T, 735. päev: isegi pöidlahoiuta

Saame kätte prantsuse keele eksamitööd. No jah, üllatus on täielik – ma olen selle läbi saanud!! See oli nii kahtlane, et ma ei julenud isegi pöidlahoidu paluda. Kahjuks ei leia ma üles neid märkmeid, mida kirjutasin kontrolltöö tulemuste teadasaamisel, kus märkisin, mitme punkti saamine ühestki teemast oleks realistlik. Suuline etlemisvõime mul nüüd küll 15/25 ei ole. Suulisest arusaamine oli eelduspärane 12/20 (et sellest ühest väga-väga pikast lausest oli võimatu aru saada, panin päris mitu asja huupi), kirjalikust üle ootuste madal 10/15 (muidugi mõista läksin ma alt asjadega, mida tekstis ei olnud otsesõnu öeldud – oleksin pidanud usaldama loogikat vähem ja arvestama, et prantsuse eksamitöödes tuleb valikvastuste huupipanekul lähtuda mitte vähima teadaoleva teabe järgi, vaid sellele risti vastu – näiteks kui tekstist peab valima konteksti kahest sõnast ühe ja üks oleks igati loogiline, siis see on tegelikult vale). Grammatika oli kriipsu võrra parem (9/15) kui kontrolltöös (8/15) ja õpetaja hurjutab, et ma olen kasutanud ei tea mis aegu, kui tingimuslause esimeses pooles peab olema lihtne imperfekt – nojaa, kellele lihtne, kellele mitte! Tabeliga võrdlus näitab, et olen katses kirjutada konditsionaali minevikku saanud tulemuseks hoopis imperatiivi.

Aga kirjaliku eneseväljenduse ülesanne, kus oma piiratud keeleoskuse tõttu kasutasin seda vähest, mida oskasin, aga see-eest väheste vigadega – meenutagem „Agu Sihvkast” kirjandi „Minu koolitee” lugu: muudkui „astun, astun, astun, astun,” ja niiviisi kolm tuhat korda järjest, selles sõnas ma vigu ei tee ja pärast võib õpetaja imestada, et Kiilikese peale ei pidanud üldse punast tinti kulutama –, on läinud tulemusega 19/25 ning see on kogu mu töö parim osa. Ja sobivalt pikk on ka (no efektne on kirjutada üle lehepöörde, tean ma juba kooliajast, see annab pikkusele tublisti juurde, sest inimpilk ei suuda korraga haarata lehekülje mõlemat külge ning aju arvab, et lehe pööramiseks kulunud ajal liiguvad silmad edasi, st teksti oleks nagu tunduvalt rohkem); eks siinsetegi heietuste lugejad võivad tunnistada, et mul teemaarendusel mingeid piire ette ei tule. Saame teada, et näiteks rootslase töö olevat muidu perfektne, aga kirjandiosa olnud väga lühike. Üks sakslastest on otsustanud kirjandit üldse mitte teha ja et teda kohal ei ole, siis ei saa me ka teada, mis tema tööst üldse sai. Sloveen, kelle varajasest lahkumisest ma eelmine nädal kirjutasin, pidavat tegema eksami uuesti, sest osad, mis jäid tal tegemata, olid suuline ja kirjalik väljendumine, mis kokku annavad pooled punktid.

Kokku sain seega rahuldava hinde, millega olen väga rahul. Näis, näis, mis saab, kui ma kursuse teine kord teen.

Õppureid on kohal väga vähe, ainult neli. Õpetaja ei jõua ära imestada, et kohtuonu, kes on üks neist, kes suudab prantsuse keeles lobiseda (ja õpetaja lahkudes poolelt sõnalt itaalia keelele lülituda, nagu hiljem selgub), ei tea, kuidas kirjutatakse prantsuse keeles seadus, loi. Kirjandis olla olnud pidevalt loy ja kui õpetaja ütleb, et see on vale, siis proovib ta tahvlile kirjutada lau. Isegi mina teadsin, et õige on loi.

Ja kes arvab, et seejärel võib ära minna, see eksib. Jätkub vaba vestlus, mul kuulamise rollis. Sageli nimetatud huvitavate küsimuste plejaad (kas kana on emane, kas Strasbourgis voolab Maas või Thames, kas metaani põlemisel tekib peale süsihappegaasi hapnik jne) täiendub täna küsimusega, kas türgi keelt kirjutati enne Atatürki reforme (kui kasutusele võeti ladina tähestik) hieroglüüfidega.

Siis tagasi töhe; uinun bussis palju kordi ja näen imelikke unenägusid.

Tööl viis minutit enne äratulekut vaatan töötabelisse ja adun, et täna on ju 1. juuli, seega on 2. juuli homme ja mitte neljapäeval ning 2. juuli tähtajaga töö peab olema valmis homme. Ja mis veel põnevam, homme hommikul kell 10, kui ma ise pean olema poole kümnest linna teises otsas haldusosakonnas. Ega's midagi, enne kukke ja koitu kohale.

Õhtul prismas. Korteris on rõdul lavendel lasknud pea norgu: vaatan algul, ega all rõdul keegi ette jää, ja kastan. Peagi hakkab poti alt vett välja voolama ja leiab kiiresti tee rõdu äravoolu, mille tilast valgub lõbusa sorinaga alla õue. All korrusel vahtis küll alumine naaber, aga teises rõduotsas.