E, Köln

Kell kuus muidugi on hotelli ööpäev ringi avatud vastuvõtt tühi. Ema köhib mitu korda demonstratiivselt, kuni kuskilt taganttoast nagu heidetakse välja vanamees. Praeguse Strasbourgi-külastuse jooksul juba teist korda tahame maksta rohkem kui küsitakse, nimelt selgitan pikalt ja selguse huvides inglise keelele üle minnes, et hommikusöök ei olnud meil hinna sees, me eile sõime, aga täna ei söö ja palun pange eilne hommikusöök meile arvele juurde. Onu läheb ähmi täis, küsib, kas me tahame kohvi praegu, ja üldkokkuvõttes unustab meile paberarve andmata. Siis, pärast seda, kui oleme parajalt põrkunud lukus välisuksega, tuleb meile peaaegu järele, vehkides hotelli trepilt veel hulk aega, et kuhu poole jääb raudteejaam. No kuulge, otse tänava lõpuni, siis ümber nurga ja otse jaamani, kokku 800 m, meile üle jõu ei käi, pealegi kui on kaasas kolm-neli kaarti ja kaks GPS-iga telefoni.

Edasi tuleb keerukas koreograafia rongidega, sest kuigi Strasbourgist põrutaks rong Kölnini üpris väheste ümberistumistega, on see ülikiirrong, mis Frankfurdist Kölnini kihutab otse üle Taunuse mägede kiirtee servas ega logista vaikselt ülikaunis Kesk-Rheini kitsas orus otse jõekaldal. Selleks on vaja, et rong läbiks Mainzi. Ehk seega on meil pilet Mainzini, siis Mainizist Kölnini ja siis Kölnist tagasi siiakanti. Ots Strasbourg–Mainz koosneb omakorda kolmest sõidust: Strasbourg–Karlsruhe (59 min), Karlsruhe–Mannheim (22 min), Mannheim–Mainz (40 min). Ainult esimene pilet (Strasbourg-Mainz) on normaalhinnaga, st sellega saaks sõita mis tahes rongis, sh Saksa ülikiirrongis (ICE). Teine ja kolmas on sooduspiletid, mis kehtivad ainult konkreetsetes rongides. Meil siiski kogu reisiks kohad kinni pandud, mis osutub äärmiselt targaks käiguks, sest paari euro eest rongisõidu kohta saame istuma ega pea seisma, sest tänasest viiest rongist kolm on seisjaid täis. Tõstame meie kohtadelt nii kaks äsja meilt (mult) teed küsinud tütarlast, 80-aastase mammi ja pidevalt ohkides kõhtu silitava raseda, kes istuvad meeter mujale. No ei mõista inimesed sildilt lugeda, kas koht on vaba või kinni.

Strasbourgist väljudes on huvitav, kust kaudu rong sõidab, kas kohe üle Rheini Saksamaale või alguses piki Prantsuse kallast allavoolu. Mul on kaart ühes; sõidab otse üle rahvaste sõpruse silla Kehli, kus on kohe raudteejaama kõrval minarettidega mošee. Peale tuleb hulk õllekõhtudega meesterahvaid ja ma itsitan, et ma tean, kuhu nad sõidavad – selle rongi lõpp-peatus on München, kus on just alanud Oktoberfest.

Siis seisab rong kolm raksu metsa vahel ja kuigi paremalt poolt hakkavad paistma kaunid Schwarzwaldi mäed, läheb lugu järjest huvitavamaks, sest Karlsruhes on aega istuda ümber ICE-le sõiduplaani järgi 8 minutit. Rong teeb mingi aja tasa ning kuigi üksvahe tundub, et ümber istuda on aega 2 minutit, jääb ka ICE pisut hiljaks, nii et kokku on aega kobida tunnelist teisele perroonile ja otsida üles oma vaguni peatumiskoht 7 minutit.

ICE on rahvast puupüsti täis; lõppjaam on Berliin. Sõit Mannheimi kestab ainult paarkümmend minutit. Mannheimis läheb järgmine rong sama perrooni äärest, aga ka meie eelmise rongi väljumine hilineb, sest ootab ära perrooni vastasküljele saabuva ICE-rongi, mis suundub muidu kah Münchenisse.

Pildistades kirjad muidugi ei paistnud (Rimowa on Kölni peen kohvritehas) ja lugege hilisemaid blogikirjutisi, kuidas kestis üle nädala, enne kui sain teada selle lennuki numbri ja mudeli

Mainzis on aega pisut üle tunni, mil sööme ja kolame ringi jaama kusehaisuses ümbruses. Nurga tagant lagedale keerates näen lähenevat umbes DC-3 suurust propellerlennukit, mille siluett aga teistsugune. Kerides peas läbi kõiki lennukorras DC-3 suurusi iidlennukeid, vaatan pisut täpsemini, kas äkki on peale kahe tiival paistva mootori mootor ka lennuki ninas, aga enne jõuan näha, et nii tiibadel kui ka stabilisaatoril on tüürid kogu pikkuses eraldi, mis lahendus oli üksnes sõjaeelsetel suurtel Junkersi lennukitel. Seega läheneb Ju 52/3m, nii et mul on suur kiire välja koukida fotokas ja teha nii mitu pilti, kui saab. Tunnust ei näe, aga kuivõrd mootorimürin oli rahulikum kui kolmel Šveitsi originaalmootoritega Ju 52/3m-il (kolm BMW 132-t tekitab unustamatu plödina), oli see ilmselt kas Lufthansa „D-AQUI” või äärmisel juhul mõni külalislennuk (st CASA 352L, sest rohkem lendavaid päris Ju 52/3m-sid ei ole kui kolm Šveitsi ja üks Lufthansa lennuk).

Kui sööme, istub ja riidleb kõrvalpingil neli itaalia vanameest. Pakun, et need on samad kui reedesed, aga üks on vahepeal langenud.

Mainzist Kölni kestab rongisõit ligi poolteist tundi ja muidugi on meie istekohad mitte kauni jõeoru, vaid tugimüüri pool. Üle vahekäigu istub mundris ohvitser, keda ema nimetab kindraliks ja kes meenutab üldilmelt „Allo Allo!” tegelast ooberst Kurt 'wet celery and flying helmet' von Strohmi. Pärast otsin pagunid raamatust üles ja kui lõkmete värvi õigesti mäletan, oli ta suurtükivägede kindralleitnant. Rongi II klassis, kus on hõivanud 2 kohta. Tal on mapiga kaasas hulk ajakirjadest paljundatud artikleid, mille piltidel ei ole ootuspärased suurtükid, vaid moekad naisterahvad.

Saksamaa IC-rongides on üks vagunitüüp selline, kus kummaski otsas on kaks-kolm kupeed (Kleinabteilung) ja keskel suurem lahtine ruum (Großraum). Viimase vahekäigus on suured kohvrid ja hamstri moodi vagunisaatja käib sel teemal õiendamas nendega, kellest ta jõud võiks käia üle.

Kindral läheb maha, tema kohale istub eesmiselt pingilt jaapani nooriku kõrvalt vanamees, kelle kõrvale tuleb istuma sama vana vanadaam, kes algselt pidi istuma sinna, kust oli just tõusnud vanamees, aga sinna istub hoopis hiina noormees, kelle noorik istub üle vahekäigu meie pool (mu oletuse järgi ikka selleks, et ta saaks istuda eelmainitud teise nooriku kõrval). Vanamees ja vanadaam arutavad pikalt ja elavalt sõiduplaani ning tundub, et nad kolivad kokku juba täna (ega sellises vanuses ole aega enam raisata, nagu tõestas Unlucky Alf).

Järgmises jaamas tuleb keegi peale ja leiab, et meie taga põõnav jaapani noormees on küll õigel kohal, aga vales vagunis, aga tema noorik (kes istub eemal akna all, vt ülal) ei taha lahkuda ja kuni Kölnini seisab see noormees koridoriukse juures.

Ema seisab Bingenist Koblenzini koridoris akna all ja imetleb maastikku. See oligi tänahommikuse rongikoreograafia eesmärk.

Kui Kölni jõuame, saan noomida, et oleksin ikka pidanud ütlema, et Kölni toomkirik on kohe jaama kõrval, mitte „jaama lähedal”. Ehk siis jaamast väljudes võib esimesel hetkel üldse mitte aru saada, et suur sakiline hoone jaama kõrval ongi toomkirik, ja siis seda avastades ehmatada, täpselt nagu juhtus, kui meie Šp kohtas kutsikana esimest korda hurta, aru saamata, et kuskil kõrgel need tokid ka lõpevad ja nende otsas seisab koer.

Täna on toomkirik igati lahti (ka siin ei kipu me torni, mis mu meenutamist mööda on kaunis ekstreemne). Läbi pääseb kooriümbriskäigust ja isegi krüpti pääseb.

Pikihoones esineb suvaline külastav meeskoor (nagu see kooridel ikka kombeks on, et enne kui keegi jõuab midagi ütelda, kohe laul lahti – nagu kunagi lauldud kohinakoor VL päästis laulu lahti sihukeses peenes kohas nagu Alhambra Karl V palee hoovil, mille peale saime noomida, et takistame turistide voogu – siis saab nimelt pärast öelda, et ah, oleme laulnud ka Kölni toomkirikus – nagu mina saan jumala tõsiselt öelda, et olen esinenud nii Finlandiatalo kui ka Helsingi ooperi laval, mida ei olnud teinud sealkandis õppinud eesti muusikatudengid).

Kuigi esimene mõte on, et äkki on RAM (ja hakkame otsima tuttavaid nägusid), siis tõmbab äkki üks I tenor oma vanadusest võdisevad registrid vallale (ma esiti imestan: „Kas neil on naisi ka?”) ja viisipidavatel, aga viisakatel kuulajatel hakkab väga õudne (hoopis teisiti kui siis, kui ühte Eesti harrastusmeeskoori tuli noormees, kelle hääl ulatus kontratenorisse, ja peadirigent märkis rõõmsalt: „Nüüd saame hakata laulma segakoorilaule!”).

Kölni toomkiriku nänniputka on väljas eraldi korralik hoone (mulle on alati sügava mulje jätnud ka see, et jaama pool on Kölni toomkiriku küljes fotopood), sealt raamat toomkirikust Teises maailmasõjas. Sirvimisel jääb silma, et eraldi peatükk arutleb sõja ajal tekitatud liitlaste propagandajuttu, et ega nad kirikut üldse pommitanud. Sama väitis 1990. aastatel Kölnis messil käinud sõber E, et giid olevat nii rääkinud, mispeale vastasin, et loll jutt, Teises maailmasõjas ei olnud linnade pommitamisel nii suurt vajalikku tabamistäpsust (Kölni toomkirikust 300 m kaugusel on suur sild ja 150 m kaugusel suur raudteejaam, mis mõlemad olid tähtsad strateegilised sihtmärgid). Kuigi võlvid ja katus said kõvasti kannatada, rääkimata akendest, jäi Kölni toomkirik Kölnile tehtud 262 pommirünnakus püsima tänu sellele, et ega gooti stiilis akendeta seinapinda ju suurt ei ole. Lööklaine läks akendest sisse ja välja, seinu kaasa kiskumata (nagu juhtus Kölni paljude romaani kirikutega, mille paksudest müüridest jäid järele rusuhunnikud)

Toomkiriku platsil (mis muide olevat sakslaste lemmikväljak) mängib Vivaldi aastaaegu järgmises koosseisus kvintett: viiul, tuuba, kolm bajaani.

Rheini jõge vaatamas ja väike ringijalutamine (on esmaspäev ja kõik muuseumid on kinni), siis itaalia nimega restoranis eine (Jägerschnitzel, Dom Kölsch).

Ringikõnd viib raekojani, kus korraga toimub kaks pulma, millest üks on islami pulm. Raekoja kõrval on tara taga suur auk, kuhu sildi andmetel tuleb suur varemetepark, et kõik saaksid veenduda, et keskajal oli Kölni hiiglaslikus vanalinnas ka suur sünagoog. Samas nurgal on Kölni vee maja (ka selle muuseum on täna kinni). Mul on suurevõitu seljakott seljas, jään välja ootama; ema käib sees vaatamas ja tuleb viie minuti pärast tagasi paljude muljetega.

Siis väike kõnd mööda peatänavat ning paari harutänavat. Võib märgata, et mitmel poel käib käsi kehvasti, sh sekspoe Beate Uhse peatänava kauplusel, kus uksel kuulutab silt, et kõik rõivad olevat 1 €/tk.

Saksa tuvi

Jäätis ning suurlinna melu jälgimine Wallrafplatzi pingil. Suurlinna tuvid on tähelepanelikud, jälgivad puu otsast ja sukelduvad vahvlitükke noppima alles siis, kui saak on enam-vähem kindel. Platsi servas on ka väga peene portselani pood, kuhu jälgitud aja jooksul ei sisene keegi (kujutan ette, mis katastroof juhtuks, kui läheks seljakotiga ja riiulite vahel hooletult keeraks). Platsi servas on Bvlgari pood ning mõistagi läheb jutt koletõlgetele „Bulgaaria ehted”.

Õhtul enam ei jaksa, ootame jaamas 40 minutit. Teen sagivatest inimestest kunstpilte (väikese fotokaga).

Pikk rongisõit tagasi, veidi enne viimast efektset linnust läheb pimedaks. GPS läbi akna ei võta ja seega on mul vahepeal väga udune aimdus, kus oleme (nõnda seisame lõppjaama eel tamburis väga kaua, enne kui jõuame kesklinna sillale).