P, 1622. päev: Pipi hobune ja veniv jõgi

Pipi hobune

Jalgrattamatk, mille esimesel kümnel kilomeetril ei ole väga vigagi.

Ei ole vulkaan, aga ega palju ei puudu ka.

Algul laskub tee tasandikult allapoole, rahulikult mööda jõeluhta alla, mööda vana raudteetammi, kaunis loodus, teine teisel pool metsased mäenõlvad. Siis aga uurin kaarti ja keerame ära päris järsult mäkke, sest tahan näha suure jõe ammust sooti (teinud suure looga ja siis hiljem läinud otse, look jäänud kuivale). Kaart, mille alusel marsruudi kokku panin, oli käinud kõrgusmärkidega hooletult ringi ja see on ainult pool häda, et soot on mitukümmend meetrit kõrgemal kui praegune jõgi; sooti mööda viiv tee on ka kruusatee, kuhu peale meie jalgrattad hästi ei sobi.

Urstromtal

Aga vaade on uhke ning seda võiks kunagi ka teiselt poolt pildistama tulla. (Kirjutan seda paar nädalat hiljem, mil on hakanud tekkima uue sügisese pildiprogrammi kava, mis sisaldab rohket matkamist koos paraja koguse fotokolaga.)

Ühes kohas on suured puupinud (teritatud otstega teibad, igat sorti – käsitlemata, immutatud, tõrvatud), vahelt hüppab välja jänes ja jookseb mööda teed meist eemale, siis virna lõppedes hüppab kõrgele üles ja jookseb paremale ära. No virna tagant tuleb jalutav pere koeraga.

Ootamatu laskumine läbi küla („kuidas me mäe otsa saime?”), siis aia vahelt pilt ulatuslikust lossist. Küla piirab jõe poolt muldvall. Rattamatkatee (mis on mõlemal pool jõge) on valli ja jõe vahel, aga meil on vaja jääda tänava poole, et saada silla peale (rattamatkatee läheb silla alt läbi). Tulemus sihuke, et tuleb minna jala, ratas käekõrval.

Kauneid hotelle ja rohkesti külastajaid, kuigi veel ei ole veinihooaeg (mis siis veel saab!), ja mõtlen, et voh nii veedab pühapäeva Euroopa ega käi suvilas aiamaad rohimas.
Sild, silla kohal suur kull, silla peal motikamehed. Mõni sõiduriist on nii halenaljakas, et tuleb huulde hammustada, muidu nad kindlasti jääksid seisma ja ma saaks kere peale.

Hulga aja pärast rattatee jätkub, aga muidugi mitte sealt, kus näitab kaart. No see-eest näeme ära ka asula keskuse ja eemalt isegi väidetavasti ainsa Euroopa mäe, mis on täielikult kaetud viinamarjaistandustega (see on teise kuivaks jäänud jõesoodi keskel).

Teeäärne rattatee möödub lähedalt kruusaaugust, kus on igasugu kraami kruusast laavani (nagu ütleb silt). Teel on palju sõitjaid ja tee ääres muidu kisajaid. Üks turske härra teeb tervisekõndi, nagu see teda peenendaks.

Tee peale jääb veinilinna Bernkastel-Kuesi turistimagnetlikum osa Bernkastel, mille üldilme sarnaneb Eesti laulupeo sellele osale, mis jääb lavast ja pinkidest eemale. Me suudame sellesse summa isegi jalgratastega siseneda ja seal ringi kõndida ning mõne pildi teha. Küla on taolisteks turistilaviinideks (NB! praegu veel ei ole päris hooaeg) hästi ette valmistunud, jõeääre mõnesajal meetril on kolm suurkemmergut. Astume läbi õige mitmest söögikohast, aga sööma ei jää.

Landshut 23.8.2009

Bernkasteli kohal kõrguv Landshuti linnus oli kuni mahapõlemiseni 1692 kohalikku piiskopiriiki valitsenud piiskopi suveresidents. Usun, et piiskop viibis seal ka sügisel ja hindas isiklikult veinikümnist.

Väikesed lahkarvamused söögikohtade osas, mistõttu möödub sõit järgmisse asulasse kaunis kiires tempos.

Järgmises asulas söögikohta ei ole; luhale maanduvad laugvarjurid. Kohale on sõitnud jäätiseauto. Laugvarjurid söövad naerdes (muidugi, elus ja terve, ise naeraks ka).

Ülejärgmises asulas on tee ääres jalgrattureile ja kämpingulistele kohane bistroo. Tundub, et meie imelised jalgrattad (minu oma on kokku keeratuna laua all) meelitavad bistroosse kliente niimoodi juurde, et pärast mõlemad töötajad ähivad ning meie 1 käik einet + arveootamine kestab kokku poolteist tundi. Näeme mitmesuguseid saksamaiseid suvepäeva veetmise viise (piknikke, perekondlikke pallimänge) ning paljusid möödasõitvaid jalgrattureid. Ühel paaril on meie marki, aga veel väiksemate ratastega mudel.

Mu tolerants pannakse proovile, sest minu ees hõivavad asula avaliku kempsu kaks noormeest ja viibivad seal kakskümmend minutit.

Kisub pilve. Suure jõe vastaskaldal on kaunid punased kaljud, kontrastina roheliste viinamägede vahel. Kuhugi sinna kerkib mõne aasta pärast suur kiirteesild, nüüh.

Mitu asulat läbime jutti, ei peatu isegi traktorilt kirsse ostma.

Ühes külas kostab üle jõe pasunakoor; seal on käimas mingi suur külapidu. Üle jõe viib kõrge kitsas sild ja õnneks on külas kaks rööpset tänavat. Pidu on jõe ääres, aga ma tahan näha kohaliku linnuse jäänuseid, mis on praegusel ajal elumaja. See linnusejäänus on nii tagasihoidlik, et see puudub kõigist saksakeelseist linnuste andmebaasidest: Berliini raamatukogu linnuste andmebaasis ei tunne; burgendaten.de mainib, et see on olemas, ent midagi muud mitte; burgenwelt.de ei tunne; burginfo.de ei tunne; isegi teaduslik EBIDAT-andmebaas ei tunne; „Burgenlexikon” tunneb, aga trükib põhiplaani valepidi ja arvab viinamäe jõeks. Seega on ainus allikas (2 lk, fotod, põhiplaan, lõige) väga põhjalik Moseli linnuste, losside ja kindluste raamat (aga mis ühe teise täna läbida plaanitud küla, Enkirchi „linnamüüri” peale lihtsalt vaikis).

Seega imetlen siis linnusest säilinud 4-kordset väravatorni, millest ei ole järel kuigi palju (seisund on väga autentne, st lagunenud). Tagasi paremale jõekaldale ja selle kunagisele raudteetammile. Kaunis loodus jätkub, seekord suruvad kõrged kaljud jõe kitsaks käänuks. Ühe neeme otsas, praegu metsas, on suure uusaegse kindluse Mont Royali varemed (ajast, mil piirkond oli Prantsusmaa käes).

Jõgi on osutunud pikemaks kui arvata. Esialgne hinnang oli, et tänane läbisõit tuleb kuskil 50 km. Nüüd aga selgub, et järgmises asulas (kus sobivasti on väike raudteejaam) saab täis 45 km ja sealt on eri hinnangutel veel 18–23 km. Selleni on kaardi otsustava uurimise hetkel 3 km, aega on järgmise rongini 10 minutit ja ülejärgmiseni 70. Kavandatud päevaplaanist oleme maas nii mitu tundi, et ma parem ei mõtlegi – see-eest pilte on palju. Linna jõudes laidan maha mõtte käia algul kohvikus ja siis alles minna jaama; selgub, et ka selles linnakeses seisavad turistid troppis just sellel ainsal tänaval, mida mööda saab silla peale ja sealt üle raudteejaamaga poolde (ning kinga-, riide- ja viinapuuistikute poed on pühapäevast hoolimata lahti). Oleme raudteejaamas 40 minutit enne rongi. Meenutan, et eelmine kord olin umbes sama närtsinud.

Mäluprobleemiga vagunisaatja käib kaks korda kontrollimas meie pileteid. Nähtavasti ei kõlba ta teenindama pikemat liini kui sellist, kus on koos alguse ja lõpuga kokku ainult neli jaama. Pärast viskab ta hirmsa kolinaga midagi rasket prügikasti; oletan, et see on tema piletimüügiseade ja nüüd on ta vaba mees, võib julgelt minna, kuhu tahab.

Teine rong on täis, seisame seal 40 minutit. Kolmas rong on natuke tühjem, saame ühte suuremasse kohta istuma, aga peale tuleb üks normaalse jalgrattaga väsinud rattur, kes sinna enam ei mahu ja seisab vetsuseina najal.

Hommikul nägin jaama sõites, kuidas D. maanteel vedeles sõiduteel kasutatud kondoom ja paarsada meetrit linna poole ka avatud kondoomipakk. Kellelgi vastutustundlikul inimesel hakkas kiire.

Sõit jaamast korterisse laheneb nõnda, et tehke järele: taksoga!! Paneme rattad (2 tk) täiesti tavalise (nn akendeta Opeli) täiesti tavalisse pakiruumi, kuhu mahuvad nii, et tagauks läheb kinni ja ei varja ja ei kuku kaela ega midagi.

Liftist tulles märkan, et pilukil on koridoriaken, kust avaneb flankeeriv vaade piki maja esikülge. Väikese siblimisega ajan taskufotokaga käe sealt läbi. Arvake, kellel on kõige ilusam rõdu maja peal?