10.7.10

L, 1340. päev: ekstreemmatk 34 + 34

Uskudes nädala sees olnud ilmateadet, et nädalavahetuseks leitsak taandub, panin eile jalgrattalaenutusest kinni jalgratta, et teostada ammune kavatsus sõita mõnikümmend kilomeetrit mööda veinijõe Moseli maalilist kallast. Leitsak muidugi jätkus ning kuigi see lahendab küsimuse, et vähe pealt 30 km teekond oleks nagu liiga lühike, olen veidi kahevahel, kas äkki pole liiga ekstreemne. Samas nähes, milliseid vanureid on perrooni peal, ratas käekõrval, otsustan minna minagi. Temperatuurile vaatamata on üdini positiivne päev.

Ratas on suurepärases korras, isegi paremas kui mu isiklik ratas kaugel A. kreisilinnas. Ainus puudus on see, et sadul on 4 cm liiga madal, aga selle saab korda. Samuti läheb päris palju sellega harjumiseks, et sama liigutus vahetab vasakul pool käike üles ja paremal alla, nii et esimesel järsul tõusul vahetan peale täiesti võimatu kiire käigu ja tuleb lükata käekõrval. Samuti ühel hilisemal äkilisel tõusul õnnestub ees vahetada käiku nii äkki, et kett hüppab väikseimast hammasrattast üle ja jääb hammasratta ning raami vahele kinni. Pärast mõningat mõttetööd saab sealt keti paika tagasi käiguvahetaja jõul (ja kui ma poleks ketti algul sõrmedega torkinud, jäänuks käed täitsa puhtaks).

Juba jaamas rongi oodates selgub, et fotokott rattakotti ei mahu, ei jämedam ega ka peenem ots ees. Aega on pool tunnikest, mis kulub – nagu ikka – fotokraami puhastamisele. Näiteks PL-CIR-filtril on mingi kummaline kirme (mis ära tuleb).

Pileti ostsin igaks juhuks juba enne ratta laenutamist; et ma ei suutnud piletiautomaadist leida rattapiletit, käisin kassast küsimas. Sain teada, et kohalikele rongidele tohib ratta võtta tasuta.

Rongis on eesotsas 10 kohta, selles on 8 ratast. Seisan ja jälgin, et ratas väga ära ei lömastaks kaht peent ratast. Ühe pealt pudeneb äkki spidomeeter, aga õnneks taipan hetkega, kuidas see kinni käib; panen aga tagasi ega hakka ratturite naastes kuulutama, et teate, ma siin natuke remontisin teie ratast. (Mis meenutab tudengiaegset pidu ja seda, kuidas fotohuviline S [kelle ühtki pilti me küll kunagi ei näinud] pani fotoka pingi peale ja läks kempsu, mille vältel keegi ta fotoka suure pauguga maha ajas. „Mis me talle küll ütleme?” muretses keegi. – „Midagi ei ütle,” vastasin mina, „see on tugev fotokas, selline väike pauk ei tee midagi.” Ei teinudki.)

Asjaolu, et seljakott mahub pakiraamile ainult põiki (ja mitte päris keskele, vaid nii, et fotoka klapile juurde pääseks), tähendab ka seda, et seljakotist jalg üle ei lähe. Esimesel katsel peaaegu maandun ninali lillepeenrasse (ent head pidurid on rattal).

Alf
Matka algusjaamas Bullays olen kohal üheteist paiku. Vastu võtab ähvardav palavus. Selgub, et ainus asi, mille olen maha unustanud, on kaitsev päiksekreem. Sõit algab kell 11.09. Sõidan algul pisut mööda jõeäärt tagasi, siis allavoolu mööda maanteed. On kuum, kuigi sõidan mööda idakallast, mis peaks olema nagu varjus.

Burg Neef
Et matk on üpris lineaarne ja X10 näitab kaugust järgmise huviväärsuseni, ei ole kaarti üldse vaja. Peale telefonikõnele teepeenras vastamise (mille vältel imetlen kaunist vastaskallast ja tänan mõtet sõita tühjal idakaldal, sest asulaga läänekaldal on palju vilkam liiklus) sõidan otse järgmisesse asulasse, kus on esimene peatus – Neefi linnus. Pilt ja siis tiir ümber kvartali, et äkki näen linnust ka tagant. Pisut näengi.

Teine peatus peaks olema paar kilomeetrit allpool Bremmi jõelooga vaade, aga et Euroopa järsim viinamägi õhkab just sinnapoole põrgukuumust, sõidan sealt peatumata läbi.

