Veel täna hommikul käin uudistamas Vabaduse väljaku auke ja tõden suureks rõõmuks, et peale Harju II eesvärava idatorni sokli, mida mainiti ajalehes, on lahti kaevatud ka II eesvärava läänetorni sokkel. Põnev on see, et eesvärav oli mõne meetri kaugemal kui Zobeli suurest raamatust võib mõõta. Küla pealt (Vabaduse väljakut kaevav arheoloog on hea sõbra klassivend) on kuuldud arvamust, et EEKS-maja tagasiastega nurk (kus praegu on Estonian Airi uks) tehtud võib-olla just sellepärast, et mitte lõhkuda maa sees säilinud torni. Ja põnev on muidugi ka see, et idatorni jäänused algavad ainult umbes 70 cm ja läänetorni omad umbes 50 cm sügavusel kõnniteest.
Maapõu on täis ka muid aardeid; küll oleks põnev, kui suuremaid kaevamisi toimuks ka Nunnavärava kandis (mille täpne kavatis olevat senini teadmata) või Karjavärava ees (et saaks teada, kas eesväravatorne oli 2 või 4). Ja eks seda oleks ka hea teada, kus täpselt oli Barbara kabel (isiklik arvamus on, et jäi Ingeri bastioni alla; bastioni muldkehas konte ei ole nagu Skåne bastionis, sest muldkeha muld toodi Tõnismäelt ja kaevandist praeguse Toompea tänava kummalgi küljel, Skåne bastioni muldkeha muld võeti samast vallikraavist, kus oli olnud Gertrudi kirik ja kalmistu (panen selle kohta kah pildi), bastioni muldkeha või vähemalt selle 1938. a Rannavärava tee ehitamisel läbikaevatud osa oli luid täis). |
| Üks paljudest rootsiaegsetest Skåne bastioni projektidest. Bastionist idas on kujutatud ümara aia sees rõugemaja ehk endine Gertrudi (Truuta) kirik. Lõigetel on näha aia ja kabeli müürid. |
 |
| Katkend R. Zobeli raamatu „Tallinn (Reval) keskajal” 8. joonisest (lk 21). Pildil on Vabaduse väljaku ümbrus (hooned ja tänavad seisuga 1979–1982), punktiiridega mattunud kaitseehitised. Rõngad tähistavad geoloogia- ja linnaehitusuuringute šurfe ja puurauke. — Praegu on lahti kaevatud teravnurk Vabaduse väljaku keskel ja kaardus kontreskarp selle ees (vt 3. panoraam). |
Lennu esimene ots möödub valutult, plaani järgi ja üllatavalt kiiresti. Lennujaamas on aega kuivada kolm ja pool tundi.
Teine lend on elamusterohkem. Minu kõrval (seekord istun vahekäigu pool) istub aasia vägilane (arvatavasti Tšingis-khaani järeltulija), kes ei ole avastanud, et ta kott mahub eesmise tooli alla, kui see keerata pikuti, mille tõttu see on kahe tooli vahel põiki ja ta istub jalgu 120° hargitades nagu Zeus Parthenoni viilul (kuigi tal on püksid jalas, Zeusil ei olnud). See tähendab, et minu jalgadele jääb ruumi väga vähe. Seepi ja pesupulbrit seal kaugel maal ilmselt ei tunta.
Minu taga laseb oma talendil särada tulevane ooperitäht, kellest saame kindlasti paarikümne aasta pärast kuulda maailma tähtsaimatelt ooperilavadelt. Nagu öeldud, unustasin kõrvatropid maha. Tekib misantroopne mõte – mis ikkagi on põhjus, miks lemmikloomad peavad reisima lennuki trümmis?
Minu paremal käel, üle vahekäigu, istub siinmaine nooruk, kes peaks kindlasti pälvima bioloogide tähelepanu, sest temast saab alguse inimevolutsiooni senitundmata haru, mis juhib inimese mäletsejate kilda. Ta ei tea, et heliefektidega nätsutamine – eesti keeli matsutamine – on asi, mida ma füüsiliselt ei talu. Samuti ei tea ta, et kui ma paremat käsivart väga äkki 90° küljele liigutaks, siis saaksin talle täpselt pihta nii, et ei peaks muul moel üldse liigutama. Saaksin, rõhutan. Teisalt kui ta seda teaks, siis oleks ta vait.
Hiljaks jääb nii väljalend kui kohalelend, samuti peab ootama veerand tundi kohvreid. Mu kott on teine, mis karussellile välja tuleb, ning olen esimene, kes lennujaama ette jõuab (saabunud on ka mitu suurt lõunamaalennukit), nii et taksojuhid alles teevad puntras suitsu ning saan pikast reast kõige esimese takso, kes valib korterisse jõudmiseks lühima tee (!!) ning siis kummide vilinal järgmise kliendi järele kihutab.
Korteris on palav, lavendlid on ära kuivanud. Laadin puhkusel võetud pildid mälukaartidelt ära. Klassikokkutuleku piltide värve peab pisut kõbima (inimestel on näod kohati sinised, kuigi oli soe õhtu), aga jõuan sellega valmis kõige kiiremini esmaspäevaks.
No comments:
Post a Comment