31.12.18

E, 4235. päev: aasta läbi!

D. maantee liiklus
  • 2018: nädala vaadeldud keskmine* 11 081 sõidukit/d (E–R 11 579, L–P 8072)
  • 2017: nädala vaadeldud keskmine 12 311 autot/d (E–R 12 311, L–P 8435)
  • 2016: nädala vaadeldud keskmine 11 181 autot/d (E–R 12 267, L–P 8450)
* Nädala sees ja/või nädalavahetusel võib puududa öötundide tulemusi, seepärast erinevad argipäevade ja nädalavahetuse keskmiste järgi arvutatud nädala keskmised (2018: 10 577; 2017: 11 204; 2016: 11 176) veidi vaatlustulemuste nädala keskmistest.

Aastaga loetud 56 raamatut – mainigem, et kevade poole lugesin tavalisest vähem – kokku 10 887 lk (pluss need, mida läbi ei saanud). Saksa keeli 18, inglise 10, eesti 26, soome 1 ja prantsuse keeli 1. Aasta tippkolmik on kahtlemata „Als Deutschland noch nicht Deutschland war: Reise in die Goethezeit”, „Crusading and Chronicle Writing on the Mediaeval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia” ja „Mit Lust gelebt: Roman meines Lebens”.

Üritasin kokku lugeda siin olevaid raamatuid. Jaanuari alguseks on kataloogitud esiku raamatukapp, enamik elutoa raamatuist ja 2½ riiulivahet kolikambri raamaturiiulist (magamistoa kappides olevad raamatud on veel loendamata), tulemus on 731 raamatut, aga neid on kaugelt üle tuhande [märtsi lõpuks on kataloogimata veel alla ühe riiulimeetri ja arv – muidugi ilma vahepeal äraantud raamatuteta – on 1357]. Kusjuures raamatukogurakendus tuvastab raamatuid ISBN-vöötkoodi järgi, mis enamasti kiirendab sisestamist.

30.12.18

P, 4234. päev: vana arhitektuuriraamat

„Tiroliana” läbi.

* * *

Loen jõuluks saadud vanaraamatut Estonian Architecture: The Building of a Nation, Helsinki: The Finnish Building Centre Ltd. (Rakennustieto Oy) 1992.

Te ilmselt seda haruldust näinud, veel vähem lugenud ei ole, sestap tutvustan.

Selle on kirjutanud eesti keeli kunstiajaloolane Liivi Künnapu ja „tõlkinud” inglise keelde (täpsemini mingisse elukaugesse TRÜ-inglise keelde, mida päris maailmas ei eksisteeri) keegi „Krista Kacr”. Õ-tähe tüpograafia on käinud kirjastusele üle jõu ja muid spellerieelseid trükivigu on ka. Tähendagem, et autori abikaasa Vilen K. tootis 1980. aastatel aaride viisi 1970. aastate jubedust nimetusega postmodernism, mis tunneb ainult ruutu ja ringjoone kaart ning mis Eestis materialiseerus rahvusraamatukogu (arh Raine Karp), Pirita tee plekist bussipeatuste ja lugematute kolhoosikeskustena. Raamatust on seda kolmandik. Sellele stiilile olnud Eestis iseloomulik ka, et arhitektid olid mitte enam tehnika-, vaid kunstiharidusega ning päris täpselt ei teadnud, kas valmis joonistatud maja ja nende ažuursed ruutjad ilustused ka seisavad (varem olid arhitektid õppinud Tipis ja saanud tugevusõpetust, aga nüüd pidid arvutused nende eest tegema lk 85 manatud „asjatundmatud bürokraadid”).
  • Sissejuhatus, lk 9 (Vilen Künnapu): Tartu Ülikool tegutses samal ajal kui kloostrid. Pirita kloostri viilust* (meie õppisime seda terminiga gable ja faktiliselt oli meil koduloo õpikuks üks inglise keelde tõlgitud Tallinna muististe raamat) on saanud „triangular pediment” – Visual Dictionary of Architecture ütleb (p. 268), et pediment on Kreeka templi frontoon, kolmnurkne ja madal (vrd ka Wikipedia).
  • Lk 14: ehitusinsenerid (p.o civil engineers) ~ „construction engineers”, arhitektibürood (p.o sõnaga bureau) ~ „private offices of architects” (nagu olnuks arhitektidel peale tavaliste kabinettide ka erakabinetid), ringmüür (p.o town wall) ~ „the circular town wall”; EÜS maja tänavanimeks öeldakse lk 14 „1 J. Tónissoni Street” ja lk 15 „Tonissoni”. Üldiselt on kõik aadressid stiilis „6 Lahe Road” (mistaolise moondamise kohta olen ise õpetanud, et välismaist lugejat ei huvita, kas tänava ääres kasvavad puud või mitte, ja mõelge kirjakandja peale, kes peab sellele aadressile saabuvad kirjad kohale tooma).
  • Lk 15: Tallinna Reaalkool ~ „a secondary scientific school” (tänapäeval nimetab Reaalkool end Tallinn Secondary School of Science, aga usutavasti viitas kooli asutamise ajal nimi saksa kooliliigile Realschule, mis on umbes nagu põhikooli ja gümnaasiumi vahel.
  • Sõjas hävinud majade kohta öeldakse, et need lammutati („demolished”, nt Kalevi seltsi maja Pirita teel ja lk 16 vana Vanemuine).
  • Lk 18: Märtsirünnak ~ „a Second World War Russian army bombing raid” (army on täpsemalt öeldes jalavägi; suurriikidest oli viimane, kellel lennuvägi allus jalaväele, vist USA, lennuvägi iseseisvus seal Teise maailmasõja ajal; Inglismaal, Saksamaal ja N. Liidus mitte. Pealegi pommitas sügavat tagalat strateegiline lennuvägi ADD, mis allus otse väejuhatusele ega olnud seega päris lennuväe osa.)
  • Lk 18 kaldteed (ramps) Pärnu mnt 10 hoovis ~ „inclined roads” (kaldu maanteed, haha). 
  • Burmani laululava (1923) nimetatakse (lk 20) „grandstands for the Singing Festivals audience” (ehk nagu viibinuks seal hoopis publik) ja Kotli-Seppmanni oma (1957–1960; lk 50) „Song Festival Dais”.
  • Lk 20 seisab must valgel, nagu olnuks tütarlaste kaubandusgümnaasiumi maskid ja öökulli teinud teine arhitekt Alfr. Rosenberg (tegelikult oli see mitte hilisem sõjakurjategija Alfred, vaid Aleksandr, vähetuntud peterburglane). 
  • Kõik tehnikaülikoolid on „college of technology”, näiteks lk 26 Riia (mis ise nimetab end praegu Riga Technical University), TTÜ (mis ise nimetas end ennevanasti Tallinn Technical University ja nüüd kuidagi teistmoodi), lk 27 TU Darmstadt (millel inglise ametlikku nimetust ei olegi). 
  • Lk 29: Pärnu mudaravila ~ „Pärnu Bathing Station”, nagu oleks tõlkijal teadmata, et see on hoopis muu asutus ja hulk maad teises kohas kui Pärnu rannahoone.
  • Lk 34: Kadrioru staadioni tribüün ~ „the reviewing stand of the Kadriorg Stadium” (spordivõistluse vaatamine ei ole kuidagi reviewing; teine samast kandist raamat, kuulus ehitussõnastik RIL 199 (1994) ütleb tribüüni kohta lihtsalt stand)
  • Lk 34: [linna] arhitektuuripilt ~ „architectural picture” (ütleksin selle kohta cityscape, mis sõna aga 1911. aastal ei olnud veel olemas ja sestap seda ka TRÜs ei õpetatud).
  • Lk 35: Vasalemma marmor ~ „marble from Vasalemma” (tõlkija ei ole teadnud, et Vasalemma marmoriks nimetatav kivim ei ole marmor).
  • Lk 37: tuletõrjemaja (fire station) ~ „Fire Service Building”. 
  • Lk 40: Kaitseliit (Defence League) ~ „Defence Guard”, barokkloss (Kadrioru) ~ „baroque castle” (sõnad baroque ja castle üldiselt välistavad teineteist, teise kadumise ja esimese tekke vahel oli poolteist sajandit).
  • Lk 41 on mõistatuslik sõnapaar „romantic culture”, mida oletan tähendavat mitte romantikat, vaid romantismi, mida peaks inglise keeli ütlema hoopis romanticist culture
  • Lk 44: insener-projekteerija ~ „engineer-designer” (seda nii ei öelda).
  • Kogu raamatus on raudbetoonist saanud „ferro-concrete”. Sõna-sõnalt võttes ei ole see päris vale, aga mu arust on selles rauad teisiti kui tavalises raudbetoonis (reinforced concrete) – hm, eelmises elus lugesin raudbetoonist sadu teadusartikleid ja sellist nimetamist XX saj II p ei mäleta. 
  • Lk 52: raudbetoonelement ~ „ferro-concrete panel” (eesti keeli nimetati neid siis paneelideks küll, aga paraku mitte inglise keeli: slab jne); tuhkbetoon (fly ash concrete või ka slag concrete) ~ „kukermite” (Eesti Vikipeedia andmeil olevat see põlevkivituhk ise); mullbetoon (porous concrete) ~ „foamed concrete” (see on vahtbetoon); individuaalprojekti[de] alusel (nonstandard design?) ~ „according to the individual project” (tõlkija ei ole teadnud, et ehitusprojekt ei ole project); Olümpia hotell ~ „the Olympic Hotel”; sõim rahvusvahelise stiili aadressil.
  • Lk 56: paekallas (limestone cliff) ~ „limestone bank” (tõlkija ei ole teadnud, et bank on ainult jõekallas).
  • Lk 58: juurdeehitus (extension) ~ „addition”.
  • Lk 59 (Pärnu KEK): „The north elevation of one apartment, containing a 740 meter internal street and facing a main road, is especially impressive.” (Tagasitõlge: „Ühe 740 m pikkust sisetänavat sisaldava ja ühe põhimaantee poole vaatava korteri põhjakülg avaldab eriti suurt muljet.” Ei saa aru.)
  • Lk 60: Saaremaal ~ „in Saaremaa island”; viirutatud (striped) ~ „stripes”; sisetänav (glazed arcade?) ~ „inner street”.
  • Lk 66: vestibüül (lobby) ~ „vestibule”
  • Värska mudaravilat (mud bath spa?) nimetatakse lk 68 ja 70 „mud cure establishment”.
  • Nagu juhtus laululavaga, erineb radikaalselt ka sõjaeelse ja -järgse Pirita rannahoone nimetus: Kuusiku, de Vriesi ja Soansi rannahoone (1929) on „Bathing Station” (lk 26), Roosna rannahoone (1979) on „Beach House” (lk 83). Ma’p ole kindel, kas 200 m pikkune hoone saab ikka olla house.
  • Lk 85: õppehooned (campus?) ~ „study buildings”.
  • Ja lk 87 on lõbus trükiviga „Konsiori Street in Tallinn”. 
* Ükspäe tekkis vanade fotode tuvastamise rühmas arutelu, miks on Pirita kloostri viil väljapoole viltu. Mõni oletas seda keskaegseks ehitusnipiks (et kaupa olla kergem luugist sisse tõsta), mida ma siiralt ei usu – nii peen keskaja ehituskunst ka ei olnud, pealegi kui Pirita kloostri viil on viltu sirgena, st teada on viltuasend viilu tipus ning seina ja viilu vahelise karniisi kohal, viimane on täpselt proportsionaalne kõrgusega jalamist ning viltuasend isegi viilu tipus on müüripaksusest väiksem. Ka mitmel vanalinna kaupmeheelamul olla viil veidi väljapoole viltu. Oletan, et põhjus oli horisontaalne vajumine mingi rõhtsuunalise jõukomponendi toimel; pealegi remonditi Pirita viilu 1905 ja võimalikke vajumispragusid sellest ajast enam ei ole. Rõhtsuunalise jõu tekitas kas pööningule ladustatud kaup ja selle ebasoodus toestus (mis toetus viilule rõhtsuunas, mitte külgmüüridele või piilaritele) või pigem teine projekteerimisviga: lääneseinal puuduvad tugipiilarid. Võlvid, täpsemini arkaadkaared toetuvad lääneseinale, mis ei ole paksem kui kiriku muud seinad, kuid muudel seintel on arkaad- ja vööndkaarte kohal tugipiilarid. Võimalik, et võlvijad eeldasid, et viil on massiivne ja koormab lääneseina nii, et tugipiilareid ei ole vaja (nagu mu teada ei ole tugiviile Oleviste kõrgseintel), aga viil ehitati õhuline, nii et 28.8.1941 reidilt tulistatud lahkuva ristleja mürsk tekitas viilu ainult väikese augu, mis on seal seniajani (rühmas keegi mainib, et teine lennanud läbi kaubaluugi ava). 

29.12.18

L, 4233. päev: sõnumite kiirus ja teater

E saabub kl 10.55, kl 16.20 saan ka ta sõnumi, et on Frankfurdis. Nagu ka teisipäeval, mil läks päeval ja sain kl 23.32 sõnumi, et on Frankfurdi terminalis, nii et jõudsin 3 minutit imestada, mis lennuga juhtus, kui siis kl 23.35 helistas, et on Ülemiste hotellis. Kolme minutiga FRA terminalist Ülemiste hotelli – ostke ära või tehke järele!

Teater, kus kurja härjapõlvlase rollis on näitleja, kes on 1,90 m pikk ja keda viimati nägime laval mängimas feldmarssal Keitelit.

28.12.18

R, 4232. päev: reede

Poes, pildiraam tantsivale hundile ja aurpuhasti lappe (poes on nüüd auur Kächeri riiul). Need koju (jala), linna elektroonikakaubamajja, kas on samasuguseid kõrvaklappe, mille karpi naaberlinnas ei olnud. Mjah, kui naaberlinnas oli kõrvaklappe 20 sorti ja kõrva ümber (mitte peal!! kõrv hakkab valutama) 5 ja riidest kattega 2 (plastist tehisnahataoline polster hakkab lõpuks lagunema, mul sellised tudengiajal juba olid), on siin samad arvud vastavalt 120 (maitea, kas on nagu mingi mood või, et muidu ei paista ise habeme tagant välja), 20 ja 0.

Sealt toidupoodi, bussiga tagasi. Auruga põrand puhtaks. Päeval pesin üht väiksemat koeraaset, mis oli sattunud otsapidi veekaussi ja millest ei olnud väga kindel, kas märgus on vesi või kusi. Selgub muidugi, et uued lapid vanale suurele põrandaotsakule ei lähe.

27.12.18

N, 4231. päev: loen

„Peenemündest Baikonurini” jätkub, läheb üha imelikumaks ja hakkab žanrilt meenutama bulvarikirjandust, kus on küll sensatsiooni ja pealtnäha ka rohkesti fakte, aga need faktid, mida juhtumisi tean, on väänatud tundmatuseni: lk 265 nimetab pildiallkiri suurvarjendit õhutõrjekompleksiks (tänapäevasel pildil ei ole õhutõrjest mitte midagi muud peale suurtükialuste, tuld juhiti teisest tornist jne). Allveelaevarakettide peatükk saab täielikult läbi ilma allveelaevatüüpe nimetamata (mainitakse individuaalseid laevanumbreid). Lk 276 seisab senitundmata „Stells-tüüpi nähtamatu lennuki analoog” – „Stells”!!! No kirillitsast transkribeerides võinuks algse kirjapildi ikka üle kontrollida. Silmaring, silmaring, eriti kui raamat on ilmunud 30 (kolmkümmend) aastat pärast esimese sellise lennukitüübi avalikustamist. Seniitrakettide tehniliste andmete tabelist lk 278 puuduvad seniitraketi olulisimad tehnilised andmed: kiirus ja lennulagi (ning V-601 ja V-870 küündivus on vahetuses). Rida enne tabelit mainitakse, et rakettide V-861 [1967] ja V-870 [1970. aastate algus] „otsene eesmärk oli lennukite F-4, B-52, F-111 ja A-11 tabamine” – aga mis lennuk oli „A-11”?? Lähim reaalne lennukitüüp oli luurelennuk Lockheed A-12, mida kasutati 1963–1968 (kuigi edasiarendust SR-71 kasutati 1966–1998, alguses regulaarselt, kord nädalas ka Läänemere kohal, pildistades küljele ka Eesti saari, nii et USA õhuväe saarlasest fototõlgendaja sai teada, et koolivend on toonud söögilaua õue).

Õhutõrjerakettide peatükis – sellest on suurepärase raamatu kirjutanud dr Alfred Price, War in the fourth dimension – ei ole poole sõnagagi mainitud oma-võõratuvastust (rakett küsib sihtmärgilt, kas see on oma, võõras või tsiviilõhusõiduk), mis reeglina on kõigil tänapäevastel õhutõrjesüsteemidel, v.a Buk. Ja mulle oleks isiklikult ka meeldinud, kui Koroljovi R-7 variantidest, eriti uusimatest, selle sajandi variantidest Sojuz 2.1.a ja 2.1.b rääkides mainituks, et 2010 sai Sojuz lõpuks ka digitaalse pardaarvuti.

Lk 290 aetakse segi sõnad kuva (elektrooniline pilt) ja kuvand (abstraktne imago) – „radari kuvandit on omakorda ikka võimalik moonutada”.

Ja siis mida kõike raamatus ei „toimetata”! Katsetusi näiteks (ma ei ole sellist ühendverbi varem näinud) ja satelliite orbiidile ning niisama, sihitiseta. Vbl peaks tegema raamatu teksti tekstikorpuseks ja uurima korpusetarkvaraga. Font on laisa kirjastuse raudvara TNR, mida tekstituvasti võtab üles suurepäraselt.

Pildid ei ole kõik seal, kus peaksid, pildiallikaid ja teksti allikaviiteid ei ole (sedasi saab kirjutada mida tahes, kirjandusloetelust ülekontrollimine võimatu), osa sisu kordub, kokkuvõtvaid tabeleid või loetelusid ei ole või on need laiali raamatu sees ja katkendlikud, sisuloendit ei ole (kes raamatust mingit raketti otsib, lehitsegu kogu raamat läbi).

Aga võib-olla, eesti Vikipeedia kiuste („kokkuvõte aastakümnete pikkusest hobi korras uurimusest” – kirjandusloetelus on 10 nimetust, vanim aastast 1997), ei olegi see raamat tõsine ja lugeja tohib naerda kirjastuse üle, väärika astrofüüsiku ja tema suure vaeva suhtes piinlikkust tundmata?

* * *

Pildistan ümber isa 4 Ljubiteli-laifilmikaadrit negatiivi – rohkem ma neid näinud ei ole – hiljemalt aastast 1955. Laifilmi kopeerimise rakis (veebruar 2017) käepärast võtta. Selgub, et suur fotokas on veel suveajas.

Õhtul viimasel hetkel poes, sinna lähen jala, tagasi bussiga.

26.12.18

K, 4230. päev: teine jõulupüha

Loen: „Peenemündest Baikonurini”. Kohati on inglise-eesti tõlkevigadega tekst nii palju eesti sõnadega vene keel, et ei saa aru. Impressumis keeletoimetajat ei ole, on olnud korrektor, kes nähtavasti on parandanud komavead ja läinud siis koju.

135-formaadis filmile mahub 36 kaadrit, eks ole. Isiklik rekord on 39, aga vist filmi tagaotsa poolilt lahtipääsemise hinnaga. 37 oli automaatikaga reegel (EOS 1000, lühema stardiotsaga, keris filmi poolile õiget pidi, jättis alguses kaks kaadrit tühjaks, õigemini keris kogu filmi korraga poolile ja säritatud filmi kaaderhaaval kassetti tagasi – lollikindlam kaamera avamise ja patarei lõppemise juhuks; vana mehaaniline FED-3 keris filmi poolile pahempidi, emulsioon väljapoole). No vat. Täna skannin isa negatiividest viimase, millel on tuvastatavaid kaadreid … 59. 43. järel on asi hakanud tunduma imelik ja pärast mõningast kruttimist on ta 48. kaadri järel avanud kaamera (2½ kaadrit hävinud – ilmutamata film on optiliselt tihe, valgus läbi kahe kihi ei lähe, kui just päike otse peale ei paista). Pärast on film liikunud edasi normaalselt. Kuid kuni selleni on u 4. kaadrist alates kõik vähemalt topelt, enamasti kolme säritusega, igaüks veidi nihkes. Kahjuks ei ole tuvastatavaid nägusid, mille järgi oletada võtteaega. Olemas on küll Tln telemast, seega kõige varem 1955, aga vanim säilinud negatiiv on niikuinii 1956. Kõik pildid on linnast, sh mitu võtet isa kodutänavalt, mida ma varem näinud ei ole ja mis vaateid enam olemas ka ei ole. Saab näiteks teada, kui kaugel oli raudtee isa maja seinast; ta jutu järgi oli jäänud mulje, et meeter; no nii 3 oli, aga see-eest oli kohe majanurga juures signaali märk.

25.12.18

T, 4229. päev: jõulupüha

Härm, päike.

E-ga koos lennujaama. Pileti automaatset registreerimist ei ole tulnud; kohapeal selgub, et kuigi neid pileteid on juba kaks korda edukalt muudetud, muutis lennufirma neid ka kolmanda korra, sest üks teise poole lend jääb ära. Kõik oli muidu korras, aga kellelgi jäi kuskil üks klõps vajutamata. Hea, et oleme kohal suure varuga ja saba ei ole ning teenindajal on aega tegelda meiega ja helistada Lufthansa sügavustesse 20 minutit.

Jätkan isa negatiiviga, mida algul arvan olevat 1957. a suve piltide loomuliku jätku, aga siis märkan, et samadel inimestel on ligikaudu samas kohas seljas eri asjad, M soeng on küll täpselt sama, aga ta on pikem, R on küll sama pikk, aga isa on veidi vähem poisike, ning vanaema sõbranna S on asendunud sõbrannaga L. Nõndap oletan ajaks 1958. Mitu kaadrit on vaateid kuuseladvast, oskan kohta arvata ainult umbmääraselt, isegi maa-ameti kaardi reljeef ei aita, vbl saab selgust siis, kui näeb selle aja topograafilisi kaarte. Esimesel kuuseladvafotol on nimelt keset võsa u 60×80 m aiaga koppel, mille jälgi ma aerofotolt ei leia. Metsakontuur on ka ebamäärane, praeguseks on metsa kindlasti vähem. On usutavam, et külalistega jalutati pigem 4 km kui 15 km kaugusele. Kaht vaadet olen ka ise pildistanud, mitu korda.

21.12.18

R, 4225. päev: reede

Aasta viimane tööpäev.

Lubatakse lahkuda kl 15.00, pärast mida on maja väga vaikne, aga mul on vaja olla kohal kuni 18.05-ni, mida minutipealt ka teen. Et aga arvutisüsteemid on maas, loen, ja et kuidas ma saan tööl lugeda juturaamatut, loen keeleteaduslikku teost „Eesti keele süntaks”, mille võtsin kaasa eraldi kotis, sest raamat on toekas. Poole neljast poole viieni on majas väga vaikne, koridoris kustub isegi tuli (ja mõtlen, et äkki ajavad turvamehed mind koju, sest tahavad ise ka lahkuda), aga siis hakkavad inimesed kuskilt välja ilmuma ning ma ei ole kaugeltki viimane.

20.12.18

N, 4224. päev: neljapäev

Päeval sööklas ja õhtul on paha: nii väsind, et ei jaksa õhtust süüa. Magan tunni, ärkan reipamana ja pakun, et söökla võiks olla aasta ringi „Restoran Halloween”.

Skannin isa negatiivi. Ei tea täpselt, mis seal on, iga kaadriga on üllatusi. Isegi aastat ei tea (1956 või 1957).

19.12.18

K, 4223. päev: koormustest

Täna on eeskavas koormustest. (Vat mul tekkis pärast oktoobrikuist pikka ja rasket antibiootikumravi pidev vaikne valu ja vahetevahel süda nagu kloppis, nii et lasin perearstil anda suunamise kardioloogi juurde, kes siis tänaseks on – pärast EKG-d, ultraheli ja Holterit – jõudnud koormustestini. Asjadest edasi rutates öeldagu, et sain selle kokku üle 500 € eest teada, et süda on korras. Valu osutus suvel leitud ja ravitud maoerosiooniks, mida antibiootikum oli ärritanud.)

Üldiselt on mul puudulik ettekujutus, kuidas koormustest toimub, eriti kui maikuises teatris kestis hingamisteede ärrituse katse nii kaua, et pilt hakkas eest minema. Närv ja peavalu, vähe magand, kuigi sama kaua kui eile. Tööjuures rahustav tee, aspiriin. (Osalt ka seepärast, et meenus, et kui tahan aasta lõpuks saada tööaja seisu nulli, pean sel nädalal iga päev minema tööle seitsmeks.)

Arsti juures ootan ligi tunni (14.43–15.40), isegi täitsa rahunen. Jalgrattasõit on u 2 km – on ligikaudu kaks korda pikem kui väntamine Eestis kodust linna; ma tavaliselt nii pikka maad järjest ei vänta ja hiljemalt kinnisvarahoolduse nurgal lasen esimese vabakäigu. Sõit läheb üha järsenevasse mäkke ja lõpus on raskem kui mu vanal Desnal. Öeldakse, et isegi suurima koormuse all rõhk üle 150 ei lähe ja rütmihäireid ka ei ole, tulge kontrollige uuesti aasta pärast. Tore.

18.12.18

T, 4222. päev: Taani

Loen kunagi jõulukingiks saadud vanaraamatut „Pitkin Pohjolan postiteitä” (Põhjamaade vanad postimaanteed) ja saan teada kolm põnevat asja:
  • Roskilde lähedale Ringstedi kirikusse on maetud mitu Taani keskaegset kuningat. Taani Wikipedia selgitab, et kuus: Valdemar I den Store ja tema naine Sofia af Minsk, nende pojad Knud VI ja Valdemar II Sejr, viimase neljast naisest Dagmar af Bøhmen ja Berengaria ning pojad Valdemar den Unge (kes valitses mõne aasta koos isaga, aga päris kuningaks ei saanudki, ning tema naine Eleonore af Portugal) ja Erik Plovpennig, viimase pojapoeg Erik Menved (ja tema naine, Rootsi printsess Ingeborg ja ema, kuninganna Agnes), Valdemar III Eriksøn, Rootsi kuningas Birger Magnusson (ja tema naine, Taani printsess Margrethe Eriksdatter). Hauad avati 1855 ja saadi teada, et Valdemar II oli 1,83 m pikk, Valdemar I 1,85 m ja Knud VI 1,88 m.
  • Teiseks on viidatud igivanale reisiraamatule „Die vornehmsten europäischen Reysen”, mis on digiteerituna internetis olemas (1792. a trükk). Seal on kirjeldatud suuri Euroopa postiteid, sõidukaugusi ja ‑aegu, vaatamisväärsusi ja reisikulusid. 
  • Ja et Ringstedtist vähe edasi Antvorskovis oli johanniitide klooster, rajatud 1164 nende põhjamaiseks tugipunktiks, ning autor oletab (lk 32), et äkki olid nad Valdemar II 1219 Tallinna-sõjakäigul kaasas ja Tallinnas „taevast langenud” Taani lipp oli äkki johanniitide lipp – ka neil on valge rist punasel taustal. 


17.12.18

E, 4221. päev: teatrid

Enne teatrit poest läbi ei jõua, bensujaamast WC-paberit ja õige on, sest elutoa põrand on koerasitta täis (me ei ütle, kes, aga me kõik teame, kumb).

Teater, mille olen kalendrisse märkinud kui klassikalise balleti, on hoopis Kanada nüüdistants. Kohalt nr 865 on vaade nagu kopteripiloodil.

Tagasisõidul bussis kurdab meie taga vene isand telefonis mahlakalt oma rasket elu. Mõne peatusevahe jooksul saame teada eesnime (Oleg) ja selle, kuidas ta kodus igavleb ja kuidas naine temaga nägeleb ja kuidas kõne on noorikutele, kellega ta soovib kohtuda, sest kodus on igav. Vähemalt oma peatuseni Oleg kokkuleppele ei jõua.

16.12.18

P, 4220. päev: lumi sadas maha

Mähkume kubujussideks ja lähme valla jõululaadale. Seal selgub, et kl 11.15 laat ei tööta. Bensukas WC-paberit ei ole.

* * *

Skannin kaht isa negatiivi. Üht alustasin nädal tagasi; paari autoportree järgi arvates on see 1956. aastast, maalt, puulehtede järgi suvest, filmil oletatavasti oleva vaarema järgi (suri VIII 1956) juunist, hiljemalt juulist. Sellest on mitu suurendust isa ja vanaema fotode seas, mida nüüd septembris kopisin, ja nüüd vähemalt tean nende võtteaega ja ‑kohta. Nendel on kaunis detailselt ja selgelt isa selle aja lähimad sõbrad ja sõbrannad. Tema sõbral – kelle nime ma ei mäleta – oli täpselt sama nägu umbes minuvanune poeg, nii et võib-olla küsin kohalikult külaseltsilt maju ja inimesi järele. Sõbra ja sõbranna majade tagune ei too mulle kahjuks küll ühtki kohta meelde, isegi päikese järgi ilmakaari arvates. See-eest trikitatakse jalgrattaga suveaias.

Teise negatiivi esialgseis märkmeis seisab, et selle lõpus on sama kursuseprojekt kui XII 1956 – I 1957 negatiivi alguses. Kõik läheb ilusti, kuni üsna negatiivi alguses on pimedas mingid värisenud valgustäpid. Arvan neid uusaasta ilutulestikuks, mistõttu nihkub järgmise negatiivi alguses olev pidu vana-aastaõhtust mingiks muuks peoks jne ja isegi leian mitu talvisel koolivaheajal võetud fotot (maal, sõber külas, pool negatiivitäit autoportreid), kuni tagant 3. kaadril on tõesti kursuseprojekt, aga koos sildiga „30. dets.”. Nii et jälle kõik endiseks tagasi. Võib-olla on täpid pimedas jõulukuusk, aga see tähendaks, et maal käik, sõbra külaskäik ja autoportreed pidid valmima kõik paari päevaga (24. XII oli esmaspäev, 30. XII pühapäev), selle asemel et istuda kenasti laua taga ja joonistada projekti. Võib-olla algas Tallinna Ehitustehnikumi talvevaheaeg 1956 juba jõulude ja uue aasta vahel nagu minu kooliajal (kuuldavasti alanud koolide talvevaheaeg 1940. aastatel uuest aastast).

Mõnest negatiivi autoportreest oli isa ja vanaema fotode hulgas suurendusi, ühel kas taga märge „1956” või olin selle oletanud isa suure sarnasuse tõttu kümnekonnas eksemplaris olnud passipilditaolisel fotol oleva ilmega, millele ühele oli taha kirjutatud „56”.

Seega on mul olevaist isa negatiividest skannimata ainult neli negatiivi, mille võtteajad tuleb paigutada teadaolevate vahele. Needki näivad olevat aastaist 1956–1959. Peale selle sadakond slaidi aastaist 1973–1978, millest mõnest on olemas ümberpildistus 1990. aastatest (pärast praktilist teadasaamist, mis maksab slaidi paljundamine slaidiks, ostsin objektiivi asemele käiva kobaka, millega sai slaidi ümber pildistada, milles aja jooksul omandasin kogemusi). Millalgi kevadel ema 1973. a aasta slaide skanninuna (samuti Ida-Saksa Orwochrome) olen üsna optimistlik, et slaidid on veel mõneti värvilised (Jaapani odavslaid Konicachrome R-100 minetas kõik värvid peale sinise 20 aastaga). Aga slaidide jaoks pean ostma raame ja karpe juurde; mul on neid varutud ainult enda slaidide jagu.

15.12.18

L, 4219. päev: trügirohke laupäev naaberlinnas

Naaberlinnas.

Kõigepealt apteek. Kott saab hirmus raske, sest pärast selgub, et müüja on kauba peale pistnud sinna ka pool liitrit hariliku aaloega vedelseepi.

Elektroonikakaubamajas fotode printimine (jõudsa ajavaruga, sest nüüd tean, kaua see kestab), kõrvaklapid. Suuri kõrvaklappe uurin kaua, pärastpoole valvsa müüjaga kuklas, ühed leiangi, aga paraku ei leia selle karpi, nii et ostmata jääb.

Kella kõrtsis on rahvast palju ja ühtki meie tuttavat teenindajat ei paista. Üks jõuab meie kohasoovile just käratada „NEIN!”, kui nurga tagant ilmub üks ettekandjaist, kes alati on laupäeval eesruumis; tema ka ehmatab. Usun, kui oleksime küsinud pool sekundit hiljem, küsinuksime temalt ja ta kindlasti leidnuks meile koha.

Õhtul on Pargi restoran ka täis.

14.12.18

R, 4218. päev: päkapikla

Nagu eile täheldas minuga samu nimetähti jagav karikaturist, sai Tallinna jõululaadast maailma parim sellega, et jõuluvana kamandas hääletama päkapikkude armee. Tallinna miskipärast kuidagi erakordse keskaegsuse rõhutamine võtab mind muidugi kergelt itsitama, sest pärast seda, kui kõigepealt kindralkuberner Paulucci XIX saj alguses (oli Eestimaa kuberner 1819–1829) linnas ringi sõitis ja lasi musta õlivärviga kirjutada igale ette jäänud ärklile, etikule ja tugipiilarile aastaarvu, milleks pidi see olema kadunud (G. v. Hansen, Meine Vaterstadt Reval vor 50 Jahren, 1877, S. 20–21), ja vähe hiljem saabunud klassitsistlikele tüüpprojektidele ning ka mitmesugustele muudele rohkem või vähem laastanud hävingukordadele ja/või sama mõjuga heakorrastamisele on Talinas keskaegsust vähem kui arvata. Nagu ka muudes keskaegse ilmega linnades, on XV sajandist vanemat ollust tänavale näha väga vähe (v.a linnamüür ja kirikuseinad). XV saj oli aga juba keskaja viimane sajand (lõppes mujal maailmas kokkuleppeliselt kas Kolumbuse esimese mereretkega 1492 või ilusa ümmarguse aastaga 1500, Eestis kokkuleppeliselt Rootsi aja algusega 1561).

Aga ega Talina vanalinn nii suur ka ei ole, et seda üsna kiiresti maja-majalt läbi vaadata ei saa, nõnda et siin on kokkuvõte.

Leida: kui palju on Talinas gooti tänavafronti?

Pidasin selleks elamuid, millel on alles niššide või kaubaluukidega viil, gooti portaal, laineline kellukrohv või näha opus revalicum või krohvi alt vabastatud keskaegseid elemente; linnamüüri, teadaolevalt keskaegseid avalikke hooneid ja kirikumüüre ning opus revalicum’is laotud piirdemüüre. Lugesin sisse tõepärased rekonstruktsioonid (Dunkri 9, mis 1970. aastatel lammutati ja ehitati uuesti üles; Niguliste koor, millega tehti sama XIX saj keskel). Jätsin välja renessansipäraseks jne hilisemasse stiili ümberehitatu (sest põhimõtteliselt on Talina vanalinnas enamikul majadel keskaegsed kapitaalmüürid, aga need tänavale ei paista). Jätsin välja teadaolevalt renessanss-stiilis ehitatu (nt pakkhoone) ja historistsistlikud gootikat matkivad majad (nt Scheeli panga, kuigi sellel on varasema hoone barokknikerdustega gooti portaal). Lugesin sisse paar maja, millel ühtki vajalikku omadust ei ole, küll aga on fassaadi asümmeetria seda nägu, et maja on keskaegne ja fassaad on hiljem peale viilu lammutamise, portaali kinnimüürimise ja akende suurendamise suuremalt muutmata (nt Suur-Karja 2). Kruntide tagaküljel olevad keskaegsed hooned ei vastanud sageli ühelegi kriteeriumile ja jäid seega enamasti välja. Tänavafrondina arvestasin juurdepääsetavat ala (veidi suurem kui see, kuhu pääses Google’i tänavavaadet pildistanud auto). Arvestasin ainult linnamüüri sisest ala (all-linn peaväravatest seespool – seega jäid säilinud välisväravad ja Kiek in de Kök arvestusest välja) ning Toompead koos Lossi platsiga.

Tulemused
  • Tänavafronti kokku 15,7 km, sellest keskaegset 2,6 km ehk 17% (sellest all-linnas 2,4 km ja Toompeal 270 m). Gooti tänavafronti on kummalgi pool tänavat võrdselt (vasakul ehk paaritute majanumbrite pool 52% ja paremal 48%).
  • Keskaegseim tänav: Raekoja (gooti tänavafronti 84%). Edasi Börsi käik (75%), Katariina käik (72%), Tolli (62%). Rohkem üle 50% gooti tänavafrondiga tänavaid kui need neli Tallinnas ei ole.
  • Tänavad, kus gooti tänavafronti on 26…50%: Oleviste (49% – üks külg on Oleviste), Vaimu (48%), Laboratooriumi (47% – üks külg on linnamüür), Pühavaimu (36%), Gümnaasiumi (35% – üks külg on linnamüür), Munga (35% – üks keskaegne maja ja pikk opus revalicum’is aiamüür), Kiriku (33% – üks külg on Toomkirik), Kiriku plats (29% – üks külg on Toomkirik) ja Rüütli (27%).
  • Tänavad, kus gooti tänavafront puudub üldse (0%): Apteegi (Raeapteek ja Raekoja platsi must nurgamaja on renessanss), Bremeni käik (linnamüüri sees on selle ainus külg klassitsistlik Nikolai kirik), Kiriku põik, Kohtu, Kooli, Kullassepa, Lossi plats, Mündi, Nunne (linnamüüri sees olev osa; vastu Toompea nõlva on alles eesvärava müüri), Pagari, Piiskopi, Rahukohtu, Rataskaevu (Sittowi maja fassaad on gootika minetanud), Rutu, Suur-Kloostri (see läheb läbi linnamüüri, aga ääres keskaega enam ei ole), Toom-Rüütli, Väike-Karja, Vana turg (pakkhoone on renessanss, Scheeli pank on historitsism, Peppersack on Viru 2), Vana-Posti, Voorimehe.
  • Pikima summaarse keskaegse tänavafrondiga tänavad: Müürivahe (241 m – sh 173 m linnamüüri), Laboratooriumi (223 m – sh 183 m linnamüüri), Katariina käik (189 m – dominiiklaste kloostri kirik ja enamik õuehooneid), Pikk (156 m – Suurt Rannaväravat arvestamata), Rüütli (154 m), Lai (145 m), Toom-Kooli (141 m – Väikse linnuse põhjasein, ainus 1684. a põlengus säilinud elamu (mille krohvita sein on opus revalicum’is), toomkirik), Pikk jalg (136 m – keskaegne on ainult linnamüür; Toompea tugimüür on hilisem, keskajal oli tänav palju kitsam), Pühavaimu (118 m).
  • Tänavad, kus keskaegset tänavafronti on alles alla 10 m (üks maja): Sauna (9 m ehk 3% – nr 4; nr 10 on hilisem), Hobusepea (8 m ehk 5%)
  • Tänavad, kus keskaegset ollust on vähem kui arvate (* = linnamüüri sees): Raekoja plats (14% ja 38 m – ainult raekoda), Lai* (14% ja 145 m), Pikk* (14% ja 156 m), Vanaturu kael (13% ja 10 m – üks maja), Sulevimägi (12% ja 28 m), Suur-Karja* (12% ja 32 m – nr 2, 10 ja mõlemad nr 12 majad), Lühike jalg (11% ja 21 m), Väike-Kloostri (9% ja 11 m – Nunnatorn ja jupp linnamüüri), Dunkri (9% ja 20 m), Viru* (9% ja 28 m – nr 2, 8, 22) ja siis kõik 0% tänavad.

13.12.18

N, 4217. päev: jõulupidu

Hommikul aparaati külge panemas. Õhtul jõulupidu, vaja minna enne koeri jalutama. Jään bussist maha, mõtlen, et lähen jala, aga ½ km pärast on teiste busside peatus. Sõidan sealt Kõrgmetsa maksimarketi juurde, sealt jala.

Välisukse võti jääb luku sisse, paindub, ei lähe uuesti sisse, tuleb väänata sirgeks ja siis maha viilida tangidest jäänud täkkeid. Kell õigeks, oli läinud 12 s ette (viimati panin õigeks ilmselt sept TLLst tulles).

Pidu on stiilis „kaheksakümnendad”, kui kohale jõuan, kõlab parajasti Don't Worry Be Happy, mida mäletan nagu 1990. aastate algusest (on siiski 1988, ütleb inimteadmuse kants ja varasalv). Peokorraldaja pärast kurdabki, et firma vabatahtliku DJ nägemus 1980. aastate muusikast – etteantud laululoetelu kiuste – on väga veniv ja katab ligi neli aastakümmet. Peale selle müdiseb bass nii kohutavalt, et lugusid ära ei tunne, või kui, siis ainult bassikäigu järgi, aga no öelge, kas 1980. aastail oli basse? Koolipidude 2×35 W kõlaritest mitte.

12.12.18

K, 4216. päev: härmatis

Št tagumikust niite välja võtmas. Ka täna on maas hall, juba eile õhtul oli prügikast kaetud miljonite* sätendavate kristallidega. ¾9 tagasi bussipeatuses, koju, Šp kotti ja kiirjalutus temagagi, siis riided Št karvadest harjaga puhtaks ja bussipeatusse, kus näen tänagi, kuidas naaber J tuleb ja hakkab autoaknaid kraapima. Täna on need paksemalt jääs kui eile ja täna väljub ta ¼ h hiljem.

* Rehkendus: olgu kasti laius 1 m, kõrgus 1,2 m ja sügavus eest tahapoole 0,8 m, nähtava osa pindala seega 1 × (1,2 + 0,8) = 2 m². Kui härmatiskristalli suurus on 1 mm ja eeldusel, et need on ruuduti, on neid 1 mm²-l 1 ja 1 m²-l 1 mln ja 2 m²-l 2 mln; kui 0,5 mm, siis 8 mln; kui 0,25 mm, siis 32 mln; kui 0,2 mm, siis 50 mln; kui 0,1 mm, siis 200 mln; kui 0,02 mm nagu juuksekarva jämedus, siis 5 mrd.

11.12.18

T, 4215. päev: teisipäev

Hommikul jää ja härmatis. Lifti ees kohatud naaber J jääb autoaknaid kraapima (nüüd tean, mis auto tal on), bussiaknast näeb esimest kõnniteel libisejat.

Perearsti suunamisel kardioloog, uurib ja kuulab ning sedastab mu suureks rahuloluks, et EKG ja ultraheli järgi on kõik korras, Holterit täna ei saa panna, kõik masinad on väljas, vastuvõtt ütleb, millal tulla panema ja ära võtma ning millal koormustestile. Mõnevõrra rabatud, et mul on kaasas varasemate uuringute paberid ja ka nende koopiad, mille saan jätta kohe talle. Arst tore, vastuvõtt mitte eriti või räägivad nad uute kundedega prantsuse keeli põhimõtteliselt.

Midsomeri retrospektiiv on jõudnud 7. hooajani, täna on jagu The Maid in Splendour, kus on tegelane Benbow e Badger's Armpit, mängib karakternäitleja Freddie Jones, kes on praegu 91 ja jäi pensile alles tänavu mais ning täpselt kelle nägu on paar nädalat tagasi Kõrgmetsa maksimarketist ostetud keraamiline jõuluvana. Nendel plaatidel subtiitreid ei ole, aga parimatele kildudele aitab järele jõuda jao IMDb-lehe tsitaatide osa.

10.12.18

E, 4214. päev: esmaspäev

Puhkus läbi, tagasi tööle. Ei taha üldse minna. Ei jäänud õhtul magama (nina kinni + kerged seedevaevused).

Puhkuse ajal sain läbi 6 raamatut, 1352 lk.

Kindlustus on esimese implantaadiarve tagasi maksnud, samuti maikuise saksa teatri. Käin lõuna ajal pangas maksmas teist implantaadiarvet.

Ajaleht väidab, et see sügis olla olnud ajaloo kuivim; no see ei käi küll eelmise paari nädala (=mu puhkuse) kohta.

9.12.18

P, 4213. päev: skannin negatiive

Vahelduseks skannin kaks (ligi ½ + 1 + ½) isa filmi (aastavahetused 1973/74 ja 1956/57, juuni 1956). Esimesest olin kunagi skanninud ⅔ ja siis unustanud, et negatiiv jätkub (ning hakanud arvama, et isa võttis aastavahetuse kahele negatiivile ja teine on kadunud või skannimata). Kahe viimasega saab paika mitme septembris ümber pildistatud vana foto võtteaeg: olin inimeste välimuse ja rõivaste järgi mõistatanud, mis peopildid kuuluvad ühte, ja järeldanud, et kui seinal on I 1957 kalender, on pidu kindlasti vanaema sünnipäev, aga ei ole: negatiiv algab kursuseprojektiga, mis mu märkmete järgi olevat ka ühe teise, veel skannimata negatiivi lõpus, aga koos kuupäevaga 30.12.1956 ja kell on pigem hilja õhtul kui vara hommikul (30.12.1956 oli pühapäev ega seega saanud olla kursusetöö esitamise tähtpäev). Edasi tuleb pidu vanaema sõbrannadega kuskil, kus isa on võtnud pilte, aga mis ei ole vanaema ja isa kodus. Siis tuleb pidu nende kodus, seinal juba I 1957 kalender, mida olin varem arvanud muidugi vanaema sünnipäevaks, aga nüüd näen, et selle järel tuleb isa muid pilte (reprod esperanto keele ja televisiooni õpikust, üks autoportree, männioksad toas) ja alles siis pidu, kus vanaemal on seljas palju pidulikum kleit ja peas pidulik soeng. Alguses on niisama lõbusaid peokülalisi, aga siis ühel on meeskülalised äkki püsti ja annavad vanaemale üle lillekorvi (alpikannidega, vanasti talvel muid lilli ei olnud, sest nelke keegi ometi ju ei kinkinud). Peeglist paistab seinakell ja see on täpselt 12. Seega võib oletada, et pidu algas sünnipäeva laupäeval ja jätkus üle kesköö õige päevani, mis võib tänapäeval näida pisut veider, sest see oli kolmapäev vastu neljapäeva.

Kolmandal negatiivil on isa kooliaegseid fotosid maalt, algselt olin hinnanud võtteajaks 1958, aga sellel leidub mitu võtet, mis on kindlasti võetud 1956 – haa, teadaoleva aja portreedest on kasu, sest isa näeb välja palju rohkem samamoodi nagu fotosarjal, mis on võetud 1956 suve lõpus, kui dokumendifotol, mille nurgale on ta kirjutanud 54. Samuti on selle kolmest tundmatu vanatädiga fotost võib-olla kahel vaarema, isa vanaema, kes suri augustis 1956 (üks on värisenud, teisel on olnud sõrm ees, nägu ei paista), ja esialgu (ma ei ole jõudnud veel majaesise selge fotoni) ei paista majal elektritraate, mis pandi samuti suve lõpus 1956. Selgub, et septembris kopitud foto, kus isa istub suurepärase heakorraga pargis pingil, ei ole mitte Tallinna lauluväljakul, vaid maal suveaias (tugeva valguse-varju kontrasti tõttu on negatiiv üle valgustatud ja positiivil taust varjus, nii et sealt ei paista naabrimaja nurk). Samuti selgub, et tundmatu poisike (selgunud: naaber R.K.), kellega hägust positiivi olin arvanud olevat 1954. aastast, mil isal oli terava pildiga veel raskusi, on samal negatiivil ja kahel järgmisel teeb ta jalgrattaga trikke.

8.12.18

L, 4212. päev: poes

Läbi saab Meine Vaterstadt Reval vor 50 Jahren [G. v. Hansen, 1877].

Hirmus vihm. Loobume plaanist minna naaberlinna ja sõidame hoopis Ilusasse Tähekesse (sinna 50’, tagasi majaukse ette teine 50’).

Mündivahetus, öökullikotis selgub olevat mitte ~15 €, vaid 41,82 €. Sellest 0,02 € järeldub loomulikult, et võeti vastu ka kahesendine (nägin, kuidas teenindaja kontrollis väljapraagitud müntide sahtlit ja see oli tühi). Eelmine kord anti väiksemad punased sendid (1, 2) tagasi. Seega pakun, et teeme nagu juunipöörde-järgses anekdoodis („Palun mulle kilo punast kalamarja … ja kilo musta kalamarja … nüüd segage hästi ära … ja siis pudel viina ka … et mis „veel ei ole kell 14”? Siis ma kalamarja ka ei võta!”).

Pärast olen ligi tund aega raamatupoes. Eelmine kord nähtud ilukirjanurka enam ei ole. Sirvin suure osa muud poodi läbi, saksakeelses ajaloo osakonnas on uuevõitu raamat sellest sõjaaegsest Saksamaa väeliigist, mille tähiseid loetud sealkandis, kus „saksa tähti” ei tuntud, nagu 44, et kõige paremini läks sellel pärast sõda (kui paljud selle sõjaväelased jätkasid teenistust Lääne-Saksamaal).

Pärastlõunal tihke lõunasöök + seedevaevused.

7.12.18

R, 4211. päev: ooper

Pood (mõlemad osakonnad – majatarbed ja toidukaubad), lakke lambid, toas on jälle valge. (Kõik eelmised 6 lampi olid hämardunud poole peale.)

* * *

Õhtul ooper, millega läheb umbes samamoodi kui mitukümmend aastat nähtud tükiga „Kuningas üheks päevaks”, mille kavalehelt võis lugeda, et esietendusel loobiti mädamune, mida me ei uskunud, et ikkagi Verdi! Aga mida rohkem kestis tükk, seda paremini mõistsime, et loobiti asja pärast.

Tänase ooperi kohta kargab inimsuuruste nukkude pärast pähe võrdlus „krdi „Papa Carlo teater”!”, ainult selle vahega, et muistne animafilm „Papa Carlo teater” kestis ainult 9 minutit, aga see kestab 80 + 60.

On ilmselge, et pärast lava- ja kostüümikunstnikke lavaliikumiseks raha enam ei jäänud. Lavapilt on nii kohutav, et kergem on vahtida orkestrit. Nii näen näiteks, kuidas klarnetist haigutab pikalt ja dirigent teda kurjalt vahib.

Mõlemad kardame, et äkki teisele jubedalt meeldib ja tahab vaatama jääda ka II vaatust. Põgenejaid on palju: garderoobis, õues, bussis.

6.12.18

N, 4210. päev: puhkuse-neljapäev

Läbi saab kaheköiteline muusikaentsüklopeedia dtv-Atlas: Musik, mille esimese köite (Bd. 1, 5. Auflage 1980, DM 14.80) ostsin kunagi Tähe tänava antikvariaadist (3 €) ja teise köite Amazonist (Bd. 2, 14. Auflage 2005, 12.50 €). Vahepealse 9 trükiga on 2. köidet uuendatud ja paar lehekülge materjali juures, nii et leheküljenumbrid enam hästi ei klapi (köidetes on läbiv nummerdus) ja uuem register viitab kohati asjadele, mida varem veel ei olnud.

Saan läbi ka rahvakirjaniku „Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel”. See on novellikogumik, milles üks novell on täitsa loetav (maailmakultuuri huvilise elulugu Loomingu Raamatukogu valguses).

* * *

Kätte jõuab perearsti suunatud arsti aeg. Vastuvõtt ei tea minust midagi, aga annab uue aja 11. skp.

Töölt korraks läbi, jala koju. Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast õhupuhastile uus süsifilter, tihasepalle. Jõulutulesid ei ole ja peast ei mäleta, millised* on laevalgusti lambid; teel poest koju hakkab selguma, millega elavdada hämaravõitu elutuba.

* Siin on see sõna õigesti! Küll ja küll on ka tõlkijaid, kes arvavad, nagu muutuks asesõna mis mitmuses omadussõnaks milline, sest saksa ja vene keeles on ju nii ja kuidas siis eesti keeles saaks teistmoodi. Nad suravad tarbetõlgetesse ka muid ajast ja arust unarsõnu, mida sinna teps mitte vaja ei ole, aga ei ole järejepidevad, olles unustanud nt sõnad sihuke, mihuke, misjaoks, säherdune, säh, mäh, seesinane.

4.12.18

T, 4208. päev: külaline, vana foto 5 a noorem

Saan metsaraamatu Das geheime Leben der Bäume läbi. Jaama kohvikust kook. Külas on endine ja tulevane töökaaslane I.

* * *

Kavatsen fotode võtteaja mõistatamiseks täiendada teadaoleva võtteajaga portreede galeriid vanaema fotodega isa negatiividelt. Märksõnadega „[vanaema nimi]” + „isa foto” otsingu kohe esimene tulemus on matusefoto, mille olin ajastanud 1954. aastasse. Nüüd, näinud ja kopinud septembris sadu isa ja vanaema fotosid, on selge, et 1954 on vale. Olin selle pannud muidugi ainult selle järgi, kes meessugulane võidi 1950. aastate teises pooles sinna surnuaiale matta, ja 1954 oli mõneti üllatav, sest kuigi isa fotode vanem kihistu tõesti algab 1954. aastast (inimeste välimuse järgi), on need hilisemaga võrreldes parajad udukogud. (Ühtki selle aja negatiivi ma näinud ei ole – tõenäoliselt on need hävinud, isa jutu järgi saanud nitropõhimikul filmiga teha pauku ja kas siis põhikooliealine koolipoiss jätab paugutegemise võimaluse kasutamata!) See film on terav. Ja sama filmi alguses on sõit Pobedaga Sakust maale, kaasas härra, kes on täpselt sama nägu kui seatapmise pildil hilistalvel 1958, ning isa märkmiku järgi käis ta sel ajal Saku instituudi juures ehitamas. Ning vanaema on pildil vanem kui 1954. aastal. Ning sugulane ei tundnud ära, et kaks last, kellest oletasin tema ema ja onu, olnuksid need. Nii et siis suguvõsa andmebaas uuesti lahti ja hakkan otsima, kas on kedagi veel. On, mai 1959, muus külas, ja ka seekord sobib kodust ärasaatmise taust loodusega. (Ning tuleb mainida, et fotograafiliselt on need fotod väga hea kompositsiooniga ja tabatud hetkega, kui nii sobib öelda matusepiltide kohta.)

3.12.18

E, 4207. päev: kraabin, värvin, aurutan

Kraapimine lõpeb, värvimine algab. Kaovad ka ebaühtlased triibud radika tagant (vana värv oli läikega, uus on matt, eelmine kord värvides ei tulnud päris ühtlane). Löön käe vastu radikat, on algul sinine, pärast kollane.

Puhastan põrandaid auruga ja saan sõrmele kuumast aurust põletusvilli.

Õhtul hilja poodi.

2.12.18

P, 4206. päev: jope lõpp, kraabin

Iseoma targal juhtimisel rikume mu jope (mis oli stiilis Kenny McCormick meets Michelin), millega käisin muidu koertega jalutamas ja mujal õues kui tööl ja teatris ja mida sügisel Eestis kandsin tervelt kümme minutit, kui pärast viiepäevast maas lebamist käisin rõdul värsket õhku hingamas. Ei mina mõista neid hooldusjuhiste nõiamärke! E arvas, et käsipesu 30° ja mingi tundmatu märk; mina, et sünteetika masinpesu 30° [ok] ja kuivati külm programm. Pärast masinat nägi jope veel välja OK, aga pärast kuivatit enam mitte (voodri suled puntras). Nõndap et saladuslik märk tähendas võib-olla keemilist puhastust [see on siiski kuivati, usu nüüd].

Enne külalise saabumist teisipäeval vaja üle värvida elutoa välisseina aknaalune, mis kipub minema hallitama. See koosneb alumiiniumraamist ja puitkiudplaadist selle sees. Märkasin, et see läheb hallitama mitte plaadi, vaid ainult raami kohalt, mis on elutoas miskipärast üle värvitud. Sama probleem oli vanasti magamistoas, aga sealt kraapisin alumiselt liistult värvi maha ja probleem kadus – külmasild jäi alles ja kondensatsioon sellele küllap ka, aga hallitus tahab kasvada ainult värvil, mitte metallil.

Mahakraapimisvahend on klassikaline pahtlilabidas, mul on käes isegi töökindad (et kraapimisega läheb tera teravamaks ja kui labidas värvikihi nurga tagant välja kargab, on oht lüüa kätt kuhugi terava nurga vastu). Mugavam hoida ka. Värv on raami küljes kinni tunduvalt paremini kui oli magamistoas.

1.12.18

L, 4205. päev: ATM, filter

Oleme minemas naaberlinna poodi, aga pangaautomaat läheb poole tehingu pealt rikki (pärast seda, kui tal on kästud anda raha, aga enne kui avab rahalaeka luugi). Hakkab näitama imelikke saksakeelseid teateid, et oodake, kohe tuleb uus eluvaim sisse, aga on selgusetu, kas võttis raha kontolt maha või mitte. Abitelefon kuulab asja ära ja soovitab küsida pangast järele.

Seega väntame otsejoones koju ja kirjutame veebipangast turvatud kirja. (Nädala algul tuleb vastus, et ei võetud.)

Majandustarvete poest õhupuhastile uus filter (oli hakanud näitama imelikke krõnkse). Õhtul seda paigaldades selgub, et puhastil on tegelikult kolm filtrit, ostetu on tagumine ja täis on esimene, paksema tolmu võre. See on umbes sama tihedalt täis nagu pesukuivati ebemefilter, aga ühtlaselt helehall. Võre on traadist, tolm tuleb pühkides ja pestes maha.

30.11.18

R, 4204. päev: pildid ja plaadid

Linnamuuseumis. Tahan näha ajutisi näitusi (tänavafotod; malmist kaminaplaadid), muidugi ka sõita muuseumi toasuuruse liftiga ja vaadata linna makette. Ühes toas on linna 1 : 1000 makett üsna hiljutises seisus (hiljemalt 2016), tehtud – nagu selgub – kiirmeetodil: maastik freesitud lidariandmete järgi (mida enne nagu ei olnud), majad 3D-modelleeritud ja -prinditud. Traditsioonilise linnamaketi ehitamiseks (maastik ja majad puidust) läheb ruutmeetri kohta kuni inimaasta. Võib-olla saab ka kiiremini, aga siis võib tulemus olla koomilisevõitu (nagu maketil Talina raekoja pööningul, mis valminud kooli tööõpetuse tundides ja kus näiteks vallikraavi ojanire asemel on kohutav kanjon).

Tänavafotode näitus on magedavõitu (naaberlinnas oli üksvahe kolm fotograafi, kes käisid linnas ringi ja pildistasid inimesi, nii et inimesed olid rõõmsad, stiilis „ikkagi televiisoris!” või noh siis fotol; usutavasti tänapäeval siinkandis enam nii ei tohi. Pildistamisõigus oleneb vägagi riigist: mõnel pool tohib avalikus ruumis pildistada keda tahes (nt Soomes: enda eravalduses pildista mida tahad; eravaldusesse ilma omaniku loata ei tohi; eravaldusest avalikku ruumi pildista palju tahad; avalikus ruumis pildista palju tahad), mõnes pildilolija loata ei tohi (nt miks puudub Saksamaast Google’i tänavavaade). Mõnel pool on vaja avaldamiseks iga fotololija kirjalikku nõusolekut jne.

Kaminaplaatide näitus on seevastu huvitavam, saab teada ahju ajaloost. Lääne-Euroopas oli traditsiooniline kütteseade kamin, mis muutus Saksamaal ahjuks varem kui Prantsusmaal; vahepiirkondades leiutati kompromissina kaminaplaadid, mis hoidsid mingi osa soojusest toas ega lasknud kõigel lennata korstnasse. Eks ole, nagu mäletame põhikooliaegsest füüsikast, töötab soojusülekanne kolme moodi: soojuskiirgusega, soojusjuhtivusega, konvektsiooniga. Kaminast väljub ainult soojuskiirgus, keik on kena, kuni tuli kaminas põleb. Edasi on tuba külm ja rõske edasi. Ahi töötab peamiselt konvektsiooniga: mida paksem on ahju sein, seda rohkem salvestab see soojust, mis levib tuppa ka pärast kütmist, nii et hea õnne peale püsib tuba soe ka öösel.

Muuseumis on enne lukustatavaid kappe riidehoid, pärast on müts isegi alles, aga millalgi nädala sees kaob helkur.

29.11.18

N, 4203. päev: planeedifotod ja mürgeldajad

Magan laraka, loen laraka, käin loodusmuuseumis (planeedifotode näitus, sisenen avakosmose otsast). Tee ääres on itaalia raamatupood, aknal on jänesega lasteraamat, pealkiri on Cacca pupu (vrd pupu: fi ‘jänku’). Tutvustab Google’i tõlge:

Ta võis ainult öelda ja vastata kõigile Caccapupùle: kui ta pidi ärkama, kui ta pidi sööma, kui ta pidi ise pesema. Väike ja kangekaelne, isegi ähvardav hunt, kes sattus teda sööma, vastas küülik Caccapupù pilgamisele! Ja milline üllatus, kui uhke hunt haigestus: ka tema võis hääldada ainult Caccapupù. Arsti sekkumisega õnnestus hunt vabaneda sellest, kes nii kuulutas oma identiteeti; "Minu nimi on Simone!". Jänes oli üles kasvanud ja seda tõestama, et siin on irooniline vastus vanemate viiekümnendale pealepanekule. Lugemisaeg: 3 aastat. 
Google’i tõlge inglise keelde selgitab siiski, et raamat on ropu suuga jänesepojast, kelle ropusuulisus oli nakkav, aga paranes. Teos on tõlge, inglise algupärand peaks olema see ja prantsuse tõlge see .

Loen liigutavat metsaraamatut Das geheime Leben der Bäume, jõudsalt jõuab edasi muusikaajaloo entsüklopeedia dtv-Atlas Musik, kus tekst on leheküljel kahes veerus ja heliloojast, keda Eesti veebipropagandatoru on mitmeid aastaid tituleerinud maailma kuulsaimaks elavaks heliloojaks, on tervelt pool rida (nimi ja sünniaasta). Selle lõigu alapealkiri on „Ja peale eelmiste on veel…”.

Aga päeva nael on Carl Julius Weberi mälestused juuraõpingutest Göttingenis 1780. aastate lõpus, puhas kuld, millest saaremaise rahvavalgustaja õpinguaastaist kirjutanu ei ole isegi mitte kuulnud. Eile just leidsin selle kirjutisega aastaraamatu, ta on näiteks teadnud, et teadusliku farmaatsia isa dr Trommsdorf õpetas Erfurdis, ja kohe tõtanud järeldama, et õpetas ka rahvavalgustajale (koos näopildiga on kirjutises Trommsdorfist pool lk), kuigi tegelikult hakkas Trommsdorf õpetama kolm aastat hiljem ja ülikooli 400. aastapäeva puhul on Erfurdi linnakroonikas üles loetud kõik ülikooli õppejõud, juhuslikult just sama semestri kohta, mil seal sai dr. med.-iks saaremaine rahvavalgustaja (suvesemester 1792), meditsiiniteaduskonnas oli 5 professorit + 1 dotsent, ja nagu võib arvata, Trommsdorfi nende seas mitte. — Ma saaks praeguseks ainult internetist ja mõnest paberil raamatust kogunenud materjali põhjal kirjutada mitu korda põhjalikuma ja detailsema loo, aga vähemalt Halberstadtist ja Göttingenist kahtlustan, et sealseis muuseumeis ja arhiives on veel senitundmata ürikuid. Ja muidugi tahan lehitseda rahvavalgustaja teoloogiaõpingute salmikut. „Kõige suuremad mürgeldajad olid teoloogid, sest paljud neist olid alamatest seisustest.” (Der Feiner-Gebildete wird ſelbst bey Excesſen immer weniger roh auftreten, als der Ungebildete, oder der, der aus ganz niedern Ständen abſtammt, daher einſt die Theologe die roheſten aller Burſche waren!) — Carl Julius Weber, Deutschland oder Briefe eines in Deutschland reisenden Deutschen, Stuttgart 1826–1828, 4. Band (1828), S. 61.

28.11.18

K, 4202. päev: Hiina muistised

Kunstimuuseumis näitus, mille võtnuks isa Ted kokku sõnadega a great bunch of lads.

Nagu veidi harjumatu, kui arheoloogianäitusel mainivad sildid muistset klassivõitlust (aga noh, näitus on Hiinast kohale toodud koos siltidega). Ajajoon algab varaseima Hiina riigi tekkega −1800, lõpeb punktiirjoonega, millest võib arvata, et rahvavabariik plaanib püsida vähemalt aastani 2500. Siinkandi vanimaks tsivilisatsiooniks on pandud Rooma; tore on, sest Egipti püramiidide ehitusaeg olnuks isegi sellel toasuurusel skaalal kõrvaltoas!

27.11.18

T, 4201. päev: Roht ja vana maja Göttingenis

Saan läbi kaks raamatut: esimene on Richard Rohu „Vana Võrumaa”. Kahju, et koolis õpiti Rohtu ainult seoses kass Otuga.

Rohu saksa Wikipedia artikkel on mitu korda pikem kui eestikeelne: temast on kirjutatud ringi kõik, mille oli kirjutanud C. Hasselbladt; eesti Vikipeedia filosoofid ei ole nähtavasti selle tõlget lugenud.
Roht on selge mõistusega, tema jaoks oli taluelu üle mõistuse raske töö ja selles ei olnud idealiseerida midagi (nt arusaamatus, miks pidi linu peksma alati öösel või miks pidi perenaine vedama pekstud õled kaugele aita alati seljas, öösel, kaks hobusekoormat ühe öö jooksul – öösel pidi peksma linu mõisa ajal, kui päeval tehti mõisatööd, aga miks pidi seda öösel jätkama ka siis, kui mõisa enam ei olnud?)

Teine on „Das Michaelishaus in Göttingen”. Jõeäärses tiivas, kus vähemalt teise tudengiaja alguses (aga oletan, et ka esimesel tudengiajal) elas saaremaine rahvavalgustaja, oli hiljem mitmesuguseid füüsikalaboreid. Üks seal töötanuist oli Walther Nernst, kes 1920. a Nobeli auhinna tänukõnes ütles sellised tähelepanuväärsed read:

Wissenschaft und selbst Kunst sind nicht nationale Liebhabereien. Die Begriffen von Wahrheit und von Schönheit sind allen Kulturvölkern gemeinsam und können auf die Dauer durch keine politischen Differenzen willkürlich von einander getrennt werden.

Selle peaksid kõik, kes räägivad mingitest riiklikest teadustest, kirjutama punasega seina peale.

26.11.18

E, 4200. päev: puhkus

Puhkus. Hommikul ½9 koerad loomaarsti juurde. Šp on 9,4 ja Št 9,5 kg (viimati ligi 2 kg rohkem, arst käskis alla võtta). Päeval enda arsti juures (uus nohurohi, suunamine), apteek (sh mitu pakki ravimtaimeteesid), õhtul koertele järele.

Avastan vanaema fotodelt, et ta käis u 1965 Kihnus, mis reisist ma ei teadnud midagi.

24.11.18

L, 4198. päev: laupäev

Pärastlõunal poes. Õhtul bussiga pargi restorani, jala tagasi.

22.11.18

N, 4196. päev: Koli luggemise ramat sajand varem

Rochowi raamat (Der Kinderfreund, algselt 1766/79, Google’i raamatutes on 1822. a trükk; I köide, lk 83–84) tutvustab lastele õelailmelisi väljamaa elajaid.

Kaamel. Elab 40 kuni 50 aastat, kannab 14 kuni 15 tsentnerit koormat 12 kuni 15 miili kaugusele ühe päevaga.

[Eri Saksa riikides oli miili pikkus erinev (6,8…10,0 km), sajand hiljem oli alguses Saksi, hiljem kogu Põhja-Saksamaa postimiil 7,500 km. Rochowi ilmeka määratluse järgi (Der Kinderfreund I, S. 76) oli Saksa miil kaugus, mida inimene kõnnib kahe tunniga: zwey Stunden geht man gemeiniglich, wenn man ſagt, man ſey eine Meile Weges gegangen.]

Jõehobu. Vees taganeb kõik tema eest, Egiptuses Niilusel tõstab ta koguni laevu üles ja loobib neid ümberringi.

Krokodill. On 10 kuni 12 küünart pikk ja kere on eest küünar lai, muneb aastas 100 muna, suuruse poolest nagu hanemunad.

Elevant. Ta on suurim neljajalgne loom maakeral, ta on 6 kuni 7 küünart kõrge ja palju paksem kui 2 härga üksteise peal ja kõrval. Ta elab 150 kuni 200 aastat.

Lõvi. Tugevaim loom maismaal. Kasukas on punakaspruun, sööb teiste loomade liha, keda tapab ainult nälja pärast või siis, kui inimesed teda ärritavad. Sünnitab aastas 4 poega ja elab 25 kuni 30 aastat. Tema isamaa on Aafrika.

Valaskala. Tema elukoht on Jäämeri. Tema toiduks on kalad. Ta on ligikaudu 30 kuni 40 küünart pikk ja 20 küünart lai, tema veri on punane ja soe ning ta toob ilmale elavaid poegi, keda ta imetab.
Huvitav, kui paljud saksamaised koolilapsed hakkasid viimase pildi peale arvama, et vaalal on toredad jänesekõrvad, nagu Moosese pühapaiste veidra kujutamise peale olnud kaunis tavaline arvamus, et Moosesel olid sarved (mida uskunud lapsena näiteks Albert Schweitzer, kui õigesti mäletan).

20.11.18

T, 4194. päev: teisipäev

Õhtul väga väsinud, oleks nagu veidi palavikku. Turgutuseks loen ühe soojaga läbi „Röövel Hotzenplotzi”. Leidub Helmstedti ülikooli professorite kataloog ja loengukava (otsitav professori ja semestri järgi, ka originaaltrükise skannina).

19.11.18

E, 4193. päev: talv tuleb

Väike nagu palavik oleks; manustan aspiriini, läheb paremaks. Lumi ja koertega vaja minna vaktsineerima. Ootame kole kaua taksot, et kindlasti kiirem kui bussiga, aga läheb 35 minutit (teada on, et jala jõuaks 37 minutiga). Pärast on olemine reipam.

Kaks kuud hiljem, aadressimärkmikku täites selgub ka, miks takso nii kaua tuli: märkmetes oli töökoha aadressis tänav vale!

Loomaarsti juures selgub, et koertel ei ole selline vanus ette nähtud (Šp 14 a 10 k, Št 12 a 5 k), sest kummagi passis ei ole vaktsineerimislehtedel enam ruumi!

17.11.18

L, 4191. päev: laupäev

Mööblipood, toidupood. Esimeses öeldakse, et kohe algavad jõulud, tehas hakkab teie kappe tegema alles jaanuaris, me veebruaris teatame, millal kohale toome. Jube kaval. Pakun, et veebruaris teatavad, et toovad juunis, võib-olla isegi juba järgmisel aastal.

16.11.18

R, 4190. päev: reede

Amazonis on müügil üks Hasselfelde ajalugu (selle pealkirjaga raamatuid on olemas kolm, et te teaksite ja võtaksite eeskuju – linnas on praegu alla 3000 elaniku), aga müüja ei taha seda siiakanti müüa; Amazon näitab raamatust mõnda lehekülge ja leian, et konkreetset teksti näitab see ka n-ö nurga tagant. Nii et sorgin seal sees ringi ja teen märkmeid.

Ühtlasi leian ka Erfurti kroonika, kus üksikasjalikult kirjas ülikooli 400. aastapäeva pidustused septembris 1792.

Muudest raamatutest saab äbi „Teine elu. Kultuuriväärtuste restaureerimisest” ja „Die Leiden des jungen Werthers: Erste Fassung 1774”.

14.11.18

K, 4188. päev: jõulud tulekul

Hommikul bussipeatuses näen, kuidas tuuakse linna jõulukuusk.

13.11.18

T, 4187. päev: LM

Ei ole siin nagu märkinud, aga viimase nädala olen ehitanud Apollo kuumooduli mudelit. Paberist ja 1 : 48, autoriks Jaapani pabermudelifirma U-Don Factory, pdf-failidena 9 A4 lehel, millest mõni tuleb printida paberi mõlemale küljele. (NB! Jutt ei ole LM kuulsast 1 : 32 pabermudelist 21 lehel, mille veebilehte olen paar korda üritanud avada, aga paraku kargab telefonist avades brauser kuhugi mujale ja ma ei ole neid saanud alla laadida.) Kokkupanekujuhend on jaapani ja inglise keeles (tõlgitud ei ole mitte päris kogu tekst, aga õnneks on Google’i tõlkes olemas pildituvastus). Osi on üle 200 (peast ei mäleta), need ei ole lehtedel järjest, nii et tuleb teha tabel, mis osa on kus lehel pinnalaotusena ja mis lehel kokkupanekujuhendis ning mis on kohal ja mis veel mitte. Jaapani päritolu näitab, et rulli keeratavaid jalaamortisaatoreid on kahes eksemplaris, 90° pööratud – et ehitaja saaks valida, kumba laseb paberi struktuur paremini rullida (!). Osade kvaliteet on üldiselt palju parem kui suvel ehitatud Saturn V 1 : 96 pabermudelil, üle 1 mm kokkuvoltimisvigu ei ole (Saturn V mudelil oli väiksem osa üle 5 mm suur). Printergi on nagu ärganud uuele elule, kui tuvastasin, et prindikvaliteet on täitsa hea, kui printimisseadetest kustutada märge kiire printimise ruudust. Hall tuleb hall, mitte enam roosa nagu suvel. Ainus suurem probleem on, et ülemist ja alumist astet hoiavad koos magnetid, mille asendi õigsus selgub alles siis, kui mudel valmis (ja ega juhendis öelda, et ülemisse astmesse kleebitav teraseriba on magneti jaoks – ma mõtlesin, et tasakaalustamiseks, liimides kohale 3 ühesendist, mis on õnneks magnetilised). (Nende ridade kirjutamise ajaks on mudel peaaegu valmis ja seisab koos ühegi kandva metallosata – kartsin, et jalgade 4 mm pabertorud vajavad toetamiseks traati, aga ei, neid tugevdab seestpoolt tihedalt rulli keeratud kartong, mu oma lisandus! Olen omandanud uusi paberi ja kartongi rullimise oskusi.)

Nii et siis on LM-i ülemine aste jõudnud RCS-düüside paigaldamiseni (16 tk). Algul proovisin ühega, kirusin, et selle 3 mm jäme ja 4 mm kõrge koonus kleebitakse kokku mitte ülekattega, vaid serv serva vastu. Keerasin liite sinnapoole, kus see valmis mudelil ei paista. Kohal püsib Uhu-liimiga, asend püsib geel-superliimiga. Eile õhtul tegin siis sama kvadrandi ülejäänud 3 düüsi, ülekattega, lihtsam. (Ja selgus, et mul ei ole raamatut, mis selgelt näitaks, kuidas olid igas kvadrandis düüsid – mis kõrgemal, mis madalamal.)

Mudeliehitusest on teada, et palju osi korraga teha on lihtsam, kui teha need valmis korraga, st sama töövõte järjest kõigil, siis alles järgmine töövõte (mitte 1-2-3-4, 1-2-3-4 jne, vaid 1-1, 2-2 jne). Sedasi lõikan lahti 12 ülejäänud düüsi ja esimest kokku keetates avastan, et olen jätnud ülekatte tegemata. Viskan pinnalaotused ära, prindin välja uue lehe musta tagakülje. Siis – enne esikülje printimist teisele poole – avastan, et laual on üks täiskomplekt düüse varasemast väljaprindist. Kirun teist korda ja võtan lehe kätte ja hakkan lõikama, kuid selgub, et see on ehituse algusest, kui ma ei taibanud, et mõne lehe eraldi must tagakülg tuleb kohale printida. Ma loll olin kleepinud ja seega olid musta tagusega osad kahekordsest paberist. Kuigi kaht kaussantenni sai kahekordsest paberist enam-vähem teha, on sellest ø 3 × 4 mm koonust keerata võimatu, eriti kui kleepida paber kokku serv vastu serva. Seega prindin tagakülje ette uue esikülje – ja kirun kolmandat korda, sest olen printinud esikülje tagurpidi ja must taust ei ole õiges kohas. Nii et panen paberi õigetpidi ja prindin tagakülje teist korda, seekord musta tausta õigesse kohta. Aga düüsideni ma ei jõua, vaja minna tööle.

12.11.18

E, 4186. päev: esmaspäev

Käin seal, kus ei ole käinud mitu aastat – sööklas!! Olen menüüst uurinud, et mu sisikonnale peaks rahulikem olema makaroniletist pakutav roog. Aga juhtun seisma valesse sappa ja mulle antakse päeva taimetoit, mis näeb välja nagu taldrikutäis keedetud tangu porgandi-kikerhernekastmega. See herneste osa on just see, mida mul vaja ei ole, niisiis veedan kogu lõunasöögi sellega, et prepareenin toidust välja kikerherneid (n – 5; need 5 manustan kogemata), millest moodustub taldrikuserva tubli kuhi. Küll tuleb lasteaed meelde, aga olen nüüd käeliselt osavam. Selgub, et 5 kikerhernest on OK, kuigi septembris sugulasega lõunatades 20 cm aedube ei olnud.

Sulguvast maksimarketi tööstuskaupade osakonnast läbi, kuupäevatempel. Mul on skanneri peale kogunenud pakk arsti- ja apteegiarveid, mis vaja kindlustusele skannida. Üldiselt olen tasutud arvetele kirjutanud nurka, millal need pangas tasusin, aga arsti- ja apteegiarvetele on vaja kirjutada servale – et mapis sobramata paistaks – ka visiidi ja kindlustusest tagasimaksmise kuupäev (sest neid on vaja füüsiliselt säilitada mõni aasta pärast tagasimaksmist). Templiga on selgem ja isegi ilusam. Seda, mis on skannitud ja mis mitte, peast ma ei mäleta, see seisab Exceli failis, aga ma ei mäleta, kas selle uusim versioon on kodus või tööl (saatsin kindlustusele eelmine kord arveid ja maksmistõendeid augusti lõpus).

Hilisõhtusele koerajalutusele minnes ja kapi otsast Št kotti võttes avastan, et kolakambri riidekapp – riidest, torudest ja plastist – on kokkukukkumise äärel. Mis seda püsti hoiab, ei tea. Üksvahe hakkas see vajuma ettepoole, sest selle kerge riidekapi tegijad olid unustanud teha diagonaalid. Diagonaali sai majandustarvete poest paari euro eest, kus seda nimetati koormarihmaks: nii et kappi kandis pingul rihm ülemise esiserva ja tagumise alaserva vahel ning kapp püsis mõne aja otse.

Aga nüüd on murdunud üks kahest kaikast, mis kannab riidepuude latti ja mis ühtlasi toetab kapi lage. Ühes sellega on kapi lagi vajunud sisse ja kanderihm lõtv, nii et kappi hoiab püsti ilmselt kapi sisu – riidepuudel mantlid ja joped.

11.11.18

P, 4185. päev: pühapäev

Päeval poes; kassas on üle-eemistel arve 1021 € ja noorpaar tahab suure osa sellest maksta 10.20 € lõunasedelitega. (See lõunasedelites arveldamine on siinkandis toidupoodides üsna tavaline. Eesti seaduse järgi muutub rahaväärtusega sedeleid väljastav ettevõte krediidiasutuseks ja teda hakkab jälgima finantsinspektsioon – mis juhtunudki ühe poeketiga, kes hakkas välja andma enda „raha”, aga nad olnud oma uue staatusega igati rahul.)

Läbi saab Nou ja abbi, kui waeſus ja nälg käe on (J. W. L. v. Luce, 1818), mis olevat üks esimesi eestikeelseid trükiseid, mis soovitab talurahvale, et sööge ka köögivilju (õigemini minge otsige metsast söödavaid taimi, sest kes neid siis aias kasvatas).

10.11.18

L, 4184. päev: vihm ja suhkrust helikopter, video ja juuksur

Sajab, kogu päeva, nii kõvasti või õigemini järjekindlalt, et Esimese maailmasõja lõpu aastapäevale saabunud Trump ei pista hotellist ninagi välja.

Vereproovi andmas (selle AB pikema kuuri järel tuleb kontrollida neeru- ja maksanäitajaid – need on korras).

Vennale isa ja vanaema fotode digimisest kaks videot (mida iga fotoga teen; failipuu ehitus ehk kus midagi on). Et ise jääksin ekraanile ette, läheb arvuti pilt juhet mööda telekasse ja statiivil mobiil filmib selle pilti. Probleem muidugi see, et arvuti ekraan on 16 : 9, aga VGA-kaablist läheb läbi ainult 4 : 3 pilt, nii et videol olev vaade ei ole päris sama, mida näen Lr-s ise, kui pilte töötlen. Tänu kokku poolele tunnile videole paisub piltide kaust nii suureks, et migit lootust ei ole seda üles toppida ftp-sse ja tuleb saata postiga pulgal.

Vahepeal juuksur (teeb seitli valele poole; pärast õigeks kammimist on soeng väga imelik).

9.11.18

R, 4183. päev: reede

Kuidas tuvastamine lahendas tervisemure. Et lähen hommikul perearsti vabasse vastuvõttu, ooteruum on tühi, eelmine pat. tuleb välja, saan kohe varsti ette ja räägin mure ära, et AB-kuur sai läbi, aga ikka on haige tunne, pulss ja vererõhk on tavalisest kõrgem ja viimased mõni öö ei ole maganud hästi (AV uinumisraskus = uni tuleb hiljem kui 5 minutiga*). Ja siis arst arvab, et äkki on see maoerosiooni reaktiveerumine, mis mõttele jõudis ka kodune konsiilium ja mille vastu aitab korralik söömine. Nii et kogu päeva söön korralikult ja tuju on hea ja paha ei ole. Isegi kõrge vererõhk läks üle.

Hambaarsti juures, kaks implantaatide arvet ja muude seonduvate protseduuride arve. Ütleb, et nendega kiiret ei ole. Seda küll, et praktilistel põhjustel tuleb need maksta kahest palgast, aga vaevalt, et ta lubaks venitada veel pikemaks või maksta sama arvet jaokaupa.

Šp päeval kööki sittunud ei ole, aga õhtul kuseb.

* Ükspäe lugesin, kuidas sõja ajal uinusid Briti lendurid, ka keset lahingukära. Et heitsid pikali ja hakkasid täielikult lõdvestama näolihaseid, siis kaela, siis rindkere, muudku allapoole sõrmede ja varvasteni välja, lõpuks mõtlesid mitte millelegi ja uni tuligi kahe minutiga. Proovisin seda ka ise, paar korda, aga ei saanud kunagi kõhust kaugemale. Mäletan ähmaselt, et kooliajal räägiti telekas või lehes mingist umbes sarnasest tehnikast, inglise lendureid nimetamata.

* * *

Google’i raamatuist v. Rochowi „Der Kinderfreund” (1776/79), et kui palju sellest on kandunud „Saaremaa juturaamatusse” (1812/17) – oletan, et viimase autor tundis esimese autorit isiklikult, toomkooli ajast. Ühised on mõni jutumotiiv (pane õunaseeme maha, sellest kasvab õunapuu; ära täksi kirvega kasvavaid puid; sõdur oli hoolas ja sai kirjutajaks; aus rahaleidja sai leiutasu), mida on väga vähe; „Saaremaa juturaamatu” lood on palju üksikasjalikumad ja – võta või jäta – etnograafilisemad, mida osalt seletab ka hilisem kirjutusaeg ja autori etnograafiline huvi.

„Der Kinderfreund” on laste koolilugemik, iga loo alguses ja pärast moraali ka lõpus on piiblisalm. Saksa- ja Saaremaa olme erinevuse tõttu ei saanud paljusid „Der Kinderfreundi” motiive niikuinii üle tuua: kui saksa lihtinimest vaevas tõbi, läks ta maa- või kirikuhärra juurde, see otsis apteekri või arsti; lihtrahvas tegi kirjalikke testamente ja lepinguid, saatis kirju; linnu oli tihedamalt kui Saaremaa üksainus).

„Der Kinderfreundi” maailm on kontrastsem kui „Saaremaa juturaamatus”: pahategijad saavad põhjalikult nuhelda. Ma ei ole veel jõudnud kohani, kus v. Rochow soovitab, et viige lapsed vaatama avalikku hukkamist, nad ehmatavad ja hakkavad korralikeks; pidavat seal kuskil olema – mul on arusaam, et millalgi samal ajal, kui tekkisid kreisid, asendus Liivi- ja Eestimaa kubermangu kriminaalõiguses Constitutio Criminalis Carolina (1532) Venemaa nuhtlusseadustikuga, milles otseselt surmanuhtluse võis saada ainult tsaariperekonna elu kallale kippumise eest, aga seda ei otsustatud kubermangu kohus; muude raskete kuritegude eest ootas peks, põletusmärgistamine ja väga pikk jalgsimatk Siberisse, seal halvimal juhul kindluseehitus või kaevandused, kus vang püsis elus mõne aasta. Körberi sõnul toimus tema ajaks (1887) viimane hukkamine Saaremaal ligi sadakond aastat varem, kui veel ei olnud Campenhauseni kunstmaanteid, seega hiljemalt 1770. aastail (Kaali mõisaproua tapmise eest). Seevastu „Saaremaa juturaamatu” üks hirmutavamaid pahade tegelaste õudsaid lõppe on, et haakrikul käinud Kihelkonna külamehed „jäid joodikuks ja said waeseks” või vastupidi, aga nad jäid vähemalt ellu.

8.11.18

N, 4182. päev: vt eile

Eile õhtul sõin järjest kolm suurt pikergust rukkikuklit, eks ole, ja üritasin minna magama hästi vara. Sellest ei tulnud välja suurt midagi: läksin magama kl 22, ärkasin kl 23.15 ja uni oli kui pühitud. Käisin mitu korda kusel, tegin sooja seedimisteed, lugesin, otsisin mugavat asendit ja uinusin poolistuli alles poole kahe paiku. Hommikul isu ei olnud, tass kohvi, tööle; lõuna jäi vahele ja õhtuks oli isu kadunud uuesti. Poest kuivatatud puuvilju, et näsin neidki, aga isu kadus uuesti. Kraadisin ja oli 37,3°. Oli nagu haiglane tunne, aga mitte otseselt palavikust, ma ei teadnud, millest. Jälle vara magama.

Asjade edasisest käigust ette rutates öeldagu, et vastu reedet magasin kella kümnest õhtul poole üheni, siis olin kaks tundi üleval ja kordus sama kui eelmine öö. Oli ka mõningane kõhuvalu ja pikali heites valgus maosisu üles, sestap magasin kapinurga vastas istuli, nii et hommikuks kael kange. Aga see oli ikka parem kui üldse mitte magada, sest kui olin ärganud selle peale, et kõhus mulises valjusti, võtsin kõhurahustusrohtu ja taipasin, et ilmselt on kõige kurja juur need kolmapäevased kolm leiba.

7.11.18

K, 4181. päev: do not try this at home

Käin poes ja ostan 4 ahjuvärsket rukkikuklit, nämm-nämm. Vanasti suutsin neid mugistada õhtu jooksul neli; täna tuleb kolmanda ajal pähe, et kui kõik ära söön, mis jääb siis hommikul võileiva jaoks. Aga nagu pärast selgub, on ka need kolm suur viga.

6.11.18

T, 4180. päev: 7. ja punane

Kuidas ühel isa noorepõlvefotol on seinal kalender, selles näha aastaarv 196… ja 7. kuupäev on punane ja kuus on 31 päeva. Oletan selle oktoobriks 1962 – 7. X oli millagi konstitutsioonipäev, mis millalgi muul ajal oli 5. XII. (No nüüd üle kontrollides näen, et ega ikka ei ole. 1960. aastatel oli konstitutsioonipäev just seesama 5. XII, 7. oktoobriks muutus see alles 1977. Aga mis päev see siis oli, ma öelda ei oska. Riiete ja seinavaiba järgi sama peo ühel teisel fotol on kalendris aasta 1962 selgelt näha, nii et aasta 1962 on kindel, aga kuu? Ei tule nagu pähe ühtki kuud peale novembri, milles olnuks 7. päev punane, aga novembris on 30 päeva. Isa oli kuni juulini 1962 sõjaväes; pikemal puhkusel kodus käis ta sõjaväeaegse märkmiku järgi vist veebruaris 1961. Segane värk.)

5.11.18

E, 4179. päev: esmaspäev

Lootsin, et saan hommikul bussiraamatu läbi, aga ei. Tööpeatuses jõuan just kohani, kuidas kohale rutanud arst hakkab noort ja paljukannatanud Wertherit elustama aadrilaskmisega.

* * *

Seevastu allveelaevaraamat („Kalev ja Lembit. Eesti allveelaevade lugu”) on sihuke, et mine võta kinni, kellele. Järelmärkus seletab, mis on aku, keeletoimetaja raamatul olnuvat, aga paraku on ta moondanud teksti lapselalinaks (ja kardetavasti tekitanud vigu, nt arvanud torpeedolaskmise suruõhumullid torpeedoluukide tagant tulevateks mullideks). Kardetavasti keeletoimetaja ei usu, et lugeja teaks lühendeid kg ja m (kui räägitakse tehnilistest andmetest, mitte kirjast vanaemale), ning kuni 10 naturaalarve kirjutab ta tuimalt alati sõnadega, ka nt „kümme ohvitseri ja 81 üleajateenijat” (lk 64) ja „30 meest, kellest 13 olid pärit miiniristlejalt Lennuk, 11 miiniristlejalt Wambola, kolm torpeedopaadilt Sulev, üks miiniveeskajalt Ristna ja kaks Sõjasadamast” (lk 67).

Aga see on ju raamat allveelaevadest, mitte vanaisa tütardest! Sellised keeletoimetajad, kes on pähe õppinud käsiraamatust ühe lõigu alguse, aga mitte lugenud, mis on seal edasi, peaksid mitte lugejate tulevikku solkima, vaid vaikselt häbenema ja tegelema millegi muuga. (Kuigi ma üldiselt tean, kes sedasi teha käskis, ja lollide maal puhkes suur segadus.) Asjad mängivad pidevalt ja neil on nägu.

Kui tekstis asjad, mida ise välja toimetan, lilla pliiatsiga alla joonida, oleks tulemus palju-palju kirjum kui Tõnismäel rahvusraamatukogu humanitaarsaali Wiedemanni sõnastik.

4.11.18

P, 4178. päev: loen

Läbi saab „Als Deutschland noch nicht Deutschland war: Reise in die Goethezeit”, mida võiks nimetada kahe sajandi taguse Saksamaa olme entsüklopeediaks. See oli kaose aeg, kus valgustusajastu asendus biidermeieriga, kadus paruk ja tekkis pikk püks, aga siis tekkis seni püsiv kodukultuur ja klassikaline muusika.

3.11.18

L, 4177. päev: laupäev

Kunstimuuseumis, söömas.

Õhtul üritan fotode tuvastamise rühmas seletada, kuidas keegi on vanalinna tornide järgi määranud pildistamiskoha valesti, sest on segi ajanud Oleviste viilutorni ja Maarja kabeli torni. Nui neljaks, ta ei saa aru. Selgub muidugi, et ta ei ole tähele pannud, et Olevistel on torne mitte kaks, vaid kolm.

2.11.18

R, 4176. päev: reede

Vaba päev. Naaberlinna ei lähe. Terve päeva istun voodi peal ja loen. Õhtul saab pikk ja kurnav AB-kuur lõpuks ometi läbi.

31.10.18

K, 4174. päev: kolmapäev

Õudne öö. Õhtul iiveldas (õigemini iiveldas kogu aeg alates AB hommikusest võtmisest kl 11 paiku, aga esimest korda jätkus see õhtuni ja ma ei saanud olla päris pikali); Št ähkis nagu auruvedur, mis üldiselt tähendab, et lähima minuti jooksul hakkab ta sitale või on tal muu häda. Magama läksin ¾11 paiku; tunni pärast hakkas aknasse paistma ere kuu. Šp tuli kl 23.52 magamistoa ukse taha ütlema, et midagi on valesti: kuu paistis nende aseme peale. Langetasin elutoa kardina, õigemini pimenduskatte, koerad jäid rahulikuks, aga algas mu enda vähkremine. Mul on kolm karbitäit uut iiveldusvastast rohtu, eks ole, aga ma seda seni võtnud ei ole, eks ole, ja esimest korda ei taha öösel ka nagu võtta. Panen merevee-ninatilku. Toas on kuuvalgus, mu peats jääb kapinurga taha, pärastpoole kerin alla kardina (mis magamistoas ei ole pimendav), on pimedam. Vahepeal on uni nagu täitsa läinud, mõtlen siis, et leban niisama vaikselt ja ootan, kuni kuu ära keerab.

Aga vähkrus ja kaks korda kempsus käimine läheb üle kiiremini kui tundub, viimane kellaaeg, mida näen, on 0.35.

Hommikul loomaarsti aeg.

* * *

Tänane suuravastus on, et XVIII saj keskelt XIX saj keskele pidasid Saksamaal tudengid salmikuid, neid on mõnisada alles ja üks nendest on hilisema saaremaise rahvavalgustaja oma. Esimesest õpinguajast, peetud 1775–1777 Göttingenis ja Helmstedtis, nimetähtedega kaanel, köidetud, 380 lk, 72 kannet, enamik kandeid dateeritud. Pean uurima, mis digiteerimine Saksamaal maksab (Eestis lasin omal ajal digiteerida Henriku Liivimaa kroonika Jaan Jungi tõlke (1881–1884), koos tekstituvastusega, see paarsada lk maksis mingid 1500 krooni; käsikirjalise salmiku jaoks ei ole tekstituvastust vaja). Võib-olla on odavam kui reis kohapeale lugema (selles raamatukogus tohtivat oma fotokaga pildistada tasuta).

30.10.18

T, 4173. päev: lumi

Kell 11 hakkabki sadama lund. Eile hommikul hoiatas, et täna kl 11–16 sajab lund või jäävihma.

29.10.18

E, 4172. päev: esmaspäev

Homseks lubab lund/jäävihma. Eile oli rõve tuul, külm.

Loen Lichtenbergi päevikut (1790–1799), kus ta tähendas pedantlikult üles, paiguti tingmärkidega, mis ilm oli, kellele saatis kirju / laenas raamatuid (ja kes talle), kes käis külas, mida sõi-jõi, kuidas on enda, naise ja laste tervis, millest ta (50) naisega (24) riidles, missugune oli hommikune kusi ja mis tervis oli jt isiklikku füsioloogiat + erakorralisi linnauudiseid, nt ehitusmees kukkunud kirikutornis 2 korrust (5 majakorrust alla), ei murdnud midagi, või kust mis varastati või kelle ukse ees keegi maha löödi või kelle sulane alla aeti. Kuigi mitte lausa iga päev.

Sööklas on õhuhäire, evakueerun, ühes käes koogiviil ja teises banaan.

28.10.18

P, 4171. päev: pühapäev

Pervomaiskije-naljad. (Tavaline Venemaa külanimi, aga väljamaal paneb inimesi itsitama.)

27.10.18

L, 4170. päev: takso ja peegel, jalgpall ja sarjad

Pärastlõunal viime väiksele E-le kingi 1. sünnipäevaks. Ilm on pime ja külm, taksoga; kohtumaja kõrval käib pauk ja takso hüppab – nagu selgub, sõitis peegliga vastu plastist teetähist, mis paugu peale pöördus paremale, visates betoonaluse viltu, ja parema tagarattaga alusest üle. Peegel on võrdlemisi ühes tükis ja edasi takso küljes, aga klaas ripub juhtmete otsas ja peegli sisemehhanism paistab. Ma ei tea, kas sellises olukorras tegi taksojuht õigesti, et jätkas sõitu, või pidanuks ta kohe kontrollima, mis juhtus peegli ja teetähisega, või kas katkise külgpeegliga takso tohib üldse teenindada kliente. Kilomeetri pärast oleme kohal, taksojuht jääb meist peeglit uurima.

Anname kingi majaukse vahel üle, saame ka vastu meene: koti sealkandi koeratõugudega (keda on 7). Juba bussis hakkame uurima huvitavamaid.

Hipodroomi peatusest jala poeni, sealt bussiga postkontorini, aga nädalatagusesse uude restorani me sisse ei saa. Ex-Balkan, oleme ainsad einestajad. Vahepeal karjutakse, on mingi jalgpall, aga kõrval Portugali restoranis ei ole, nii et me ei tea, kes mängisid.

Laenatud sarjad said läbi (As Time Goes By ja The Darling Buds of May, ma ei teadnud kummastki enne mitte midagi, kuigi need jooksid juba 1990. aastatel, ju siis Eesti ja Soome TV ei ostnud neid sisse). Algab taas „Midsomeri mõrvade” läbivaatamine. Nagu kohtuks vanade sõpradega! Viimati vaatasime seda mitu aastat tagasi: filmidest mäletab üksikuid momente – seda üldiselt küll, kes on mõrtsukas, aga mitte tingimata motiivi. Nõnda et kirjuta või tegijatele, et vaatame kolmandat korda ja ikka on põnev.

26.10.18

R, 4169. päev: hambaarst ja Lichtenberg

Kl 9 hambaarst, olen võtnud kogu päeva vabaks. Olime hambaarstiga lepppinud kokku, et paneb nüüd neljanda kruvi, mida juulis panna ei saanud; vahepeal pikenes AB-kuur, aga hambaarst vastas, et see kruvimist ei sega.

Loen ootesaalis veerand tundi klassikat, „Noore Wertheri kannatusi” (1. väljaande tekst, 1774). Iga teine sõna on ach! ja O!

Üritan lohutuda, et protseduur peaks olema viis korda kergem kui juulis (4 kruvi + 1 tõmbamine) ja kestma seega 2 h 15 min : 5 = alla poole tunni. Sama arvab ka arst, et ärgu ma muretsegu, asi on lihtne, ainult 20 minutit, tõmbama ei pea ega midagi. Ta laual on aparaat, ilmselt kruvipuur, millega saab reguleerida pöörlemiskiirust (näidikul on 800 p/min) ja pöördemomenti (näidikul on 20 N·cm). Kui lina näo peale laotatakse, kahetsen hetkeks, et ei võtnud kampsunit ära, et kui lähen sama higiseks kui suvel, on märg ka kampsun. Siis desinfitseerib hambaarst midagi hoiatamata suuümbrust ja ühtäkki käsib mitte hingata (kui olen just välja hinganud), nii et ei jää midagi üle, tuleb ikka hingata ja tunnen, kuidas etanooli- vms alkoholiaurud imenduvad ninas. Mõtlen korra, et ahhaa, protseduur algab ja ma olen kerges švipsis, aga siis mõtlen, et ei, kogus on väga väike.

Kui ükskord tuimastus kogu lahtilõigatava igeme on tuimastanud (mis ei toimu päris nii kiiresti kui arvata), kougib ja uuristab hambaarst midagi ning siis õmbleb kinni ja teatab, et sooh, valmis. Ja järgneb pikk jutt, kuidas luu on endiselt selles kohas pehme jne, millest järeldan, et jälle ei saanud ta sinna kruvi panna, nagu juhtus suvel, ja jälle tuleb oodata, kuni puuritud auku kasvab uus luukude (nagu oli kasvanud juulis puuritud auku). Küsib, kas mul on 600 mg ibuprofeeni; vastan, et ei mäleta, aga see-eest on mul suur [näitan kätega] karp 1 g paratsetamooli.

Siis lähme operatsioonitoast tavalisse hambaarstituppa, ta teeb tänasest hambast röntgenipildi ja suureks üllatuseks näen, et kruvi on kohal! Tooli istumisest alla tunniga! (Ta on kinni pannud aega üldse ainult 1½ h.) Lähen koju, jääpakk põsel.

Veel suuremaks üllatuseks selgub, et tänase protseduuri koht eriti ei valuta. Kella ühe paiku, kui arvan tuimastust üle minevat (kuigi see hakkas lahtuma juba enne), võtan 600 mg ibuprofeeni, aga kui selle mõju lahtub, ei ole valu muidu kui põske katsudes. Täna kästi süüa külma sööki, teise poolega, homme tohib ka juba sooja. Aga üldiselt on mugavam kui suvel, kui ei saanud üle nädala süüa kõva toitu.

* * *

Pärastlõunal postkontorisse. Pakis on Lichtenbergi „Sudelbücher I–II”, õigemini ka Lichtenbergi muud märkmed kui ainult „Sudelbücher”, nt tema Staatskalender-päevik, 1789–1799, mille seas on ka talvesemester 1790/91, mil tema füüsikaloengut kuulas hilisem saaremaine rahvavalgustaja, nagu ütleb teatmeteos „Das Publikum der Physik. Lichtenbergs Hörer”. Seal siiski seisab, nagu maininuks Lichtenbergi Staatskalender-päevik teda 2.4.1792, aga a) selleks ajaks oli ta juba tõenäoliselt Göttingenist (kus ta oli veel jaanuaris 1792) üle läinud Erfurti (kus sai dr. med. millalgi 1792, aga juba IX 1792 on ta Saaremaal tagasi) ja b) selle kuupäevaga kannet päevikus ei ole!

Saab teada, et Lichtenberg käis läbi inglase Lawrence’i ja tema poegadega (kaks või kolm), kes üksvahe õppisid kõik tema juures ja kellest ühe poja eraõpetajaks oletab nimetatud teatmeteos saaremaist rahvavalgustajat, sest nad immatrikuleerusid detsembris 1791 (L kolmandat korda: tertia vice noster civis) järjest numbrite all. Peale tavaliste päevikuasjade on siin-seal mainitud ka teaduslikke katseid: näiteks kuidas üritab Lichtenberg elustada kärbseid või paneb suhu [elektriliselt ühendatud] plii- ja vaskplaadi [ning tunneb elektrit].

* * *

Venekeelse meemi järgi peaks Šp rõivastuma halloweenipeol katkiste kummikutega hulluks ingliks ja Št võrksukkades ennasttäis kääbikuks.

25.10.18

N, 4168. päev: ravin

AB-ga läheb 22. päev ja 6., mil hommikuse AB-võtmise järel tekib u tunni pärast iiveldus (see läheb söömisega üle). Võtta tuleb kaks korda päevas, Eestist ostetud tablette tuli võtta pärast sööki, siit juurde ostetud kapsleid millal tahes, võtmise ajaks on kinnitunud kl 11 päeval ja õhtul. Võib-olla tekib iiveldus ka õhtuse võtmise järel, ma ei tea, magan siis juba, aga päevase võtmise järel tekib see just lõuna ajaks.

22.10.18

T, 4166. päev: teekond

Et siis aruanne, kui kaugel on asjad E jalutusteekonnal (küsis ja ma ei osanud peast vastata).

Majauksest:
  • Hundiveski sild 430 m
  • Puhastusjaam 1,3 km
  • Kus 2006 algas raiesmik ja eriti muhe rulluisuasfalt: 2,1 km
  • Maanteesild 2,7 km
  • Haneveski 4,3 km
  • Kus ühe naabri aknal on konn ja teisel jaaguar: 4,7 km
  • Pääsukesed 5,1 km
  • Sild töösturi villa taga 5,7 km
  • Eeslid 6,4 km
  • Hobused tagantvaates 6,7 km
  • Tundmatu ehitis, mis näeb välja, nagu teinuks keegi kaljule juurdeehitise, sammaste otsas: 8,5 km
  • Haigru puu 8,9 km
  • Nõgesevälu 9,2 km
  • Kuusik 9,3 km (ennist mainitud raiesmiku juures paistab männik ka, tehke järele)
  • Koht vanadekodu taga, kus ükskord rippus oksa küljes rinnahoidja: 9,5 km
  • Jäälindude puu 9,6 km
  • Saladuslik raudvärav 10,0 km
  • Majauks 11,1 km
  • Maanteesillalt tagasi keerates ja teiselt poolt jõge naastes (nagu kõndisime P) on 5,7 km.

E, 4165. päev: esmaspäev

Hommikul selle arsti juures, kes suunas mind juulis infektsionisti juurde. Räägin, kuidas kõik on parem kui enne, olen saanud diagnoosi (koos invasiivse prooviga, mille järel olin viis päeva maas siruli) ja ravi jne, aga pärast (kui olen jõudnud tööle) hakkab täna iiveldama, mis on nüüd antibiootikumravi ajal neljas kord ja mida oletan kõrvalnähuks (ja mille vastu on mul kolm karpi rohtu, mida vaja ei ole läinud – apteegis oli algul ainult üks karp, kaks telliti juurde, hinna järgi arvates peab olema üpris hea, raamatu järgi võtab see ära kiiritusravil tekkiva iivelduse, mida perearst hästi teab, sest see oli enne perearstiks hakkamist tema eriala). Ka valgustundlikkus võib olla kõrvalnäht, seda ravi määranud arst hoiatas; ka kevadel mais tekitas tollane antibiootikum valgustundlikkuse, ei saanud heleda valguse poole vaadata, ka eile hommikul oli aknast päikesepaistet vaadates silmadel valus.

Eile õhtul vastas ka hambaarst, et reedel võib hambaravi plaanitult jätkuda – olin talle ükspäev kirjutanud, et AB-kuur on pikem kui esialgu plaanitud, läheb kokkulepitud ravi sisse, ja ma ei tea, kas see ravi mõjutab, nii igaks juhuks ütlen. Kusjuures vaatasin toimeaine kirjapildi ekstra järele, aga kirjutasin ikka mõlema korra valesti.

* * *

Arusaam, et saaremaise rahvavalgustaja biograafid ei ole tulnud selle peale, et tema nime kirjapilt võis varem olla muu: tema sünnilinnas elab saksapärase vormiga samanimelisi seniajani.

Neid biograafe on olnud kolm: M. J. Eisen, üks Tallinna kadund arhivaar (kelle kogutud materjalid on koopiatena õnneks koos temanimelises arhiivifondis) ja üks Tartu teoloog, kes on neist ainsana elus ja keda kahtlustan uurijana, kelle käes on huvitavaimad rahvavalgustajast rääkivad arhiiviürikud.

* * *

Maja eest on varakevadest saati haisenud plastpellar ära viidud. Isegi nagu oleks puhas liiv asemele pandud. Suvist kuumust arvestades on kraam selles juba kivistunud või vähemalt läbinud lagunemise haisurikkamad faasid, sest viimasel ajal oli lehk suht tagasihoidlik.

21.10.18

P, 4164. päev: pühapäev

Vana kohvimasina (vt kuidas seda ostsin) elule äratamine. Oli andnud otsad siis, kui olin Eestis, ja edasi oli kasutusel väike masin, mis vanasti oli E-l töö juures. Pärast katlakivi eemaldamist hakkas uuesti tööle. (Seekord mingi saksakeelse juhenduse järgi, kus solistati katlakivieemaldi lahus läbi masina põhjalikumalt kui varem, ingliskeelse juhendi järgi.)

Metsas jalutamas, mul on kõik matkasaapad jalas ja (uuemad). Järgmise sillani ja vastaskaldal tagasi (kus ma varem käinud ei ole). Puud on raagus, maastik veidi trööstitu. Kahtlustan, et raja lõpus oleva tänava mõne maja aknasse ei paista päike kunagi ja ainus, mida nad aknast näevad, on möödujate põlved (või ka kalad, kui uputab).

Eile käidud uut restorani eile Google Mapsis veel ei olnud, täna juba on.

Septembris Eestis kopitud fotode järeltöötluse seis on selline, et valmis on midagi 582 fotot (märksõnad, perspektiiv – pildistasin läikega fotosid viltu, et ise peale ei jääks* –, heledus, kontrast), veel on teha midagi 1065, neist 775 on isa ja vanaema vanad fotod + paberid, ülejäänud on E kooliaegne album ja vanaisa õpilaste lõpupildid ning mõningad ülejäänud, onu noorena pildistatud fotod vanaisa-vanaema albumist.

* Paarisaja foto kopimisel oli mul seljas kollane pusa – läikega fotodelt läikis see vastu, aga et Lr-is saab eraldi korrigeerida 8 värvust, kollast ka, vähendasin neil kollase küllastust, nii et mustvalgel fotol paistab lihtsalt ebamäärane kahvatu laik, mitte reetlik kollane käisepeegeldus. Aga ma alles proovisin igasugu vigureid, kuni tulin viltu pildistamise nipi peale!

Küsisin isa vanadel fotodel olijaid üle väga vanalt sugupuu-uurijalt. Kui temaga tihedalt suhtlesin aastal 2000 (enamik mu sugupuu-andmebaasi sisust pärineb tema materjalist – ma olen selle ikka mõttega läbi töötanud, mitte niisama ümber tippinud), oli ta juba vana, nii et vahepeal ei olnud ma eriti kindel, kas ta on elus või enam mitte, aga siis ühines ta Geniga ja Geni hakkas kord nädalas saatma teateid, et ta on lisanud sugupuusse uusi sugulasi. Kõik laekunud raskemad sugupuu-küsimused, millele ise ei oska vastata, olen edastanud talle.

Ta ei saa algul fotosid lahti. Kogemusest oletan, et põhjus on märgistikuprobleem, mul on failinimedes erimärke – tühikuid, sulge, täpitähti –, mis võivad teises operatsioonisüsteemis (Linux, Mac vms) faili avamist takistada. Teen siis uue versiooni, kust failinimest need kõik puhastan; ta saab siis fotod lahti, aga ei tunne neilt kedagi.

Millalgi nüüd pühapäeva õhtul lendavad õhtul hilja üle maja kured, kuulen neid köögiaknast, kui nõusid pesen. Järgmine õhtu ka, kuuleb ka E, pimedas ei näe.

20.10.18

L, 4163. päev: uus kohalik restoran

Ere päikesepaiste, mulle suurt ei meeldi, jõuan jaamani, lähen koju tagasi. Õhtul jalutamas ehk näitamas, kustkaudu saab jala tööle. Jääme bussist napilt maha (nii 3 minutit, näeme) ja mõistan, et laupäeva õhtul ei saa sellelt Uus-Lasnamäelt ära muud moodi kui järgmist oodates, sest ükski muu buss 700 m kaugusele poeni ei sõida, vahepeal puudub maantee äärest pikalt kõnnitee, tagasi ka nagu ei taha minna ja ma ei saa naaberbussipeatust bussiliinide otsingurobotist kätte (sest ma ei tule selle peale, et neil on mõlema suuna kohta ainult üks ikoon, mitte nagu Google Mapsis, kus kummagi jaoks on oma, ja eri suundades võib peatus olla eri paigus).

Sõidame sellega pikalt postikontori juurde ja käime otsimas uut restorani, mida E olla valla teatajas näinud. Selgub, et see on uues polikliinik-kultuurimajas. Täitsa ontlik on, mul tuleb söögiisu tagasi.

Hommikul bussi peale minnes vaatasime, kui kaunis on paksult marju täis pihlakasarnane põõsas maja ees; õhtul on kogu põõsas kadunud!! Hea, et nädala sees jõudsin pildistada. (Enne oli seal kuivanud, jämeda tüvega kadakas, mis visati parkla nurka ja oli seal risu all mitu aastat, mil ma muudkui soojendasin mõtet, et ööpimeduse varjus sealt paar notti ära saagida ja hakata tegema rahvusliku mustrita puulusikaid, lõikelaudu ja kuumaaluseid, aga siis algas tee-ehitus ja see koht on olnud paksult tee-ehitajate sodi all. Ma ei usu karvavõrdki, et teetööd saaksid valmis kolme aastaga nagu lubatud, kevadeks 2019, sest esiteks on meist allpool tänav veel üles kaevatud ja tänava rekonstrueerimisega võrreldes isegi sedavõrd väikese asja nagu alla orgu sitalossi (reoveepuhasti) ehitamine kestis kahe aasta asemel viis. Eesti tänavarekonstrueerijad, kes seda siin juhtuvad lugema, ei ole avaliku sektori raha kulutamisel tulnud selle peale, et selmet kaevata üks kord ja vahetada maa sees kõik kaablid-torud korraga, nagu nad kipuvad tegema, võib need asendada ükshaaval ja kaevata mitu korda, pannes vahepeal peale ka [jämeda] asfaldi ning pidades juuli lõpust septembri alguseni kollektiivpuhkust. Teisalt hukkub siinkandis ehitustel inimesi mitu korda sagedamini kui Eestis ning sellepärast, et ehitajad saavad siin 10 a varem pensionile, ei ole kadestada mitte kriipsugi.)