Lifti oodates möödub esimene minut, mil uus dušisein on kohal.
Liftis möödub teine.
Siis see ilus lugu lõpeb, sest liftist väljudes puutub dušiseina nurk kergelt vastu põrandat ja kostab hääl „krrrrrk… ššššŠŠŠŠŠŠŠŠŠHHHHHH!” ning tunnen, kuidas käte vahel läheb klaas vedelaks ja siis käte vahelt üldse kaob. Lohistan ikka veel pakendis oleva, aga nüüd juba suht vormitu tombu liftiesisele, helistan E-le, et ühelt poolt toodi dušisein kohale, aga teisalt seda enam ei ole, ja mõtlen, mida teha. Iseenesest mõista tuleb see laga koristada ja nii, et enne mu tööleminekut saavad sellest üle kõndida ka koerad. Toon korterist harja, kühvli ja kõige tugevama kilekoti, mida leian (hea, et ma ei leidnud prügikotte, vaid määndumatu ja igavese korduskasutatava väikse kilekoti, see on paksust kilest, klaas läbi ei tule) ning siis järgmise tunni veedan kilde koristades – algul ajades kilde dušiseina pakendist kilekotti, siis (kui selle küljest enam kilde eriti ei tule) mähkides dušiseinast säilinud kinnitus- ja alusliistu (mida ma pakendist välja ei võtnudki) ühtäkki väga suureks jäänud mullikilesse. Vahepeal läheb alla fuajeesse tööle maja koristaja, aga ta on kena inimene, ma ei saa ju jätta seda talle, et ise tegin ja sina korista.
Siis viin puntra kaenlas, hari ja kühvel näpus, prügikasti (lifti diagonaalis peaaegu mahub); prügikast on sedavõrd täis, et pean prügikotte ringi paigutama, et mahuks (ka prügikasti diagonaalis peaaegu mahub). Siis toon korterist märjaks tehtud põrandalapi ja majapidamispaberit, köidan kilekoti kärule (ma seda kanda ei julge, äkki läheb põhi alt) ning triigin niigi enne hoolikalt harjatud liftiesise suure varuga veel kaks korda üle: üks kord märja lapiga, teine kord majapidamispaberiga, mille mõlema käärin paberisse ja viskan ära. Siis kärutan klaasikildudega koti õue (kotis on klaasikilde koos õhuvahedega arvutuslikult 7,2 liitrit, klaas ise oli ligikaudu 140 × 60 × 0,6 cm, võtame tiheduseks 3 g/cm³, see teeb u 15 kg) ja tühjendan klaasikonteinerisse, viskan kilekoti ja lapid ära, viin käru, harjad, kühvli ja majapidamispaberi tagasi korterisse, pesen harja ja kühvli, nühin puhtaks tallad ja kindad, jalutan koerad ja lähen lõpuks tööle, kurb nagu õnnetusehunnik. Olin just reedel rääkinud toanaabrile neljapäevastest seiklustest ja nüüd saab lugu jätkata.
Kõige kurja juur oli, et pakkimisel ja kohaletoomisel oli – kellegi teadmata – läinud dušisein sussid püsti, nii et alusliist oli ülespoole ja ülaserva paljas klaas allapoole. Ning hea muidugi, et purunes juba koridoris, mille korteris, ja juba kohaletoomisel, mitte paigaldamisel või – hoidku! – kasutamisel. (Nagu vanaema sõbranna Leida J kolimisel 1990. aasta paiku kitsa järsu trepiga maja neljandalt korruselt laiema trepiga maja teisele korrusele arvas üks kolijameestest naljaga pooleks, et viskame suure trümoopeegli kohe üleval katki, ei ole vaja seda trepist alla kandagi.)
Muidugi seljatäie jagu targem jälle:
- Ärge ostke kaupa, mis on seisnud iks aja väljas ja müümishetkel seisab seina najal. Te ei tea, kui palju seda on aja jooksul klopitud ja kuidas seda pakitakse.
- Ärge ostke vana kaupa, mille omadusi ei tea keegi, näiteks seda, et dušiseina materjal „turvaklaas” tähendab mitte „löögikindel klaas” nagu pangas või loomaaias või autode esi- ja tagaakendes või isegi vannitoa peegelkapi ukses (mitmekihiline, liimitud), vaid „klaas, mis ei purune löögil kohe teravnurkseiks kolmnurgiks, vaid mis puruneb aeglaselt tillukesiks täringuiks” (ühekihiline), mistaolisest tehakse autode külgaknaid, aga mis mujal kasutada hästi ei sünni.
No comments:
Post a Comment