Kohe algusesse päeva megauudis: ligi 69 aastat kadunud allveelaev Kalev on vist leitud!! (EPLi link; juurde uudise jälgimiseks ka militaar.net-i link)
Edasi tavalises järjekorras.
Kavatsen alustada uisutamisrohket nädalat. Eile meenus küll, et täna hommikul on prantsuse keel, aga see plaani ei sega; tuleb vaid ärgata tund varem. Seega olen jõe ääres all kell 6.02, veeren rajale kell 6.08 ja nühin veskini (selgub, et täpselt 4 km) ja sealt tagasi sillani ja siis kaks korda edasi-tagasi potipõllundusaiakeste lõpuni (edasi tee peale ei saa, sest suvest ja varajasest kellaajast hoolimata sõidavad täna sitalossi ehituse poole autod), valmis kell 6.58.
Loen ehitusplatsi servas teadetetahvlilt, et töid alustati 2007 ja eeldatavasti valmivad need 2010. „Eeldatavasti”!! Vald on seega sõlminud ehitusfirmaga lepingu, teadmata, kui kaua ehitus üldse kestab! Nagu öeldud, on see viis kangesti taoline, mida harrastati Vene ajal, aga ilma satiiriväljaannete torkiva toimeta. Praegust sodilaagrit nähes ei usu, et ehitus tänavu valmis saaks. Sitt jooksku seni aga jõkke, mida näitavad puhastusjaamast allavoolu vohavad veetaimed. (Mõni ime, et sellel jõeosal tegutsenud kanuulaenutus on pannud pillid kotti.)
Seletuse leiab ka ohter liiv autoraja servas. Nimelt eks veokid ralli jõepoolsete ratastega mööda teepeenart, mis nähtavasti on kunagi olnud liivakivist tekkinud muld, nii et iga auto järel on suur liivapilv. Pärast tuleb lapiservaga uisud raami ja laagri vahelt puhtaks pühkida ja rattaõnarused liivast jooksvas vees puhtaks uhtuda. (Tänatud, et laagrid on roostevabad.)
Viimane prantsuse keele tund; jõuan enne õpetajat.
Kursuse lõpuks vaatame ebarealistliku ja mitte eriti naljaka Prantsuse komöödia Je vous trouve très beau (2005), mille peamine lõbu mu jaoks on see, et meespeaosaline on nagu tuntud riistvõimleja õp Schmidti noorem vend. Meenutan, kuidas poolteist aastat tagasi vaatasime Chti-filmi, kus oli nalja tunduvalt rohkem. Tänane film on nii ette aimatav, et põnevust pakub vaid see, kas ka tegelased ise aru saavad, mis juhtuma hakkab. Nad ei saa ja filmi puänt saabub nendele ootamatult nagu kilpkonnadele, kes iga hommik imestavat, et näe, kauss! ja selle sees toit!! Aknast paistev harakas puu otsas ja musträstas põõsa all on iga kell huvitavamad. Usun, et õpetaja valis filmi seetõttu, et ta oma arust naispeategelasega välimuse poolest sarnaneb. Kaukaa haettu, ütleks selle peale soomlane, ja inglane ütleks wishful thinking.
Õhtul plaadilt ooper: Die Zauberflöte Royal Opera House'i (=Covent Gardeni) esituses. Üritan meenutada, kes laulsid peaosi kunagises Estonia selles lavastuses, kus Öökuninganna lendas lavale trosside otsas rippudes (ei meenu; ega mitte ometi Anu Kaal?!) ja kus kolme poisi seas oli kaks pisikest kooliõde, kes tänapäeval juba täitsa suured inimesed. Lavastus on tehniliselt huvitav ja püsib kujunduselt ilusti XVIII sajandis, st ei ole püütud tuua nüüdisaega, mille taolised ajakohastused on leebelt öeldes lihtsalt totrad ja kaotavad ajakohasuse paari hooajaga. Linnupüüdjat Papagenot laulab selles lavastuses mr Keenlyside, kes enne ooperilauljaks hakkamist õppis zooloogiat. Plaadil on piltidega illustreeritud libreto; kümmekond aastat tagasi kuulasin läbi kõik, mida pakkusid kahe kohaliku raamatukogu ooperi-CD-de riiulid, aga paiguti jäi tegevustik segaseks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment