoolsel kõrgseinal.

Järgmine foto on kaugelt mujalt. Sellel on n-ö keerdus kandadega võlv, mis oli Lääne-Euroopa kõrggootika katedraaliarhitektuuris tavaline, aga mida nagu muudki katedraaliarhitektuuri jõudis kaugetele ääremaadele väga vähe.
 


N-ö keerdus kandadega võlvi näide (Pariis, Sainte-Chapelle, 13. saj lõpp). Võlvikand läheb keerdu sellepärast, et kaar akna kohal algab diagonaalroidest ja vööndkaarest kõrgemalt ning akna poole oleva võlvisiilu aknapoolne serv on alguses vertikaalne, aga teine serv läheb mööda diagonaalroiet sissepoole. Aknapealse kaare alates võlvisiilu keerd ümber püsttelje kaob ja võlv kaardub ümber rõhttelje.
 
Küsimused
  • Mis kujuga ja kui kõrged olid kesklöövi võlvid?
  • Kas triangulatsiooniga saab võlvide järgi leida algupärase põranda kõrguse?
  • Kui pikk oli kasutatud jalg?
  •  
Teada
  • Kesklöövi piilarid on kaheksakandilised, nurkades on turbad, millest saavad ülespoole ulatudes võlviroided, vööndkaared ja arkaadkaare roided.
  • Kesklöövi võlvikud on ristkülikukujulised, pikkusest ligikaudu kaks korda laiemad. Külglöövi võlvikud on ruutjad.
  • Alles on kesklöövi võlvikannad (umbes meetri kõrguselt), vööndkaare alaosa jäänused kesklöövi lääneseinal ja võlvide jäljed kõrgseintel.
  • Kesklöövi säilinud võlvikandadel on diagonaalroiete ja vööndkaarte raadius umbes sama.
 
Mõistatused
  • Piilariturbad on 45° vahega. 45° on ka nurk ruutja võlviku diagonaalroide ja seina vahel, aga ristkülikukujulise võlviku diagonaalroide nurk on suurem. 45° nurk vihjaks, nagu ulatuks diagonaalroie läbi kahe võlviku ja tekitaks keeruka võrkvõlvi, millega samas jälle ei oleks vaja vööndkaart.
  • Sama raadiuse ja kuju, aga eri sildega kaared on eri kõrgusega. Diagonaalroiete ja vööndkaare sama raadiuse ja diagonaalroiete 45° nurga (st võrkvõlvi) korral peaks vööndkaar minema roiete alt.

Lahendus

1. Joonis
 
Novembris leidsin küllalt juhuslikult 1980. aastatel koostatud arhitektuurimälestiste passid, mis on digiteerituna väljas kultuurimälestiste registris (nendes on mõnel leheküljel kompaktselt kirjas mälestise põhiandmed: ajalugu, uurimisandmed, seisund, tehtud tööd). Samast edasi otsides leidsin, et seal on ka sõjajärgsed restaureerimisprojektid.
 
Tartu toomkirikust on kolm restaureerimisprojekti, neist põhjalikem on varemete korrastamise projekt aastast 1959. Selles on kõige üksikasjalikum ristlõige, mida olen Tartu toomkirikust kunagi näinud (vt ülal). Kesklöövi lääneseinal olnud vööndkaare kuju perspektiivimoonutused lubavad arvata, et see on koostatud fotode järgi.

Nimetatud vööndkaar pidi olema sama kuju ja kõrgusega kui võlvikuvahelised vööndkaared (sest kõrgseinte võlvijäänused on kõik samasugused, st võlvikud olid sama kõrged). Konstrueerisin sirkli abil vööndkaare kõrguse – jooniselt on näha, et sama on üritatud teha ka varem. Kuju poolest selgus vööndkaar olevat n-ö 3/4 gooti kaar (kaare raadius on sildest 3/4), mis oli Eesti 15. sajandi arhitektuuris tavaline. Alles pärast selle kõrguse leidmist meenus 1804. a seisundi kipsmaketi fotosid vaadates, et pikihoone ja koori vaheline võidukaar on alles, ja selle kõrgus kipsmaketi ja Krause plaani järgi tuletades klapib 20 cm täpsusega ristkõikel konstrueeritud kõrgusega. 

Vööndkaare tipu kõrgus ei ütle midagi aga võlvide kogukõrguse, st päiskivi ja diagonaalroiete lõikumiskoha kõrguse kohta. Saksa võlvide päiskivi oli vööndkaarte tipust veidi kõrgemal (inglise ja sageli ka prantsuse võlvidel oli sama kõrgel, st löövi võlvide seitlijoon oli sirge), aga võlvide kõrgust ei saanud hinnata ainult jooniselt.
 
Ristlõike ja plaani tegelikud mõõtkavad pisut erinevad (ristlõike järgi on kesklöövi laius kõrgseinte vahel 10,54 m, plaani järgi 10,22 m) ja eeldusel, et ehitis dimensioneeriti nii, et kasutama peaks täisarv jalgu ja proportsioonid oleksid lihtsad, on ristlõike järgi kesklöövi, külglöövide ja kabelilöövide laiuste suhe 32 : 16 : 9 (jalga) ja jala keskmine pikkus 0,328 m (kesklööv 10,54 m, N-külglööv 5,17 m, S-külglööv 5,24 m, N-kabelilööv 2,99 m), mis viitab Tallinnas nt dominiiklaste kloostris kasutatud kreeka jalale (0,33 m). Seevastu plaani järgi on jala keskmine pikkus hoopis 0,316 m, mis viitab Tallinnas 14. saj sageli kasutatud reini jalale: kesklöövi laius 10,22 m, kesklöövi 2. võlviku pikkus 5,65 m (18’), pikihoone sisepikkus (8 võlvikut, 144’) 45,36 m, N-külglöövi laius 5,16 m, S-külglöövi laius 5,00 m, N-kabelilöövi laius 2,58 m (8’), S-kabelilöövi laius 2,42 m. Plaani järgi on kesklöövi võlviku külgede suhe (mõõtes laiust kõrgseintest, mitte võlvikandadest, mis on eenduva piilari tõttu pisut seespool) mitte esialgu silma järgi arvatud 2 : 1, vaid 32 : 18 ehk vägagi moodne 16 : 9.

Põhiplaan (1959) ja mõõtmistulemused, vööndkaare ja diagonaalroide kuju, piilariturpade asendi detailjoonis

2. Triangulatsioon

Pikihoonepoolsetel torniseintel on nišše, millest on näha ainult ülaosa, mille järgi oli algne põrand praegusest maapinnast madalamal. Pirita kloostris oli kuni varingukihi eemaldamiseni 1970. aastate lõpus algse põranda kohal materjali (rususid, pinnast) poolteist meetrit. 1959. a korrastusprojektis soovitatakse maapinda varemetes langetada, kuid näib, et langetatud on ainult maapinda kiriku ümbruses, kuid mitte varemete sees. Viimaste konserveerimistööde raames 2000. aastate algul tehtud kaevetööd pikihoone läänepoolseimas võlvikus ulatusid läbi varingukihi algse põranda alla (ehituseelse pinnaseni) ja sügavused olid sellised: ehituseelne maapind lõunalöövi ees 65,00 m üle merepinna, algne lõunalöövi põrand 65,4 m, toomkiriku valmimise järel täidetud maapind lõunalöövi ees 65,3 m, maapind lõunalöövis tänapäeval 66,50 m, maapind lõunalöövi ees 66,0 m, algse lõunaseina alusmüüri rajamissügavus alla 64,00 m. (Allikas: „Arheoloogilised välitööd Eestis” 2001, lk 110–120, profiil lk 113.) Selle järgi oli 2001 lõunalöövi läänepoolseimas võlvikus maapind 1,1 m üle algse keskaegse.

Magistritöös (link), mis kirjeldab kaht 2000. aastatel pikihoone läänepoolseimast võlvikust leitud matust, öeldakse (lk 20) ühe matuse (kaasasündinud süüfilisega laps) sügavuseks 60 cm tänapäevasest maapinnast (kesklöövis), rusukihi sees, umbes aastast 1700 (lk 22), ja teise matuse (maharaiutud peaga üle 50 a mees) sügavuseks 185 cm tänapäevasest maapinnast ja u 80 cm keskaegsest põrandapinnast (lõunalöövis), võib-olla umbes aastast 1400 (lk 67). Selle järgi on vähemalt lõunalöövis rususid ja pinnast u 105 cm.

Kõrgused (1959. a maapinna suhtes) ja triangulatsioonikatsed


Triangulatsioon säravaid tulemusi ei andnud. Mõni võlvikand ja päiskivi on ristlõikes samal joonel, kuid algse välisseinani (seespool kabelilöövi) praeguse maapinna all ulatub ainult kaks joont, mis annavad algse põranda jaoks kaks sügavust:
  • Vööndkaare suurim vaba kõrgus (kaare alajoone tipp) ja arkaadkaare tipp kõrgseina sisepinnal (ülal joonisel roheline joon) lõikub oletatava algse välisseina välispinnaga (roheline püstjoon paremal) umbes 0,9 m 1959. a maapinna kõrgusest allpool. Selle joone nurk rõhtsihi suhtes on umbes 62°, mis ei ole ei võrdkülgse kolmnurga 60° ega keskaja Eesti arhitektuuris populaarse võrdhaarse kolmnurga (kõrgus = laius) 63,4° (h = a kolmnurga haarade nurk püstsihist on atan 0,5 = 26,6°, rõhtsihist 90° – 26,6° = 63,4°).
  • Umbes samale sügavusele jõuab ka arvestusega, et kesklöövi võlvikandade kõrgus põrandast oli kaks korda suurem kui võlvi kõrgus võlvikandadest päiskivini (joonisel kesklöövis punktiirjoon).
  • Kui eeldada, et triangulatsioon põhines h = a võrdhaarsel kolmnurgal, ja langetada see joon võlvi päiskivide kõrgusest (vööndkaare tipp + 1’) välisseinani (ülal sinine joon), lõikub see välisseinaga sügavusel umbes 1,6 m. Pirita kloostri kiriku analoogiat arvestades on see reaalsem sügavus kui eelmainitud 0,9 m.
  • Eeldusel, et algne põrandapind oli 0,9 m madalamal kui 1959. a maapind ja et triangulatsioon põhines h = a võrdhaarsel kolmnurgal, jõuab kabeliseina välisseina välispinna ja algse põrandapinna lõikekohast lähtuv 63,4° kaldega joon keskteljele kõrgusel 30,12 m 1959. a maapinna suhtes, mis annaks pikihoone katuseharja kõrguseks algsest põrandapinnast 31 m ehk umbes 95’ (mis on lähedal tosinates arvestades ümmargusele arvule 96’). See annaks Krause 1802. a plaanil oleva kõrgseinte kõrguse korral vähimaks katusekaldeks 52° (ülal joonisel peen punktiir), mis on kivikatuse jaoks veel realistlik. (Mu kadund isa väitel oli vähim kalle, kust kivikatuselt veel lumi maha jooksis, 54° – järsem katus oli kallim ja raskem, lamedama katuse kokkuhoiust kasu ei olnud, sest sinna jäi lumi peale. Katuse väga madal kalle viitab muule katusekattele, nt laudadele või [vask-, plii-]plekile.)
  • (Muide, siin-seal on olnud näha oletust, et tornid pidid algselt, koos tornikiivritega olema 66 m kõrged. Kust see on teada? — Pakun, et muidugi triangulatsioonist! Läänefront on 33 m lai, lao aga kaks h = a võrdhaarset kolmnurka ülestikku ja saabki 66 m!)


3. Makett
 
Põhiplaanina kasutasin 1959. a seisundi põhiplaani, mis on täpsem kui Krause 1802. a plaan (vt koori tugipiilarite paigutus ja asend, eriti kuidas läänepoolseimad N- ja S-tugipiilarid ei ole kohakuti).

Arvutasin joonskaala järgi mõõtkava, pärast korrigeerisin seda ristlõike järgi.

Maketi mõõtkava on 1:100, piilari eenduvus seinast on mõõdetud 1:50 detailjooniselt (mis lähtub ristlõikelt mõõdetud kõrgseina paksusest, mälupildist, kui jäme on piilariturp (diagonaalroided ja vööndkaared on sama jämedad), ja fotodest, kui palju eenduvad äärmised turbad kõrgseinast). Turpade, st ka vööndkaarte ja diagonaalroiete jämedus on u 15…20 cm, maketil imiteerib seda 1 mm traat.

Võlvirekonstruktsiooni kõrgus ja maketi võlvide asukoht. Õrn punktiirjoon kõrgseina kohal on kõrgseina kõrgus Krause 1804. a plaanil; sama kõrge on ka tollal kesklöövi kahte idapoolseimasse võlvikusse ehitatud raamatukogu välismüür. Inimfiguur on 1,60 m pikk ja seisab 1959. a maapinnal (algne põrand oli veidi madalamal).

Makett kujutab kesklöövi kaheksast võlvikust kaht (nt läänest 3. ja 4. võlvikut – sest 1. võlvik on laiem ja sellega külgnevad tornid, 2. võlviku põhjaseinal on ainult 3 pseudotrifooriumi nišši, 5. võlvikus on allpool piilarite vahel lisakaar – kui jätkaksin maketti põrandani, see paistaks) ja 8. võlviku ääres on võidukaar).



Enne maketi alustamist mõtlesin ka, et makett võiks kujutada pikihoone kogu ristlõiget, kuid tulemus olnuks üsna suur ja tähendanuks 6 akna tegemist võlviku kohta (kabelilöövis olid paarisaknad). Siis korraks mõtlesin, et teeks võlvid kogu kesklöövi pikkuses (või 4 võlvikut, nii et peegli abil saaks kogu kesklöövi vaate), aga samas oli kesklöövi ühes otsas tundmatu kujundusega läänesein (kus võib-olla oli suur aken, aga võib-olla mitte) ja teises otsas vaba vaade koori.

Materjalidest kaalusin korraks papjeemašeed, aga see märgab pappi (pappi on tänu Amazonile alati varnast võtta). Kaalusin ka kipssidet, aga see on liiga jäme (pärast peaks pahteldama) ja vajaks kivistumise ajaks toestamist – sest võlvid on roiete vahelt pisut ülespoole kummis.

Ehitasin maketi lõpuks ainult kesklöövi võlvide kõrguses ja kõrgseintest on markeeritud ainult võlvialune osa (kilpkaared koos aknaavadega, aga kõrgseinte välispinda ega akende massvärki ei ole). Maketti saaks jätkata, lisades ka kõrgseinte välispinna, võlvivahelise- ja pealse osa ning külglöövipealsed tugimüürid. Laiendamine allapoole tuleks kõne alla ainult siis, kui võlve ja kõrgseinu saaks aluselt lahti lõigata (see mõte alguses oli).

Maketi võlvide materjal on pabertaskuräti üksikkihid, liimituna kohale kontaktliimiga, üksikasjad on allpool.

4. Analoogia

Turpadega piilarid olid üks viiest elemendist, mis esimest korda samasse kohta kokku saades tekitasid gooti stiili (ülejäänud olid teravkaar, roidvõlv, kooriümbriskäik ja tugikaared ning nende esimese kokkusaamise koht on St-Denis’ kloostrikirik Pariisi lähedal; tundmatu ehitusmeistri ja abt Sugeri loodud pöördeline uus ehitusstiil valdas Euroopas üle kolme sajandi). Põrandast võlvikandadeni ulatuvad turbad olid väga tavalised, ka ristkülikukujulistes võlvikutes, kus näiliselt 45° asendis olev turp läheb ilusti üle ristkülikukujulise võlviku diagonaalroideks, mille nurk on üle 45° (vt ülal Ste-Chapelle’i foto).
 
Järeldused ja uitmõtted
  • Tartu toomkiriku kesklöövis olid lihtsad neljaosalised ristvõlvid.
  • Pikihoone kesklöövi lääneseina vööndkaar oli sama kõrge kui on võidukaar.
  • Pikihoone ehitusel kasutatud jala keskmine pikkus oli ristlõike järgi 0,328 m ja põhiplaani järgi 0,316 m.
  • Kesklöövi võlviku külgede suhe on kõrgseintest mõõdetuna 16 : 9 (32’ × 18’). Vööndkaarte ja diagonaalroiete sille on veidi väiksem, sest nende kannad on kõrgseintest veidi eenduvate piilarite nurkades.
  • Ristkülikukujulised võlvikud tähendavad, et diagonaalroie ei olnud väga palju pikem kui vööndkaar, mis lahendab teise küsimuse (sama kujuga, kuid pikema sildega kaar oleks kõrgem).
  • Diagonaalroided olid kõrgseina suhtes põhiplaanil u 60° nurga all ja nende raadius oli ligikaudu sama kui vööndkaarel (raadius roide/kaare alt vastavalt 7,5 m ja 7,2 m). Kummagi kaare kuju oli siiski erinev: vööndkaar oli teravam, raadius 3/4 sildest; diagonaalroie oli lamedam, raadius 2/3 sildest, tipp umbes jala võrra kõrgemal. Sille (piilarite vahel) oli vööndkaarel 9,6 m ja diagonaalroidel 11,3 m.
  • Võlvijäljed kõrgseintel näitavad, et võlvikannad ei olnud keerdus: siis peaksid võlvijäljed akende kõrval olema sirged ja püstloodis. Jäljed on küll peaaegu sirged, aga rõhtsihi suhtes 75° kaldu. Võimalik lihtne seletus: müürsepad ei osanud laduda keerdus võlvi.
  • Võlvide lihtsus viitab võimalusele, et äkki olid pikihoone võlvid ehitatud koori võlvide järgi – koori võlvid olid vähemalt kooriümbriskäigu kohal keerukama kujuga (sest välisseina kuju on korrapäratu ja piilarite asend ei klapi tugipiilarite asendiga). Võib-olla ehitati Parlerite vaimus ainult koor ja pikihoone võlvid matkiti nende järgi?
  • On pakutud (eeldusel, et kogu toomkiriku viimase suure ehitusetapi ehitasid samad meistrid), et sarnase, kuid lihtsama Jaani kiriku ehitasid toomkiriku meistrid. Oleks huvitav mängida võimalusega, et pikihoone võlvide lihtsuse tõttu oli äkki lugu vastupidi.
Makett
  • Vööndkaared ja diagonaalroided on 1 mm sidumistraadist, mille painutasin pappšabloonide peal. Traadiotsad on pistetud õigetes kohtades (arvestades piilariturpade eendumist kõrgseinast) pappalusesse ja fikseeritud liimiga. Kummagi võlviku üks diagonaalroie on nurgast nurka pidev, teine koosneb kahest osast, kummagi osa tipp toetub päiskivi kohas pidevale roidele. Kuni võlvisiilude esimese kihi jäikumiseni tuli mõnda kaart toestada.
  • Võlvisiilud on lamineeritud pabertaskuräti üksikutest kihtidest (0,015 mm, umbes 8× õhem kui kontoripaber).


Kõrgseina kilpkaare mall

  • Kõrgseinad on papist, kõik neli kilpkaart on lõigatud sama malli järgi. Aknaavad on kujutatud sellise suuruse ja asendiga nagu kõrgseina sisepinnal. Markeeritud on ka pseudotrifooriumi niššide ülaosad (mis ulatuvad umbes meetri võlvikandadest kõrgemale).
  • Liim on kontaktliim, mida sai kasutada kaht moodi: papi jaoks kontaktliimina (liim kantakse mõlemale pinnale, lastakse kuivada puutekuivaks, surutakse kokku), paberi jaoks ühepoolse kihina (liim kantakse ühele pinnale, surutakse kokku, lastakse kuivada). Kontaktliim ei märga paberit nagu PVA-liim: viimase kuivamisel läheb õhuke paber nii pingule, et painutaks 1 mm traati. Puudused: puutekuivad liimijäänused pintsettidel, liimituubil ja sõrmedel kleepuvad otsekohe puutekuivade liimijäänustega maketil, nii et eemaldades õhuke paber rebeneb; haiseb (nii et makett kuivas öösel esikus ja aurustumise kiirendamiseks puhusin võlvide alla föönist sooja õhku; makett haises liimi järele veel paar päeva).
  • Paberiribad paigaldasin samas järjekorras, nagu laoti võlvi: alt üles, ribad risti jõu kulgemisega võlvisiilus. Ribad olid väikese varuga, et võlv saaks kummuda roiete vahel ülespoole.
  • Ühel poolel koosnevad maketi võlvid kannast päiskivini 6, teisel poolel 4 reast paberitükkidest (pisut kiirem, laiemad ribad paindusid sama hästi kui kitsad).
  • Enamik paberitükke on trapetsikujulised ja ühe võlvisiilu pikkused: lõikasin haarade asendi silma järgi ja asetasin tüki nii, et trapetsi haarad olid täpselt liimiga ülalt kaetud roiete peal, siis surusin pintsettidega piki roideid kergelt kohale ja surusin sõrmedega altpoolt võlvi ülespoole kummi. Ülekate alumise ribaga oli mõni mm (kõik oli silma järgi).
  • Üle servade ulatuva paberi lõikasin hiljem ära ning liimisin tugevduseks võlvide peale veel 2–3 kihti paberit.
  • Kogu maketi võlvidele kulus ainult umbes 2/3 taskuräti jagu materjali.
 
