Koduloolistes uuringutes selgub, et Herne tänaval olid majanumbrid kuni 1939 tagurpidi ja vanaema tädi maja seega ei olnud mitte hilisema juurikapoe kohal (mis maja ehitati veidi hiljem), vaid on Veerenni nurgast teine maja, täitsa alles ja olen sellest möödunud vähemalt 40 000 korda.
Showing posts with label rong. Show all posts
Showing posts with label rong. Show all posts
4.9.19
K, 4458. päev: rongipiletid
Tööl, lõuna ajal jaamas rongipiletid, jaama leivapood, õhtul jalgrattaga koju.
24.8.19
L, 4447. päev: kuidas pannkookla tahtis petta
Turul, asjad koju, teepood, raamatupood.
Huvi pärast kuulan hispaania teksti ja saan teada, et üks asi on „muchos movidas” ja tervitus on reibas „buenos dias, señoras y señores!”
Rongisõit, saan jälle targemaks: viimase vaguni taga on rappumine nii kole, et kui pistate raske fotoka aknast välja, ärge jätke sõrmi fotoka ja aknaklaasi serva vahele! Ja nagu oli tähele pannud kuulus lendur Hartmann, vaatab lendur pigem üle vasaku kui üle parema õla, sest lennuki gaasikang on vasakul, ning kuivõrd fotokal on käepide paremal, on ka fotokat mugavam selja taha keerata vasakult kui paremalt.
Huvi pärast kuulan hispaania teksti ja saan teada, et üks asi on „muchos movidas” ja tervitus on reibas „buenos dias, señoras y señores!”
Pannkookla Madrus. Algul on enam-vähem tore (v.a et kelneri „inglise” keel, kuhu ta ise üle läheb, on veel arusaamatum kui sarjas The IT Crowd prantsuse tehnilisel toel), aga lõpetuseks väänatakse meile arvel 73% juurdehindlus. Nii ahne ei tohi ka olla; vbl on tõesti poest 2 pdl vahuveini jalutama läinud (või kavatsetakse neid jalutama viia nüüd laupäeva õhtuks) ja vbl võib tõesti arvata, et turist ei mäleta, mis seisis algul menüüs ja pärast laual, aga 2 klaasi moondamine arvel 2 pudeliks on palju. Eks oleksime jootrahana sama raha kokku kandnud aegamisi kindlasti, aga nüüd, kui pannkookla kavatses sama saada ühekorraga, ei saa ta seda enam mitte.
22.6.19
L, 4393. päev: paber ja baren
Naaberlinna käsitöökaubamajas Hiina „riisipaberi” järel (wenzhou; see on tegelikult hoopis mooruspuu koorest vms). Eelmisest korrast mäletan, kus see poes on, aga täna ei ole. Riiuleid korraldatakse ümber, keldris on lõiketehnikate asjad kõik mujal. Osa asju oleks nagu rohkem, osa nagu vähem. Juhuslikult leian (õlivärvitarvikute riiulist) ka paksendusaine, mis õlivärviga segades pidavat muutma õlivärvi trükitavaks (trükitud õlivärv säilib paremini: on veekindel ja valguskindlam, aga vajab puhastamiseks tärpentini vms orgaanilist lahustit).
Sama rongiga tagasi, vagunisaatja mäletab, et mul on kohalik aastapilet, ei pea näitama.
Minnes ja tulles loen õpetust, kuidas valmistada ise baren ehk asjandus, millega Jaapanis trükiti puulõikeid. Euroopas muditi traditsiooniliselt puulõike trükkimisel paberit pealt peopesaga; see, kõva kummirull ega puitspaatel ei anna nii suurt survet kui paksema paberi jaoks vaja. Baren on põhimõtteliselt nagu peopesasuurune puitketas, millele on keritud nöör ja mis on kaetud paberiga; sellega hõõrutakse trükitava paberi tagakülge ja iseäraliku ehituse tõttu avaldab see trükivärviga kõrgendikele suuremat survet kui pihk, kummirull või puitspaatel. Mul on rull peent nööri; leian õpetuse, kuidas saab nööri korrutada. Ostan käsitööpoest ümmarguse korvipõhja (!), sellest tuleb alus; ühele poole liimin korrutatud ja spiraalis nööri, teisele teen korrutatud nöörist käepideme, nööri peale teibin õhukese jõupaberi (maksimarketi leivaleti paberkotist), sile külg väljapoole. (Mainitagu, et nööri korrutamiseks on vaja esiku ukselinki ja trellpuuri.)
Trükin sellega 10 ja siis veel 11 tk sõbra eksliibrist (puulõige), tulemusega võib olla rahul. Paber (65 g/m2) jääb ilusti ploki külge, värv ei lähe eriti laiali, paber ei kulu katki. 10 eksliibrisega kulub jõupaber üsna läbi.
Sama rongiga tagasi, vagunisaatja mäletab, et mul on kohalik aastapilet, ei pea näitama.
Minnes ja tulles loen õpetust, kuidas valmistada ise baren ehk asjandus, millega Jaapanis trükiti puulõikeid. Euroopas muditi traditsiooniliselt puulõike trükkimisel paberit pealt peopesaga; see, kõva kummirull ega puitspaatel ei anna nii suurt survet kui paksema paberi jaoks vaja. Baren on põhimõtteliselt nagu peopesasuurune puitketas, millele on keritud nöör ja mis on kaetud paberiga; sellega hõõrutakse trükitava paberi tagakülge ja iseäraliku ehituse tõttu avaldab see trükivärviga kõrgendikele suuremat survet kui pihk, kummirull või puitspaatel. Mul on rull peent nööri; leian õpetuse, kuidas saab nööri korrutada. Ostan käsitööpoest ümmarguse korvipõhja (!), sellest tuleb alus; ühele poole liimin korrutatud ja spiraalis nööri, teisele teen korrutatud nöörist käepideme, nööri peale teibin õhukese jõupaberi (maksimarketi leivaleti paberkotist), sile külg väljapoole. (Mainitagu, et nööri korrutamiseks on vaja esiku ukselinki ja trellpuuri.)
Trükin sellega 10 ja siis veel 11 tk sõbra eksliibrist (puulõige), tulemusega võib olla rahul. Paber (65 g/m2) jääb ilusti ploki külge, värv ei lähe eriti laiali, paber ei kulu katki. 10 eksliibrisega kulub jõupaber üsna läbi.
31.5.19
R, 4371. päev: usupüha
Naaberlinna, minnes rongis nina kinni. Apteeki, mingi eeterlike õlide hookuspookus mõjub, nagu löödaks ork ninna, aga poole tunniga läheb paremaks ja toime püsib ligi tunni. Vahepeal teisest apteegist teine, aga see on odavam ega toimi üldse.
Tagasiteel läheb E maksimarketi uues jaamas maha, ja kui rong edasi sõidab, meenub, et koos piletitega, seega sõidan peatusevahe jänest. Jaama apteegist õiget nohurohtu.
Söömas, siis tagasi.
Naabril laulab The Cure.
Tagasiteel läheb E maksimarketi uues jaamas maha, ja kui rong edasi sõidab, meenub, et koos piletitega, seega sõidan peatusevahe jänest. Jaama apteegist õiget nohurohtu.
Söömas, siis tagasi.
Naabril laulab The Cure.
29.5.19
K, 4369. päev: lühireis
Oleme võtnud tänase päeva vabaks, algul plaanisime minna endisesse pealinna Bonni, mitmeks päevaks, koos koertega, aga Št nigela tervise tõttu jäi see plaan katki. Küll aga asendasime selle lühida ühepäevareisiga, ära kasutades kohaliku lennuliini Frankfurti (kergesti on teostatav ainult lend ühes suunas, tagasilend oleks mitu korda kallim).
Oleme lennujaamas liiga vara, pikk ootamine ja unelemine. Ma ei ole veel nagu päris terve. Ere päike nagu veidi segab. Frankfurdis lennujaamast väljas umbes üheksast, rongiga raudteejaama, metrooga loomaaeda. See just avatakse, kassas on suur saba, mitu kooliklassi, väga aeglane kassiir.
Loomaaed on põnev, mu enesetunne läheb paremaks ning valgust on ka rohkem kui ükskord muiste detsembris. Kiivi on võetud ekspositsioonist ära. Ööloomade maja on alles, näeme seal võrratut elukat tuhnikut ja väljudes näen silti, et pildistamine keelatud. Vahest loomaaednikud arvavad, et pimeduse tõttu välguta ei saa, aga mul tekkis hasart, saab küll.
Troopikamajas on teine võrratu elukas, umbes rotisuurine pika pööratava nina ja veel pikemate jalgadega elukas, kes pidevalt ringi saalib.
Sissemindavas lindlas siniraag.
Nännipoest muu hulgas Grzimeki „Serengeti ei tohi surra”, mida ma lugenud ei ole, nüüd siis ikka ilusti originaalis, siis tagasi metroojaama, kus pingid on krokodilli- ja elevandikujulised.
Toomkirik ja selle muuseum, kus on erinäitus mingist vanast seegist ja kuhu nähtavasti satub nii vähe inimesi, et piletimüüja räägib meiega pikalt ja eriti aeglaselt.
Siis raekoja platsis söök (Alten Limpurg), metrooga jaama ja rongipilet tagasi. Sõit kestab ligi neli tundi, ilm on ilus, loen raamatut, läbi ei saa.
Oleme lennujaamas liiga vara, pikk ootamine ja unelemine. Ma ei ole veel nagu päris terve. Ere päike nagu veidi segab. Frankfurdis lennujaamast väljas umbes üheksast, rongiga raudteejaama, metrooga loomaaeda. See just avatakse, kassas on suur saba, mitu kooliklassi, väga aeglane kassiir.
Loomaaed on põnev, mu enesetunne läheb paremaks ning valgust on ka rohkem kui ükskord muiste detsembris. Kiivi on võetud ekspositsioonist ära. Ööloomade maja on alles, näeme seal võrratut elukat tuhnikut ja väljudes näen silti, et pildistamine keelatud. Vahest loomaaednikud arvavad, et pimeduse tõttu välguta ei saa, aga mul tekkis hasart, saab küll.
Troopikamajas on teine võrratu elukas, umbes rotisuurine pika pööratava nina ja veel pikemate jalgadega elukas, kes pidevalt ringi saalib.
Sissemindavas lindlas siniraag.
Nännipoest muu hulgas Grzimeki „Serengeti ei tohi surra”, mida ma lugenud ei ole, nüüd siis ikka ilusti originaalis, siis tagasi metroojaama, kus pingid on krokodilli- ja elevandikujulised.
Toomkirik ja selle muuseum, kus on erinäitus mingist vanast seegist ja kuhu nähtavasti satub nii vähe inimesi, et piletimüüja räägib meiega pikalt ja eriti aeglaselt.
Siis raekoja platsis söök (Alten Limpurg), metrooga jaama ja rongipilet tagasi. Sõit kestab ligi neli tundi, ilm on ilus, loen raamatut, läbi ei saa.
11.5.19
L, 4351. päev: naaberlinn ja kontserdisaal
Teises naaberlinnas, kus ei ole käinud mitu aastat. Üritan süstemaatiliselt pildistada üles toomkiriku kõik vitraažid. Kõike ei jõua, aga kui varem oli 107 aknast selge foto olemas 22st, siis nüüd on 48st.
Kumbagi ringsõidubussi ei sõida, nii et tuleme tagasi, oleme jaamas 3 minutit enne rongi väljumist (see on Prantsusmaa, kus rongide sõiduplaan peab olema inimesel kodus naela otsas, sest seda ei ole isegi jaamas seina peal ja tabloo näitab ainult 20 minutit ette). Minut pärast jaamast väljumist algab kõva vihmasadu, nagu juhtus ka siis, kui käisime seal ameeriklastega. Ei suuda meenutada, mis aastal nad käisid, kas 2013 või 2014 (see oli nagu äsja). Fotodelt selgub hiljem, et hoopis 2012.
Õhtul kontserdisaalis jazz ja selle bussipeatusest üle lendav öökull.
Kumbagi ringsõidubussi ei sõida, nii et tuleme tagasi, oleme jaamas 3 minutit enne rongi väljumist (see on Prantsusmaa, kus rongide sõiduplaan peab olema inimesel kodus naela otsas, sest seda ei ole isegi jaamas seina peal ja tabloo näitab ainult 20 minutit ette). Minut pärast jaamast väljumist algab kõva vihmasadu, nagu juhtus ka siis, kui käisime seal ameeriklastega. Ei suuda meenutada, mis aastal nad käisid, kas 2013 või 2014 (see oli nagu äsja). Fotodelt selgub hiljem, et hoopis 2012.
Õhtul kontserdisaalis jazz ja selle bussipeatusest üle lendav öökull.
10.5.19
R, 4350. päev: külalisega naaberlinnas
Olin rehkendanud, mis rongiga peame jõudma tagasi, et jõuda õhtul teatrisse, ja aja säästmiseks jätsime kohe ära lõunasöögi Kella kõrtsis. Pärast jäi ajapuudusel ära ka suur muuseum, aga kui me juba sealkandis olime, jäi sobivasti teele termimuuseum, mida saab vaadata poole tunniga. Üldiselt läks kõik eelduspäraselt, v.a see, et külaline tahtis näha Koledat Kuju ning mina, kes ma ei taha pärast pesta silmi seebiga, seisin seal juures ja ootasin, selg sinnapoole, sest üldiselt tean, kuhu see pandi, ja sain liikuda sinnani kuju ennast silmamata.
Läbi saab aruanne „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Kuressaare kindluse territooriumil 2012. aastal” (pdf, telefonist).
* * *
Õhtul siis tramm ja ooper.
Lavastanud on sama teater, kellelt oleme näinud 2014 ooperi „Parsifal” ja 2015 ooperi „La forza del destino”. Mõlema päästis tookord kandvas rollis olnud Georg Zeppenfeld. Vahepeal on ta saanud kuulsaks ja nüüd teda, mõistagi, ei ole. Peale peategelaste dueti I vaatuse lõpus on esimene tund väga igav, sest lõunamere saarelt (Tseilonilt?) on pildiline tegevus toodud vanadekodusse (tekstiline on jäänud muidugi edasi Tseilonile, nõndap on peategelased ameti poolest edasi pärlipüüdjad ja kummardavad Brahmat). Sellega sarnaneb lavastus ühe külateatri nägemusega „Trubaduurist”, mille pildiline tegevus oli toodud mustlaslaagrist narkokeskusse ja kust poole pealt lahkusime. Täna kahjuks ei saa, tükk on ühes jorus (kahtlane märk juba ette!). Wikipedias on tore foto Meti 1916. a lavastusest, mis tehti ilma vanadekoduta.
Aga III vaatuses ehk viimane pooltund sõidavad pöördlavaga lava saalipoolsesse kolmandikku kaks ihualasti tantsijat, kes nähtavasti etendavad nais- ja üht meespeategelast nooruses, ning peale selle jämekoomika hakkab pool tundi lava nurgas istunud see peategelane, kes loo lõpus kolmnurga lahendamiseks mugavasti ära sureb nagu mõnes Vilde varajases jutustuses, üha enam meenutama vanameest „Polkovniku leses” (keda telelavastuses mängis Ivo Eensalu), kes ainult vaikib ja kellele Remark ütleb, et juba on näha, et ta mõtleb õunapuude peale, aga mitte veel, et külm need ära võttis. Ja mul ja E-l tuleb naispeaosalise laulu kuuldes korraga meelde valestilaulmise korüfee Florence Foster Jenkins. Ja kartus, et ka selles lavastuses on aluspesus vanainimesi nagu „Parsifalis”, täitub: see vaikinud peategelane koorib suremise stseeniks end aluspesu väele, mis muidugi ei ole kuigi meeldiv vaatepilt. Nii et lahkume naerdes nagu Frank Drebin filmi „Platoon” linastuselt.
Sajab; lähedal elav läti kolleeg pakub, et toob meid ära. Räägib ooperist ja arvan peaosaliste ja teatri järgi ära, mis ooperit ta sügisel Londonis vaatamas käis (sest külaline ükspäe mainis, et käis kinos vaatamas Londoni ooperi „La forza del destino” etendust, aga ei mäletanud, kes seal laulsid, eks uurisin siis järele).
Läbi saab aruanne „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Kuressaare kindluse territooriumil 2012. aastal” (pdf, telefonist).
* * *
Õhtul siis tramm ja ooper.
Lavastanud on sama teater, kellelt oleme näinud 2014 ooperi „Parsifal” ja 2015 ooperi „La forza del destino”. Mõlema päästis tookord kandvas rollis olnud Georg Zeppenfeld. Vahepeal on ta saanud kuulsaks ja nüüd teda, mõistagi, ei ole. Peale peategelaste dueti I vaatuse lõpus on esimene tund väga igav, sest lõunamere saarelt (Tseilonilt?) on pildiline tegevus toodud vanadekodusse (tekstiline on jäänud muidugi edasi Tseilonile, nõndap on peategelased ameti poolest edasi pärlipüüdjad ja kummardavad Brahmat). Sellega sarnaneb lavastus ühe külateatri nägemusega „Trubaduurist”, mille pildiline tegevus oli toodud mustlaslaagrist narkokeskusse ja kust poole pealt lahkusime. Täna kahjuks ei saa, tükk on ühes jorus (kahtlane märk juba ette!). Wikipedias on tore foto Meti 1916. a lavastusest, mis tehti ilma vanadekoduta.
Aga III vaatuses ehk viimane pooltund sõidavad pöördlavaga lava saalipoolsesse kolmandikku kaks ihualasti tantsijat, kes nähtavasti etendavad nais- ja üht meespeategelast nooruses, ning peale selle jämekoomika hakkab pool tundi lava nurgas istunud see peategelane, kes loo lõpus kolmnurga lahendamiseks mugavasti ära sureb nagu mõnes Vilde varajases jutustuses, üha enam meenutama vanameest „Polkovniku leses” (keda telelavastuses mängis Ivo Eensalu), kes ainult vaikib ja kellele Remark ütleb, et juba on näha, et ta mõtleb õunapuude peale, aga mitte veel, et külm need ära võttis. Ja mul ja E-l tuleb naispeaosalise laulu kuuldes korraga meelde valestilaulmise korüfee Florence Foster Jenkins. Ja kartus, et ka selles lavastuses on aluspesus vanainimesi nagu „Parsifalis”, täitub: see vaikinud peategelane koorib suremise stseeniks end aluspesu väele, mis muidugi ei ole kuigi meeldiv vaatepilt. Nii et lahkume naerdes nagu Frank Drebin filmi „Platoon” linastuselt.
Sajab; lähedal elav läti kolleeg pakub, et toob meid ära. Räägib ooperist ja arvan peaosaliste ja teatri järgi ära, mis ooperit ta sügisel Londonis vaatamas käis (sest külaline ükspäe mainis, et käis kinos vaatamas Londoni ooperi „La forza del destino” etendust, aga ei mäletanud, kes seal laulsid, eks uurisin siis järele).
26.3.19
T, 4321. päev: miks te tulite
Eile õhtul lendas üle Talina lennuvälja B-52 ja näib, et lennukivaatajate FB-rühmas postitatakse ülelennu pilte vähemalt poole sügiseni.
Hommikul ninaarst, kes ütleb visiidi ajal kaks korda: „Mis te tulite, kui uut retsepti vaja, lihtsalt helistage!” Aga eelmine aasta ütlesid kolm arsti „teid olnuks huvitav näha siis, kui kõik õitseb” (tema ise ka). Räägin, kuidas eelmise aasta müstiline haigus leidis lõpuks põhjuse ja ravi. Arst: „Jaa, ma ikka ütlen patsientidele ka, et kui nad on seletamatult väsinud ja palavikus, et äkki on see.” (Mõtlen: räägi-räägi, see on siinmaal seni veel haruldane.)
Üks asjadest, mida talt teada tahan, on, kui palju tohin tarvitada tõhusat nohurohtu, mis nina paari minutiga alati lahti lööb, aga mille pakendi infolehel seisab, et üle 5 päeva järjest ei tohi kasutada (3 annust päevas), aga olen seda kasutanud 1 annus päevas. Arst on väga rabatud, et mul on kaasas välja prinditud tabel, kus kuude ja päevade kaupa kirjas, kui palju. No vat ma pean juba aasta rohupäevikut, kuhu täpselt kirjutan, mis kell mis rohtu võtan ja mis on kehatemperatuur ja vererõhk või pulss (kui seda mõõdan). Nagu telenäitleja Lisa Kudrow, hariduselt bioloog, läinud lapsega arsti juurde ja arst küsinud, kui palju laps on joonud, ja Kudrowil oli täpselt üles kirjutanud nagu labori- või vaatluspäevikus, mis kell ja kui palju.
Meie bussipeatus on tänasest kinni. Lähim on 600 m matka kaugusel, kas üles- või allamäge. Eelistan matkata ülesmäge, sest siis jõuab vähemalt lähemale, peaaegu nagu kolhoosi zootehnik „Agu Sihvkas”, kes tegi mootorrattale sundkäivitust alati lauda poole joostes, et isegi kui ei käivitu, jõuab varem kohale. Jalutama peavad kõik, ka lonkav hiina naaber.
Arsti juurest tulen jaamani kavalasti, rongiga, edasi kiirbussiga, mis sõiduplaani järgi peaks minema 8 minutut, aga istub pool tundi ummikus.
Hommikul ninaarst, kes ütleb visiidi ajal kaks korda: „Mis te tulite, kui uut retsepti vaja, lihtsalt helistage!” Aga eelmine aasta ütlesid kolm arsti „teid olnuks huvitav näha siis, kui kõik õitseb” (tema ise ka). Räägin, kuidas eelmise aasta müstiline haigus leidis lõpuks põhjuse ja ravi. Arst: „Jaa, ma ikka ütlen patsientidele ka, et kui nad on seletamatult väsinud ja palavikus, et äkki on see.” (Mõtlen: räägi-räägi, see on siinmaal seni veel haruldane.)
Üks asjadest, mida talt teada tahan, on, kui palju tohin tarvitada tõhusat nohurohtu, mis nina paari minutiga alati lahti lööb, aga mille pakendi infolehel seisab, et üle 5 päeva järjest ei tohi kasutada (3 annust päevas), aga olen seda kasutanud 1 annus päevas. Arst on väga rabatud, et mul on kaasas välja prinditud tabel, kus kuude ja päevade kaupa kirjas, kui palju. No vat ma pean juba aasta rohupäevikut, kuhu täpselt kirjutan, mis kell mis rohtu võtan ja mis on kehatemperatuur ja vererõhk või pulss (kui seda mõõdan). Nagu telenäitleja Lisa Kudrow, hariduselt bioloog, läinud lapsega arsti juurde ja arst küsinud, kui palju laps on joonud, ja Kudrowil oli täpselt üles kirjutanud nagu labori- või vaatluspäevikus, mis kell ja kui palju.
Meie bussipeatus on tänasest kinni. Lähim on 600 m matka kaugusel, kas üles- või allamäge. Eelistan matkata ülesmäge, sest siis jõuab vähemalt lähemale, peaaegu nagu kolhoosi zootehnik „Agu Sihvkas”, kes tegi mootorrattale sundkäivitust alati lauda poole joostes, et isegi kui ei käivitu, jõuab varem kohale. Jalutama peavad kõik, ka lonkav hiina naaber.
Arsti juurest tulen jaamani kavalasti, rongiga, edasi kiirbussiga, mis sõiduplaani järgi peaks minema 8 minutut, aga istub pool tundi ummikus.
15.12.18
L, 4219. päev: trügirohke laupäev naaberlinnas
Naaberlinnas.
Kõigepealt apteek. Kott saab hirmus raske, sest pärast selgub, et müüja on kauba peale pistnud sinna ka pool liitrit hariliku aaloega vedelseepi.
Elektroonikakaubamajas fotode printimine (jõudsa ajavaruga, sest nüüd tean, kaua see kestab), kõrvaklapid. Suuri kõrvaklappe uurin kaua, pärastpoole valvsa müüjaga kuklas, ühed leiangi, aga paraku ei leia selle karpi, nii et ostmata jääb.
Kella kõrtsis on rahvast palju ja ühtki meie tuttavat teenindajat ei paista. Üks jõuab meie kohasoovile just käratada „NEIN!”, kui nurga tagant ilmub üks ettekandjaist, kes alati on laupäeval eesruumis; tema ka ehmatab. Usun, kui oleksime küsinud pool sekundit hiljem, küsinuksime temalt ja ta kindlasti leidnuks meile koha.
Õhtul on Pargi restoran ka täis.
Kõigepealt apteek. Kott saab hirmus raske, sest pärast selgub, et müüja on kauba peale pistnud sinna ka pool liitrit hariliku aaloega vedelseepi.
Elektroonikakaubamajas fotode printimine (jõudsa ajavaruga, sest nüüd tean, kaua see kestab), kõrvaklapid. Suuri kõrvaklappe uurin kaua, pärastpoole valvsa müüjaga kuklas, ühed leiangi, aga paraku ei leia selle karpi, nii et ostmata jääb.
Kella kõrtsis on rahvast palju ja ühtki meie tuttavat teenindajat ei paista. Üks jõuab meie kohasoovile just käratada „NEIN!”, kui nurga tagant ilmub üks ettekandjaist, kes alati on laupäeval eesruumis; tema ka ehmatab. Usun, kui oleksime küsinud pool sekundit hiljem, küsinuksime temalt ja ta kindlasti leidnuks meile koha.
Õhtul on Pargi restoran ka täis.
29.7.18
P, 4093. päev: flamingod
Rongiga põhjaosariikidesse, kohale lõunaks. Möödume sisustusesemete poest, ütlen: „Vaata, flamingod!” ja siis E märkab, et igal flamingol on eri pilk. Pood on kinni; lõuna ajal siis arutame, kui palju oleks suurim hind, millega nõustuksime, ja millal saaksime tulla, kui pood lahti.
Lossis näitus, kemmerg on suurtükitornis. Võtke teadaolevalt liigutavale näitusele ikka taskurätt kaasa.
Jäätis ja siis selgub, et ennist nähtud sisustuspood on lahti. Flamingomaal maksab umbkaudu kolmveerandi maksimumist, nii et kaup kohe koos. Pakitakse sisse, soovitatakse jaama minekuks matkarada, maali saab kanda pikemast küljest kaenla all (120 × 90 cm). Metsas teeme pilti, et kus muidu satub ruutmeetri flamingodega metsa.
Rongis näen unes kemmergute tüpoloogiat, üks on „pealiskaaneline”.
Läbi saab „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma”. See peaks olema vana aja ihalejatele kohustuslik kirjandus, eriti hügieeniajaloo osa. Mõningaid vanu kombeid mäletan veel lapsepõlvest ja näiteks unustamatu on lõhnakombinatsioon „värske leib + mitukümmend pesemata inimihu kuumal suvepäeval”, suvitamiskoha poe „pikapäevarühmast” (kaubaootajate saba), sest see oli maanurk, kus sauna ei tuntud ja inimesed pesid end köögis pesukausist kord nädalas.
Lossis näitus, kemmerg on suurtükitornis. Võtke teadaolevalt liigutavale näitusele ikka taskurätt kaasa.
Jäätis ja siis selgub, et ennist nähtud sisustuspood on lahti. Flamingomaal maksab umbkaudu kolmveerandi maksimumist, nii et kaup kohe koos. Pakitakse sisse, soovitatakse jaama minekuks matkarada, maali saab kanda pikemast küljest kaenla all (120 × 90 cm). Metsas teeme pilti, et kus muidu satub ruutmeetri flamingodega metsa.
Rongis näen unes kemmergute tüpoloogiat, üks on „pealiskaaneline”.
Läbi saab „Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma”. See peaks olema vana aja ihalejatele kohustuslik kirjandus, eriti hügieeniajaloo osa. Mõningaid vanu kombeid mäletan veel lapsepõlvest ja näiteks unustamatu on lõhnakombinatsioon „värske leib + mitukümmend pesemata inimihu kuumal suvepäeval”, suvitamiskoha poe „pikapäevarühmast” (kaubaootajate saba), sest see oli maanurk, kus sauna ei tuntud ja inimesed pesid end köögis pesukausist kord nädalas.
12.12.17
T, 3866. päev: orel, rööbassõidukid
Jões on kole palju vett.
Käin õhtul kontserdil, kus oma pilliga ringi rändav ilmakuulus orelimängija näitab, mida nad kahekesi suudavad. Istun nii kümmekonna meetri kaugusel teispool vahekäiku (et kedagi ees ei oleks) ja vahin kõik see kaks tundi üksisilmi, mida ta teeb. Ta on saali poole seljaga ja vaheajal teevad kõik pilli mängupuldist pilti. Autogrammi ma ei taha, sest selle juurde kuulub – nagu eemalt paistab – selfi tegemine. Tehnilisi apsakaid juhtub esinejal 2 ja tehnikul 1: ühes kohas mängib vale noodi ja teises (viimases, pikas enda kirjutatud teoses, kus on palju nupuvajutusi) katkeb heli u sekundiks, mispeale ütleb muusik Euroopas interpreedi jaoks täiesti mõeldamatu „Pardon!” ja mängib kuulmatu takti uuesti (mitte nagu organist RO, kes mängis allpool mainitud suurvormi ühes 9 veerandnoodiga taktis alati u 12 veerandnooti, ning nagu TK, kes umbes samal ajal RAMi ühel Kanada kontserdil jättis samas suurvormis ühe rea kogemata vahele ja mängis järgmist kaks korda – videosalvestisest nähtud-kuuldud). Tehnik, kes vaheajal eemaldab mängupuldi küljest noodipuldi (muusik mängis ühe Bachi noodist), astub pedaalidele, aga neil on n-ö aur üleval ja saali täidavad vägevad helid. Orelil on viis manuaali (+ pedaalid), registrid nende vahel kaunis vabalt vahetatavad, ning näen, et korraga saab mängida nelja manuaali (kummagi käe sõrmed + pöial = 2). N-ö gaasipedaale on 4+1 ja neist igaüks liigub vahest ehk ainult 45° (vrd rullitaoline pedaal Kaarli kirikus, kus suurvormi salvestamisel 1990. a kevadel pidi p > ff üleminekuks tehtama paarisekundine tehniline paus ja salvestisel kostab kolin, kui organist pedaali rullib). Teises pooles jätkavad mitu lugu Ameerika kino- ja laadaorelite traditsiooni, mistaolist saundi siinpool suurt lompi orelid [enam] mitte ei tee, ega, eriti löökriistapartiisid (mille jaoks on eraldi nupud ja pedaalid). Heli tuleb 8 kõlariplokist, mis on lavaäärtes laiali. Soovitan kontserdisaali tehnikutel käia saali vasakpoolse seina lähedal nüüd kõik kruvid kruvikeerajaga igaks juhuks üle.
* * *
Äratulekul juhtub, kuidas tahtsin esimest korda sõita uue trammiga ja peaaegu saanuks tõeks vana Gabrovo nali – et poeg, mis sa Sofias trammi järel jooksid ja trammiraha kokku hoidsid, parem jooksnuksid takso järel.
Ümberistumisrobot ütleb, et 22.20 tuleb tramm ja sõidab 1 minuti, siis kõnni 30 m ja istu ümber bussile nr 195, mis tuleb plaani järgi 22.25 ja tegelikult 22.26. Vahin, trammist ei kippu ega kõppu. Kl 22.25 kannatus katkeb ja hakkan kanduma bussipeatuse poole. Sajakonna meetri pärast näen, et foori taga (kaart ütleb praegu, et 230 m kaugusel) ootab pikk buss, tõenäoliselt minu 195. Mõtisklen viivu, kas ootab nii kaua, et jõuaksin allamäge joostes enne kohale, sest järgmine buss läheb alles 22.45. Aga mõtisklen pisut liiga kaua, sest kuigi jooksen 150 m isikliku tippmargi, tuleb bussile roheline ja see keerab peatusse ja 130 m jääb puudu. Mispeale küsin ümberistumisrobotilt uuesti, et näita hoopis uue raudteepeatuse ronge. See ütleb, et kl 22.31 läheb. Selleks ajaks on kell 22.28 ja olen trammi lõpp-peatuses, seda uue raudteepeatusega ühendava uue köisraudtee ülemises jaamas. Silt ütleb, et vasakpoolne vagun laskub 1 min pärast, mida see paari minuti pärast ka teeb, kui on pool minutit hoiatanud, et uksed sulguvad (olen ainus sõitja ega seisa ukse vahel); pidavat sõitma 63 sekundit, mida see ka teeb, ja 2. perroonile jõuan samal hetkel kui väga väsinud külavaherong (mihukesed praegu sõidavad ainult üht riigisisest lühikest liini). Hüppan (no muidugi tglt ei hüppa, eks ju) sinna peale ning see kolistab ühe peatusevahe – sõiduplaaniroboti järgi 3 minutit, tegelikult ilmatu kaua – pearaudteejaama, mille ees olen kl 22.38. Küsin sõiduplaanirobotilt kolmat korda, et ütle, mis buss viib koju, see ütleb, et kl 22.56 läheb see buss, mis kontserdisaali lähedalt läks 22.45 ja mida sa ei viitsinud oodata. Kerin robotit ajas tagasi ja saan teada, et buss, mida näen eemal maantee parkimismaja taha keeramas, on seesinatne, mille järel ennist jooksin. Nii et ootan ikkagi veerand tundi, aga mitte pärast rahulikku kõndimist, vaid mitut ägedat jooksmist. Mis ühtekokku tähendab, et poole üheteist aegu õhtul, kui buss sõidab läbi kesklinna, kus ei ole ummikut, ei saa südalinnast rongiga mööda sõites bussile järele. Katseliselt tõestatud!!
(Ja peale selle seisin rongis tamburis ukse juures ning kõik kesklinna kolm viadukti ületas rong samas servas, kus seisin, ja oli võimalus vaatata igaühe otsast peaaegu otse (vertikaalist 30°) sügavikku. Mis küll ei olnud päris sama kõhe vaatepilt nagu 1995 vaade vertikaalist 15° sügavikku Berni toomkiriku tornitrepi aknast. Köisraudtee näib olevat liikumatute Abti pöörangutega variant, kus möödasõidu ajal kummagi vaguni välimisel rattal on äärikud mõlemal pool ja äärikuteta laiad sisemised rattad sõidavad teise rööpa peal.)
Käin õhtul kontserdil, kus oma pilliga ringi rändav ilmakuulus orelimängija näitab, mida nad kahekesi suudavad. Istun nii kümmekonna meetri kaugusel teispool vahekäiku (et kedagi ees ei oleks) ja vahin kõik see kaks tundi üksisilmi, mida ta teeb. Ta on saali poole seljaga ja vaheajal teevad kõik pilli mängupuldist pilti. Autogrammi ma ei taha, sest selle juurde kuulub – nagu eemalt paistab – selfi tegemine. Tehnilisi apsakaid juhtub esinejal 2 ja tehnikul 1: ühes kohas mängib vale noodi ja teises (viimases, pikas enda kirjutatud teoses, kus on palju nupuvajutusi) katkeb heli u sekundiks, mispeale ütleb muusik Euroopas interpreedi jaoks täiesti mõeldamatu „Pardon!” ja mängib kuulmatu takti uuesti (mitte nagu organist RO, kes mängis allpool mainitud suurvormi ühes 9 veerandnoodiga taktis alati u 12 veerandnooti, ning nagu TK, kes umbes samal ajal RAMi ühel Kanada kontserdil jättis samas suurvormis ühe rea kogemata vahele ja mängis järgmist kaks korda – videosalvestisest nähtud-kuuldud). Tehnik, kes vaheajal eemaldab mängupuldi küljest noodipuldi (muusik mängis ühe Bachi noodist), astub pedaalidele, aga neil on n-ö aur üleval ja saali täidavad vägevad helid. Orelil on viis manuaali (+ pedaalid), registrid nende vahel kaunis vabalt vahetatavad, ning näen, et korraga saab mängida nelja manuaali (kummagi käe sõrmed + pöial = 2). N-ö gaasipedaale on 4+1 ja neist igaüks liigub vahest ehk ainult 45° (vrd rullitaoline pedaal Kaarli kirikus, kus suurvormi salvestamisel 1990. a kevadel pidi p > ff üleminekuks tehtama paarisekundine tehniline paus ja salvestisel kostab kolin, kui organist pedaali rullib). Teises pooles jätkavad mitu lugu Ameerika kino- ja laadaorelite traditsiooni, mistaolist saundi siinpool suurt lompi orelid [enam] mitte ei tee, ega, eriti löökriistapartiisid (mille jaoks on eraldi nupud ja pedaalid). Heli tuleb 8 kõlariplokist, mis on lavaäärtes laiali. Soovitan kontserdisaali tehnikutel käia saali vasakpoolse seina lähedal nüüd kõik kruvid kruvikeerajaga igaks juhuks üle.
* * *
Äratulekul juhtub, kuidas tahtsin esimest korda sõita uue trammiga ja peaaegu saanuks tõeks vana Gabrovo nali – et poeg, mis sa Sofias trammi järel jooksid ja trammiraha kokku hoidsid, parem jooksnuksid takso järel.
Ümberistumisrobot ütleb, et 22.20 tuleb tramm ja sõidab 1 minuti, siis kõnni 30 m ja istu ümber bussile nr 195, mis tuleb plaani järgi 22.25 ja tegelikult 22.26. Vahin, trammist ei kippu ega kõppu. Kl 22.25 kannatus katkeb ja hakkan kanduma bussipeatuse poole. Sajakonna meetri pärast näen, et foori taga (kaart ütleb praegu, et 230 m kaugusel) ootab pikk buss, tõenäoliselt minu 195. Mõtisklen viivu, kas ootab nii kaua, et jõuaksin allamäge joostes enne kohale, sest järgmine buss läheb alles 22.45. Aga mõtisklen pisut liiga kaua, sest kuigi jooksen 150 m isikliku tippmargi, tuleb bussile roheline ja see keerab peatusse ja 130 m jääb puudu. Mispeale küsin ümberistumisrobotilt uuesti, et näita hoopis uue raudteepeatuse ronge. See ütleb, et kl 22.31 läheb. Selleks ajaks on kell 22.28 ja olen trammi lõpp-peatuses, seda uue raudteepeatusega ühendava uue köisraudtee ülemises jaamas. Silt ütleb, et vasakpoolne vagun laskub 1 min pärast, mida see paari minuti pärast ka teeb, kui on pool minutit hoiatanud, et uksed sulguvad (olen ainus sõitja ega seisa ukse vahel); pidavat sõitma 63 sekundit, mida see ka teeb, ja 2. perroonile jõuan samal hetkel kui väga väsinud külavaherong (mihukesed praegu sõidavad ainult üht riigisisest lühikest liini). Hüppan (no muidugi tglt ei hüppa, eks ju) sinna peale ning see kolistab ühe peatusevahe – sõiduplaaniroboti järgi 3 minutit, tegelikult ilmatu kaua – pearaudteejaama, mille ees olen kl 22.38. Küsin sõiduplaanirobotilt kolmat korda, et ütle, mis buss viib koju, see ütleb, et kl 22.56 läheb see buss, mis kontserdisaali lähedalt läks 22.45 ja mida sa ei viitsinud oodata. Kerin robotit ajas tagasi ja saan teada, et buss, mida näen eemal maantee parkimismaja taha keeramas, on seesinatne, mille järel ennist jooksin. Nii et ootan ikkagi veerand tundi, aga mitte pärast rahulikku kõndimist, vaid mitut ägedat jooksmist. Mis ühtekokku tähendab, et poole üheteist aegu õhtul, kui buss sõidab läbi kesklinna, kus ei ole ummikut, ei saa südalinnast rongiga mööda sõites bussile järele. Katseliselt tõestatud!!
(Ja peale selle seisin rongis tamburis ukse juures ning kõik kesklinna kolm viadukti ületas rong samas servas, kus seisin, ja oli võimalus vaatata igaühe otsast peaaegu otse (vertikaalist 30°) sügavikku. Mis küll ei olnud päris sama kõhe vaatepilt nagu 1995 vaade vertikaalist 15° sügavikku Berni toomkiriku tornitrepi aknast. Köisraudtee näib olevat liikumatute Abti pöörangutega variant, kus möödasõidu ajal kummagi vaguni välimisel rattal on äärikud mõlemal pool ja äärikuteta laiad sisemised rattad sõidavad teise rööpa peal.)
2.9.17
L, 3772. päev: laupäev
Naaberlinnas söömas (Kella kõrtsis 135. kord).
Saan läbi Körberi Saaremaa koguteose II köite (Ösel einst und jetzt. Zweiter Band: Die Kirchspiele Mustel, Kielkond, Anseküll, Jamma, Wolde und Pyha; esmatrükk 1899, faksiimiletrükk 1975).
Saan läbi Körberi Saaremaa koguteose II köite (Ösel einst und jetzt. Zweiter Band: Die Kirchspiele Mustel, Kielkond, Anseküll, Jamma, Wolde und Pyha; esmatrükk 1899, faksiimiletrükk 1975).
19.8.17
L, 3758. päev: lehmad, öökullid ja lambad
Rong möödub lehmadest karjamaal. Nooruk A üle vahekäigu: „I’d really like to be a cow.” — Teine nooruk: „A lobster.” — Noorik: „I know most people want to be a monkey.”
Mööblipood, uus voodi tellitud nagu niuhti. Siin-seal on kaunistusena toredaid öökulle, hinnasilt saba peal; ei taha nagu ekspositsioonist ära tassida, aga kuskilt mujalt ei leia.
Rongiga edasi, Kella kõrts.
Õhtul ühinen FB-s „Isa Tedi” rühmaga, kus põhiliselt loobitakse kilde, nagu jakstakse. Sisseastumiseks on vaja vastata küsimusele, mis oli lamba nimi. Mul on sarja stsenaariumide raamat. Plaksti! olen vastu võetud.
Mööblipood, uus voodi tellitud nagu niuhti. Siin-seal on kaunistusena toredaid öökulle, hinnasilt saba peal; ei taha nagu ekspositsioonist ära tassida, aga kuskilt mujalt ei leia.
Rongiga edasi, Kella kõrts.
Õhtul ühinen FB-s „Isa Tedi” rühmaga, kus põhiliselt loobitakse kilde, nagu jakstakse. Sisseastumiseks on vaja vastata küsimusele, mis oli lamba nimi. Mul on sarja stsenaariumide raamat. Plaksti! olen vastu võetud.
6.8.17
P, 3745. päev: Cochem
Cochem, kus käisin viimati 10. VII 2010 ja põhjalikumalt 1. IX 2007 ning veidi vähem põhjalikult 6. VII 2007. Mäe otsas linnuses satub olema keskaja päev (oleks teadnud, ei oleks läinudki), mis on pööraselt koomiline, aga tegelased ise ei tea ning peale väga kiire tiiru ekskursiooni algust otsides me asjatult keskaegse võitluskunsti etenduseks nimetatavat kaklusballetti rohkem ei näe ega vaata.
Ekskursioon kestab tubli pool tundi, sisse kisa eriti ei kosta, kuigi näidatavaid siseruume on tegelikult ainult umbes 6, aga see-eest lahe. (Kirjutan seda oktoobri lõpus, mul on pildid veel ilmutamata, sest Lr-i kaardimoodul lõpetas Google’i kaardi kuvamise ja ma ei olnud eriti kindel, kas see gpx-jäljest koordinaadid üles võtab või pean rehkendama koordinaate gpx-failist käsitsi, sest gpx-failis on koordinaadid vormingus D.DDDDDD° ja Lr tahab vormingut DD° MM’ SS”. Aga vahepeal on selgunud, et võtab, ja häda korral saab koordinaate kontrollida telefonis Maverickist. Hilisem täiendus: selgus, et Lr suudab siiski kuvada Google’i satelliidifotot ning Lr suudab teisendada vormingu DD° MM’ SS” jaoks koordinaadid ka vormingust DD° MM.MMM’, mida näitab Mavericki kursor, nii et ei pea märkima ajutist teekonnapunkti ja vaatama selle koordinaate vormingus DD° MM’ SS”.)
Linnusest alla tulles ostame toakaunistuseks peaaegu-elusuuruses (eriti profiilis) mustvarese või ronga värvitud puunikerdise, mis osutub küll olevat umbes kolm korda kallim kui hinnasildil, aga riiulis on väga imposantne, eriti kaugemalt ja profiilis. Mis selle kuju algne otstarve oli, ma ei tea. Kus mandril sellised vareslased elavad, ka ei tea. Papagoid igatahes seda päris linnuks ei pea (nemad näevad kuju otsevaates, kus vaade sama realistlik ei ole kui profiilis), varesed ilmselt ka mitte (küllap nad on aru saanud, et rongapoja traatkuju teises toas riiulil ei ole päris).
Turiste saalib vanalinna kitsail tänavail paksult; lõunatame peatänava ühes mitte eriti tüüpilises pitsakohas (mul on vaade tänavale ja vahepeal loendan möödujaid, et mitu korda on liiklus tihedam kui meil aknaalusel maanteel – aga vat enam ei mäleta). Veinipoest ostame kohalikku veini kaasa.
Ja siis sõidame turismirongiga linnakesele tiiru peale, keskendun aknast pildistamisele. Pilte veel ilmutanud ei ole ega teagi, kas neist mõni välja ka tuli.
* * *
Õhtul on kõik rahulik, saan läbi kohalike kindluseplaanide raamatu, äkki aga täidab korteri hirmus mürtsumine: vannitoas hüppab pesumasin, ikka mitu cm õhku ja põrandal edasi. Keerame tsentrifuugi vaiksemaks, ja kui pesumasin kipub mõne nädala pärast tihti seiskuma, puhastan uutest eluvormidest ära ka tühjendusvooliku.
Ekskursioon kestab tubli pool tundi, sisse kisa eriti ei kosta, kuigi näidatavaid siseruume on tegelikult ainult umbes 6, aga see-eest lahe. (Kirjutan seda oktoobri lõpus, mul on pildid veel ilmutamata, sest Lr-i kaardimoodul lõpetas Google’i kaardi kuvamise ja ma ei olnud eriti kindel, kas see gpx-jäljest koordinaadid üles võtab või pean rehkendama koordinaate gpx-failist käsitsi, sest gpx-failis on koordinaadid vormingus D.DDDDDD° ja Lr tahab vormingut DD° MM’ SS”. Aga vahepeal on selgunud, et võtab, ja häda korral saab koordinaate kontrollida telefonis Maverickist. Hilisem täiendus: selgus, et Lr suudab siiski kuvada Google’i satelliidifotot ning Lr suudab teisendada vormingu DD° MM’ SS” jaoks koordinaadid ka vormingust DD° MM.MMM’, mida näitab Mavericki kursor, nii et ei pea märkima ajutist teekonnapunkti ja vaatama selle koordinaate vormingus DD° MM’ SS”.)
Linnusest alla tulles ostame toakaunistuseks peaaegu-elusuuruses (eriti profiilis) mustvarese või ronga värvitud puunikerdise, mis osutub küll olevat umbes kolm korda kallim kui hinnasildil, aga riiulis on väga imposantne, eriti kaugemalt ja profiilis. Mis selle kuju algne otstarve oli, ma ei tea. Kus mandril sellised vareslased elavad, ka ei tea. Papagoid igatahes seda päris linnuks ei pea (nemad näevad kuju otsevaates, kus vaade sama realistlik ei ole kui profiilis), varesed ilmselt ka mitte (küllap nad on aru saanud, et rongapoja traatkuju teises toas riiulil ei ole päris).
Turiste saalib vanalinna kitsail tänavail paksult; lõunatame peatänava ühes mitte eriti tüüpilises pitsakohas (mul on vaade tänavale ja vahepeal loendan möödujaid, et mitu korda on liiklus tihedam kui meil aknaalusel maanteel – aga vat enam ei mäleta). Veinipoest ostame kohalikku veini kaasa.
Ja siis sõidame turismirongiga linnakesele tiiru peale, keskendun aknast pildistamisele. Pilte veel ilmutanud ei ole ega teagi, kas neist mõni välja ka tuli.
* * *
Õhtul on kõik rahulik, saan läbi kohalike kindluseplaanide raamatu, äkki aga täidab korteri hirmus mürtsumine: vannitoas hüppab pesumasin, ikka mitu cm õhku ja põrandal edasi. Keerame tsentrifuugi vaiksemaks, ja kui pesumasin kipub mõne nädala pärast tihti seiskuma, puhastan uutest eluvormidest ära ka tühjendusvooliku.
10.1.17
T, 3557. päev: rongid
Šp on täna öösel vait.
* * *
Jagab kooliõde arvamuslugu, kus mainitakse reisirongidega seoses sõnu „Eesti raudteevõrk”. Eesti ja raudtee küll, aga võrk?! Kui vaatame, kuidas liinid paiknevad kaardil, võiks sedasi ka õnge nimetada kalavõrguks jne (Dougal, this is a record, not a record collection). Mu arust on raudtee parem kui mitteraudtee, aga reisiraudtee olemusest ei ole Eestis hästi aru saadud:
* * *
Jagab kooliõde arvamuslugu, kus mainitakse reisirongidega seoses sõnu „Eesti raudteevõrk”. Eesti ja raudtee küll, aga võrk?! Kui vaatame, kuidas liinid paiknevad kaardil, võiks sedasi ka õnge nimetada kalavõrguks jne (Dougal, this is a record, not a record collection). Mu arust on raudtee parem kui mitteraudtee, aga reisiraudtee olemusest ei ole Eestis hästi aru saadud:
- vanades raudteeriikides sõidavad liinirongid kindla sagedusega, nt iga 30 minuti, 1 või 2 tunni tagant, mitte ei ole sõiduplaan vaadatud kohvipaksu pealt, nii et inimesel peab sõiduplaan olema kodus naela otsas
- kõik reisijad ei taha sõita ainult punktist A punkti B, mõni tahab sõita ka edasi punktidesse C ja D
- uusim praegu kasutatav reisiraudteetrass ehitati 1930. aastatel
- 5 maakonnakeskusse 15st reisiraudtee ei ulatu (Haapsalu reisirongiliiklus likvideeriti 1995, Kuressaares 1955, Paides 1972, Võrus 2001; Kärdlas ei ole raudteed kunagi olnudki)
- samal liinil peaks sõiduaeg olema kogu aeg sama, mitte olenema suunast ja kellaajast
- Kõige sagedam raudteeühendus maakonnalinnade vahel on Raplast Tallinna (16 korda päevas); Tallinnast Raplasse saab päevas 15 korda, Jõgevalt Tartu 10 korda, Jõgevalt Tallinna, Tartust Jõgevale, Tallinnast Jõgevale ja Tallinnast Tartu 9 korda. Peale selle võib olla ka ühendusi, kus rongi on vaja oodata mitu tundi või istuda ümber kaks korda, mida Elroni robot arvutada ei oska.
- Kahe ümberistumise või mitmetunnise ootamisega ühenduste teadasaamiseks tuleb sõiduplaanitabelitega mängida ise. Eesti raudteeühendusega maakonnakeskuste vahel sõitmiseks üle kahe korra ümber istuda vaja ei ole, ehkki ooteajad võivad olla mitu tundi.
- Pikim päeva ühe ümberistumisega minimaalne sõiduaeg (koos teise rongi ootamisega) maakonnalinnade vahel on Viljandist Tartu (5 h 5 min; kusjuures tagasi saab pool tundi kiiremini), lühim (ümberistumiseta) on Jõgevalt Tartu (27 minutit; tagasi 28 min).
- Kahe ümberistumisega ühenduste päeva kiireima sõidu kestused on stiilis „tunne oma kodumaad”: Põlvast Pärnu (13 h 47 min, tagasi 10 h 37 min), Pärnust Jõhvi (10 h 11 min, tagasi 6 h 46 min), Põlvast Viljandi (10 h 7 min, tagasi 9 h 13 min) ja Pärnust Valka (9 h 6 min, tagasi üllatav 3 h 57 min – mis tähendab, et sõit Valgast Pärnu on 2½× kiiremini kui Pärnust Valka).
- Linnulennul on suurim kaugus raudteejaamaga maakonnalinnade vahel kaugus Tallinnast Põlva (204 km) ja lühim Tartust Põlva (41 km). Mööda umbkaudset trassi (sirgjooned lähimate raudteega maakonnakeskuste vahel, Tapa asemel arvestasin Rakveret) on pikim Valgast Viljandi (415 km) ja üle 400 km on veel Valgast Pärnu (403 km).
- Eriti lõbusaks läheb aga, kui linnade linnulennulised vahekaugused jagada sõiduajaga, mis on tugev argument selle poolt, et Eesti raudteesüsteem ei ole võrk (keskmine efektiivne sõidukiirus on 46 km/h). Kõige aeglasem päeva kiireim ühendus on Viljandist Valka ja Põlvast Viljandi (efektiivne kiirus 9 km/h). Aeglasemalt kui hobusega (viis versta veerand tunniga = 21 km/h) saab veel Viljandist Põlvasse (10 km/h), Põlvast Pärnu (11 km/h), Pärnust Valka (12 km/h), Valgast Viljandi (13 km/h), Viljandist Jõgevale (14 km/h) ja tagasi (16 km/h) ning Pärnust Jõhvi (19 km/h). Pärnu-Viljandi liin on kumbagi pidi pisut kiirem (22 km/h). Kõige kiirem naaberlinnade vaheline sõit on Jõgevalt Tartu ja tagasi (100 km/h). Trassi mööda arvutatuna on kõige kiirem sõit Jõgevalt Tallinna ja tagasi (108 km/h) ning üldse keskmine on 65 km/h.
3.10.16
E, 3478. päev: pikk rongisõit
Rong läheb pool tundi enne umbkaudset kellaaega, mille olin märkinud lähetustaotlusse, aga et see on enne kellaaega, mil peab olema tööl, jääb ära vajadus minna selleks ajaks tööle või taotleda poole tunni äraolemise luba vms. Pealegi kui on tööpäev ja tipptund ning liiklus ei suju mitte nii ladusalt kui muidu, eriti kui käes on kohver. Rongisõit on ette nähtud I klassis, kus on laiemad ja pehmemad istmed ning vagunisaatja käib aeg-ajalt küsimas, kas reisijad midagi soovivad. Teise rongi eel küsitakse mult, kuhu rong tuleb; sama inimene satub samasse kupeesse ja sõidab sama kaugele, aga ta mõistab ainult prantsuse keelt, nii et nalja saab. Saksamaal on täna riigipüha, aga see välja eriti ei paista; terve tee on lauspilves ja kohati sajab.
Aga kõigest täpsemalt siis, kui keelekursuse lugu ükskord valmis saab.
Aga kõigest täpsemalt siis, kui keelekursuse lugu ükskord valmis saab.
30.9.16
R, 3475. päev: kenasti mitu tundi enne
Hommikul küsin, et kus on lähetuse viimane allkiri; see tuleb kella kaheks p.l. Seega õhtul esimese asjana ostan rongipiletid, mis mõningase üllatusena on normaalhinnast ligi kaks korda odavamad (seotud konkreetsete rongidega, mille vahel on ümberistumiseks aega 20 min, millest teoorias on küllalt, aga praktikas võib kumbki esimene rong hilineda).
16.9.16
R, 3461. päev: piki ja põiki
Täna sõidame pikalt mööda siinkandi maastikke, nii et seda nägu. Mäletan kümne aasta tagant, et Eeslilinna pääseb peale rongi ka mingi bussiga, mis sõidab üle tunni ja läbistab arvukaid küli. Probleem selles, et see peaks minema raudteejaamast, aga ei jaama bussiplatvormide skeemilt ega kohapealsel vaatlusel esmaspäeva õhtul selgunud, kust. Seega tuleb bussile minna linnast, mis tähendab, et sõidame linna, istume ümber linnaliini bussi peale, sõidame sellega ümber nurga, istume 100. bussi peale. Kõike varavalges, ärasõit on enne kolmveerand kaheksat.
See-eest on udu veel maas, eriti kui jõuame suurest linnatagusest metsast välja lagedale. Ühes kohas on tee remondis, selle möödasõit on jube keerutamine, kus näeme veel küli, kuhu buss muidu ei satuks. Ühes kohas omandab bussijuht kuklasilmad ja käratab tagaistmel olijale, et võtku koer istmelt ära. Aga ta saab selle kohe tagasi, sest satub kitsal külavaheteel sõnnikut vedava traktori taha, kes logistab täpselt bussi ees välja maanteele ja sealgi veel pikalt, kokku täpselt kaks kilomeetrit.
Eeslilinnas on sild remondis; ma ei vaadanud hoolikalt, mida bussipeatuste kohta öeldi, nii et kui buss keerab järgmiselt sillalt Eeslilinnast hoopis eemale, tuleme esimeses peatuses maha ja kõnnime linna jala, kaks kilomeetrit. Muidugi selgub, et silla juures oli lihtsalt vasakpööre keelatud ja buss sõitis lähima ringristmikuni, käis siis Eeslilinnast läbi ja sõitis uuesti samalt ristmikult läbi edasi. Aga vahepeal bussipeatusi ei ole ja midagi teha ei ole kui kõndida. Kõnnitee on paiguti nii kitsas ja äripäeva hommikune liiklus (tänu sillaremondile) nii tihe, et mul on täitsa kartus, et äkki jääb vasak varrukas autodele ette. Aga ei jää.
Eeslilinnas selles tuhandeaastases kirikus, mille otsas on eesel, siis sõjamuuseumis. Siis tagasi linna, korraks ka automuuseumis, millest väljudes märkab ema vaatepilti, kuidas ratastel seifi ehk rahaveoauto kuller tassib kaht kilekotitäit münte – linna pankade juures seda kunagi ei näe.
Siis selgub, et rong linna läheb üsna varsti, nii et lõuna asemel kohvikust kaasa sai ja raudteejaama. Rong on nüüdisaegne; ei teagi kohe, kuhu liinile Eeslilinna muinasaegsed rongid on pandud.
Linnas istume ümber teisele liinile ja sõidame riigipiiri äärest läbi endisesse terasetehasesse, mis nüüd on muutunud ülikooliks. Olen seal varem käinud korra (2009), kui seal oli ümber vana kõrgahju plangul veel silt, et lähemale tulek on eluohtlik. Kahjuks ei ole kaasas kaugusmõõturit, saaks teada, kui kõrge ahi on (82 või 90 m, ütleb Wikipedia; 1965–1979 ehitatud kõrgahje oli algselt kolm, aga 1996 võeti kõrgahi C koost lahti ja viidi Hiinasse – selle alusmüür on alles). Teen palju kunstpilte, käime kohvikus kooki söömas, siis rongiga kolm kilomeetrit tagasi, jalutame pisut lõunaosariikide suurimas linnas.
Siis 205. bussiga linna tagasi. Ka see läbib uskumatuid külavaheteid, mõnda mitu korda. Ja uskuge või mitte, kogu see mitmetunnine lõbu (7 bussi, 3 rongi, puhast sõitu 2 h 41 min) on ainult 4 €.
See-eest on udu veel maas, eriti kui jõuame suurest linnatagusest metsast välja lagedale. Ühes kohas on tee remondis, selle möödasõit on jube keerutamine, kus näeme veel küli, kuhu buss muidu ei satuks. Ühes kohas omandab bussijuht kuklasilmad ja käratab tagaistmel olijale, et võtku koer istmelt ära. Aga ta saab selle kohe tagasi, sest satub kitsal külavaheteel sõnnikut vedava traktori taha, kes logistab täpselt bussi ees välja maanteele ja sealgi veel pikalt, kokku täpselt kaks kilomeetrit.
Eeslilinnas on sild remondis; ma ei vaadanud hoolikalt, mida bussipeatuste kohta öeldi, nii et kui buss keerab järgmiselt sillalt Eeslilinnast hoopis eemale, tuleme esimeses peatuses maha ja kõnnime linna jala, kaks kilomeetrit. Muidugi selgub, et silla juures oli lihtsalt vasakpööre keelatud ja buss sõitis lähima ringristmikuni, käis siis Eeslilinnast läbi ja sõitis uuesti samalt ristmikult läbi edasi. Aga vahepeal bussipeatusi ei ole ja midagi teha ei ole kui kõndida. Kõnnitee on paiguti nii kitsas ja äripäeva hommikune liiklus (tänu sillaremondile) nii tihe, et mul on täitsa kartus, et äkki jääb vasak varrukas autodele ette. Aga ei jää.
Eeslilinnas selles tuhandeaastases kirikus, mille otsas on eesel, siis sõjamuuseumis. Siis tagasi linna, korraks ka automuuseumis, millest väljudes märkab ema vaatepilti, kuidas ratastel seifi ehk rahaveoauto kuller tassib kaht kilekotitäit münte – linna pankade juures seda kunagi ei näe.
Siis selgub, et rong linna läheb üsna varsti, nii et lõuna asemel kohvikust kaasa sai ja raudteejaama. Rong on nüüdisaegne; ei teagi kohe, kuhu liinile Eeslilinna muinasaegsed rongid on pandud.
Linnas istume ümber teisele liinile ja sõidame riigipiiri äärest läbi endisesse terasetehasesse, mis nüüd on muutunud ülikooliks. Olen seal varem käinud korra (2009), kui seal oli ümber vana kõrgahju plangul veel silt, et lähemale tulek on eluohtlik. Kahjuks ei ole kaasas kaugusmõõturit, saaks teada, kui kõrge ahi on (82 või 90 m, ütleb Wikipedia; 1965–1979 ehitatud kõrgahje oli algselt kolm, aga 1996 võeti kõrgahi C koost lahti ja viidi Hiinasse – selle alusmüür on alles). Teen palju kunstpilte, käime kohvikus kooki söömas, siis rongiga kolm kilomeetrit tagasi, jalutame pisut lõunaosariikide suurimas linnas.
Siis 205. bussiga linna tagasi. Ka see läbib uskumatuid külavaheteid, mõnda mitu korda. Ja uskuge või mitte, kogu see mitmetunnine lõbu (7 bussi, 3 rongi, puhast sõitu 2 h 41 min) on ainult 4 €.
27.8.16
L, 3441. päev: naabelinnas poes
Naaberlinna kaubamaja parajaks tegemisest viigipüksid kätte (õigemini pükse hakatakse alles tegema). Teisest E-le uus ehe; mulle esimesest uus rahakott. Kella kõrts.
Tagasirongil on kliimaseade katki, ei sõida. Ootame tund aega jahedas (naaberlinna raudteejaam on jahutuseta), kõrval ostukeskuse kohvikus, elektroonikakaubamajast kaks ooperiplaati.
Uue rahakoti sisustamisel tuleb mõte, miks peavad kõik kaardid olema rahakotis korraga? Poes on kaartide asemel rahakotis ilusti paberitükid, aga kaardid on paksust plastist, pärast on rahakott nii paks, et ei mahu taskusse. E õpetab, et hoia Eesti pangakaarte alati rahakotis, muidu jäävad maha; ühiskaart ja Partnerkaart ja A- kreisilinna poodide-kohviku* sooduskaardid nii kriitilised ei ole.
* Paar aastat tagasi. Mainin juhuslikult jutu sees eakale (70+) sugulasele, et meil on ühe peene kohviku kliendikaart. Sugulane (ehmatab): „Aaaah, kas seal on olemas kliendikaart või?!”
Tagasirongil on kliimaseade katki, ei sõida. Ootame tund aega jahedas (naaberlinna raudteejaam on jahutuseta), kõrval ostukeskuse kohvikus, elektroonikakaubamajast kaks ooperiplaati.
Uue rahakoti sisustamisel tuleb mõte, miks peavad kõik kaardid olema rahakotis korraga? Poes on kaartide asemel rahakotis ilusti paberitükid, aga kaardid on paksust plastist, pärast on rahakott nii paks, et ei mahu taskusse. E õpetab, et hoia Eesti pangakaarte alati rahakotis, muidu jäävad maha; ühiskaart ja Partnerkaart ja A- kreisilinna poodide-kohviku* sooduskaardid nii kriitilised ei ole.
* Paar aastat tagasi. Mainin juhuslikult jutu sees eakale (70+) sugulasele, et meil on ühe peene kohviku kliendikaart. Sugulane (ehmatab): „Aaaah, kas seal on olemas kliendikaart või?!”
30.4.16
L, 3231. päev: vihmahooaega alga
Jube vihm. Rongipiletid tagasi.
Satun nägema, kuidas I toidab Ä-t. Ä on keeranud noka ülespidi nagu suure trehtri ja I kummutab sinna sisse oma pugusisu. Mõlemal õnnis nägu peas. Nüüd tuleb kohandada nimesid, sest seni olime arvanud, et I on naiste- ja Ä meesterahvas. Parve tuleb ka laiendada, E mõtleb välja uue nimepaari, A ja V.
Satun nägema, kuidas I toidab Ä-t. Ä on keeranud noka ülespidi nagu suure trehtri ja I kummutab sinna sisse oma pugusisu. Mõlemal õnnis nägu peas. Nüüd tuleb kohandada nimesid, sest seni olime arvanud, et I on naiste- ja Ä meesterahvas. Parve tuleb ka laiendada, E mõtleb välja uue nimepaari, A ja V.
Subscribe to:
Posts (Atom)
