Rong läheb kell 8.24. Kui olen tunnikese sõitnud, saan kodust telefonikõne, mille tõttu tuleb reisiplaane ringi teha ning jääb ära keerukas homne selgitamine Frankfurdi lennujaamas, et mis siis, et mul on eraldi ostetud lennukipiletid punktist A punkti B ja B-sse saabumisest 1 tund ja 5 min hiljem väljuvale sama lennufirma lennule punktist B punkti C, ma tahan ikkagi, et mu kohver reisiks kohe punktist A punkti C. Kas see võimalik on, ma ei tea. Estonian Air arvas, et küllap on, aga järeleuurimise asemel katkestasid nad kõne ning meilitsi teadupärast Estonian Airiga suhelda ei saa.
Rongisõit toimub I klassis, mille põhjus on mõistagi edevus ehk soov järele proovida, mismoodi erineb sõit rongi I klassis tavalisest sõidust II klassis. Hinnavahe on, ütleme, ainult sama suur kui taksosõit korterist lennuväljale.
Vastas istub kohalik noorsand, kes näitab kontrollile, et ta pilet algab alles pärast piiri ja siinmaal sõidab ta kuukaardiga. Kontroll seletab, et kuukaart kehtib siinmaal II klassis. Kui noorsand küsib, kas see tähendab, et ta peab kolima II klassi ja alles piiril tulema oma õigele kohale, rehmab kontroll käega ja lubab edasi olla.
I klassi põhiline erinevus II klassiga võrreldes on see, et istmed on rohekashallide või sinakashallide asemel punakashallid ning kaasreisijate hulgas on rohkem iidseid nina püsti vanamehi, kes kuulutavad siis, kui teise reisija hiiglaslik kohver on nende koha ees, et see on nende koht, ja kui see teine reisija vabandust palub, et ta ei teadnud, siis parastavad, et nüüd siis teab. Ma arvan, et liigutust, millega ma oma kohvri pakiriiulile upitan, nimetatakse tõstmises tõukamiseks (mu tudengipõli algas ajal, mil kehaline oli veel kohustuslik, ja meie kehalise õppejõud oli erialalt tõstja, me siis muudkui tõstsime, niisiis päris tuulest võetud see mõte ei ole).
Et Koblenzis keerab rong otsa ringi, on I klass, mis muidu on rongi eesotsas, sõidu alguses tagaotsas, mis tähendab seda, et ma pean ümberistumise nappidel minutitel maha marssima kogu perrooni pikkuse, sest teine rong sõidab kogu aeg ühtpidi ja I klass on suisa veduris. Kui mahaminekul paar minutit varem ukse juurde valmis seima lähen, võib läbi kahtede klaasuste lausa näha, kuidas vedurijuht juhiruumis toimetab, samuti seda, kuidas raudtee rongi alla kaob. Ja Saksamaa väidetavasti ühe ilusaima maastikuga raudteelõigu, Reini kaldal Koblenzist Bingenini sõidan ma maa pool ehk näen aknast põhiliselt raudteekaevandi tugimüüri.Frankfurdi lennujaama raudteejaamas tulen maha ja kõnnin lähirongide (S-Bahn) jaama. Kontrast on täiesti olemas. Hotell on Kelsterbachis, järgmine jaam Mainzi poole, eeslinna peatänavat mööda jaamast 2 km lennujaama poole tagasi. No tegelikult on hotell pisut kaugemal, kui arvasin.
Panen kola ära ja kavatsen minna linna peale kõndima. Proovin, kas seif töötab – enne nn väärtesemete sisse asetamist kuivalt. Seif sulgub – otsustavalt. Lahti enam ei tule, vaid hakkab kolmanda katse järel pahaendeliselt piiksuma. Ekraani taimer näitab, et kolm minutit on aega. Peljates, et äkki on kolm minutit aega selleni, kui hotelli turvakeskusesse läheb häire, helistan vastuvõttu ja selgitan oma saksa keele rudimentidega (mu saksa keele oskus on täiesti asümmeetriline: aru saan suurepäraselt, väljendun kehvasti), et seif piiksub, mida teha (lootuses, et tuleb inimene varukoodiga ja teeb ukse lahti). Sealt vastatakse, et oodake piiksumise lõpp ära ja proovige uuesti. Ootan ja proovin, sh ka koode 000000 ja 111111. Kapp hakkab uuesti piiksuma. Paari korra järel helistan uuesti, et ikka ei avane. Seekord tuleb inimene kohale, tipib kiiresti koodi (see on ilmselt seotud toanumbriga) ja seif avaneb. Saan teada, et sulgemisel peab juhendi 3. punktis nõutud punast nuppu vajutama kohe pärast koodi sisestamist, aga eks mina tegin kõike samas tempos, kui lugesin (ja eks nuppu pidi ikka otsima käsikaudu). Nüüd olen targem ja vajutan nuppu kohe. Proovin veel mitu korda kuivalt; kui neli korda on kapp korralikult sulgunud ja pärast ka ilusti avanenud, siis alles julgen ladustada kappi need fotojubinad, mida ma õhtusesse suurlinna kaasa ei võta.
Mingilt tundmatult Saksa kanalilt tuleb film Die Drei von der Tankstelle (1930), kus on Lilian Harvey, Willy Fritsch, Oskar Karlweis ja Heinz Rühmann, varajasele helifilmile iseloomulikul viisil palju lobisemist ja laulu ning kummaline rõivamood. Tantsuni, mida selles filmis olevat samuti palju, ma ei jõua, sest valida on, kas vana film või loomaaed, ja valin viimase.
Jalutuskäik lennujaama. Kaardilt on jäänud mulje, et hotellist lennujaamani on u 2 km. No jaa... Taas järjekordne asi, mida lisada loetellu „olen seda teinud”: olen üks väheseid inimesi, kes on Frankfurdi lennujaama tulnud jala!! Näen põnevat lennujaama tehnilist poolt ja vähemalt kümnemeetrist betoonist müratõket, muudkui astun ja astun, aga ühtki kohta ei tule, kust saaks lennujaama sisse pöörata. Olen sattunud jalgrattateele, mis paraku on vist kaug-jalgrattatee, nagu neid Saksamaal küllalt on, mis lihtsalt lähevad kuhugi sisse pööramata. Selgub, et FRA-s lihtsalt ei ole ette nähtud, et reisija saabuks muul moel kui rongi, auto, bussi või lennukiga. Lõpuks, kui juba ammu olen suure toru alt läbi, mis kulgeb raudteejaamast lennujaama, ületan ristmike vahelt ja üle haljastuse sõidutee ning kõnnin otsustavalt läbi Sheratoni hotelli aluse parkla umbkaudu suunas, kus peaks olema bussiparkla, kust peaksid väljuma liinibussid kuulsusrikkale Frankfurt-Hahni lennuväljale, mis on nimest hoolimata 150 km kaugusel keset Hunsrücki mägesid. Samas peaks olema ka sissekäik S-Bahni jaama. Esimene katse luhtub, sest ette jääb paarimeetrine müür. Väkese ringiga tagasi ja satungi mingisse bussipeatusesse, üle veel ühe tee paistab olevat lennujaama mingi sissepääs. Teed ületamata satun mingisse trepikotta, kust inimesed väljuvad; see osutub olevat maa-aluse parkla väljapääs, kust kerge vaevaga saab S-Bahni jaama. Oeh. Hotellist ainult 4,3 km! (Ette rutates mainitagu, et järgmisel hommikul sujus lennujaama sõit hotelli bussis palju paremini, kuigi jõudsin umbes samasse kohta.)
Ostan päevapileti (mul on ettekujutus, et lennuväli kuulub linnapiiridesse; õnneks kontrolli ei tule, sest tegelikult just täpselt ei kuulu). Sõidan suurde sõlmjaama ostutänava Zeil all. Kui maapinnale väljun, ei saa aru, mispidi ilmakaared on. Tänavasildid on, aga neid pisitänavaid kaardilt ei leia. Uitan pisut ringi, kuni leian. Rahvast on päris palju. Loomaaia poole jalutamiseks valin kõige otsema tee, mis on Zeili lõunapoolne paralleeltänav. Värvikas: türklaste kohvik, siis vastastikku koraanikeskus ja venekeelne avaliku halduse instituut (kordan: venekeelne!!).
Kui loomaaeda jõuan, on juba täitsa hämar. On talv ja loomad magavad kas talveund või on siseruumides. Karud magavad, majja sisse ei saa. Järgmine on kaslaste maja, kus on lõvipaar ja kaks noort tiigrit.
Järgmine on kauaaegse direktori Grzimeki nimeline maja, mis on spetsialiseerunud ööloomadele: sissekäigu järel öeldakse teade, et ärge kisage ja hüpake ning et silmad harjuvad pimedusega 15 min. Teen praktiliselt pimedas pilti, mõnele jääb nööpsilmadega ööloomi. 
Grzimeki majas on tihe toa- ja koopatäis ringisaalivaid nahkhiiri, nende toredasti ringilehvivate loomakeste imetlemine peaks olema eriti soovitatav muidu nahkhiirepelglikele inimestele. Kui parajasti ringi ei saali, laskuvad nahkhiired hetkeks mekkima puu otsas võrekandikutele pandud puuvilju või ripuvad tihedates kobarates koopas laes stalaktiitide küljes.Ühes eriti pimedas ruumis on sildi järgi kiivi: võib silmanurgast märgata, et ruumi tagaosas liigub aeglaselt pikanokaline mütakas, kuid siis kargleb akna ette noor saksa kisakõri ja mütakas kaob kiiresti pimedusse, kuhu ka jääb.
Järgmine maja on eksotaarium. Seal müttavad ühes seinas pingviinid, kellele on maalitud terraariumi tagaseinale polaarpäev ning kes ühtäkki kogunevad talitajatädi ümber, kes neid söötma tuleb. Vaatepilt on koletult koomiline, aga kahjuks on pingviinid akna sisekülje vett täis pritsinud, nii et palju pildi peale ei jää. Teises seinas on troopikajärv ühes pikavarbaliste lindudega taimede peal kõndimas. Samas majas on ka akvaariumid ning ülakorrusel roomajad ja putukad (kuhu ajapuudusel jääb minemata). Põrandas on aknad, millelt paistab selgeveeline keldrimahuti, selles suured merikarbid (seda liiki, et paned jala sisse ja rohkem oma jalga ei näe).
Seejärel juba täitsa hämaras inimahvide maja. Gorillad on ja orangutanid ja šimpansid. Inimahvide sugupuus (kus šimpans ja bonobo on eraldi liigid) on inimese kohal toredasti peegel. Aedikud on sopilised ja kõrged, vaatama pääseb mitme nurga alt ja mitmele kõrgusele. 
Gorillal on vägagi arukas pilk.Papagoimaja leida ja saavutada on võimatu: ilm on paksus pilves, ilmakaartest ei saa aru (pidanuks kaasa võtma kompassi). Loomaaia tagumises osas on ahvimaja katusel Grzimeki lennuk, selle ees (osaliselt liiva vajununa) tema auto, pappkuju ja lemmiksebra pappkuju.
Saan teada, et majad pannakse muust loomaaiast pool tundi varem kinni. Jõuan viimasel hetkel paksunahaliste majja: jõehobud luristavad maast muda, ninasarvikud teritavad sarve, õhus heljub rammus lehmalauda lõhn. Tuleb talitaja voolikuga, jõehobu teeb suu lahti, veejuga suunatakse hammaste vahele.Teekonnal väljapääsu poole näen, et ainsad loomad, kes on talvel õues, on hülged ja kaamlid.
Metroo jätab korraliku mulje – rongid meenutavad kõige iidsemaid Tallinna tramme, mida ma mäletan (kus tagumisel vagunil juhiruumi ei olnud ja vagunite vahel oli külgedel käärliigendiga kaitse, sisemus lakitud puidust). Sõidan loomaaia peatusest nn vanalinna (sõjas jäi enam-vähem terveks ainult üks vanalinna maja [sest see oli raekoja platsilt jõe äärde kulgenud hädaväljapääsu ääres, mida tuletõrje rohke jõeveega süttimisest hoidis]).
Väljun nn toomkiriku peatuses („nn” seepärast, et see tegelikult toomkirik ei olnud; oli muidu tähtis kirik – paar sajandit valiti seal kuningaid ja krooniti keisreid). Kui eskalaatoriga metroost välja sõidan, hakkavad kirikukellad lööma ja siis ilmub trepiavausse valgustatud torn ise. Kirikus on aga sees teenistus ja silt, et niisama uudistajad ärgu tulgu.
Edasi raekoja platsile, kus on rahvarohke jõululaat. Seejärel möödun Pauluse kirikust, Saksamaa demokraatia hällist (kus kogunenud esimest korda Saksa eelparlament valima pärisparlamenti), mille ümber on samuti jõululaat.
Seejärel pilvelõhkujate tänav ehk Mainhattan, mis olevat üks suurim pilvelõhkujate kogum Euroopas. Pilvelõhkuja, meenutagem, on hoone, millel kõrgust üle 150 meetri; alla selle on lihtsalt kõrghooned (high-rise, Hochhaus). Maintoweri (Saksamaa 4. ja Euroopa 9.) pilvelõhkuja katusel 200 m kõrgusel on vaateplatvorm, kuhu viib kiirlift (ja enne seda on turvakontroll).
Üleval on võigas tuul, mis tahab kiskuda juuksed peast, aga no eks vaade ole seda väärt. Õnneks ei ole eriti külm (on ehk kümmekond kraadi sooja) ja käed kannatavad selle veerandtunni ära (ehkki alla tulles topin käed kinnastesse ja hulk aega läheb, enne kui üles soojenevad). Raamat soovitas, et Maintoweri otsa tuleks minna pimedas, sest siis paistab ainult see, et tuhat tuld süütand linn, ning koledus torkab silma vähem.Tuul on nii tugev, et raputab käes fotokat, mis (kere + objektiiv) kaalub poolteist kilo. Platvormil on alguses mitu statiiviga piltnikku, aga kardetavasti ei tule neil midagi välja, sest statiivid on neil õblukesed ja ei nad ole midagi lisaraskuseks ka riputanud. Ime, et tuul statiivi üle ääre ei vii. Trepilt tulles paistab, et serv on lihtne ja ainult meetri kõrgune kõhe klaasrinnatis, aga selle juures näen, et vaba langemist on selle taga siiski mitte 200 m, vaid ainult ehk 5 m eelmisele korrusele. Leian, et üpris pika säriajaga pilti saab teha, kui võtan fotoka kätte (kui mul on fotokas käes, on mul rihm niikuinii palju kordi ümber käe keritud), toetan käsivarred rinnatisele ja teen mitu võtet järjest, et äkki mõni tuleb terav.
Tagasi maa peal kõnnin ümber nurga vana ooperi juurde, mille ees on talve puhuks rõngakujuline liuväli. 
Siis metrooga uuesti toomkiriku juurde, sealt üle jõe (tahan teha sillalt linnapanoraamiga pilti, aga see tuleb välja hoopis teiselt sillalt). Toomkiriku juurest mineva silla teises otsas on maja, mis linnaplaani järgi kuulub Saksa Ordule (seesama ühing, kes kunagi Eestiski tegutses – aga vat mul tuli ükspäev mõte, et templirüütlite salapära austajad on kahe silma vahele jätnud, et kodused mõõgavennadki ju elasid sõna otseses mõttes nende reeglite järgi – fratres quosdam milicie Christi instituit, quibus domnus papa Innocencius regulam Templariorum commisit –, miks siis mitte otsida templirüütlite peidetud varandusi ka mõõgavendade tegevusalalt ehk praegusest Lätist ja Eestist!).Hakkab sadama uduvihma. Ärge kunagi püüdke kuivatada objektiivi salliga! Sain klaasi puhtaks alles Eestis, kui fotopoes oli vajalikke lappe (siin jutustatust järgmisel hommikul lennujaama kummaski fotopoes ei olnud). Teist silda mööda põhjakaldale tagasi (jalakäijate raudsild, ilus vaade tegelikult puudub, no sajab ka), uuesti raekoja plats, toomkirik, metroo ja S-Bahn tagasi Kelsterbachi.
Hotellis ei viitsi sööma minna. Telekast tuleb korraga Charlie and the Chocolate Factory ja teiselt kanalilt Schindler's List; midagi igale maitsele. Uurin fotokast, mis pildid õnnestusid, mis mitte. Fotoka ühendamine telekaga ei õnnestu (telekat ei saa lülitada muule sisendile).
Sammuloendur näitab läbikõnniks u 13 km.
No comments:
Post a Comment