 
Võimalike võlvide otsevaade. Võlvikannad olid algsest põrandast u 14–15 m kõrgusel (kuigi võlvide ehitamise ajal pidi umbes sellel kõrgusel olema ajutine põrand, mis võis toetuda pseudotrifooriumile). Päriselt olid roided kaks korda jämedamad, igas võlvikus oli päiskivi ja ka võlvid ise olid paksemad.

 
Lähivaade, koos 1,60 m pikkuse pappmehikesega (keskajal olid inimesed lühemad kui praegu). Tinglikud aknaavad kujutavad aknaavasid kõrgseina siseküljel; päris avad koonduvad üles- ja väljapoole ning nendes oli ka akna kiviraamistik.


Võlvide pealtvaade. Näha on pindade keerukas kuju (peale roideid ja vööndkaari järgiva ühesuunalise kõveruse on võlvid roiete vahel ka veidi ülespoole kummis).

29.12.14

E, 2780. päev: võlvid

Täna kahe võlviku pisimakett valmib: selguvad võlvide tõenäoline kuju ja tõenäolised mõõtmed ning et võlve on täiesti võimalik kujutada ka maketil (meenutagem, et gooti võlv on kõver kahes suunas: võlvisiilud on pisut ülespoole kummis). Sellest tuleb pikem piltidega kirjutis.

Muidu veeretan aega mööda fotoarhiivi varundamisega. Vana täielik varukoopia selgub olevat Nero arhiivifailidena, st lugemiseks ja taastamiseks oleks vaja konkreetset tarkvara. Ei ole mõistlik, mispeale vormindan kogu 1 TB ketta (FAT32-st NTFS-iks). See edeneb teokiirusel, jääb tikkima öösekski.

Film: A Clockwork Orange.

28.12.14

P, 2779. päev: talv jätkub

Külm jätkub, lindude jooginõu on põhjani jääs. Ilm on selge, päike paistab.

Maja ees on lumememm alles, tänav on libe, inimesed kõnnivad nii kohmakalt, et peaaegu filmin.

Käin hommikupoole poes ja näen, et ühtedel itaalia naabritel on maja ees lausa kaks lumememme, silmadeks kirsstomatid, nööpideks veepudelikorgid, ühel mütsiks ananassipurk. Lumememmed on ehitatud toekad, koosnevad ütleme poolkeradest ja püsivad palju kauem kui meie maja tilluke lumememm.

Uurin vanu restaureerimisprojekte, täpsemalt innustun Tartu toomkiriku varemete seisundi aruandest (1959) leitud täpsest ristlõikest, mille ajel võtan uuesti käsile mõni nädal tagasi mainitud võlviprobleemi. Seekord praktiliselt: joonistan ning alustan papist, traadist ja paberist võlvimaketi ehitamist.

27.12.14

L, 2778. päev: saabub talv

Öösel hakkab sadama paksu lund, mis jääb külma ilma toel maha terveks nädalaks.

Hommikul on rõdul lumevarjus musträstas.

Õhtuks on maja ette tekkinud lumememm, silmadeks ilupõõsa lehed ja käteks vitsaraod.

26.12.14

R, 2777. päev: teine jõulupüha

Bensujaama poes.

Avastan aardeaida: kultuurimälestiste registris on väljas kultuurimälestiste restaureerimisprojektid! Loen neid mitmeid tunde, hilja õhtuni.

Ja ka keelekasutus on tegelikult väga korralik, kuigi need kirjutati keeletoimetajata ja korrektorita.

24.12.14

K, 2775. päev: jõululaupäev

Hommikul postkontoris (kella kolmeni on tavaline tööpäev), siis linna sisekujunduspoodi, kus on mõni aeg aknast paistnud värvikas papagoidega maal. Suhtleme müüjaga kohalikus keeles, vastuvõtt on südamlik, mulle pakutakse pakkimise ajaks koguni istet, aga teadmata, kas see on iste või kaup, ma igaks juhuks ei istu, et äkki laguneb ära. Kuni ülespanekuni ilustab maal magamistuba niisama riiuli otsas, senise mops Ronani pildi asemel.

23.12.14

T, 2774. päev: jõulureede

Aasta viimane tööpäev, maade ja rahvaste lõuna (olen täna eestlastest ainus, saabun kiluvõileibadeta, sest mis ma neid üksi ikka söön), kurb lahkumine toanaabrist, kelle tööleping lõpeb.

Üks kahest „’Allo ’Allo!” stsenaristist, Jeremy Lloyd ära surnud.

22.12.14

E, 2773. päev: Habu 50

Šotimaal Aberdeenis helistatakse loomapäästjatele, et maanteel lebab vigastatud papagoi. Loomapäästjad tormavad kohale – ja leiavad suureks kergenduseks, et ei ole papagoi, vaid hoopis tutimüts. Kõigil hea meel. Mütsi pilt pannakse lehte ja öeldakse, kust kätte saab.

21.12.14

P, 2772. päev: paigalolek ja liikumine

Vaatame söögi kõrvale 1995./1996. a hooaja „Simpsoneid” ja seal mainitakse abikutsenupuga käevõrusid, mida praegu üks tudengiaegne sõber turundab kui uhiuut leiutist.

Tänavapoolses liftis on toimunud „hirmus veretöö” ehk kellelgi on jooksunud nina verd. Hüübinud tilgad maas välisukseni. Parklas on maas steriilse lapi pakend.

Kursusel on seekord järg silmaringiküsimuste juures. Kahtlustan koostööd, sest tolmu hõljumise selgituseks on pakutud Browni liikumist veel rohkem kui eelmine aasta, mil see oli populaarseim variant, aga sai ikka 0 punkti. Huvitav, kaua ei ole enam olnud ulmelist seletust, nagu kergitaks tolmu hõljuma tolmuosakestele kinnitunud vingugaas, mis oli kord 1975 ühes mitte eriti tõsiselt võetavas kodutervishoiu raamatus ja sattus internetti seda osundanud V klassi referaadiga. Peaks googeldama, äkki on keegi isehakanud vaimuhiiglane pannud selle Browni liikumise jaburuse kah kuhugi akadeemilist pettust toetavasse veebikohta – ja nii ongi (mul näitab selle kohal reklaami Datenbank der Mormonen – iga sugupuuhuviline teab, mis see on). Kasutage, kasutage seda jah ja saage edasi 0 punkti.

20.12.14

L, 2771. päev: presentation of reckless flying, imeline kontsert

m.o.t.t.: umbes kolmapäeval ületas Rakvere pindudest jõulukuusk ka Euroopa ühest teisest servast pärit töökaaslase kodumaise uudiskünnise ja seda talle vastu kommeneerides mainisin seda ebamäärast teadet, kuidas 1441 olla Tallinna Raekoja platsil põletatud lihavõtete aegu jõulukuusk*, millel on potentsiaal kujuneda järjekordseks „Eesti leiutiseks” nagu pehmed helkurid (mille leiutanuvat üks Rapla koolitüdruk 1990. aastatel, kuigi need olid Läänes rõivastel olemas juba 1970. aastatel), kurvituled (mille leiutanuvat üks Tallinna lennuvälja mehaanik 1974, kuigi Tatra autodel olid need juba enne sõda) ja deltatiib (mille arvutanuvat Tu-144 jaoks 1960. aastatel mustamäelane Leida, kuigi deltatiivaga lendas Alexander Lippisch juba 1931 ja pealegi oli Tu-144 deltatiivaga Concorde’i kloon, mille aerodünaamika arvutaja eesnimi oli hoopis Johanna). Kurvituled ja mustamäelane Leida on kõmusaate „Pealtnägija” „avastused”, mille suhtumist ajaloolisse tõesse ma siinkohal rohkem ei kommenteeri. Sedasi oletasin, et küllap võtab „Pealtnägija” nüüd enne jõulu üles selle 1441. a jõulukuuse teate kui esimese jõulukuuse maailmas, aga ennäe, ei olnudki teps mitte PN, vaid mingi veel kaugema Euroopa nurga ajaleht, nagu teatas FB.

* Uurisin asja hiljem täpselt järele: link.

Siinsest elektroonikakaubamajast pardel. Pardlite riiulivahe on väga kitsas ja selle ummistab juba neli ostjat; jalutan nende lahkumist oodates ringi ja näen, et n-ö „kassi mänguasjad” vahepeal ei suuruse ega hinna poolest väiksemaks läinud ei ole. Ülakorrusel on pühadeeelset kisa ja kära rohkesti, inimesi paksult ning kõige tipuks näitavad poemüüjad, kuidas kaugjuhitava helikopteriga lennata ei tohi.

Toidupoes, nimekiri kaasas, sprotid on pugenud peitu.

Pärastlõunal aga kontsert.

Puhvetis on võileiva asemel saiataoline jõulumehike, üllatavalt söödav.

Kontserdil näeme, kuidas väike poisike suudab suurema vaevata täis laulda 1500-kohase saali.

Vahepeal ei ole orkestrantidel midagi teha ja nad vahivad saalis inimesi. E-l tekib silmside trummariga, mul viiuldajaga.

