30.6.14

E, 2616. päev: eksam nr 2, I osa

Ilm on jahe ja tuuline ning toimubki evakueerimisõppus, mis näeb välja umbes nii: link.

Mul tuleb ketserlik mõte, et kuivõrd evakueerumisel tuleb kõndida mitusada meetrit väga valjude sireenide käes (telefoni järgi ~100 dB), peaks kandma kuulmiskaitsmeid. Ühtlasi täheldan evakueerimisjuhtide suurt kohalikku korrelatsiooni jalgpallifännidega (neid on vähe, meie koridoris kaks, ja mõlemad juhivad täna vägesid).

Mul oli neli päeva vasak kõrv täitsa lukus, mis olukorda tean varasemast kogemusest lahenevat iseenesest mõne päevaga. Täna läheb kõrv siis lõpuks lukust lahti – ja mille peale? — Luksumise peale. Ühe korra luksun ja sellest aitab. See on eriti tore, sest õhtul on kuulamisharjutusega keeleeksam.

Kuivõrd teada on, et see algab kuulamisega, olen kohal punktuaalselt, mis tähendab, et küsin vahetu ülemuse käest (kenasti põhjendades, miks) ametliku loa lahkuda tavalisest veerand tundi varem. „My karate lessons are very important to me.” (Fawlty Towers)

Kuulamisülesannetega mingit raskust ei ole, kirjalikust tekstist arusaamisega ka mitte; kirjandiosas on valida kolm teemat, millest õnneks taipan, et need on kõik eri stiilis: üks on vaba, teine on kiri korteriomanikule (et kolid ära ja mis mööblit üle jääb) ning kolmas on teemal „oo, sul on uus pruut/peigmees, kirjelda teda mulle!”. Rühma seekordne ainus koolilaps kirjutab viimasel, näen, kui ta tööd ära viib ja taha lehele on pealkirjaks suurelt kirjutatud „variant C”. Kuivõrd mõningaid mööbliesemete nimetusi suudan meenutada, võtan teema B.

* * *

Teadusillustraatorist tudengiaegne tuttav on teinud suvepildi, kuidas aiajooksik on just välimääraja aiajooksiku pildi peal; raamatupilt (ja allkirja font) on tuttavavõitu ja suht juhuslikult selgub, et meil on sama putukate välimääraja, kuigi eriaegsed ja eri kirjastuste väljaanded (mul inglise 2007 originaal, tal sama väljaande tõlge, 2009).

29.6.14

P, Heidelberg

Hotellis koertega jalutamas (söögitoa ukse vahel on kolm seni nägemata töötajat, kõik naeratavad; eile õhtul lillelise särgiga meestudeng vastuvõtulauas jutustas midagi, et tal on ka umbes selline koer nagu Šp). Siis hommikusöök; näeme, et määrdunud toolid on toodud tubadest sööklasse, väga kaval.

Siis koerte väsitamiseks enne tagasisõitu pikk jalutuskäik, näeme jõe äärest isegi Heidelbergi lossi. Vahelduva eduga sajab. Pärast piltidelt arvab üks E tuttav, kes Heidelbergis aasta õppinud, et kohe vanalinna vastas mäe otsas on Rooma-aegne amfiteater, mis teave kahjuks ei ole täiesti õige, sest see vabaõhulava avati alles 1935 ja avakõne pidas Goebbels.

Taksoga jaama. Juht silitab kotist peadpidi välja ulatuvat Šp-t taksopeatuses ja jaamas.

Tagasisõidu piletil oli väike äpardus kellaaegadega, kinni on pandud nii hilise ICE pilet, et Mannheimis on aega 3 tundi. Esimese tunni istume ja vaatame inimesi (keda kohviku eest ei käi läbi just palju). Siis istume tunnikese jaamarestoranis (seal ei ole algul teada, kas koertega tohib, aga kelner küsib, kas koerad ka juua ja süüa tahavad; näen vastas trammipeatuses fotogeenilist vanameest raamatut lugemas). Siis jalutame ümbruskonnas koeri. Siis istume veel natuke kohvikus. Siis saabki 3 tundi läbi ja tuleb meie rong.

Tagasisõidubussis on rahvast vähe, saab laiutada kõigi olemasolevate piletite eest.

* * *

Homme on kirjalik eksam. Õhtul paar tundi vaatan läbi märkmed ja õpiku, eriti hoolikalt õpiku tagant kuulamisülesannete üleskirjutused, sest kes teab, äkki tuleb sealt, nagu on tulnud mitmed kuulamisülesanded tunnis ja ükskord rõõmustas meie hispaania-ameeriklane igatahes väga, kui näitasin, et õpiku taga on sama tekst kenasti must valgel.

28.6.14

„Akhnaten” tantsuooperina Heidelbergis

Ooper „Akhnaten” on tuttav ajast, mil kuulasin kohaliku raamatukogu ooperi- ja teatrimuusikariiuli otsast otsani läbi. Mul oli see koopiana kassetil, aga viimati kuulasin seda ajal, mil lintmakki veel kuulati, ehk vähemalt kümme aastat tagasi.

Miskipärast jättis ooper plaadilt nii sügava mulje, et kirjutasin sellest tudengiajakirja 3-leheküljese arvustuse (on internetis, aga pildi-PDF-ina, Google ei leia). See oli nii ammu, et tollal oli veel mingi iid-Windows, mida pidi pärast arvuti sisselülitamist käivitama MS-DOSist eraldi ja mida pidi enne arvuti kustutamist eraldi välja lülitama; seejuures lasi Windows kõlada väikestel helifailidel, mis aga olid tavaliste WAV-idena ja süsteemis kättesaadavad ning mille, mõistagi, asendasin ooperi proloogist võetud kõnelejatekstidega: tervituseks kuulutas Windows open are the double doors of the horizon ja hüvastijätuks this king flies away from you, ye mortals.

Selles täpselt 17 aastat ja 4 kuud tagasi kirjutatud arvustuses olid lõpulõigus sõnad: „Lootust „Ehnatonit” elavana laval näha on vähe, kui üldse.” Aga, näe, eksisin.

Muusika on minimalistliku kombe järgi võrdlemisi staatiline ja korduv, kuigi intensiivne ja väljendusrikas (ja kogu seda muusikat esitavad elusad orkestrandid, mitte ei tehta sämplides, mis oleks tehniliselt palju lihtsam; muiste keegi „Ingerimaa õhtute” kogemusega koorilaulja mainis, et kui ta oli seal 20 minutit järjest teinud ainult „töm-töm-töm-töm”, oli suu nii väsinud, et kukub või küljest). Samas on selles minimalismi natuke vähem kui teistes Ph. Glassi portreeooperites (triloogia esimeses ooperis, Einstein on the Beach, arvasin ühes kohas, et CD-seade on jäänud 20 minutiks ühe koha peale kinni).

Geniaalne lisandus on tants, mis täidab lauluta, aga ka paljusid lauluga kohti. Tantsima on pandud ka kogu ooperikoor; koreograafias on oluline osa kätel (sh mitmes kohas kuldsed sõrmed), käemärkidega räägib ka vanu tekste inglise keeli ettelugev kõneleja.

Ooperi algne pealkiri on „Akhnaten”, mis nimi kirjutatakse samas traditsioonis tänapäeval kujul Akhenaten, ja kavas seisab hoopis „Echnaton”, mis virvarr tuleb sellest, et Vana-Egipti keele täishäälikuid ei teata ja nimede kirjapilt oleneb eri keelte traditsioonist: inglise traditsioonis Akhenaten, saksa traditsioonis Echnaton (nagu on tema peamise abikaasa nimi Nfr.t-jy.tj. inglise traditsioonis Nefertiti ja saksa traditsioonis Nofretete – seesama, kelle kaunis kivipea on Berliinis Egipti muuseumis), eesti nimi Eesti Entsüklopeedia järgi Ehnaton (poolitub Ehn-aton*). Üritas usulist eksperimenti (proovis riigis kehtestada enam-vähem monoteismi**, aga jättis üksikasjad korralikult läbi mõtlemata – nt kuidas ainujumala Ateniga (Atoniga) saab suhelda ainult tema ja tema perekond, mida tegigi nii põhjalikult, et jättis riigiasjad unarusse – ning see kukkus koledasti läbi). Muu hulgas kehtestas reformide käigus ka realistliku kunsti, mis juhtumisi elas üle tema nime kustutamise ajaloost sellega, et seda täis olnud tema veidikeseks ajaks vaaraoks saanud poja hauakamber avati alles 1922 – ehkki seda, et Ehnaton oli mitte Tutankhamoni äi, vaid isa, hakati arvama alles pärast DNA-analüüsi 2010, ooperist on see mõte läinud mööda, ammugi ei olnud seda teada 1940. aastate keskel, kui Mika Waltari kirjutas „Sinuhet”, mille tegevus toimub samuti Amarna perioodil ehk Ehnatoni ja talle järgnenud mõne muu, aga vähetähtsa vaarao valitsusajal XVIII dünastia lõpus. (DNA-analüüsi (2010) kaudu tuvastati Ehnatoni muumia, mille isikusamasus oli seni ainult oletuslik – 1907 hauakambrist KV55 leitud tundmatu 35–45-aastase mehe muumia. Õigemini tuvastati, et see muumia oli Tutankhamoni isa ja Amenhotep III poeg, vt seletus artikli lisas. Sama artikkel järeldab ka, et Ehnatoni veider kehakuju oli pigem liialdav kunstistiil kui patoloogia***.) Teisalt olevat igasugu liba-ajalooteooriaid küttev History Channel väitnud, et Ehnaton olnud tulnukas, hahaa.

(* J. B. Pritchardi antoloogias on nimekujud Akh-en-aten ja Nefert-iti.)

(** J. B. Pritchardi selgituse järgi kummardasid Atonit ainult Ehnaton ja tema pere, tema alamad kummardasid teda, rahvas suhtus uude usku kas vaenulikult või üldse mitte kuidagi.)

(*** Vrd Nofretete kaunist kipspead ja tema moonutatud kujutamist koos Ehnatoniga: link. Artikli järgi olevat kipspea hilisema väliskihi all esialgne joonis, kus samuti rõhutatakse suukortse jne.)

Ooperi tekst on autentsetest dokumentidest, esitatakse korra algkeeles, korratakse inglise keeles (või vastupidi); tiitrites on saksa tõlge mõlemale (sama). Muiste õnnestus leida raamatukogust see 1959. a raamat, kust oli ooperisse võetud Ehnatoni päikesehümni tekst (James B. Pritchardi koostatud antoloogia Ancient Near Eastern Texts Relating to the Old Testament 3. trüki (1958) lühendatud väljaanne Ancient Near East: An Anthology of Texts and Pictures); seal muidugi oli veel palju huvitavat. (Huvitav oli ka, et raamatu tagakaane vahel oli laenutussedel, kust sai teada, et enne elektroonilisele laenutamisele üleminekut (1990. aastate algul) oli seda laenutatud ainus kord 1973. Loodame, et varasem laenutussedel oli saanud lihtsalt täis.)

I vaatuse alguses on vana vaarao (Amenhotep III, kreekapäraselt Amenophis III – kelle trepanatsiooniga algab „Sinuhe”) ära surnud (tekst surnuteraamatust või püramiidiseintelt), siis tema matus (tekst, kui õigesti mäletan – ainsa salvestise uus väljaanne (2003) on libretota – tema hauakambri seintelt). Siis kroonitakse uus vaarao (tekst on tema kogu kuninglik tiitel täispikkuses); vaarao ise seisab lava keskel raudrüü taolises kummist või plekist kostüümis nagu robot Gort filmist The Day the Earth Stood Still (1951).

Heidelbergi teatri väike, aga uus lava (Google’i aerofoto on aastast 2012, aga teatrit ikka veel ehitatakse) näitab igatpidi, mida lavatehnika suudab. Teatril pöördlava ei ole, lavatõstukeid ka ei paista, aga tähtsal kohal on luugid, mida lavalt mitu korda ära tõstetakse, et kõndida lava alt välja või lava alla tagasi (pikkade rongkäikudega lava alt üle lava allmaailma tagasi lavastus algabki).

Vaarao mustale kestale vajutab iga lavalolija kullast käejälje ning stseeni lõpuks koorub kestast valges vaarao ise. Esimene kord, kui peategelane üldse laulab, kuigi on olnud laval üle veerand tunni, on alles vaatuse lõpus, kui ta ilmutab end rahvale. See on duett kuningannaga, hääled lähevad sageli risti, kus kontratenor laulab kõrgemalt kui alt (kontratenori ja aldi hääleulatus on muidu sama).

Imestan vahepeal, kas kostüümil on rattad või suudab Ehnatoni laulja vudida nii, nagu oleks ta ratastel, nagu suutsid/suudavad Venemaa riikliku rahvatantsurühma „Kaseke” tantsijad (video).

II vaatus. Vaarao kukutab Amoni-kummardajad (ja lõhub laest ilmunud tohutu püramiidi). Uue usu sümbol, Atoni päikeseketas on ereda LED-valgustusega suur rõngas, mis laskub samuti laest ning III vaatuses ümbritseb vaaraod ja tema peret (6 tütart esindavad ka nukuteatrit), kuigi teadlasesugemetega Ehnaton teadis, et Päike ei ole mitte ketas, vaid kera.

Sellega lõpeb ooperi I pool. Algul tundus imelik, et ooper on jagatud nagu keset vaatust, aga täitsa hea mõte on.

Vaheajaks võisin tõdeda, et esituse helipilt järgis kaunis täpselt ooperi ainsat salvestist (1987), v.a Echnaton ja kõneleja. Esimene teeb pearolli oluliselt teistmoodi (aga mitte palju halvemini) kui muiste Paul Esswood (kellele kui kontratenorluse varjusurmast äratajale see roll spetsiaalselt kirjutati) ning teine palju võimsamini. Mõningast selgust, kuidas tekkis mõte jagada 3 vaatusega ooper kaheks keset II vaatust, annab salvestise 2003. a väljaanne, kus tükk on jagatud 2 CD vahel, kuigi pisut erimoodi (plaadil II v 2. ja 3. stseeni vahelt, Heidelbergis II v 1. ja 2. stseeni vahelt; salvestise esmaväljaanne oli paksus karbis, vbl oli 3 CD-d).

Peaosa laulja soodsa käekäigu pärast lausa rõõmustame, sest ta on pärit Tšeljabinskist, võitis 2005 Glinka võistluse ja töötab alates käesolevast hooajast (2013/14) täiskohaga Heidelbergi teatris.

Väheke muretsesin, kuidas suhtub moderntantsu ja minimalistlikku ooperimuusikasse E, kes tükki ei tunne; et kui talle ei meeldi ja tahab ära minna, kas ise saaksin siis olla kohal ka II poole; aga õnneks on vaimustatud ka tema, nii et kena keik.

Heidelbergi teater ei ole hästi läbi mõelnud vaheaja logistikat: puhveti kaubavalik on väga suur, hinnad sentidega ja saba(de) asend korraldamata.

II pool algab koduidülli (tekst on, kui õigesti mäletan, Egiptuse armastusluulest; kas seost Ehnatoniga on, ei mäleta) ja muljetjätva tantsunumbriga.

Järgmises stseenis loeb kõneleja uue pealinna piiristeelade tekste (seistes orkestriaugus dirigendi kohal, kogu saal on pime, valgus on nii ere, et lava kohal supertiitreid ei näe). Edasi ehitatakse kõrbesse uut päikeseküllast linna (kas linna ehitamisest polnud ka meeleolukas number ooperis balletis „Kalevipoeg”?). (Kalevipojast on ooper seni kirjutamata – seda kavatses Rud. Tobias, aga kahjuks enne suri.) (Enne elas Ehnaton Teebas ehk praeguses Luxoris isa ehitatud Malkata palees, mille tempel oli pühendatud emale Tejele ja krokodilljumalale Sobekile, Karnaki templist – peajumala Amon-Ra riigi kesktemplist – üle jõe ja paar kilomeetrit ülesvoolu. Ehnaton ei pürginud ajalukku sõjakäikudega nagu ta vanavaarisa Thutmosis III või järgmise dünastia Ramses II, millest võiks arvata, et ta oli vaikne ja rahulik, aga ei, peale kõigi muude kultuste, eelkõige Amon-Ra preestrite tagakiusamise lasi ta uude pealinna ehitada kole suure päikesetempli, mille pindala oli umbes 16 hektarit. Asjaolusid uurides võib ka arvata, et suht abstraktse Atoni saamine ainujumalaks ei olnud mitte päris juhuslik, näiteks oli Ehnatoni isa kuningliku laeva nimi „Atoni vaim”.)

Kogu ooperi kulminatsiooni, päikesehümni, esitab Ehnaton üha kõrgemaks kasvades, aaria lõpuks on ta umbes 4 m pikk. See on küll inglise keeli nagu ka ooperi kõik kõnelejatekstid (salvestise esmaväljaande libretos kirjutati, nagu esitataks päikesehümn publiku keeles, milles võis kahelda kohe alguses, sest ooperi esmaettekanne oli Stuttgardis ja ka juba siis oli see nähtavasti inglise keeles).

III vaatus. Ehnaton ja Nofretete pereringis. Ümberringi on suur häda ja viletsus. Kõneleja loeb Amarna kirju ehk ahastavaid palvekirju Süüria piirikindlustest. Väike vikipeedistamine selgitab, et konkreetselt need kirjutas Byblose kuningas Rib-Hadda ja neid oli kokku 58: vt siin loetelus alates nr EA 068. (Või hoopis Jeruusalemmast Abdi-Heba, EA 285–290, vrd EA 286.)

Siis tuleb Amoni pappide eesvõttel kontrrevolutsioon. Tegelaste hulgas on ka üks järgmisi vaaraosid Horemheb, aga tal peale bassipartii muud kandvat rolli ooperis tegelikult ei ole (nagu ka kuningaemal Tejel). Täielikuks üllatuseks pannakse II vaatuse algusest laval vedelenud traatkujundid uuesti püramiidiks kokku; midagi puudu ega üle ei jää.

Finaalis loeb kõneleja tänapäeva reisijuhti (kuid õnneks tänapäeva turiste ei etendata, nagu võis karta libretost). Ehnaton ja Nofretete mähitakse kilesse, millega meenuvad „Sinuhe” värvikad palsameerijakirjeldused. Nende aeg on läbi, algab lõputu pikk aeg nendeta.

Lõpukummardusest saab teada, et suur osa „tantsijaid” oli tegelikult ooperikoor ja päris tantsijaid oli ainult 12. Ütlematagi selge, et tantsijad olid väga tasemel: kui vaja, maandusid kõik 24 jalga täpselt ühekorraga ja põntsuta ning kui vaja, põntsuga.

L, 2615. päev: Heidelbergi

Sõidame koos koertega Heidelbergi vaatama haruldast* ooperit (koerad on ooperi ajal hotellis).

* Operabase’i statistika järgi etendub „Akhnaten” sel hooajal kogu maailmas 2 lavastuses, populaarseim ooper „La Traviata” aga üle 600 lavastuses. Arvutage ise. Isegi YouTube’is ei ole ooperist korralikku videot.

Minekul esimest korda otsebussiga, mis läheb mitte kaare ja 2½ tunniga, vaid otse ja tunni 15 minutiga. Veidi muretsen, et meil on nii seljakotid kui ka koerakotid. Müüdud on 2 × 2 piletit, E siseneb esimesena, bussijuht küsima, kus teine inimene on, ta näitab minu peale, siis sisenen mina ja näitan, et ka mul on 2 inimese pilet. Bussijuht teeb suured silmad, aga siis näitan, et vat mul on siin kotis koer ja eelmisel inimesel oli ka.

Mägede taga jaamas ootame kiirrongi ICE, mis mägede vahel suurt kiiresti ei sõida, aga mis tuleb Pariisist ja eelmise istme vahel on kolm Pariisi Kroonikat stiilis „Johnny Depp ja Vanessa Paradise – kas ikka?” – vastus on muidugi, et Johnni Depist on üks pilt ajakirja keskel ja Vanessa Paradise’ist teine, eelmisega täiesti sidumata pilt ajakirja lõpus. Mannheimis kohaliku rongi peale, mida käib mitu korda tunnis.

Heidelbergis esimese asjana korraks liftiga tühermaale jaama taga (kes teab, millal jälle saab). Siis taksoga hotelli. Šp pea on kotist väljas, Št on üleni kotis, taksojuht pakub, et pange see kott ka pagasnikusse.

Hotell on vanalinna vanimas osas kohe vana silla kõrval, parasjagu käib sillaplatsil sillafestival, lauad, letid ja lava on valmis. Ülikoolilinnas Heidelbergis on selgesti tudengite üleküllus, sest iga kord, kui vastuvõtulauast möödume, on seal ise tudeng (koertega jalutama, on üks; tuleme tagasi, on teine, kes ei tea midagi, et meil juba tuba on; siis lähme sööma, tuleme söömast tagasi, on kolmas; lähme uuesti koertega jalutama, on neljas jne).

Koertega esimest korda jalutama minnes küsime, kus teil siin lähedal mõni park on (et noh Saksamaa, kesse teab, kus koer tohib ja kus mitte). — „Park...,” venitab tudeng vastuvõtulauas, „siin jõe ääres kuskil üks nagu on. 20 meetrit pikk ja 5 lai.” (Google Maps: 68 × 6 m.)

Hotellis või vähemalt toas nr 12 on loomi olnud varemgi, nagu näitavad mitmesugused ammused elutegevuse jäljed põrandakattel.

Kohe esimesel koerajalutusel mööda jõeäärt allavoolu näeme hiliskeskaegse arsenali (praegune tudengikeskus) kõrval esimest (aga ka ainust) käpuli ja tänavale oksendavat tudengit (kell on umbes kaks päeval).

Siis sööma, festivali ühe leti sildilt saab teada ajakava, et festival kestab täna keskööni. Söögi juurde klaas kohalikku veini.

Siis endal väiksem ja koertega pikk jalutuskäik. Tagasi, postkaardid ja piduriided arvestusega, et kui tagasi tuleme, „palju vihma siis ikka sajab”, vihmavarju ei ole mõtet võtta.

Ooperisse minekul otsime jäätisekohvikut, mida ennist peatänava ääres nägime. Seda peavad usutavasti itaallased ja teenindus on aeglane. Siis ooper ise, millest pikemalt eraldi loos. Kohad on rõdu I reas, binoklit kaasas ei ole. Mu vasakul käel vaba koha järel on härrasmehel oranžid ketsid, E-st paremal on härrasmees, kes algul laseb mõne inimese läbi, aga siis teatab, et ta istub alles siis, kui kogu rida on kohal. Ilmselt siiski juba varem, sest minust vasakul on tühi koht, aga etenduse ajal ta ei seisa.

Rõduserv on hea lai, orkestrit ei paista, esimest korda näen konstruktsiooni, kust kava alla ei kukuks.

Tagasiteel on vaja saada ka paks järgmise hooaja mängukava, kus on kogu teatritrupi portreed ja nimed. Selgub, et E nägi päeval linnas üht tantsijat, kes kasutas vihmavarju nagu jalutuskeppi (millega meenub veneaegne lugu, kuidas keegi käinud kellelgi teatriinimesel külas või abiks kolimas ja näinud, kuidas mõni kolija astub hoopis teistmoodi kui tavaline inimene, ja siis võõrustaja seletas, et ah, paar balletikooli poissi tuli appi). Saab ka teada, et saladuslik lühend „Ks.” Amoni ülempreestri rolli laulja nime ees ei ole mittekasutatava eksootilise eesnime lühend, vaid tähendab aunimetust Kammersänger (teeneline laulja).

Tagasiteel tibutab; ajal, mil koeri käime toast toomas, hakkab kõvasti kallama.

Festival paneb pillid kotti juba kell 23. Mul on nende laulukunstist heliülesvõtteid, ka hõredast aplausist viimase loo järel.

27.6.14

R, 2614. päev: eksam tulekul

Keeletunnis kordame eksamiks, mida väga tõsiselt segab, et mul on vasak kõrv täiesti lukkus, nii et ma ei orienteeru ruumis normaalselt ja parema kõrvaga kostab kõik kole valjusti, nii et õhtuks, mil olen tunnis, pea valutab ning kõige paremini tahaks kodus magada. Vahepeal, kui omaette harjutust kirjutame, käib õpetajaga ukse vahel lobisemas teine õpetaja, aga paraku on nad minust just paremal, nii et kuulen ja kuulen ka seda, et õpetaja näitab mobiilist, mida ta mõnekuune titt ka oskab. Õpetaja parandab asjad kohapeal ja saan nõnda teada, mida tasub rohkem korrata.

26.6.14

N, 2613. päev: rongipiletid

Päeval arvutipoes; randmepatja ei ole (loe: ei leia).

Jaamast nädalavahetuseks rongipiletid (jaamast sellep., et veebist koerapileteid ei saa): piletimüüja on paras uimerdis, aega kulub veerand tundi, kuigi mul on kenasti paberil kirjas, kes, kuhu ja millal. Pileteid on terve patakas: kõigepealt neli piletit bussile, siis kaks täis- ja kaks lapsepiletit rongile, siis reserveerimiskaart; siis kõik see sama tagasi. Ühel täiskasvanul on sooduskaart kah veel.

Kui tagasi jõuan, on täies hoos ventilatsiooniaukude ümberpaigutamine. Kui enne puhus õhk jala peale, mis oli sokkis ja midagi ei tundnud, siis nüüd on auk eemal ja sealt puhutav õhk jõuab pikapeale vastu kätt ja nägu, nii et tunnen.

25.6.14

K, 2612. päev: eksam nr 1

Saksa keele eksam. Olin võtnud kartoteegist kaasa nende 19 ühendverbi kaarti, millest õpetaja ähvardas valida eksamile 4, ja hommikupoolikul kordasin neid, pannes neist neli kõige keerukamat (=arulagedamat) lausa randmepadja serva vahele silma alla, ning aeg-ajalt vaatasin ja vahetasin kaartide kohti.

(Randmepadi on mu isiklik, geeltäitega, käte klaviatuuriasendi iseärasuse tõttu vasakult kulunud rohkem kui paremalt ja kunagi varem juba ümber pööratud. Nüüd on tema eluke otsakorral, ajab paksu kleepuva tati taolist ollust välja kummastki otsast, üäh. Kui et vasakut kätt enam randmetoel hoida ei saa (kas mulle tundub või ongi nii, et eesti keeli tippides liigub rohkem vasak käsi?), tekib õhtuks vasaku randme alla lauale tume metaljas hägune laik ning kellarihmal on kolm kohta nii kulunud, et „kellafirma”* nimi enam ei paista.)

 (* Kaubamaja, kes kellad tellis, vt „Onu tiktaki lood”.)

Ühendverbide ülesandeid on igat pidi; ühendverbe on tugevasti rohkem kui lubatud neli.

Eksami suuline osa (kuulamine ja rääkimine) lubatakse lõpuks. Üks kirjalik verbivormide asendamise ülesanne on võetud mingi õpiku ülesandest, mida mõni aeg tagasi just nägin (inime läheb reisile, töökaaslased imestavad – õpikus Siberi raudteele, eksamil ei öelda, kuhu), aga ei mäleta, kus see oli (meil kursusel õpikut nimelt ei ole), ammugi mitte, mis verbivormid sinna käivad.

Kirjanditeemad on „Toiduainete raiskamine”, „Euroopa Parlamendi valimiste tulemused” ja veel mingi kolmas, eelmisest veel igavam teema. Klassitoas kirjutab meiega koos eksamitööd keegi teise kursuse õppur; tema kuulamisülesande jaoks ajab õpetaja meid vaheajale; selleks ajaks on kõik neli kohalolijat alustanud kirjandi kirjutamist ja kui õpetaja küsib, mis teemal, selgub, et kõik kirjutavad toiduainete raiskamisest, ning hetkel klassist ära olnu ei ole veel alustanud.

Suulises osas räägime ümbrikupalkadest ja muust ebaseaduslikust töötamisest ning minu alamrühmas (kes lahkab probleemi olemust; teine arutab, mida teha) ei ole keegi kuulnud libataksodest (kõige veidram, mida näinud, oli, et juhipoolsele uksele oli teibitud A4 markeritekstiga „Takso”).

24.6.14

T, 2611. päev: kauged külalised

Seletamatuil põhjusil on viimase nädalaga kõige rohkem liiklust siia blogisse saabunud otse Araabiast.

Ennelõunal keelerühma koosolek, 4 minutit enne mida vaatan „korraks” käsilolevat juberasket toimetust ja kui silmad tõstan, on eelmisest kellavaatamisest möödunud 46 minutit ja koosolek on juba läbi.

23.6.14

E, 2610. päev: õpin

Valmib kollokatsioonide kartoteegi ümberkirjutus kaustikusse nimisõnade järgi. Kole on, et kartoteek on praegu 14 + 16 cm paks (üks 100 kaardiga pakk on umbes 2½ cm paks, arvutage ise) ja eile jõudsin pärast kõigi õppematerjalide kartoteekimist ümber kirjutada ainult umbes 10 cm.

Tore on, et vahepeal kirjutan kaks tundi rõdul; tinti läheb terve padrun, tuulega ükski kaart ära ei lenda (vanasti oli raamatukogukartoteekidel põhjas spetsiaalne varras). Nöök on, et sellest riiulitäiest tuleb meile ainult 19 seast 4; ja eriti kurb on, et need 19 on kohe eriti ettearvamatud ning mujal on neist olnud ainult in Frage stellen.

Grillihais on täna täitsa meeldiv (see ei tule ka otse alumiselt rõdult), täna küpseb sea- ja loomaliha.

Lõpuni film 雲のむこう、約束の場所 (2004), mis on üsna pingutav ja selgus olevat Makoto Shinkai teine film: esimene oli ses suhtes üsna võrratu, et ta oli teinud selle koduarvutil, ほしのこえ (2002) ja järgmine oli võrratu 秒速5センチメートル (2007). Stooris selguse saamiseks tuleb vaadata, mida arvab asja kohta The Anime Encyclopedia.

Otsast lõpuni ja korraga ka teine Jaapani film, コクリコ坂から (2011), mis teeb tublisid korrektiive selles, mida arvasin lavastajat Gorō Miyazakit suutvat. See on tema teine film; esimene oli suht plötserdis ゲド戦記 (2006), mille kohta olen siingi öelnud, et Ghibli stuudio allakäik olevat alanud. Tegelased on lihtsamate nägudega kui papa-Miyazakil, arvatavasti on pojal mitu isa joonistatud näoplaani taaskasutuses. Pilt on seega lihtsam, stoori aga veidi segasem; kolm ootamatut momenti arvame lambist ära.

22.6.14

P, 2609. päev: ilutulestik

Naaberlinna ilutulestik paikneb soodsamas kohas kui tavaliselt, paistab majanurga tagant ilusamini. Aga rsk, normaalobjektiiviga jääb ette männi-, teleobjektiiviga kaseoks! Klõpsisin teha 10 s säriajaga võtteid järjest (f/9,0, ISO 100), tulemus oli masendav, pooled tuli ära visata kohe, teiste vaatepilt ei meenutanud sugugi seda, mida nägi silm binoklis, vaid oli midagi Crossroads Bakeri taolist. Nii et jälle targem: säriaeg peaks olema kuni 2–4 s, ava umbes f/11 (ISO 100).

20.6.14

R, 2607. päev: reede

Hommikul: miks krt näitab kell 5.30, magan parem edasi. Seega lõunal tunnike tuba koristamas. Õhtul põhjalikult poes.

E on kuulnud Kilulinna lennujaamas taolist kahekõnet: neiu (õhinal): „Eesti kosmoseprogramm...” –Ingliskeelne noormees (sõbralikult): „See, kui kaks tudengit ehitavad satelliidi, ei ole veel riiklik kosmoseprogramm.”

Keeletunnis avastab õpetaja, et eksamini on jäänud ainult kaks tundi, ja et tal on juhuslikult käes mingi paber ja ta kätega peast haarab, teatab ta sellest avastusest, paber peas.

19.6.14

N, 2606. päev: uue bussiga tööle

No ikka ei ole, et kui uus buss sõidab töölt Kõrgmetsa maksimarketi juurde otse ja 7 minutiga (muidu kaarega kestab sõit 50 minutit) ning sõit maksimarketi juurest jaamani mööda maanteed kestab 3 minutit, oleks sõit jaamast ja maksimarketi juurest läbi tööle 10 minutit. Buss jääb nimelt kuulsusrikkasse tangentsiaalmaantee ummikusse, kus veedab igaviku (mis tegelt on küll ainult 5 minutit, aga saan seda lõpuks omal nahal tunda, eks ju).

18.6.14

K, 2605. päev: kolmapäev

Juhtum, kuidas tekstis oli trükiviga, mis tõlkes oli pandud täitsa valesse kohta ja poldud aru saadud, et tulemus on sihuke, et asutuse eelarveks on paisutatud umbes pool kogu maakera majanduskäibest, ja kui märgin, et nõnda ei lähe mitte, vastatakse, et ega me midagi tõlkimisel ju mõtle ega tea ka midagi.

Keskhommikul keelerühma koosolek naabertiiva kohvikus, kus vajutan kogemata vale nuppu ja saan kofeiinita kohvi (nagu saab ka Pariisi ooperis). Niisama kibe vesi, und ära ei aja.

* * *

Nagu koerakarjas olemisel ikka, kaotavad lõpupoole koerad koostöötahte. Käisime õues eile õhtul väga hilja – tehtud, öösel jälle tuppa situtud – kah tehtud. Õhtul luban, et kui õhtuks tuppa situtud ei ole, lähme metsa – ja ei olegi ja lähmegi. Šp tahab aga minna metsa asemel parki ning nii me nõnda kaugele kõnnimegi. Mina ja Št näeme ojakalda põõsaoksal halli väikest karvast elukat.

17.6.14

T, 2604. päev: The man who can give himself a hug everyday, truly has the arms of a gibbon

Nonii, alles eelmine nädal või hiljemalt eile lugesin [poole aprilli] AW&ST-st, et avaldatavateks sõjalisteks luureandmeteks, sh näitamiseks, mis toimub Ukraina piiri ääres Venemaal, on mugav kasutada ärilisi satelliidifotosid (sest siis ei avaldata, mida suudab sõjaline luuresatelliit), ja täna juba loengi selliste fotodega teadet otse NATO enda suust: link (14.6.2014).

* * *

Vähem kui ööpäevaga on kööki situtud kaks korda. Nagu kunagi suutsid elukad K ja W üles näidata kavalust, et K alustas ja W võttis üle ja siis K tegi näo, et tema ei tea asjast midagi, teeb täna Šp näo, et tema ka ei tea midagi, kelle sitt see köögis on, teadmata aga, et sellel on tema käe- ehk persekiri, sest Št on prostama ellusuhtumisega ja ei hakka sittumiseks kööki kõndima. Ka ei ole tema toodang kompaktselt ühes kohas, vaid paljudes kohtades. Št on aga hästi kuss, istub vagusi tagumises kuudinurgas ning pean hulk aega veenma, et ma tean küll, kes tegi, aga see ei olnud tema.

Täna hommikul on toas jälle kole lõhn ning köögis uus laar, kusjuures Šp on sattunud jalgupidi sisse ja siin-seal on pruunikaid käpajälgi ning jääb mõistatuseks, kuidas Šp sai kööki avaneva köögiukse pärast jälle peaaegu kinni nagu enne.

Ja õhtul statistika täieneb, sest õhtul on situtud tuppa.

16.6.14

E, 2603. päev: a special version of Jurassic Park with extra dinosaurs

AW&ST kirjutab (järg on 21. aprilli numbris) allveelaevade avastamise artiklis, kuidas kogu külma sõja arendas USA allveelaevastikku selleks, et hoida N. Liidu tuumaallveelaevad eemal Atlandi laevateedest, kus meri on väga sügav ja tuumalaevad suured. Aga muutunud olukorra tõttu on praegu uus oht hoopis madala mandrilavamerega riikide diiselallveelaevad, mille uurimiseks laenati paariks aastaks USAsse üks Rootsi nüüdisaegne allveelaev – mis tegi igal manöövril pika puuga ära igale USA laevale, mis seda ei märganudki ja juhtunut häbiga varjasid. Nimelt on üha rohkem kasutusel suletud tsükliga diiselallveelaevad, mis saab käitada diiselmootorit ka vee all, ning need on väga vaiksed. Mitmel pool maailmas töötatakse välja passiivseid andureid (kus heliallikas on ühes ja vastuvõtja teises kohas). Prantsusmaal töötatakse välja uut allveelaevade avastamise süsteemi, mis kuulab mitte mootori- ega sõidumüra (mida on praegusel ajal väga vähe), vaid allveelaevast lähtuvaid juhuslikke mürasid, näiteks mahapillatud tööriista kõlinat ja pesumasina tsentrifuugitsüklit.

Pakun, et Venemaa-meelsed separatistid, kes laupäeval lasid alla Ukraina Il-76, saavad mahitajatelt kitli peale, kui need taipavad, mäherduse karuteene nad tegid: nad kuulutasid sellega maailmale üsna santi lugu, et Venemaa strateegilise lennutranspordi selgroog Il-76 ei talu õlalt lastava väikese õhutõrjeraketi tabamust (Igla lõhkelaeng on 1,17 kg). Sel teemal oli just AW&ST lugejakirjades arutelu, kus nenditi, et muu maailma strateegilise lennutranspordi selgroo C-17 ja C-5 on taoliste suhtes suht immuunsed.

* * *

Keelekoolitus, mis vahelduseks on toekas ja huvitav. Üks esineja arvab, et isegi ühe eesti kirjaniku ametlikus eluloos on mingi lausestusveidrus, millele mul on palju lihtsam seletus – see on vast võetud eesti Vikipeediast, ja et imelikud tõlked näitavad, kuidas keel muutub (minu seletus: tõlkija ei oska), ning et inimahv õpib märgid ära, aga uusi ei loo (soovitaksin järele uurida, kuidas täpselt šimpans Washoe klõbistas varem nägemata luige kohta 1975 märgid „vesi” ja „lind” ning kuidas mitmesõnaliste lausetega suhtles tema järel šimpans Nim Chimpsky, ning kuidas hallpapagoi Alex leiutas seni maitsmata õuna kohta 1999 suisa uudissõna banerry, liites loovalt tuttavad sõnad banana ja cherry; viimast mainib ka paduteaduslik oopus The Alex Studies, lk 243, ja The Oxford Handbook of Language Evolution, lk 123). Teine räägib moekeelenditest, aga bussisõidu iseärasuse tõttu ma algust ei kuule; ta pakub, et „koheselt” on endiselt kasutuses, aga mu materjalis seda viimane viis aastat ei ole olnud. Mistõttu lähen pärast ja pakun enda ülesleidusi, ta soovitab kirjutada artikli.

Pärast vaheaega täheldan, et kõigil (kõigil!) kuulajail on enda ees laual 0,33-liitrine veepudel. (Ärge nüüd kartke: see oli küll fakt, aga kommentaari ei järgne.)

* * *

Tahan vaadata klassikafilmi Das Boot (aken on lahti, las portugali naabrid kuulevad – Portugal sai täna jalgpallis Saksamaalt 0:4 kaela), aga selgub, et see on mingi eriti pikk režissööri versioon. Nali selles, et seda filmi on mul olnud videol ja kolmel plaadil, neist vähemalt üks juba oli režissööri versioon, aga kestis „ainult” kolm ja pool tundi. Nüüd kestab viis!! Kisa ja karjumist on rohkem, minategelane loeb sisemonoloogi, näidatakse, mis kamm oli ühel allohvitseril prantsuse neiuga ja et see isegi lehvitas, kui laev merele läks. Inglise tõlge (mida ajuti, üle õla, vaatan professionaalsest huvist, eks ju) on kirjutatud vast kuulmise järgi, sest alguse tuntud repliik weil sie dann Bärte haben (kapten selgitab sõjakirjasaatjale, miks tuleb pildistada mitte sadamast merele, vaid merelt sadamasse suunduvaid allveelaevnikke: neil on siis habe) on pandud ümber umbes nagu because then they are more valuable, mis võis tekkida ainult seepeale, et tõlkija arvas kuulvat weil sie dann Werte haben. Jalgpallimeeskond Schalke on inglise keeli our team.

15.6.14

P, 2602. päev: kartoteek ja vanad naljad

Verbikollokatsioonide kartoteek: uus ja senisest palju pikem kast. Algul tundus, et vast teen nii 200 kaardi jagu ruumi juurde, aga teen nii pika kui papp lubab.

The Return of ’Allo ’Allo (2007), kus paljud näitlejad kordavad oma vanu osi + tegijate intervjuud. Kuigi nendes öeldust on palju jõudnud AA 30. aastapäeva raamatusse, saab ometi teada lõbusa juhtumi, mida raamatus ei olnud: kuidas Saksamaa mingi telekanali esindajad käinud 1980. aastatel BBC-s uurimas, kas äkki saaks ’Allo ’Allo-d Saksamaale osta; neile pandud mingi osa käima eraldi tuppa, kust olevat kostnud pidevat valju naeru. Pärast tulnud sakslased välja, pühkinud silmi ja selgitanud ebalevalt, et nad ikka ei saa seda osta, saksa publik ei saa sellisest naljast ikka aru (loe: natsisümboolika kujutamine on Saksamaal kuritegu). Alles 2007 ostnud sarja mingi kaabel-TV kanal (also sprach Wikipedia: 2010 Sat.1 Comedy) ja saab ikka küll.

Raamatus (2012) on selle eriosa kohta lugu, et kui muidu tehti iga osa jaoks proove mitu päeva, oli siin aega proove teha kokku ainult neli tundi, kaameraga pool, nii et Gordon Kaye ei jõudnud teksti pähe õppida ja see, mida ta René Artois’na näitab olevat parasjagu kirjutatavad mälestused, on tegelikult stsenaarium, kust ta osavalt mitu korda teksti vaatab.

14.6.14

L, 2601. päev: mis juhtub, kui koostada terminibaasi ajakirjanduse järgi

AW&ST kirjutab kohe juhtkirja esimeses lauses (AW&ST April 7/14, 2014, Double Issue: Connectivity, lk 74 juhtkiri Let Internet in the Sky Become Airborne), et mehitamata õhusõidukitele veebiväljaannete pandud nimetus „droon” on halvustav: The Web has done more than any medium to pin the pejorative label “drones” on unmanned aircraft. Erinumbri teemaks on lairibaühendus lennunduses ning juhtkiri räägib Facebooki ja Google’i kavatsusest viia internet maailma vaestesse nurkadesse stratosfääris hõljuvate mehitamata lennukite, õhulaevade ja õhupallidega.

Päev läbi vaen, kas minna T. taha imeliste kaljudega metsa matkale või koguda verbikollokatsioone; lähen alles õhtupoole. Kella kõrtsi terrassil, sest sees ei ole absoluutselt mitte ühtki kundet. Ostan kaks poodi A8-kartoteegisiltidest tühaks (7 × 100 tk). Kaubamaja pööningu plaadipoest CH muusikaga plaat, mis 2013 CH-st ostmata jäi (või noh ei olnud veel ilmunud).

13.6.14

R, 2600. päev: reede

Tööl on jälle kellelgi imik kaasas, st keegi noor ema on tulnud tööle titte näitama. No maitea, kas Facebookist ei ole küllalt vä?!

Peale töö auditiivse segamise on viimasel ajal mulle tõsiselt pinda käinud, et iga päev heljub kuskilt ninna mingi väga intensiivse putukamürgi lemu, millega „lõhnastatakse” mingit e-piipu, mida siis aeg-ajalt üks naabertiiva tohman imeb välisukse ees – välisuks on põhjapoolkera parasvöötme valdava tuulesuuna suhtes pealetuult ja haistan juba kahe nurga tagant bussipeatuses, kas ta on juba valvepostil või haiseb seal eelmine kord maha tilkunud piibuvedelik, ja mõnikord pean trajektoori muutma, sest nii kaua ma hinge kinni pidada ei jaksa. Aga sel nädalal näib, et ta piibutab kas salaja akna vahelt või on ilusa ilmaga läinud kogu maja suhtes pealetuult või katusele õhu sissevõtu juurde. See nii tõsise haistmispuudega inimene, kes seda lebra, mis normaalse haistmisega inimesel tekitab iivelduse saja meetri kauguselt, enda suuvärgiga sisse imeb, peaks olema mitte tööl, vaid alarõhuga palatis* ravil. Ja miks ma arvan, et see on putukamürk – vene ajal pandi majapidamisgaasile veidi juurde mingit hirmsasti lehkavat putukamürki, et inimesed haistaksid gaasileket ega laseks korterit kogemata õhku. Ja see kohutav hais oli umbes samasugune. Sellega võrreldes on tubakasuitsu hais nagu malbe lilleke, nagu oli must katk võrreldes konnakatkuga filmis „Malev”. Ventilatsioonist ei ole raipehaisu tulnud enam mitu kuud (küllap sai otsa), isegi see oli selle ninnapistva jäledusega võrreldes talutav.

* Mäletan ähmaselt kuskil õppekursusel mainitut, et mingit ventilatsioonikiirust läbi hoone tarindite või miskit sellesarnast mõõdeti nii, et kleebiti maja uksed-aknad kilega kinni ja tekitati sisse 50 Pa alarõhk. Või oli see ülerõhk, ei mäleta, aga 50 Pa see oli. Ei ole just palju, eks ju (umbes 1/2000 atmosfääri), aga ventilaator pidanud olema suur.

* * *

Näen masina sisse: kirjutan tööd takistavast ajutisest probleemist itiabile koos oletusega, mis minu arust on juhtunud; ja see nii ongi ja parandatakse.

* * *

Eile tekkis vastukaaluks tagurlikule liikumisele, mis kaitsvat „traditsioonilist peret”, Facebooki-leht, kus traditsioonilised pered teatavad, et nad kaitset ei vaja. Vähemalt mitte sellist tagurlikku ja demagoogilist (vrd mõiste „Volga lapsed”).

Nimetus „traditsiooniline pere” seostub mul aga hoopis näiteks traditsioonilise taluperega, kus keskeltläbi naturaalmajanduslikus viletsuses elas koos mitu põlvkonda, lapsed pandi tööle (ja iga ellu jääv laps – mis enne nüüdisaegset meditsiini oli palju-palju vähem kindel kui praegu – oli tasuta tööjõud, kellele pidi küll andma [kehvapoolset] süüa ja peavarju, aga ei pidanud maksma palka nagu sulasele või teenijale ning kes, kui hästi läks, tõi majja minia või koduväi ja seega veel tasuta tööjõudu) ning eesnimede vähesuse tõttu oli alati mitu inimest sama nimega kui teine samas kohas elav või elanud sama talupere liige. Mu uuritud esivanemate (’esivanemad, keda on uuritud’) kandis oli XVIII–XIX saj korraga kasutusel ainult kümmekond mehenime ja umbes viis naisenime. Enne perekonnanimede panekut kasutati liignimena tavaliselt talunime – üldiselt talu, kus parasjagu elati – ja kui sellest ei piisanud, siis ka isanime: näiteks elas Metsa talus Mats, Juhani poeg, ehk Metsa Mats ehk Metsa Juhani Mats, kelle tütar Mari oli seni, kui ta seal elas, Metsa Mari, mõnikord ka Metsa Matsi Mari ja – kui vaja oli erakordset täpsust – Metsa Juhani Matsi Mari, aga kui Mari läks mehele Soo tallu Matsile, kah Juhani pojale, sai Metsa Marist hoopis Soo Mari ehk Soo Matsi Mari ehk Soo Juhani Matsi Mari; kujutage ise nimesid, kui ka Soo Mats oli pärit kuskilt mujalt (näiteks oli koduväi) või Sool elas ka Matsi õde Mari või kui Mari õed-vennad hakkasid ta lapse ristivanemateks, aga nimedest ei paista kõigevähematki, et nad on õed-vennad. (Väga ranges täppiskasutuses mainiti küll nimes, kas naisterahvas oli meesterahva naine, tütar või lesk.) Ning siis 1826/1834 pandi muutlikest talunimedest sõltumatud, püsivad perekonnanimed. Kas mõtlete, et elu läks kohe kergeks? — Ei, sest talupere võis võtta korraga sama perekonnanime ning kui taluperes elas niigi mitu sama eesnimega inimest, olid nimekaimud garanteeritud – tean XIX sajandist kümmet samat talust pärit JV-d (kellest küll korraga ei elanud üle kolme-nelja), sest ühe mu vanaisa sugulastel oli komme panna ühele poisslapsele nimeks tingimata J..

* * *

Õhtul kurjustamine jätkub, sest üks varganägu on FB-s ilmutanud mult varastatud foto. Kirjutan ja teatan autoriõiguse rikkumisest nii FB-le kui ka talle (et ega ma põhimõtteliselt ei keela, aga enne oleks ilus küsida luba ning tore oleks ka mainida, kust foto saadud). Varganägu teeb algul imestanud näo, väites, et ta ise ka ei tea, kust ta selle sai, tõmbas alla „kuskilt”. Selle peale mina, et see „kuskilt” (mida ta tõestas kuvahõivega, millel lollist peast pani pildi juurde kommentaaridesse näitama võtteaega; seal oli algupärane fotoallkiri, mis on üks-ühele minu veebialbumist, isegi font oli sama, krt) oli konkreetne aadress, kus pealegi on foto kõrval autori ja omaniku nimi ning all foto autoriõiguste seletus, kus on selgesti ja lihtsasti loetletud, mida veebialbumi fotoga teha tohib ja mida ei tohi. Foto kuulub albumisse, kuidas koolikoor käis koorifestivalil, mille olen üles pannud kallitele koolikoori kaaslastele ammuste aegade meenutuseks, seda ei saa maha võtta.

* * *

Ja lõpetuseks tordam noot. Vello42 teatab FB-s, et talle just helistati ja öeldi, et tule tee uks lahti. Vello küsib, kas õlut tõid. Külaline vastab, et muidugi tõi. Vello küsib, et aga torti. Külaline küsib, et mis torti. Vello vastab, et naistele. Külaline imestab, mis naistele. Vello selgitab, et nendele naistele, kes siin sind ootavad. Külaline lubab õhinal, et kohe läheb ostab. Vello lisab, et too Törlit ka, naistele meeldib tordi juurde Törli. Külaline lubab kohe tagasi tulla. — Ning Vello lõpetab ülevaate kokkuvõttega, et kas pole valeühendused toredad, kujutage ette imestust poole tunni pärast õige võõrustaja juures, kelle ukse taga seisab sõber, näpus õlled ja tort ja Törli... ☺

12.6.14

N, 2599. päev: otsebuss ja muud avastused

Otsebussiga poodi. Ah mis mõnus: 6 minutit (tavaliselt 20 min linna, 15 min oodata ja teine 15 min linnast = kokku 50 min).

Ükspäev lugesin kuskilt, et Teises maailmasõjas hävis umbes kolmandik Saksamaa raamatutest.

Veel sain ükspäev järgivaatamise abil teada, et see Philip J. Klass, kelle nimeline on lennunduse elutöö auhind, ja see Philip J. Klass, kes 1960. aastatel liigagaratele uhvohuvilistele süstemaatiliselt koha kätte näitas, oli sama isik ja kolmkümmend aastat AW&ST peatoimetaja.

11.6.14

K, 2598. päev: trummilööja saatus

Öösel tund aega kole äike. E läheb veerand viiest lennuki peale, sain ise magama veerand kahest, äikese alguseks olin just nagu maganud jube kaua, aga kell oli alles 1.48. Oma kolmveerand tundi mürtsutas, paaril korral mõnesaja meetri kaugusele metsa, nii et pärastpoole suisa kahetsesin, miks ei pannud pildistama tavalist või linnukaamerat või salvestanud öövaikuses taustamürata kõuekõma, eriti kui ükspäev leidsin, miks helisalvesti oli möödakõndinud pasunakoori salvestanud nii, et pärast iga trummimatsu oli hetkeks kogu helipilt üsna vaikne. No salvestil on kuskil selline seade, eks ju, muidu tekib plärin, kui võnke kogu amplituud ära ei mahu, nagu nõiatrummil Tormise „Raua needmise” 1981. a plaadisalvestisel.

Trummidest ka. Tudengiaegne sõber kurdab FB-s, et tema kuuldekauguses toimub kord nädalas õhtul kolm tundi trummikursus, mis kõlab nagu Aafrika džungel, mida teha. Arutelu on pikk ja lõbus ning jõuab välja nõidadeni ning seega pakun loogiliselt, et kui muiste võeti sapikive sapikivide vastu, ajab trummarid kõige paremini ära nõiatrumm. Eriti kui (nagu pakub jätkuv arutelu) nõid tegelikult trummi mängida ei oska, aga on vihaga asja kallal.

Ülal lingitud laululugu tuletab meelde muidugi toredat arütmiatüüpide videot:



Ükspäev, kui The Fast Show’ raamat oli edukalt läbi, uurisin, kas on olemas ka ’Allo ’Allo raamat (enne kui meenus, et on ja et see meil isegi on). Selgub, et on ka uus (2012), mis tähistab 30 a sarja algusest ja kus on põhjalikult jututatud kõiki elusolevaid osalisi (kes enam ei ole, nendest on niisama elulugu enne ja pärast ’Allo ’Allo-d). Saab teada oh mis toredaid asju:
  • näiteks et ega Edithi osatäitja Carmen Silvera tegelikult viisi ei pidanudki, nii et Edithi „laulud” on vägagi autentsed (kuigi näitlejale suurt ei meeldinud neid publiku ees – Briti telekomöödiate stuudiolõigud salvestati ikka publiku ees – korrata; ükskord olevat tehnilisil põhjusil võetud üht Editi laulmist kolm korda ja kolmas kord olnud näitleja juba üsna mossis, aga siis pöördunud keegi teine näitleja publiku poole ja selgitanud, et ta mossitab seepärast, et suure näitekunstnikuna on tal valesti väga raske laulda, mis Carmen Silverale väga meeldis ja tuju paranes ja laulunumber sai linti)
  • või et Richard Gibsonil oli Herr Flick üldse esimene komöödiaroll; ta tahtnud tegelasele kõiksugu ihuvigu, nagu klaassilma, mehaanilist kätt ja puujalgu, aga lubati ainult üks kange jalg, kuigi ta saanud valida, kumb
  • ning ’Allo ’Allo roll oli sarja enamikele näitlejatele esimene suurroll (v.a musjöö Alfonsi kehastanud Kenneth Connor, kes oli vana kogenud komöödianäitleja) ning enamik ei pannud seda ka pahaks, kui neid ainult selle järgi mäletataksegi; enamik näitlejaid olid alguses ka üsna noored, v.a von Smallhausenit kehastanud John Louis Mansi, kellele see oli küll esimene suurroll, kuigi näitlejatee lõpus.
  • Kord kõlistanud näitleja Kirsten Cooke’i ukse taga kella kaks koolitüdrukut ja palusid tal öelda tema tegelase kildu Listen very carefully, I  shall say zis ooonly once.
  • Mitu näitlejat surid kas sarja ajal või veidi hiljem, aga väga vana madaam Fanny osatäitja jätkas näitlemist veel hiljemgi, 80. eluaastates (ta oli alustanud näitlemist ooperilauljana ning paaris kohas madaam Fanny ka laulab ning peale selle oli näitlejal erakordne anne teha igast repliigist midagi ooperinumbri sarnast, venitades iga häälikut, mida mitte keegi teine ei suutnud)
  • ning sarja tuntuse tõttu juhtunud, et mingit välisvõtet pidi filmitama ehtsal Prantsusmaal, aga kogemata määrati kuupäevaks 14. juuli, mil just võttekohast üle toimus rahvuspüha paraad, aga kui tegijad olid linnavõimudele seletanud, et tahaks ikka filmida, me siin kogemata tulime sellisel kuupäeval ja millal me jälle saame jne, suunatud paraad kohe mujale tänavale, et see on ju ’Allo ’Allo!!
  • ning et esimene (1987) Ernest Leclerc oli sama näitleja, kes oli olnud „Fawlty Towersi” heeringajaos surev hotellikülaline mr Leeman
  • ning et sarja alguses olnud ettekandja Maria näitleja, kellel see oli üks näitlejatee esimesi rolle, tõesti põristas R-tähti nii, et teised pidid näolt tatti pühkima, aga tema hilisem näitlejatee oli raske, sest vaatajatel oli silme ees Maria tegelaskuju, mitte see, mida näitleja tahtnuks mängida, niisiis vahetas ta elukutset ja tänapäeval hoopis maalib
  • ning stsenaariumikirjutaja tekstitoimeti speller läks politseinik Crabtree „prantsuskeelsete” replookide peale lilliks.

10.6.14

T, 2597. päev: keelerikkused

Täna on toas külmem kui õues. Toanaaber külmetab, kuni tuleb geniaalne mõte: kui teeks õige akna lahti...

Teine geniaalne mõte: kui võtta samad toimetamata ja toimetatud tekstid ning õpetada nendega masintõlkemootorit, õpib masin tegema toimetamata tekstist [vormiliselt] toimetatud teksti; see masin saaks aidata selge teksti kirjutamisel, näiteks kantseliidi ärarookimisel, mistõttu ennustan, et kui selline toimetusmasin tekib (ega suuri takistusi ei ole, miks see tekkida ei võiks*), saab see paljudele haldusametnikele kohustuslikuks.

* Lugesin eelmisel nädalal AW&ST-st IAI tegevjuhi intervjuud, kus ta arvas, et praegu ei ole enam tehnilisi takistusi, miks ei võiks kaubalennukid olla täisautomaatsed.

Panin pühapäeval mõne laupäevase pildi Facebooki; üks linnupargi töötaja, kes mul seal sõber on, küsib seepeale, millal käisin, et ta polla mind näinud, ja pakub midagi, mille kohta kõhutunne ütleb, et teinekord võiks juttu ajada, aga sõnastik, et teinekord võiks metsa langetada või põgeneda.

9.6.14

E, 2596. päev: suvi II

Toas, ikka jube palav, äikest ei tule, aga värv kuivab rõdul maru ruttu. Wagner saab õlad ja silmad ning omandab sellise sarnasuse eeskujuga, et peagi teen pildi „Mina ja Wagner”, kuigi nii omavahel ütlen, et ilmeline sarnasus on juhuslik, nii suureks ma enda kujurivõimeid ei arva, et see võiks olla sihilik. Nagu varemgi öeldud, ei ole see niisama fännikunst, vaid päris kunstiteos, sest kummardan sellega korraga kahe eeskuju poole: Wagneri ja Al Beani tuntud maali Is Anyone Out There? poole. Maal paneb Wagnerisse uue elu ja sisu, nii et see on kokku palju rohkemat kui üksnes ilmet järgiaimav kuju.

Kosmosefilmide epopöa saab „peaaegu” läbi, vaatame juurde kaks „South Parki” osa (The Red Badge of Gayness, World Recorder Concert – viimases toimub USA laste plokkflöödilaulupidu, millel muidugi on laastavad tagajärjed).

7.6.14

L, 2594. päev: linnupargis

Bussi ja rongiga naaberlinna, sealt teise rongiga Saarelinna, sealt jala linnuparki. Tee jääb järjest lühemaks. Seal meie selle aasta linnuetendus; pilte ma suurt ei tee, niisama vaatan ja naudin. (Päike paistab ka, pildid välja ei tuleks, jama oleks rohkem kui kasu.) Näidatakse mitut öökullitibu: mõnenädalane loorkakk ja mõnekuune habekakk. Leiutan, et mitmuse osastav (mida?) sõnast „tibu” on „tibe”.

Pärast söömakoht Vana-Saarelinn, mis on Tripadvisori kiitust väärt. On üsna palav, oleme jahedas toas sees, vaatega baariletile ja värvikatele kohalikele püsikundedele ning ühe püsikunde taksile.

Tagasisõidu asendusbussis kohtub ameerika pere vahetusõpilasega, pool bussi saab kuulda pool ameerika onu elulugu (isegi täpselt asula, kust ta esivanemad pärit olid, kus ta varem käinud ei ole ja kuhu läheb täna esimest korda, ning et tema vanem poeg õppis aasta Stuttgartis sillaehitust).

Bussis on soome töökaaslane J, pärast rongis meie juures. Mul on soome keel läinud täitsa rooste, isegi sellise lihtsa sõna nagu taim ajan segi.


Selle mäe taga külal on sama nimi kui ühe suurriigi kunagise presidendi kunagisel proual

6.6.14

R, 2593. päev: kivipallur Jürto elutarkusi

„Kui te ei viitsi mappi kotist võtta, tirige selle vahelt ainult lahtisi lehti.”

Kiirustan keelekursusele, viimane hetk tuleb meelde, et täna on klassiõhtu, vaja viia kooki; kõnnin läbi lähedasest kohvikust, pakk küpsiseid. Väike, aga alati hitt. Satun uue bussi peale, mis läheb üle põllu ja kiirteelt tulevat maanteed pidi ning on jaamas mõne minutiga. Aga tundi veel ei jõua, mul on pakiliselt vaja A8-kartoteegisilte; ühes poes ei ole, teises on. Tundi tavalisest rohkem ei hilinegi.

5.6.14

N, 2592. päev: neljapäev

Ei midagi peale selle, et näen praegu, et päevanumbrid läksid siin segi (mul on kolme järgmise nädala lood nummerdatud, vaja kõik parandada).

4.6.14

K, 2591. päev: tarkade protokollid

Kõrvaltiiva kohvikus on täitsa maitsva kohviga automaat.

Saksa keeles näidatakse mingi telekanali uurivate ajakirjanike käkki, mille kõrval isegi „Pealtnägija” oleks parem (nagu ähmaselt oletan, sest ega ma seda vaata – ja nagu stammlugejad teavad, ei arva ma, et PN oleks üldse midagi erakordset), ja kui peame riburada ütlema, mida arvame reporteri vihjest, kas kohus on ikka erapooletu, pakun nähtud anamneesi alusel, et ajakirjanik võiks arutada psühhiaatriga, ega tal äkki ole jälitusmaaniat. Et omapärane mõtlemine on seni okei, kui see ei häiri enda elu, ja kui see hakkab häirima ka teiste elu, tuleb kindlasti minna arsti juurde. Teema arendamisel – ja selgitamisel, et see ei ole sama kui vandenõuteooriad –, jõuan klassikalise sümptomini, et jälitusmaaniaga patsientide arvates juhtivat maailma juudid ja vabamüürlased, mida üks kursusekaaslane küsib üle ja õpetaja kirjutab tahvli peale „Juden, Freimaurer”. Ja et see on tunni lõpus ja see on pabertahvel, jääb see sinna ilmselt kollima ka tunni lõpu järel. Loodetavasti jätkub õpetajal oidu kole kiri tahvlilt eemaldada.

Meditsiiniteemad jätkuvad õhtul keeletunnis. Kui koolimajja jõuan, on parajasti käsil rühmatöö, kus peame modaalverbe kasutades ütlema, mida mingi hädaga inimene peab ja peaks tegema ning teha ei tohi. Pildil on inimene saanud päikesepõletuse ja mitmele teeb hirmsat nalja, et varju tähendav sõna kõlab nagu sitt ühes teises keeles.

Õhtul toiduasju bensukast, just ajal, kui seal sees olen, hirmus äiksevihm.

3.6.14

T, 2590. päev: Poolas

Poolas pidada olema aplaava, et kolm tuhat meditsiinitöötajat tõotanud endise poola paavsti pühakuks kuulutamise auks hakata arstiabi osutamisel lähtuma piiblist, mis on ajanud normaalse mõtlemisega poolakad maruvihaseks.

2.6.14

E, 2589. päev: esmaspäevasida pudinaida

Täna jälle on kellelgi kontoris imik kaasas; see on vist nagu mingi uus mood. Ei ole kindel, kas tohib; keelekooli kodukorras on näiteks kirjas, et ei tohi.

Kohvinurgas kuuleb, kuidas üks töökaaslane olla kõik neli vaba päeva vihtunud mingit pikka asja ümber kirjutada, tippinud kümme tundi päevas, neli päeva. Teine pakub, et miks ta ise tegi, lasknud kellelgi teha sama raha eest. Pidada palju maksma. „Tead, on olemas tarkvara, mis tunneb ära kirjutatud teksti,” pakub üks. – „See on nii keeruline,” arvab teine. — Nii, ja millal oli minu esimene kokkupuude OCR-tarkvaraga? Ilmselt millalgi 1990. aastate algupoolel, kui võtsin nõuks kirjutada mingi tuntud kirjandusteose lühida paroodia ja vaja oli selle pikki autentseid tekstijuppe.

Bussis rõve palav, tagumine iste on täitsa vaba, kus istun algul nagu vapper pioneer, tehes nägu, et mis te vahite, aga jaama juures kolin paar rida ettepoole, mille eelmised asukad endale tuult lehvitasid, aga kus tagaistmega võrreldes on suhteliselt jahe.

Tunnis on uus õps. Õpime kehaosi; puusade määratluseks öeldakse „daamide murepiirkond”. Üks ei saa vahet sõnade „keel” ja „päike” hääldusel; teine, lapsesuu siis seletab, et üks on selline pehme, teine särab taevas.

Laheneb aastasadade saladus: mida tähendas Lati Pats. Asi oli lihtne: tollal oli veiniäri Capital, mille konkurent võttis endale tagurpidi nime Latipac. Et see hääldus just -pac ja mitte -pats, näitab poe silt, kus foneetilise vene nime lõpus on k, mitte ts:


fb-tuttavast harrastusajaloolane on avastanud, et hiliskeskaegne Saksa keiser Karl V oli ühtlasi Hispaania kuningas, ja on sellest järeldanud, et tollal oli Eesti pealinn Madridis. No tule taevas appi. Olen seda jampsi kunagi varem kommenteerinud, aga ei leia üles. Nali oli selles, et a) hilisemas Eestis asunud piiskopi- ja orduriigid olid Saksa keisriga seotud suht lõdvalt (faktiliselt olid iseseisvad, aga keskajal võis sama territoorium alluda mitmele isandale, nt piiskopiriikide mitmesuguseid haldusasju ajas ordu) ja b) Madridist valitseti Hispaania kuningriiki (mis tollal ulatus Belgiasse ja Hollandisse, Karl V oli praeguses Belgias sündinudki), aga Saksa keisririigil pealinna ei olnud. Halduspealinnana toiminuvat tollal Viin. Veel paremini saaks väita, et kogu orduaja oli Eesti pealinn hoopis Rooma, sest Saksa keiser oli tollal ka Itaalia kuningas. Lihtne!

1.6.14

P, 2588. päev: sõnastik

Näpin sõnastikku, kus küll on alles nii 1800 märksõna, aga tööd jätkub. Eile jõudsin uute sõnade järjega reedeni, täna ühtlustan mitmest vastuolulisest allikast pärit fonoloogiat, üldiselt lähen häälduste märkimisel hoogu ja saavutan IPA märkide kopipeistimisel kõrgema järgu – nimelt mõni märk on teiste märkide peal või all ja selliste märgirühmade asendamine sõnastikus on keerukas. Maailm oleks palju selgem, kui kirjutataks kohe IPA märkides!