L, 4029. päev: Beano

Alan Bean, Apollo 12 LMP, neljas teisele taevakehale astunu, ära surnud. Umbes neljapäeval käis see kõlakas raketirühmast läbi, aga adminnid manitsesid, et see on aluseta kuulujutt; täna siis on tõsi taga.

Nii et klubi 12st on elus ainult 4: Buzz Aldrin (Apollo 11 LMP; 86), Dave Scott (Apollo 15 CMD; 85), Charlie Duke (Apollo 16 LMP; 82) ja Jack Schmitt (Apollo 17 LMP; 82). Mittekuundunutega (12) on olukord parem (elus 9), elus on näiteks kogu Apollo 8 meeskond (ning isegi Gemini VII ja XII).

Bean oli see astronaut, kes pärast Skylabi otsustas, et NASAs on teisi sama häid astronaute veel, aga maalivaid astronaute teisi ei ole, ja hakkas maalikunstnikuks. Peamise teema määras muidugi see, et ükski teine kunstnik teisel taevakehal viibinud ei ole. Ja siis ei kurtnud ta pärast kunagi ilma pärast: maakera olgu õnnelik, et siin üldse ilm on.

* * *

Päeval naaberlinnas, mul on seedehäired, jätame pooled asjad katki, tuleme tagasi. Õhtul käime valvepolikliinikus, täpsemini valve-perearsti juures, mille kanti iseloomustas talvel nähtud kabareetükk sõnadega bien animée. Tohter kuulab ära, määrab parema rohu kui enda perearst.

Polikliinikusse kostavad tänavalt karjed, algul mõtlen, et kedagi tapetakse, ja pikalt; aga kui apteegi poole läheme (arst: see on siinsamas, kaks korda ümber nurga), näen kõigepealt paksu poissi rahus kihutavat kõnniteel tõukerattaga (kell on ½11 ja täitsa pime) ja siis selgub, et karjed kostavad baari eest tänavalt, kus on laudade juures telekas ja selles jalgpall. Jaamast teine takso; ka teekond jaamani on värvikas ja kärarohke.

R, 4028. päev: zumm-zumm

Zeitmagazinis on pikk artikkel mesilaste väljasuremisest, millest sedastatakse, et see on umbes samasugune jutt nagu sugupõlv tagasi metsade väljasuremine: metsad on alles, kodumesilastel läheb hästi ja Einsteinile omistatav tsitaat, et inimene pidavat välja surema neli aastat pärast mesilasi, ei ole temalt. Autor uuris Einsteini arhiivist järele ja sai teada, et Einstein on mesilasi maininud korra: kui võrdles nendega USA tuumateadlasi.

N, 4027. päev: Digar

Midagi hoopis muud otsides satun Digari artikliteni, sellest omakorda seljatäie sõjaeelseid lehenuppe aleviku kohta, kus veetsin kõik lapsepõlvesuved. Vanad inimesed mäletasid õigesti, elu oligi vanasti pulbitsev.

Leian näiteks följetonliku seltskonna-olukirjelduse, kus täpselt (nimedega) kirjas, kes on vallaline ja kui lõbus ja kes aleviku „suurim casanova”, kus talus elab karskusühingu ametnik, kes nädalas ühe päeva on eeskujulikult ametis, aga ülejäänud kuus hävitab õlut ja viina isikliku kõri abil, kuidas kõik kadunukesed alati ei püsi kohaliku tislermeistri tehtud puusärkides ja mis juhtus halduspiirides oleva küla hobustega, kui lennuväes teeniv külaposs käis koduküla tervitamas. Muidu ületab alevik uudiskünnise, nagu ikka, politseiteadetega – õnnetused ja kuritööd. Üksvahe oli ajalehti rohkem, nad avaldasid üksteise uudiseid, mõni justnagu isegu sama trükilaoga, nõndap et mõnest „raudteekatastroofist” (sedasi nimetati vahejuhtumit, kuidas segarongi tagant jäid metsa vahele maha reisivagunid, reisijatel häda ei midagist) on üle viie uudise, kuigi kahekümne aasta jooksul enne sõda hukkus jaamas ainult 1 inimene (hüppas liikuvale rongile, haaras kaabu järele, komistas – vat mõni aasta hiljem jooksis mu isiklik vanaisa täpselt samas kohas rongile järele ja sai rongi kätte, kahtlemata ta teadis seda õnnetust, nii et kahtlane, kas ta oma vägiteost kodus kohe rääkis), 2 joodikut magasid raudteel. Isegi karikatuur on, üleriigilises lehes. Isegi lennuõnnetus on, sama lennukiga, millega kolm kuud varem tegi esimese veerandtunnise õhusõidu Konstantin Päts, kuigi ainus seos alevikuga on, et uurimiskomisjon sõitis sündmuskohale jaama kaudu.

K, 4026. päev: modernarhitektuur

Ei jõua ära imestada, kuidas töökoha ümbruskonna (r = 2 km) karprajooni ainsad kolm arhitektuuriväärtusega ehitist on – ehitamise järjekorras – katlamaja, betoonitehase bussipeatus ja veetorn.

T, 4025. päev: pilv ja marker

Silmapiiril kerkib pulbitsev äiksepilv.

Poes täheldan, et sinised markerid (re: koridoriseinad ja korteriuks nädal tagasi) on sooduspakkumises.

E, 4024. päev: tuledega kapp kokku

Usupüha. E räägib, et maja ees kohisenud hommikul lõbus ojake, torutöödest lähima kanalisatsioonikaevu poole, ja vett on kraanis tõesti ainult meist kõrgemate korruste jagu. Kohvi jaoks vett on, kempsu jaoks eriti mitte, kuigi paar liitrit saaks kuivati kondensaadipaagist ja 5 l seisab plastpaagis strateegilise varuna, joogiks kumbki ei kõlba. Paarkümmend aastat tagasi mälestas linnaosaleht, kuidas tollase elukoha lähedale ehitati 1930. aastatel „pilvelõhkujad” ehk 6-kordsed moodsad korterelamud ja kuidas 1938 neisse vesi hästi ei jõudnud ja fotol ajas peen härra habet mineraalveega.

Teine kapp kokku. Optimistlik hinnang, et läheb nii 2 tundi, on vale, sest esiteks tuleb eest maha võtta seina kruvitud riiul. Kõigepealt otsin igalt poolt Torx-võtmeid, et no mingitpidi pidin ju riiuli seina saama, leian lõpuks puuri otsa kinnitatava, aga et puur on, nagu ikka, laadimata (selle akud on jäänud vanaks ja enam eriti ei lae), keeran seda käsitsi, torutangidega. Kruvid on pikad, vähemalt 20 keeruga, ühe tiiru keeramiseks on vaja 3…6 liigutust, iga liigutuse jaoks tuleb võti tangidest lahti lasta ja haarata uues asendis uuesti, ainult täiesti lõpus saab keerata sõrmedega. Kruve on 6, läheb esimene tund.

Kapp muidugi on keerukam kui arvata (saabus kuues (6) kastis-karbis, suurim 40,5 kg ja 2,15 m pikk, vähim 0,2 kg). Kõigepealt tuleb avada kõik kastid, otsida kasutusjuhendit ja siis sildistada kõik osad. See kapp on toodetud „ühes Balkani riigis” (täpselt ei mäleta), jutustan juurde padjaraamatust, ajakirjaniku autobiograafiast loetut, kuidas ta oli Esimese maailmasõja idarindel rindekorrespondent, aga peale rindesündmuste vaatles ümbruskonda etnograafilise huviga. Tegelikult läheb kõik ilusti, midagi ära ei lõhu, isegi klaasid jäävad terveks. Puurimise (kasutaja peab puurima käepidemete avad ise, need võivad olla mitmes kohas) ajastan selleks, kui E käib koertega jalutamas, sest kokkupanekujuhendis soovitatud puitklotsi mul võtta ei ole ning seega tuleb ühe käega hoida kapiust püsti ja teisega trelli (mul on kaks trelli, üks on akuga ja sellega saab keerata kruve, teine on lööktrell, millega saab ka tavaliselt puurida ja millel on tavaline juhe taga). Osa kruve tuleb keerata seestpoolt, nii et alguses läksin kappi sisse, tulen sealt välja ka (alguses, kui kapp veel maas selili, tuli keerata seestpoolt kaks esimest kruvi, seega olin sisuliselt kastis). Paljude väikeste kruvide keeramine on füüsiliselt raske.

„Balkani riiki” kahtlustan ka kapi, vähemalt selle kokkupaneku väljamõtlemises, sest öelge, kellel on toas nii palju ruumi, et üle kahemeetrise kapi seljale lükata otsast kogu ulatuses terviklik tagaplaat? Seda tuli muidugi painutada, mida pärssis asjaolu, et plaadi osal esiküljel on dekoratiivne spoon, mis ei olnud plaadi küljes eriti kinni ega tahtnud hästi istuda soonde.

Midagi puudu ei tule, eriti midagi üle ei jää, ainult ühe riiulikandetihvti peab kohale haamerdama ning tööriistu tagasi pannes leian haamri tavalise koha alt Torx-võtmete komplekti. (Ja mõne päeva pärast, kui riiuli veidi teise kohta tagasi panen, läheb veel paremini, sest leian käristivõtmekomplekti, mille õige suurusega Torx-ots läheb suure käristivõtme külge.)

Uues kapis on sees valgustus, mis kenasti kompenseerib kapi heidetava varju, sest kapp varjab muidu osa seinaäärsest valgustusest.

P, 4023. päev: pühapäev

Aeg on tulnud pühkida ukselt ära pühapäevaõhtused sirgeldused. Nagu mäletan tudengiajast, pühib atsetoon tõesti markeri ära (samuti raamatukogu kasutajakaardi teksti, nagu kogemata täheldas I), aga peale selle muutub kogu käsn nätskeks, väga külmaks ja eraldub karedast poolest!

Väiksem kapp kokku. See on tehtud Rootsis ja läheb kokku kiiresti.

Kursuse kodutöö, mille iva oli „Vaadake pilti!”, on täitnud eesmärgi, sest neil, kes pilti ei viitsinud vaadata, läkski halvasti. Ja läheks tulevases elus ka, aga nüüd vähemalt on olemas õpetlik kogemus, nii et õppejõud võib loota, et ikka ei lähe.

L, 4022. päev: kapid tulevad

Täna võib teha risti seinale: lõpuks saabuvad 27. I k.a. ostetud kapid!!

Õhtul restornis (ex-Balkan); enam õunapitsat ei võta.

R, 4021. päev: reedene ummik

Poes, ootan kolmveerand tundi bussi, käin siis poe kempsus ja otsustan minna esimese bussiga, mis tuleb.

N, 4020. päev: Lichtenberg

Venitan prantsuse keelde minekuga nii palju kui saan; kohapeal hakkab tunduma, et on jälle palavik (viimati oli 2. V ja eile võtsin viimase antibiootikumitableti). Pärast läheb paremaks, nii et küllap oli see prantsuse keele allergia.

Leian Göttingeni Ülikooli raamatu „Lichtenbergi kuulajad”, kus on üles loetud kõik, kes kuulasid G. Chr. Lichtenbergi füüsikaloenguid. Nagu olin kahtlustanud, JWLL nende seas (üht ainet, eksperimentaalfüüsikat, ühe semestri). Nimelt on L ülikooliõpinguist olemas artikkel, mille autor teeb aga sellise vea, et oletab, et L kuulas ainult oma teaduskonna aineid. Lichtenbergi kuulamist hakkasin kahtlustama aga niipea, kui olin järele vaadanud, kes tuntud teadlased sel ajal Göttingenis õpetasid. L naisevend Gotthard Emmanuel kuulas Lichtenbergi juures kolm semestrit kokku üheksat ainet. Lichtenberg näitas tudengitele, kuidas püütakse tuulelohega välku, ehitas Göttingeni esimese piksevarda ja kirjutas aforisme.

K, 4019. päev: kuidas käisin naaberlinnas arsti juures

… naiivselt arvates, kaua seal ikka läheb, ja rehkendades, et jõuan sealt niiviisi tööle, et vabaks ei ole vaja küsida.

Inimene mõtleb, jumal juhib, nagu ütles Agu Sihvka sõbra Kiilikese vanema. Selgus, et see on rohkem nagu ühe arstiga polikliinik, kõik testid tehakse kohe, arst vaatab kohe saadavad tulemused üle ka ning enne ära ei lase kui suuline vastus käes. Kolm tundi läks, sellest pikim ootamine oli 40 minutit. Varahommikune aeg (7.30) oli see jah, mil kabinet avati, aga ka see, mil kõik aja saanud patsiendid korraga sisse lasti. Tööle jõuan ülemusega peetud pidevast meilivahetusest hoolimata kohutavate süümepiinadega kolm tundi pärast loodetut (kui lõpus poleks viit minutit jokutatud, jõudnuksin eelmise rongi peale ja tagasi tund varem). Tuleb võtta tagantjärele pool päeva puhkust.

Vähemalt sain teada, et naaberlinnas maksab takso jaamast Kangru tänavale ainult 8.60 (taksojuht isegi teab maja, mu orientiir oli „linnaraamatukogu vastas”, majanumbrit peast ei mäletanud) ja et Eesti ID-kaardi masinloetavat teksti naaberlinna kindlustuskaartide luger (kuhu see esimeseks pisteti) ei masinloe. Tulemused ja arve lubati saata postiga; esimesena saabus kolme nädala pärast vereanalüüsi arve (mu veri oli sõidutatud kaugele Augsburgi), teisena nelja nädala pärast uuringutulemused (7 lk), arvet ennast ei ole juuni keskel veel tulnud. Kolm muljet avaldanud asja: kuidas vastuvõtus olid patsiendikaardid toekates raudkappides, ruumi oli 8 kapile, olemas oli 6; kuidas läbivaatustoas (kus tegutses tohter ise) oli röntgenitoru vaatesuunas aken (aga noh elumaju vaatevälja ei jää); ja kuidas sain praktiliselt teada, miks korduval sügaval sissehingamisel hakkab pea ringi käima (liiga palju hapnikku veres → aju verevarustus väheneb).

* * *

Õhtul ajan kogemata segi toimeaineta ja toimeainega nohutilgad. Esimest lase ninna nii palju kui soovid või kuni hakkab kõrvadest välja ajama, teist lase täpselt üks surts/sõõre. Esimene hakkab mõjuma (kui hakkab) mitme minuti pärast, teine mõne sekundiga. Taipan eksitust otsekohe pärast teise surtsu laskmist, üritan liigsed tulgad kohe välja nuusata. Ei saa jätta niisama kapi peale vedelema, tuleb ikka hoida ilusti karbis.

T, 4018. päev: Tartu Jaani kirik 1902

Loen bussis telefonist Digarist pdf-failina saadud vanaraamatut Die St. Johanniskirche zu Dorpat, ein interessantes Denkmal mittelalterlicher Baukunst (J. A. J. Frey, 1902), fotodega väike kunstiteaduslik brošüür Tartu Jaani kiriku kohta, mis keskendub kahele teemale: torniseina kujud ja keskaegsete kirikute ümbrus. Sel ajal oli suur osa pikihoone seinte kujusid veel avamata, ainult torniseinas olid näha. Autor üritab tuvastada, kes pühakud on peaportaali ümber ja kõrgemal torni lääneseinal, ning kujusid ka dateerida. Ta täheldab, et mõningate kujude soeng ja habe on uusaegse kujuga, nende seas ka nägu, mida olen nimetanud „keskaegseks Tätteks” (vt ilmselt originaal in situ torniseinas 1996; konserveeritud originaal sees riiulil 2009): Frey järgi on kuju XVII sajandist või XVIII saj algusest (varaseim teadaolev taastamine oli 1719, aga reformatsiooni ja vastureformatsiooni ajal sai kirik kannatada).

Teisest teemast arvab autor, et keskaegne linnakirik on ette nähtud olema majade vahel, selle ümbrust ei tohi lagestada, nagu tehti mõnikümmend aastat varem näiteks Kölni toomkirkuga ja toimus 1940. aastatel Tallinnas Nigulistega. Et keskaegsete kirikute üks võlu oli majade vahelt paistvad ootamatud vertikaalsed aktsendid. Meenuvad ka lähikonna suurima keskaegse katedraali (mille ümbrus samuti XIX saj lagestati) seinas olevad väikesed lustakad kujud, mis algselt olid ainult seal, kus maapinnal olid majad ees, ja keskaegse silmahügieeniga oli neid kaugemalt näha võimatu.

* * *

Hommikul on vaja minna varavalges rongile; peaaegu tellin takso valesse linna.

E, 4017. päev: uus teatrihooaeg, äike

Hullnaabri juurest tassitakse mööblit ära, aga rõõmustame asjata, sest naaber ise jääb kohale.

Hambaarsti juurde. Löön bussis ära algul pea ja siis käe. Keegi meeterviiekümnene idioot on bussi pannud kinnihoidmise torud nii, et istmelt hooga tõustes tabab hoop täpselt lagipähe. Bussi vahekäigu põrand on madalal, eks ole, inimesed ei ulatu lae alt torust kinni hoidma, hoidetoru on pandud madalamale arvestamata, et istmed on vahekäigust kõrgemal. Ega istmest lakke püstisi torusid ole ka raatsitud panna.

Peamuhust valu peagi kaob, on kuskil peidus tunnikese ja ilmutab end siis põrutada saanud käes, ilmselt sai pihta mingi kõõlus. Muhku nagu ei tule ja liigutada saab, soe vesi teeb head, teisipäevaks on suurem valu kadunud ja äärmiste sõrmede tugevus tuleb tagasi.

Hambaarst. Teatavasti ütlevad hambaarstid alati, et harjake paremini, millest tuli meil mõte, kuidas ta ise puhastab. Sellest oli sarjas The Far Side kunagi karikatuur Giorgio Armani at home.

Teisipäevane kokkulepe hambaarstiga on sedasi, et kui hammas täna enam ei valuta, saab see rahus olla kuni implantaadi panemiseni suvel, aga kui valutab, tõmmatakse täna välja, mis lükkkab implantaadi panemise edasi, sest somp peab paranema. Ei valuta, mispeale jäetakse rahule.

Õhtul majandustarvete poest liiter atsetooni, toidupoodi.

Hamemega seal oli algselt
(XII 2015) teises käes kuusk,
aga okkad kukkusid ära

Hommikul toodi pesukuivati; transamehe pilk olevat pikalt peatunud riiuli väljapanekul, kus on monumentaalne varesel ja habemega siga.

Saabuvad ükspäev tellitud järgmise hooaja teatripiletid (7) – linnateater paneb hooaja kõik piletid korraga müüki ja tuleb olla kiire. (Kontserdisaal paneb piletid müüki ainult kuu-kaks ette.)

Õhtul kole äike, 3 raksu elekter ära, isegi kohalik leht kirjutab.

Esimese korra saabub pimedus siis, kui suppi soojendan. Ahi vakatab 4 minuti asemel minuti pärast, törtsutab korra veel ja jääb siis üldse vait, kustub ka pliidi kell. (Pärast hullnaabri haigemajast naasmist 26. IV me enam köögis tuld ei süüta, kui võimalik.) Kuskil hakkab hüüdma häiresüsteem. Peame videvikku.

Õues on kole äike. Elekter on ära tubli tunni. Vahepeal muutub videvik pimeduseks, otsin välja ereda taskulambi, mille 220 lm on just sobiv keerata lakke ja valgustada kogu tuba/kööki.

Siis kõlisevad lauatelefonid, panen tühjema mobiili kohe laadima, jõuan köögis panna õigeks pliidi kella ja E teha kohvi ja just hetkel, kui tõmban kemmergus vett, läheb uuesti pimedaks. Käsikaudu elutuppa liikudes õnnestub üles leida taskulamp.

Sedapuhku on elekter kadunud oma veerand tundi. Siis tuleb jälle tagasi, aga just hetkel, kui panen köögis õigeks pliiti, tuleb pimedus taas, aga õnneks vahest nii kümneks minutiks.

Seega oleme kaunis mures, kuidas käia koertega jalutamas, sest on täiesti tõenäoline jääda lifti kinni. Seega on vaja kõndida trepist, aga koerad trepist alla enam ei saa ja ma kaht kanda ei jõua. Nii et algul lähen Šp-ga, tassin alla ja üles; siis mõtlen hulk aega ja käin Št-ga jalutamas siiski liftiga.

P, 4016. päev: sodija

Koristamine, arvutiasjade sahtel. Vanad kõrvaklapid on minetanud vahtkummi (nagu novembris kingad). Sahtlis on ka vanad mobiiltelefonid, üks on hakanud kleepuma, viskan ära. Kahest leian mälukaardid ja nendelt 2 + 12 fotot (2010), mida arhiivis ei ole. Ühtedest isegi mäletasin, et need võtsin (augustiõhtul töölt tulles nii pime äike, et tänavalambid süttisid).

Vahepeal sodib keegi korteriukse, puhastan 1½ h, lõpuks värvin jubedaimad kohad üle. Õhtul söömas (2 h, poolelt teelt bussiga tagasi: diivan jäi blokeerimata); uksele on tehtud täiendusi. Hullnaaber seletab, et tema ei olnud see mingil juhul, ta ei näekski sodida, tal on nii tumedad prillid, talle endale soditi ka, nagu teilegi, musta ja sinisega, aga ta pühkis ära (loll jutt; osa oli markeriga, mille joon oli imbunud värvi sisse; must oli rohkem nagu mingi joont jätva esemega, see tuli ära). Mõlemad korrad käib majahoidja olukorda fikseerimas. 12 (kaksteist) aastat olen siin elanud, nüüd on hakatud koridoris seinu sodima. Ja huvitaval kombel ainult meie korrusel ja ainult hullnaabri trajektooril.

Restoranis (ex-Balkan) läheb kõik kenasti (vat mul kippus üksvahe ootamatult kaduma isu, nt poole söömise pealt, paar korda ka siin, see üldiselt jääb meelde), aga siis võtan magustoiduks „õunapitsa jäätisega”, mille kohta arvame, et see on niisama väike õunakook. Aga see rsk ongi tavalisest pitsatainast 20 cm plätakas, peal õunaseibid ja tuhksuhkur. See püsib mul maos lapiti mitu tundi ja katsun sellele mitte mõelda.

Öösel öökull.

Keegi naaberkaabakas on ilustanud vanapaberikastist võetud meie äravisatud kirjandusega prügikastide ümbrust.

L, 4015. päev: ESC F

Naaberlinnas poes ja söömas.

Vaja on osta vidin Chromecast, et saaks näha telefoni pilti üle WiFi toaekraanil. Ma ei tea, kus seda väikest asja suures poes täpselt müüakse. Telekate juures mitte, mobiiltelefonide juures mitte, arvutijublakate juures ka mitte. Hakkan siis riiuleid järjest läbi kammima ja terve kast on kohe teises vahes. Täpselt see, mida vaja. Leitud 20 minutiga, aega üle on kolmveerand tundi. Kriimu kaitsefiltri asemele uus. (Ma ikka tugevasti usun sellesse, et UV-filter kaitseb objektiivi füüsiliselt. Vastalised arvavad, et objektiivi esiläätse pinne on tänapäeval selline, et mustus sinna ei jää, ja mahakukkumise või tugeva löögi eest filter ei kaitse ning odav filter rikub pildikvaliteeti, aga a) see objektiiv on 2007. a mudel, b) see filter ei ole teps mitte odav, c) aga on pärast väikesi kriime siiski odavam asendada kui osta uus objektiiv või lasta vahetada objektiivi esilääts. Peale selle on mu objektiividel pildistamisel alati ees varjuk, kaitse mõttes ja ka selles mõttes, et ei ole vaja, et objektiivi satuks valgust mujalt kui eest.)

Siimu tänaval möödub täna kl 15.38 100 inimest 1 minuti 3 sekundiga ehk tänava liiklustihedus on 5700 inimest tunnis.

Päikeseprillidest hoolimata (ka täna paistab päike), mis panin ette kodus toas ja mujal kui siseruumis eest ei võta, valutavad silmad, aga Kella kõrtsi vein aitab (etanool on ikkagi anesteetikum). Tore kerge eine, pole selle peale varem tulnudki, et võtta kerge salat.

Õhtul aga ESC finaal, hangitud vidina kaudu suurelt toaekraanilt! Midagi uut poolfinaalides märgatule laulude kohta lisada ei ole, ainult et UK laulul on sama viis kui 2014 Stockholmis ja EE kraanajuhi laulul 2016. Isegi lavale tunginud huligaani suhtes ilmutatud vapruse kiuste ei saa see laul midagi.

Õhtujuhi häälduses tervitab ta Budapesti žüriid sõnadega Good evening, what a pest!

Aga punktiandmisel põnevust ei ole, sest algul annavad punkte riikide žüriid, siis antakse suvalistele lauludele veel suvaliselt punkte, mõnele sadadega. Peab uurima, kuidas korreleeruvad zürii- ja suvapunktid (vastus: vähe, r² = 0,065).

Öösel tugev äike. Št roomab magamistuppa voodi alla.

R, 4014. päev: reede

Muidu usupüha ja nädalavahetuse vaheline puhkepäev, aga et meie suur kunde töötab, peab igast rühmast olema üks inime valves. Ja kui aega üle jääb, võite teha muid tööasju, mis võimalust kavatsen kasutada usinasti, sest mul on 15. skp pika jubeda töö tähtaeg, mis töö oli halvem kui arvata ja vahepeal olin kodus haige. Olen kohal kl 9.15; meid välja ajanud kunde asi valmib kl 9.38 (olin teisip. teinud sellest enamiku ette valmis), edasi teen usinalt pikka asja, edeneb staadiumi, et tähtajaks valmimine on võimalik. Ainus asi, et päike särab ja rapsipõllult peegeldab ere valgus mulle otse silmanurka, ma’p tule selle peale, et langetada kardinad, ja päikeseprillid unustasin koju. Nii et kannatan ja õhtul tahaks olla pimedas, mingid külmad asjad silmadel. (Antibiootikumi kõrvalnäht: silmad kardavad ededat valgust. Ka muide siis, kui pilves ilmaga paistab valgus toaaknast.)

Itaallasete juures pitsa. Restoraniketi nimega; selle peal ujub kohati sula rasv ja mul kaob ⅔ peal isu. Kui rasv hangub, tuleb tagasi ja söön lõpuni.

Kui õhtul koertega jalutamast tulen, kuulen trepikojast tulles, et kohe maja taga hõikab öökull, ja ootan mõne hetke, et äkki huikab uuesti. Ükskord istus öökull meil ukse taga ülemise korruse vihmaveetorul.

N, 4013. päev: ESC S2

Vaba päev, õhtul ESC teine poolfinaal:

• NL: „sabaga mees”. Nagu „Midsomeri mõrvades” rokkfestivalil, kus vana rokitädi kisas elektrifitseeritud mikrofoni küljes, fännid huugasid vaimustusest, kuni eluta tädi suitsedes maha kukkus. Orkester on butafooria.
• MD: kolmed kaksikud või noh peaaegu, nagu perekond Sõrajalad, kus üks meeskaksik oli teisest 8 a vanem. Ja nagu vokaalbänd Spagetti Bolognese, kus 3 meest peab viisi, 1 naine laulab pool tooni madalamalt ja 1 naine tooni, kokku on kakofoonia.
• RU: kuritädi ja klassikaline ballett.
• AU: kui kängurude maa saatnuks känguru…
• GE: mehed ülikondades
• PL: mehed kaabudes
• MT: We are all criminals. I’ll be in America, with animals. Angels in my head. I’ll go moo. Six-six ducks break my soul.
• HU: My granddad Lietuva. Listopad!! Slipknot, aga maskideta.
• LV: Elephant, elephant, fall, fall, lunch time. Everytime a sport. Smell like her perfume, ütles ta ennast silitades.
• SE: Mina: „Meessopraneid on väga vähe, nad on väga hinnas. Kogu barokkmuusika on neile kirjutatud.”
• ME: Buratino, Malviina ja kilpkonn Toreadoor.
• SL: viis My Lovely Horse, variant B. Refrään: Karbonati di te. Koreograafia: konnade koor Belarusfilmi õudusfilmist „Buratino”.
• UA: goth või arhitekt. Video: My Lovely Horse.

K, 4012. päev: vaba päev

Erakordne vägitegu: mina, kes ma väldin telefoniga helistamist võõrastele, helistan kolme kohta ja panen aja kinni. Loomaarst seejuures isegi mäletab meid kohe telefonis. Pärastlõunal seega tema juures.

Oleviste pikihoone ümberehituse isomeetria saab valmis, kuu aega tegin (no mitte kogu aeg järjest ei teinud, ega).

T, 4011. päev: hambaarst, ESC algab

Tänaseks on hambavalu üle läinud. Hommikul helistan hambaarsti vastuvõttu, räägin, kuidas eile hammas valutas, aga pakutakse aega esmaspäevaks, et varem kohe üldse ei ole. Ütlen, et E aeg on homme ja ta on nõus minu esmaspäevase ajaga seda vahetama, aga vastuvõtt ei saa aru, mida ma tahan. Nõndap et meilin otse hambaarstile, kelle assistent peagi helistab tagasi ja küsib, kas kl 14.00 sobib. Muidugi sobib.

Jõuan kohale kümmekond minutit enne ja näen ka härrasmeest, kelle hambapuhastus minu pärast ära jäeti. Ta väidab assistendile, et see ei olnud üldse tema, kellega see tema telefonis rääkis, pikalt vaidleb, aga võib-olla niisama lööb külge. Õnneks assistent ei näita minu poole, et hambaarst võtab vat tema vahele.

Kurdan hambaarstile, kuidas kannatasin hambavalu, sest ei saanud valuvaigistit võtta. Hambaarst: aga kas teil paratsetamooli on? — Mädand ja müristus, et ise selle peale ei tulnud! On, aga lasen tal juurde kirjutada. 1 g, neid on pakendis 10 tk, see saaks otsa kolme päevaga, aga suuremas pakendis müüa ei tohi. Apteek, saan teada, et see 10 × 1 g maksab 2.20 €

Koertega sillani.

Aga õhtul algab ESC! Esimene poolfinaal. Alguse unustasin, ETV ülekandesse enam sisse ei saa (mitu aastat tagasi vaatasime ETV pealt mingeid sarju nii, et vaatasime enne ära ka „Aktuaalse Kaamera”, toimivat veebisidet näitamispiiranguga saade ei katkestanud, kuigi Sotši olümpsiga see trikk enam ei toiminud ja hiljem on mõlema läpakad jäänud liiga vanaks). Aga leian ametliku ülekande, vaatan telefonist. Ülekanne on subtiitriteta, nii jääb mul teadmata, millest omakeelsed laulud räägivad.

Esimene laul, mida näen, on endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, pärast näen alguse laule hääletusaegsest kordusest.

Muljed:

• MK: We will fart! Naislaulja püksata, meeslaulja praguline.
• SL: anamnees. I want to go ah. (Vrd „Fawlty Towers”, jagu „Gourmet Night”: Basil Fawlty tahab pidada gurmeeõhtu, aga Fawlty Towersi kreeklasest kokk on umbjoobes, istub köögiseina najal. Fawlty vehib ta nina all mingi toiduga ja küsib nõuandeid. Aga et kokk on kõnevõimetu, käsib tal ainult ähkida, kui jah-ei küsimuse vastus on „jah”: „Just go ah!” – mispeale kokk teebki „ah”, nii et pärast on köök oksehaisu täis.)
• Siis tuleb hea pealkirjamõte: ooper „Bukratino”. Bukratino kõlab nagu slaavi külanimi, aga kahjuks Google sellist küla ei tea.
• Vahepeal kõnnib õhtujuht esinejate vahel ringi ja hõiskab: „Hello Lithuania …” (Leedu laulja ajab end juba toolilt püsti) ja jätkab kohe: „… and goodbye!” (läheb peatumata edasi).
• AT: tore hääl.
• EL: S.A.G.A.P.O.!! (See laul, mille esitaja trampis Tallinnas lava katki.) Kostüüm nagu Edwina Monsoon. Tagasi klassika juurde, Gorgo Medusa.
• FI: Ja-ja-ja, I’m sitting on the toilet on Wednesday (South Park). Püksata daam ja neli tantsivat natsi (vrd Kummeli Musavisa Saksa @ Parola tankimuuseum).
• AR: esitab mees kampsunis, nõuab kammi, kammi.
• CH: pükstega tädi ja krunniga onu.
• IE: My Lovely Horse, variant B.
• CY: Bollywood goes to Lisboa. Täpsemalt öeldes oli selline koreograafia Bollywoodis viimati 15 –20 a tagasi.
• LT: laulus on 3 rida. Mu laulmisõpetaja küsis sellise laulmise kohta: „Kas sa laulad või sured?”
• IL: guugeldage märksõnu Dawn French Björk spoof (seda YouTube’is ei ole)
• BY: Ross Gelleri hambad
• EE: Cirque du Cheville (South Park, ep. „Quintuplets 2000”)
• BG: Igor Mang flöödil, 3 meest, naisel peas Graham Chapmani paruk („The Meaning of Life”, koht „fishy fishy fish”)
• PT: Flunk

E, 4010. päev: hambavalu

Iga kord enne uue ravimi võtmist loen pakendi infolehte. Praeguse antibiootikumi oma ütleb, et kuuri ajal ei tohi kasutada NSAID-ravimeid (sh ibuprofeeni ja aspiriini), nii et lihtsalt kannatan nagu kaminasse sattunud Kilpkonna-tädi, puhastan hambavaheharjaga ja loputan, Cutasepti ja E-l juureravist järele jäänud kirurgilise suuloputusvedelikuga, mida tuleb kasutamiseks lahjendada. Algul lahjendan minimaalselt, nagu suutäie kanget viina võtaks, selgub, et selle peamine toimeaine on etanool ja ettenähtud lahjendusega on seda seal 56%. Kogemusest tean, et rahvalik meetod hoida suus leiget vett teeb hambavalu hullemaks ja õhu vedamine üle hamba ka ei aita.

P, 4009. päev: pühapäev

Kodus.

L, 4008. päev: kus sildil süüakse kätega

Selgub, et korteri kiireim WiFi läheb papagoidele.

Õhtul itaallaste juures pitsa.

R, 4007. päev: reede

Päeval postkontor. Õhtul ex-Balkan (vanaisa saanuks 110).

N, 4006. päev: kapid … NOT

Kuidas ülemus lubas mul lahkesti kaks tundi oodata hommikul kappe, mille olime ostnud äsja, 27. jaanuaril k.a.

Kapimees lubas küll, ei tulnud aga. Sõidan tööle. Lõuna ajal sõidan koju, et vahest ulatub kapimeeste „hommik” lõunani. Jalutan koerad ja ootan. Ei helista keegi.

Täpselt minut enne seda, kui kavatsesin väljuda 14.04 bussile, kl 13.59, heliseb telefon ja kapimees ütleb, et tuleb 20 minuti pärast. Mispeale lähen veerand kolmest alla (et jään prantsuse keelde veidi rohkem hiljaks kui plaanitud) ja ootan maja ees, vahtides kummalegi poole ja kirjutades E-le optimistlikke sõnumeid, kui teetööde otsas paistab kapipoesarnane furgoon.

Kell 14.51 helistan samal numbril tagasi, et olen teid maja ees oodanud pool tundi, millal kohale jõuate. Telefoni antakse käest kätte, pean rääkima muudkui uuesti, kes ma olen ja mida tahan, kuni kolmas hääl ütleb, et nad ise ka ei tea.

Mispeale teen kõnelogist kohe kuvahõived ja sõidan prantsuse keelde. Jõuan kohale vahetunnil; ootan õpsi ära ja räägin, miks mind esimeses pooles ei olnud.

Reedel kirjutan firmale kurja kirja, kus esiteks imestan, kuidas masstoodangut tuuakse 42 km tagant (Google Maps pakkus kolme teekonda, à 42 km) üle kolme kuu, teiseks teatan, kuidas koos sõitudega kaotasin täna tööajast viis tundi, mida pean sisuliselt tagasi tegema tasustamata ületundidena, ja konstruktiivse lahendusena pakun, et toodagu kapp kas äripäeva hommikul enne üheksat või õhtul pärast viit või siis laupäeval. Esmaspäeval helistab pood E telefonile ja pakub, et tuuakse laupäeval, 19. V.

K, 4005. päev: kolmapäev

Perearsti juures, järjekordselt on mul näitlik väike palavik. Arst paneb mind üsna radikaalse antibiootikumi peale (õhtul apteek). Lubab, et kõrvalnähte on sellel vähe, jään uskuma (tõsi, klassikalist kõhulahtisust ei ole, aga silmad lähevad valguskartlikuks, millest edaspidi).

T, 4004. päev: mai

Onu Bella ära surnud. Nii et mul jäigi maestrole teatamata, et tema varajased lüroeepilised teosed „Hull munk” ja „Must barett”, mida tema enda andmeil helikandjatel ei ilmunud ega salvestatud, ei ole järelpõlvedele mitte päris kadunud – juhtusin neid kuulma raadio otseülekandes juunis 1989 ja vajutasin salvestusnuppu. Lint on alles (mono), mõni aasta tagasi lagunemise vastu digitud (96 kHz 24 bit wav, kui õigesti mäletan). „Must barett” on koos esitaja eeskõnega.

E, 4003. päev: WiFi käivitub

Päevavalges müstika muidugi laheneb: olin pistnud telefonijuhtme ruuteris valesse pesasse!!

Jaama apteek (võlu-ninapihus ehk soolalahus: eile lugesin n-ö pharmaca germanica’st, et toimeainega pihust, mida olin kasutanud kaks, kui mitte ligi kolm nädalat, ei tohi kasutada üle kahe, tekitab lõpuks ninakuivust, südamekloppimist ja unetust, mida kõike olen vahelduva eduga ka saanud, viimast öösel vastu tänast).

Vihinal lendab üle lennuväljalt startiv L-39 Albatros, eraldusmärke ei näe.

Avastan, et mu kaasautorlusel kirjutet pikka huviartiklit tsiteerib kokku sadakond korda poola Wikipedia.

P, 4002. päev: loeme kogu päeva

Mul on käsil teaduslik väljaanne (2004) ühe saksakeelse kirjaniku autobiograafiast, mille poole kõhnema esmatrüki andis kord lugeda saksa kirjanduse õpetaja, aga millest E jõudis läbi ainult veidi. Lustlik raamat, esimese 90 lk peal on pööraseimad lood see, kuidas Überlingenis oli kiriku ja Õlimäe kabeli kõrval kõrts Hölle (põrgu; tänapäeval Münsterstr. 13, maja on alles, seal on nüüd juuksur), mis sai nime sellest, et selle omanik oli proua Teufel (kurat), kes oli kõrtsi pantinud härra Pfaffile (papp), kes omakorda üüris ülakorruste kortereid välja härra Angelile (ingel) ja ta naisele, kelle neiupõlvenimi oli Himmel (taevas), ning kiriku köstrile koos perega. Selle kõige kohta arvanud autori tuttav pensionil kohtukirjutaja, et seal on kõik hea ja kuri koos. Või paar lehekülge edasi, kohalike boheemlaste kirjeldus. Ennast pidi kirjanikuks sealkandis umbes kaheksa inimest, kellest üks oli edukas romaanikirjanik, raamatu autor oli olnud ajakirjanik ja veel üks oli avaldanud mõne raamatu, aga ülejäänutel ei olnud trükitud midagi. See kolmas, kes trükkinud, olnud sedapidi veidrik, et harrastanud koproloogiat ehk ennustanud hommikuti isikliku sita konsistentsi järgi, kas kirjutab draamat, proosat või luulet. Ja ka temaga juhtunud pöörane lugu, kuidas võõras majas suures hädas arvas, et pimedas toas on põrandal ajaleht, aga kui hunnik valmis, selgus, et hoopis kuu paistis põrandale…

Jube äike, võtan arvutiasjadelt juhtmed tagant, pärast ei saa WiFit kuidagi käima.

L, 4001. päev: grill ja unarsõnad

Maksimarketi majandustarvete osakonnas. Pesukuivati ja uus röster. Aianurgas kohtun esimest korda grilliga, mille kokkupanekujuhendi katke on aastaid olnud mu kursusel; uurin grilli põhjalikult, nähes ometi kord päriselt, kuidas üks või teine asi on, ja nendin rahuloluga, et kumulatiivne arusaam on olnud õige. Jätan uue marginime meelde ja annan hiljem koos ülesandega tudengitele, ühes märkusega, et kõik on sama peale termomeetri ja korstna kinnituse.

Ükspäe pakkus E mulle seniaimamatu tõlgenduse mu emapoolse vanaisa eestistatud nimest, mispeale sirvisime etümoloogiasõnastikku ja leidsime sealt paar unarsõna, mis oleksid suurepärased käratussõnad („poiss, mis sa seal …-d ja …-d!!”), aga paraku läksid meelest. Siis leidis E „Eesti rahva elulugudest” joogi kuremariin, millest ei teadnud inglise Wikipedia midagi, aga mis selgus EKSSist olema Koodi-Jaani leiutatud uudissõna ja tähendas jõhvikakisselli. Teine sarnane leiutis (jook ja sõna) on ubinaal, mis oli mingi õunajook. Mõlemad tuleb tingimata ennistada tavakeelde. 

R, 4000. päev: reede

Päeval arsti juures, aga haigus on selleks korraks möödas, näidud normaalsed. Arst arvab, et teid olnuks huvitav näha siis, kui teil oli halb – aga ma ei saa ju öelda, et ma siis käisingi siin, aga teie vastuvõtus anti mulle aeg 27. aprilliks, mida saan sinna parata.

Pärast on tuju nii hea, et keeran harjumatust koosolekuruumist tulles valesti ja kaks sammu uksest sisse inimesele, kes on meil olnud alles mõni nädal ja alguses keeras mitu korda sisse minu uksest. Mina mõtlen: kes on mu toolile istunud? Kes on mu kuvarid teistpidi keeranud?, tema ütleb: „Ometi ükskord!!” Ja siis unustan ära töö tähtaja ja selle ülevaataja helistab, et kuule, täiesti erakordne, aparaat näitab, et sul on asi lõpetamata.

Raamatupood, apteek, õhtul restoran ex-Balkan.

N, 3999. päev: prantsuse keele saladused

Prantsuse keeles räägib õps, kuidas ta ei saanud koolis aru, miks liitaegades ühildub tegusõna mitte alusega, nagu oleks loogiline, vaid kaudse sihitisega, ja keerab siis jutu mujale. Kreeklane küsima: aga kas praegu saate aru? Õps: ülikoolis leppisin olukorraga, aga aru ei saa siiani.

K, 3998. päev: õige vana vara

Lõuna ajal kodus.

Läbi saab Luce Saaremaa-raamat Wahrheit und Muthmaßung. Beytrag zur älteſten Geſchichte der Inſel Oeſel (1827). Selle põhiväärtus on Saare pulmakommete kirjeldus XVIII sajandi lõpust – autor nägi neid sajand, tervelt neli põlvkonda varem kui hakati koguma vanavara ja uuemad kombed said paremini tuntuks. Usun, et esimest korda puutus autor nendega kokku veel vallalise noormehena ning võõrsilt saabunule pidi efekt olema põrutav.

Mõne pärimuse on mitukümmend aastat hiljem üles kirjutanud Martin Körber pisit teisiti: näiteks kirjutab Körber, et rahvas arvanud, et Karja kiriku ehitas Suur Tõll ja Kaarma kiriku tema poeg; Luce ajal räägiti, et Karja kiriku ehitas vanajumal ise ja tema poeg Kaarma. Peale selle uskus talurahvas Luce ajal, et Püha kiriku kohal varem olnud kabeli ehitas püha vaim, sellest selline nimi.

Muid tähelepanekuid: Luce nägi „50 a tagasi”, st kohe Saaremaale tuleku järel, boliidi, mida saarlased pidasid varandust tassivaks pisuhännaks (Weddaja), ning raamatust tervelt kaks lehekülge arutleb ta selle üle, kuidas tekib tõus ja mõõn, et ta ei usu selgitust, et seda tekitab Kuu, nagu väidetakse, täpsemalt Kuu atmosfääri rõhumine (!); tema arust on looded rohkem nagu Maa pöörlemisest tekkiv maailmamere loksumine (!!).

Peale selle on see esimene raamat, kus on teaduslikus mõttes räägitud Kaali kraatritest.

T, 3997. päev: tavaline teisipäev

Ei juhtu midagi.

E, 3996. päev: puuslik

Kuidas üks Lääne-Euroopa linn kavatseb avada Hiina kingitud kommunistliku vanajumala hiidpuusliku, mõistmata, et selle luulud surmasid sada miljonit inimest ja käkkisid ära miljardite normaalse elu ning et maailmas panevad selliseid hiidkujusid püsti ainult diktatuurid. Vaikse häbenemise asemel Hiina turistidele meeldida üritamine vaikse häbenemise asemel Hiina turistidele meeldida üritamiseks (Hiina turiste käib aasta 2,4 mln turistist 50 000 e 2%), aga linna ajaloos on ka teisi märkimisväärseid isikuid, sündinud või elanud: mitu Rooma keisrit, enne kõrbesse minekut mitu aastat noor Hieronymus, tõlkijate kaitsepühak, varauusaegne ülikoolirektor, kes üritas lõpetada lokkava nõiajahi, aga hukkus ka ise tuleriidal, ja veidi hiljem humanist, kelle kirjatööd selle ka lõpetasid; linnas on elanud paljud lähema ümbruskonna nimekad isikud lühemat või kauemat aega, ja kui mälestusmärk vajab erilist inimlikku mõõdet, pandagu kohalikule XIX sajandi paadimehele Jupp S-le, kes päästis elu jooksul 49 uppujat.

(Jõgi süvendati alles pärast sõda, 1831. a reisijuhi teatel oli jõgi enamasti kaks jalga (60 cm) sügav, aga see ei takistanud mõnikord väga kiiret laevaliiklust (nt keskajal kihutanud naaberpiiskop ükskord kohale 108 km ühe ööga) või hirmsate katastroofide juhtumist (nt kuidas vähe käredama vooluga ja veidi sügavamas kohas hukkus XVIII saj jõge ületanud paat preestri ja kahesaja palveränduriga).)

P, 3995. päev: aiad ja arvud

Kuidas jagatakse „mürgivaba aia” kirjutist, kus alguses räägitakse ilusat juttu, kuidas kõik läheb helgemaks, ja teine pool on pikk loetelu, mis kodukootud ainetega mis elukaid mürgitada. Kohe esimene on küüslauguõli, mis on sama toksiline (akuutne suukaudne LD₅₀: küüslauguekstrakt 625 mg/kg (rott), küüslauguõli 850 mg/kg (hiir)) kui metalne arseen (akuutne suukaudne LD₅₀ (rott) 763 mg/kg). Vt ka lugu, kuidas veebruari algul ostsin ninapihuse, mis selgus koosnevat aromaatsetest õlidest, mispeale mõtlesin, et noh, need on akuutselt vähemalt sama toksilised kui etanool, mõni isegi nagu isopropanool*, ja seega desinfitseeriva toimega, miks mitte, ja kohe esimese asjana hakkasin otsima pakendi teabelehel olevate toimeainete ohutuskaarte, ja kohe esimene õli – kahjuks ei mäleta, mis – sisaldas ainet, mille ohuklass oli Asp. Tox. 1 ja ohulause H304: Allaneelamisel või hingamisteedesse sattumisel võib olla surmav.

* Seda kuuldes pidi ükskord üks aromaatsete õlide huviline kukkuma toolilt maha.

Vbl peaksin kogutud LD₅₀-de loetelu kopima telefonist siia, hea linkida.

Akuutne suukaudne LD₅₀ (mg/kg)

Kui ei ole öeldud teisiti, on organismiks rott. Akuutne suukaudne LD₅₀ tähendab kontsentratsiooni, mille suukaudsel manustamisel hukkub lühikese aja jooksul 50% populatsioonist. Mida väiksem, seda toksilisem; kui on teada vahemik, on järjestatud suurema väärtuse (väiksema toksilisuse) järgi. Toime eri tüüpi organismidele võib olla radikaalselt teistsugune (nt miks üks palju manatud taimekaitseaine on loomadele ohutu, sest loomadel seda valku ei ole, mille teket see takistab).

WHO määratluse järgi (akuutne suukaudne LD₅₀ (rott) >2000 mg/kg) veidi toksilised ained (toksilisusklass III)

• H₂O: >90 000
• sukroos: 29 700 [teadmiseks neile, kelle arust on suhkur mürgine!]
• mononaatriumglutamaat (MSG): 16 600 [vt eelmine]
• petrooleum: 15 000 [vt sipelgatõrje petrooleumiga tomatikasvuhoones, mille ainus toime oli tomatite petrooleumimaitse]
• askorbiinhape: 11 900 [mis seletab ka, miks inimene kolossaalsete C-vitamiini annuste kätte ei sure, vaid need peagi välja kuseb]
• mankotseeb (fungitsiid): 11 200
• aspartaam: >10 000 [vt ülal sukroosi ja MSG kohta]
• galliumarseniid (GaAs, kasutatakse pooljuhtides; keemiakauged inimesed kuulevad nimetuses sõnaosa arseniid ja arvavad, et ühend on sama toksiline kui elementaarne arseen (763 mg/kg) – vrd ka elementaarne naatrium ja kloor ning naatriumkloriid): 10 000
• dibutüüleeter (lahusti ja pestitsiidide lähteaine): 7400
• tsitronellaõli (mahetootmises lubatud pestitsiid (insektitsiid); segu, sisaldab geraniooli ja limoneeni, vt allpool): 7200
• kaadmiumsulfiid (CdS, pigment kaadmiumkollane, kantserogeenne): 7080
• etanool (IARC I klassi kantserogeen, inimesele teadaolevalt kantserogeenne): 7060
• melamiin: 6000
• tärpentin: 5760
• metanool: 5628
• glüfosaat (herbitsiid): 5600
• D-limoneen (mahetootmises lubatud herbitsiid): 4100…5100
• isopropanool: 5045
• pelargooniumiõli (üks koostisaineist on geraniool): >5000
• 1-propoksü-2-propanool (mittetoksiline lahusti): ~2500…~4350 (4,92 ml/kg isastel ja 2,83 ml/kg emastel rottidel)
• naatriumbikarbonaat (NaHCO₃, inimesed panevad seda koogi sisse ): 4220
• kaneeliõli: 4160
• aedtilliõli: 4040
• eukalüptiõli (mahetootmises lubatud insektitsiid): 2480…3812
• kollane kamper: 3730
• asadirahtiin (neemiõli, mahetootmises lubatud pestitsiid, kahjustab mesilasi): 3540
• äädikhape (mahetootmises lubatud pestitsiid, inimesed panevad seda süldi peale ): 3310
• valge kamper: 3270
• α-terpineool (männiõli põhikomponent): 3200
• naatriumkloriid (NaCl, mahetootmises lubatud pestitsiid, inimesed söövad seda sageli koos toiduga sisse): 3000
• sidrunhape (mahetootmises lubatud pestitsiid): 3000
• kassiaõli: 2800
• vanilliin: 1580…2800
• boorhape (insektitsiid, Euroopas klassifitseeritud reproduktiivtoksiliseks aineks): 2660
• nelgiõli (mahetootmises lubatud pestitsiid): 2650
• püretriin (mahetootmises lubatud sünteetiline pestitsiid, insektitsiid, neurotoksiline aine): 200…2600
• booraks (insektitsiid, Euroopas klassifitseeritud reproduktiivtoksiliseks aineks): 2600
• kaneelaldehüüd (lõhnaaine ja insektitsiid): 2200
• väävelhape: 2140
• alumiiniumoksiid: >2000

Mõõdukalt toksilised ained (toksilisusklass II; LD₅₀ 50…2000 mg/kg)

• pelargooniumhape (mahetootmises lubatud pestitsiid): 2000
• paratsetamool (atsetaminofeen): 1944
• vesinikperoksiid: 1580
• naatriumnitraat (Peruu salpeeter): 1267
• teobromiin: 1265
• väävellubi (mahetootmises lubatud fungitsiid ja insektitsiid): 820
• kalmuserisoomiõli: 777
• metalne arseen: 763
• küüslauguekstrakt (mahetootmises lubatud pestitsiid): 625
• DDT: 113…450
• vasksulfaat (mahetootmises lubatud fungitsiid, jätab pinnasesse raskmetalli vaske): 300
• kloordioksiid (desinfektant ja libatohtrite imerohi): 292
• metüülbromiid (mahetootmises lubatud fumigant, insektitsiid, herbitsiid, rodentitsiid): 214
• elavhõbe(I)kloriid: 210
• aspiriin: 200
• kofeiin: 192
• rotenoon (mahetootmises lubatud herbitsiid, jääke toodetes ei jälgita): 132
• metüülheksanamiin (nasaalne dekongestant, dopinguaine): 72,5
• nikotiinsulfaat (mahetootmises lubatud insektitsiid, neurotoksiin): 50…60
• naatriumfluoriid: 52

Väga toksilised ained (klass Ib; LD₅₀ 5…50 mg/kg)

(Siit edasi ma arvväärtusi ei pane. Järjekord on sama kui ülal: mida allapoole, seda toksilisem.)

• α-tujoon (koirohi, absint)
• tetraetüülplii
• ritsiin (kastoorõli toimeaine)
• talliumsulfaat (1920. –1970. aastatel rotimürgi toimeaine)
• nikotiin
• D-vitamiin
• kaaliumtsüaniid
• naatriumtsüaniid

Ülitoksilised ained (klass 1a, LD₅₀ <5 mg/kg)

• strühniin
• elavhõbe(II)kloriid (ajalooline desinfektsioonivahend ja süüfiliseravim)
• sariin (ründeaine)
• tetrodoksotiin (esineb fugus jpt organismides)
• VX (ründeaine)
• batrahhotoksiin (Phyllobates-konnadest saadav noolemürk ehk What’s wrong with an old man having a hobby?)
• maitotoksiin (tekitavad dinoflagellaadid, teatud planktoniorganismid)
• botuliin (teadaolevalt akuutselt toksilisim keemiline ühend, Botoxi toimeaine)
• inimese LD₅₀ akuutne kiirgusdoos: 4,5 Sv ehk 45 mln banaani ehk 1125 aastat looduslikku fooni ehk 54 sekundit Tšernobõli katkise reaktori katusel kohe pärast selle lõhkemist
• ²¹⁰Po (looduslikult tubakalehtedesse kogunev isotoop)

L, 3994. päev: koerad

Esimesed puugid Št peal. Vend leiab isa koera foto.

R, 3993. päev: reede

Tööl, palavikku ei ole.

N, 3992. päev: neljapäev

Hommikul palavikutunne, pärast mitte.

Ei lähe prantsuse keelde, mispeale saan hoiatuse, et kui ma järgmine kord ka puudun, visatakse mind kursuselt välja. Kirjutan kohe vastu, et mul on arstitõend, et olen haige, kuhu pean selle saatma, aga sellele ei vastata (veel 1. VI ei ole vastust saanud).

K, 3991. päev: kask

Palavikutunne. Arenguvestlus, ülemusel on aken lahti, õnneks pean vastu (praegusel aastaajal eelistan filtritest läbi käinud ventilatsiooniõhku kui õietolmuga välisõhku; täna on kase õietolmu aastarekord).

T, 3990. päev: Oleviste ehituslugu (pikk)

Hommikul õietolmuallergia, päeval terve tunne.

* * *

Mõtlen välja, kuidas Olevistel ei ole külglöövi peal kõrgseinu toetavaid tugiviile.

Et kõik algab sellest, et võlvi raskusest tekkiv jõud kandub seinale poolviltu ja jaguneb kaheks komponendiks: võlvi raskuse komponent püsti alla, võlvi külgsurve komponent (mis hoiab võlvi koos) rõhtsalt väljapoole. Probleeme tekitab viimane, mis tahab kallutada seina väljapoole. Äsja läbi saadud raamat The Engineering of Medieval Cathedrals märkis, et keskaja jooksul ei mõistetud, kuidas jooksevad jõud ehitises, aga tänu katsele, eksitusele, kogemusele ja rusikareeglitele jäid püsima võlvid, kaared, piilarid ja seinad, kus jõud kulgesid alusmüürideni ilusti kivi sees, mitte ei sattunud sealt välja.

No vat. Olevistes on praeguse pikihoone seinad (1440. aastad) palju paksemad ja veidi suuremate tugipiilaritega kui kooriruumi seinad (1420. aastad); koori ja külglöövide võlvid on ligikaudu sama kõrged, aga koori omad on teravamad (vööndkaare raadius = kandade vahekaugus). Külglöövide võlvid on Eesti keskaegses arhitektuuris tüüpilised lamedamad võlvid, kus vööndkaare raadius = ¾ kandade vahekaugusest. Aga kesklöövi võlvid on lamedad ainult näiliselt, see on optiline illusioon, mille tekitavad tähtvõlvi rombitaolised dekoratiivsed lisaribid vööndkaare tippudest aknatippudeni, kesklöövi võlvid on tegelikult sama üldkujuga kui kooris (teravad).

Eeldusel, et võlvid on 30 cm (1 jalg) paksud, et paekivi tihedus on 2,4 t/m³ ja et iga võlvikonsool suunab seina pool võlvikus tekkivast jõust (kummalgi pool oleva võlviku konsoolipoolne veerand, mille tegelikud diagonaalsuunalised jõud summeeruvad vööndkaaresuunaliseks jõuks), ja arvestades võlviku mõõtmeid (u 8 m pikk, keskmiselt 9 m lai), saab, et kesklöövis mõjub igale konsoolile võlvi raskus u 30 tonni. See on see püstsuunaline komponent, eks ole; rõhtsuunalise komponendi arvutame selle järgi, et tegelik jõud (raskuse ja põikjõu kui ristuvate vektorite summa) on suunatud viltu allapoole ning jõu nurga püstsuunast määrab võlvi kuju. Teraval võlvil (r = d) võtame selleks nurgaks 30°, millest saame, et kesklöövis igale konsoolile mõjuva jõu horisontaalne komponent on 17 t ja jõud kokku on 34 t.

Oodake, mul on sellest skeem ka, skannin.

Külglöövi konsoolile mõjub võlvi raskus u 40 tonni. Lamedamal võlvil (r = ¾ d) on nurk jõuvektori ja vertikaali vahel, ütleme, 40°, millest saame, et horisontaalne komponent on 34 t ja jõud kokku 52 t. Paneme tähele, et sama paksus võlvis ja muidu peaaegu sama suures võlvikus tekib ainult 10° teravamas kesklöövis kaks korda väiksem põikjõud kui külglöövi lamedamas võlvis! See seletabki, miks on külglöövi sein (välissein) paksem kui koori sein.

Aga kuidas seisab kõrgsein?

• Ülaosa ja kesklöövi võlv: konsoolid on mitu meetrit (kui peast õigesti mäletan, u 8 m) karniisist madalamal. Iga konsooli kohta tuleb müürilõik, mis on akent arvestamata u 1,4 m paks, 9 m pikk ja 8 m kõrge, massiga 240 t, peale selle ⅛ katuse+sarikate raskusest (5 mm paks pliiplekk 4 t või vaskplekk 3 t, sarikad 20 t – kui sarikad täidavad 20% pööningust ja on puidust tihedusega 0,6 t/m³). Seda 260 tonni see 17 t rõhtjõudu ei kõiguta (v.a väike nõtke, kui katus kaob).
• Alaosa ja külglöövi võlv: sealpool toetuvad külglöövi võlvikonsoolid kõrgseinte piilareile. Iga konsool vajutab küll piilareid 34 tonniga sissepoole, aga iga toetuskoha otsas on u 1,4 m paks, 9 m pikk ja 20 m kõrge müür, massiga 600 t, peale selle pool kesklöövi võlvi võlviku massist (30 t) ja ⅛ katuse+sarikate massist, mida kõike see 34 t rõhtjõudu samuti ei kõiguta, isegi mitte siis, kui katus või kesklöövi võlv kaob.

Villem Raami arvates oli Oleviste algkiriku (enne pikihoone ümberehitust 1440. aastail) pikihoone ristlõige ligikaudu sama kui praegusel kooriruumil: külgseinad sama paksud ja kõrged, löövid sama laiad, külglöövid sama kõrged; aga von Howeni tähelepaneku järgi (eend kesklöövi idaseina lõunapoolses osas kunagise oreliniši kõrval) arvan, et algne pikihoone oli kõrgema kesklööviga pseudobasiilika ning koori ümberehitamisel 1420. aastatel otsustati uus koor lahendada kodakirikutaolisena. Sellest oletusest tekkis mul mõte, et äkki toetati uue kesklöövi võlvimisel tellingud vanadele kõrgseintele, mida parasjagu üritan joonistada, mis pilt on hakanud kohati meenutama piltmõistatust „Kus on Volli?”, sest üritab näidata isomeetrilist läbilõiget kuuest paralleelsest müürist, millest 3. ja 4. ning 5. ja 6. vahe on kumbki alla meetri.

Sellele võimalusele osutab mu arust kesklöövi lopergus, mis tüüpiliselt tekkis sellest, et uus asi ehitati olemasoleva ümber. Lõunapoolne kõrgsein on viltu (kesklööv on idas kitsam kui läänes) ja põhjapoolsem teeb idapoolseima piilari kohal kerge jõnksu.

Mu arust võis toimuda pikihoone ümberehitus nii.

• Esiajalugu: millalgi XIII saj ehitati väikse torniga, 3×3 võlvikuga ja kastkooriga algkirik.
• Selle torni kõrvale ehitati kummalegi poole kabel.
• 1425 asendati kastkoor uue suure, 3×3 võlvikuga kooriga.
• Pikihoone ümberehitus: kõigepealt ehitati vana pikihoone kõrvale uued külgseinad ja uus läänesein, alustati uut torni. Kogu vana hoone oli normaalselt kasutusel.
• Vanade piilarite vahele ehitati ajutised laudseinad, samuti koori külgseinte otstesse. Siis lammutati vana torn kõrgseintest kõrgemalt ja vana torni läänesein, et saaks rohkem ruumi uue torni idaseina ehitamiseks (vana torni alusmüür puutub vastu praeguse torni oma). Lammutati vana kesklöövi võlv, katus jäeti stabiilsuse huvides esialgu alles. Vanast hoonest sai kasutada külglööve, tornikõrvaseid kabeleid ja koori (märgitagu, et 1425. a valminud koori pindala oli sel ajal kogu kirikust pool).
• Siis lammutati külglöövide katused ja võlvid (von Howen arvab, et vanad olid tähtvõlvid ning nende roided laoti uude kesklöövi ümber, aga ma seda ei usu), samuti vana läänesein. Külglöövidesse, vanade kõrgseinte kõrvale, hakati ehitama uusi kõrgseinu, mida sai ehitamise ajal mõnevõrra toetada vastu vanu (vahe oli alla meetri, piilarivundamendid puutuvad kokku). Vanast hoonest sai normaalselt kasutada koori, hädapärast ka kesklöövi. Jätkati uue torni ehitamist, kõrgendati vana pikihoone idaseina. Võib-olla lammutati siis ka pikihoone vanad külgseinad, neist saanuks ehitusmaterjali ja need jäänuks uute külglöövide võlvimisel ette, aga need võidi lammutada ka pärast kesklöövi võlvimist.
• Siis lammutati vana kesklöövi katus ja ehitati sellele võlvitellingud, võlviti uus kesklööv. Vanast hoonest sai normaalselt kasutada koori. Selleks ajaks pidi valmis olema uus torn vähemalt kõrgseinte kõrguselt ja uue kesklöövi idasein koos seda koormava haritorniga.
• Millalgi siis (või veidi varem või hiljem) paksendati uut torni kahe jala võrra: uuel lääneseinal kaob tornipoolne petiknišš torni sisse, kesklöövi läänepoolseima võlviku võlvid algavad mitte tornipoolselt seinalt, vaid seina seest, kuid torni kellakorrustel on puhtalt tahutud kivid kohe torni välispinnal.
• Kui kesklööv oli võlvitud, võlviti külglöövid, mille järel sai hoonest kasutada uusi külglööve, koori ja tornialust ruumi.
• Ajutised laudseinad nihutati uute piilarite vahele. Uuest kesklöövist lammutati vanad kõrgseinad, pühiti tolm ära, lammutati ajutised laudseinad ja avati pidulikult kogu uus hoone.

Von Howen täheldas, et tugipiilarid on seintest eraldatud vuugiga, ja järeldas, et tugipiilarid on seintest seega hilisemad. Samas on mõnevõrra raske ette kujutada, kuidas püsib koorisein ilma tugipiilariteta. Uut pikihoonet mõnevõrra on, tänu paksudele seintele ja sellele, et seintest veidi hilisema lõunaeeskoja plaan viitab, nagu oleks see ehitatud enne tugipiilareid või samal ajal, aga mitte olemasolevate ajal. Nii et siis edasi:

• Järgmiseks ehitatakse lõunapoolne eeskoda.
• Seejärel valmib Bremeni kabel, millega on Oleviste suuremad müüritööd lõppenud kuni taastamiseni 1820. aastatel, pärast 1820. a tulekahju. (1650. aastatel ehitati ümber tornitipp: lammutati viilud ja ehitati nurgatornid, võimalik, et algul galeriidega nende vahel nagu keskajal Nigulistel. 1820. aastatel lammutatakse ja taastatakse osa tulekahjus kahjustatud võlve; 1903 remondib kirikut von Howen ja mu arust taastab kesklöövis kolm võlvikut tähtvõlve, mis olid 1820. aastatel lammutatud ja asendatud lihtsate servjoonvõlvidega.)
• Siis 1958–1960 paigaldatakse pikihoone põranda alla õhkkeskküte, millega seoses kaevatakse lahti enamik pikihoone põrandast (v.a vist läänevõlvik, sh tornialune ruum), v.a paarimeetrine riba mööda seinaääri ja piilareid, ja millele lisaks tehakse pikihoones siin-seal arheoloogilisi kaevamisi.
• Siis u 1981 kaevatakse kooriruumi (vist põhjalöövi) ristimisbassein (Olevistes on pärast sõda olnud baptisti kogudus, kes ristib täiskasvanuid basseinis, kes ei tea), millega seoses kaevatakse ka paar arheoloogilist profiilikraavi, sest kooris ei ole varem kaevatud.
• Ja siis 2000. a paiku värvitakse torn valgeks (mäkerdades nurgaketid sirgeks, häbi, häbi!!). 2001. a paiku korrastatakse tornitrepp, ehitatakse loodevõlvikusse tornikassa ja kellakorrusele valvuriputka ning ilmselt tehakse muidki väiksemaid korrastustöid, mida ma ei tea. (Sisemuse ilme on küll võrreldes varasemaga paranenud.)

E, 3989. päev: töönädal algab jälle

Lõuna hakul arsti juures, mul on näitlikult jälle palavik, määratakse uued proovid, seekord otsitakse ka nakkusi (lähen sinna homme hommikul, homses jutus ei kirjuta). Kirjutab ka puudumistõendi, et kui soovin, võin seda kasutada nädala lõpuni (eelistan olla tööl, on muide lõbusam kui olla kodus haige).

Pärast seda, otse arsti juurest, lõuna ülemusega. Täna pakub söökla makarone, kogemata võtan juurde tomatikastme, nii et üritan seda mitte plätserdada lauanaabrite peale (ainult üks pritse lendab vastasistuja kandikule). Ja võitlen ka sellega, et äkki kaob mul söömise pealt radikaalselt isu, nagu viimasel ajal sageli (arst: aga sööge lihtsalt edasi).

* * *

Nädalavahetuse usina joonestamise peale hakkab pilt minema kirjuks (mitu kõrvutist seina, mis paistab ja mis mitte).

P, 3988. päev: pühapäev

Muidu kõik tore ja rahulik peale selle, et ma ei saa õhtul und (mis mul viga on ja homme on lõuna ülemusega).

L, 3987. päev: laupäev

Joonistan: alanud on isomeetriline lõige Olevistest pikihoone ümberehitamise ajal, kus soovin näidata, kuidas uue pikihoone uued kõrgseinad võinuks olla vana pikihoone vanade kõrgseinte ümber.

ex-Balkan.

Täheldan, et alates veebruarist on kõik sellekevadised „viirused” ilmnenud täpselt ajal, mil märatsesid õitseda need kolm puud, millele mul on õietolmuallergia: veebruari algul sarapuu, märtsi keskel lepp ja alates märtsi lõpust kask. Allergiarohtu, mis sümptome muidu hästi leevendab, taipasin hakata võtma alles sellelsinatsel samal päeval märtsi lõpus, mil mul oli üsna paha (ja alles aprilli algul taipasin, et seda on parem võtta õhtul vahetult enne magama minekut, sest võib tekitada umbes tund pärast võtmist umbes tunniks külmetuse sarnaseid ilminguid). Omajagu kõigutab „viiruse” oletust see, et nendega on olnud köha väga vähe või üldse mitte.

R, 3986. päev: puhkus

Kodus.

N, 3985. päev: sõnade tähendus ehk miljon naela

Kodus. Rõdul õitsevad nartsissid.

Kl 11 arsti juures, peamiselt sellep., et ma ei saanud teda teisipäeval telefoniga kätte. Ta kirjutab välja imelise toonikumi, mis tõstab söögiisu (ja mida pärast kindlustus ei hüvita).

Suundun arsti juurest otse Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonda, kus silmitsen õhufiltrit, aga sedastan, et mul ei ole nii palju raha kaasas ja ma ei jaksa seda kanda. Pärast lepin E-ga kokku, et ta tuleb poodi, ma võtan raha ja toome filtri koos koju, bussiga. Filter olevat bakteri- ja isegi viirusvastane (mis küll ei takista jämedamat kraami sadenemast otse filtri peale).

Siis söömas (ex-kohalik restoran), kus teeme vea, et võtame magustoiduks kaneeliga ananassi, öäk.

* * *

Kuninglik keemiaühing on juba 2010 välja kuulutanud esimese tõeliselt kemikaalivaba toote auhinna – miljon naela, kiirustage, seltsimehed unetud!

Ei ole vist vaja lisada, et auhind on senini välja võtmata, nagu ei saanud keegi James Randi aastail 1964–2015 pakutud miljonit dollarit selle eest, kui tõestab endal olevat üleloomulikke või paranornaalseid võimeid. Kahju.

K, 3984. päev: kolmapäev

Kodus.

T, 3983. päev: haige

Haige, magan ja joonistan. Tahan perearstilt teada, kas röntgenipildi vastus tuleb otse talle ja mida pean tegema edasi, aga ei saa telefonil kätte. Helistan laua- ja mobiilinumbril laua- ja mõlemalt mobiiltelefonilt päeva jooksul kokku 11 korda.

E, 3982. päev: röntgenis ja Mikael Agricola

Muidu on puhkus, aga olen haige. Hommikul arst (saan puudumistõendi kogu nädalaks, saan pärast puhkuseaja tagasi). Röntgen. Polikliinikus on vaja aeg kinni panna ühe eriarsti juurde; registratuur ütleb lahkelt, et minge sinna ja kohe paremale, aga kohe paremal on pahaendeline silt, et edasi hakkab haigla. Mispeale küsin röntgelipildiga plaati oodates koridoris ootajaid sisseheitvalt tehnikult, kas ta teab, ta käsib oodata ja ütleb siis, et tulge mu järel, ma näitan. Kuigi see, mis järgneb, meenutab veidi filmi The Meaning of Life kelneristseeni (selgub, et „kohe paremal” on kõrvalmajas ja tuleb minna tänavalt läbi), saab teada, et ta ise peab ka sinna minema. Saan aja 27. IV, mis ajaks on allergiahooaeg kardetavasti läbi. Muidu on just selline päikseline kevadilm, kui mind vaevav asi õitseb ja mu käigukiirus tänaval on minimaalne.

* * *

Helsingin Sanomates on test, kuidas tunnete Mikael Agricola leiutet unarsõnu. Keski soomlane märgib, et kole raske, ta sai 10 sõnast õigesti 2. Ma saan 8.

P, 3981. päev: pühapäev

Kodus.

L, 3980. päev: kuller

Üks väike komplikatsioon Eestisse mitteminemisega ikka on: mul on järgmiseks laupäevaks ooperipiletid Helsingi ooperisse. Saan venna nõusse, viin ooperipiletid posti (kullerifirma otsimine oli keerukas, teatavasti on mul nendega kogemusi igasuguseid, lõpuks sain jaama postkontoris saata ühega kahest, millega post on sümbioosis; piletid hakkasid liikuma esmaspäeva õhtul ja olid kohal teisipäeval).

Sööme ex-Balkanis.

Kevadekuulutajatest näen täna kimalast ja rulluisutajat.

R, 3979. päev: reede

Helistan mööblifirmasse, sest tuli silt, et helistage ja leppige kokku, millal tuuakse 27. I ostetud kapid. Lubatakse tuua 3. V. Hea, kes lubabki… [toodi lõpuks 19. V].

Paku-san ära surnud!

Päeval tuleb palavik ja õhtul keset kohvri pakkimist otsustan, et jätan Eesti-sõidu ära. Lennukipilet oli registreerunud automaatselt, nende tühistamist tuli veidi otsida. Tühistan piletid, lennufirma lubab 10% tagasi maksta (ilmselt käibemaksu).

Igavene larakas kokkulepitud kohtumisi tuleb tühistada, sh muuseumi arhiivis, kuhu kirjutan, et mu huvi soovitud säilikute vastu püsib, järgmise korrani – ja varem olin teada saanud, et üht mind huvitanud säilikutest ei saa lugemissaali tuua, sest see on muuseumi ekspositsioonis! Väga tore, kuigi ma peast ei mäleta, kus see seal on, tuleb uurida. Muidugi tänapäeval on museaali tunduvalt lihtsam pildistada muuseumi väljapanekus kui muuseumi lugemissaalis.

