T, 2447. päev: 2013 lõpeb

Saan padjaraamatust enneolematu viktoriiniküsimuse: Petersborough’ katedraali kesklöövi puitlagi, suurim säilinud keskaegne (1230–1250) kiriku-puitlagi Euroopas. Kust oli toodud selle puit? Vastuses palun mõlemad päritolukohad ürikus mainitud kujul. (Ärge Wikipediast otsige, seda seal ei ole.)

Õige vastus järgmise aasta numbris!


* * *

Aasta kokkuvõte tuleb eraldi kirjutises, seniks ainult aasta vältel loetud raamatute üleüldine ülevaade:

• läbi saadud 57 raamatut (12 957 lk), nendest
• saksa keeli 35 (5791 lk)
• inglise keeli 12 (3931 lk)
• eesti keeli 9 (3032 lk)
• soome keeli 1 (203 lk)

E, 2446. päev: esmaspäev

Tänavu on jõulud ja aastavahetus mõlemad nädala sees ja kuulunekse, et Eestis olevat kalendrikorraldus sedasi, et jõulude ja aastavahetuse vahel on täpselt poolteist tööpäeva. Esimesel muljetatavat, kuidas keegi veetis jõulupühad, ja teisel arutatakse, mis šampus on kõige parem.

Siin on aga elu pisut teistmoodi, pühade aeg on poed kinni, mistõttu käin poes täna.

P, 2445. päev: kinupilt

Plaadilt Prantsuse pisarakiskumisfilm Intouchables, mis enneolematu sünkroonsuse tulemusel tuleb samal ajal ka Eestis TV3-st.

Uäääh.

Saab IMDb-s 6/10 p, aga taolise stereotüüpide ekspluateerimise eest võiks anda veel vähem.

L, 2444. päev: pikad juhtmed

Aastavahetuseks valmistudes hangin läpaka ja kuvari vahele uue VGA-juhtme. Vanasti ühendus kuvariga E läpakas, kui vaja, aga nüüd on kuvar teises kohas ja juhe enam ei ulatu.

Uus juhe on 10 m pikk (ega 5-meetrist juhet olemas ole) ja nõnda saab selle paigaldada kenasti mööbli tagant. Aga häält sedakaudu ei tule, hääl kostab laualt läpakast (miskipärast teeb mu läpakas kõlaritest palju kõvemat häält kui E oma). Št, kes innukalt kõike vaatab, mida „telekast” tuleb, ei saa aru, kas tuleb istuda kuvari ees ja vaadata pilti või seista mu laua ees, kust tuleb hääl ja paistab teine, palju väiksem pilt.

* * *

Jõulu ja aastavahetuse vahe oli täidetud hoolsa näputööga: nimelt viimati kodumail käies ja vanu dokustaate jäädvustades võtsin ümber ka road-fantaasiajutustuse „Kuidas kaunis reis olemata jäi” vahepeal kadunud olnud ainueksemplari (rõhutan: ainueksemplari – sellest ei ole olnud isegi mustandit mitte), mille – mõtlesin – elektroonilise versiooni saaks saata kenaks uusaastakingiks kunagisele ühingukaaslasele, kellega koos tegin ajakirja ja kirjutasime sinna hulga lugusid, kusjuures tol muistsel ajal tähendas koos kirjutamine failide edasi-tagasi tassimist flopil.

„Kadunud” tähendab, et ma ei teadnud umbes 15 aastat, kus see on, aga E väitis, et teab; ma ei olnud seda näinud ka paberite radikaalsel harvendamisel 2005. Nõnda on tudengiaegsetest kirjatükkidest praegu kaotsis ainult ajakirja 3. number, mida nägin aga niivõrd hiljuti kui umbes aasta tagasi (see oli teistest kuskil hoopis eraldi).

Üldiselt oli OCR mõistnud kirjutusmasina m-tähte umbes viiekümnel eri moel ning süsteem puudus ka kõverdunud ja sestap nõrgavõitu g- ja ä-tähega, nii et speller ütles, et ta ei mängi, kohe alguses. Lint oli väga kulunud ja kiri seega helehall valgel taustal; paaris kohas oli pikki lõike, mille asemel oli tuvastatud tekstis suvaline märgisoga.

Ma ei olnud kunagi teadnud ka kirjatüki tegelikku pikkust; tavalise 10 cpi tähetihedusega teksti mahub (koos äärtega) püstasendis A4-le umbes 77 märki, reavahega 1 mahub ligi 70 rida (minimaalse ülemise ja alumise serva määrab nende rullide asukoht, mis suruvad paberi vastu kirjutusmasina võlli). Sedasi oli tekstiga täidetud üle 10 lehe; mul oli jäänud mulje, et 20 lk, aga tegelikult oli jutus umbes 12 kummaltki poolt täidetud lehte. Tähemärkide järgi (1500 märki/lk) on maht aga üllatav 56 lk.

Vanaaegse ilme matkimisel selgub, et ega kirjutusmasina täpitähtedega fonti arvutis ei ole (mis meenutab, kuidas tänavu oli mu kursusel keegi, kelle kirjatööd olid vormistatud märgistikuprobleemi tagajärjel nõnda, et täpitähed olid teises fondis, ja mu manitsused, kuidas ta sedasi mõtleb kutsetegevuses head muljet jätta, ei parandanud olukorda kuidagi).

R, 2443. päev: pühad läbi

Pikad pühad läbi, käin poes ja postkontoris. Alguses pidin käima postkontoris ja poes, aga minek jäi hilja peale ja postkontoris algas lõuna.

N, 2442. päev: kingad

Jõuluaeg veeretan vaikselt läbi läti ooperidiiva autobiograafilise elulooraamatu, kus päris alguses on põnevaid meenutusi vene- ja toitlusprogrammi aegsest Lätist, algusepoole on palju huvitavat ooperilauljate füüsiliselt kurnavast tööst ja lõpupoole läheb lugemine kiireks, sest muu jutt on nagu otsa saanud ja siis jutustab autor lehekülgede kaupa ümber oopereid, mida tahaks laulda, ning muid kogutud elutarkusi. Kokkuvõttes tuleb öelda, et raamatut oli väärt see keskmine osa.

K, 2441. päev: Lone Ranger

Vaatame Johnny Deppi uut filmi Lone Ranger, mis suve paiku igasugu kriitikutelt kõvasti pähe sai.

Pooole paaaha, aga aeglasevõitu. Ent kui publikum on kaks tundi kannatanud – nagu „Valküüride” ooperis kuulsa kohani kolmanda vaatuse alguses –, tuleb uhke tagaajamine rongidel.

T, 2440. päev: lõululaupäev

Mu kursusel oli mitu tähtaega 23. skp ja nõnda on tubaste jõulude tegevus teada.

E, 2439. päev: Van Goghi kõrv 125, latimeeria 75

Suvine jõulureede, õues on 11 kraadi sooja, saab talvel hõlmad lahti käivat soomlast mängida täiesti ilma külmetamata (ma seda toredat gradatsiooni enam kahjuks ei mäleta ja Google kah ei leia, kuidas soomlased panevat hõlmad kinni alles –10 °C juures ning mütsi pähe alles –25 °C juures – mille kohta lisatagu täiesti ajalooline seik, et kriteerium, mil oli nii külm, et Saksa ordu ei saanud teha leedukate juurde sõjakäike, oli, et ei saanud õues kusta – aga ma praegu peast ei mäleta, kus raamatus see oli – Osprey? Urban? Christensen?)

Ja ma ei pane tähele, kui direktor kuulutab tänase päeva reedeks, kuigi kuulen reedesel lahkumisajal koridorist paljusid samme.

P, 2438. päev: jõuluneljapäev

Hommikul kahes poes, kus on üsna rahulik. Kõrgmetsa maksimarketi toidukaubad on muidu lahti ka pühapäeva hommikul, aga täna on jõulu eel lahti õhtuni ja õhtuni on lahti ka tööstuskaubad. Olen esimeseks tööstuskaupades ja selgub, et ega jõulupaberit kummaski ei ole. Tööstuskaupades on see-eest lihavõttepaberit: algul vaatan, et kaks rulli lausa, ühel aga on peal kahtlased täpilised munad, aga teisel on saksa kirjad, esimene sõna „FROHE...”, mõtlen rõõmuga, et küllap „WEIHNACHTEN” ja topin korvigi, kus aga silman, et ei, hoopis „OSTERN”. Rege rauta suvel jne.

* * *

Päeva poole koostan paar tundi XX saj sõdu kujutavate Eesti sõjafilmide loetelu (E poola tuttav tahab uurida). Loetelu tuleb täitsa pikk (kui sisse arvata ka dokumentaalid, metsavennad ja küüditamise), isegi kui mitme lahingustseeniga Eesti filme saab üles lugeda ühe käe sõrmedel:

• mängufilm „Noored kotkad” (1927; selles on päratu lahing, kus jooksevad sajad ehtsad sõdurid, keeb ja kohab mullasüli ning täristab autentne Vabadussõja aegne soomusrong, mis on eriti haruldane, sest mõni aasta hiljem ajaloolised soomusrongid lammutati)
• õppefilm „Gaas! Gaas! Gaas!” (1931; selles on mu teada Eesti filmi ainus lavastatud õhulahing, päris lennukitega!)
• mängufilm „Inimesed sõdurisinelis” (1968; militaar.net on kiitnud seda Eesti parimaks sõjafilmiks läbi aegade)
• mängufilm „Reekviem” (1984; selles sõidavad kaks tanki ja peavad taluhoovis lahingu)

....ning see on siis ka umbes nagu kõik. Lahingustseene on päris rohkesti „Malevas” (2005), aga see jutustab ristisõja ajast, ning mõni ka „Viimses reliikvias”, aga selle tegevus toimub tinglikult XVI saj keskel – Pirita klooster hävis 1577, aga ega VR räägi midagi samal ajal olnud Liivi sõjast.

Üksikuid meeldejäävaid kohti mujal on näiteks tankilahing taluhoovis filmis „Reekviem” (1984; eriti kuidas sellesse sekkub peategelane Üksküla) ja pidulik ümberlõikus pommivarjendis filmis „Perekondlik sündmus” (1997). Põhiliselt on jutuks tagalapained, päris mitmes filmis on läbivaks teemaks, et mundrites jalutavad tegelased tülitavad naisterahvaid; vähemalt neli täispikka mängufilmi on kommunistidest 1920. aastatel, igasugu võtmes, koguni Pärdi varajase tintinnabuli-muusikaga; Eesti näitlejad on paljudes N. Liidu ja sotsriikide filmides mänginud natse, nagu ka leedukad (aga lätlased mitte, nemad mängisid kütipolkudest saati kommuniste).

Kogu loetelu, kenasti periooditi:

Vabadussõda ja 1924. a mäss

• Tšeka komissar Miroštšenko (1925) – mängufilm, 6 rulli, digiti 2012 (treiler)
• Noored kotkad (1927) – mängufilm, 78’, taastati 2008, DVD olemas – Vabadussõda
• Lindpriid (1971) – 4-osaline telemängufilm, 46’ + 74(?)’ + 46’ + 59’ – Eesti kommunistid pärast mässu
• Surma hinda küsi surnutelt (1977) – mängufilm, 77’ – Eesti kommunistid pärast mässu
• Nimed marmortahvlil (2002) – mängufilm, DVD olemas – Vabadussõda
• Detsembrikuumus (2008) – mängufilm, DVD olemas – 1924. a mäss
• Tuulepealne maa (2008) – TV-minisari, DVD olemas – üks jagu on Vabadussõjast 

1930. aastad

• Gaas! Gaas! Gaas! (1931) – õppefilm, 4 rulli, 38’ – gaasi- ja tsiviilkaitse nüüdsaegses sõjas, mitu maa- ja õhulahingu stseeni
• Rahu tänav (1991) – mängufilm, 98’

1940

• Me olime kaheksateistkümneaastased (1965) – mängufilm, 89’, vaadatav veebis

1941–1944

• Elu tsitadellis (1947) – mängufilm, 86’ – kogu tegevus toimub toas
• Mis juhtus Andres Lapeteusega? (1966) – mängufilm, 96’ – mõni lahingustseen
• Olen valmis, ma lähen (1967) – dokumentaalfilm, 9’ – eesti soost Prantsuse vastupanuliikujast Boris Wildest
• Hullumeelsus (1968) – mängufilm, 81’ – tegevuskoht on hullumaja iks Lääne-Euroopa riigis, kus SS-i ohvitser otsib Inglise spiooni
• Inimesed sõdurisinelis (1968) – mängufilm, 85’ – Eesti laskurkorpuse sõjatee
• Pimedad aknad (1968/2008) – 3-osaline telemängufilm, kokku 95’, taastati 2008 – Saksa okupatsioon, lahingusteeene ei ole
• Võidu hind (1970) – dokumentaalfilm, 4 rulli – kokku miksitud saatest „Täna 25 aastat tagasi”
• Tuli öös (1973) – mängufilm, 68’, 7 rulli – koolilaste vastupanu Saksa okupatsioonile, lahingustseene ei ole, aga Velirand on sakslaste sabarakk
• Reekviem (1984) – mängufilm, 72’ – 1944. aasta kuskil iks Eesti metsakülas, kaks tanki sõidab ja tulistab, igasugu muud jampsi kah
• Inimene, keda polnud (1989) – mängufilm, 93' – sündmustik haarab aastaid 1939–1949 ja lõpeb küüditamisega, sõda markeeritakse ühes kohas suitsusambaga
• Eesti mees sõdades (1991) – dokumentaalfilm, 70’
• Põgenemine (1991) – dokumentaalfilm, 53’ – Eesti sõjapõgenikud 1943 ja 1944
• Need vanad armastuskirjad (1992) – mängufilm, 120’ – mitu tööpataljoni- ja laskurkorpuse kohta
• Perekondlik sündmus (1997) – lühikomöödia, 20’ – pidulik ümberlõikus Helsingis Vene pommirünnaku all 1941
• Võitlused Leegionis (2010) – amatöör-mängufilm, 40’ – väidetavasti on YouTube’is

1944–1956 (küüditamine, metsavennad jt)

• Jäljed (1963) – mängufilm, 95’ – üks stseen on filmitud puutumatul mahajäetud 1944. a lahinguväljal Suur-Tütarsaarel (peale selle oli see esimene mängufilm, kus mainiti küüditamist)
• Tuulte pesa (1979) – mängufilm, 95’ – metsavennad
• Metskannikesed (1980) – mängufilm, 87’ – metsavennad
• Äratus (1989) – mängufilm, 103’, 11 rulli – küüditamine
• Elasime Eestile (1996) – dokumentaalfilm, 40’
• Mehed unustatud armeest (2006) – dokumentaalfilm, 56’ – Nürnbergi kohtus valvanud Eesti üksusest

Tuvastan, et Eesti filmide andmebaasis on filmitutvustustes kole tuttavat teksti, kuni meenub, et ah jah, ma ju kunagi lubasin ühe selle tegijal kasutada mu tudengiaegseid ülevaateid.

* * *

Õhtapoole mitmeid tunde väldanud mässamine papi, jõupaberi ja mitut sorti teibiga (jõupaberteip + uuelaadne eriti tugev ja elastne plastteip), pakkides jõulukinke. Mõni saab õige suur, aga et jõulude eel oli postkasti pandud just postiameti kalender ja selle tagaküljel olid postitariifid, saime teha ette rehnungi, kui palju saatmine umbkaudu massap. Selle taustal minu arvutist (mis kõik selle üle elas) ETV2 4½-tunnisest teemaõhtust ligi 4 viimast tundi. Vanadest saadetest võis täheldada, et 1987 olid sanitaarolud – isegi telesaates esinejatel – palju kehvemad kui 1997, mida praegused ENSV-ihalejad enam ei mäleta või ei tea või ei taha mäletada või teada. Veebiülekanne tunnistab ainsa kuvasuhtena 16:9-t, olles venitanud laiaks ka vana 4:3 pildi, nii et vanalt pildilt oli inimesi ära tunda võrdlemisi raske, sest mina mäletan neid ikka normaalsetena, aga veebiülekandes nägid nad välja nagu Eric Cartmani sugulased.

Muidu oli lõppeva nädala megauudis vana tuntud lugu, et ega vitamiinide ja toidulisandite söömine tervist juurde anna, isegi kui 12·10⁹-dollarilise käibega tööstus kavalasti muheledes kinnitab, et sööge aga.

L, 2437. päev: jõululaadal

Traditsioonilisel T. jõululaadal, millel tänavu täitub juba ... 35. aastapäev (also sprach Wikipedia). Saapakujulistest kannudest valge hõõgvein; putkas on umbes kohviku-kohvimasina suurune hõõgveinimasin, mis (törtsude arvu järgi) väljutab märjukest 50 ml kaupa.

Kella kõrts, nagu ikka.

Pärast proovime kohalikke hõrgutisi kartuliplärakaid; ma söön enda omad kõik ära, pärast hilja õhtuni tuleb üles praadimisrasva krookse.

R, 2436. päev: uus ja vana, restoranis ja kõrtsis, loomad ja linnud, juttud ja loud

Kui saksa keelde jõuan, on aruteluteemaks, kes läheb aastavahetuseks kodumaile ja kuidas. Et kuidas Rumeeniasse minnakse nii, et esimene päev sõidetakse enamik teed, Ungarisse, seal ööbitakse ja kogu järgmine päev sõidetakse mööda Rumeenia väikesi maanteid, sest seal kiirteid ei ole ja keset teed sõidavad hobuveokid ning pisut purjakil jalgratturid.

Veel küsitakse, mis on meie siinkandi lemmikrestoran, mida teistelegi soovitada julgeme. Üks sööb ainult kodus, teised kiidavad takka siinkandi [väidetavasti] prantsuse köögiga restoranidele. Minu Kella kõrtsi peale noogutab õpetaja innukalt kaasa, teab isegi, kus see on ja et praegu on seal remont ja kõrts on üle tänava, aga ei tea üle tänava olnud kõrtsi nime, mille ruumides Kella kõrts ajutiselt on.

Nagu oli arvanud E ja mina mitte, ongi aasta viimase tunni puhul laual lõpuks vahuvein. Räägime Saksamaa uuest/vanast ... uuest, aga ka vanast ... vanast, aga ka uuest ... ühtaegu uuest ja vanast ... kantslerist ning kahekordse läbikriipsutuse toel selgitatakse meile profülaktiliselt, et Saksamaa sõjaväe nimetus on tänapäeval Bundeswehr.

Kui postkontori kaudu kontorisse jõuan, lendleb just sel hetkel akna taga tuuletallaja ja vaatab ridamööda akendest sisse.

Pöörane kultuuriürituse plaan tundub ootamatult olevat teostatav nagu Speeri mälestuste järgi selgus kõigi üllatuseks, et teostatav on Germania 120 m laiune peatänav (nipp: tekita maine ja müü krunte, esindushooned ehitavad ostjad ise). Vaatame, kas pileteid ka veel on.

N, 2435. päev: tavaline neljapäev

Täna saaga megajampsdokumendiga jätkub. Kaks minutit enne lõpetamist juhtun silmama vähe sügavamalt selle lähteteksti ja näen, et selles on lõike, kus iga jumala kui täht on ise vormingus. Välja nagu ei paistakski, aga rtf on märgenditest paks. Nii et heldin tõlkija kangelastegude pärast (kes kõikse selle supi pidi ära sööma, mis talle ette anti).

Bussiraamatus on uskumatu apsakas: Messerschmitt on kirjutatud valesti! Kui optimistlikult arvan, et äkki oli ühekordne näpukas, siis ülejärgmine lendur lendas sõja lõpupoole samuti Bf 109-dega ning ka seal on Messerschmitt kirjutatud täpselt samamoodi valesti! Hakka või kahtlema, et äkki on raamatut siiski keegi nagu keeletoimetanud, kes küll teab, kuidas saksa keeli kirjutatakse sõna, mis meie keeli tähendab seppa, aga mitte seda, kuidas kirjutatatakse Messerschmitt.

Saab teada, et pühapäeval on viimatine maailmalõpukuulutaja, USA Pereraadio rajaja ära surnud, kelle ennustuste järele pidi maailmalõpp tulema 21.5.2011 ja siis – kui eelmine ära jäi – kindlasti 21.10.2011, mis jäi samuti ära, nagu see oli kolm korda ära jäänud ka 1994. aastal, kui ta seda konkreetsete kuupäevadega ennustas, ja üks kord 1995. aastal. Aga muretseda põhjust ei ole, sest ülal viidatud lehe järgi ennustavat Põhjala mütoloogia, et 22.2.2014 – see on kahe kuu pärast – toimub Ragnarök, mis on kindlasti palju huvitavam kui niisama lihtlabane maailmalõpp.

K, 2434. päev: jõulud tulevad

Päev läbi jälgin sündmuste arengut, kuidas trobikond kooliaegseid sõpru üritab korraldada üllatuskäiku juubilari juurde, kusjuures juubilar on selge sõnaga keelanud üllatamise. Elukohta korteri täpsusega teada ei saada, juubilari muu trajektoor aga küll. Lahendatakse isegi orbitaalmehaanika ülesanne, kuidas korraldada põkkumine. See on keerukam kui arvata, sest kiirust suurendades vahekaugus hoopis suureneb ja vastupidi; ühele esimesele, kes seda teoorias taipas, andis MIT selle eest doktorikraadi.

Vahepeal kostab läbi õhukeste kontoriseinte tubateatrit, kuid mitte nii selgesti, et saaks aru, millest tükk räägib.

Toanaaber läheb kodumaile jõulupuhkusele, küsin ettevaatlikult, kuhu täpsemalt, ega hakka seekord veeretama juttu teemale „mina ja X” (mul on sellest linnast koguni kolm-neli fotot: reklaamidega põrkepiiretest, hommikusest putkaturust, hämusest jõevaatest; peast ei mäleta, kas ka poesildist „Alkohol ja kirikuvein” (ei ole); ning sellest ka ei räägi, kuidas minu ainsad sammud nimetet asulas toimusid linnaäärses bensukas, kus üritasin maksta eurodes, mida müüja ei tahtnud vastu võtta).

Bussiraamat on edenenud poole peale, muidu on seal igavavõitu lühielulood, aga keeran lehte ja äkki on poole lehekülje suurune kunstfoto eestiaegsete lendursõdurite lumeskulptuuridest, „Eeva ja Aadama väljaajamine lennuväljalt”, ning bussitäie rahva ontlikkust arvestades tuleb kiiresti keerata järgmine lehekülg. Eeva on umbes kaks meetrit pikk, rinnaümbermõõduga ligi sama palju, Aadam on ligi kolm ja ka tema intiimpiirkonna kujutamisel ei ole realismiga koonerdatud, ainsaks piiravaks teguriks on olnud lume kui materjali tõmbetugevus. Skaalaks on juurde pandud kujude autor, kust ma muidu tean, et kaks ja kolm.

Keeletund: õps on saatnud eile teate, et teises klassis on. Jõuan kohale enne algust (!!!!!!!), mitte nagu tavaliselt, et besser spät als nie!. Meid pannakse kokku teise klassiga, kellest on kohal algul kolm, kellest üks laob lauale hakatuseks kuus vahuveinipudelit, siis tuleb ka lauatäis kooke ja muid suupisteid. Siis tuleb veel kolm-neli, nii et meid on umbes pooleks. Neil kaasas söögid-joogid, meil raamatud ja vihik. Maailmas peab valitsema tasakaal, ütlesid juba naksitrallid. Ja siis hakatakse kostitama ning sedasi meie siis muudkui sööme ja joome ja koostame tahvlile näidatavatest märksõnadest küsimusi ning kui meie tund läbi, läheme viisakalt ära ja jätame nad edasi pidutsema.

Uus „Tujurikkuja” tuleb. Te kindlasti ei tea, aga maailmas on vähemalt üks inimene, kes usub, et see on olnud just Tujurikkuja, kes on kõigis maailma hädades süüdi: link. Aitäh, Google, et selle mu silme ette tõid.

T, 2433. päev: war is peace, freedom is slavery, ignorance is strength

Linnas ligi kaks tundi varem kui muidu: linn on sellisel kellaajal täis sombisid! Kontaktituid ringituikuvaid olevusi on täis buss, jaamaümbruse linna poole minevad peatused ja tänav. Tööl olen tund enne toakaaslast ja selgub, et ka täna ei lase süsteem seda pgnma dokumenti normaalselt salvestada. Tuleb salvestada ebanormaalselt. Tähtaega antakse vääriliselt juurde, hea seegi.

Mida edasi, seda jubedamaks aga tõlge muutub: vaatan peale, miskit aru ei saa; selles oleksid nagu samad sõnad kui lähtetekstis, aga kokku kõlab veel suurema jampsina kui lähtetekst, mis on juba ise paras jamps. Vaata, kallis lugeja, inimese mõistmisvõimel on piirid ja lühimälu dikteerib, mitut täiendit näiteks suudetakse korraga meeles pidada, nii et väga pikka täienditega lihtlauset on mõnikord raskem mõista kui sama lauset, mis on hakitud kõrvallausetega juppideks. Kas tõlkija on imeinimene, et suudab mõista lohelauset „xxx xxx -mine hõlmab xxx xxx -se saavutamisel tehtud edusammude -mist ning xxx xxx -mise xxx -miseks ja xxx xxx -miseks ja xxx xxx -miseks astutavate sammude -mist” ja teist samasugust, „-mine toetab xxx xxx xxx -se xxx tööd koostöö tugevdamisel xxx xxx -mise -mise xxx ning xxx xxx -mise poliitikameetmeid ja tavasid väljatöötavate ja rakendavate sidusrühmadega ning xxx xxx -misel”? Grammatiliselt on kõik korras (gr.o.k.k.), need on lihtlaused (kummaski on üks öeldis), aga kust otsast on need lihtsad?!

Nõnda et vaatan peale, miskit aru ei saa; teen inimkeelele sarnasemaks ja jälgin, et see ei läheks lähtetekstis aimatavast mõttest väga kaugele. Jube.

Vahepeal on pikk igav kinotaoline koosolek, kus ühekorra näidatakse näpuga minu poole ja öeldakse, et küsige temalt. See on seotud nõiaringiga, et on vaja uurida, kuidas saab töökoormust leevendada, aga selleks ei ole töökoormuse tõttu aega. Ootamatute sõnavõttude peale selgub ka, et paar kolleegi elavad täitsa omaette maailmas.

* * *

Varem arutatud pikkade, mitmelauseliste punktidega loetelude napakast kirjavahemärgistusest (nt siin): sellesama ametkonna, mille varasemast pruugist arvasin selle tekkinuvat, praeguses stiilijuhendis seisab must valgel, et kui punktis on lauseid mitu, pannakse loetelupunkti lõppu punkt, m.o.t.t.

E, 2432. päev: sündmusterohke esmaspäev

Terve päev jubedaid seiklusi.

Esiteks on tööl toas jube hais. See pärineb ventilatsioonikanalist, kuhu on keegi ilmselt ära surnud, varem on see juhtunud muudesse tubadesse, nüüd siis meile.

Teiseks on reedel segi läinud kahest dokumendist üks lausa nii sassis, et seda ei haruta lahti enam mitte keegi. Ma ei saa täpsemalt kirjeldada, kuidas selle lõpuks ette võtan, aga märgin, et taolise meetodiga raspiraitasin sihukeses vormingus dokumenti viimati kümme aastat tagasi.

Kolmandaks on vaja toimetada homseks dokument, mis on lohakalt koostatud, keeletoimetamata, žargooni, kantseliiti ja tühje poliitikasõnu paksult täis ning pealegi ilmvõimatus vormingus lähteteksti (pdf-i räpakas moondus tekstidokumendiks) võrdlemisi kehv tõlge. Dokument ise on ühe asutuse tutuvustus; ilmselt puudub neil ettekujutus, mihukese karuteene nad endale teevad. Imetegijad, kes tekstile mingigi väärikuse peavad andma, olgu jälle tõlketoimetajad! No ja kui olen sellega poole peal ja näib, et ülejäänu jõuan homme hommikul, teatab tekstitoimeti, et ta pani nüüd pillid kappi, ja kui avaneb uuesti, on kõik minu mitmetunnine vaev läind! Nutta tahaks või taguda pead vastu lauda, aga miski ei aita. Võib-olla suudaksin mälu järgi üht-teist taastada (teine toimetus läheks niikuinii kiiremini, sest lahendustest üht-teist on meeles), aga keeletund ootab.

Neljandaks, kui siis lõpuks keeletundi jõuan – hilinedes ainult 14 minutit; on veel pisut valge ja linnapargis laulavad kaks musträstast – on klassiuks kõvasti kinni, ukse kõrval silt, et tund ära jäetud. Kool saadab muidu teateid sõnumiga mobiilile, täna midagi piuksus, aga eks ma arvasin jälle, et telefon tervitab levisse taasjõudmise puhul, nagu seda sageli juhtub elumaja fuajees, mille koopataoline osa sügaval kalju sees on täiesti ilma mingisuguse levita. Muidu ma koridoriaknast ikka vaatan, kas klassitoas tuli põleb – aga täna mõtisklesin minnes kogu tee täna osaks saadud IT-ülekohtu üle ja ei vaadanud. Tööle tagasi enam ei lähe, nii saan varem õhtule. Homme seevastu enne kukke ja koitu kohale.

* * *

Saabumas on noorepõlve koorijuhi väärikas nulliga lõppev sünnipäev; feisspukkis on algatatud üritus „lähme tervitame X-i” (kus X on sünnipäevalapse eesnimi). Üks esimesi kutsutuid ei saa asjale üldse pihta ja küsib, kes on X. Hehe. Vastan, et tänan kutsumast, aga khülla thulla ma khüll ei saa. Aga kui aga kokkutulek plaanis on ja sellest mitu kuud ette teab, siis tuleksin hea meelega.

P, 2431. päev: pühapäev

Vaikne pühapäev.

L, 2430. päev: jõulu eel ostlemas

1. raamatupoes on kassa taga seinal Suure turu suur kunstfoto, milles vilunud silm märkab, et ainus kunstiline aspekt on selle formaat. Pilditöötlusega peale sodiplärakate eemaldamise ja perspektiivi korrigeerimise vaeva nähtud ei ole, sest värvid on tehtud Photomatixi vaikesättega „Grunge” (ja suvandi „ghosting correction” seade on olnud „off” – või noh see võib olla tehtud PM eelmise versiooniga, kus viimast veel ei olnud).

Kalendreid, kunstpostkaarte; kahetseme, et puuduvad saksa musta huumori huvilised, kellele saaks saata sarja Alle Kinder: ein ABC der Schadenfreude postkaarte (stiilis, et kõik lapsed hüppavad basseini – pildil on lapsed basseinis ja hüppetornis –, aga Berta mitte, tal jõuab kõva maa ette – üks tütarlaps on hüpanud üle basseini ja maandumas peatvaatajate tribüünile).

2. raamatupood: tagurdan jõulukaunistustesse (selja tagant kostab äkki vaikne kolin: astun ettevaatlikult poolsammu edasi, kolin lakkab; alles siis vaatan üle õla: noh, selja taga oli kuusk, mille okstel suured, umbes 20 cm läbimõõduga klaasmunad, ohh-juehh). Otsime täiskasvanute mänge – saksa keele kursustel on näidatud n.ö Saksamaa mängu, mis on umbes nagu „Eesti mäng”, millest meil on mingi lõbusasti aegunud väljaanne, Mõisakülla käib veel rong ja; leiame Saksamaa mängu ainult lasteversioonina, kus on küsimusi mitte 2400, vaid 150, ja mängu juhib Max Robot. Sestap siis otsime täiskasvanute mänge. Põhjalikuma otsimise tulemusel leiame aga eraldi laua, millel „täiskasvanute mängud” ühes pildiraamatu vormis mängureeglitega, mille kaanel meeliskleb punapäine daam klaasdildoga. Mainitagu, et sellest letist ainult kahe meetri kaugusel on kutsekooli õpikute riiul, kus sellised tõsised raamatud nagu „Puitmaterjalide omadused. Käsiraamat” ja „Ekskavaatorijuhi õpik” kahes köites. Äsjamainitud „Alle Kinder” raamatuna, enda lõbuks.

Jõululaadast manööverdame mööda piki kõrvaltänavaid, läbi kohast, kus kõrvalt pargist kukkus paar aastat tagasi puuoks inimese surnuks, millega seotud aednik on tänaseks pandud vangi, sest aednik pidi ammu selle puuga tegelema, aga ei tegelend.

Kella kõrtsis söömas. Tagasopis hakkab tulema kellegi tähtpäev – n.ö juhlakalu on ilmselt noor daam punases; kella kaheks hakkab tulema ka muid kõiksuguses vanuses kostüümides ja ülikondades ning lilledega külalisi.

3. raamatupood: ostan Nadia Budde „Großstadttiere”, kust saab teada, et Zürich HB-s elab üks Lääne-Euroopa suurimaid sisalikukolooniaid, üle 2000 looma. Samuti inglise keelest tõlgitud lasteraamatu „Wo ist mein Hut?”, kus karul on müts kadunud ning mille stoorit võib mõista vähemalt kolmel moel. Tore.

4. raamatupood: kalendreid ei ole. Kunstiraamatute riiulis on lapiti raamat pealkirjaga umbes nagu „Neues erotisches Foto”, millele liimub minu ees kõndiva kaabuga härra pilk, ta peatub, lähen mööda, kuulen selja tagant tema rõõmsaid huvitatud köhatusi.

Ka üle tänava kaubamajas sobivaid kalendreid hästi ei ole.

Suure turu teepood on rahvamassi sees ja osa rahvamassi on ka poes sees. Rahvavähene möödakäik on jälle suure kaarega mööda kõrvaltänavaid (samu kui enne).

Jaamas saabub kõrvalperrooni äärde vanaaegse veduriga (marki DR-Baureihe 03, et te teaksite; ega ma muidugi muud moodi seda ära tundnud, kui pildistasin numbri ja pärast guugeldasin, aga kuivõrd iga sakslane on lapsest saati unistanud vedurijuhi ametist, jätaks neile põrutava mulje, kui öelda, et ah, teate, nägin täna DR-Baureihe 03 vedurit). Reisijad valguvad vanaaegsest rongist välja, tunglevad enamikus ette veduri juurde, mida nad siis pilguga silitavad oma kümme minutit, kuni see aurupilve sees ära sõidab.

R, 2429. päev: onu Heino 75

Saksa keeles jäetakse kõigi sakslaste üleüldine pidupäev – täna saab „Saksamaa Orumets” Heino 75 – mingitki pidi mainimata, räägitakse kolmel igaval poliitikateemal ning ainsa koomikahetkena näidatakse Ukraina-teema lõpuks uudislõiku, mille lõpus võtab kantslist sõna Kremli päkapikk, aga enne seda näidatakse pööraselt naljakat tema sisenemise militaar-koreograafianumbrit – naeru pälvivad Kremli viiemeetrised kulduksed ja neid avavad soldanid, kelle samm oleks võetud nagu otse Monty Pythoni lõbusa kõnnaku ministrilt. Täheldan, et kui muidu filmitakse uudistes inimesi normaalselt vaatekõrguselt (u 1,2 m + kaamera kõrgus), siis päkapikku seiranud Kremli ametlik kaamera on kõige rohkem 0,5 m kõrgusel, sest teda näidatakse alumisest rakursist. Mulle kui ainsale kunagisest NSV-st pärit osalisele antakse pikemalt sõna teemal, kui palju aitas Eesti sattumisele Euroopa Liitu kaudselt kaasa Venemaa; kinnitan, et vägagi, tõukav mõju oli väga kange, ja mainin ka muudele kursuslastele tundmatuid asjaolusid, nt kuidas Venemaa diktaatoril on kole raske harjuda mõttega, et N. Liitu enam ei ole, kuidas Venemaal kui riigil puudub arusaam, et austada saab ka ilma kartmata (vrd vene ähvardus a tšo li, tõ mne ne uvažaješ, j-t-m?!), ja kuidas 2008. a Gruusia sõja päästnud väidetavasti valla üksainus sõna (mis küll olevat Vene ajakirjanduse väljamõeldis).

Keelekursusel saan aga aru, et pliiats, millega kirjutan, on kahest-kolmest osalejast vanem.

N, 2428. päev: neljapäev

Tavaline, sündmustevaene neljapäev.

K, 2427. päev: 60-aastased lapsed

Täna on korraldanud naaberriigist pärit töökaaslased sööklas suure lõuna; kui toanaaber poole tunni pärast naaseb ja hakkab muljetama, pistan vahele, et ah juba kõik otsas vä. Saan teada, et ongi! Arvan põhjuseks, et korraldajatel jäi arvestamata, et varem töötas vähemalt kolmandik inimesi teises majas ja jättis taolistele üritustele minemata. Räägin tudengipõlve mäletustest tähendamissõna, kuidas peotäis inimesi toideti ühe kapsapeaga – sest valem, millega arvutati, kui palju on vaja teha peo jaoks võileibu, ei arvestanud näljaste tudengite võimeid, ning korraldajad nähtavasti ei olnud kunagi kuulnud mõistet „varutegur”. Kapsapea oli olnud laual ilu pärast, aga see söödi viimase kui libleni ära.

Varutegurist... Feynman seletab asju lühidamalt ja selgemalt kui McDonald & Hansen, kes on liidete rotatsioonist rääkides unustanud üldse selgitamata, mis see täpselt oli. Feynmanil on isegi rotatsiooni skeem ja uurimiskomisjonis kasutatud liitemaketi foto. (Challengeri tahkekütuskiirendite liidete rotatsioon tähendas, et töötavas kiirendis olev väga suur rõhk paisutas kiirendi lagedat seina liidete vahel väljapoole ja liited (mis hoidsid koos jupikaupa toodetud ja kohale veetud kiirendit) olid esialgu taolised, mis suurema survega ei läinud mitte rohkem kinni, nagu kombeks, vaid hoopis rohkem lahti. (Pärast Challengeri projekteeriti liited ümber, siis läksid need suurema survega rohkem kinni ning lisatud oli rohkesti varuelemente.) Liidetes olid rõngastihendid, mis pidid käituma hoopis teistmoodi kui tavaliselt: tavalised rõngastihendid istuvad kenasti pilus ja tihendavad suuremat liikumata, aga SRM esialgsete liidete tihendid pidid liikuma ja kusjuures oli hästi teada, et kuigi kahest tihendist esimene liigub rotatsiooni korral rõhu tõukel tihedamasse asendisse, võib juhtuda, et ei liigu (nagu Challengeri stardil juhtuski) ja siis jõuab rõhk ja kuumus teiseni, aga selle hädaohtliku võimalusega ei tahtnud NASA midagi ette võtta. Seda hoolimata olukorrast, et NASA püüdles parima võimaliku kvaliteedi ja suurima ohutuse poole (kui aga N. Liidu kosmoseprogrammis oli suhtumine „käib kah”), kuigi oli kosmosesüstiku programmi ohutust paisutanud paremaks Kongressile müümiseks umbes tuhat korda. NASA väitis täieliku purunemise tõenäosuseks 1 : 100 000, tehnikud ise 1 : 300 ja Feynmani hinnangul oli see suurusjärgus 1 : 100. STS-programmi lõppedes oli tegelik tõenäosus – 2 täielikku purunemist 134 stardi kohta – 1 : 67, mis on tunduvalt lähemal Feynmani kui NASA hinnangule.)

T, 2426. päev: teotusteenused

Eile oli soe kevadpäev, öösel huikas metsas kodukakk, täna on talv tagasi, inversioon, hall maas, päike paistab, aga lennujaam hoiatab, et nähtavus on ainult 5 km.

Usun, et täna kontrollitud tõlke saatmisel pühkis tõlkija higi ja ohkas kergendusega nagu Allan McDonald 28.1.1986 Challengeri stardil Challengeri õhkutõusmisel, sest oli kartnud, et äkki annavad liiga külmas tundmatult käituvad tihendid tahkekütuskiirendi kõige kriitilisemal hetkel, 0,6 s pärast süütamist, järele*. Kui ta oli suu kinni saanud, läks see aga – piltlikult öeldes kohe, tegelikult aga pisut üle minuti pärast – teatavasti uuesti lahti ja jäi ammuli päris kauaks ajaks.

(* Allan J. McDonald, James R. Hansen, Truth, Lies and O-Rings: Inside the Space Shuttle Challenger Disaster. Gainesville: University Press of Florida, 2012. ISBN 0813041937. – Lk 121.)

Saan teada, et see, mis vanasti oli operatiivsõiduk, on nüüd alarmsõiduk (vt liiklusseaduse § 84) ja et pakendiseaduses on öeldud ilusti „korduskasutuspakend” ja „ühekorrapakend”. Viimase muu omaloominguga palun mind enam mitte tülitada.

Bussis saan kohalikust keelest aru, sest räägitakse teemadel, mida oleme õppinud (kalender, kestused): keegi hakkab veebruaris õppima kuskil ja õpib viis nädalat ning puha. Eks see algajate keelekursuste keel ole taoline, et tavaelus ei ole sellega suurt midagi teha – vrd Loriot, Deutsch für Ausländer:

E, 2425. päev: uus bussiraamat, uued mõistatused

Eile said läbi Feynmani mälestused (mille huvitavaim ja paremini kirjutatud osa oli osalemisest Challengeri katastroofi presidentlikus uurimiskomisjonis – kuigi ka see avaldas muljet, kuidas konverentsilt Ateenast koju naisele saadetud kirja neljast leheküljest tervelt kahel rääkis ta Antikythera mehhanismist). Uueks bussiraamatuks võtan sõjaeelse Eesti sõjaväelennunduse (või Eesti sõjaeelse sõjaväelennunduse, täpselt ei saa aru) ajaloo „Põhjakotkad” (Tallinn: Külim OÜ 2011), millel on keeletoimetamatu raamatu maine. Esmamulje on, et ei ole väga vigagi, tagakaane tutvustustekstis on vigu ainult kuus. Pisut kummastab, et tänude leheküljel ei ole üles loetud spetsialisti KL-i, keda tean inimesena, kellel on alati midagi huvitavat öelda Eesti lennunduse ajaloo kohta kuni aastani 1945 (ning ta oli kõvasti kaasatud kümmekond aastat tagasi ilmunud Eesti sõjaeelse tsiviillennunduse ajaloo koostamisse).

Kaunis kevadine päev, karjamaa on täis künnivareseid, kes aga veel pesadega ei asjata. Eile öösel oli aknal ööliblikas.

Kui keeletundi jõuan, märkan tahvlilt, et täna oleme jõudnud pööramisel lahtikäivate tegusõnadeni. Prantslastel üks mure jälle juures.

P, 2424. päev: kodanlasest aadlimees

Üks kaugem tuttav – kes, jäägu aga diskreetse saladusloori peitu – oli varem äriinimene, siis sai suht äkki teadlaseks ja täna teatab FB, et ta on asutanud posila. Raha ei haise, ega; ilmselt ei veennud vanemad teda lapsepõlves, et teeni palk ausa tööga.

Eile hangitud läpakaventilaator teeb imesid: kui muidu hangus läpakas Lr-is umbes saja pildi kuvamise peale ja 60 pildi eksport võis kesta mitu tundi, siis nüüd juhtub enneolematu: jõud raugeb minul! Teen valmis ja ekspordin kahed pildid (eksport kestab veerand tundi) ning kolmandiku kolmandatki. Pärast Lr-i sulgemist on arvutikoormuse seier mitte 100% peal nagu tavaliselt, vaid kuskil 20% ja 30% vahel. Siin all paremal servas olev fototööde loetelu lüheneb radikaalselt. Ka E läpakas ei hangu ega hakka tegema fööni häält päeva jooksul kordagi. E ventilaator on marki Targus, mul marki Belkin.

L, 2423. päev: näitus, kahvlid ja lusikad

Hommikul linnapargi kunstimuuseumis näitus (loomad kunstis), siis piki lahtikaevatud Vallikraavi tänavat (mille kohta kohalik leht teatanud, et tänava keskelt leitud mingeid vanu müüre – no leht ei tea, et ega siis vanasti olnud tänav tervelt seitse meetrit lai nagu praegu) portselanipoodi, kus vaatame üht ja teist, eriti ühtesid keni nuge ja kahvleid, aga sööma läheme ilma (et kuhu see kõlbaks, kui me lähme restorani oma nugade-kahvlitega – kuigi vahel oleks see kasulik). Pärast söömist siis samasse uuesti, siis kogu kolaga kohalikule jõululaadale.

R, 2422. päev: kapid, kombed, rahvad ja koiduvalgus

Eile õhtul, ooperist tulles, nägin sihukest vaatepilti. Käin koertega jalutamas ja märkan, et kui me läheneme majauksele, kõnnib teiselt poolt ukse poole kaks kappi. Kui ise ukse juurde jõuame, on nad serviti tuulekojas ja jutukõma kostab meieni. Mõtlen, et küllap on jälle mingid Kagu-Euroopa kapid, kelle lärmakat seltskonda kunagi samal kellaajal garaaži ees nägin ja kes seekord loodavad koertega jalutaja järel majja sisse lipsata. Seega teeme väikese tiiru teisel pool – kuni märkan, et auto, millest „kapid” väljusid, on politseiauto. Seega lähme majaukse juurde tagasi ja mida näeme: politseinikud on keeranud end tuulekojas lapiti, näoga ukse poole, ja räägivad selle vahelt inimesega, kes nad kutsunud (mida täpselt, ei jää kuulama, aga midagi teemal, et politseid ilmaasjata kutsuda vaja ei ole) ja see inimene, kes ukse vahelt nende juttu kuulab, on joodiknaaber! Ta on üsna kaine, laseb meid mööda ja märkan, et tal on jalas sinised sussid, millel on Snoopy pilt. Kokkuvõttes jäi mulje, et joodiknaaber on kutsunud endale ise politsei.

Keelekursuse vaheajal kuuleb ka täna erakordseid lugusid. Need võinuks juhtuda kellega tahes, eks ju. Kõigepealt võrreldakse pikalt inglise ja prantsuse jõulukombeid. Et kuidas Prantsusmaal tuleb jõuluvana 24. detsembri õhtul, annab pakid kätte, teeb vehkat, pere kühveldab jõulutoidu keresse ja mõne tunniga on kõik läbi. Aga seevastu Inglismaal... Pakid saab kätte alles 25. detsembri hommikul ning sööming kestab aegamööda terve päeva. Mul kibeleb keelel mainida eesti kommet, et uusaastaööl peab sööma 12 korda, aga enne hakkab rääkima keegi ühe teise maa kommetest, mainides sissejuhatuseks, et tema X-Y-maa meessõber..., mispeale lõikab vahele eelmine kõneleja ja märgib tabavalt, et kle Z, alati, kui me hakkame rääkima kultuuride erinevusest, hakkad sina rääkima oma just sealt kultuurist pärit eks-poissõbrast. Z vaikib hetke ja märgib: „...Ega neid nüüd nii palju ka ei ole olnud. Vabalt võib üles lugeda ühe käe sõrmedel.” (Mida kõike teada ei saa! Kuigi tänane repertuaar on parem kui kunagi ühe teise kursuse vaheajal sööklalauas ühelt kaugemaiselt töökaaslaselt kuuldu, mis juhtus temaga sünnitusel. Kõrvad on paraku elundid, mida sulgeda ei saa.)

Keelekursuse rumeenlane läheb jälle kole leili, kui telekas näidatakse Rumeenia sisserändajaid, ja kuulutab, et romad ei olevat „päris rumeenlased”, mille peale õpetaja vaikselt märgib, et olgu ta taoliste rassismimaiguliste seisukohavõttudega vähe tagasihoidlikum.

Tööle jalutades näen, et oja ääres on väga palju linnupesi.

Õhtul teisel kursusel on teemaks kellaajad. Teisendus 12 ja 24 h süsteemi vahel on prantslastele väga raske. Meid jagatakse „kelladoomino” mängimiseks rühmadesse (hunnik silte, mille ühes otsas on kellaaeg sõnadega, nt „viis minutit pool kolm läbi” ja teises kellaaeg numbritega; sildid tuleb panna sobivaid kohti pidi ritta). Võidab meeskond, kus rakendatakse insenerimõtlemist ehk alustatakse selleset, et reastatakse sildid numbrite järgi, pärast kergem otsida.

* * *

Ei, ma ei saa laikida põlve otsas tehtut, mis püüab jätta muljet, et see seda ei ole.

(Jutt on feisspukki Soome iseseisvuspäeva auks pandud blogilingist, mis loo all ripub seniajani minu kunagine täpsustus, aga ega teksti faktivigu parandatud ei ole. Nii et tuletage meelde, kui unustan nimetatud tuntud „ajaloolase” nimetuse eest epiteedi „harrastus-” (kuigi ka see teeb liiga harrastusajaloo korüfeedele Voldemar Pinnile, Eugen v. Nottbeckile, Carl Geustile, Eddie Creekile ja paljudele teistele).

* * *

Õhtu lõpuks, Soome iseseisvuspäeva auks seegi, Saksa iidfilm „Morgenrot” (1933), mis seadnuvat žanrireeglid allveelaevafilmidele, mille merevõtted filmiti Soome lahel ja milles päris allveelaeva etendab Soome Vetehinen-klassi allveelaev Iku-Turso. Algustiitritest saab teada, et muusika kirjutas Herbert Windt (tema esimene film), keda filmivaataja mäletab paremini Leni Riefenstahli filmide heliloojana. Film on täitsa hea, sõnum on olemas (film filmiti veel Weimari vabariigi ajal, mõni kuu hiljem poleks nii patsifistlikku filmi Saksamaal enam ekraanile lastud – filmi algus- ja lõppstseen kujutab, kuidas 1915 sõidavad vasakult paremale juubeldavate sõduritega rongid rindele ja paremalt vasakule tulevad vaikides tagasi punaseristirongid, ning allveelaevakomandöri eakas proua manitseb noori, et tema ei näe selles, et allveelaevnikud täitsid kohust ja uputasid vaenlase laeva, mille meeskond täitis samuti kohust, mingit põhjust juubeldamiseks). YouTube’is on filmist üleval mingi nügitud versioon, umbes 67 minutit; plaadil on selgema pildiga, originaalnegatiivist võetud versioon, umbes 75 minutit.

N, 2421. päev: barokkooper!!

Ooperiteemadel jätkame ka täna, mil käime vaatamas barokkooperit!

Üks teine helilooja ütles enda ooperite kohta (mis ühendasid mitut kunstiliiki: draamat, muusikat, kujutavat kunsti) Gesamtkunstwerk, aga seda annab täitsa vabalt nihutada ka ajas kaks sajandit ettepoole. Nimelt on külla tulnud teater otsustanud lavastada barokkooperi mitte nii, nagu tänapäeval kombeks (et tühjal laval on aluspesus poisikesed/vanadaamid või tänapäevases ülikonnas härrad), vaid nii, nagu oli kombeks lavastuse esmaettekande ajal. Ja see hõlmab peale muusika kõike: laulmisstiili, koreograafiat (kui sellesse ei ole just lisatud buto elemente), kostüüme, parukaid, minki, lavakujundust ja – mis kõige põrutavam – lavavalgustust. Viimane on nimelt küünaldega. Mitte n-ö vanadekoduküünaldega, mida tuleb vaadata ilma prillita ja hästi kaugelt, vaid enamasti lahtise leegiga, elava tulega. Paiguti on ka väiksemaid pürotehnikaefekte. Alguse lootus, et lava on hämar ainult ööstseenides ning koidu- ja päevastseenides läheb ehk valgemaks, ei täitu.

E naabril on kaelas väike binokkel, millega see uurib mõnda lauljatari hoolikalt. Binokkel on väike ja ilmselt eriti ei suurenda (ehk nii 7× ainult); heietan taas kord habemega nalja astronoomilisest binoklist ja leian, et 6. reas peaks optikavahenditest kaasas olema hoopis sekstant: sellega saaks korraga jälgida laval toimuvat ja lava kohal olevat tõlget. Ega ma kogu aeg ka ei jaksanud pead kuklas hoida, homme muidu kaelavalu, ja hääldus oli selge ning märksõnadest saab ju aru: amore, destino, fatale, ti amo, tragedissima.

Muusika meenutab kõvasti Hortus Musicuse muistset plaati „Saksa varabaroki tantsumuusika” (1988), isegi nii, et otsin ESTERist üles plaadi andmed ja vaatan, ega seal olnud Cavalli tükke. Ei olnud, aga ajastu on täpne (selgub, et varabarokk oligi enne 1650. aastat).

Mõte rändab muidugi sellele, mihuke oli maailm aastal 1643, kui oli Veneetsias, Euroopa esimeses ooperiteatris ooperi esmaettekanne. Majad ehitati kõverad ja linnamüürid sirged. Sõideti suurte laevadega suurt merd, ka siis, kui nendega ei saanud normaalselt keerata (sest rooliratas oli veel leiutamata) või need läksid iseenesest ümber või ilmkärakaga lõhki; suveks olid avastatud kõik suuremad lõunamere saared. Ilmuma hakkasid esimesed kohvikud, mõni aasta varem oli leiutatud pendelkell, aasta varem leiutas Pascal liitmismasina, Toricelli leiutas elavhõbebaromeetri. Hakati üles joonistama linnu ja muid vaateid, taga kiusama nõidu ning V. maakonnas toimus Norra esimene postirööv.

Seejärel muidugi sellele, kas ka Dorpati ülikooli tudengid ja professorid kandsid samal ajal samasuguseid rõivaid, parukaid ja tugevat minki ning kas nad pidudel kastraadiregistris ikka laulsid.

Ooperis on vähemalt üks mees naiserollis, paar naist on meherollis (ja pärast näen, et ka Apollo roll on kirjutatud aldile, kuigi ooperis laulis seda umbes kahemeetrine tenor).

Algul arvan peategelaseks (proloogi hämaruses) kellegi teise, aga siis mõistan viga, sest järgmise laulja hääletugevus on dramaatiline. II vaatuse keskel läheb peategelane hulluks, mida kenasti markeerib sellega, et avab särgi eest nööbid ja omandab senisest veel tugevama visuaalse (aga õnneks mitte akustilise) sarnasuse kadund Gunnar Grapsiga või senini ringitatsuva Alice Cooperiga, ning seni graatsiliste käeviibetega piirdunud koreograafiale lisanduvad palju keerukama lavaliikumise elemendid. Eks väitis omal ajal ju kirjanduse õpikki, et Shakespeare lasi Hamletil teeselda hullu, et ta saaks öelda asju, mida ta normaalsena ei saanuks. Nõnda sai autor lasta laval vabalt ringi tuuseldada ajutises hulluses peategelasel ja Amoril, keda pisut takistas asjaolu, et tema tiivad ei olnud kere küljes väga tugevasti kinni ja näitleja pidi meeles pidama, mis sammaste vahelt ja mispidi ta läbi mahub ja kust mitte.

Lavakujundus on pöördlaval kahekordne varemetes sammashoone, kus all on allmaailm, üleval sebivad jumalad ning kummalgi pool on muud tegevuskohad. Paiguti on ülal näha allakukkumisvastased traadid. Näen ainult üht libisemist; E näinud neid rohkem. Laval oli üsna pime, ühe vaikiva noormehe ja ühe neiu kogu roll oligi käia vaikselt ringi ja keerata laternate peegleid või kustutada küünlaid.

Lõpuks ka teatri ametlik video, kus näeme peaosalist terve mõistuse juures ja mitte ning Amorit koos Volupia ja Bellezaga.

K, 2420. päev: ooperiteemadel

Märkan õhtul kodus feisspukki sirvides, et see pakub servas peakirja Music pages you may like all kohe esimeseks Diana Damrau ametlikku lehekülge. Meil elutoa püsiekspositsioonis plaadikarp, mille kaanel tema kehastatud Öökuninganna! Leht on küll kogunud ainult 36 000 laiki, mida üldse ei saa võrrelda ühe teise lehega, mida FB mulle ka sageli topib, nimelt India naljaka nimega filmidiiva pr Padukone lehega, mida laikivat juba üle 7 mln kasutaja.

T, 2419. päev: orienteerun

Kempsu ja kohviautomaadi juurde minnes näen, et saabunud on lennundusajakiri – esimene uuele aadressile. Aga selle kolme punkti ühendamine pikkades koridorides on ootamatult raske, kohviautomaat leidub alles kolmandast kohast (ühes kasvab potis taim ja teises on hoopis raamaturiiul). Tagasi jõuan peaaegu nagu õigesse kohta, aga paraku ei ole seal minu tuba. Tuleb taas kord võtta eeskuju muistsetest kosmoseprogrammidest ning paberil välja töötada ja pähe õppida iga vajaliku olukorra tegevus: ühe teekonnajupiga teekonnad, kus üks punkt on tuba (nt välisuks–tuba, tuba–kemps, tuba–postkast) on juba selged, aga mitme jupi kõik kombinatsioonid alles ootavad optimeerimist.

Õhtupooliku ergastus-muusikataust on sel nädalal „Nürnbergi meisterlauljad”. Kogu plaadikogumik selgub olevat Bayreuthi festivali iidsalvestised, see on umbes 1971. aastast, aga BD-lt nähtud Glyndebourne’i festivali etendus (ja Hans Sachsina Gerald Finley) oli tunduvalt parem (kus see kostüümide ja lavakujunduse mõttes oli paigutatud Wagneri lapsepõlve, XIX saj algusse).

E, 2418. päev: esmaspäev

Tööl juhtub veidi pärast lõunat, et oleme sügavas tööhoos, kui äkki lüüakse uks lahti ja sisse tormab üks lõunamaine kolleeg. Ehmatus on kõigiti kolmepoolne. Saame teada, et eksis uksega. Juhtub, juhtub, miks ma muidu hoian sissekeeramisjärge toanumbrite järgi.

Tuleb paber, mis kinnitab, et meil on ametlikult nüüd aastaks ajaks kaks hoolealust, kellest ühest on olemas kena portree ja teisest võib-olla ka, kui hästi otsida. Kasulik ühendatud meeldivaga: lahedad sulissõbrad olemas (check), aga mitte korteris (check). Võrdleme olukorda nüüdisaegse hobusekasvatusega. Peaks panema portreed rahakoti vahele või telefoni, hea näidata.

Saksamaa antikvariaat ja kirjastus, kellelt ostsin aasta tagasi von Nottbecki ja Neumanni „Tallinna ajaloo ja kunstimälestiste” uustrüki, on saatnud jõulukataloogi, kus kohe algul lubatakse läti ooperidiiva Elīna Garanča autobiograafiat. Amazon näitab raamatust vähe rohkem, isegi mõningaid kohti laseb sirvida, niisiis saame teada ooperitähe raskest lapsepõlvest Riia ühiskorteris, millest nende pere kasutuses oli pool, tilluke 100 m² (võib-olla on raamatus trükiviga – hilisem täpsustus: see oli kogu korteri pindala, kahe pere peale), ja kuidas rasketel 1980. aastatel elas nende muusikupere (isa koorijuht, ema Riia muusikaakadeemia õppejõud ja Riia ooperi koormeister) tänu emapoolse vanaisa-vanaema toele, kellel oli kahesaja kilomeetri kaugusel talu. Google Maps tunneb kohta hästi ja osutab otse taluhoovi. Selle ümbruskonna kohanimed ei ütle esialgu midagi ja asukoha aimamiseks peab kerima päris palju väljapoole. Elīna Garanča etendas 2010 elavalt Meti Carmenit, mida olen plaadi järgi siin kirjeldanud.

Veel saab teada, et E prantsuse keele õpetaja arvates on tipp-prillifirma Gucci ja E meelest Zeiss, mispeale pakun, et see on umbes samamoodi, et Gucci võiks teha ka fotokaid, nt kirjutada suvalise karbi peale Gucci ja panna hinnaks 100 000, kõik muidugi ostaksid, et Gucci fotokas ju!

P, 2417. päev: see sünnib toas, teateris

Loputuskasti toru parandamine: kui enne takistas vett tilkumast ainult mõranenud kummitihend, siis nüüd takistab

• spetsiaalne sanitaartehniline plastiliin,
• seda paigal hoidev klaaskiudtugevdusega teip (tuli kaasa seinariiulitega, jäi väga palju üle)
• ning eelmist tugevamini kinnitav ja kosmeetilist ilmet andev valge kangasteip

Konstruktsioon on mõnevõrra elastne ja lahtivõetav. Osaliselt selle kõige peal on vana tihend edasi, aga nüüd ainult kosmeetilisena. Topoloogilistel asjaoludel ei saanud uut tihendit panna ilma toruotsa poti pesast eemaldamata, mis aga kõigutanuks loputuskasti stabiilsust. Ühenduspesas endas muidu survet ei ole, ainult kui pärast vee tõmbamist võib mööda toru välispinda valguda väljapoole vett, sest pesa on tublisti jämedam kui toru (see on OK) ja toru loputuskasti poolne ots on umbes 1 cm liiga pikk ja sedasi läheb käänu järel alumine osa veidi ülesmäge, mis ühtlasi tähendab, et vesi tilkus sedasi mitte kohe poti taha, vaid kenasti alles seina äärde. Paigaldan igaks juhuks ka väikese teibist tila, mis peatab mööda toru valguva vee.

Eilseid pilte kõbides leian, et suur fotokas on ikka veel suveajas.

* * *

Padjaraamatus on artikkel keskaegsest fekaalindusest, mainitakse ka Nürnbergi Pappenheimer’eid (küll mainimata, et neil olid koguni tsunft ja meistrid), et kuivõrd nad haisu pärast tegutsesid öösel, mil aga tegutsesid ka vargad, pidid neid turvama raesulased ning nende pärast avati linnavärav erandkorras öösel, et kole laadung saaks linnast võimalikult kiiresti välja. Mitmes Saksamaa linnas üritati varem lahendada fekaaliprobleem sellega, et rajati kuni 12 m sügavusi ja müüritud šahtiga avalikke käimlaid, aga need said ükskord täis. Nürnbergi dominikaani kloostris leiti 1469 geniaalne lahendus: tuleb hakata kaevama jõe poolt tunnelit, et šaht valguks tühjaks. Munk ja kiviraidur paraku ei järginud töökaitse-eeskirju ja hukkusid kaevetöödel haisu tõttu, mispeale kutsuti kohale professionaalid (Scheißhausfeger), kes teadsid, mida tohib ja mida mitte. Braunschweigis (kus aastas tekkis fekaale 6000–7000 tonni) rajati avalikud kempsud (Pisskammern) põhjendusega, et nii tehakse mustust vähem „kirikutesse, tänavatele, platsidele ja majadesse”.

Ah, mis põnev teema; huvilistele juhatan, et teemat on põhjalikumalt käsitletud kogumikus Mensch und Umwelt im Mittelalter ja Otto Borsti teoses Alltagsleben im Mittelalter (mitte segi ajada Arno Borsti raamatutega Welt des Mittelalters ja Lebensformen im Mittelalter); Eesti olude kohta on üht-teist mainitud vist Heino Gustavsoni raamatus „Meditsiin vanas Tallinnas”, kui õigesti mäletan, näiteks peaks seal olema öeldud Jaani seegi tsentraalkemmergu lampkasti mõõtmed, mis Nürnbergi rajatisele palju alla ei jäänudki.

* * *

Õhtul alustame uue ooperiplaadiga, mis on eelmisena vaadatud „Reini kulla” järg „Valküürid” ja sama lavakujundusega Meti lavastus. Mõni ooperilaulja on sama kui „Reini kullas”, mõni isegi samas rollis, mõni ei ole: nt üht „kinganumbriga 58 ehitusalltöövõtjat” ehk linnusehitajast hiiglast Fafnerit kehastanu (kogukas vanem härrasmees, suu läheb laulmisel rõngasse) on nüüd hoopis Hunding, Sieglinde mees, ja eelmise tüki Freya on valküür Ortlinde. Ülekaalu on kõvasti peaaegu kõigil osalistel; Fricka osatäitja, kes on sama kui eelmises ooperis, oleks nagu veelgi kosunud; ega Bryn Terfel teab mis kõhn ka ei ole, aga tal on seljas raudrüü, mida on stiliseeritud nii, et jätab kandjast kõhnema mulje. Sama on tehtud ka Sieglinde kostüümiga, kes enamikest suundadest nii väga silma ei paistagi, v.a kui ta Siegmundile kaela hüppab ja see (Jonas Kaufmann, ooperi üks väheseid normaalkaalus soliste) mitu sammu tahapoole vaarub. Teine normaalses kehakaalus osaline on Brünnhilde, aga kuigi Wagner kirjutanud lausa partituuri (nagu mainib plaadi sisututvustus), et Brünnhilde on teismeline neiu, on Met leidnud küpses eas osatäitja, nii et Brünnhilde näib olevat enda isast vanem – nagu seda teatris, eriti ooperis sageli juhtub.

L, 2416. päev: uuelaadne rongipilet ja lendav teisik

Raudteejaamas antakse pileti asemel silt, et piletimüügisüsteem ei tööta, saate vagunisaatjalt pileti tavalise hinnaga. Vagunisaatja näole ei anna (pakun, et tal on täna kaasas ainult augutangid, et mis ta piletimüügimasinat laupäeval ikka kaasa veab, ja seega häbeneb ja on tänase sissekukkumise peale hästi kuss). Sihtjaamas seisab ta rongi kõrval ja tõrjub paljude sõitjate pahameelt ähmase seletusega, et ta ei saanud täna piletit müüa. Enne kui kassast küsima lähme, mida me sildiga tegema peame, uurin, mis massap automaadist pilet jaama, kust edasi kehtib meie kuukaart. Koos mu 25% sooduskaardiga vähem kui edasi-tagasi pilet, nii et me oleme ühtkokku plussis ja teinud pileti hankimisel kõikvõimaliku.

T-s on jõululaat ja s.... kanti rahvast. Kella kõrts on nii täis, et meid pannakse tagumise saali taha nurka, millest pelgan, et sinna meid unustataksegi. Aga ei, täitsa asiselt teenindatakse. Nüüd tervitab meid juba mitu ettekandjat.

* * *

Õhtul lõbufilm Executive Decision (1996), mille põhiline tõmbenael on muidugi, et kogu filmis mitmesuguste tulirelvadega vehkiv ja lõpuks ka automaadiga täristav terroristibande päälik on David Suchet, keda televaataja tunneb rohkem tippivkõnnakulise ja peenevuntsilise Hercule Poirot’na. Kardetavasti vaatasid nain-ileveni eel päriselulised elukutselised rahvamasside hirmutajad seda õppefilmina. Ka Steven Seagali fännid ei pea pettuma: nende iidol lahkub ekraanilt lennates (mitte plahvatuse toimel, vaid täitsa ilma plahvatuseta, läbi õhu), kuigi Eesti vaatajale pakuks kindlasti palju rohkem lõbu, kui Seagal puhkeks äkki esitama midagi laiast ja vaheldusrikkast Georg Otsa repertuaarist. (Kes naljast aru ei saand, vaadaku, mismoodi Seagal välja näeb.) Täiesti arusaamatu on, kuidas B747-täis reisijaid istub söömata ligi kaheksa tundi (sealkandi rahvas on nagu karihiired, et kui kolm tundi süüa ei saa, siis sureb ära või langeb kannibalismi).

R, 2415. päev: lood ja asjad

Keelekursuse vaheajal kuulen taolisi lugusid:

• kuidas ka X-lasest kursusekaaslane ei loe kodumaiseid ajalehti, sest nende arvates muud maailma ei ole, ja kui saksa keele õpetaja meilt järgemööda küsib, mida meie ajalehed ka teemast kirjutavad, mõtleb ta midagi suvalist välja
• kuidas sama X-lane olla arvanud, et Y-lased on kole laisad ja tööd üldse ei tee, mis stereotüüp on X-s täiesti tavaline, aga siin näinud, kuidas Y-lastest kolleegid kõik usinasti tööd rabavad
• kuidas muiste olnud riigipiirid teises kohas ja ärkamisaegsed isamaalised luuletused ülistasid sedasi hoopis naaberriiki, kus tänapäeval hoopis vimma kantakse
• kuidas üks teine kursuslane ei mõista, misjaoks tema Ida-Euroopa kodumaal arvatakse, et uudisesaade peab kestma terve tunni, ja vaatab hoopis Saksamaa uudiseid, kus kõik on öeldud selgesti ja kenasti 15 minutiga (ja, lisan juurde, Bühnendeutsch’i erakordselt selge hääldusega)
• kuidas üks saksa huumorit ikka ei mõista, aga teine vähemalt teab, et sketši Das Frühstücksei autor on Loriot 

Töömeeleolu on sel nädalal loonud taas Wagneri kogutud ooperite järjest läbikuulamine (33 CDd, kõik alates „Lendavast hollandlasest”): „Lendav hollandlane” (ainult kahel CD-l), „Tannhäuser” (see on juba parem), „Lohengrin” (sellest sai inspiratsiooni Neuschwansteini lossi sisekujundaja, rääkis ja näitas ükspäev Fry), „Tristan ja Isolde”, kus eriti hea on III vaatus; selgub ka, et Fry dokumentaali enamik muusikat oli viimasest.

Keelekursusel oleme puhkuseteemade juures ja sugudesisese koostöö tulemusel valmib kaks loetelu (järjekord muutmata).

Viis asja, mis on reisil alati kaasas naistel

1. hambahari
2. rõivad
3. kingad
4. telefonilaadur
5. palju raha

Viis asja, mis on reisil alati kaasas meestel

1. fotokas
2. raamat
3. mobiil
4. aluspesu
5. ujukad

N, 2414. päev: kui vokk ei veerend vurinaga

E täheldab, et kohalikus raamatupoes ei olnud kunagi Wodehouse’i, aga tarvitses mul Amazonist üks tellida (prooviks või nagu nii), nõnda ilmus otsemaid poodi kogu sama sari.

Padjaraamat kirjeldab, kuidas pärast voki Euroopasse jõudmist olid kangrud algul kole pahased, et lõng ja niit olnud palju halvem kui kedervarrega kedratuna. 1268 keelati Pariisis vokid üldse ära (ja mitmel pool mujalgi: vt link), Saksamaal lubati 13. saj vokil kedratud niiti kasutada ainult koe (Schussgarn; aga mitte lõime) jaoks, kusjuures tollane vokk oli veel pedaali ja hoorattata ning ringi ajama pidi käega, pidevalt. Kuigi jõudlus suurenes, ei saanud vokiga kedrates teha samal ajal muid asju nagu kedervarrega kedrates – nt imetada, loomi talitada, ratsutada.

Film on The Day After Tomorrow, millest omal ajal tegi South Park võrratu paroodia Two Days Before the Day After Tomorrow.

K, 2413. päev: eesti uusaastaöösööming UNESCO maailmapärandisse!

Hommikul eilse plaadi lisadest esimesed. Mõtleme, miks neid põhifilmi ei pandud.

Täna nägiwad minu silmad ilusaid wanu eesti nimetusi kolmest golfikepisordist (putters, irons, drivers) kahele viimasele: „triikrauad” ja „ajamid”. Eriline nali on muidugi selles, et ilme järgi peaks „triikraud” olema hoopis viimane! ☺

(Golfisõnastik on internetist kadunud, aga praegu lebab veel Google’i hiiglaslikes serverites. Kiirustage, seltsimehed unetud! Samas seda seal aga ei ole, tõlge – raudkepid ja puukepid – on hoopis nt siin.)

* * *

Õhtu film on Wilde (1997), mille peamine lõbupõhjus on, et grimmis Jude Law on Arno Tali mis Arno Tali. Muidugi ärgitab see mõtteid, mis liinid peaksid olema Wilde-„Kevades” – Arno Tali ja õpetaja Laur? Arno ja Lible? Arno ja Tõnisson?? Toots ja köster, sadomasosugemetega? Ja seega muidugi ka, kuidas filmi sündmustikku üle kanda Palamusele. Rääkimata sellest, et kui kunagi hakatakse filmima „Talve” (mille üksvahe levinud arvamuse järgi olevat kirjutanud 1950. aastatel mitte Oskar Luts, vaid tundmatu autor, tsiteerides vahepeal lehekülgede kaupa ajakirja Sotsialistlik Põllumajandus) ja kõik esialgsed näitlejad enam osaleda ei saa, on Arno näitlejale maailmatasemega asendaja teada.

Kohe filmi alguses on ka Orlando Bloomi ühelauseline filmidebüüt. Tal ei ole veel vuntse. Ta ei saa ka hangu rindu nagu mõni aasta hiljem „Midsomeri mõrvades”.

* * *

Padjaraamatuks olevas keskaja leksikonis (kust viimati sai artiklist Folter teada, et umbes poolel keskajal (635 – 12. sajandil) oli piinamine üldse keelatud) keeran ette põhaliku ja väga lõbusa peatüki Freizeit:

• kuidas kuigi keskajal oli keelatud pühapäeviti ja pühadel töötada, ei saanud talupojad keeldu täita, sest loomad tahtsid talitada ja saak koristada, muidu oodanuks talvel nälg, ning talupoegi oli elanikkonnast oma 80%
• kuidas põhjus, miks kirik suhtus õnnemängudesse väga halvasti, oli see, et muidu nagu maailm olla loodud jumaliku korra järgi, kus kõik oli kindlalt paigas, aga mänguõnn käis juhuslikult, ei teinud vahet rikkal ega vaesel ja võis tabada igaüht nagu surm, mis ka ei teinud kellelgi vahet
• kuidas üpris tänapäevased mängukaardid (4 pilti, 10 numbrit, 4 masti) jõudsid Euroopasse alles 14. sajandil ja Saksamaal läks 15. saj moodi lisa-trumpkaartidega mäng Karnöffel, kus üks trump nr 2 oli keiser, aga temast üle oli trump nr 7, surm, aga kõige kangem trump, nr 8, oli Karnöffel ise, kes võis virutada kõigile munadesse
• kuidas keskaegse spordiga oli olukord palju parem, näiteks juba 1265 oli Xantenis ühing fratres kegelorum, kelle keeglirada olnud kohe toomkiriku kõrval
• kuidas aga keeglimäng kogus nõndapalju populaarsust, et ükskord keelati Braunschweigis ametlikult viibida „röövlitel ja keeglimängijatel”
• kuidas Inglismaal ja Prantsusmaal keelati profülaktika mõttes keeglimäng üldse ära 
• kuidas keskaegne populaarne tennisetaoline mäng läks lahti kloostritest
• kuidas paaristants tekkis alles 14. sajandil, enne tantsiti rühmas
• kuidas talupojad, kelle argielu oli üksluine ja hall, pidutsesid ikka nii, et laud lookas, maa must ja pidulised pärast lääbakil või söögist peaaegu lõhki [mistaoline traditsioon elab edasi eesti uusaastakommetes, lisan täpsustades juurde]

T, 2412. päev: film, mis lõpeb sellega, et peategelane võtab teatrisse kaasa padja

Ega üks umbes kaks nädalat tagasi kohal olema pidanud Amazoni pakk tulnud ei ole, mis paneb mõtlema, et äkki oli pakk otsapidi postkastist väljas ja enne jõudis jaole joodiknaaber ja loopis selle prügikasti. (Kuigi sellise ausõnaga kinnitamise kohta on mul Amazonist häid kogemusi.) (Mõni päev hiljem (reedel) Amazonist kontrollitud: pakk pandi 7. nov teele, aga ei ole veel siiamaile jõudnud.) ((Veel hiljem, jõulu eel, kirjutasin ja õiendasin; Amazon nentis, et jah, kaduma läinud, ja kenasti saatis kähku uue, mille eest ma neid lahkesti tänasin, mis valmistas neile suurt rõõmu.))

Õhtul Stephen Fry dokumentaal Wagner & Me (2012, näeb katkeid 2009. a Bayreuthi festivali lavastustest ja proovid on ilmselt filmitud 2010 või 2011). Fry lausa nutab liigutusest, kui saab moodsale muusikale alguse pannud Tristani akordi mängida Wagneri enda klaveril — ja siis mängib viimase noodi valesti, mispeale intervjueeritav muusikaajaloolane märgib, et ega klaverimäng lihtne ei ole.

E, 2411. päev: õppige võõrkeeli!

Olen kinnitanud varem ja kinnitan praegugi: ühissõidukites kuuleb ainulaadset meelelahutust! Täna näiteks, kui sõitsin keelekursuselt tagasi ja istusin bussi keskmise ukse juures, kuulsin, kuidas umbes tagumises reas (ma igaks juhuks ei vaadanud) rääkis vene noormees pikalt telefonis isale, kuidas erineb siinkandi ja Venemaa töökultuur. (!!) Kuulasin hoolega ja sain teada kõik peale selle, kus ta töötab praegu. Varem töötas Peterburis ja praegu elab järgmises külas. Sai teada, et siin ei jää keegi õhtul tööle kaheksa-üheksani nagu Venemaal. Kell viis või kuus tõustakse püsti ja minnakse koju; tema käis tund aega trennis ja sõidab kodu poole alles nüüd. Kõik teevad agarasti tööd ja keegi ei lobise telefonis sõbrannadega!! Kõik teavad, mida firma teeb!!!

Vaatame sombifilmi lõpuni: jamamuinasloo kummutamiseks tehtud jamafilm. Tekib ka mõte, et äkki see, mida oleme seni arvanud ühe majanaabri kunsthammasteta öeldud, artikuleerimata ja arusaamatuks prantsuse keeleks, on tegelikult artikuleerimata sombihäälitsused.

P, 2410. päev: raamat, hai, kakk

Jalutuskäik metsaservas ja uue silla alt läbi.

Valmib enne-ja-nüüd-fotoraamat „CH einst und jetzt” – samal teemal pidi tulema lausa saksakeelne blogi, aga praegu ma seda teha hästi enam ei viitsi (töötlesin pilte viis nädalat, ära tüütas). Igal leheküljel pealkiri, iga foto juures võttekuupäev. 322 = 161 × 2 fotot, paksus 162 lk (161 fotopaariga lehekülge + Blurbi logoga lehekülg).

Inglise Wikipedia päeva artikkel räägib tonthaist.

Öösel huikab metsas karvasjalg-kodukakk. Alles hiljuti leidsin, et karvasjalg-kakk on sama väike kui kivikakk (aga hääl kostab sadade meetrite kaugusele ja läbi akna). E leiab, et eriti lahe oleks, kui öökull ei huikaks mitte metsas, vaid tuleks meile rõdule.

L, 2409. päev: kuulen

Nagu ikka, nagu ikka, satun imetabaste ütluste sekka, kui mul ei ole helisalvestit kaasas. (Mis ei tähenda, et kui on, teeksin muudkui savisaart, sest salvesti on käsitsemismüra ja tuule suhtes väga tundlik – kvaliteetseks salvestuseks peab olema õieli käes ja mikrofonidega ots pikakarvalise tuulekatte sees.)

Algul käime lõunatamas ja see on vaikne kena kohakene, kuni naaberlauda tuleb esmamulje järgi isa, vanaema ja laps (hiljem selgub, et naisterahvas vist ikka on rohkem nagu ema). Nende saabumise peale meie ja naaberlaud vakatab. Tekst, mis naaberlauast tulvab (laudaservade lauaservade vahekaugus on umbes 25 cm, nii et kujutage ise), on näiteks selline:

Looook, this is a little ceeeeuuuuwwww....

Where are the feet of the bunnneeeeee?

jne. See lasteaed kestab kogu ülejäänud aeg, kui me seal oleme. E täheldab, et isa peab ära sööma nii enda, abikaasa ja lapse toidu.

Seejärel kirjatarvete poest sügavalt läbi. Läbi ka turu äärest, E tahab näidata seenevana, aga naaberletist kostab märkimisväärne sentents: „I'm afraid, I have married the right man!”

Hiire-Kati näitusel ja põhjalikult Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnas, loomatoidupoes ja maksimarketi toidukaupade osakonnas. Äratulekul näeme, kuidas vanadaam, keda olen paar korda näinud bussis ja kes meenutab täna soengu ja õlgadel oleva musta suurräti poolest samasuguse ilmega õp H-d, kes sedasi meenutas tugevasti varest (nagu meenutas tume-heleroheliste pikitriipudega kampsunis ümar õp S kangesti arbuusi), astub poe ees õitsva roosipõõsa juurde, murrab sellelt eelviimase õie ja topib kotti.

Õhtul uus film World War Z (2013). Ütleksin selle kohta kokkuvõtlikult: „Ohhohhoijajaaa...”. Kui see on tase, milleni lääneranniku filmitööstus on laskunud, siis on jama ikka küll. Täheldan, et täpselt on järgitud moodsa koguperefilmi kolme vaatuse kaanonit – algul 20 min madinat, siis kaks tundi unnumunnut, pärast veel pisut madinat – ning turuedu loodetakse ka araabiamaadest, sest ühes kohas pannakse kolme naisterahvast valvama väike poisike (mitte niisama, vaid lausa öeldakse, et ole nüüd mees ja valva). IMDb-s saab film mult 4 punkti 10st; vähem panna ei saa, sest see on ikkagi parem kui muiste 3 p standardi püstitanud kuulus film, mida ma pealkirja pidi enam ei maini.

R, 2408. päev: reede

Saksa keeles saame teada, et prantsuse keeli öeldakse purjus inimese kohta, et ta räägib poola keelt.

Siin on jäänud rääkimata, mihukest silti nägin oktoobris. No eks prantslased kõneta tundmatu soolise koostisega kuulajaskonda sõnadega mesdames, messieurs... isegi siis, kui silt ripub meeste kemmergus. Keegi tarkpea oli sekkunud ja sealt daamid maha kriipsutanud.

Prantsuse keeli on täiesti välistatud mitme inimese kõnetamine teistmoodi kui sõnadega mesdames, messieurs isegi meeste kemmergus. Mahakriipsutus ei ole minult. Foto 20. XII 2013

Keelekursusel on juba esimesed langenud: kui olen kohaloleku lehele teinud enda nime reale reede lahtrisse risti ja lehe edasi ulatan, märkan, et ülal on kaks-kolm nime punase pliiatsiga maha tõmmatud. Näen aga seda liiga hilja, kui nimekiri on minust juba üle meetri kaugemal, nii jääb nägemata, kes täpselt ja kas ma teda ka tean. Kohal käiv seltskond on stabiilselt sama, kedagi nagu kadunud ei ole. Keeltekooli kord on karm: kes üle poolte tundidest puudub (jooksva arvestuse järgi), see koha vabastab. Mina olen seni käinud kohal 100%.

Õpime omandatud sõnavara külge kuuluvaid adjektiive ja kursuse kaks noorimat õppurit (kahtlustan, et vähemalt üks käib neist alles koolis) tegelevad sellega, et sõnastiku abil sõimavad üksteist.

Meieni jõuab kole uudis Riia poevaringust, mul tuleb esimeseks pähe klassikaline Hyatt Regency rõduvaring (1981), kus projekteerimine oli OK, aga ehitaja leidis, et mis me pika poldi ikka paneme, paneme parem kaks lühikest (mis tulemusel toetus mutrile kaks korda suurem koormus ja kiskus mutri talast läbi).

N, 2407. päev: ajaleht nagu pidusöök vene muinasjutus

Venemaal ükspäe allakukkunud lennukiga seoses tekib küsimus, et kui see lennuk oli 25 a vana (mu lünklikel andmetel oli Eesti Õhu leiba söönutest sama marki lennukitest vanim ES-ABO, mis mahamunsterdamisel oli ainult pisut üle 20 aasta noor) ja tüüp on pool sajandit vana (projekteerimine algas 1964), siis mis on üldse vanim 737, mis veel lendab. 2012 oli vanim Boeing 737-247 nr 19605/57, mille esmalend oli 1968 ja üleandmine ainult pool aastat pärast tüübi kaubanduslikku kasutuselevõttu.

Eestimaa ajakirjanduse kirbutsirkusse mahub üksainus teema (mida ma huvi puudumise tõttu ei kommenteeri), nii et paljud muud teemad on jäänud üldse teadmata, näiteks väga kurb lugu, kuidas Indias kihutas rong kaitsealal kaks korda lubatust kiiremini ja sõitis sisse elevandikarja.

K, 2406. päev: kõik ümberringi naeravad, prantslased niimoodi – uhuhuhuhuhuu!

Saksa Wikipedia esilehe aastapäevade seas on täna saksa röövli Schinnerhannese surmamõistmise 210. aastapäev, mis artiklist saab teada veel paljut:

• et Schinder (Abdecker, Wasenmeister) oli raipevedaja,
• ...kes loomakorjused ära vedas, nülgis, tükeldas ja materjalid teistele käsitöölistele müüs: nahk parkalitele, kondid seebi- ja liimikeetjatele, mädanenud liha salpeetrikeetjatele, ning ülejäänu maha mattis,
• ...ja kes ametiga kaasneva haisu tõttu elas linna või küla muudest majadest pisut eemal,
• ...mis omakorda oli väga meeltmööda igasugu karvastele ja sulelistele ning valguskartlikele tegudele,
• ...ning üleüldse oli raipevedamine häbiväärne amet, mistõttu kõik selle ameti pidajad pidid võtma naise endasuguste seast, mis ühtlasi tagas, et kogu riigis olid kõik raipevedajad sugulased või vähemalt tuttavad,
• ...ning häbiväärseid ameteid olnud üldse kolme sorti:
  • põlastusväärsetel käsitööaladel töötajad: lambakasvatajad (!), veskimehed (!), tornivahid (!) ja habemeajajad
  • ringirändamisega seotud ametid: kaltsukaupmehed, moosekandid, katlaparandajad, rändkaupmehed
  • mustuse, karistamise ja surmaga seotud ametid: sibid, kohtuteenrid, raipevedajad, surnumatjad, timukad;
• ...ning et 18./19. sajandi vahetuseks oli timukatel tööd nii vähe, et ka nemad vedasid raipeid,
• ...ning eriti oli selles ametis käed-jalad tööd täis veisekatkude ajal,
• ...nii et loomakorjuste jääkide matmiskohad on teinekord nakkusohtlikud tänapäevani.

Õhtul jätkan praegust padjaraamatut (järjekordne keskaja olme leksikon) ja saan sealtki teada palju põnevat:

• kuidas ka keskajal kõrgete külaliste saabumise eel linnu vuntsiti, näiteks kaevasid Dresdenis 1451 jutlustaja Johannes Kapistrani saabumise eel 12 linnasulast ja mitu „sõnnikunaist” (Mistdirne) kolm päeva ära turuplatsile kogunenud prahti, mille kohta autor rõhutab, et see toimus turuplatsil, linna niigi esinduslikemas kohas
• kuidas kuigi linnustes tavaliselt saun oli, seda küttekulude pärast väga sageli ei köetud, näiteks Tannhäuser olla kurtnud, et kulutab terve varanduse sellele, et peseb end nädalas kaks korda
• kuidas linnasaunade arv olenes elanike arvust: näiteks 15 000 elanikuga Regensburgis oli kaheksa linnasauna (Tallinnas oli vähemalt kaks: Sauna ja Rüütli tänavas), aga neid köeti ainult mõni päev nädalas, pealegi pühapäeviti ja pühadel sauna teha ei tohtinud
• kuidas saunamees osutas ka paljusid muid teenusi, näiteks ajas habet, pani kuppu, lasi aadrit, ravis haavu, masseeris, tõmbas hambaid, aga viimast teistele saunalistele mõteldes ainult siis, kui sauna ei tehtud
• kuidas mõnikord siiski nõuti, et avalikus linnasaunas oleks meeste ja naiste pool eraldatud, mida tehti siis puust piirde abil, mis aga oli nii madal, et ei takistanud sotsiaalset läbikäimist, nt söömist, mis tollal oli pesuruumis, ka vannis istudes täiesti normaalne tegevus
• kuidas 1417 märkis Konstanzi kirikukogu humanistist saadik Poggio Bracciolini Aargau saunakultuuri kohta, kuidas saunas ei ole vahet, kas oled abt, munk, usuvend või preester, usuasjad unustad ühtmoodi; veel märkis ta, et sauna minnes pandud selga ikka parimad riided ja külge parimad ehted, et ei saanud aru, kas minnakse sauna või pulma, ning ka seda, et mehed üldiselt ei pannud pahaks, kui saunas nende naisi käpiti, sest nad ise käppisid teisi naisi ka;
• autor kinnitab, et mitmest linnast on dokumentaalseid teateid, kuidas selleks, et mitte sauna eesruumis lahtiriietumisega jännata, jätsid saunalised riided üldse koju ja läksid linnasauna poole – läbi linna – alasti (ma olin varem mõelnud, et ainus selline teade on 16. sajandi alguse Nürnbergist)
• kuidas keskaegsele saunatamisele pani lõpliku põõna 16. sajandil süüfilis
• kuidas keskajal puudusid riiklikud maksusüsteemid ja maksuametid ning iga linnakodanik pidi maksma makse enda ütluste järgi, kuigi vahetevahel läksid maksud üle 50% tulust
• kuidas hiliskeskajal olid Lääne-Euroopas ja Itaalias pangad täiesti olemas ja enamik äritehinguid tehti sularahata (krediiditehingute või pangaülekannetega)
• ja (olen jõudnud artiklini Bier) kuidas keskaja õlu (mida keskmiselt joodi umbes 400 l inimese kohta aastas) oli üldiselt lahja [mujalt on teada, et umbes 2%], v.a paastuaegne kange ja toitev kloostriõlu

T, 2405. päev: auh-auh

Duden kirjutab, et vanasõna „koerad hauguvad, karavan läheb edasi” oli algses sõnastuses it ürür, kervan yürür.

Avastamisretk uude sööklasse. Kõik läheb kenasti kuni väljatulekuni, kui selles äraspidise kavatisega ruumis (toidujagamine ja nõude ärapanek on söökla sügavuses) kõnnin lõpuks ukse poole, aga pisut enne kõnnib vastu keegi, kandikul umbes 20 cm kuhi musti teokarpe. No järgmised kümmekond sekundit võitlen tugeva iiveldusega.

Nädalavahetuse üks põhilisi teemasid oli 3D-printeri otstarbekohatud kasutusalad. Täna loen AW&ST-st, et Saksamaal tahab Fraunhoferi Instituut hakata 3D-printeriga printima tehislikke veresooni, mis peaks kõvasti edendama tehiskudede arendamist, sest nendesse veresoonte tekitamine on alati olnud suur rist ja viletsus.

E, 2404. päev: naabril uus sõber

Joodiknaaber on täitsa elus, kui hommikul vara käin koertega jalutamas, kooserdab ta maja ees, suitsetab ja loobib postkastide peal olevaid ja pilust väljapaistvaid esemeid prügikonteinerisse. (Prügikastide kaevamine on siinkandis seadusega keelatud.) Pärast kükitab fuajees garaažitrepil ja suitsetab. Laupäeval nägime joodiknaabri uut meessõpra, kes sedapuhku oli täitsa viisaka välimusega, ei haisenud üldse ja eriti räige kontrastina kandis Jack Wolfskini jopet.

Laguneva klaviatuuriga tõlkijal on nüüd katki ka b-, j- ja g-klahv ning tühik.

Õhtul täpne ajastus keeletundi jõudmisega. Mängime sõnamängu, kus peame kleepima nimetustega sõnad õige asja külge. Kui jaole jõuan, on alles ainult vähene eriti raske sõnavara, näiteks „pistikupesa”.

P, 2403. päev: Karoliine suitsulõng

Kella kümnest õhtul käib ukse taga kolistamas joodiknaaber; me ei ava ja kisame, et kui ta ära ei lähe, helistame politseisse. Nagu tellimise peale möödub kaks minutit hiljem teiselt poolt maja sireeniga politseiauto.

L, 2402. päev: ilmselt

Päris täpselt ei mäleta, mis mitu nädalat tagasi juhtus, aga kõik märgid näitavad, et käisime ilmselt rongiga söömas. Tagasiteel rõkatas keegi üle vaguni telefoni muusikarikkusi, millest üks erilise ininaga esitatud laul (mida ta lasi kaks korda) oli kuidagi tuttav, aga puudub minu muusikavaras täiesti, ja pärast lasi rahulikumat repertuaari, mis oli umbes nagu hevi. Keegi käis talle ütlemas, mispeale kerkis häirik püstasendisse ja terve vagun nägi, et oli nii umbes ebamäärastes 30. eluaastates härrasmees.

R, 2401. päev: mulks ja mull

Saksa keeles kuuleme huvitavaid kõnekäände:

• prantsuse: „kas sind kiigutati imikuna seina lähedal?” (kas oled peast põrunud), „tal on nukk sahtlis” (ootab last)
• ungari: „ta on kärbse alla neelanud” (jäänud kogemata rasedaks), „kas sul on täna tabletid võetud?” (kas oled peast põrunud)
• malta: „nagu poolitatud uba” (nagu isa suust kukkunud: selle kohta ütlevad tšehhid, et nagu isa silmast kukkunud)
• hollandi: „inglased on liiga viisakad, et olla ausad, ja hollandlased liiga ausad, et olla viisakad”

Uues töömajas on kõrvulukustav vaikus, peab lustikummuti tööle tooma.

Karjamaal täna lehmi ei ole, aga on kaks hobust. Lennukeid näeb, esimene on uus kaubalennuk B747-8F – millel, selgub, puudub B747 iseloomulik teise korruse mügar eesotsas, nii et algul arvan olevat A340, aga siis firma logo järgi leian, et neil seda marki ei ole. Mõne minuti pärast tuleb järgmine kauba-B747, aga muu kui 8F, mügaraga (B747-400F).

Kastid on kõik kenasti kohal, lahtipakkimine kestab mõne minuti, aga selgub, et kirjutuslaua sahtlid on lukus mis lukus. Kangutan ja raputan; ei midagi. Kirjutan ja tuleb abi, tõstab sahtlid umbes 20 cm kõrgusele ja laseb kukkuda; muidugi nüüd töötab. Mis sahtlitega kolimisel juhtus, ei tea, aga igatahes on neilt 4 rattast 2 kadunud ja ülemisse sahtlisse pandud vanad Eesti sendid on kolm sahtlit allpool, samuti ka 2. sahtli kirjaklambrid. Kaunis lennukitega tass on terve.

Pärast äraminekul selgub, et kesklinna tulek kestab üle poole tunni ja 2 km kaugusele Kõrgmetsa maksimarketisse ligi kolmveerand (ei tahtnud pimedas jalutama hakata; kaart näitab, et otse üle põllu viib peale kõnniteeta maantee ka väike põllutee, koerte varjupaigast mööda ja ühest hoovist läbi). Tähtsa kohviku leidsin saksa keelest kohale jalutades juba üles.

