N, 3531. päev: vasaku jala päev

1. Üritan FB-s vaielda rassistiga. Õigus on vanarahval, et küürakat parandab ainult haud. Krt, halb tunne jääb kogu päevaks, eriti kui ma ei saa lõpuks pandud plokki (targem annab järele!) telefonist enam maha võtta, et teatada tema viha õhutavatest mõtetest FB-le. 

 

(Muide, tarviline nõuanne: kui olete sattunud vaidlusse läänemaailma halvustava trolliga, küsige talt otse, kas ta on Kremli palgal. Ta sellele ei vasta ja kaob otsemaid. Või vastab kiirustades juhmilt, et ta teeb trollitööd üldse palgata, uskudes niisama, mida see maailma destabiliseerimiseks kokku käkib ja mis luiskelugusid ilmutavad ajalehed klikkide kogumiseks.)

 

Siis tavalisest varem välja – mitte ka nii vara, et jõuaksin enne tööd postkontori; buss on täis ja 2. jaama suures leheputkas mõnd toredat meenet ei ole.

Tööle jõudnuna 3. unustan ära, et kohe hommikul on koolitus, kuhu eile registreerisin; märkan vahepeal (kui koolitus on peaaegu läbi), et telefoni olekuribal on vaigistuse sümbol, mida ma ise pannud ei ole; see tekib näiteks siis, kui on kalendris mingi üritus. Märkisin koolituse eile telefoni kalendrisse, mõeldes, et küllap paneb registreerimissüsteem ka selle koolituse töökalendrisse ise nagu tavaliselt. Ei pane. Loodame, et saan koolituselt vähemalt slaidid. (4. Ei saa. Süsteem tänab mind koolitusel käimise eest, aga slaide ei ole.)

Siis 5. vaidlen pikalt ühe koma üle, mida minu keelevaistu järgi vaja ei ole. Teisel inimesel on 5a. teistsugune vaist, 5b. raamatus just sellist näidet ei ole, 5c. korpuses sellist fraasi ei ole, 5d. ma ei ole kindel, kas määrust saab nimetada täiendiks, ja 5e. keelenõust ma küsida ka ei taha, sest sealt öeldaks sama asja ja asi jätaks ülbamise mulje. Keeran siis jutu sellele, kuidas Viktor nime sai; internetis on nüüd kaunis leht asjaga seotud pildist.
 

Siis on vaja minna ostma välgu jaoks patareisid, aga 6. ajutine peatus on 200 m kaugemal kui muidu ja isiklikku 200 m rekordit – talveriietes – ma täna püstitada ei taha. Üldiselt kestab linnast läbi sõit sama kaua kui järgmise otsebussi ootamine (pool tundi), aga kogu aeg oleks nagu midagi tehtud. Buss linna on õnneks kiirbuss, mis sõidab tavalisest 10 minutit kiiremini, kuigi 7. jään bussi vahetades kergelt teise bussi ukse vahele.

Õhtul on töökoha jõulupidu ja kui juba hommikul on olnud nii palju viltu, on ka õhtuks halbu aimdusi.

Peale patareide ka pintsleid ja paar värvi.

 

Seiklused jätkuvad: 8. 20 min postkontori sabas, aga toredat marki ei saa ikka. Pärast saan teada, et 9. pidanuksin ostma mitte 5, vaid 10 marki, toredus on 10-margise lehe servas.

Ainus normaalne asi täna enne õhtut on, et järgmise aasta üleriigilise, nimelise ja tasulise bussi-rongipileti saan kätte ilma vaevata (mitte nagu aasta tagasi, kui pidin selle järel jooksma mitu kilomeetrit).

Aga just siis, kui jõuan tagasi töölaua taha, 10. panevad jeerikupasuna üürgama morlokid.

Õhtul on siis jõulupidu (mille jaoks oli vaja eile ja täna jahitud meeneid), õhkkond leplik ja sõbralik, valgustus hämar (arvutan pärast, et 40 lx), servades otse ülalt alla, keskel vahelduvat värvi, teen 611 võtet, näidata kõlbab pärast põhjalikku rookimist 65.

N, 3181. päev: hunt, hunt!

Nagu see karjapoiss, keda keegi pärast enam ei uskunud.

Täna on viimase 9 kalendri- ja 7 tööpäeva jooksul kolmas sireenide ulutamise kord. Hommikul vara, kui kohale jõuan, seisavad vähesed kohaolijad troppis fuajees, sest õues sajab laia lund. Toanaaber räägib, et eelmise reede kõrvaklapid kulusid marjaks ära. Korruse uksel seisab turvamees, laseb inimesi sisse suurest uksest (tavalise automaatse pöördukse asemel) ja kontrollib igaühe töötõendit, vaieldes mu vahetu ülemusega, kes on unustanud kaardi lauasahtlisse.

Õhtul keeletundi minnes selgub, et olen kaotanud kindad, ilmselt hommikul bussi.

Keeletunnis on kaks, pärast kolm uut osalejat, üks uus ja kaks eelmiselt kursuselt. Viimaselt tulijalt (kellega olime koos viimati suulisel eksamil) küsib õpetaja, kas tulija kedagi kursuselt teab – see vaatab ringi ja ütleb, et klassis on ainult üks osaleja, keda ta ei tea, ülejäänud olid kõik eelmisel kursusel.

R, 3175. päev: we do what we’re told

#(")(=#"(#"=((!!!

Kõrvakuulmine ei ole kolmapäevahommikusest „evakueerimisõppusest” – see on nii ebarealistlik, et panen jutumärkidesse, tehakse linnukese kirjasaamiseks ja vabatahtlike „pritsumeeste” eneseupituseks – veel taastunud, kui morlokite sireenid uluvad jälle. Telefoni kalibreerimata dB-mõõtur võtab keskmist, näitab 87 dB ja hoiatab, et see on sama vali kui lööktrell. Mida täiesti usun. Mul on sellest ka foto, et te teaksite. Kaotan ära tunniskaardi; keegi ulatab mulle selle õues tagasi, kahman selle sõna lausumata, ebaviisakalt. Ainult kaks päeva eelmisest õppusest, see on uus rekord! Lubasin kolmapäeval, et ostan tööstuslikud kuulmiskaitsmed, aga kust ma teadsin, et neid on vaja veel samal nädalal!! Jälle hommikul, jälle ajal, mil peab istuma töölaua taga. Mitte kunagi pärastlõunal ega õhtul.

Aimates halvimat, et kolm on kohtu seadus, aga töönädal ei ole veel läbi, kiirustan lõunatunni esimesel minutil lähima tööstuspoeni ja ostan sealt kaitse-kõrvaklapid, Connex, Kapselgehörschutz COXT938701, võtab madalaid sagedusi maha 18 dB, keskmisi 28 dB ja kõrgeid tervenisti 36 dB. (Kõrvaklapid saab kiiremini pähe kui kõrvatropid kõrva.) Jäädvustasin täna kõrvavalu hinnaga ainult helivaljust, mitte spektrit, aga kõrva järgi (ah!) oletan, et sireen kisab kuskil 1…2 kHz kandis (1 kHz on evolutsioonilisil põhjusil sagedusvahemik, milles inime kuuleb kõige paremini), seal peaksid kõrvaklapid summutusspektri järgi maha võtma umbes 30 dB. (Poes oli elektrisaagide juures kolme sorti klappe, valisin.) Te muidugi küsite, kas see mitte ohtlik ei ole, kui evakueerimise ajal kanda kõrvaklappe; aga vaadake, kui trepikoja suletud kõlakastis on pulseeriva sireeni keskmine 87 dB ja maksimum nii 120 dB, on sellest 30 dB vähem 57 dB ja 90 dB. Esimene on nagu normaalne kõne ja teine on nagu kiljatused selle vahel.

Just sobivasti kohtub järgmisel neljapäeval meie allüksus uue direktoriga ja võtan seal selle sagedate „õppuste” teema üles. Kui oleksin käinud audioloogi juures hiljem kui anno domini 2005, võtaksid asjad veel ametlikuma käigu.

Kui poodi sõidan, helistab E, et läheks lõunale, vastan, et ei saa, sõidan ostma kõrvaklappe; kui poole tunni pärast klappidega naasen, helistan ise ja lähme. Meie aia kangelane, must paar tuba tagapool olev vabatahtlik „pritsumees”, kes mind sel nädalal on kaks korda toast välja ajanud, on ka seal, küllap tähistab, et on järjekordselt päästnud mitusada inimest surmasuust. Pean võtma meie muponautide loetelu ja kontrollima, ega neid ole mu FB-sõprade seas.

K, 3173. päev: tegus

Kurrradi tuletõrjeõppus, raisk, mädand!! Ilm ongi sobivalt miinuses. Seekord lastakse meid välja maja keskelt, otse mudasele muruplatsile. Aga pääseteel möirgavad sireenid, mille helivaljus ulatub valuläveni. Kus on töökeskkonnavoliniku kõrvad? Pean tooma tööle järgmiseks korraks valmis suured oranžid lööktrelli kõrvaklapid. Veel parem, järgmine kord peidan end kahe kapi vahele või ukse taha, sest majatäie inimeste kiusamisest saadakse rahuldus ju ainult inimmassi õues nähes, aga kedagi õues üle ei loeta ning meie korruse vabatahtlik „tuletõrjuja” – kes ühtlasi on jalgpallifänn, nota bene – vaatab ainult üle ukse.

Täheldan, et tuletõrjeõppused on siin majas olnud erandita hommikul. Tsiteerime klassikuid. Fawlty Towers, S1E6, The Germans:

Basil: I mean, you know what you’re doing, do you?
Polly: Help get people out of the bedrooms upstairs.
Basil: While learning two Oriental languages, yes.
Polly: Mr. Fawlty?
Basil: Yes?
Polly: Who else is doing the upstairs?
Basil: Only you, it doesn’t take a moment.
Polly: Yes, but I’m only here at mealtimes.
Basil: So?
Polly: What happens if there’s a fire when I’m not here, who does the upstairs then?
Basil: …Well, we’ll worry about that when we come to it, shall we?

Isiklik ajakaotus on mul pool tundi, sest õppuse lahtipääsemise hetkel mõtlen parasjagu, kuidas kõlaks sõbralikult, inimkeeli ja väärseoseid tekitamata veebilehe vahepealkiri, mis toortõlkes on kasutamatu soperdis, ja kuigi olen õppuselt esimeste tagasijooksnute seas, olen algul too much pissed off ja siis hakkavad teised tagasi jõudma ja müdistavad koridoris ja siis ei saada sireene kinni, need vallanduvad paar korda veel nagu maavärina järeltõuked.

* * *

Õhtul keelekoolis saksa keele kirjandus, harimise mõttes, räägib peamiselt õpetaja, õppurid kuulavad. Kokkupuude Saksa XX saj alguse kirjandusega on koolist väga vähene, eks ju.

* * *

Skannin 1993. aastast esimeselt 24 mm objektiiviga võetud filmilt slaidi, kus peal on mingi mu alma mater’i hoone, aga üldse ei meenu, kus või mis. Teadaolevas kohas olevate varjude asendi järgi saab Päikese suuna, selle järgi saab omakorda hoone asendi ja siis on kolm võimalust, mille mõtlen kõik järgemööda läbi (füüsikahoone, peahoone madalam ots, keemiahoone). Nali muidugi selles, et vahepealsete paljude aastatega on vanad puud raiutud, uued kasvanud, 1990. aastate pannautode asemel on tänavatel nüüdisaegsed ümmargused autod ja siia-sinna ehitatud juurde uusi korpusi. Et aga piltide järjekord on teada ja kummaski otsas on tuntud kohad, on selge, et vahepealsed tundmatu koha pildid on võetud nende vahel, millega langeb ära kolmas võimalus (keemiahoone). Ning ka füüsikahoone ei ole nii pikk, nagu piltidelt paistab. Seega on peahoone.

Vanasti, eks ole, sai teada, mis oli jäänud pildile, alles pärast filmi ilmutamist, ja see selgitab ka, miks sellel filmil on osal kaadritel servad pimedad – enam ma seda viga ei teinud, et istutanuks 24 mm objektiivile PL-CIR-filtri UV-filtri peale. UV-filter tuli võtta enne ikka ära. (Mis ühtlasi tähendab, et mul oli PL-CIR-filter olemas juba enne 24 mm objektiivi, st mitte eriti hea normaalobjektiivi jaoks, sest korraga ma neid ei ostnud, ostsin filtri linnast, kus ma aga objektiivi ostmisest nende võtete pildistamiseni ei käinud. Filtri hind oli umbes pool mu ühikatoa kuuüürist.)

* * *

Uus bussiraamat on eile tulnud Bettler und Gaukler, Dirnen und Henker ehk maakeeli siis „Kerjused ja silmamoondajad, litsid ja timukad”, keskaegse ühiskonna äärerühmadest: häbiväärsetest elukutsetest ja muudest eluheidikutest. Põhineb peamiselt avaldamata arhiividokumentidel (enamasti Kölnist).

Raamat algab kohe Kölni rae 31.7.1488 kirjaga Lübecki raele (Historisches Archiv der Stadt Köln, Briefbuch 36, fol. 205b/206a), kus Kölni linn kinnitab Lübecki etteantud vormis, et Kölni kodanikul puuduvad takistused, miks ta ei võiks asutada Lübeckis oma äri: Arnold van Straisberg ja Johann Grone vannuvad, et Jakob van Meddemen on seaduslikust abielust, abieluvoodis sigitatud ja sündinud, ta on vaba ja ei ole kellegi oma, ta on sakslane ja mitte slaav, ta ei ole veskimehe, maksukoguja, linakangru, saunamehe, vilepillipuhuja, lamburi ega aadrilaskja poeg, vaid on kõlblik liituma tsunfti ja gildiga. Ühtlasi saab teada, et põlatud elukutsed võisid küll takistada näiteks saada raeliikmeks või omandada kinnisvara, aga alati ei takistanud ühiskonnaredelil tõusmist (nt maksukoguja).

Vähe edasi, kerjuste peatüki alguses on väljavõte kohtuotsusest (Historisches Archiv der Stadt Köln, Verfassung und Verwaltung, Gerichtssachen 213, fol. 138b–139b), kuidas 22.3.1572 aeti linnast välja paarikaupa üksteise külge seotud kümme kerjust: David Röesen Doornikist, kerjus ja logard, ametilt kraamipoodnik, nüüd taskuvaras; linakangur Rutger von Gymnich, noor pätt, ööbis kohalikus Jaani seegis ja päeval kerjas; Johan Hillesheimist, laiskvorst, elas samuti seegis; Hanß Jergulemann, teise nimega Hans Jorgen Baurman Ulmist, õppinud püssitegija, nüüd kirikukerjus; Peter Meyer Béthune’ist, kerjus ja veinimäetööline, ametilt juurdelõikaja, varastas veinikõrtsidest raha ja mantleid; õlletegija- ja pagarisell Leonhart Wale Liège’i piiskopkonnast, hulkur, kondas kaks aastat mööda maad ringi; Leonhard Junghblueth St. Vithist, vaene palgasõdur, otsis koos naisega varjualust küünidest ja hakkas kerjama; ning lõpuks Daniell Metz Weisenheim an Sandist, kerjus ja kraanatallaja. Põhjus oli lihtne: Kölnis kui keskaegses suurlinnas oli hästi toimiv vaeste hoolekandesüsteem, mis hoolitses linnas elavate töövõimetute ja ülalpidajateta vaeste eest, aga mujalt saabunud töövõimelised kerjused ei tohtinud linnas olla üle mõne päeva aastas. Kohalikke kerjuseid süsteem sallis, kuigi mitme piiranguga – nad pidid kandma või nõudmisel näitama ametlikku kerjusemärki, nad ei tohtinud näidata lahtisi haavu jne. Sellised hoolekandesüsteemid tekkisid seepärast, et koos linnadega tekkisid väikeleibkonnad ning haiged, vanad ja töövõimetud jäid sageli ula peale.

R, 2670. päev: ei me mehed ole memmed

Täna on tööl tulekahi.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, koma – ja pange hästi tähele, mis sõna tuli Lutsul pärast koma, see ei olnud mitte primitiivne „siis” nagu mida hiljuti parandasin umbes viis miljonit korda („siis” ei ole seal päris võimatu, aga mitte ka väga tavaline, sest vastandab liiga kõvasti) – oli kogu majaesine rahvast täis. Parastasin, et no on aga morlokid jälle sõiduhoos, nüüd teevad juba kaks evakueerimisõppust kuus ja see on liig mis liig. Üks töökaaslane alles paar päeva tagasi märkis, et tema ei ole uues majas veel kordagi õppust läbi teinud. „Nüüd siis teed,” märgin talle. Võtan aga kotist raamatu ja loen. Päike paistab ja on mõnus soe.

Kuskil kümne lehekülje pärast saan teada, et seekord ei olegi õppus, päris tulekahi olnud, kellegi uus auto läinud keldriparklas põlema, et keegi näinud, kuidas auto algul vaikselt suitsenud ja siis löönud sellest välja lausa tuleleeki. Poolest lõunast hakatakse sisse tagasi laskma, ülemistele korrustele ja garaažist eemale enne, välisukse peal kontrollitakse.

* * *

Kirjutasin 9. septembri jaoks valmis sellise loo, aga et edasi olukord taltus, kopin juba siia:


50 shades of brown

T, 26.8.: E sõidab varahommikul kaheks nädalaks Eestisse. Õhtul – õhtuse ja hilisõhtuse koerajalutuse vahel – istun elutoas diivanil, teen ristsõnu, Št tuleb situb keset tuba.
K, 27.8.: hommikul magan sisse, ärkan alles kell 8.10. Kui magamistoast väljun, avaneb ulatusliku sita-, kuse- ja oksevälja vaatepilt; kempsu minek sarnaneb peene balletiga (et sisse ei astuks). Koristan kiirusega 5 min/m² kolmveerand tundi. Õhtu rahulik.
N, 28.8.: hommikul magamistoast normaalsel ajal enne seitset väljudes näen, et elutoa põrandal on suurem laar sitta ja suur kuseloik, mille sisse on kas öösel lohistanud oma padja Šp või on Št kusnud loigu vastu padjaserva; igatahes on kõik padjaalune märg. Koristan, eile alustatud WC-paberi rull lõpeb, viskan jalutuskäigul padja ära. Kui tööle hakkan minema ja vannitoast väljun, on Št uuesti sittunud toa täis. WC-paberiga hakkab minema kriitiliseks.

Kokkuvõte: ... päeva, tuppa situtud ... korda, sellest
– koos kusega ... korda
– koos oksega ... korda
– koos kuse ja oksega ... korda
– teiste silme all keset tuba ... korda
– teisele koerale praktiliselt pähe ... korda

R, 2642. päev: uus elu

Morlokid on korraldanud jälle normaalsete inimeste mõnitamise ürituse, kus kõige kibedamal tööajal pannakse üürgama väga valjud sireenid, aetakse inimesed õue ja kuigi „ainult” veerand tunni pärast lastakse tagasi, üürgavad sireenid edasi. Algul arvan, et mul on läinud klaviatuur katki, aga ei, niisama ei tule salasõna vihaga välja. Kogu jamps muidugi selles, et õppusi nii tihedasti korraldada ei ole ilus (eelmine oli 30. VI) ja õppustel pole päris tulekahjuga midagi pistmist (nt eeldatakse, et kõik hädaväljapääsud on läbitavad ja paanikat ei teki) ning kuigi aetakse majast kaugele, et nagu ohutusse kaugusse, kui maja kokku kukub, ei ole korraldajad nagu kunagi näinud ühtki sõjafilmi ega nain-ileveni videot – kokkukukkuvast majast lendab sodi suure hooga vägagi kaugele ning selles lendavas sodis on teravaid pilpaid, kivitükke ja klaasikilde rohkem kui arvata.

Mu silmad saavad tööjuures näha asju, mida ma mitte öelda ei või, aga mida veel x aastat tagasi (kus x < 10) arvati ilmvõimatuks. Pärast leian selgituse ja luban kirjutada ka üksikasjaliku analüüsi, mis vahepeal kaela sadanud laviini tõttu, kole öeldagi, praegu (kirjutan seda siin 7. IX) ikka veel valmis ei ole.

Uus vene nali:
– Mida sa ajalehest otsid?
– Nekroloogi.
– Aga nekroloogid on ju tavaliselt tagapool!
– See nekroloog, mida mina otsin, tuleb esiküljele.

E, 2616. päev: eksam nr 2, I osa

Ilm on jahe ja tuuline ning toimubki evakueerimisõppus, mis näeb välja umbes nii: link.

Mul tuleb ketserlik mõte, et kuivõrd evakueerumisel tuleb kõndida mitusada meetrit väga valjude sireenide käes (telefoni järgi ~100 dB), peaks kandma kuulmiskaitsmeid. Ühtlasi täheldan evakueerimisjuhtide suurt kohalikku korrelatsiooni jalgpallifännidega (neid on vähe, meie koridoris kaks, ja mõlemad juhivad täna vägesid).

Mul oli neli päeva vasak kõrv täitsa lukus, mis olukorda tean varasemast kogemusest lahenevat iseenesest mõne päevaga. Täna läheb kõrv siis lõpuks lukust lahti – ja mille peale? — Luksumise peale. Ühe korra luksun ja sellest aitab. See on eriti tore, sest õhtul on kuulamisharjutusega keeleeksam.

Kuivõrd teada on, et see algab kuulamisega, olen kohal punktuaalselt, mis tähendab, et küsin vahetu ülemuse käest (kenasti põhjendades, miks) ametliku loa lahkuda tavalisest veerand tundi varem. „My karate lessons are very important to me.” (Fawlty Towers)

Kuulamisülesannetega mingit raskust ei ole, kirjalikust tekstist arusaamisega ka mitte; kirjandiosas on valida kolm teemat, millest õnneks taipan, et need on kõik eri stiilis: üks on vaba, teine on kiri korteriomanikule (et kolid ära ja mis mööblit üle jääb) ning kolmas on teemal „oo, sul on uus pruut/peigmees, kirjelda teda mulle!”. Rühma seekordne ainus koolilaps kirjutab viimasel, näen, kui ta tööd ära viib ja taha lehele on pealkirjaks suurelt kirjutatud „variant C”. Kuivõrd mõningaid mööbliesemete nimetusi suudan meenutada, võtan teema B.

* * *

Teadusillustraatorist tudengiaegne tuttav on teinud suvepildi, kuidas aiajooksik on just välimääraja aiajooksiku pildi peal; raamatupilt (ja allkirja font) on tuttavavõitu ja suht juhuslikult selgub, et meil on sama putukate välimääraja, kuigi eriaegsed ja eri kirjastuste väljaanded (mul inglise 2007 originaal, tal sama väljaande tõlge, 2009).

R, 2457. päev: Wagner Riias

Tööle veel varem kui eile, et pärast ka saksa keelde. Keegi kurivaim aga oli otsustanud korraldada just täna hommikul tuletõrjeõppuse, mis alati tähendab, et esimesed kaks minutit vahivad inimesed niisama koridoris üksteisele otsa, et kas on tõsi taga või liigutas keegi valvega ust (kuigi Basil Fawlty öelnuks tänase sireeni kohta, et see on a semitone higher). Uurisin isegi hädaolukorra plaani, mis seniajani vedeleb mu üsna tühja töölaua nurgal pealkirjaga Welcome! paberite virnas.

Ega halvemat aega on raske välja mõelda, eks ju. Käisin kõik see aeg maja ees edasi-tagasi, kõndisin maha oma kilomeetri kindlasi, sellal kui teised lõbusasti juttu puhusid ning kohviku poole suundusid. Seevastu olin, kui tagasi lasti, esimene tagasi töölaua ääres.

Saksa keelde jõuan vaheajal ning kui klassitoas ajalehte lugev õpetaja on mind südamlikult tervitanud, lähen ka mina sööklasse teisi otsima. Nad on olnud küll vähe kauem kui õpetaja pakutud „viis minutit”, sest enamikel on söök juba otsas ja pean meenutama salati sissekeeramisel tudengiaega, mis küllap ei ole meeldiv vaatepilt.

Lõpus on valida, kas „mingi tõsine teema”, Dinner for One (uusmeremaalane teatab, et ta on seda „juba kaks korda” näinud ja rohkem ei taha) või Euroopa kultuuripealinn Riia. Mulle kui Baltimaade spetsialistile antakse taas sõna, Riia teemal; seekord hoian vaka all, kuidas alles üksaasta veetsin Riias mälestusväärse jõuluöö (vt 24. XII ja 25. XII 2010). Nagu nentisin 2010, võib videost näha, et Riia ilme muutunud ei ole: „Riia üldtoon on endiselt märgpruun”. Ka ei tule jutuks muud olukorrad, kui olen sattunud Riia kesklinna, millest esimeses sattusime kooliekskursioonil otse filmivõtete keskele ja mul on isegi foto, kuidas Saksa mundrites statistid teevad toomkiriku platsil suitsu.

Saab teada, et Riia ooper lavastab Wagneri „Rienzit”, sest Wagner on seniajani ajaloo tuntuim inimene, kes Riias elanud (kaks aastat, aga no ikkagi), Riias on isegi Riharda Vāgnera iela. Seda, kes on olnud Kilulinna elanikest tuntuim, korralikus seltskonnas ei räägita (temanimelist tänavat seni ei ole, aga võiks ju teha, näiteks Lasnamäe kiriku kõrvale), nagu ka seda, et „Rienzi” olnud Hitleri lemmikooper. Samas hakkas Wagner muutuma selleks, kellena teda ja tema muusikat teatakse, alles umbes järgmisest ooperist, „Lendavast hollandlasest” alates, millesse põimis Riiast seiklusrikka meritsi lahkumise meenutusi. Ehk siis Riias alustatud „Rienzi” kirjutamise ajal oli Wagner veel väga noor, piltlikult öeldes sõitis alles ringi punase Jawaga*, ja see oli tema esimene edukas ooper. Varasemad on vajunud unustuse hõlma: esimene, Die Hochzeit, olnud traagiline ooper mingitest kõrge seltskonna pulmadest (jäi lõpetamata), teine (Die Feen), nagu ooperid ikka, haldjatest, ja kolmas (Das Liebensverbot) oli tüüpiline XIX saj alguse koomiline ooper, millel ei olnud hilisema Wagneriga midagi pistmist. (Mis Wagneriga Riias juhtus, et neljandas ooperis tekkis dramaatiline traagika?) „Rienzi” tegevus toimub mitte Riias, vaid keskaja Itaalias, teemaks rahva toel valitud valitseja suhted rahvaga. Olen näinud sellest mingi Itaalia teatri plaati (täpsemalt ainult selle I vaatust – seni), mis, nagu Wagneri ooperite moodsad Euroopa lavastused ikka**, on tapvalt igava lavakujundusega (nagu isegi see „Parsifal”, mille säästu-lavakujundust olime näinud elavettekandes külalisteatri esituses, oli hulga parem kui plaadi peal nähtud Berliini ooperi lavastatu, kus lavakujundust ja vaikivat taustategevust asendas pimeduses aimduv rauast sein – ning millest samuti kanntatasime vaadata ainult I vaatuse).

* Punase Jawa kujundit kasutas kunagi keegi muusikatudengist tuttav Pärdi varajase loomeperioodi kohta, kui Pärt kirjutas hoogsat muusikat animafilmidele, sealhulgas Aatomiku laulu.

** v.a Glyndebourne’i festivali „Nürnbergi meisterlauljad”.

Jalutan tööle, oja ääres on pajudel urvad väljas.

Õhtul on Kuu ümber halo, mis tšuktsi rahvatarkuse järgi tähendavat, et tulevat pakast.

N, 1661. päev: ajamasinat meenutades

Kui tänane päevatöö ja enamik homsetki on valmis ja hakkan (kujundlikus mõttes) vaatama vaikselt ukse poole (näiteks mõtlen, et mis ma ikka kempsus käin, lähen alles enne kojuminekut), hakkavad üürgama häirepasunad. Üürgamine kestab mitu minutit, mispeale aiman, et see on jälle mingi evakueerimisõppus (kuigi hiljavõitu), lukustan kapiasjad kappi ja asun astuma ettenähtud lähima hädaväljapääsu suunas, kus aga sellistel puhkudel meid juhatava vabatahtliku spetsiaalne oranž vest ripub alles rahulikult riidepuu küljes. Muidugi meenub sarnane olukord „Fawlty Towersist” (kus tuletõrjealarm oli pool tooni kõrgem kui vargaalarm – või oli vastupidi?), kus Polly selgitab, et kõik on ju tore, kui ta ajab ukse poole teise korruse hotellikülalisi õppusel, aga mis saab siis, kui tulekahi puhkeb ajal, mil teda tööl ei ole?

Kõhklevil sammul nagu eloid morlokite koopa suunas (siin kohast 5:00 edasi) astuvad paar inimest välisukse poole, mis avamise peale hakkab üürgama veel kõvemini, isegi valjemini kui kunagine kodulinnukene, kelle detsibellid toasolijate trumminahku hästi karastasid. Insener minus tahab muidugi mõõta, kui vali see on, kas telefoni asjaomane rakendus läheb põhja (100 dB), aga just siis jääb ukse pasun vait (maja omad üürgavad edasi). Oranži vesti kandjat ei ilmugi. Õues näeb, et maja teises otsas on sealne oranži vesti kandja (see sakslane, kes ükskord jõulupeol ei teadnud, mis on wasabi) suutnud mobiliseerida rohkem inimesi ja ta asub vägesid juhtima ettenähtud koha suunas. Mõlgutan muremõtteid, et hädaväljapääsudest tagasi sisse ei saa, aga mööda tänavat on peaukseni pool kilomeetrit. Inglise kolleegid mööduvad reipal sammul ja teatavad, et nad lähevad nüüd koju. Meiepoolse majaotsa akendest lehvitab veel palju inimesi, kes oma tubadesse jäänud; oranži vesti kandja vehib neile, et tulgu õue. Siis ilmub kolmanda tagaukse vahele (kust saab hea tahtmise korral ka sisse) direktori sekretär ja kuulutab, et valehäire, tulge tagasi. Olen asjade taolise käiguga muidugi väga rahul ja suundun otse kemmergusse.

