16.5.17

T, 3674. päev: kadunud asju saab üles otsida

Mõni aeg on meeles mõlkunud, et peaks siinkandi keelde tõlkima muiste, sügaval vene ajal Horisondis olnud reisikirja siitkandist. Horisont ilmutas aeg-ajalt reisikirju (hiljem ilmus neid rohkem ajakirjas Aja Pulss, mis hakkas ilmuma u 1985), peamiselt muidugi sotsialismimaadest ja N. Liidu avarustest, aga mõne leebema kapitalistliku maa lugu läbis tsensori samuti (näiteks kuidas kord käis , kuidas üks Eesti teadlane Pariisis ja pildistas teleobjektiiviga (135 mm, pakun mulje järgi tagantjärele) detaile hoonetelt, mitte ei olnud reisikirja juures tavalisi postkaardivaateid).

No vat, kogu Horisondi poolsajand on Digaris, nii et ainult sirvi.

Kogu poolsajand, rõhutan, 50 aastat, 12 numbrit aastas, kokku 600 numbrit. Tekstiotsingut nagu ei ole, vähemalt Digar riigi järgi ei leia (ja pealkirja mäletasin valesti).

Niisiis kõigepealt mõtlesin, mis aastakäigus see võinuks olla (hiljemalt 1989), ja siis hakkasin ajas tagasi liikudes avama neid numbreid, mille kaanepilt tundus tuttav (st mis vanad numbrid olid meil linnas või maal ning mida olin näinud) ja otsima pisipiltidega üldvaatelt linnavaadet, mida mäletasin seal olevat (sest kui ma esimest korda käisin siinmaal, töövestlusel, ja sõitsin tagasi õhtul söömast (arvates täitsa loogiliselt, et alati on odavaid söögikohti raudteejaama lähedal), nägin sama vaadet bussiaknast ja mõtlesin, et ohhoo, seda vaadet tean lapsepõlvest. (Nagu ka saatsid meie ainsad välismaised sugulased meile 1970. aastatel mitu aastat mingi Šveitsi puurifirma reklaamkalendreid, kus kalendrinumbrite kõrval oli väike puuripilt, aga mujal kaunis loodusvaade, mille lõikasime pärast välja ja knopkatasime kempsu seinale, nii et kemps oli maast laeni Šveitsi loodusvaateid täis – ausõna! – ja aastaid hiljem Šveitsi sattununa tundsin palju kohti ära.)

Teine foto loo juures on peaaegu selline linnavaade, nagu kunagi oli raudteejaama juures, aga autosid on ühe sõidurea asemel viis. Allik ütleb, et mingist Euroopa pealinnade raamatust, aga visuaalselt midagi tuttavat ette ei tule. Pildi uurimine ütleb, et üks reklaamkiri oleks nagu hispaania keeles – ja ongi, pildil on üks Madridi kesklinna plats.

15.5.17

E, 3673. päev: vanaaegsed asjad

Meie Eesti-korteris toimuvad väikest viisi ehitustööd, mida maksame kord kuus. Pangast, et saaks tõendi jne. Pangas on sattunud alati sama ametnik, kes iga kord pakub, et aga ma teen teile internetipanga, saate teha ülekande kodust ja teenustasuta. Mispeale mina iga kord, et internetipank on juba, me tuleme maksetõendi pärast. Täna talle meenub, et oleme käinud tema juures juba mitu korda, ja pakub, et kui selliseid korduvaid makseid tuleb veel, võib pank anda paki (100 tk) eeltäidetud maksekorraldusi, klient kirjutab iga kord ainult summa ja allkirja ning jätab korralduse panga postkasti. Mispeale imestan (mõttes), et ah nende jaoks siis ongi panga küljes kastid (Eestis vist mitte), kuhu inimesed vahel midagi panevad ja mille küljes on tavaliselt silt, et see ei ole postkast. Aga ise ma seda kasutanud ei ole (nagu ei ole kunagi kasutanud tšekki) ja keegi seni pakkunud ka ei ole.

14.5.17

P, 3672. päev: joonistan

Algab järgmise vaate joonistamine, seekord N, seekord on hoone ka pisut kõver, nagu on. Aluve, kavalpea, kirjutas eskiisprojekti plaanile ainult kahe külje mõõtmed (kuigi seletuskirjas õiendas, et varasem arvamus, et konvendihoone on 42,5 m × 42,5 m ruut, ei ole tõsi, iga külg on ise pikkusega), kusjuures SO-külg (millest eendub O-nurgas Pikk Hermann veidi) on 5 cm lühem kui NW-külg, kus sellist väljaastet ei ole, ja ülejäänud kahest vastasküljest on üks oma 30 cm pikem kui teine, kusjuures jällegi on sirge SW-sein pikem kui eenduva nurgatorniga NO-külg. Samas ma nagu ei ole täheldanud, et sein Sturvolti juures keeraks, mistõttu võib eeldada, et kui üldse on linnuse üldkavatises täisnurki, siis on see põhjanurk ehk Sturvolti välisnurk. Samuti täheldasin kirde- ja loodekülje rõhtkauguste mõõtmisel, et mõlemal on Sturvolti laius rohkem 13,4 m kui kirjanduses mainitud 13,05 m (paganas, oleksin võinud viimasel korral ise üle mõõta). N-vaatel on ka see toredus, et Sturvolt varjab kogu sisehoovi. Selle kontuure on vaja ainult selleks, et joonestada katusekallet ja pärast korstnaid, aga sisehoovi aknaid joonistama ei pea. Joonistamine ähvardab tulla võrdlemisi kiire, sest kõik mõõtmed peale ärkli on juba mõõdetud.
 
Järjekordne kivi Aluve teooria kapsaaeda (kuidas Pikk Hermann olnud esimene torn): tornil ei ole ühtki valgusava hoovi (konvendihoone) poole ja kaminad on läänenurgas ehk kõige ohutumas nurgas (mõjutab veidi müüripaksust, korstna asend veidi nähtavust). Ja et asi oleks veel segasem: ega Sturvoltil ka hoovi poole aknaid ole, trepid on hoovipoolsetes seintes, aga säilinud algsed kaminad on N- ja W-nurgas ehk välisküljel. Martin Hislop pakub, et keskaegne linnusekorsten ei pruukinud  tingimata kerkida katusest kõrgemale, võis kulgeda seinas ja avaneda kaitsekäigu sakki või müüri välisküljele.
 
(Aga veel lahedam on, et eesti Vikipeediat kirjutavad filosoofid on pidanud vajalikuks rõhutada, et Aluve oli mees. Vaikne hallipäine vanahärra, nagu ma teda ainsalt kohtumiselt mäletan. Tuult tiibadesse, rõhuval enamikul isikuartiklitest on sugu märkimata.)

13.5.17

L, 3671. päev: joonistan

Vaade valmib.

Üsna viimasel hetkel selgus, et uus kustukas kalkalt kustutamiseks ei sobi, määrib pliiatsit liiga palju laiali, aga kiilukujulise kustukaga pliiatsiotsik ei määri. Omajagu määris ka see, et paralleeljoonte tõmbamisel nühib joonlaud mööda paberit. Alguses tõmbasid pliiatsiooned pehme pliiatsiga (B); pärastpoole hakkasin tõmbama jooni tušiga üle kohe, kui jooned lõplikult mõõdetud ja paigas, ning valmis osa kinni katma. Ülalt alla, st tagantpoolt ettepoole joonistamine (mis määriks kõige vähem) ei ole eriti võimalik.

Kõrguste tabelis on nüüd 270 rida, rõhtasendite tabelit ei ole, need kaugused on märgitud sobivast suunast vaadetele (1971. a eskiisprojektist, kuhu olen visandanud juurde joonisel olematuid või nähtamatuid kohti, nt Pika Hermanni friis, talaaugud ja kaitsekäigu ristlõike mõõtmed, mis õnnestus ühelt fotolt mõõdistada). Muidugi oleks äärmiselt lahe koostada iga ava servade või muude servade asendite loetelu stiilis „kabeli SW-aken: vasak serv kujuteldavast W-nurgast* … m, parem serv … m, alaserv … m ümp, ülaserv … m ümp”.

* Konvendihoone W- ja S-nurk on ümardatud, O-nurgas on eenduv ümardatud välisnurkadega Pikk Hermann. Seega on konvendihoone välisküljel ainsad selged püstjooned maapinnast kaitsekäigu ülaservani N-nurk ja kaks vuuki kummalgi pool Pikka Hermanni. SW-külje mõlemas servas on ümarnurk (sh ka kaitsekäigu rinnatise nurk on ümar) ja sedasi tuleb kaugusi mõõta mõttelisest nurgast.

Päeval E-le lennujaama vastu.

12.5.17

R, 3670. päev: reede

Poest tulles märkan eemalt, et Kõrgmetsa asumikeskuses poe kõrvalt majast väljuks garaažist nagu selle kunagise DJ taoline isik, kes keerutas meil kahel või kolmel tööpeol plaate ja rääkis valitud seltskonnale lauas DJ raskest elust (sh kuninglikel pidudel ja rahvuspüha massiüritusel). Kunagi nägin teda Kõrgmetsa maksimarketis, nii et võimatu see ei ole. (Kontrollitud, tõsi: teleofniraamatus ei ole, googeldus ütleb tema firmanime, teine googeldus näitab, kus see aadress on: samas majas!!)

Postkastis on papper, et vallavalitsus sai 8. skp mu valijaks kandideerimise avalduse kätte.

11.5.17

N, 3669. päev: Kalmer Tennossaare juuksevärv

Üle pooleteist nädala jälle keeletunnis. Õpetaja peab meie keeletaset juba televisiooni tunniajase arutelusaate vääriliseks; on andnud tosinkonna küsimusega lehe, mille vastuseid peame jutust püüdma. Mul on kuidagi imelik, et silmaulatuses kaaslastel on paberil samuti väga vähe, isegi neil, kes muidu räägivad paremini kui mina. Arusaamisega nagu eriti probleeme ei ole (eks ma ole õppinud kuulama – ühel kunagisel keelekursusel oli eraldi teema, kuidas kuulata tundmatut juttu, mis sõnadele ja lause mis kohas pöörata tähelepanu ja mis sõnad ei tähenda tegelikult midagi; neid tarkusi saab kasutada ka muudes keeltes). Aprilli algul vaatasin samast sarjast tunnise saate, kus räägiti keelepoliitikast; oli huvitavam kui tänane haridusteemaline lugu ja sain piisavalt aru.

No selgub, et teised said aru veel vähem; mõni ei oska korraga kuulata ja eelmist asja kirjutada. Õpetaja seletab pikapeale kõik ära, mida tahtis.

Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis klassitoa projektori värvustest. Sellel on toimunud mingi drastiline rike ja ära on kadunud punane kanal. Ma näed mõtlesin näidatud poolest tunnist 25 minutit, et saatejuhil on mustade põikitriipudega valge pusa nagu lennuvälja tuulekott, aga õpsi kuvarilt paistis, et triibud on hoopis punased. Mingi jamps on ka muudes värvuskanalites, sest valdavad muud värvid on õrnad kollakasroheline ja lillakaspruun, mis ilmuvad täiesti ootamatutes kohtades, kus muidu peaks esinema näiteks ihuvärvi roosa. Mõnes üldplaanis näeb, kuidas ringis ümber laua istujail on näod sidrunkollased. Kõigil on huuled tumelillad. Suurplaanis näeb, kuidas üks prilliklaas on kergelt kollakasroheline ja teine kergelt lillakaspruun ning need värvid vahetuvad iga kord, kui esineja liigutab pead. Prillideta esinejail on väga õrnalt kollakashallis näos kriipsu võrra kirkama kollasega imelised mustrid nagu lõppematutes ulmesarjades maavälistel kosmoseelanikel: näiteks laubalt üle nina alla vööt, mis hargneb suu ümber põskedele nagu Mercedes-Benzi märk, kolmnurk suu all suuotste ja lõuatipu vahel, triip põsesarnalt meelekohani, ainult kõrvad. Selle kõrval on märksa igavam, et üks esineja näeb välja nagu kadund Aadu Lukas, üks nagu see Noorte Hääle ajakirjanik, kes vabal ajal kihutas ringi autoinspektsiooni eriüksuses ning kellest hiljem sai Kadriorus presidendi nõunik, ning üks nagu Vjatšeslav Molotov.

Pealkiri viitab muidugi minu onu värvitelekale (marki Gorisont, 1980. aastate keskel), mis onu väitel oli täiesti normaalsete värvidega, aga ema arvates olnud selles Kalmer Tennossaarel lilla pea. Ema olla enne onule külla minekut tookord just näinud linna peal Kalmer Tennossaart ja teadis kinnitada, et täiesti tavaline hall on.

10.5.17

K, 3668. päev: tagasi reaalsusse

Neile, kes arvavad, et Eesti on mingi loodusarmastajate Eeden. Lugege stenogrammi ja lihtsalt häbenege: Riigikogu lükkas karusloomafarmide sulgemise ettepaneku tagasi.
 
Julmust pakatavad kõik, olgu reform või kesk või vabakas või nats või mitte (aga eriti just nats, kelle esistnik ütleb selge sõnaga, et talle meeldib, kui loomad ja inimesed istuvad puuris – lugege, lugege).

9.5.17

T, 3667. päev: kitšikuninganna saab 150

Vaba päev, soe, päike. Joonistan. Hommikul poes (kus tuleb vastu lähedal elav läti köökaaslane), pärastlõunal keeletund.

Algul olen ukse taga, keegi teine õpetaja laseb sisse. Siis tuleb ka õps. Olen algul ainus. Täna on teemaks saksa kitš, nimelt üliproduktiivne lihtkirjanik Hedwig Courths-Mahler, kes avaldas eluajal 208 odavat armastusromaani, müüdud köidete arvu poolest populaarseim saksakeelne kirjanik, tema teostest on 130 trükis seniajani. 150. sünniaastapäeva puhul antud välja uustrükke, õpetaja kingib igaühele, saadab E-le ka, märgin, et tore, me saame hakata nüüd kodus lugema kumbki oma raamatust ette dialooge. Õps ei ole ise lugenud, ma sirvin ja itsitan, juba esimesel leheküljel ratsutatakse elevantidega. Köites on kaks romaani, kummagi taga on ka teemakohane toiduretsept. Väga praktiline.

Mul on ka kaasas fotokas, kavatsesin võtta äratulekul kunstfotosid, aga nüüd kannan käes kaht paksu roosade roosidega raamatut, ei saa. Tahan teha pilti, kuidas emma-kumma kohaliku lennufirma maanduv lennuk möödub raudteejaama riigivapiga tuulelipust; nüüd tean, mis ilmaga, mis kellaajal, kustkohast ja mis fookuskaugusega tuleb pilt võtta. Nali muidugi selles, et lennuk ilmub majade kohalt selja tagant ja äkki, aga Flightradari pilt võib olla mõne minuti taga.

8.5.17

E, 3666. päev: kiirkõnd ja magus uni

Õhtul on kontsert, enne vaja jalutada koerad, aga maja juurde jõudes selgub, et unustasin võtme tööle. Kronoloogia on seesugune:
  • 17.18 töölt ära
  • 17.44 kodu juures
  • 17.50 buss
  • 17.53 Vana Tao juures
  • 17.59 buss
  • 18.11 tööl
  • 18.22 buss
  • 18.43 kodus
  • 18.52 koerte välkjalutus (Blitzgassi™)
  • 19.06 bussipeatuses
  • 19.11 buss
  • 19.30 kontserdisaalis
Kontserdil muidugi vajub pingelanguse peale silm kangesti looja, mis on tüsilik, sest istun 1. reas ja kombekohaselt vaatab sissejalutav esineja saalis kellelegi kohe silma ja see juhuslikult olen mina, nii et on väga piinlik. Vaheajal pesen külma veega nägu ja II poole püsin ärkvel paremini.

* * *

Esimesel kojutulekul nägin Kõrgmetsa kiriku juures, kuidas harakas ajas taga varest.

7.5.17

P, 3665. päev: ohhoo

Ärkasin öösel üles mingi seniolematu avastuse peale, kuidas Kuressaare lossis on mingi väga ilmne asi teistmoodi kui mida seni on ajaloolased arvanud, nii ilmne, et keegi ei ole seda märganud, ja olin rõõmus ja kindel, et see nii selge asi jääb ju hommikuni ometi meelde.

Muidugi mitte.

6.5.17

L, 3664. päev: laupäev

Näen, kuidas vares kiusab pasknääri, aga pasknäär eest ka ei lenda.

Puhastan vanni äravoolu seebikiviga, voolab alla paremini kui enne.

5.5.17

R, 3663. päev: öökullivein

Üle hulga aja sööklas; minnes ei teagi kohe, kas üldse on veel vanas kohas.

Poodi on tekkinud tore Portugali punane vein, sildi peal loorkaku nägu (mis väljendiga on alati see häda, kas stiliseeritud on öökullinägu või öökull ise). Ühes sellega on veinikapis kummaline olukord, kus punast on üle kahe korra rohkem kui valget.

Helsingin Sanomat kirjutavad, et soomlased sattusid Gallén-Kallela üle sajandi kadunud tippteose jälile („Haavakuume”) ja said sellest isegi selge foto. (Samast ka teine lugu Espoo ajalehest Länsiväylä – Gallén-Kallela muuseum on napilt üle linnapiiri Espoos.)

4.5.17

N, 3662. päev: valima!

Keeletunni asemel olen õhtul vallamaja juures saalis teabeüritusel „Välismaalased kohalikele valimistele!”. Et kui juba vald on saatnud mulle nimelise teate. Statistikast saab teada, et eestlased ja teised idarahvad on kohalikel valimistel õige laisad, valijate nimekirjas on eestlasi – ütleb väike peastarvutus – kaks või kolm (kui jutuks on eurovalimiste nimekiri, siis need kaks oleme meie). Et kui juba elate, saate kasutada õigust ja valida vallavalitsust (linnapea + „piiskopid”*) või kandideerida nendeks ise. Linnapea peab kõne. Kahele-kolmele, kes kohe üldse ei mõista prantsuse keelt, pakub üks vallavalitsuse liige sosintõlget saksa keelde.

* Kunagi nägin Kõrgmetsa bussipeatuses vallavalitsuse teadete stendil tundmatut sõna, et linnapea ja piiskopid lubavad ehitajail üles kaevata tänava. „Mis piiskopid?!” imestasin muidugi, aga veider sõna ei jäänud ka nii palju meelde, et kodus sõnastikust järele vaadata. Teine variant, „linnapea ja maletajad” ka ei kõlba.

Nagu ikka, räägivad küsimuste ajal kaks inimest hästi pikalt. Üks kergelt kõhedust tekitav härra arutab, mida ta peaks tegema, kui soovib välismaalasest vallaelanikuna minna poliitikasse (linnapea algul itsitab kaaslasele). Väga pikk jutt; üritan selja tagant ära arvata, kas ühineb mingi olemasoleva erakonnaga või asutab uue. Pigem uue.

Aga kogu selle aja maadlen sulepeaga, et täita valijate nimekirja arvamise avaldus. Sulepea ei tööta; vahetan tindi, ikka ei tööta; sulge märjaks teha ei saa, vastu lauda kloppida ei ole sünnis. Taskus on veel roheline tindipliiats ja must kalligraafiasulepea, aga nendega avaldust ei kirjuta. Vald pastakaid ei paku; kogu saalis on ainult üks omanikuta pastakas, nii et ootan, kuni see vabaneb. Meenutatakse, et kes kolm tilka verd on andnud, sellele muutub valimine kohustuslikuks, aga ega kuue aasta tagant üks päev, 1 pühapäev 312st ole palju tahetud.

3.5.17

K, 3661. päev: imeline tants ja tugitooligeodeedi töösaavutus

Ükspäev juustu ei olnud, panin varesele hakkliha; vares tänab – istub katusel ja kui mind näeb, kraaksub vaikselt ja viisakalt.

* * *

Õhtul on teatris kolm 20-minutist tantsuetendust. Tantsib NDT 2.

Lugejal võib nüüdisaegse koreograafia suhtes olla muidugi teatud reservatsioone, eriti kui arvata, et koreograafia = „Luikede järv” (Kaie Kõrb ja Tiit Härm), aga see, mis lavalt paistab, erineb „Luikede järvest” sama palju, kui ütleme erineb „Luikede järv” soome rahvatantsust, mis koosneb ainult vaiksest ringiratast kõndimisest ja käte aeglaselt üles-alla heilutamisest. Et mida kõike tantsija teha suudab – ja seejuures nii, et see ei ole ei tsirkus ega veiderdamine.

Sisenen saali valest uksest; vaatasin piletilt ainult, et 7. rida, ei võtnud kaasa binoklitki, aga selle numbriga kohta ei ole (suure teatri suures saalis on kohtadel läbiv nummerdus). Selgub, et koht on rõdu tagareas ja parterist saab rõdule vahepeal saalist väljumata, mis pileti ärarebitud kontsa arvestades on ju tore. Õige koht on kaks istet paremale kohast, kus kunagi vaatasime maruigavas lavastuses „Trubaduuri” ning eesmise rea itaallane valgustas telefoniga mulle silma, kui hakkas keset tükki äkki sõnumdama, et istun siin ooperis. Täna istub koht temast paremale tema kolleeg, kes arvab, et teatri käsk telefonid täielikult välja lülitada tema kohta ei käi. Köhin vihaselt; ta rohkem ei tee.

Kõrval on jaapanlane, kellel on õhukeseks karbiks kokkupandav teatribinokkel, edasi keegi vist saksa tädi, kes räägib temaga inglise keeles ja saan teada palju tema eluolust, kuni teisel vaheajal lähevad nad istuma mujale. Ja ma lähen istuma samale kohale, kus vaatasin poolt „Trubaduuri”, see on kuidagi rõdu parempoolse vahekäigu kohal ja sealt näeb kogu lava nagu suurt telekat (enne oli selle telefonivalgustaja peanupp osaliselt ees – koolilapsed on ettenägelikult võtnud kohanäitaja juurest kaasa istepatju).

Saalis on paarsada 10–15 a koolilast, kellest käib läbi kuuldav kahin, kui – nagu nüüdisaegses Hollandi koreograafias ikka – heidab üks naistegelane endalt lavasügavuses ülemise kehakatte ja on numbri lõpuni ilma.

Etenduste järjekord on väheke teine kui kavas (õiget ütleb lisaleht). Kavas räägib iga keele (en, fr, de) tutvustus eri juttu.

Esimene (YouTube) tekitab korraga seoseid Vana-Egiptuse ja „Maatriksi” filmidega, aga viimasest hoolimata on vapustavalt hea (rõdu viimasest reast ei seleta silm tantsijate nägusid ega miimikat, aga see on); teine (YouTube) on pisut laialivalguv (korraga kustutatakse tuled ja on läbi), kuigi osav ja tore; kolmas (YouTube) räägib elu haprusest ja surma pidevast lähedalolekust (koreograafi isiklike perekondlike läbielamiste ainel). Koreograafi nimi on rootsipärane, lavakunstniku oma veel enam; lava ainus kaunistuselement on kaldu kõverik, mis eraldab valgust ja pimedust ning mille ümber ja üle toimub palju liikumist. Kavalehe järgi kujutab kõverik uppuvat laeva – ja seega tabab mind äkiline äratundmine, et ma tean, mis laev see on, ja et kas saalis on veel inimesi, kes seda detaili mõistab. Tüki lõpp lahendust ei too: teineteist ei võida kumbki.

* * *

Tänahommikust tegevust joonestamise lainel võiks nimetada pöörd²projekteerimiseks: üritan hoomata fotodelt mõõdistades, mis oli küll selle meistri mõttes, kes seitse aastat sellist kaitsekäiku taastas (1977–1978 (SO-tiib), 1980–1981 (SW), 1982–1983 (NW) ja 1984 (NO)), seda säilinud osalt pöördprojekteerides. Arhiivifotodelt näeb (olen käinud neid arhiivis vaatamas!), et enne restaureerimist oli kaitsekäigust (u 130 m) kinnimüürituna alles 40% (u 50 m). Olemas oli kõik vajalik: ots vastu torni ja üks tornita nurk. Seda siis kopeeriti muudele tiibadele (NO-tiiba tehti otsad pikemad, aga sakid ja sakivahed on sama suured kui mujal). Hävinud kohtades ehitati kaitsekäik hiljem taastatud müüri peale, kuskil müüri lammutamata (v.a SW-külje S-nurgas, müüri halva seisundi tõttu, see laoti uuesti üles) NO-tiivas terve korruse jagu keskaegsest kõrgemale (nii et kinnimüüritutena paistavad keskaegse ärkli tugitalade pesad ja isegi kaitsekäigu veesüliti ava).

Fotodelt mõõdistamine selgus olevat hämmastavalt täpne: lähtudes väikesest faktikillust, et maapind S-nurga juures on 4,54 m ümp („Kastellist kindluseks”, lk 62), ning teades konvendihoone küljepikkusi ja tornilaiusi 5 cm täpsusega, võib perspektiivkorrigeeritud fotolt (võetud vallilt seinaga võimalikult risti ja väänatud õigeks) mõõdistada vaatesuunaga risti seina tasandil avade asukohad ja kõik vajalikud kõrgused. Sealt ülespoole töötades jõudsin vahitorni räästani, millest edasi arvasin tekkivat perspektiivimoonutusi (sest katusetipp on tiiva seina tasandist kaugemal; arvutuslik moonutus vahitorni tipu jaoks foto võttekohast –1,89 m). Tornitippude kõrgused mõõtsin üle kahe kilomeetri kauguselt väga pika objektiiviga võetud fotolt (mille arvutuslik räästa ja tipu eri kaugustest tekkiv perspektiivmoonutus on vahitorni tipu jaoks –6 cm ja kaitsetornil –10 cm – mida ma ei arvestanud) ja pärast selgus, et vahitorni tipp on geodeetiline punkt kõrgusega 41,78 m ja ennäe! mu saadud perspektiiviveaga korrigeerimata tulemus 41,64 m oli ainult 14 cm liiga madal (pärast korrigeerimist ainult 8 cm madalam). Võrreldagu seda vahitorni püstlõikega Aluve suures raamatus, kus ta ei pannud tähele, et keldri põrand, isolatsioonišahti põhi ja maapind on kõik eri kõrgustel, sh esimene teisest ligi 2 m kõrgemal; aga, noh, ta ei pannud ka tähele, et eeslinnus vallide sees on vallide välisest alast 4 m kõrgemal – vana vallivärav väljub mitu meetrit vallikraavi kohale.

Teine geodeetiline punkt selgub olevat reeper kuskil NO-seinas, kõrgus 4,699 m ümp, täpset kohta öeldud ei ole, aga igatahes maapinnast kõrgemal. Fotodelt selgub (ah, kui kasulikud on üksikasjalikud märksõnad! – fotosid on vaja läbi vaadata 108 ja mitte 3373), et see on kaitsetorni idanurgas – kaitsetorni I korruse akna alaserv on väljast u 30 cm kõrgusel, reeper on sellest ligikaudu pool – mis ühtlasi tähendab, et maapind NO-küljes on tõesti peaaegu täpselt 4,5 m ümp, mida varem teadsin ainult umbkaudu (Maa-ameti kõrgusmudelilt, mis ütleb kõrgusi 0,5 m täpsusega).

See väga kaugelt võetud foto oli ainus, millelt mõõtsin teadaoleva punkti kõrguse suhtes sellest ees- või tagapool olevate kohtade kõrgusi. Liitsin sellelt fotolt mõõdetud kõrgustele perspektiiviparandid (millest kõige väiksem oli –6 cm (vahitorni telg vs. räästas), kõige suurem –60 cm (merepoolne katusehari vs. vahitorni räästas) ja eri külgedelt mõõdetud asjad hakkasid ühtima juba otsese mõõtevea piires.

Nii et siis kokkuvõttes rõõmustan, et saan koduste vahenditega, laua ääres arvuti taga istudes, torni kõrguseks ainult 8 cm vähem kui geodeedid kohapeal peente nivelliiridega! &9786;

2.5.17

T, 3660. päev: joonestan

Täna algab kampaania „Liigume rõõmsaste”, mille jaoks on vaja erijuhiseid järgides kasutada spetsiaalset mobiilirakendust. Teen nii ja avastan, et rakendus muidugi ei tööta normaalselt: seda ei saa sulgeda, mis tähendab, et see üritab kogu aeg saada kätte GPS-i ja andmesidet, nii et telefon läheb kuumaks ja kella viie ajaks on aku laengust alles ainult 25% (tavaliselt selleks kellaajaks nii 60%). Kirjandustundi minnes (bussiga ja viimane pool kilomeetrit jala) hakkab rakendus – nagu soovitatud – automaatselt salvestama teekonda töölt ära, aga kui see on valmis, näen, et liikumisviisiks on pandud auto. Seda muuta ei saa enam mitte kuskilt. Pärast leian muidugi, et liikumisviisi saab panna ise ainult siis, kui alustada-lõpetada teekonna salvestamist käsitsi.

Lõuna ajal ei jõua kirjatarvete poodi – mu vana hea harilik pliiats (marki Pilot ja ostetud 1993, üks tuntud Eesti kunstnik kasutab täpselt samasugust, Pilot seda enam ei tooda) on kadunud (on kuskil korteris, aga ma ei tea, kus; igatahes ei ole öölaual (kus on korruseplaanide ja tornilõike dimeetrias joonestamisest jäänud muud joonestusvahendid kõik ilusti koos, mitu peent vildikat, mõlemad mallid, 50 cm metalljoonlaud, kustukad), aga on veel palju kohti, kus võib olla, näiteks mu kirjutuslaual); kadunud on ka väike pinal, kus sees on töötav üsna kõva harilik pliiats, see on mul kaasas keeletunnis, aga kotis enam ei ole, äkki olen unustanud klassi; mu kolmandas harilikus pliiatsis on sees pehme (B) tera, joonestamiseks on vaja kõva või äärmisel juhul keskmist (HB). Ma ei leia ka E 60° nurgikut – käsil on Kuressaare linnuse konvendihoone äsja omandatud kõrgus- ja muude mõõdistusandmete jäädvustamine isomeetrias. Eile alustasin E hariliku pliiatsiga, mis on samuti B, eks ikka joonestatakse kõigepealt eespool olevad jooned, aga kätega nende otsas sõtkumine ajab need kalkal pikapeale laiali. Isomeetrias saab kõiki telgi joonistada sama 60° nurgikuga: z-telg on püsti (90° alaservast), x- ja y-telg on 30° alla horisontaali (60° külgservast). Paralleeljooni tõmban kahe väikse Staedleri mallnurgikuga: meeles peab pidama, et vana (kus on kirjad mustaga) on saanud millegi lõikamisel pisut kannatada ja hüpotenuus ei ole enam päris sirge (omad vitsad peksavad: kes käskis mitte viitsida võtta tööriistakastist metalljoonlauda!), joonestada tuleb uuega, mille kirjad on sinised.

Seega käin õhtul toidupoes, kus kirjatarvete nurk on üsna muljetavaldav. Aga nurgikut seal ei ole, kõvu pliiatsiteri ka mitte (õigemini ei ole seal üldse midagi muud kui 0,5 ja 0,7 mm HB-teri); ostan siis kaks 2H-pliiatsit (tavalist, puust pliiatsit). Tavalise pliiatsi pahupool on teritamisvajadus, eks ole, millega paratamatult kaasneb omajagu sodi (eriti grafiidipuru, nii et pärast teritamist tuleb pesta käsi); vana joonestamisnipp on teritada tera kiilukujuliseks, mis püsib terav kauem ja mida eri moodi hoides saab erineva laiusega jooni; aga kiilukujuliseks saab teritada ainult käsitsi (grafiidipuru). (Pärast ostan kinnise, topsiga teriti; kui teravus kaob, keeran pliiatsit selles pool pööret.)

Pinali leian õhtul üles, oli koti muus sahtlis kui tavaliselt. Õhtul jõuan joonestamisega sedamaale, et saab hakata esimesi jooni tušiga üle tõmbama.

* * *

Kirjandustunnis räägime ühest Berliini luuletajannast, kelle teos „Westend õhtul kell üheksa” meenutab mulle (ma ei ütle õpetajale, ega) iseoma luulendust, mille kirjutasin bussis põlve otsas sel lühikesel ajal, kui käisin kirjandusringis. Et minu hoolikalt läbimõeldud kunst ja puhta uus žanr oli just pälvinud ringi eesistniku karmi kriitikat, kirjutasin vihaga paberile kõik mõtted, mis laekusid pähe bussisõidul koju, 2,5 km. Seda sai oma 15 rida. Järgmine kord kandsin selle virrvarri ette, mispeale ringi eesistnik tõmbas mõtlikuks ja käskis korrata, pärast ütles: „Mjaa … Siin nagu midagi on.” Mispeale peagi lahknesid meie teed ja millest võib ka järeldada, et Berliini luuletajanna ei kirjutanud seda palju pikemat teost ühekorraga, sest vastasel korral jõudnuks ta lõpuni alles kell pool üksteist.

* * *

Kui te ei taha, et teie äraolekul käib koer pullerdamas diivanil, ja võtate heaks blokeerida diivanipealse suures formaadis raamatutega, ärge pange sinna lemmikraamatuid! Õhtul võite leida segamini pööratud diivani ja raamatu selle eest maast, kämblajagu eemal teise koera oksest. Loomaomaniku rõõmud.

1.5.17

E, 3659. päev: kevadpüha

Parandan kursuse asju; terve päev läheb. Vahepeal tekib hasart, et kuidas ülesandes mainitud prantsuse nimi ikka hääldub. YouTube’ist leidub asja kohta kolmeosaline veebisaade, kus nime ütleb asutuse enda direktor. Kelle suust veel õigemat hääldust kuuleb kui direktori enda suust!

Saab valmis kell kuus ja siis viskan jalad seinale. Kaanetan Kuressaare lossi joonestamise plaanid kiletaskuisse, prindin välja kõrgusmõõtmiste tabeli (looduses enda, fotodelt mõõdetud, üksikud kirjandusest leitud; üle 220 tulemuse, 9 lk). Täheldan konvendihoone ainsat keskaegse välimusega kujutist vaadates (sama muldkindlustuste plaan – siin selle loo lõpus: link –, kus ei ole raveliine, aga on varjatud tee, ning halvalt fotokoopialt arvasid mitmed ajaloolased nägevat kaitsetornil katust ja 8 korrust (tgl on 7, joonisel tõenäoliselt 6)), et NO-külje kaitsekäik oli kaitsetorni korruse võrra madalamal kui praegu. Linnuse värava kohal võib märgata, et kogu seina ülaosa laiuses on müüriladu uuem ja ühtlasem. Vana osa ülaservas on seniajani näha keskaegse ärkli toetustalade kinnimüüritud pesad (mille säilitamise vajadusele linnuse korrastustöödel 1930. aastatel osutas Armin Tuulse märgukirjaga, mida on osundatud ühes restaureerimisprojektis). Lõikel on esimüüris sel kohal aste; 1984–1985 ehitati kaitsekäik selle müüri peale.

YouTube’ist haruldane hiline (2011) pikk intervjuu Neil Armstrongiga (link).

30.4.17

P, 3658. päev: uus kirjakastivõti

Majahoidja toob kirjakasti võtme, allkirja vastu. Et pandavat peagi uued kastid, teine uus võti on siis kastis.

Lubame kirjutada loo, mille pakutud pealkirja kuulen algul valesti kui „Väike rauast hiinlane”. See võiks olla lausa raamatu pealkiri!

Taksot riigipüha hommikul kl 4.40 ei käi. Proovin siis mitu korda, mis on hiliseim kellaaeg, mil veel käib. 3.55, lennujaamas seega kolmveerand tundi rohkem aega.

29.4.17

L, 3657. päev: laupäev

Jälle jala aiapoodi ja sööma, siis bussiga tagasi poodi, sealt jala.

28.4.17

R, 3656. päev: reede

Tänasida imelikka asju: sajab, märkan silmanurgast, et põlluteel vilgub sinine vilkur. Vaatan pikksilmaga, et kas kiirabi, aga on hoopis üksik politseimotikas ja mitukümmend meetrit tema järel üksik punastes liibukates jalgrattur.

Poodi; kiirustan hirmsa kaarega üle ajutise vöötraja, bussipeatuses näen, et vana vöötrada on taas avatud

27.4.17

N, 3655. päev: jutustame vaesusest ja paigaldame fotot

Maandub ebatavaline lennuk, võtan pikksilma, näen, et muidu on nagu B737, aga aknarida vahepeal katkeb. Flightradar24 ütleb, et number on P4-AFK; Googel ütleb, et P4-AFK omanik on Venemaa rikkuselt 15. isik, miljardär Vladimir Jevtušenkov, kellele kuulub suur osa Venemaa mobiilisidest, lastekaupade kaubandusest, paberitööstusest, meditsiini erakliinikuid, Baškiiria naftartööstus jpm.

* * *

Nagu ikka, keerlevad keeletunnid igavate sotsiaalteemade ümber; tõeliselt huvitavatest asjadest ei räägita kunagi. Igaüks oskaks nagu midagi rääkida, aga et keegi teemast tegelikult sügavuti ei tea, on see niisama jahumine (vrd siit lugudest aastate tagant (sügis 2009), kuidas prantsuse keele tunnis räägiti keskkonnast ja tehti nii erakordseid mõtteavaldusi, et kuku pikali – link).

Täna on arutleda teema „Vaesus”. Liitun rühmaga, kus on kaks rootslast ja tundmatult Ida-Euroopa maalt kursusekaaslane. Rootslaste tõttu kipub arutlus sinna kanti, nagu vanas anekdoodis, et kui rikaste koolis kästi kirjutada kirjand vaestest, kirjutas üks nõnda: „Elas kord vaene pere. Kõik olid väga vaesed: ema oli vaene, isa oli vaene, laps oli vaene, autojuht oli vaene, aednik oli vaene.” Mistõttu põhiliselt kuulan seda kui teatrit. Pärast vaatame saatelõiku, kuidas kohalik heategevusühing käis abistamas Burkina Fasos, mille kohta oskan pärast öelda, et aga ehitatud kooli arhitekt oli kohalik. Saates on kõik ettearvatav: kuidas tulevad rikkad eurooplased, ühes kohas valge Mercedesega, ning külavanem tervitab-kallistab teda ülevoolavate kiidusõnade saatel kui kallist sõpra mitu minutit, päriselt või näitemänguna või mõlemat või ei kumbagi.

* * *

FB-st käis eile läbi allveelaevaga foto aastast 1944, mille asukohaoletused käivad ööpäevaga läbi sellise raja:
  • Tallinn (mis olla kirjutatud pildi taha, aga mis see mingil juhul ei ole, laev on Saksa allveelaeva nägu ja meremeestel olla Saksa munder)
  • Pärnu
  • Gotenhafen [Gdynia]
  • Kiel
  • Hamburg (Norderelbe)
  • Bremen
  • Hamburg (Süderelbe)
  • Gotenhafen
  • Swinemünde
  • Gotenhafen
  • Hamburg, Norderelbe, Köhlfleeti suubumiskoha juurest vaatega ida poole.
Peale selle veel igaks juhuks, kontrolli mõttes ka Pillau, Ventspils, Riia, Gdansk, Stralsund, Rostock, isegi Saßnitz. Määravaks Elbe põhjaharule paigutamisel sai taamal paistev suur ujuvdokk, mis väiksemasse kohta ei mahu ja mis oli vaataja suhtes mitme kilomeetri kaugusel, mis välistas näiteks Gotenhafeni (kus on sadamaala pealegi suht sirge). Laev oli tüüpi IXC/40. Oletatavast võttekohast 1½ km läände oli sel ajal suur allveelaevapunker Fink II ja 5 km itta teine, Elbe II. Meeskond näis olevat väljaõppel (habemeteta, laev puhas ja terve, lippu ei paista), seljas Saksa mundrid, aasta olnud 1944, mis taustal paistmatut hoonestust arvestades oli usutav.

26.4.17

K, 3654. päev: siil, kontserdil, Wikipedia is not considered to be a reliable source

Postkontoris. Postkontori tädi kaob mitmeks minutiks ja naaseb siis raamatusülemiga. Küsib, kas kolm suurt raamatupakki saab anda mulle, et sama aadress ja perekonnanimi. Mu enda kaks väikest pakki saanuks võtta tööle, aga see virn tuleb tarida koju, mul ei ole kotti kaasas ega kedagi.

Näen postkontori juures Keldri bussipeatuses piiritajad; E näeb hommikul pargi juures siili (ma ei ole siinmaal siili näinud). Ilmaennustus lubab lörtsi, mispeale mõttes naeran, aga õhtul on jäine külm.

* * *

Õhtul kontsert, lihaks saab muistne tähendamissõna sarjast The Fast Show:
Louis Balfour: What do you play us tonight?
Jazz man: Jazz.
LB: No, I mean what tune?
JM: Tune?! It’s jazz, man!
Kontrabassil mängib virtuoos, kes meenutab sarja The Far Side (e k „Ääremail”) karikatuuri Hominid reconstructions: Java man, Peking man, Cro-Magnon man, Jazz man. Peategelane (keda nägin ühel vabaõhukontserdil suvel 1995) üritab kergendada õhustikku naljadega, mis ei tule tal paraku välja sama sujuvalt kui perfektne vigadeta klaverimäng.

Aga pärast fuajeest ühes uus mängukava, mille leide hakkan siis juba bussis sõnumdama.

* * *

Joonestushuviline tuvastab, et huvijoonestusel on dimeetria kaldu teljed paar kraadi ebakindlad ja et on olemas spetsiaalne joonlaud, millega tõmmata neid kindlalt. Tellib, ootab nädala, käib postkontoris järel. Õhtul leiab, et joonlaual on sügavusse vaatav telg vertikaalist mitte 48°, nagu kirjutas Saksa Wikipedia (link), vaid DIN ISO 5456-3 järgi 41°25’. Vohoh.

25.4.17

T, 3653. päev: Komarov, see kuulus lendur

BBC Radio 4-s on kuuldemäng Komarovi hukkumisest, Death of a Cosmonaut (järelkuulatav kuni 19. maini), peaosas Julian Rhind-Tutt. Esimene kolmveerand tulevad muidugi meelde näitleja suured kõrvad ja miskipärast üritab kosmonaut vahepeal kõnelda keeles, mida ta ei oska, aga pärastpoole läheb paremaks.

Õhtul veerand kaheteist aegu jalutan koeri ja näen, kuidas eemal kiirteel sõidab aeglaselt vilkuritega politseiauto. No ikka juhtub, aga vaatan: politsei järel ilmub mõningase vahemaaga veoauto, mille kabiinil on kollased vilkurid ja taga pikk treiler, mille keskel üks konteiner (treilerist tublisti lühem), siis kollaste vilkuritega sõiduauto, siis järgmine kollaste vilkurite ja keset treilerit üksiku konteineriga veoauto, siis järgmine … ja järgmine … Kahe veoauto vahel umbes sada meetrit. Kokku venib see rong vaateväljast läbi (seisan ja vaatan) oma kaks minutit; ei märganud loendada, kui hakkas huvitavaks minema, oli möödunud vähemalt viis. Kokku vähemalt viisteist. Ei tea, mida seal veeti. Konteinerid olid kõik samasugused; tuumajaama ja strateegiliste ladudeni läheb raudtee, nende kraami ei ole vaja vedada maanteel. Öö vastu kolmapäeva on ammust ajast teada-tuntud kõige vaiksema maanteeliiklusega aeg – kui 1962 veeti Lockheed A-12 esmalennuks Lockheedi tehasest Burbankist (praegu on samas Bob Hope’i lennujaam, BUR) mööda maanteed Groom Lake’i, linnulennul 400 km, just öösel vastu kolmapäeva.

24.4.17

E, 3652. päev: keelekursus jätkub

Arenguvestlus; mul läheb vestluse ajal, just siis, kui kurdan, kuidas sügisel koolitusele mineku korraldamine oli üldiselt kaunis segane, mingi prügi silma, nii et kardan, et mis saab, kui pisar voolab üle põse, ja sellist hetke ka ei tule, et ülemus keeraks selja ja saaksin silma pühkida, et ei veereks. Korraks pöörab selja, sest keegi koputab uksele, aga see on osakonnajuhataja ning pühkida oleks veel imelikum. Aga ei veere.

Õhtul jätkub pärast kevadvaheaega keeletund; arutame maailma kõige igavamat raamatut (meil on nüüd kohustuslik kirjandus, 36 lk, loed läbi ja mõtled, et äh, millest see siis õige rääkis).

23.4.17

P, 3651. päev: pühapäev

Raamat skorbuudist. Ei ole üldse nii, et kellel hambad välja kukuvad, sellel on skorbuut. See oli hirmus ja mitmekesise haiguspildiga tõbi (sageli aeti seda segi sarnaste tõbede beriberi ja pellagraga, vastavalt C-, B1- ja B3-vitamiini vaegus), hambad kukkusid välja tavaliselt alles hilisemas staadiumis, varem tekkisid koledad verevalumid ja haavandid ning hirmus lehk. Hiljem läksid lahti varem paranenud haavad (sh luumurrud) ja kadus kõhrkude ning tekkisid mitmesugused neurofüsioloogilised nähud, mille tekitatud käitumis- ja isiksushäired üldiselt sarnanesid mitmesuguse hullusega ning tajuhäired mõjutasid tugevasti seda, kuidas kujutati pildil või kirjelduses kaugeid eksootilisi maid ja rahvaid XVIII–XIX sajandil.

Mõõdan korrigeeritud perspektiiviga fotodelt Kuressaare linnuse akende, karniiside ja räästaste kõrgusi, tuvastades näiteks, et samalaadse kõrguse kahelt küljelt mõõdetud väärtused klapivad alla 10 cm täpsusega, ja et mu sisemõõdistuste kumulatiivne viga klapib väliskülje mõõdistamise tulemustega. Tõde tõuseb, vale vaob, ja eriti sügavale kaob vahitorni kõrguse usaldusväärsus – vahitorni kõrgus on raamatust raamatusse olnud alati sama, aga alati ei ole öeldud, mille suhtes (praeguse või keskaegse maapinna; torni keldri; isolatsioonišahti põhja), nii et peagi on need läinud loovalt segi. Tulemusi kokku lüües (paarisaja reaga Exceli failis) saab, et isolatsioonišahti põhi on 3 m ümp, keskaegne maapind torni välisküljel 3,2 m ja praegune 4½ m, tornikelder 4,8 m ümp.

22.4.17

L, 3650. päev: kõrguste saaga jätkub

Jala jaama juurest läbi töökoha lähedale sööma, aiapoest läbi.

* * *

Õhtul loen läbi kõik, mida restaureerimisdokumendid ja mul olemasolevad raamatud räägivad Kuressaare linnuse kõrgusandmete kohta. Materjali on palju, andmeid saab vähe. Saab ühe 1 cm täpsusega nivelleerimisandme, et maapind konvendihoone S-nurga juures oli 2014 4,54 m ümp („Kastellist kindluseks”, lk 62).

Veel saan teada, et Aluve ilmutas 1980. a raamatu jutu tegelikult juba varem ühes restaureerimisdokumendis ning restaureerimise eskiisprojektis (1971) on konvendihoone külgede vaated, lõige ja kolme korruse plaan, mis on joonestatud justkui joonlauaga (!) ja mis on täpsemad kui Aluve 1980. a raamatus olevad vaated, lõige ja põhiplaanid (mis omakorda on raamatuis ilmunuist täpseimad ja detailseimad). Raamatu joonistel on vaated ja lõige pealegi keskaegse seisundi rekonstruktsiooni omad. Eskiisprojekti põhiplaanid kujutavad seisu, milliseks konvendihoone kavatseti restaureerida. Seal puudub vahitorni friis ja ristikäigu SO-seina aknad jäid edasi XIX saj alguse kujule (3 akent, varem oli seal kummalgi korrusel 4), aga XVIII saj lõpus sisehoovi see sein varises, tehti uued, lihtsamad võlvid ja vähem aknaid); ka paljud muud 1900 paiku restaureeritud aknad jäid keskajastamata. Võimalik, et koos postis saabuva erijoonlauaga (spetsiaalselt Ingenieurprojektion’i jaoks; mu põhiplaanide joonisel on paarikraadiseid paralleelsusvigu) joonistan põhiplaanide uue, täpsema versiooni. Esimeses versioonis on vigu, nt keldris läks köögi juures midagi valesti, sinna tekkis umbes meetrine viga, aga et täpselt köögi peal on dormitoorium ja edasi madal pööninguruum, läks see viga läbi kõigi korruste. Samuti pusserdasin kaitsetorni mõõtmetega, kui joonis jõudis peakorruseni, selgus, et liiga lai, peakorruse ristikäik ei mahu tornist mööduma; ja segamini on ka loodetiiva müüripaksused (mis niigi on igal korrusel isesugused, aga ikka kõrgemal õhemad). Vahitorni lõige kui dimeetria teostatavusuuring on eraldi võetuna OK, kuigi – laiskuse tõttu (ma ei viitsinud käivitada läpakat ja mõõta mitme kilomeetri kauguselt enda tehtud perspektiivivabadelt fotodelt, vaid guugeldasin) – on friis tegelikust veidi madalam (perspektiivivea tõttu) ja katuse kõrgus pandud puhtalt silma järgi.

20.4.17

N, 3648. päev: neljapäev

Lõuna Seppade juures vereproovi andmas. Väga osavalt võetakse.

19.4.17

K, 3647. päev: harakas laulab

Ootused on suured, sest tellin jublaka, millega saab justeerida novembris 2015 ostetud superobjektiivi fookust. Ainus teine võimalus on saata objektiiv Jaapanisse Sigma tehasesse (Fukushima prefektuuris, et te teaksite). Objektiivil Sigma Art 18–35 mm f/1,8 on teada-tuntud väike fokuseerimisprobleem, mille suurus isenditi varieerub ja mis mu eksemplari puhul tähendab, et täiesti terav on üks pilt kolmest. Muidu teistel objektiividel on täiesti teravad nii üheksa pilti kümnest, mis siis ühtlasi tähendab, et reisil või mujal kohtades, kuhu saab kaasa võtta ainult ühe objektiivi, võtan kaasa jämedama ja pisut pimedama, aga kindlama fookusega EF-S 17–55 mm f/2,8, mille fookus on pisut pehmem, aga teisalt on sellel 3 EV stabilisaator. Stabilisaatorita Art 18–35 mm f/1,8 on peenem, aga raskem (metallkere). Fokuseerimise väikese ebatäpsuse tõttu tuleb meeles pidada teha alati kolm võtet ja kaks vähemteravat pärast kustutada.

Poest tulles kuuleme, kuidas harakas laulab.

18.4.17

T, 3646. päev: tagasi tööl

Üle hulga aja jälle tööl; lõuna ajal arsti juures, kust saan teada, et kõik korras, nii et tore kohe.

17.4.17

E, 3645. päev: viies püha

Usupüha. Helisalvestan loengu tudengitele, mis kestab eeldatust kauem ja mille järel on hääl kähe. Kui salvestis lõpuks üles saab ja hakkan selle kohta teadet saatma, näen postkastist pahna kustutades juhuslikult, et kirjutanud on Norton, et nad ei saanud automaatselt uuendada mu tellimust ja nädala pärast viiruskaitse lõpeb. Vaatan saatmise kuupäeva: 10. aprill. Vaatan lõppemise kuupäeva: 17. aprill. Vaatan kalendrisse: 17. aprill, misjärel läheb väga kiireks. Lingitud leht ütleb, et mul on viiruskaitse lõpuni veel 0 päeva, millest eeldan, et kaitse veel kestab ja vaja on uuendada, mitte osta uus. Norton ei saanud makset muidugi seepärast, et üritasid kasutada vana, septembris 2015 suletud kaarti. Mõningase pusserdamise peale saan pikendatud ja uuenduse käima (Outlookist avaneb IE, mis aga enam ei mängi, ning mängib Chrome, mis aga ei mäleta, et olen teinud makse).

Ja siis muudkui joonistan.

16.4.17

P, 3644. päev: pühapäev

Pühad jätkuvad. Leban voodis ja loen, terve päeva: Ian Bostridge, A Singer’s Notebook. Küllalt kirju ja raskesti loetav; tähelepanelikult loen ainult Schuberti kohti, millest mitu kandis autor hiljem uurimusse Schubert’s Winter Journey: Anatomy of an Obsession, mida lugesin märtsis.

Kui see saab läbi, loen uut raamatut „Eesti metsad”, millest huvitavaim on täheldus, et maastiku metsasus vaheldub kaunis kiiresti (mõne aastakümnega, nt 1990. aastate algul mahajäetud põllul võib praegu kasvada juba mets).

Arvutan ja leian põrutava üllatusena, et saaremaistel sugulastel külas käies tehtud silmalis-kehalise mõõdistuse suurim saavutus on, et Kuressaare linnuse konvendihoone W-nurga juures oleva ukse läve kõrgus väljast ja seest erineb ainult 5 cm. Väljast tean maapinna kõrgust ümp NW-küljel 0,5 m täpsusega ja S-nurgas 1 cm täpsusega ning silmaga hinnates on maapind W-nurgas 30 cm kõrgemal kui põhjanurgas; nimetet ukse lävi on väljast maapinnast u 20 cm kõrgemal. Seest aga … ma ei mäletaks, et sisehoov oleks kõrgemal või madalamal kui ees NO-küljel, siis alla trepist, üles väikesest kaldpinnast, üles trepist, alla keerdtrepist, silmaga üles neljandast trepist; igas lõigus lisandub mõõtmisviga, aga noh lõpptulemuse erinevus on juhuslikult ainult 5 cm.

15.4.17

14.4.17

R, 3642. päev: usupüha

Usupüha jätkub (muidu on tööpäev nagu eilegi, aga meil on töölt vaba). Võtan terve päeva hoogu, et helisalvestada loeng tudengitele, aga ei salvesta. Poes; saan läbi romaani Die Vermessung der Welt. Olen näinud selle filmi; väga hea, kuigi ega ma usu, et raamat oleks faktitäpne ja kuigi, noh, nüüd on Kehlmann jõudnud tänapäevaste saksakeelsete kirjanike hulka, kellelt olen originaalis lugenud mitu raamatut, ei istu mulle päris hästi ta stiil (mulle meeldib näiteks Chr. Krachti lause rohkem).

13.4.17

N, 3641. päev: usupüha

Usupüha; naaberlinnas söömas. Seal on tööpäev ja Kella kõrtsis ei ole kedagi, kes meid tunneks! Kole lugu; meil lihavõteteks neile suur kingipakk ühes.

Toiduks on kevadine toit spargel; juhtun olema nende inimeste seas, kes tunnevad teravalt spargli lõhna (kõik ei tunne), see ühend, mis seda lõhna tekitab, läbistab inimorganismi tundmatul kombel 20 minutiga ning, noh, võin eksimatult öelda, kas sparglit on söönud eelmine kemmergus viibinu. Aga nüüd on see selleks korraks söödud ja võib olla mitu aastat mureta.

12.4.17

K, tagasilend

(Krdi rsk, mul oli tagasisõidu faile 2 tk, kustutasin kogemata vale. Kirjutan nüüd siis uuesti.)

Käisin Eestis kohas, mida olin eemalt silmanud aastakümneid, aga ei olnud kunagi vaja olnud nagu minna. (Sealtkandi sugulased olid ise käinud viimati aastakümneid tagasi, nii et ei olnud mu käimatus imelik midagi.) Nägin ära ligi pooled kohalikud, üks võttis minugagi jutu üles ja muud külajutud veeresid kuuldeulatuses. Sain teada, et mina ja üks soome vanapaar olnud esimesed turistid sel aastal. Veel kuulsin monoloogi „Miks ehitusmaterjali ei veeta kevadel?” ja arvamuslugu, kuidas „Minu Eesti 3” oli sama pealkirjaga raamatute sarja parim. (Pärast selgus, et viimane kõneleja oli sugulase naaber, rubriigist „Kuidas Eestis on kõik kõigi sugulased”, mis alati lõbustab kaugemaiseid sõpru: nagu et käisin näitusel kohas, mille arhitekt oli vaartädi pojapoja sõber, ja seal oli ühe asja teinud koolivend, teise oli teinud kolleegi õde ja kolmanda mu tudengiühingu minueelne esimees.)

Ehitasin üle paljude aastate mudeli, sedapuhku terasplekist (link). Veidi ebatäpne, aga visuaalselt efektne; ehitamine oli raske, isegi Victorinoxi peente tangidega.

Siis juhtusin võõrustama külalisi, kellele olin lubanud näidata metsikuid merikotkaid (kohas, kus neid enamasti (~80%) näeb). Käisin eelmine päev luurel: assaraisk, senised sulnid metsateed olid asendunud 5 m laiuste, sügavate kraavidega palistatud, rusikasuuruste kivitükkidega kaetud teedega, mille selgitustahvel ütles, et teed on ehitatud, et „tehnika” pääseks paremini ligi mägiveistele – ega ma teadnudki, et mägiveiseid veetakse tankiga. (Ülal mainitud külajuttude seas oli ka lühike arutelu, kumb trööpab metsaalust rohkem, metssiga või mägiveis, mis päädis üksmeelega, et muidugi mägiveis.) Nõndap et hakkasin verbaalset tõrjemaagiat tegema juba pikalt ette, et me võime ju küll vaatama minna, aga me ei pruugi seal kotkaid näha jne. Välimääraja võtsin kaasa. Tavalises kohas kotkaid ei paistnud. Üks külaline märkas lendamas pruuni kulli, kellel 16× binokkel tuvastas suure noka ja kollased jalad ning välimääraja, et see oli noor merikotkas. Lubadus täidetud! — Ja siis lõpuks jäi üks külaline kempsu kinni, ning et ukse ventilatsioonivõre alt paljastus mitte suur ava, vaid kruvikeerajast kitsamad augud (luku saanuks seestpoolt maha võtta, aga öelge, kellel siis on kruvikeeraja kogu aeg taskus?), üritasin murda ust lahti. Päris elus on see palju raskem kui filmis! Lõpuks käskisin hoida linki all ja lukust eemal ning valasin luku peale mitu korda haamriga. Luku sees läks midagi veel põhjalikumalt katki ning külaline pääses välja.

Tagasilennul juhtusin kuulma, kuidas kaks täiskasvanud inimest arutasid tõsimeeli, mis oli „Karupoeg Puhhi” eesli nimi. (Ja veel midagi sarnast, mille märkmeid praegu üles ei leia.) Frankfurdis olin viis tundi (söömakoht Hausmann ja raamatut mitu tundi); rongiga saanuks kiiremini, aga see mõte tuli muidugi alles pärast suht odavate lennukipiletite ostmist.


2.4.17

P, 3640. päev: puhkusele

Poolest ööst taksoga lennujaama. Raamat (Martin Körberi raamatu „Ösel einst und jetzt” I köide „Arensburg” (1887) vaja tingimata läbi saada). Frankfurdis pikk astumine tunnelis, maastik vahepeal pilves, Berliini ei näe, Poola rannikul pisut selge. Vahepeal jälle pilves, Kuramaa randa näeb veidi, siis kohe Ruhnut (Saaremaa jääb teisele poole), edasi selge laskumine, näen mitmeid tuttavaid ja vähemtuttavaid kohti, lõpuks leian (teisel katsel) ja saan pildile ka Saha kabeli. Ida poolt Tallinna maandudes kõrgub kohe paremal uus vangimaja; juba vanasti pandi ikka linna viiva tee äärde saabujatele hoiatuseks võllapuu.

Lennujaamas on rohkeid rohelisest värvist pakatavaid fotosid Eesti metsadest, küllap neile, kes ei istunud lennukis akna all ja igasugu ilusaid pilte usuvad. Ajamasina mulje süveneb taksos, kus mängib Peeru Pauluse muinashitt „Neiu mustas kleidis”, aasta siis oli vist 1992, kui õigesti mäletan. (1993, ütleb ESTER.)

1.4.17

L, 3639. päev: tavaline laupäev

Naaberlinnas söömas. Kaasas on ka eelmine töö-toanaaber, näitame talle naaberlinna nurgataguseid ja jänest kirikulaes.

28.3.17

T, 3635. päev: etendus

Muusikaetendus, kus kuulus ameerika näitleja mängib kukutatavat diktaatorit. Mis mul viga, olin leidnud tüki tellinud kontserdisaali kava (pdf), kus kirjas, et kui saal äkki pimedaks läheb (kontserdisaal tavaliselt ei lähe), on see mitte elektrikatkestus, vaid etenduse algus. Ootused olid kole suured, eks ole, ja vaikselt jäi tähele panemata, et peale n-ö juhlakalu, nagu ütleb soomlane, oli etenduses veel inimesi. Mõni näitles sõdureid (mjah, noort sõdurit mängida on raske, sest noor näitleja ei ole tingimata sama hea kui vana ja sõdur ei saa olla väga vana), üks sõjamees pandi oreli taha mängima, üks lasti kohe alguses maha ja lebas üle tunni ajal laval liikumata. Nagu moodsas teatris kombeks, kandus tegevus vahepeal saali, teine peaosaline, kuulus saksa näitleja, jooksis lausa käeulatuses mööda. Nagu ikka, ei pruugi iga muusikainimene osata näidelda, mis saatus oli ka tabanud orelimängijat. Kontserdisaal oli üritust reklaaminud üksvahe orelikontserdina, mida see päris nagu ei olnud.

Aga siis tuli lavale juhlakalu ise ja edasi oli kõik teatri seisukohast väga tore, silmside saaliga ja puha, kuigi tükk ise on kaunis muserdava sisuga ja dramaturgia kah mitte eriti särav.

26.3.17

P, 3633. päev: pähh

Õigus on neil, kes kardavad tulla FB-i, sest seal kohtub igasugu jõletistega. Õigemini ei pruugi kohtuda, aga veel koledam on, et seal paljastavad inimesed endast jõledaid külgi. Täna näiteks selgus, et koolivend, keda muidu pidasin auväärt inimeseks (ühe endast väga heal arvamusel ajalehe ajakirjanik – tema nimi ei ole I ega T), on paadunud suitsetaja. Staaži reedab ta sellega, et arvab, et autod ja tehased haisevad. No tere talv, mis sajand praegu on. Ajakirjanik võiks teada, et on olemas saastenormid.

25.3.17

L, 3632. päev: poes ja muuseumis

Linna sööma, apteegini jala, edasi bussiga. Linnas söök, siis paberikaupade pood, siis raamatupood, siis teine raamatupood: mul on akuutselt vaja Daniel Kehlmanni bestsellerit Die Vermessung der Welt, tahan peagi rääkida tudengeile maailma mõõtmisest ja selle juurde on hea näidata, kust pealkiri pärit, aga enne vaja ikka raamat ka läbi lugeda (olen näinud ainult filmi).

Pärast muuseumis vaatamas Hieronymus Boschi graafika näitust, mille lõpuks selgub, et ega seal Boschi ennast ei olnudki, ainult temast inspireeritud pisut hilisemaid teoseid mitmesuguses teostuses, lehtriga peas ja ilma.

24.3.17

R, 3631. päev: jälle kevad

Juhtun kogemata nägema, kuidas koosolekul teeb ühe uue meeskolleegi tutvustamisel üks mitteuus naiskolleeg talle mitu sekundit silmi, ja kogemata kuulma, kuidas koridorist kostab erutatud teade My, my, you are not married because of a kiss!

23.3.17

N, 3630. päev: selles arvamusloos on omajagu vorsti

Keeletunnis nõnda igav teema nagu mood. Ülesanne, et kõnni keset klassi ringi ja vestle inimestega ja otsi, kes õmbleb ise riideid. Täheldan, et tänapäeval kulub särk enne läbi kui tuleb nööp eest, ja märgin, et mul on enda õmblusnõelte komplekt, niidid ja sõrmkübar (köitmise jaoks), ning panen kuulajaid imestama asjaoluga, et mul oli üks vanaisa ja üks vaarisa (ühe vanaema isa) rätsep ning üks vaarema (teise vanaisa ema) õmbleja, mis kokku teeks nagu 1/4 + 1/8 + 1/8 = ½ geenidest, aga näe mood ikka ei huvita.

Üks vend ajab loetavat teksti kommenteerides (tekst on nii igav, et ettelugemisel ei suutnud ma panna tähele, millest see rääkis) ägedalt segi sõnad „tõde” ja „vorst”.

22.3.17

K, 3629. päev: Eesti meditsiiniajaloo tähtteos

Saan läbi Karl Ernst von Baeri „Eestlaste endeemilistest haigustest” (eesti tõlkes, 2013. a väljaanne), milles eessõnas lohutatakse, et ei olnud Baer talurahva peale kuri midagist, ta niisama kirjeldas jubedaid tingimusi, milles nad elasid, ja kuidas tervise eest hoolt ei kandnud.

21.3.17

T, 3628. päev: koolis

Kirjandustund keskendub XX saj alguse impressionistlikule luulele, eriti lahkamiste ja uppunute kirjeldustele. Sajab hirmsasti; kui märjana kohale jõuan, on õpetaja ja ainus kohaolev õppur vaadanud läbi teatrite mängukavu ja valinud välja ühe Ibseni [tgl. on see „Ibsen”, eks näete ise, kui jutujärg sinna jõuab] ja ühe tantsutüki. Ajal, kui kohal olen, valitakse välja ka kolmas tükk, mille kohta ütlen, et tükist küll olen, aga üheskoos vaatamisest ma huvitatud ei ole, sest meil on ammu olnud kavas minna seda vaatama, kuupäev juba paigas [siia tuleb ka link, oodake]. Siis tuleb läbi vihma ka kolmas, tunni teema algab, ja ühes kohas küsib õpetaja, et oo, kas impressionistlik luule jättis sellise mulje, et kõhutad siin kurvalt laual, ja õppur vastab, et ei, see on rohkem nagu lühinägelikkus, ja pärastpoole küsib õpetaja, mida me ühest teisest luuletusest arvame, ja üks vastab, et vot on inimvajaduste püramiid, kus kõige all on füüsiline heaolu, tal läksid vihmas jalad märjaks ja ta ei mõtle seetõttu luulest midagi.

20.3.17

E, 3627. päev: uus nädal

Hambaarst. Toolile heites mõtlen, et ega ma varem sedasi hambaarsti juures olnud ei ole, et ma ei tea, mida ta hakkab tegema. Et äkki peaks hoidma silmad lahti ja jälgima (nagu tegin tudengiajal, rõhtasendist nägi perifeerse nägemisega toas kõike). Eemaldab niidid ja sedapuhku lubab minema midagi rohkemat tegemata. (Ja ajas mitu kuud edasi hüpates täiendagem, et enam ma tema juurde ei lähe.)

Takistusriba tänaval:
  • Otse, vöötrajal on aed, meetri laiune kraav koos välja ulatuvate terasest tugiseintega, teine aed, betoontõke (kõnnikaugus linnast tulevas bussipeatuses oleva trepi juurest vanasti 70 m, nüüd – uus linna poole peatus on kaugemal – 115 m)
  • 100 m paremal on uus, ajutine vöötrada (kõnnikaugus 235 m)
  • 140 m vasakul on teine ajutine vöörada (270 m)
  • Aega bussini on 4 minutit.
  • Kui olen jõudnud üle parempoolse vöötraja ja maad on u 150 m, näen, et tee on kinni – sinna paigaldatakse sõidutee poole piirdeid, kogu jalgtee laiuse täidab veok, ühel pool on ees see uus aed, teisel pool teine aed, töömehed on ette tõmmanud paela (aga ikka nii, et teiselt poolt tänavat ei paista).
  • Mõistes, et järele jäänud 3 minutiga ei jõua ma rännata teise ajutise vöötaraja kaudu (koos tagasiminekuga 350 m), teen radikaalse otsuse minna tagasi linnast tulevasse bussipeatusse ja minna sealt otse (120 m), hoides silmad väga-väga lahti. Päevasel ajal ja autojuhte ehmatamata on see napilt võimalik.
Peaks linna liiklusosakonda kirjutama, et tulgu kõndigu mõnikord ka ise, mida nad jalakäijatele elava liiklusega maantee ületamiseks kõik välja mõtlevad. Eriti soovitatavalt pimedas tipptunni ajal, helkurita, mida enamik ei kanna. Foor vanasti oli, aga praeguste kaevetööde ajal ajutist foori ei ole. Igaüks vaatab, kuidas saab; mõnikord ei saa, mida tõendavad maas olevad klaasi- ja plastikillud. Vigastatud viiakse ära, need tuleb mõelda juurde.

Bussiga linna teise otsa keeletundi: bussis ootab väljumist minu ees inime, kelle seljakott on täis neete nagu 1980. aastate punkar. Needid on täpselt sama suuruse ja kujuga nagu LR44-patareid. Bussi hämaras ei näe hästi, äkki ongi kott kleebitud täis patareisid.

Saan läbi Ian Bostridge’i uurimuse Schuberti tsüklist „Winterreise”. Võimas värk, nüüd kohe teine pilt.

19.3.17

P, 3626. päev: veel vanu pilte

Mida edasi (tagasi – töötlen neid tagant ettepoole), seda keerulisemaks segapuntraks lähevad ümberpildistatud piltide normaalseks tegemise seaded. Eks ma muudkui kopi seaded viimati heaks osutunud pildilt äsja imporditud piltidele ja kõbi neid edasi, aga enne jõuavad nupud vastu seina kui saavad kõik valmis.
 
Jõuluõhtu 24. XII 1990 (skann)
Jõuluõhtu 24. XII 1990 (repro)


Rock Winter 23. II 1991 (skann)
Rock Winter 23. II 1991 (repro)


Vaade Nõmme plekksillalt 13. V 1991 (skann)
Vaade Nõmme plekksillalt 13. V 1991 (repro)


Pirita klooster 13. V 1991 (paberpildi skann)
Pirita klooster 13. V 1991 (negatiivi skann)
Pirita klooster 13. V 1991 (repro)

* * *

Millalgi sel nädalal vaidlesin FB-s klassiõega, kes arvab, et arstid ei tea midagi ja uskuda tuleb muinasjutte, näe tema põlve tegi korda mitte kirurg, aga alles jooga. Mina seepeale, et võimlemine on ikka kasulik. Ei no jah, 6 aastast, mil koolis õpiti füüsikat, oli 4 aastat meil selline füüsikaõpetaja, et hakka nutma; mõni ime, et inimesed ei saanud päris maailmast piisavat ülevaadet. (Ja kirurgia ajaloo raamatust sain hiljem teada, et artroskoopiline põlveoperatsioon on niikuinii platseebo: tehakse väike ava, loputatakse liigeseõõnt veidi, aga midagi rohkem ei tehta, patsiendil hakkab parem.)

17.3.17

R, 3624. päev: kontsert

Kontsert, kus esimeses pooles on algul üks Raveli tükk, siis üks pikem trompetilugu ja teises pooles „Daphnis et Chloé”, 50 minutit kaunist muusikat. Selgub aga, et a) trompetilugu ei ole niisama, vaid on spetsiaalselt kirjutatud tänasele esitajale ning b) tänane esitaja on alates Miles Davise surmast 1991 olnud maailma parim trompetivirtuoos. Võimas.

Oleme mitte parteris, vaid nagu ikka vasakul rõdul, kuigi tavalisest tagapool (kust saal paistab lühemana ja dirigenti näeb ainult selja tagant – tema ülikond on paremast materjalist kui eelmine kord ega ole kortsus). Sümfooniaorkester on kohalik, kavas on orkestri nimekiri, milles löökriistamängijaid 3, aga laval on 8. Tamburiinimees (kes india kontserdil mängis väga osavalt India rütme) teeb pöidla katki. Tuulemasina väntamise eel tulevad kaks meest hoidma masinat paigal.

16.3.17

N, 3623. päev: kuidas kirjutasin keelekursuse kodutööd

Et ükskord ometi teen valmis ühe harvadest üles antud kodutöödest (filmiretsensioon). Huvitav mõte vääris kirjutamist (et filmis näeme siinkandi kortereid seest ja – ohhoo – Euroopa südames on need samas seisundis kui Eestis enne euroremonte). Ja et kirjutaks õige selgesti, tindiga.

Noh arvutil koostatud mustandit puhtalt ümber kirjutama asudes selgub muidugi, et ega nii palju aega ka ei ole, et kirjutaks lausa mingi kunstsule ja -kirjaga, seega kirjutan tavalise täitesulepeaga, kus sees on tumesinine tint, tavalise käekirjaga. Kõik kena, kuni lehekülje eelviimase sõna juures lõpeb tint. Hetkel ei ole uut tinti käepärast, mistõttu võtan siiski välja kunstsuled ja kirjutan ülejäänud pool lehekülge valmis 0,5 mm laisulega (tape nib). Lahtise sulega, lahtise helesinise tindiga. Tindipott on sulepeade karbis, mis peaks kaitsma ümberajamise eest. Selgub, et koos tindiklambriga saab selle sulega kirjutada järjest umbes poolteist rida.

Lugu saab valmis ja rõõmustan, et tindiplekke ei ole, ja asun sulge puhastama. Tavaliselt olen maalinud musta tušiga, mis kuivab veekindlaks ja mille hilisem eemaldamine sulgedelt on seega keerukas, mispärast peab sule puhastama kohe. Seekord kirjutasin sinise tindiga, aga puhastan siiski. Vana taskurätt saab kohati päris siniseks ning seda ära visates selgub, et taskurätt on tekitanud paberile u 1 cm laigu, mis ilutseb kodutöö all. Üritan seda ära pühkida, läheb laiali; üritan kustukaga ära nühkida, aga tint on imbunud muidugi paberi sisse. Klade kokku pannes kopeerub plekk ka järgmisele lehele.

Nii et õpetaja saab tindiga kirjutatud kodutöö, millest tagumine kolmandik on kirjutatud lahtise sule ja lahtise tindiga ning mille järel on täiesti ehtne tindiplekk!

15.3.17

K, 3622. päev: kolmapäev

Ei midagi erilist. Saan (pdf-idena) läbi Jyväskylä ralli kiiruskatse õnnetuse (1996) uurimisaruande ja Konginkankaan bussikatastroofi (2004) uurimisaruande. Esimeses on muu hulgas kvantifitseeritud seda, kui palju ohtlikum on olla pealtvaatajana ralli kiiruskatse ääres kui liigelda maanteel, ja teise lugemise järel on üksikasjalikult selge, miks tuleb bussis kinnitada turvavöö või kinnitada kaup veokile paremini kui üksnes raskusjõuga.

14.3.17

T, 3621. päev: emakeelepäev

Tähtsa päeva puhul tõlgin ühe tarbeteksti naljameelel selliseks, mis kindlasti meeldiks omasõnaihalejatele, eemaldades sealt kõik võõrsõnad, tõlkides need uudissõnadeks. Tõlkelaenud jäävad (nt sõna „võõrsõna” on tõlkelaen, < de: Fremdwort), võõrkeele sõnade eeskujul tuletatud omasõnad ka (nt „vastutus” < fi: vastuu). Võõrnimed mugandan samuti (Euroopa → Õhtumaa). Aga seda, kui vana keelt kasutada, ma välja ei mõtle (< de: ausdenken), et oleksid rahul ka need, kelle arust mida vanem, seda parem. A-mitmus, vana kirjaviis (< gml: Wys, de: Weise), Masingu-eelne õ-tus, Koelli-aegne „ninck” – ühed head kõik.

13.3.17

E, 3620. päev: esmaspäev

Vara tööle, päeval koeri jalutamas, õhtul keeletund.

12.3.17

P, 3619. päev: veel vanu pilte uues kuues

SZ-s on kurb lugu majahoidjast (saksa Wikipedia artikkel: link), kes mõisteti üllatuslikult eluks ajaks vangi mõrva eest, mida ta enda väitel teinud ei ole; asi vaadati mõni aasta hiljem ka läbi, aga otsus jäi muutmata; ning praegu vastas ajakirjanikule kohus, et seadusekohaselt lõpetatud kohtuasju nad ei kommenteeri. Saksa õiguses nimelt saab viisaka käitumise eest vanglast enne tähtaega välja (eluaegsest vangistusest pärast 15 aastat) ainult see, kes on süü omaks võtnud. Kes süüd omaks ei võta, hästi ei käitu ja istub igavesti. (Nagu oli ennevanasti Eesti õiguses säte, et kui tunnistaja mõtleb ümber, et mis ta ikka kohtusse ütlusi andma tuleb, jääb kahtlusalune eelvangistusse igaveseks. Pikk lugu, olin ühes taolises menetluses kunagi tõlk.) Muidugi jah, väike varas ripub võllas ja suur sõidab tõllas; kui õiglus võidutseks, kaotaks mitu väärikat kohtunikku ameti ja süütule vangile tuleb maksta praeguseks kaheksa aasta eest hüvitist.

* * *

Veel laifilmi ümberpildistamise enne-ja-nüüd-tulemusi:


Stockholmi saarestik (skannitud)


Stockholmi saarestik (repro)



Majakene Huddinges (skannitud)


Majakene Huddinges (repro)



Storkyrka, Notke püha Jüri (skannitud)


Storkyrka, Notke püha Jüri (repro)


Storkyrka, Notke püha Jüri (skannitud)


Storkyrka, Notke püha Jüri (repro)


Storkyrka (skannitud)


Storkyrka (repro)



11.3.17

L, 3618. päev: juuksuris

Näitan ette, et võtke siit julgesti 5 cm maha. Juuksur võtab 5 mm. Pean minema julgema juuksuri juurde.

Õhtul külalised.

9.3.17

N, 3616. päev: linnulaul, vanad pildid uues kuues, kohalik kultusfilm

Hommikul rõkkab juba kuuest, pimedast metsast linnulaulu ning mingid põõsalinnud laulavad öö läbi, pannes paika territooriume, üks laulab ja teine eemalt vastab. Hiljuti nägin kuskil väidet, nagu olevat linnulaul alati 44 dB, no tule taevas appi, see oleneb kaugusest ja pange omale üks öösel kisav põõsalind tuppa või kasvõi akna taha, vaatame, mis te teete. Nagu mainiti ka esimeses eestikeelses linnuraamatus, N. Kaigorodovi raamatus „Lindude riigis” (originaal 1896, eesti tõlge 1922), ostsid inimesed, kellele meeldis kuldnokalaul, omale turult kuldnoka ja siis jooksid toast välja, kui kuldnokk toas laulma hakkas.

* * *

Hommikul impordin üle-eelmisel nädalavahetusel ümber pildistatud laifilmikaadrite reprod ja vaatan, mis välja tuli.

(Pikalt tuli mõelda, kuidas saab pilti normaalselt ilmutada – Lr-ga ei saa kujutist negatiivida –, seega nüüd on töövoog selline, et pärast keeramist-lõikamist ekspordin negatiivirepro TIFF-failina, positiivin selle – hmh – IrfanView’s, salvestan ja tõstan laifilmikaadrite kausta. Sealt impordin positiiv-TIFFi tagasi Lightroomi ja ilmutan, nagu vaja. Lõpuks kopin vanalt pildilt märksõnad, asukoha ja failinime. Esimese proovipildi kavatsesin algul kustutada, aga siis mõtlesin ringi, panen failile teise nime (nagu on alles ka mõni pilt, mis on skannitud kunagiselt paberpildilt).

Ilmutamise probleem oli, et muidu negatiividelt ja slaididelt skannitud pildid on arhiivis JPEG-failidena (kvaliteet on üritatud paika saada juba skannimisel; JPEG järeltöötlust suurt ei kannata), nii et kõhklesin, kuidas õnnestub eksportida RAW-failist JPEG nii, et kontrast jne on paigas juba enne postiiviks keeramist. Aga TIFF-faili saab järeltöödelda ka positiivina.

Kvaliteedinäide – viimane laifilmile võetud kaader, Stockholm, Nordiska museet 29.5.1991.



Vana pilt (skannitud skanneriklaasilt, valgus käis kaks korda läbi negatiivi ja peegeldus paberilt)



Uus pilt (ümber pildistatud negatiivilt, järeltöötlus)



Vana ja uue pildi võrdlus 100% suumiga

* * *

Keeletunnis kohalik film.

Katkendeid olen näinud kunagi esimese või teise kursuse lõpuks, kus alguse hilinesin, keskel ajuti magasin ja lõppu näidata ei jõutud, nii et kohati on tuttavaid hetki, aga mis juhtub, ka ei tea. Arvatavasti itsitatakse solidaarsusest, ei usu, et kõik kõike sellest suits-hambus-mõminast aru saaksid. Peab kirjutama arvustuse – kavatsen selles kirjeldada võõramaalase jaoks võõrastavaid asju: kõik suitsetavad, ka kodus toas; sisekujundus on 1960. aastatest muutumatu ja tahmunud (suurest suitsetamisest) – kaugel Eestis seda enam ei ole, selle on viimase paarikümne aasta jooksul kõrvaldanud euroremont, aga, näe, sügaval Euroopas on see veel alles. (Muidugi kas enam on, täpselt ei tea, film on aastast 2001. Eurot igatahes veel ei ole.)

8.3.17

K, 3615. päev: bussivigurid, hambaarst

Tahab inime jõuda tööle ilma ummikus istumata, vaatab tänaval Google Mapsist liiklusseisu järele, et ummik on T. maanteel ka täna, jalutab teistkaudu sõitva bussi peatusse – ja leiab, et
  1. buss läheb 20 minuti pärast
  2. 10 minuti pärast läheb teine buss, aga tööpeatus ei ole viimane, vastupidi sõites sattus hiljuti üks inime kogemata sügavale naaberriiki
  3. teoreetiliselt (mida Google Maps ei näita, aga ühissõidukite sõiduplaanirobot küll) saab sõita ümberistumisega tolliparklas
  4. kõik see aeg sajab tihedasti
Nii et otsustan, et lähen neist kolmest bussist esimesega. See on buss nr 29, mis üllatuslikult näitab, et lõpp-peatuseni (tolliparklas) on mitte kaks, vaid kolm peatust – buss teeb ootamatu haagi vasakule, mis seletab, miks me oleme sageli maksimarketi bussipeatuses näinud, et 29. buss põrutab T-kujulisest ristmikust vasakult paremale otse, linna poole keeramata. Tolliparklasse jõudes on näha, et järgmine buss, nr 21, seisab oma peatuses, aga seni, kuni 29. buss ümber keerab, sõidab see minema. Plaanist on nr 21 maas u 10 minutit. Nii et aga tuleb seejärel 24. buss, millega sõidan kaks peatust (suurelt põllult just majade vahele) ja lähen 600 m jala.

Töömaja juures on linna poole minev bussipeatus tõstetud tagasi vanale kohale, aga selle ülekäigurada on ikka kinni. Algul tuli minna otse, autode vahelt (jube), leidsin siis, et nii 300 m haagiga saab minna maa poolt ringi üle ajutise ülekäiguraja, ja nüüd leian, et linna poolt saab minna ka nii 200 m haagiga. Otse mitte. Maa poole minev bussipeatus on tõstetud mõne meetri edasi ja eile hommikul pidi bussijuht peatuse unustama (mu karjumise peale ainult peatas); mõtlesin, et järgmine peatus on tal alles järgmises asulas 4 km pärast, kuidas sealt tagasi saan.

Lõuna ajal juuksuris aega kinni panemas, koeri jalutamas ja hambaarsti juures, kus viimases võtavad asjad pisut ootamatu käigu: selgub, et lahkunud tarkusehamba varjust paljastunud jube suur auk tagumises purihambas (mis kuu aja jooksul, kui tarkusehammaste sombud paranesid, jõudis mõnel korral vaikselt valutada, kui juba kord oli sattunud nõnda esile, ja sinna läks muidugi toit sisse) on jõudnud nii sügavale, et hamba kolmest juurest peab ainult üks ja hammas püsiks suus kõige rohkem aasta. Sellele järeldusele jõuab hambaarst alles siis, kui on mingeid täidiseid juba paigaldanud (usutavasti valguskõvenevaid, sest ta räägib assistendile midagi valgusest ja suust kostab täpselt ajastatud klõpse). Mistõttu tõmmatakse ka see hammas välja, õmmeldakse jälle ning olen üsna kurb (täpselt ei tea, kuidas selle poolega edaspidi süüa saan) ning pean mõne aja toibuma. Kurb ka see, et ma ei jõudnud täna enne hambaarsti juurde minekut süüa lõunat, mida pärast enam nagu ei saa.

7.3.17

T, 3614. päev: joonistan

Joonestasin mitu päeva Kuressaare linnuse konvendihoone korruste plaane ümber Ingenieurprojektion’iks nimetatavs dimeetrias, eks ole. Täna vaatan juhuslikult uusimat keldri plaani raamatus „Kastellist kindluseks” ja mida näen? — Tagumine sein on viltu!!

(Aga nagu selgub hiljem, on see pigem siiski joonestusviga, sest konvendihoone seinad on küll pisut viltu, aga veidi teistmoodi kui sellel joonisel.)

6.3.17

E, 3613. päev: klass jälle kadunud

Jõuan keeletundi umbes minut pärast algust. Koridoris ei ole kedagi peale mureliku rootslase, kes ütleb, et mitte kedagi ei ole, imelik. Ootame siis üks viis minutit. Siis ta ütleb, et ikka kedagi ei ole, väga imelik, ja läheb otsima mööda koridori teistest klassidest. Mina aga vaatan meie klassi – tuba rahvast täis, tund täies hoos. Mistõttu tulen sisse ka ise, teadmata, mida arvab mu äkilisest kadumisest rootslane, kui oma otsinguilt naaseb. Rootslane ilmub klassi alles nii viie minuti pärast.

* * *

Täna saab 30 aastat parvlaeva Herald of Free Enterprise kaadumisest. Loen ametlikku uurimisaruannet (pdf).

Põhjus oli, et laev väljus sadamast lahtiste vööriluukidega, nii kui kiiruse üles võttis, tuli vesi sisse, tasakaal kadus ja kaadus. Üsna sadama juures ja mõõnaga, mere sügavus oli väiksem kui laeva laius, külg jäi pinnale, 459 inimesest pääses 266 ja hukkus 193. (Kuigi äkiline 90° pööre tüürpoordi vahetult enne kaadumist pakpoordi ei olnud tahtlik manööver (et laev uputada enne sügavasse vette jõudmist, kus olnuks hukkunuid veel rohkem), vaid tekkis sellest, et tugevas kreenis pakpoordi oli kolmest sõukruvist pakpoordi oma sügaval vees ja kündis edasi, aga tüürpoordi oma osaliselt veest väljas; sillas olnud tüürimees ütles enne kaadumist kaptenile, et laev pöördub tüürpoordi liiga tugevalt, seda ei peata isegi täisrooliga pakpoordi.) Süüdi oli kolm konkreetset inimest (pootsmani abi, kes sadamast lahkumisel ei kontrollinud laeva klaariks tegemist, vaid magas kajutis; vanemtüürimees, kes pidi luukide sulgemist kontrollima, aga arvas, et küllap pootsmani abi tuleb luuke sulgema, ja läks minema (ning kui kohus küsis, miks pootsman, kes oli viimane inimene autotekil, luuke ei sulgenud, vastas see, et see ei olnud tema töö); ja kapten, kes väljus sadamast uskudes, et luugid on kinni, aga seda ta kaptenisillalt ei näinud, puudusid märgutuled või videovalve ja ka kord, et seda konkreetselt öeldaks suusõnal). Süüdi oli ka laevafirma, kes lasi taolisel korralagedusel üldse tekkida (muu hulgas oli laev üle koormatud, süvis kirjutati logiraamatusse laest võttes, reisijaid oli sageli liiga palju, laev väljus pikikreeniga vööri, mis vähendas autoteki kõrgust veepinnast – tavaliselt sõitis laev Doveri ja Calais’ vahel, seekord Zeebruggesse, kus puudus pealesõidutee ülemisele autotekile, selle kompenseerimiseks täideti vööri trimmipaak, et vöör oleks madalamal). Juhtum olnud esimene kord Inglise õiguses, kus juriidiline isik mõisteti süüdi hulgakaupa tapmises ettevaatamatuse tõttu. Uurimisaruandes on soovitusi, kuidas toimunut tulevikus vältida ja kuidas tulevikus samas olukorras võiks ellujäänuid olla rohkem – muu hulgas kui te näete, et suurel parvlaeval on päästepaadid mitte üleval servas, vaid poole kere kõrgusel, on see just selle uurimise soovitus. Paljuski sarnane oli 7 a hiljem parvlaeva Estonia õnnetus (kus vööriluugi märgutuled olid juba olemas, aga andurid kiskus torm koos visiiriga ära) ja ka 1994 räägiti täpselt sama asja kui siin aruandes: paevlaevad ei täida SOLASe nõuet, et merehädas laev peab püsima 30 minutit püstasendis ja saab kasutada mõlema parda päästepaate. MV Estonia oli ehitatud 1980, nii et uuringuaruande laevaarhitektuuri soovitusi selles arvestada ei saanud (kõrgem vabaparras (autoteki kõrgus veeliinist), väljapääsud laeva külgedele, muu kui kastitaoline kere jne).

Olen lugenud mitut suurõnnetuse ametlikku aruannet, aga see on üks väheseid, kus on tugevalt esil inimlik aspekt: „kohus on veenudnud, et ta kahetseb südamest” (Mr. Stanley has frankly recognised his failure to turn up for duty and he will, no doubt, suffer remorse for a long time to come, lk 8) jne.

5.3.17

P, 3612. päev: joonistan

Saan valmis joonistuse: Kuressaare linnuse vahitorni kahes tasandis püstlõige Ingenieurprojektion’is 1:250, vaatega läänest, nagu oleks läänepoolne nurk 90° sektorina eemaldatud. Ma ei viitsi panna käima läpakat, et mõõta mitme kilomeetri kauguselt võetud fotodelt katuse perspektiivimoonutuseta kõrgust, nii et guugeldan kaugeima foto, mille leian, mõõdan sellelt, siis proovin, kas äkki on võrdkülgne a = h kolmnurk, ja siis lõpuks panen katuse kõrguse silma järgi. Just väljalõigatud  nurgas on torni kõik kolm kaminat, mille kuju ma ei tea (nende ülesmõõtmisjoonised on ühes restaureerimisprojektis, leian hiljem).

Õhtul kuseb Št kohe meie uksemati peale; kannan selle mati peal ettevaatlikult ja maha läigatamata kemmergusse ja valan potti; pesen kohe vannis puhtaks (uksemati pesuvesi on, nagu arvata, tumepruun). Selgub, et E on käinud koeri jalutamas nõnda, et Št on olnud kotis (kuhu ta seni kusnud ei ole), mis korraldus on väärt mõte (sest mina lasin mõlemal jalutada omal jalal ja siis Št kusi kuhugi korteriukse ja lifti vahele). Št kott on teistsugune kui Šp oma, seda ei saa kanda õlal ja selles tundub Št olevat paar korda tegelikust raskem. Aga muskel ajapikku kasvab!

4.3.17

L, 3611. päev: metsas

Jala läbi metsa ümber pooleruutkilomeetrise hiidristmiku – E tahtis, et ma talle tee ette näitaks, sest teoreetiliselt saab sedamööda minna tööle jala. Ega ikka ei saa. Linnulennul võib ju olla ainult 2½ km, aga seda kauget kaart mööda läheb 7 km ja 1½ h. Teiselt poolt, koerte varjupaiga juurest (kust kunagi läksin jala koju; 5,1 km) enam ei saa, seal on suure ehitusplatsi aed ees. Lühim teekond on seega jaama silla juurest, 5,6 km, 1 h. Suurpõllu suurel ehitusplatsil ehitatakse suurt puiesteed, mis mööda saaks kaunis otse tööle, ootame pikisilmi, millal see avatakse jalakäijatele.

Aga näeme lõokest, pesi tegevat künnivaresekolooniat (töömajast ümber nurga, mis seletab, miks töölt vaateväljas künnivareseid ei pesitse, ma iga hommik vaatan), hallrästast (keda ma varem siin näinud ei ole), lõunasöögil kõrvallauas tubateatrit, mille üks etendaja kannab kaelas tohutut briljantketti.

Õhtul on „Eesti Laulu” lõppkontsert, aga sellest häbist jääme katkendliku ühenduse ja äraunustamise tõttu ilma.

3.3.17

R, 3610. päev: varakevad

Varahommikul on autokatused kergelt härmas. Hommikul on bussipeatuses 5–6 pasknääri.

2.3.17

N, 3609. päev: peaaegu akadeemiline veerand

Käin enne tundi läbi kirjatarvete poest (joonistussulgi, 0,05 mm vildikaid) ja jõuan keeletundi kohale veerand tundi enne algust. Ootan ja ootan koridoris, tuleb ka teisi, aga ei tule õpetajat. 13 minutit ei tule. Muidu kui tund ära jääb, saadab kool päeval meili ja sõnumi. Küsime üle koridori teiselt õpetajalt, kas meie õpetajat on täna nähtud. Ütleb, et on, ja et kui teil midagi muud teha ei ole, tulge minu tundi. Meie: et mis tase tal on (meil on B2.2). Tema: A2.2, saate vanu asju korrata! Aga siis tuleb trepist ka meie õpetaja, kes jälle olla oodanud korrus allpool samas klassis kui eelmisel semestril neljapäeviti ja imestanud, miks mitte kedagi ei tule, ja siis vaadanud tunniplaanist, et ta ise on vales ruumis!

Tunnis inspekteerib E kunagine saksa keele õpetaja C; vaatan alguses, et ohoh, on aga selline soeng keelekooli õpetajate seas populaarne, et keegi veel kannab sellist nagu C, aga siis lätlane hüüab rõõmsasti, et tere, C!

1.3.17

K, 3608. päev: kontsert ja meri

Õhtul kontsert. Kohal 1 h 20 min enne. Piletid saab kassast, nime järgi. Kahed võileivad (nagu eelmine kord; eri puhvetitest).

I pooles on Sibeliuse viiulikontsert ja viiulivirtuoos, umbes kaks korda vanem kui siis, mil temast tehti kavas trükitud foto. (Kava lugedes meenub, et tõesti, Sibelius mängis ise viiulit. Kavas on ka kaks Sibeliuse fotot, mille kohta mainin, et vähemalt ühel neist on ta purjus – eluviisi tõttu oli Sibelius pidevalt kerges joobes, ainult seitse aastat olnud kaine, 1908–1915.)

Orkester on Jaapanist, kõik liikmed jaapanlased, publikumis on tavalisest rohkem jaapanlasi ja ka eestlasi, sest dirigent on eestlane P.J.

Laupäeval ostetud muusikaajaloo atlase järgi märkan, et orkestri paigutus on klassikaline (1775, kontrabassid taga vasakul; kohaliku sümfooniaorkestri paigutus on uus, kontrabassid küljel paremal). Dirigeerimisstiil on hüplik ja kaugele ulatuv, eesmised muusikud on ettenägelikult prillidega. Tavaliselt vaatame sümfooniakontserte küljelt rõdult (peale kuulamise meeldib mulle ka vaadata, mida teevad muusikud ja dirigent), täna eest põrandalt, näeb peamiselt keelpille. Orkestris on naisi tavalisest vähem, tavalisest rohkem on meesviiuldajaid, muusikud istuvad jaapani moodi, nagu filmis shogunid või vanad samuraid. Tamtami mängib eriti nääps naisterahvas, kellest üle noodipuldi paistab üldiselt ainult pealagi; tema kohtade lähenedes tõstab ta silmad üle ääre, minu juurest vaadatuna on ta täpselt dirigendi õla taga. Dirigenti pikalt vaadata ei saa, koomilisevõitu on ning selja tagant vaadatuna näeb peamiselt suht imeliku lõikega ja kortsus sabaga pintsakut. Meenutame kaks korda nähtud Yannicki hõbedast pintsakut (temaga kontserte läheme meelsasti vaatama ainult dirigendi pärast, tingimata küljeltvaates, et näeks paremini, mida ta teeb).

II pooles on Soštakovitši X sümfoonia, mida mäletamisi oleme kunagi kuulnud-näinud Daniel Baremboimi juhatusel; nüüd on see kargem. Mängitakse kaks lisapala, dirigent annab lilleneiule mitte kaks ega kolm, vaid suisa neli põsemusi (vanamees meie taga imestusega: „Oh la la!”). Põsemuside arv varieerub paikkonniti, prantslased on seda koguni kaardistanud.

Pärast pikk bussiootamine, pime peatus, kaks peatusesilti, üks on putkast 15 m, teine 30 m kaugusel.

Kui kodus, ülikond veel seljas, kortega jalutama lähen, tekitab Št – kes kõrgest east hoolimata ei ole seniajani päris selgeks saanud, miks me päevas neli korda õue lähme – naabrite uste taha tohutu kusemere. Neli korda järjest – iga kord mõtlen, et nüüd on lõpp, aga nii kui valmis saan, alustab Št jälle. Ning siis situb lifti juurde. Siis maja välistrepi peale kuseb viiendat korda. Taskurätte kulub viis pakki, kõike ma ära ei saa (sajab vihma ja käigurõdul ei saa aru, kus on maas kusi, kus vesi). Joodiknaabrit majas enam ei ole, nii et naabritel ei ole vaja hiljem soolaplekkide autorit pikalt mõistatada.