Kohalik linnaleht kirjutab, et eilsetes 25 m/s tormi-iilides kukkus siinkandis ümber palju puid, ühed tellingud ja üks tornkraana, viimane just ehitajate kohvipausi ajal ja just konteinerruumide peale, kus nad kohvitasid. Lausa majad olla nagisenud, kirjutatakse. Mis muidugi meenutab hiljuti ostetud katedraaliraamatust Pariisi Notre-Dame'i roosakende kohta, mihukest tuulekoormust need taluvad, oli see vist akna peale kaheksa tonni (rõhtsuunas!). Mis muidugi meenutab keskaegseid katse-eksituse meetodil, ainult survele ja paindele ning kolmnurkade jäigastavat mõju tundmata tarindatud tornikiivreid, mis talusid torme tihtipeale sajandeid, kuigi aeg-ajalt ka alla pühiti, nagu 1549 Inglismaal Lincolni katedraali nelitistorni üle saja meetrine kiiver, mille allakukkumise järel sai maailma kõrgeimaks hooneks Oleviste, millel veerand sajandit varem oli valminud kõrge kiiver.
Ilm on kuidagi jahe... ainult 28 kraadi. Õhtul kaunid päikesest kullatud rünkpilved päikesest kullatud metsa kohal. (Kas te fotohuvilised ikka teate, kuidas pildistatakse päikeseloojangut? – Valgetasakaal tuleb automaatse (või päevavalguse, st 5000 K) pealt lülitada varju asendisse (6500 K). Loojangupuna lööb hoopis teise mekiga elama.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment