13.12.08

L, 873. päev: „Ohhoo!” hüüdis Palusalu ja viskas silda

Hotmail on saatnud teate, millel liigutav allmärkus:

We've designed Windows Live Hotmail storage to grow with you, but at a reasonable pace. That means you should have plenty of storage unless you suddenly want to store the planet Jupiter on Hotmail, in which case we'll send you a nice e-mail asking you to please not try to store planets on Windows Live Hotmail (although gradual storage of moons and asteroids is ok).

Samas see on ainult esileht. Edasi tuleb postkast ise, koos „eesti”keelse meiliga:

Veebiruumi armatuurlaud on nüüd fokusseeritud veebiruumi ajaveebikirjetele ja kommentaaridele, muutes Windows Live'i avalehe armatuurlaua täiuslikumaks ja viimistletumaks.

Usinad Windowsi tõlkijad, kes te siia satute! Lugege eelmist osundust kõva häälega. Kui läbi saite, lugege veel. Ja veel. Ja veel, kuni ükskord hakkate ise ka aru saama, kuidas sõnastama ei pea. Ise veel kirjutate [minu allakriipsutus], et meilid, mis on halvasti sõnastatud, milles on trükivead või fraasid nagu „see ei ole nali" või „saatke see sõnum oma sõpradele edasi", on tavaliselt meilipettused.

* * *

Noo jaa, erinevalt lubadusest salvestada kirjutatav tekst iga 10 minuti tagant ei ole Blogger seda seekord siiski teinud ja mu haihtunud ilus jutt asendub magedaga.

Päev veereb sedaviisi, et salvestan valmis pildikava mitmele printeris kaunistatud DVD-le. Tore, neid võib näiteks ilu pärast seinale naelutada, sest mu läpakas ei taha DVD-sid enam kirjutada, nagu olen leidnud. Hiljem leian paar prinditava sildiga CD-toorikut, neile siiski saab. Igaks juhuks kopin nii pildikava kui ka pildid kui ka IfranView enda. Pildikava on exe-failina, mis peaks käima minema mis tahes arvutis, mis lubab võõraid exe-faile käivitada.

Et eile helistas üks peokorraldajatest ja teatas, et mul ei ole vaja videoprojektorit enam otsida, see on leitud (mille peale mul langes süda saapasäärde, sest ma olin asjast niimoodi aru saanud, et seda otsima ei pea mina), helistan lõuna paiku igaks juhuks peo põhikorraldajale ja küsin üle, kas arvuti on ja kas projektor on. Nimelt saaksin häda korral kaasa võtta oma arvuti, väga suure häda korral isikliku kuvari, ja õige suure häda korral käia osta isiklik videoprojektor, mis siis oleks edaspidi varnast võtta. Aga saan teada, et sellisteks ekstreemseteks asjadeks põhjust ei ole. Kopin failid mitmele mälupulgale ning luban kohal olla kell kolmveerand seitse.

* * *

Just siis, kui all maja uksest välja astun, paistab jõeoru vastasperve puude vahelt valgust – Kuu tõuseb läbi metsa. Uhke vaatepilt, aga kahjuks täiesti pildistamatu. Kirikmäel on busside vahel veerand tundi (mida ma mõistagi sisustan öövõtete tegemisega) ja siis pean ümber istuma bussile, mis mu arusaama järgi sõidab mitte kuskilt mitte kuhugi. Jälgin sõidu ajal kaarti, aga ega suurt sotti saa; õige peatus leidub seetõttu, et bussis on korras peatusetabloo. Ühissõidukiportaal ütles, et peatus on restoranist 100 m kaugusel, tegelikult on 30.

Akendest sisse piiludes imestan, et kuidas sinna kahte väikesesse tuppa 130 inimest hakkab ära mahtuma, ja siis on kohas, kus võiks olla uks, hoopis aken; aga sees selgub, et saal ulatub sügavale sisse – koguni nii sügavale, et otsapidi veidrale tarindile, mis osutub keeglirajaks. Pildikava läheb ilusti käima ja sedasi on minu osa täidetud. Kougin fotoka välja ja sean võttevalmis.