II pooles on kaasalaulmine, aga noh kuigi võimalus on ahvatlev, et saab pärast öelda, et olen laulnud X kontserdisaalis koos maailmakuulsa Y kooriga Colin Daviesi kunagise assistendi käe all*, ja ma mäletan ühest unisoonis lauldavast jõululaulust meeshääle käiku, mida nüüd mängivad orkestris tšellod, hindan omi praegusi oskusi kainelt ja olen pigem vait.

* Tudengiajal laulsin kooris, mis esines mingi suurteosega väga tähtsal laval, kus ei olnud esinenud ükski samas õppinud tuttav muusikatudeng. Ükskord läksin ühest proovist otse teise (jalgrattaga) ja nad küsisid: „A, mis sul on seal seljakotis?” Mina: „Frakk.” Nemad: „??” Mina: „Lähen laulma... Z-sse... lavale.” (Praegast ma ei mäleta, kas see lugu juhtus enne üht suurteost, mis kanti ette tähtsas kontserdimajas koos kõneleja ja orkestriga, või enne teist, mis kanti ette ooperiteatri laval, kus muusikatudengid ka ei olnud esinenud ja millega mu puhul on seni imelik olukord, et olen hoonet näinud ainult lavalt, aga saalist mitte.)

II poolt konfereerib n-ö kohalik Heino Kaljuste, alustades väga heinokaljustelikust neljahäälse ja -keelse jõulukaanoni õpetamisest kogu saalile. Välimuse poolest on ta midagi Austraalia meelelahutaja Rolf Harrise (kes praegu istub vangis) ja Johnny „Black! Black!” Nice Painteri vahepealset (ainult must müts on puudu).

Saali suurust järele uurides saan teada, et kontserdisaali avamispidustused kestsid nädala ja sealt käis läbi 15 000 inimest, järelikult loksutati kõik toolid, uksed ja ka kanalisatsioon kenasti paika. Viimase tähelduse teen selle ajel, et kemmergutega seal laiutatud ei ole, naesterahvastele on evakueerimisplaani järgi ainult 13+3 kohta, meesterahvastele 6+6+12 (garderoobialune naiste kemmerg on suurem ja meeste kemmerg on kahes jaos, kemmerg kammersaali ukse vastas on meeste poolel suurem kui naiste poolel), vene ajal kehtis GOST-standard, mis nõudis üht kohta iga 50 külastaja jaoks. Sedasi leian nooli järgides garderoobist kaks korrust altpoolt kolmanda saali ukse kõrvalt veel kolmandagi kemmergu, kus mingit saba ei ole.

Pärast linna sööma – oleme leidnud Paraadi platsi nurgast McDonaldsi vastast toreda koha, millest TripAdvisor kiidab kõike peale teeninduse kiiruse.

Raekoja platsis on liuväli, jää on hooldamata ja lumine, ilmselt sihilikult ja pehmendamiseks, sest kohe liuvälja servas on kolm hõõg- ja hõõgumatute jookide putkat. Neile, kes on oskustes ebakindlad, on toeks antud punased plastmassist hülged. Kui seda imet imetlen, möödub selja tagant lause „Tõ hotšeš katatsa?”, aga vastust ei kosta, põnn tiritakse kohe uisulaenutuse poole.

E ükspäev käis sealt mööda ja pärast õhtul rääkis, et ärme sinna uisutama mine, muidu satume äkki rahvuskoondisse.

19.12.14

R, 2770. päev: vaba päev

Vaba päev, mis läheks muidu raisku. Sööme hommikul jaamakohvikus ja siis hakkab rongile väga kiire, sest raudtee-ehitus on valmis ja sõiduplaan täiesti uus. Märgime, kuidas T-s kõik kaasas olev sularaha alati otsa saab. Rongis kinnitub vana tõde, et, nagu teada, on nüüd uued ühissõidukipiletid kõik kiipkaardid, v.a nimeline aastakaart, mis on kiibita.

Otsin elektroonikakaubamajas äiale pardlit; pardlid on äkki 3-kohalise hinnaga, mis sugugi ei ole see, mida ette kujutasin (samamoodi ka võimaliku uue linnukaameraga, sest vana pilt on väga halb).

Siis juuksur ja Kella kõrts, kus tellime paljukiidetud kohaliku siidri, aga mis maitse poolest meenutab hoopis mädanud õunamahla. Üritame kannud peita vaikselt potilille varju. E tegi targasti ja võttis ainult ühe lonksu; ise võtsin lollist peast kaks, et äkki esimene oli kuidagi petlik.

Rongis on jälle inglise jutupaunik, aga mitte sama kui kaks nädalat tagasi. Aga kus häda ots, mul ei ole salvestit kaasas.

18.12.14

N, 2769. päev: pühad tulevad

Hommikul on liftis kusi, pikk jalgsimatk alla. Poolel teel üritan kutsuda lifti, et äkki tuleb teine ja kuseta, aga ei. All märkan, et teine lift on all, mis tähendab, et kui veab, saame üles ilma ronimata. Aga koos meiega siseneb majja koduhooldaja, kelle lasen, nagu ikka, koeraomanikku toreda suhtumise hoidmiseks ette, nii et ta satub kuseta lifti ja, kuigi kikkiskõrvu kuulan, millal ta lift on jõudnud üles ja sulgenud jälle uksed, saadab liftiautomaatika ikkagi seinast seina lainetava lombiga lifti. Korraks käib läbi pea mõte, et kui ta oleks sattunud kusega lifti, näinuks ta enda hoolealuse tööd, aga siis kohe järgmine, et isegi kui näinuks, arvanuks ta äkki seda koerte tööks, teadmata, et koerast nii palju ei tule ja koerakusi haiseb teistmoodi. Nii et pikk ronimine jälle üles, kusjuures mõlemat pidi on Šp süles. Alla minekul Št tirib, üles tulekul mõne esimese korruse ka, aga edasi asendub tirimine aegamisi ähkimisega ning mõne viimase korruse olen isegi mina ees.

Tööl toanaaber arvab, et olen ära ka pühadenädala (sest olin öelnud juba mitu nädalat ette, et 19. skp on mul vaba päev), ja seega pakub ka mulle lahkumiskomme, mispeale teatan, et mis siis, näeme esmasp. ja teisip. uuesti. Aga kommi ikka saan, kuigi ta käsi nõksatab seda kuuldes korraks tagasi.

Washington Post on kontrollinud Lavrovi 16. skp väidet, nagu ei oleks 80% USA Kongressi liikmetest käinud kunagi välismaal, ja sai tulemuseks vastupidise, et ainuüksi ametiasjus on käinud 84%, ja pannud väitele hindeks luiskemaksimumi, neli Pinocchiot.

Õhtul on aga kontsert, kus jälle esimesest reast kuuleme üht Saksa sopranit, kes väikses episoodilises rollis mängis ooperis, mida me kevadel ei suutnud lõpuni vaadata. Täpselt samas kohas kui kevadel Inglise baritoni kontserdil istub sama vanahärra, keda siis nimetasin kurdiks vanameheks; ilmselt on tal kammerlaulu abonement. Kogu kava on Richard Strauss, esimese loo kirjutas R. Strauss 6-aastasena, viimase vana mehena veidi enne surma.

Huvi pälviv detail on nimetet vanamehest meeter maad eespool laval umbes 2 cm pikkune ja ½ cm kõrgune must pusa, mis näeb välja nagu liikumatu ämblik. Teisalt elus ämblik keset lava nii kaua paigal ei püsi ja surnud ämblikul ei ole jalad sirged, nii et küllap on seal lihtsalt parketi vahele jäänud ja lahti kärisenud tükike esineja kleiti või püksisäärt.

17.12.14

K, 2768. päev: veel üks jõulupidu

Katsetus, kus algul istun 2½ tundi ja piltlikult öeldes nokin nina, siis tuleb minu kord, aga minu lõigus üks asi ei tööta, siis kutsutakse keegi kohale seda lahendama, selgub kõigi suureks piinlikkuseks, et keegi oli unustanud vajaliku asja vajalikku kohta kopida, siis üks teine asi ikka ei tööta ja eeldatakse, et äkki päriselt töötab.

Keeletundi jõuan kohale ajaks, kui tunni õppeosa on juba peaaegu läbi. Riburada pidi peab vastama küsimusele, mis te jõulukingiks tahate (variante: „uus mobiil”, „auto (sest järgmisel aastal saan load)”; minu tänasest kohast on vastusejärg läinud just edasi, aga mulle antakse sõna pärast ja ütlen siis, et tahan jõuluks saada palju aega, et puhata ja lugeda.

Edasi jätkub tund jõulupeoga. Mul on kaasas tippkondiitri mandliküpsiste pakk, mis, nagu ikka, pälvib kiiduavaldusi.

Aafrika – või, nagu pakkus A. Saareste 1922, „Ahwrika” – kandist inimesed võtavad ise üles osalejate nahavärvi teema. Üks räägib, kuidas tema kodusaarestikus elab mis tahes nahavärviga inimesi. Üks selle mandri teisest nurgast pärit tõmmu daam täägib, kuidas ta 2006 kõvasti imestas, miks teda poes ja isegi postkontoris kõnetatakse X keeli (kus X on see maa, kust on pärit siinkandis kõige rohkem välismaalasi), mille peale tema palju heledam ja hallide silmadega maakaaslane arvab, et ta peaks otsa ette kirjutama, et ta ei ole X-ist.

Selle peale võtab sõna kursuslane, kes just on furoori saatel avanud tooli seljatoe otsas õllepudeleid ja kes ainsana on ametlikult siinmaa kodanik, aga ta emakeelt ma ei mäleta (aringa? njoro? talinga? tšiga? kungu? soga?), ja teatab, et seda kõike arvestades võiks tema olla rootslane. Mis kõik on ju täiesti võimalik, ärge naerge midagi.

Üks Kagu-Aafrikast pärit kursusekaaslane selgitab enda jume kohta, et nende kandis elab juba vanast ajast palju Aasia päritolu inimesi, nagu tema ema.

Siis see saarestikuinimene näitab telefonist lapse pilti, et laps näe väga hele. Seepeale näitab prantsuse onkel telefonist enda last ka, et juba täitsa suur, 17. Prantsuse vanadaami kõrvust läheb mööda, et see on prantslase tütar, ja ta küsib üle, kas see on sinu sõbranna. Prantsuse onkel solvub ja hüüab, et mismoodi, tema on 47, 17 a vana on tema tütar!

Enne oli prantsuse onkel püüdnud üles võtta portugalikeelset juttu portugali daamiga, mida see hästi portugali keeleks tunnistada ei tahtnud, ja sai teada, et ta teab portugali keelt hästi, sest ta eksnaine oli portugallanna. Prantsuspärane jutuülesvõtt Portugali teemal on lihtne: „Aa, Portugal, portvein!” – millele see portugali daam vastab, et ta üldse ei joo.

Mis muidugi tuletab meelde paar tundi tagasi kuuldu, kuidas räägiti veinist ning keegi ütles kaasatundlikult ühele araabiamaalt pärit kursuslasele, et kahju, et tema veini ei joo, mispeale see vastas, et ta veini juua ei tohi, mis päris täpselt ei ole sama, et ta veini ei joo.

Aga sellest kõigest hoolimata oli valdav teema muidu ikka siinkandi õpikute lemmikteema „Puhkusel”.

* * *

Ühel teisel kursusel on tavaliselt üle aasta keegi, kes kirjutab pikki halinakirju, miks saadud hinne nii halb (pikk = sisu ilma tervituse, viisakusavalduse ja nimeta üle 1 rea). Peaks tegema statistika, kui sageli ja kui palju. Igale sellisele vastamine võtab aega vähemalt pool tundi, asjaolude kontrollimisega rohkem, mis tähendab, et kuigi üritan hinnata võimalikult võrdselt (ja pealegi eelmiselt õppejõult päritud meetodil, mida võib-olla kasutan leebemalt kui tema), saab keegi siiski erikohtlemist – aga miskipärast asi sellest ei parane. Elame-näeme, kursus ei ole veel kaugeltki läbi ja eriti jube on, et mul on ära saatmata teistest veel halvema kirjatüki kommentaarid, millele kardetavasti tuleb ka erakordselt vesine tagasiside. Ilmselt kirjutan seekord erakordse järelsõna kogu kursusele, mida varem teinud ei ole. Mainin seal selliste „eratundide” hoopis vastupidist mõju, nii isiklikku (õppejõul võib olla pikk mälu ja nimi karata meelde aastaid hiljem kuskil hoopis mujal seoses) kui ka üldist (õppejõud ei julge õhtul kodus meili avada, sest seal võib varitseda järjekordne nutulaul, mis viivitab kogu kursuse ajakava).

16.12.14

T, 2767. päev: näitame ja kirjutame

Hommikul ootab tööl peopiltide eest palju tänuavaldusi; toanaaber märgib, et piltidel on pidu palju kuldsem kui tegelikult. Hehee, see ongi värviparanduse eesmärk. Loodame, et teistel oli pilte vaadates sama tore kui mul neid tehes.

Hakkab arenema lõbus kirjavahetus Faber-Castelliga. Täna kirjeldan neile detailselt, miks mul reedel nende pakk saamata jäi ja et selles ei ole süüdi mina ega nemad, vaid FedExi kohaliku esinduse poliitika võtta tööle umbkeelseid ja katkise mobiiltelefoniga kullereid. Levi kvaliteedi järgi arvaks koguni, et NMT-ga, aga NMT enam ei tööta isegi siinkandis.

15.12.14

E, 2766. päev: uus ooperihooaeg tulekul

Arutelu eelolevate ooperietenduste teemal. Aprillis tuleb siin ettekandmisele kuulus hoogne ooper, mis aga etendatakse vaheaegadeta, ligi kolm tundi järjest. Mis näitlejatel viga, nad käivad vahepeal lavalt ära, aga kuulajad istugu muudkui saalis. Teisalt see on just see ooper, mis kirjutati Riiast lahkumisel üleelatu ajel ning näitab ilmekalt, mis vahe on sellel ja Riias kirjutatud ooperil. Viimane kuulub helilooja n.ö varajasse loomingusse ning pärast sõda, aga enne helilooja juubelit keegi peale ühe vähetuntud Itaalia teatri seda lavastanud ei olnud. Helilooja teoseregistris järgneb Riias kirjutatud ooperile klaveripala „Kuusepuu” ja eelneb teos, mille muusika on kahjuks (või õnneks) kadunud, pealkirjaga – ausõna! – „Mehed on kavalamad kui naised ehk Õnnelik karupere”.

Külm, ootan maja ees 20 min FedExi kullerit, keda muidugi mõista ei tule. Nagu nöök sõidab majast mööda algul GLSi ja pärast UPSi auto, kellel minu juurde asja ei ole. Aga pärast 2008. a suve suurt ja 2010. a jaanuari väikest objektiiviepopöad ning Prantsuse veebipoest tellitud kahekaardilise mobiiltelefoni seiklusi mööda vulkaanituha tõttu suletud lennuvälju kevadel 2010 suhtun asjasse rahulikult, ega pakk niisama kaduda saa.

Õhtul töölt keeletundi minnes panen peopildid üles ja teen kähku vehkat.

14.12.14

P, 2765. päev: mälestused ja pildid

Enamik päeva kulub koolimälestuste meenutamisele ja kirjapanemisele kooliteemalise mälestusraamatu jaoks. Eks ole, eks ma hakanud koolimälestusi enda tarbeks enda elektroonilisest arhiivist koguma ettenägelikult juba ammu enne seda, kui mälu tuhmuma hakkab, mistõttu mul on üles tähendatud lugusid, mida keegi enam ei mäleta, ja ma usaldan sellest faktilisi asju rohkem kui klassikokkutulekul kuuldud lugudes, mis on juba mähkunud tugevasse uduloori.

Olen homseks lubanud valmis teha teisipäevase peo pildid, mille umbes 210 võttest on alles umbes 100 ja valmis fotode albumis tervelt 1 (see on kokku lapitud kahest kahe inimese fotost, kus ühel oli terav üks ja teisel teine inimene; pildi teraval silmitsemisel võib märgata, et mõlemad inimesed on sama kaugel, aga üks on teravam kui teine – hehee). Olen nädala sees kõrvaldanud peaaegu kõigi sarivõtete liigsed võtted ja pannud järelejäänud piltidele headusepunkte, niisiis sordin kuupäeva ja punktide järgi ja viimane valik on karm: alles ei jäänud ühtki lausa lollaka näoga pilti ega ühtki, millel äratuntav inimene sööb või joob või on ebaterav või tema ümber laiub ulatuslik klaasipark või pudelimets. Ma ei ütle, kes olid nüüdseks kustutatud pildil, mida endamisi kommenteerisin sõnadega „hullumajas oli vist vaba päev”, ega kes oli see rohke jutuandega töökaaslane, kes oli lausa kolmel nüüdseks kah kustutatud pildil profiilis nii, et muu kere oli terav, aga jutuhoos kiiresti liikunud huuled udused.

Kui pilte oli alles ainult albumitäis, ühtlustasin värvitemperatuuri – peoruumi valgustasid halogeenlambid (~ 4000 K) ja säästulambid (~ 2950 K) ning tee-meist-pilti-piltidel valgustas esiplaani välguti (6500 K). Välguta piltidega oli lihtne, nende värvid olid (tänu automaatvalgele) enamasti OK; välguga pildid olid liiga sinised, need panin silma järgi samasse tooni kui välguta pildid – vaja oli umbes 4800...5200 K.

Kaadrilõikega mängisin rohkesti, mõnel pildil parandasin vertikaale, aga muidu läks kõik kiiresti ja võttis ainult kaks tundi. Valmis albumis on pilte 50 ja nendel mulle nimepidi teada olevaid inimesi 74. (Peale nende on mitukümmend, keda ma nimepidi ei tea, sest nad on tunniskaardi pildistamisel öelnud, et tunniskaardi fotot kuskil mujal kasutada ei tohi, ja sedasi on töötajaloetelus nende näopildi asemel teade „foto puudub”, nii et kaugematele töökaaslastele jääb nende täpne identiteet saladuseks. Mõnes rühmas salatseb sedasi enamik; võib-olla on sellel mingi rahvuslik eripära, oleks huvitav uurida.)

13.12.14

L, 2764. päev: märkmiku jahil

BBC kirjutab, et tuntud loodusteemadel hirmutamise ühing paigaldas Peruus kuulsate kõrbejooniste juurde oma plakati ja tallas seejuures muistise ära. Peruu lubab panna iga asjaosalise muistise pöördumatu rikkumise eest kuueks aastaks vangi, aga ühing ei saa üldse aru, mida ta valesti tegi. Lase sellised siis veel vähearulisi hullutama.

Kui hommikul kell kolmveerand kümme naasen koertega jalutamast, kohtun majaukse juures sama leedu töökaaslasega kui eelmine reede. Ta küsib seekord, kas ma elan siin. Saan teada, et majas elavad ta sõbrad.

Päeval linnas, otsime uueks aastaks kalendermärkmikku. Mitte kuskil ei ole, käime mitmes raamatupoes, ühe äahtikäristatud pisut närtsinud eksemplari leiame, teist enam mitte. Pärast sähvatab: krt, milleks on olemas Amazon!!

12.12.14

R, 2763. päev: tahtsime hästi, välja kukkus nagu alati

Tänase päevanaelana selgub, et Faber-Castelli veebipood saadab kirjatarbeid mööda maailma laiali mitte otseselt postiga, vaid sihukese kulleriteenusega, millel on tema pool vastas Saksa Post, aga siinotsas on pakk kaenlas FedExi kulleril, kes on umbkeelne hakkiva ja tagasihelistamatu moblaga Jean-Pierre. Tema ahastavad telefonikõned tabavad mind päeva jooksul mitu korda, nt keset koosolekut, ja ainus kord, kui mõne mõtte ka vahetatud saame, saab teada, et ta ei leidnud mu nime maja fonoluku loetelust, ja ma üritan öelda, et pangu silt postkasti, tulen ise järele, ja kui ta pärast kõne lõplikku katkemist saadab sõnumi, et äkki tooks tööle, vastan, et tulgu parem pakiga esmaspäeval enne üheksat uuesti. Krt, normaalsed kullerifirmad jätavad postkasti sildi, millega saab paki laost kätte. GLSi, UPSi ja DPD lao asukohti tean juba peast.

Koosolek kuulub ühe aastaid vana arendusprojekti lõppematute arenduskoosolekute jadasse, millest lõpuks tüdisin, kuivõrd see minu reaga ka väga tihedalt seotud ei ole. Aga sellel on nüüd uus projektijuht ja mul ei ole enam piinlik. Koosoleku lõpus, n-ö ametliku osa järel, läheb ots kuidagi lahti ja üks osaline teise järel räägib südame pealt kõik ausalt ära, mida asjast arvab.

10.12.14

K, 2761. päev: kirjatarbed

Õhtul keeletundi ei jõua.

Ostan kaks kirjatarvet, mida kaht korraga ei ole ostnud ma kunagi ja ainsa ostsin 1983. aastal Leningradis, muidu kasutasin isa vana, mis on mul Eestis kapis kenasti alles, nagu ka see minu enda oma. Need läksid tootmisest maha aastakümmet tagasi, aga tuntud kirjatarvete firma veebipood müüb neid vanast rasvast edasi (ja ilmselt müüb veel kaua).

Õhtul vaatan peopildid esimese korra üle (fotokast, juhe telekasse: näha on teravustamispunktid, mõni on läinud väga metsa).

9.12.14

T, 2760. päev: kuidas peol pilte tegin

Täna vaatame eilse filmi lõpuni. Selgub, et peategelase muu elulugu peale lennukite ehitamise on kirjanduslik fantaasia: päriselt ei surnud ta naine tuberkuloosi, neil oli mitu last ja peategelane ei suitsetanud.

* * *

Aga õhtul tuleb pidu. Mul on kaasas vana vaenlase välguti kasutusjuhend. Teen targaste, et algul proovin kuivalt: Toki 11–16 mm, mida plaanisin kasutada, ei räägi välgutiga (nt ei ütle fookuskaugust ja välk ei näita, kui kaugele ta ulatub), tuleb kasutada kaasas olnud varuobjektiivi (EF-s 17–55 mm). Mõlemad sama valgusjõuga (f/2,8), aga esimese pilt on teravam ja teisel on stabilisaator.

Peol toimub kõik nagu alati. Üle 2 kg kaaluva krempli hoidmiseks on vaja kaht kätt, eks ole. Klaasi hoidmiseks on vaja üht, eks ole. Kokku tähendab see, et pildistades ei jõua kuidagi muu rahva tempole järele, kui just mauhh! ja mauhh! kiiresti hinge alla ei kummuta, aga sellest johtuv äkiline etanoolikontsentratsiooni tõus veres käkiks koordinatsiooni: kuigi tõenäoliselt fotokat maha ei pillaks (sest selle rihm on mitu korda ümber käe nagu tavaliselt), võiks anda toruga kellelegi mööda pead või astuda kellelegi jala peale või ajada kellelgi klaas maha või üleüldse komistada ja maha räntsatada, saavutades peo naela maine nagu koolivend, kelle nime ma praegu ei ütle, aga kelle vend oli miilits ning kes komistas saja päeva ballil kohustuslikku polkat tantsides ja maandus täies pikkuses ümberlükatud klassiõe peale täies pikkuses.

Optimaalne pildistamisaeg algab umbes pool tundi pärast peo algust – siis on kõik kohal ja mitte enam täitsa kained ja hakatakse pidama kõnesid; peale selle on selgunud ka optimaalsed pildistusparameetrid ja enne seda pildistatud ei tea, et nende pildid visatakse tegelikult minema. Optimaalne aeg lõpeb umbes poolteist tundi pärast peo algust – hiljem on kõik liiga purjus ja ei taha pärast end fotodel näha; poolteist tundi peo algusest kõik juba söövad ja uskuge mind, söövas inimeses ei ole midagi kaunist, isegi kui see esmapilgil võib nii tunduda.

Ruum oli suhteliselt kitsas, rahvast suhteliselt palju, kisa suhteliselt kõrvulukustav – mida oligi oodata, sest kui üks inimene tekitab kõneldes 60 dB, tekitaks kümme 70 dB ja sada 80 dB, aga kui lärm on korra tekkinud, on vaja sellest üle karjuda ja sedasi on tegelik väärtus suurem kui 70 ja 80: eile keeletunnis suht vaiksel hetkel oli 78 dB ja peol kah mitte veel suurima kisa hetkel 87 dB, nii et tegelikult pidanuks kandma kõrvaklappe.

Kõnede ajal toimus piinlik episood, kuidas direktor õnnitles uusi dinosaurusi (aasta jooksul täitunud 10 aastat firmas) ja kutsus, nagu kombeks, inimesi saali ette eesnimesid pidi ja üks kolleeg, kuuldes, et teda kutsutakse, kõndis üllatununa täitsa direktorini välja, enne kui jõudis kohale ka õige kutsutu, eesnime häälduse poolest nimekaim. Piinlik-piinlik, ehhee.

Kuivõrd kohal oli ka firma veebimeister-fotograaf firma fotokaga, oli minu nišš teha pilte loomulikus valguses, sest firma objektiiv on pimedam kui minu jäme f/2,8 ja firma välk väiksem kui mul ja ta pildistas põrkevalgusega. Aga – jahhaa, seda ta veel ei tea – laest põrkav välgutivalgus võib tõsta esile näokortse ja seda kellelgi vaja ei ole, ega. Meelelahutustööstuse imenipp inimeste noorendamisel on näo ülevalgustus 1/3 EV ja eestvalgusega, et te teaksite.

Nagu öeldud, oli rahvast palju ja ruumi vähe ning üldiselt seisti keset saali, moodustades tihedamaid või hõredamaid klumpe, mille vahel saalisid ettekandjad kandikutega, kelle kiiluvees oli kerge liikuda ühest kohast teise ilma trügimata. Üldiselt on keerukas meeles pidada, kes on juba pildistatud, kes veel mitte ja kes on kunagi maininud, et ta pildile ei taha. Seda kõike paljude inimese terava pilgu all, kellest mõni tahab pilti ja mõni ei taha ning mõni lihtsalt kommenteerib, et oh kui suur.

8.12.14

E, 2759. päev: lennukid ja lendamine

Õhtu film on „Tuul tõuseb” (風立ちぬ, 2013), mis seni nägemata. Mul kui vanal lennundushuvilisel on seda vaadata kohe eriti põnev, sest esiteks vana Miyazaki filmides lennuseadmed tõesti lendavad, mitte ei liigu niisama punktist A punkti B. Teiseks on filmi peategelane Jiro Horikoshi (kes konstrueeris Mitsubishi AM6 Zero) ning kõrvaltegelaste seas Giovanni Caproni (kes annab peategelasele unenägudes tarka nõu) ja isegi Hugo Junkers (ajal, mil ta veel juhtis Junkersi tehast); kolmandaks näeme täiesti usutavaid hiid-reisilennuki Junkers G 38 sisevaateid lennu ajal; neljandaks näeme mitme Jaapani (Mitsubishi) lennuki täitsa usutavaid katsetusi ja lende ning viiendaks on filmi sõnum, et lennukikonstruktorile on oluline ilusate ja ilusasti lendavate lennukite ehitamine, mitte poliitika, mida nendega tehakse. (Walter Dornbergeri mälestuste järgi valitses sama mentaliteet ka Peenemündes, nii et aeg-ajalt pidi tema kui jaama sõjaline juht meenutama alluvatele, et on sõjaaeg ja tööaega peab kasutama töö tegemiseks, mitte kuue komakoha täpsusega arvutamiseks, kui palju kütust on vaja raketi lennuks Jupiterile.)

7.12.14

P, 2758. päev: jõulukaardid

Kirjutame jõulukaarte. Mõnele rohkem nagu minu sugulasele ja sõbrale löön ümbrikul enda aadressitempli, mis on pool suve vedelenud radika all, kuhu lauakõrvaselt riiulilt kukkus. Tänavanime lühendisse „mnt” tuleb sakiline plärakas – andestagu koolivend E ja sugulane K, aga see oli väike surnud ämblik, kogemata.

* * *

Prantsuse tippkoomikupaariga komöödia Supercondriaque (2014). Kaanel lubatakse erakordset lusti ja lõbu, aga ei öelda nende täpset saabumisaega ega seda, et nalja hakkab saama mitte koomikupaari etendatud liinil hüpohondrik–arst, vaid alles poole filmi paiku, kui peategelane aetakse põgenikelaagris segi „Tšerkistani” revolutsiooni juhiga. „Mag auch sein, dass der französische Humor für uns nicht so ohne weiteres nachvollziehbar ist,“ arvab Bayrische Rundfunk.

6.12.14

L, 2757. päev: sotsiaalne läbikäimine

Kaks hommikusööki, algul üks enne ja teine pärast rongisõitu.

Kella 12st või pisut hiljem Kella kõrtsis perekondlik kohtumine töökaaslasega, mis kestab umbes kaks korda kauem kui esialgu arvasime, on huvitav (puuduvad pikad vaikushetked, mil külaline kõlgutaks toolil jalgu* või peremees plõnniks kahvlit**) ja mis kõige tähtsam: ei eeldanud tavalisi kolossaalseid ettevalmistusi nagu siis, kui kohtumine toimunuks meil kodus.

* Juhtus tudengiajal. Meenutasime seda tänagi ja E arvas, et jalgade kõlgutamine ei tähendanud tingimata, et külalisel olnuks igav.

** Juhtus ükskord hiljem. Kahest külalisest üks ütles umbes viie tunni jooksul umbes viis sõna.

Rongis on pärast inglise jutupaunik, saab teada kogu tema suguseltsi eluloo. E täheldab, et vanatädi sai kuulaja sedasi, et see oli teda asendusbussi juures aidanud, aga vanatädi teda haardest enam ei lasknud. Jaamatunnelis näeme, kuidas vabanenud kuulaja lõpuks minema jookseb.

5.12.14

R, 2756. päev: tänavune varabarokkooper

Töönädala lõpuks lahendub terve nädala vaevanud probleem, kuidas tarkvara hakkas käituma väga imelikult. Selgub, et tarkvara üks loetelu tahab lihtsaid Latin-1 märke.

Keelekursusele ei jõua (olen parem kaks tundi kauem tööl), saadan õpetajale meili, et tulla ei saa. Õpetaja kiidab vastu, et küll oli vigadeta lause, sõnajärg ja õigekiri ja modaalverb kõik õigesti.

* * *

Õhtul on imeline ooper – varabarokk, esimene Euroopa ooper. Ka selle (nagu suvel „Akhnateni”) on lavastanud hollandi tantsijanna ja tantsuooperina. Kogu lava on tegevust täis, tantsivad ka ooperikoor ja solistid, tantsijad maigutavad suid kaasa, nii et kaob vahe, kes on kes. Lavakujundus on küll moodne, aga mitte sedasi, nagu sõna „moodne” peale võiks arvata. Kostüümid on kavafoto järgi petlikult tänapäevased, kõik (ka kahes jaos kummalgi pool lava olev orkester) on paljajalu, aga asi ei ole sugugi nii hull. Väga imeline on hoopis.

Imelisteks osutuvad ka istekohad lavaesise ploki saali poolt paremal taganurgas. Kuigi rida on 10., satume esinejatega sageli silmsidemesse.

Lahenduse kohas ilmub päikesejumal Apollo saali kaudu ja teda saatvad neli barokktrombooni (mis on nii pikad, et nende käepidet liigutatakse pikendusvarda abil) kohe mu kõrvale ning teeme E-ga üksteisele nägusid, et kas ta ka näeb, kes mu kõrvale tulid, ja kas ma tean, et kohe hakkavad mu kõrval hüüdma pasunad.

Vahepeal plädistatakse laval vett, vahepeal kuivatatakse, vahepeal vehitakse puuokstega. Kohe täitsa kindlasti on I vaatuse keskel korraga laval enim värskeid köögivilju, mida olen kunagi ooperilaval näinud (ja huvitaval kombel ei jää neist lavale suuremaid tükke). Ka on see ainus ooper, mida näinud, kus peategelane esitab ühe kandva aaria külgmises rõhtasendis, lava kohal, tantsija kantuna.

Arvan umbkaudu mu taga (teisel pool põigitist vahekäiku) istuvas onklis, kes vaheaja lõpus käib tervitamas orkestrit, ära tundvat kevadise barokkooperi dirigendi.

* * *

Õhtul, kui tulen koertega jalutamast, tuleb majauksel vastu vist töölt üks vähetuttav leedulane, küllap käis külas leedu naabril (nagu siin vist öeldud ei ole, olen mõneti seostanud leedu nime postkastil ja ühe naabri kootud kampsunkleidi, sest muudest rahvastest tänavariiete kudumist oodata ei oska ja maja lätlane on keegi muu). Et siis avan võtmega majaukse, nügin õlaga ukse lahti (uks on projekteeritud nii, et võtit peab hoidma teises käes kui millega avatakse, muidu jääb vastu piita sõrmenukkidest ilma, aga mul on teises käes koerad), lasen koerad sisse, siis tuleb töökaaslane vastu ja midagi ütlemata vahib algul mind, siis koeri, siis mind jne. Poetan ebaluses (kindlalt teadmata, kas on ikka töökaaslane) viisakalt „bonsoir!”.

4.12.14

N, 2755. päev: neljapäev

Veel tänagi väriseme eilse jubeda kontserdielamuse mõjul. No tuleb ikka inimestel imelikke mõtteid.

3.12.14

K, 2754. päev: kuidas püsida ärkvel

Udmurdimaa pealinna püssitehas (mis 1980. aastatel tootis kodumaisele turule ka ebamääraseid Moskvitši-laadseid sõiduautosid) on võtnud uue lööklause: nende püssid on nüüd ametlikult „rahurelvad”. Vrd ka „1984” Rahuministeerium ja „rahumüür” Westwall (vt Kaule, M. Westwall: Von der Festungslinie zur Erinnerungslandschaft, 2014, lk 29).

Koolitus, kus põhilised elevusmomendid on, et laud, millele esineja toetub, minetab äkki suure kolina saatel tagaseina, ja üks kolleeg pillab telefoni põrandal seisvasse tühja kohvitassi. Üks esireas istunu märgib pärast elavaimaks muljeks, et esinejal olid sensible shoes. Ärkvel püsimiseks üritan lahendada Tartu toomkiriku kesklöövi tundmatut võlviskeemi, mis jääb pingelisest mõttetööst hoolimata lahendamata.

(Võlvidest on järel võlvikannad, kus igal piilaril on rõhttasandi suhtes sama nurga all ja ilmselt ka sama kõverusega kolm ühtlaste vahedega ribi: pikihoone pikitelje suhtes põiki ja kummalegi poole 45° poolviltu. Eestis üsna erandlikuna oli Tartu toomkirikus kesklöövi võlvik palju laiem kui pikem, mis tähendab, et kui laiuse-pikkuse suhe oli 2 : 1, pidi poolviltu ribi ulatuma läbi kahe võlviku ja ristuma kolme endasugusega. Eestis mu teada taolist võrkvõlvi mujal ei olnud, aga täitsa võimatu see ka ei ole, kuivõrd Tartu toomkirikul oli ka mujal Eestis keskajal olematuid asju nagu kaks võimast läänetorni, 85 meetri pikkune siseruum ehk tornialune + 8 võlvikut pikihoonet + 3 võlvikut kodakirikutaolist katedraalikoori (millel oli eraldi kõrge viil vastu pikihoonet, ilmselt kellarõduga kesklöövi kohal) + kooriümbriskäik ning pikihoones laiuti koos kabelitega 5 löövi. Võlvikandades midagi tähtvõlvile viitavat ei ole – tähtvõlviga võlviku nurgas on vähemalt kolm ribi kimbuna, aga Tartus on üks. Põhiline probleem on, et sama kõverus ei klapi põiki- ja poolviltu ribide eri sildega – sama raadiusega on pikema silde korral võlv kõrgem, aga see tähendaks, et põikiribi peaks minema hulk maad madalamalt kui poolpõiki ribide kõrgeim koht. Teine võimalus: poolpõiki ribid moodustasid poolkaare (nagu Kuressaare linnuses), mis võlv oli lameda kiiruga ja sobis võlvima mitmekordseid siseruume, mis ei saanud kõrguda vabalt pööningule nagu kirikutes. No vat, püüdsin leida, mis tuleks sellisel juhul põikiribi raadiuseks, aga arvutada ei saanud ja sirklit ka ei olnud. Kolmas võimalus: mõlemal ribitüübil oli teravkaarne võlv, poolpõiki ribil lamedam, põiki ribil teravam (näide; näites on Inglise gooti võlv, kus kiirujoon on sirge, st võlvikute keskpunktid on sama kõrgel kui põikikaare tipud, saksapärases võlvis on võlvikute keskpunktid tavaliselt veidi kõrgemal). Neljas võimalus: kavatis oli midagi muud, sest võrkvõlvile täielikku põikiribi vaja ei ole (näide). Peab uurima mudeliga.)

* * *

Õhtul „Alice Talviku” ja „Haikala” kaksikkontsert. Teemaks kahe hilisbaroki itaalia diiva rivaalitsemine laval. Neid nad siis etendavad, koos lavaliikumise rudimentidega.

Kuivõrd üks esineja on kole ja teine väga kole, vaatan kontserdi ajal põhiliselt orkestrit. Üks on pärit Ida-Saksamaalt ja teine Alaskast; see teine tekitab barokkmuusikas kohustusliku vibrato mitte diafragmaga, vaid et väristab väga kiiresti huuli. Alguses publik naerab, aga pikapeale selgub, et see ei ole nali, ja naer kaob. Nimetan seda kokkuvõttes „Ameerika baroki vibrato’ks” (baroki ajal Ameerikas eurooplased juba elasid, nii et võimatu „Ameerika barokk” ei ole).

Mõnevõrra ootamatumalt kui „Radetsky marss” Mozarti kontserti lõpus suvel 2012 Viinis lõpeb see barokkkontsert ABBA õõvastava teosega, duo järele aimamas kogu kvarteti lavaliikumist, tausta mängimas barokkorkester. Arutame pärast, et nii labaseks ükski teine klassikalise muusika kontsert läinud ei ole ja kas muistsed pillimeistrid teadsid, mis nende toodanguga kunagi tehakse. Lisalugusid on kolm ja need kustutavad täielikult kogu eelneva vähetise kontserdielamuse.

* * *

Pärast õhtul haiseb maja tuulekojas võikalt patoloogiline kusi. Satume üles minema ühes liftis, aga koeri jalutama viies satume teise lifti, kus seda lainetab suurem lomp, ja tuulekoja hais on selle kõrval käkitegu. Koeradki hakkavad köhima.

2.12.14

T, 2753. päev: tegus päev

Hommikul teises linnaotsas seminar. Varavalges tööle, sealt alles seminarile. Huvitav seminar on; sotsiaalne läbikäimine vaheajal kah (umbes neli asja saab aetud).

Edasi külastan Kirikmäe prisma selve-fotoprintlat. Johhaidii. (Eile kodus prinditud piltide ainus – kordan, ainus – hea asi on, et tint ei ole jooksnud laiali.) 5 minutit ja 4.01 € umbes 9 foto eest – teenustasu ei võeta, sest umbes kaks fotot jäid printimata (need olid kaadrilõike tõttu teise kuvasuhtega kui 10 × 15 cm foto 3  :  2). Mine või teine kord uuesti.

Edasi käin raamatupoes kinkekaarti laiaks löömas. Kõnnin jõuluturust mööda, näen, kuidas mu ees noor koer kõike maast proovib, kuni proovib ka koni, mille kohe välja sülgab.

Möödun putkast, kus müüakse parmupille ja didžeriduusid. Viimane oleks lahe, eriti kui saaks automatiseerida, et iga kord, kui altnaaber paneb rõdul kärssama grilli, hakkab kuskilt kostma jõle pillilörin. Ja siis vaatame, kui kiiresti ta need kaks asja kokku paneb nagu 1942 Volhovi ääres Punaarmee selle, kuidas nad pühapäeviti teisel pool rindejoont rahulikult jalgpalli mängivaid itaallasi kõmmutavad, ja selle, kuidas itaallased iga kord ühe vangi üle rinde paistva kase otsa tõmbavad.

Kirjatarvete osakonnas lemmikkalendrit ei ole. Seega kõnnin raamatupoodi endasse.

E oli soovitanud, et osta midagi mälestusväärset ja kohalikku; no ma kammin siis kohaliku kraami riiulid hoolikalt läbi, aga midagi sellist, mis huvitaks või mida meil juba ei oleks, ei ole. Pildialbumeid ma ei taha, sest omal on pilte küll ja küll. Sõnastikega sama asi, ostmisväärt on meil kõik olemas. Ronin siis ülemisele korrusele napi arhitektuuririiuli juurde ja ostan sealt midagi hoopis ootamatut – prantsuskeelse 2013 ilmunud arhitektuurimonograafia „Viollet-le-Duc”.

* * *

Õhtul saabub laupäevane riiul.

Tootmiskohta reedab, et tüübleid on täpselt sama palju kui auke ja tüüblid istuvad augus parajal sügavusel – mitte liiga kõrgel, mitte liiga madalal –, see, et kruve on 86 (tgl on 90, aga panen tagaseina kinituskruvisid pisut harvemini kui joonisel), ja muidugi ka see, et mööblitehase nimi on Germania.

Ülistan geniaalset leiutist akutrelli. Alati on nii, et unustan mööbli saabumise päeva hommikul akud laadida ja sedasi alustan aku laadimist alles lahtipakkimise ajal, nii et esimene aku kestab ainult umbes viis minutit ja umbes viis kruvi keeran sisse käsitsi (pluss kõik 24 riiulikinnituse kruvihaaki, mida on vaja keerata ainult pool pööret). Aga et akusid on kaks, siis teine alati kruvimise ajal laeb ja mida edasi, seda kauemaks akus paargu jätkub.

Kokkupanekujoonis on pikk, põhjalik ja ülevaatlik, kuigi unustab ütlemata, et enne riiulilae kohaletõstmist paigaldage ka tagasein, ja soovitab ühes kohas hoida seitset lahtist siseosa kuuest kohast õhus kahel inimesel – muidugi paneb Poola mööbli karastusega insener riiuli kokku teisiti ja leiutab viisi, kuidas teist inimest on vaja ainult minutiks püsti hoidma esimest külgseina.

* * *

Eelmisel nädalal nägi E liblikat, aga täna on lumi maas. Õhtul kihutavad maja eest läbi paljud kiirabi- ja politseiautod, mille – teadagi – omistan 0,5 mm paksusele lumekihile.

1.12.14

E, 2752. päev: kliendi eesmärk on meie uhkus

Ei mäleta, kus seisis see mõtteavaldus. Või kas üldse seisis või lugesin üksnes valesti.

30.11.14

P, 2751. päev: vanad pildid

Kuu keskel alma mater’i enne-ja-nüüd-albumeid koostades märkasin, et 30. oktoobri 1992 õhtust oli kaks fotot, kus puud olid suures lehes, aga 30. oktoobri 1992 hommikul eelmiste võttekohast 410 m kaugusel võetud fotol oli lumi maas ja puud raagus. No selgus hoopis, et kõik kolm olid algselt slaidid ja 30. oktoober oli nende negatiivile ümberpildistamise kuupäev. Skannisin selle negatiivi 2010 ja sellest ajast need fotod teada olid ning enne tänavust külaskäiku olin märkmikku printinud pisipildid, millel ainult failinime algus, millel võttekuupäevana ümberpildistamise kuupäev (ja seda, et need on reprod, näha ei olnud). Nõndap siis selgus, et rohelised puud olid tegelikult pildistatud 8. septembril ja esimene lumi 13. oktoobril.

Ja oh sa juudas, 30 km kaugusel olnud tillukese era-muuseumraudtee (pool kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed ühe mehe hoovis) – mis tegutses 1970. ja 1980. aastatel, 1990. aastatel oli varjusurmas, 2000. aastatel tegutses puhuti jälle, aga nüüd pärast omaniku surma hoopis üles võetud – leidsin ka üles. Guugeldasin ainult pool tundi, otsides mitte suurema asustusüksuse järgi (halduslikult on seal 56 linnaosaga väga hajus linn, mida läbib suur raudteeliin), vaid asumi ehk küla järgi (kus tänapäeval on iga vähegi lagedam koht muudetud golfiväljakuks). Peale poe kinnipaneku (Affe tot, Klappe zu) takistas otsingut väga kõvasti ka see, et samas lähedal oli 1910.–1960. aastatel päris kitsarööpmeline raudteeliin, mille kaugmises otsas on praegu raudteemuuseum.

2010 skannitud reprode metaandmetes olid ka nende võttekohad, millest mõni oli siis paremini meeles kui nüüd, aga nüüd teekonda kaardil rekonstrueerides meenus mõni teine koht paremini.

Selgus ka, et 22 aastaga pleegib siniseks ka tollane kvaliteetslaid Kodachrome Elite, kuigi päris mitte nii palju kui tollane odavslaid Konicachrome R-100. Guugeldamine ütleb (link), et seda ongi arvata: kogu olemasolu vältel talub Fujichrome projitseerimist kokku kuni 5 tundi (Fujichrome Velvia kuni 4 h), Ektachrome kuni 2½ h, Agfachrome kuni 2 h ja Kodachrome kuni 1 h; mittetõsistest odavfilmidest lingitud artikkel üldse ei räägi. Ja et värvislaidi pleekimine on paratamatu, orgaaniliste pigmentide lagunemise tõttu.

Pleekimise vastu aitab mõneti skanneri ergastussuvand, mis viskab küll värvitasakaalu iks suunda, aga see on ikkagi parem kui valdavalt sinine pilt, kas pole.

Ümberpildistamise kvaliteedinäide:

Slaid 10.10.1992, ümberpildistus 30.10.1992, skannitud 2010


Slaid 10.10.1992, skannitud 30.11.2014

29.11.14

L, 2750. päev: poes

Maksimarketist riiulid.

Nende toomiseks ettevalmistudes selgub, et meid maja fonolukus ikka ei ole. Käisid mingi aeg mehed seda sinna lisamas, kontrollisid mitu korda nime kirjapildi üle, aga netu. Samas ega ka lätlase ja leedulase nime ei ole.

28.11.14

R, 2749. päev: itaalia restoranis

Lähme pärast keeletundi õhtul sööma. Meie ees läheb kolm keelekursuslast, kes on kamba peale enda väitel võtnud suvest alates 30 kg alla, kuigi palja silmaga nii väga ei ütlekski.

Vaagides, kuhu minna, lähme surnuaia nurga taha itaalia restorani – algul oli mõte minna kesklinna, aga sellega juba kogemus on, reede õhtul on seal paljude restoranide kõik kohad kinni. E keegi tuttav oli käinud ja kiitnud.

Restoran, õigemini nüüdisaegne trahter on elav, seinale näidatakse kaamerapilti restorani teisest otsast, kust paistab köögiuks (koos seal sebivate kelneritega), kaks lauda (koos seal sööjatega) ja larakas tühja põrandat. Lauad on tihedalt, meetri kaugusel istuvad kaks vanahärrat ja räägivad kohalikus keeles ning on pärast väga rabatud, kui E neile kenasti samas keeles head aega ütleb. Toit on ok, vein on aga vähima kogusega 1 pdl, mark ei jää meelde, aga bussisõit tagasi on lõbus (peale meie siseneb surnuaia juures bussi ka mitukümmend otse tsirkusest tulevat skauti ja nende väga väsinud skautmaster).

Kui lahkume, tulevad mulle kemmerguuksel vastu algul bakenbardid, siis mustaks lakitud pea ja päikseprillid, siis Vale-Elvis ise. Oleksime sisenedes näinud kohe plakatilt, et täna ta esineb, oleksime läinud mujale ja Vale-Elvis jäänud isegi kemmerguuksel nägemata.

27.11.14

N, 2748. päev: kutse ja liblikas

Käiakse kutsumas massiüritusele ja vaadatakse samasuguse pilguga kui rahvaloendaja aastal 2000 pärast küsimust, kuidas ma suhtun religiooni.

E näeb bensiinijaama juures lendamas liblikat.

25.11.14

T, 2746. päev: esikus

Tänase hommiku tippsündmus: esikunagi üks ots kukkus öösel alla, kruvi koos tüübliga talveriiete tõmbel seinast välja ja puha. Ilmselt olen pisut süüdi mina, kes ma koerajalutusketse jalast võttes sageli nagist kinni hoian.

Eilse päeva tippsündmus: ukse taga kolistab keegi, E arvab olevat joodiknaabri, ajab mitmes keeles minema, tirin jätkub: seal on eksinud pitsakuller, karp süles.

24.11.14

E, 2745. päev: keeleajalugu

Praegune bussiraamat on dtv saksa keele atlas, kus enne tegeliku atlaseni jõudmist (kus on vasakul levikukaardid ja paremal entsüklopeedialaadne tihe tekst) on ligi 100 lk saksa keele ajalugu, millest ma varem midagi suuremat kuulnud ei ole ja mis on väga põnev ning seletab mitmeid asju, mis mul saksa keelest mõistmata: näiteks kuidas saksa keelele tugevasti tagant tõuganud Martin Lutheri 2531 säilinud kirjast on saksa keeles 1024 ja 1507 ladina keeles ning kuigi uusajast saati on saksa keeles märgitud üht- või teistmoodi häälikupikkust, ei loe kirjapildist kuidagi välja, et sõnades hoch ja Ostern on o pikk ning sõnades doch ja Osten lühike, ning kuidas riiklik keskne keelekorraldusasutus (nt Saksa Keele Instituut) puudub (natuke alates 1872 ja väga ametlikult alates 1955 on õigekiri lähtunud Dudeni sõnastikust, mida kirjastab aktsiaselts Duden, erafirma).

Aga rohkem ma atlast siin ümber kirjutada ei jaksa. Lugege ise ja te ei kahetse.

* * *

Kui keeletundi jõuan, on juba veerand tundi usinasti tehtud harjutust „Kirjuta kehaosade nimetused õigesse kohta”. Aega jääb palju üle ja lõpptulemus on, et saan mitu kuud rikkis olnud mehaanilise pliiatsi jälle peaaegu töökorda (uue 0,3 mm pliiatsi; ajaloolist 0,5 mm pliiatsit ma enam kaasas ei kanna).