* * *
E-le uus läpakas. Meie kummagi senised läpakad olid ostetud samast fotopoest Tartu Kaubamajas, tal laiatarbeläpakas Dell Vostro (mis oli poes odavaim) ja mul aasta hiljem tööläpakas Dell Latitude (mis oli poes kalleim). Latitude on n-ö kõvemast puust, st ehitatud taluma tugevamat kasutamist kui Vostro, see on ilmutanud lagunemise tundemärke minu arust vähem (vasak tõstuklahv läks aastaid tagasi pooleks ja olen seda mitu korda kokku kleepinud, sisu on tolmu täis, aga muud probleemid on olnud tarkvaralised) ja see on ka kergem, kuigi ekraan on laiem. Aga siinmaal Dell ei huvitu müügist tarbijatele, nii lähme kõigepealt linna elektroonikakaubamajja, mitte ülikooli juurde, mis olevat suurem ja kus mu oletuse järgi on suurem tõenäosus kohata Delli läpakaid ja ingliskeelseid müüjaid. E arvab, et kui leiame linnast, ei ole vaja ülikooli juurde sõitagi, mis siis, et ainult veerand tundi rongiga.
Aga lahke ingliskeelne müüja leidub ka linna poest. Sõnastame küsimuse nii, et soovime Delli Latitude’i sarnast läpakat. Mina pidasin silmas vastupidavust ja kasutusmugavust, müüja tõlgendab seda kui protsessorikiirust jne, aga jõuab välja samalaadse tulemuseni. Käime automaadist raha toomas, koos tarkvara, lisagarantii ja konfigureerimisega tuleb veerand hinda veel otsa. Kassas, õigemini infoletis, ei loe rahatähtede kontrolli masin vanu 100-euroseid, vanemmüüja võtab paki pihku ja läheb kassadesse otsima masinat, mis loeks; tema kulmude liikumise järgi riiulite taga näen, et ta leiab selle teisest kassast. Muidugi usaldus missugune, kui kunde makstud, aga veel kassast läbi käimata raha rändab teise müüja käes mööda poodi ringi ja seda käpib veel kaks muud müüjat.
* * *
Aga lahke ingliskeelne müüja leidub ka linna poest. Sõnastame küsimuse nii, et soovime Delli Latitude’i sarnast läpakat. Mina pidasin silmas vastupidavust ja kasutusmugavust, müüja tõlgendab seda kui protsessorikiirust jne, aga jõuab välja samalaadse tulemuseni. Käime automaadist raha toomas, koos tarkvara, lisagarantii ja konfigureerimisega tuleb veerand hinda veel otsa. Kassas, õigemini infoletis, ei loe rahatähtede kontrolli masin vanu 100-euroseid, vanemmüüja võtab paki pihku ja läheb kassadesse otsima masinat, mis loeks; tema kulmude liikumise järgi riiulite taga näen, et ta leiab selle teisest kassast. Muidugi usaldus missugune, kui kunde makstud, aga veel kassast läbi käimata raha rändab teise müüja käes mööda poodi ringi ja seda käpib veel kaks muud müüjat.
* * *
Teist korda n-ö Steroididel Taskus. Sammalhabeme kaabu.
p.l. on poekäigu ja kontserdile mineku vahel tund aega, mõtlen, et võiksin proovida trükkida linnavaadet, juba olen plaadi harjanud ja rasvatustanud, aga kuivatades näen, et mul on esiplaanil „mitu ruutmeetrit” munakive välja lõikamata!
* * *
p.l. on poekäigu ja kontserdile mineku vahel tund aega, mõtlen, et võiksin proovida trükkida linnavaadet, juba olen plaadi harjanud ja rasvatustanud, aga kuivatades näen, et mul on esiplaanil „mitu ruutmeetrit” munakive välja lõikamata!
* * *
Kontsert; olen algul mossis, et miks oleme platsi kõrval kohal poolteist tundi varem (no tgl oleme 1 h 25 min varem, aga kontsert hakkas 5 min hiljem). Aga meil on kaasas toolid, suupisted ja termoses jääga vein.
Nagu aasta tagasigi, on kaameratöö halb, seekord ka heli. Hämarikus ekraani heledust maha ei keerata, nii et sinna on pärast valus vaadata. Heli on selline, et juhlakalu bassid ei kosta ja täiteks toodud soprani kõrged noodid saevad peast läbi. See, et peale maailmakuulsa bassbaritoni laulab ka tundmatu sopran, oli umbes sama, kui läksin kord kuulama sugulase juhatatud koori, aga pool kontserdiajast esines ka üks teine taidluskollektiiv.
Aga seekord on mul binokkel! Algul mõtlesin, kas võtan kaasa väikse taskubinokli (8×20), aga viimati kadus selle kott kuhugi ja pealegi on teada, et see on hämaras pime (ükskord oli ooperis kaasas, ei näinud). Seega siis keskmine binokkel, 10×50. Kuivõrd esineja on üks väheseid ooperilauljaid, kes peale laulmise suudab ka näidelda, ja kuivõrd on karta, et ekraaniülekanne näitab vahepeal ka orkestrit vms, ja kuigi lava tagantnurgast särab otse binoklisse üks prožektor (algul sinine, pärast punane) ning kuigi ei ulatu toetama küünarnukke ja pilt hakkab lõpuks värisema, olen kogu aja, mil ta on laval, kleebitud binokli taha ja ei kahetse sekunditki. Peale selle näen laval ka asju, mida palja silmaga ei näeks, nagu et üks nais-löökpillimängija, kes meie kohalt vaadatuna on solistiga ligikaudu samal joonel, jälgib dirigenti ainult silmanurgast, kui solist on laval, ja vahib muudkui solisti, endal suu kõrvuni. Või filharmoonia kodufotograafi ninjataolist liikumist mööda lava (tal on kaks kaamerat ja kolm objektiivi, varuobjektiiv ripub mingi imerakisega lahtiselt vöö küljes). Solisti pilgu taban u 8 korda, milles oma osa on küllap selles, et mainitud seljatagune prožektor särab solistile binokli 50 mm klaasidelt vastu (vaatekaugusel on ainult üks muu binokkel, aga see on 30…35 mm klaasidega). (AW&ST andmeil töötab klaasidelt vastu säramise põhimõttel ka meetod, kuidas kiiresti teada saada, kas vaenulikul maastikul on peidus õlalt lastavaid õhutõrjerakette: luuredroon lendab üle, välgatab üle maastiku lasersähvatuse ja jälgib, kas kuskilt peegeldub vastu koherentset valguskiirgust. Looduses nii pikalt koherentset kiirgust kui laser ei ole; kui koherentset valguskiirgust peegeldub tagasi, on kuskil järelikult sinnapoole vaatavat optikat. Lihtne!)
Kumbki pool on kaunis lühike (30 minutit + koos lisalugudega 45), nii et jõuame kolmveerandüheteistkümnese bussi peale.
Nagu aasta tagasigi, on kaameratöö halb, seekord ka heli. Hämarikus ekraani heledust maha ei keerata, nii et sinna on pärast valus vaadata. Heli on selline, et juhlakalu bassid ei kosta ja täiteks toodud soprani kõrged noodid saevad peast läbi. See, et peale maailmakuulsa bassbaritoni laulab ka tundmatu sopran, oli umbes sama, kui läksin kord kuulama sugulase juhatatud koori, aga pool kontserdiajast esines ka üks teine taidluskollektiiv.
Aga seekord on mul binokkel! Algul mõtlesin, kas võtan kaasa väikse taskubinokli (8×20), aga viimati kadus selle kott kuhugi ja pealegi on teada, et see on hämaras pime (ükskord oli ooperis kaasas, ei näinud). Seega siis keskmine binokkel, 10×50. Kuivõrd esineja on üks väheseid ooperilauljaid, kes peale laulmise suudab ka näidelda, ja kuivõrd on karta, et ekraaniülekanne näitab vahepeal ka orkestrit vms, ja kuigi lava tagantnurgast särab otse binoklisse üks prožektor (algul sinine, pärast punane) ning kuigi ei ulatu toetama küünarnukke ja pilt hakkab lõpuks värisema, olen kogu aja, mil ta on laval, kleebitud binokli taha ja ei kahetse sekunditki. Peale selle näen laval ka asju, mida palja silmaga ei näeks, nagu et üks nais-löökpillimängija, kes meie kohalt vaadatuna on solistiga ligikaudu samal joonel, jälgib dirigenti ainult silmanurgast, kui solist on laval, ja vahib muudkui solisti, endal suu kõrvuni. Või filharmoonia kodufotograafi ninjataolist liikumist mööda lava (tal on kaks kaamerat ja kolm objektiivi, varuobjektiiv ripub mingi imerakisega lahtiselt vöö küljes). Solisti pilgu taban u 8 korda, milles oma osa on küllap selles, et mainitud seljatagune prožektor särab solistile binokli 50 mm klaasidelt vastu (vaatekaugusel on ainult üks muu binokkel, aga see on 30…35 mm klaasidega). (AW&ST andmeil töötab klaasidelt vastu säramise põhimõttel ka meetod, kuidas kiiresti teada saada, kas vaenulikul maastikul on peidus õlalt lastavaid õhutõrjerakette: luuredroon lendab üle, välgatab üle maastiku lasersähvatuse ja jälgib, kas kuskilt peegeldub vastu koherentset valguskiirgust. Looduses nii pikalt koherentset kiirgust kui laser ei ole; kui koherentset valguskiirgust peegeldub tagasi, on kuskil järelikult sinnapoole vaatavat optikat. Lihtne!)
Kumbki pool on kaunis lühike (30 minutit + koos lisalugudega 45), nii et jõuame kolmveerandüheteistkümnese bussi peale.
No comments:
Post a Comment