Jõgi on täis suplevaid [pidin praegu tegema näpuka ja kirjutama „siplevaid”] inimesi ning väga populaarne päevitamisrõivas on taoline, mida kasutas juba minu vanaema. Õigupoolest inimesed ei päevitagi, vaid lebavad kas varjus või suplevad või püüavad kala või sõidavad paadiga. Jõel on ka kaubaliiklust, näiteks Hollandi kaubalaevast Formosa lähen teekonna jooksul mööda umbes neli korda. Sellelt rõkkab raadio ning kostab laste kilkeid.

Peatusi teen suhteliselt vähe, sest fotokat on raske kätte saada. Ühtlasi pärast fotoka ärapanekut joon (matka lõpuks on vesi pudelis tulikuum; oleksin pidanud panema termosesse).

Läbitud jõepikkus on kokku 31 km, rattaga sõidetud 34,9 km, jala käidud umbkaudu 1,7 km, 134 m sõidetud praamiga. Sõiduaeg on täpselt 4 tundi bruto ja 2 h 42 min neto. Rong sõidab sama teed otse kümmekond minutit (kolm jaamavahet, neist üks pikas tunnelis).

Ediger
Põikan jõe äärest kaunisse linnakesse Ellerisse ja sõidan selle kaksikusse Edigeri otse, jõe äärde maanteele naasmata. Edigeris oli muiste linnamüür, millest on kaks torni ning üks värav alles. Väntan ülesmäge kiriku juurde (mille jaoks sopistati linnamüür väljapoole ja kus on tarindeid, mispärast arvati, et kirik oli kaitsekirik, kuigi ei olnud, nagu kirjutab raamat), sealt piki kohalikku Müürivahe tänavat jõega rööbiti alla tagasi. Kui ühest eriti kenast väiksest vahvärkmajast pildi tegemiseks tagasi keeran, peatub selle ees auto ja väljub taks omanikuga; saan pildi peale.

Edigeri kumbki linnamüüritorn ei ole fotogeenne. Poolel teel järgmise asulani on maantee ääres tornlinnuse Lehmerhofi varemed, aga rattatee läheb jõe äärest ja võsa on vahel.

Pärast viit kilomeetrit jõge ühtlaselt palistavatest suvitajatest möödumist ületan teist korda jõe. Siin on huviväärne kunagine Senheimi tornlinnus, praegu tavaline külamaja. Et Google Earth aadressi Vogteistr. 9 teada ei tahtnud, ei olnud ma päris kindel, kas ma aerofoto pealt olen ikka õige maja ära arvanud; aga õnneks paistis torn teistest majadest üle ning oli jah sama.

Burg Senheim
Tornis on nähtavasti näituseruumid. Silt ütleb, et parasjagu näidatakse pilte kunstnikult, kes sündis 1937 „Revalis (nüüdne Tallin)”; mõtlen, et tänu praegusele ja ilmselt ka igaveseks tulevasele linnapeale ongi ju Talinast saanud 1 n-ga Tallin.

Järgmine küla on pooleteist kilomeetri kaugusel Mesenich, pidada olla hunnitu külasüdamega; mm-jah. Suuremad elamused on hoopis sealt väljasõidul, sest ma ei satu õige teeotsa peale ja sõidan nii naaberkülla hoopis viinamärjaväljade vahel; see on veel lahedam.

Siis nii viie kilomeetri pärast on väikelinnake Beilstein. Panen ratta parklasse ja kobin (vett voolates) mäe otsa linnusesse. Selle valdustorn on esimene (ja ainus) jahe koht kogu matkal. Tornis tuvastan äkki, et see on viisnurkne (saksa keeleala valdustornidest olid viisnurksed 3,7%, kirjutab isand Krähe raamatus „Burgen des deutschen Mittelalters”).

Ellenz, Mosel, BeilsteinLinnuses on restoran, selles külm vesi ja jäätis ning ainus kaardiuurimine kogu matkal. Minust jääb toolile märg laik. Restorani põrandal silkab kivisisalik. Heakord linnuses avaldab muljet. Pärast seda, kui prantslased linnuse XVIII sajandil õhkisid, ei ole just palju järel, aga valdustorn, muid torne ja mitu väravat on.

Beilsteini praam
Siis värskenenuna alla tagasi, linnakesest pilte ja praamiga üle jõe. Praami sildil on, et kui soovite üle sõita, lehvitage. Lehvitangi ja peagi hakkab praam sõitma lähemale. Ülesõit maksab 1,20 €/inimene ja 0,20 €/jalgratas. Nähtavasti on jõge ületav tross, mille küljes on praam kinni, kuidagi seotud praami roolimisega. Jões on kühmnokk-luige pere kuue halli pojaga ja skuutrimees, kes, nagu aru saan, tuleb praami juurde poosetama, aga veedab enamiku ajast kaelani vees, nagu kombeks.

