Kuigi mul on ametlikult puhkus, käin hommikul prantsuse keeles. Eelmisel nädalal kaalusin korraks ka võimalust, et tühistaks tänahommikuse puhkuse (pärast oleks pool puhkusepäeva varnast võtta), aga keeletunni kirjapanekuks pidanuks ma siis ikkagi minema töölt läbi ja kuivõrd haldusosakond arvab seniajani, et mu tund on kolmapäeval, oleks kindlasti pandud täna hommikuks mulle tööd teha.
Prantsuse keel on JÄLE – sel semestril esimest korda ilmuvad harjutustes lünkadesse vajalike sõnade asemele märksõnad, mida ma siia ümber tippida ei söanda. Mõtlen, miks ma üldse kohale tulin aega raiskama, sest nädala pärast eksamil juhtuv on kindel.
Aga seekord on mul kaasas lustikummut, nii et naasmisel saan tund aega kosutava metaliga vaimset tasakaalu taastada.
Külalised on linnas ja kui prantuse keele kolata, aga see-eest matkatarvetega linna ilmun, istume bussi peale, mis viib meid paljukäidud sõnajalaorgu (õigemini viib üks otse E-chisse ja teine toob sealt tagasi linna poole mäe otsa Mäekülla). Raja keskelt on maantee äärest tehtud lageraiet, nii et varem ei teadnudki, kui serva pealt rada läks.
All E-chis jalutame pisut linnas, sööme jäätise, siis bussiga mööda Savijõe kallast (kus jagan rulluisumeenutusi) mõnikümmend kilomeetrit ülesvoolu. Sealt veerand tundi ootamist ja teise bussiga Veokülla.
Selle linnus on juba kinni, aga see-eest on kõik poolteist külatänavat väga fotogeenilised.
Maabume samasse söömakohta, kus mul kunagi oli üks krevett liiga palju. Kõnnime oma arust vaba lauani, aga kelner küsib kohe ukse juures väiksema laua hõivajatelt: „Kas te veel sööte?” Need tõstetakse seega meie eest lauast minema. Tore.
Söögiks kohaliku singi taldrik, salat ja friikartulid.
Lõbus tagasitee, juhtume pool tundi varasema bussi peale, sellega ka pool tundi varasema rongi peale ja tagatipuks jälle vist jala korterisse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment