Pikk rongisõit, loen (ometi saab lennundusajakirjadega järje kätte).
Bonnis istub mu kõrvale väga paks, minust umbes kaks korda noorem saksa daam, kellel on ühes käes pitsa, mida sööb, ja teises kott, kust paistab veel avamata pitsakarp. Eks ikka ihu eest tuleb hoolt kanda.
Kölnis on kohalikule rongile ümber istumiseks aega mõni minut; minu rong saabub 3. teele ja järgmine läheb 4. teelt, aga selgub, et minna tuleb mitte üle perrooni, vaid jaamatunnelist läbi.
Köln-Messe/Deutzi jõuab rong paari minutiga. Olen pisut enne 10 messikeskuse lõunasissepääsu fuajees, mis on rahvast täis. Kataloog; piletimüüja näeb kataloogitähte esimest korda. Masin loeb ka kodus prinditud piletit, mille printisin värviprinteril, kuigi piletil oli märge, et printida tuleb kvaliteetsel mustvalgel printeril – küllap mingist muistsest ajast, kui värviprinteri jälg oli väga hägune. Aga ega ma sellepärast saa kuritarvitada tööprinterit!
Ja nüüd photokinast endast. (Kirjutatakse väiketähega.)
Canon on, nagu ikka, strateegiliselt soodsas asendis: kohe esimene, kelle silt peauksest sisenejale paistab. Nikoni juurde minekuks tuleb minna Canonist läbi. Pärast pisutist sabasseismist saan näha ja käppida praeguse suure kaamera lapse-lapse-lapse-last 7D Mk II, mis on puhta uus, ilmus alles esmaspäeval. Neid on käppida mitmesuguste Canoni praegu tootmises olevate objektiividega ja mulle satub see, mille objektiiv on täpselt sama EF-S 17-55mm f/2.8 kui mul (kui ma ei eksi, on see objektiiv veebruarist 2006 ja see projeteeriti algselt mu fotokale eelnenud mudeli 30D jaoks, nii et on vastu pidanud viis kaameramudelit ja midagi samasugust uut asemele tulnud ei ole)
Mul on näpus hallide plaan, kuhu märgitud mind huvitavad firmad ja näitused. Järgmiseks huvitab, kas Epsonil on uus A4-fotoprinter. On mingid 6 värvipadruniga kombainid; peab uurima. Vanaga (8 padrunit) on peale koerakarvade printimisdüüside vahel ka mure, et tinte poes enam ei müüda ja tuleb pidada strateegilist varu, mis suvel seoses sugulase juubelialbumiga oli otsakorral (sest juubelialbumisse tekkinud triipude kõrvaldamiseks kulus kohutavalt tinti, ka neid värve, mida muidu läheb aastas üks).
Lehelugejate loodusfoto näitus, kus ka mäetaguse teretuttava fotopaari kaks pilti, kelle uuemaid tegemisi (nt täto-moto-kokkutuleku osaliste glamuurfotosid, linnupargi asukatega või ilma) saan näha FB-s, aga alati tingimata ei laigi, isegi viisakusest mitte. Huvitavad kaks detaili, mis räägib näitusest mõndagi (peale ülespaneku hämaras söökla eeskojas): puuduvad tavalised tehnilised parameetrid (kaamera, fookuskaugus, säriaeg, ava, tundlikkus, üle-alavalgustus, statiiv, filter jne) ja teiseks puudub tänapäeva loomafotodel tavaline märge, kas pildistatud metsloom on vangistuses (loomaaias, loomapargis, kodus). Kahest fotost ühel olevatest loomadest kahtlustan, et ma tean, kes loomad pildil on, aga mälu järgi kohe ei oska öelda, mis aedikunurgas pilt on võetud. Inimesed, jah, näevad sama asja erimoodi.
Tagasi 1. halli otsingule, sest seal on Leica Gallery. Selles on mitu näitust on hipidest ja rokipeerudest, mitu on võtnud ise muusikud (nt mistanimindoligi, The Police’i kitarrist – kuigi apokriiva lugu oli pigem niipidi, et ta osales bändis sellepärast, et tal oli kitarr – „üks oskas mängida trumme, teisel oli kitarr, kolmas oli lihtsalt ennast täis”). Üks põnev näitus on sõjahaavadega Briti sõduritest, autoriks keegi Bryan Adams; „nimekaim küllap,” mõtlen nagu muiste algul olümpiavõitjast töökaaslase kohta, aga tutvustusest saan teada, et ei ole. Pikalt vaatan Tšernobõli praeguse seisundi näitust (kus muu hulgas mainitud, et väited, nagu möllaks seal praegu metsik loodus, on pisut liialdatud).
 |
| Fotomaakera, seekord täitsa näpuveata |
Edasi järgmistesse hallidesse, kus on jäetud nädalavahetuse harrastajamassidele rohkem ruumi.
Mul on mõningane huvi objektiivi Sigma Art 30 mm f/1,4 vastu, aga seda füüsiliselt nähes huvi pisut raugeb. (Promomaterjalides puudub objektiivi eestvaade: isegi f/1,4 avaga on 30 mm nii väike, et esiklaas on objektiivi jämedusest palju kitsam ja klaasi kõrval on palju igavat tühja ruumi). See-eest satub huvivälja suumobjektiiv Sigma Art 18–35 mm f/1,8. Sigma, kes ise keresid ei tooda, laseb objektiive enda fotoka küljes proovida; mu EF-S 17–55 mm f/2,8 pannakse hoolikalt serva taha varjule (no et ühelt poolt nagu pandiks, et ma ära ei jalutaks, aga ega ma tahakski, hind on umbes sama, ning teisalt, et ei arvataks, et Sigma pakub [natike kriimu ja äratulematute kuldsete kleepekatega] Canoni objektiivi). Küllap Sigma teab, mis ta teeb, nimelt on ta taha seinale pannud pika valge teksti mustale taustale, kust on kohe näha, kas objektiiv on kontrastne või tekitab väikesi vikerkaari.
Lugu vana sümpaatia Sigmaga on selline, et 1993 juhtus, et mul ei mahtunud Kaali järv ühte kaadrisse, ja seepeale leidsin, et mul on vaja lainurkobjektiivi; selleks sai Sigma 24 mm, mis ebatavaline pildinurk jäi suureks lemmikuks kuni filmifotoka moraalse vananemiseni 2005 ehk 12 aastaks. Seejärel 2008–2010 oli põhiobjektiiv samuti Sigma, aga laiatarbekvaliteediga (praegu vastaks sellele Sigma C-seeria, Contemporary). Väga meeldis sisepeegelduste puudumine, väga ei meeldinud pildi pehmus, nii et uue põhiobjektiivi saabumise järel on Sigma supersuum lebanud puutumata sahtlipõhjas 4½ aastat. Sigmast on mul veel 120–400 mm telesuum, mille peamine eelis on, et 400 mm (ja koos 2× konverteriga hädapärane 800 mm) nagu varast võtta, ja siis 150 mm makro vana stabilisaatorita versioon, mida olen ülistanud palju ja ülistan ikka edasi.
Eesti on messil esindatud. Ühe mulle tundmatu nimega härra foto on jõudnud Euroopa loodusfoto võistluse näitusele ja Remo Savisaare kärsaklasefoto on enda kategoorias saanud suisa 1. koha. Foto metaandmetest saab teada, et kuuldus, nagu tal oleks ainult üks objektiiv, ei vasta tõele. Märgitagu, et Euroopa loodusfoto võistluse näitus on 6. hallis, mis on peauksest nii kaugel, et selles on valdavalt väheolulisemat kola esindavad Hiina firmad (kataloogi riigiregistris, kus iga osaleja kohta on üks rida, on Hiina firmasid kolm lehekülge), ning kohe näituse ees üle vahekäigu on lava, kus näidatakse modellide kauneima ülesvõtmise salanippe ja mille ees tehakse modellidele ekstravagantset meiki ja soengut (kui möödun, on ühele just paigaldatud parukasse mitme mastiga purjelaev).
9. hallis on näituste asukoht veel kurvem, halli tagaotsas, ma ei jaksa nii sügavale enam minna, pööran tagasi.
Putkast postkaardid ja margid. Fotokas on olnud käes kolm tundi, sõrmed värisevad (panen siia juulis 2013 Šveitsis ema tehtud foto).
 |
| Tavaliselt kannan fotokat nii |
photokina piletiga saab ühe kohale- ja ühe ärasõidu Kölni ühissõidukipiirkonnas (mis ulatub Bonnini), aga pisikeses kirjas seisis seal juures, et mitte DB rongides. Aga et otseim tee messikeskusest kesklinna üle rohelise kaarsilla läheb just rongiga, ostan igaks juhuks uue pileti, taas kord mõtiskelles, mihuke on õige või kuhuni ulatuvad mõistatuslikud 1., 2. ja 3. tsoon. Kindel ei ole, kas saadud pilet on ikka õige (nimelt oli peatuses kaks piletiautomaati kõrvuti, DB ja Kölni ühissõidukisüsteemi oma, ostsin viimasest); ühelt poolt maksis pilet 2.80, aga teisalt olen moraalselt valmis seletama võimalikule piletikontrollile, et Kölni piletiautomaadindust linna külaline mõista ei suuda ja järgmine kord kõnnin jälle jala. (Kaugem kui paistab, pool tundi.)
Kiriku „ees” (st lääneportaali ees; eks lageda peal oleva keskse hoone suhtes ole igal pool „ees”) on rahvast nagu murdu, lehvivad lipud, sh Vatikani lipp, kohal on mitu usuühingut (lippudega, Malta ordu [krt, näpp läks valesti, hakkas tulema „por...”] kiirabiautoga), kleitide ja muude vanaaegsete rõivastega meesterahvaid on veel rohkesti. Ilm on soe ja hommikul rongis seljas olnud jopp on kotis rullis edasi (rongis oli nimelt jahutus peal).
 |
| Keskaegsed rahvalõbustused |
Küsib, mida ma teha tahan, vastan, et süüa tahan ja pärast niisama ringi kolada. Lähme kohe toomkiriku kõrvale õllesaali (Gaffel am Dom). Teenindus on suht aeglane, Kölsch on kõrgetes kitsastes mõõduklaasitaolistes 200 ml klaasides, turiste on palju, kõik asjad, mida ettekandja maha pillab, kukuvad minu taldrikult.
Vahepeal nii tugev vihm, mille plädin kostab üle õlleka valjust lärmist.
Saan teada, et saksa keeli hääldub nime photokina tagumine osa kina mitte esimeses vältes, vaid teises, nagu ka sõnades Kino [ˈkiːnɔ], positiv [ˈpoːzɪˌtiːf].
Saan teada, et just täna pühitseti ametisse uut peapiiskoppi. Kui toomkiriku uksed rahvale avatakse, on sees õhk paksust viirukisuitsust sinine ja haiseb nagu raamatupoe riiuli „Elustiilid” juures.
Leian, et võin teha kölnlastele Kölni toomkirikus ekskursioone, sest saksa sõber käinuvat seal sees viimati 10 a tagasi, mina aga olen viimase 10 a jooksul käinud umbes 5 korda ning lugenud hoone ehitusest ja ajaloost vähemalt kolm raamatut kogupaksusega 8 cm. Pärast seda, kui ta jõuab enne mind põhjapõikhoone kesklöövi ja piilari E9 tagant näitab, et vat seal on see uus aken, ja ma ütlen asjatundlikult, et jajaa, „Richter-Fenster”, ja ta vakatab, olen edaspidi rohkem vait. Nõndap veeretan jutu teemale, et tollal põhines ehitusstaatika katse-eksituse meetodil, ning sõber täiendab, et tuli nii vägev tükk, mida andis ehitada 600 aastat, ja lisan: „...millest 500 seisis torni otsas sama kraana”.
Aega on rohkem kui juttu, aga ka mitte nii kaua, et jõuaks-jaksaks kõndida väga kaugele, kus ma käinud ei ole, või näiteks Theophanu hauale või muudesse romaani kirikutesse. Nõnda kõnnime ringi mööda toomkiriku ümbrust ja näeme kaht asja, mida sõbra kinnitusel ta varem näinud ei ole: kuidas äsjane äikesevihm on tekitanud keset Roncalli väljakut suure veekogu ja kuidas Reini ääres sõidab vastu riburada invasõidukeid, kõik sõitjad purjus ja vehivad õllepudeliga.
 |
| Heinzelmännchenbrunnen: kunagised Kölni päkapikud |
 |
| Groß St. Martin |
 |
| Toomkiriku pideval korrastamisel asendatakse lagunenud osi uutega, vanad seisavad toomkiriku juures tänavatõketeks. Murdepinnalt on näha, kui sügavale tunginud on õhusaaste. |
Pärast korduvaid viisakusavaldusi, et sõber võib minna nüüd oma käikudele, ei ole vaja minu pärast oodata, ja tema koduvaid kinnitusi, et ta sõbratar tuleb alles pärast minu rongi väljumist, me siiski lõpuks lahkneme, ma teen ümbruskonnast veel kunstvõtteid ja käin raamatupoodides.
 |
| Mõõtkava adumiseks teadke, et kesklöövi suur lääneaken on 6,99 m lai ja 22 m kõrge (mul on kuskil foto, kuidas selle alaservas seisavad inimesed – Kölni toomkirikus pidavat tehtama ekskursioone pööningule, katusele ja galeriidele) |
Toomkiriku raamatupoes on mingis pildiraamatus juttu praeguse hoone esimesest ehitusmeistrist Gerhardist (Gerhard von Rile) ehk sisuliselt arhitektist ja projekteerijast ning meistri fotoks on pandud kaader dokudraamast Giganten der Gotik (2012), mis meil suht värskelt vaadatud (sel suvel).
Jaama raamatupoes selgub olevat kaks korrust. Virnas on mingi Loriot’ raamat; alles pärast saan teada, et see ilmus alles kaks päeva tagasi (Der ganz offene Brief, Loriot’ veerg ajakirjas Quick 1957–1961, mitu aastat avalikke kirju). Kirjaklambrid sugulasele. Näen, et meie suure kalendri järgmise aasta number on õdedest ja vendadest (2012: kannatlikkus; 2013: kahekesi).
Ja siis perroonile – isegi kempsu minemata, et ei tea, kas jõuab – ning siis hakkab juhtuma.
 |
| Bitte nicht einsteigen |
Koblenzis on silt, et mu 18.22 rong jääb „ilma tõttu” käigust ära. Väntan joonelt teadetesse, et mida teha, pilet on spetsiaalselt selle rongi jaoks. Sabas ees seisab inimesi, kellele antakse uued sõiduplaanid, kuidas sama piletiga saab kohale sajakilomeetrise kaarega teiselt poolt. Kuuleb, et ühes kitsas kohas on raudtee peale veerenud ülalt mäenõlvalt kive ja katkestuskohast mööda viiakse asendusbussiga.
Kui ise ette jõuan, lüüakse pileti peale tempel, et rong ei sõida. Kui küsin, kuidas saan tagasi siiamaile, läheb teenindaja murelikuks: „Hmm... jaa... Kas teile sobiks homme?” (Ei.) „Või lähete Kölni tagasi ja proovite sealt?” (Ka mitte; alles pärast mõistan, et jutt oli teisest rongiliinist, mis läheb järgmisse ümberistumisjaama teistkaudu.) „Meil tuleb otse teie sihtkohta spetsiaalne kaugrongi asendusbuss, aga sellele te ilmselt ei mahu.” Pakun, et prooviksin sõita ainult järgmisse ümberistumisjaama, seal vaatan, kuidas saan edasi. (Sest äärmise häda korral saaks sealt isegi taksoga.) Selle lahenduse peale on teenindaja igati kergendunud ja mindki kästakse minna 18.40 rongiga ja edasi kohaliku asendusbussiga.
Mistõttu võtan kõike väga rahulikult ja käin jaama kemmergutsentrumis, mis – nagu Pariisiski – annab poole raha eest talongi, millega saavat osades – aga mitte kõigis – putkades allahindlust.
Kui sealt väljun, näen, õhtusöögisai näpus, perroonil eksitavat silti: et ka 18.40 rong ei sõida. Samas on üle perrooni 9. teel sama numbriga rong, rahvas sees. Lähen sinna kõheldes minagi. Mida perroonil öeldakse, seda rongis ei kuule. Rong lahkub umbes kümme enne seitset.
Neli jaama, maha, bussi ootama. Algul tuleb õigest suunast tilluke buss, kuhu rahvast mahuks vast kümnendik. Rahvas naerab, üks onkel teeb pilti. Siis tuleb teisest suunast kaks bussi, kuhu mõningase pressimisega peaksid kõik mahtuma. Teades, mispidi buss lõpuks sõitma hakkab, istun huvitavamale poolele akna alla ning fotokotis on sobivasti lapp, millega pühkida akna pealt udu, et pildid tuleksid ikka paremad. Üks vanatädi kuulutab pidevalt, et maailm on teistpidi, ja kui buss asulast välja saab ja õigesse suunda keerab, teatab: „Das ist mir neu!”
Asula neljast linnusest paistab ja pildile jääb kolm. Kivide veerekoha näen ära, madalalt jõeäärselt maanteelt äkilise üleujutuse muda rookivad puhastusmasinad samuti.
 |
| Kuldselt sillalt |
 |
| Rolling stones |
Teises jaamas pool tundi ootamist. Üle jaamakõrvaste majade paistavad vastaskalda mäed ja nende kohal sähvib aeg-ajalt äike. Perroon on kitsas, osa rahvast istub lähedase maja trepil. Solidaarsus on üleüldine: palju ei puudu, et pakuksin kaasootajatele Kölni kommi. Jalgrattaga noormehed ja üksildased neiud sobitavad tutvusi. Puhkuselt naasjad räägivad võõrastele reisimuljeid. Üks eakas daam kirjeldab toimuvat DB reklaamfraasiga „Erlebnisreisen mit Deutsche Bahn!”.
Vähe enne rongi saabumist puhkeb küsimus, et võtke koomale, rongist peavad inimesed välja ka saama. Teine küsimus on, et mis teele rong saabub, sest perroon on edasisõidu poole oma. Üks noorsand hüppab alla raudteele ja ronib teisest perroonist üles, aga kui mitu korda vilistav rong kurvi tagant ilmub, siis tuleb kiiresti tagasi. Selline teguviis on Saksamaal muidu kõvasti keelatud.
Kui rong tuleb ja inimesed väljuvad – teatega, et mis teil viga, meil on kõik vintsutused alles ees –, üritab kõik see summ minna esimesse vagunisse, mispeale spurdin mööda perrooni tahapoole ja saan täitsa omaette kahese pingi. Vaatega kemmergule, eks ju, nii et võin teha loenduse.
Õues on juba pime, loen. Mõlemal telefonil lõpeb aku
Bismarcki mälestuste köide on läinud katki: eraldi on esikaas + esimene poogen + selg ning ülejäänud raamat (ilma esikaane, esimese poogna ja seljata). Paljastub saksaaegse odavköite teguviis.
Rong peatub igas teivasjaamas, neid on kohutavalt palju ja läheb väga kaua, enne kui hakkavad tulema tuttavad nimed. Ning ka nende seas on üllatusi, nagu „ohhoo, siin on ka peatus vä?”.
Teiseks ümberistumiseks – mis toimub umbes kaks tundi pärast plaanitut – on aega kenasti kümmekond minutit; kell on palju ja jaamakohvik juba kinni, samuti joogiputka (hommikul ostetud vesi on otsas).
Siinkandis on sadanud alles värskelt (ja kõvasti), inimesed käivad veel vihmavarjudega, aga enam ei saja. Lõpuks ainult veerand tundi ootamist ja saan isegi ühe hilisõhtuse bussiga kohale.
No comments:
Post a Comment