N, 3978. päev: neljapäev

Kiriku juures restoranis. Selgub, et neljapäeviti on endine Balkani, nüüdne Itaalia koht kinni; lähme kõrvale endisesse kohalikku, praegusesse Portugali kohta. Tore. Mulle meeldib koht rohkem, kogu õhtu jooksul on kokku 6 kundet, köögis askeldab mitu inimest.

K, 3977. päev: kolmapäev

Tavaline tööpäev.

T, 3976. päev: töönädal algab

Tööl, päeval lõuna ajal juuksur.

E, 3975. päev: laadal

Usupüha. Linnas savipiilude laadal. Rahvast kui murdu. Olen esimest korda pärast haigust nii pikalt õues.

Õhtul kiriku juures endises Balkani restoranis (kust Balkani kokk on vist ära läinud, nüüdne suunitlus on justkui itaaliapärane, aga muidu on kõik vanamoodi)

P, 3974. päev: pühapäev

Allergiarohtu (ega muid rohte) ei võta ja palavikku ka ei teki. Mispeale hakkan allergiarohtu võtma õhtul vahetult enne magamaminekut.

L, 3973. päev: laupäev

Hommikul 10 paiku väike palavik, siis kaob. Toas.

R, 3972. päev: palavik

Palavik on tagasi. Toas.

N, 3971. päev: vaba päev

Palavikku enam ei ole. Hommikul jala postkontori (tuludeklaratsioonid posti), bussiga juuksurisse, aeg kinni. Keeletundi ei lähe.

K, 3970. päev: haige

Palavik on ja kerge köha. Hommikul Lõuna Seppade juures vere- ja kuseproov. Verevõtmiskoht läheb pärast ilusti siniseks ja.

T, 3969. päev: haige

Hommikul tavalise perearsti juures, kes samuti arvab, et peaksin olema kodus haige ja mitte tööl, aga seekord võtan tema nõuannet kuulda. Lähen töölt korraks läbi, siis apteeki, siis läbi maksuametist (kas neil on vajalikke blankette – ei ole), siis koju. Uni. Söök (enam ei iivelda). Õhtul hakkab köha.

E, 3968. päev. haige

Teist ja viimast korda dr Väike-Viiruse juures. Kuulab ära, katsub kõhtu ja sedastab, et toidumürgistus ei ole (kahju, seda hirmsat sööklat seega kinni ei panda), väike viirus on, puhake, jooge palju, varsti olete terve, mispeale lähen – läbi tugeva vihma – tööle.

Kõik on kena kuni õhtuni, mil haigus avaldub uuesti. Vähe teistsuguste sümptomitega kui eile, aga kole on ikkagi.

P, 3967. päev: peaegu ooperis

Meil on ooperipiletid „Lendava hollandlase” päevasele etendusele Koblenzis. Aga minnes hakkab mul rongis veidi paha, aga mis teha, arvan esti, et äkki hakkab pärast parem. Päike on väga ere (õietolmuallergia tõttu on mul päikseliste kevadpäevadega halvad kogemused), iiveldab tugevasti. Söögikohas – olin uurinud ehedaid söömakohti – ei lähe mul alla peaaegu midagi, jalutuskäik on vaevaline, päike muudkui lõõskab halastamatult. Näeme koguni ooperisse suunduvaid inimesi, aga siis otsustame, et ei lähe ja tuleme koju tagasi.

Jääme rongist napilt maha ja kaanin jaama juures kohvikus mineraalvett, mispeale hakkab parem. Omistan kogu jampsi neljapäeval prantsuse keele vahetunnil sööklas manustatud vettinud võileivale, mis on ainus söök, mida mina olen ja E ei ole söönud – mõne toidumürgistuse peiteaeg on kolm ööpäeva.

L, 3966. päev: laupäev

Poes; oleks nagu väike haiguse-uss kallal. Pea käib veidi ringi, aga pärast läheb paremaks. Päeval kohalikus kohvikus söömas (mis vahetas hiljuti omanikku ja kuuleme ka lugu, kuidas kunde küsinud sama keti kesklinna kohvikus, kas [uue omaniku nimi] on [vana keti nimi] ära ostnud, mispeale öelnud müüja, et vat omanik on siinsamas kõrval, kui tahate, küsige otse temalt). E täheldab, et mu nägu olla täitsa hall, mul endal ei ole viga nagu midagi, aga pärast kodus magan paar tundi.

R, 3965. päev: puhkus läheneb

Lennukipilet.

N, 3964. päev: poes

Dušivoolik.

K, 3963. päev: reede ja 13 tulemas

Kui haruldane on 13. ja reede?

Väikese tabelarvutusega selgub, et keskmiselt on aastas 1,71 13. ja reedet, ka liigaastal.

Kui 1. I on…

• E: tavalisel aastal 2 tk (IV, VII), liigaastal 2 (IX, XII)
• T: tavalisel aastal 2 tk (IX, XII), liigaastal 1 (VI)
• K: tavalisel aastal 1 tk (VI), liigaastal 2 (III, XI)
• N: tavalisel aastal 3 tk (II, III, XI), liigaastal 2 (II, VIII)
• R: tavalisel aastal 1 tk (VIII), liigaastal 1 (V)
• L: tavalisel aastal 1 tk (V), liigaastal 1 (X)
• P: tavalisel aastal 2 tk (I, X), liigaastal 3 (I, IV, VII)

T, 3962. päev: teisipäev

Kontserdisaal paneb FB-sse üles uusi üritusi ja saab teada, et täna õhtul esineb kammersaalis teiste seas sama Austria bariton, kes jättis hea mulje kunagi ooperis (ja kelle ma hiljem segi ajasin teise Austria baritoniga, mis selgus alles kontserdil, ja nüüd arvasin, et on jälle see teine). Aga ettehoiatusaeg on liiga lühike, saalis on alles ainult 7 kohta.

Tunnis kuupärva kirjutades äkiline äratundmine, et kohe on märts läbi ja puhkuseni on 2 nädalat.

E, 3961. päev: mull

Saab teada, kuidas ühe väidetava e-riigi pangas on tehingulimiit kirjas ainult paberitükil, mis anti kunagi pangast, aga jumala pärast mitte veebipangas. Et seda ei olevat maailma mitte üheski pangas internetis. Paah, meie siinses (mis ei väida ennast e-riigiks, ega) saab veebipangast limiiti näha ja koguni muuta!

P, 3960. päev: kummut kokku

Külm jätkub, likvideerime kolahunnikut voodi ja akna vahel, kuhu tuleb viie sahtliga kummut.

Kokkupanekujuhendis on öeldud, et keerake kruve käsitsi, mitte trelliga, aga no kuulge! Kruvisid on:

• 5 sahtlil à 2 esipaneeli ja külgede vahel, 4 külgede ja tagakülje vahel, 2 põhja all, 5 käepideme ja esipaneeli vahel, kummalgi kandesiinil 4 kapi ja 3 sahtli küljes; kokku seega 5 × 27 = 135
• kapil kummalgi küljel 6, tagaseinal 6, kokku 18
• kokku seega 153 (neist 22 sedasorti, et kruvipead haarab ja pingutab konksuga teine kruvi)

Üks kruvi on praak (aga santsukastist leian samalaadse), üks jääb üle (peale selle ka mitu väikest naela ja seina külge kinnitamise lint – me ei kavatse hakata mööda sahtleid ronima, mis põhjusel lisab IKEA kummutitele nüüd seinakinnituse, muud mööblitootjad ka). Kruvihaardekonkse on kaht eri suurust, siinikruvisid ka. Üks pulk on joonisel tagurpidi. Üldiselt on kapp nii väike, et kahekesi tõstmist on vaja ainult kord (kui kapp on enne tagaseina paigaldamist külili, vaja on tõsta näoli, aga ruumi on vähe, kantida ei saa, tuleb tõsta ja pöörata õhus; näoli asendist saab kapi kantida püsti). Viie sahtli ja nende siinide kokkupanekut juhendab juhend õigesti, et pange need kokku konveiermeetodil (sama tööetapp kõigis järjest) – nii on vähem igav kui üks sahtel valmis, siis järgmine jne; vahepeal ei oleks valmis sahtleid ka kuhugi panna. Pakendis on üle riba kiudplaati; siinid olid kergelt tavotised, neid ei saanud panna vastu ennast ega põrandale. Ühe sahtli välisküljel on pisut vereplekke, kui kriimustasin kasti lammutades sõrmi.

Pärast heidan mitu korda voodisse, otsides kella lakke heidetavale temperatuuri- ja kellaajanäidule parimat asendit, ja veel paigaldan kummuti otsa aasta lõpus ostetud disainiime, kraanataolise lauavalgusti, mida saab venitada raamatu lähedale ja isegi asendisse, et see ei paista silma, ning pärast keerata asendisse, et ma sellele voodist tõustes otsa ei jookseks.

Külmetusilminguid ei ole terve päeva, tolmunohu huvitaval kombel ka mitte.

L, 3959. päev: binokliga muistises

Naaberlinnas söömas, külm ja mul on kaasas fotokas ja seljakotitäis kola, sest lähen õhtul edasi linnupargi poole, sh mitu polaarvarustuse asja, millest läkiläki panen pähe juba jaama lähedal ja plaanin panna kohviku kemmergus alla ka sooja aluspesu (see mõte jääb küll tegemata, sest kohviku kemmergus on vähe ruumi ja peaks jalast võtma saapad).

Alustuseks kohvikus pool mandlikringlit, millest mul hakkab mõõdukalt paha, mille esialgu omistan ekslikult külmale ja tekkivale külmetusele. E käib poes ja mul on ligi kaks tundi vaba aega, mille kavatsen viibida siseruumides, mida mõneti segab seljakott. Esimese pool tundi veedan raamatupoes, siis jalutan troonisaali juurest läbi (see on talvel kinni, aga kõrvaluksel on alles viimase sajandivahetuse paiku vildikaga lisatud Eric Cartman ja Kenny McCormick, mis sedasi on samuti UNESCO kaitse all) ja istun teise pool tundi jumalaema kirikus, kus põrandast puhub sooja õhku, ja vahin võlve. Et kui kiriku neljast keerdtrepist ühe seina on ehituse ajal kraabitud kiriku põhiplaan (nagu just ükspäe sain teada keskaegsete katedraalide ehitustehnika raamatust), võib seal olla ka muid paljale silmale nähtamatuid vigureid. Kasutan ära asjaolusid, et mul on palju aega ja kaasas binokkel, nii et uurin aeg-ajalt ringi paiknedes läbi kõik kapiteelid. Kapiteelid on küll ainult lehtornamendiga (mille erisusi ma ei tea – nagu Karja kiriku lehtornamendis olla esindatud 17 taimeliiki), aga leian siiski ka kümme nägudega konsooli: neli inglit nelitise laevõlvi keskmistel konsoolidel; põikhoone läänepoolse kummagi kõrgseina keskel konsoolil à 3 nägu; põikhoone kummagi läänepoolse kõrgseina nelitisepoolses otsas äärmine konsool kannatav töömees; kesklöövi peaportaali poolse osa kummagi kõrgseina nelitisepoolses otsas äärmine konsool: lõunaseinal kükitav metsinimene, põhjaseinal pärani lõust, mõlemad vaatamas peaportaali poole (kurja tõrjumine kurjaga).

Mistõttu Kella kõrtsi jõuan keskmiselt läbikülmununa, manustan kohe sooja kohvi ja siis jätan pool toitu järele, olles pärast näost suht roheline, ja otsustan, et fotoseminarile ei lähe. Ütlen rongist hotelli üles ja saadan korraldajale meili, et olen külmetunud ja ei tule. Rongis hakkab üldiselt parem ja pärast paaritunnist uinakut õhtul läheb pahaolek üldse üle.

R, 3958. päev: laulud

Helistab tundmatu number Saksamaalt: ei võta vastu. Guugeldan: see on homne hotell. Helistan
tagasi, küsivad, mis kell tulen.

Õhtul poodi, poest tulles jään bussist minuti maha, tulen jala. Soe, hõlmad lahti. Eile tunnis räägiti, et nädalavahetusel tulevat jälle lumi maha.

BBC kirjutab, et India laulja Daler Mehndi pandud rändajate smugeldamise pärast vangi. Nimi na tuttav, uurin järele. No muidugi, tema esitas muiste hiti Tunak Tunak Tun (1998), kus laulis iseendaga kvartetti (kriitika heitnud ette, et tal olevat videotes muidu ainult kenad naisterahvad; ametlik video). Õigemini oli sellest mitu aastat tagasi vist koguni isand Buffalax ise teinud uue „tõlke”, aga kadedad videoomanikud lasid selle maha võtta ja praegu on alles ainult selline hale vari. (Otsides leian ka selle (ütleme, et varajane Prabhu Deva), millest oli samuti muiste teine „tõlge”: link.)

N, 3957. päev: filmid tunnis

Jubetu töölaar hommikul, mis valmib 40 minutit pärast prantsuse keele algust. Vaatame lühifilmi, kuidas töötu prantsuse onkel (50) valetab end tööintervjuu jaoks (vanainimestele vanne tootva firma müügimees) 10 a nooremaks, mis läheb suhteliselt edukalt, suurema vahelejäämiseta (täis prantsuskeelse koomika vältimatut lakkamatut podinat), ja kohtab siis tööpakkuja personaliosakonna juhatajat juhuslikult poes, valetades, et see kortsus vanatädi on tema ema, aga tegelikult on ta naine kogu aeg kahtlustanud, et mees mukib end (värvib juukseid, silendab nahka jne) mingi tibi jaoks, ja näeb, et nüüd räägibki mingi tibi tuttavlikult tema mehega, ja asub rünnakule. Puänt on muidugi, et mees tööd ei saa, sest direktor tahab ametikohale vanemat müügimeest kui 40, et see mõistab eakaid paremini. Arutame (ei oska) ja ma ei oska märkida asja, mida keegi teine ei märgi, et peategelane (Alain) ütles enda hüüdnimeks olevat Allan seepärast, et see viitab hilisema sünniaja moenimele (film oli tehtud 2006, Alain oli sündinud 1956, „Allan” 1966).

Ka õhtul, teises keeletunnis, vaatame filmi ja peame kirjutama, mis seal juhtub. Filmis teksti ei ole, on lugu Tiibeti mungast ja koerast, kes tahab mängida palli. Tänu teksti puudumisele ja asjaolule, et film on abstraktne animafilm, on sellest kirjutada palju lihtsam.

K, 3955. päev: õpetused ja pliidikell

Google aitab jälle: otsing TLex shortcuts leiab Tshwane abiteabe lehe, kus on need ilusti kirjas, ja ūsna alguses on vastupidise jaoks õpetus. Seega tuleb teha sama asja kaks korda, nagu muistses töökohas, kuidas ühel Kohila noormehel kukkus pilt kuvaris külili; tegin aga tõsise näo ja palusin näidata, mida ta parajasti tegi, mispeale ta näitas ja pilt kukkus veel 90°, nii et oli täiesti sussid püsti. Mispeale tegin tõsise näoga sama asja veel kaks korda ja pilt oli püsti tagasi, lihtne!

Ükspäe kirjutas, mispärast jäid kahe kuuga kõigi Euroopa majapidamisseadmete kellad 6 minutit taha (ka meie köögipliit, mis tuues oli 3 minutit taga, aga nüüd on 5): Serbia ja Horvaatia ei suutnud kokku leppida ühe ühise elektrijaama käitamist, võrgusagedus langes 50 Hz pealt 49,996 Hz peale, majapidamisseadmed arvestavad kellaaega võrgusageduse võnkeid loendades. Näis nüüd, kuidas õigeks pannakse; ma iseoma mõistusest pliidi kella õigeks panna ei oska.

T, 3954. päev: mängud ja projektid

Keeletunnis jutustame tänapäevase meedia eelistest ja ohtudest, mingi saksa sotsiaaltädide väljamõeldud uskumatu kolenäite põhjal. Meie vestlusrühma mõlemad itaallased üritavad saada serbia prouaga jutu peale ning mul ei ole lisada midagi. Nagu elaks puu otsas. Kolenäites mainitakse mängu World of Warcraft, mille kohta algul üks nii vahest 50-aastane saksa härra (n-ö lustlik sakslane; rühma teine sakslane on n-ö nihilistlik sakslane) küsib, kas see on sama kui … (ei mäleta, üks tõsine kõmmutamismäng), mispeale n-ö väiksem itaallane (habemeta ja suurte prillidega) hakkab seletama, kuidas ei ole, et ta on seda natuke kunagi mänginud. Keegi muu ei tea, ja õpetaja guudeldab ja ma pärast vestlusrühmas mainin „South Parki” jagu Make Love, not Warcraft. Kellegi näos äratundmisrõõmu eriti ei teki. Aga seda, kas WoW-d mängitakse samamoodi kui muid kõmmutamismänge, et vasak käsi klaviatuuril ja parem hiirel, seda itaallane öelda ei oska – nimelt üritan kahelda, kuidas arvutimängud suurt ei arenda arvutioskust, sest tippimiseks on vaja mõlemat, mitte ainult vasakut kätt.

Pärast, kui lahkun ja bussi poole kiirustan, mööduvad minust tänaval ja veel pikemal sammul mõlemad itaallased, ja just minu kohal hüüatab n-ö pisem itaallane kerge pahameelega ja kerge kätevehkimise saatel tedesco. Küllap meenutas tunni häbihetki.

Kodus kiidan E-le telefonis, kuidas koerad on olnud väga viisakad ja käitunud tema äraolekul ilusti, teadmata, et just samal ajal situb Št keset elutoa põrandat, nagu ikka, ja kuseb linnupuuri ette suure, n-ö ühevetsupaberirullise loigu, mis põranda kerge ebatasasuse tõttu valgub sealt kitsa ojana söögilaua alt läbi esiku poole. Kusjuures me just enne seda olime õues, pikalt, aga selmet õiendada häda õues nagu kord ja komme, nuuskis Št aiaäärt või seisis niisama.

Saan bussiraamatust teada, kuidas alles 1250. a paiku hakati Euroopas katust jäigestama ka pikisuunas; varem ehitati sadulkatused alati viilude vahele. Ja et kuigi keskaja lõpuni ei mõistetud, kuidas täpselt kulgevad jõud võlvist alusmüürini (mispärast kasutati kogemust ja paljusid rusikareegleid), kasutati (eriti Itaalias) stabiilsuse katsetamiseks makette (tugevust skaalaefekti tõttu mudeliga katsetada hästi ei saa, stabiilsust saab). Bologna mingi kiriku ehitamisel tehtud 18 m pikkune tellistest ja mördist makett. Ja et mõõtkavas põhiplaane hakati tegema alles XIII saj lõpus; enne märgiti kogu hoone kohe maha; veidi varem hakati joonistama püstlõikeid ja vaateid, enne mida mõtles ehitusmeister kogu ehitise detailideni peas valmis ja mõnikord tuli vigu parandada töö käigus; tänu joonistele sai seda teha juba pärgamendil. Ja et ühelgi keskaegsel pildil ei ole joonistatud hoonet projekti järgi, kõik on kas loodusest (olemasolev hoone) või fantaasiast (analoogia).

E, 3953. päev: ajaloost

Eile õhtul juhtusin oma arust üldse mitte hilja manustama tassi kohvi ja sedasi vähkresin voodis uneta mitu tundi, mõeldes isegi, kas mul on hakanud mingi hirmus tõbi, et üldse und ei ole, ja mis ma teen, kui pean minema tööle. (Mis vbl ei ole üldse mitte sidumata sellega, et üritan ilmsi jälile jõuda saladusele, mis ikkagi vallandas 1785 J.W.L.Luce kõhklused ja kehalised vaevused (loe: hüpopondria).) Vahepeal olen veidrate unenäokatketega poolunes, käin kaks korda kempsus, keeran radikat soojemaks ja tagasi, keeran patja, keeran end teki sisse ja siis jälle tekist välja, otsin mugavat asendit, panen isegi nohutilku ja võtan allergiarohtu, mida iganes. Aga teisel kempsuskäigul olen kuidagi unisem ja siis lõpuks koidab: kohv!! Misjärel jään kergendunult magama ning hommikul venitan ärkamisega nii kaua kui võimalik. (Talvel oli kuskil karikatuur, kuidas karud magavad koopas talveund, ühel on silmad pärani ja ta mõtleb: „Kes kurask käskis juua kohvi pärast oktoobrit!”)

Luce loobus ihuhädade ja muremõtete pärast püsivast kirikuõpetaja ametist ja siirdus elama tuulest räsitud mererannale (temaaegne mõisahoone oli – kui õigesti mäletan, mingil rootsiaegsel kaardil ja rendile andmise lepingu kaardil (1801), aga Mellini kaardil (1790) on mõisasüda seal, kuhu ehitati alles XIX saj keskel – praegusest rannajoonest 150 m kaugusel, tuulepealsel rannikul), kus tervenes ning kaksteist aastat hiljem, vahepeal arstiks õppinuna, soovitas kolleegidelegi, et hüpohondriat saab hästi ravida näiteks külmade mereveevannidega, ja mitte niisama korraks sumdi! sisse, vaid pikalt leotades, ravikuuris näiteks kümme vanni (vt Verſuch über Hypochondrie und Hyſterie. Ein praktiſches Handbuch für angehende Aerzte) – mille üksikasjalik kirjeldus paneb arvama, et kõrgklassi inimesed olid hüpohondria pärast ikka väga mures ning tõsiselt soovisid seda ravida; Luce märgib, et lihtrahval seda haigust ei esine ja see on sama haigus kui naistel hüsteeria. Algul arvasin, et vahest see, kui nägi mingi epideemia laastamist koguduses, aga surmameetrika järgi tema ametiajal 1783–1785 epideemiaid ei olnud, ning kuigi lapsi suri vanuserühmadest kõige rohkem (ametijärglane Frey on surmameetrikas lahterdanud lahkunud kolmeks, kuni 15, 15–60 ja üle 60 – mis täpsuses ei ole midagi imestada, Frey kirjutas ikkagi esimese eestikeelse matemaatikaõpiku), on täiskasvanute seas palju ka kõrges eas vanainimesi, ka üle 90 a. Rõugeepideemia oli mõni aasta hiljem. Iive oli IV 1783 – III 1785 tugevasti positiivne (162 sündi, 110 surma). Järgmine hüpotees on, et suri mõni kallis ristilaps, aga neid oli Lucel palju (olen Püha, Kihelkonna ja Kuressaare saksa pihtkonna sünnimeetrikast esialgu loendanud neid 86 (neist 2 a 1 kuu jooksul Pühal 34), aga kahtlemata on neid palju veel, kindlasti Kuressaare eesti pihtkonnas [hilisem lisandus: ainult mõni üksik]).

Tuleb uuesti hoolega lugeda „Saaremaa juturaamatut” – olen hakanud arvama, et selle tegelased olid päriselt olemas, igatahes olid selle kummalised eesnimed – nt Häddi ja Larrats – 1783–1785 Pühal täiesti tavalised (assimileeruvad rannarootslased, arvan – Püha khk Kasti mõis oli Vätta poolsaarel, kus on senini Väike- ja Suur-Rootsi küla), neid oli eriti palju leerilaste, abiellunute ja ristitute vanemate seas, seega pandi neid eriti 1760. aastatel; hiljem ilmusid uued moenimed (vt „Saaremaa juturaamatu” esimese 10 loo nimed; ning järgmine ja ülejärgmine päev ka). Aga nimede seas on ka n-ö minuaegseid, näiteks Aina, Maris ja Riin. Nimi Jüri, vanas kirjaviisis Jürri, käändus Jüri : Jurno, samuti Willem : Willeme, Henrik : Henrike, Andrus : Andrusse. Luce kirjutas Marri, Frey kirjutas Marie. Üks esimesi Luce käega ürikusse jäädvustatud eesti sõnu oli „tüddar”. Püha lähedal oli Häbeniku (Häbbeniko) talu (millest sõjaeelsel 1 : 200 000 topograafilisel kaardil on saanud Hõbeniku ja mida praegu enam ei ole).

Postis on Saaremaa Muuseumi vana kaheaastaraamat, kus on artikkel Lucest Saksamaa ülikoolides ja Saaremaal; autor on üles otsinud ülikoolide immatrikuleerimisloetelud ja täheldanud, kuidas mõneteist aastaga L esimeste ja teiste õpingute vahel muutub ülikoolide asjaajamiskeel ladina keelest saksa keeleks. Aga kiirel sirvimisel tuvastan kaks pirakat, millega – kui väga uhkesti öelda – minu käsitlus arvestas juba varem: esiteks, nagu suhelnuks Luce meditsiiniõpingutel ainult meditsiiniteaduskonnaga (oletan, et ta pidi suhtlema ka füüsiku ja epigrammiku G. Chr. Lichtenbergiga*, vbl esimestel õpingutel ka eelmise sõbra, loodusteadlase J. Chr. P. Erxlebeniga), ja teiseks, nagu asunuks Luce Kuressaarde põhjusel, et talle meeldisid Kuressaare kindluse vallid, sest see meenutas Erfurdi linnavalle, kus tudengid tavatsesid käia filosofeerimas – aga püha heldus, Luce eluajal Kuressaare kindlus veel tegutses!! Kindluse relvastus ja väed viidi üle Bomarsundi alles 1836, mil Luce oli juba 80 ja olnud kas aasta (Körberi andmed) või kaks (I. Jürjo andmed) pime ja elas tütre juures Kaarma mõisas!

(* Hiljem leian, et Göttingeni Ülikool on üllitanud raamatu Lichtenbergi kuulajatest. Tõesti, oletus õige: Luce kuulas tema juures ühe semestri eksperimentaalfüüsikat, aga teise naise üks vendadest oli kuulanud kolmel semestril üheksat ainet.)

* * *

Fotoseminariks hotell kinni. Paar nädalat tagasi, kui fotoseminari kuulutus tuli, vaatasin ka ja see hotell, kus me kunagi meeleolukalt õhtustasime, teatas, et kiirusta, järel on ainult kaks tuba. Nüüd, ainult viis päeva varem, ütleb täpselt sedasama.

P, 3952. päev: sõnastik

Teine päev sõnastiku seltsis; tänavusest esimese kuu 15 lk-st saan sisse kantud 14 (ja viimasel leheküljel on raadiosaate teksti kommentaarid, kogu muu sõnavara oli tekstis endas lk 12–13). (Tembeldasin eile lehtedele leheküljenumbrid puhuks, kui lauanurgal avatud mapp peaks maha kukkuma ja lehed segi minema – ehk nagu ütles Werner Hirte „Teeme ise 1000 asja” hüpoteetiline mudelraudtee peatükk: kui olete mudeli osade paigutuse alusel lõpuks välja mõelnud, võtke pliiats ja märkige nende piirjooned ka alusele, enne kui kass teie vaeva segi ajab. Aga lk 12 järel keerasin kogemata kaks lehte korraga ning viimastel täidetud lehtedel on tegelikud numbrid seega 11, 12, 12a, 12b, 13.)

Mul on kodus läpakal kergelt rikkis ka klaviatuur, mingi muu kui täheklahv (nt Ctrl- või Shift-klahv) annab ajuti ühendust ja kursor kargab tekstis tahapoole (pool rida tagasi, eelmisse lõiku, eelmisse lahtrisse, mitu lahtrit tagasi, teise aknasse vms), mis üldiselt on jube tüütu, eriti kui avastada see takkajärele. Nii juhtus, et kui pärast mingi pika näitelause ümbertippimist tõstsin pilgu vihikust kuvarile, oli TLexi kasutusliideses endise pika eelvaate ja kitsa sisestuspaneeli asemel nüüd väike eelvaade ja lai sisestuspaneel. Abifailidest abi ei saanud, täppissuvandites räägiti küll liidese muude paneelide kui sisestuspaneeli laiusest, aga mitte eelvaate kõrgusest. Eelvaates saab kirje sees liikuda mugavamalt kui mööda kirje struktuuripuud. Peab vist tehnilisele toele kirjutama.

Eile varundades selgus, et TLexi varukoopia tähendab kogu sõnastikufaili koopiat; vanu varundusi ta ära ei kustuta ja kui faili maht on praegu 3 MB ja varundusi 240, arvutage ise, kui palju suureneks läpaka kõvaketta vaba ruum, mida praegu on järel 2 GB. Mistõttu kopisin varundused HDD-le ja kustutasin läpakast kõik peale kümne viimase.

Kui et olin täppissuvanditest kontrollinud, et sees on suvand, et taasta käivitamisel liidese vaikevaade, aga lubas küll, ei andnud aga, ikka eelvaade lühike ja sisestuspaneel lai, otsustasin programmi uuendada, üritades välja mõelda, kuidas, sest IE ega Chrome ei tööta mu läpakas enam kumbki. Olin täheldanud, et sõnastiku eelmisest pikemast kasutuskorrast saati (juuli 2017) on käivitamisel ilmuvas teates „teie versioon on 8.1.xxxx, uusim versioon on 10.1.xxxx” läinud uusima versiooni number praeguseks üle saja ühiku edasi, mis tähendab, et TLex saab enda sees, brauserit avamata, ühenduse koduserveriga ja sealt teada, mis on uusim versioon. Väga huvitav. Teatel on link, mille klõpsamisel avaneb brauser ja selles versiooniuuenduse leht, aga kahe proovimise kiuste see ei õnnestunud; kõige kauem oli IE lahti umbes pool minutit ja kõige rohkem taastas ta ennast korraga viide eksemplari, mis ka peagi sulgusid. Seega uurin, kas saab lingist kätte aadressi. Ei saa. Seega uurin, mis juhtub, kui teate kohal paremklõpsata. Ilmub kolme käsuga valik, neist üks View source. Ohhoo. Avaneb pikk jutt, kus sees tõesti link, milles veebiaadress. E arvutist internetti, enda arvutist aadressi vaadates tipin selle sinna, avaneb tõesti õige leht, laadin sealt uusima versiooni alla pulgale, kopin selle endale. Nüüd vaja see veel paigaldada, elame-näeme.

L, 3951. päev: 10. märts

Kodus, sõnastik.

Kuldnokk laulab.

Vaidlen FB-s võhivõõraste inimestega, kuidas mitu Mart Sandri väidetavat vanaema fotot Tallinna Märtsirünnaku varemetest väidetavalt 10. märtsil 1944 on hilisemad*, ühe on teinud E. Sporleder** ja suitsusambad on photoshop***.

(* 10.3.1944 oli lauspilves, tänavatel olid päästetud majakraami virnad, hommikupoole ka hukkunuid ja surnud hobuseid, päästetööd alles käisid – tuletõrjeautod, -voolikud, -veeloigud – maas oli lumi ja lörts, õhus udu ja suits, nähtavus paarsada meetrit. Nendel fotodel aga on linnaelu suht normaalne, inimesed askeldavad pakkideta, ühel ronib varemetes ringi terve kooliklass, ilm on selge, päike paistab, lund ei ole, autod sõidavad mööda Estonia puiesteed klaasikilde kartmata jne. — Teisalt on Filmiarhiivis varsti pärast rünnakut võetud 6-minutine filmilõik varemetes Tallinnast, kus Realkooli poolt tuleb Estonia varemetest suitsu ja kaks daami kaevavad majaaset labidaga, aga teisalt paistab ka seal päike, sodi on vähe, päästetud majakraami üldse mitte, autosid on vähe, hobuvankreid mitu, Harju tänavat kaevab ekskavaator! Võib-olla on see võetud mitmel kuupäeval. On olemas ka teine, 3-minutine filmilõik, mis on osaliselt võetud juba öösel vastu 10. märtsi.)

(** v.a muidugi võimalus, et Mart Sandri vanaema pildistas E. Sporlederi kõrval seistes – sest fotode ajaline ja ruumiline vahe on paar sekundit ja meeter. Mart Sandri järeltöötluse tulemusel on väidetaval tema vanaema pildistatud fotol taevas suitsusammas – mida E. Sporlederi fotol ei ole – ja suitsusamba paigaldamisel on järeltöötleja olnud veidi lohakas ja osa suitsu on sattunud ka katustest ja vaekoja korstnast vaataja poole. Gaasküttega auto esiplaanil on saanud koloreerimisel veidra ererohelise tooni, mida mu teada Saksamaal ei kasutatud; aga teisalt ei ole läinud munakivid roheliseks, nagu ühel teisel Talina raekoja ajaloolisel fotol, mida oli keegi koloreerinud automaatselt ja saanud n-ö Kalmer Tennosaarele lillad juuksed nagu mu onu „täiesti normaalsete värvidega” telekas. Ma ei mõista, miks ei lasta mustvalgeil fotodel olla rahus mustvalged – või miks peab koledaid fotosid kolendama, saades seega pildi, mis on küll kunst, aga ajalugu ei ole.)

(*** Kogu sõjaaja Tallinna ainsad kaks suitsusambaga photoshoppimata fotot, mida näinud – olen sel teemal näinud tõenäoliselt Harju keskmisest rohkem fotosid, schtumm-schtumm –, on juuli 1944 sadama meremiiniplahvatuse plahvatuspilv, suits Pika Hermanni tipus punalipuga lehvitamisel 22.9.1944 taustal ja kolmandana vbl 28.8.1941 Tallina reidilt pildistatud linna panoraam – pean üle vaatama. 10.3.1944 fotodel ega ka kummaski filmilõigus suitsusambaid ei ole (vt eelmine märkus: nähtavus).)

R, 3950. päev: reede

Mul saab kaheks nädalaks antud ülesanne üle nädala enne tähtaega valmis ja seega on väga palju vaba aega, kuigi muidugi ütlen, et istun jõude, andke tööd.

N, 3949. päev: kummut, naistepäev, robotid

Täna lubati tuua kummut.

Onklid helistavad 5 min liiga hilja, et jõuaksin otsebussi peale, mispärast tulen jaama kaudu ja saabun hetkel, kui onklid on fonoluku nimekirja mitu korda läbi kerinud ja üks just avastab nime postkastilt. Small talk: kuidas meid fonolukus ei ole. Juhtonkel räägib selle kohe edasi.

Äraminekul kell õigeks; ükspäev vaatasin, kell oli viimasest õigekspanekust (detsembri algul) läinud ette nii 25 s. Kasutusjuhend lubab, et see mehhanism läheb kuus ette kuni 20 s või jääb maha kuni 10 s, mis tähendab, et on 2½ täpsem kui lubatud. Õigemini pidavat täpne kell olema see, mille käik on stabiilne (viga ajaühikus püsib sama); mul oli kunagi mingi kronomeetrivalem, mille järgi oli mu tudengiaegne lihtne Casio käekell fenomenaalselt täpne – mõni ime, oli ka kogu aeg samades tingimustes (käe peal, stabiilne temperatuur). Vanaisal oli mehaaniline käekell, mis läks päevas täpselt 2 minutit ette (seda kasutasin ma keskkoolis; ja siis kasutasin üksvahe isa kella ja ka see tudengiaegne Casio, mille korpus purunes füüsiliselt alles 2000. aastate lõpus, oli surnud sugulase kell; alles selle järel ostsin omale esimest korda elus uue kella, selle päikesetoitega isetäpsuva, millega sai palju nalja, ja alles 2014 praeguse, Hugo Junkersi mälestuskella).

* * *

Prantsuse keel. Olen jälle väga rahul, sest sedasi, nagu rääkisin mina FR5s sügisel, räägib nüüd peaaegu terve rühm ja kui nad alemale kursusele saata, ei jääks kedagi järele. Eelmisest rühmast on kaks, itaallane ja lätlane. Õps on suht sõbralik ja kursuse veebilehele on oma näopildi üles pannud peale minu veel üks julge (no mul muret ei ole, sest olen seal külgvaates ja enamiku pinnast täidab õlal istuv ronk Brax; mul muidugi on peas just selline nägu nagu inimesel, kelle esimene läbi loetud päris raamat oli „Väike nõid”, kus on rääkiv ronk Abraksas, ja nüüd on tal Brax õlal (ja see, et Brax on õlal ja mitte peas, nõudis esmakohtumisel väikest meelekindlust, aga Brax on ronk ja mäletab)).

Prantsuse keele subjunktiiviharjutus on täpselt nagu naljandis hiidlasest ja kompassist: tunne ära, kus on tekstis subjunktiiv! („Hiidlane, kas sa kompast tunned?” — „Muidugi tunnen! Pane aga kompass ja taarikapp lauale, ma ütle kohe, kumb kompass ja kumb taarikapp on!”) Peale selle vaatame igavat animafilmi tööelust ja peame seda arutama.

* * *

Bussisõidul oli päeval kaasas praegune põnev bussiraamat (The Engineering of Medieval Cathedrals), aga õhtul teisest keeletunnist tulles selgub, et unustasin selle tööle lauale.

Tunnis on teemaks naistepäev ja õps on täitsa pöördes, kuidas täna „ühel alumisel kursusel” olevat „ühe kaugema riigi” naisõppurid arvanud, et asja kogu sisu on, et sel päeval kingitakse naistele lilli ja šokolaadi, ja toonud šokolaadi koguni talle, ega teadnud muud midagi. Hiljem saime jutu sees teada, et nad olid Venemaalt. What else.

* * *

Kraftwerki videote plaat. Mihuke primitiivne ettekujutus oli robotitest 35 a tagasi! (Vrd ka nende kuulsa robotilaulu Kuldse Trio kaver „Lukksepp Anti isaks mul / tema pani nimeks mul / mina olen Robert / mina olen Robert”.) Siis oleks ka huvitav teada, mis hetke on bänd määranud n-ö tehnika tasemeks, millest kaugemale ei tee taustagraafikat. Salvestis on aastast 2004, graafika on umbes nagu filmis Tron (1982).

K, 3948. päev: kolmapäev

Õhtul jaama kaudu koju.

Teatri ei lähe; on Brechti „Kolmekrossiooper”, aga maikasärkides ja sonides.

T, 3947. päev: kevad

Keeletund.

Metsvint laulab, harakas murrab oksi, sääsk.

E, 3946. päev: esmaspäev

Musträstas laulab.

Teen süüa, söödavuse osas arvamused lahknevad (mu arust mitte eriti).

Eile leiti 1942 hukkunud lennukikandja USS Lexinton.

P, 3945. päev: pühapäev

Hirmus rookimine postkastis: ma ei ole kodus avanud meili augusti algusest saadik. Nüüd enam ei pääse.

Laulab metsvint.

Kohaliku kiriku juures restoranis.

L, 3944. päev: laupäev

Naaberlinnas. Rongiaknast palju lustakaid näiteid, kuidas mobiili automaatpanoraamifunktsioon ei oska.

Pronksist innamaketil on lumi üle katuste.

E ostleb ja ma veedan aega raamatupoes. Tund ja 10 minutit, kuni märkan, et paari riiuli juures, kus peatun, hakkab vilkuma tuluke sildi juures „seda riiulit vaatab turvakaamera”.

Siis plaadipood ja Kella kõrts.

* * *

Saan läbi raamatu „Merelahing viikingiaegses suursadamas”, mille autor on küll teinud ulatusliku uurimistöö (kus oli Saaremaa 1215. a uus sadam?) ja mõõdistanud reljeefi kohapeal, aga jätnud kahe silma vahele, kui kiiresti muutub rannajoon tuulepealsel rannikul. Autori üks sadamat toetavaid argumente on veealune luide sadamasuu ees. Viimasest 30 aastast on Google Earthis olemas Landsati satelliidifotod, neid saab animeerida ja näha, kuidas on luited liikunud. Ilmekad näited on Sõrve säär ja viltuse majakaga Harilaid (ning ka lapsepõlves suhteliselt vaikses merelahes võis täheldada, et iga aasta oli luide uues kohas). Seda kõike ainult 30 aasta jooksul, mida siis veel rääkida 1215. aastast möödunud veerandsada korda pikemast ajast, kaheksast sajandist?

R, 3943. päev: ooperisse ei lähe

Päeval söömas.

Hommikul päike, õhtul lumesadu. Liblikas.

Õhtul on ummik ja lumi, teatrisse ei lähe („Sevilla hambemeajaja”, rõdu tagaservast vist, aga seda varjutab tugev võimalus jalutada läbi lume koju).

N, 3943. päev: taandareng

Soe, päike. Algab prantsuse keel, aga tööl on kiire, saan kohal käia end näitamas (2 minutit) ja selgitamas, miks ma ei saa tundi jääda. Saan tunnikava (õpetajal on see kirjas paberi peal) ja kursusel on ka elektrooniline kursusekeskkond, kust saab teada õpsi nime, mis on kasulik puudumist ette küsides.

Õhtul raamatupoes prantsuse keele õpikut otsimas. Jõuan kohale täpselt hetkel, kui poodi suletakse. Seega Amazon.

* * *

Saan läbi Luce taandarengu raamatu. Praegu peab Saaremaal kirik suure au sees, et Luce oli kirikuõpetaja (NB! 2 aastat ja 4 päeva – märtsist 1783 märtsini 1785), ja võib-olla kuulnud, et tema esimene maakeelne raamat oli „Juhhataja Piibli ramatu ſisſe” (1788) (mille „Maenitſus” algab reipasti „Arm[ſ]ad ſöbbrad! Siin on teitel üks pisſokenne ramat.”) aga nähtavasti ei ole lugenud, mida ta arvas selles „Juhhatajast” ainult neli aastat hiljem kirjutatud ja 1794 ilmunud tõsises raamatus, peatükis „Religion” usust üldse:

Die Religion iſt es, die oft die barbariſchſten und ſinnloſeſten Caſteyungen von ihren Verehrern heiſcht. So glauben mehrere Völker, durch ihr Blut erzürnte Götter zu verſöhnen, und von Thoren, die ſich aus Religionswahn auf mancherley Weiſe ſelbſt marterten und quälten, wimmelt es in der Geſchichte vieler Religionen, vorzüglich paradirt in der chriſtlichen, die katholiſche Kirche mit dergleichen Heiligen. Oft vertritt die Religion die Stelle der Phyſik, erklärt Naturerſcheinungen, läßt die erzürnte Gottheit aus dem Donner reden u.ſw., oft tritt ſie an die Stelle der Medicin und Thierarzneykunſt, und oft dient ſie ſtatt aller Wiſſenſchaften. Sie iſt es endlich, die oft alles Menſchengefühl vertilgt, blutige Opfer von Söhnen und Töchtern fordert, die Witwen zum Scheiterhaufen der Männer führt, ſchuldloſe Brüder dem Ungeheuer der Inquiſition in die Hände liefert, die Felder friedlicher Menſchen mit dem Blute ihrer Eigenthümer düngt ⁊c. c.

(Usk nõuab oma järgijailt sageli kõige metsikumaid ja mõttetumaid kannatusi. Paljud rahvad arvavad näiteks, et veri lepitab vihaseid jumalaid, ja paljude uskude ajaloos kihiseb juhmidest, kes usuhulluses ennast mitmeti piinasid ja vaevasid, eriti palju on selliseid pühakuid ristiusus, katoliku kirikus. Sageli astub usk füüsika kohale, seletab loodusnähtusi, laseb vihasel jumalusel rääkida kõuena jne, sageli asendab meditsiini ja veterinaariat ning sageli kõiki teadusi. Lõpuks hävitab ta sageli kogu inimlikkuse, nõuab poegade ja tütarde verist ohverdamist, heidab lese mehe tuleriidale, annab süüta vennad koletu inkvisitsiooni kätte, väetab põlde rahulike põllupidajate verega jne jne. — AV.)

Sellest, mida arvas autor nõidumisest, olen siin juba kirjutanud.

Edasi mainib autor, et vennastekoguduste juht Zinsendorf pidanud abielurahva seksi nii pühaks (kui et abielu olnud jumalast seatud jne), et abielurahvas võinuks seksida kaks korda kuus kirikus altaril. Kahjuks ei anna autor täpsemat viidet (isegi Wikipedias ei ole), nii et ei saa kontrollida, kas jutt oli ühe paari näitlikust esinemisest nagu filmi „The Meaning of Life” koolitunnis või kogu koguduse ühisest ettevõtmisest. Viimane muidugi selgitaks vennastekoguduste erakordse populaarsuse, heheh.

Üldiselt on raamat oma ajast ees: lamarkism, frenoloogia, liikide lihtsustumine tulid kõik alles palju hiljem.