13.7.17

N, 3733. päev: avastused, telefoni tehaseresett

Hommikul hääled sisse esimesele suurele kõvakettale (2007–2011; Fujitsu Siemens 750 GB), mis senini tolmab lauanurgal (põhiliselt öökullialusena, nagu on ruuteri peal viltrebane ja -konn, mille müümisel ütles müüja sõnad „Paras paar!”). Viimaseid kasutusmärke on aastast 2012, plõgiseb veidi, aga samamoodi plõgises see kogu see neli aastat. Seal istub valdav osa mu elektroonilist muusikakogu (pärast 2011. aastat on see täienenud vähe) ja tohutu pundar eelmisest läpakast kopitud väikesi dokumendifaile (mis tuleb uues kohas sortida). Järgmiseks võtan kasutusele uue suure ketta (LfÞ), siis kopin esimeselt suurelt kettalt (Lf) kõik uuele, esimene varjule, teine kasutusele; sellelt vajalikud väiksemad asjad 1 TB reisiketastele (Hg ja Mn), kuhu digipilte tuleb ainult viimasest viiest aastast, ning kogu fotoarhiiv väiksele 3 TB kettale, et äkki on eeloleval puhkusel aega tikkida fotoarhiivi taastamisega. Selle 3 TB väikese kettaga on see traagiline lugu, et see on ostetud eelmisel aastal ja vahepeal vedeles mitu kuud laual läpaka kõrval, et kohe-kohe varundan kõik eelmiselt kõvakettalt (Toshiba, 2011–†2017) sellele, aga näe ei olnud aega. Peale selle olin otsustanud, et kriitiline hetk hankida uus suur kõvaketas on, kui vaba ruumi jääb alla 300 GB, aga see töllerdas aasta algusest saati 315 GB kandis, vahepeal oli lausa 302 GB, aga siis rookisin vähe ja nii see kõik jätkus.

Mõtted on kaks nädalat tulevikus, uurin läbi kavandatava jalgrattamatka marsruuti (nagu elu on näidanud, on Google teinekord teede läbitavuse osas ülioptimistlik).

* * *

Päeval söömas (see nädal juba kolmandat korda).

Toimetan erakordselt uinutavat ja ülipikka dokumenti teemal, mille kohta kolleeg just ütles, et iga muu teema on huvitavam kui see (jutuks oli ühe teise teema halvasti tõlgitud veebikoht), üks suur väikestest juppidest koosnev segapudruline osa (kõik tugineb kolmele seadusetähele, eelmine tõlge kasutas kõiki, uus tõlge on kasutanud ainult üht, iga jumala asja kui kontrolli üle) saab läbi, rõõmustan enneargu, et tore, aga siis näen, et minu ettekujutus, et veel on ainult 20 lk, on vale, sest veel on 50 lk.

* * *

Õhtul küsib Eesti telefon, et sisemälu on peaaegu täis, kas ekspordime asju mälukaardile. Ütlen, et jah, ja peagi ütleb telefon, et 10 rakendusest üks ei teisaldunud. Varsti peale seda ütleb, et kasutusliides on lõpetanud töötamise. Väike rakendus, kas pole, aga mida teeb telefon ilma kasutusliideseta? – Paljugi (nt suhtleb tugijaamaga ja WiFiga), aga kasutaja ei näe. Aga nagu ütles üks anonüümseks jäetav arvutiinimene, et mida ta teeks, kui ei saaks guugeldada, ja nüüdisaegne vanasõna ütleks, et „kus häda kõige suurem, seal Google kõige lähem”, leian teise telefoni kaudu peagi, et ühelt poolt sarnaneb seisund Z3 vigurile sudden death, ja võin järeldada, et olen õnnelik, et see Z3 tuntud häda tabas minu eksemplari alles kahe aasta ja mitte juba kahe nädala pärast. Google soovitab järjest läbi proovida kuus või seitse lahendust, millest viimane ja kõige kindlam on viia telefon Sony keskusse, mis selgub olevat töölt veerand tunni kaugusel, kohe aiapoe taga.

Proovin igasugu resette (täpselt enam ei mäleta, mis järjekorras, aga mitut mitu korda): voolulülitist, täielikku väljalülitamist ja veerandtunnist ootamist, resetinupust (ega ma mäleta, kus see on), kõvemaks-nuppu koos voolunupuga, aga ei midagi peale selle, et nähtavasti tühjendab mingi vigur aku ja aku hakkab laadima. Nippide peale telefon küll käivitub normaalselt, aga ajal, mil oleks vaja avada ekraan, hakkab kasutusliides jälle mittetööle ja pilt kaob või hakkab kergelt hüplema veateade.

Lõpuks õnnestub umbes viienda nipi proovimisel (voolunupp all, käivitumisel sõtkuda vaiksemaks-nuppu) saada telefon käivituma turvarežiimi, kus pääseb juurde seadete menüüle, kust teen siis sellise drastilise asja nagu tehasereseti. Enne küsib telefon, kas varundame kõik asjad (rakendused ja meedia), vastan jah (ma alles ükspäe kopisin kõik fotod ära). Siis käivitub telefon uuesti, nagu täiesti uus telefon, isegi ekraani ülaserv töötab jälle normaalselt. Teisest telefonist ja Google’i kontolt saab varundatud asjad kätte (isegi pildid saab). Sedapuhku olen igasugu rakendustega muidugi ettevaatlikum.

(Hilisem täiendus: ekraani ülaserv lõpetas peagi töötamise taas ning augustis läks rikki ka ekraani alaserv. Viimases on – kes ei tea – kolm nuppu, millega pääseb avatud rakendusest välja või millega saab vahetada avatud rakenduste vahel. Ekraani ülaserva mittetöötamisest eriti kahju ei ole, sest telefoni keeramisel külili kolib kuva ülaserv ekraani muidu külgserva, aga alaserva nupud jäävad edasi vanasse kohta. Mõneti parandab asja kindarežiim, tagasinuppu vaikselt toksides võib nii 50. korraga see töötadagi. Üldiselt saab rakendustest välja telefoni välja lülitades; uuesti käivitub ilma avatud rakendusteta. Leian, et Z3 Compacti ekraani saab vahetada, aga enne hooldusse viimist tuleb aktiveerida panga koodirakendus ka siinmaises telefonis. Praegu pääsen Eesti pangakontole juurde ainult koodirakendusega, mis on Eesti telefonis. Nagu saad peagi teada, kallis lugeja, jukerdas juuli keskel siinmaine telefon (selle mälu sai alatihti täis ja telefon hangus, mil tark kasutaja lihtsalt ootab kannatlikult, sest see vähemalt ei tee asja hullemaks), aga Eestis-käiguga, mil peamist vatti sai teine telefon, olukord taltus. Põhjus selgus olevat mustmiljon avatud rakendust: nii lihtne on ju uus avada, jättes lahti ka eelmise. Nüüd ikka sulgen ka mõnikord.)

11.7.17

T, 3731. päev: taastan fotoarhiivi

Fotoarhiivi taastamisel on selgunud, et päris kõiki uuemaid faile ka ikka alles ei ole. X 2016 Hamburgist puuduvad näiteks algupärased failid, mis olid 4 GB SD-kaardil nr IV. Need katsid küll ainult neli päeva (4.–7. X 2016), aga teisalt oli neid üle 400 ning teemadeks tagumine pool südalinna esmamuljest (Speicherstadt), mudelraudtee, sadamaekskursioon, meremuuseum, pool linnamuuseumi, millest küll on alles rohkesti algupäraseid eksporte ja loodetavasti enamikust ka eelvaated. Et pärast 8 GB kaardi nr III (V – 4. X 2016) hooletut heitmist kotti lebas see seal rahus kuni eelmise esmaspäevani, ei olnud ma leidnud seda üles, seega eelmisel Eestis-käigul aprillis, pärast 8 GB kaardi nr V täitumist vormindasin eelmise vanema kaardi, sellesinatse nr IV ja olen võtnud sellele uuemaid fotosid. Teisalt tore, et see ei olnud nr III, kus on fotosid esiteks kaks korda rohkem ja teiseks V 2016 E võetud sugulase laenatud fotode ümberpildistused, mille järeltöötlus oli alles pooleli, osalt seetõttu, et osa fotosid hiljem skannisin ja puudus täpne järg, mis fotod on olemas ka skannina (skann on kvaliteetsem).

10.7.17

E, 3730. päev: Idioticon

Et täna paljust muust kirjutada ei ole, meenutan mai lõpus läbi saadud iidsõnastikku „Idioticon Hamburgense” (2. tr, 1755; Saksa Wikipedia artikli link; raamatu enda link: Google Books). (Loe: olen lõpuks välja nuputanud, kuidas saab märkmed telefonist siia blogisse ilma neid ümber tippimata. Sõnaseletus: idioticon ‘murdesõnastik’ < grc ἴδιος ‘omapära’.)

Märkmed algavad sõnastiku 100. leheküljest, alles siis hakkasin leide ära kopima.

Leiud jagunevad kolmeks rühmaks:
  • Tõlkeväljendid
  • Oletatavad laensõnad – sõnastikus on alamsaksa keele Hamburgi ja Ditmarscheni (Ditmarsche) murre XVIII saj keskelt, varasemast ajast kui vanim sõnastik, mida kasutati möödunud aastal ilmunud sõnastikus „Alamsaksa laensõnad eesti keeles” (link).
  • Muu: loomanimetused, huvitavad väljendid, kõnekäänud ja vanasõnad.
IH tekst on kopitud tuvastatud tekstist, kus on tuvastusvigu, mida olen üritanud parandada(nt silbi alguses kasutati fraktuurkirjas s-tähe asemel tähte ſ, mida sageli on tuvastatud f-täheks; u-tähe kohal oli kriips, mida sageli on tuvastatud ü-ks; ligatuuri „⁊c.” (et cetera, krõnks ⁊ tähendas ladina keeli et) on tuvastatud kuidas kunagi; poolitused on muutunud kord sõnavaheks, kord sidekriipsuks, kord üldse kadunud; fraktuurkirja suurtähtedega on tuvastamisel üks suur susserpusser). „z.E.” tähendab ‘zum Exemplis’ (‘näiteks’, tänapäevase z.B. asemel, ‘zum Beispiel’), lühend M. tähendab II trükki täiendanud kaasautorit, lühend it. juhatab sisse väljendi.

Lühendid mu kommentaarides: ASL – „Alamsaksa laensõnad eesti keeles”; EES – „Eesti etümoloogiasõnaraamat”; en – inglise keel; fi – soome keel; gml – keskalamsaksa keel; grc – vanakreeka keel; la – ladina keel; sv – rootsi keel.

Ja nüüd siis märkmed ise.
  • S. 36: Holt updohn ‘metsa üles töötama’ (Holt (de: Holz) ‘teatud mets’, up/op (de: auf, en: up) ’üles’, dohn (de: tun, en: to do) ’tegema, töötama’ > metsa üles töötama
  • S. 49: Dutten, Düttjen ‘tatt’ (IH: Dutten, Düttjen, it. Budden: Mucus e naribus infantum prominens ac pendulus. (väikelapse ninast pendeldav lima)) > tatt (ASL-is ei ole. EES: ƒƒ„läänemeresoome tüvi”, algne tähendus olevat [limane] seen, sest soome keeli on tatti puravik. Aga puravik nüüd mõni limane seen! Ei usu.)
  • S. 100: under de Hülle kamen ‘tanu alla saama’ (sama saksa keeles)
  • S. 111–112: kasten ‘ristima’ (vrd fi: kastaa ‘ristima’) > kastma? (ASL-is ei ole. EES: „Soome-ugri tüvi.”)
  • S. 112: Kate (IH: Bauer-Häuslein (talupojamajake).) > kate, katus? (ASL-is, EES-is ei ole.)
  • S. 112(?): Katt ‘kass’. Kõnekäänd he hett eenen Kopp als eene Kloster-Katt ‘tal on pea nagu kloostrikassil’ (ta on puupea).
  • S. 112: keddeln ‘kõdistama’ (ASL-is ei ole. EES: „läänemeresoome tüvi”.)
  • S. 114: kyken (IH: gucken, ſehen (vaatama, nägema), Holl. kyken. […] Kyk in de Kök: ein Mann, der immer Acht giebt, was beym Heerde und in der Küche vorgehet (mees, kes alati jälgib, mis toimub kolde ääres ja köögis – seega ei tähenda Tallinna suure suurtükitorni nimi käsku „Vaata kööki!”, vaid hoopis nimetust „Köökivaataja”!). (ASL-is on, kiikama < kiken, aga Kiek in de Köki seletuseta.)
  • S. 116: Kinjees (< Kind Jesus) ‘jõulukink’. (Äkki tuleb sõna kink siit? ASL-i arvates tuleb sõnast Schenke ‘kink’, aga siis toimunuks häälikumuutus e > i – kas see on võimalik, peab vaatama muudest laensõnadest, ma eesti häälikumuutuse teooriat ei tea.)
  • S. 118: Kladde 1. ‘sodi’, 2. ‘mustand’, 3. ‘sodivihik’ > klade. (ASL-is, EES-is ei ole.)
  • S. 130: vanasõna Wor de Klokke van Ledder is, un de Knepel een Voß-Swantz dar hört man de Släge nich wyt ‘kui kell on nahast ja tilaks on rebasesaba, ei kosta löögid kaugele’ (meelitajate kohta, kelle kiidujutt ei tee midagi paremaks).
  • S. 138: kõnekäänd He weet dar ſo veel af as de Krey vam Sünndage ‘ta teab sellest sama palju kui vares pühapäevast’.
  • S. 140: de Krölle (< Krökel) (IH seletab: Falte, Bruch (volt, rebend): plica, ruga, wird nur vom unförmlichen gebraucht. Krökeln vorn Kopp (kortsud otsaees): Runzeln auf der Stirne. Krökel im Booke: gebrochene Blätter, oder eingeſchlagene Ecken (raamatus katkised lehed või sissevolditud nurgad).) > krõll (teatud väike kuljus). (ASL-is ei ole. EES: < baltisaksa Krelle.)
  • S. 140: Kroos (IH seletab: Krug, Krus, irdenes Trinck-Geſchirr mit einem Schlag-Deckel (liigendkaanega savist jooginõu): cantharus argillaceus cum operculo: Belg. Kroer. Gall. Cruche. (Dan. et Kruus. G.) Die Griechen haben faſt daſſelbe Wort hrosos, welches Euſtachius dolmetſchet: keramegon kratera ‘fictilem craterem’.) > kruus (ASL: kruus < krûs)
  • S. 141: Kröſe (IH seletab: die inwendige Kerbe im Faſſe, wo der Boden eingekröſet oder eingefaſſet wird (soon, mille sisse käib tünnipõhi)) > kröös? (ASL-is, EES-is ei ole.)
  • S. 144: seletus, kuidas Hamburgis on kolme sorti püttseppi: Küper (või Kuper; teevad kaupmeestele hulgi), Böttcher (teevad igasugu väikesi asju) ja Kymer (teevad ainult suuri tünne, mille otsad ei ahene). IH: NB. In Hamburg unterſcheiden ſich Küper, die für Kauffleute ins groſſe arbeiten; Böttcher, die allerhand kleines Geräthe verfertigen; und Kymer, welche oben lit. K. beſchrieben worden. [S. 115: Kymer: ein Böttcher oder Faß-Binder, der nur groſſe Kübel und Gefäſſe machet, deren dicke Böden nicht abgeſchärffet und in die Stäbe eingekröſet, ſondern nur dicht angeſtoſſen werden.]
  • S. 145: lihtrahvalik ähvardus Jck will dy pedden, dat dy de Küte ſchall tom Halſe herutgahn ‘peksan sind nii, et sul tulevad soolikad kaelast välja’.
  • S. 146: Lake 1. ‘halvaks läinud liha- või heeringasoolvesi’ (IH: zergangenes Salz, Pekel, Brühe auf eingeſalzenem Fleiſche oder Fiſche, inſonderheit auf Heringen) > lake. (ASL-is ei ole. EES: < lakkuma (läänemeresoome tüvi).)
  • S. 147: vanasõna Deet lang hett de lett et lang hangen ‘kellel pikk on, laseb pikalt rippuda’ (IH: wer groſſe Mittel hat, der pflegt auch gern großzuthun (kellel on palju vahendeid, teeb meelsasti suuri asju)).
  • S. 147: Lakeband (IH: (Hr. M ſchreibt es Lagebank) groſſer Tölpel, langer und fauler Schlüngel (suur lollakas, pikk laiskvorst).) > lakekauss? (ASL-is, EES-is ei ole.)
  • S. 150: Lehe ‘vikatilüsi’ (IH: Senſe: falx mesſoria maior). Kahtlaselt sarnane sõna „lüsi” omastava käände vormile „löe”. (ASL-is, EES-is lütt ei ole.)
  • S. 157: Lurre […] 2. ‘vale’ (IH: falſches Vorgeben: figmentum malignum. Lahme Lurren: elende Lügen, da man nicht mit fortkommen kann, weil ſie gleichſam lahme Lenden, oder, wie man ſonſt zu ſagen pflegt, kurze Beine haben.) („Lurre” põhitähendus oli ‘reis’, „Lahme Lurren” tähendas kokku, et valel on lühikesed jalad.) > lurr? (ASL-is ei ole. EES: < lurisema (läänemeresoome tüvi).)
  • S. 158: Lüſeken-Knicker ‘täitapja’ (IH: der Daumen (pöial).) > täitapja (tõlkelaen)
  • S. 159: sõna „mädarõigas” päritolust – selle eeskujuks olnud saksa sõna (mille tänapäevane vorm saksa kirjakeeles on Meerrettich) esimene osa ei tähendanud algselt merd, vaid hobust (mära), sest sellega ravitud hobuseid, see on alles inglise nimetuses „horseraddish” (aga küllap muitsed rahvaetümoloogid eelistasid „mädarõigast” „märarõikale”): Mahr-Reddick; die Einfalt ſaget Mar-Etick(n) und vermeinetes Hoch-Teutſch gar fein zu nennen Meer Eſſig. Selbſt die Ober-Sachſen ſchreiben unrecht Meer-Rettich, als wüchſe er am Meere. Eigentlich heiſſt der Nahme ſo viel als Pferde-Rettich (von der Mähre, wie Marſchall, Marſtall ⁊c. alſo Marrettich, und nicht vom Meere. Angl. Horſeradiſh, weil dieſe Wurzel den Pferden heilſam iſt. M.) Belg. Maer-Radys: Raphanus ruſticanus, finapi Perſicum. Kilian. (ASL-is on rõigas ja märge, et „Medda Reijckas” oli eesti kirjakeeles olemas juba 1660.)
  • S. 164: vanasõna Dat kann nich miſſen, de veel drinckt, mutt veel p . . . ‘kes palju joob, see palju k…’
  • S. 164: Mödderſche ‘tädi’ (IH: Muhme. Vater- oder Mutter-Schweſter. In unſerer Nachbarſchaft ſagt man Medder, und ſelbiges bedeutet auch Cousine.) Vrd vanim säilinud eestikeelne kiri (XVI saj I p), mis algab tervitusega „Mu armes moder” (vana kirjakeele korpus: link).
  • S. 165: Moor ‘ema’ (IH: Mutter. Zuſammen gezogen aus Moder, wie Vaar aus Vader. Zwar höret man dieſes Wort faſt einzig unter den Bauren (tulnud samamoodi sõnast Moder nagu sõna Vaar sõnast Vader (isa); seda kasutavad peaaegu ainult talupojad).) > moor. (ASL-is ei ole. EES: < sv: mor ‘ema’. Aga sellest, et sama oli kunagi ka alamsaksa keeles, võib oletada, et see võis eesti keelde tulla ka varem, alamsaksa keelest, mitte alles Rootsi ajal rootsi keelest.)
  • S. 166: Moos ‘moos’ (IH: Muus, Gemüſe: pulpa. Brodt-Moos, Appel-Moos ⁊c). (ASL-is on, moos < gml: môs.)
  • S. 167: Mudde ‘muda, paks pori’ (IH: Made, Schlamm, dicker Koth. Jn de Mudde pedden: ins ſumpfige treten. muddig: wird gebraucht z.B. von einem Wege, der kothig iſt; von Waſſern und Geträncken, die unrein, dick und trübe ſind; vom Geſchmack der Fiſche, die aus ſchlammichten Waſſern kommen.(Esimene väljend on ‘porri astuma’, teine ‘mudane’ – öeldakse porise tee, sogase joogi või vee ning mudasest veest püütud kala maitse kohta.)) > muda (ASL-is ei ole, EES-is on, üks variant on seesama Mudde.)
  • S. 173: nehrig ‘kokkuhoidlik, kes ei jäta ühtki eelist kasutamata’ (IH: ſparſam, der nicht gern ein Vortheilchen fahren läſſet). > niru? (ASL-is ei ole. EES: „häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-saami tüvi”.)
  • S. 173: een Neſe-wys ‘ninatark’ (IH: ein Klügling)) > ninatark (tõlkelaen)
  • S. 174: Nibbe (IH: Schnabel (nokk)). > nibu (ASL-s on, nipp, nibu < gml: (s)nibbe.)
  • S. 175: nüſſeln (IH: (ss moll) zauderhaſtig arbeiten. Dar nüſſelt he all 2 Dage by; da hat er ſchon zweene Tage aufzugeacht (ta on juba kaks päeva ringi vahtinud). Nüſſeler: dem ſein Werck nicht von der Hand gehet (kobakäpp). Nüſſeley: Arbeit, womit nichts geſchaffet wird. (töö, millega ei tehta midagi) Conf. nöhlen.) — Tähenduselt ja häälduselt (pehme pikk s) sarnane sõnaga nussima tähenduses ‘ära rikkuma’.
  • S. 177: Een Ooge im Nakken hebben ‘silm kuklas’
  • S. 181: pattjen ‘paterdama’ (IH: treten, patſchen im naſſen oder kothigten (astuma, märjal või porisel teel plätsutama). > paterdama (ASL-is ei ole. EES: „häälikuliselt ajendatud tüvi”.)
  • S. 186: Piß-Lappen (IH: Wickel-Tuch für Kinder, die noch nicht trocken liegen können. (mähe lastele, kes teevad veel alla) > pissilapp (ASL-is ei ole. EES märgib sõna piss saksa päritolu.)
  • S. 187: Pläter-Taſche (IH: Plapper-Mühle: Plauder-Taſche) > jutupaunik (tõlkelaen)
  • S. 187: kõnekäänd Et regnet, dat et plattert ‘sajab nii, et plädiseb’
  • S. 202: Raa ‘raa’ (IH: Segel-Stange: Antenna. Raa-Segel: groſſes viereckigtes Haupt-Segel an der Quer-Stange des Maſtes. (raapuri, suur nelinurkne peapuri masti põikpuul) Holländ. Raa-Zeyl: wo von die groſſen See-Schiffe ſelbſt den Nahmen Raa-Segel führen, weil ſie ſich dadurch von andern Fahrzeugen, die etwa nur Gaffel-Maſten (malos furcatos) haben, unterſcheiden.) (ASL-is ja EES-is on, raa < gml: rā. Mereleksikon arvab sõna raa päritoluks hollandi ra; teisalt on hollandi keel arenenud alamsaksa keelest ja kokkupuude alamsaksa keelega oli eesti meremeestel varem – nt Tallinna keskaegsed mündrikud (paadimehed) olid traditsiooniliselt mittesakslased.)
  • S. 202: raden ‘raadama’ (IH: Uthraden: ausrotten, mit ſammt der Wurzel ausgraben, wie man den Bäumen und Büſchen thut, wo ein Land zu Acker oder Wieſen gemacht werden ſoll: exſcindere, eradicare. (koos juurtega eemaldama, nagu tehakse puude ja põõsastega, kui rajatakse uut põldu või heinamaad) > raadama (ASL-is ei ole. EES: vene päritolu, kirjakeelses tähenduses ka saksa sõna roden mõju.)
  • S. 205: Ramm 1. ‘jäär’ (IH: Bock: aries. Ramm-Block, womit man Pfäle einſtoſſet oder rammet: ab arierando. (millega taotakse või rammitakse sisse vaiu) > ramm (ramm : rammi). (ASL-is on, ramm < gml: ramme.)
  • S. 215: Rönne ‘renn’ (IH: Rinne, Dach-Rinne (katuserenn). > renn (ASL-is on, renn < gml: Renne.)
  • S. 216: Kluncker-Rave ‘ronk’ (usutavasti häälikulist päritolu)
  • S. 217: Rötte ‘rott’ (IH: Ratze. Rötten ſchilt man die Kinder und kleine Leute, die ſich mauſig machen. (ka laste ja väikeste vilgaste inimeste kohta) Z.E. Een lüttje Rött van’t Deeren: ein kleines Mädgen (väike rott tüdrukute hulgast, väike tüdruk). (Sprw. Man kann ſick up em ſo veel verlaten, als up eene doden Rött: er iſt eben ſo zuverläſſig, als eine todte Ratze. M.) (tema peale saab sama palju loota kui surnud roti peale, ta on sama vähe usaldatav kui surnud rott) Rötten-Kruut: Ratzen-Pulver (rotimürk). Von einem ſchlauen und verſchlagenen Menſchen heiſſet es: He is ſo ſchlimm as Rötten-Kruut. (kavala ja halva inimese kohta öeldakse: ta on sama kuri kui rotimürk).) (ASL-is on, rott < gml: Rotte.)
  • S. 217: Rulle ‘rull’(IH: it. Rull-Holt: bedeutet bey uns auch eine Walze, dergleichen man zum plätten, wie auch Laſten darauf fortzuſchieben, gebrauchet (rull, millel veeretakse plaate ja koormaid).) (ASL-is on, rull < gml: Rulle.)
  • S. 219: Ruten ‘aknaklaasid’ (IH: Fenſter-Scheiben: Carreaux. Dieſe waren in vorigen Zeiten geſchobene Vierecke. Unſere Glaſer nennen es Stuten-Ruten, von der Geſtalt eines bekannten ſo geformten Brodtes. Daher auch noch die Figur der Ruten oder Carreaux auf den Karten-Blättern(aknaklaasid, mis vanasti olid rombikujulised; Hamburgi klaasijad nimetavad aknaklaase teatud leiva kuju järgi ka täkurombideks, vrd ka kaardimast ruutu).) > ruut. (ASL-is on, ruut < gml: rute, viitega tänapäevasle saksa sõnale Raute ‘romb’ (aga IH-st nähtub, et XVIII saj on Rute tähendanud otseselt aknaruutu, mitte selle kujundit). EES: < sv: ruta; päritolu < gml: rute kohta arvab, et tüvevokaal u (ruut : ruudu) viitab, et laenatud on rootsi vana mitmusevorm ruter.)
  • S. 220: Ruum ‘ruum’ (IH: Raum) > ruum. (ASL-is on, ruum < gml: rûm.)
  • S. 223: Salm ‘psalm’ (IH: für Pſalm. Salm-Book: Pſalter (lauluraamat). He weet keenen Salm to ſingen: er weiß kein Lied zu ſingen. (ta ei oska ühtki laulu).) (ASL-is on, salm < gml: psalm < la: psalmus. IH-st nähtub, et p-häälik kadus XVIII sajandiks ka alamsaksa keeles endas. EES: < gml: salm, psalm < grc: psalmós.)
  • S. 225: Sauſt ‘puljong’ (IH: Brühe: ſauce) > soust. (ASL-is ei ole. EES: „vene murdest” – ei usu.)
  • S. 229: scheren ‘käärima (kerima, kangast)’. (ASL-is on.)
  • S. 231–232: schyren ‘küürima’ (ASL-is on, küürima < gml: schü̂ren.)
  • S. 237-238: Schorſteen ‘tulemüür, korsten’ (IH: Feuer-Mauer, Rauch-Fang. Ich bringe dieſes in unſerer Sprache unter das Stamm-Wort ſchoren, weil eine Feuer-Stäte nothwendig von Steinen, und von dem Haus-Gebäude, inſonderheit vom Holße, der Gefahr halber geſchoret oder abgeſondert ſeyn muß. (IH seletab, kuidas sõna tuleb sõnast schoren ‘eraldama’, sest tulekolle tuli muust hoonest eraldada kividega, eriti puitmajas.) (ASL-is on, korsten < gml: schor-stên.)
  • S. 238-239: Schörte 1. ‘vihmakeep’ 2. ‘pikk seelik’ (IH: Weiblicher Rock, der üm den halben Leib ge ſchürtzet wird, und bis auf die Füſſe hinab gehet. Was aber in Ober-Sachſen eine Schürze heiſſet, wird nur vor den Leibgebunden, und bey uns Plate oder Vörſchoot genennet. (pikk naisteseelik, Obersachsenis nimetatakse sedasi põlle, mis Hamburgis on Plate või Vörschoot) […] Dieſe Tracht iſt nicht für Kinder. Deswegen heiſſet es von einem Mädgen, wann man ſagen will, daß ſie ſchon 15 oder 16 Jahre alt geworden: ſe geit all mit Schört (lapsed seda ei kanna, 15–16-aastase neiu kohta öeldakse, et ta käib juba kördiga).) > kört. (ASL-is on, kört < gml: schorte, viitega tähendusele ‘põll’. Aga IH-st nähtub, et seeliku tähendus oli sellel olemas ka vähemalt Hamburgis. EES: < gml: schorte ‘põll; alusseelik’.)
  • S. 241: schrapen ‘kraapima’ (ASL-is on.)
  • S. 242: Schruve ‘kruvi’ (ASL-is on.)
  • S. 243: schulen ‘salaja kuulama’. Sarnane sõnaga kuulama, mis ometigi peaks olema vana soomeugri tüvi.
  • S. 246: Schur (Skuur) ‘kuur’. IH räägib seosest alamsaksi sõnaga Schüne ‘küün’. (ASL-is on, kuur < gml: schûr, mille tähenduseks ütleb ka küüni. Ka sõna küün on alamsaksa päritolu, ASL-i järgi küün < gml: schü̂ne.)
  • S. 247: ſchüren ‘küürima, hõõruma’ (IH: ſcheuren, reiben. Sick woran ſchüren: ſich an etwas reiben (ennast millegi vastu hõõruma). In unſern Haushaltungen aber heiſſet ſchüren eigentlich ein naſſes bürſten oder reinigen, z. E. de Finſter ſchüren, de Dehle ſchüren ⁊c (Hamburgis öeldakse schüren niiske harjamise või puhastamise kohta, nt akende, põranda kohta). kort up ſchüren, d.i. ohne viel Waſſer anzugieſſen (vähese veega küürima). Schür-Wyver: Weiber, die zum ſcheuren gebraucht werden (naised, kes küürivad). > küürima. (ASL-is on.)
  • S. 249: Schuvuth ‘öökull’ (IH: Nacht-Eule. Daß die Franzoſen aus Kautz - chouette, und hinwiederüm die Teutſchen aus chouette Schuwuth gemacht haben ſollten, überlaſſe ich dem Hn. Wachtero zu gläuben. Wir haben inzwiſchen die Redens-Art: Je geit as een Schuvuth: er gehet armſälig und lumpichtgekleidet. Vielleicht, weil die Eule ein häßlicher Vogel iſt, und wir auch ſonſt eine Perſon, die mit verworrenen Haaren gehet, zu nennen pflegen eene ruge Uhle.) IH koostaja päris ei usu, et sõna tuleks prantsuse sõnast chouette, mis omakorda tuleb saksa sõnast Kauz, aga mainib kõnekäändu „nagu öökull” (vaene ja kaltsudes), mis ilmselt tuleb sellest, et öökull on kole, ja kui inimesel on juuksed sassis, öeldakse tema kohta „sassis öökull”.
  • S. 261: Slengels ‘kaevurakked, luugi-, trepipiirded; kandepalk’. (IH: Rand oder Rahme, womit man an der Erden die Oeffnungen der Brunnen, Luken, Keller- und Waſſer-Treppen einfaſſet. Auch nennet man alſo die groſſen dicken Bohlen, die unter der Grund-Mauer auf die einge rammeten Pfäle geleget werden.) > leng (ASL-is on.)
  • S. 268: ſmoren, it.verſmoren ‘lämmatama; aurutama’ (IH: (einige ſagen auch ſmurten und verſmurten): erſticken, dämpfen, die Luft benehmen. Wird ſo wol neutraliter als actiue gebraucht. Z. E. een Kind verſmoren: ein Kind erſticken; und: hyr ſchull man verſmoren: hier mögte man erſticken (lämbe). Smoren heiſſet auch in bedecktem Tiegel braten, da nehmlich keine Luft hinein kommen, und die Krafft der Speiſe nicht verdünſten kann (kinnises nõus praadima). (Anglo-Sax. ſmoran: ſuffocare. G.) Smor-Putt: Brat-Tiegel.) > moorima (ASL-is on.)
  • S. 275: vanasõna Wor de Hund den Putt apen findt dar ſleit he de Snut in ‘kus koer lahtise nõu leiab, sinna koonu sisse pistab’ (mis ripakil, see ära).
  • S. 277: Söge ‘emis’ (IH: Sau, Mutter Schwein: ſcrofa true. Daher die weiblichen Schelt Worte: fuule Söge: faule Sau. Schöl-Söge: Plauder-Metze ⁊c. Sprw. He kummt daran, as de Söge int Juden-Huus: er iſt da ſchlecht willkommen.)
  • S. 295: Stryk-Eiſern ‘triikraud’ (IH: Biegel-Eiſen) > triikraud (tõlkelaen)
  • S. 305: Tarrel ‘kuubik’ (IH: Würffel). > tare? (ASL-is ei ole; EES viitab saksa päritolu võimalusele, arvates allikaks sõna darre ‘viljakuivati’.)
  • S. 305: Tarve ‘nisu’ (IH: Weizen). Sarnane eesti sõna tarve on küll nähtavasti laenatud 1900. a paiku soome keelest, aga noh.
  • S. 305: Tegen ‘kümnis’ > tegema? (EES: indoeuroopa päritolu.)
  • S. 306: Telge ‘oks’ (IH: Zweig) > telg (EES: pakub päritoluks mitu oksa tähendavat germaani sõna, alamsaksa sõna Telge mitte.)
  • S. 308: Tonna, dim. Tünneke ‘tünn’ > tünn. (EES: < gml: tunne, tonn.)
  • S. 314: Tripp, trapp, trull > trips-traps-trull. IH seletuse järgi oli mänguväljal üheksa nulli, mida mõlemad mängijad ühendasid kriipsudega, ja kaotas see, kellel enam joone jaoks ruumi ei olnud: ein Spiel der Kinder, welches ſie auch nennen Van den to den; wann ſie nehmlich neun Nullen ſolcher geſtalt hinſchreiben, wie die Kegel pflegen geſetzt zu werden. Da denn der eine allemahl zwo Nullen, die ihm der andere anweiſet, mit einem Strich zuſammen fügen muß, bis alle aneinander hangen. Wenn nun die ſes nicht geſchehen kann, ohne einen andern Strich durch zuſchneiden, ſo hat der Strichmacher verlohren.
  • S. 315: Trumm ‘trumm’ (ASL-is ja EES-is on, trumm < gml: trumme. IH-st nähtub, et XVIII sajandiks oli vorm Trumm olemas ka alamsaksa keeles endas.)
  • S. 329: Wabbeln ‘vabisemine’ (IH: bedeutet die Bewegung eines Cörpers, der fett oder weich und ſchlotterig iſt. Alſo wabbelt ein dicker feiſter Menſch, wann er gehet: item es wabbelt eine zähe Feuchtigkeit im bewegten Gefäſſe) > vabisema. (EES: „läänemeresoome tüvi”.)
  • S. 329: Wacht ‘vaht (vaht : vahi)’ > vaht. (EES-is on.)
  • S. 330: wachten 1. ‘vahtima (ootama)’
  • S. 330: Waddike it. Wattke ‘vadak’ (IH: Molcken: ſerum lactis. it. das wäſſerichte in der Butter, wenn ſie nicht gnug ausgearbeitet worden). > vadak. (EES: „tundmatu päritoluga tüvi”. Aga IH seletus viitab, et see tuleb alamsaksa keelest ja samast vanasaksi tüvest kui inglise water ‘vesi’ – meenutagem, et inglise keel põlvneb keeltest, mida räägiti Põhjamere rannikul umbes Taani ja Hollandi vahel ning mis toodi Inglismaale rahvasterändamise ajal varakeskajal.)
  • S. 332: wahren 1. ‘kestma’ (IH: währen, dauren. Sprw. Et wahret nich lange, dat arme Lüde wat heft: armer Leute Mittel halten nicht lange vor (vaesel saab kiiresti otsa). Wat lange wahret, ward god (‘mis kaua kestab, on hea’): gut Ding will Weile haben (häid asju peab ootama)). > väärima? (EES-is ei ole.)
  • S. 342: Wyſe: 1. ‘viis (teguviis)’ (IH: Weiſe: mos, conſuetudo. As een Wyſe is: gut, rechtſchaffen. Een Kerel as een Wyſe is: ein braver Kerl. Jnde Wyſe kamen: gewohnt werden. Se kummt mit em in de Wyſe: ſie lernet ſich in ihn ſchicken.) 2. ‘viis (meloodia)’ (IH: Melodey, Sang-Weiſe. Na de Wyſe: im Thon. Metaphor. Dar geit ene hoge Wyſe up: das läſſt ſich ſo leicht nicht thun; it. das iſt ein ſtolzes Anmuthen.) > viis (viis : viisi). (EES-is on.)
  • S. 352: Zippel ‘sibul’ (IH: Zwiebel, Zipolle: cepe). (EES: < gml: sipolla, zipolle.)
  • S. 360: Duumkrafft ‘tungraud’ (IH: Hand-Winde: pancratium. Iſt ein bekanntes Hebe-Zeug, vermittelſt einer Schraube ohne Ende. Man nennet es auch eine Wagen-Winde, weil es beym ſchweren Fuhr-Wercke unentbehr lich, üm damit den Wagen wieder zu heben, wenn er etwa zu tieff eingeſuncken, oder gar ümgeſchlagen. > tungraud. (ASL-is on.)
  • S. 360: Eekerken ‘orav’ (IH: Eichhörnlein. (Sprw. He hett et im Munde, as dat Eekerken im Schwantze (‘suu nagu oravasaba’): groſſe Worte und weiter nichts (tühjad sõnad) M.)
  • S. 384: Stohl ‘tool’ > tool. (ASL-is on.)
Siinkohal saab raamat Hamburgi murde läbi ja jõuab Ditmarscheni murdeni (Ditmarschen on Hamburgi külje all Elbest põhja pool), mille üldosas on kohe kaks huvitavat asja: kust on tulnud eesti lik- ja ke-liide:
  • S. 398: Inſonderheit thut dieſes das lich, am Ende der Bey- und Neben-Wörter, daes lick ausgeſprochen wird. Z.E. ärgerlich, argerlick; bürgerlich, börgerlick; gröblich, grövlick; ſterblich, ſtarflick ⁊c. (Omadus- ja määrsõnade liide, mis saksa keeles on -lich, hääldus alamsaksa murretes -lick.) > lik-liide
  • S. 398: Am gemeineſten aber machen wir die Verkleinerung durch ke und ken, wie die Hoch-Teutſchen durch chen. (Deminitiivi liide, mis saksa keeles on -chen, oli alamsaksa murretes -ke ja -ken.) > ke-liide
Ja edasi ditmarscheni murde sõnastiku juurde:
  • S. 418: Neſtkuk ‘pesatibu’ (IH: das letzte Küchlein, das aus dem Ey kömmt, und aus dem Neſte hervorkuckt. Das zuletzt gebohrne Kind heiſſet auch Neſtkuk; und wer des Morgens am ſpäteſten aufſtehet, wird ebenfalls Neſtkuk genannt. (Neſtküken ſind bey uns die kleinen Küchlein, die noch bey der Henne unterkriechen. Metaphorice iſt ein Neſtküfen ein Zärtling, der noch nicht hinterm Ofen hervor geweſen, und ſich noch keinen ſauren Wind üm die Ohren wehen laſſen.) (Viimane kooruv tibu, ka noorim laps, samuti hommikul viimasena ärkaja. Piltlikult ka hellik.)
  • S. 420: Penn ‘ritv’ (IH: Döhr-Penn: ein hölzerner Riegel.) > penn ‘õrs’ (ASL-is on, penn < gml: bent)
  • S. 421: Rabbeln ‘vaevaliselt edasi liikuma’ (IH: ſich bemühen fortzukommen. Wenn z. E. ein Pferd auf einem kothigten Wege tieff hineinfällt, und ſich heraushelffen will, ſo rabbelt dat Peerd (näiteks nagu hobune sügavas poris).) > rabelema? (ASL-is ei ole, ES: < rabama (läänemeresoome tüvi) või muu laen.)
  • S. 421: Regel heiſſet die Stelle, wo der Kuh-Hirte des Mittags die Kühe zuſammen treibet, wann ſie ſollen gemolcken werden. (Sõna Regel ‘reegel’ päritolust: nii nimetati aedikut, kuhu aeti lehmad lõunaks lüpsile.)
  • S. 433: Schüffel ‘kühvel’ > kühvel (ASL-is on. ES: kühvel < alamsaksa schuffel)
  • S. 434: Sluffen ‘suss’ > tuhvel? (ASL: tuhvel < gml: tuffele; ES: tuhvel < alamsaksa tuffel)
Ja kõige lõpuks on räägitud iidsõnastikust Vocabularius Theutonista (1475–1477), kus on selline sõnaseletus:
  • S. 444: Blyd, Blide: Kriegeriſch Werffzeug: balliſta.
Nagu teada, on Henriku Liivimaa kroonika üks mõistatusi, et Henrik eristab kahesuguseid heitemasinaid, mida ta nimetab masinateks ja paterellideks (nt taanlaste 1222. a linnuse piiramisel Saaremaal, HCL XXVI:3), mida süvendab, et paterelle eriti kuskil mujal allikates nagu ei mainita ja mille olemus on seega täpsemalt teadmata. Arvatud on kopaga heitemasinaid, sest paterellid heitsid 1224 Tartus tulepotte ja hõõguvat rauda, mida blide heitekotist on raske uskuda, aga seda, kuidas neid sai heita ka blidega, seletatavat ühes hiljutises HCL-teemalises oopuses; see raamat on olemas Google’i raamatutes, mul on riiulis ka paberil, aga ei ole lugenud. Mul on arusaam, et Henrik nimetas masinaks kooguga heitemasinat, võib-olla üht suurt, mis ilmus HCL XXI:5 ja mida veeti piiramiselt piiramisele ja mida edukalt kasutati näiteks Viljandi teisel piiramisel. Võimatu ei ole, et see oli juba vastukaaluga heitemasin, võib-olla isegi liikuva vastukaaluga, mida siis Euroopas juba oli. Henrik nimetab ballistadeks ambe. Heitemasinaid oli Rooma ajal ja keskajal Euroopas kolme põhiliiki: kooguga (nööridest tõmmatav, liikumatu ja liikuva vastukaaluga, saksa Blide), kopaga (Rooma onager, saksa Mangonel) ja suure ammu taoline ballista, millega roomlased heitsid teibataolisi suuri nooli. Eri keeltes on neil eri nimetused ja asjavärk on üldiselt nii segane, et HCL-i soome tõlkijad eri heitemasinaid ei eristanud ja nimetasid ka ambe ballistadeks.

Nii et mu arust on blide blide ja ballista ballista ning nagu imelik nagu, et vana sõnastik seletab üht teisega!

9.7.17

P, 3729. päev: tirts

Kui õhtul koertega jalutama lähen, jalutab majaukse ees kaldtee käsipuul igavesti pirakas rohutirts (Tettigonia viridissima). Õngitsen ta taskurätile ja viin (hoolikalt jälgides, et ta lõuad oleksid mu sõrmist võimalikult kaugel) ehitusplatsi äärde, et keegi talle peale ei astuks.

8.7.17

L, 3728. päev: while you were shopping

Naaberlinnas, mul on 2 h aega, mille otsustan veeta kesklinna lääneosas konnates (muidugi osaliselt ka päikese suuna ja õhutemperatuuri tõttu: praegu on igas suunas veel varjupoolseid tänavakülgi, aga varsti enam mitte). Näen imelisi asju:
  • nool, et vasakul on valged isad
  • Pauluse kirik, mis on väljast väga peen romaani, aga tegelikult ehitatud 1907
  • ühe endise (kuni Prantsuse revolutsioonini) kloostri, praeguse vanadekodu ees üle tänava on meeldetuletus, et jooma peab ikka ka, pildil õlleklaas
Koleda asja nimega Transport Offensive ja sõjajärgse taastamise sporaadilisuse tõttu – majandusime ajal hävis arheoloogilist ollust rohkem kui sõja ajal, mil hävis kolmandik linna ja hoonetest 41% – on stiilide üleminek üsna järsk, näiteks on plekist maja, siis barokkmaja, siis kostab tahmunud nurgakõrtsist Peter Gabrieli ja Kate Bushi duett Don’t Give Up, siis näeb hiinlaste meeliskohas rohkesti tänaval pildstavaid hiinlasi.

Kuumuse tõttu ei hakka pikemalt rändlema, hindan jõu- ja ajavarusid ning käin südalinna lõunaservas, kus on fotogeenilised sünagoog ja XVI saj rondeel (eelmisest üle tänava), kuhu ma kunagi sattunud ei ole.

Siis pliiatsipood, aga joonestuspliiatseid neil ei ole (mul tuli ükspäe meelde, et mul oli muiste mudeleid ehitades järjestikku kaks lihtsamat ja üks keskmiselt keerukas Rotringi tušipliiats, viimase leidsin juhuslikult nüüd juulis Eestist, aga paraku on see oma 16 a kuivanud ja kardetavasti enam ei tööta; enam selliseid lihtsaid ei tehta ja poodides ei müüda tuši-joonestuspliiatseid üldse).
 
Siis 7 minutiga kiirmarss tagasi ja Kella kõrts, kus on kohal parimad, laupäevased teenindajad, kes meid hästi tunnevad.

7.7.17

R, 3727. päev: arsti juures

Tööl; päeval arsti juures, tahan saada enne puhkust nii lihtsat asja nagu puukentsefaliidi vastast vaktsineerimist. Siinkandis, mis ei ole endeemiline piirkond, ei ole asi üldse lihtne: saan retsepti, et mingu ma apteeki (apteegis peab võib-olla selle tellima), tulgu siis annusega tema juurde, tema süstib. Vana vaktsineerimine tehti 2009, kaks korda; järgmiseks korraks uurib ta järele, kas tuleb alustada uut kuuri või saab manustada kolmanda eelmistele lisaks (neljandast pidavat saama eluaegse immuunsuse). (Ette rutates öeldagu, et apteegis selgus hiljem, et retsepti vaktsiini enam ei toodeta, ja et enne jõudis puhkus endeemilises piirkonnas kohale, viibisin seal siis vältides pikka rohtu kui tuld, paiguti püksisääred sokkis, sokid troopilisest tõrjeainest lehkamas, igal õhtul oli puugikontroll ja iga sääsehammustustki jälgisin suurima kahtlusega.)

6.7.17

N, 3726. päev: raamat tarviline vara

Loen bussiraamatuna kaheköitelist muusikaajalugu (kumbki köide on eri väljaandest, formaat on veidi erinev, midagi vahelt nagu puudu või üle ei ole), järg on kaugel teises köites. Varem ma muusikaajaloost süstemaatiliselt lugenud ei ole, ega. Alguses üldosa, kust saab teada, kuidas ükski pill häält teeb, kuidas seda häälestatakse, mis seal sees on ja kuidas see tekkis; edasi aegade algusest peale üksipulgi järgemööda. Väga põnev: saan näiteks teada, miks on harfil pööraselt palju pedaale (iga tooni kõrguse tõstmiseks-langetamiseks pooltooni võrra), et Leonardo da Vinci isa oli sajandi kuulsaim Itaalia lautomängija, et Vana-Egiptuse muusika oli umbes nagu heksatoonika (sest keelpillide piltidel on alati kuuega jaguv arv keeli) ja keelpillimuusika mitmehäälne (sest seda mängitakse pildil alati kahe käega), et vanad kreeklased tundsid omalaadset noodikirja, millega nad ka õpetasid muusikat, et suur trumm tuli türklaste kaudu Euroopasse alles XVIII saj, bassisaade tuli üldiselt barokis ja keskaja muusika oli võrlemisi hele tilulilu, et kuni elektroonika tulekuni ei leiutatud mitu tuhat aastat kardinaalselt uusi pillitüüpe, ja et kui Rootsi kuninganna Kristiina elas elu lõpupoole Roomas, oli tal üksvahe kapellmeistriks noor Alessandro Scarlatti.

Täna saan näiteks teada, et Mozartil oli „Võluflöödist” I vaatus juba valmis, kui Viinis esietendus peaaegu sama sisuga laulumäng Kaspar der Fagottist oder die Zauberzither, ainult et võluflöödi (Zauberflöte) asemel oli võlukannel (Zauberzither) – mis omakorda tuli sellest, et mõlemad teosed põhinesid samal lool, kaks aastat varem ilmunud Chr. M. Wielandi muinasjuturaamatu Dschinnistan jutustusel Lulu oder die Zauberflöte. I vaatust enam muutma ei hakatud, aga II vaatuse keskel pidavat tegelaste hoiak äkki muutuma: Öökuninganna muutub lahkest kurjaks, Sarastro kurjamist tarkusekehastuseks, kolm poissi teenivad algul pimedust, hiljem mõistust, Monostatos on algul nagu heade pool, pärast nagu pahade ning peategelased jalutavad rahulikult ühelt poolt teisele nagu ei oleks midagi juhtunud. Sedasi rääkivat teooria Bruchtheorie, mille vastu aga rääkivat teine teooria, et muinasloos ei olegi asjad alati loogilised.

5.7.17

K, 3725. päev: kole uni

Näen unes, kuidas kursuse täiesti ametlikust lõpust hoolimata pean kodutöid muudkui edasi parandama ja parandama.

4.7.17

T, 3724. päev: kool läbi

Kopin hommikul kummastki telefonist ära pildid ja muusika. Pilte, selgub, on sedavõrd vähe, et ma neid kustutanud suurt ei olegi, mis tähendab, et need on olemas kummagi telefoni algusaegadest peale (VII 2015 ja XII 2015). Novembrist 2016 teadsin olevat muidu 7 fotot, millest 2 olin võtnud fotokaga, aga nüüd on faile u 15.

Õhtul on kohvikus kirjandustunni lõpuüritus. Saame teada, et kursus enam ei jätku, aga see ei takista sotsiaalset läbikäimist ka edaspidi.

3.7.17

E, 3723. päev: kes ei otsi, leiab ka

Semestri viimane keeletund. Hakkan otsima kotist pliiatsit (mille heitsin sinna üsna hooletult nädal tagasi kirjalikul eksamil) ja mulle jääb kätte mälukaart. SD, 8 GB, peal number III. Ja ma mõistan kohe, mis see on: see on seal olnud oktoobrist saati ja seal peal on väikese fotoka fotod mõne kuu ajast kuni oktoobri keskpaigani, mida olin pidanud kadunuiks. Kodus selgub, et fotosid on kaardil 627, sh juuni ja juuli fotod, mis muidu on alles, aga ka maist E vanemate juures võetud vanade fotode ümberpildistused, millest mõni on hiljem skannitud, aga võib-olla mõni ei ole ja olnuks sedasi alles ainult eelvaatena.

Keelekool tunnistust enam ei anna, pidavat saama ise välja printida. Aga see ei ole enam see, nagu oleks teinud tunnistuse ise.

2.7.17

P, 3722. päev: laadal

Käime Paunvere põllumajanduslisel väljanäitusel, aga seekord õnneks ei ole sama ropp kuum kui kaks aastat tagasi (meie arvamused lahknevad, kui kuum siis oli, kas 34° või 37°). Seekord parte ei ole. Silitatavad koduloomad on kohe esimeses hoones, teeme mammutisarnaste eeslitega pilti. Pärast lehest näeme, et eile olid täpselt samadega teinud pilti ka kroonitud pead; tunneme kuninglikku hiilgust.

Seekordne plats ulatub kaugemale kui kaks aastat tagasi, üle jõe on pandud pontoonsild (asfalditaolised plaadid trossidega kinnitatud plekkplaatidel). Näeme lendavat hobust (ärakaranud õhupallina) ja puna-harksaba (55 mm on ikka kole lühike) ning kahtlustan, et kui taamal kõrguvas hoones on tõesti hullumaja kinnine osakond, võib nendes viibida ka meie endine joodiknaaber. (Joodiknaaberluse suhtes on tekkinud kahtlus, et see on umbes nagu allotroopne seisund, sest kui eelmine kadus, on tekkimas järgmine: nimelt on sinnapoole jõudsasti teel ka meie hullnaaber. Õnneks mitte suisa hüdraline seisund, et raiud ühe pea maha, tekib kolm asemele.)

Piltidele jääb mõni toredatest vestlevatest vanameestest, keda laadal on palju, ja ühtede kaunite kohalike hobuste taustal ka kohalikud lapsed, kellest üks väänab just samasugust kõnnakut kui BBC Seouli korrespondendi videokõnele sissemarssinud laps. Viimase koha lähedal näen ka oma keeleõpetajat ja ütlen ilusti tere; viimane tund ikkagi veel olemata ja hinne võib-olla panemata.

1.7.17

L, 3721. päev: kosmos!

Asteroidipäeva puhul korraldab naaberlinn raekojas ürituse, kus võib näha kuut astro- ja kosmonauti, sh seda, kes orbiidil esimest korda oksendas. Olen kohal 40 minutit varem, uks avatakse 1 minut varem, algus on mitu minutit hiljem. Et mainitud astronaudist on raamatus väga vähe ja peamiselt sellest, kuidas ta oli väikest viisi hipi, jääb raamat autogrammi tarvis kaasa võtmata (ega ma tea ka, kas Apollo-taadid neid enam annavadki).

Enne käime söömas, siis läheb E poodi, ma teen mööda vanalinna matkates aega parajaks. Sajab.

Õnneks ei ole mina ainus täiskasvanu, kes üritusele tahab minna, nii et teistel kõheldes tagaukse turvameestelt küsima minejate lähedal viibides võib kuulda, kuidas juhatatakse, et sisse saab peauksest ja küll see ka lahti tehakse. Inimesi koguneb saalitäis (saalist nii veerand on toole, ehk sadakond istet, pärast tuleb inimesi veel, praaegu kõik kohad on täis ja taga ukse juures seisab veel inimesi). Selgub, et asi on rohkem nagu lasteüritus, et algul räägib iga kohaletoodu, mida ta asteroidipäevast arvab ja kuidas lapsed tulevikus asteroididel kaevandavad, siis jaguneb töö sektsioonidesse ehk esinejad jagunevad saali otstesse, seisma siltide taha, kus on suures kirjas näiteks TEADLANE või ASTRONAUT. Ed Lu on tulnud mitte astronauditunkedes, vaid ülikonnas, ja ükski laps tema juurde ei lähe. Õigemini ei lähe lapsed üldse nende juurde, kes tunkedes ei ole, nii et ka Apollo-taat on rohkem nagu nende suurte inimeste piiramisrõngas, kellele nimi Apollo ka ütleb midagi. Taadi terasest sõnavõtust meenub muidugi asjaolu, et tema rühma keskmine IQ olnud 132.

30.6.17

R, 3720. päev: reede

Päeval poes ja kodus põrandat pesemas; pärastlõunal tuleb E. Št on viimase 16 päeva jooksul sittunud tuppa (kaks korda söögilaua alla, aga ülejäänud korrad ikka laiali keset tuba) 8 korda, kaks päeva kaks korda.

Internet kirjutab, et Lõuna-Aafrikas keelatakse ära usupõhised koolid, sest need ei ole laste suhtes õiglased.

29.6.17

N, 3719. päev: Siirdel oli õigus

Suuline eksam; tagasibussis on noor ema, kes harrastab kasvatusmeetodit „las laps nutab end tühjaks” seitse peatusevahet.

Tolmuimeja äkiline „katkiminek” kaks nädalat tagasi: tõmme on jah jube nõrk ja mootor huugab mis pöörane. Võtan toru küljest ja proovin, kas käib õhk läbi. Ei käi. Eemaldan toru küljest vooliku, tihendi külge on jäänud linnuheinu ja nendele kogunenud tihe tolmutropp, hea näitena, et filtrist filtreerib põhiliselt filterkook ehk filtrile kogunenud materjal.

Aga põrandapesuvedelik on otsas.

28.6.17

K, 3718. päev: Butters

Eile õhtul viimasel koerajalutusel paks äiksevihm, täna hommikul peas lehvivad lokid! Midagi umbes nagu „South Parki” Butters osas Marjorine pärast stiilimuutust.

Väikse, 290 fotoga I 2016 fotode kausta taastamine saab valmis. Seega on taastatud tervelt 1,8% vajalikust. Järgmiseks võtan ette II 2016, mille 214 fotost on säilinud 22 algse foto täissuuruses ekspordina (kus on metaandmetest olemas aeg, koht ja märksõnad). Eelvaadete ekstraktimiseks ettevalmistamisel tuleb lahti voltida kõik üksteise alla klapitud võtted. Ülejäänud fotodest (192) ekstraktib Lr 169, st kuvahõiveid tuleb teha 23. Seejuures selgub, et piltide tegemine hommikusest jalgsimatkast tööle 29. II 2016 on jäänud pooleli: albumis mõni on, aga eksporditud ei ole (nüüd märgin kohe albumi pealkirjas, kui on veel pooleli).

27.6.17

T, 3717. päev: viimane kirjandustund

Hommikuks on failid varundatud ja muidugi hakkan kohe proovima, mis see skript on ja mida teeb. Programmijupi lisamine suurde tarkvarra võib tunduda keerukas, aga asi on Adobe abifoorumi juhiste järgi tegelikult lihtne. Laadin skripti alla, pakin lahti, salvestan vajalikku kausta, sulgen ja taasavan Lr-i. Menüüs on nüüd abiteabest paremal uus pealkiri Scripts, valin I 2016 kausta taastamata pildid (247) ja klõpsan menüükohta, et ekstrakti eelvaated. Kausta ilmubki (palju kiiremini kui pilte endid eksportides) 169 faili (osadest seega mitte, aga ikkagi palju-palju parem kui kuvahõivetest), failinimes pildisuurus (mille saab ära …IrfanView funktsiooniga Batch Rename). Siis import, ajad, kohad, märksõnad. Muide, algselt jpg-failina olnud fotode (telefonipildid) importimisel aega, kohta ja märksõnu timmida ei ole vaja: imporditud uuel failil näitab Lr olevat metaandmete konflikti, tuleb ainult vajutada Ctrl-s, salvestab metaandmed Lr-st faili, faili kuupäev muutub võtteajaks. Isegi kaadrilõiget ja pildi kvaliteeditähiseid Lr mäletab, aga foto asendit mitte.