Peagi hakkavad tulema ka peokülalised, kaardistan ära kogu peolauastu – esimene klassikaline peopilt, „Kõik veel kained” (laud ilusti kaetud, inimesed vestlevad siivsalt). Ammu-ammu juhtus ühel ristjatsil olema filmi vähe, et kogu peost sai ainult 6 pilti, neist 4 viinavõtmise ajal, nii et pärast arvati piltide najal, et eks see üks joomapidu oli.

Siis veetakse kohale tohutud toiduvaagnad ning kumu, et süüa juba saab, kandub esimeseks meie lauda, niisiis seisame hulk aega sabas, kui veel ei saa; lähen vaikselt tagasi. Istekoht on sattunud seekord hea strateegiline, nimelt kohe nurga peal epitsentri juures ehk siis selle noanurga juures, kus hakatakse salmi lugema. Lauanaabrid kinnitavad, et lauast on hästi näha, kes tuleb, kes läheb ja millal – „ja kellega!” hüüatab mitu inimest kui ühest suust.

Lausutakse avasõnad ja noorsugu teeb viisakat trianglit, kuni kop-kop-kopp käib ukse taga ning sisse astub punases kuues, habeme ja suure kotiga vana. Nagu öeldud, on mu istekoht väga soodne, sest alguses saan pildi peale jõulupidude klassikalise võtte „jõuluvana salmi kuulamas”. See kestab mõni aeg, kuni kutsutakse rahva vahelt läbi tegema pilti teises suunas, jõuluvana selja tagant, et siis näeb toredaid salmi ütlevate laste nägusid. Ja näebki ja saab pildi peale. Ning ausalt öeldes mitte ainult laste nägusid! Mõni lapsevanem on ise ka nii rõõmus, et täitsa kohe.

Et siseruumis on välgutamine alati probleem ning hämaras kipub autofookus teravustama esimese ettejääva asja järgi, mis tavaliselt on esiplaani laud või eesseisja peanupp, teen dramaatilise otsuse ja lülitan kaamera tundlikkuse suurima võimaliku peale, et pildistada olemasolevas valguses, st välguta, ning loodan piltide järeltöötluse peale. Ning nagu hiljem selgub, õigesti teen.

Peale selle, et jõuluvana lubab lastel luuletuse asemel teha ka muid trikke, sh kaks last teevad kukerpalli ja kaks esitavad enesekaitsevõtteid (küll pomina „kuhu sa oma käe paned!” ja „ma ei taha maha kukkuda!” saatel, nagu lähedalseisvad isikud kinnitavad), teeb ta jõu ja ilu numbreid ka ise. Nimelt silda.

Siis esineb ka lastevanemate naiskoor. — Mul tuli ükspäev meelde koolipõlvest lugu, kuidas me ainsa kodus olnud RAMi plaadiga „tegime laulupidu”: nimelt teadustasime: „Esinevad meeskoorid!” ja panime plaadi mängima normaalkiirusel. Siis varsti teadustasime: „Esinevad naiskoorid!” ja lülitasime kiirusenupu 33 pealt 45 peale. See oli see plaat, kus oli A-poole lõpus kantaat „Tuhandeaastane Lenin”, ja mul ei lähe ilmselt elu lõpuni meelest ebaloomulikult peenehäälse meeskoori esituses read maailma kõikide tornide tipud / mida öösiti valgustatakse alt. Kui naer oli vaibunud, jätkus kodune laulupidu muidugi mudilaskooridega, mis oli ikka sama RAM ja sama „Tuhandeaastane Lenin”, aga väga nobedas tempos ja „hääled teravad nagu nende mütside tipud” (V. Hugo/Joh. Semper).

Pidu ja trall on kokkuvõttes tore, isegi toredam kui asutuse jõulupeo oma. Lahkun kolmveerand üheteist paiku, et jõuda viimasele bussile, kus olen ainus sõitja. Bussilt tuleb kuskil põndaku vahel silla veeres ümber istuda (võib jälgida kohalike kasside ööelu), järgmise bussiga saab narkokeskuse juurde, kust on korterisse jalutada ainult 2 km (mitte 3 km nagu jaamast). Bussis on koguni kümmekond inimest, sh kaks lõbusas tujus hevimeest, kes laulavad lõbusaid satanistlike sugemetega jõululaule.

Siis laadin pildid mälukaardilt kõvakettale ning vaatan pildisaagi esimese pilguga suurelt ekraanilt üle. Töötlemine saab olema pikk, aga toredaid pilte on mitmeid.

No comments: