L, 4212. päev: poes

Läbi saab Meine Vaterstadt Reval vor 50 Jahren [G. v. Hansen, 1877].

Hirmus vihm. Loobume plaanist minna naaberlinna ja sõidame hoopis Ilusasse Tähekesse (sinna 50’, tagasi majaukse ette teine 50’).

Mündivahetus, öökullikotis selgub olevat mitte ~15 €, vaid 41,82 €. Sellest 0,02 € järeldub loomulikult, et võeti vastu ka kahesendine (nägin, kuidas teenindaja kontrollis väljapraagitud müntide sahtlit ja see oli tühi). Eelmine kord anti väiksemad punased sendid (1, 2) tagasi. Seega pakun, et teeme nagu juunipöörde-järgses anekdoodis („Palun mulle kilo punast kalamarja … ja kilo musta kalamarja … nüüd segage hästi ära … ja siis pudel viina ka … et mis „veel ei ole kell 14”? Siis ma kalamarja ka ei võta!”).

Pärast olen ligi tund aega raamatupoes. Eelmine kord nähtud ilukirjanurka enam ei ole. Sirvin suure osa muud poodi läbi, saksakeelses ajaloo osakonnas on uuevõitu raamat sellest sõjaaegsest Saksamaa väeliigist, mille tähiseid loetud sealkandis, kus „saksa tähti” ei tuntud, nagu 44, et kõige paremini läks sellel pärast sõda (kui paljud selle sõjaväelased jätkasid teenistust Lääne-Saksamaal).

Pärastlõunal tihke lõunasöök + seedevaevused.