Väga vara tõusengi, aga mitte kella, vaid äärmiselt tõetruu, pika ja koleda unenäo ajel neli minutit enne kella; unenäost taastumine võtab õige mitu tundi. Ma ei ole ilmselt kunagi ärganud kell 4.56 tänutundega, et ärkan ja nähtu oli vaid uni. Viimasel sobival hetkel, kui veel saaks lahendada pingviinide ja jääkarude loodushoiu küsimust, näitab reaalsus, et uni oli ikka väga uni ja tegelik elu on õnneks teistsugune. Nõnda et siis on mu paber ikka sama valge kui enne, nagu jää, mis jääkarutaldade ja pingviinilestade alt muudkui kahaneb. Äkki saab teha järgmiseks korraks (kui muidugi meeles seisab).
Kui tööle jõuan, ühendab vastasmaja torni ja kohtutorne vikerkaar.
Pärastlõunal prantsuse keele tunnis, kuhu jõuan peaaegu täpselt, on arutelu all kolmandat korda järjest keskkonnateema. Jagatakse arutelurühmadesse, satun kokku nullirohkeid arve maaliva kreeklasega ja eelmine kord telefoni unehäirete põhjustamises süüdistanuga, kes tegelikult on hispaanlane. Meile langeb osaks jutustada, miks tekib kasvuhooneefekt. No selles me üksmeelele ei jõua, sest kui asun seletama, et see on termodünaamiline protsess, kus planeedile Maa jõuab rohkem päiksekiirgust kui sealt lahkub, siis pistab hispaanlane vahele, et see on ju osooniaukude mõju! Et tegelikult tekivat kliima soojenemine sellest, et inimesed muudkui põletavad kütuseid, ja konkreetselt kasvuhooneefekt sellest, et inimesed põletavad saastavaid kütuseid. Kreeklane lisab, et seepärast ka, et lehmad peeretavad metaani. Konspekteerin neid mõtteavaldusi, nad ei pane eriti pahaks. Mul ei tule meelde, kuidas on prantsuse keeli väävel (et vääveldioksiid on saaste missugune, happevihmad tekivad ja puha, aga kasvuhooneefekti ei põhjusta).
Hispaanlannast, taanlasest ja itaallasest koosnev rühm räägib, et ega tegelikult üldse varasemat kliimat ei tunta kui paarsada aastat tagasi. Ja et kuidas siis dinosauruste kadumise ajal kliima muutus, kui siis ei olnud inimestki. Ma ei oska täpsustada, et varem ei ole mõõdetud temperatuuri, aga üldiselt saab seda, kas kliima oli külm või kuum, märg või kuiv, geoloogiast ja arheoloogiast hästi teada.
Tšehhi noorikute rühm arutleb muude kliimanähtuste inimtekkelisuse üle, näiteks kas hiljutine Indoneesia loodusõnnetus oli inimese tekitatud, ja hispaanlane arvab, et jutt on 2004. a India ookeani maavärinast ja tsunamist. Üleujutusest on. Üks tšehh teatab, et ega vanasti troopilised tormid nõnda kanged olnud ega Maa Päiksele nõnda lähedal kui praegu.
Issanda loomaaed jätkub sellega, et kreeklane ei saa aru, kuidas liustike sulamine tõstaks maailmamere pinda. Ta nimelt ei tea, et Gröönimaa on saar, st Gröönimaa ei hulbi väga suure jäämäena ookeanil ringi, vaid jää all on kindel maa. Lehmade metaanieritamise piiramise kohta räägib ta, et sakslased töötavatki välja juba sööta, mis tekitab metaani vähem, aga ei tea, mis see on. Piuksatan midagi metaani looduslikust tekkest anaeroobsetes tingimustes, et see on sama protsess kui see, mis tekitab maagaasi, aga saan väga põlgliku pilgu. Ühe nähtavasti National Geographicut lugenud tšehhi mure peale, et Siberi sood on külmunud metaani täis ja mis siis saab, kui see kõik ära sulab ja lahti pääseb, arvab keegi minu jaoks tundmatu päritoluga ja seni vait olnud rühmakaaslane, Hauptmann Hans Geeringi teisik, et tuleks aretada olevus, kes metaani sööb.
Märkigem juurde, et päris mitu rühmakaaslast on pangaanalüütikud ja sestap ei ole midagi imestada, et maailma pangandus on seal, kus ta on, kui pangatöötajate silmaring on, nagu ta on. Kui hästi meenutada, oli ka 5. kursusel, kus oli arutluse all see, kas kana on emane ja kas Strassburgis voolab Maas või Thames, palju pangatöötajaid.
Teises pooles jutleme sellest, mida me igaüks oleme teinud keskkonna säästmiseks, mis enamasti on lame kuulata. Ka siin teen mõningaid märkmeid. Lõpuks peame 20 minuti jooksul vastama kirjalikult loodushoiu teemalistele küsimustele ja enamik saab vastused valmis, kui mina olen tunni lõpuks valmis maalinud ainult veerandi. Neil, kes valmis ei saa, lubatakse kodus jätkata. Teema arendamine teatavasti mulle raskusi ei tekita, nii et õpetajast olnuks tark seada ka mahupiirang.
Prantsuse keele vaheajal on lugemiseks kaasas praegusest bussiraamatust pisut vähem morbiidne ja koguni prantsuskeelne raamat keskaja tänavatest. Vahetunnil ei ole mahti lugeda, aga pärast bussis on ja etskae, seal on 5 lk läbijõutu peal kaks lauset just sellise tarindiga, mida täna õppisime ja millest ma muidu aru ei oleks saanud!
Valin kohalike omavalitsuste valimistel poliitiku, keda viimati (või õigemini ainus kord üldse) elusuuruses kohates (see juhtus kohvikus, meie seltskond oli igati mõnus) tõin mantli tema juurest nagist ära lähemale, et mine isahane tea. See-eest on tal sama eesnimi kui kellelgi, kes toredasti tõlkimisse suhtub: olla tema nimekaim (või kes teab, äkki ta ise) kuskil väga tähtsal üritusel äkki emmanud tõlki ja kuulutanud valjul häälel (ning tõlgi põhjatuks piinlikkuseks): „She is my best friend!”
Et Vista ja IE8 ID-kaardiga ikka veel koostööd teha ei taha, tuleb hääl sisse panna vanasse läpakaronti, mis lauaruumi säästmiseks on pargitud kontorisse (raskete sõnade seletus: pime uberik esiku kõrval). No kuigi vanasti wifi-signaal uberikku levis, siis enam ei levi ja tuleb võtta vana läpakas, selle külge ühendatud kuvar, mõlema juhtmed, läpaka alaldi ja mõlema juhtmeid ühendav pikendusjuhe kaenlasse ja kõndida ruuteri küljest ulatuva võrgukaabli ulatusse, mis olude sunnil on põrandal, radiaatori kõrval, kus veedan vana läpaka üliaegluse tõttu higise pooltunni, maas külitades. Aga valitud saan ning jälle üks hääl pimeduse jõudude poolt vähem.
Bussiraamatu järg on keskaegse mitmekesiste surmanuhtlusviiside kirjeldamise juures; loodan, et saan ikka magada ega näe unes, mis toimus maja taga sajakonna meetri kaugusel, kus oli pool tuhat aastat võllamägi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment