Öösel kuskil kahe paiku kole tugev äike ja tuul, muudkui säuh! ja prõmm! Koristan rõdult ära seal tuuldunud rulluiskude sisesaapad (äkki lendavad minema) ja tõmban arvuti toitejuhtme seinast.
Pärast kosutavat 13-tunnist und loen ja tegelen eilsete piltidega.
Hommikul saan teada, et sadanud 29 mm, st ruutmeetri peale 29 liitrit vett. Kogu rõdu on täis lillekastist laiali loobitud mulda ja sinilobeelia on pisut sirakil.
Raamat on „Elsa – talutüdrukust bussijuhiks”, mis ilmekalt näitab, kuhu võib välja jõuda, kui igaüks võib võtta raamatu kirjutada. See nähtavasti on lapselapse koostatud vanaema elulugu. Narratiivil endal ei ole suurt vigagi [lapselapse kirjutatud vanaema eluloo kohta], aga miskipärast on autor otsustanud varustada raamatu põhjalike joonealuste viidetega. Uhh-huhh... Nendest saame teada näiteks seda, et kui 1930. aastatel ehitati majale „vahvärk”, siis oli see just seesama kui saksa Fachwerk ehk siis kiviseina sisse jäetud kandeprussid (vt eilne pilt). Mm-km, nõnda nimetati Eestis pigem sarikaid ehk tarindit, mis kannab katust. Siis saame teada, et denatureeritud piiritus on sama kui metanool ja 1940. aasta paiku oli nii karastunud raudteetöölisi, kes lasid selle süsifiltrist läbi ja jõid kohvi kõrvale. Kvantitatiivselt on liialdus küll väiksem kui nüüdisaegne uhhuutajate väide, et sidrunimahl teeb naatriumist kaaliumi (milleks tegelikult oleks vaja tuumasünteesi), aga kvalitatiivselt on samasugune lollus (denatureeritud piiritus on mürgiste lisaainetega joogikõlbmatuks tehtud etanool; filtrimine, mis on mehaaniline tegevus, mitte keemiline, peaks kõrvaldama lisaained, aga keemilist koostist ei muuda). Kolmas megapirakas on väide, et uutmine algas 1987. aastal. Kurikuulsa Perli andmebaasi järgi on raamatu autor sündinud 1973. aastal ja sestap peaks ka ise mäletama, mis ja kuidas, vajamata tuginemist eesti Vikipeediale, aga näe ei mäleta ja peab kasutama seda mädasood, kust võib ju poolt uskuda, aga veerandiga saab ikka petta!
Päeva maksimum on jälle +33,5 °C varjus.
Pärast päikseloojangut läheb õues jahedamaks kui toas ning avan aknad, kust tuleb kosutavat jahedust, sh ristselili elutoa väiksema akna (täna miskipärast putukaid suurt ei ole, nii et saab hoida akent lahti). Kella 22.20 paiku kostab akna alt plädinat; esti arvan, et suur ööliblikas, aga kui keeran vaatama, on põrandal nagu kirjamark nahkhiir; kuigi talle tuleb kohe eluvaim sisse tagasi ja ta pläterdab toasügavusse, sattudes nõnda esikusse. Panen kõik tuled põlema ja lähen riidekapist tooma pakse nahkkindaid ja nende abil tulen korjan nahkhiire esikupõrandalt ära. Talle sellised asjaolud ilmselgelt ei meeldi, avaldab pead pöörates ja tillukesi hambulisi lõugu laiutades protesti, vahepeal ilmselt tehes jämedamat häält, nii et seda kriginat ka inimkõrv kuuleb. Nii kaua ma teda tülitada ka ei taha, et teeks haruldasest külalisest pilti (fotokal on ees 150 mm objektiiv, vahetus ja välklambi otsimine viiks aega), nii et paari eksikatsega ja printeri tagant/paberilõikuri pealt/laua alt välja õngitsedes saan ma ta jälle kindale ja poolest toast mõistab ta ise lennata lahtisest aknast ilusti välja. Mida tähele panin: tiivaulatus oli vast 15 cm, ühtlane väga tume pruun, väikesed kõrvad, nina pealt vaadates justkui tömp.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment