P, 4415. päev: trükin

Kleebin Eesti mobilile kaitseklaasi: 1. korda õnnestub õhumulleta!

Trükin, õige paber. Praagivirn tuleb suurem kui korras virn, kusjuures eelmine kord õnnestus 2/2, täna suure surmaga 1/10. Pärast muidugi meenub, et eelmine kord panin mitte paberi selili plokile, vaid näoli ploki paberile. Isegi õigest, riisipaberist ei ole läbi näha, kuhu täpselt plokk tuleb, ja kobamisi satuvad värvid kuni 2…3 mm valesti. Jube. Saan ka praktiliselt teada, miks peab trükitud paber enne järgmist värvi pikalt kuivama: sest muidu vettib paber läbi ja läheb bareniga tagant hõõrudes narmendama. Aga 1-värvine trükk on lihtne, kuigi näen, et liiga ümmargusi helendeid puulehtedes tuleb rohkem sakistada.

Jalgrattalaenutuse rakendus E telefonis näitab jalgratta aku laengut, aga mul mitte. Selgub, et tal on see v.1.7.7, mul v.1.0.0.

Kadekopsud on YouTube’ist eemaldanud mitu „Blackadderi” jagu.

Õhtul suurfilm õudsest külaelust siinkandis. Lõpp sarnaneb tudengifilmiga „Tõprad”.

K, 4411. päev: rohi

Mul on iga päev manustatav allergiarohi peaaegu otsas, vaja on uut retsepti. Ma ei tea, millal perearst puhkab, ja tema visiit massap nii 50 € (millest saab hiljem küll 85% tagasi, aga noh). Samas vähemalt ninaarst lubas, et temalt saab retsepti ka telefoniga, ja ta on seda kunagi määranud, nii et see on ka võimalus.

Kaevan hommikul rohtude sahtlit läbi, et äkki on veel kuskil, ja leian ninaarsti dateerimata retsepti, mida ta käskis kasutada siis, kui eelmine retsept otsas. Seal seisab, et see allergiarohi kuueks kuuks. Tore. Vaatame, kas apteek saab tema hirmsast käekirjast aru. (Saab ja veel saab, et samal retseptil seisvast ninasalvist oli neil ainult 1 purk, aga kui see otsas, tulge sama retseptiga veel, sealt saab veel 4 purki.)

E saab poest uue läppari pärast pikka konfigureerimist lõpuks kätte, aga kodus ei saa wifisse sisse.

L, 4407. päev: uus läppar, kontsert

Hommikul metsas.

* * *

E-le uus läpakas. Meie kummagi senised läpakad olid ostetud samast fotopoest Tartu Kaubamajas, tal laiatarbeläpakas Dell Vostro (mis oli poes odavaim) ja mul aasta hiljem tööläpakas Dell Latitude (mis oli poes kalleim). Latitude on n-ö kõvemast puust, st ehitatud taluma tugevamat kasutamist kui Vostro, see on ilmutanud lagunemise tundemärke minu arust vähem (vasak tõstuklahv läks aastaid tagasi pooleks ja olen seda mitu korda kokku kleepinud, sisu on tolmu täis, aga muud probleemid on olnud tarkvaralised) ja see on ka kergem, kuigi ekraan on laiem. Aga siinmaal Dell ei huvitu müügist tarbijatele, nii lähme kõigepealt linna elektroonikakaubamajja, mitte ülikooli juurde, mis olevat suurem ja kus mu oletuse järgi on suurem tõenäosus kohata Delli läpakaid ja ingliskeelseid müüjaid. E arvab, et kui leiame linnast, ei ole vaja ülikooli juurde sõitagi, mis siis, et ainult veerand tundi rongiga.

Aga lahke ingliskeelne müüja leidub ka linna poest. Sõnastame küsimuse nii, et soovime Delli Latitude’i sarnast läpakat. Mina pidasin silmas vastupidavust ja kasutusmugavust, müüja tõlgendab seda kui protsessorikiirust jne, aga jõuab välja samalaadse tulemuseni. Käime automaadist raha toomas, koos tarkvara, lisagarantii ja konfigureerimisega tuleb veerand hinda veel otsa. Kassas, õigemini infoletis, ei loe rahatähtede kontrolli masin vanu 100-euroseid, vanemmüüja võtab paki pihku ja läheb kassadesse otsima masinat, mis loeks; tema kulmude liikumise järgi riiulite taga näen, et ta leiab selle teisest kassast. Muidugi usaldus missugune, kui kunde makstud, aga veel kassast läbi käimata raha rändab teise müüja käes mööda poodi ringi ja seda käpib veel kaks muud müüjat.

* * *

Teist korda n-ö Steroididel Taskus. Sammalhabeme kaabu.

p.l. on poekäigu ja kontserdile mineku vahel tund aega, mõtlen, et võiksin proovida trükkida linnavaadet, juba olen plaadi harjanud ja rasvatustanud, aga kuivatades näen, et mul on esiplaanil „mitu ruutmeetrit” munakive välja lõikamata!

* * *

Kontsert; olen algul mossis, et miks oleme platsi kõrval kohal poolteist tundi varem (no tgl oleme 1 h 25 min varem, aga kontsert hakkas 5 min hiljem). Aga meil on kaasas toolid, suupisted ja termoses jääga vein.

Nagu aasta tagasigi, on kaameratöö halb, seekord ka heli. Hämarikus ekraani heledust maha ei keerata, nii et sinna on pärast valus vaadata. Heli on selline, et juhlakalu bassid ei kosta ja täiteks toodud soprani kõrged noodid saevad peast läbi. See, et peale maailmakuulsa bassbaritoni laulab ka tundmatu sopran, oli umbes sama, kui läksin kord kuulama sugulase juhatatud koori, aga pool kontserdiajast esines ka üks teine taidluskollektiiv.

Aga seekord on mul binokkel! Algul mõtlesin, kas võtan kaasa väikse taskubinokli (8×20), aga viimati kadus selle kott kuhugi ja pealegi on teada, et see on hämaras pime (ükskord oli ooperis kaasas, ei näinud). Seega siis keskmine binokkel, 10×50. Kuivõrd esineja on üks väheseid ooperilauljaid, kes peale laulmise suudab ka näidelda, ja kuivõrd on karta, et ekraaniülekanne näitab vahepeal ka orkestrit vms, ja kuigi lava tagantnurgast särab otse binoklisse üks prožektor (algul sinine, pärast punane) ning kuigi ei ulatu toetama küünarnukke ja pilt hakkab lõpuks värisema, olen kogu aja, mil ta on laval, kleebitud binokli taha ja ei kahetse sekunditki. Peale selle näen laval ka asju, mida palja silmaga ei näeks, nagu et üks nais-löökpillimängija, kes meie kohalt vaadatuna on solistiga ligikaudu samal joonel, jälgib dirigenti ainult silmanurgast, kui solist on laval, ja vahib muudkui solisti, endal suu kõrvuni. Või filharmoonia kodufotograafi ninjataolist liikumist mööda lava (tal on kaks kaamerat ja kolm objektiivi, varuobjektiiv ripub mingi imerakisega lahtiselt vöö küljes). Solisti pilgu taban u 8 korda, milles oma osa on küllap selles, et mainitud seljatagune prožektor särab solistile binokli 50 mm klaasidelt vastu (vaatekaugusel on ainult üks muu binokkel, aga see on 30…35 mm klaasidega). (AW&ST andmeil töötab klaasidelt vastu säramise põhimõttel ka meetod, kuidas kiiresti teada saada, kas vaenulikul maastikul on peidus õlalt lastavaid õhutõrjerakette: luuredroon lendab üle, välgatab üle maastiku lasersähvatuse ja jälgib, kas kuskilt peegeldub vastu koherentset valguskiirgust. Looduses nii pikalt koherentset kiirgust kui laser ei ole; kui koherentset valguskiirgust peegeldub tagasi, on kuskil järelikult sinnapoole vaatavat optikat. Lihtne!)

Kumbki pool on kaunis lühike (30 minutit + koos lisalugudega 45), nii et jõuame kolmveerandüheteistkümnese bussi peale.

K, 4404. päev: pudru ja kapsad

Andmepäästefirma vastab, et astugu ma neilt läbi.

Peale selle on vaja helistada väikeloomade matusebüroosse, sest nad ei ole helistanud. (Oletan, et nad käivad lähikonna loomakliinikutes harvem kui iga päev.) Leian nende voldikult nende lähifiliaali veebilehe ja numbri ja õige on, et just see filiaal, sest kui nad kord kätte saan (helistan Eesti mobiililt, sest siinmaise mobiiliga rääkida on rist ja viletsus, sest see on läinud tagasi kõrvaklapirežiimi, kaks korda on number kinni, aga nad helistavad tagasi), saab teada, et nad on just täna läinud järele ja helistavad siis, kui kohal.

Postkontor helistab, et mu pakk saabus postkontorisse. Hääle järgi on helistaja keskmise luugi taga töötav Roobert, keda võib mitu korda näha kohaliku kultusbändi vanaisabistroode tuuri filmis (sh bändile viinereid keetmas ja kartulisalatit lõikumas).

Õhtuses lobas ajame raamatud meelega segi: „Karupoeg Puhhi” ja raamatu „Jumalaema kirik Pariisis” – Puhh on kellalööja, Nodsu tantsib koos mustlastega, Ökul on vana tark munk –, ja nagu ei oleks sellest veel kõik, paneme need tegelased „Viplala lugudesse”!

T, 4403. päev: arvuti katki

Postkontor, söömas.

E arvuti annab otsad. Õigemini ei taha see käivituda, ja kui olen paigaldanud alusventilaatorile alla puhuma enda läpaka juurest lisaventilaatori (mille käivitamine kiirendab näiteks Lr-i töötamist), edeneb nii palju, et ilmub kiri, et tal on viga c0000218. Guugeldus seletab, et operatsioonisüstemi registris on mingi fail katki, ja õpetab, kuidas käivitada arvutis viimane korras versioon. See edeneb resetini, aga pärast seda ikka ei käivitu, ja keerukamaid parandusi (operatsioonisüsteemi taasinstallimine, ketta ajutine jaotamine jne jne) ma ei oska. Kirjutan samale andmepäästefirmale, kellelt sain kaks aastat tagasi suurt [moraalset] abi pärast kõvaketta purunemist (sellesama, mis roostetab praegu rõdul ja mille küljel on kaunis klassikalises Rooma kirjas maaling THERE IS NO TOSHIBA LIKE ANOTHER). Usu või ära usu, aga mul on nende voldik seniajani portfellis, millega viisin tookord (mai lõpp 2017) neile katkise kõvaketta ja kus hiljem (sügis 2017, kevad 2019) on olnud prantsuse keele asjad.

N, 4288. päev: fotoka elule äratamine ja liblikas

Kõigepealt äratan elule töökaaslase uue fotoka, mille akut ta ei ole saanud laadida. Proovin laadida mitte kaasasolnud juhtmega, vaid enda akupangaga – laeb. Selgub, et kaasasolev USB-juhe on katki ja laeb ainult siis, kui fotokas on tagurpidi. Aga mul on selliseid juhtmeid kodus üle.

Lõunalt tulles näeme lendamas päevasuru.

N, 4245. päev: side

Unustasin eile lisaaku laadida ja täna on see poole peal, nii et mobiiltelefonist vakatab raadio juba kl 16.20. Peale selle on täna töömaja küte katki ja samal ajal hakkab toatemperatuur langema alla 20 °C. Muidugi, muiste inglased arvasid, et keskküte ja toatemperatuur üle +12 °C on saatanast, ja kandsid toas kampsuneid ja saapaid aasta ringi, aga mujal ollakse toas riides õhemalt.

Lõuna ajal selgub, et maa-alune restoran on mobiililevita: maja välimuse järgi nagu maja nii vanaks ei arvakski, et oli olemas juba enne mobiiltelefone, aga teisalt mäletan, et nägin praegust töömaja maanduva lennuki aknast, kui tulin detsembris 2005 töölevõtmisega seotud arstlikku kontrolli ja dokumentide ettenäitamisele, ning mingil selle sajandi algusaastate topograafilisel kaardil maja veel ei ole. Mis ühesõnaga tähendab, et maja ehitati kindlalt juba mobiiltelefonide ajal (paganas, mul oli mobiil (klassikaline must Motorola d160, venna vana) juba 1999, aga mõnel sõbral juba 1995, ning mäletan laulupidu ühes naaberlinna kaubamajas, kui mõni aasta enne NMT-side lõppu pani see kõik NMT-telefonid korraga soodusmüüki, mul ei ole NMT-mobiili olnudki), aga võib-olla on kõik rahul, et maja linnapoolses otsas levi puudub ka mujal kui keldris. (Eriti lahe on kõndida välisukse poole mobiiliga rääkides. Mida lähemale uks jõuab, seda rohkem hakib, kuni enne lifte kaob hoopis.)

E, 4242. päev: Jeeves ja Wooster

Võtan bussiraamatuks P. G. Wodehouse’i klassika, Thank You, Jeeves, mis on Jeevesi ja Woosteri esimene romaan (varem oli ilmunud neist ainult novelle). Esikaanel kiidab Hugh Laurie ja tagakaanel Stephen Fry, muid arvustajaid ei ole, aga et just nemad mängisid 1990. aastate telesarjas Woosterit ja Jeevesi, ei ole paremaid asjatundjaid olemaski. Kusjuures raamatus kirjeldatakse napilt Jeevesi välimust ja Stephen Fry sobis igati. (Fry kirjeldas mälestustes, kuidas raamatukaantele sellised tsitaadid tekivad. Kirjastajad saadavad tuntud inimestele kujundamata kaantega raamatuid kastide kaupa, mida nad siis kiiresti sirvivad ja mõtlevad välja midagi vaimukat, mis trükitakse reklaamiks kaanele.)

* * *

Geniaalne mõte: Eesti mobiiliga raadiot kuulates maksan andmeside eest, eks ole. Praegu enam – kui rändlustasusid enam ei ole – ei ole hullu, aga iga mõne päeva tagant pean saatma EMT-le sõnumi, et palun veel 1 GB andmesidet (kusjuures kui kirjutada arvu ja ühiku vahele korrektselt tühik, ütlevad nad, et on valesti, saatke uuesti). Ning kui teateid on kuus üle kolme, muutub asi kahtlaseks nagu sügisel 2010, kui kasutasin krediitkaarti Prantsusmaal keelekursusel ja pank kaardi peagi igaks juhuks sulges. Ne položeno, et inime kasutab välismaal sama palju andmesidet kui Eestis, eks ole, sest eks välismaal suheldakse ju seniajani hea nähtavuse ajal suitsumärkidega ja öösel džungli tagant trummidega.

Ja eks Eesti mobiili kasutan muidu sellep., et siinne mob. kustub mõne tunniga (hommikul võtan laadimast, lõunaks on pilt eest, kusjuures see paneb pildi eest juba 70% akuga).

Nii et geniaalne mõte on see, et aga mul on ju 5000 mAh lisaaku, telefoni saab sellega laadida kaks korda, nii et kui see taga, püsib pilt ees, andmeside on kohalik ja kuutasu sees.

P, 4241. päev: pühapäev

2. skp ostsime aadressimärkmiku, A5, ja hakkasin sellesse ümber kirjutama telefonide aadressiraamatu parimaid palu. See kestab kolm päeva.

L, 4233. päev: sõnumite kiirus ja teater

E saabub kl 10.55, kl 16.20 saan ka ta sõnumi, et on Frankfurdis. Nagu ka teisipäeval, mil läks päeval ja sain kl 23.32 sõnumi, et on Frankfurdi terminalis, nii et jõudsin 3 minutit imestada, mis lennuga juhtus, kui siis kl 23.35 helistas, et on Ülemiste hotellis. Kolme minutiga FRA terminalist Ülemiste hotelli – ostke ära või tehke järele!

Teater, kus kurja härjapõlvlase rollis on näitleja, kes on 1,90 m pikk ja keda viimati nägime laval mängimas feldmarssal Keitelit.

L, 4205. päev: ATM, filter

Oleme minemas naaberlinna poodi, aga pangaautomaat läheb poole tehingu pealt rikki (pärast seda, kui tal on kästud anda raha, aga enne kui avab rahalaeka luugi). Hakkab näitama imelikke saksakeelseid teateid, et oodake, kohe tuleb uus eluvaim sisse, aga on selgusetu, kas võttis raha kontolt maha või mitte. Abitelefon kuulab asja ära ja soovitab küsida pangast järele.

Seega väntame otsejoones koju ja kirjutame veebipangast turvatud kirja. (Nädala algul tuleb vastus, et ei võetud.)

Majandustarvete poest õhupuhastile uus filter (oli hakanud näitama imelikke krõnkse). Õhtul seda paigaldades selgub, et puhastil on tegelikult kolm filtrit, ostetu on tagumine ja täis on esimene, paksema tolmu võre. See on umbes sama tihedalt täis nagu pesukuivati ebemefilter, aga ühtlaselt helehall. Võre on traadist, tolm tuleb pühkides ja pestes maha.

K, 4153. päev: kolmapäev

Eile läksin magama nii vara kui 22.10 (et siis tuleb kiiremini hommik, mil lähen maksuametisse); kui olen maganud laraka aja ja ärkan, et äkki on juba hommik, näitab kell alles 23.51. Ja järgmine kord on veidi üle 1 ja siis 3 ja siis 5 ja siis alles tuleb hommik päriselt.

Hommikul varavalges (jaama sillalt paistab, et all-linna kohal on veel udu; päike ei ole veel üle majade tõusnud; tõuseb kl 7.48) maksuametisse. Jaamas kl 7.40, maksuametis kohal nii, et välisuksest saan sisse, siseuksest veel mitte. (Välisukse peal on silt, et maksuamet avatakse kl 8.00, eile nende koduleht ütles, et 7.45. Aga ega neid ole ka Google Mapsis.) Olen kolmas inimene. Turvamees avab umbes minuti pärast ukse. Üks on oma töötaja, see läheb otse lifti, teine on üks proua, kes inglise keeli seletab vastuvõtulauas midagi, et tema mees töötab Prantsusmaal; talle antakse külastaja silt ja suunatakse ta kuhugi kabinetti. Siis tuleb minu järg; seletan, et sain voh sellise kirja, mispeale antakse ka mulle külastaja silt, kästakse minna kabinetti nr 318, võetakse allkiri ja turvamees laseb lifti, kus on 3. korruse nuppu juba vajutanud.

Kuigi kell ei ole veel kaheksagi, on kabinetis nr 318 juba inimene sees, nagu näen uksepilust (uks ei ole päris lahti, aga ka mitte päris kinni). Koputan ja kutsutakse sisse ja räägin mure ära. Isand Gil vaatab kirja pealt toimiku numbri, läheb kapi juurde ja naaseb sealt minu deklaratsiooniga! Küsib, kas on minu oma; ütlen, et on; vastab, et jätke siis kiri tähelepanuta.

Kui jaamast bussi peale lähen, hakkab päike just tõusma üle jaamahoone; päikese kohal on nõrk valgussammas, proovin seda pildistada, aga tavalisel fotol see ei paista, ja kui hakkan pildistama siinse mobiiliga, kus on HDR-foto rakendus, viskab see pildi eest, ja kui olen sama rakenduse laadinud Eesti mobiili, on päikse serv tõusnud juba üle jaamahoone ja sammast enam ei näe. Siinne mobiil on visanud pildi eest nii põhjalikult, et poole tunni pärast tööl ütleb olevat aku täiesti tühja, kuigi 1 h 20 min varem kodus oli aku veel 99% ja ma sellega muud ei teinud kui saatsin sõnumi, vaatasin kaks korda Google Mapsi ja üritasin teha ühe foto. Tuleb osta uus, käinud see juba ligi kolm aastat vist (ostetud 29.12.2015, olen ise öelnud siin). Õhtul kodus panen juhtme taha ja näitab aku languks 97%.

Pärastlõunal kõhuvalu ja iiveldus ning äratundmine: „Kuradi kook!!” – olin lõuna aegu üritanud võileivamasinast mitte võtta kooki, millest eelmisel korral sain juba kõhuvalu (võileibu seal enam ei olnud), aga nagu selgus, saab kõhuvalu ka automaadi muust koogist. (Sama masin, mille kohta küsis saksa keele õpetaja: „Ist die Maschine krank?”)

Õhtuks saan ka vastuse postist, et märtsis saadetud tähtkiri on liiga vana, nad ei oska selle kohta öelda midagi. Ei viitsi vastata, et oma silmaga nägin, et saadetis oli läinud kohale.

Aga päeva ülesleidus on hoopis aastaid mõistatuseks jäänud Loriot’ nalja lahendamine. Et saaremaine rahvavalgustaja käis keskkoolis Halberstadti toomkoolis, eks ole. Uurin, mida seal sel ajal toimus, ja saksa Wikipedia mainib sealset luuletajat, kirjandusmetseeni ja kollektsionääri Johann Wilhelm Ludwig Gleimi (1719–1803), kelle sõpradest tekkis luuletajate rühmitus Halberstädter Dichterkreis ning kes oli tihedas kontaktis mitme selleaegse tuntud Saksa luuletajaga. Ent suhe Goethe ja Schilleriga oli ambivalentne; sellest siis Loriot’ teises filmis „Pappa ante portas” (1991) mainitav kirjaniku Lothar Frohweini tragöödia „Goethe in Halberstadt. Ein Trauerspiel in drei Akten“ (Goethe elas mitmel pool – Frankfurdis, Leipzigis, Strassburgis, Wetzlaris, Weimaris –, aga mitte Halberstadtis, millest ka mõistatus). — J. W. L. Gleimi kollektsioon on suuresti alles ja muutunud kirjandusmuuseumiks Gleimhaus. Peale selle oli Gleim alates 1747 Halberstadti toomsekretär ning on üpris usutav, et temaga puutus kokku kolm aastat sealsamas toomkoolis käiv noormees, kelle tõi toomkooli piiskopkonna tähtis ametnik ja Gleimi hea sõber Ernst Ludwig Christoph von Spiegel (1711–1785) ning kellel juhtusid olema täpselt samad eesnimed ja kes hiljem väheviisi ka luuletas, aga õnneks pühendus peagi siiski muudele teemadele. (Mul hakkab vaikselt tekkima kahtlus, et just Halberstadis kogetu andis mitmeti suuna kogu rahvavalgustaja hilisemale elukäigule.)

K, 4124. päev: Victor!

Teetööd jätkuvad, maja ees on hommikul juba kaks auku ja kaevatakse muudkui edasi. See on hullem kui Talina linn, oktoobris saab algusest kaks aastat. Vahepeal juba arvasin, et sai valmis, sest kõnniteedel on uued äärekivid ja must asfalt peal, aga ei.

* * *

Helistab peidetud eranumber ja küsitakse Victorit. Ütlen, et ma ei ole Victor ja kahju küll, aga teisest otsast jäädakse kindlaks, et just sellel numbril on vaja helistada, et ta on selle arsti sektretär, kes võtab 3. IX vastu Victor … …-i [kaks prantsuse nime], ja arst käskis helistada ja küsida, kas sobib uus aeg homme. Taipan, et öeldud kolm prantsuse nime on tegelikult see, kuidas on kirja saanud minu perekonnanimi, mida üritasin aega kinni pannes deklameerida prantsuse foneetilise tähestiku abil (mille olen maalinud kalendermärkmiku taha, teate küll, Anatole, Berthe, Céléstin jne). Prantsuse foneetiline tähestik koosneb ainult eesnimedest ja juhtumisi on mu perekonnanime kolm esimest tähte selles mehenimed. Ruumilise hambapanoraami aja kinnipanemisel küsiti sünniaega, kui nime deklameerimine läks liiga keerukaks, ja nad said selle järgi rahvastikuregistrist nime kätte.

N, 4118. päev: tööle

Vaatan hommikul meili ja näen, et maksuamet on mu tõendiga rahul.

Tööle; haiguspuhkuse ajal süvenesin peale kauge küla topograafia ka kanderaketi Saturn V II ja III astme asendi peensustesse.

Brauser ütleb Riigi Teataja veebilehe peale, et see kasutab vanaaegset tehnikat. Teates on sõnad some vintage web tech ja older technology. Heheh.

P, 4044. päev: pühapäev

Teen päev läbi kursuse kirjatükka, nii et õhtuks on kaunis paha.

Panen arvuti kinni ja ennäe: läheb paremaks. Isegi söögiisu hakkab tulema tagasi (mitte küll täielikult; unustasin hommikul võtta isu tõstvaid kapsleid, millesse mul küll suurt usku ei ole, aga alati on hea asi ajada millegi kaela, eks ole).

Päeval äike, üks kord jube ragin jõeoru vastaspervel.

Leian, et seoses 29.5.2017 hävinud kõvakettaga ja sellega, et varasemal täielikul varundusel 31.12.2014 ei olnud sügise 2014 kursuse materjale, sest kursus siis veel kestis, ja uuemad asjad reisikettal algavad kevadest 2015, on sügise 2014 asjad kadunud (peale laekunud toore teksti, mis oli alles mujal).

* * *

Saan läbi aastaraamatu „Arheoloogilised välitööd Eestis 2015”. Varem oli AVE kirjutet enam-vähem korralikus eesti keeles ja ainult resümeed olid halvas inglise keeles; nüüd on vastupidi, ainult eestikeelsed kokkuvõtted on enam-vähem korralikus keeles. Ei noh, ajaloolased võiksid teada, et mullatööd ei ole sõnasõnaline earthworks, mis tähendab hoopis pinnasest kaitsevalli.

* * *

Leian üles surnuaia, kuhu on maetud isapoolne vanaisa. Selle leidmislugu on taoline, et sugupuuhuvi tekkides 2000. a paiku kirjutasin Kotlase koduloolastele (ühingule Sovest, peaks tegutsema seniajani) ja küsisin, kuhu sealsetes sunnitöölaagrites surnud maeti. Sain vastuses koguni mälestusi vanadaamilt, kes oli töötanud sealses haiglas ja kes mäletas seal talvel 1941/42 olnud kõhutüüfuses eestlasi. Sain ka kaks skannitud fotot, millel ühel ühishaudadega surnuaia üldvaade ja teisel mälestuskivi (1998 avati memoriaal). No ja need fotod leidusid ükspäev suht juhuslikult vanast arhiivimaterjalist ja leidsin, et need võib kopida korrastatud fotoarhiivi vanaema fotode sekka. Importisin Lightroomi ja asukohta pannes uurisin järele, mida teab Kotlase sõjaaegsetest surnuaedadest Google. Sain teada, et linnas oli üksainus surnuaed, kuhu maeti sõjaajal ja kuni 1953 ka kõik ümbruskonna vangi-, sunnitöö- ja väljasaadetute laagrites surnud, ning et memoriaal on seal. Artikli kaardilink viitab valesti, aga jutus mainitud tänavanimedest ja Google’i tänavaatest saab teada, et õige koht on siin.

K, 4012. päev: vaba päev

Erakordne vägitegu: mina, kes ma väldin telefoniga helistamist võõrastele, helistan kolme kohta ja panen aja kinni. Loomaarst seejuures isegi mäletab meid kohe telefonis. Pärastlõunal seega tema juures.

Oleviste pikihoone ümberehituse isomeetria saab valmis, kuu aega tegin (no mitte kogu aeg järjest ei teinud, ega).

L, 4008. päev: kus sildil süüakse kätega

Selgub, et korteri kiireim WiFi läheb papagoidele.

Õhtul itaallaste juures pitsa.

E, 4003. päev: WiFi käivitub

Päevavalges müstika muidugi laheneb: olin pistnud telefonijuhtme ruuteris valesse pesasse!!

Jaama apteek (võlu-ninapihus ehk soolalahus: eile lugesin n-ö pharmaca germanica’st, et toimeainega pihust, mida olin kasutanud kaks, kui mitte ligi kolm nädalat, ei tohi kasutada üle kahe, tekitab lõpuks ninakuivust, südamekloppimist ja unetust, mida kõike olen vahelduva eduga ka saanud, viimast öösel vastu tänast).

Vihinal lendab üle lennuväljalt startiv L-39 Albatros, eraldusmärke ei näe.

Avastan, et mu kaasautorlusel kirjutet pikka huviartiklit tsiteerib kokku sadakond korda poola Wikipedia.

E, 3961. päev: mull

Saab teada, kuidas ühe väidetava e-riigi pangas on tehingulimiit kirjas ainult paberitükil, mis anti kunagi pangast, aga jumala pärast mitte veebipangas. Et seda ei olevat maailma mitte üheski pangas internetis. Paah, meie siinses (mis ei väida ennast e-riigiks, ega) saab veebipangast limiiti näha ja koguni muuta!

K, 3955. päev: õpetused ja pliidikell

Google aitab jälle: otsing TLex shortcuts leiab Tshwane abiteabe lehe, kus on need ilusti kirjas, ja ūsna alguses on vastupidise jaoks õpetus. Seega tuleb teha sama asja kaks korda, nagu muistses töökohas, kuidas ühel Kohila noormehel kukkus pilt kuvaris külili; tegin aga tõsise näo ja palusin näidata, mida ta parajasti tegi, mispeale ta näitas ja pilt kukkus veel 90°, nii et oli täiesti sussid püsti. Mispeale tegin tõsise näoga sama asja veel kaks korda ja pilt oli püsti tagasi, lihtne!

Ükspäe kirjutas, mispärast jäid kahe kuuga kõigi Euroopa majapidamisseadmete kellad 6 minutit taha (ka meie köögipliit, mis tuues oli 3 minutit taga, aga nüüd on 5): Serbia ja Horvaatia ei suutnud kokku leppida ühe ühise elektrijaama käitamist, võrgusagedus langes 50 Hz pealt 49,996 Hz peale, majapidamisseadmed arvestavad kellaaega võrgusageduse võnkeid loendades. Näis nüüd, kuidas õigeks pannakse; ma iseoma mõistusest pliidi kella õigeks panna ei oska.