Burg Ellenz
Jõe läänekaldal on küla nimega Ellenz ja seal peaks olema kindlustatud eluhoone, mille leidmine Google'i aerofotolt oli paras pähkel. Linnuses maiustades uurisin küla silmaga (mul ei ole binoklit kaasas) ja omast arust nagu nägin, et mu asukohaoletus oli õige. Nii oligi. Nimelt on muistsest linnusest väga vähe järel, see näeb välja nagu Okasroosikese maja, kaks korrust, aga katusel kõrgub seintega sama kõrge keskaegne korstnajurakas, millel näha kolmanda korruse peal olnud järsu katuse joon.

Umbes siis tajun, et mul on jäänud rongini 25 minutit ja sõita on 10 km. Päris võimatu selline tempo ei ole, nii et proovida võib. Õhutemperatuur on üle 33 kraadi, sest sõiduõhk enam ei jahuta, vaid oleks, nagu puhutaks kuuma õhku näkku. Sõidan siiski päris kiiresti (kogu matka jooksul minust keegi mööda ei lähe), ühes kurvis möödasõidul keeran teelt sissepoole välja, mis puhul kuluvad kunagised paljuaastased koguaastased rattasõidukogemused marjaks ära, sest pärast sekundilist kummide vastu asfaldiserva krabistamist kerkin taas tee peale.

Burg CochemKuigi kaardi järgi tuleks ületada kaks korda jõge, on rattatee tehtud vahepeal ka läänekaldale, nii et teekond on pisut lühem. Cochemisse jõudes näen, et rattatee on pikalt remondis (tuleb sõita tänaval) ja siis on linnas rahvamass, nii et seal tuleb sõita ettevaatlikult, mis tähendab, et 14.58 rongile ma ei jõua. Kavatsen parkida ratta jaama, uurida rongipileteid ja siis süüa põhjalikult, teades, et järgmine rong läheb alles kell 16.58.

Jaamas (kohal 15.09) selgub esiteks, et läheb rong ka 15.27 (ja 16.27). Teiseks selgub, et mõlemad piletiautomaadid on kaputt (ma loll oleksin pidanud ostma kohe edasi-tagasi pileti või kogu liidumaa päevapileti). Üks on täitsa pime ja teine on hangunud. Kassa on nädalavahetusel kinni. Proovin helistada Deutsche Bahni teenindusse (kust peaks olema võimalik osta pileteid), aga kui sealt öeldakse, et kui soovite tellida pileteid, vajutage number ühte, ei leia ma üles, kuidas mu telefonile saab kõne ajaks ette numbrisõrmistiku. Viimases hädas kõnnin jaamakõrtsi küsima, mida piletite suhtes teha. Kõrtsmikule on häda nähtavasti tuttav ja ta kirjutab mulle jänest sõitmise tõendi, mida ma pean kontrollile tingimata näitama. Lööb kõrtsi templi alla.

Kui ratta juurde jõuan, on just sama 15.27. Mõtlen, et rong võiks pisut hilineda, aga kui maha jään, siis lähen linna sööma (jaama kõrts oli pisut liiga rõve, sh sees täis suitsetatud ja väljas palav). Kui jaama sisenen (sest perroonile pääseb ainult läbi jaamahoone), kuulen rongi saabuvat; kiire jooks tunnelis ja tore, et vedurijuht vahib aknast välja, sest jõuan peale.

Jänest põhjusega sõitmise tõendSiis tuleb kontroll, räägin talle, et voh, automaadid katki, kõrtsmik andis tõendi. Kontroll noogutab, müüb pileti. Üldiselt on rattaid vagunis kole palju, vahelt ei mahu läbi. Jalgrattureid tuleb muudkui juurde. Kontroll noomib viimaseid tulijaid ja räägib, kuidas vedurijuht ikka peaks rataste vahelt läbi saama, kui vaja. Rohkem rattureid õnneks peale ei tule ja kui n – 4 eelviimases peatuses maha läheb, siis ootab vedurijuht, kuni kõik maas.

Muidu on rongis suhteliselt palav ja higistamine jätkub. Käsi ei saa süles hoida, muidu oleksid nagu püksid märjad.

Rong saabub samale perroonile, kus on rattalaenutus (ei pea võimlema liftis). Annan ratta ära, saan kautsjoni tagasi, kuulen põhilise rattalaenutaja repliiki, et päeval olnud neil tund aega 41 kraadi. Ostan putkast külma mineraalvee, millele on ilmselt suure kuumaga hinda otsa pandud (1,70 €/½ l).

Päikesepiste on saanud vist ka teise rongi vedurijuht, sest teadustab peatust 11 keeles, sh vene ja hiina keeles.

Õhtul muidugi värskendav dušš. Pärast kaalubilansi järgi selgub, et higistasin päeval välja umbes neli liitrit vett.

Magama lähen poole üheksast; mõtlen, kas jaksan oodata umbes kolmveerand kümme välja ilmuvaid nahkhiiri; ei, panen parem kella selleks ajaks helisema.

No comments: