T, 1322. päev: Pariis

Jala jaama: üks buss küll läheb, aga kui sellest maha jääda või see ei tule, siis ei jõuaks. Sõidab meist poolel teel mööda.

Seekord saab X10 signaali kätte ja seega on pidev ülevaade, kui kiiresti rong sõidab (hiljem ka sellest, kust täpselt). Kolme vahepeatusega näeb pilt välja selline – graafikuilt võib näha, kuidas rong kihutab pärast kolmandat peatust 150 km poole tunniga:

Kõrgus ja kiirus aja funktsioonina

Kõrgus ja kiirus teepikkuse funktsioonina

Turismiinfost linnatranspordi päevapilet. Saan jutu aetud prantsuse keeles. Edasi sukeldume hommikuse tipptunni metrohu, esimeseks sihiks Notre-Dame. Selles on kellaajast hoolimata juba päris palju rahvast (ei kujuta, mis seal toimub keskpäeval). Kostab liturgia ina; algul arvan, et tuleb lindilt, sest kedagi esinejat ei paista, hiljem siiski märkan kooris kümmekonda inimest ja rohelises kuues tegelast, keda liigutuste järgi nimetan ujumisõpetajaks.

Pikihoone võlve pildistades avastan, et Notre-Dame'i põhja- ja lõunalöövide piilarid ei ole kohakuti – võib-olla ehitati need olemasoleva hoone ümber, nagu juhtus Tartu toomkiriku kooriga, kus on tugipiilarid nihkes umbes meetri.

Edasi metrooga ooperi juurde ja sealt bussiringreis. Panen ette lemmikobjektiivi ja nopin teeäärsete pariislaste portreid. Muidu tänavalt on pildistada imelik, aga turismibussi katuselt – miks mitte! (Pärast pilte sortides mõtlen, et miks on stereotüüpne pariislane 20–30-aastane moekas kõhn valge naisterahvas, kas Pariisis vanemaid ja nooremaid või siis mehi või siis moevõõraid või muid rasse üldse ei olegi.)

Jalgrattureid ja rulluisutajaid on. Muidu on argipäev ja liiklus umbes. Päike paistab, aga on jahe.

St-Lazare'i jaama kemmerguga on toimunud metamorfoos, selle hinnaga mitte.

Siis mu leivanumber, St-Denis, suurima kuritegevusega ja esimese gooti kirikuga koht Prantsusmaal. Kloostrikirikus on tellinguid, kust kostab vaikset kõpsimist (mitte nagu neli aastat tagasi Ateenas Akropolisel) ja peale selle kaks lasteaiatäit põngerjaid. Mõtlen, et vaigistamissusina tekitamiseks peaks olema õpetajatel kaasas suruõhuga töötav susisti, nagu on olemas suruõhupasunad. Käiks aeg-ajalt tanklas paaki täitmas ja susistaks muudkui edasi. Märkan, et lugematutel hauakujudel on eenduvad kehaosad (varbad, ninad, rinnad) lugematute käte katsudes määrdunud; ühele pehmemast kivist daamile on paljastele kehaosadele kraabitud nimesid ja pakun, et ka mobiilinumbreid, et helista mulle, mõtlen vaid sulle. Ka keskaegse St-Denis' maketi äärmised hooned on ohus, aga õnneks on need aluse küljes tugevasti kinni.

Kõige selle järgi imestame, et midagigi veel järel on (aga, nagu Norbert Ohler kirjutas, et St-Denis' kuulus kooriümbriskäik ehitati põhjusel, et kunagi usupüha ajal tallati paljud püha reliikviat näha tahtnud vanas romaani umbkooris lihtsalt surnuks – kooriümbriskäiguga sai reliikviaid uudistava rahvavoo suunata ühest uksest sisse ja teisest välja –, siis on taoline tunglemine seal ju lausa tradtsioon).

Pärast on tulemas mingi riitus, ei lasta nelitise võlvist pilti teha, aetakse välja.

Tagasisõidul tabab meid metroos elektrikatkestus. Õnneks jaamas, mitte tunnelis. Seisame oma kümme minutit, kui vedurijuht otsib riket. Jaam ise on õnneks valge, nii et paanikat ei teki. Rongi suurimad kisakõrid on rüütatud oma maa jalgpallimeeskonna särki ja nii saab ülejäänud maailm suure kirjaga teada, kus maal kõige suurem kisa käib.

Nüüd on palav, kougin seljast fliisi (enne eemaldades taskust korterivõtmed ja päikeseprillid).

Teisipäeviti on Louvre üldse kinni. Sinna mahtumatud turistid hordlevad Orsay muuseumi ees ja triumfikaare treppidel. Mul tuleb geniaalne mõttevälgatus üles mitte minna, sest pärast metroos kinniolemist ei meeldi mulle sugugi mõte seista sabas keerdtrepil sügaval kivi sees. Ootan all ja näen, et kangelaslike prantsuse ohvitseride seas oli ka ohvitser Pille. Pärastpoole sajab mu ümber istuma hulk heas toitumuses saksa koolilapsi, kelle õpetaja on veel vägevam.

Ise satume einestama üle tänava söömakohta Le Cristal.

Eine ajal hakkab jalgpall; seda tulevad vaatama inimesed suisa tänavalt (kas tulevad sisse või jäävad tänavale seisma ja vahivad sealt). Lähedal, nähtavasti triumfikaare all tundmatu sõduri haua juures hakkab mingi veteranide üritus (kui seda kirjutades mälu värskendan, näen, et täpselt 70 a tagasi, 22.6.1940 sõlmiti vaherahu Saksamaaga ehk toimus sündmus, mis valmistas Hitlerile ta valitsusajal suurimat rõõmu, nagu teab ketser David Irving). Seal esinevad nähtavasti ka pasunakoorid, sest jalgpalli on tulnud vaatama kaks härrasmeest, kellel seljal kiri Armée de Terre – Musique, ja üks mundris, kus isegi selja peal on kaks rida kuldnööpe (nimetan teda tagantvaate tõttu korstnapühkijaks, aga esiküljel tilpneb tal ka medal, ilmselt saadud kangelasliku pasunapuhumise eest), ning kui pärast metroo poole kõnnime, väljub veidra mundriga pillimehi kahest bussist ja mitmest autost. Ühtlasi hakatakse siis kohale veeretama ka ratastoolis veterane, kes 70 a taguse sündmuse pärast on kõik juba väga vanad.

Meie eine ajal lüüakse prantslastele kaks väravat; kumbki kord on prantslased hästi vait ja Lõuna-Aafrika fännid, näiteks meie vastas istunud lauatäis neide, kisavad rõõmust. Kelner heidab nende poole halvustavaid pilke. Kardan, et kui Prantsusmaa kaotab, siis neid enam ei teenindata. Ilmselt nii läkski (Prantsusmaa sai 1:2 kaela).

Kell on märkamata saanud palju. Ste-Chapelle juures 17.20; suletakse kell 18.00, sisse saab kuni 17.30. Saame sisse. Ajal, mil me kabeli ülakorrusel vitraaže imetleme, pannakse all nänniputka kinni. Saan palju toredaid pilte.

Teisele bussiringreisile hästi enam ei jõua. Jalutame kaldapealsel, nänn. Nänni müüvad hindud.

Arutelu, millal on sünnis olla jaamas tagasi. Hakkame minema tund aega varem; kohal veerand tunniga, seega ootamine 20 min, enne kui saab teada tee ja minna rongi. Rong on perrooni tagaotsas teise rongi järel.

Rongis uni (ärkan kaks korda selle peale, et särgiesine on märg; õnneks istun vaguni tagaotsas, keegi ei näe).

Jaamast taksoga korterisse. Homme vaja ärgata maru vara.

Täna saan veel teada, et telepaatia siiski ei toimi.

Öösel rahvapüha puhul ilutulestik. Puud on ette kasvanud, enam sama hästi ei näe kui neli aastat tagasi.