2017: aasta kokkuvõte

Ookeanis 2× (–2,9 kg).
Vanas Taos 11× (+11,5 kg).
Kella kõrtsis 18× (–16,1 kg).
Mis muidugi kokku tähendab –7,5 kg.

P, 3885. päev: aasta lõpeb

Viisakas kiri antikvariaadile, kuidas maksin raamatute eest teist korda, aga olen rahul, et lõpuks saavad raha kätte ka nemad, ning kuidas need raamatud on minu jaoks ka kahekordset hinda väärt.

Kellu kaheksa aegu õhtal saan pilditaastamise valmis, hävingust tabatud ajast on alles üle 80% fotodest, kevadest 2016 edasi ei ole kadunud ükski. Ekspordin albumi, kuidas vend ja vennanaine käisid mul aprillis külas (2017. a päevase läbikõnni rekord). Alustan sügavat varundamist: aasta kaupa salvestamist, et metaandmete failid oleksid ajakohased ja neid saaks tavaliselt varundada, st sünkroonida arhiiviga. Selgub, et arhiivis on <2012 fotode xmp-failid hiljemalt 2012. aastast ja nende fotode uuemad metaandmed olid vahepeal seega ainult Lr-i kataloogifailis. (Ja et Lr ei puutu algset RAW-pildifaili, tähendab sünkroonimine ainult väikeste xmp-failide ülekirjutamist, mis on kiire.)

Mõõdan sekstandiga silmapiiril paistva ilutulestiku näivat kõrgust, arvutan ja järeldan, et neid ei lase midagi 40 km kaugusel olev naabersuurlinn, vaid selle ees 8 km kaugusel naaberväikelinn. Kui just suurlinn (millest korraga on küll näha ainult väike osa jõeorus) ei ole nii suur, et paugutab pooleteist kilomeetri kõrgusele, sest maakera ümarust arvestades paistaks täpselt üle metsa Vahepõllu taga ainult siis, kui see oleks 997 m kõrgusel, mida see ei ole, suure ilutulestiku kõrgus on 200…300 m.

Kusjuures see aasta ei paugutatud Vene kellaaja järgi rakette üldse.

L, 3884. päev: laupäev

Valmib 2016. a fotode taaste. Alles nüüd lõpus leidsin, kuidas saab kaustast kiiresti leida puuduvad failid: kogu kaustas Ctrl-a (vali kõik), Ctrl-s, see salvestab metaandmed Lr kataloogist failidesse. Puuduvate failide kohta annab veateated, neid faile saab kuvada eraldi ajutises kaustas.

XII 2016 kaustast leidsin ka Brandenburgi ühe tundmatu linnukujulise järve võttekoha: eelmine võttehetk oli minut varem ja lennuki reisikiirus on u 15 km minutiga. Järv oli Baumgartner See.

Õhtul poes, vanapaberikotist leitud 5 € kinkekaarti laiaks löömas.

R, 3883. päev: reede

Taastan X 2016 fotosid. Kuigi muud algsed failid on alles, juhtusin u 400 failiga 4 GB mälukaardi hiljem vormindama ning üle tuhandest Hamburgi fotost sai mitusada näitamiskõlblikku pilti, mis tuleb paigutada õigesse kohta, ning siis juhtus olema järgmise mälukaardiga nii, et kustutasin sellelt vanimaid võtteid, mille algseid faile mõningaid seega enam ei ole. Pusimist omajagu.

Postis on pakk, Gerhard v. Hanseni 1820. aastate Revali raamat (uuelaadses seisundis, kaanel 1877, miskist otsast ei paista, et oleks järeltrükk, paber ka vanaaegne, ultravioletis ei helenda, nagu teeb paki teine raamat, Körberi Saaremaa ajaloo (1885) 1977. a järeltrükk, kuigi Körberi põhiteose „Ösel einst und jetzt” (1885–1915) sama kirjastuse 1975/76. a järeltrüki paber ei helenda ka). Pakis on arve ja ka eelmise ostu arve koos märkega, et nad ei saanud krediitkaardilt raha kätte, palun makske uuesti. No kuigi sisuliselt ma juba maksin, kinnitasin kaardifirmale, et see tehing on OK ja ma selle raha tagasi ei taha, aga see nüüdseks läbi loetud teos on väärt ka kahekordset hinda.

Mis tookord juhtus: ühel septembri 2015 esmaspäeval tellin neilt Körberi teose „Ösel einst und jetzt” faksiimiletrüki, mõtlen, mis ma arvega jändan, maksan kohe kaardiga. Kaardimakse leht neil na imelik. Järgmisel esmaspäeval selgub, et vahepeal on ärganud kaart elule, keegi on seda kasutanud täie limiidi eest, lasen kaardi sulgeda. Kui siis mõni aeg hiljem kaardifirmaga arutan, mis tehingud on õiged ja mis mitte, kinnitan, et antikvariaadi makse tegin mina ja seda raha tagasi ei taha. Aga antikvariaat ütleb nüüd, et ajaks, mil nad hakkasid kaardimakset töötlema, oli kaart juba suletud.

* * *

Kuulunekse, et telekas saanud hakkama igivana apsakaga, ajades sassi pildi ja allkirja (vrd Gori klassika: „Eesti uus suursaadik Londonis. — Šimpans Koko, Londoni loomaaia külastajate suur lemmik.”) – pildil olnud Trump ja allkirjas „SS-lane pannakse vangi”.

N, 3882. päev: joonistan

E läheb hommikul lennukile, joonistan. Pärastlõunal juuksuris, poodi, pikalt kirjatarbeid. Poest kadund: head kalendrid, mittesinised tindipadrunid, joonistusraamat – sellesse on hea tindiga kirjutada, jääb kinni nagu löödud –, Staedtleri pliiatsikork-kustukad (mis ma muidu pliiatsit teritan); tulnud: Staedtleri tõsiste (siniste) harilike pliiatsite sari, kus kõvas otsas on sellised kosmilised numbrid nagu 4H, 5H ja 6H. Toidupoes on kõvim Staedtleri 2H (kolla-mustatriibuline), ma sellega põhiliselt joonestangi ja olen rahul, aga kustutamine on väike probleem, sest kalkalt kustutab seda ainult pliiatsikork-kustukas või ka kõvavõitu suur junn ehk Staedtleri prismakujuline kustukas. Plastkustukad kalkal määrivad. Teatavasti mida kõvem on pliiats, seda kauem see terav püsib ja seda peenemat joont saab sellega tõmmata.

Koerapood.

Uus 4H pliiats läheb kodus kohe käiku, mõõtkavas 1:400 on muistise ärkli isomeetriline kondikava (u 2 cm² suur) on selline paras segadik, et pean kirjutama joontele juurde, kus on mis, ja mitte pidama pikka vahet, enne kui tõmban vajalikud jooned tušiga üle ja võin segapudru kustutada. 0,1 mm sulepea töötab nüüd vähema raputamisega kui enne (rOtringi Isographidel on sees edasi-tagasi liikuv raskus, mis surub tuši paagist otsa poole; mul oli tudengiajal üksvahe toanaabriks maastikuarhitekt, kes ühtelugu kloppis sulepäid – sama mark ja sama mudel) – otsa puhastamine rOtringi tušipuhastuavedelikuga teeb imet. Isomeetria kaldtelgede jaoks on šabloon, täpsem kui joonestuslaua nurgajoonlaud, millel keegi rahvavaenlane on jätnud servad faasimata. Tušš alla küll ei jookse – kalka eelis kõval alusel, alguses mul joonestuslauda ei olnud, kalka oli ilukirjaalusel, mis on liigne riiulijupp, sellel mitu kihti paberit, pehmevõitu, tušš jooksis sageli joonlaua alla, isegi kui joonlaua all on väiksed nupud, et see oleks pinnast lahti. Nüüd olen juba nii tark, et liigun joonlauaga äsja tõmmatud joonest eemale.

K, 3881. päev: poes

Ilusas Tähekeses pannakse kinni mööblipood, kust kuus aastat tagasi ostsime diivani (Made in Denmark, mis seisab koos 27 poldiga, neist ühe auk 1 mm vales kohas, ja mille vahel oli „kvaliteedikontrollija” pilt). Poes on kõik asjad alla hinnatud. Ostan disainiime, lauavalgusti Tizio 35 (ajaloos esimene lauavalgusti, mille lambil ei ole toitejuhet). Karpi ei leita, mässitakse paberisse, teibitakse kinni, pannakse kilekotti. Maksta saab ainult kaardiga (mugav; ei pea pood hakkama veel enne lõplikku sulgumist mässama sularahaga).

Õhtul Vana Tao.

T, 3880. päev: jõulupüha

Kodus.

E, 3879. päev: ajalugu

Saan läbi ülistusteose „Endel Lippmaa. Mees parima ninaga”. Koolis oli mul ainus õppeaine, mille aastahinne oli alati 5, füüsika, aga see raamat selgitab, kui igavaks oli füüsika tehtud Eesti NSV-s – oli kas tahke keha füüsika (loe: pooljuhtide arendamine N. Liidu sõjaväele) või Tõravere tähetorn või Lippmaa. Neist kolmest huvitanuks ainult vast astronoomia, aga see tähendanuks öösel külmas töötamist, not nice.

P, 3878. päev: jõuluõhtu

Jõuluõhtu. Päeval poes, kus on pühapäeva ja pühade-eelse puhul palju rahvast. Aga õnneks kaikuva jõulumuusikata.

L, 3877. päev: laupäev

Naaberlinnas, tuleb sellised läbumõtteid:

• Jõulukalender + seif, mille luugid enne õiget kuupäeva ei avane.
• Raamat 1000 People to Meet After You Die.

Tartu uudiseid: Taskus läheb elekter ära ja rektor sureb.

Kolm karikatuurikogumikku; ühest ei mäleta, kas see meil juba on; arvame et ei ole (sest seal on sihukesi pilte, et ohhoo, küllap me mäletanuks, kui lugenuks), pärast selgub, et vale puha, on ja oleme lugenudki.

R, 3876. päev: tööaasta lõpeb

Aasta viimane tööpäev. Viimane tõlge, viimane toimetus, viimane tehniline rike, viimane lillekastmine (teisipäeval lahkunud toanaaber on pärandanud aknalaua jagu lilli, millest enamik on päritud eelmistelt).

Õhtul uuesti meie postkontor: mobiili kaitseümbris, kaitseklaas, „South Parki” 11.–15. hooaeg.

N, 3875. päev: tööaasta lõpeb

Lähen tööle teadmisega, et täna on aasta viimane tööpäev. Kohapeal selgub muidugi, et ei ole, alles eelviimane. Hea, et avastasin selle täna ja mitte homme!

Söömas.

Postkontor, fotod suvise ekspeditsiooni peatuskohtadesse. Leian internetist kirikute aadressid ja kirikuõpetajate nimed: üks rändav külapapp saab nüüd kolm kirja, igaühes kiidetakse just tema kirikut. Teine saab kaks.

* * *

Mihuke olnuks relatiivsusteooria – ja kogu tänapäevane maailmapilt – siis, kui Einstein ei sõitnuks Bernis trammiga mööda Zytgloggest, vaid vaadanuks Kõrgmetsa maksimarketi bussipeatuse tablood, kus aeg kulgeb ebalineaarselt ja mitte tingimata ainult edaspidi?

* * *

Vana hea sisekaemusmeetodiga järeldan, et muistise kirdetiiva katus on 20…25 cm madalam kui loodetiival. Muu ei seleta, miks kirdetiiva kõrguse mitmest väärtusest usaldusväärseim on 24,1 m, aga loodetiival 24,3 m. See klapib ka tähelepanekuga, et mõlemas kohas on kaitsekäigu põrand sama lai ja rinnatis sama paks, aga kirdetiivas on katusehari rinnatise välisservast 2,8 m ja mujal 3,0 m kaugusel. 

Saan läbi vanima süstemaatilie ülevaate vana Tallinna kirikutest ja kloostritest, Gerhard v. Hanseni raamatu „Die Kirchen und ehemalige Klöster Revals” (1864). Eriti põhjalik on kolme kloostri osa, rahvakirjanik võiks neist kirjutada mitte ühe hõreda väljamõeldise (sest tema arvates keskaegse Tallinna eluolu kohta allikaid ei ole – paah, loll jutt suhu tagasi!!), vaid lausa paarkümmend sisukat romaani.

See on ka see teos, kus – allmärkuses lk 4 – on esimest korda must valgel ekslik oletus, et Oleviste olnud 1525–1649 maailma kõrgeim hoone. Midagi sinnapoole oli küll arvanud ka juba H. W. J. Rickers 1820 raamatus „Etwas über die St. Olai-Kirche in Reval, die durch einen Blitzstrahl in der Nacht vom 15. zum 16. Juny 1820 zerstört wurde” (mis mu teada on ainus ja seni viimane tervikraamat Oleviste kiriku kohta), aga seda selge sõnaga ütlemata. 1903 kummutas Axel v. Howen selle arvamuse oma remonditöödest rääkinud ettekandes, mis ilmus 1904 raamatuna „Eine Untersuchung über einem während des Mittelalters an der St. Olai-Kirche stattgehabten Umbau, sowie einige andere Mitteilungen über diese Kirche” (et 1650. aastate taastamistöödest oli teada torni kiviosa kõrgus ja tornikiivri kõrgus ning v. Hansen sai kosmilise kõrguse lihtsa liitmistehtega „torni kiviosa kõrgus” pluss „tornikiivri kõrgus”, ent õige olnuks arvutus „torni kiviosa kõrgus” miinus „kiviosa sees oleva tornikiivri jalami kõrgus” pluss „tornikiivri kõrgus” (sest tornikiiver algab mitte kiviosa ülaservast, vaid kellakorruselt), mille tulemus on mitte 159 ega 169 ega A. Waga trükivealine 179 m („Eesti kunsti ajalugu. I. Keskaeg”, 1932), vaid pigem 130…135 m, nagu oli praegune (~1830) tornikiiver enne tornitipu põlemist 1930. aastate algul.

(NB! Rickersi raamatu link viitab Google’i raamatule, mis on skannitud Müncheni templiga eksemplarist. Eesti Rahvusraamatukogu Digaris on kaks eksemplari (pdf), saksakeelne ning paralleeltekstiga vene-saksakeelne. Google’i eksemplari ja Digari saksakeelse eksemplari frontispiss on kokku volditud ja ei paista, mis pilt see on, aga Digari paralleeltekstiga eksemplaril on lahti volditud ja näeb, et see on varemete lõunavaade. Tean Oleviste 1820. a varemetest viit joonistust (väljast lõunast, põhjast, kagust; seest loodest, idast), see on üks neist.)

K, 3874. päev: kolmapäev

Väga vara tööle. Postkontor. Pood.

T, 3873. päev: kohvimasin II

Hommikul poes kohvimasinat tagastamas, kus läheb hulk aega, sest ega keegi klienti usu. Selgub ka, et ega kodumasinate tagasivõtmise teenindaja töölaua taga ole korraga pistikupesa ja kraani. Vahepeal juhendab ostja spetsialisti. Aga mida aeg edasi, seda rohkem veendub ka tema, et masin tõesti ei tööta, mispeale mul jääb üle ainult veenda, et ma ei taha mingil juhul uut samasugust asemele. Raha asemel antakse kviitung, mille eest ostan õhtul samast poest uue, täpselt samasuguse kui varem.

E, 3872. päev: kohvimasin

Laupäeva õhtul läheb kohvimasin katki. Inime tuvastab, et kapslitihend ei tihenda. Inime teeb köitmise 1 mm vahtkummist vahetihendi. Vett jookseb kapsli kõrvalt vähem, aga ikka. Inimesed peavad pühapäeva päeval minema külla, peavad sõjaplaani, kuidas minna enne ostma uut kohvimasinat, aga ei viitsi tõusta pühapäeval kell 6 hommikul.

Esmaspäeval ostab inime uue kohvimasina. Poes on kahtsugust, täpselt selline nagu vana ja uus disainiime. Inime ostab uue, tassib koju. Masin on katki kohe. Kõik muu töötab peale pumba, mis suriseb, aga vett ei tule. Inime otsib kõik pakkekiled ja tasuta kapslid kokku tagasi ning pakib masina jälle sisse.

* * *

Saan läbi südamliku vareseraamatu „Krähen. Ein Portrait”.

P, 3871. päev: külas

Kuidas käisime külas kohas, kus neli inimest ei osanud ühist keelt ja kus oli täpselt sama vannisein nagu meie oma, mis oli mul käes toomisest purunemiseni tervelt kaks minutit, see oli ostetud samast poest ja kohale toonud selle Jean-Pierre, kahtlustan muidugi, et seesama J-P, kes müüs viimase samasuguse meile.

L, 3870. päev: laupäev

Naaberlinna muuseumis, kus on turuväljaku raudrüütlite originaalkujud ja linnamaketid – 1800. a seisu maketti (peam. pärnast) ehitas üks mudeliehitaja 18 aastat. Ühel ajutisel näitusel piparkoogimajad (5 tk, vahest on ülejäänud juba söödud) ja linnaväljakud. Saab teada, et turuplatsilt – kus praegu tammuvad laupäeviti rahvamassid, keskel on karussell ja servas turg – käis kunagi läbi neli trammiliini ja pärast sõda, kui enam ei käinud, sõitsid veokid ja bussid, keskel parkisid autod (nagu kõigil kesklinna platsidel) ja kõige selle melu sees oli ka paari letiga turg. Näituse tagaotsas on ettepanekute tahvel, kus on palju huvitavaid mõtteid.

Muuseumi taga on plastpiirete sees auk, kuhu pandavat hiinlaste kingitava habelõua kuju. Mu arust võiks see auguks jäädagi, oleks ajalooliselt õiglasem. Või siis panna kuju auku, pea alaspidi.

Pärast räägin E-le muljeid ja käime muuseumipoest öökulli ostmas.

Kella kõrts.

R, 3869. päev: saapad II

Inime ostab laupäeval uued talvesaapad. Pühapäeval sajab maha paks lumi. Inime käib nädal aega tööl, uued saapad jalas, jalad soojas, tuju hea.

Reedel unustab inime saapad kontorilaua alla, tuleb kontorikingadega koju, jalad märjad, tuju kurb.

N, 3868. päev: pidu

Panen peopiltidele mõttes pealkirjaks 538 Frames of Motion Blur. Samas on nende seast 40…50 hea pildi leidmine suht lootusrikas.

Lugu algas sellest, kuidas ükspäev pidu kalendrisse märkides olin märkinud kellaaja valesti, Eesti ajavööndi järgi. Kuigi päeval ma veidi imestasin, et kellaajal, mil inimesed pidanuks juba kihutama kodu poole, et selga tõmmata peoriided, istuvad nad veel rahulikult tööl ja teevad tööasju.

Ise rabelen kohale nelja sõidukiga – üritan mööduda südalinna ummikust, minnes jaamas rongile (ukse vahel tuleb vastu n-ö kurt vanamees, kes parematel kontsertidel istub alati esirea keskel, nii et üksainus pilk parterisse ja on ette teada, kas kontsert on hea või ei ole). Rongiga üks peatusevahe, siis köisraudtee, siis tramm – viimased 3 kokku 8 minutit.

Kohapeal selgub, et olen jäänud mitte veerand tundi hiljaks, vaid jõudnud kohale kolmveerand tundi enne algust!! Olen üldse kolmas inimene, aga et ma piltnikuna olen nagu korraldaja, aitan minagi kaunistusi üles kleepida. Üldiselt tuleb kujundus kaasa restorani poolt, nii et tassida ka midagi vaja ei ole. Teen siis tühja ruumi üldplaane ja ruumi eri osade erineva valguse etalonvõtteid, mille järgi pärast ajada valge õigeks.

Telefon näitab pärast, et mu läbikõnd peol oli 1700 sammu, tubli poolteist kilomeetrit.

Kui tants läks hoogu, tuled tehti surnuks ja läks nii pimedaks, et panin fotoka kotti, sai telefoniga täitsa häid pilte. (Muidugi vaadates telefonist, mitte kuvarilt.) Eks telefoni kilohind ole ka suurem kui fotokal ja raskel metallkerega f/1,8 objektiivil (allahindlusteta 4,40 €/g ja 0,98 €/g ehk 4,5× rohkem, allahindlustega 3,49 €/g ja 0,52 €/g ehk 6,7× rohkem).

Ja kõige lõpuks olen täitsa kindel, et enamikust inimestest varem normaalse fotokaga avaga f/1,8 pilti tehtud ei ole.

K, 3867. päev: kadunud pilt

Tööl.

* * *

Praegune bussiraamat on Google Booksist leitud vanaraamat, Tallinna kooliõpetaja ning koduloolase Gerhard von Hanseni Die Kirchen und ehemalige Klöster Revals (1864), kus on taas kord mainitud saladuslikku altarit, mille Mustpead olla päästnud 1577 Pirita kloostrist ja mille kohta ütles varasem raamat (Das Schwarzhäupter-Korps zu Reval, 1830), et see olla hävinud, aga von Hansen ütleb nüüd, et see olnud tema ajal alles, kuigi väga halvas seisus. Ta küll ei usu hästi kunstiteadlaste oletusi, et selle maalis Jan van Eyck (tellimine Pirita kloostri jaoks – pühitseti 1436 – ei klapi hästi van Eycki eluaastatega – suri 1441), aga asi on igatahes põnev, eriti kui ta ka kirjeldab pilti:

Das innerſte Mittelbild, auf Goldgrund gemalt, zeigt uns die Mutter Gottes auf dem Throne; das zweite Hauptbild ſtellt Gott den Vater, den Sohn und den heil. Geiſt bildlich dar. Die Seitenflügel enthalten auf der einen Seite das Bild Johannes des Täufers und auf der anderen eine Heilige, die aus ihrer Bruſt Hunderte mit der reinen Milch des Evangeliums erquickt. Aeußerlich finden wir das Bild der heil. Brigitta und einen Biſchof im Ornat. Auch auf dieſem Altarbilde fehlt St. Victor nicht. Wenn alle Flügel des Bildes zugeſchlagen find, ſo erblickt man auf der Rückſeite den Engel Gabriel mit der Palme und die Jungfrau Maria, der er den Willen Gottes kund thut.

Selline üksikasjalik kirjeldus paneb otsima, kas see sobib mõne Tallinnas hiljemgi teada olnud keskaegse altariga (mida on üldiselt üles lugeda ühe käe sõrmedel) – ja ongi: näib, et see altar on seesama, mida saab vaadata Niguliste kirikus kui Mustpeade Maarja altarit. Van Eycki tööks seda [enam] ei peeta, autorit nimetatakse Lucia legendi meistriks.

T, 3866. päev: orel, rööbassõidukid

Jões on kole palju vett.

Käin õhtul kontserdil, kus oma pilliga ringi rändav ilmakuulus orelimängija näitab, mida nad kahekesi suudavad. Istun nii kümmekonna meetri kaugusel teispool vahekäiku (et kedagi ees ei oleks) ja vahin kõik see kaks tundi üksisilmi, mida ta teeb. Ta on saali poole seljaga ja vaheajal teevad kõik pilli mängupuldist pilti. Autogrammi ma ei taha, sest selle juurde kuulub – nagu eemalt paistab – selfi tegemine. Tehnilisi apsakaid juhtub esinejal 2 ja tehnikul 1: ühes kohas mängib vale noodi ja teises (viimases, pikas enda kirjutatud teoses, kus on palju nupuvajutusi) katkeb heli u sekundiks, mispeale ütleb muusik Euroopas interpreedi jaoks täiesti mõeldamatu „Pardon!” ja mängib kuulmatu takti uuesti (mitte nagu organist RO, kes mängis allpool mainitud suurvormi ühes 9 veerandnoodiga taktis alati u 12 veerandnooti, ning nagu TK, kes umbes samal ajal RAMi ühel Kanada kontserdil jättis samas suurvormis ühe rea kogemata vahele ja mängis järgmist kaks korda – videosalvestisest nähtud-kuuldud). Tehnik, kes vaheajal eemaldab mängupuldi küljest noodipuldi (muusik mängis ühe Bachi noodist), astub pedaalidele, aga neil on n-ö aur üleval ja saali täidavad vägevad helid. Orelil on viis manuaali (+ pedaalid), registrid nende vahel kaunis vabalt vahetatavad, ning näen, et korraga saab mängida nelja manuaali (kummagi käe sõrmed + pöial = 2). N-ö gaasipedaale on 4+1 ja neist igaüks liigub vahest ehk ainult 45° (vrd rullitaoline pedaal Kaarli kirikus, kus suurvormi salvestamisel 1990. a kevadel pidi p > ff üleminekuks tehtama paarisekundine tehniline paus ja salvestisel kostab kolin, kui organist pedaali rullib). Teises pooles jätkavad mitu lugu Ameerika kino- ja laadaorelite traditsiooni, mistaolist saundi siinpool suurt lompi orelid [enam] mitte ei tee, ega, eriti löökriistapartiisid (mille jaoks on eraldi nupud ja pedaalid). Heli tuleb 8 kõlariplokist, mis on lavaäärtes laiali. Soovitan kontserdisaali tehnikutel käia saali vasakpoolse seina lähedal nüüd kõik kruvid kruvikeerajaga igaks juhuks üle.

* * *

Äratulekul juhtub, kuidas tahtsin esimest korda sõita uue trammiga ja peaaegu saanuks tõeks vana Gabrovo nali – et poeg, mis sa Sofias trammi järel jooksid ja trammiraha kokku hoidsid, parem jooksnuksid takso järel.

Ümberistumisrobot ütleb, et 22.20 tuleb tramm ja sõidab 1 minuti, siis kõnni 30 m ja istu ümber bussile nr 195, mis tuleb plaani järgi 22.25 ja tegelikult 22.26. Vahin, trammist ei kippu ega kõppu. Kl 22.25 kannatus katkeb ja hakkan kanduma bussipeatuse poole. Sajakonna meetri pärast näen, et foori taga (kaart ütleb praegu, et 230 m kaugusel) ootab pikk buss, tõenäoliselt minu 195. Mõtisklen viivu, kas ootab nii kaua, et jõuaksin allamäge joostes enne kohale, sest järgmine buss läheb alles 22.45. Aga mõtisklen pisut liiga kaua, sest kuigi jooksen 150 m isikliku tippmargi, tuleb bussile roheline ja see keerab peatusse ja 130 m jääb puudu. Mispeale küsin ümberistumisrobotilt uuesti, et näita hoopis uue raudteepeatuse ronge. See ütleb, et kl 22.31 läheb. Selleks ajaks on kell 22.28 ja olen trammi lõpp-peatuses, seda uue raudteepeatusega ühendava uue köisraudtee ülemises jaamas. Silt ütleb, et vasakpoolne vagun laskub 1 min pärast, mida see paari minuti pärast ka teeb, kui on pool minutit hoiatanud, et uksed sulguvad (olen ainus sõitja ega seisa ukse vahel); pidavat sõitma 63 sekundit, mida see ka teeb, ja 2. perroonile jõuan samal hetkel kui väga väsinud külavaherong (mihukesed praegu sõidavad ainult üht riigisisest lühikest liini). Hüppan (no muidugi tglt ei hüppa, eks ju) sinna peale ning see kolistab ühe peatusevahe – sõiduplaaniroboti järgi 3 minutit, tegelikult ilmatu kaua – pearaudteejaama, mille ees olen kl 22.38. Küsin sõiduplaanirobotilt kolmat korda, et ütle, mis buss viib koju, see ütleb, et kl 22.56 läheb see buss, mis kontserdisaali lähedalt läks 22.45 ja mida sa ei viitsinud oodata. Kerin robotit ajas tagasi ja saan teada, et buss, mida näen eemal maantee parkimismaja taha keeramas, on seesinatne, mille järel ennist jooksin. Nii et ootan ikkagi veerand tundi, aga mitte pärast rahulikku kõndimist, vaid mitut ägedat jooksmist. Mis ühtekokku tähendab, et poole üheteist aegu õhtul, kui buss sõidab läbi kesklinna, kus ei ole ummikut, ei saa südalinnast rongiga mööda sõites bussile järele. Katseliselt tõestatud!!

(Ja peale selle seisin rongis tamburis ukse juures ning kõik kesklinna kolm viadukti ületas rong samas servas, kus seisin, ja oli võimalus vaatata igaühe otsast peaaegu otse (vertikaalist 30°) sügavikku. Mis küll ei olnud päris sama kõhe vaatepilt nagu 1995 vaade vertikaalist 15° sügavikku Berni toomkiriku tornitrepi aknast. Köisraudtee näib olevat liikumatute Abti pöörangutega variant, kus möödasõidu ajal kummagi vaguni välimisel rattal on äärikud mõlemal pool ja äärikuteta laiad sisemised rattad sõidavad teise rööpa peal.)

E, 3865. päev: talv jälle läbi

Öö läbi on sadanud vihma, hommikul on majaesine lumememm tublisti kõhnem ja porgandnina poole meetri kaugusel maas tänaval.

P, 3864. päev: teine teater

Kaks mingi Saksa teatri miniooperit, samas kohas kui üleeile.

Esimene on nelja lauljaga ingliskeelne modernooper mingi Hiina loo põhjal (helilooja on vist sakslane, kui õigesti mäletan); on veidi uinutav, aga päris kole ka ei ole, tänu kunstnikule, kes vildika, lahtise tindi ja grafoprojektori abil taustale joonistab.

Teine on see, mida õieti täha tahtsime, E. A. Poe „Ronga” mono-ooper (helilooja on jaapanlane).

Vaheajal lähevad kõik pealtvaatajad, näitlejad ja orkestrandid puhvetisse. Näeme, kuidas esimese miniooperi peategelane, seljakott seljas, puhvetis olevatele kolleegidele lehvitab ja tänavale jookseb.
„Rongas” on liikumine butostiilis, kunstnik joonistab suurele rullpaberile laipintsli ja tušiga ning täitsa hästi joonistab.