Kirjandustunnis olen ainus, õps üritab ette lugeda ühe Stefan Zweigi jutustuse, mida tihedas väljatrükis on 17 lk. Ligi poolteist tundi järjest loeb, kuulen, kuidas hääl väsib. Aga läbi ei saa, enne lõpeb tund. (Nagu nädala pärast kuuleme, oli see ajalooline viimane kirjandustund, sest keelekool kursust enam ei jätka.)

26.6.17

E, 3716. päev: skript

Ainult mulle teadaoleval ja praegu mäletamatul meetodil arvutan, et pikivahega 2 s ja kiirusega 50 km/h mahub sõidurajale tunnis sõitma 1575 sõiduautot (l = 4 m) ja 1200 bussi (l = 14 m). Kui sõiduautos on 1 inimene, teeb see 1575 in/h/rada, ja kui ülimalt progressivsel autojagamisel 4, 6300 in/h/rada. Bussiga teeks see sama palju siis, kui bussis oleks 4…5 reisijat. Aga kui bussis oleks 50 sõitjat, teeks see tunnis 60 000 in/rada.

* * *

Õhtul keelekursuse kirjalik eksam. Ma ei pane tähele, et esimest kuulamisharjutust öeldakse mängitatavat ainult korra, niisiis kirjutan üles ainult asjad, mida tabasin kohe, ja loodan teise korraga kuulata täpsemini. Teist korda aga ei tule; niisiis panen selles ülesandes puuduvad asjad tunde järgi, isegi kui eksamiülesannetes üldiselt loogika puudub.

* * *

Pilditaasterindelt selliseid uudiseid. Et noh eile õhtul alustasin kadunud piltide taastamist eelvaadete kuvahõivetest (I 2016, 290 fotot, säilinud algseid faile 0, säilinud eksporditud fotosid 0). Esimesed 10 ja nägin, et see hea oli (ligikaudu VGA-pildi suurused, aga ikka parem kui mitte midagi). Pilt kataloogis nii suureks kui saab, kuvahõive, salvestus õigesse kausta ja sama nimega kui algne foto, import Lr-i, aeg, koht ja märksõnad õigeks, lõpuks eemaldan algse, kadunud failiga pildi. Täna hommikul veel 33 (50 minutit), nii et vaatasin ka eelvaadete kaustadesse, et äkki on failid seal kuidagi selgesti kujutistena, saaks kopida kergemini. Muidugi ei ole; on palju alamkaustu ja nendes lugematu arv Lr-i andmebaasi faile. Eelvaadete kausta väärtust hoomates jätsin lauale sildi, et õhtul igaks juhuks kausta varundaksin. Õhtul siis varundangi ja märkan, et eelvaadete kausta juures (mida kuupäeva järgi on muudetud viimati täna – failita pildi kustutamine arhiivist eemaldab ja imporditud foto lisamine tekitab eelvaate) on ka teine eelvaadete kaust, pealkiri ja kuupäev viitab kataloogi remontimisele augustis 2015. Varundan mõlemad, selgub, et üks (ma ei näinud, kumb) on u 20 GB suur ja sisaldab üle 100 000 faili, teine u 45 GB ja selles on ligi 200 000 faili. Need jäävad kerima ööseks (ekraani valgus maha, must objektiivilapp kuvari ja kõvaketta tule ette).

Seega siis uurin algul Lr 4 käsiraamatust (seal nii peent asja ei ole) ja siis guugeldan, kas ligi kaks aastat läpaka kõvakettast ligi kolmandikul (!) laiutanud kausta saab kustutada, ja saan teada, et tõenäoliselt saab. Mõistes, et tegelikult on maailmas palju inimesi, kes kasutavad Lr-i ja sellega tekib probleeme, mida raamatus ei ole, guugldan ka märksõnu export Lightroom previews.

Ja teate, mida leian: see on võimalik. Lr-i arendajad on kirjutanud eelvaadete eksportimiseks spetsiaalse skripti, mis ekstraktib valitud pildi suurima eelvaate andmebaasist jpeg-failiks – see on just see, mida vajan!

25.6.17

P, 3715. päev: kadunud asjad ei ole kadunud ja mootoriga teater

Tuleb geniaalne mõte: äkki saab hävinud fotosid taastada Lr-i eelvaadetest? Need on alles. Selgub, et saabki, ligi VGA-suurustena, ainult et ropp aeg läheb (üle minuti foto kohta: suurima eelvaate kuvahõive samasse kausta sama nimega jpg-failiks, import ning võtteaeg, märksõnad ja koordinaadid samaks). See tähendab, et niikaua kui eelvaated on alles, saab hävinud fotod taastada väikestena, aga midagi kaduma ei lähe.

Tegin hommikul detailse ülevaate, mis on alles ja mis kadunud, ja olukord on esialgu selline:
  • Hävingust tabatud ajavahemik: I 2015 – V 2017 (29 kuud)
  • Selles fotosid üldse: 20 075
  • Sellest kuid, mille kõik failid on alles: 6 (4066 fotot)
  • Kuid, mille kõik failid on hävinud: 4 (2085 fotot)
  • Alles eksportidena: 6536 fotot
  • Teoreetiliselt alles ainult eelvaadetena: 9473 fotot
* * *

Õhtul teatris näidend ühe Itaalia filmi põhjal, kus mugandamisel on ettenägelikult välja jäetud kõik itaaliapärane. Laval on jooksulint, kus näitlejad põgenevad, kandumata samas vaatajatest liiga kaugele, ja remonditavat autot kehastab automootoriga platvorm. Mootor tõesti töötab, heitgaase eemaldab lavalaest rippuv toru.

Seega on see teatri- ja kontserdihooaeg läbi; olen sel aastal käinud teatris 9 ja kontserdil 7 korda.

24.6.17

L, 3714. päev: toss ja hais

Altnaabriraisk ei jäta rahule ka öösel kell neli.

Pärast poes (koera- ja enda toit), pildistan betoonitehase mahuteid, mis pidupäeva puhul on lipuvärvides.

23.6.17

R, 3713. päev: vaba päev

Päike paistab, on kerge tuul, kuum eriti ei ole. Käin hommikul üritused, kus ma eelmised kümme aastat käinud ei ole: paraadil!! (Ja kui hästi mõelda, siis paraadi vaatamas käisin viimati 1996, Šveitsis, täpsemini Baselis öösel kell 4, ja varem paraadi kohapealset vaatamist nagu ei mäleta: mai- ja novembriparaad olid keskkoolis kohustuslikud, rongkäigud ei loe – aga jah, eksin: 22. IX 1984 aeti meid klassiga vaatama Tallinna vabastajate päeval sõjaveteranide paraadi, mis kellegi eluvõõra parteifunktsionäri tahtel pidi olema jala Tõnismäelt Maarjamäele, üle 5 km, no mõelge ometi, vaesed vanainimesed. Neid oli ainult paarsada ja kohe nende järel sõitis õige mitu kiirabiautot.)

Jala linna, paraad selgub olevat Vabaduse puiestee 400-meetrisel lõigul, see on mõlemalt poolt palistatud inimestega, aga lähen sinna poole, mis on varjus ja kust paistab ka tribüün. Selle vastas on rahvast uduumbe, muidu liigun ringi ja otsin kohta, kust saan pildistada. Mul on kaasas vana truu 150 mm objektiiv, millega nopin üksikasju ja kaugemaid vaateid.

Nagu tavaks, ei takista rahvasumm siinkandis suitsetamist, pärastpoolses seismiskohas paneb üks onkel koguni hümni ajal suitsu ette ja kohe tule otsa, aga seda ma täheldada ei oska, kas hümnisuitsu imemisrütm on kuidagi pühalikum kui muidu.

Paraadist lendab üle ka sõjalennuk, algul ühtpidi ja siis (ütleb teadustaja) kolme minuti pärast teistpidi, kiiremini linna kohal ringi keerata ei jõua. Seisan väga soodsas kohas, ristmikule suubuva suletud tänava keskel, saan mõlemas suunas suurima võttesagedusega palju fotosid.

Igasugu mundrikandjaid on; jalgratturid on politsei omad. Neljad teenistuskoerad. Suuremast korrakaitsetehnikast näeb tohutut joogiveeautot ja bussisuurust mobiilset tollilaborit. Kaassõitjad on valvelistangus.

Pärast jala tagasi, ei noh, väga tore oli, järgmine aasta lähen aga uuesti.

* * *

Õhtupoolikul on aga jaanituli. Metsas olevale vabakasutuslikule grilliplatsile lähenedes (mille asukohta ma ei tea) paistab tee ääres kahtlaselt palju autosid; saadikud lähevad luurele ja on kaua ära, naasevad siis teatega, et seal on läti seltsi jaanituli. Isegi üks läti töökaaslane möödub ja tervitab.

Seejärel kandub kogu üritus üle teisele grilliplatsile, kus käisin 2007 eesti seltsi jaanitulel. Mõningaste navigeerimis- ja kanderaskustega jõuame kohale (sest seda kohanime tunneb ainult Google, auto navigeerimissüsteem mitte), tuli saab üles (olin 2007 tõotanud, et kui järgmine kord lähen jaanitulele, võtan oma kirve kaasa, aga eile poes oli kirves valet marki, jaanitulematerjali peenestamiseks kõlbab ju muidugi ainult Fiskars või Black&Deckers, eks ju). Olin taskunoa küll puhastanud, aga unustanud teritada, mis veidi takistab küpsetusorkide vestmist (sest alles oli küll lõkkeplats, aga mitte grillimisalus).

Jaanimardikaid on, kaks saab helendava kriipsuna isegi pildi peale. Jõgi ja tiigid on alles, aga allikaks nimetatav ülemine tiik (kuhu voolab sisse oja) on kümne aastaga täiesti surnud, veetaimed on hallid ja mudased. Öösel koju tagasi (koerad ootavad jne).

22.6.17

N, 3712. päev: ventilaatorid

Altnaabriraisk, kes võiks olla ereda näitena õppe-lõhnaplakatil „Suitsetaja haiseb!”, teeb tasa kõike seda, millest ta eile meid ilma jättis: ilmub rõdule lehatama juba enne poolt seitset hommikul, kombekohase köha ja röginata. Eile nimelt, kui õues oli 32 ja toas 34, avastasin mingil hetkel, kui päike oli akendelt ära keeranud, et teda ei ole, ja et tol hetkel oli õues ainult 28, hoidsin kõik tänavapooksed aknad lahti, õige mitu tundi. (Hoidsin veidi ka õuepoolset, aga naaber Viktori piltidega noorik hakkas sealpool haisutama ja tõmbetuul imes selle tuppa.) Aga lootused, et mister Haisuste on pühadeks ära sõitnud või saanud kuumarabanduse, ei täitunud, sest veerand kümme õhtul alustas ta jälle.

2014. a varukooipaga ketas töötab, see on 1 TB ja seal on ainult digifotod. Rõõmustan, et arvuti temperatuur on ainult 32 °C, aga siis selgub, et andur on tulnud lahti ja lebab laual.

Loomaarsti juures, koerte süstid. Siis poes, 2 ventilaatorit (suur elu- ja väike magamistuppa), Schotti müts, muruseemet (mille külvan vanast kõvakettast üle jäänud karpi). Bussiga tagasi. Järgmise bussiga toidupoodi, tagasi ka.

Edasi läheb päev sedasi, et kopin digifotode varukoopiat aasta kaupa uuele kõvakettale, jälgides ühtlasi ilmaennustust, sest aasta maht on >100 GB ja laadimiskiirus 6…10 MB/s, et saaks enne äikest valmis. Kella 12ks lubatud tugevat äikest ei ole kl 19ks tulnud ega tule hiljem ka.

Ventilaatorid saan ka käima. Ühe panen puhuma suurde tuppa, teise arvutilauale, kus puhub toaõhku ventilaatoraluse poole. Tekitan isegi mõningase koonduva tuulekanali, kattes selle Pariisi 1 : 100 000 kaardiga aastast 1897 (teraselõige tsellofaantaskus, just paraja suurusega, ostetud detsembris, koos teise sama vana graafilise lehega, mille ostsime sünnipäevakingiks).

21.6.17

K, 3711. päev: pisipuhkus

Olin võtnud pool nädalat vabaks, et olla toibuva koera juures; koerale aga lõikust ei tehtud, ent kuigi tööl on jahedam kui kodus, mõtlen, et pigem puhkan, kui juba kord küsisin.
 
Nüüd sõidab üks buss ukse alt ukse alla ja linna enam ei lähe; meie peatusest tuleb peale ka kunagine itaallaste kelner, kes teeb alati näo, et ta meid ei tunne. Ärakeerak esimese autopoe juures tuleb talle paha üllatusena.
 
Pangas: vaja muuta üüri püsikorraldust, ise veebipangast ei saa. Üür oli sissekolimisest 1. III 2006 saati olnud sama, nüüd 1. juunist tõusis 8%; aga mis siis, märtsist 2006 aprillini 2017 on euroala inflatsioon olnud 19%, seega väärtuse poolest oleks üür nagu langenud.
 
Kodus suure higistamise saatel terve päev asjade kopimist uuele suurele kõvakettale. eSATA-ühendus tööle ei hakka, läpaka FireWire-pesa on FW400 ja HDD-ga kaasa tulnud kaabli otstes on FW800 pistikud ning tilkumiskiirus üle USB on kõige rohkem 14 MB/s, nii et arvutage ise, kui kaua on vaja kopida näiteks fotoarhiivi, mille varukoopiatena säilinud maht on veidi üle 1 TB!

20.6.17

T, 3710. päev: uus buss

Hommikul loomaarsti juurde minekul kontrollin, mis bussiga minna, ja leian suureks üllatuseks, et buss, mis algul käis jaamast üle põllu tööle (ning põldude ja metsade vahel triigi suurimasse kaubanduskeskusse, vahepeal 20 minutit ühes jaamas seistes) ning mis hiljuti muudeti linnaliinist maaliiniks, on saanud radiaalsest puhtalt tangetsiaalseks liiniks – ei käi enam jaamast, vaid lausa meie ukse alt läbi! Kaks korda tunnis, sõida ukse alt otse tööle nagu vanasti.

Enne loomaarsti põlluservas jalutades peab Šp üle pika aja hiirejahti, aga arsti juures on väga kurb.

Kott koju, tööle.

Kui olen jaama juures, helistab arst, et täna lõigata ei saa, aga pean minema tööle. Lõuna ajal siis Šp järele: töökoha bussipeatusest kodu juurde koos ummikuga 13½’, kott kaasa, bussipeatuses ootamine 8’, teise bussiga loomakliinikusse, kokku 45’ (muidu kaugelt üle tunni); Šp kätte, on u 30 °C, küpseme 20’ bussipeatuses, koju, jalutamine, söök, jalutamine Št-ga, bussipeatusse, 14½’ tööle. Õhtul Kõrgmetsa prismas, järgmise bussiga koju, koos pisiummikuga 5’ (muidu jala või bussidega 20’).

Kuidas tundi ei lähe ja õps „haigestub” (pärast räägib küll, et oli mingis eksamikomisjonis). Et olin eile teatanud, et ma tundi tulla ei saa, lähen samal ajal koerale järele. Keegi teine ka minna ei saanud, mõtlesin, et las saab õpetaja ka puhata, nii et kuigi oleksin pärast minna saanud (sest sain koera kätte juba lõuna ajal) ja olla jälle ainus õpilane, ei lähe. Pärastlõunal saadab keelekool teate, et õpetaja haige, tund jääb ära.

19.6.17

E, 3709. päev: lennuk

Hommikul hambaarst.

Plaanid, kuidas seada tänaseid-homseid käike: vaja on osta uus suur kõvaketas, aga selle pood on hambaarsti juurest lahkudes veel kinni (8.46, avatakse 9.30). Sinna ei saa minna kotiga, aga ma ei taha hästi jätta oma kaunist portfelli poe kappi (viimati naaberlinnas avastasime sama kaubamärgiga asjade poe, väga šikk). Lõunal on vaja osta toitu, tolmuimejakotte ja koerasööki; toidupoe ostudega saab minna ostma koerasööki ja mõneti ka vastupidi, aga kummagi järel ei saa minna elektroonikapoodi. Enne tundi minekuks tuleks jätta kott kappi. Homme hommikul ei saa, viin Šp-t arsti juurde. Lõunal ostan Šp transpordiks uut kasti. Õhtul toon Šp arsti juurest ära ja edaspidised paar päeva olen kodus. Nii et sõidan lõuna ajal kõigepealt linna kõvaketta järele, siis ostan toidu, siis koerasöögi, siis toon asjad koju, jalutan koerad, kastan lilled (täna on 30 °C), siis võtan kodust keeletunni asjadega koti ja lähen tagasi tööle.

Arvutiparandus teatab, et vanalt kõvakettalt midagi kätte ei saa.

Igasuguste kõvaketaste ostmisel on tähtis pakilt uurida, et see töötaks ka meie vanaaegsete operatsioonisüsteemidega. Uus „lennuk” töötab. Isegi on olemas Firewire’ pesa (millest tean, et läpakal on ka). Pakki avades selgub, et on ka eSATA pesa; ka see on läpakal ka. Avamisel väike vereohver (kogemata torkan plastlinti läbi lõigates Leathermani pisikääridega pöidlasse).

* * *

Raketirühma (keskmine vanus u 60) on juba kolm nädalat kestnud Lego Saturn V eufooria, oma uhket saavutust (1969 osa, vähemalt viis tundi) on esitlenud mustmiljon meisterdajat, nii et mõni muu juba noomib, et palju nagu. Aga täna tuleb ka esimene pilt, kuidas keegi pillas valmis mudeli katki.

18.6.17

P, 3708. päev: pühakud ja failid

Kunagi oli selline nähtus nagu sambapühakud, eks ole. Ronisid posti otsa (piilari laiale kapiteelile, kuhu oli tehtud praktiline piiretega platvorm) ja alla ronisid alles siis, kui said piiskopiks, või toodi alla nende surnukeha, aastakümneid hiljem. Seni jagasid samba otsast õpetussõnu. See sammaste värk idakirikust Euroopasse suurt ei levinud, küll aga erakluse muud vormid, näiteks avalikus kohas väiksesse kambrikesse sulgumine või lausa sissemüürimine (kirjanduses nt N-D kellalööja ihaldatu Esmeralda ema; vrd ka kogemata tünni keevitatud praapor Vene „Dembli”-filmis; ja muidugi läheb mõte uitlema ka Kuressaares sissemüüritud sõjamehele, mis Martin Körberi arvates võis olla hiliskeskaegne vabatahtlik komme).

No vat. Aga peale samba-, kongi- ja koopaerakute oli selles liikumises veel üks haru, mis samuti jäi ainult Süüriasse nagu sambapühakudki: puupühakud, kes ronisid puu otsa ja elasid vaga elu maapinnale naasmata.

* * *

Käin läbi digifotode arhiivi, 2001–2004 on alles kõik pildid, IV 2005 on saladuslikult kadunud 4 faili. Proovin ühe uuema failiga, millest on alles ainult kujutisfail, aga mitte xmp-fail, kas Lr-is olevad metaandmed saab kirjutada uueks xmp-failiks – saab!! (Sellega on nimelt see eelis, et viimasest aastast on olemas toorfailid fotokate mälukaartidel, koos hiljem kustutatud fotode omadega. Võrdlemine, mis fotod on Lr-i kataloogis ja mis mitte, on tülikas; aga nüüd saab kataloogi pildid kõik järjest läbi salvestada (kirjutab metaandmed uueks xmp-failiks) ja siis failihaldurist vaadata, mis cr2-faili juurde ei tekkinud xmp-faili. Teine ja mõnevõrra lihtsam meetod on importida kettalt uued failid, mida ei ole kataloogis, need impordivalikust valida ja siis kustutada.)

17.6.17

L, 3706. päev: väljakaevamised

Kõikvõimalike varukoopiate otsimisel leian teise kummiplaadi (millest mäletasin, et neid oli 2 tk), mille viimane kasutusmärk on aastast 2011. Siis veel mahtus kogu fotoarhiiv 500 GB kettale ja ruumi jäi ülegi! Plaadil on kleeps numbriga 2 ja selle kummikate on kena ja kulumata (sest on viimased 5½ a lebanud puutumata, sellal kui sõsarketas on olnud reisidel sageli kaasas ja selle pealt on näidatud suurel ekraanil pilte). Sealt leiduvad isegi HCL soome tõlke skannid, mille olin kunagi hiljem teiselt kummikettalt sünkroonides põhikettal kogemata kustutanud. Veel leidus peamiselt kummikettalt analoogfotode kaustast (mis on värske) neli fotot ämma juubelilt 2000, mis ei olnud kunagi fotoarhiivis olnudki, sest failinimi oli liiga pikk (seal olid loetletud kõigi pildilolijate nimed). Nii et see jookseb pühapäeva hommikuni uuele väikekettale, siis kunagi kopin selle teisele väikekettale, siis ostan uue suure arhiiviketta (üks superlennuk on silmapiiril), siis kopin kõik sinna, siis käivitan vana 2007–2011 suure ketta ja vaatan, mis seal on, siis võtan välja suure varuketta, kus on fotoarhiiv seisuga 31.12.2014, siis kopin sealt aastad 2006–2014 (aastad 2001–2005 olin jõudnud juba kontrollida 2011. a varukoopiast), siis käin kaust-kaustalt läbi fotoarhiiviga, uuendan failide metaandmeid (metaandmed on peale arhiivi enda (jpeg- ja tiff-failidel failis endas, cr2-failidel eraldi xmp-failis) ka kataloogifailis, millega on kõik korras). Siis teine lennuk ja sellele koopia esimesest.

16.6.17

R, 3705. päev: reede

Hommikul kursuse asju (hakkab lõppema).

Läpakast väljuv õhk on 50 °C, aga töötab.

Olin arvanud, et digifotode arhiivist on hävinud aastate 2012–2016 toorfailid ja metaandmete failid. Täna hommikul meenub, kuidas üksaasta jõulude ajal, kui ehitasin Tartu toomkiriku võlvide maketti, varundasin kogu fotoarhiivi (mis kestab mitu päeva järjest). Enne ei olnud ma julgenud vaadata, mis kuupäev on suure varuketta juures sildil (et äkki aastast 2013), aga on 31.12.2014. Seega on häving mitte 5½ a tooret, vaid 1½ a, kolm ja pool korda vähem! (Alles on näitamisvalmis pildid, küll teises vormingus ja mõnikord teiste failinimedega, ja arhiivi kataloog (pisipildid ja metaandmed).)

Lahkus ei jää karistamata: õhtul, kui inimesed juba kodu poole minemas, küsitakse, kas võtaksin tõlkida tüki, mida muidu peaksin toimetama (vrd sarnane kogemus paar nädalat tagasi), tööpäeva lõpuks; vaatan töökalendrisse ja nõustun. Varsti tulebki see mulle ja näen, et tööpäeva lõpp on rohkem aeg, mil klient peab saama valmis tõlke, minu tähtajaks on pandud keskpäev. Ühes sellega meenub, et mul on hommikul hambaarst (selle sekretär helistab eelmine tööpäev ja tuletab meelde), nii et ma ei saa tulla kangelastegusid sooritama ka vara hommikul; seega teen kohe täna. Kaks tundi teen, aga valmis saan.

15.6.17

N, 3704. päev: mitteäike ja kulm

Hommikul poest kaks väikest 1 TB ketast (just vajalikku marki ja suurust on alla hinnatud). Lõuna ajal hakkan paigaldama; ega.

Hirmsad äikesepilved, sadu ja välgunoolte paks pilv kaardil muudkui lähenevad, aga töölt paar km SW pilved lahknevad ja kõik on kuiv edasi.

Õhtul algab vanalt „kummikettalt” kopimine ja optimeerimine (samu asju on kahes kohas); meeldiva üllatusena leiduvad koolitööde just need aastakäigud, mida pidin kadunuks (saabunud ja hinnatud failid ise; nende sisu ja kõik õppematerjal on väärtuslikum kraam, seda vean alati kaasas). Kummikettal on ka kogu heliarhiiv (muu kui muusika), kena väike, ainult 45 GB.

Kulm ajakirjas: vallavalitsuse teatajas on välismaalaste kohalikele valimistele moosimise üritusest foto, olen veidi nähtav.

14.6.17

K, 3703. päev: kõige tähtsam on nimi

Ma ei ole eelmise esmaspäeva matka pilte veel teinud, sest ükspäe mõistsin, et pildid istuvad praegu väikesel (500 GB) reisi-kõvakettal. Aga ka see on vana ja ei või teada, kui kaua see veel kestab, näiteks kaks USB-juhet on juba üle elanud, aga kui kaua veel. Tuleb hankida uus (veel parem kaks) ja kopida vanalt kõik sinna ja alles siis saab hakata pilte ilmutama. Siis võib tasahilju hakata taastama ka suurt arhiivi, järgmisel nädalal peaks teada saama, kas vanalt kettalt saab midagi kätte.

Aga kõige tähtsam on panna uutele ketastele nimed (segimineku vältimiseks). Huginn ja Muninn väikestele, Líf ja Lífþrasir suurtele, vanale varukettale Urðarbrunnr näiteks.

13.6.17

T, 3702. päev: teater

Raketirühmas saab teada, et esimene asi, mis ISSi saabujaid tervitab, on lehk, mis koosneb higi, pussu, läppunud õhu ja kuuma elektroonika haisust. Eile kirjutas keegi, kuidas käis kuskil kosmoseüritusel ja juhtus kempsus lähedalt nägema Mike Collinsit. Ja siis selgus ükspäev ka Wernher von Brauni ühe elulooraamatu arvustuse kommentaari vastust kommenteerides (arvustuses oli mainitud, et raketile pandi nimeks V-2 kohe varsti (soon after) Peenemündesse kolimist 1937 – ma ei leia praegu seda arvustust üles), et A4 sai propagandanimeks V-2 alles 8.11.1944. Raamatus „Raketenspuren” on koopia ajalehe V.Beobachter 9.11.1944 esiküljest, kus on nimi V-2 esimest korda ajalehe pealkirjas (esimene avalik raketirünnak Londonile). „Raketenspuren” märgib, et W.v.B oli asjast nördinud ja kurb, sest oli lootnud, et enne saab sõda otsa kui rakett valmis.

* * *

Kirjandustund, olen enne algust kohal. 20 min pärast tuleb ka õps. Lõpeb hispaania subtiitritega prantsuskeelne film Stefan Zweigist; keegi ei mäleta, kuhu eelmine kord järg jäi (õps vaadanud kodus lõpuni, ei mäleta).

Jälle jõuame välja Ida-Saksa muinasbändideni (1978, 1982); jubedad soengud, jube rõivastus. 1980. aastate lõpus kepsles Eesti poppskeenel õige mitu isandat, kes olid neist šnitti võtnud, eriti ühes Tartu bändis.

Kl 19.00 tund lõpeb; kl 19.15 oli õps pakkunud teatrieelset kohtumist teatrilähedases kõrtsis. Ütleb tunni lõppedes, et peab minema tingimata kodust läbi, ta ei saa eksamiküsimusi autosse jätta, näeme poole tunni pärast. Koolist kõrtsu minek kestab Google Mapsi usinal juhatamisel pool tundi (jaamas busside vahel üks minut, inimesed imestavad; ega ma ütle, et tegelikult pidanuks olema 5, aga esimene buss hilines 4). 19.10 kooli bussipeatuses, 19.25 kõrtsus. Veinid ette ja sisse. Õpetaja tuleb kl 19.35. Viies teatrikülastaja tuleb 19.40, kl 19.50 hakatakse maksma. Kl 19.52 lahkutakse, õpsi juhatusel mitte kõige otsemat teed pidi, kl 19.58 teatris. Kõigi üllatuseks on piletid kassas ootamas (õps, kes piletid tellis, ütles, et sai küll kinnituse, et piletid broneeritud, aga mitte vastust, kuidas kätte saab, ega arvet ega midagi, telefoniga olnud teatri kassat võimatu kätte saada jne).

Teater kompaktne, koosneb saalist (eesmine osa on lava, tagumine juhtpult, vahepeal on neli kõrgenevat rida toole) ja eesruumist (baarilett/kassa, selle taga kempsud). Kõik, ooteruumi ei ole, inimesed ootavad tänaval. Kohanäitaja juhatab meid vabadele kohtadele, kolm meist satub kolmandasse ritta, mina üsna keskele. Tüki algus on sujuv, sest selgub, et inimene, kes käib saalis ridade vahel ringi ja palub publikul korjata saali põrandalt paberilehti ja anda talle, on üks näitlejaist.

Poliitiline jant; kaht näitlejat olen näinud sügisel samuti poliitilises jandis (kus oli aga näitlejaid rohkem ja saal suurem; ühega – keda tundi retsensiooni kaasavõtnu oli kiitnud riigi parimaks näitlejaks – silmside missugune), kolmandat kaks aastat tagasi meeldejäävas rollis Godot’ tükis (Lucky).

Kui kummardamiseks läheb, tõuseb kummardama ka esirea nurgas istunud härrasmees (täna oli viimane etendus), kas lavastaja või autor; väike pildiotsing selgitab pärast, et autor.

12.6.17

10.6.17

L, 3699. päev: lennukõrguse maailmarekord

Raketirühmas on huvitav arutelu: mitu fotot on olemas Apollo 13 lõhkenud* teenindusmoodulist? Algul (poe kassasabas) arvan 5–10, keegi pakub 1 või 2, aga kodus selgub (AS13 kaubanduslikust fotokogust loendades), et hoopis 68. Muidu on teema populaarsus selline, et filmi kohta öeldakse lühidalt the movie (ja kes raamatut lugenud ei ole, arvab seniajani, et see on peaaegu dokumentaalne, ja imestab, et mis Hollywoodi leiutised).

Kuivõrd lennukõrgus on lennu kõrgus maapinnast, on Apollo 13 Kuu-tagune läbilend (Texase** kellaaja järgi 14. IV 1970, UTC järgi oldi täpselt Kuu taga 21 minutit üle kesköö, seega 15. IV 1970) seniajani kõrgeim mehitatud lend ajaloos: muudel Kuu-lendudel jäädi Kuu ümber orbiidile, läbilend oli veidi kõrgemalt; Kuu orbiit ümber Maa on veidi elliptiline nagu orbiidid ikka ja Kuu juhtus siis olema Maast veidi kaugemal kui muudel Apollo lendudel. Kokku 400 171 km.

* Kuigi lugematud allikad nimetavad seda plahvatuseks, oli see pigem lõhkikärisemine, ilma väga suure pauguta.

** Juhtimiskeskus oli Texases Austinis, kellaaega ja kuupäevi arvestati selle järgi.

9.6.17

R, 3698. päev: juhmus

Hambaarsti juures. Koolivaheaja tõttu on hommikune buss suhteliselt tühi ja ma ei pea jaamas ümber istuma ega minema jaamast jala, seega olen ligi 20 minutit varem kohal ja muusikaajaloo I kd saab peaaegu läbi. Hambaarst on sedapuhku rõõmsam kui esimene kord (vbl on esialgne ärahirmutamine tal kaval võte, nagu mul muruniidukiga). Uus hambaarst on hoolikas, mu arust nagu midagi suurt täna ei tehta, aga valuvaigistit paneb ja pool suud on pärast mitu tundi tuim. Protseduuri lõpus jääb aega viis minutit üle, mil ta selgitab võimalikke variante, et ma nende peale mõtleks. E käib sama hambaarsti juures ja on täheldanud, et isegi Eestis heaks hambaarstiks peetu tööd on uus hambaarst ümber teinud; mina seepeale, et aga aega on ju ka palju edasi läinud, teadus ja tehnika areneb. Igatahes varem keegi hambaarst otse öelnud ei ole, et teie probleem on ka minu probleem, või üleüldse kummutanud suhtumist, et arsti juurde minnakse alles siis, kui häda käes (mis suhtumist tean hästi esivanematelt, haige oldi alles siis, kui ei suudetud jalul seista). Ja suhtumist, et teatud eas hakkavad hambad ise ära tulema, ka nagu ei ole, vähemalt mitte veel meie vanuses.

* * *

Tuntud „kommunikatsiooni”-spetsialist väidab ajalehes, mis kõike rõõmuga ära trükib, et parim „kommunikatsioon” toimuvat ainult emakeeles. Seejuures märkamata, et ta ei tea, mis see „kommunikatsioon” emakeeles on: suhtlus, side, ühendus, juhe, toru? — Muidugi eskaleerub FB-kommentaarisabas arutelu kiiresti (sest kui 23 inimest takka kiidab ja 1 äkki teisiti arvab, teevad ju kõik korraga Matrossovit – yes, we are all individuals), tõestades muu hulgas asja, mida olin kahtlustanud ammu: Eesti üldsuse seas on arusaamine maailma etoloogia tasemest kuskil 1930. aastate algul, igatahes enne Konrad Lorenzit. Seda kõik selle tõttu, et etoloogiaks peetakse ajast ja arust loomalugude jutustamist ning korrutatakse edasi ligi neli sajandit vanu René Descartes’i ebatõdesid; mõni ime, et inimestel ei ole reaalsest maailmast adekvaatset ettekujutust ning igasugune soolapuhumine, semiootika ja nõiausk nii paksult vohab.

8.6.17

N, 3697. päev: suvised hädad

Hommikul loomaarst.

Kaugel pärastlõunal kohvituppa minnes taban väljujat peaaegu uksega; see on juhuslikult minu üle-eelmine toanaaber (2013–2014), kellel on kolmapäeva pärastlõunal meie õppeklassis keelekursus.

Arutelu, kumma lõi jumal enne, kas kõrvallaused või käsu Merge Segments. (Sobek vast, „kes ta röövib meelsasti”, „kelle hambad on vahedad”.)

Nii kui tule ära teen ja pikali heidan, avastan endalt värskelt minusse kaevunud puugiraisa, õnneks suurema kondiväänamiseta nähtavas ja suhteliselt tundetus kehapiirkonnas. Viimaseid tükke temast saab ära taskulambi valgel (vannitoas on selliseks protseduuriks muidu liiga pime) ja ainult parimate pintsettidega urgitsedes (Leatherman Style PS). Oletan esialgu puugiallikaks diivani, kus käib meie äraolekul Št püherdamas, ja pärastpoole selle, et Šp lohutamiseks istusin vahepeal põrandal koerapadjal. Kui olen viinud kõik rõivad pesumasinasse ning end üle pihustanud putuka- ja puugipeletiga (matkapoest, troopiline, peletab sääski 8 h ja puuke 2½ h, mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal), leban voodis muidugi täiesti ärkvel.

6.6.17

T, 3695. päev: kuum läbi

Töö-toanaaber on käinud nädalavahetusel Londonis, ärganud pühapäeval selle peale, kui paanikas ema helistas.

Ilm on külm, haaran selga jope! (Muidugi mitte nende seast, mis ripuvad esikunagis, vaid esimene ettejuhtuv kapist.)

Arvuti töötab jahedaga paremini, teibin ventilaatori juurde termopaari.

5.6.17

E, 3694. päev: usupüha

Matk, mis pidi olema 5 km ja tund, siis 5 km ja 2 h, lõpuks oli ligi 9 km ja 3 h. Peamine vaatamisväärsus oli ära esimese 2 km peal. Kaart ei ulatunud matka alguseni, mis Mavericki järgi oli teises riigis.

On üsna kuum, matkajaid on üsna palju. Pärast grill.

Teel kohatud elektrijaama kohta näib, et hästi ei kujutata ette, mida see teeb. Sama võimsuse jaoks peaks siin laiuskraadil püstitama 38 km² (kolmkümmend kaheksa ruutkilomeetrit) päikesepaneele (pluss varuelektrijaama, mis töötaks öösel), kusjuures kummastki vaatekohast laiub vaatena ainult 9 km². Mõõtühikus Rocketdyne F-1 väljendatuna on selle elektrijaama võimsus ligikaudu 1 F-1, muidugi selle erinevusega, et F-1 töötas ainult mõne minuti ja Saturn V esimese astme küljes oli mootoreid F-1 viis. Mul on dosimeeter kaasas, on rahulik 1 banaan tunnis (0,1 µSv/h – maailma keskmine on 0,27 µSv/h), ainult kaks korda värahtab üle 3.

Silmapiiril paistab kolm küngast; oletan keskmise sopkataoliseks nupuks lõunaosariikides, peilin kompassilt paari kraadi täpsusega asimuudi, hiljem otsin Sun Surveyoriga, kuhu see magnetasimuut viib. Ei ole see sopkataoline (mis on jalamilt 100 m; selle asimuut oleks 7° põhja poole, aga kompassi mõõteviga on nii 1°…2°), vaid pisut madalam linnamägi veiid lähemal, mille asimuut erineb mõõdetust 1½°.

Õhtul kobistab uksele hullnaaber, tahab mingit kappi tõstma.

2.6.17

R, 3691. päev: välk ja pauk

Äike, peaaegu laenan töötoanaabrile varuvihmavarju. Ise lähen lõunale pisut hiljem, kui äike on juba läbi. Astronaudi tänava juures majal on äike löönud korstna katki. Kui koju lähen, on kivid veel laiali mööda katust ja garaažiesist ja kohal on kaks tuletõrjeautot; kui naasen, on autod kadunud, ees lindid ja lintide taga vahtimas kaks vanameest, käsi silme kohal varjuks.

Hommikul läpakas hangus, 20 minutit ei teinud midagi, jätsin tööle, et äkki on lõunaks edenenud kuhugi. Ei ole. Raske südamega teen reseti, läheb käima, lülitan äikseohu pärast välja. Leian ventilaatoraluse ja arvuti vahelt armsa vana kadunud pliiatsi!

Arvutiparandus teeb hinnapakkumise, mis on üsna krõbe (rohkem kui kaks väga peent uut HDD-d), aga rõhutab, et nad võtavad raha ainult siis, kui operatsioon õnnestub. Failide päästmise tõenäosuseks on märgitud „keskmine” ja rikkeks „mehaaniline”.

Päeva kõva vihma tulemusel on jõgi muutunud pruuniks ja tulnud üle kallaste, päeval ka karjamaa.

1.6.17

N, 3690. päev: ettekanne

Keeletunnis on vaja teha ettekanne mis tahes teemal. Mu ettekanne on arvutiasjanduse ootamatu ärakukkumise tõttu paberil (A3) nagu vanasti. Kuigi korraks sobran ka pliiatsikarbis (kus sees on lahtise sinise tindi ja musta tuši pott), maalin pealkirja 3,8 mm laisulepeaga, kaunis punases antiikvas (link), edasi kirjutan 1–3 mm vildikaga (ja mida edasi, seda väiksemaks kiri läheb, sest kõik peab mahtuma samale paberile).

Teemaks on A. kreisi ja siinkandi linnustiku võrdlus. Nädalavahetusel käisin läbi kummagi loetleva linnuraamatu ning märkisin välja ühiste liikide haudepaaride arvu. Siinkandi andmed on täpsed ja värsked, kogutud 2013–2015, Eesti andmed on iidsed – võetud „Eesti linnuatlasest”, mis ilmus umbes 1993 ja koondas eelmise paari aastakümne loendustulemusi – aga viimase poolsajandi jooksul on maastik ja loodustingimused kõvasti muutunud, nii et ikka ja jälle pean märkima, et tulemused võivad tegelikult olla teistsugused, sest Eesti andmed on kole vanad. Teen väikesi avastusi, nagu et kuigi on liike, mida ühes pesitseb tuhatkond korda rohkem kui teises, on sagedaim liik ometi sama (metsvint!) ning lähedased mittekattuvad liigid (must- ja hallvares, ööbik ja lääneööbik) on umbes sama sagedad.

Mul on kaasas ka pildiraamatuid, kaks sarja „Roheline Eesti” riiulis olnud linnuraamatut (röövlinnud ja lindude ränne), siinkandi linnuraamat (milles on lõbu, et kuigi linnunimetused on ladina ja kolmes kohalikus keeles, on liigiregistrid ainult ladina ja ühes kohalikus keeles) ning siinkandi metsloomade fotoalbum „Meie salajased naabrid”. Moraal: enne raamatu näitamist lehitsege see kodus ikka läbi! Nimelt küsib rootslane, kas selles on ainult siinkandi loomad. Mina: „Arvatavasti.” — Tema (suuri silmi): näitab raamatust põtra. Siis karu. Siis hunti. Hundi kohal arvab õpetaja, et Saksamaal peaks kuskil mõni karu olema. Ja hunt on nüüd kindlasti olemas ka siinkandis.

31.5.17

K, 3689. päev: uus hambaarst

Uus hambaarst. Esimene, kes sedavõrd põhjalikult räägib, mida vaja, ja esimene, kes ütleb, et patsiendi probleem on ka tema probleem (mitte nagu dr Tang, kellel oli igale probleemile ainult üks lihtne lahendus, mida viiel istungil sain tunda tervenisti kolm korda, kaks neist ilmaasjata).

30.5.17

T, 3688. päev: kuum

Ekspeditsioon lääneosariikide arvutiparandusse (kus kuulen HDD margi kohta põlistamisväärt mõttetera) ja pärastlõunal kirjandustund.

Katkend jutusaatest Marcel Reich-Ranickiga, kes räägib Erich Kästnerist: kuidas Kästneri esikromaan „Emil und die Detektive” oli omal ajal (1929) täiesti murranguline: esiteks toimus poisteraamatu tegevus mitte kauges minevikus ega lõunamerel ega metsikus läänes, vaid tänapäeval ja Berliinis ja üks stseen koguni rääkija enda kõrvaltänavas; teiseks räägiti raamatus tegelikku Berliini keelt; ja kolmandaks käitusid lapsed iseseisvalt: kui oli vaja leida varas, ei palu lapsed vanemate või politsei abi, vaid tegutsevad ise.

Tund jõuab taas kord Stefan Zweigini (aasta tagasi jõudis ka); Arte on kunagi teinud Zweigist ontliku 51-minutise dokumentaalfilmi, aga praeguseks on selle saksa versioon YouTube’ist ära kadunud ja alles on prantsuse versioon, hispaania subtiitritega. Väga huvitav; ega kummastki üksi täiesti aru ei saa, kokku saab.

29.5.17

E, 3687. päev: motorcycle won’t start

Täna hommikul teeb väline kõvaketas käivitumisel veel kummalisemaid hääli kui tavaliselt. Tavaliselt kostab esimesel sekundil umbes samasugune hääl nagu 4 kW mootoriga ketassae käivitamisel, kui suur saeketas ei jaksa alguses inertsi tõttu pöörelda ja kiilrihm mõne korra paigal hüppab. Täna kostab 11 plõksu ja kuigi edaspidi on visuaalne ja heliline ilme tavaline, ei paista ketast ei Lr-s ega failihalduris. Seda, et HDD ei paista, on varem juhtunud küll, mispeale tuleb HDD ja arvuti eraldi taaslähtestada, aga täna seisund ei parane. Mispeale on lähima poole tunni jooksul kirjutatud meil firmasse, kes rikkis andmekandjatelt andmeid päästab, aga sinna minekut lõunaajal (mille olen samuti vahepeal meiliga kokku leppinud) takistab suur kuumus (ning väikest viisi ka see, et ma ei tea, kas see on ikka parim firma, aga pärast lõunat pakub üks sõbrem IT-töökaaslane sama firmat). Saan teada, et sellest aastakäigust on sedamarki HDD-sid elus ainult 68%. Suhtun toimunusse fatalistliku rahuga.

28.5.17

P, 3686. päev: kuum

Mu läpaka kiirus on üldiselt pöördvõrdeline toatemperatuuriga (tselsiustes), õhtul kestab nelja pildi eksport mitu tundi (kuni sulen, taaskäivitan ja panen eksportima uuesti). Leian läpaka alt kadunud ketaslükati; kadunud pliiatsit ei ole.

Üldiselt on nii palav, et mõte ei jookse. Küll aga jookseb higi.

Mitu tundi jälgime, kuidas lähemale nihkub suur äike. Algul Blitzortungi kaardilt ja siis visuaalselt. Aga mööda nihkub: sadu on paari kilomeetri kaugusel näha. Ikka palav edasi. Ükspäe sadas palava vahele pisut, pärast oli õues lõhn nagu kurgikasvuhoones, vesi aurustus kohe.

Muidu oli meil nelja päevaga suur Poirot-maraton, tagant ettepoole. Ei ole sarja vaadanud mitu aastat, vahepeal oleme muude asjade vahele vaadanud kaks korda kogu Midsomeri-epopöa, nii et kahe peale meenutame, kus osades iga jao episoodilised tegelased olid. Isegi üks hilisem Midsomeri patoloog on ühes Poirot’s mõrvale kaasaaitaja.

27.5.17

L, 3685. päev: kuum

Täna olen ametlikult haige. Magan terve päeva, ei käi poeski*, ei tee midagi arvutis (pilte ega paranda töid), ainult raamatuid loen natuke. (4 päevaga loen oma 250 lk ja läbi saan 6 raamatuga kokku 1215 lk, aga eks neist kolm ole olnud peaaegu läbi.) Ei joonista ka, kardan, et nina tilgub paberile.
 
* Pakun hommikul end E-le poodi kaasa, ütleb, et mine parem maga; lähen ja magan sügavalt juba enne seda, kui E jõuab uksest välja.

26.5.17

R, 3684. päev: reede

Et oma arust magasin nagu hästi, aga hommikul on rinnalihased köhimisest valusad.

Kümnest siis arsti juures. Ütleb, et jätkake ravi, ja kirjutab välja seljatäie rohte. Apteegis.

Lõuna Ookeanis, siis lillepotte ostmas.

25.5.17

N, 3683. päev: usupüha

Metsas, mis asjade edasist käiku arvestades on väga vale mõte.

Esiteks eemaldame pärast umbes 40 Št kasukas kõndivat puuki.

Teiseks vallandub mul eile alanud allergia sedasi, et tasurätte läheb pakkide kaupa ja vahepeal (kui loen) tilgub nina sõna otseses mõttes.

Tuvastame, et kuigi teadaolevalt kurjaste mõjuvat puud siin ei kasva, on olemas nähtus nimetusega ristallergia, mille üht liiki kasvab siin paksult.

Saan homseks arstiaja ning kirjutan meelde tulnud vanad rohud paberile.

23.5.17

T, 3681. päev: lugege teatrikava hoolikalt!

Kui hommikul riidesse panen, lendab rõduservale harakapoeg ja nõuab sädelevaid tiibu lehvitades vanalinnult süüa; vanalind on ettevaatlikum, keerab õhus eemale, kui mind näeb.

Jube kuum. Jaama juures ei tõuse konitoss üles, vaid jääb maapinna lähedale ühtlaseks haisuks.

Käin päeval koeri jalutamas, pargis lendab kuldpõrnikas. Pärastlõunal kirjandustund.

* * *

Õhtul on aga „Ibsen” ehk kaks tundi kisa.

„Ibsen,” ütles teatri mängukava.

„Ibseni järgi,” ütles etenduse kava, mis vastas tõele rohkem, sest esimene 40 minutit muust ei räägitud kui Facebookist.

Täheldasin, et kisatavat teksti ma lihtsalt ei kuule, kuulmine nagu lülitub välja, sest mida tähendab, et inimene kisab? — Otsib tähelepanu. Kas tähtsaid asju öeldakse kisades? — Ei.

Kõik läheb täpselt sama skeemi järgi kui aasta tagasi ühes sarnases, aga teise teatri külalisetenduses: laval on mingi veider element (hanged, kõik see aeg sajab lund), „kaks tundi” (nagu lubati, tegelikult 2 h 11 min), vaheajata (sest vaheajal jookseks publik laiali), lõpus on üks objektiivselt võttes kobe koht (kui suudaks eelmist kaht tundi eirata). Kuigi on inimesi, kes tõusevad püsti ja lähevad ära (ning paljud nendest, keda näen, vaatavad sageli kella), on etendus suures saalis, kus on istmevahe kitsam ning kaks tundi istuda, jalad isteasendis krõnksus, on piin (väikses saalis, kus oli sarnane jamps aasta tagasi, oli istmevahe suurem).

Kella vaatan üldiselt mõne minuti tagant. Mu käekellal on mehaaniline stopper, eks ole, ja ühes eriti tüütus pildis, kus ilmselt toimub dialoog, sest vastastikku kisavad ainult kaks inimest, mõõdan sekundi pealt, kui kaua kisatakse ehk kui kaua ületab helivaljus lavakõne valjuse (jutt-jutt-jutt-RÖÖK-krõps stopper sisse-RÖÖK-RÖÖK-RÖÖK-paus-krõps stopper seisma jne). NB! See on dialoog, jutu vahel on ka mõttepausid. Tulemus: 10–11 minuti jooksul (ma hämaras kella väikest sekundiosutit ei näe; 1 h 11…21–22 min) röögitakse 4 min 11 s ehk 38%…42%.

Mängukava järgi olla tükk saanud mitmeid auhindu. Pakun, et järgmistes kategooriates:
  • suurim keskmine helivaljus kahe tunni jooksul
  • halvim Ibseni mugandus
  • kõige ettearvatavam röökur
  • uskumatuim mäng
  • parim Edina Monsooni paroodiat näidendis Self Raising Flower (Absolutely Fabulous, osa A Small Opening) imiteerinu (see oleks huvitav, ütleme, minuti, aga see uskumatu joodikmoor röögib laval kokku poolteist tundi)
Lume tõttu laval on saalis võrdlemisi valge isegi 15. reas, vahepeal kaalun tõsiselt, kas peaks kaasas olevast portfellist õngitsema lennundusajakirja ja veetma aega meeldivalt, kui kord kitsa reavahega rea mõlemas otsas istub ees liiga mitu inimest, et nende vahelt läbi pugeda. (Mul on kaasas veel muusikaajaloo raamat, aga seal on kiri hämaruse jaoks liiga väike, ja telefonis on lõpu lähedal Idioticon Hamburgense, aga mobiiltelefon peab olema välja lülitatud.)

22.5.17

21.5.17

P, 3679. päev: teatris

Pühapäevase logistika tõttu jõuame kohale 45 min varem, just hetkel, mil jalgrattal saabub ka peaosaline.

Me varem selles teatris käinud ei ole; selgub, et see on sellise fassongiga, et kemmerg on väljas- ja baar seespool piletikontrolli (siinkandis on tavaliselt mõlemad väljaspool). Baariruum on väga suur ja küllap ka seal etendatakse midagi. Piletil kohti ei ole, aga tükk olevat välja müüdud, niisiis moodustub kümme minutit enne algust teatrisaali ukse taha saba, kuhu targaste asutame endidki ja saame täitsa mugavasti saali keskele. Saal on pikergune, pikkusest ligi 2/3 on lava, siis algavad istmed.

Tükk on põnevast kohalikust ajalooseigast, ühest eriskummalisest vangilaagrist, originaalnäidend, aga võinuks olla paremini läbi kirjutatud ja tunni lühem (istepink on kõvavõitu). Etendusest ei olnud enne teada, kui kaua see kestab, loomulikke lõppemiskohti oli nagu mitu, aga tegevus muudkui jätkub; nägin ükspäe unes, et kestab 2 h 15 min, läks täide: kestis 2 h 8 min. Näitlejatöö etteantud näidendi piires suurepärane; kavas kõige esimene olnud tegelane, kuulus vang, on usutav (sama kohalik tippnäitleja, keda nägime saabumas ja kes veel veerand tundi enne algust lippas fuajeest läbi kostüümi ja grimmita – aga ta astub lavale alles kolmveerand tundi pärast algust). Teist tegelast, samuti kuulsat vangi, esitatakse ajalooliselt ebatõenäoses koomilises võtmes, üks repliik on võetud Loriot’lt (tõsise tüki üks harvadest naerupahvakutest on seepeale, kui peategelane ütleb repliigi, mis on mugandatud Trumpi valimisloosungist). Aga senitundmata aspekt on n-ö teine külg, selle ajaloolise seiga korraldamine ja vangivalvurite elu, seda nüüd hiljuti uuriti, sama projekti raames tehti peale näidendi ka dokumentaalfilm.

Lavakujundus on modernne, osa tegelasi (valvurid ja ülekuulajad) on vaatajate poole enamasti seljaga, osa vaatajate seas ja selja taga.

Kava järgi on järgmine etendus homme hommikul, ilmselt koolilastele, ja oletame, et arutlus läheb neil paremat rada kui 7. prantsuse keele kursusel olnud arutelu „Kumb on keskkonnahoidlikem energialiik, tuul või päike?”, mis saavutas rühmas ettearvamatu, aga üksmeelse ja kivisöetööstuse lobist puutumatu tulemuse, et hoopis tuum. (Mille juurde on kõlblik lisada, et päikeseenergia otseselt ja kõik muud energialiigid peale loodeenergia kaudselt on põhimõtteliselt tuumaenergia. Loodeenergia tekitab gravitatsioon. Päikeseenergia tekib tuumasünteesil, tuule-, hüdro- ja laineenergia ning taastuvad või taastumatud fossiilkütused on tekitanud päikesenergia, maapõueenergia on tekkinud tuumalagunemisel.)

20.5.17

L, 3678. päev: lillelaat

Vallamaja taga aialaadal. See küll ei ole nii kuulus kui maailmakuulus* Türi lillelaat, aga autonumbrite järgi on inimesi kohale tõmmatud kaugemalt ja rohkematest riikidest. Rohkesti roose. Mutritest dinosaurus jpt on samas kohas kui aasta tagasi, lõõtsmoonikuga laulikvennad on samades rõivastes, toitlustuskohad on samad. Korraks arvan vilksamisi nägevat eelmist hambaarsti, dr Tangi, kelle juurde ma enam ei lähe. Ostame roosipõõsa, mille sort on nimetatud isiku järgi, keda ükskord kontserdil nägime.

* Guugeldasin, aga leidsin hoopis, et google.ee on tituleerinud maailmakuulsateks järgmisi inimesi, asju ja kohti (otsingu https://www.google.ee/#q=maailmakuulus tulemuste esimesed 2 lk kirjutamise ajal, 5. VII): tänavakunstnik Banksy, näitleja (Mena Suvari), korvpallitsirkus Harlem Globetrotters, meelelahutuskeskus O’Learys, eestlanna Mena Suvari, hingelaulik Peia, Hollywoodi märk, koertenäitus Crufts, Austria juveelifirma (ütlemata, mis), meelelahutuskett (O’Learys), ökoloogiline aed Londoni lähistel (Beth Chatto aed Essexis; Google Maps näitab mitte aeda, vaid ärakeeramiskohta maanteel, mille vastas on autolammutuskeskus; Londoni Towerini on sealt 85 km), Eesti koor (Filharmoonia Kammerkor), portaal geni.com, kestvusratsutaja Austraaliast (ütlemata, kes), dirigent ja TED kõneleja Benjamin Zander, majandusteadlane Barry Eichengreen, Eesti malemeister, latino-legend Fantuzzi. google.ee elab ilmselt mingis muus maailmas kui ülejäänud maailm; võib-olla on see eelmise sees ja tunduvalt suurem kui välimine.

19.5.17

R, 3677. päev: reede

Tavaline reede: vara tööle, pikalt tööl, poes, koju.

18.5.17

N, 3676. päev: neljapäev

Tavaline neljapäev: vara tööle, pikalt tööl, keelekursusel.

17.5.17

K, 3675. päev: kolmapäev

Tavaline kolmapäev: vara tööle, pikalt tööl, pood, koju.

16.5.17

T, 3674. päev: kadunud asju saab üles otsida

Mõni aeg on meeles mõlkunud, et peaks siinkandi keelde tõlkima muiste, sügaval vene ajal Horisondis olnud reisikirja siitkandist. Horisont ilmutas aeg-ajalt reisikirju (hiljem ilmus neid rohkem ajakirjas Aja Pulss, mis hakkas ilmuma u 1985), peamiselt muidugi sotsialismimaadest ja N. Liidu avarustest, aga mõne leebema kapitalistliku maa lugu läbis tsensori samuti (näiteks kuidas kord käis üks Eesti teadlane Pariisis ja pildistas teleobjektiiviga (135 mm, pakun mulje järgi tagantjärele) detaile hoonetelt, mitte ei olnud reisikirja juures tavalisi postkaardivaateid).

No vat, kogu Horisondi poolsajand on Digaris, nii et ainult sirvi.

Kogu poolsajand, rõhutan, 50 aastat, 12 numbrit aastas, kokku 600 numbrit. Tekstiotsingut nagu ei ole, vähemalt Digar riigi järgi ei leia (ja pealkirja mäletasin valesti).

Niisiis kõigepealt mõtlesin, mis aastakäigus see võinuks olla (hiljemalt 1989), ja siis hakkasin ajas tagasi liikudes avama neid numbreid, mille kaanepilt tundus tuttav (need numbrid olid meil linnas või maal ning olin neid näinud) ja otsima pisipiltidega üldvaatelt linnavaadet, mida mäletasin seal olevat (sest kui ma esimest korda käisin siinmaal, töövestlusel, ja sõitsin tagasi õhtul söömast (arvates täitsa loogiliselt, et alati on odavaid söögikohti raudteejaama lähedal), nägin sama vaadet bussiaknast ja mõtlesin, et ohhoo, seda vaadet tean lapsepõlvest. (Nagu ka saatsid meie ainsad välismaised sugulased meile 1970. aastatel mitu aastat mingi Šveitsi puurifirma reklaamkalendreid, kus kalendrinumbrite kõrval oli väike puuripilt, aga mujal kaunis loodusvaade, mille lõikasime pärast välja ja knopkatasime kempsu seinale, nii et kemps oli maast laeni Šveitsi loodusvaateid täis – ausõna! – ja aastaid hiljem Šveitsi sattununa tundsin palju kohti ära.)

Teine foto loo juures on peaaegu selline linnavaade, nagu kunagi oli raudteejaama juures, aga autosid on ühe sõidurea asemel viis. Allik ütleb, et mingist Euroopa pealinnade raamatust, aga visuaalselt midagi tuttavat ette ei tule. Pildi uurimine ütleb, et üks reklaamkiri oleks nagu hispaania keeles – ja ongi, pildil on üks Madridi kesklinna plats.