Prantsuse keel. Kivinõid ületab ennast: esimeses pooles tops teed ja tops kohvi, teises pooles tops teed. Esimest teetopsi luristab ta oma pool tundi (kuidas see on võimalik?!). Siis närib pastakat nii, et ragin taga. Kuidas talle teatada, et palju mu õppeedukust läheb kaotsi tema luristamise pärast?
Näide: keerukas lause. Keskendun ja üritan mõista, mida vigursõnad tähendavad. Olen jõudnud umbes kolmanda sõnani, mil näen silmanurgast, kuidas tops kerkib. Sulen hirmust silmad ja üritan meeled välja lülitada. Ent see ei aita; vaikuse lõhestab jälk „LURRRRR-ähh”. Vabisen jäledusest, piidlen silmanurgast, kui palju on topsis vedelikku veel (on, on...), siis kogun end ja alustan lause uurimist otsast peale, kuid kõik kordub. Nii ei ole midagi imestada, et ajaga, mil peab olema tehtud kaks harjutust, olen ma läbi lugenud ainult esimese...
Meeles mõlguvad muidugi ekstreemsed meetodid, kuidas luristamist vähendada, nagu mr Beani esimese filmi kohvikoht.
Tänane tunni teema on eriti igav prantsuse „huumor”: lindilt tuleb koleda distortsiooniga tekst, mille kohta ütleksin, et vanamees teeb artikuleerimata häälitsusi viis minutit või siis sõimab kedagi; pärast paberilt näeme, et ta esitas monoloogina dialoogi. Pidi olema kuulus humorist, suri eelmisel aastal.
Siis näidatakse YouTube'ist prantsuse naiskoomikut, Muriel miskit, keda mäletan ka Prantsuse hittfilmidest Les visiteurs dans les couloirs de temps ja Amélie, keda on tabanud 11-minutine logorrhöa gradus gravis („gradus gravis ongi raskel kujul”). Õpetaja naerab peaaegu üksi, paar veel üritavad viisakalt naerda (vrd vana tõlginali: „President rääkis praegu väga naljaka nalja. Palun naerge.”). Mõtlen, kui väga on eesti huumor teistsugune kui prantsuse oma, aga vat inglise huumorist saame aru. Koomiku silmapungitamise jälgimise asemel vahin aknast välja ja näen lendamas rähni (rähn lendab väga iseloomuliku joonega), ilmselt (must, valge) suur-kirjurähni.
Seekord seda tšehhi daami ei ole, kes eelmine kord sööklas poolaka käest küsis, kas ta on lühinägelik, millele see vastas, et ta on juriidiliselt pime. Väga-väga piinlik. Arutatakse tulevasi ettekandeid (st millest teha) ja mainitakse mu papagoi-ettekannet. Which is nice.
Pärast tööle ja muidugi-muidugi on mul olnud kella 11.00 tähtajaga töö. On ju niiiiiiiiii raske kellelgi parandada kohalolemise süsteemis, et mu keeletund ei ole mitte kolmapäeval, vaid esmaspäeval. Olen seda teatanud ise mitu korda ja ka vahetu ülemus on, nii et peaaegu kõik teed on ammendatud. Üle jääb veel midagi ekstreemset nagu haldusosakonda kohale minemine ja jalaga ukse lahti löömine, aga esiteks on haldusosakond umbprantsuskeelne ja teiseks .... noh, ei ole taoline ekstsess tervislik.
Lõunalt naasev toanaaber räägib, et probleem on ülemajaline, sest hommikul läks elekter ära ja sisevõrgu serverit pole pärast seda üldse püsti saadudki, st sama mure on kõigil. Hea seegi.
Kui seisan Kirikmäe prisma kassasabas, hakatakse poodi kinni panema ja veeretatakse varju alla koridoris seisnud särgistangesid. Näen, et seoses jalgpalli MM-iga müüakse jalgpallimeeskondade särkide taolisi särke. Hind on ...59 €. Ärge ehmatage midagi, see on allahinnatud, päris hind oli sildi järgi 79 €. Mihuke kokkuhoid, et mind jalgpall muhvigi ei huvita.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment