T, tagasilend

Õige sisukas nädalavahetusega komandeering jõuab täna lõpule. Nädalavahetusel kodus vaatasime pooleteist ööpäevaga kolm Jaapani animafilmi. Esimene oli 魔女の宅急便 (Majo no takkyūbin, Kiki's Delivery Service, 1989) – palju nalja sai sellega, et arvasime toimumiskoha Stockholmiks või mingiks muuks Rootsi linnaks ja meespeategelase seega Kalle Blomkvistiks, ning seal on muidugi võrratu rääkiv kass – kelle häält tegi inglise versioonis (nagu nüüd tean) Phil Hartman („Simpsonites” Troy McClure: Hi, I'm Troy McClure. You may remember me from such films as...), mis oli tema viimane filmiroll, aga me vaatasime subtiitritega jaapanikeelset versiooni ja nägime küll teadet, et tegijad mälestavad Phil Hartmani, ja mulle meenus, et Hartman lahkus siit ilmast äkiliselt, vist mõrva tõttu, aga seos selle filmiga jäi hämaraks.

Teine oli 千と千尋の神隠し (Sen to Chihiro no kamikakushi, Spirited Away, 2001) (koos umbes pooletunnise maadlusega kohas, kus DVD kihid hästi vahetuda ei tahtnud, aga masin üritas kangekaelselt jätkata just sealt, kust eelmine kord pooleli jäi) ja kolmas おもひでぽろぽろ (Omoide poro poro, Only Yesterday, 1991), mis karbi järgi pidanuks olema rohke huumoriga, aga ma leian, et pigem siis lihtsalt sooja õhustikuga.

Samuti saab teada, et ei ole hea teha advendipühapäeval lõunauinakut, sest ootamatult võib akna all õues alata jõuluvanade paraad puhkpillimürtsu saatel.

Ka nägime ära elusa päkapiku, kes päris elus müüb X turismiasutuses pileteid ja õpib hiina keelt. Samuti oma elemendist mujale sattunud sõiduki, mille sõidukõlblikkuses ja juhtimisomadustes on nüüd, kui selle muidu varjatud osa nähtud, mul küll hiiglaslik kahtlus.

Esmaspäevane üritus läheb suurepäraselt. Ärkasin viiest, kuuest N. kreisilinnast bussi peale, seal tudi-tudi, siis Kilulinnas jalutuskäik kesklinna (kuivõrd nuiameest kätte saadud ei ole, siis ikka võimalikult rahvarohketes kohtades, mis bussijaamast linna poole on Tartu mnt, mitte Lastekodu t), siis tuvastamine kõigi omaaegsete söögikohtade juures, et need on kas kadunud või avavad uksed kell 11. Siis viis tihedat tundi üritust, siis tund kaubanduskeskuses külakosti otsimas (kus raamatupoes lõbus vestlus müüjaga, kes muretses, miks mul ei ole nende kliendikaarti), siis külas algul ühes kohas ja pärast teises kohas, ikka pildid ja uudised mõlemas, ning kui lõpuks ükskord siruli sai, küll oli siis mõnus, ja uinusin nagu kott.

Täna hommikul toimub veel akadeemiline tegevus siivutul kellaajal, pärast mida jalutan taksopeatusse ja sõidan lennujaama, kus olen päris vara, aga vähemalt on Tallinna Lennu jaamas palju pistikupesi ja tasuta wifi.

Nõndap siis lennuki peale.

Lennukisõit B737-ga TLL–CPH peaks tegema kütusekuluks ligikaudu 2,4 l/100 km/reisija (lähteandmed: lennuaeg kokku 1:30, sellest ruleerimine lennuväljadel 5+5 min, tõus 15 min (kütusetarve 2950 lb), reisilend 45 min (kütusetarve 5500 lb/h), laskumine 20 min (kütusetarve 600 lb), kaugus 835 km, 130 reisijat). Tehke autoga järele.

CPH lennujaama söökla on üleöö vahetanud menüüd (või noh äkki on neil sama menüü kuu aega ja nüüd on teine kuu kui laupäeval) ning seda teist isuäratavat rooga, mida ma laupäeval nägin, seal enam ei ole. Seega võileib ning ulatuslik jalutamine, kuivõrd lendude vahel on poolteist tundi, aga väravat muudetakse.

Siis saan segase telefonikõne, mis on prantsuse keeles. Kui palun, et äkki räägiks inglise keeles, ma ei saa hästi aru, pannakse toru ära. No meil on keski küljendaja umbes sama nimega, nagu helistaja ennast tutvustas, äkki oli tema, arvan. Seega pisut ärev tagasisõit, et äkki on teisipäevaks antud tööd ja küljendaja õhtul uurib, kus töö on. Lennuk on üpris uus ja mul koht taga otsas, näen kogu pikkuses ette ja tajun uudseid huvitavaid lennumanöövreid eriti selgesti. Siis nii kui kohale jõudan, otse tööle (kaelakaart oli näe igaks juhuks kaasas). Aga õnneks ei midagi. Vat ei teagi, kes helistas, kõne oli tundmatult numbrilt. Mu mobiil (nimi kolme kirjaveaga) on kohalikus telefoniraamatus, nii et sellele võib helistada kes tahes.

Ja mainitagu, et mu siinse mobiili helinaks on siinkandi ainsal märgalal salvestatud konnakoor. Alati nalja kui palju.

See fotofirma, kust ma aeg-ajalt kola olen ostnud ja mis mu 2008. a suve sisustas makroobjektiivi vahetamisega ning selle aasta suve hakatuse gradatsioonfiltri saagaga, saatis nädalavahetusel kolm meili, et minu pakk on GLSi käes. Ei suutnud meenutada, et ma oleksin neilt midagi tellinud (slaidiraamide pärast pidin vaatama, aga mulle ei tulnud meelde, mis on nende veebiaadress, siis ostsin mujalt). Seega eksitus; ei tee välja. Täna siis tuleb uus teade, et vabandage väga, aga meil läks arvutisüsteem lolliks ja lepituseks pakume järgmisest ostust 5 € alla. Peab vaatama, kas neil Spydercube'i on.