31.1.18

K, 3914. päev: keskaegse Oleviste teema jätkub

Olen ülekohtuselt süüdistanud Oleviste pikihoone XV sajandi ümberehituse ehitusmeistrit, et uus, ülikõrge kesklööv on nagu pime kast. Tegelikult tuleb selle pimedus 1820. aastail ehitatud seinast torni ja kesklöövi vahel, oreli taga. Enne seina ehitamist tulvas igal vähegi õhtupoolsemal tunnil palju valgust sisse hiigelaknast torni lääneseinas, läbi ligi 30 m kõrge kaarava torni idaseinas. Ega Eesti keskajast nagu teist 100 m2 või teist viiejaolise massvärgiga akent nagu hästi teagi. Niguliste torni lääneseinas on suur aken, aga madalam ja kitsam. Võib-olla ainult Tartu toomkiriku kooriaknad, aga neid suurendati XIX saj alguses, kui koor ehitati ümber ülikooli raamatukoguks, algne aken hakkas kõrgemalt (algse aknaava välisservas oli kitsas ümarvööt, need on alles, minge vaadake).

Oleviste uus, XV saj rajatud pikihoone on koos uue torniga põhiplaanilt ruut, Villem Raami arvates oli vana (ilma vana tornita) ka ruut.

30.1.18

T, 3913. päev: lahe teater, reedene teema jätkub

Päeval söömas.

Hiljemalt täna teatrisse minekul loen Wikipediast harivat artiklit inglise hulkuritest – teema, mida inglise keele tunnis ei mainitud poole sõnagagi.

Õhtul lahe teater, pealkirjaga „Tantsivad vanaemad”. Nad on kohale sõitnud Lõuna-Koreast, koos noorte tantsijatega, ja neid Korea tantsivaid vanaemasid, kes ei saanud ise kohale tulla, näidatakse tantsijate puhkepausi ajal videolt (lavastaja sõitis mööda maad ringi ja palus vanaemadel tantsida). Pärast kutsutakse publikut lavale ja viis minutit on laval rohkem inimesi kui saalis.

* * *

Ükspäe alustatud teema jätkuks.

Oleviste alghoone külgseinte vundamente Villem Raam 1950. aastate lõpu kaevamistel ei leidnud, sest kogu põrandaalune kultuurkiht oli hävitatud hauakambreid rajades – kuigi piilarivundamendid olid alles, vahest seetõttu, et nendele toetuvad ka praegused piilarid ja nende otsas mitmekümne meetri kõrgused kõrgseinad (iga piilarivundament kannab u 800 t massi, sellest 50 t on piilar ise, 700 t kõrgsein ja 50 t võlvid; see võib näida väga palju, aga liivane aluspinnas kannaks veel oma 60 korda rohkem). Üks vihje on põhjalöövi idapoolse otsaseina kerge käänak (mis võinuks tekkida siis, kui vanas pikihoones oli 3 kitsast löövi ja algne põhjasein pool praegust külglöövi seespool). 1820. aasta tulekahju järgsetest varemetest on sisevaateid kaks, üks koori poolt (kahes variandis, ühel on esiplaanil keebiga härrasmees, teisel väike põnn), teine põhjalöövist (Ajapaigas on pahempidi). Mõlemal on näha vuuk koori pikihoonest eraldava suure piilari keskel – kui et selle laia piilari seesmine pool toetab koori võlve ja välimine pool kannab kõrgseina, võib järeldada, et seesmine on algsest pikihoonest ja kui mitte alghoone otsaseinast, siis hiljemalt koori ehitamise ajast. Mõlemal pildil on näha, et külglöövi kohal on ava kaunis veidra ja ebasümmeetrilise kujuga, mis tuli sellest, et koori ja uue pikihoone külglöövi võlvid ei ole kohakuti, aga koori poolt vaatel ei ole näha uues osas vuuke ega parandusi, millest võiks arvata, et koori ristlõige oli täpselt sama kui vanal pikihoonel. Millest omakorda järeldub, et vana pikihoone võis olla pseudobasiilika.

1950. aastate kaevamised ei jõudnud külglöövide otsaseinteni ja põhjalöövi otsaseina 1820. a joonisel on selle keskosal krohv peal, võimalik vuuk ei paista. Ei ole teada / ei mäleta, kas von Howen sealt seina sondeeris (ei) või uskus ta, et külgseinad on algsed, ega sondeerinudki (jah; ta täheldas tugipiilareid remontides, et neid eraldab seinast vuuk, kogu tema ehituslugu on üles ehitatud sellele).

Aga kõige põrutavam on kuskilt digiarhiivist leitud plaanilt nähtu (kuhu Villem Raam on punase pliiatsiga märkinud enda oletatava alghoone kontuurid), et uue kooriga (1425) kahekordistus senise kiriku pindala! Võimalik, et saavutati ka samasugune ruumiühtsus nagu veidi varem oli tekkinud teises linnakirikus, Nigulistes. Paraku püsis see lõbu ainult veerand sajandit, sest uue pikihoone kavatis kergelt nagu ebaõnnestus ja koor jäi pikihoonest eraldi.

Lühidalt:
  • 1400 paiku: Oleviste pikihoone on 3 × 3 võlvikuga pseudobasiilika, koor on 1 võlviku suurune kastkoor. (Pseudobasiilika katust oli kergem ehitada ja see talus tuulekoormust paremini kui kodakiriku katus.) Niguliste on samuti 4 × 3 võlvikuga kodakirik või pseudobasiilika + kastkoor (1 võlvik).
  • Millalgi 1405…1420 vahel: Niguliste ehitatakse ümber basiilikaks ja koor asendatakse kooriümbriskäiguga kooriga. Vanast kehandist jäävad alles ainult torn ja külgseinad (ja ruumid nende küljes: kabelid, käärkamber). Pindala suureneb u 1½ korda.
  • Millalgi 1420. aastate algul, valmis 1425: Oleviste kastkoor ehitatakse ümber kooriümbriskäiguga kooriks (3 × 3 võlvikut). Lammutatakse ainult vana koor ja pikihoone idasein. Pindala suureneb ligi 2 korda.
  • 1440. aastate keskelt kuni 1450: Oleviste pikihoone ehitatakse ümber basiilikaks. Lammutatakse kogu vana pikihoone koos torniga, ehitatakse uued külg- ja kõrgseinad, uus massiivne torn. Pikihoone pindala kasvab ligi 2 korda, kogu kiriku pindala kolmandiku.
(Seda siin palju hiljem kirjutades turgatab pähe mõte, et peale dominiiklaste kloostri kiriku ei ole/olnud ühelgi muul Eesti keskaegsel kirikul tugikaari (ja ega hilisematel ka ei olnud, kui mitte arvestada Karla katedraali ehk uut poliitharidusmaja, hehe, aga see ei olnud võlvitud basiilika, ega). Nigulistel ja Tartu toomkirikul on/olid külglöövidel peal katuse all tugiviilud, aga Oleviste 1820. a joonistuste järgi on kõrgseinad külglöövide võlvidest ülespoole täiesti lagedad, ilma tugiviiludeta. Mis tähendab, et kõrgseinad peavad olema nii paksud, et võtavad vastu kesklöövi võlvide külgsurve ilma täiendavate tugedeta. Mingil määral hoiavad kõrgseinu koos katuse rõhttalad, mis tähendaks, et ilma taladeta nõtkuks seinad väljapoole ja kesklöövi võlvid allapoole ning parimal juhul sajaks laest lupja, halvimal juhul võlvid ise. Võib-olla said võlvid nii kannatada 1820. a tulekahju järel, aga 1649 seda ei juhtunud. Nagu kirjutas 1516 Saksa ehitusmeister Lechler pojale õpetussõnu: kui kivi on nõrk, tee sein paksem. Mis basiilikad üldse olid: Tallinna toomkirik, Niguliste, Oleviste; Pärnu Niguliste; Viljandi linnakirik; Tartu toomkirik, Jaani, Maarja; Urvaste.)

29.1.18

E, 3912. päev: raamatud

Söömas, töölt läbi (lahkudes soovib uksel kaks vastutulijat mulle head isu; nad ei tea, et tegelt ma juba sõin, aga käisin enne bussi tööl ainult kempsus), postkontor (Daniel Kehlmanni uus romaan „Tyll”, uus ajalooraamat „Der Dreißigjährige Krieg”)

Postkastis on luuleraamat „Glück reimt sich nicht auf Leben: Na ja, so ist das eben”, mille eessõnast saab teada, kuidas näitleja Bjärne Mädel tahtis saada kirjanikuks, misjaoks töötas materjali kogumiseks mitmesugustes ametites (nt sadamatöölisena, müügiesindajana) ja õppis loovkirjutamist, mis aga ei viinud kuhugi (kuigi tema eessõna on luuletustest parem). Saab teada, et sarja Der Tatortreiniger jaos Der Fluch (kus kogu tekst on riimis, sest muidu vallandub tegevuskohale peale pandud needus) tema kehastatava Schotty öeldav vemmalvärss sinivaalast („ma kirjutasin ka luuletuse”) on tõesti tema enda oma.

28.1.18

P, 3911. päev: loen ja pildid

Pagulusse“ saab läbi, hea raamat. Tõlge oli kohati päris naljakas, eriti lõpupoole, kui avastasin, et originaalist on 2/3 Google Booksis, ja kahtlasi asju sai järele vaadata. Mõni asi (mis eelvaate lehekülgedel oli) sai selgemaks, mõni (mida ei olnud) mitte – nt Tallinna linnamüüris olnud „nelikümmend kuus väravat koos tornidega”, mis kaheldavasti oli forty-six towers with gates, sest all-linnal oli 6 välis- ja 2 Toompea-poolset väravat ning Toompeal oli suures linnuses koos eeslinnusega 4 ja väikses linnuses koos jalgvärava(te)ga 4. Aga 46 on tõesti linnamüüris olnud tornide arv (peale selle eesväravate, Toompea ringmüüri, Toompea väikse linnuse tornid ja eraldi Sadamatorn).

Peterburis kümmekond aastat tagasi väljaantud prantsuse keele grammatika jätkab traditsiooni, selle pealkiri võiks olla pigem „Grammatika luurajatele” (st spioonidele ja diversantidele, keda Venemaal nimetatakse senianani eufemistlikult luurajateks).

Valmivad Cochemi pildid (paljud on vastu päikest, niisama vaadata ei kõlba) .

27.1.18

L, 3910. päev: mööblipoes

Mööblipood. Kaks väikest kummutit – lisagem juurde, et esimest korda lubati need tuua 3. mail, ei toodud aga, ja teist korda 19. mail.

Mööblipoe teine märkimisväärt seik on kardinaalne ruumi kokkuhoid meeste peldikus – kabiiniuks käib peaaegu vastu pissuaari, lahkumise eel peab taanduma kabiini ja lage uurides ootama, kuni tee on vaba.

Mööblipoe eest õunad ja läbi udu rongiga edasi. Naaberlinnas kirjatarvete poest paar kladet (üks tööle kirjaliku registri jaoks, kus valmissaanud töid maha tõmmata, teine koju kirjanduslike ülestähenduste jaoks). Teisest poest voodikate. Uus lõhnaõli. Kella kõrts.

26.1.18

R, 3909. päev: käekiri, kole teater

Eestis kurvastatavat, et koolides kaduvat ära kohustuslik barokiaegne käekiri, et selles kirjutatud nii mitu sajandit ja mis nüüd saab. Aga mul on veel parem mõte: hakake harjutama peale antiikva seoskäekirja (lateinische Schrift) ikka ka gooti käekirja (Kurrentschrift), selles kirjutati saksakeelseis mais (kuhu ka Eesti kuulus) rohkem! Ja peale antiikva trükikirja ikka faktuurkirja kah! Ja kindlasti mõlema uuemaid sorte ka, nt Sütterlini. Osav õppija saab nii selgeks salakirja, mida keegi teine ei mõista. Aga kes hakkama ei saa ja jääb pärast tunde, see maaligu karistuseks fraktuuri suurtähti. Ja kes ikka hakkama ei saa, see dešifreerigu vanema gooti käekirja suurtähti ja ligatuure. Aga kes viimastega siiski hakkama saab, võib tänutäheks maalida varauusaegseid ülidekoratiivseid suurtähti (cadeaux), millest mahtus raamatusse ainult L-täht ja täitis terve lehekülje.

Gooti kirja näide, kirjutatud mobiilirakendusega Gotisk håndskrift (mis kasutab Norra kirikuraamatute XIX saj II poole kirja, mõni täht veidi erineb Eestis kasutatuist; ligatuure selles ka ei ole). 

Sama klassikaline eesti kirjanäide Sütterlinis.

* * *

Naljakas teatrielamus.

Teada on, et etendus on äärmiselt pikk, ja tuleb leida tegevus, mis seda täidaks. Vaevan pead mahuka visuaalse ülesandega, üritades mõttes rekonstrueerida Oleviste kiriku välimust enne pikihoone ümberehitamist XV saj keskel. Alghoone kavatise kohta on kaks arvamust: von Howen arvas 20. saj alguses (ja tema järgi A. Waga 1932 „Eesti kunsti ajaloos”), et praegused külgseinad on algsed (võimalik) ja alghoone oli 5-löövine (mitte eriti usutav), aga Villem Raam leidis 1950. aastate lõpus pikihoonesse õhkkütte paigaldamisel tehtud kaevamistel kesklöövist alghoone piilarivundamente ja – NB! – algselt väiksema torni vundamendi, järeldades, et algkiriku kesklööv oli kitsam ja pikihoone oli ainult 3 võlvikut pikk (praeguses pikihoones on koos XIX saj eeskojaks ümber ehitatud läänevõlvikuga, sh tornialusega 5), mis välistab 5 löövi, sest siis olnuks kirik palju laiem kui pikk, mis kavatis olnuks väga erandlik. Villem Raami leitud piilarivundamendid olid koori piilaritega samal joonel, millest järeldub, et koor (1425) ehitati vana pikihoone kavatise järgi ja alles pikihoone ümberehitusega XV sajandi keskel tekkis vaevaline üleminek pikihoone ja koori vahel, mille piilareid ülesehitamisel pärast 1820. a tulekahju veelgi jämendati (tulemusena on seal seina rohkem kui ava). Sellest võib järeldada, et uued piilarid (ja kõrgseinad nende otsas) ehitati olemasolevatest väljapoole, ja asi, mida soovin järele kontrollida, on, kas koori proportsioonidest lähtuv oletatav alghoone kesklööv mahuks – koos kõrgseintega – uude kesklöövi, ehk kas on võimalik, et uus kesklööv ehitati mitte vana asemele, vaid vana ümber ja pärast lammutati vana kesklööv uue seest ära. Üks vihje sellele on põhiplaani märgatav korrapäratus (mis tüüpiliselt tekkis sellest, et ehitamisel oli midagi ees), näiteks ei ole uued kõrgseinad paralleelsed. — Aga tulemustest hiljem.

Tükis on näitlejad teksti lihtsalt pähe õppinud. Enne algust tuleb püünele vabandama teatridirektor, kes räägib, et näitleja haigestumise tõttu õppis üks muudest näitlejatest ära puuduja rolli, aga kogu päeva kestnud intensiivsetest proovidest hoolimata ei jäänud talle tekst pähe ja ta loeb selle tekstiraamatust maha (!). Ja loebki; ta on teises rollis esimese kahe tunni jooksul laval küll ainult korra, tal ongi käes tekstiraamat, mida ta üritab mänguliselt sirvida, aga pärastpoole ei aita midagi, ta loeb sealt sirgelt maha.

Berliini Saubühne ei ole midagi kuulnud Broadway põiest (vaatus ei tohi olla üle 65 minuti), tükk olla 2 h 45 min ilma vaheajata. Esimesest tunnist magan umbes poole, teise ajal läheb silmanägemine väga teravaks, vahin näitlejaid (neid on laval alati väga palju).

Ja Bühnendeutschi nad ka ei tunne, tublist kolmveerandist tekstist aru ei saa. Ega ilmaasjata olnud fuajees raamatupoe lett, mis müüs tekstiraamatut, st romaani, mis Schnitzleril pidavatki koosnema peamiselt dialoogist (dramaturg lühendamisega palju vaeva näinud ei ole).

Kuskil poole peal sosistab E, et kui järgmine kord hakkab muusika mängima, lähme ära; seda peab ootama õige kaua, aga lõpuks tulebki. Saaliuksest käiakse sisse-välja muidu päris aktiivselt, istume üsna taga (ja ettenägelikult vahekäigu ääres) ja näen, et mitte kõik ei tulnud saali tagasi, nii et me ei ole esimesed, kes lahkuvad.

Nõndap: kui mängukavas seisab, et tükk on vähemalt 2 h ja vaheajata, on ette teada, et see on väga halb. Lohutan, et E ei näinud röökimisega Ibsenit, mis oli palju hullem.

25.1.18

N, 3908. päev: Suvorov

Siin oli algselt pikk lugu tuletõrjeõppusest, sest ühiskondlikud päästjad olid helkurvestides ja sadas lausvihma ning kus sattusin lühimat teed pidi evakueerudes mudaauku.

Mõistan, et hommikul kell üheksa on õppust korraldada mugav: inimesed on kohal, pärast saab minna kohvile, tagasi tööle ei ole kiiret. Aga – nagu küsis Fawlty Towersi hotelliteenija Polly: „Aga ma olen siin ainult lõuna paiku; kes aitab ülemist korrust evakueerida muul ajal?” – häire ei hooli kellaajast.

Eelmisel nädalal oli päris häire, lõuna ajal, helkurvestides tegelasi ei olnud mitte kuskil. Teadmata, kas on häire või õppus (sest lühima pääsetee keskele tekkinud võreuks oli kinni), evakueerusin väga pikka teed pidi läbi maja suurima ohu suunas ja ikka ei näinud neist mitte kedagi mitte kusagil, kuigi turvamehed olid avanud seal hädaväljapääsu.

Ega hooli häda tegelikult ka õppustest, nagu näitas Apollo 13 õnnetus 48 aastat tagasi: harjutamisel peeti heaks tooniks, et korraga imiteeritakse ainult ühe suure süsteemi riket (sest vahet ei ole, kas päriselt on fataalseid rikkeid üks või mitu). Apollo 13-l läks neid rikki mitu ja alguses oli lennujuhtimisel vesi ahjus ning astronautide elulootuseks pakuti nii 10%. Mis küll järgmistel päevadel hakkas suurenema ning lõpuks nad eluga ka naasid. (Paar nädalit tagasi suri ära John Young, kelle karjäärist tuli FB raketirühmas välja paar seika, kuidas NASA astronaute peedistas: kuidas filmi In the Shadow of the Moon lisades räägib Young, kuidas oli küsinud Gus Grissomilt, miks see Apollo 1 meeskonnamooduli katkiste juhtmete kohta midagi ei ütle; Grissom vastanud, et ta ei saa, ta tahab olla edasi astronaut (ja siis põles kogu Apollo 1 meeskond nendesamade katkiste juhtmete pärast maapealsel katsetusel sisse); ning kuidas pärast Challengeri katastroofi 1986 kritiseeris Young NASA ligadi-logadi töökorraldust, mis üldiselt peeretas ohutuse peale, ja ta viidi üle teisele ametikohale ja tema seitsmes kosmoselend jäi ära.)

24.1.18

K, 3907. päev: ulmefilm keeleteadlasest

Päeval söömas.

Õhtul vaatame kingiks saadud filmi, mille pealkiri selgub alles intenetist: see on Arrival (2016). USAs on võõrkeelte oskus ikka nii haruldane, et sellest tehakse lausa film!

23.1.18

T, 3906. päev: eksam käes

Saame kätte prantsuse keele eksamitulemused. Üllatav, et eriti hästi on läinud kõnest arusaamine. Ja veel saame kätte ka kõik kontrolltööd ja kodukirjandi (mille olin kirjutanud peamiselt Google Translate’i abil, häbi lausa).

Postis on plaat Der kleine Mann. Bjärne Mädel oli selles veel noor, stsenaarium hea ei ole, kokku tehti sarja ainult 1 hooaeg ja 8 jagu.

22.1.18

E, 3905. päev: suur sinine raamat ja suured laevad

Päeval söömas.

* * *

Postkasti on pressitud paks ümbrik, milles on paks raamat (Geisteswissenschaften und Publizistik im Baltikum des 19. und frühen 20. Jahrhunderts, 2011), mille alguses on artikkel J. W. L. v. Luce elust ja tööst, allikaviidetega. Saan teada, et primaarallikaid tema tegeliku sünnidaatumiga enam ei ole, sest Hasselfelde XVIII saj kirikuraamatud põlesid koos kirikuga 1834 ära. Autor pooldab sünniaastat 1756 (isegi kui Kuressaare saksa pihtkonna kirikuraamatus on 1842 surmateates vanuseks märgitud „92 J.” ja hauakivil on [17]50 – kaks esimest numbrit on murenenud) – et see klappivat paremini elulooliste daatumitega. Oletan, et näiteks sellega, et kui Luce läks 1769 Halberstadti toomkooli (usutavasti nagu keskkooli), oli ta pigem 13 kui 19, ja kui 1774 Göttingeni ülikooli, pigem 18 kui 24. Ja et 1818 kirjas Rosenplänterile* märkinuvat ta, et on 62-aastane (1818 ilmus Rosenplänteri ajakirja Beiträge X vihus Luce artikkel Beytrag von ehstnischen Wörtern und Redensarten, wir sie auf der Insel Oesel gebräuchlich sind, zu Hupels ehstnischem Wörterbuche (Beiträge, X, 134–139 (link); algus I, 24–53 (link)**) ja Tallinnas ilmus raamatuna „Marri-pu-aia ehhitamisſeſt”, mille oli eestindanud Luce artiklist Ueber die Propagation einiger Bäume und Sträucher (ilmunud u 1814 ajakirjas Neuen ökon. Repertorium für Livland, V. 3. S. 344–358) Rosenplänteri õpilane Abram Holter). Ja et Karl E. Napiersky õpetlaste leksikoni jaoks (1831, link) saatis teabe tõenäoliselt Luce ise (see on põhjalikem allikas ta noorpõlve kohta) ja seal on sünniaasta 1756.

Nii et uus mõistatus on hoopis, kuidas ja millal tekkis ettekujutus, et Luce sündis 1750. Seda pidid kaljukindlalt uskuma Luce eluaja järel Saaremaa rüütelkond ja Körber.

(* Kirjandusmuuseumis.)

(** Kuressaare Eesti Seltsi kogud läksid pärast Luce surma üldiselt kaduma, aga Saaremaa Muuseumi aastaraamat 2005–2006 märgib, et keeleajalooliselt väärtuslikem osa, Hupeli sõnastiku täiendused – osa ilmus Beiträges, osa käsikirjalisena – jõudsid Wiedemanni sõnastikku (kus nende järel on märge „O” (Oesel) ja sealt Saareste sõnastikku, nii et see materjal on kenasti alles ja tänapäeval ka võrgus.)

* * *

Üritan otsida ajakirja Materials Performance Titanicu erinumbrit (u 1994), aga leian hoopis Telegraphi artikli, mis väidab, nagu olnuks Titanic suurim laev ajaloos. Paah!

Lühendite seletused:
  • 1 brt = 100 ft³ suletud ruumi
  • GT – tänapäevane ühikuta suurus, seotud laeva ruumalaga (GT 1 ~ 0,7 brt)
  • t – veeväljasurve (mass)
  • L – pikkus
  • B – laius
  • Boa – üldlaius (kui see on öeldud, on B laius veeliinil)
  • D – süvis
  • DWT – dedveit (kandevõime tonnides: kaup, kütus, joogivesi, ballastvesi, proviant, reisijad, meeskond), koormatud ja koormamata veeväljasurve vahe
  • TEU – 20’ standardkonteiner
Titanic
  • Ehitati 1911, hukkus 1912. Olympic-klass üldse (3 laeva): 46 328 brt (52 310 t), L 269,1 m, B 28,2 m, D 10,5 m, 2435 reisijat + 892 meeskonnaliiget
Praegu suurimad laevad (link)

Naftatankerid
  • Üldse suurim: Mont ex-Knock Nevis ex-Jahre Viking ex-Happy Giant ex-Seawise Giant (ehitati 1979, lammutati 2009), 260 941 GT [8 Titanicut], L 458,45 m [1,7 Titanicut], B 68,8 m [2,4 Titanicut], D 24,611 m, 564 763 DWT
  • Suurima GT-ga tanker: Batillus (ehitati 1976, lammutati 1985), 275 268 GT (663 000 t) [T × 8,5], L 414 m [T × 1,5], B 63,01 m [T × 2,2], D 28,50 m, 553 662 DWT
  • Praegu: TI-klass (TI Africa ex-Hellespont Tara, TI Asia ex-Hellespont Alhambra, TI Europe ex-Hellespont Metropolis, TI Oceania ex-Hellespont Fairfax; ehitati 2002–2003), 234 006 GT [T × 7,2], L 380 m [T × 1,4], B 68 m [T × 2,4], D 24,52 m, 441 585 DWT (503 409,9 m³)
Konteinerilaevad
  • CSCL Globe (ehitati 2014), 186 000 GT [T × 5,7], L 400 m [T × 1,5], B 58,6 m [T × 2,1], D 15,5, 19 000 TEU
  • Maersk, „kolme E” (Triple E) klass (20 laeva, ehitatakse alates 2011), L 400 m [T × 1,5], B 59 m [T × 2,1], D 14,5 m, 18 000 TEU, 165 000 DWT
Puurimisplatvormide paigaldamise/lammutamise ja nafta-gaasijuhtmete paigaldamise laevad
  • Pioneering Spirit ex-Pieter Schelte (ehitati 2014), 403 342 GT (ajaloo suurim) [T × 12,4]; L 382 m [T × 1,4], B 124 m (katamaraan) [T × 4,4], D 10…25 m, 564 763 DWT, tõstejõud 48 000 t
Puistlastilaevad
  • Maagilaev MS Vale Brasil (2010), 198 980 GT [T × 6,1], L 362 m [T × 1,3], B 65 m [T × 2,3], D 23 m, 402 347 DWT
  • Eelmine suurim: Berge Stahl, 175 720 GT [T × 5,4], L 342 m [T × 1,3], B 63,5 m [T × 2,3], D 23 m, 364 767 DWT
Ristluslaevad
  • Oasis of the Seas (2009) ja Allure of the Seas (2010), 225 282 GT [T × 6,9], L 360 m [T × 1,3], B 47 m [T × 1,7] (Boa 60,5 m), D 9,3 m, kuni 5400 reisijat (max. 6296) + 2394 meeskonnaliiget. Oasis of the Seas on ka kalleim kaubanduslik laev (900 mln €); mõlemad suurimad reisilaevad üldse.
Vedelgaasitankerid
  • Q-Max-klass (14 laeva, alates 2007), 162 400 GT [T × 5,0], L 345 m [T × 1,3], B 53,80 m [T × 1,9], D 12 m, 266 000 m³
Ookeani-reisilaevad
  • RMS Queen Mary 2 (2004), 148 528 GT [T × 4,6], L 345 m [T × 1,3], B 41 m [T × 1,5], D 10,10 m, 2620 reisijat + 1253 meeskonnaliiget
Sõjalaevad
  • USS Enterprise (CVN-65; ehitati 1961, pärast 2012 reservis, kanti maha 2017), veeväljasurve 94 781 t [T × 1,8], L 342 m [T × 1,3], B 40,5 m [T × 1,4] (Boa 78,4 m), D 12 m, u 4600 meeskonnaliiget,
Purjekad
  • Üldse: SS Great Eastern (ehitati 1858, lammutati 1889), 18 915 brt, L 211 m, B 25 m, D 9,1 m, 4000 reisijat
  • Praegu: purje-ristluslaev Club Med 2 (ehitati 1992), 14 983 GT, L 194 m, B 20 m, D 5,09 m, 386 reisijat + 214 meeskonnaliiget
Eestis
  • Suurim reisilaev: Silja Europa (ehitatud 1993), 59 912 GT, L 201,78 m, B 32,6 m, D 6,8 m, 3013 reisijat, 400 autot (kuni 2001 maailma suurim parvlaev, aga Titanicust on ikka seitsmendiku väiksem; teisalt oli Titanicu trümmis ainult paar autokohta)
  • Suurim reisilaev, mis ei ole päritud Silja Line’ilt: Megastar (ehitatud 2017), 49 000 GT, L 212,2 m, B 30,6 m, D 7,1 m, 2800 reisijat
  • Suurima kandejõuga kaubalaev 1996: puistlastilaev Elmar Kivistik ex-Ivan Babuškin (üks Eestis kasutatud Zoja Kosmodemjanskaja klassi 4 laevast; ehitati 1988, müüdi 1999), 66 000 t [T × 1,3], L 215,39 m, B 31,8 m [T × 1,1], D 12,3 m, 52 450 DWT
  • Suurim reisilaev 1994: Meloodia ex-Mare Balticum ex-Vironia ex-Diana II ex-Diana II av Slite (ehitati 1979, müüdi 2007), 17 955 GT, L 138,9 m, B 24,22 m, D 5,6 m, 1600 reisijat, 480 autot
  • Suurim reisilaev 1993: Estonia ex-Viking Sally ex-Silja Star ex-Wasa King (ehitati 1980, hukkus 1994), 15 566 GT, L 155,43 m, B 24,21 m, D 5,55 m (Estonia ja Meloodia kere oli enam-vähem sama kujuga), 2000 reisijat, 460 autot
  • Suurim reisilaev 1980–1993: Georg Ots (ehitatud 1980, müüdi 2002, lammutati 2014), 12 549 GT, L 134,0 m, B 21,0 m, D 5,7 m, 1200 reisijat, 120 autot
  • Suurim reisilaev enne 1980: Tallinn ex-Svaneti (ehitati 1960, lammutati 2003), 3819 brt (5970 t), L 101,5 m, B 14,56 m, D 3,84 m, 247 reisijat
  • Leningradi laev, millega käis Juhan Smuul 1958 Antarktikas, millest kirjutas „Jäise raamatu”, mis pälvis 1961 Lenini preemia): Kooperatsija ex-Veter ex-Kooperatsija (Lloyds: Cooperazia; ehitati 1929, ehitati ujuvhotelliks 1981, lammutati 1987), 3082 GT, 3767 brt, L 103,99 m, B 14,66 m, D 7,8 m, 2361 DWT, 300 reisijat
  • Suurim sõjaeelne Eesti laev: kaubalaev Eestirand ex-Glenbeath ex-Harold Dollar ex-Strathardle (ehitati 1910, hukkus 1941), 4377 brt, L 114,8 m, B 15,9 m, D 7,8 m
  • Suurim sõjalaev: staabi- ja toetuslaev Admiral Pitka (A230) ex-HDMS Beskytteren (F340) (ehitati 1975, Eesti Mereväes 2000–2013, lammutati 2014), 1970 t, L 74,7 m, B 12,2 m, D 5,3 m
  • Suurimad sõjalaevad 1940: allveelaevad Kalev ja Lembit (ehitati 1936, Eesti Mereväes 1937–1940, Kalev hukkus 1941, Lembit oli muuseumilaevana formaalselt Eesti Mereväes ka 1994–2011), 665/853 t, L 59,5 m, B 7,5 m, D 3,6 m
  • Suurim sõjalaev 1933: Lennuk ex-Avtroil (ehitati 1914, Eesti Mereväes 1919–1933, müüdi 1933, lammutati 1947), 1390–1460 t, L 107 m, B 9,52 m, D 4,1 m
  • Suuruselt 2. sõjalaev 1933: Vambola ex-Spartak ex-Kapitan 1. ranga Mikluhho-Maklai ex-Kapitan 2. ranga Kingsbergen (ehitati 1914, Eesti Mereväes 1919–1933, müüdi 1933, lammutati 1954), 1260 t, L 95,71 m, B 9,29 m, D 2,94 m

21.1.18

P, 3904. päev: teater

Teater, laval on klaverimängija ja kaks meest, kes esitavad tuntud inglise helilooja laule. Paraku on lauludele lisatud juurde lavastuslikke elemente, nii et sellest, kui palju nad omavahel kallistavad, ei oskakski öelda, et päris elus on ühel neist (kes astub lavale duši alt; teda tunneb isegi inglise Wikipedia ja tal on Auleegioni orden) ka naine ja lapsed. Kokkuvõttes on lavaliikumine veidravõitu

Hammustan süües kogemata keelde, keel jääb küljetsi (alust pidi) purihammaste vahele, keele külje alla tekib 2 cm2 sinikas, mis esmaspäeva õhtuni kergelt valutab ja takistab söömist ja sellel küljel magamist. Aga loodan hemolüüsi peale: hakkab taanduma teisipäeval ja kaduma kolmapäeval, reede õhtul meenub ja on täitsa kadunud



20.1.18

L, 3903. päev: pliiti otsimas

Kõrgmetsa elektroonikapoes (kus 2006 juhtus episood „monsieur parle allemagne!”) otsimas pliiti, mida seal ei ole. Sajab ja mul saavad jalad märjaks ning hakkab kole külm, ei taha pikka bussisõitu Ilusasse tähekesse, käime niisma meie poes.

17.1.18

K, 3900. päev: kolmapäev

Päeval söömas.

Luce rindel avastan täna tema laste ristimisteateid läbi vaadates (need on Kihelkonna meetrikas, käekiri on hirmus), et tema esimese poja, hilisema kindralleitnandi Fr. W. v. Luce (enne 1795 sündinud lapsed said vonnideks tagantjärele) ristis augustis 1785 Sandla mõisas (Püha khk) mitte Püha kirikuõpetaja, keda parasjagu ametis ei olnud (sest eelmine õpetaja Luce oli märtsis ameti maha pannud ja järgmine, Frey, kes 1806 avaldas rehkendamise õpiku, esimese eestikeelse aineõpiku, asus tööle alles oktoobris) – vaid on hoopis Karja õpetaja Willmann. K. A. Hermann kirjutab „Eesti kirjanduse ajaloos”, kuidas Willmann, Luce ja Frey olid kolmekesi mõistuseusku, nagu neid pilati, ning jagasid kantslist rohkem praktilisi õpetusi kui jumalasõna. Ja üldiselt annab ristimisteadetes üles tähendatud ristivanemate loetelu hea ülevaate, kellega inimesed suhtlesid; näib, et Luce II abielu 1. lapse ristiema oli tema [I] ämm ehk surnud I naise ema (II ämm ehk II naise ema oli surnud enne II naisega abiellumist, seega ta ei jõudnud ämm olla, kuigi on tõenäoline, et nad tundsid, sest I ämm ja II naine olid sama neiupõlvenimega – ja asjade järeleuurimisel v. Esseni raamatust selgus lausa, et I ämm ja II äi olid õde-venda).

16.1.18

T, 3899. päev: eksam, Goethezeit zu Oesel

Prantsuse keele eksam. Kirjalik osa on kahtlaselt lihtne ja 40 minutit igavlen (kontrollides mitu korda, et kõik ülesanded on tehtud, vrd mr Bean). Sest olin ainus, kes kirjutas „kirjandi” mustandita, märkides sodipaberile ainult märksõnu. Niigi oli kirjand nõutust (100 sõna koos artiklite ja eessõnadega) kaks korda pikem. Ja teatavasti ei valmista teema arendus mulle mingit raskust.

Suuline osa oli teisest puust. Kuulamisülesannet mängitati ette 4 korda, mõnest kohast sain aru radikaalselt teisiti kui teised. Jutustamise järjekorras olin 9., luukambrist naasnud rääkisid muljeid ja ülejäänud mõtlesid jutu läbi. Nii et mu jutt oli lyhyt ja ytimekäs ja õps pääses kiiresti õhtale. Kuigi kui teema laupäeval paberile kirjutasin, sain 2 lk. Millest siis ilmutasin erakordset sõnavara. Umbes korra.

Aga igatahes ei hakanud mul „eksami peal” paha nagu ühel nõrgema närvikavaga kaaslasel.

* * *

Hasselfelde (XII 2016)

Umbes nädala jagu olen vabadel hetkedel süvenenud Hasselfelde suure poja ning suure saarlase J. W. L. v. Luce elukäiku – mida sellest kirjutavad kõikvõimalikud veebiallikad. Isegi Saaga kasutajaandmeid uuendasin (märkides eesmärgiks senise sugupuu-uurimise asemel „sugupuu- ja koduloouurimine”). Kõik algas sellest, et Lucest on põhjalikem Wikipedia artikkel eesti Vikipeedias, aga – nagu ikka – Wikipedia is not a reliable source. Vikipeedia räägib, nagu olnuks Lucel ainult 2 last, kaks poega (kindralleitnandid) – aga Saaremaa rüütelkonna matrikkel (Nicolai von Essen, Geneaologisches Handbuch der Oeselschen Ritterschaft, Tartu 1935, link) ütleb, et hoopis 13, esimese naisega 3 ja teisega 10. Ja sünniaastaks on märgitud 1756, mis ei klapi* Körberi teatega, et Luce elas erakordse vanuseni, 92-aastaseks (srn 1842). Tõsi, sünnidaatumi juures on eesti Vikipeedias enneolematu asi, allikaviide, ühele pikemale artiklile aastast 2011, mis kogumik on praegu Amazonist minu poole teel, aga see ei ole primaarallikas, ega. Sugupuu-uuringus on primaarallikas see, kuhu andmed kanti esimesena, nt kirikuraamat, registrid. Siis on nende põhjal koostatud sekundaarallikad (nt dokumendid, perekonnakirjad) ning dokumentide järgi on koostatud tertsiaarallikad. Usaldusväärsus muudkui väheneb, näiteks kalendrivahetuse tuhinas jäi ühe mu vanaema perekonnakirja koostamisel 1930. aastatel ametnikul märkamata, et a) ta korrigeeris vana ja uue kalendri vahet valepidi ning b) vanaema oli sündinud üldse juba uue kalendri ajal, mistõttu perekonnaraamatu järgi koostatud dokumendid (sh iga riigikorra passid) tegid teda kõik 13 päeva vanemaks.

(* Enne kui loed edasi, kallis lugeja, öeldagu juba siin, et see 2011. a artikkel seletab, miks on õige 1756 ja 1750 vale ning miks Napiersky artikkel on eriti usaldusväärne: tõenäoliselt saatis Luce sinna andmed ise.)

Selgub, et kaks vanimat allikat, mis räägivad Luce sünnist 1756. aastal, on kaks Miitavis ilmunud teatmikku – Isidorus Brennsohn, Die Aerzte Livlands von den ältesten Zeit bis zur Gegenwart, 1905 (link) ja Karl E. Napiersky, Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexicon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland, 1831 (link), mida omistan märkmete väärlugemisele, aga muud 19. sajandi allikad on üksmeelel, et Luce sündis 1750:
  • Körber on Lucest kirjutanud teoses „Ösel einst und jetzt” (Band I „Arensburg”, 1887) terve peatüki, kus alustuseks räägib Luce tulekust Saaremaale koduõpetajaks 28-aastasena. Luce tuli Saaremaale 1781, mil ta oli kas 31 (kui sündis 1750) või 25 (kui sündis 1756), aga koduõpetajana oli töötanud Saksamaal alates ülikooli lõpetamisest 1777 (ja oli ülikooli läinud 1774).
  • Körber mainib, kuidas Luce jäi 85-aastaselt pimedaks ja elas pärast seda veel mitu aastat, mis sünniaastaga 1756 ei klapi (sest siis ei elanuks ta pimedana mitut aastat).
  • Luce surmateates (23. V 1842, Kuressaare Laurentsiuse koguduse saksa pihtkonna meetrikas) on kadunu vanuseks märgitud 92 ja hiljem teise käekirjaga lisatud nime juurde sünnidaatum 25. VIII 1750.
  • Ja lõpetuseks on Luce ning tema poegade Ludwig Augusti (1796–1820) ja Ernst Eduardi (1807–1821) hauakivil – kuigi praegu saan vaadata ainult fotodelt, ma ei ole teksti spetsiaalselt, külgvalguses pildistanud ja osa teksti on kivilt murenenud – selgesti näha sünni- ja surmadaatumi aastate kaks viimast numbrit, mis sünniaastal on 50.
Leidsin Saagast ka Luce mõlema abiellumise teated (17. VIII 1784 Sandla mõisas, Püha meetrikas; 10. XII 1799 Pöide mõisas, Pöide meetrikas); kuigi hiljem oli abiellumisteadetes kirjas peigmehe-pruudi vanus, siis siin mitte.

Pean otsima üles laste ristimisteated, et äkki on seal juures mainitud isa vanus. (Ei ole.) Võib-olla on pere üles loetud Kuressaare personaalraamatus (ei ole), selles on kolmsada lehekülge, registrit ei ole, pistelisel kontrollil ei tabanud õiget lehekülge (vaatan ikka kodus, telefonist, järgmise lehe nupp on u 1 mm² suur). 1781–1783 elas Luce Rootsiküla mõisas (Kihelkonna khk), 1783–1785 Püha kirikuõpetajana Pühal või Sandlas (Püha khk), 1785–1788 mõisnikuna Lahetaguse mõisas (Kihelkonna khk), 1793–1801 mõisnikuna Pilgusel (Kihelkonna khk), edasi Kuressaares ja elu lõpus Kaarmal, aga näib, et hingerevisjonides mõisnikke ega muid mõisaelanikke ega muid linnaelanikke kui talupoegi ei ole (on, Liivimaa 1811. a hingerevisjonis on Kuressaare linna raamatus sees Luce ja tema kolm poega, sh Carl Ferdinand, kelle kohta v. Esseni raamatus on ainult sünniaeg, ja tütar Juliane). Kahtlen kõvasti, kas Hasselfelde 1750. aastate kirikuraamatuid enam alles on (ei ole), sest ajal, mil kirikuraamatuid hoiti veel kirikus kohapeal, põles linn mitu korda täielikult maha (Luce-aegsed kirikuraamatud hävisid tulekahjus 1834).

15.1.18

E, 3898. päev: tindid

Kuidas toimetus sai ruttu valmis (100%), aga parandamist muudkui oli ja oli veel, kuni taipasin vaadata, mille protsent see oli, mille järgi olin lähipäevade tegevuse plaaninud. No oli kaks sarnast faili, esimene lühem, teine pikem. Valmis oli saanud ainult esimene … Masin näitab ikka seda, mida tal kästakse.

Päeval söömas ja siis meie postkontoris (printeritindid, et strateegiline varu oleks ikka täielik; ükskord selgus katse-eksituse meetodil, et ka siis, kui lõpeb mingi ebaoluline värv, ei tööta printer enam üldse, ja uus padrun peab tulema kohale kulleriga).

14.1.18

P, 3897. päev: õpin

Teen raamatust prantsuse keele harjutusi. Meenub, et see õpik oli mösjöö B-ga, kes andis meile kursusi FR 6 ja FR 7. Praegune on FR 4, eks ole.

13.1.18

L, 3896. päev: laupäev

Naaberlinna ei lähe. Elektroonikaubamaja (ei mäleta, mida sealt otsisime, vahest uut pliiti), siis kohalik peen meenepood, taldrikupood, pärast meie toidupood.

9.1.18

T, 3892. päev: hambaarst

Hommikul hambaarst. Vaatab, peab plaani, ei tee midagi, tahab juba ära lastagi, kuni küsin, et kui ma juba siin olen, äkki puhastaks ka. Puhastabki.

Tööl, poes, õhtul lennujaama E-le vastu.

8.1.18

E, 3891. päev: õpin

Tööl, õhtul poes.

Kirjutan läbi prantsuse pöördkondi: 11 vältimatut (reeglipäratut), kummastki reeglipärasest 1, mitu muud reeglipäratut.

Raamatus on 100 pöördetüüpi, protsenti arvutada seega lihtne (re: klassikaline lugu AD 1996: „Teil oli 106 patsienti ja te arvutasite nendest protsendi. …”) Arvake, mitu pöördetüüpi on reeglipärased? – 26.

7.1.18

P, 3890. päev: õpin

Prantsuse keele kontrolltöös teisipäeval tuleb ainult kolm teemat, mis aga näivad hõlmavat kogu prantsuse keele grammatikast nii kaks kolmandikku. (See otseselt ei ole veel eksam: oli meil kord kontrolltöö, mulle teiselt kursuselt ületuleku tõttu täiesti ootamatult, mille kohta ütles õpetaja pärast ainult, et kolmel läks kenasti, aga ülejäänute töid ta ei hinnanud ja need teevad uuesti. Õigemini teevad uuesti kõik, ega oskajal ka võta tükki küljest.)

Saan läbi loodusmuuseumi kaslasenäituse raamatu

6.1.18

L, 3889. päev: laupäev

Kuidas selgus, miks sulepea ei kirjuta: tušš otsas. Juppideks (sulg ja selle hoidik, eesmine kate, korgisisu, kork, tušipaak, tagaosa; õigemini selgus tuši lõppemine siis), pesemine sooja vee all (v.a kork ja tagaosa), kuivatamine, pesemine ultrahelipesuris 3 minutit, kuivatamine, teine pesemine ultrahelipesuris 3 minutit, kuivatamine, korgisisu puhastamine paberi ja puhastuslahusega niisutatud vatitikuga, kokkupanek).

Vana astronaut John Young eile ära surnud. Nüüd on teisel taevakehal jalutanuid alles 5. Youngi vägiteod: juhtis viit kosmosesõidukit (Gemini, Apollo CSM, Apollo LM, STS, Apollo Lunar Rover); kahe kosmoselaevatüübi mehitatud esmalend (Gemini, STS), esimene soololend Kuu-orbiidil jne.

Saan läbi eestikeelse prantsuse keele grammatika, kus näib olevat vorme, mida viimati kasutati enne Prantsuse revolutsiooni (uuemates grammatikates neid ei ole).

Õhtul poes.

5.1.18

R, 3888. päev: vihm jätkub

Poole üheksast uue arsti juures. On Surnuaia tänava meiepoolses otsas kutsekooli vastas, bensiinijaama taga, väike polikliinik. Kuulab ja teatab, et gripp ei ole, väike viirus, olete paranemas.

Edasi lausvihmas töö poole. Täheldan, et kunagisest Harley-Davidsoni poest on saanud Ducati pood. (Pean seda edaspidi silmas kui kevadekuulutajat – kui hommikul tuld sees ei ole, püsib külm veel kaua.)

Jõgi ajab üle kallaste 220 cm

4.1.18

N, 3887. päev: söögiisu tagasi

Täna kerge palavikutunne püsib, hambavalu olnud ei ole, v.a hommikul oli auguga hambast eespoolsem puutetundlik, aga see läks pärast külmetusrohu võtmist üle. Tööl on selline sebimine, et haige olla aega ei ole; tavalisi külmetusnähte nohu ja köha ei ole, kuigi on õige õrn peavalu. Hoiatan ülemust ja rühmakaaslasi, et mul on homme hommikul arst, kes ütleb, mis see palavik on, ja ta võib mind tööle mitte lubada, sestap paigaldan iga pooleli töö juurde (esmaspäevaks on terve rodu) sildi, mis seisus see on, ja panen need olukorda, kus teine inime saaks need kätte (ah, arvutitehnika imed, meil teeb failide liigutamisel paljusid asju masin, mida mujal teeb inime ise, raisates väärtuslikku tööaega).

Õhtul poest koerasöök; nüüd juba kolmandat korda järjest vaatan poes: kes maksab kõrvalkassas – meie majahoidja (kelle mees eile pimedaski veel võttis maha majatagust võsa, rippudes köiega kaljuseinal, mis tegevuse kohta ütles SASi ellujäämisõpik, et abseiling on nii ohtlik, et seda harjutada ei tohi, proovige alles hädaolukorras. Täna õhtuks on kaljusein lage. (Või see oli pigem üleeile ja eile, sest nägin nõlva ka valges, see pidi olema siis täna hommikul ja päris öösel ta võsa ei lõiganud. Kusjuures eile oli torm.)

Täna on maja tuulekoja kookosmati peale üle väga hulga aja ka kustud, haisvat haigekust, ja keski kaltsakas on sõitnud ka liftis. Et joodiknaaber viidi väga kindlalt ära, võib oletada, et meie seinatagusel naabril e hullnaabril käis külaline. (Ta on vist kodus, öösiti lohistab mööblit nagu ikka.)

Ja siis kaks ust meist tagasi, enne italo-kohalikku, keda siin nimetame Robertoks (kellel on jõuludest saati külas sõber, kellega läksid vana-aastaõhtul kl kolmveerand üheksa pidusse, olles end enne värskelt üle kallanud parima Axega), elab septembrist 2015 saati, ütleme, Guido, kelle aknas oli üksõhtu tuli ja toas paistis olevat ebatavaliselt hubane valgustus (majas on üldiselt iga korter ise planeeringuga), ning kui siis kümmekond minutit hiljem, üks koer paela otsas ja teine käes kotis, tema uksest möödusin, avanes see just täpselt samal hetkel ja mõtlesin olla viisakas ja öelda Guidole tere, aga uksest hakkas väljuma hoopis keegi noor naisterahvas!

Ja täna varaõhtusel esimesel koerajalutusel juhtus, et hakkan aga Št-t kotist välja laskma, vaatan: rihma koti luku vahelt väljas ei ole nagu tavaliselt; ajan käed ettevaatlikult kotti (et Št välja ei kargaks) ja selgub, et tal ei olegi rihma kaelas! Seega tagasi, rihm on toas tooli peal. Teine katse, kõik sõidud värskelt lehkavas liftis.

Ilmaennustust vaadates näen üleujutushoiatust ja selle juures jõetasemete veebikoha aadressi. Muidugi vaatan ja saan teada, et kl 10 ajal õhtul ajab aknaalune jõgi üle täpselt 200 cm (aga muret kuni 230 cm-ni ei olevat; sel kõrgusel on ilmselt jõeäärsete majade ukseläved). Et lähim mõõtmisjaam (alates 2005 on need kõik automaatsed) on samas puhastusjaama juures meilt pool km allavoolu ja valgala sellest ülesvoolu olla 292,3 km². Ja et jaama kohal olla jõeorg kitsas, vesi ei jõua nii kiiresti läbi ja läheb vaikselt kuhja, ujutades üle ka ülesvoolu luha. Linnas läheb kogu see veemass läbi all-linna silla nappide kaarte alt, paras sellele.

Õhtul tuleb söögiisu tagasi, mis, nagu nähtub varaseimatest eesti rahvalike tervishoiuvõtete ülestähendustest (K. E. von Baer, J. W. L. von Luce, Fr. R. Kreutzwald, keda olen lugenud, aga neid oli veel), oli tähtis diagnostiline ilming, et inime paraneb.

3.1.18

K, 3886. päev: uus tööaasta

Hommikul väike närv, sest kaheksast vaja helistada hambaarsti kontorisse, kust aga vastab automaatvastajasse kõlavas ruumis sisseloetud reibas prantsuskeelne jutt, et kontor on puhkusel ja erakorraliselt võtab teid vastu … prrrrrrrrrrrrr … numbriga … prrrrrrrrrrr. No lahe, eks ju. Helistan ja kuulan teadet mitu korda, kuni taban teise keskuse nimest „Ilustee” ja telefoninumbri esimesed kaks numbrit. Guugeldan, aga Ilustee linnajaos on hambaarste uduumbe, aga mitte keskuses, mille nimes oleks sõna Ilustee. Kuulan veel korra, saan keskuse nimest aru juba rohkem, leian keskuse kodulehe ja üsna peagi ka selle, et nende kumbagi arsti üleriigilises arstiaegade reserveerimise süsteemis ei ole (haa, e-riigis Eestis on selline asi üldse tundmatu!), mistõttu võtan julguse kokku ja helistan. Kolmanda lause järel lähen muidugi üle inglise keelele ja mõningane raskus on mu hääldumatu nime tähthaaval deklameerimisega (muidugi prantsuse eesnimesid pidi), aga saan aja juba poole kümneks. Jalutan kiirkorras koerad ja torman minema.

Keskuse maja, selgub, on Ilustee kiriku taga, kohe selle kõrtsi küljes, kust ükskord tegi saksa kirjanduse rühm õpetaja juhatusel väiksed dringid ja siis läks – 8 minutit enne etenduse algust – sealt mitte väga otsejoones teatrisse. Hea, et on olemas Googel ja selle kaart, kus punane nõel näitab, kus on otsitav koht, ja sinine punn, kus olen ise, ja kui kaugus hakkab suurenema, olen läinud majast mööda.

All ukse peal ei ole öeldud, mis korrusel keskus on. Maja on elumaja, trepikoda kitsas ja pime, korteriustest tuleb toidulõhnu, esimene kindlalt tulenupp alles teisel korrusel. Ühelgi uksel ei ole silti, et hambaarst. Kolmandal korrusel mõtlen, et no ei või olla, kindlasti olen tulnud mööda, äkki oli esimesel kuskil nurga taga mingi muu uks, aga igaks juhuks lähen pööninguni välja, et äkki on ikka seal. Pööningul on kellanupu juures ainult silt, et helistada ei ole vaja, uks on lahti; lähen sisse, lahtisest toauksest paistab hambaarstitool. Sekretär teab mind, ajame jutud prantsuse keeles, näitan oma isikukoodi sügiseselt arstitõendilt (arst otsis selle kuskilt välja, mul endal ei olnud see ammu meeles, aga midagi sellist oli jah), sekretär loeb paberit mõningase hämmeldusega, kuni seletan, et see on ainult isikukoodi näitamiseks, mitte hambaarsti jaoks. Ja kõik sellest, kuidas mind saatis tavaline hambaarst, kes ise on puhkusel ja kelle juurde lähen 9. skp, igaks juhuks tulin kontrollima. Vahepeal vahetab üks jässakas onkel vastuvõtulaua kohal laes halogeenlampe, ronib seejuures sekretärilaua otsale, mis silmanähtavalt ja ähvardavalt paindub ning muidugi meenutab koduohutuse algtõde, et jumala pärast ärge ronige lauale, selleks on olemas redel; tema ümber jookseb – hambaarsti näomaskis – kitlis tütarlaps, kes on kas koolivaheajal koolilaps isal tööjuures või väga väikest kasvu töötaja. Täidan esmakordse patsiendi ankeedi („Kas kasutate ravimeid?” – „jah, muu:” praegu võtan paratsetamooliga külmetusrohtu) ning alguses tuleb märkida kõik seisundid ja tõved, mida elu jooksul olnud. Vahepeal viib õde pööningu ülakorrusele panoraami tegema.

Siis juhatab õde kabinetti, seesama lambivahetaja osutub hambaarstiks ja tema ümber keerelnud laps õpib ametit ka kabinetis edasi; küsin, kas inglise keeli rääkida saan, arst tõlgib siis kohati mu ütlusi lapsele prantsuse keelde. Mul on kaasas eelmise juuni panoraam, näitan seda telefonist, algul arst seda näha ei taha, sest kohe ilmub talle ka uus, aga pärast küsib: „Juunist, ütlesite? Näidake, palun.” ja võrdleb pilte huviga. (Palju on patsiente, kes lähevad hambaarsti juurde, oma panoraam kaasas?) Surgib ja taob mööda hambaid ning midagi ei tee, öeldes, et kahes kõrvuti hambas on vastastikku auk, mu kahtlustatud juureprobleemi ei ole, ja et kui te niikuinii teisipäeval lähete tavalise hambaarsti juurde, ei alusta ta midagi, mida peaks teine arst pärast lõpetama. Küsin, et mis saab, kui vahepeal läheb asi hullemaks; ütleb, et puhastage aga siis seda hambavahet, väga hulluks ei lähe.

Nõnda et siis lähen tormituulses keskhommikus töö poole bussipeatusesse (oleks pidanud kaasa võtma anemomeetri); ülemus vastas hommikul mu meilile, et on mind märkinud puudujaks kl 11-ni. E kirjutab vahepeal, et mingu ma ostku ibuprofeeni; guugeldan kiiresti, kus on lähim apteek; selgub muidugi, et ega töökoha lähedal ei ole, on jaamas (tuleks minna tagasi) ja linnajao sees; lähen viimasesse, käsimüügikarbi peale on saksa keeli kirjutatud Verschreibungspflichtig, vbl Saksamaal ongi, nagu Eestis oli üksvahe kord, et hormoonravimeid käsimüügist osta ei saanud, ka mitte 2,5% hüdrokortisoonsalvi, mida Soomes müüdi käsimüügis (seda on salvist raske väärkasutada).

Tööle jõuan täpselt kl 11. Uus tööaasta on alanud.

2.1.18

T, 3887. päev: hambavaluga näitusel

Öösel hambavalu, panen kirja hambaarsti aja, aga arst puhkab ja tuleb alles 9. I.

Kl 3…4 tugev köha, nii et ise ka ei saa magada, aga läheb paremaks. Hommikul manustan paki sooja külmetusrohtu ja selle 600 mg paratsetamooli mõjub hästi ka hambavalule, mis päeva peale taandub märkamatuks, aga õhtul tuleb koledate hoogudena tagasi, kuni manustan uue külmetusrohu. Hambavalu tõttu jäävad tegemata töökoha jõulupeo pildid, mida olin lubanud aasta esimeseks tööpäevaks, aga mis on veel kaugelt pooleli (kõik ei ole isegi veel valitud, rääkimata valitud piltide kõbimisest heledamaks ja sirgseinsemaks).

Hommikul joonistan ja hulk aega otsin sulepea puhastusvedelikku, mida alles ükspäe kasutasin, aga mis on kadunud kui tina tuhka. Ja panin veel kohta, kust selle kindlasti leian (hahaa!). Selgus pärast muidugi, et otsisin valget karpi, aga valge oli ainult pudel, karp oli must.

Vanal sõbral on sünnipäev. Saadan tevitussõnumi ja ta küsib, et aga kes ma olen. Ikka juhtub, kui on kaks telefoni.

Päeval linnas, saadan peapostkontorist ära kirja antikvariaadile ja kalendri vennale (kaart tuleb hiljem, kui E on tagasi), tahan võtta kõrvalt automaadist raha, aga automaat annab kaardi kahe proovimise järel kohe tagasi ning nii loll ma ei ole, et prooviksin kolm korda järjest (sest kolme vale PIN-koodi peale sööb automaat kaardi ära ja kätte saab pärast pangast – sedasi lõppes aastal 1991 minu esimene kokkupuude pangaautomaadiga). Kohe seal kõrval on ka kontor, järjekorranupust saab teada, et sularahaga, seisan seal siis ilmatu aja (oma 20 minutit) ja võtan kontolt („Kas teil kaarti ei ole?” — „Aga meil on siin sees ka automaat, kas te siin ka proovisite?”).

Põiki läbi vanalinna all-linna liftini, kus jälle seisan koos ühe teise härrasega vähemalt 5 minutit, kuni märkan lifti poole peopesa suurusel ekraanil pisikest tulikirja, et lift on katki. Mistõttu tuleb all-linna minna paraja kaarega jala, mööda Peetrijõe märatsevatest voogudest (mis epiteediga hämmeldasin kunagi hilisemaid töökaaslasi, sest aja parajaks tegemiseks ja mitte usaldades võõramaist tipptunnist ühistransporti (ja et takso jaoks raha pold) läksin omal ajal tööletuleku eelselt dokumentide ettenäitamise ürituselt tagasi lennuväljale 8 km jala, möödudes sellest haruldasest loodusnähtusest, sest siinne Peetrijõgi on muidu armetu oja, mis tavaliselt valgub kitsas madalvee kivisängis vaikselt Lepajõe poole, aga suurvee jaoks on kivisäng pealt laiem ja voogudel ruumi märatseda).

All-linnas on loodusmuuseum (mida märatsevad Lepajõe vood, mis vaevu all-linna silla alt läbi mahuvad, ähvardavad kaasa viia) ja selles viimaseid päevi kassinäitus, mida olen tahtnud näha. Et näitus on üleval maist saadik ja millal jõuab inime näitusele? – Viis päeva enne sulgemist!

Selgub, et ma ei ole all-linnas käinud nii kaua, et ma ei tea, kus on seal nüüd bussipeatus (hambavaluhoogude tõttu on mäkkeronimise kehaline pingutus praegu vastunäidustatud). Ja et all-linna läbival tänaval on nüüd foor ja vahelduv ühesuunaline liiklus nagu maanteeremondil (küllap seepärast, et sealt kitsalt tänavalt sõidab nüüd läbi buss, mitte väike buss nagu vanasti läks all-linna sillani, aga mitte üle, vaid täitsa tavaline linnabuss, mis üksteisest mööda ei mahuks).

Kassinäitus (kassid ja kaslased) on äge, paljusid asju nagu ei teadnudki, topised ja luukered allergiat ei tekita.

Siis apteegist külmetusrohtu juurde ja poest 4 W LED-lampe laevalgusti jaoks (kus pooled lambid ei põle ja toas on hämar). Jään kodubussist napilt maha ja lähen jala. Siis teise bussiga toidupoodi (ootan maja ees 25 minutit, ei tule, siis lasen ümberistumisrobotil juhatada, kuidas saan kahe bussiga, ühtkokku kestab minek 40 minutit ja kõik see aeg sajab). Vahepeal kodus üritan manustada teise tänase portsjoni külmetusrohtu, aga selgub, et soe jook on täiesti vastunäidustatud ja niimoodi ma juua ei oska, et vedelik ei puutuks vastu üht suupoolt. Aga päeva jooksul hakkas selguma, mille peale hambavalu tekib (nt temperatuurivahetus õuest tuppa, toolile tõusmine) ja kaob (klassikaline õhu imemine läbi hammaste, meelde tuleb kallis kooliaeg). Pärast poest tulekut ja teise külmetusrohu manustamist (seda saab teha ka leige veega) läheb olukord paremaks ja öö on rahulik. Imesid tegi peale 600 + 600 + 500 mg paratsetamooli ka kloorheksidiiniga suuloputusvedelik. Hambavaluga suupool (ma täpselt aru ei saa, mis valutab) ei talu ainult soojust, selle poolega jahtunud sööki süüa saab.

E soovitab, et ma helistagu kindlasti homme hambaarsti kontorisse ja võtku aeg mõne tema töökaaslase juurde, ja kui sinna ei saa, teise paljukiidetud hambaarsti juurde, ja kui külmetus püsib, minna perearsti juurde. Arstiaegade portaalist selgub, et mõlemad puhkavad esmaspäevani.

Meil on nüüd täppis-termomeeter, mis on nii täpne, et sellega peab mõõtma kehatemperatuuri kõigepealt tervena, hommikul, päeval ja õhtul. Õnneks on mu õhtune normaaltemperatuur teada ning selgub, et tõesti on 0,5 °C rohkem. (Hommikune tulemus aga ei ütle midagi, sest ma ei tea, mis on mu normaalne kehatemperatuur hommikul.)

Lähen magama suht vara ja uni on kosutav.

1.1.18

E, 3886. päev: uusaasta ja kuulus vedur

Inemesed on hakanud panema FB portreele märki, mis on kommikarbil tööl kapis ja mis näeb välja nagu 90° keeratud sillalaagri tingmärk. (Talasilla soojuspaisumist kompenseeritakse sedasi, et tavaliselt on kinni üks ots ja teine on traditsiooniliselt terasrullidel, nüüdisajal ka kõvast libedast plastist liugelaagritel. Ütleme 25 m pikkune sild on –25 °C külmaga 19 mm lühem kui suvel leitsakus, kui päike on kütnud asfaldi temperatuuriks +50 °C.)

* * *

Kuveidis olla Kasahstani sportlase auks mängitud hümni Borati versiooni, videota (mitte väga usutav, ega – või siiski, aga ammu, CNN rääkis samast loost juba ligi 6 a tagasi – link). Järelekontrollimine ütleb, et vedur filmis hümni videos on L-tüüpi (ratastel kodarate asemel ümmargused augud) nagu see, mis seisab Balti jaama ees hotelli kõrval. Kui vedur on Harry Egipti reklaamfilmist (tõenäoline, suur osa seda videot on), võib see olla filmitud Eestis, 1980. aastatel, mil Eestis olnud rahvasuu andmeil sõidukorras ja esines filmides kaks auruvedurit, millest teine oli isikliku mälestuse järgi see, mis hiljem seisis põlvekõrgusesse rohtu kasvanuna Suurtüki t ülesõidu juures ja kandis tendril silte „RAHU – MIR – PAIX” ning oli TE-tüüpi (sirged kodarad). Praegune Eesti ainus töökorras auruvedur on Türil ja samuti L-tüüpi, aga ma ei tea, kumb.

See oli ilus luule, aga tõde on ikka kallim. Nimelt ütles see lugu issanda aastal 2011, et 1.10.1991 anti taasiseseisvunud Eesti Raudteele üle Eestis olnud 36 auruvedurit (neid hoiti strateegilises reservis, küta sõjaajal millega tahes), neist 32 olid L-tüüpi, millest paar aastat hiljem oli töökorras 4, 2011 alles 5 (töökorras 1). Nii et „Borati veduri” kandidaate on mitu.