Alles hiljem näen, et ajal, mil osa inimesi passis teadmatuses õues, on saadetud meil, et valehäire. Tore on, aga kuidas saanuks meili lugeda õues seistes?

* * *

Õhtul on postis ükspäev tellitud tõsine välimääraja, mis on väga-väga tore. Euroopa kõigi linnuliikide seas on ka kolm liiki papagoisid, kes metsistunutena elavad Lääne-Euroopa parkides ja taluvad Euroopa talve. Eraldi värvitahvlid on ka eri eas erineva sulestikuga lindude kohta, nt hõbekajakast on 9 pilti. Kõik raamatu pildid on joonised, mitte odavad fotod, tähtsaimad tunnused näidatud.

Pühapäevaste mängivate kullide määramine läheb päris hästi, kuni tuvastan, et need vist ikka ei olnud karvasjalg-viud (sest need elavad Põhja-Skandinaavia mägedes), vaid tavalised hiireviud, kelle kohta ütleb raamat, et nende heledus vaheldub kõvasti. Üks lind näis olevat kas hele vorm või noorlind ja teine tume vorm.

T, 1170. päev: pädevussala

Vaatasin eile õhtul magedat komöödiat The Lost World: Jurassic Park (1997), mis mul seni kuidagi kahe silma vahele jäänud. (Avastasin filmist muide neli möödapanekut, mida IMDb-s ei ole: kärbsemees vaatab binoklisse valest otsast; kaljult allakukkuvad furgoonid plahvatavad enne mahajõudmist; laeval kukub üks kast ümber, enne kui T-rex selle vastu läheb, ja näha on seda tõuganud „hukkunu” jalaliigutus; ning San Diego tänaval hakkab üks auto paiskuma üle teise, enne kui sellega üldse kokku põrkab.) Öösel nägin seega unes, et jooksin teiste inimestega mööda tänavat, kui selle lavastaja, ärimees (ma teda filmitegijaks ei nimetaks) Steven Spielberg ajas meid taga, hambulised lõuad laiali.

Hommikuks on välise kõvaketta sisu kontrollsumma kokku arvutatud (see kestis 6½ tundi!) ning varundamine ise alanud. See ja pärastine kontrollimine kestavad, nagu programm näitab, kokku umbes 20 tundi ja selle ajal ei saa varundatavale kettale ligi, nii et peopiltide valmimine lükkub edasi!

Jääpurikad on ka mul rõdul, kummagi lillekasti küljes. Kui palju külma on, ma ei tea, sest kraadiklaas näitab kriipse.

Nagu öeldud, on praegu umbes nagu aasta kõige külmem ilm. Ja muidugi, muidugi on pervertne rõõm turvategelastel, kes just täna korraldavad evakueerimisõppuse. Nagu olen täheldanud, tehakse evakueerimisõppusi ERANDITA võimalikult külmal ja tuulisel päeval! Kujutan ette, kuidas neid kavandatakse: et detsember, külm talv tuleb, tore, siis vaatame nädala ilmateadet, ooh, teisipäeva hommik on paras külm ja tuuline, õige mõnus. Ning kõige tipuks seisab minupoolsel välisuksel turvategelasest ungari vägilane G ja põristab naerda.

Filmi „Siil udus” siil ütleks selle peale lühidalt „псих”.

Siis selgub, et ei tohi niisama ukse vastu metsaserva jääda, vaid tuleb kõndida 30 m eemale, et kui häda korral maja kokku kukub, siis jääks seal alla. No selge, aga tegelikult kui maja tõesti kokku kukuks, siis lendaksid klaasikillud ja väiksemad betoonitükid selle 30 m vägagi ära ning ei ole seega suurt vahet, kas seisame maja all või kohe kõrval.

Siis lastakse tagasi, meil õnneks hea lähedal minna. Keegi arvab, et võiks minna koju, äkki toibub homseks, või et võidaks maksta läbielatu eest kompensatsiooni.

Pärastpoole juhtub veel see, et kõrvaklapp satub kohvitopsi piimavahu sisse. Töötab edasi.

Toimetatavas tõlkes on sees sõna, mida ma kunagi kasutanud sel põhjusel, et muidu kasutatav termin oli väga kole. Paar nädalat tagasi oli sama lugu, et õgvendasin üht vildakterminit omatahtsi, kuid veidi hiljem hakkasin kahtlema ja kontrollisin, kas Google seda ka tunneb. Tundis, teadmatu mõttekaaslane oli tulnud samale järeldusele. Mu rõõmsa vehkimise peale küsis toanaaber, kas ma võitsin bingos või.

