T, 1170. päev: pädevussala

Vaatasin eile õhtul magedat komöödiat The Lost World: Jurassic Park (1997), mis mul seni kuidagi kahe silma vahele jäänud. (Avastasin filmist muide neli möödapanekut, mida IMDb-s ei ole: kärbsemees vaatab binoklisse valest otsast; kaljult allakukkuvad furgoonid plahvatavad enne mahajõudmist; laeval kukub üks kast ümber, enne kui T-rex selle vastu läheb, ja näha on seda tõuganud „hukkunu” jalaliigutus; ning San Diego tänaval hakkab üks auto paiskuma üle teise, enne kui sellega üldse kokku põrkab.) Öösel nägin seega unes, et jooksin teiste inimestega mööda tänavat, kui selle lavastaja, ärimees (ma teda filmitegijaks ei nimetaks) Steven Spielberg ajas meid taga, hambulised lõuad laiali.

Hommikuks on välise kõvaketta sisu kontrollsumma kokku arvutatud (see kestis 6½ tundi!) ning varundamine ise alanud. See ja pärastine kontrollimine kestavad, nagu programm näitab, kokku umbes 20 tundi ja selle ajal ei saa varundatavale kettale ligi, nii et peopiltide valmimine lükkub edasi!

Jääpurikad on ka mul rõdul, kummagi lillekasti küljes. Kui palju külma on, ma ei tea, sest kraadiklaas näitab kriipse.

Nagu öeldud, on praegu umbes nagu aasta kõige külmem ilm. Ja muidugi, muidugi on pervertne rõõm turvategelastel, kes just täna korraldavad evakueerimisõppuse. Nagu olen täheldanud, tehakse evakueerimisõppusi ERANDITA võimalikult külmal ja tuulisel päeval! Kujutan ette, kuidas neid kavandatakse: et detsember, külm talv tuleb, tore, siis vaatame nädala ilmateadet, ooh, teisipäeva hommik on paras külm ja tuuline, õige mõnus. Ning kõige tipuks seisab minupoolsel välisuksel turvategelasest ungari vägilane G ja põristab naerda.

Filmi „Siil udus” siil ütleks selle peale lühidalt „псих”.

Siis selgub, et ei tohi niisama ukse vastu metsaserva jääda, vaid tuleb kõndida 30 m eemale, et kui häda korral maja kokku kukub, siis jääks seal alla. No selge, aga tegelikult kui maja tõesti kokku kukuks, siis lendaksid klaasikillud ja väiksemad betoonitükid selle 30 m vägagi ära ning ei ole seega suurt vahet, kas seisame maja all või kohe kõrval.

Siis lastakse tagasi, meil õnneks hea lähedal minna. Keegi arvab, et võiks minna koju, äkki toibub homseks, või et võidaks maksta läbielatu eest kompensatsiooni.

Pärastpoole juhtub veel see, et kõrvaklapp satub kohvitopsi piimavahu sisse. Töötab edasi.

Toimetatavas tõlkes on sees sõna, mida ma kunagi kasutanud sel põhjusel, et muidu kasutatav termin oli väga kole. Paar nädalat tagasi oli sama lugu, et õgvendasin üht vildakterminit omatahtsi, kuid veidi hiljem hakkasin kahtlema ja kontrollisin, kas Google seda ka tunneb. Tundis, teadmatu mõttekaaslane oli tulnud samale järeldusele. Mu rõõmsa vehkimise peale küsis toanaaber, kas ma võitsin bingos või.

Lõunavaheajal jaamas aastavahetuse lennujaamasõidu rongipiletit ostmas. Minu arust klõbistab kassiir klahve umbes kolme lehekülje jagu. Nagu öeldud, arvan ma ammu, et siinmaise riigiraudtee piletimüügisüsteem toimib aurujõul nagu vene anekdoodis Hiina kosmoselaev.

Nüüd, natuke enne jõule, selgub, et itaalia tuttavate aadress on taskutelefonist haihtunud. Alles on via, siis on kadunud tänavanimi ja majanumber, siis edasi on alles linnanimi Modena ja sihtnumber 41100, mis, nagu ma aru saan, on üldine Modena sihtnumber, nagu 10000 on Eestis Tallinn ja 50000 Tartu. Seega nagu „külla, vanaisale”. Ning et üksvahe telefoni ja arvuti aadressiraamatuid sünkroonisin, siis ka arvutis ei ole midagi rohkem.

Aga kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem. Itaalia telefoniraamatuid on koguni kaks, samanimelisi isikuid Modenas täpselt üks ja tema aadress tuttavavõitu.