Kole külm, pärast Vana Tao.

Maja ette on tekkinud lumememm.

* * *

Sulev Nõmmiku retrospektiiv sai läbi (nagu tuntud näitekirjanik Vilde kirjutas ainult kolm näidendit*, tegi Nõmmik ainult kolm suure publikumenu saanud filmi; tegelikult tegi rohkem**, aga kes neid on näinud – nt muusikafilm „Jõmm” (1976), peaosas Helgi Sallo, päris karupoeg ja reisilaev „Tallinn”, mida nägin ühe korra u 1977 telekast). Edasi jätkub jõulude eel „National Lampooni” karp.

* vt Cornelius Hasselbladt, „Eesti kirjanduse ajalugu”. Aga see ei ole midagi, sest teine eesti teatri suurkuju Lydia Koidula lavastas kaks näidendit, mida etendati kumbagi kolm korda, kokku kuus etendust.

** Eesti filmi andmebaasis on 12

Järeldus on muidugi, et kolmikust on sidusaim „Noor pensionär”. Teises kahes filmis hajuvad paljud tegevusliinid eri tegelaste vahel, üldpilt on kirju, aga „Noores pensionäris” keskenduvad kõik ümber endise balletitantsija Pukspuu.

L, 3863. päev: saapad

Naaberlinnas. Uued talvesaapad (Camel Active Scandinavia GTX 12). Algul paaris kaubamajas, mis saapaid üldse on, edasi hakkame otsima õiget suurust. Siis kõigi kodinatega Kella kõrtsis (140. kord).

Keeleraamat „100% Jugendsprache”.

R, 3862. päev: teater

Õhtul on prantsuskeelne teater!!

Kohalik näitleja (keda oleme näinud varem kahes kohaliku keele tükis) loeb ette parimaid palasid kohaliku kolmkeelse autori prantsuskeelsest raamatust, mis on järg varasemale, kus aafriklane Mwaje kirjutab kirja kuningale, seekord siis peaministrile, imestades paljude imetabasuste ja veidruste üle. Vana kirjandusvõte. Teater toimub põhimõtteliselt puhvetis, näitleja istub keskel püüne peal ja loeb, kõrval – ja mõnikord ka laudade vahel – etendab kõiki kõrvalosi ja puhub pillil muusikat teine näitleja. Kohal on ka autor, E ostab talt ühe uuema raamatu ja saab pühenduse.

Pärast lugesin tänase tüki aluseks olnud raamatu läbi ja noh, teatrisse oli võetud sellest paremik.

N, 3861. päev: neljapäev

Tavaline tööpäev.

K, 3860. päev: Soome Vabariik 100

Päeval söömas. Pidusse ei lähe (kuigi selline mõte oli).

T, 3859. päev: teisipäev

Tööl.

E, 3858. päev: esmaspäev

Tööl, pärast poes.

P, 3857. päev: linnas

Külalistega linnas: toomkirik, viltuste seintega Mihkli kirik, linnusevaremed, jõululaat. Pilves ja külm.

Tagasilend ehk Pliis meik suur tätt joor piilonkinks…

Suhteliselt tegevusrohke puhkus kodumail.

Perekondlik lõuna ja nõudluse-pakkumise ühitamine: E kinkis mulle kunagi „Saksa-eesti ajaloosõnaraamatu”, mis aga kahjuks seisis mul kasutamata riiulis; nüüd oli seda noorel sugulasel vaja. Koos pühendusega.

Nagu ikka, oli pildistamisilma ainult tulekujärgsel öösel, mil tegin suureavalise imeobjektiiviga (Sigma Art 18–35 mm f/1,8) öiseid kunstvõtteid. Edasi sadas pidevalt vihma. See kõik oli harjutamine, sest pärast tagasitulekut pidin pildistama töökoha jõulupidu, kus kavatasesin kasutada sama objektiivi, vahepeal ei olnud seda kasutanud, tuli õppida uuesti tundma (see on see temperamentse autofookusega objektiiv, kus fookus ei ole sageli seal, kus vaja).

Tegi elus esimest korda huviteemadel geodeetilisi välitöid. Oli lõikav +1 °C tuul, kindaid kasutada ei saanud, ma ei näinud saja meetri kauguselt tähiseks jäetud pooltäis veepudelit isegi mitte binokliga, sest tuul oli selle ümber lükanud. Tuul puhub silmast vee välja. Päev varem raamatupoes sirvitud navigeerimise raamat hoiatas, et kõikuvalt veesõidukilt on sekstandi tehishorisonti kasutada peaaegu võimatu; lisan värskest kogemusest juurde, et maa peal tuulega samuti, eriti kui sekstant on papist ja sellel on optika asemel tühi vaatlustoru ning peate sama silmaga pidevalt jälgima kolme asja, mis kõik on eri kaugustel: horisondijoon väikepeeglil (15 cm kaugusel), tehishorisont (30 cm), mõõdetav punkt (60…100 m). Rehkendan tulemusi mitu päeva, kõrgustulemused ei kõlba kassi saba alla ka (neil on süstemaatiline viga, mis suureneb ühes kõrgusega). Mõni mõõtetulemus läheb juhuslikult täkkesse ka, näiteks selgub ühe mõõtekoha kõrgus 20 cm täpsusega. Ainsad kaks asja, mida teada sain, oli ühe katuseharja kõrgus (leidsin looduses koha, kus seda varjutas serv, mille kõrgust teadsin täpselt fotodelt) ja kinnitus, et muistise läänenurk tõesti ei ole täisnurk ja suure torni põhiplaan ei ole mitte ruut, vaid korrapäratu nelinurk – need ükski ei tähendanud mässamist tehishorisondiga ning esimene ja kolmas toimusid üldse sekstandita, kolmas kaugusmõõdikuga, mis toimis paremini (kuigi tabada märgiks jäetud plastpudelit tugevas külmas tuules laserkaugusmõõturiga on omaette lugu). Mul oli ette valmistatud märkmik, kus mida mõõta ja mis tulemus peaks tulema, aga külma ja tuule tõttu tegin kõigest ainult veerandi.

Siis käisin kodus käsi sulatamas ja sekstanti ära viimas ning läksin tagasi, muuseumi, kus jällegi möödus tubli mitu tundi nagu mängeldes. Mõõtmise ajal kõndis minust mööda muistise valle mööda neli inimest, üks läti noorpaar ja kaks prantsuse keeli (!) jutelnud tütarlast. Värava vahel kohtasin kolme itaalia meest (!!), kes siis, kui kodus ja linnas käinuna jõudsin lõpuks muuseumi, just sealt väljusid, nii et ka kaugemaine turist veetis seal kaks tundi.

Võib-olla kaotasin n-ö Schotty mütsi, sest ei mäletanud, kas see oli mul peas, kui kiirustasin bussijaama, sest olin mäletanud bussi väljumisaega tegelikust veidi hilisemaks, aga bussis seda korraga enam ei olnud. Võib-olla ootab mind kuskil järgmise korrani.

Siis ostsin omale uue telefoni; pood paraku müüs seda Brežnevi pakis koos kõlariga. Küsitakse, mis värvi kõlarit tahate. Mina: „Ma ei taha kõlarit.” Aga see ei aidanud, kõlar anti ikka kaasa. Täitis kolmandiku kohvrit, kaalus kolm kilo, andsin ära.

Siis käisin ühes teises raamatupoes, kus avastasin, et ratsaväeohvitserist Boris Taarist, kellest hõimlasel on foto allkirjaga „Leitnant Taar hüppab” (mitte et hüppel, vaid selgesti, et ise hüppab), mida olen ilmutanud kuskil siingi blogis, on vahepeal ilmunud suur raamat. Ja see raamat paberkotis, oli mul tund aega kolada kerges lörtsisajus mööda Müürivahe tänavat, nii et sattusin esimest korda elus Hellemanni torni ning Viru värava ja Munkadetaguse torni vahelisele kaitsekäigule. See aga on koht, kust kõige paremini paistavad dominiiklaste kloostri kiriku müürijäänused.

Misjärel sattusin Katariina käiku ja leidsin Katariina kiriku portaale uurimas onkli, kes luges sildilt lause ja jooksis kohe vaatama näidatud kohta natuuris, ning otsemaid sedastasin temas sakslase: seljas Jack Wolfskini jope, peas Altstätter! Ta vaatab korraks tagasi ja pilgust näen, et ka tema sedastab, et ka minul on üll Jack Wolfskin. Mul oli oma Altstätter isegi vist kaasas, aga ma ei olnud seda sel hommikul pähe pannud (või olin kavatsenud kaasa võtta). Oleks olnud lahe.

Siis samas klaasikojas, kus on alati lahe ja kus võiksin vahtida tunde.

Õhtul klassikokkutulek, kus üht klassivenda nägin viimati issanda aastal 1982. Õigemini oli see töökoosolek, kus arutati suvel toimuvat päriskokkutulekut. Nali selles, et esialgsetel andmetel tulevat suurele kokkutulekule nii 15 inimest, aga töökoosolekul oli 19. Laud oli reserveeritud 10 inimesele, nii et see kabinet oli rahvast puupüsti täis. Toas oli ka parajalt pime, nii et tegin pilte massiliselt, et mõni pärast ka välja tuleks.

Siis tudengiaegse sõbra osalusel kontsert „Soome 100”, koos vennaga kahekesi. Paraku juhtus, et esinejaga juttu ajama ei jõudnud, sest kas olin olnud varem toimumiskohas koos vennaga? — Ei. Vaja ju kõike näidata, mida ma sellest hoonest tean. Lõpuks juhtusime mööduma uksest, et torn avatud (kus ma varem käinud ei olnud). Kui sealt naasime, oli kontserdi lõpust möödas kolmveerand tundi.

Lennukile mineku sabas märkan, et mu ees onklil on konid kõrvas!!! Selgub siiski, et ei ole konid, on juhtmeta kõrvaklapid.

Lufthansa lennuki turvajuhistes öeldakse ka, mida teha, kui teie elektroonikaseade äkki  kuumeneb.

Pillan tõusul taskufotoka põrandale, libiseb käeulatusest ära, kavatsen nii kui turvavööde tuli kustub heita põrandale ja otsida istme alt (mu kõrval on mõlemad kohad vabad), aga siis ulatab mu taga istunu fotoka tagasi.

L, 3856. päev: lend

Lend kodumaile; midagi muud põnevat nagu ei mäleta peale selle, et siinsel lennuväljal seisis kaubaterminali perroonil An-124 ja ma üritasin märgata-tabada selle numbrit, et järele vaadata, mis firma oma see on. Mingi suht obskuurne kaubalennufirma oli, ei mäleta enam.

R, 3855. päev: reede

Aga homme algab puhkus!

N, 3854. päev: uskumatu

Vahepeal kostab kaugusest kisa – koolituselt on videosild teise riiki, kus on huvitatud kuulajaid, aga häälside on rohkem ühepoolne.

Aga hoopis lõbus on, et mu kingatald on otsustanud täna täielikult laguneda, minust jäävad mustad jalajäljed. Algul neid maas nähes arvan, et must ollus on muld, isegi katsun järele – ei, mingi polümeer on. Nii et kuigi rõõmustasin, et koolitus toimub keelekursusest ainult kahe bussipeatuse kaugusel ja lõpeb siis, kui tund algab, ja saan lõpuks jõuda kohale peaaegu alguseks, pean ka täna saatma õpetajale meili, et vabandage, ma ei saa täna tundi tulla, mul läksid kingad äkki katki ja pean minema koju neid vahetama. Peaaegu panen juurde foto, et asi tunduks usutav.

K, 3853. päev: tausta ka

BBC seletab, mis vahe on USA ja UK laimuseadusel: UK-s peab avaldatu olema tõsi ja avaldaja peab suutma kohtus tõendada, et on. USAs tohib avaldada mida iganes: Why so many sexual harassment cases in US, not UK?

* * *

Mladic saab eluaegse, eile kukutati Mugabe.

T, 3852. päev: katsikul

Kuidas käisime katsikul väikesel E-l, kellele suur E kinkis esimese mänguasja, mida mitmest vanemaraamatust ja -äpist juhinduvad noored vanemad olid ähmiga unustanud ostmata.

Olen maru kindel, et nende majal on olnud sama sisearhitekt kui meil. Välisuks on täpselt selline nagu meil vanasti, siseuksed samad, lingid samad, isegi WC-paberi hoidik on täpselt sama!

E, 3851. päev: esmaspäev

Esmaspäev. Töönädala esimene päev.

P, 3850. päev: pühapäev

Pühapäev.

L, 3849. päev: laupäev

Naaberlinnas: poes, Kella kõrtsis.

R, 3848. päev: loomaarst

Hommikul tööl, võtan hommiku vabaks, loomaarsti juurde.

N, 3847. päev: pime neljapäev

E komistab lõuna ajal tänaval ja satub emosse, kus on kolm tundi. Mille kohta on teada, et mida kauem lastakse seal oodata, seda parem, sest seda vähem on seisund eluohtlik.

Siis on paksu kirja saatnud maksuamet ja Šp operatsioonihaav on läinud lahti ja ajab välja mäda.

K, 3846. päev: pime kolmapäev

Väikest viisi nagu nohualguse tunne.

T, 3845. päev: suvepildid valmimas

Valmivad suvise ekspeditsiooni kuuenda muistise pildid seitsmest. Kahe nädala pärast kavatsen puhata, selleks on vaja suvepildid tingimata valmis saada.

E, 3844. päev: postkontorist loomaarstini

Kl 15.50 töölt ära, kl 15.55 taksosse, kl 16.10 kodus, E läheb Šp-ga arsti juurde, mina Št-ga jalutama, pärast postkontori kaudu loomaarsti juurde vastu. Tagasi kodus kl 17.15, tundub, nagu oleks kell jube palju (ja sedasama ka kogu õhtu jooksul).

Kui mõni minut pärast viit ootame loomaarsti lähedal bussi, möödub tüseldane härrasmees, kes ennist ootas maja ees peatuses, aga nähes, et tema bussi ei tule (linnast välja oli paras ummik), hakkas minema jala. Ta vaatab mind vihase pilguga, nagu oleks mina selles süüdi, et ma jäin pärast teda meie peatusse ootama, buss tuli kahe minuti pärast, sõitsin sellega postkontori, sain kätte paki, mis käes, kõndisin kilomeetri loomaarstini ja sealt selle bussipeatusse ning alles seal kohtasin teda uuesti, kes kõik see aeg oli rühkinud maantee kõrval. Temast pidi mööduma see aeg mitu bussi.

Pärast selgub, et poole viie paiku bussi oodates ei taibanud ma loendada majaesist liiklust, esmaspäev kl 16 on muidu selline punkt, et selles vaatlusi seni ei ole, sest kes tööpäeval ikka sel kellaajal kohale juhtub ning üksikutel vabadel tööpäevadel ei ole ma juhtunud esmaspäeval kl 16 loendama.

Pakis on kaks plakatit: filmi „Ein Mord mit Aussicht” oma (mille kleebime algul konkusse seinale, aga et see sealt pidevalt alla kukub, siis konku raamaturiiuli külge) ja sarja „Mord mit Aussicht” (e k „Kolkakomissar Sophie Haas”) väljamõeldud tegevusküla Hengaschi plaan (mida ei ole panna kuhugi, viin tööle, seisab seniajani (III 2018) rullis).

Valmivad suvise ekspeditsiooni kõige detailirikkama muistise pildid.

P, 3843. päev: pühapäev

Pühapäev.

L, 3842. päev: poes

Ilusas Tähekeses, mul seekord sünnipäevaks saadud kinkekaart ühes. Kehtib just seal poes, me satume sinna muidu kord aastas. N-ö kauba peale (mida algul ei kavatsenud osta) ka mulle uus kerge soe jope.

Valmivad III 2016 kahe fotoseminari pildid. Kokku 3650 võttest jääb alles 633, neist näidata sünnib 315.

Jabur vulkaanifilm; vahepeal on tekkinud tuttavate sekka sarnaseid nägusid: hädaga ümberkasvav pankur (kelle näitleja filmidebüüt oli 1970. aastate poolkombekates paljaihufilmides) on nagu eelmine hambaarst dr Tang, kelles võib kahtlustada mõnetist hambaarstilist saamatust, kui öelda viisakalt, ning tüse saamatu abipolitseinik, keda külalapsed kiusavad, aga kes hädas tunneb end nagu kala vees, on veidi nagu tuttav saksa piltnik.

R, 3841. päev: kuidas ma keeletunnis ega postkontoris ei käinud

Kl 12 avastan, et tänast tööd on nii palju, et kl 12.15 tundi minna ei jõua; lähen parem postikontori, kl 13.22 bussiga. Töö valmib 13. Kirjutan vahepeal töömeili ja üht teist meili otsides leian kl 13.14 teise, kus on selgitatud asja, mida olin alustanud, aga mis vajas selgitusi ja mis peab olema valmis täna enne lõunale minekut. Niisiis olen bussipeatuses kl 13.21. Bussiraisk on aga, nagu seda on juhtunud sageli, juba ära sõitnud. Ja kontori naasnuna leian, et tänane töö on tegelt alles pooleli.

N, 3840. päev: loss

Avastan suht juhuslikult, et muinsuse väliskülgede põhiplaanis ei ole peaaegu ühtki täisnurka.

K, 3839. päev: kolmapäev

Tavaline kolmapäev.

T, 3838. päev: per aspera

Saab teada, et kohaliku kalendri järgi eile (aga ajavahe tõttu tõenäoliselt juba tänase kuupäeva sees) Dick Gordon, Apollo 12 CMP, ära surnud. Seega on Apollo 12 meeskonnast elus ainult Alan Bean*.

• Apollo 8 (XII 1968): Frank Borman, Jim Lovell, Bill Anders kõik elus
• Apollo 9 (III 1969): James McDivitt, Dave Scott, Rusty Schweikart kõik elus
• Apollo 10 (V 1969): Tom Stafford ja John Young** elus, Eugene Cernan surnud
• Apollo 11 (VII 1969): Neil Armstrong surnud, Mike Collins ja Buzz Aldrin elus
• Apollo 12 (XI 1969): Pete Conrad ja Dick Gordon surnud, Alan Bean elus*
• Apollo 13 (IV 1970): Jim Lovell elus, Jack Swigert surnud, Fred Haise elus
• Apollo 14 (II 1971): Alan Shepard, Stu Roosa, Ed Mitchell kõik surnud
• Apollo 15 (VII–VIII 1971): Dave Scott ja Al Worden elus, Jim Irwin surnud
• Apollo 16 (IV 1972): John Young**, Ken Mattingly, Charlie Duke kõik elus
• Apollo 17 (XII 1972): Eugene Cernan ja Ron Evans surnud, Jack Schmitt elus

* Suri 26.5.2018
** Suri 5.1.2018

Kurivaim, pean blogisse kopima koorilaulja mälestustest loo, kuidas koor esitas oreliga suurvormi, aga orel oli rikkis.

E, 3837. päev: Leida J kolija soov läks täide

Jean-Pierre oli lubanud tuua uue dušiseina 8 ja 9 vahel, seega rihin (tööriided selga!) ½9-ks. Ja täitsa hästi läheb, sest kl 8.35 helistatakse midagi, millest aiman ehituspoe nime ja sõna „uks”, mispeale luban tulla alla vastu. Haaran käru, paksud kindad (klaas ikkagi!) ja tagatoast kviitungi (et olen maksnud) ning sõidan alla. Tuulekojas seisabki onkel, mullikilesse mähitud dušisein seina najal, ja tõstab selle uksest sisse. Harutan käru lahti ja pakin dušiseina käru peale.

Lifti oodates möödub esimene minut, mil uus dušisein on kohal.

Liftis möödub teine.

Siis see ilus lugu lõpeb, sest liftist väljudes puutub dušiseina nurk kergelt vastu põrandat ja kostab hääl „krrrrrk… ššššŠŠŠŠŠŠŠŠŠHHHHHH!” ning tunnen, kuidas käte vahel läheb klaas vedelaks ja siis käte vahelt üldse kaob. Lohistan ikka veel pakendis oleva, aga nüüd juba suht vormitu tombu liftiesisele, helistan E-le, et ühelt poolt toodi dušisein kohale, aga teisalt seda enam ei ole, ja mõtlen, mida teha. Iseenesest mõista tuleb see laga koristada ja nii, et enne mu tööleminekut saavad sellest üle kõndida ka koerad. Toon korterist harja, kühvli ja kõige tugevama kilekoti, mida leian (hea, et ma ei leidnud prügikotte, vaid määndumatu ja igavese korduskasutatava väikse kilekoti, see on paksust kilest, klaas läbi ei tule) ning siis järgmise tunni veedan kilde koristades – algul ajades kilde dušiseina pakendist kilekotti, siis (kui selle küljest enam kilde eriti ei tule) mähkides dušiseinast säilinud kinnitus- ja alusliistu (mida ma pakendist välja ei võtnudki) ühtäkki väga suureks jäänud mullikilesse. Vahepeal läheb alla fuajeesse tööle maja koristaja, aga ta on kena inimene, ma ei saa ju jätta seda talle, et ise tegin ja sina korista.

Siis viin puntra kaenlas, hari ja kühvel näpus, prügikasti (lifti diagonaalis peaaegu mahub); prügikast on sedavõrd täis, et pean prügikotte ringi paigutama, et mahuks (ka prügikasti diagonaalis peaaegu mahub). Siis toon korterist märjaks tehtud põrandalapi ja majapidamispaberit, köidan kilekoti kärule (ma seda kanda ei julge, äkki läheb põhi alt) ning triigin niigi enne hoolikalt harjatud liftiesise suure varuga veel kaks korda üle: üks kord märja lapiga, teine kord majapidamispaberiga, mille mõlema käärin paberisse ja viskan ära. Siis kärutan klaasikildudega koti õue (kotis on klaasikilde koos õhuvahedega arvutuslikult 7,2 liitrit, klaas ise oli ligikaudu 140 × 60 × 0,6 cm, võtame tiheduseks 3 g/cm³, see teeb u 15 kg) ja tühjendan klaasikonteinerisse, viskan kilekoti ja lapid ära, viin käru, harjad, kühvli ja majapidamispaberi tagasi korterisse, pesen harja ja kühvli, nühin puhtaks tallad ja kindad, jalutan koerad ja lähen lõpuks tööle, kurb nagu õnnetusehunnik. Olin just reedel rääkinud toanaabrile neljapäevastest seiklustest ja nüüd saab lugu jätkata.

Kõige kurja juur oli, et pakkimisel ja kohaletoomisel oli – kellegi teadmata – läinud dušisein sussid püsti, nii et alusliist oli ülespoole ja ülaserva paljas klaas allapoole. Ning hea muidugi, et purunes juba koridoris, mille korteris, ja juba kohaletoomisel, mitte paigaldamisel või – hoidku! – kasutamisel. (Nagu vanaema sõbranna Leida J kolimisel 1990. aasta paiku kitsa järsu trepiga maja neljandalt korruselt laiema trepiga maja teisele korrusele arvas üks kolijameestest naljaga pooleks, et viskame suure trümoopeegli kohe üleval katki, ei ole vaja seda trepist alla kandagi.)

Muidugi seljatäie jagu targem jälle:

• Ärge ostke kaupa, mis on seisnud iks aja väljas ja müümishetkel seisab seina najal. Te ei tea, kui palju seda on aja jooksul klopitud ja kuidas seda pakitakse.
• Ärge ostke vana kaupa, mille omadusi ei tea keegi, näiteks seda, et dušiseina materjal „turvaklaas” tähendab mitte „löögikindel klaas” nagu pangas või loomaaias või autode esi- ja tagaakendes või isegi vannitoa peegelkapi ukses (mitmekihiline, liimitud), vaid „klaas, mis ei purune löögil kohe teravnurkseiks kolmnurgiks, vaid mis puruneb aeglaselt tillukesiks täringuiks” (ühekihiline), mistaolisest tehakse autode külgaknaid, aga mis mujal kasutada hästi ei sünni.

P, 3836. päev: pühapäev

Värvin aknaalust seina, kus külmasillale on tekkinud uusi eluvorme.

Palavikku enam ei ole, v.a õhtul korraks.

L, 3835. päev: toas, joonistan

Öösel paar korda kole köha, ärkan ka ise. Päeval toas, loen, joonistan, võtan rohtu.

Valmib muistise viies vaade (esikülg), aga esimene, kust paljastub millalgi tehtud mõõtmis- või arvutusviga: esikülje ärkli proportsioonid on seotud kaitsekäigu rinnatise ja katuseharja kõrgusega, millest esimese olen mõõtnud looduses kohapeal ja teise fotodelt (see sunnik on käeulatusest kõrgemal, aga ma ei osanud kohapeal hinnata, kui palju), aga püstsuunas ärkli proportsioonid fotoga ei klapi. (Pärast, 3 a vanust Facebooki-fotot kommenteerides ja fotol kujutatu järgi arvutades selgub: olin hinnanud katuseharja 40 cm liiga kõrgeks. Pean nüüd valmis külgvaateid õigeks kraapima; kumbagi valmis isomeetrilist vaadet parandama ei hakka, aga kolmandal, mis on parasjagu konstrueerimisel, saab parandada veel küll. — Hilisem täiendus: jätsin pooleli ja tegin kolmanda isomeetrilise vaate otsast peale, sest andmete ülekontrollimisel-taasarvutamisel selgus ka palju muid mõõtmeid, mida varem olin pannud suht suvaliselt või mida muudel vaadetel ei paistnud.)

R, 3834. päev: pood helistab

Jean-Pierre helistabki, mis kulgeb täitsa edukalt. Mul on kui peast pühitud, kuidas on prantsuse keeli esmaspäev, aga ütlen, et kuuendal sobib, ja kui ta üle küsib, kas lundi, kiidan takka, et lundi jah. Ja seda ma juba tean (re: jalgrataste ost 2011), et see hääldub mitte nagu „lündii”, vaid peaegu nagu „ländii”.

Hiinakas, täna on seal ees koguni kolm seltskonda. Mul on väikest viisi nagu palavik (ilmselt nädal tagasi saadud uus külmetus, teine rong oli nagu loomaaed), tagasi tuleme (ainult 1½ km) bussiga.

N, 3833. päev: Edwina ja Patsy jälgedes

Kuidas käisime otsimas vanniservapealset dušiseina. Kolmes poes käisime, seitsmendast leidsime. Olin riietunud arvestusega, et istun bussile, kõnnin poes ja istun tagasi bussile, aga plaanid muutusid mitu korda ja vahepeal kõndisime päris pikalt bussilt poeni, mul oli keskmiselt külm.

Esimene pood, kuhu sattusime, oli mööblipood, mis oli umbes kohas, kus mäletasin olevat ehituspoe, aga täpselt ei mäletanud, kus see on. See oli umbprantsuskeelne, müüs kõrvuti pesumasinaid ja telekaid, väga naljakaid disainkujusid (üldse mitte naljana) ja väga laheda uksepildiga kappi, mida hulk aega silitasime, mõõtsime, mõtlesimine ja ma ka kõigutasin.

Teine pood oli see, kust kunagi ostsime paljude poltidega koos püsiva diivani. Seal selliseid ehitusmaterjale ei olnud. Mööbel oli tugevam, üks suur õhukese plaadiga ümmargune laud näiteks seisis kaadervärgi otsas, mistaolisi (kuju, suurus) kasutati tankitõketena (n-ö Tšehhi siil).

Kolmandas poes oli küll igasugu vigureid, näiteks eraldi klaasriiuleid (vannitoas on mitmest endisest riiulist jäänud seina augud alles), aga dušiseinu mitte.

Siis istusime eeslinnu pidi reisivale reisibussile tagasi (see seisab vahepeal raudteejaamas ainult mõne minuti, mitte enam 20, ja sedasi kestab sõit ühest otsast teise ainult 50 minutit, mitte tund). Vaatame sõiduplaanist, et ohoh, ootama peab 29 minutit, aga eelmine buss hilineb minuti ja tuleb kohe. Huvitav, et on lõpp-peatus, aga ometi on bussil juba sõitjaid. Teeme bussiaknast vaatlusi, näiteks et tornitaolisel hiina restoranil, kust tuli ennist teise suunda sõites peale muljet avaldavas kostümeeringus hiinlane, on katusel palju antenne, mis süvendas arvamust, et ta läks mitte poodi ega niisama lantima, vaid missioonile.

Käigu pealt (Googel!) otsustame mitte minna tee äärde jäänud neljandasse mööblipoodi, sest seal figureerib vannitoamööbli kirjelduses kahtlane sõna „disain” ning palju tuntud firmanimesid, millest mitme kohta ma ei teadnudki, et nad teevad ka mööblit.

Tuleme maha Kõrgmetsa linnapoolsemas servas, kust bensujaama ehitamisel leiti kunagi kaubajaama pommitamisest lõhkemata jäänud jubesuur pomm ning selle eemaldamisel ei maandunud siitpoolt isegi lennukid. E on täheldanud seal vannitoapoodi, aga ka see selgub aknakaudsel täheldusel olevat rohkem nagu vannitoadisaini pood.

Jalutame itaallaste juurde bussipeatusse (800 m), möödudes kõrtsist Kollane Nurk. Imestan, et sellel on ka ülemised korrused, bussist muidu kunagi üles ei näe.

Järgmine pood on raudtee ääres ehitusmaterjalide pood. Aga esiteks ei paista seal ühtki kundet (äripäeva päastlõuna ikkagi) ja teiseks figureerib akna kohal kiri, et nad müüvad peamiselt uksi, aga mu ettekujutuses dušisein päris nagu uks ei ole.

Siis – kui lõpeb kõnnitee (bussipeatusest 500 m) – tuleb seitsmes pood, mida E sõbranna olla kiitnud ja arvanud, et küllap mulle meeldiks. Lähme sinna sügavale sisse. See on selline Bauhausi moodi pood; jutustan seiklustest Bauhausi, endise Ehituse ABC kliendikaardiga aprillis (kuidas kaup, mida osta soovisin, oli tugevas allahindluses ainult kliendikaardi omanikele, mispeale tegin kliendikaardi, aga hetk hiljem pangakaart ei töötanud ja maksin sularahas, Eestis üsna haruldase rahatähe 50-eurosega, mispeale müüja vahtis mind nii, nagu oleks see valeraha, ja mina teda mõistmatuses, et kas ta tõesti arvab, et tahan poodi petta, kui kaks minutit varem olen poele dokumendi ja allkirjaga kinnitanud, kes ma olen).

Sanitaartehnika osakonnast leiame seina najale naaldumas kaks vannipealset dušiust, üks just samasugune nagu korteris, ainult katlakivi ja hallituseta, teine vähe moodsam ja kergem puhastada. Pikapeale leidub ka müüja, umbprantslane, ja saan kundeks ja saan ukse tellitud ning lubab homme helistada ja kokku leppida, millal kohale tuuakse. Müüja toksib klaviatuuril väga vaevaliselt (see on saksa klaviatuur, QWERTZ) ja vabandab, et tal kodus on teistsugune (küllap prantsuse, AWERTY, numbrid ülaregistris). Mõtlen, et mina, kes ma tipin pimesi (jälgin kirjutamisel ekraanile ilmuvat), vahetan sellises olukorras ära ainult tarkvaralise klaviatuuri, klahvidel olgu siis mis tahes. (Meil on tööl ühe eriprogrammi jaoks eriruum, kus on arvutite juures klaviatuuride kast, kust siis tuleb otsida enda keele oma ja kasutada seda, aga ekraanilt klaviatuuri keele vahetamine on palju lihtsam.) Laual on peale kataloogivirnade ja kontoritarvete ka karp visiitkaartidega, kust saab teada, et ta nimi ongi Jean-Pierre. (Perekonnanimi on ka nii tüüpiline, peaaegu nagu Valtoni kuulsas novellis, mis ilmus 1970, Lenini 100. sünniaastapäeva aastal, vennasvabariikide noorkirjanike sarjas üleliidulises kirjanduse nädalalehes Literaturnaja Gazeta, mille negatiivsel tegelasel olnud toimetaja arvates liiga venepärane nimi, mida siis autori teadmata üks eesti keele oskaja asendanud vägagi eestipärase nimega Venelane, mis tekitanud ENSV parteiladvikus paksu pahandust, aga teisalt oli lugu ju ilmunud Literaturnaja Gazetas, üleliidulises ajalehes, trükiarv 1,2 miljonit.)

Nagu ka Bauhaus, on see pood fassongiga, et sinna saab ainult autoga (ka seesama Bauhaus, kus toimus jant kliendikaardi taotlemisega, on kohas, et sinna saab jala ja jalgrattaga ainult mööda elava liiklusega maanteed, sest kergliiklusteest eraldab poodi sügav teekraav); värava kõrval on hoiatusmärk „Muud ohud” ja lisatahvlil tekst „Sagedad õnnetused”, mida ei ole imestada, sest kõnnitee selle väravani ei ulatu ning müüdavad laste mängumajad on igaüks isepidi viltu juba praegu.

Pärast kõrvale toidupoodi (kus üksvahe käisime sageli); täheldan, et maantee on täpselt linnusetorni poole ja sedapidi, et vaade on täpselt piki torni säilinud külge. Muidu poest tulles jäid puud ette.

Õhtul oli kavas minna Vanasse Taosse, aga ei läinud.




Allaminev, allolev, alttulev kääne
Külgeminev jne

K, 3832. päev: usupüha

Päike, käime metsas. Ilusad sügismetsa pildid.

Muidu saan valmis X 2015 fotode taastamise (säilinud 97%) ja seega on 2015. aasta fotode taastamine valmis, sest XI ja XII 2015 taastasin juba varem. Kokku on 2015. a fotosid säilinud kaks kolmandikku (~10 000 fotost 6700), kaod on peamiselt II ja III 2015.

Et ka I ja II 2016 on valmis, on järg jõudnud märtsini 2016, mis on esimene hävingust tabatud ajavahemiku (XII 2014 – V 2017) kaust, kus on juhuslikult kõik failid alles (sest seal on eelmise fotoseminari ikka veel pooleli pildid, mida olen mitme puhkuse ajal lootnud nikerdada, viimati seega veel tänavu aprillis, sestap oli see kenasti kummikettal). Võtteid on kaustas ligi 3000.

T, 3831. päev: mõtteid rahvateatritele

Pantomiim umbkeelsele koristajale: „Ülemus läks juba koju.” (Ei ole minu mõte.)

Aga mul endal tuleb mõte, et aknaaluse jõe nimi oleks eesti keeles Lepajõgi.

E, 3830. päev: kell õigeks

Panin viimati õigeks juulis Eestist tulles; kolme kuuga on ette läinud 25 s.

P, 3829. päev: talveaeg

Mõistame seda alles pärast hommikusöögijärgset uinakut.

L, 3828. päev: fotoseminar, ooper

Mul puuduvad sellest päevast märkmed ja nüüd ligi pool aastat hiljem meenutan lühidalt. On järjekordne röövlindude pildistamise seminar mäetaguses linnupargis, algusega kl 10.00. Vahepeal on nädalaga tulnud sügis, udu ja rõskus, alles paar nädalat tagasi oli suur suvi.

Kuivõrd otse on ainult 28 km, aga rong läheb kaarega ja ligi kolm tundi, teen sellise erakordse lükke, et lähen päev varem ja ööbin linnakese parimas hotellis!! Nii et poole seitsme asemel saan õue astuda alles veerand kümme. Ükskord oli üritusel üks hollandlane, kes rääkis, kuidas ta hakkas Hollandist sõitma kell seitse; mina ka, mina ka, aga samast teiselt poolt mäge.

Rongide liigagara klappimise tõttu – ümberistumise teised rongid, mis muidu väljuvad liiga vara, hilinevad ja jõuan nendele ilusti – läheb reedel minek ja laupäeval tulek plaanitust ladusamalt ja reedel olen hotellis kohal väga vara. Linna peale ei lähe, poed on linnakeses lahti kümneni, halloweenipidude kisa kostab ka nurga taha Püksi tänavale, kuhu poole vaatab toa aken (teise inimese tuppa muidugi). Muidugi see uks, kust üritan algul siseneda, ei ole õige, ja muidugi õigest uksest sisenedes ei leia ma töötajaid eest; on üks ettekandja, kes ei tea mu broneeringust midagi (aga hommikul on vastuvõtus omanik, kes on broneeringu vahepeal üles leidnud). Hotell on kokku ehitatud mitmest majast, oletatavasti on mõni kapitaalsein keskaegne, toani viib umbes selline käik (ma nüüd pool aastat hiljem trepiastmete täpset arvu enam ei mäleta): algul fuajeest keerdtrepp vasakul paremale üles pool tiiru (14 astet), siis jõnks vasakule, aste alla, siis kitsas koridor, ümber nurga vasakule, veidi laiem koridor, siis T-kujuline esik, paremale, kohe vasakule, 8 astet alla, 15 astet teisest keerdtrepist üles. Kõik mööda kolisevat puitpõrandat ja -treppi.

Tuba on pööningukamber, puhkan, vaatan telekat, käin söömas. Hotelli restorani ports on nagu Loriot’s, sieht sehr übersichtlich aus, võtan ka magustoidu, arve on rohkem kui kahel inimesel Kella kõrtsis.

Telekas on mingi lahe „South Parki” osa (ei mäleta enam, mis), üks algupärane saksa sketšisaade (kus näiteks naisterahvas lebab haiglavoodis ja ütleb tõsisel häälel ja näol murelikule meesterahvale, et tal on nüüd haiglas olnud aega elu üle ja nende suhte üle jne järele mõelda … aga ta ei mõelnud, vaid tegi ristsõnu). On ka kanal ARTE Concert, kus, nagu ikka, on väärtmuusika kontsert. Satun sellele keerama üsna alguses ja niiviisi vaatan poolteist tundi …kontserti „Rammstein in Paris”!!

Linnupargis täheldan, et tuttaval naisfotograafil on täpselt sama lainurk kui mul (Toki 11–16 mm f/2,8); üritan püüda kaadrisse sellega maanduvat „ristipoega” Jimmit; vahepeal leban isegi pinkide vahel maas, selili, aga palju midagi ei õnnestu. Pargi omanik räägib, kuidas üksaasta vajus linnulennutuslava piltnike raskuse all kokku; keegi ei muretse, saksa fatalism vast. Nimetab raisakotkast „lendavaks telliskiviks” – kui kotkas üldiselt jälgib, kuhu maandub (sest saakloom läheks muidu liiga katki), on raisakotka saakloom juba surnud ja sellel ei ole sooja ega külma, kuidas raisakotkas maandub, mistõttu raisakotkas eriti ei vali, kuhu täpselt maandub ja piltnikud vaadaku ette. Jimmist väljub maandumisel kerge pahvak laibalõhna ja tolmu; talle üldiselt selline tähelepanu suurt ei meeldi, vahib kahtlustaval pilgul.

Muidu on etteasted samalaadsed kui muidu; teen varsti valmis mõne pildi, mida saata korraldajatele, aga ülejäänud pildid jäävad tegemata piltide järjekorda (enne vaja saada valmis kadunud fotode taastamine, siis alles vaatame edasi). Mistõttu lähevad meelest, kes linnud lendasid. Tuleb järgmine kord teipida fotoka külge paber ja märkida kohe, mis kellast kes. Järgmine kord võtan kaasa ka suure 120 –400 mm telesuumi asemel uuesti väikse 150 mm tele – seljavalu vähem, efekti rohkem.

* * *

Aga õhtul kodus tolmused pildistamisrõivad ült ja kontserdirõivad selga – kontserdisaalis kantakse kontsertesituses ette Janáčeki ooper kavalast rebasest. Stoori jääb mõneti arusaamatuks (see on vist tšehhi keeles, mitu esinejat etendab mitut osa), aga mitu esinejat on meeldejäävalt head. Konnade koori esindab kohalik poistekoor, kus on ka duett, mille esitajad maha istudes selge kergendusega ohkavad. Mõelge ise, oled algklasside poisike, laulad koos teise samasugusega, laval on orkester ja hulk lauljaid, ees haigutab sügav saal, millest särab vastu kolm tuhat silma.

R, 3827. päev: rahvaluule

Saan läbi rahvaluuleteose „Okupatsioon rahvapilke kõverpeeglis”. Autor tuntud rahvaluuleteadlane Oskar Loorits, aga materjal on ainult aastaist 1940–1944 ehk seega võrdlemisi napp.

N, 3826. päev: neljapäev

Ei, oota, see eilne pangaskäik vist ikka ei olnud voodi jaoks raha võtmiseks (kirjutan märkmeid lahti märtsis, eilse kohta oli ainult „tulutult pangas”, tänase kohta on „pangas”). Et jõuan hommikul enne tööd kohale, aga seal öeldakse, et tähtis telefonikõne, oodake 15 minutit; ma siis ootan, jalutan, vaatan vareseid. — Jajah, see oli mingi allkirja andmiseks, mille pidi andma enne 31. oktoobrit.

Päeval taksoga keelekursusele. Tagasi bussiga: väga kiiresti bussipeatusse, aga see on tõstetud 100 m kaugemale. Oma otsebussi peale ei jõua, tulen järgmisega (mis sõidab kiiremini) järele, vanadekodu juures saab kätte, aga ma loll mõtlen, et mis ma seal lähen, lähen ülejärgmises, sest järgmises sebib linnaliinibussile tavaliselt rohkem inimesi peale. Aga krt, järgmise peatuse eel on väike ummik ja linnaliinibuss sõidab kaugele.

Tellin uue aastapileti. Viskan õuna kogemata ära.

Saan siis hoiatuse, et olen puudunud keelekursuselt liiga palju (olen 1 kord ja tõendiga!), käige paremini kohal, muidu visatakse välja. Aga midagi, 2 minutit hiljem saan 10 kalendriteadet, et koolitus tühistatud, ja teate, et mind on kursuselt välja visatud, mispeale kirjutan muidugi protestikirja, sest põhimõtteliselt nuheldakse mind teiste inimeste tegemata asjade eest, sest kutse kummalegi kursusele sain hilinemisega, nii et ma ei saa olla kuidagi süüdi, et mind kumbki esimene kord kohal ei olnud, rääkimata praeguse kursuse algusest, mil olin teisel:

• 15. IX: teen tasemetesti
• 22. IX: ei tea, et on FR 05 tund
• 28. IX: saan kutse kursusele FR 05
• 29. IX: FR 05 tunnis kohal
• 6. X: FR 05 tunnis kohal, tunni järel viiakse üle kursusele FR 04, päev ja koht teadmata
• 10. X pärastlõuna: ei tea, et on FR 04 tund, saan kutse kl 14.37, töökoormuse tõttu minna ei saa.
• 13. X: annan sisse paberi, et 17. X tunnist puudun
• 17. X: FR 04 tund, puudun
• 24. X: FR 04 tunnis kohal

K, 3825. päev: pangas

Pangas, tulutult – ükspäev tuuakse uus voodi, millest on tasutud ainult ettemaks, ülejäänud tuleb anda toojatele kohapeal sulas, aga päris sellist summat ma seinast ei saa. Jõuan kõik kenasti pangakontorisse ja, aga just hetkel, kui avaneb uks, meenub, et see kontor on sularahata, ja pean ikkagi reisima jaama juurde suurde kontorisse.

X 2015 piltide seas on ka kooli kokkutuleku pildid, millest eksportisin valiku ainult FB jaoks ja nüüd olen nagu eesel kahe heinakuhja vahel: kas võtta säilitatavaks pildiks FB-eksport (eksporditud jpeg-kvaliteediga 75%, mis on üldiselt nagu udukogu; pikem külg on ainult 720 px, nii et hea tahtmise juures saab aru, kes on pildil; aga värvid ja heledus paigas) või eelvaate eksport (üldiselt 1440 px pikem külg, seega teravam ja näod äratuntavad; aga värvid ja heledus paigas ei ole). Mõni eelvaade on 360 × 240 px, seal midagi valida ei ole, FB-eksport tuleb nimetada ümber ja säilitada. FB-eksportidega on ka häda, et nendega ei läinud kaasa metaandmeid, mis tuleb käsitsi taastada (aeg, koht, märksõnad). Avastasin ka, et normaalselt koos metaandmetega eksporditud fotodel on alles ka kaameraandmed (ava, säriaeg, ISO, kaamera, objektiiv, fookuskaugus jne).

T, 3824. päev: uus prantsuse keel

Uus prantsuse keel. Täitsa tore on. Kõik on umbes minu tasemel, õpetaja sõbralik.

Fotode taastamisest valmib IX 2015 kaust, alles on 98% pilte, põhiliselt kaunid vaated 20. IX 2015 matkalt.

Järgmine kaust on X 2015, milles on alles ka paljusid kustutamisele määratud pilte, millest Lr ekstraktis truisti eelvaated ja mis tuleb mul nüüd kustutada tükkis kadunud algse failiga. Aga edasi peaks minema kergemaks, sest XI ja XII 2015 on valmis, III 2016 on kõige ligi 3000 võttega tervikuna alles ning suvest 2016 edasi on üha rohkem algseid faile alles (ühe kaameraga alates IV 2016, teisega alates VII 2016, vahepealt paar nädalat X 2016 jälle puudub jne).

E, 3823. päev: kiri

Tubli tunni pusin kirjutada lehekülge saksakeelset kirja, et tulen laupäeval fotoseminarile.

P, 3822. päev: pühapäev

Kell 9 hommikul kõnnib tänaval pasunakoor.

Õhtul hiinakas, meid juba mäletatakse. Ainsad kunded n-ö statsionaaris.

L, 3821. päev: uus kraan, mängupõrgu

Poest koeratoitu, torujuppe, lilli. Teine kord: tange. Tiba liiga suure tihendi tõttu puhkeb peaaegu perekonnatüli. Jätan kraani parandamise sinnapaika (Gott sei Dank, et kohalikus rauapoes müüakse veel nii arhailisi kraanitilasid, muudkui keera vana ära ja ürita keerata asemele uus), et lähen lõunauinakule – seal aga tuleb hea mõte proovida kuivalt. Nimelt oli jamps selles, et oma tund aega üritasin – valamu ees põlvitades, lõug valamus – kohale keerata tila kohal hoidvat mutrit, aga see ei võtnud. Lõunauinakul tuli mõte proovida, kas ilma tihendita võtab – võttis, mispeale selgus, et tihend on pool millimeetrit liiga suur (jälle!) ja seda tuleb väiksemaks lihvida. Pärast mida sai kraan paika. Kuigi paigaldamiseks tuli seinast võtta vana väga kole riiul, aga seda tagasi panna ei saa muidu kui tila painutades (mis vana tilaga oli ka tehtud). Vana tila purustusi lähedalt ja kuivalt nähes mõistan, kui hästi kõik lõppes. Muide, ega see ligikaudu 6 kg kaaluv uks (selgapidi kokku kleebitud kaks 3 mm peeglit; klaas ongi raske) mujalt purunenud kui veidi nurgast, mis tabas kraani. Kleebin ukse tagasi kapi ette, aga saab veidi viltu, kapp enam kinni ei käi. Nüüdseks on kapi kolmest uksest kukkunud eest kaks (hinge kinnitanud liimpadi oli kaotanud liimuvuse).

* * *

„Monopoly”, saame targemaks:

• et perekonnarahu huvides ei saa mängida enda nimel
• et „Monopolyt” ei saa mängida viisakalt (nt „ma seda tänavat ei osta, osta parem Sina, saad sinna maju ehitada”, sest selle tulemuseks ehitab teine mängija sinna maju ja reeglite järgi tõuseb siis üür mitmekümnekordseks, mida viisakas olnud mängija peab tasuma iga kord, kui tema nupp mõnel sellisel ruudul peatub)
• et „Monopolyt”, nagu iga keerukate reeglitega mängu, peab harjutama (ja ideaalis peaks reeglid enne mängimist läbi lugema, et ei oleks pärast avastusi stiilis „me tegime praegu nii, aga reeglite järgi tuleb teha hoopis naa, järgmine kord teeme õigesti”)

Järgmine kord lubame mängupõrgusse haarata koerad ja diivani seljatoel olevad mänguloomad (krokodill ja kiivi), ise neid ainult vahendades ja pankurit mängides.

R, 3820. päev: vaba langemine

Hommikul, just kui hakkan habet ajama ja avan vannitoas peeglikapi, kukub selle uks eest. Instinktiivne reaktsioon on suruda seda küünarnukiga tagasi seina poole, sest peast käib läbi mõte, et kui see kukuks valamusse, oleksid tükid taga, aga valamu all on minu jalad. (Õnneks seda mõtet ei käi, mis saaks, kui kukuks valamust üldse mööda… jube.) Uks tabab suure paugu saatel kraani, peatub seal minu küünarnuki toel, ja kraanist kerkib lõbus purskkaev. Teibin purskkaevu kinni, ajan habeme vannikraanist vett võttes ja lähen tööle.

Päeval unustan jälle keeletunni ära (sest „täna on ju teisipäev”).

Saan läbi lustaka pildiraamatu Der siebente Bruder: oder Das Herz im Marmeladenglas (see on saksa tõlge, originaali norra keelt ma ei oska).

N, 3819. päev: väärtarhitektuur

Enda köha peale ärganuna ja tunnike mitte uinununa tuli mõte, kuidas sobitub Gehry tähelepanek, et hoonetest 2% on arhitektuur ja ülejäänud 98% on selge p..k, rohkete uushoonetega kanti, kus töötan. Mjaa, seal on ainus arhitektuuriväärtusega hoone uus katlamaja.

(Ja selle kirjutamisest on nii palju aega möödas – praegu on märts 2018 –, et vahepeal on valminud teine pilku püüdev ja vääriv ehitis: veetorn…)

Tagasi tööl; unustan päeval keeletunni ära (sest „täna on ju esmaspäev”).

K, 3818. päev: haige

Kodus terve päeva voodis pikali.

T, 3817. päev: haige

Kolehaisvas taksos arsti juurde. Mul läheb süda peaaegu pahaks, ei saa aru, millest, aga E-l läheb peaaegu ka – selge, takso haisust!

Arst sedastab külmetuse ja annab tervelt kaks vaba päeva. Tööl praegune toanaaber rääkis, et keegi saanud ükskord kopsupõletikuga kolm. Esmaspäev ja teisipäev oli mul ametlikult puhkus ja ette minnes öeldagu, et sain ametlikult haige oldud puhkusepäeva tagasi.

Jalutuskäik mõjub hästi.

* * *

Saan läbi Körberi Saaremaa-teose viimase, III köite, mis ilmus postuumselt ja mille pealkirjast üks kihelkond kogemata unustati (Ösel einst und jetzt. Dritter Band: Die Kirchspiele Mohn, [Peude,] St. Johannis, Karmel, Kergel, Karris und Runö; esmatrükk 1915, faksiimiletrükk 1975).

E, 3816. päev: vaba päev

Teine naaberlinn, kaubamaja, raamatupood, plaadipood.

Kella kõrtsis on ettekandjaile tekkinud nimesildid.

Aga hommikul selgus, et mul on ikka külmetus, mitte allergia, ja see ilmneb eriti ilmekalt söömise ajal, kui poole friikartuli pealt söögiisu totaalselt kaob.

P, 3815. päev: pühapäev

Mäetaguses naaberlinnas. Algul söömas (elamus ei ole enam sama hea kui paar korda varem) ja siis linnupargis.

L, 3814. päev: laupäev

Täna on 20 °C, päike paistab nagu pöörane.

Nivade poodi lammutatakse (lõpuks, see hoone on olnud avariilises seisundins kogu aja, mil seda tean).

VIII 2015 fotodest on säilinud 99%. 8 liigset kuu algusest olid märgitud kustutatavaks, kuid jäänud kustutamata ja moonutavad nüüd perfektset statistikat.

Kaks korda poes, kumbki kord tolmuimejale uus tagafilter (mõlemal korral vale). Pärast hiinakas.

R, 3813. päev: reede

Päeval söömas, kus on lärmi 69 dB. Õhtul pügalas.

N, 3812. päev: tund ja teater

Päeval keeletund, õhtul lahe teater (kaks näitlejat näitlemas, et nad näitlevad, ja koll).

K, 3811. päev: tavaline kolmapäev

Täitsa tavaline!

T, 3810. päev: teisipäev

Kell 10.17 saan teate, et mind pandi uuele prantsuse keele tasemele, FR 3, kohe seejärel, et vabandust, FR 4, aga kohti ei ole. Aga koht peagi leidub, 14.32 saan kutse uuele kursusele, mis algas üle tunni tagasi ja kuhu minna ma küll ei saa, sest see kestab palju kauem kui mul täna kavas kohal olla. Loodetavasti asjaolu, et inime saab kursusekutse miinus-ühetunnise etteteatamisega, vabandab, miks teda seal ei ole.

Pärast tööd suveniiripoes salli ostmas, osalise kaugjuhtimisega, sest ma ei tea, kus poenurgas sall on.

Sellega tagasimarss elutoataolisse restorani endise tehasekontori taga, kus on endise toanaabri vaikne, aga kurvavõitu lahkumisõhtu.

E, 3809. päev: esmaspäev

Öösel selguvad valimiste tulemused ja saab teada, et meie vald ei ole see, kus oleks – nagu ütleb laulusalm – „pesa teinud punased”.

* * *

Nagu mitu korda varemgi, olen ekslikult arvanud, et see või teine muidu-ja-FB-tuttav on mõistlik inime; ta ütleb vaidluse peale ise must valgel, et elab fantaasiamaailmas (küll sõnastuses, et seda elavat „kõik inimesed”, every true Scotsman: mina ei ela). Paneb inime internetti üles faktivigadega mõtteavalduse, julgegu lugeda ka, mis on selles valesti, ja „teiste mõtlemisviisidega arvestamisele” üleskutsumisel (see on tavaline argument, kui muud öelda ei oska) võiks alustada iseendast. Ja paraku jääb mulle meelde, kes solidaarsusest kirjutajaga soovib mu peale oksendada.

* * *

Ja läheb inime vara tööle, aga arvutis ei ole voolu.

P, 3808. päev: valimas

Oleme jaoskonnas kohal 8.07, tuleb ja läheb palju inimesi, P–S-tähe ukse taga on koguni saba.

* * *

Avastan, et esiteks puudub mu u 3300 sellist teada-tuntud muistist nagu Kuressaare linnust kujutava foto seas selline, mis selgesti kujutaks ärkli NW-poolset külge, ja sealtpoolt vaateid otsides tuvastan, et vana (1985–2014) ärkli katus oli teistsuguse profiiliga (sirge hari, esikülje katusel kaks eri kallet; uuel on kitsama, tornipoolse osa katusehari madalam, aga sama kaldega). Mis muidugi tähendab, et jooniste ärkliga teatmefotosid tuleb vaadata kriitilise pilguga ja praakida välja <2015 fotod.

L, 3807. päev: taastan fotosid

Täna valmib suure, algselt 1862 fotoga VII 2015 fotode kausta taastamine, mida tegin mitu nädalat. Päästetud on fenomenaalne 95% piltidest (hävinud CR2-failide asemel sama kellaaja, võttekoha ja märksõnadega eelvaated või algupärased ekspordid, kusjuures kõike peale eelvaadete ekspordi peab tegema käsitsi). Puuduv 5% näivad olevat pildid, mis olid kaustas märgitud kustutatavaks, aga mis jäid seoses kataloogi hävimisega VIII 2015 kustutamata; mõnest teen kuvahõive, aga paljud tarbetud ka kustutan. Igatahes ma ei mäleta, et Lr-st puudunuks kausta ühegi pildi eelvaade. Osaliselt kestis VII 2015 piltide taastamine nii kaua ka sellepärast, et pilditöötlus oli kataloogi hävimisel alles pooleli; edasi läks kogu aur eelmisest varukoopiast saadik tehtu taastamisele ja siis tulid järgmised pildid peale.

Järgmine kaust (VIII 2015) on väiksem, ainult 782 pilti ja pühapäeva õhtuks on neist pooled taastatud(tänu sellele, et neist paarsada on linnukaamera võtted, mille taastatud eelvaate (jpeg) arvab Lr impordil algseks failiks (jpeg) ja nende metaandmeid sudida vaja ei ole).

R, 3806. päev: tõeline pale

Hommikul prantsuse keel. Õpime, mis vahe on häälikutel e, e ja e ning o ja o. Mind pannakse madalamasse rühma, kuigi kinnitan, et aru saan küll. Aga noh, ega ma sedagi väljendada oska, isegi kui aktsendimärkide harjutuse 23 küsimuse 43 võimalikust märgist arvasin ära 30, sh pähkli côté. Täna saab ka õps teada, et sõna, mis hääldub nagu prantsuse sõna fac, tähendab inglise keeli midagi muud.

Tänaseks on õps unustanud nädal tagasi mesikeelil räägitu, et oh mis siis, et viimasest õpingust palju aastaid möödas, prantsuse keelt ei unusta keegi iial. Täna küsib ta otse, kas olen kindel, et olen lõpetanud 4. taseme. Vastan, et olen, ja peale selle ka 8. taseme. Ja et millal; u 2008 (4.). Ja kuidas ma sattusin siia 5. tasemele; tasemetest pani.

Aga tegelikult ei õpeta need kursused üldse seda, mida tööl vaja: mõista pr k kirjalikku teksti.

* * *

Õhtul selgub, et mul on raketirühma kohustusliku vaatamise filmi sellise karbiga väljaanne, mida rühmas kellelgi teisel ei ole.

* * *

Meeldiv õhtusöök Vanas Taos (8. kord), kus täna on rohkem rahvast kui eelmine kord nädal tagasi.

N, 3805. päev: keeletund

Päeval keeletund, kuhu on minek võrdlemisi tülikas, sest saan töölt ära alles veerand tundi pärast algust ja sõit kestab bussiga ligi 40 minutit.

K, 3804. päev: jaamas

Buss ei klapi, lähen tööle läbi jaama.

T, 3803. päev: elust enesest

Saan läbi raamatu „Tagasivaade. Ühe õpetaja mälestused”, sisuks kooliõpetaja troostitu elukäik.

E, 3802. päev: loomakliinik, von Hansen

Hommikul Šp loomakliinikkusse, õhtul käime järel.

Laupäeval leidsin Seuberlichi, täna leian teise ammu otsitud uunikumi: Tallinna koduloolase ja ajalooõpetaja Gerhard von Hanseni raamatu „Die Kirchen und ehemaligen Klöster Revals” (1873), 

mille 5. allmärkus lk 4 on esimene kord ja koht trükisõnas, kus arvatakse, et vahest oli Oleviste 1525–1649 torn kõrgeim maailmas. Mis tänaseks on v. Howeni kummutusest (1904) hoolimata giidifolklooris ja eesti Vikipeedias kindlalt nagu kümnetolline raudnael.

P, 3801. päev: tubased toimetused

Kuidas me algul peaaegu ei läinud ja pärast peaaegu läksime matkama.

Tükeldan vana madratsit (poroloonist; kööginoaga, mida aeg-ajalt teritan; tekib hirmus köha).

Parandan pesumasinat – alumine voolik on täis uusi eluvorme.

Lõpusirgel on VII 2015 fotode taastamine (suurim kaust, mida tabas totaalne häving).

L, 3800. päev: Seuberlich!

Päeval pood, õhtul Ookean (25. kord).

Leian täna (midagi muud otsides) kuulsa artikli aastast 1907, kuidas kuulsa Riia kunstiajaloolase ja iseõppinud arhitekti Wilhelm Neumanni abiline Seuberlich kirjeldab Kuressaare linnuse restaureerimistöid ja kus on trükitud plaanid, millest põlvnevad kõik hilisemad linnuse plaanid. Otseselt olid siit kopeeritud plaan Alfred Waga raamatus „Eesti kunsti ajalugu I. Keskaeg” („Seuberlichi järgi”, 1932) ja Armin Tuulse doktoritöös „Die Burgen in Estland und Lettland” („nach Seuberlich”, 1942) ning õigemitu plaani Alfredi venna Voldemar Vaga raamatus „Kuressaare linnus. Kuressaareski zamok. Kuressaare Castle” („Seuberlichi järgi”, 1957), kaudselt ka kõikjal mujal, sest ma ei usu, et pärast Seuberlichi oleks ruume uuesti plaanistatud. (Kõige üksikasjalikumad plaanid on restaureerimise eskiisprojektis 1971, need on joonistanud Kalvi Aluve, – kellest eesti Vikipeedia täpsustab kohe esimesel real, et ta oli mees (vastuseks eesti Vikipeedia isa, filosoofi A. L. sellekohasele küsimusele) – , 1970 vaba käega (nagu ta joonistas kõike), aga need on akende väljast mõõdetud asukohtadega paiguti kuni pool meetrit nihkes.)

Aastaraamatu samas numbris on veel ka artikkel Tallinna saksa teatri arhitektuurikonkursist, mille võitjat teame praeguse draamateatrina. Vaadake ja imestage, mis ettepanekud ei võitnud, ja hingake kergendunult.

R, 3799. päev: kahel keelekursusel

Vara hommikul tööle (kas saab eile õhtul tõrkunud faili itiabi ootamata ära saata – tõrge tekkis eile siis, kui itiabi oli juba ära läinud ja kui ta tagasi tuleb, olen mina keelekursusel, ja kui mina tagasi tulen, on faili tähtaeg möödas; saab).

Siis prantsuse keeles (sama maja, teine uks). Ja teate, täitsa tore on. (Kuigi kahtlustan, et see mulje on petlik.) Umbes pooled on teinud viimase minuti tasemeeksami, suulise osata. Õpetaja küsib, kas ma varem õppinud olen; räägin, kuidas olen tegelikult õppinud 8. tasemeni, aga pärast unustanud. Õpetaja arvab joviaalselt, et prantuse keelt ei saa unustada! Aga ta eksib, paraku.

Vaheajal näen koridoris saksa k õpetajat (õigemini näen silmanurgast omapärast kõnnakut, ta tunneb ära ja tuleb teretama) ja tellin takso.

Siis edasi kohe (taksoga, kiirem kui buss) teisele keelekursusele, sealt tagasi bussiga. Elektrooniline õpetuskeskkond on (Edmodo), õpetaja on sinna isegi asju üles pannud ja käsib hääletada, mis teemasid me kursusel tahame. Bussipeatuseks on mul konto tehtud, esimeseks peatuseks alla laaditud Edmodo rakendus ja ülejärgmiseks peatuseks hääletus valmis, olen teine vastaja.

Tööl on vahepeal kaks meili saabunud itiabilt, et helistagu ma talle, kui tagasi jõuan; aga vahepeal on probleem lahenenud, nii et kirjutan ja tänan.

Soe (23 °C) ja särab päike.

N, 3798. päev: jälle kooli

Saan prantsuse keele kursuse kutse ja seejärel teada, et kursus algas eelmisel reedel.

K, 3797. päev: uus voodi

Mööblipood lubas laupäeval, et toob voodi täna ja helistab tund aega ette. Mis kell, ei tea. Kl 11.05 heliseb telefon ja kuulen, et koorem ootab maja ees. Otsebuss läheb sõiduplaani järgi 11.22, sõidab ~10 min. Ütlen, et jõuan ehk poole tunniga. Onklid mõtlevad ja ütlevad, et nad vaatavad ringi, äkki käivad vahepeal kuskil veel. Kiirustan peatusesse (olin tööl hoiatanud, et tundmatul kellaajal pean lahkuma umbes tunniks, ja ülemus oli lubanud), buss on kohal varem, maja ees 11.30. Suur mööblipoe veok on maja ees, juht naaldub vastu ust, loeb telefoni, furgooniukse lävel istub teine onkel, jalad rippu, ja peesitab sooja sügispäikse käes. Seletan, et mina olen mina, lasen sisse, onklid küsivad imestades, kas majas kaubalifti ei ole (ei ole). Teen korteriukse lahti, hoian koeri kinni, nad panevad väiksemad pulgad maha, lähevad uute järele. Selgub, et nad keerasid madratsi lifti (ma ei tea, kas sinna mahtus ka transamees, olek pidi olema väga tihe), aga voodipõhi ja külgkaikad ei mahu, need tassivad nad käsitsi. Mis parata.

Õhtul siis kokkupanek. Selgub, et momentvõti on läinud rikki, momendiosa enam ei tööta (pidanuksin pärast kasutamist kerima momendi pealt maha), töötab ainult käristi (ei pea kogu tiiru keerama, käänuta ainult pikka käepidet edasi-tagasi, mugav).

Taipan liiga hilja, et vana voodi lammutamisest ja uue ehitamisest saanuks teha laheda video. Fotosidki teen vähe.

Vana voodi tuli kaasa koos korteriga; vana madratsi ostsin sisse kolides ise, see oli algul kile sees ja võttis õige kuju alles avamisel. Viimane aasta on vana madrats põhjustanud palju seljavalu ja põiki üle selle läks kõvast vahtkummist matka-magamisalus.

T, 3796. päev: pangas

Kuidas läksin täpse ajavaruga panka sularaha järele ja alles kontoris, kui pangaametnik tuli ust avama, meenus, et see kontor ei tegele üldse sularahaga ja mul tuleb minna kesklinna suurde kontorisse. Kus mind üritati veenda, et ma võin sama summa võtta ka pangaautomaadist ja kui see korraga nii palju ei anna (miks ma muidu panka läksin!), võivad nad limiiti tõsta.

(Homme tuuakse uus voodi, millest on tasutud kolmandik poes ettemaksuna, ülejäänut tahetakse kohapeal sularahas.)

E, 3795. päev: bussis

Sõidan hommikul tööle läbi jaama. Õhtul on bussipeatuses kõva korvakuulmisega poisslaps, kelle telefon kaigutab lärmi, mis on täpselt tuhat korda valjem kui mul kontoris. Tänavamürast käib igatahes üle.

Paigaldan lennukist võetud fotosid kaardile, leian, kuidas võtteaja ja tuntud koha koordinaatide järgi saab asukohti interpoleerida (koordinaate arvutab MS Excel).

P, 3794. päev: kõik ei ole sirge

Hommikul poes.

Pärast joonestuslauaga muistise külgvaade ainult mõne tunniga, sh kõik XVIII saj seina taastamisel jäänud 21 auku – sealt õhiti pärast Põhjasõda kaitsekäik ära; juulis oli sugulastega kahe kohtumise vahel pool tundi aega, mil veetsin muistist hoolikalt vaadeldes ja täheldasin, et sein on sellest kohast pundunud 10–15 cm väljapoole. Ka muidu on muistis üksikasjalikul vaatlemisel kõveram ja rohkem kiivas kui arvata, aga kardetavasti keegi seda täpselt mõõtnud ei ole.

L, 3793. päev: söömas

Ükspäe tuli silt mööblipoest, et helistage meile ja leppige kokku aeg, mil kola tuleb. Teise riiki, telefoniga – mida nad küll mõtlevad! Peaaegu valin vale numbri, kus räägitaks minuga prantsuse keeles. Aga mu saksa keelest saadakse aru.

Siis rongiga söömas.

R, 3792. päev: kontsert

Päeval söömas.

Õhtul algab kontserdihooaeg ja väga hästi algab, kuulus Walesi laulja keerab poolteist tuhat kuulajat ümber väikse sõrme nagu niuhti. Ja kontsert on põhjalik, mitte niisama paar numbrit ja kõik. Äge, äge.

N, 3791. päev: Suure Prilli pojad

Krdi krt, linnupuuri puhastamisest ei ole kasu mittemingisugust, sest õhtul pandud pirniviilude peale on täna tekkinud äädikakärbeste laulupidu. Ma vahepeal lootsin, et nad läksid suurest kurvastusest minema.

* * *

Arutelu ühe silmarikkujat TNRi* kummardava asutuse fännidega: kumba on kergem lugeda, seriifiga või seriifita teksti? Leian sellise artikli: link.

Seal on arutatud kõiki olulisi teema teadusuuringuid ja järeldatud, et seda, nagu oleks seriifidega kirja kergem lugeda (readability), teaduslikult korralikult uuritud ei ole; neid uuringuid tehti muiste, kui seriifita kirja kasutati vähe ja muidugi loeti katsetes tuttavat kirja paremini kui tundmatut (meenutatagu ka, et saksakeelsis mais trükiti kõike viissada aastat fraktuuris, ja sajandeid kirjutati käsitsi gooti kirjas – aga inimesed said aru), mis ei takistanud uuringu tegijat suure suuga kiitmast, kuidas seriifiga kiri on parem, nii et sellest sai nagu peaaegu käibetõde, eriti inimestele, kes graafilist kujundust ega ergonoomiat ei tunne. Teisalt järeldati, et seriifiga kirja on raskem lugeda kuvarilt, 1990. aastate algul, kui pilditeravus oli väike ja seriifide krõnksud paistsid lihtsalt udustena. Uuritud on ka seriifi suuruse mõju loetavusele (legibility) mitmesuguse silmahädade korral, ja järeldatud, et vahet ei ole (kuigi selles uuringus ei võrreldud eri fondiliike).

Sama on ka minu argument, et TNR on nii 1990. aastad, olge ometi moodsamad, ja et isegi kui senised loetavusuuringud (metoodikapuuduste tõttu) erinevust ei tõenda, miks on siiski kõik masinasildid, sõidukinumbrid, liiklusmärgid seriifita kirjas? Ja muidugi ka see subjektiivne asi, et mõlemas töökohas, kus on olnud olemas dokumentide firmastiil, oli muutlaiusega kiri** seriifideta (ühes Trebuchet ja Verdana, teises Arial Narrow ja Calibri). Pean tegema raamatuloenduse.

* Lühidalt öeldes on mu suhtumine selline, et kui näen, et raamat on laotud TNRis (Eestis juhtub seda sagedamini kui mujal), arvan kohe, et raamatu tellija lugeja peale üldse ei mõtle.

** Esimeses oli ette kirjutatud ka ühine püsilaiusega kiri, mis oli kirjutusmasina taoline Courier; see on seriifidega, aga ka üle 20 a tagasi; no öelge aga, kes ikka veel kirjutaks kirjutusmasinaga?!

K, 3790. päev: kalaokse

Joonestuslaud on efektne!

Kibelen tööle, et mis on saanud koolitusest. Nad on mu murekirjale (kus seletasin ilusti ära, kuidas kartsin suulist osa telefoniga) lahkelt vastanud, probleemi mõistnud ja saan teada, et nad ei olnud saanud taseme teavet ja et nad registreerivad mind ise. No tore; kui ka ei registreeri (praeguse viimase hetke registreerimine on võimalik ainult täna ja homme, kuni kohti jätkub), tasemeeksami tulemus kehtib kuni 21.9.2018, seega kõlbab see ka järgmise kevade ja järgmise sügise normaalseks registreerimistähtajaks.

* * *

Künnivarestel on pöögikäbide koristamise talgud, juba teist päeva. Mul on aega jälgida neid põhjalikult, sest nägin juba eemalt poebussi lahkumas ning Googel seletab, et vahet ei ole, kas sõita järgmise bussiga linnast läbi ja jõuda koju 40 minuti pärast või oodata pool tundi otsebussi ja sõita 10 min. Linnabusse tuleb vahepeal 3 tk. Peale vareste imetlen veel Joe Sutteri loomingut ehk helkides vastu loojangupäikest startivaid suuri lennukeid B747 – üks keerab gravitatsiooniga võideldes kagusse, Flightradar24 ütleb, et lendab Bakuusse, seda näeb keeramisel täpselt küljelt ja kuigi kiirus olevat 340 km/h, näib seisvat õhus peaaegu paigal; teine kaob edelasse ja seda näeb üksvahe täpselt tagant. Täitsa lahe, B747 on juba selle suurusega lennuk, et sõidab mööda ja vaata nagu lennundusnäitust!

* * *

Kodus ootavad mind koerad ja Šp on täna erakordselt lõbus (võrreldes üleeilsega). Kui jalutuselt tagasi tuleme (täna ta lausa jookseb), selgub ka lõbususe põhjus. Koerte vaimuvõimed on tegelikult üsna piiratud ja vähemalt meie omad ei saa aru, et teine saab aru, näiteks et on teinud pahandust. Köögipõrandal kala- ja kalapakijäänuseid (viimaseid ulatub ka esikusse) nähes aiman, kes on olnud täna juba nii reibas, et on revideerinud kööki (koerad on olnud siin 6½ aastat ja mäletan seda olevat siin juhtunud varem ühe korra – Šp rebis prügikotist välja singipakendi ja lakkus selle hoolikalt puhtaks). Kalad (kuivatatud särjed, mille paki nädalavahetusel avasin ja kaks kala ära sõin, Šp kargamas kõrval) on puistatud köögipõrandale, ühelt on saba kadunud. Kalu on viis; ise sõin kaks ja ma esialgu hästi ei usu, et pakis olnuks kalu üle seitsme. Elutoas on Šp aseme padi asemest kaks meetrit eemal ja ase ise kummuli – ase on nii suur, et Šp-sid võiks sellel pikutada vähemalt neli – ning jooginõu tühi ja kuiv ning, kui selle täidan ja Šp sellest veerandi kohe ära kaanib, avastan, et kolmel ruutmeetril lainetab mingi vedelik. Esti arvan, et selle lainetuse on tekitanud Št, kes õues ainult imiteeris kusemist ja kusi siis tuppa selle mõne sekundi jooksul, kui käsi pesin; kuivatan ja läheb kaks rulli vetsupaberit; kemmerg mõtleb mõlema puntra peale pikalt, kas ikka laseb alla või mitte. Mis juhtus, ei tea: koerad kaussi ise kummuli ei saa ja nad ei paneks kaussi pärast ka tagasi täpselt õigesse kohta. Vedelik ei olnud eriti kollane ja lõhnast ei saanud aru.

Siis avastan köögist enne mainitud kalad ja ka laiali suured soomused, mis ilmselgelt ei ole pärit sabauime kaotanud kalalt; mõistes, kes on olnud kurja juur ja manustanud terve kuivanud kala (kes hüples mu kõrval, kui kalu sõin? – kusjuures mul oli ka pakk lesti, aga need olid veidi niiskunud ja viskasin need igaks juhuks ära, isegi koertele ei andnud); Šp kaob nagu tuul, laua alt läbi ja poeb häbenema asemele padja alla ning järgmised paar tundi on tal suurest soolase söömisest paha. Ise tegi, ise tegi (vt raamatust „Meremees Murka”, kuidas Murka oli söönud soola); see läheb üle, tuleb ainult juua ja oodata. Šp on minust üle kaheksa korra kergem ja üks kala tema jaoks on nagu kaheksa kala minu jaoks, aga ma suudan süüa kuivatatud särgi korraga kõige rohkem kaks või kolm. Mitte kaheksa.

Siis möödub tunnike agarat linnupuuri puhastamist (äädikakärbeste tõrjeks pesin seekord ära ka kõik pooleteist aastaga kogunenud puuviljajäänused puurivarraste küljest), kahel õhtul puhastasin õrsi, algul puuri ühelt, pärast teiselt poolt – keerukas, kui linnud on samas puuris, aga neid ei ole kuhugi mujale panna, toas nad veel ei lenda (selleks on vaja kardinat, mis on veel üles panemata) – ja õrte puhastamiseks kulub umbes neli tundi: pahtlilabidaga paksem guaano maha (pange alla, kraanikaussi kauss ja tühjendage see pärast kemmergusse; see kõnts ajab muidu kraanikausi sõela umbe ja te peate näppima vedeldunud sitta käega), siis traatharjaga, siis küürimisnuustikuga, siis kuuma auruga (kandke kaitseprille), siis puhastage kraanikausi ümbrus pritsmetest, siis nühkige veel nuustikuga jne. (Muide, sanitaarohutuse mõttes ei tühjenda me lindude jooginõusid köögi kraanikaussi ega pese neid seal.) Söögi- ja jooginõud samuti. Siis uus aluspapp ja -paber (linnud ikka puuris, kuigi I ja Lt munad korjan üles ja panen pärast tagasi; I ja Lt hauvad mune pidevalt, kui ära tüdivad, söövad mõne muna ära). Siis puuritagune sein, millele sattunud joad eemalduvad koos suure osa värviga (näib olevat liimvärv).

Siis alustan tolmu imemist ja kui elutuppa jõuan, tunnen lõhna, nagu mootor kärssaks. („Kui tekib spetsiifiline kõrbelõhn, tuleb vooluring otsekohe katkestada,” seisis kooli füüsikaklassi seinal laboratoorsete tööde ohutustehnika eeskirjades.) Tõstan tolmuimeja näo juurde ja nuusutan; ei kärssa. Diivani alt plödiseb tolmuimejasse mingi pruun plöga, vedel, selgub olevat kalaokse. Tolmuimeja parketihari, mida tavaliselt igal pool kasutan, tuleb pesta ja jätkata tavalise tolmuimejaharjaga, mida ma tavaliselt ei kasuta. Te ei kujuta ette, kuidas haiseb koera kalaokse!! Teine laar kalaokset on kuudis Št padjal – kuhu ikka mujale oksendada kui kuuti padjale, eks ole – ning selle all ja pealegi on padja alumine külg täiesti märg, aga mis vedelik see on, ma ei haista (sest padi haiseb niigi – Št hüüdnimi on mõningaste ebasanitaarsete harjumuste tõttu Kusipüks). Nii et tuba tuleb tuulutada; unustan radika pärast sisse keerata, nii et hommikuks on elutoas ka külm.

Aga vähemalt oli kuivatatud kala nii tõhus sööming, et Soolasöödik ehk Šp (ja ka Št) järgmise hommikuni muud sööki ei taha.

T, 3789. päev: pikk öö

Kole öö: esiteks olen joonud õhtul kohvi, teiseks meenub kunagine teeõnnetus, kui ööl vastu tööpäeva uinusin alles kell 4.39 ja seega olin ärev, et kui ma nüüd üldse ei uinu, pean olema homme tööl (vahepeal on olek täiesti virge); kolmandaks ei söönud ma päeval midagi (mure koera pärast) ja õhtul sõin koletu laari (500 g) kohalikku rooga „vorstid ja sealiha hapukapsastega”. Vähkren kaua (näiteks ei saa ma aru, kas magamistoas on liiga külm või liiga soe; oleks nagu liiga soe, aga radikas on kinni; keeran lahti ja see hakkab kohisema, aga soojaks ei lähe), kuni poole neljaks on kogu see laar mu sisikonna läbinud, mis ajaks hakkab ka kofeiini mõju lahtuma ning lõpuks mõneks tunniks ka uinun. Siinkandi hapukapsad on sihukesed karmimat sorti, mitte nagu sellised, mis käivad seaprae juurde. Tavaliselt sööme selle 500 g paki kahe peale; õige kaheinimese pakk on 1 kg, aga mitte meie jaoks. Teisalt päris nii paha ka ei ole nagu juulis, kui nägin poes šašlõkki (kõige väiksem kogus 400 g liha) ja meenus, et ahjul on grillifunktsioon, misjärel küpsetasin liha selles, saades 400 g lihast mitte väga palju vähem kõrnetaolise konsistentsiga üldsemittešašlõkki, millest tundus, et see lasus mu maos järgmise õhtuni ega tahtnud sealt lahkuda kummaski suunas.

Hommikul loomaarsti juures. Šp mõistab, et kui teda pärast jalutuskäiku kotist ei võeta, minnakse arsti juurde, ja hakkab kergelt värisema. Küll mitte nii nagu eile palavikuga. Arsti juures laual hüppab palju elavamalt kui eile; pean kõvasti meeles, et tööle paneksin selga ikka tööjope, mitte koerajalutusjope, mille vasak käis on täis Šp lõuaaluseid karvu.

Lõuna ajal postkontoris (joonestuslaud, A4, rOtring, Made in Switzerland – kogemata koos täiendava nurgikuga, kuigi ühilduv nurgik on komplektis – ja, ütleme, joonemall). Väga mugav, joonestamine on kiire: alus on kõva, käega paberit ei puutu, paralleeljoonte tõmbamiseks ei ole vaja sõtkuda kahe joonlauaga, joonlauad nühivad paberit vähem.

* * *

Google’i tõlkeabiga saan teada, et saladuslikud hiina märgid mu sulepeal (Online, Campus Bamboo Art) tähendavad üldse mitte ‘riis köögiviljadega’ nagu tavaliselt, vaid 吉 (jí) on ‘õnnelik’, punasega 愉快 (yúkuài) on ‘rõõmus’ ja kõige suuremas kirjas 友誼 (yǒuyì) on ‘sõprus’.

* * *

Bürokraatia kummalised teed:

• November 2016: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? (Luban, et varsti. Tegelikult põen eksami suulise osa pärast, mille peab kõigepealt eraldi kokku leppima ja siis tegema telefoni teel. Võhivõõra inimesega teises riigis, prantsuse keeles. Võimatu.)
• Jaanuar 2017: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? (Luban, et varsti.)
• Aprill 2017, arenguvestlus: luban teha eksami, kui selle aeg jälle tuleb.
• Mai 2017: millal teete prantsuse keele tasemeeksami? („Kaotan” meili ära.)
• Täna: miks tegite prantsuse keele tasemeeksami?

Aga tasemeeksami järgi pannakse mind 5. tasemele, mis on kuskil B1 keskel. Mu eelmised prantuse keele õpingud jõudsid teoorias kuhugi B2 tagumisse otsa ja praktikas (tunnistus) B1-le.

E, 3788. päev: loomaarst

Päeval kodus: Šp jääb täna äkki haigeks. Kõigepealt keerab hommikul esikusse kohutavalt suure okse (läbi seeditud eilne söök), siis väriseb ja on kuum, õues nõrk, sööki puutub vähe. Lõuna ajal on hoopis nõrk ja loid, helistan loomaarstile, saan õhtuks aja. Arst mõõdab palavikuks 40,5°* ja teeb kaks süsti, mispeale Šp-le tuleb peagi elu sisse ja palavik kaob.

* normaalne olevat 38,3…39,2 °C, ütleb Google

P, 3787. päev: taastan fotosid

Terve päeva kodus.

VII 2015 kaust on koletu suur (1862), sest seal on alles ka kõik need pildid, mis kataloogi hävimisel VIII 2015 olid ainult märgitud kustutatavateks. Nendest piltidest eelvaateid eraldi failidena ei ole ja neid võib julge käega kustutada: nt tund aega linnutornis, kohapeal mitusada pilti, kataloogis alles mitukümmend, pärast taastamist viis.

Koos eelvaadetega ja vanade eksportidega on VII 2015 pilte üle 3400. Saan valmis arvukad albumid (kuhu tuleb panna algupärase pildi asemel eksport või eelvaade), neid ei ole näiteks maastikest ja sugulaste piltide ekspordid on ka kadunud, sest ma küll kirjutasin need pulgale ja tellisin paberpildid, aga ei salvestanud neid teiste eksportide juurde.

Hämmastav on aga, et uus läpakaventilaator hoiab läpaka põhja kenasti 29° peal ja sedasi töötab Lr terve päeva järjest. Aga koos igasugu brauseritega (IE, Chrome) on kadunud ka Lri kaardimooduli kaart, nii et puuduvad koordinaadid pean sisestama käsitsi või mujalt sama koha piltidelt kopides või arvutades, et 50 m lääne poole on –3" idapikkust. [Hilisem täiendus: siiski ärkas elule Lri kaardimooduli Google¤i puhta satelliidikaardi vaade ja töötab ka asukohtade panemine gpx-jäljega.]

L, 3786. päev: laupäev

Terve päeva kodus.

R, 3785. päev: tasemeeksam

Täna on viimane päev teha prantsuse keele viimase minuti tasemeeksamit, peagi algavale kursusele. Mõnus on, et suulise osata!! Aga asi ise on karm (see peab katma kõik tasemed, eks) ja kestab täpselt lubatud 35 minutit, ei kriipsugi vähem.

N, 3784. päev: neljapäev

Tavaline neljapäev.

K, 3783. päev: loen

Töö bussipeatus on otseliini jaoks liini lõpus, buss saabub suht suvaliselt, mõnikord mitu minutit varem (mis siinkandis on haruldane). Täna kihutab buss peatusest üldse mööda, aeglustamata.

Avastan, et Google’i raamatutes on Hupeli „Topographische Nachrichten vom Lief- und Ehstland”. Algul leian ainult III köite, aga kui märkmeid praegu lahti kirjutan, leian kõik köited: I köide (1774), II köide (1777), III köide (1782), lisaköide (1789).

T, 3782. päev: teisipäev

Tavaline teisipäev.

E, 3781. päev: söömas

Päeval söömas. Õhtul selgub, et Vana Tao on esmaspäeval kinni, lähme restorani Nullmeridiaan, kus on kisa-kära esmaspäevast hoolimata, ka lastega peresid.

P, 3780. päev: matk

Kordame matka, kus käisin kaks aastat tagasi. Seekord ei tee ma pilte peaaegu üldse, matk kestab seepärast ka viie tunni asemel neli ja kaarti otseselt nagu vaja ei ole (v.a selleks, et kui palju veel). Lõpust lõikame ka natuke (tuleme alla mitte samba tagant, vaid selle kohviku juurest, kus suvel käisin emaga). Viimane mets on veel rõvedam kui eelmine kord. Kohviku juurest alla tulles satume pimeda orupoole vaesemasse elurajooni, kus heakord ei ole teps mitte nii hea kui teisel pool, kuhu paistab päikest rohkem.

L, 3779. päev: laupäev

Udune sügisilm. Kella kõrtsi ei lähe, sööme linnas.

R, 3778. päev: reede

Saan läbi raamatu Bird Sense: What It’s Like to Be a Bird, mis, nagu ütleb pealkirigi, ütleb, mis tunne on olla lind. Enamikku varem ei teadnudki.

N, 3777. päev: neljapäev

Neljapäev.

K, 3776. päev: kolmapäev

Pidime minema Vanasse Taosse, aga ei lähe.

T, 3775. päev: teisipäev

Tavaline teisipäev.

E, 3774. päev: esmaspäev

Tavaline esmaspäev.

P, 3773. päev: metsas

Koertega üle silla metsas.

L, 3772. päev: laupäev

Naaberlinnas söömas (Kella kõrtsis 135. kord).

Saan läbi Körberi Saaremaa koguteose II köite (Ösel einst und jetzt. Zweiter Band: Die Kirchspiele Mustel, Kielkond, Anseküll, Jamma, Wolde und Pyha; esmatrükk 1899, faksiimiletrükk 1975).

R, 3771. päev: reede

Tavaline reede.

N, 3770. päev: harrastusstatistikat

Päeval söömas.

Veekatkestus oli täna, liftis on õhtul silt veel alles, viimane majarahva teade kajastab veekatkestust.

* * *

Uus statistikaülevaade: FB-portreepildid!

• Mu FB-sõbrust-tuttavaist on pildil üksi 73%, kaksi 5%, ise loomaga 3%, kogu perega 0% (1), endata 14%, pildita 5%.
• Üksi on nägupidi (otse või profiilis) 98%, seljaga 2%.
• Nägupidi inimesist on pannud kunstitaotlusliku foto 38%, puhkusepildi 27%, veiderduse (pullis asendis, maskiga, kostüümis) 6%, naljaka pildi endast (sarži, saržitaolisena teostunud maali, lapsejoonistuse, metafoto) 4%, suvalise otsevaates foto 19%, foto endast töötamas või harrastamas 4%, vana foto endast 2%.
• Nägupidi kunstitaotluslikest fotodest on minu kui kauaaegse fotohuvilise subjektiivsel visuaalsel hinnangul mitteprofi 64%, profi 36%. (Aga ka proffide tase vaheldub.)
• Puhkusepiltidest on kohvikus 11% (ainult naised!), matkal 14%, muuseumis 3%, piknikul 2%, reisil ja paadis 67%, ujumas 3%. (Matkapildil on seljakott ja mäed, reisipildil ei ole.)
• Suvalistest otsevaates fotodest on mitteselfi (sh suvaline peopilt) 65%, selfi 35%. (Mõni selfi on välja tulnud peaaegu nagu mitteselfi, ainult et parem õlg on ikka pisut kõrgemal kui vasak.)
• Seljaga inimesist on pannud kunstitaotlusliku foto 75% (kõik mitteprofi), puhkusefoto 25% (reisil).
• Kaksi on pildil koos lapsega 75% (mehi-naisi võrdselt, mõni ka kahe lapsega, üks koguni profifoto), koos mehega 13%, koos naisega 13%.
• Ise loomaga on pildil enda lemmikloomaga 78%, metsloomaga 22% (kassikakk, gepard). Lemmikloomadest on hobusega 14%, kassiga 29%, koeraga 57%.
• Endata pildi omanikud on pildile pannud lapse 2%, looma 22%, abstraktse pildi 76%. Loomadest on koduloom 10% (siga), lemmikloom 50%, metsloom 40% (jõehobu, liblik, lunn, rebane). Lemmikloomadest on kass 40%, koer 60%. Abstraktseist piltidest on huvi- või tegevusalaga seotud 23%, täitsa suvalised 77% (mõni neist loodus-, mõni kultuuriteemaline).