Lõunavaheajal jaamas aastavahetuse lennujaamasõidu rongipiletit ostmas. Minu arust klõbistab kassiir klahve umbes kolme lehekülje jagu. Nagu öeldud, arvan ma ammu, et siinmaise riigiraudtee piletimüügisüsteem toimib aurujõul nagu vene anekdoodis Hiina kosmoselaev.

Nüüd, natuke enne jõule, selgub, et itaalia tuttavate aadress on taskutelefonist haihtunud. Alles on via, siis on kadunud tänavanimi ja majanumber, siis edasi on alles linnanimi Modena ja sihtnumber 41100, mis, nagu ma aru saan, on üldine Modena sihtnumber, nagu 10000 on Eestis Tallinn ja 50000 Tartu. Seega nagu „külla, vanaisale”. Ning et üksvahe telefoni ja arvuti aadressiraamatuid sünkroonisin, siis ka arvutis ei ole midagi rohkem.

Aga kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem. Itaalia telefoniraamatuid on koguni kaks, samanimelisi isikuid Modenas täpselt üks ja tema aadress tuttavavõitu.

K, 565. päev: „Juba laulavad!”

Hommikul kange uni, mis jätkub bussis. Vahepeal näen unes, et buss on kas oluliselt rohkem edasi jõudnud kui päriselt või vastupidi, läinud eelmisse peatusse tagasi. Päris mööda õnneks ei sõida.

NHE-majale lähenedes näen, kuidas lennuväljalt tõuseb An-12, neli suitsujuga taga – see on mu teada ainus [turbo]propellerlennuk, mis selleks võimeline (vt pilt), kuigi ega ka muudest tänapäevastest tsiviillennukitest stardil kuigi palju tossu tule.

Päeval pikk pusimine pika tekstiga. Toakaaslane C pusib samaga enda keelde, aga tal on ees veel halvem tõlge.

Vahepeal kostab koosolekusaalist laulu, kus jõulupeol (kuhu ma ei lähe) üles astuv koor harjutab. Korraldaja P väitis koorilauljaid otsides, et ta olla selle laulu kirjutanud ise, aga mul on tunne, nagu ma oleksin seda viisi varem kuulnud. Laul on üsna lõppematu, peaaegu nagu rootsi versioon laulust „Ma tulen taevast ülevalt”, kus on 16 salmi; võib-olla kirjutas ta sellele uued sõnad (peaks pakkuma, et riputatagu see juhuluule pärast pidu siseveebi).

See tuletab meelde, et 6. skp hommikul oli tööl käinud päkapikk (ehk siis siinkandi rahas Nigul – loodetavasti ilma oma liputajast abiliseta), kuuldavasti kõigil. Laual oli kotike mandariini ja paari kommiga.

Kella kolme paiku on – nagu selgub pisut hiljem – evakueerimisõppus. Sireenid hakkavad üürgama, aga esimene minut ei juhtu midagi. Teine minut küsib toanaaber, et mis lahti. Kolmas minut vaatan meili, et äkki on teatatud sireenide katsetamisest (neid katsetatakse korra kuus). Siis hakkab uksest mööduma inimesi, mantlid seljas. No arvuti lukku ja paberid laua pealt ära kappi, mantel kaenlasse ja trepist alla õue. Siis pärast 10-minutilist õuesvahtimist, mil rahvas üle loetakse ja ka närvilisimad töökaaslased saavad teada, et ärge muretsege, midagi kuskil ei põle, see on ainult õppus, ja saab kuulda, et kulunud 6½ minutit, tagasi tuppa, kus saan teada, et olin just enne sireene saanud teha väga, väga kiire töö.

Meenuvad taas ajad 10 a tagasi, kui kõrvalõppetooli metallurgiakatseahi, mis oli automaatselt ühendatud tuletõrjega, läks korra kuus häiresse, mõnikord sõitis isegi tuletõrjeauto kohale (ja kogu ülejäänud teaduskond naeris metallurgide ja nende „automaatahju” üle). Ükskord oli siis aga õppus, mina muidugi istusin rahulikult edasi, sest hulk aega polnud ahi häiresse läinud, kuni keegi kuri helkurvestiga vanamees tuli uksele ja käratas, miks ma toas olen, kui „kõik teised” on „juba õues”.

Ja siis veel see rahvasuust kuuldud lugu, kuidas kuskil haiglas peetud evakueerimisõppust, kus osales ka „haigeid”, st terveid inimesi haigeid mängimas (päris patsientidega oleks õppuse tegemine ohtlik), aga päris patsiendid ei saanud aru, et see oli õppus, ja hakanud omal käel evakueeruma, umbes nagu voodilinadega aknast laskuma jne.

Ning muidugi Basil Fawlty ja tema vargahäirekell, mis helises pool tooni madalamalt kui tuletõrjekell, ning Manuel, kes vorsti praadides kogemata süütas Fawlty Towersi köögi just hetk enne evakueerumisõppust.

Huvitav, kas see on kuskil kirjas, et evakueerimisõppusi peab alati tehtama talvel, tuulise ilmaga ja kui tööd on jube palju?

Jõulupuhkuseni on veel seitse tööpäeva...