Rong on läbisõitev ja seega tuleb ette ainult mõni minut enne. Perroonil riidlevad itaalia vanamehed – lohutan ema, et see on normaalne vestlus. Kunagi ühel väga suurel koeranäitusel kisas meie kõrval itaalia pere, mispeale mõtlesime, et kohe lähevad üksteisele kätega kallale, aga ei, see oli tõesti normaalne mõttevahetus.
Kui rong saabus, oli rongi otsas nagu veel midagi, aga kui kempsu lähen, avaneb tamburi tagauksest selline põrutav vaade:
Algul küll lootsin, et rong on Šveitsi rong, aga pettumus oli suur, kui ei ole. Pärast Colmaris näeme, et paha lugu, kogu ülejäänud rong siiski oli SBB rong, aga ainult viimane, väga kolisenud ja logisenud vagun ei olnud. Värv maas ja puha. No vähemalt võis rõõmustada, et sõitsime nagu muuseumirongiga.
 |
| Meie aken oli paremalt viies |
Putkast Colmari linnaplaan (millest siiski on kasu vähe, sest seal huviväärsusi eriti peal pole, stiililt on graafika arvutieelne (!) ja tegelikult on jaam kohe raamatu kaardi serva taga) ning igaks juhuks ka jaama WC. Selle uks on tõrges ja soovib, et münt visataks auku uhke kaarega ja seejärel ust äkki rebitaks. Sisse pääsen alles teisel katsel. Enne tuleb vajalike müntide omandamiseks jalutada leheputkasse ja üritada teatada prantsuse keeles, et tahan 1 € vahetada WC jaoks 2 × 0,50 €-ks. Mündid saan.
Järgneb orienteerumine hotelli poole (1,7 km) läbi vanalinna nurga. Kõnd kestab kaua, sest fotokad tulevad kotist välja kohe, kui jõuame kunagise linnamüüri sisse.
 |
| Rue Pfeffel |
 |
| Dominiiklaste kloostri kirik koos selles oleva roosipõõsas Maarjaga (ei paista) |
 |
| Üks väga-väga paljudest samalaadse fassongiga vahvärkmajadest |
Hoian rongisõidul fotokat põlvel, sest kui hoiaksin silme juures, siis oleks pärast silm sinine (kere + objektiiv = 1½ kg) ja kulm rullis (pildistades on kulm muidu vastu metallist välguklambrit). Teate, mõni foto isegi tuleb välja.
Kohe pärast rongisõitu jalutame linnas. Kuulsa „peade maja” ees vedeleb narkar, aga õnneks on esiplaanil muistist tutvustav plekksilt.
Hullumeelne tänavalaulik, keda rongisõidu lõpus nägime politseinike keskel Grand' Rue' ääres, on nüüd dislotseerunud dominiiklaste kloostri juurde ja tema röökimine kostab isegi sinna sisse. Kloostrikirikus on esil Colmari maalimeistri Martin Schongaueri altarimaal „Maarja roosipõõsa ees”, kus on üksikasjaliku täpsusega kujutatud ka taimestik ja põõsas istuv ohakalind. Pildistamine keelatud. Mitu stendi jutustab piltide ja vanade ajalehtede abil altari eksirännakutest ligi nelikümmend aastat tagasi.
Jaapani turistides peaks tekitama huvi asjsaolu, et Colmari vaated on transformeerunud vanameistri menufilmi ハウルの動く城 (2004) taustadeks (selle Colmari-reisi eel uue läbivaatamise kava arenes puhkuse II pooles Miyazaki retrospektiiviks, millest oli juttu paar päeva tagasi), ja ameerika turistides see, et Colmarist võrsus kujur Bartholdi, kes voolis valmis New Yorgi vabadussamba (Prantsuse rahva kingitusena USA rahvale, kes ei mäleta). Samamoodi võiks vene turistidele eriti suurt huvi tekitada asjaolu, et Colmarist oli pärit Georges d'Anthès, Puškini naiseõemees ja mahalaskja – Prantsuse reisijuhi järgi noris duelliga päädinud tüli Puškin ise.
Nähtavasti oli Colmari kaitsepühak Martinus, hanekasvatajate ja joodikute kaitsepühak, seesama, kelle kunagise mälestuspäeva eelõhtul tehakse ka Eestis seniajani igasugu trianglit ja käivad mardisandid. Keset linna on Martini kirik, mille otsas on kurepesa ja küljes huvitavaid kujusid. Näen ära ühe kuju kahest, mis ahistab teatud etnilist vähemust, keda peakiriku ehitamise ajal linnas veel elas, aga hiljem enam mitte: kohe peaportaali nurgas on kujutatud mehike ebasündsas ühenduses lehmaga (imeb udarast piima – mida teie siis arvasite?). Seest on see varagooti kirik hämar ja trifooriumi ei ole (ega see ei ole ka kunagi olnud katedraal, st toomkirik). Väljas on üleval katuseservas huvitavaid treppe ja rinnatisi.
Kiriku kõrval läbistab linna oja, mida esti arvan kanaliks, seal sees on selge vesi, vesikasvud, vool ja palju parte. Oja möödub kahest kloostrist, mitmest platsist ja kaevust, voolab peakiriku ja selle surnuaia vahelt läbi ning jõuab välja parkalite linnaossa. Nagu aru saan, oli keskajal linnas oja ülemjooksul kohe haigemaja, mis kahtlemata aitas kaasa keskaegsele sisserändele linna. Aga huvitav, parkalid (kui keskajal üks enim saastavamaid tegevusvaldkondi) olid alamjooksul, mitte nagu Strasbourgis, kus nad võisid haisutada ja jõge solkida kohe seal, kus jõgi suubus linnamüüri sisse.
 |
| Prantsusmaal ja mujal Euroopas, kus inimesi ei stressita arvamus, et nad peavad elus tingimata midagi erakordset saavutama, triatloni tegema vms, tunnevad ka kelnerid ja prügivedajad oma ameti üle uhkust |
Jäätise ostmisega prantsuse keeles saan hakkama suurepäraselt, nii et midagi 4½-aastasest kursusest külge ikkagi hakkas.
 |
| Kuulus vaade, tehtud ülalmainitud minirongilt (riskides saada sinist silma) |
Seame sammud Väikeseks Veneetsiaks nimetatava asumi poole, mille Kalapoodnike tänava vaade on suisa Elsassi saksakeelse reisijuhi kaanel. (Saksakeelne reisijuht, märgitagu, on kolm korda õhem ja formaadilt hulga väiksem kui prantsuse oma. Samas huviväärsused on mõlemas pisut erinevad. Nii uurin läbi mõlemad raamatud ja märgin huviväärsused saksa raamatu kaardile. Ei mina prantsuse raamatut kaasas vedada jaksa.)
Pelutav kalahais ei tule jõest, vaid turuhoonest, mis on viks ja korralik; lehkab kalalett. Ei tea, kas seda käis avamas ka kohalik linnapea?
Turuhoone järel vasakut kätt on jõe ääres linnamüüri jäänus, milles ovaalne laskeava. Selgub, et Väikest Veneetsiat läbiv solgineeva on jõgi (Lauch).
Poode hakatakse juba kinni panema. Turiste on Väikeses Veneetsias rohkem kui mujal vanalinnas (või on tihedus näiline). Satume ühes eriti kitsas läbikäigus saksa turistirühma taha. Nad tropitavad paadisillal, kuhu hakkab saabuma paate, kuhu neid vähehaaval mahutatakse. Mõne turisti kogukust arvestades ilmselt oodatakse suuremat praami.
Platsiäärse maja tulemüüris on kahtlasel kombel lukuaugu kujulisi laskeavasid (st see oli XVI saj veel vist linnamüür).
Väikene tibutus, mistõttu paigaldan fotokale vihmakatte, liigse efekti takistamiseks siiski roheline pool väljas- ja langenud lehtedega moondemuster seespool.
Sealt siis põiki läbi vanalinna hotelli poole. Vanalinna servaalal on mitme ordu ja kloostri endised hooned.
Vanalinna kõrvaltänavates kõrgub ka uuselamuid, mis vormilt, natuke ka ilmelt ja peaaegu ka mahult sobitatud miljööväärtuslikku keskkonda.
Jalutuskäigul loen kaarti nagu ludin ja kuigi ema mitu korda arvab, et oleme eksinud, on hotell just õiges kohas.
Kella kuueks läheme läbi kerge tibutuse sööma. Kui võrrelda Colmari vanalinna Aafrikaga, mida see kujult meenutab, siis on hotell Atlase mägedes ja veinikas (winstube) La Krutenau Kalahari kõrbes.
Selgub, et ega veinikas sööki peale pannkoogitaolise flammekueche üldse ei ole. Veini tuuakse ½ l kannu asemel oluliselt kallima 0,75 l pudeliga, mille tõttu ma täpselt ei kirjelda, kuidas toimub naasmine hotelli, peale selle, et ei kao ega kuku maha ei mina ega mingi asi mu käest ning kõik toimub üpris kiiresti ja väga otse.
 |
| Place des Six-Montagnes-Noires ehk Kuue Musta Mäe plats (muiste pandi Elsassi kõrtsidele fantaasiarikkamaid nimesid kui Jalavigastusega Kahepaikne) |
No comments:
Post a Comment