Maksimarketis on mul aega umbes viis minutit leida kraanikausi parandamiseks sobilikud vahendid. Selgub, et torude avamise kodukeemiat selles üldse ei ole, niisiis ostan uued torukomplektid kausist seina küljes toruni, et kui peaks vaja olema kasutada n-ö laparaskoopilise meetodi asemel suurt lõikust, saaks kraanikausi pärast jälle tööle.

Vesi on kraanikausis vajunud üsna madalale, uurin laseriga, mis pilt torus paistab (laseriga sellepärast, et selle kiir läheks otse aukudega plaadi aukudest läbi ega peegeldaks tagasi pimestama nagu taskulamp). Keeran paberist pika toru, mille kaudu langevad puhastusvahendi terad toru kinnitussõrestikust mööda, aga suurt ei midagi. Märkan ainult, et täna saab eile logisema hakanud poldi kinni keerata ja kraanikausialune suur tihend seega enam ei leki. Seega pumpan tavapärase kummipumbaga (ülevool ikka kinni teibitud, muidu ei ole pumbast kasu) ja juhuslikult avastan tähtsa tõe: kui ummistus ei kao pumbaga surudes, proovige pumbaga tõmmata. Lihtne füüsika on, et toru sees ummistuse taga on kokkusurumatu vedelik, ummistusel ei ole kuhugi minna, aga ummistusest väljaspoole on õhk ja ruumi tulla on küll. Kostabki mulks ja ummistus lõpeb.

N, 2400. päev: J

Kui tavalisel kellaajal saabun, on tööl kogu korrus pime. Avastan koridorist prügikäru ja viskan sellesse kapis olnud pappkastid (aastate tagant, kui tööl sai veel vastu võtta eraposti; mul seisid alumisel aastaid slaidiraamide kast ja slaidikarpide kast, mida algul pidin viima vähehaaval ära, aga mille unustasin või noh seoses skanneri ümberpaigutamisega laua tahanurka on slaidide skannimine jäänud unarusse). Samasse heidan ka teistest kappidest leitud kraami (ükspäev tuli spetsiaalne käsk kolimisel vaadata, et kappi midagi ei jääks), nagu kaheksa iidset (minueelset) mappi (nende selgadel on ilmekad pealkirjad, peaaegu teen pilti, nt „xxx-i [tuntud andmebaas] teostatavusuuring”), 2006. aasta seinakalender koos hajali töökaaslasenimedega, mis ilmselt on sünnipäevad, mitu lagunenud lauasahtlit, mitmekeelsuse plakat ja tundmatu isiku veekannukarp koos saatelehega aastast 2005. Viimaselt saab teada, et peale veekannu ostis ta ka hiirtega prill-laua; no mõelge ka, mis pabereid te tööle kappi jätate!

Kell 13.42 (ehk kaks minutit pärast seda, kui otsustasin sööma siiski mitte minna) saabuvad transpordimehed, kiidavad, et mul kast ja sahtlid ilusti kõik hakkamas, võtavad kaasa ka nagi (minu kogu suhtlus tulevase toanaabriga ongi olnud teemal „nagi”) ja võtavad kaasa ka prügikasti, millele kleebin ruttu veel nimesildi. Tahavad viia koos prügiga (mille paigutamisega on olnud raskusi, sest korruse prügikastid enam ei tööta ja eile õhtul viidi ära ka paberihunt).

* * *

Ükspäe mainiti feispukkis ihnete ja tõlkijate peale muidu peeretavate tõlkebüroode musta nimekirja (link), mida sirvides märkasin, et ühe Moskva büroo pakkumisele maksta tõlkijale leheküljest* $6.25 (4,65 €) omistatakse epiteet insulting ja nõndasamuti nimetatakse ka muid pakkumisi vahemikus 1,12...14,29 €; normaalseks professionaalse tõlkija hinnaks öeldakse $36 (26,77 €). Nimekirjas ei ole üht bürood, kellel oli paar aastat tagasi see va „noortõlkijate” programm, kus maksetud tõlkijale lehekülje eest rahanumbri poolest kaks korda vähem kui sai vabakutseline tõlkija leheküljest issanda aastal 2000, mis ajast on raha läinud umbes kaks korda odavamaks.

* Rehkendatud sõna hinnast eeldusel, et inglise sõnas on keskmiselt 5 tähte ja leheküljel on 1500 märki.

* * *

Korteris läheb kraanikauss umbe. Suure pumpamise peale hakkab kruvi, mis kannab esimest toru kraanikausi all, logisema ja suur tihend lekkima.

K, 2399. päev: mind on seia üksi jäetud, sink sale proo II

Mõtiskleme Dunningi-Krugeri efekti üle ja jõuan Shakespeare’i samateemalise tõdemuseni (As You Like It):

The Foole doth thinke he is wise, but the wiseman knowes himselfe to be a Foole.

Akna tagant kostab aga ragin ja metsast kukub tänavale kuusk.

Mööda eksleb töökaaslane ja õnnitleb mind korruse arjergardiks olemise puhul. Üritan vastu väita, et ei ole tõsi, sest ma alles täna vaatasin kolimisgraafikust, et kaks-kolm inimest korruse teises otsas kolib minuga samal päeval. Aga pärast seda, jah, ei kedagi enam peale mõlema transpordimehe, kes jäävad täitsa viimasteks. Siis võetakse uue maja liftiseintelt maha ka kaitsepapid, mis mu arust võidaks anda uue kunsti muuseumile, sest sinna on peale klassikaliste falloste ilmunud ka palju muud primitiivset kunsti koos autorite autogrammidega.

* * *

Bussiraamat sai eelmine nädal läbi, käsil on pakk vahepeal kogunenud lennundusajakirju. Keeran 23.9. ajakirjas paha aimamata lehekülge ja mis ma näen: Siim K on kirjutanud kogu lehekülje! Sama Siim K, kes üksvahe tahtis laiali lammutada töökohakõrvase muuseumi, et saada selle lennukiangaari kongressikeskuseks! Kongressiteema päris puutumata ei ole jäänud, sest ilujutt on esitatud ICAO kongressi eel (24.9.–4.10.2013, Montreal). Sulle, kallis lugeja, aimduse andmiseks, millest jutt ja kus rõhuasetus, loetlen kõik Siim K sõnad (sama sõna eri vorme koondamata):

• Sõnu kokku: 858
• Sõnavorme: 380
• 37: and
• 36: to
• 35: the
• 21: in
• 19: a
• 17: aviation, of
• 15: for
• 12: as, is, this, we
• 11: global, on
• 10: that
• 8: be, ICAO, will
• 6: an, can, Europe, industry, it, our, security, world
• 5: air, are, assembly, growth, has, I, ’s, see
• 4: all, challenges, competition, international, its, Montreal, not, such, sustainable, would
• 3: agreement, ATM, deal, emissions, environment, fair, from, means, more, need, passengers, safety, vital, working, worldwide
• 2: access, action, after, already, ambitious, at, because, been, businesses, but, by, cannot, citizens, continue, difficult, environmental, future, grow, happen, have, how, important, improve, issues, just, level, like, many, market, multilateral, needed, needs, no, now, open, opportunities, place, play, possible, progress, reach, sector, service, should, some, standards, stronger, systems, tackle, tackling, take, terrorism, there, these, they, together, trade, traffic, travel, underestimated, well, when, where
• 1: about, accidents, achieve, achieving, addressing, adherence, advanced, afterward, agenda, ahead, airline, airlines, alone, along, also, always, am, amounts, anachronism, area, areas, attacks, averted, avoiding, balance, barriers, basis, before, benefits, best, between, big, both, business, capital, cargo, carriers, catch, charges, citizen, civil, clock, common, competitive, compromise, conditions, conference, confidence, conflicting, confused, connect, control, costs, country, course, curb, danger, decision, definite, demands, determination, develop, development, different, discriminatory, discuss, doing, dominated, down, economic, efficient, elsewhere, encouraged, enormous, ensure, especially, EU, event, everyone, exaggeration, expects, explosives, eyes, faces, find, finding, fixed, flexibility, focus, followed, footprint, foreign, forthcoming, forward, front, further, gaps, generate, get, give, good, great, guarantee, hard, heart, helped, helping, high, highly, hopefully, huge, if, impediment, importance, infrastructure, insider, internationalized, interoperability, justifiably, keep, keeping, largest, last, lengthy, life, likely, limitations, limits, liquid, long, made, major, make, making, manageable, management, mapping, matter, matters, maturity, meet, meeting, modern, modernize, moment, month, most, must, namely, national, navigation, negotiations, new, non, notably, obvious, offer, onboard, only, opportunity, organization, others, otherwise, outcomes, overdue, own, ownership, part, partners, passed, people, pivotal, plan, planet, practices, prefer, pretend, principles, probable, prosper, provide, provides, public, punctuality, push, pushing, reached, ready, reaped, recommendations, recommended, reduce, regulations, regulatory, reinforcing, remarkable, requirements, responsibilities, responsibility, responsible, right, risk, role, royalties, rules, safe, same, save, say, seamless, secure, set, shown, shows, slow, so, solutions, sometimes, sources, specter, stabilize, stage, state, still, stop, strengthening, strong, structural, subsidies, support, system, their, then, threat, threats, time, toward, trading, transport, truly, united, up, us, user, value, varied, vast, vision, want, war, way, which, while, why, wider, with, year, years

* * *

Keeletunnis jõuab järg taas õpetaja pereliikmeteni. Saame teada, et tal on ka mees, kellele väga meeldib mängida arvutimänge. Kui küsitakse, mida, saab teada, et eriti mängu World of Tanks. Õpetaja küsib, kas keegi teab; saabub pikk vaikus. Üritan endamisi meenutada, mis oli see mäng, kus väidetavasti sai olla Arumägede lahingus tankist, jalaväelane või snaiper – ei meenu. Üks oli Call of Duty mingi varajane väljaanne (Call of Duty 2?), aga enne seda oli mingi veel. WoT-st (ja muust kahest World of ... mängust) on mind pelutanud asjaolu, et selle taga on Valgevene firma. Kas te teate, mis toimub Valgevenes? Kui ei, siis lugege.

* * *

Valmib elevantsipiltide märksõnastamine, millega täheldasin, et üles said võetud kõik elevantsid peale kahe. Naaberlinna lõpuparaadist teen paberile skeemi, mis on kus (siinkandi omast ei teinud, seal oli vantse rohkem, algul oli küll kohutav kataloogi lappamine, aga pärast jäid asukohad ja järjekord meelde).

Märkan fotohaldusprogrammis, et seal on hulk fotosid (u 60), millel ei ole üldse märksõnu (Lr-i vaike-nutiloetelu Without keywords). Panen need ja siis vaatan, mis loogikat see kasutab (lihtne: [Keywords] [is] [nothing]), ning teen nutikollektsiooni Without GPS ([GPS] [is] [no coordinates]). Algul ekslikult loogikaga [GPS] [is not] [no coordinates], mis manab ette peaaegu kõik fotod. Õige loogikaga näitab arvuks olevat üle kaheksa tuhande, need on mitmesuguste liitfotode (panoraamid, pilvede ja tähistaeva liikumise animatsioonid või liitpildid, HDR/liitsäri jne) üksikvõtted ajast enne Lr-i kaardimoodulit, kui koordinaadid said pandud ainult valmis fotodele (üksikvõtted olid valmis foto all peidus). Käin need kergelt läbi (sagedaimad võttekohad on kaardimooduli kiirmenüüs) ja arv väheneb veerandi võrra.

Viimasel ajal olen kasutanud nutiloetelusid tööjärje märkimiseks: sellega saab tõhusalt otsida vajalikke võtteid, teha nendega kõike peale kustutamise (kuigi saab märkida kustutatavaks) ja kui tavalisse loetellu kogutud album valmis ja eksporditud, saab nutiloetelu kustutada (mis jätab fotod endid puutumata). Lihtne! 3. augusti linnupargi pilte ootab ees radikaalne rookimine, sest enamiku kvaliteet jääb 26. oktoobri omadele hirmsasti alla.

* * *

Ja kõige lõpuks selgub täna, et neli aastat tagasi inimestesse kahe kamaluga frankofoobiat külvanud keeleõpetaja – vt minu elamused tema viimasest tunnist peaaegu päevapealt neli aastat tagasi (link), kontrolltööst (link), kontrolltööks õppimisest (link), ühe (link) ja teise suvalise tunni kirjeldus (link) – on arvatavasti maandunud riiklikku keeleinstituuti. Penny drops kohas, et ta väitnud kangesti, et Prantsusmaal või üldse Euroopas pidavat motivatsioonikiri olema kirjutatud tingimata käsitsi, siis grafoloog vaatab, kas on ka väärt kandidaat. Mina seepeale, et mis ajast see lugu on, sest uhiuues selleteemalises üllitises on selgesti kirjas, et kui ei ole märgitud teisiti, tuleb Prantsusmaal saata trükitud kaaskiri ja valimine üksnes grafoloogi suva järgi on seadusega keelatud. Selgub, et 2003. Õpetaja kaitsnud seda grafoloogijampsi pikalt ja märkinud, et käekiri on väga tähtis, ta muidu isegi ei loe. Mispeale hüüatasin, et krrdi raisk, sama moor, kes mulle kirjutas kirjandi alla, et arusaamatu! Veel saab teada, et õpetaja ei pea tehasetöölisi üldse inimesteks jne jne jne jne (kaude kuuldud sonimine on ümberkirjutamiseks liiga ahistav ja arutu). Loodetavasti saab ta ka uuest töökohast kiiresti sule sappa. Soovitan, et tulgu E kursuselt minema ja põhjendagu, et võimatu õpetaja.